Ma ei tea, mitu kuud ma seda raamatut raamatukogu järjekorras ootasin (minu meelest juba möödunud aastast peale). Mihkel Raua raamatutega on nii, et kas jaksad või ei jaksa. Ma olen tegelikult peaaegu kõik tema raamatud läbi lugenud ja jaksanud (viimase pooleldi/täielikult eneseabiraamatu, “Võtku homme mind või saatan”, panin kõrvale, sest polnud paras hetk ega tuju). See siin on veidi rohkem “Musta pori näkku” formaati – räägib ta enda elust muusikuna ja muusikasaadete tegijana. Ja see on mulle (jälle) sümpaatne kuidagi. Minu arvates on ta kenasti oma niši leidnud ja sellise perekonna varjust on üldse raske välja tulla – aga minu arust ka temast nõrgub nende dünastia andekust.
Tema jutustamisstiil on muidugi pigem vaimutsev ja lihtne – ma mäletan, et viimase pooleli jäänud raamatu puhul mulle see ei sobinud. Siin aga – las olla. Mulle meeldib tema enesekriitilisus (mis teinekord mängib muidugi talle endale vastu). Mingis mõttes võtab ka “Musta pori näkku” üles ta kujunemisloo, kuhu kuuluvad erinevad bändid ja esinemised (kui palju kordub, ei oska öelda, sest ega ma sisuliselt ju kuigi palju ei mäleta). Siin toob ta aga ära märgilised sündmused või laulud/lood, mis on mingis mõttes olnud pöördelise tähtsusega. Kasvõi seesama pealkiri (“Ühes väikses Eesti linnas”), mis mingis mõttes raamib tema kujunemise lugu. (Kuna aga elu ju läbi ei saa, lisandub lõppu veel muusikaprojekt ja selle kohta soovitan Youtube’is üles laetud filmi “Kuu kulgeb Haapsalus”).
Ma arvan, et tema kuvand on kujunenud põhiliselt Superstaari saate žüriist (kus ta mängib vastikut vanameest) ja ka Seitsmest vaprast. Ta ise ka ütleb (vist siin filmis), et on inimesi, kes ei saa teinekord aru, miks tema nt Superstaari žüriis peaks olema – teised on ju ometi ise ka muusikud! Aga vaatad seda filmi, kui nad vanad lood taaselustavad ja uue helipildi annavad ja pead tunnistama, et vaata – tal on hea lauluhääl. Vägagi arvestatav muusika (iseasi, milline on iga inimese muusikaline maitse. Olen täna Youtube’ist üsna palju järele vaadanud ja “Rain” videot vaadates elustus lausa mälestus, kuidas me 1991. aastal Rock Summeril ühel päeval lauluväljakule jõudsime. (Miks nii vara? Programmist ei leia…) Vihma sadas ja Merry Christmas, Mr Lawrence oli laval. Kiirustasime kohale. Ja vihm jäi järele! “Oh Lord, please stop that rain”. Lõigud sellest kontserdist on ka videos olemas. Otsisin vanade annaalide vahelt ja leidsin, et programmilehes on kirjas “Mary Christmas, Mr Lawrence”!!!!!).
Üldiselt meeldib mulle ka tema avatus ja see, kuidas ta erinevaid muusikuid kiidab. Kui ta on kellegi vastu kriitiline, siis see nii väga välja ei tule – v.a. kui ta ennast maha teeb. Mulle istuvad isegi need absoluudid, mida ta alatihti kasutab (stiilis “parim laulja, kes on eales Superstaari uksest sisse astunud” või muus osas “parim”. Mustas poris oli minu mäletamist mööda midagi Ivo Linna kohta. Jällegi soovitan vaadata videot allpool – siin on mitu asja, mis ka raamatus.).
Saan aru, et ma ei oska sellest kirjutada. Seega pigem lõpetan. Ikkagi soovitan – aga ette teades, millega on tegu – siin on peale Mihkli enda kujunemisloo ju tegelikult üsna palju ka ajastust. Muusikaelu arenemisest 80ndatest praeguseni.
Lingid:
- ERR.
SEHKENDAMINE 