Kaitstud: päriselt

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus, lasteteemad

6. Mihkel Mutt “Mõtted” LR 2017/6-7

Tegelikult sai see raamat loetud saabumise päeval, seega lugemisjärjekord on pisut teine kui siit paistab. Aga ma pole saanud aega sissekannet teha. LR raamatutega on tihtipeale nii, et sel päeval, kui postkasti tulevad, pead kaasa võtma ja lugema – seal, kuhu istuma või ootama satud. Kui parajasti mõni muu raamat pooleli, siis jääbki lugemata.

Muti stiil mulle meeldis. Ma pole tema eriline fänn olnud, aga Hiired tuules, mida lugesin, üllatas oma toreda ja hea stiiliga. (Too reisiraamat seevastu ikka ei meeldinud).

Siin on mitmeid kohti, mis teevad lihtsalt tuju heaks. Kasvõi lühilõigu pealkiri (raamat koosnebki pikematest või lühematest lõikudes, lühikestest arvamusavaldustest või mõtetest, nagu selle pealkiri lubab): “Molutamine ei pikenda eluiga, küll aga parandab elu kvaliteeti” :). Või nii sümpaatne lugu spiooniromaanide ja -filmide pöördumatust muutumisest, mille pealkiri on “Endine härrasspioon otsib tööd”. Nimelt ei ole härrasspioonidel enam tööd, kuna enamus tööd saab välja spioneerida arvuti teel ja seal ei ole härrade maneerid ja kombed ega ka välimus enam ammu olulised. Ilu ja inetust käsitlev peatükk on ka sümpaatne, arutledes erinevate iluideaalide üle ja nende tegelikku klappimatuse üle sellega, mida võiks loogikat arvesse võttes arvata.

Võib tunduda arusaamatu, miks suuri kõrvu ei peeta üldjuhul ilusaks (Buddhal olid suured kõrvad eeskätt headuse ja valgustatuse tunnuseks). (lk 90)

Polegi mõtet pikemalt kirjutada. Mõtteid seinast seina. Lugege, võtke lihtsalt sirvimiseks bussi, trolli, trammi, rongi ja ootejärjekorda kaasa.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

5. Claudia Piñeiro “Betty Boop”

Toledo kirjastuse tegevusega olen püüdnud end kursis hoida, aga mitmed raamatud tunduvad ähvardavalt depressiivsed ja pole julgenud kätte võtta. Paar tükki olen siiski juba läbi lugenud, see siis kolmas. Olla krimka ja kultuuritarbija60+ kirjutas sellest nii ahvatlevalt, et otsustasin kätte võtta ja tellida (nagu näha, loen ma raamatuid väga vähe nüüd, kasvõi sügisega võrreldes. Veebruaris ei saanud midagi läbi).

Nüüd siis lugesin häbiväärselt kaua seda. Ajaviitena ja korraga lugedes oleks ehk mulje teine jäänud. Hetkel on mul lihtsalt tunne, et kui üldse lugeda, siis midagi, mis pakub midagi hingele. Ja pole kokku traageldatud erinevatest tegelastest ja sündmustest, mis tegelikult päris õiget põnevust üles ei krutigi. Sellega paraku läks nii. Samas on ju tänuväärne, et meil Argentiina kirjandust üldse tõlgitakse – see pole mingi enesestmõistetavus.

Selle raamatu peategelane on Nurit Iscar, kes sarnanevat välimuselt legendaarse multikakangelase Betty Boopiga. Ta on krimikirjanik. Kellele üks maatasa tegev arvustus pani paar aastat tagasi sellise põntsu, et ta pole suutnud ega osanud pärast seda midagi kirjutada peale tellimustööde. Siis toimub mõrv (eriti rangelt turvatud rikkurite linnaosas) ja Nuriti kunagine armuke, El Tribuno peatoimetaja, naistemees Rinaldi palub tal hakata sellest sündmusest veergu kirjutama. Krimi leheküljel, aga mitte krimiuudisena. Paigutab naise lausa sinna linnaossa elama.

Siis on El Tribunos veel noor kollanokast krimiajakirjanik (tolle nime ei öelda minu meelest kunagi) ja kultuuriajakirjanik Karina Vives, kelle artikkel ta enda teadmata purustaski Nuriti karjääri. Novot. Ja siis mingid kaks-kolm Nuriti sõbrantsi (ja nad on kõik 50+). Nurit, krimiajakirjanik ja Jaime Brena (endine tuntud krimiajakirjanik, kes hetkel teeb El Tribunos nüüd elu24 stiilis “tähtsaid uudiseid”) hakkavad asju uurima, aga jätavad kõik katki, kui selgub, et läheb liiga ohtlikuks ja nende ülesanne ajakirjanikena on aru saada, millal on see hetk, kui tuleb tagasi tõmbuda.

