Kaitstud: antediluviaalne

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: tervitusi eeslinnast

Kaitstud: endiselt muinasjuturaamatust

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: tervitusi eeslinnast

Kaitstud: eeslinna meistrimehed

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: tervitusi eeslinnast

Kaitstud: äärelinna kummitused

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora, tervitusi eeslinnast

Kaitstud: ebasobivad paralleelid

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus, lora

Kaitstud: eeslinna varakevadised rõõmud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora, tervitusi eeslinnast

8. Narine Abgarjan “Manjunja”

Lugesin, et selline tore raamat ilmunud – alapealkiri “Raamat nõukogude lapsepõlvest – lapsemeelsetele täiskasvanutele ja uudishimulikele lastele”. Pealegi autor, kes on Venemaa armeenlane (kirjutab vene keeles, lapsepõlv küll Armeenias Berdi linnas, kuid nüüd juba ammu Venemaal). Raamatu lõpus on ka tõlkija Ilona Martsoni intervjuu autoriga ja siis selgus ka tõsiasi, et tõesti, see on sama autor, kes kirjutas selle imelise Taevast kukkus kolm õuna raamatu. Lisagem siia tore kaanepilt – no tõesti tekitas huvi.

Hakkasin siis lugema. Kuidagi aeglaselt läks (ca 400 lk, aga suurte tähtedega ju, ja lasteraamat, arvasin, nagu tutvustati). Hakkasin lugema peatükk-paar teiste raamatute vahele. Nüüd, kui ca 100 lk oli jäänud, lugesin läbi. Ja mu mulje süvenes ja sai kinnitust. (Kindlasti siia ka hoiatus – minu maitse erineb nii sageli kõikide teiste tuttavate omast, seega ilmselt peaksite ikka ise lugema!).

Nimelt tekkis lugedes arusaam, et me oleme ilmselt harjunud lugema raamatuid lastest, kus lapsed on terased, teevad oma pättusi, aga on kuidagi nutikad, vahvad ja leidlikud, nende perekonnad on omapärased, heatahtlikud, kuigi vahel on nii üks kui teine kummaline sugulane või lähikondne ka pundis (no ega Vahtramäe Emili isa just kullatükk ja ajuhiiglane polnud, kas pole?). Siin tekkis kõige sellega konflikt. Läks veidi aega, kui mulle see kohale jõudis. Nimelt on lapsed siin läbivalt väga lollid! Ma ei saa aru – tegemist on autobiograafiliste sugemetega lugudega, inimesed, keda kirjeldatakse, on (nagu ma aru sain) siiski olemas olnud (võib-olla vähem värvikas toonis). Siin juhtuvad äpardused läbivalt sellepärast, et lapsed teevad päriselt rumalusi, nõmedaid lollusi! Võib-olla see ongi see osa lasteraamatust, mis tavaliselt on puudu. Võib-olla lapsed teevadki rumalusi, aga raamatus kirjutatakse need ilmselt tavaliselt lõbusaks seigaks, mis ei aja nii närvi 🙂 . Ja siin oli ju samuti – kirjanik oli need ka lõbusaks kirjutada püüdnud. Ma olen täiesti kindel, et mõni teine lugeja mu kõrval ütleks, et siin on palju head huumorit!

Veidike ajas muidugi segadusse ka see, et raamatu peategelane on Maria/Mannu/Manjunja, kes pole minategelane, vaid minategelase Narine/Narka sõbranna. Tihtipeale lugedes arvasin mingil põhjusel, et Manjunja on minategelane ja pidin pisut tagasi minema, kui meenus, et räägitakse hoopis teise perekonna isast. (See puudus on võib-olla lihtsalt seotud mu enda vanuse või mäluga, kes teab).

Kolmandaks ajas mind väga (ja tõesti VÄGA) närvi, et kõik täiskasvanud kasvatasid oma lapsi hirmu, vägivalla ja sõimuga! Ma olen ikka liiga läbi imbunud Lindgreni maailmast või tõesti Eno Raua või Aino Perviku maailmadest (Eno Rauda nimetatakse ka siin suurte lastekirjanike seas, kes kujundasid toonaste laste kirjandusmaailma – koos Lindgreni, Jules Verne’i ja Mark Twainiga). Minu arust oli see kõige õudsem kogu raamatu jooksul. Seda ei anna naljaks kirjutada – minu silmis mitte. Põhimõtteliselt peategelane, Mannu vanaema Nänn, on tõeline despoot, jube nõukogude vanainimene, kes kõiki sõimab ja pidevalt vägivallatseb (ka lapselapse sõbrannadega) … (Ja me ei räägi siin Hildur Sokust, kes Väikevenna tuppa kinni paneb ja sai süüa ei luba). Nänn on Mannu ema välja söönud, aga Mannu ja oma poja Miša enda juurde jätnud, terroriseerib neid vaimselt ja füüsiliselt. Ka seda on püütud kirjeldada läbi nalja – aga ma ei kannata seda siiski välja. Vastik.

Neljandaks on siin väga palju tuttavaid detaile meie lapsepõlvest – seda küll. Siin on nätsudest, mida lastakse teistel närida (meie puhul – minu arust seisid nätsud pioneerilaagris raudservadega voodi serval, et pärast edasi närida, kuniks veel maitset on), Tšehhi pulgakommist, mida ka teised sõbrad tohivad limpsida, unistusest printsessikleidist (see on ilmselt läbi aegade sama), sabas seismisest, poes sobiva jope ärakrabamisest teise käest (et see siis õele saata ja pakkuda – mõnele su tütrele ikka selga läheb) jne jne. AGA. Kui me samu asju oleme teistes raamatutes või filmides kohanud, siis see justkui ei domineeri, vaid on mõne pisidetailina kõrval. Siin ei ole muust üldse juttu mu arust, kui ainult sellest nõukaaegsest asjade hullusest, kuna mitte midagi ei olnud. Seda nii massiliselt välja tuues tekib vastik efekt. Need mõned nunnud asjad, mida mäletad oma lapsepõlvestki, domineerivad ja jääb mulje, et see oli nii inimesi alandav, madaldav, nõmedaks tegev…. (Ja sellega seoses meenub kohe, kuidas tütar ütles sel nädalal, et tema arust peaksid noored ja vanad sõitma ühistranspordis erinevates bussides. Algul ma ei saanud aru ja ütlesin, et minu mulje on, et ainult noored ja vanainimesed sõidavadki bussiga. Jah, aga et need grupid tuleks eraldada. Miks? Sest vanainimesed kogu aeg õiendavad! Üks oli tol päeval ühe mehe läbi sõimanud, kuna tolle laps ei oskavat ÜLDSE KÄITUDA! Mille peale mees lõpuks öelnud, et tegemist pole isegi tema lapsega. Ja tänapäeval on tihtipeale bussi tagaosas mõttetu püsti tõusta, kui mõni vanainimene eest või keskelt peale tuleb – pole vaja sõimama hakata, eksole…. Jube kultuur, mis ei kasva ega kasva meist välja).

Seega – vaatamata kõikidele positiivsetele eelarvamustele, mis selle raamatu puhul enne lugemist olid (raamatukaas, autor, Armeenia, “humoorikas”, täiskasvanutele ja lastele jne), ei sobi see raamat mu arust lugemiseks. Samas kui Taevast kukkus kolm õuna meeldis mulle väga. Ja kui ma sellele mõtlen, siis olen ühtlasi ka väga kindel, et enamikul on täpselt vastupidi – et see raamat siin tundub ilgelt naljakas ja lahe, kolme õuna raamat aga igav, arusaamatu jms. Nii et pole muud kui võtke, lugege ja otsustage ise!

Sellest, et see raamat tegelikult inimestele meeldib, annavad tunnistust ka teised kirjutajad (selgus, et sama kirjutaja selles kahes kiitvas, mille leidsin):

  • Triinu raamatud: / Triinu Rannaäär Tallinna keskraamatukogust: “Kes soovib lugeda midagi lõbusat praegusel pimedal ja külmal ajal, siis see on just õige raamat. „Manjunja“ on autobiograafiliste sugemetega romaan autori lapsepõlvest 70- ja 80-ndate aastate Armeenias. […] See oli nii lahe raamat. […] See on lõbus ja natuke lapselik, aga samas siiski mõeldud täiskasvanutele. Kuigi seda võivad lugeda ka lapsed, siin pole midagi koledat, kui nad just ei plaani neid koerustükke järgi teha. Autor ise oma raamatut lasteraamatuks ei pea. Igatahes soovitan lugeda, kes soovivad midagi helgemat ning lõbusamat. Või siis soovivad meenutada oma lapsepõlve.”
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar