Tallinnas teatris

Ma ei hakka väga pikalt kirjutama, lihtsalt arhiveerimise mõttes: käisin Tallinnas vaatamas Theatrumi lavastust “Talvevalgus” (Nattvardsgästerna, Ingmar Bergman). Kui mitte muu, siis kursisolemise mõttes, eksole. Olin lugenud head kriitikat ja kuulnud halba kriitikat. Kaldusin positiivse eelarvamuse poole. Etendus ise aga … jättis mind kuidagi tuimaks. Ma ei teagi. Mind veidi häiris, et taheti läbinisti “Ingmar Bergmani panna” – et teha justkui etendus aeglasteks suureplaanilisteks kaadriteks. Mustvalgeks, enesestki mõista. See kõik oleks võib-olla paremini töötanud, kui olekski olnud uudne ja esmakordne. Nüüd aga tundus kuidagi… ma ei teagi… läbinähtav. Ülepingutatud. Tavaline. Ei hakka nagu ühelegi tegelasele kaasa elama, sest kõik on justkui üldistatult, üldfilosoofilistes raamides. Jumala vaikus, armastus, Kristuse suurim kannatus… Kuna ma Theatrumit üldiselt väga hindan ikka, siis ma ei hakka ükshaaval siin kirjutama, mis kuidas tundus. Lihtsalt üha rohkem hakkab mulle tunduma, et pean keskenduma nende puhul vene autorite tekstidele ja nähtavasti Lembit Petersoni lavastajatööle. Tundub, et seal on minu maitse. (Minu jaoks ongi alati tekst vist kõige tähtsam. Ja siis selle mängimine nii, et mulle meeldiks. Ülesanne pole kergemate killast. Bergmani tekst on enamvähem siiski, aga lavastusena oleks mingit muud aktsenti tahtnud kui kummardust IB-le).

Kavaleht annab ka palju juhtnööre, kuidas lavastajat mõista (mh need pildid, mis taga ekraanil jooksevad). Soovitan lugeda teiste arvamusi hoopis:

Lõpetuseks ka Bergmani film:

 

Rubriigid: teater-muusika-kino | Sildid: | Lisa kommentaar

kontserdielamusi kevadtalvest

Minu ette on kogunenud nelja kontserdi kavad. Esialgu mõtlesin, et mis ma neist ikka kirjutan, nüüd jälle leidsin, et kasvõi endale meenutamiseks hea kirja panna.

Foto: Pärt Uusberg

Foto: Pärt Uusberg

18. märtsil Pauluse kirikus: kammerkoor Head Ööd, Vend laulis Raul Talmari taktikepi all osi Sisaski Gloria Patrist” ja Johann Georg Albrechtsbergeri Missa D-duur. Õnneks sain kuidagi jaole, et nad laulavad üleval orelirõdul ja seadsin ennast ka rõdule kuulama. Sisask meeldis mulle rohkem, Albrechtsberger oli uinutav. Pean ka tunnistama, et ma ei saanud aru, miks selle kontserdi nimeks oli “Oremus” – ühe osa järgi Gloria Patris… Ja samas osade järjestus oli 23, 22, 7, 4, 10, 16, 12, 13, 5… Mine siis võta kinni. Oremus oli see XXIII osa, millega algas.

Ootamatult käisin 24. märtsil sõprade piletiga, kes ise minna ei saanud, kontserdile EFK 35 peadirigentide sarjas: Öölaulud Jaani kirikus. Kui ma sügisel kontserdipileteid valisin, jätsin selle kontserdi targu valimata, igaks juhuks. Ometi oli seal viibides ikka ajaloo keskel viibimise tunne. Esiteks EFK 35, siis Paul Hillier ja siis naisheliloojate öö teemat käsitlevad teosed:

  • Galina Grigorjeva. „Nox Vitae”
  • Nino Jandžgava. „17 halleluujat”
  • Lera Auerbach. Psalm 23; Psalm 130; „Hällilaul“
  • Roxanna Panufnik. „Wild Ways”