Vot sellistel piiridel see raamat siis liigub – uurimine, ajakirjanduseetika ja suhted. Krimilugu on suht kõrvaline minu arvates ja viib tagasi mingi müstilise grupivägistamise juurde. Samas ei süvene kirjanik sellesse eriti ja see ei tundugi kuigi tähtis olevat. Tjah. Tühja tunde jättis.

Lugemissoovituse blogis kirjutatakse ka sellest raamatust. Ja Jaan Martinsoni raamamtublogis ka.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Variatsioon

Foto: Maris Savik (vanemuine.ee)

Foto: Maris Savik (vanemuine.ee)

Olin juba mõnda aega plaaninud seda tükki vaatama minna. Rootsi noorema põlvkonna draamakirjanik Kristian Hallbergi sulest ilmunud eelarvamusi käsitlev näidend. Silmajäänud arvustused tundusid positiivsed. Nägin nüüd ära. Nõutus on see tunne, mis mind valdab. Sarnane Põlenud mäe tundele. 1 h 15 min kestev õpikutükk keskmisele ja vanemale koolieale, kus õpikulaadselt ja mustvalgelt (kuigi tõsi, valgetes toonides) ära selgitatud. Ma hakkan Vanemuises ikka enam ja enam pettuma, sõnalavastuste puhul pean ikka tükk aega mõtlema, kas meenub ikka mõni tükk, mis mulle tõesti meeldis … Miks ei võiks olla nüansse, kahemõttelisust, midagi, mis jääb kuidagi hinge sisse ja tekitab mõtteid. (Arkaadia puhul oli tekst ju hea, tekitab mõtteid, lavastuses oli probleem). Pille-Riin Purje kirjutab ERR kultuuriportaalis just: “Lühike, tihe, kontsentreeritud lavastus sisestab ebamugavaid küsimusi ja piinlikke äratundmisi, poeb nahavahele, tikub koju kaasa. Kuigi kõik näib selge, jätkub mõtlemisainet.”

Tüki kokkuvõte kõlab ju paljulubavalt:

Keskealine keskklassi kuuluv mees, tema ema ja lasteaiaealine tütar. Mees on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Kui tema tütrel tekib tüli sisserändaja taustaga mängukaaslasega, puruneb mehe eneseusk olematuks.
Rootsi noorema põlve dramaturgi Kristian Hallbergi (sünd 1982) näidend räägib meie ühiskonnas eksisteerivatest barjääridest ja nende ületamisest ning meie hingepõhjas elutsevatest eelarvamustest. Sellest, kui kergelt lendavad teele läbimõtlemata süüdistused. Sellest, kuidas täiskasvanute traumad ja foobiad hakkavad edasi elama meie lastes.

Tegelikkuses on peategelane lihtsalt problemaatiline isiksus, katkine inimene, kelle iseseisvumine üksikemast on olnud valuline ja kes kasvatab oma 6-aastast tütart Leed üksi (lahku läinud). Siinkohal on võrdlemisi ebaoluline, kas probleemi keskmes on tänapäevane rassism või ükskõik milline muu vanemate ja laste vaheline probleem (ausam oleks, kui see rassismiteema siit sedapuhku lausa välja jääks, kuna peamine point võib sellesse ära kaduda – nagu näha ka tükki tutvustavast tekstist). See on lugu katkisest segadusse aetud kompleksidega inimesest. Ja siinkohal võidaks lavastus lausa, kui antud konteksti ei toodaks teisi aspekte – nagu rassism või taimetoitlus. Seda enam, et teiste tegelaste pealt oli näha, et need teemad polnud mingid teemad – “okei, sa ei söö liha, veidi tüütu, aga sinu otsus; mis tähtsust sel on, et mul on Somaaliast pärit kolleeg – ta on väga tore ja teeb kõikidest paremat tööd. Aga ta on ju Somaaliast lihtsalt? Kas ma ei tohi seda mainida?” (Jah, sest vastikud ja teravad teemad ilma nendetagi).

Näitlejate vastu ei tahaks ebaõiglane olla. Iseäranis tahaksin välja tuua Leila Säälikut, kes mängis peategelase (otse loomulikult on “eksinud” peategelase nimi K) ema. Tema monoloog oli lihtsalt äärmisel liigutav. Võttis kokku kogu ematunde, tõi pisarad silma, oli “mängimata”, lihtsalt oli. (Ja ma mäletan, et noorena ei meeldinud mulle Leila Säälik näitlejana… nüüd, vanana, sobib ta ideaalselt. Väljenduslikud silmad, huvitav hääl…). Ja Margus Mikomägi kirjutab Teatritaskus ka:

Minu eriline rõõm oli ema rollis näha Leila Säälikut. Lavastaja ja ehk ka näidendi autor paneb Sääliku mängitud ema ja vanaema seisma eeslavale täisvalguses ja vastama kohtuniku küsimustele. See, kuidas Leila Säälik enda tegelase mõtteid ja tundeid väljendab, on meisterlik ja see on veel vähe öeldud. Kuidas liiguvad näitlejanna käed, milline nappus ja täpsus! See, kuidas kõik sündiv peegeldub silmades! Ma tean, mida ütlen, kui ütlen, et seda me teatris näeb üha harvemini. Lihtsalt mängitakse ja lavastatakse teises keeles. Aga see keel, milles laval olles mängib Leila Säälik, on päris, selles on vägi.

ja Avestik kirjutab Sirbis samuti:

Ma ei tea, kas või kui suure ümberkorralduse põhjustab Lee vanaema roll Sääliku teatritööde pingereas, kuid fakt on see, et kui ta ise vähegi tahab, võiks talle anda oluliselt suuremaid, keerulisemaid ja igas mõttes kandvamaid rolle, sest Sääliku teravus ja täpsus avaldub kõige paremal moel just ja ikkagi teatris. Kõnealune roll on selle hea tõestus.

Samuti kirjutab Mikomägi: “Ma taas ei oska seletada, aga ka selle lavastuse puhul käis mu mõte sinnakanti, et Andres Noormets juhib ja organiseerib mõnda oma lavastust meelega just nii, et selle kohta ei ole võimalik öelda: oli hinge puudutav.”

Kärt Tammjärv ei ole mu lemmik, ka siin oli mul teda siiski tihtipeale raske vaadata. Rait Avestik kirjutab: “Tammjärv mängib oma Lee kergelt erivajadustega lapseks, mis loo kontekstis võib anda juurde lisanüansi. Kui Leel aga seda kõrvalekallet tegelikult pole, siis tekivad muidu jõulise mängumootoriga Tammjärve mängus (või näitejuhitöös) küsitavused, sest tema mõneti maneerlik mänguviis tõmbab liigset tähelepanu.” Tjah, minu arvates ka pisut üle mängitud…

Kui näidendi originaalpealkiri on “Variatsioon” ja eesti keeles hoopis “Suluseis” (suluseisust on tüki alguses ka juttu, seega iseenesest kindlasti oluline osa), siis tekkis mul küsimus, kui palju on siia juurde lavastatud ja kui palju ette antud. Marika Barabanštšikova “H” (mingis mõttes jalgpallikohtunik) on kindlasti tegelane originaalist, aga tema paiknemine jne – tekkis küsimus. Autor ütleb ise ühes intervjuus, et see on tükk “valgest ja vaikusest” (vithet och tystnad – siinjuures pole vithet ju valge, vaid… valgus. Nagu must-mustus, kollane-kollasus), aga ka “rassistlikust mõttevarast, mida me endis kanname”… (rassistisk tankegods som man bär med sig). Mis viib mõtted jälle sellele, kas tekst ise pakkus sedasorti absoluutset vihast pimestatust, nagu K-l või oleks seda tekstina võimalik lugeda ka kuidagi arusaadavamalt, nii et see rassistlik teema relevantsemana tunduks).

Seevastu on teised arvustused siiski väga positiivsed. Ja ma pole nendega nõus. Enamasti on tasulised artiklid, seega parim viis lugemiseks on Vanemuise enda kodulehelt:

Rubriigid: teater-muusika-kino | Sildid: | Lisa kommentaar

kontsertetendusel (“Kord annan end päriselt ära”)

kord-annan-end-pariselt-ara-tunnusKäisin kontsertetendusel ja peaksin oma muljed kirja panema. Tegelikult on imelik, et leidsin selle ürituse kõige lihtlabasemalt kultuuriürituste stendist mööda jalutades. 11. veebruaril, kui Tallinnas käisin ja vanalinnast Balti jaamale lähenesin. Igasuguseid erinevaid ja põnevaid asju nägin, aga see jäi eriti silma: eelmisel kevadel magasin Südamepeitjate planeedi maha ja mul õnnestus seda vähemalt sügisel näha. Kuivõrd 4. märtsil pidime niigi Tallinna tulema, võtsin julguse kokku ja ostsin pileti ära. Koorilauluetendust lubati, eksole.

Taas oli huvitav, kuigi siiski pisut rohkem kontserdi moodi kui Südamepeitjad. Seda tuligi meeles pidada ja neid ei tohi seetõttu võrrelda. Lisaks on erinevuseks veel see, et kui Tartus lauldi tuntud koorilaule, mis olid üheks sisujooneks kokku sobitatud, siis “Kord annan end…” puhul olid Priit Võigemast ja Rasmus Puur valinud eesti luuletajate tekste ja kõik need oli koorilauluks vorminud Rasmus Puur, Eesti noor helilooja. Seega oli see Rasmus Puuri oopus justkui. Kuulasin hommikul erinevaid intervjuusid nendega ja sain teada nii palju, et kolm laulu olid tegelikult kirjutatud sellesuviseseks noortelaulupeoks, ent ei osutunud repertuaari valituks. Ja kuna Hirvo Surva esitas oma kooriga “väljajäänud lugude kontserdi”, see jäi heliloojat kummitama ja sealt kasvaski edasi mõte kirjutada veel mõned laulud juurde ja esitada need noorte meeste hingeheitluste ja mõtete tsüklina. Koostöös lavastaja Priit Võigemastiga valisid nad siis uusi luuletusi, püüdsid neid järjestikku saada, leida nende koht ja tonaalsus. Ja juba suhteliselt alguses oli selgeks saanud, et ainult meeste mõtetega nad välja ei mängu, kontrastiks ja täienduseks tuleb lisada ka noorte naiste mõtted, tunded ja luuletused.

rasmus-puurTänuväärne! (Ma ei väsi kordamast, kui õnnelikuks mind teeb, et Eesti koorimuusika areneb, kuna on inimesed, kes seda armastavad – kes kirjutavad uut muusikat headele eesti luuletajate tekstidele ja kes seda kõike laulda suudavad! Näed nagu ise justkui otse pealt, kuidas kultuur muudkui juurde tekib ja kihte peale laotakse). Helilooja on jälle verinoor – sündinud alles 1991. aastal, saab kohe 26-aastaseks. Kui ta pärast kummardama tuli, tabas mind paras naeruhoog, sest ega mina arvanud, et kavalehti müüv nooruk on kogu teose helilooja ise 🙂 🙂 🙂

Aga lähemalt etendusest. Tallinn, Kultuurikatel, Katelde saal (olin pildil näinud, nüüd siis käidud ka). Paremalt ilmuvad lavale neidudekoorid: kammernaiskoor Sireen ja neidudekoor Kammerhääled (dirigent Ingrid Roose). Erinevates valgetes pulmakleitides. Osalt ehk liialt üle tarbitud kujund, aga las ta siis sel korral jääda – sest tihtipeale on noortel tüdrukutel just need mõtted ja mured peas. Marie Heibergi 24-aastaselt kirjutatud luuletus “Tütarlaps“. Tütarlaps, kes istub rannal, / külm ja jahe merevool. / Võõras ilm on igalpool. / Hiilgab kuldne kingapannal, / kivid ümber mererannal. / Kuhu sõitvad kauged laevad, / kuhu viivad armuvaevad, / kus on kodu leidnud mehed? / Raamatutest loetud lehed, / võõrad mõtted, kõrged taevad. / Meri vihane ta jalges / vahuvoodes, tormis kalges, / vägev vete ulguuha, / palgel puna tuulepuhas, / kohin, mühin lainte salges. / Tütarlaps, kes riides valges, / ülimaine tõde palges. / Rannale lööb vihas laine, / nagu elu, mees ja naine. / Kuju uue ilma alges. (nt lk. 37 Armastuse valgus, Varrak 2000, koost. Peep Ilmet).

Ongi etendus alanud, puhtad noorte naiste hääled ja helid, mis kõlavad nagu merelained. See lainetus oli lihtsalt niivõrd selge, helidesse nii huvitavalt sisse kirjutatud. Tõin kogu teksti ära ka, kuna see häälestab kogu naisrühma küsimusteks ja mõteteks. Mõtted, mis on elu, kus on mehed, kuidas nemad mõtlevad, meie ees on mäslev meri, kuigi me ise istume rannal ja kingapannal hiilgab. Kõik see tundmatu ja põnev, mis kutsub, on ohtlik.

Ja alles nüüd tulevad teiselt vasakult mehed, Estonia noormeeskoor. Neiud lahkuvad. Gustav Suitsu luuletusele “Lõpp ja algus” kirjutatud vägev meeskoorilaul. Justkui Ernesaks, selline traditsioon. Tugevad meeshääled, pisargi tikub silma meeldetuletuse peale, kuidas meeskoor kõlab. Tulevad julged mehed, laulavad: “Kas tunnete: väriseb maa! / Kas tunnete: kisendab veri! / Nüüd tulen kas ei või jaa! / Nüüd on kallastest tõusnud meri. / Olge valmis!” Selline jõud, julgus – eks kuidas sa ikka muidu maailma astud ja seda vallutama hakkad, kui sa pole julge. Ei istu see noor mees ettevaatlikult ja igatsevalt mere kaldal ega mõtle. Tuleb julgus rindu võtta ja valjult edasi minna, väga pikalt mõtlema ei tohi jääda. Teine salm: “Me seisame kahe riigi väraval: / see üks on pimedus ja teine valgus. / Me, noored, ootame pilgul säraval: / nüüd see ligineb: lõpp ja algus! / Viimaks ometi!” Gustav Suits olla selle kavalehe väitel kirjutanud 22-aastaselt.

Ja jälle naised: Kersti Merilaasi “Soov” ehk etenduse nimilugu, mis olla Võigemasti väga painama jäänud: “Kord annan end kord-annan-end-pariselt-ara-naised2päriselt ära: ma tahaks / olla nii, et midagi ma ei taha, / et langeksin tolmuna teele maha, / et muutuksin tuules tuiskavaks tuhaks. // Siis suve tulekul maanteede veerel / teeksin võilille-silmad pärani valla, / ja läbi õrnsinise juuni veerev / päev tuleks ja istuks mu juurde alla.” Jne. Kirjutatud luuletaja kahekümnendates. See laul kordub ka hiljem – mitte täielikult, vaid mõned read sealt. Endiselt vastanduvad naiselik ujedus ja kõiksus, loodusega ühtesulamine. Mind pani imestama, kui sellele järgnenud Kersti Merilaasi “Boheemi” laulsid ka naised. Ma ei teagi miks. Kersti Merilaas on ju ka naine. Aga luuletuse sisu on jälle pigem selle eelnenud meheliku maailmaparandamise teemaga sarnane. Maailmaparandajad, boheemid, aatelised noored, kelle vaim on kõigest maisest vaba. Ent ühtäkki lõpeb see laul ridadega “Vargsi pilku poetades / poolel sõnal peatub suu. / Vastu planku toetades / imetleme tõusvat kuud.” Ja tõesti, seinale meie taha kerkib valgussõõr nagu Kuu ja kogu naiskoor jääb seda lummatult vaatama.

kord-annan-end-pariselt-araJa naiste vahele tuleb meeskoor, kõik vaatavad kuud ja mehed laulavad lüürilist Ernst Enno teksti (“Igatsus“): “Rändavate vete ääres, / rändavate vete ääres, /palukmarja varte süles, / üksi karjapoisi pasun /laulu luikab pilvi üles – / ja nii kostab ikka tasa / metsast laulu suma: / vii mind ühes, / vii mind ühes, / kauge meelitav kuma.” Ja need kolm viimast rida korduvad ka hiljem. Unistused. Ja meie taga seinal on endiselt kuu. Ja selles dirigent Hirvo Surva vari. (Pidin muudkui taha kiikama, et midagi maha ei magaks. Aga midagi muud ei olnudki – kuuvalges dirigeeriv dirigent). Samalaadset varjudega mängimist oli seal veel – katelde saal on ju tööstusruum, need terastrepid külgedel, suhteliselt pime või lihtsalt erinevad huvitavad valgustused. kord-annan-end-pariselt-ara-naisedAga kord oli minu arvates lausa oluline, et jälgiksime dirigendi varju, mis tekkis külgseinale ja koor oli nagu rida väikeseid elusõdureid seal ees – see oli nagu multifilmist.

Siis, kui koorid olid kogemata mõlemad kuuvalgele unistama jäänud, hakkas justkui kooridevaheline suhtlus. Mehed eraldusid ja naised hakkasid (vist seal?) naerma, itsitama, parastama, meestele lähenema, kaugenema, neid ehmatama-hirmutama oma valju naeruga. kord-annan-end-pariselt-ara-naised-ja-mehedMida dirigent sai suisa juhatada (ühel videolõigul paistis ka). Sellele järgnes nende elavam laul kaasaegse noore luuletaja tekstile: Eda AhiOlen tüdruk sukasilmne” (kirjutatud ca 2010-2011). See oli noore tüdruku enesemanifestatsioon väljapoole. Vaadake siin ma olen, ma võin teha, mida tahan, hoidke alt. (murran valgust / murran truudust / murran nagu musta leiba / lohutuseks määrin aga / moka peale kärjemett). See oli esitatud agressiivselt ja lustlikult, kord meestele lähenedes, kord kaugenedes. Ja meeste vastus Hando Runneli tekstile “Kolm pilku” oli konteksti sobivalt (ehk) vali (nagu ka too esimene meeskoorilaul), kuigi teksti üksinda lugedes tunduks, et tegemist võiks olla mõne leebema tooniga. “Su pilk mu südant puutus, / kõik maailm uueks muutus, / kõik muutus muretuks. / Kõik muutus meeletuks. // Su pilk mu südant puutus, hing imeliseks muutus, hing muutus meeletuks. / Kuid keel jäi keeletuks. // Su pilk mu südant puutus, / aeg hoopis teiseks muutus: / kus varem oli voli, / sai karmilt keelatuks.”

Siitsaadik lähebki süžee kuidagi lahku minu enda kujutelmast, mille sain enne etendust luuletekste lugedes. Tekib vastuseis, tekib võitlus, tekib põrkumine, kuigi soov oleks justkui kohtuda. Runneli luuletus on ju tegelikult armastusest, ent lõppeb tõesti nii, et seda võib tõlgendada ka argiselt ja konfliktimaiguliselt. Lisagem, et siia kuskile vahele kuulus ka naiste naer, mida dirigent juhatas (on videolõikudel ka olemas).

Järgmise Maire Heibergi tekstile kirjutatud laulu “Ma kirjutan…” ei mäletagi enam, kes esitas. Äkki naised. (Ma kirjutan verega / hinge imelist saladust … / murede sügavuse / otsata hämarust… // Ma kirjutan ja pisarad langevad mu silmist / laulu märgade ridade pääle. // Tume tuluke valgustab hämarat tuba, / mille seinu silmad ei seleta… / Õues kostab kange tormi müha, / süda tuksub nii arglikult, valjusti … // Ma kirjutan verega / hinge imelist saladust … / murede sügavuse / otsata hämarust…). Sopranite ja altide vahelduv laul olla olnud.

Siis järgnes esimest korda meeste lauldud Anna HaavaMina usun armastust, mis võidab ära maailma / ja kustutab ära kõik süüd / ja peseb hinged puhtaks ning lumivalgeks / ja kroonib neid igaviku hiilgega – mina usun armastust, mis võidab ära surma / ja elab / ja uueks loob maailma / ikka ja igavesti! …” Kahjuks ma ikkagi ei mäleta enam täpselt, kas laulsid ainult mehed… Sest ma mäletan, et järgnes meeste uhke töölaul: Gustav SuitsNoored sepad” – “süsi andke, kolde kandke, lõõtsa, poisid, vajutage, leeki, leeki õhutage!” Enesekindlus, meeskonnavaim, teeme, toome, töötame. Millele järgneb – jälle kontrastiks – naiste lauldud laul Viivi Luige sõnadele “Paljudel pole…“: “Minul pole julgus, / minul pole püsivust, / ja endasse ma ei usu. / Mul pole / ilusaid lootusi, / ja ma tean: mu tee pole kerge. / Mul on hallid päevad, / mul on mustad ööd / ja suur väsimus. / Aga mul on veel mu kaks kätt, / sulg, süda ja silmad, / ja ma tean: / paljud on vaesemad, / paljudel pole sulge / (aga see pole tähtis), paljudel pole / ka südant / ja silmi, / kuigi nad ise ehk seda ei tea.”

Kohati tundub, et see kontrast ei ole nagu enam õiges kohas, aga eks see on loojate õigus – neil on oma nägemus. Sest nüüd järgneb meeste forte fortissimos laul Hando Runneli sõnadele (Tahaks laulda): “Süda paisub suurest pingest, / tahaks laulda täiest hingest. / Tahaks laulda täiest hingest, / et saaks lahti liigsest pingest.” jne. Selleks hetkeks oligi mul juba veidi igatsus pianode järele meeskooride laulus. See kõik kiskus kuidagi duelliks nende kahe kooriliigi vahel. Justkui tajud, et siin taga on mehed, kelle tõlgendus maailmast see ehk on. Naised on esindatud, aga representeerivad tihtipeale midagi muud – seda, kuidas mehed neist aru saavad. Ükshaaval võttes olid need naiste laulud ja sõnumid täpselt tabatud, aga meestega kokkupandult tundus, et alati on ebakõla ja tõesti – mõistmine nende kahe vahel võimatu.

Nüüd järgnes Kristiina Ehini luuletusele kirjutatud naishäälte laul. See oli väga põnevalt kirjutatud (kui ma nüüd õigesti mäletan). Hääled laulsid vaheldumisi ja sopranid laulsid madalas registris. See andis hoopis teise kõla. Plaadilt kuulatuna poleks ma võib-olla taibanud, aga siin oli näha, kuidas tumeda ja emaliku aldihääle asemel laulsid madalaid noote õrnad sopranid. “noorus voolab aeglaselt välja mu silmade järvedes / kas sa jõuad enne neist jooma / lehed kukuvad juba selle suve puudelt / ja selle suve puudelt / pudenevad / mu armusõnadki // sandaalid kotis lähen alla orgu / ööõhk hõlmade vahel / mina unetu / üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja”

Luuletekstidest aimub sisu areng, järgmine luuletekst on näiteks Betti Alveri “Räägi tasa” (“Räägi tasa minuga, / siis mu kuulmine on ergem. / Räägi tasa minuga, / tasa taibata on kergem. // Inimrõõmu, hingehärmi / tunnen-taban läbi tuule. / Aga surnud sõnalärmi / kuuldeski mu kõrv ei kuule.”) Üks ilusamaid luuletusi, kujutad juba enda peas ette, kuhu dünaamika võiks minna. Aga ei – hoopiski üllatuslikult laulsid mehed sedagi fortes ning kogu sõnum oli ühtäkki muutunud peretüliks! Või kuidas teised seda tajusid? Ma üllatusin lausa. Tegelikult on üllatuslikud pöörded ju tervitatavad, lihtsalt et see liikus kuidagi nii konflikti poole pidevalt, ei saanud justkui ühishingamist leitud (peale kuuvalgel ühtemoodi unistamise).

Kas mitte siis ei tulnud siia vahele mingi kordus. Ja siis Hando Runneli “Ülestõus” – kui ma seda enne etendust lugesin, tundus see mulle veel eriti kauni luuletusena. Ja nüüd, kui ma ei eksi, laulsid mehed ja olid trotsi täis: “Loomulikult, me läheme ära. / Tagasi puudesse, põõsaisse, rohtu. / Läheme ära, me enam ei kohtu. Läheme ära. Teid jätame ohtu. / Võiksime jääda, kuid läheme ära. // Loomulikult, me läheme ära. / tundke siis endid ja enestest hirmu. / Tundke siis eneste õelusest hirmu. / Seda me tundsime, tundmata hirmu. / Oleme vabad, me läheme ära. // Loomulikult, me läheme ära. / Tõuseme taevasse, tõmbume rohtu. / Kõrkide jaoks pole kurjemat rohtu. / Tundke siis lõbu või leina või lohtu. / Tuleme taas, kui lähete ära.” 😦 Millele naised vastavad naised Viivi Luige 17-aastaselt kirjutatud luuletusega “Septembrilaulud nr 4“: “Ööd on külmi tähti ääreni täis, / punased ja pruunid lehed / hakkavad mullaks saama. / Sa ei tea, kui valus / laul see on, / mida keegi ei laula, / ent ometi kõik kohad täis on!” Valus! Ja nad kõnnivad vasakule. Ja eraldub üksik tüdruk, kes laulab õrnal selgel häälel, teistest taas paremale lahkudes: “See tüdruk ei tule enam, ta teiseks / on saanud. / Puuks või kiviks või tuuleks või / kust mina tean. // Aga tänavanurgal on külm, tule / soojenda ennast. / Must koer meile järgneb, silmis / otsatu ulg.” (Doris KarevaSee tüdruk ei tule enam“). Kui habras. Kuhu ta läks. Miks ta kiviks on saanud. Kuidas dialoogi ei teki, kuigi mõlemad pooled on niiiii haavatavad? Naised kõnnivad tüdruku ümber ja mehed hakkavad vasakul laulma Veiko Tubina luuletuse teksti “Oma koore all oleme haprad“: “Ragiseb loodus ja kärgatab kõu, / veel on terve mu koor. / Valgust ja ilu täis saab minu põu. / Ma olen mees, ma olen noor. // Aga kui varjuna variseb tuju, / olema peame me ikkagi vaprad. / Raiutud kivisse on meie kuju, / kuid oma koore all oleme haprad. // Kindlana seisame, kõrgemaks sirgume, / ikka on võimas me latvade müha. / Suureks ja tugevaks vaimult me virgume, / kasvame päikese poole üha. // Hoia end vend ja ma hoian ka end. / Kasvame koos, kõrgele koos!” Ei, ka see ei olnud minu mäletamist mööda otseselt pianos. Võib-olla ei saagi meeskooriga sedasorti pianosid teha, et oleks väga vaikne, nii et keegi ei julge hingatagi. Sest dünaamika on siin ikka vastavalt sõnadele nii valjem kui vaiksem. (Seda saate kuulata Vikerraadio saate lingi lõpus, ca min 40). See laul olla olnud esimene, millest kõik liikuma hakkas ja mis luuletus selleks Tubinalt telliti.

Naised tulevad ükshaaval tellisseina ette, on seljaga, asetavad ühe käe vastu kiviseina. Alustavad laulu, hiljem pööravad näoga vaatajate poole: Viivi LuikMis oleks, kui …?“: “Mis oleks, kui sõidaksin / praegu siit ära, / läbi suviste vihmade, / päikese sära? / Ära!” jne. Väidetavalt on Viivi Luik selle kirjutanud 15-aastaselt.

Ja lõpetuseks taas Anna Haava “Mina usun armastust”.fb_img_1488803820643 Kuid seekord koos. Algab üks, liitub teine, naiskoor eespool, meeskoor tagapool. Kummalgi oma dirigent. Kuniks lõpuks tuleb ka Hirvo Surva ette ja koore juhatavad kaks dirigenti üheaegselt, koos. See on päris võimas. Mina usun armastust, mis võidab ära surma ja elab ja uueks loob maailma ikka ja igavesti! ….

Kahjuks läksin nüüd oma kokkuvõttega väga detailseks, mistõttu jutt venis ka pikaks. Aga paari asja tahaks ju ikka veel öelda. Vaatamata sellele, et etendusest jäi selline duelli mulje, oli muusika siiski eranditult põnev ja ilus. Kuulad, et kuidas suudab üks (nii noor) helilooja nii palju oma loomingut varieerida. Ise pole ma ju komponist ega oska lugude originaalsust jms hinnata, aga minu kui kuulaja jaoks oli see kõik vaheldusrikas ja põnev, huvitavate aktsentidega, kordustega, sosistamiste või pealerääkimisega, puhaste kõlade ja kohatiste heliklastritega. Igal juhul väga meeldis!

Uurisin ka ajakirjanduses vahendatut ja näiteks saab kuulata Delta valiksaates pikka intervjuud Võigemasti ja Puuriga, kus nad lavastuse idee ja teostuse sünnist kõnelevad (või oli see see õige link). Videoklippe näete AK uudislõigust. Vikerraadios räägivad Rasmus Puur ja Priit Võigemast ka (alates 13:05. Intervjuust selgubki, et Võigemast pole nt Südamepeitjaid näinud, kuna ta kujutleb ette, kuidas üks koori lavastamine tavapäraselt käib ja hea näitena on näinud ainult Savisaare tükis koori kasutamist, ca minut 28. Pärast vabariigi aastapäeva kontserdist rääkimist võtab Rasmus Puur kokku (39:50), et tema noore inimesena tegeleb praegu selliste mõtetega, mis seal on, aga kui Priit oli sama vana, siis oli ta …. BURATINO!!!! 🙂 🙂 🙂 ).

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

Kaitstud: aja mõiste

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

Kaitstud: koolipoisist ja Eesti armastajatest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: kool, lasteteemad, lora