9. Jukka Viikilä “Akvarellid Engeli linnast”

Tegelikult nägin seda raamatut kuskil enne juba, aga teadsin, et enda nimekiri on nii pikk, et see raamat veel sisse ei lähe. Siis aga märkasin fb-s raamatuklubi üritust ja lugesin kohe igaks juhuks läbi (mitte et ma kindel raamatukluppi mineja oleks). Sest lugemine on kiire – hõredas kirjas ja paljude vahedega kuskil 200 lk.

Tegemist on Finlandia kirjanduspreemia laureaadiga 2016 ja eesti keelde on raamatu tõlkinud Kai Aareleid – seega igatpidi kvaliteetne väljaanne. Lisada siia juurde veel pärisraamatute (vs digiraamatute) lugejatele see kaunis raamatukaas (mis mind ennast lugema kutsus) – igal juhul elamus (kaanepildi autoriõigused kuuluvad Soome arhitektuurimuuseumile, aga raamatu on kujundanud OÜ Vanatühik, seega mine tea, kui palju siin on pilti ja kui palju kujundust). Igal juhul on Engel (raamatu fiktiivne autor) ise vabadel hetkedel käinud linna akvarellidega visandamas.

Raamatu kokkuvõte kõlab:

«Akvarellid Engeli linnast» on Helsingi linnaarhitekti Johan Carl Ludvig Engeli fiktiivne päevaraamat aastatest 1816‒1840. Revalis ja Turus karjääri alustanud sakslane näib aimavat vastuseid keisri soovidele. Tema pliiats paneb paberile ampiirstiilis linnakeskuse: senatihoone, ülikooli, selle raamatukogu ja valendavasse kõrgusesse pürgiva toomkiriku. Arhitekti päeviku sissekannetes kangastuvad üksteise järel hooned ja tänavatevõrk, millest tuntakse Helsingit ka täna.
Ainult kuus aastat, lubas Engel oma naisele Charlottele. Kumbki ei osanud aimata, et Helsingist saab arhitekti elutöö. Ja kõigel on oma hind.

See ütleb üldjoontes kõik. Päevikusissekanded ei ole kuigi tihedad, seega mingit väga konkreetset elukäiku siit välja ei loe, pigem mõtteid, arvamusi, tundeid. Üks põhilisemaid on see, kuidas tema kui arhitekt näeb oma loomingut sellisena enese ees kerkimas. Mis on arhitekti põhiline eesmärk – täiustada oma loomingut sellise kraadini, et hoonest kaob isiklik käekiri ja jääb puhas kunst, arhitektuur (ja puhtad vormid ilmselt – nagu need tema hooned, eeskätt Aleksandri kirik, Helsingi klassitsistlikus kesklinnas on). See on kuidagi ülev mõte – sama lugesin/vaatasin ka eelmisel nädalal kuskilt Arvo Pärdi kohta (ilmselt Missa Syllabica kontserdi kavalehelt) – et need teosed, mille alla on autoriks kirjutatud “anonymus”, pakkusid veel kõige rohkem huvi ja et tahaks isegi oma teostele alla kirjutada “anonymus”, et jääks muusika, mitte nimi. Seega kirjutab Fiktiivne Engel oma päevikuski:

Kirikuehitaja esimene ja kõige tähtsam tarkus. Joonista* kirik nii, et sinna jääb rohkem vaikust kui ehitusmaterjali. (lk. 66)

Engeli naine sureb. Ja kuigi ta täpselt ei tea, kelle jaoks ta oma öiseid märkmeid ja päevaraamatut kirjutab, hakkab talle mingil hetkel tunduma, et need on ta tütrele, Emeliele. Nimepidi mainib ta ka Peterburis surnud last Carl Eduardi. Hiljem sünnib neile ilmselt lapsi veel juurde, kuna jutt on vahel “poistest”, aga neid ei mainita enam kunagi nimedega – lihtsalt teadmine, et pojad tuleb koolitada ja üles kasvatada. Emilie aga on ka lugeja ja teda on õpetanud ema, Charlotte. Juhtub aga nii, et lõpuks sureb ka Emelie. (Kuidas, mis asjaoludel, ei tule naise ega tütre puhul jutuks. Vaid see süütunne, kas see kõik ei juhtunud selle külma ja kõleda maa tõttu, kuhu ta lubas tulla vaid 6-ks aastaks, aga kuhu ta jäi nii pikaks, ehitades üles uue linnatuuma. Ajal, mil Soome oli äsja liidetud Vene keisririigiga ja pealinna kavandati pealinna ületoomist Rootsist kaugemale ja Venemaale lähemale – Turust/Åbost Helsingisse. Ja kui Åbo tulekahju tõttu koliti 1928. aastal Helsingisse ka ülikool. Mingite väikeste fragmentidega püüab kirjanik edasi anda toonast kesklinna ja inimesi.