Kahjuks on kontserdist nüüd juba oma kuu aega möödas ja mälestused ei ole enam nii värsked. Aga omamoodi sügava mulje jätsid kõik. Nino Janjgava 17 halleluujat käisid nagu suuremate teoste vahele. Grigorjeva Nox Vitae‘ leidsin koju jõudes ka CD-plaadilt (küll meeskoori esituses, nagu see esmalt ka kirjutatud oli). Panufniku teos oli üldse päris omapärane, jaapani mõjudega ja üks osa kirjutatudki ühe jaapani rahvaliku pilli (shakuhachi) laiemalt tutvustamiseks. Huvitav on ka see, et heliloojaid ühendasid juured Ida-Euroopasse (Gruusia, Ukraina, Tšeljabinsk, Poola). Pärast kontserti kirjutasin oma muljetes ühes vestluses, aga neid siia enam ümber panema ei jaksa hakata.

Siis käisin 13. aprillil Pauluse kirikus (ikka vaheldumisi – Pauluse, Jaani, Pauluse, Jaani) EFK 35 peadirigentide sarjas kuulamas Schnittke Reekviemi ja Pärdi Misereret. Selle pileti ostsin küll juba millalgi sügisel valmis. (Ja ma imestan, et kirikus seekord kohanumbreid ei olnud… Tobiase Joona lähetamisel ju olid. Järelikult võimalik). Ma arvan, et enamuse jaoks oli seekord suureks üllatajaks pigem Schnittke. Pole möödunud päeva, kui ma seda teost uuesti üle pole kuulanud, viimasel ajal juba mitu korda järjest. Tallinna kontsert kanti Klassikaraadios otse üle – seda kuulasin. Siis ka sama teose esmalindistust (lugege ja kuulake ka selle teose saamislugu). Pidevalt kummitab peas. See mollist duuri minek Requiem aeternam dona eis domine, see Credo osa või see halav Tuba mirum. Iga heliteose puhul mõjub kõige paremini see, kui saad seda kontserdisaalis kuulata. Ma olin enne ka arvutist kuulanud – ei saanud üldse pihta. Aga ma soovitan sellegipoolest arvuti kaudugi järele kuulata, kui muidu ei õnnestunud. Pärdi Miserere oli ses osas tuttavam – plaatki olemas. Koori lauldud Dies Irae võttis silma märjaks, aga muidu oli pigem meditatsioon – igale sõnale maksimaalne rõhk ja järelemõtlemispaus.

Foto: Collegium Musicale

Foto: Collegium Musicale

Täna aga käisin kuulamas juba Öölaulude kontserdilt tuttavat heliloojat: Lera Auerbachi. Esmaesitus Eestis: “72 inglit“. Jaani kirikus. Tegelikult toimus üks esmaettekanne juba novembris (2016), aga selle teose tellisidki justkui neli kollektiivi: “Teose tellijate ja esmaesitajate hulgas on veel Rootsi Raadiokoor, Collegium Musicale, Vocalforum Graz (Austria) ja Cracow Singers (Poola)”. Väga kahju, et seda kontserti Klassikaraadios üle ei kanta, mistõttu jääb kuulamiselamus ühekordseks.

170423 72 inglit 04

Foto: Kristel Üksvärav

 

Seniks kuniks. Ma ei ole päris kindel, kas ma plaadilt tahaksin seda kuulata. Igal juhul tahaks uuesti kuulata, vaadata mustreid, näha seaduspärasid. Kavalehel viidati mitmele, aga mul ei olnud pliiatsit, millega märkmeidki teha. Nimelt lauldakse poolteist tundi järjest inglinimesid. Aga need nimed on justkui ristsõnast võetud kood. Nimed, mis miksivad erinevaid silpe. Vales järjekorras võetuna saab nt tutvustada nimesid: Vehevyah, Vevaliyah, Vasariyah, Damebiyah, Elemiyah, Hahashiyah, Hakamiyah, Imamiyah, Yabamiyah, Yehaviyah, Yelahiyah, Kavakiyah, Lehaviyah, Mebahiyah, Nemahiyah, Pahaliyah …. Või siis Ahayiah, Ahayah, Aladiyah, Ha’evayah, Ha’ayah, Ha’amiyah, Asaliyah, Hahashiyah, Habahiyah, Yabamiyah, Leviyah, Lavavyah, She’eyah. Või Aniël’, Anayuël’, Ariël’, Daniël’, Eliël’, Eyaël’, Haziël’, Hariël’, Hahaël’, Haraël’, Hayaël’, Kahetel’, Kaliel’, Lekabel’, Manadel’, Manakel’, Mehiel’, Mikaël’, Mihaël’, Mizraël’, Nanaël’, Nitaël’, Nel’kaël’, Ormaël’, Poiël’, Reyiël’, Rehaël’, Rehel’, Yeyaël’, Yeyel’, Yeyazel’, Yehaël’, Yoratel’, Vehevel’, Sitaël’. Kavalehel on kirjas:

 

On arvatud, et vesi lõhenes, kui Mooses ütles konkreetse nime – nime, mis leiti kodeeritult Teisest Moosese raamatust (Ms 14:19-21). See koosneb 216 tähest ja on jagatud 72 kolmetähelisse jadasse.

Need 72 kolmetähelist järgnevust tulevad ilmsiks, kui asetada kolm värssi üksteise kohale ja lugeda neid kahesuunaliselt: esimest paremalt vasakule, teist vasakult paremale ja kolmadat paremalt vasakule. Heebrea keeles koosneb iga värss 72 tähest. Nimesid loetakse aga paremalt vasakule ja vertikaalselt ülevalt alla.

(Mh on vokaalid nii või naa heebreakeelsete tekstide juurde ise välja mõeldud ja oma keeleruumile kohandatud. Mäletan ammusest ajast “inglite keelt”, mis samamoodi seda aspekti puudutas). Siin on niisiis järjest 72 ingli nimed, mis olla tuletatud Teisest Moosese raamatust (2 Ms 14_19-21) allteksti kaudu. Helilooja (kavalehelt):

“Ingellikud olendid, vaimsed juhid, kõrgemad vaimud või sõnumitoojad on levinud nähtus paljudes religioonides läbi inimajaloo. Lisaks inglitele, keda tuntakse kristluses, islamis ja judaismis, leiduvad budismis ja hinduismis veel Deva ja Apsara ning zoroastrismi üleloomulikeks olenditeks on Amesha Spenta, Fravashi, Yazata jne.

Sarnaselt minu teosele “Reekviem – ood rahule” on ka “72 ingli” eesmärk keskenduda ühisosale, mida jagavad eri kultuuride religioossed, vaimsed, esoteerilised ja mütoloogilised traditioonid.

[—]

Ülesehituselt jaguneb teos kahte ossa 36. prelüüdi juures ning kolme alalõiku 24. ja 48. prelüüdi juures, esindades seeläbi ühtekuuluvust ja jagunemist: Kaks Ühes (Duaalsus) ja Kolm Ühes (Kolmainsus). Kõnealustes kohtades nimetatakse kõik juba eelnevalt esitletud inglite nimed. Teose lõpetab vaikne järelmõtisklus – Aamen.”

170423 72 inglit 03

Foto: Kristel Üksvärav

Ei oskagi väga rohkem kirjutada. Huvitav oli see, et tegemist on siiski läbinisti kaasaegse muusikaga, aga kuulaja ei pea olema treenitud ja haritud kõrvaga, et sellele sõnumile ligi pääseda. Sellele… justkui palvele. Kui vahepeal kõik loevad neid seninimetatud inglite nimesid. Või kui lõpus tuleb Aamen. Või kui solistid hoopis üle koori laulavad. Kõige imelisem oli dirigent Endrik Üksvärava enda soolo (Hahaël’) – pööras näoga publiku poole ja laulis, siis pööras tagasi ja jätkas dirigeerimist. Bass laulis aga nii madalaid noote, et kohati oli tunne (nagu Pärt Uusberg oma proovis ütles), et “kuskil need madalad noodid peavad tegelikult ka olemas olema”. Ja stiilid vaheldusid samuti teatud rütmis, tundus, et kindla mustri järgi. Kui kvartett jälle rohkem vahele mängima hakkas näiteks. Esimene, mis mulle vist nii meeldis, et mõtlesin, et peaksin numbri ja ingli nime meelde jätma, oli vist Yezel’el (13). Siis oleks nagu olnud Kaliel’. Ei, ma ei suuda meenutada. Kui see kunagi plaadile saab, tuleb kasvõi sellepärast osta ja üle kuulata. (Esialgu saab ERR portaalist kuulata ka intervjuud Endrik Üksväravaga, kuulake. Ja minge teisipäeval, 25. aprillil 2017 kontserdile Nigulistesse). Lisaks tutvustab dirigent teost Deltas. Fotod: https://www.facebook.com/pg/choircollegium/photos/?tab=album&album_id=1310220309015968

 

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

Kaitstud: argipäevased hasartmängud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora, sport

Kaitstud: süda

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus

8. Jonas Hassen Khemiri “Allt jag inte minns” (2015)

Ehk teisisõnu äsja eesti keeles ilmunud “Kõik, mida ma ei mäleta“. Järjekordne näide sellest, kui kiiresti tõlgitakse rootsi kirjandust eesti keelde. See raamat ilmus 2015. aasta teisel poolel, ise hankisin selle 2016. aasta alguses (ja unustasin talveks maale). Kui nüüd ära tõin ja läbi lugesin, oligi juba eestikeelne versioon ilmunud (tõlk. ja järelsõna autor Aet Varik – ma järelsõnaga ise päris igas asjas ei nõustu).

Hoiatusmärgiks peaks alati olema see, kui mingit raamatut hakatakse mitmest kandist kiitma. (No paha ei tee olla tähelepanelik otsekohe, kui mõni raamat saab Augustpriseti 😉 Sedapuhku siis 2015. a). Selle raamatu kohta olin ma kuulnud kiidusõnu nii vanuseklassist alla 20 kuni vanuseklassini 65+. Kuivõrd Khemiri raamatud on mulle enne meeldinud, siis ei osanud midagi karta. Kokkuvõtteks, mille ma siin algatuseks ära ütlen, on see raamat omamoodi ehk tõesti hea, aga kuidagi ei anna siiski midagi “hingele”, vaid pigem paar põnevat näpuharjutust kirjandusteaduslikus mõttes. Ajalised ja perspektiivinihked, jutustajate häälte mitmekesisus ja absoluutse tõe puudumine. Teadmatus tegelikult kõigest. Kõiki isikuid näeme läbi nende endi pilgu ja läbi teiste mõne teise pilgu. Ainus, kelle perspektiiv meil põhimõtteliselt peaaegu et täielikult puudub, on peategelane Samuel ise. Mida tema kellestki arvas, mida ta kelleski nägi. See tuleb kokku panna teiste arusaamadest.

Kui Khemiri esimestes raamatutes oli jutt järjepidevam, eelmine, mis lugesin, samal kombel fragmentaarne, siis see raamat jättis mulle kõige kehvema mulje tegelikult. (See võib olla tõesti selle ootuse ja kiitmiste pärast). Sest nagu selgub vaat et päris lõpus, tahaks kirjanik, kes on ennast ise kirjanikuna raamatusse kirjutanud, lahti saada omaenese leinast kaotatud inimese üle ja seetõttu uurib “võõra” inimese lahkumise taga olevaid asjaolusid. Tema suhteid – emaga, sõpradega, lapsepõlvekaaslase ja esimese armastusega, tüdruksõbraga, isegi dementse vanaemaga. Kui nende inimeste hääled kostuvad, siis mõistame justkui neid inimesi. Kui kostuvad teised hääled samadest inimestest, ei ole keegi neist, k.a. nn “peategelane” sugugi meeldivad. Tjah, kas peakski, eksole. (Mul on vanaaegne kirjanduslik maitse.) Samas näeme kõrvalt väga paljusid tänapäeva ühiskonna tahke, millele vaatame vastavalt enda kohale ühiskonnas kas taunivalt või mõistvalt – huvitav ongi ehk siis see perspektiivinihe, mis sisse tuleb. Ja tõdemus, et tõde peitub absoluutselt alati (või enamasti) vaataja perspektiivis. Ka ajalised nihked jutus olid põnevad (natuke siiski koolitöö moodi. Loovkirjutamise tunnist). Eks ole Khemiri vahepeal ka rohkem draamakirjanikuna tegutsenud, sestap ka stiilimõjutused, arvan ma.

Juba raamatu alguses on teada, et Samueliga on juhtunud autoavarii, ta on end sodiks sõitnud (Kungens kurva juures, nagu mulle tundus). Mis juhtus, millal keegi kohtus, kuidas kellegi suhe arenes, loeme ülejäänud raamatu jooksul. Tegelikult on see lisaks soovitamist väärt raamat rootsi kirjanduses seetõttu, et tegelased ei ole enam Vahtramäe Emil ega Lärmisepa tänava Lota, vaid hoopis teistsuguste nimedega ja erinevate kultuuritaustadega inimesed. Muuhulgas kokkupuude paljude ühiskondlike probleemidega, mis on tänapäeva Rootsis tavapärased. Elamisloata naised, kes on riiki saanud tulla oma meeste kaaslastena, ent kellel endil pole tööd ja peavad seetõttu hoidma äärmiselt madalat profiili ega saa meestest lahku minna ning peavad kõike taluma nende poolt.

Üldiselt nõustun ma Svenska Dagbladeti retsensendiga Viola Bao‘ga (18. september 2015): “Men för att vara en litterär lek med människors osäkra identiteter och det selektiva minnet är den här boken för konventionell. Kanske hade dess poäng blivit mer effektfull om diskrepansen mellan de olika vittnesmålen accentuerats mer – för trots en del ambivalens i handlingen känns den stora bilden (fram till slutet) ganska klar.” / “Ent selleks, et olla kirjanduslik mäng inimeste ebakindlate identiteetide ja selektiivse mäluga, on see raamat liiga konventsionaalne. Selle püänt oleks ehk efektsemana mõjunud, kui oleks rohkem rõhutatud ebakõla erinevate tunnistuste vahel – sest hoolimata teatud ambivalentsist tegevuses tundub üldpilt (kuni lõpuni) olevat siiski üsna selge.”

Samas meeldib mulle, kuidas Expressenis kirjutatakse, et Annina Rabe “läser en brusande vacker samtidshistoria om sorg, förlust och vår rädsla för att mista det förflutna” / “loeb imeliilusat kaasajakirjeldust leinast, kaotusest ja meie hirmust, et meie minevik läheb kaotsi”. Üldiselt just see mõte, et kui oled kellegi kaotanud, siis peaksid hoidma kinni kõikidest mälestustest, mis selle inimesega seostuvad. Peategelasel oli samas endal hirm oma kehva mälu pärast – ta unustas kõike juba oma eluajal ja tundis selle üle suurt muret. Ühtlasi kirjutab Annina Rabe ka:

För “Allt jag inte minns” är i högsta grad också en skildring av ett klassamhälle med en oöverskådlig mängd nivåer. Khemiri stiger rakt ner i vår politiskt förvirrade samtid, skildrar Stockholm i dag med en stark hatkärlek; från halvkriminella utekvällar till tillrättalagda parmiddagar. Bostadsrätts-Stockholm och flykting-Stockholm. Den tydliga viljan som finns att göra gott och den dåliga beredskapen att hantera de goda intentionerna när det ändå går fel. Men kanske framför allt en bild av ett samhälle där den enskilda människans värde i allt högre grad bestäms av ekonomiska faktorer.

Sest “Kõik, mida ma ei mäleta” on täiel määral ka hoomamatu hulga tasanditega klassiühiskonna kirjeldus. Khemiri astub otse meie poliitiliselt segasesse kaasaega, kirjeldab tänapäeva Stockholmi tugeva vihkamisarmastusega; poolkriminaalsetest õhtutest väljas kuni paarikeste korralike õhtusöökideni. Ühistusse kuulumise Stockholm ja pagulaste Stockholm. Selge olemasolev tahe head teha ja kehv valmisolek nende heade kavatsustega toime tulla, kui asjad ikkagi viltu kisuvad. Aga võib-olla eelkõike pilt ühiskonnast, kus üksikisiku väärtust märgivad üha enam majanduslikud tegurid.”

khemiri

Foto: Staffan Löwstedt (SvD.se)

Igatahes lugege kindlasti. Kujundage oma arvamus.

Kui väga ei meeldi, siis teadke, et Khemiril on paremaid raamatuid ka. Mulle meeldis ausalt öeldes Jag ringer mina bröder isegi rohkem…. (Montecore 2006 ja Ett öga rött 2003).

Teised (hiljem ehk lisandub veel):

  • Marcamaa;
  • Katkend ERR kultuuriportaalis;
  • Järjejutuna Kukus (juhin siiski tähelepanu, et Jonas ei ole “Tuneesia päritolu”, seda saaks ehk ta isa kohta öelda. Aga kirjanikuhärra on sündinud Rootsis, ema rootslanna, kasvanud Rootsis. Eks isa perekonnanimi tekitab ka segadust. Vaatan, et olen seda kirjutanud lausa iga kord tema raamatuid kokku võttes.)
  • Intervjuu autoriga Aftonbladetis.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

7. Peter Høeg “Susani efekt”

Mingis meeltesegaduses laenutasin lõpuks mõne nimekirjas seisvatest raamatutest. Seekord siis Susani efekt. Püüdsin kibekähku läbi ka lugeda, muidu ei saa minema ega jõua jälgida. Noh, eks ma ta läbi sain, aga suhteliselt hambad ristis.

Ma ei teagi – Elevanditalitajate lapsed mulle ju miskipärast meeldis, aga see siin absoluutselt mitte. Kuigi midagi sarnast oli. Ja kui ma järele hakkan  mõtlema, siis algas juba Preili Smillast see ajuvabade seikluste jada ja imenaise (või mingite muude imeomadustega tüübi) kuvand pihta. Vaikne tüdruk oli sama kummaline. Siin oli kõik jube segane, sada vandenõud ja topeltvandenõud, mingi kummaline avameelitsemise efekt, vürtsitatud füüsikute maailmaga ja võrdlustega. Keskel hakkas hetkeks tunduma, et tekib mingi tervik, aga siis läks jälle farsiks kätte. Oleks ma sihukest asja kinlinal näinud, oleks ma tõepoolest korduvalt naerma pahvatanud, et sellist klišeed üldse kirjutada suudetakse. Lisaks tapmine, vägivald, jõhkrus. Mul ei ole midagi mõistlikku kahjuks öelda. Lihtsalt panen plussi kirja – sai loetud. Ma arvan, et Høegiga pikaks ajaks arved klaarid. Ei midagi hingele. Ega mõistuselegi. EestiNaise kodukalt leian tutvustuse:

See küsimus kerkib seoses digimaailma arenguga ju ikka vahel üles – et pea kõik meie elus on teoreetiliselt jälgitav… Enamasti saame kodus siiski privaatsuse osas kindlad olla, vähemalt loodame seda. Kuid taani eliitperekond, kes võõrsil pahandustesse sattus, avastab salasilmi ja -kõrvu tehnika uusimate seadmete näol ka koduseintelt. Asi läks niikaugele pärast seda, kui perel tuleb teada saada, mida nägi ette omal ajal tegutsenud nn tulevikukomisjon, sest vastasjõud ei kohku tagasi mitte millegi ees… Taani kirjaniku Peter Høegi romaan „Susani efekt“ juhibki tähelepanu ohtudele, mis kaasnevad nüüdisaegse maailma tehnoloogilise arengu, raha juurdetrükkimise, loodusvarade kuritarvitamise jm taolisega. Sotsiaalselt tundliku närviga inimene hakkab lugedes kriitiliselt kaasa mõtlema: piir fantaasia ja inimkonda ähvardava katastroofi vahel võib olla vägagi habras.

Ja leian, et ju ma siis pole nii “sotsiaalselt tundliku närviga” (nagu öeldud – hakkas seal vahepeal midagi tekkima, aga kadus kohe uuesti. See näilisus, et elame paradiisis või kõik on korras, kuigi elame vanglas. Lihtsalt perspektiivis on küsimus).

Lisaks üllatas mind tõsiselt, KUI palju oli raamatus trükivigu. Ja minu arvates oli toimetajatöö ka pisut ülenurga tehtud. Ometi on nii E-Velsker kui H-Lagerspetz muidu kvaliteediga tegijad…

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: Kui vaja peaks minema

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad