Enda üllatuseks leidsin, et Ana Blandiana on ka eesti keeles. Tema mahukast loomingust muidugi vaid väike LR vihik, mis ajastutruult kokku surudes on kokku vaid 32-leheküljeline raamat. Sellegipoolest on mul hea meel, et Riina Jesmin on selle tõlkinud ja ilmselt osalt ajastu tõttu on see ka LR-is välja antud. Esiteks on Ana Blandiana (see on ta kirjanikunimi) rumeenia kirjanik, kes kirjutab valusal teemal Rumeenia ajaloos, teiseks on ta pärit Timișoarast, kust sai Rumeenia revolutsioon toona alguse. Ses suhtes eriti kiire reaktsioon (ja kui ma järele mõtlen – revolutsioon algas 1989. aasta detsembris… seega pigem prohvetlik väljaanne).
Ma ei ole rumeenia kirjandust õieti lugenud (ilmselt üks Mircea Eliade LR 1996. aastal…), olen ühte proovinud (liiga palju sisevihjeid inimestele ja sündmustele, millest meie midagi ei tea ja lõpuks ei jaksanud enam järge pidada. Ilmselt ka suvi mõjutas, kuna suvel ma ei suuda eriti lugeda, kui on kogu aeg valge). Ana Blandiana jäi mulle silma juba eelmisel aastal, kui sõda algas – siis luges ta ette Svetlana Aleksejevitši rahupalve. Raamatu tellisin sellepärast, et sattusin eile vaatama veidi (kõike ei jõudnud) intervjuud temaga (TVR Cultural). Ei tohiks unustada, et Ana Blandiana on selle raamatu kirjutanud veel enne Ceausescu surma ja revolutsiooni.
See lugu räägib 1950ndate küüditamisest Bărăgani steppi. (“It was used as a depot for mass deportations by the Communist authorities during the 1950s. About 40,000 political prisoners, including Banat Swabians, were relocated here from the west of the country.”) Teema, millest saaks ilmselt palju dokumentaalselt ja ajalooliselt kirjutada. Ana Blandiana viis kirjutada oli aga täiesti omanäoline. Kõik oli edasi antud tugevalt läbi mälu ja jutustamise teema, unenäoliselt:
Loen üle, mis olen seni kirja pannud, ja mind valdab kohutav väsimus. Küsin endalt, on see tõesti Baraganis juhtunu rekonstruktsioon või – olles vaid jutustuse ümberjutustus – läbi mitme prisma murtud ja peaaegu tundmatuseni muudetud tõe pelk – kui erinev tegelikkusest? – peegeldus. Kui esmajutustaja oma nostalgilises teadvuses tegi elutõest esimese deformeeriva valiku, mida veelgi pisut moonutas tema kõneosavus; kui sellest sõelus minu mälestusteks saanud lapsepõlveviirastustest ähmastatud mõistmisvõime omakorda välja midagi, ja seda moonutas omakorda minu kõneosavus, nii nagu viltune ekraan moonutab sellele projitseeritud pilte; kui kõik need sugestiooni ja intuitsiooni, peegeldumise ja hajumise loomulikud fenomenid tekkisid – ja teisiti ei võinud ollagi – , mis jäi siis järele tolle igavikku haihtunud maailma sündmuste algkujust? (lk. 31, tõlk. Riina Jesmin).
Huvitav ongi lugeda, kuidas tegelikust traumaatilisest sündmusest saab muinasjutt. Mälu või mäletamine, mis meid hukatusse saadab või vastupidi, päästab. Siin on pigem juttu, kuidas endise elu ja välise maailma unustamine aitas üle elada aastad stepis. Mingil hetkel üsna alguses guugeldasingi juba seda steppi, et olla veendunud – ei, see pole väljamõeldud üldistuslugu, vaid on ilmselt juhtunud. Teisalt ongi kõike kujutatud läbi muistendi või legendi – ilmselt ainus viis ka hiljem mäletades, mis aitas inimestel ellu jääda. Millest tekkis lausa nostalgia. Seda raamatut võib täiesti kindlalt lugedagi samuti kui abstraktsiooni, ilma et stepile üldse oleks geograafiline asukoht antud. Miniatuurse ühiskonna tekkimise lugu, omamoodi “Kärbeste jumal” muinasjutulises maailmas.
Mul ei ole aega rohkem kirjutada, aga ma leian, et seda raamatut saaks selle lühiduse tõttu väga hästi võtta arutada ka koolis küüditamise lugusid puudutades: mälu teema. Kindlasti on meie kultuuriruumi küüditamislugudeski neid helgeid lugusid – asju, mis aitasid inimestel elada.
Ahjaa, pealkiri meeldib mulle ka. Just tõlge. “Proiecte de trecut” on leidnud huvitava tähendusväljaga vaste. Majakese ja elu ülesehitustööd stepis võiks ju võrrelda hoogtööga, tulevikuplaanide ja helge tulevikuga. Nüüd aga on kogu see lugu jäänud minevikku ja looritatud teatud nostalgiagagi. Rääkides sisuliselt koledatest asjadest muinasjutuliselt, viidatakse propagandale helgest tulevikust, millel on negatiivne konnotatsioon. Kuidagi risti-rästi vastupidiseid tähendusvälju täis.
SEHKENDAMINE 