55. Giedra Radvilavičiūtė “Täna öösel magan mina seina pool” (LR nr. 35-36/2019)

Ma ei tea, kuidagi meeldis see algus ja kuna oli paksude raamatute vaheline paus, siis lugesin läbi. Ma pole isegi kindel, kas ma millestki aru sain, aga see kirjutamisviis on kuidagi nii omanäoline ja lahe, sarkasm-iroonia, samas ilus, tohutult palju viiteid erinevatele kirjanduslikele tekstidele – ja siis mitte sugugi eputamisena, vaid koe osana, muster, mis kordub, tsitaadid, mis naasevad. Huvitav. Peategelane on 40.-50. aastates naisterahvas (kirjanik ise – vist suhteliselt varjamatult).

Toredaid lõike võib vastavalt maitsele ja olukorrale erinevaid välja kirjutada. Näiteks üks vanaproua manitses peategelast:

“Teid takistab alati loogika. Püüate avastada reeglid ja ära arvata lõpu. Saatus ei sõida liftiga. Silmapiir on alati udus, finaal äraarvamatu. Võib minna nii ja võib minna naa. Ärge võtke endale Jumala rolli. Me sõuame kallasteta merel ja sureme alati üksinda. Suhted meestega on nooruses tragöödia, kooselus tragikomöödia ja vanaduses komöödia. […]” (lk. 43, tõlk. Tiiu Sandrak – väga tore tõlge ja ma nii väga hindan joonealuseid märkusi! Neid on tänapäeval nii väheks jäänud ja ma sugugi ei alahindaks lugeja soovi teada, millise laual lebava ajakirjaga on tegu või millised sõnamängud millegi taga peituvad või millistele originaalteostele viidatakse.)

Ja teine näidistsitaat:

Pean tunnistama, et minu tütar armastas isa salaja rohkem kui mind, nagu enamik tütreid. Ilmselt tundus isa talle intellektuaalse usaldusväärsuse poolest Boeinguna, mina aga tõukerattana. Teismeliseaastatel hakkavad emad tütardele täitma pangaautomaadi, pesumasina ja pärnaõietee funktsiooni. Ühtäkki, ent lausa mitmeks aastaks muutuvad emad tobudeks, kes, häbi küll, ei mahu mõistusevastasesse nabapluusidesse, kogu nende garderoobist on laenamisväärsed üksnes rinnahoidjad, nad väsivad ruttu ja ohivad öösiti tuleviku ees hirmu tundes või ilmaasjata minevikku meenutades. (lk. 64-65)

Katkend raamatust.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

54. Jean Echenoz “Jooks” (LR nr. 37/2019)

Ime on sündinud. Lugesin saabunud LR läbi, kuna hetkel oli kahe raamatu vaheline paus. See oli hea lühike ka. Võiks öelda, et mina, spordikauge inimene, tutvusin enda jaoks tundmatu sportlase elukäiguga. Tegelikult tundus muidugi, et tegu oli väga kuulsa jooksjaga, peaaegu võitmatu tšehhi Emil Zátopekiga. Ja tema elukäiguga läbi oluliste sündmuste 20. sajandi Tšehhis Saksa okupatsioonist Nõukogude okupatsioonini, siis Alexander Dubček võimuletulek ja Praha kevad. Kummalisel kombel ei nimetata kordagi aastaarve. Ilmselt on see kunstilise tervikpildi jaoks kuidagi oluline. Samas ei tundunud see raamat kuidagi peenelt kirjanduslik nii või naa, seega minu arvates oleks paar olulisemat tähist ja aastaarvu ainult kasuks tulnud. Mina tean ise, eksole, millal Stalin suri või millal toimus Praha kevad, aga noorem lugeja võiks ehk saada paar viidet. (Mina näiteks ei tea, millal toimusid olümpiamängud Melbourne’is või mujal, seega siis umbes nuputad, et millises kümnendis nüüd oleme).

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

53. Winifred Watson “Preili Pettigrew’ võrratu päev”

Blogide kasulikkusest – idee selle raamatu lugemiseks sain Bukahoolikult ja ega ma poleks ilmselt muul juhul kuidagi seda raamatut avastanud ega leidnud (raamatu ilmumisaasta: 1938 originaal ja 2013 eestikeelne tõlge).

Vahva raamat. Pidevalt tuksus kuklas, et “kelmiromaan”, aga tegemist on kirjaniku oma kaasajaga (ilmselt siis 30ndatega) ja tegelasteks äpardunud koduõpetaja, kes satub tööbüroo eksituse kombel  valele aadressile. Preili LaFosse võtab ta sõbralikult vastu ja tal läheb preili Pettigrew’d pidevalt delikaatseteks asjadeks vaja – kogu tegevus toimub ühe pikendatud päeva jooksul. Preili Pettigrew on “vanatüdruk”, sest ta on juba soliidses eas. (Nagu ma aru saan – 40 🙂 ).

Nii, edasi tahaks öelda, et ei-ei, otseselt see siiski kelmiromaan ka ei olnud, läbi ja lõhki tuhkatriinu lugu – iseäranis lõpus, kui toimub “ball” ja “kojusaatmine”. Esialgu toimub preili Pettigrew’s muutus lihtsalt selle peale, et keegi teda märkab ja tema arvamusest hoolib, teda lausa vajab. Kui siis üles ka lüüakse – meik ja riided – on peeglisse vaadates enesekindlus tagasi.

Seega korralikust pruunides riietes hallist hiirekesest saab tüüp, kellest kõik seltskonnas räägivad ja kelle pärast kolm paari kokku saavad (moraalsed kaalutlused nende valikute taga on pigem kurja- kui õnne kuulutavad minu arust 🙂 ). Lisaks selgub, et talle meeldib paljutki sellest, mis koduse kasvatuse taustal tunduks siiski äärmiselt patune.

Seega – lõbus ajastutruu romaan. Rõhutan igaks juhuks veel: lihtne, pisut jantlik, servapidi kelmiromaan.

Raamatu tausta kokkuvõte on siin – see on ka omamoodi põnev:

«Preili Pettigrewʼ võrratu päev» on inglise kirjaniku Winifred Watsoni (1906–2002) kolmas ja kuulsaim romaan. Seda saatis suur müügiedu nii Inglismaal kui ka mujal maailmas ning Universal Pictures ostis raamatu filmiõigused. Ent noorukese kirjaniku tähelend jäi üürikeseks, sest puhkes Teine maailmasõda. Sõja lõppedes otsustas kaheksa aasta jooksul kuus romaani avaldanud Watson kirjutamisega järsu lõpparve teha ja perele pühenduda. Aastal 2000, kui Winifred Watson oli juba 94-aastane, avastati see humoorikas romaan raamatusõprade rõõmuks uuesti. Inglismaal on sellest ilmunud juba viis kordustrükki. Kahjuks ei jõudnud kirjanik näha, et see, mis sõja tõttu pooleli jäi, sai peaaegu seitsekümmend aastat hiljem siiski teoks – preili Pettigrew jõudis lõpuks ometi Hollywoodi. 2008. aastal linastunud romantilises komöödias mängis peaosa Oscariga pärjatud näitlejanna Frances McDormand.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

52. Piret Raud “Verihurmade aed”

Mis ma oskan öelda. Eesti kirjandus. Lugege, kaua aega ei võta. Mõtteid nagu oleks, otsad jooksevad kokku sutsu algeliselt ja mitte eriti mitmetasandiliselt. Heliotroop ja verihurmarohi… nende sümboleid oli ju ka sisse pandud, aga liiga üheplaaniliselt minu jaoks… Ilmselt sobiks vanemale koolieale mõtisklemiseks, oleks jõukohane. Muud ma tõesti ei oska öelda kui et eesti kirjandus nagu ma seda noorusest mäletan.

Edukas ajakirja peatoimetaja Renate aitab kord traumapunkti ja siis koju tänaval kukkunud 88-aastase Ella. Ajakirja fotograaf Joonatan ja Elina, tema endine pruut. Kohe alguses tundub, et see taimi pildistav fotograaf peaks leidma Ellaga, kes kogub äravisatud taimed enda poole koju, ühise keele, sealt peaks midagi sündima, midagi aimatavat, midagi tarka. Sealt ei sündinud peale mõne pildi midagi. Pluss noormehe tegutsemine, mis vanamemmelt ühe elueesmärgi võttis. Kogemata. Renate ise oli selline reljeefne ja lämmatav – ajakirja enda nimi oli “Emme”, aga mutt oli ise ärritavalt ühe mu tuttava moodi ja emmeksolemisest kauge. Lahendusena ei õppinud midagi, vaid ähvardas meest, et see ei näe oma kaksikuid enam kunagi – ja ilmselt siis mees roomas koju tagasi ja teenindas teda edasi. Jah, ei oska suhestuda. Andestust.

Teised kirjutavad:

  • Lugemise blogi – olen üldiselt nõus, kuigi ma pole varem Raualt midagi lugenud. Kirjutab ehk täpsemalt lahti ka.
  • A.Luigega ma sedapuhku ühel nõul pole.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: tubli sportlane

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: hobid, sport

51. Fredrik Backman “Björnstad”

Mul oli tunne, et ma ei saa seda raamatut kunagi läbi, nii pikk tundus. Eile õhtul jõin aga hooletult tassi kohvi ja passisin kella kolmeni öösel ja lugesin, sest unest polnud haisugi. Seega sain hoo sisse ja lugesin täna lõpuni. Ja tunded on väga segased, ei teagi, kas suudan kirja panna midagi adekvaatset. Nimelt ei oska ma isegi öelda, kas ma soovitaksin või mitte. Kohati ikkagi tundub, et väga pikk, põhjalik, läbi komponeeritud raamat. Millest? Hokist (=meeskonnaspordist – meeskonna huvid isiklikest kõrgemal), väikesest alevikust (koos oma plusside ja miinustega – jälle sõltub, kust otsast vaadata – näiteks kas on üleüldse võimalik olla homo väikeses kohas…. või on targem see igaveseks saladusena hoida) ja noortest. Backmanni kirjutamisvõtted on ka väga iseloomulikud – kogu raamatu vältel vihjab ta pidevalt tulevastele sündmustele, stiilis “oleks ta seda siis teadnud”, “see oli nende viimane õnnelik silmapilk” ja muud sellist. Kohati võib selline asi närvi ajada. Teisalt jälle – noh, selline võte lihtsalt ja ilmselt jälle paljudele just sobib. (Ma ei teagi, kas mulle sobis või mitte).

Rootslane ütleb “träffsäkerhet” – siin hoki kontekstis on see ehk eriti sobiv sõna. “Tabav”. Ka selles raamatus on erinevate põlvkondade esindajaid ja seekord ei tundu, et ta mõne osas paneb täiesti puusse. Siin on lapsevanemad, kes lähtuvad ikkagi alati sellest, kuidas oma last kaitsta, mis on parim oma lapsele jms. Siin on väike koht, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik teavad kõikide päritolu, on lasteaiast vanadekoduni koos. Siin kehtivad väikese koha reeglid. Hoitakse kokku, jamad lahendatakse omavahel. Siin ei ole hea toon teistest erineda. Keskealiste (valgete) meeste võim. Tavad. Meeste selja taha hoidvad naised – ühe peategelase, Maya ema Mira on erinev – ta on edukas advokaat ja see jääb rahvale veidi nagu ette lausa. No ja siis on muidugi moraalselt alati üle sisserändajad, kes on saabunud sõjakolletest (isasid neil pole – ühe oma laskis enda maha, teine suri sõjas), hoiavad kokku ja pole moraalselt laostunud nagu enamik raamatu Rootsi peresid.

Teisest küljest on siin seda sportlaste loomalikkust, mis mind (, spordivõõrast,) spordi juures hirmutab. Ma ise pole sellega kokku puutunud, aga selles romaanis on hoki terve omaette maailm. Muuhulgas on tegemist Rootsi koolilastega ja see julmus, mis tavalistes koolielu argikirjeldades läbi jookseb, on õõvastav. (See oli õõvastav ja ootamatu 90ndatel, see on väga vastumeelne ja jube praegugi lugedes). See muster on nii läbiv, et see ei saa olla kirjanike välja mõeldud – jääbki mulje, et Rootsi koolis peetakse tavaliseks sedasorti kiusamist, millest keegi ei räägi, millest õpetajad eemale hoiavad… Pennalism, täiega.

Nii. Ja lugu ise (ilmselt pole mõtet kokkuvõtet lugeda, kes tahavad raamatut lugeda). Termineid ma ei oska kirjutada, seal on mingi noorte juuniorliiga hokis, kes võidab poolfinaali ja pääseb finaali, kus paraku lõpuks ei võida. Sest. Viimasel hetkel korjab politsei bussist maha nende esimängija. Nimelt on pärast poolfinaali rikkurite pere ainsa lapse, esimängija Kevini pool suur pidu ja kräu. Enamasti on rahvas 17-aastased, Amat, Maya ja Ana on 15. Tavapärane napsuvõtmine, lisaks marihuaana. Kevinile Maya meeldib, vastupidi ka. Lähevad poisi tuppa. Poiss veab mingi sõbraga enne möödaminnes kihla, et saab tüdrukuga seksida. 100 krooni peale (10 eurot umbes….). No ja siis amelevad pisut ja kui asi hakkab tõsiseks minema, siis tüdruk ütleb, et ei-ei, seda pole vaja. Poiss on aga kasvanud võitma, ta ei tea, mis on allaandmine. Seega ta võtab jõuga. Amat satub peale, tüdruk saab põgenema. Nädal aega ei välju oma toast. Lõpuks julgeb perele tunnistada (kui parim sõbranna Ana lihtsalt Kevinit nähes tema pilgust näeb, mis on juhtunud ja Maya poole tormab). Seega annavad nad lõpuks asja üles – ja Maya teab, mis juhtub. Ta teeb seda selleks, et Kevin (ega teised) niimoodi enam teha ei saaks. Ja sellest kirjutati tegelikult hiljaaegu leheski – julgustatakse küll vägistamistest ikkagi teatama, aga tegelikult tuuakse siis igasugused väikesed detailid nähtavale, kas inimene seda tahab, kogu asi läheb suure kella külge, kannatusi on rohkem, enamasti ei jää vägistaja süüdi, sest tõendeid on vähe, sõna on sõna vastu – ka siin. Maya pöördub ju nädal hiljem, olles eelnevalt oma riidedki ära põletanud ja ennast küürinud ja küürinud…

Backman kirjeldab tegelikult väga tabavalt, mis juhtub väikeses ühiskonnas, keskealiste meeste hokialevikus/-linnas, kui midagi sellist toimub. Kui kogu linna tulevik sõltub selle finaali tulemusest, mille eel teatatakse politseisse (mitte päev hiljem paraku) ja Kevin bussist eemaldatakse… Kui peetakse ebaametlik hokiklubi koosolek, kus soovitakse spordijuhi kohalt vabastada Peter Andersson, Maya isa, ilmub lõpuks kohale Amat ja tunnistab ikkagi Kevini vastu. See pole kohus, tegemist on koosolekuga. Aga sellest piisab, et siiski paljudki ümber kaaluksid. Sest seni on tegelikult Maya ja tema pere sattunud löögi alla – isegi aknast visatakse sisse kivi, millele on kirjutatud “hoor”. Ja see ei muutu läbi ajaloo mitte kuskil.

Backmann vihjab küll sada korda millelegi, mis mulle tundub viib ühe lapse surmani lõpus – aga näed, õnneks veel selles osas mitte. (Esialgu olin kindel, et ohverdatakse Amat, siis Kevin, lõpuks tahtis jätta muljet, et Maya tapab end ise. Õnneks leidis nutikama lahenduse). Eks proloogina oligi kirjas, et noor inimene läheb metsa ja surub haavlipüssi kellegi otsa ette (või vist oimukohale). Ja nüüd kuuleme lugu sellest, kuidas me sellesse punkti jõudsime.

No ja eks Backmani tabavate ütluste seast oleks nii mõndagi väljagi kirjutada. Kui ma neid kohti nüüd vaatan, tundub ikka, et eks nad kontekstis ole toredamad. Aga seal on üks vanem kõrtsipidaja, kes pole pärast oma mehe surma kõrtsist eemale saanudki. Ja on linna parim psühholoog n-ö. Ramona nimeks. Kord küsib Peter ta käest, et kes küll selle hoki kunagi välja mõtles ja Ramona vastab:

Nån som behövde ge fulla män med gevär en mindre allmänfarlig hobby? (lk. 126) (lause, mida ma ei suuda adekvaatselt tõlkida)

Samuti meeldis mulle see tabav ütlus spordilaste vanemate kohta:

Alla idrotter har den tendensen, föräldrar tror alltid att deras expertis ökar automatiskt i takt med att barnet blir bättre på något. Som om det inte vore precis tvärtom. (lk. 152) (Kõikide spordialade puhul tekib lapsevanematel kalduvus hakataarvama, et nende asjatundlikkus kasvab võrdeliselt sellega, kui laps milleski üha osavamaks muutub. Nagu polekski otse vastupidi.)

Nojah, siin on kirjutada paljust. Ma ei oska endiselt öelda, kas see oli päris minu raamat, aga ilmselt on ikkagi hea. 15-17-aastastele – just sellestsamast, kui palju sinu üks tegu purjus peaga, ilmselt pool naljaga, võib mõjutada kogu ümbruskonda. (Ja toredad eraldi tegelased on emad. Emad, kes näevad väikestest märkidest, et midagi on toimunud, aga püüavad olla “normaalsed” ja mitte küsima minna. Ja samas see, kuidas nad pärast laste eest kas võitlevad või…. lausa vabandust paluvad. Tõsi, paaril korral tuli tõesti pisar silma.)

NB. Kehvaks üllatuseks oli muidugi, et sellel on ka järg…. äkki veel loen seda ka, onju…

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

50. Tove Jansson “Hilja novembris”

Lihtsalt tuli selline tunne, et oleks õige aeg üle lugeda see raamat.* Ma olen seda millalgi 90ndatel lugenud, aga sain kohe praegu lugedes aru, et ilmselt läheb kõik seegi kord kiiresti meelest ja poleks paha sellist raamatut igal aastal novembri lõpus lugeda 🙂 . (“Ohtlik jaanipäev” on tal ka, aga ilmselt kuluksid ka teised hooajalisemalt piiritletumad ära, et tekitada turvaline taaslugemise rutiin. Jõulu ajal võiks lugeda “Kuuske” näiteks, jaanuaris “Muumitalve”.).

See polegi raamat neile, kes tahavad lugu, vaid neile, kellel on vaja meeleolu ja erinevaid tüpaaže (oi, kui nõme sõna sai). Siin on juttu pumps Toftist, kes mõtleb lugusid välja, loeb ja mõtleb edasi – seega lõpuks võid suisa mõelda, et kogu see lugu oli tema jutustus.

Pumps Toftile meeldis väga tõrva lõhn. Ta jälgis hoolega, et kohas, kus ta elas, lõhnaks mõnusalt. Talle meeldis nööripundar, mis hoidis teda oma kindlas süles, samuti vihma ühtlane heli. Tema suur mantel oli soe ja väga mõnus pikkadel sügisöödel peale tõmmata.

Õhtuti, kui kõik olid oma koju läinud ning laht püsis vaikne, jutustas pumps endale üht lugu. See rääkis õnnelikust perekonnast. Ta jutustas kuni uinus ning järgmisel õhtul jätkas ta poolelijäänud kohast või alustas jälle otsast. (lk. 10-11, tõlk. Elo Raukas).

Muumipere majja kogunevad nende eemalviibimise ajal Koduvana, Krõbivana, Filofjonka, Mymla ja Nuuskmõmmik (tema on muidugimõista õues telgis). Neid lihtsalt tõmbab muumide poole ja kõik on omajagu pettunud, et muumisid polegi kodus. Kõik seisavad oma hirmude ja loomusega silmitsi, samas nii tuvejanssonlikult toovad üksteises siiski selle parema välja. Ümber jutustada pole muidugi mõtet, aga see on vägagi tore lugemine meie laiuskraadil meie pimeduses. Neile, kes teavad meie loodust, mitte ainult linnatänavat.

Krõbivana, kes pidevalt leiab, et ilmselt kõik pidutsevad tema selja taga ja teda ei kutsu, unustab kõik asjad, ei mäleta oma nimegi, lahkumine kodust käib näiteks nii.

Krõbivana leidis voodi alt ühe korvi. Sinna sisse ladus ta kõik oma arstirohud ja lisaks väikese pudeli konjakit kõhuhädade tarvis. Ta tegi kuus võileiba ning otsis vihmavarju välja. See oli ettevalmistus põgenemiseks. Ta kavatses kodunt jalga lasta. [—]

Reedel või laupäeval lahkus Krõbivana oma majast ning loomulikult ei suutnud ta lahkumiskirja kirjutamata jätta. “Ma lähen nüüd oma teed ja ma tunnen end suurepäraselt,” kirjutas ta. “Kuulsin kõike, mis te mulle saja aasta jooksul rääkisite, ma pole põrmugi kurt, ja ma tean, et te pidutsete kogu aeg salaja.” Ilma allkirjata. (lk. 37)

Lahkumiskirjad on üks põhilisi asju, mis iga lahkumise juurde kuuluvad. Hakkasin mõtlema, et peaks ise ka tihedamini neid kirjutama hakkama. Paar novembrit veel ja eks näis siis.

Üldiselt igatseb Krõbivana ise ka mõnest peost osa saada. Mingil hetkel märgib Nuuskmõmmik, et “täna on isadepäev”.

“Oled sa kindel?” küsis Filifjonka umbusklikult. Ta vaatas Krõbivanale rangelt otsa ning küsis: “On teil lapsi?”

“Absoluutselt mitte ühtki,” vastas too. “Ma ei salli sugulasi. Kunagi olid küll ühed lapselapselapsed, aga nood olen ma unustanud.” (lk. 76)

Teises vestluses tuleb võimalik pidu jutuks, sedakorda Mymlaga.

“Kuule, Krõbivana,” sõnas ta [Mymla]. “Sa oled täpselt niisama terve kui mina ja sa tead seda.”

“Võimalik,” vastas Krõbivana. “Aga ma ei tõuse üles enne, kui ma olen saanud ühe peo. Ühe täiesti väikese peo vanematele inimestele, kes on endaga hakkama saanud.” (lk. 98 !!!!!!)

Ja hetk hiljem, kui tema korv arstimitega leitakse:

“See on leitud!” karjus koduvana väljas. Uks lendas lahti ja kogu elutuba täitus ringisebiva rahvaga. “Korv oli veranda all!” hüüdis koduvana. “Ja konjak seisis jõe teisel kaldal.”

“Oja,” parandas Krõbivana. “Ma võtan esmalt konjakit.” (lk 98)

Viimase tsitaadi paneksin ma lihtsalt pildi vormis. Vägagi sümpaatne.

Mulle hakkas tunduma, et tahaks ikkagi originaale ka. Raamatuid ju muidu juurde ei taha, aga olen neid imeilusaid uusi väljaandeid imetlenud nii Eestis kui Soomes. Võib-olla kunagi luban endale. Kui selle raamatu lugemine ikkagi traditsiooniks peaks saama. Hilja novembris.

* Kusjuures märkasin sel nädalal, et ka Aidi Vallik oli just lugenud. Ilmselt on meid rohkem 🙂 (Mh. lingin praeguse uue ja ilusa väljaande. “Varsti müügil”.)

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar