72. Raul Oreškin “Kui ma vananen…”

Selle raamatu võtsin alles siis, kui nüüd mingeid  auhindu hakkas saama. Alles siis tekkis huvi. Täitsa omamoodi. Näen, et raamatu väljaandmiseks on korraldatud korjandus Hooandjas ja puha. Toetajate nimed taga ära toodud – päris palju tuttavaid nimesid.

Tõtt-öelda ei olnud mina tema vananemisteemalist blogi enne lugenud ja mulle tunduski ka seda raamatut läbi lugedes, et blogipostitustena, sedasi ükshaaval ilmunutena, oleks parem mõju. Muidu hakkas miski justkui korduma. Vahel annab just alles kordus asja tuuma välja, siin seda efekti just ei olnud. Seetõttu lugesingi teiste raamatute vahele, et mitte väga palju järjest lugeda. Kui hakkasin raamatu lõppu jõudma, tuli justkui midagi tuttavat ette ja avastasin, et olin tagantpoolt ka jutud vahepeal ära lugenud. Ja ometi pean ütlema, et ega ma neist nüüd praegugi väga detailselt ühtegi mäleta 🙂 . Täitsa omamoodi, vahvad fantaasiad. Põhimõtteliselt on selline fantaseerimine ääretult sümpaatne, tore, et on selliseid inimesi. Ja kõige muu taustal ei avaldanud erilist muljet isegi kõik need korduma hakkavad tulevikuvisioonid, vaid see, et alati oli seal Kaili! Selles osas võib raamatut lugeda täitsa kui armastusromaani.

Lugedes tekkis mulje (suhestun ju enda loetud raamatutega, eksole), et olen kuskil Simo Runneli unenägude ja Mehis Heinsaare maailmade vahel (viimase puhul ilmselt mängib rolli ka Marge Nelk illustraatorina/kunstnikuna). Igor Kotjuh märgib Sirbis: “Selle raamatu puhul võib rääkida: 1) blogikirjandusest, 2) Tartu kirjandusest või 3) lihtsalt heast kirjandusest.” Suht nõus temaga. 

Teised lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

71. Eevi Schütz “Alma Kurtna. Unustamatu lauluõpetaja”

Suure rõõmuga võtsin vastu uudise Alma Kurtna elulooraamatu ilmumisest. Olin alles väike, kui ta suri, ometi on temast jäänud tugev pilt ja mälestus – asusin põnevusega raamatut sirvima, nüüd lugesin läbi ka. Ja mu muljed on vastakad: jah, ääretult tänuväärne, et see raamat on ilmunud ja et see poelettidel ja esitluse näol ja niisamagi meenutab, et meil selline inimene oli. Tänuväärne, et tema elust on välja otsitud pildid, infokillud. Teisalt … kuidagi kahju, et see on koolilapseliku referaadi vormis. Koos lisadega tuntud õpilaste mälestuste näol, mis moodustab teise poole raamatust. Ilmselt ongi palju loota, et kunagise legendaarse lauluõpetaja elulooraamatu kirjutamise võtab enda peale mõni professionaal, kes avab ajastulisi taustu, oskab üldistada, liigendada (sedasorti elulooraamatuid olen ma ise samuti vähe lugeda saanud – osalt sellepärast, et tihti elulooraamatuid ju ei loe ja need, mis suure lainega viimased 10 aastat on ilmunud, enamasti samuti sellistele kriteeriumidele ei vasta. Debora Vaarandi oma oli nagu põhjalikum, kui Eesti inimestest rääkida. Astrid Lindgreni elulugu sellepärast meeldis, et ajastu tuli välja.) (Nimekirjast järele vaadates tundub, et ikka on teisi häid elulugusid veel – Elin Toona, Boris Pasternak, Šostakovitš, Višnevskaja jpt). Hetkel tuleb ilmselt tänulik olla, et üldse märk maha sai.

Millest tundsin puudust? Kõige rohkem ajastu lahtikirjutamisest. Ärgem unustagem, et Alma sündis 1906 ja suri 1984, mis on peaaegu terve 20. sajand. Alguse lugemine oli nagu Piibli alguse lugemine, kus oli loetletud esivanemad, nende sünni- ja surma kuupäevad, päritolu. Siis linnad, kus Alma lapsena Venemaal elas, kui isa uue töökoha sai. Toona toimus ühiskonnas nii palju pöördelisi sündmusi, veidikenegi oleks ju võinud nimetada. Või kasvõi rääkida, millises olukorras oli Eesti provints Tsaari-Venemaal. Ainult see oli kirjas, et sõja eest mindi pakku Omskisse (ja seda siis 1917), uuesti Venemaale. Nii huvitav, et tegelikult juba alates 20. sajandi algusest, veel enne Venemaale minekut, elasid Alma vanemad sellest Kastani tänava majas – kuni 1978. aastani seal! Majast, aiamaast, sünnipäevapidudest, tundidest kodus on juttu pisteliselt, erinevates kohtades. Jälle üks pidepunkt, mida oleks ju võinud kasutada? (Ja ma mõistan, et tegelikult oli ilmselt kogu informatsiooni kogumine üksi juba keeruline, sinna veel mingeid muid mälestusi juurde uurida … see võtab aega, nõuaks täisajaga pühendumist, ilmselt stipendiumi või uurimistoetustki).

Täiesti eriline etapp Alma elus olid ju õpingud Ungaris ja Roomas. Minu jaoks täielikuks üllatuseks, et ta jõudis enne muusikale pühendumist lõpetada Tartu Ülikooli loodusteaduse eriala cum laude! Alles siis nagu hakkas muusikat õppima, sest keegi nagu soovitas/kuulis. Alles pärast neid õpinguid Ungarisse, kus veetis aastaid, siis Rooma, kus viibis minu uduste arvutuste järgi samuti üle 10 aasta!!!

Õpinguaastatest Roomas räägivad tegelikult vist ainult (?) Elsa Maasiku päevikuväljavõtted. Samas on need kuidagi eksitavad, kuna on välja toodud nii pikalt. Ei saagi aru, kas nad olid sõbrannad? Kes on lk. 30 mainitud “Haanja tüdruk”? Almal ei olnud ju Haanjaga mingit seost? Kas räägib mõnest kolmandast tüübist? Kas sel ajal ei ole Almat üldse pundiski veel? Mulle tundub, et see peatükk kõnelebki sellest, kuidas Elsa Pescia juurde õppima sattus, saatkonnas nt. Aleksander Kurtnaga kohtus, keda ei tundnud veel, tundis vist Alma toanaabri õde (umbes). Sest kui oled lugenud mitu lehekülge Elsa päevikust (söögi, ilma, muu kohta), tuleb selline lõik:

Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

Alma Hablitz (allikas: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, http://arhmus.tlu.ee/cgi-bin/epam?oid=106373)

Maestrol oli Capril ka teisi õpilasi, aga keegi kuulama teiste tunde ei jäänud. Ma ei tea, kas ei olnud kombeks või see häiris. Vahetevahel Alma Hablitz jäi ikka kuulama. Ma ise südames mõtlesin, et parem, kui ta ei jääks. Siis maestro oli ise nii võlutud temast ja vahtis aga sinna. Mõtlesin, et tunnirahad on pööratud rohkem selle blondiini poole … Ta oli väga kena. Tõesti väga kena. Ilusad juuksed ja … (lk. 34).

Ülesehituslikud üllatused: 36. leheküljel kirjutatakse “1929. aastast sai tema alaliseks elupaigaks Rooma.”, ja siis räägitakse maestro Astolfo Pesciast (väljavõtted, kes ja milliste sõnadega teda on tunnustanud), jõuame 37. lehekülje poole peale. Lause: “Oli suur õnn õppida sellise maailmakuulsa lauluõpetaja juures, kes oli kahtlemata oma aja suurimaid bel canto meistreid ja kellel oli tohutu praktika lauljatega töötamisel.” Uus lõik: “Augustis 1941 võeti Alma Hablitz Rooma ringhäälingu kammerlauljaks.” Loetelu, kelle laule laulis ja et elu oli “alati huvitav ja iga aastaaeg omanäoline!”. Järgneb 3,5 lehekülge pilte, kus kahe pildi vahele on kirjutatud lause 1942. aasta erakordselt külmast talvest Itaalias, ja äkki suht lambist: “Vaevalt pool aastat hiljem, sama, 1942. aasta suvel, lõppesid lauljatari esinemised ringhäälingus ootamatult.” St. jah – täpselt sama aasta suvel, mille külma talve pildirea vahel hetkeks mainiti, sest talvepilt on ka hulgas – aga üldiselt jäi jutt pidama Pescia juures õppimisel (Rooma jäämisel 1929. aastast) ja ringhäälingu kammerlauljaks hakkamisel. Miks ta ühtäkki vanglasse viidi? Kõik nii ootamatu, lootsin, et hiljem selgub lähemalt. Üldiselt muud ma hiljem välja ei lugenudki, kui et võeti kinni seotuse tõttu Aleksander Kurtnaga: ajad olid ärevad, mistõttu nad vormistasid oma abielu Aleksander Kurtnaga vahetult enne. Kuigi peatükk Aleksandrist algab alles pärast Alma kinnivõtmist – Aleksandri elu, kuidas Rooma sattus ja mida seal tegi. Ja et millalgi kohtusid. Samuti on räägitud, kuidas Aleksander kinni võeti, riivatud, mida tema vangis läbi elas. Alma aga, kes passis (ilmselt sidemete tõttu Aleksandriga?) vanglas hoopis kauem – mitte kõige vähematki tema läbielamisest. Jäi mulje, et nendega tegelesid nunnad ja nad pidid käima palvetamas. Täiesti arusaadav on, et selliseid mälestusi kuskilt Alma märkmetest ega jutuajamistest kunagi välja ei saanud tulla. Samas on ilmselt kuskil olemas mõne teise naisvangi kirjeldused samast vanglast… Jälle, ilmselt oleks vaja rohkem raha ja professionaale, kes suudaksid need materjalid üles otsida. Muidu kuulus Aleksander Kurtna peatükki ka pikk ja detailne väljavõte Aleksandri märkmetest… täpsete kellaaegadega jne. Kas see käik ooper välisõhuetendusele oli ka Almaga seotud, ei tule justkui väljagi.

Õpilaste mälestused on välja toodud nagu lisad seminaritöö järel. Kõikidel juures portreepilt ja eluloolised andmed (mälestuste lõpus). Kõik meenutavad suhteliselt sarnaselt (ilmselt etteantud küsimuste vastustena). Kõik on tegelikult omamoodi põnevad, samas lähevad segi. Võib-olla oleks võinud seal ka temaatiliselt välja tuua ja siis tsiteerida erinevaid õpilasi (ja need eluloolised andmed kuhugi lisasse jätta). Siin on tegelikult ka armsaid eraelulisi meenutusi – kõik mainivad ära 1. aprilli, tema sünnipäeva. Tema rõõmu esimese lapselapse sünnist. Tema hoolest.

Aino Kõivu vahendusel Elleri kooli jõudnud materjalid 30ndatest. Allikas: https://www.facebook.com/Ellerikool/photos/pcb.1103847486316510/1103847312983194/?type=3&theater

Ja ainus, mis jäi ikka väga kummitama – nii kahju, et ma teda tundma ei saanud. Et ma veel nii väike olin toona. Ja samas – tema oli siiski sündinud juba 1906. aastal, mistõttu oleks ikkagi olnud kahtlane, kui suur suhtlus meil 1990ndatelgi oleks saanud olla. Igatahes igati huvitav inimene, kelle elu oleks ilmselt kujunenud hoopis teiseks, kui poleks ees olnud seda hirmsat II maailmasõda. Ta ei oleks ilmselt “unustamatu lauluõpetaja”, vaid meie tolleaegne Ain Anger/Annely Peebo … (Kirjandusmuuseumi digikataloogist näha, et temast on juttu ajalehtedes).

(Leidsin, et tema surmast oli teade ka Eesti Päevalehes Rootsis: “Tartus on liiklusõnnetusel surma saanud end. H. Elleri muusikakooli lauluõpetaja Alma Kurtna, n-na Hablits 78 a. vanuses. Astudes bussi tagant välja tänavale, kihutas temast üle veoauto.” (Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 9 november 1984)

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

70. Elisabeth Åsbrink “Orden som formade Sverige”

Sellest raamatust oli meedias nii palju juttu (või sattusin ma juhuslikult neid nägema) ja tekitas väga huvi. Tellisin veebi kaudu. Nimelt on Åsbrink võtnud teatud kindlad väljendid ja mõisted, mis justkui defineeriks rootslasi ja rootslust ning esitanud nende ajaloolised kontekstid. Kust pärinevad, kuidas tähendusväli on muutunud (või äkki igal puhul polnudki muutunud). Hakkasin seda lugema juba oktoobri alguses, aga vahepeal olen nüüd teisi asju lugenud (pooleli on praegugi kolm raamatut öökapil), seega kõike nii täpselt enam ei mäletagi. Ainus, mida mäletan, et lugemine oli põnev ja läks kiiresti. Et jõuaks settida, ei lugenud ühel õhtul liiga palju lugusid. Nüüd sisukorda vaadates tundub, et kõik lugemine oli asjata, kõik on meelest läinud, loeks või veel.

Kuna näiteid tooma pole aega hakata ja üldjoontes ei oska ka muud öelda, tuleb postitus hetkel lõpetada. See, mis mind üllatas, oligi – kust kõik need ideed ja teadmised? Igal juhul respekt.

Mõned lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: enesekehtestamine ja minasõnum

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad, lora

69. Toomas Kall “Enne salastamist. Ühe arvamusliidri päästetud ülestähendusi”

Selle raamatu võtsin raamatukogust täiesti juhuslikult, sest see seisis uudiskirjanduse riiulil. (Läksin hoopis ühte teist raamatut välja võtma, mille olin tellinud, kuna lugesin Postimehest arvustust, mis ütles isegi häid sõnu. Suutsin pingutades 25 lehekülge lugeda ja hakkas mitu korda füüsiliselt nii vastik, et jätsin selle raamatu sinnapaika. Toomas Kalli raamat oli väga hea kompensatsioon!) Ma ei olnud sellest midagi kuulnud, lugenud, isegi Madis-Ulf Regi nimi ei öelnud mulle midagi (nüüd otsingutega uurides tundub, et olen seda pilti ja vanamehe nägu ikka Postimehes näinud, ilmselt sugugi mitte lugenud).

Igatahes on tegemist päevikumärkmetega, mille on kirjutanud fiktiivne Madis-Ulf Regi. Või noh, kuidas sellise asja kohta võiks öeldagi – pseudopäevik? Sest päevikumärkmed kajastavad korralikult viimaste aastate sündmusi nagu need järgemööda juhtusid, lihtsalt fiktiivse isiku sõnadega, kellel kindlasti nii mõnigi ühine joon Toomas Kalliga. Lisatud on eessõna selle kohta, kes see Madis-Ulf Regi on, kuidas ta leiti, kuidas käsikiri lühendati jne.

Selliste päevikumärkmete puhul hakkab üks asi tööle: nimelt see, kui neid palju järjest loed. Kui loed ainult ühest laupäevasest lehest mõne päeva kohta, siis ilmselt ei jõua see meeleolu korraga kohale. Ma kardan, et ka tsitaatide väljatoomine ei anna juba mulle endale enam sama tunnet, mis neid üles märkides. Naerda sain ikka südamest ja mitmel korral. (Ja miks Toomas Kalli raamat mulle üldse silma jäi? Sest ta on tõlkinud Genise raamatu ja Moskvina raamatud – ja nendes oli väga hea huumor või teravus või absurd sees! Seetõttu tundus, et tuleb jälgida, mis Kallil teoksil).

Postimees on teinud ka videoloo Madis-Ulf Regi otsinguil – see on ise ka paras nali. Olles lugenud neid päevikumärkmeid (ma ei tea, kas ka muidu).

19. oktoober [2014]

Öösel Tuneesiast tagasi.

Kuigi parlamendivalimised on seal alles järgmisel pühapäeval, määrasid need tänavapilti juba tuntavalt.

Meiega võrreldes tundus Tuneesia valimiskampaania palju muusikalisem ja tantsulisem. Üllatas naiskandidaatide hulk valimisplakatitel (meestega lausa pooleks), ja kõik nad olid katmata näoga. Nagu ma agitaatorite miimikast araabia keelt valdamata aru sain, lubasid nad oma kõnedes Tuneesiale helget tulevikku.

Tuneesia kuulub nende maade hulka, kus tänavatelt rämpsu koristamise kampaania «Teeme ära!» annaks tööd vähemalt sajandiks. Aga vaevalt poliitikud heakorra üldse teemaks võtavad – sealsed valijad ilmselt ei vaja liigset puhtust. Ja nii on olnud läbi aegade, oli juba Tuglase ajal: «Pärismaalaste mustus on muinasjutulik!» (lk. 31)

21. november [2014]

Hommikul nägin oma elukohajärgsel prügikastil Gustav Suitsu portreed. Mõtlesin, et uhke oleks teha koos klassikuga selfi – ikkagi sots aastast 1883. Hakkasin tegema, aga järsku tekkis ekraanile veel üks mees, keda ma ei tundnud. Vaatasin lähemalt – prükkar, habe sorakil. Ühes käes kilekott tühjade pudelitega. Teise käe pistis prügikasti, et ehk leiab siit ka midagi.

“Vaheldugu võimu väärus?” küsisin viisakalt.

“Mida?” ei saanud habemik vaimukast vihjest aru.

Vaheldugu võimu väärus,

                       suurem määrus

maal keerdkäiku jätkates.

      Kamaral sel inimene

                      üürikene

surma suhu matkates. Kelle luuletus see on?”

“Mis luuletus? Anna parem üks suits.”Jäi mulje, et vähemalt selle valija peal sotside rafineeritud kampaania ei töötanud. (lk. 35)

25 veebruar [2016]

Moediktaatorite ja -kriitikute surve naispoliitikutele ja poliitikute naistele kasvab iga aastaga. Evelin, lihtne hing, läks sellega omal ajal kohe kaasa. Lõpuks ei suutnudki leida, mis talle sobib ja on tõeliselt oma.

Ieva ehk suudab – tema aeg on üürike. Ideaalne oleks, kui Ieva käiks kõikidel avalikel üritustel, niipalju kui tal neid sügiseni tuleb, ainult ühe kleidiga. Nii annaks ta kasinuse eeskuju, ei lõhestaks rahvast ega ajaks vaesemaid naisi närvi. (lk. 83-84)

21. märts [2016]

Okupatsioonide Muuseumile tahetakse panna uus nimi. Kardan tõsiselt, et on alanud Eesti ajaloo järjekordne ümberkirjutamine. Ime veel, et mõni novaator pole tuletanud uut nime praegu vähe kasutatud sõnast “panoptikum” – süsteemitu huviväärtuse näitus. Okupanoptikum või Vastupanoptikum ei oleks vähem naeruväärsed ja eksitavad nimed kui Vabamu. (lk. 85).

20. aprill [2016]

Norra kohus otsustas, et riik on käitunud Utøya timuka Breivikiga vanglas ebainimlikult. Hitlerile postuumselt ilus humaanne sünnipäevakink. (lk. 88)

28. september [2016]

Rahvas ei häbene tänavaküsitlustes ja kommentaariumides tunnistada, et pole Kersti Kaljulaidist kuulnudki. Kus nad on elanud? Mis maal? Ja see tume rahvas tahab hakata presidenti valima ise ja otse?! Ei iial!!!

Niisugune rahvas oskab valida ainult nende vahel, keda ta on viimasel ajal oma silmaga näinud. Anu Välba ja Maire Aunaste vahel. Ja valibAnu. Sest Maire on pärast seda, kui ta poliitikuks hakkas, muutunud täiesti nähtamatuks. Nagu ütles üks kade sõbranna: “Ilmselt ostis kohe esimese riigikogupalga eest endale küüntest kübara.” (lk. 96)

16. oktoober [2016]

Mida päev edasi, seda piinlikum mul on, et uues ERM-is on ikka veel käimata. See, et minusuguseid kõrvalehoidjaid on Eestis kõvasti üle miljoni, on nõrk lohutus. [ERM avati 29 septembril].

Aga nad ei ole mind eriti kutsunud ka. Nad võiksid teha nii, nagu teeb novembris Moskva loomaaed – putukanäitusele saavad poole hinnaga kõik, kelle nimes on kas või väike vihje putukale, rääkimata nii selgetest juhtumitest, nagu Muhhinid või Komarovid või Babotškinid. Nii et kui ERM pakuks soodustusi kõigile, kelle nimi vihjab mõnele nende eksponaadile, näiteks veovahendile, ma tuleksin kohe. Koos kõiki nende Saanide, Rataste ja Kärodega. (lk. 97-98)

28. november [2016]

ERR ei näita järgmisi olümpiamänge. Ühest küljest on see nagu hea – rahval jääb rohkem aega nt raamatute lugemiseks. Teisest küljest – tean seda omast käest – ei loe ma tegelikult rohkem midagi. Ja kolmandast, kõige tähtsamast küljest – kuni dopingukontrolli ei kaotata ja tegelikud võitjad selguvad alles aastaid hiljem, ei olegi mingit mõtet sajandiksekundite mängu otsülekandes vaadata. (lk. 102-103)

31. detsember

Mida kõike kanalid oma vaatajanumbrite ja poliitikud oma reitingute nimel ei tee! Mu noor sõber Jüri [Ratas] ja tujurikkujad olid lasknud panna ennast ühte saatesse! See oli sama, kui omal ajal oleks Abel ja Nõmmik pandud intervjueerima Valter Klausonit! Nõmmik oleks öelnud, et: “Mul Uduvere seltsimehed palusid küsida, et kuidas siis viisaastaku otsustav aasta kulges ka?” ja Abel oleks pannud vahele, et: “Hi-hii!”. Täielik absurd. Klauson poleks muidugi vaadanudki nende tolade poole, vaid oma kontrollarvud lihtsalt ette pomisenud ja asjast suhteliselt puhtalt välja tulnud. Nagu nüüd Jürigi. (lk. 104)

31. jaanuar [2017]

Kolm peaministrit andsid allkirja, et Rail Baltic tuleb.

Ei mäleta, et omal ajal, kui raudtee oli Eestis tõeliselt uus asi, oleks selle ümber tehtud nii suurt kära nagu praegu. Eestimaa Kubermangu Teatajas oli lihtsalt väike sõnum nii vene kui ka saksa keeles, kus Eestimaa kuberner andis avalikult teada, et alates 24.10.1870 on liiklemine Balti raudteel Paldiski ja Peterburi vahel lubatud nii reisi- kui ka kaubarongidele. Ja kogu lugu.

Ja mis eriti tähtis: inimesed olid siis palju lahkemad kui praegu. Raudteest ilmajäänute, näiteks pärnakate nägudel ei olnud kadeduse ja vihkamise varjugi! Nii kirjutas Perno Postimees vahetult enne Balti raudtee avamist: “Kes seal lähhemal ellawad, sawad sure römoga näggema, kui massin omma essimest reisi hulga wankre rongiga tormates eddasi lähhäb.” Kusjuures “sure römoga” tähendas siis “suure rõõmuga”, mitte “sure rõõmuga”, nagu näivad soovivat praegused vastased. (lk. 107-108)

9. juuni [2017]

Lugesin huvi ja kadedusega “222 kirja” Rail Balticu vastu. Kadedusega, et olin jätnud kasutamata soodsa võimaluse ka oma nime trükituna näha. Huvitav oli aga eelkõige allkirjanike koosseis – nii palju asjatundlikke loovisikuid! Kas nad ei karda, et see nimekiri on kassas, kui raudtee ükskord valmis saab, ja sealt siis vaadatakse, kellele müüakse Berliini pilet ja kellele ei müüda. Öeldakse, et sõitke bussiga oma allkirjaandmise 10. aastapäeva kokkutulekule, kui tahate.

Huvitav on ka see, kui tõsiselt allakirjutanud ise oma kirja võtavad. Või kui tõsiselt loeks nt süber Erkki-Sven Tüür 333 raudteelase ja transiidiärimehe kirja Eesti Kontserdile: “Palume tungivalt jätta E.-S. Tüüri marimbakontsert “Ardor” esitamata, kuna meile ei meeldi see kahtlane pill.” (lk. 117)

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

68. Joseph Roth “Legend pühast joodikust” (LR 1999, nr. 7)

Leidsin riiulist ja lugesin läbi. Raamatuks on seda ehk palju pidada – teksti oli 30+ lehekülje ringis. Niisama tore ja lõõgastav lugemine.

Järjejutuna:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

67. Pajtim Statovci “Minu kass Jugoslaavia”

Nägin, et see raamat tuleb arutlusele Soome Instituudi raamatuklubis. Ja kuigi ma pole sinna kunagi jõudnud, loen alati nende pakutavad raamatud läbi (kord jätsin pooleli ka, ei sobinud). Üllatusega näen, et ka Apollos maksab see raamat lihtsalt naeruväärselt vähe (RR-s ka). Vaatan, et ilmumisaasta on suisa 2015, aga pole enne midagi kuulnud sellest. Ja tegelikult ei teagi, miks ei ole. Sest tegemist on ikkagi hea raamatuga, kuigi siin on väga palju lahtisi otsi ja tõlgendusvõimalusi.

Nimelt on see lugu osaliselt väga segane 🙂 . Mis on arusaadav: tüdruku jutustus, kuidas ta Albaanias mehele läheb. Kuidas tullakse kosja, kuidas käivad ettevalmistused pulmadeks jne. Võiks öelda, et selles osas meenutab suisa Serafima ja Bogdani. See lugu on aga põimitud noorima poja Bekimi jutustusse – see poeg on oma teadliku elu kasvanud üles Soomes. Kosovo põgenikuna. Ühtlasi on ta homo. Ja ühtlasi on tal mingi teema kasside ja madudega 🙂 . Vot see osa raamatust ongi mingil määral segane või tõlgendamise küsimus. Sest pealkiri – Minu kass Jugoslaavia – viitaks justkui millelegi. On see keegi, keda tahaks hoida ja silitada, aga kes ikkagi kaob? Või see, kes esitab mõttetuid nõudmisi ja tahab surmata kodulooma ehk mao? Ja madu – hirmuunenäod lapsepõlves, imelik tervendaja (oi-oi, kui palju seal ütlemata jäeti – usu täpselt mida ise tahad). Ja kogu mao sümboolika üldiselt. Pluss kass ja madu on siin läbivalt ka diskreetsed homoerootika sümbolid.

Igatahes on see raamat justnimelt sellisest kõige suuremast kõrvalejäetusest: eemal oma maast, oma rahvast. Samas eemal soomlastest (pagana pagulased, teil on sõda läbi, minge koju!) ja eemal kodumaa albaanlastest (sööte siin kahvli-noaga rahvustoitu, mida süüakse sõrmedega!). Ja olles homo.

Ema lugu, mis jõuab oma jutustamisega lõpuks samasse hetke, on korralikult lineaarsem, et pakub mitmeid huvitavaid punkte vana ja uue maailma kohtumisest. Traditsioonide maailmast, mis kohtub vägivallaga, aga ka uue ühiskonnaga, kuhu neid sisuliselt siiski vastu ei võeta. Või kuidas? Mees, kes on töötanud kodumaal ministeeriumis ja on kõrgelt haritud, ning naine, kes on kasvatatud üles heaks koduperenaiseks. Kuidas esimese jaoks on muutus märgatav, suur ja laastav. Teise jaoks hoopis teistmoodi – ta suudab võtta kohvri ja mehe juurest minema jalutada, kui kõik lapsed on välja kolinud. Elada üksi. Teha isegi tööd.

Vot siis. Tundub, et ma ei oska midagi kirjutada. Igal juhul jättis see raamat mulje. Huvitav, kiire lugemine, samas jääb pärast tiksuma, kuna saad aru, et midagi oli seal taga veel varjul, mis vajaks läbimõtlemist.

Teised on kirjutanud:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar