Ma arvan, et ma lugesin selle raamatu kohta kelleltki Rootsi lugejalt, kes võrdles Perrini (Lilledele värsket vett) selle raamatuga – et sihuke klišee. Ma uurisin, kas eesti keeles on – oli – ja laenutasin. Lootes, et kui selline klišee nagu Perrin, siis võib ju täitsa lugeda. Aga ei, hoiatus, see on ikka klišee kõrgem klass. Ma ei oska isegi öelda – kohati tundub, et nii klišee, et võiks nagu naljaks keerata ja kõiki neid probleeme läbi nalja valgustada (1961. aasta ja veidi tagasivaadet 1950ndatele Ameerikas – naiste roll ühiskonnas). Siin on peategelaseks Elizabeth Zopp. Oot, panen raamatu ametliku ülikiitva kokkuvõtte:
1960ndate Californiasse asetuv „Keemiatunnid“ on geniaalne, omapärane ja meeliülendav lugu teadlasest, kelle karjääri lükkab rööbastelt välja uskumus, et naise koht on kodus, millega ta aga kindlasti ei nõustu. Olude sunnil saab temast seejärel Ameerika armastatuima kokandussaate saatejuht, kus ta aga ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist.
Keemik Elizabeth Zott pole „keskmine naine”. Tegelikult on ta esimene kinnitama, et „keskmist naist” pole olemas. Kuid möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses vaatab Hastingsi uurimisinstituudi meeskollektiiv sugude võrdsusest ebateaduslikult mööda, erandiks üksainus mees – Nobeli preemia kandidaadist eraklik ja pika vihaga geenius Calvin Evans, keda köidab Elizabethi mõistus. Tekib tõeline keemia.
Kuid elu on sama ettearvamatu kui teadus. Paar aastat hiljem on Elizabeth Zott mitte ainult üksikema, vaid temast on vastu enese tahtmist saanud ka Ameerika armastatuima kokandussaate „Õhtusöök kell kuus” staar. Elizabethi ebatavaline kokkamisstiil („sega üks teelusikatäis äädikhapet näputäie naatriumkloriidiga”) tekitab revolutsiooni. Kuid mitte kõik ei rõõmusta tema järgijate hulga kasvu üle. Sest Elizabeth Zott ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist. Ta õhutab neid oma elu muutma.
Ülimalt vaimukas, terane ning vaimustavate tegelaskujudega „Keemiatunnid“ on sama originaalne ja värvikas kui romaani peategelane.
Noh, midagi ülimalt originaalset selles ei ole – ilmselt oleks, kui oleks kirjutatud kuidagi vähemšabloonselt. Ja samas – midagi ju kogu aeg toimub, läbi sai ju ikka loetud. Lõpus on täpselt midagi sellist, nagu mu üks Rootsi tuttav 90ndatel selliste seepide kohta ütles: “õnnelik pere tuleb päikeseloojangul üle aasta, koer ka kõrval”. Väikeste mööndustega, aga umbes nii. Samas Ivan Orava laadsest paroodiast oli ka sammuke ikka puudu. No lugege ja kujundage oma arvamus. Üks koht mulle meeldis:
Nagu näha, lugejate arvamused on kahte äärmusesse:
- Suvehiidlane kirjutab: “Korralik lugu, kõik on ette ja taha ära nämmutatud, et lugeja jumala pärast ise midagi mõtlema ei peaks. Et justkui tugevatele ja vapratele ja iseseisvatele naistele, aga samas kirjutatud nagu alaarenenud väetikestele – kallis autor, kas sa ei näe siin väikest vastuolu?
Ja absoluutselt kõik klišeed on ka kenasti üksteise otsa lükitud (lademes õnnetuid seiku lapsepõlves, enneolematult tark ja ilus peategelane, lõputu ahistamine ametipostil, abielu- ja lastevastasus, koera võtmine, surmad särgid-värgid jne, jne, you name it!). Kõik see, mis täna “müüb”, aga mu jaoks oli seda liiga palju korraga.” – Jah, täpselt niimoodi läks edasi ka. Ma lugesin vahele selle Powersi “Hämmingu”, mis puudutas mingil määral sama raamistikku (teadlane üksi lapsega, sest elu armastus ja ideaal on liikluses hukkunud), aga mis oli vähem šabloonne. Tjah, sa ei kaotanud midagi. - Samas kirjutab Raamaturiiulike: “Nautisin tõsiselt selle loo lugemist ja vahel tegin mõne pikema pausi, et lugu jätkuks ikka kauemaks. Ma olen tõesti meeldivalt üllatunud ja kas on mõni lugu, mis mul veel avastamata sellega sarnane? / Eks ta selline vaimukas lugu ole, kus muidugi ka tegelased on värvikad ja neid on raske unustada. Ma siiralt nautisin ja ei suutnud midagi muud vahepeale lugedagi.”
- Ka Sõberraamat on positiivne: “Seda lugu võiks võtta nagu “Suure paugu teooria” spinoffi, või siis segu “Suure paugu teooriast” ja “Masters of Sex” sarjadest. Siin on huumorit ja ajalugu ja teadust ja romantikat ja peresuhteid. [—] Humoorikas, kuid samas ka kurb. Ajalooline, kuid samas ka tänapäevane. Et siis, mis oleks olnud, kui Sheldon ja Amy oleks elanud kuuekümnendatel, kui Sheldon oleks sõudja, Amy teeks suurepäraselt süüa ja nende koer mõistaks pea pooltsada sõna ja nende järglane oleks geenius.”
SEHKENDAMINE 