Stiil on kuidagi hõrk. (Rohkem vaikust kui ehitusmaterjali, eksole). Ma tean, olen seda mitme teise raamatu puhul kasutanud, mäletatavasti just Haahtela. Engeli raamatu puhul võib tegemist olla stiili ja kujunduse koosmõjuga. (Oleks kogu see tekst pressitud vanal, tõepoolest VANAL heal kombel Loomingu Raamatukogusse tihedas kirjas, nt. nagu kunagi Siddharta, oleks tegemist vaevu 50-leheküljelise teosega ja ma ei tea üldse, mis mulje siis veel oleks. Jah, mina ei lähe veel niipea e-raamatutele üle… 🙂 )

Kai Aareleid tutvustab üsna pikalt ja põhjalikult Loomingus. Mh kirjutab ta:

Raamatu-Engel on peaaegu täiuslikult ehitatud tegelane, kuid sellel täiuslikkusel pole niivõrd pistmist psühholoogilise usutavusega, kuivõrd tema tajude ja tema meele liigutuste usutavusega. Olgu või see, kuidas Engel tunnetab ruumi, värve, helisid, muusikat. Ta vaatab külmal talvehommikul kodumaja ukselt aeda ja näeb „pakase avarat saali”, „väikesi miniatuure lumel”. „Talvepäike­se terav nuga” lõikab mõtted lahku ja „valgustab neid läbi ja lõhki nagu seinteta tubasid”. Engel tahab valget kirikut, mis peaaegu kaob lumesajusse — või udusse — ja ilmub siis nähtavale teravamalt kui eales: võõramaalase silme ette ilmuv lumivalge kirik oleks kui kaua peavalu valmistanud mure lahendus…

Tsitaate tahaks üsna palju välja kirjutada, aga need puudutavad tihtipeale kas linna, ilma või soomlasi ja pean ütlema, et just selliste raamatute järgi tundub, et oleme nendega ikka väga sarnased (ja erineme märkimisväärselt samal laiuskraadil elavatest rootslastest ja norrakatest). Engeli kui Berliinist tulnud saksa arhitekti jaoks on ju ilm ja inimesed kõige suurem kontrast. Seda enam, et ta saabub Peterburist, kus oli pisut rohkem kultuuri.

Mida öelda selle linna, Helsingi, minu uue eluülesande kohta? Pean vastama küsivatele kirjadele. See on hõredalt asustatud kaljune neem ulgumere saarestikus. Läänemere leidmata pärl, mis on enamjaolt raskesti läbitav mägi. Kui laevad selle kividel karile jooksevad, ei torma elanikud mitte rüüstama, vaid minemapääsemise lootuses küüti paluma. (lk. 21)

Helsingi on nii tuuline linn, et sigarisuitsetamise asemel on mõistlikum kasutada nuusktubakat. Vastu tuleb mehi, kes on lasknud tuulel mütsid lõplikult merre puhuda. Armastajad käivad rannas jalutamas, siis saab rääkida nii, et teine ei kuule ja kõik sõnad on kõrvadele meeldivad. Ainult et kõrvad jäävad haigeks.

[…] Iseäranis soomlased paistavad lausa mõnu tundvat tuulest, mille käes saab olla millegi suurema meelevallas, ilma et tarvitseks kohtuda teise inimesega. Neil on vaja vihurit, sest nad on üksteise suhtes nii nõudlikud. Minule on vastutulija tihtipeale ükskõikne kaabukergitus. (lk. 25)

Pimedus jõudis saabuda üheainsa mõtte jooksul. Soome on maa, kus lapsed mängivad pimedas. (lk. 80)

Kuivõrd inimesed on niivõrd vastuvõtlikud ilmastikumuutustele ja mõjutatud neljast aastaajast, ei julge Engel isegi lustikäike planeerida – kes teab, äkki siis polegi lustituju.

Meeleolud on nagu ilmaolud. Need tulevad ja lähevad millestki hoolimata. Eile öösel olin tunnistajaks rekordiliselt kiirele meeleolude vaheldumisele. Ühel hetkel olin nii uhke linnaehitajaks saamise üle, et pidin üles tõusma ja klaasi piima jooma. Kohe pärast seda langesin süngemast süngemasse meeleheitesse. […] Mõnele, näiteks kindralkuberner Steinheilile tundub paha tuju olevat soojendav ja tõmbetuulte eest kaitsev kalevine kuub. Olen ka ise selle tihti peale tõmmanud. (lk. 35)

Või kui ta räägib oma erinevatest sõpradest, siis tunnistab, et sakslastest sõbrad on vast kõige “paremad”, kuna nendega olles saab olla selline nagu sa oled.

On muidugi selge, et me ei kurna üksteist asjatute muredega. Probleemist räägitakse õigupoolest alles siis, kui see on lahendatud. Siis on lool algus, keskpaik ja lõpp, ja see õpetab ja lahutab meelt, nii nagu õhtusel koosviibimisel sobilik. (lk. 62)

Mh mainib kohtumisi oma sakslasest sõbra Paciusega, muusikuga… Mõlemad võõramaa mehed, ometi andnud Soomele sellise panuse. Mõtteteri on teisigi:

Teinekord mõtlen, ja siis olen juba peaaegu uinumas, kui kummaline tellija sellel linnal ikka on: armastus. Seejärel imestan, kust mulle selline asi pähe tuli. Äkki sellest, et mul on vabadus ehitada see linn nii, nagu tahan. Kui palju linnu on lõpuks sündinud sellisest vabadusest? Kui mitu muud asja maailmas? (lk. 66)

Mingil hetkel saab temast ametlik intendandikontori juhataja, mis tähendab umbes Soome ehitusvalitsuse peameest. Kuna ta hakkab ka endale Helsingi kesklinna Bulevardi tänavale maja ehitama, rajab ta ka “Helsingi esimese aia” maja juurde, kuna teda võluvad lilled.

Aiakrundi kõrval olevale maalapile olen joonistanud* oma perele maja. Tagasihoidlik see just ei ole. Arhitekt võib elada tagasihoidlikult, aga ametnikul on vaja hiilgust. Sellega korvatakse seesmise hiilguse puudumist. Maja varjus ja lillede keskel piipu popsides mõtlen, et olen teinud lepingu topelthiilgusele: olen ühtaegu arhitekt ja ametnik, iseenda valitseja ja alam ning kasutan veel mõlema hüvesid ja vabadusi. (lk. 112)

Lõpetuseks suitsetamise kohta. Nimelt tuleb parun Rosenkampffiga jutuks kaalutlemine, mis ei tohiks paruni meelest lasta inimest tegelikus elus segada.

Siis oletas ta, et ma olen üks neid inimesi, kes peavad alati keerulises olukorras suitsupausi. Seda oskas ta öelda südamlikult ja austusega. Ta tõusis oma kohalt, tuli minu juurde ja pigistas mu õlga. “See ei ole õige suitsetamine.” (lk. 177)

* (Rootsi keeles kasutatakse majade projekteerimise kohta sama sõna mis joonistamise kohta: rita. Ma soome keelt kahjuks ei tea. Kas on sama? Ega tegelikult ei häiri, et siin kontekstis on kasutatud “joonistamise” sõna. Ongi kuidagi vanamoelisem. Lihtsalt pakuks huvi).

Veel ei ole sellest raamatust veebis kuigi palju kirjutatud, ehk lisan linke hiljem. Mõned tutvustavad uudised seevastu on:

Advertisements
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: P.E.A. T.U.T-s

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: teater-muusika-kino | Sildid:

8. Jean-Philippe Blondel “Pariis 6.41”

Lugesin sellest raamatust ühest blogist ja otsustasin mingil põhjusel laenutada ja nüüd õhtul lugesin läbi. Lugema hakates oli esimene mõte, et ei jaksa sedasorti kirjandust väga lugeda ja paneks kõrvale. Siis aga lugesin ikka jutiga läbi ja polnud nii hull midagi. Lihtsalt olen tõsieluliste raamatute lainel ja hetkel ei viitsi väljamõeldud probleemidest lugeda väga.

Selles raamatus on juttu ühest naisest ja ühest mehest, kes satuvad kogemata rongis teineteise kõrvale istuma. Mees on ca 50-aastane, naine 47. Kunagi, kui nad olid 20 ja 18, oli neil neljakuune suhe, mis lõppes väga nõmedalt, sest mees oli toona eneseimetlejast ülbard. Elutee on muidugi läinud etteaimamatult – mees on kiilanev ja hallinev õllekõhuga mees, naine aga oma vanusest noorem tagasihoidliku meigiga stiilne naisterahvas, kes on alustanud oma poodideketiga. Mees on lahutatud. Naine mitte. Kogu tee mõtlevad nad sellele, mis juhtus 27 aastat tagasi – mees tohutult kahetsedes, püüdes kuidagi ületada barjääri ja vabandust paluda. Naine, püüdes vältida. Kuniks enne väljumist paar sõna vahetavad. Naine lahkub kindlal kõnnil. Kolmanda vaguni juures seisatab ja pöörab ringi. Lõpp.

Kusjuures mulle meenub, miks ma selle raamatu laenutasin. Blogipostituse pealkirja lugedes arvasin esmalt, et tegu on teise raamatuga – Ettelugeja 6:27-ses rongis. Aga kui aru sain, et sootuks mingi uus, siis mõtlesin, et eks viime siis kurssi, et teaks nende erinevused ära 🙂

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: idüll. laupäevane

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad, lora

7. “Kaotused ja leidmised. 1854. Julie Hageni pöördeline aasta kirjades”

Ei ole just tavapärane, et ma kirjutan sedalaadi raamatust. Ka veebist ei leia ju suurt midagi. Ometi võtan sedagi raamatuna ja tahan kirja panna. Nimelt käisin sel nädalal üle pika aja kunstimuuseumis, kuna juba tükk aega on üleval “Eesti esimese naiskunstniku” näitus ehk Julie Hagen-Schwarzi näitus Tartu Kunstimuuseumis. Jõudsin muidugi arusaamisele, et ma pole ikka päris kunstinäitusel käija. Vaadates neid pilte raamatust nt või veebist, tunduvad need palju ilusamad (see on imelik, ma mõistan). Lisaks ei meeldi mulle see saalis ringikäimine ja järjest vaatamine, eriti olukorras kus keegi võib sind jälgida (kaaskülastaja, valvuritädi või piletimüüja valvekaamerast). Mulle meeldivad ruumid, kujundus – see on huvitav. Ilmselt oleks huvitav näha maale mingis interjööris, ükshaaval. Kes teab.

Autoportree 1855

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Seintel oli piltide vahel ka Julie Hageni, hilisema Hagen-Schwarzi elulooliste andmete kohta ka jutte. Ühes saalis, kus nägime Itaalia maastikke, oli jutt sellest, kuidas kunstnik elas Roomas kunstnike koloonias Villa Maltas ning kihlus seal Saksamaalt pärit kunstniku Gilliga. Sealt selgus ka, et isa katkestas suhtlemise tütrega kaheks aastaks, kuna talle ei istunud taoline porduelu. Julie palus emal salaja saata oma sünnitunnistus jms ning taotleda passi, et reisida Saksamaale oma sugulasi (venda-õde) külastama, kuid isa keelas selle ära (ema Johanna oli päris Saksamaalt, kuhu ta pärast abielllumist enam kunagi tagasi ei läinudki, isegi külla mitte). Järgmises saalis aga lugesin, et õe ootamatu surm viis ka Julie kodumaale, kus ta abiellus õe endise mehe

Autoportree enne 1870ndat

Autoportree enne 1870ndat

Ludwig Schwarziga (hilisem tähetorni juht ja TÜ teadlane) – ja see fakt jäi mind häirima. Ma ei saanud sellest aru. Näitus on Eesti esimesest naiskunstnikust, kõlab lausa, et vabadus ja mingi emantsipeerumine, kuid siis hülgaks justkui oma armastuse, tuleb tagasi koju ja võtab lahkunud õe mehe?

Seetõttu ostsin ka lühikese raamatu, kus on Julie Hageni kirjavahetus nendel keerulistel aastatel (põhiliselt tõesti 1854. aastal) nii ema, isa kui Ludwig Schwarziga, lõpus ka pikk kiri oma endiselt õpetajalt Moritz Rugendaselt. Ma tahtsin aru saada, kuidas siis asjalood olid.

Ja mis ma teada sain? Saingi teada, et Julie oli Roomas, armunud Gillisse, tehes oma kunsti, elatades end oma kunstist. Tüli isaga vaevas teda väga. Seetõttu kirjutas ta muuhulgas ka õele ja Ludwigile (mul on tunne, et kiri adresseeriti mehele, kuigi oli mõeldud mõlemale), et nad aitaksid isa mõjutada või andes teada, kui muserdunud on Julie isa sellisest käitumisest. Mida ta toona ei tea? Ta ei tea, et õde Emilie sõidab Peterburist, kus mees töötab, raseda ja haigena koju Tartusse, haigestub tõsiselt (mh valed ravimeetodid nii Peterburis kui Tartus) ja sureb. Siia vahele võib lugeda isa August Matthias Hageni kirjavahetust Peterburis viibiva väimehega, kus ta annab teada esiteks nurisünnitusest, teiseks oma tütre ja väimehe naise surmast.

Õe surm kiirustab Julie’d tagant kodumaale minema (kardab, et ei lasta tagasi), pere juures viibima. Seal kohtuvad nad põgusalt ka Ludwigiga, kellega neid seob juba varasem tutvus (Ludwig oli üliõpilasena nende majas tuba üürinud, mingi oletuse kohaselt olid õed rivaalid ja Julie taandus, kolides välismaale õppima). Kogu kirjavahetus, mis pärast õe surma Julie Eestis viibides Ludwigiga peetakse on kahe hea sõbra kirjavahetus, üksteise julgustamine ja toetamine. Tegelikult oli ka Juliel kavatsus sõita Peterburgi “et otsida kontakte Kunstide Akadeemiaga (akadeemilise kraadi omandamiseks) ja keisrikojaga” (tõlge eesti keelde Epp Preem, lk. 49), seega jõuab ta veel enne Ludwigi lahkumist Siberi ekspeditsioonile sinna sõita, kus Ludwig neid vastu võtab (üks vend on kaasas). Pärast nende sealset kohtumist (ja vahepealset kirjavahetust) avaldab Ludwig talle armastust ja palub ta kätt. Julie on õnnelik ja nõus.

Mis mind häiris? Mind häirisid kirjavahetuse kokkuseadja Christin Conradi kommentaarid. Vahepealsed selgitused. Mitte kõik – aga see osa, mis viitas sellele, et 19. sajandil oligi see kurameerimise viis – kirjutati kirju ja liiguti edasi samm-sammult ja et Ludwig hakkas oma naise matmise päeval otsekohe Julie’d taga ajama. Ma ei tea, võib-olla on tema käsutuses rohkem kirju, aga minule tundub, et tegemist on hea ja sooja sõprusega varasemast – kaks inimest, kes seisid Emiliele väga lähedal, suhtlevad kirja teel ja on teineteisele leinas ja raskustes toeks. Nimelt on Julie kahevahel, kuna Gilli ei sobi isale ja ta ise samuti ei tea, kas on nõus tooma oma elu abielunaisena ohvriks oma kunstile. (Isa oli Gillilt nõudnud mh, et Juliel peab tingimata alles jääma ka oma endine perekonnanimi, st Hagen). Toonased arusaamad aga on sellised, et kui keegi juba abiellub, võib karjääriga, Julie puhul kunstiga hüvasti jätta. Ludwig on minu hinnangul väga mõistev sõber, kes kirjutab ja julgustab Julied – et ta peaks mõtlema ja otsuse langetama, et mingid muud asjaolud ei tohiks teda takistada. Ma ei näe nendest kirjades mingit flirti peale selle, et nad on üksteisele armsad kui sugulased. Mõlemal on kaotusvalu, mõlemad leiavad teineteise kirjadest lohutust.

Siberi maastik, Julie Hagen-Schwarz

Seega ma isegi soovitan selle kirjavahetusega tutvuda (originaalis välja antud 2011, eesti keeles 2013). Muuhulgas on ju ka Vanemuise suveetendus “Julie ja tähed” temast (küll peale abiellumist ja kolme aastat Siberis).

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

6. Enno Tammer “Ilon Wikland. Elu pildid.”

Hiljaaegu sai loetud Astrid Lindgreni elulooraamat, Ilon Wiklandi oma tundub mõnes mõttes loogilise jätkuna. (Wikland on Lindgrenist 15 aastat noorem). Raamatu kaanekujundus sarnaneb mingil määral Lindgreni raamatuga – portreefoto raamatu peakangelasest. Wiklandi puhul värviline, Lindgrenil mustvalge. Ilon Wiklandi teamegi eelkõige nende piltide järgi vanemast east – ja need on kõige kaunimad, tundub mulle. Nendel piltidel, kus ta oli laps või nooruk, oli vaat et keeruline aru saada, et tegemist on sama inimesega. Pilte vanemast east (kuigi ehk juba kuskil 50ndate eluaastate lõpust) võib aga jäädagi uurima. Iga vagu või kurd näos on imeilus, pilk, ja (minu puhul üsna ebatavaline, et üldse märkan) kõrvarõngad. Lihtne ja väärikas stiil. Seetõttu meeldib mulle ka see kaanele valitud foto näiteks.

Nüüd aga mõni sõna raamatust. Nagu elulooraamatute puhul ikka – siin ei ole ju võimalik ega mõtetki sisukokkuvõtet anda. Räägin siis esmalt pisut ülesehitusest. Pealkirigi viitab, et autor on püüdnud esitada Iloni eluperioodid ja seigad piltidena – just sellistena, nagu Ilon neid ise tihtipeale mäletab. Silme ette manatakse pildid, väga tihti on mõne loo taga pilt Iloni enda raamatust. Oma kogemusest tean, et mälestused sündmustest, millest on foto või pilt, kipuvadki taanduma nendele hetkedele, millest said pildid (või film). Ilon kandis pilte Eestist enda sees aastaid, pannes need mälestused luku taha ja minnes edasi. Kuniks hakkas kõike lõpuks joonistama, piltidesse seadma. Sellest ajast on meile kõige rohkem tuntud pildid raamatust Pikk-pikk teekond, kuigi raamatu sidususe mõttes on ta seal teinud teatud üldistusi. Teisi raamatuid tuli hiljem peale, mina olin juba täiskasvanu ega ole paljusid neist isegi mitte sirvinud (tekkis huvi).

Jälle kerkib küsimus (nagu iga elulooraamatu puhul) – miks me seda loeme? Kuivõrd ma siin juba Astrid Lindgreni raamatuga võrdlesin, siis tooksin ka nüüd välja mõtte: Lindgreni puhul oli väga põnev näha tema kasvamist koos ajastuga. Kuidas ta väljaspool abielu lapse sünnitas – milline tegemine ja kombineerimine see oli võrreldes tänapäevaga. Kuidas ta lapse kaheks aastaks kasuperre andis – tänapäeval öeldaks selle peale ka uih ja aih. Naisliikumine, naise vabadus, teatud teemad, mille oma raamatutes justkui revolutsioonilisena lastele välja tõi ja lõpuks, kuidas aatomienergia ja maksusüsteemiga võitles. See on üks elu oma ajastus – ajastu kohta ei jaksaks me eladeski sellist pikka perioodi lihtsalt läbi lugeda. Kellegi eluga seotult on teine asi.

Nüüd siis Ilon – jälle on põnev näha, kuidas mõned aastad tagasi abiellunud noorpaarile sünnib Eesti iseseisvusaastail tütar. 1930. aasta 5. veebruaril. Ja kuidas noorpaar teeb karjääri ja töötab Tallinnas, neil ei ole lapseks aega, mistõttu laps antakse kasvama emaema juurde Tartusse praegusele Kuperjanovi tänavale. Vanaema ei ela üksi, vaid ema vennad on veel kodus, veel kunstnikust õdegi oma sõjaväelasest abikaasaga. Seegi seik teeb Iloni elust ajastule huvitava sissevaate – jälle see lapse äraandmine ja vahel külastamine. Kas selline asi oli toona tavapärasem või erand? See küsimus vastust ei saa.

Samuti on põnev lugeda neist viiest aastast, mis Ilon elab oma vanematega Tallinna vanalinnas. Vanemad on suhteliselt heal järjel ja ega nad oleks tüdrukut enda juurde võtnudki, kui Tartus poleks juhtunud õnnetust (täiesti müstiline – ema vend uuris mingit püstolit ja pauk läks lahti, läbistades väikese kolmeaastase Iloni õla, vigastamata ühtegi luud ega olulist närvi ega sidet). Ja siis, nendel aastatel, elab Ilon tegelikult üksi. Vanemad ei ole kodus, neil pole tütre jaoks iialgi aega, temaga tegeleb võimaluste piirides teenijatüdruk (selline on ometi olemas, hiljem Ilonil endalgi, kui tal on neli tütart ja ta töötab kodus) – teeb süüa, viib kooli, abistab. Üldiselt mäletab Ilon sellest ajast lõputuid jalutuskäike (lonkimisi) kas vanalinnas või teisel pool müüre Schnelli pargis ja mere ääres. Hiljem juba koeraga (ta sai õnneks koera ja kassi, kes üksindustunnet leevendasid). Muidugi ka klassikaaslased. Ja kohvikud.

Edasi vanemate lahutus. Laps jagati lahutusega küll emale (ema soovil), aga ise soovis ema minna end Itaaliasse täiendama, seega ega seda last kuhugi panna ei olnud. Tartu-vanaema juurde kahjuks enam ei saadetud, hoopis isapoolsete vanavanemate poole Haapsallu (kus nad olid suvedelgi käinud). See on see osa Iloni lapsepõlvest, mida me põhiliselt teame. Ta kolis sinna 8-aastaselt (ilmselt 1938. a. sügiseks) ja lahkus põgenikepaadiga 1944. aasta septembris. Seega kõige paremini meeles olev osa lapsepõlvest ilmselt. Seegi osa tema eluloost on väga põnev ajastuline dokument. Mida tegid lapsed sõjaeelses ja -aegses Haapsalus. See õudne vaatepilt, mis avanes klassis pärast küüditamist, kui paljud pingid seisis tühjadena. Kuidas vanaema-vanaisa majja paidutati elama üks vene ohvitser perega, hiljem saksa ohvitser. Ja kuidas vanaema uuris ja tegi otsuse, et Ilon peab pakkima kohvri ja kiiresti Rohukülas laevale minema – viimane laev, mis väljus ja viis põgenikud Rootsi. (Minu jaoks oli see kummaline lugemine – minu teada oli viimane laev, mis Eestist lahkus, päev enne Tallinna pommitamist, Triina. Sellele eelnesid aurik Odin ja kolmemastiline Juhan. Aga Meritähest ei ole ma kuulnud – tundub kirjelduse järgi, nagu oleks Rohukülast, Tallinnast ja Ruhnust inimesi peale võetud korraga kahele laevale, et siis päev enne Tallinna pommitamist 1944. a septembris teele asuda. Otsing annab Meritähe kohta linke Ilon Wiklandiga seoses. Ometi olid nad jõudnud Dalaröle, Triina vist Gotlandile. Ah, ei tea, aga segadus valitseb).

Samuti on huvitav, kuidas võeti vastu põgenikke, kuidas Ilon kollatõvega haiglasse sattus ja sealt edasi tädi poole elama asus (kuigi ka isa oli oma uue perega Norrköpingisse elama asunud). Kogu see lugu elukohtadest, kuidas elati, milliseid tube üüriti, millega raha teeniti, milline haridus saadi – see on põnev ajastudokument. Kummaline vaheseik ka äkki välja ilmunud (kirja näol) ema, kes elavat oma uue serbohorvaadist abikaasaga Londonis ja soovis äkki, et Ilon tema juurde elama tuleks – Ilon oli 18! Ja ema oli temast lahkunud ega polnud huvi tundnud 10 aastat. See jupike oli lühike – nii raamatus kui Iloni elus. Ta pöördus peagi Stockholmi tagasi ja jätkas vanal töökohal.

Üle ega ümber ei saa kohtumisest Astrid Lindgreniga, mis mõjutas Iloni elu suurel määral. Väga olulisel määral, ilmselgelt. Ka need kohtumised on püütud edasi anda mingil määral piltidena. Samas ei räägi need enam ajastust, seal on juba siiski isikliku elu mõõde. (Unustasin mainida ka abiellumise ja neli tütart. Kogu kodusest elust on tegelikult üsna vähe – pigem just see, et lapsi saalis alati nende ümber palju ja sealt saigi Ilon ehk impulsi palju erinevaid lapsi tegevuses joonistada.)

Aga lõpupoole… vot siis hakkab raamat laiali vajuma. Ajastust pole vaat et midagi. Üha rohkem tuleb sisse autorit ennast (kogu raamat on ehitatud jutuajamistele ja mõningal määral intervjuuvormis), üha rohkem tuleb sisse täpseid aastaarve ja kuupäevi, nagu oleks tegemist mingi ajaloolise ürikuga, kuhu keegi saab tagasi pöörduda, kui vaja mõnd kuupäeva meenutada. Iloni Maailma ettevalmistuse aeg, mõttest teostuseni, Talise panused. (Krista Kumberg toob oma artiklis ära, et Tammer pole eriti süvenenudki sellesse ajalukku, jättes paljud asjad mainimata). Siis päris põhjalikult tülist Rea Rausiga, kuidagi … murrab kogu mustrit. Oleks see antud mingis laiemas kontekstis kõrvaltvaataja pilgu alt. Sest laiemad probleemid on Eestis ja Haapsalus täiesti olemas – ääremaastumine, vähesed ressursid, vähem inimesi, seega ka vähem võimalusi headeks ideedeks ja teostusteks. Kohati tundub tore, et muuseumis üldse keegi on, kes esemeid ja dokumente ja fotosid MUISi üles teaks-oskaks-viitsiks panna. Selle asemel loeme aga Iloni usaldusisikuteks muutunud perekond Tammeritest, sellest, kuidas nad teda raskel hetkel toetavad. Selles pole midagi halba, aga raamatu telg murdub, kõik läheb otseseks ajakirjanduseks ja kroonikakirjutamiseks kätte ja vajub täiega ära. Astrid Lindgreni raamatus hindasin ma kusjuures kõrgelt, et autorit ega tema häält ei paistnud kuskilt eriti välja. Ja et kirjutajaks oli mees – seda enam. Iloni raamatus on valitud teine tee – autor on nähtav, mida edasi, seda rohkem. Lõpuks lausa ühel fotol. Ühtlasi on siin mingit targutamist, mida ei tahaks täiskasvanutele mõeldud raamatutest lugeda: “Elus on ikka nii…”, “tema on ikka tubli…”, “kui läheb halvasti, läheb ka hästi…” (jälle ei viitsi konkreetseid kohti välja tuua, aga sellist mõttetute kokkuvõtete tegemist on palju, mille asemel võiks teha pigem täiskasvanulikke ajastulisi üldistusi, küll selline taadilik noogutamine loetakse ise välja).

Iloni raamatu puhul häiris mind ka pisut see, et keeleliselt oli jäetud toimetamata. Iloni laused olid minu arusaamist mööda läinud raamatusse nii, nagu ta oli öelnud. Tema eesti keel on hea, see on ilmne. Ometigi arvan ma, et suuline kõne võiks leida kirjapildis pisut teise vormingu. Kui leidis, siis on tarbetu jätta sisse vana lauseehitust – Ilon kasutab pigem just seda veidi arhailist, kus tegusõnad vist tulid hiljem (või ma täpseid näiteid ei hakka tooma). Lisaks rootsi ja saksa keelest mõjutatud laused “mis mina arvan, on see, et”, “mis mina teinud olen, on see, et” – miks on nii oluline sellised laused sisse jätta? Trükivigu oli ka omajagu, aga neid on tänapäeval igas raamatus, pole parata.

Veel oleks tahtnud lugeda pigem Iloni (kui vanema inimese, aga ka muidu) elutarkustest või mõjutajatest (üks maalikunstnik on ära toodud, kes Ilonit on oma mõttega maalida ühte mäge sada korda, mõjutanud). Aga näiteks raamatud, mis on talle olulised olnud ja miks? Ma ei teagi, mingi lähem pilt ta mõttemaailmast, mitte ainult üksikutest sündmustest.

Seega – raamatu esimest poolt soovitan lugeda, teisest poolest võib diagonaalis ka üle laskma hakata. Seal tekib mitmes kohas kordusi, lõpus ära toodud intervjuu on täiesti üleliigne ja kordab enamasti varasemat ega anna midagi põnevat juurde. Hea lugeda neile, kes ei taha veel raamatut käest panna ja sooviksid veel lugeda, mida Ilon on rääkinud.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

5. Erik Nørgaard “Kongelundeni mõrv”

Selle raamatu laenutasin koos Einar Sandeni raamatuga. (Härra luges muidugi mõlemad ühe õhtuga läbi, mina olin kogu aeg kahtleval seisukohal, kas üldse jaksan sedasorti kirjandust lugeda.) Sandeni raamatu puhul olin suhteliselt nõutu – see oli ilukirjanduslik raamat, fantaasia, mis ei andnud kuigivõrd midagi edasi peale külastuse nõukogude Eestisse 1965. aastal (see pidev jälgimine) ja spioonina kinnikukkumise. Lubatud oli seda Karl Säre lugu, aga üldiselt toodi Säre lugu alguses ära ja andis ilukirjanduslikule fantaasiale lihtsalt tausta.

See raamat, Kongelundeni mõrv, on midagi hoopis muud. Siin räägitakse sündmustest kronoloogiliselt (mõne üksiku erandiga) ja põhimõtteliselt Eesti kommunistide ajaloost. Juba 1920ndatest kuni 1930ndateni, lõpetuseks veel 1940. ja 1941. a. (kui ülekuulamisi toimetati ka juba Saksamaal ja Taanis). Kõik põhineb ajaloolistel dokumentidel ja isiklikel vestlustel kunagiste asjaosalistega (nii vähe, kui neid veel leida oli). Ilmumisaasta on, muide, 1990! Nørgaard nimetab veel 1990. aasta alguses toimunud sündmusi mingis kontekstis. Ta tsiteerib ka artikleid, mis on ilmunud Eesti ajakirjanduses 1987.-1989. aastal – üsna tubli saavutus! (Mäletan juba ise tollest ajast, kuidas Soome koolide ajalooõpikutes olid 1990/1991. õppeaastal sees Eesti ja Baltikumi sündmused 1980ndate lõpus – meil võis sellest unistada ja õpetaja ise ei viitsinud ka mingeid materjale kokku panna ega muul viisil sellega tegeleda).

Lisaks tuleks võib-olla enne veel nimetada, et tegelikult on Nørgaardil kaks raamatut taani keeles: esiteks see, mille originaalpealkiri on “Mehed Eestist” – Mændene fra Estland – ja teine, eesti keelde vist tõlkimata jäänud raamat, Mordet i Kongelunden. See ilmus originaalis 1991 ja käsitleb lähemalt kohtuprotsessi. Meie Danica mõttes võiks mõlemad ikka tõlkes (uuesti) välja anda – oluline teos.

Raamat põhilisteks võtmeisikuteks on Johannes Meerits (Leo Looring) ja Karl Säre. Koos nende väljailmumisega erinevates kontekstides räägitakse ka väga põhjalikult kommunistliku liikumise ajaloost Eestis – alates 1924. aasta riigipöördekatsest, seejärel kommunistide vangistamisest ja erakonna keelustamisest, mistõttu põrandaalused rakukesed tegutsesid mujal. Kuna Kopenhaagenis asus üks oluline keskus, mis sai juhiseid otse Moskvast Kominternilt. Erinevaid üksikjuhtumeid (n-ö sisukokkuvõttena) ma välja tooma hakata ei saa. Kõike läbib absoluutne usaldamatus kõikide vastu ja pidev üleminek ja enese müümine järgmistele salateenistustele (kuivõrd kesksel kohal on Looring, kes ei teadnud lõpuks ilmselt ise ka, kelle heaks ta töötab täpselt – Soome, Rootsi, kommunistide või veel kellegi). Just see usaldamatus ja kahtlustamine, mh. ka pidev soov ära panna, viis Johannes Eltermanni mõrvamiseni 1936. aasta vastlapäeval. Huvitav on ka see, et mõrv toimus, ilma et keegi oleks midagi kahtlustama hakanud. Asjaosalised (just eriti Säre ja Meerits, Vakepea läks kohe pärast Hispaania kodusõtta ja kadus – ilmselt hukkus – ja teised olid niisama kaasosalised) hoidsid mõrva saladuses. Käsk olla tulnud otse Moskvast Meeringilt, kuna raportid Eltermanni kohta olid “pisut kahtlased”. Iseasi, kes neid raporteid esitas ja kas enamus sellest polnud paranoia. Sest kui kominterni tähtsaim ninamees Taanis, Richard Jensen Eltermanni “läbi katsus”, leidis ta, et mees on usaldusväärne. Tema ei teadnudki, kuhu see Eltermann kadus ja et teised “sõbrad” ta vahepeal ära tapsid. Eks neid tapmisi ja oli tol ajal Nõukogude liidus ikka nii palju, üks võikam kui teine, et Eltermanni tapmine ei oleks ilmselt ka silma paistnud teiste seast. Asja tegi võikaks esiteks muidugi asjaolu, et see toimus Taanis ja sellel olid ka taanlastest kaasosalised, teiseks maeti mees suvila abihoone põranda alla ja hiljem kaeti see põrand ka betooniga. Siis saabus aga Kominterni peasekretärilt Georgi Dimitrovilt Moskvast korraldus, et surnukeha tuleks ikkagi hävitada ja Säre-Meeritsa punt kaevas selle üles, tükeldas, lahustas suures vannis seebikivis (lahustus mõne tunniga). “Kondid pandi kahte väiksesse kohvrisse ja visati ükshaaval Bagsværdi järve Kopenhaageni lähedal. Eltermanni riided, kindad jms. kaevati aias maa sisse, nööbid tõmmati riiete küljest ära ja visati merre.” (lk. 206, tõlk. Arvo Alas). See osa on iseäranis võigas. Lisaks, nagu öeldud, ei teadnud sellest mõrvast keegi kaua mitte midagi. Kui Gestapo oli Karl Säret juba üsna kurnavalt tükk aega üle kuulatud, saadi teada ka Taanis toimunud mõrvast ja see oli Natsi-Saksamaa propagandaveskile tuul tiibadesse – näidata, et taanlased ei teagi kommunistide korraldatud hirmsast mõrvast enda pealinna kõrval! (Taanis valitses ju 1940.-1945. Saksa okupatsioon). Taani ülekuulamisele saadetud, lootis Säre muidugimõista ennast erinevate uute reetmistega päästa (oli teada, et kõik, kellelt info kätte saadi, tapeti – toonaseid tapmisi ja küüditamisi nii nõukogude võimude kui sakslaste poolt on hirmus ette kujutadagi – ei mahu eriti pähe). Seetõttu andis ta üles detailse tapmiskava, kõik inimesed, kes olid seotud, kus nad elavad või kus elavad nende vanemad, lubas näidata, kuna aadresse täpselt ei tea, joonistas suvemaja plaani… Ajalooliste dokumentidega tutvudes on kirjanikule muidugi selgeks saanud, et sugugi kõik ei olnud tõde, mis Säre sellel ülekuulamisel rääkis ja see tõi nendele väidetavatele kaasosalistele tihtipeale kaasa asjatuid kannatusi või koguni surma. (Eks sellest saaksime raamatu teisest osast paremini teada, kui kohtuprotsessi kirjeldatakse ja ilmselt ka kommenteeritakse uute päevavalgele tulnud dokumentide valguses).

Kui Särest on juttu rohkem raamatu lõpus seoses ülekuulamistega ja ülesandmistega (mistõttu mõrv Kongelundenis üldse teatavaks sai), siis muidu on raamatu lõviosas keskmes pigem Johannes Meerits ehk Leo Looring (Looringu varjunime kasutab ta kõige läbivamalt, samas on neil kõigil identiteete ja passe veel mitmeid). Hämmastav on lugeda, kui äraandlikud võidi olla – ilmselt on spioonimaailmas mingi teine reaalsus niivõinaa. Eks info on salateenistustele oluline ja kui sa saad kätte kellegi, kellel on salajast infot mujalt, siis püüad teda ära kasutada, kuigi teatavate reservatsioonidega asju üle kontrollides või jälgides. Meeritsa puhul on tähelepanuväärne, et 1990. aasta seisuga, kui Nørgaard raamatut kirjutas, oli Rootsi salapolitsei arhiiv ainus, kuhu teda ligi ei lastud. Isegi mitte järjest kõrgematest instantsidest luba taotledes. Rootslased on ikka silmakirjalikud argpüksid ja nahahoidjad olnud. Sealt oleks raamatule ikka väga palju olulist lisatausta leidnud, ilmselt oleks mingeid asju saanud ka täpsemini kinnitada või ümber lükata. Ja palju põnevat juurde lisada. Soome ja Taani olid vastutulelikumad, mistõttu Meerita kohta käiv info on kokku pandud muudest allikatest ja ülekuulamisprotokollidest ning salaagentide aruannetest (mis kinnitavad niikuinii, et Meerits töötas ka Rootsi luure heaks).

Seega äärmiselt tänuväärne tõlge (eestikeelne raamat ilmus 2001, 11 aastat pärast originaali ilmumist). Samas oleks siiski oluline, et mõlemad osad saaksid tõlgitud ja välja antud (esimese osa uuesti väljaandmine, ehk mõne ajaloolase kommenteeritult, juhul kui veel on arhiividokumente lahti läinud ja võib-olla on ka Rootsi omadele ligi lastud. Võib-olla on isegi midagi ilmunud, aga artikleid ja teadusajakirju ju tavainimene niisama ei loe).

Hariv, huvitav raamat. Põlgusttekitav muidugimõista. Aga on oluline teada!

Niisama mõned youtube’i-lingid, kuigi need ei räägi muust kui Eesti ülevõtmisest, millest ka selles raamatus oli juttu:

ja sakslaste saabumisest:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar