14. Jörn Donner “Rootsi. Rännakud võõral maal”

See raamat ilmus sel kevadel ja ma tahtsin end asjaga kurssi viia. Ma ei teagi, kui suur selle raamatu lugejaskond Eestis võiks olla ja tegelikult tänuväärne, et tõlkida on võetud (Tõnis Arnover, kirjastus Hea Lugu). Eestikeelsest veebiruumist ma selle kohta veel arvustusi ega arvamusi ei leidnud, seevastu on rootsikeelses meedias nii mõndagi (lisan lõppu).

Eestikeelse raamatuväljaande üheks miinuseks on see, et puudub eessõna, kasvõi lühike, mis oleks selle raamatu puhul oluline. Nimelt avaldas Jörn Donner 1973. aastal raamatu Sverigeboken ja seekordne oleks justkui järg toonasele, n-ö Rootsiraamat 2.0 🙂 . Toonane raamat oli aga justkui viide Heine 1844. avaldatud raamatule Saksamaa. Üks talvemuinasjutt. kus kirjeldatakse satiiriliste luuletuste kaudu tolleagset Saksamaad (1830-40). (Heine teose pealkiri viitab omakorda Shakespeare’i Talvemuinasjutule, 1623). Lisaks võiks eessõnas kirjutada ka sellest, kes Jörn Donner täpsemalt on. Tema raamatuid olen eesti keeles ennegi näinud, ju on seal eessõnad olemas, aga ei saa ülehinnata lugeja teadmisi kirjanikest. Jörn Donner on küll rootslane, aga soomerootslane, kuna on sündinud ja kasvanud Soomes, sealt saanud hariduse, seal tegutsesid ta teised tuntud ja haritud sugulased. Samas on Jörn Donner olnud väga rahvusvaheline mees, muuhulgas elanud pikalt Rootsis, aga töötanud ka Europarlamendis ja peakonsulina USA-s. Ta on tuntud just Rootsi filmimaailmas (mõned filmid, aga Rootsi Filmiinstituudi tegevdirektorina ja osalemine filmiauhindade žüriides), aga teatud mõttes ka ikka ja alati kui “vihane (noor) mees”. 1973. aasta Rootsiraamat (mida ma ei ole lugenud) olla olnud läbilõige Rootsi ühiskonnast, kohati irooniline, kohati kiitev.

Nüüd siis see nõndanimetatud järg. Algatuseks oli päris tore – vana mees sõidab mööda Rootsit ringi, ülevalt Põhja-Rootsist alla Skåneni välja, mõtiskleb suhteliselt laialivalguvalt. Mingist hetkest hakkabki see laialivalguvus ja targutamine pisut häirima. Siin on küll palju tsitaate teiste kirjameeste (ja -naiste) töödest, mille tõlkija Tõnis Arnover on ka meile vahendanud, aga mingi selgem kontuur on siit sellegipoolest puudu. Huvitav on asja juures muidugi see, et kirjutaja ise ei ole Rootsis sündinud rootslane ja vaatab seega teatud mõttes kõrvaltvaataja pilguga, teisalt on ta Rootsiga siiski sedavõrd tuttav, et päris valearusaamu ei levita. Mida levitab, on ehk Rootsi enda kontekstid poliitiliselt ebakorrektsete arvamustena näivad väljaütlemised, mida võib pidada tema isiklikeks arvamusteks ja millele paljud Rootsi avalikkusest (st. saadikud, poliitikud jne) alla ei kirjutaks. Teisalt ei ole see jälle nii lahmiv nagu tihtipeale Eestist lähtuv kriitika või tõlgendamine Rootsi suunal (reportaaž Kanal2 Radaris 14. märtsil 2017 oli kui õpikunäide halvast ajakirjandusest, kus ajakirjanik püüdis justkui mingit pilti vahendada, mis kohale jõudes päris tõele ei vastanud – algus tundus lausa alevströmilik, lõpuks läks pisut paremaks. Sellegipoolest suutis ta väga paljud eesti vaatajad ära veenda. Eriti need, kes ise Rootsis ringi pole käinud).

Donner toob ära (nagu öeldud) teiste arvajate tsitaate ja kommenteerib siis ise, kas arvab nii või mitte. Ma ei jõua õigeid kohti üles otsida, aga üks näide:

Ka niivõrd radikaalne ja kriitiline hindaja nagu Hans Magnus Enzensberger, kellelt ajaleht Dagens Nyheter tellis 1982. aastal Rootsi kohta seeria artikleid, söandab esitada ainult mõne ebamäärase väite, mis näitavad, kui võimatu on praktikas luua pilti ühe riigi kohta. Mõned näited:

[…]

“Milles see tuleb, et riigi kummardamisest on paljudest riikides, ja ma kardan, et ka Rootsis, kujunenud vasakpoolsete usutunnistus, samal ajal kui iseotsustamise soovist on saanud kodanliku kangekaelsuse sümbol, sellest ei ole ma tegelikult kunagi aru saanud.” (“Rootsi sügis“)

Seda on kirjutanud filosoofias pädev saksa intellektuaal. Mina ei tunne niisugust ühiskonda, isegi mitte oma mälestustes tollest 1982. aastast. Ma ei tea ka seda, missugust Rootsit need vaatlejad on näinud. (lk. 135)

Kuna raamatu kirjutamise ajal (2014 sügis) on Rootsis just valimised ja valimiseelne aeg, siis mõlgutab Donner mõtteid poliitika ja selle jõujoonte üle. Võrdlemisi neutraalselt, tema seisukohti võib tõlgendada kui kõrvaltvaataja pilku, kuigi mingid sümpaatiad siiski paistavad välja. Üldiselt ta märgib, et poliitika on alati sama, ainult nimed muutuvad. Toon ühe koha veel välja, kus teema viib selleni, kuidas Rootsi on n-ö “rahukahjustustega riik” (kellegi teise väljend – aga umbes see, mida meie, naabermaad, kuidagi Rootsi puhul märganud oleme – rootslased lihtsalt ei usu inimeste kurjusesse ega sõja võimalikkusesse ja kollektiivne arvamus on justkui, et Rootsi on 200 a “pääsenud” sõjast oma rahuliku meelelaadi tõttu).

Paistab, et Rootsi on ärganud ja märkab, mis Euroopas ja lähipiirkonnas toimub. Kujutan ette, et rahandusministriks kavandatud Magdalena Andersson võib peatada kaitsekulude liiga järsu suurendamise. Ta võib ka, raamatupidaja, nagu ta on, soovi korral viidata ajalookogemusele.

Sisuliselt kaitsetu Rootsi nägi pealt, kuidas Hitler vallutas Taani ja Norra. Soomele tunti Rootsis Talvesõja ajal igati kaasa, anti abi, kuid mitte valitsuse tasandul, ja aastail 1941-1945 hakati vähehaaval mõtlema, kummal jalal tuleks seista, kuni Rootsi valitsusele sai selgeks, et peaaegu alati on parem hoida võitjate poolele.

Seda siiski võimalusel, et võitja ei ole täiesti vastuvõetamatu. 1945. aasta mais, kui Stockholmis valitses võidujoovastus, ei olnud enamikul inimestest päris selget ettekujutust, mis tüüpi on Stalini diktatuur. Selle haarmed ei ulatunud Rootsi, kuid lähinaabruses pidid Balti riigid ja Soome kogemata eri määral kogema vägivalda ja repressioone. (lk. 153-154)

Keda huvitab Rootsi ühiskond, võiks selle raamatu oma öökapile soetada, et vahel veidi sirvida, mõtteid mõlgutada, seisukohti võtta, edasi uurida. Tore oleks lugeda ja 1973. aasta raamatut, aga Tartu Linnaraamatukogust selle viitega saabuv raamat on kahjuks hoopis sootuks üks teine üldse teiste autorite kokku pandud teatmeteos (leksikon Rootsi paikadest).

Raamatu puhul on häirivaks toimetajatöö puudumine (kuigi toimetaja oleks nagu kirjade järgi olemas). Mitmed trükivead, mille keegi oleks võinud ära parandada. Teiseks tundub kummaline, et sellises raamatus, milles on Jörn Donneri enda poolt terve kirjandusnimekiri ja isikuregister lõpus, ei ole kasvõi joonealuste märkustena ära toodud viidatud raamatute olemasolu eesti keeles ja tõlkijaid/kirjastusi. Ma ei hakanud kontrollima, aga arvata on, et ka tsitaadid on Tõnis Arnoveri tõlgitud, mitte juba olemasoleva tõlke järgi. Keda see ikka segab, muidugi… Aga tunduks kuidagi korrektne ja õige, seda enam, et võib-olla tahab mõni lugeja mõnda viidatud raamatutest eesti keeles lugeda. Näiteks esimene reaktsioon, kui mainitakse Elisabeth Åsbrinki romaani Och i Wienerwald står träden kvar, mille Kadri Papp tõlkis suhteliselt kiiresti eesti keelde pealkirjaga Veel kohisevad Viini metsad. Või Lagercrantzi raamat Zlatanist (mis on küll eesti keelde tõlgitud ingliskeelse väljaande kaudu… Virgo Siil). Muidugi on lihtsam tsitaadid ise ära tõlkida, aga kas ka siin ei oleks toimetaja saanud appi tulla?

Väiksem asi, mis võib-olla kedagi teist ei häiri: iga kord, kui kõrvuti seisavad tähed s ja t, on raamatu jaoks valitud šriftis imelik kombinatsioon, mingi ilukirjalisus, mis mind mnevõrra häiris.

Rootsikeelses meedias (kõikidest saab parema pildi kui minu sisutust mölast eespool):

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: hoiatus masinas

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: teater-muusika-kino | Sildid: ,

13. Ann-Luise Bertell “Vänd om min längtan”

Selle raamatu haarasin raamatupoest ainult ehku peale. Kokkuvõte kuidagi kõnetas mind, kuigi kirjanik on tundmatu ja raamatust ei olnud ka midagi kuulnud. Romaan on saanud Rootsikeelse YLE (Svenska YLE) kirjandusauhinna 2016. aastal. Kokkuvõttes on veel üks selline kummaline lause: “En roman om att först i dödens väntrum berätta det mest väsentliga. Om människor som tiger i flera generationer. Om tårar som skall stanna på insidan – fast för läsaren blir det så gott som omöjligt.” / “Romaan sellest, kuidas alles surma ooteruumis räägitakse kïge olulisemast. Inimestest, kes vaikivad mitu põlvkonda. Pisaratest, mis peaksid jääma inimese sisse – kuigi lugeja jaoks on see vaat et võimatu.” Muidu kõlab sisukokkuvõte järgnevalt:

Tegemist on väljarände-eeposega [no siin nad ehk siiski pisut liialdavad – kõik raamatud ei saa kohe väljarände-eeposed olla, Kallifatidese Med sina läppars svalka kohta öeldi ju sama], mis on kristalliseerunud stseenidena Maria Alina elust [see, et minategelase nimi on ka Alina, saamegi teada ainult sellest lausest]. Ta oli isa, kes suri liiga vara, ja ema, kes oskas hobuste igatsustele teist suunda anda. Väikevend Jakob unistas linnuks muutumisest. Suur vend Harald sõidab Kanadasse ja saadab siis raha, et kuueteistaastane Maria võiks talle järgneda.

Kui ma veel kirjeldaksin sündmusi, mis siin aset leiavad, võiks vabalt jäädagi mulje, et tegemist on mingi Soome masendusega, talupojaromaaniga, lehmadega, põldudega, vägivaldsete meestega jne. Tegelikult on siin paar raskemat kohta (just need kaks kohta, kus mehed naiste vastu käe tõstavad), aga ma suutsin need ära lugeda ja jätkata. Sest raamatu stiil haaras mind esimesest leheküljest. Ann-Luise Bertell olla enne avaldanud luulet, novelle ja lasteraamatu, see on tema esimene romaan. Luulelisus paistab aga kohe välja. Selline asi mulle väga meeldib. Siin ei ole sotsrealismi, vaid mingi õhkõrn kurbus. Tegelikult lausa lootus parema ja ilusama poole. Tegemist on ühe vanema naise kirjadega oma tütrele (kes on kirjutamise hetkel ca 67-aastane, kuna naine ise on 87-ne). Kirjadega vahelduvad mälestused tema lapsepõlvest ja noorusest. Naine tahab oma tütrele rääkida, miks ta oli sunnitud temast loobuma – sest tütar on üles kasvanud ilma emata (alates 4. eluaastast).

Ei, sisust ei ole siinkohal tegelikult mõtet kirjutada rohkem kui hädapärast tarvis, et raamat ei ununeks. See, mis siinkohal aga haarab ja hinge puudutab, on siiski stiil. Siin on palju väga liigutavaid kohti. Lisaks on siin siiski seda “soome raskemeelsust”, vaikimist, mis on ka eestlastele nii omane. Kokkuvõtte kirjutajalgi on õigus, kui ta ütleb, et lugejatel on tegemist, et pisarad ei vallanduks. Seekord ei vallandunud, aga oleks vabalt võinud, mitmes kohas.

Kahjuks ei oska ma midagi mõistlikku kirjutada. Aga olen väga rahul, et ma selle raamatu ostsin – kaalusin veel kassas, kas liiga palju ei saa ja see oleks olnud esimene, millest loobuda.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

12. Tove Jansson “Bulevarden och andra texter”

Jälle üks suhteliselt uus raamat – ilmumisaasta jälle 2017. (Toimetaja ja eessõna+järelsõna: Sirke Happonen). Tove Janssoni lugemine on kui palsam hingele. Minu jaoks on raamatu füüsiline vorm ikka ka väga tähtis – jah, ma loen väga tihti küll suvalisi paberkaanelisi väljaandeid, aga kui siis satub kätte mingi selline mõnusa tekstuuri, imeliste värvidega ja Tove Janssoni piltidega raamat, siis olen ma juba enne lugemist rahul.

Ja lugemine võimendab neid positiivseid muljed veelgi. Tegelikult on tegemist perioodilistes väljaannetes ilmunud lühijuttudega, mis on varem ilmunudki vaid nendest ajalehtedes ja jõulunumbrites. Nüüd on need kokku kogutud, sinna juurde Tove Janssoni enda illustratsioonid (enamasti sellisena ilmusidki) ja iga loo vahele veel illustratsioone teistele juttudele – sellisel juhul on lühidalt kokku võetud ka vastavad lood, millele TJ pildid juurde on joonistatud. Ja need pildid on pandud sellise loo järele, mis temaatiliselt sobivad ka nende teiste lugude ja nende piltidega. Raamatu eessõnas soovitatakse seda raamatut lugeda paralleelselt tema kirjavahetusraamatuga – seegi ootab riiulil oma järge, aga hetkel kõrvuti lugemiseks ei olnud mahti.

Raamatus on järgnevad lood:

  • Bulevarden (1934)
  • Kliche (1935)
  • Stadsbarn (1935)
  • Brevet (1936)
  • Bryggliv (1937)
  • Quatz’ Arts (1938)
  • Skägget (1938)
  • Hyra rum… (1939)
  • Aldrig mera Capri! (1939)
  • Fiolen (1940)
  • 1 stjärna (1940)
  • Ön (1961)
  • Den lömska barnboksförfattaren (1961)
  • En ohemul historia (1966)
  • Muminhuset, Mumindalen (1979)
  • En gång i en park (1997)

Nagu lühilugudega ikka, lähevad nad kõik kiiresti meelest. Jääb ainult see tunne, see vahva jutustamisviis. Kusjuures keeleliselt mahlakas – võib-olla osaliselt tänu sellele, et on soomerootslane, osalt tänu ajale, millal enamus neist kirjutati ja osalt muidugi Tove Janssoni enda hea stiil. Mulle meeldis näiteks väga lugu “Kiri”/”Brevet” – eks need kõik lood siin räägivad mingil määral üksindusest, aga just see oli kuidagi väga armas. Just see algus, mis häälestab kogu looks – kuidas vanamees ärkab hommikul muusika peale üles. See häälestab teda, tekib tunne, et see päev toob midagi erilist.

Bryggliv“/ “Paadisillal” puudutas mereteemat ehk sagimist paadisillal, mis kuidagi seostub Tove Janssoniga. “Skägget” / “Habe” oli toredalt irooniline lugu habemega kunstnikust, kes hakkas noorele tüdrukule mesijuttu ajama. “Hyra rum” / “Toa üürimine” oli kindlasti väga ajakohane, kui noor Tove selle kirjutas. Sellest, kuidas inimesed käivad mööda linna ja otsivad üürikorterit, kuidas nad end tutvustavad, millised need korterid või korteriperenaised on, mida nõutakse, kuidas sellest saab vaat et omamoodi meelelahutus. “Aldrig mera Capri!” / “Capri, ei iial enam!” oli väga tuttavlik lugu turistisaarest, kus naine ja mees ideaalsest puhkusest erinevalt aru saavad, naine eraldub, et näha “päris ehtsat saart, selle rustikaalsust” ja mees jääb peenesse hotelli, kus teda ümmardatakse. Ja kuidas mõlemad lõpuks väga pettuvad ja kiirelt koju kiirustavad. “Fiolen” / “Viiul” oli lihtsalt vaikne kulgemine ja sõbrakssaamine, selline õnnelik jõululugu. “Ön” /”Saar” oli vaat et minu lemmik. Jälle samamoodi mereteema, Tove Janssoni teema. Teiseks, kuidas peategelane püüab olla saarel kuni jaksab. See saarel viibimise rahu, kirjeldamine, nauditav. Ja siis põrutab suure hooga talveks minema – lõpus lausa:

Du sommarkräk, tänkte man. Du tror att du älskar din ö och har aldrig uthärdat en vinter tillsammans med den. Du sommarfågel, du strandbadare, du parasit på en lättillgänglig ensamhet, du som leker med det primitiva och pittoreska, du gemena stadsbo.

[—]

Jag rodde på instinkt, nånstans där inne fanns det trygga fastlandet med sovande hus, längre bort den upplysta staden. Den där jag bodde, den som jag hörde till, den som innebar hela vintern. (sid 189-190)

Väga ligikaudne kiire tõlge:

Sa igavene põlastusväärne suvitaja, käis mõte läbi pea. Sa arvad, et armastad oma saart ja pole kunagi ühtegi talve temaga koos üle elanud. Sa suvelinnuke, sa rannas supleja, sa hõlpsasti ligipääsetava üksinduse parasiit, sina, kes sa mängid primitiivsuse ja maalilisusega, sa igavene linnaelanik.

[—]

Ma aerutasin instinktiivselt, kuskil seal kaugemal oli turvaline maismaa uinuvate majadega, veidi eemal valgustatud linn. See, kus ma elasin, kuhu ma kuulusin, mis tähendas kogu talve.

Ka “Den lömska barnboksförfattaren” / “Silmakirjalik lastekirjanik” on hästi tore jutt. Siin püüab ta lahti kirjutada, miks küll võiks keegi lastekirjanikuks saada. Kuigi algab täielikus arusaamatuses, kuidas selline asi saab juhtuda:

Det fanns inte mycket att säga. Vad vet man om barn? Snälla barn gör en blyg och stygga barn skrämmer en. Och där fanns inget motiv till att man frivilligt skrivit den ena barnboken efter den andra. (sid 195)

Polnud kuigi palju öelda. Mida lastest teatakse? Head lapsed muudavad su häbelikuks ja halvad lapsed ajavad hirmu nahka. Ja polnud mingit motiivi, miks inimene vabatahtlikult oli kirjutanud ühe raamatu teise järel.

Nojah, mis siin ikka. Jätan selle raamatu riiulisse ja teinekordki kindlasti tore kätte võtta ja sirvida, lugeda. Sest novellidega on kord juba selline lugu, et nad ununevad nii ruttu ja kindlasti on ülelugemine sama tore kui esimene lugemine.

Teised kirjutavad:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: 6. mai 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad

11. Astrid Lindgren & Sara Schwardt “‘Dina brev lägger jag under madrassen.’ En brevväxling 1971-2002”

Midagi nii liigutavat ei ole ammu lugenud. Ei saa pead anda, millistele sihtrühmadele see raamat sobiks, aga pakun, et koolilapsed, kellel on raske, emad, vanaemad. Näiteks.

Ma ei tea, miks ma sellest raamatust mitte midagi ei olnud kuulnud. Endiselt imestan ma, et seda juba eesti keeles pole (pole ju ometi?). Peaks kiiremas korras tõlkima, tõesti.

Nimelt on siin tegu autentse kirjavahetusega, mis tekkis Astrid Lindgreni ja ühe toona 12-aastase lapse, Sara vahel. Astrid Lindgren oli ju tuntud selle poolest, et ta vastas kõikidele kirjadele (kuniks lõpuks lasi trükkida kaardid ja saatis vastuseks neid. […] särskilt besvärligt är det med tyskarna, jag har halva nationen i brevlådan varje morgon, sen jag fick fredspriset i Frankfurt. 1978. aasta jõulude ajal, lk. 186). Sara esimene kiri oli kirjutatud teismelisele omasel veidi kritiseerival ja targutaval viisil, millele AL vastas ja mis lapse kahe jalaga maa peale tõi. Kirjutas vabandava kirja ja mõistis, et oli veidi üle reageerinud (nimelt kirjutas, kuidas AL raamatutest tehtud filmid on nii jubedad ja Tommy ja Annika on üldse valesti valitud näitlejad ja noh, tahaks ühte filmirolli ja Astrid ehk saab aidata). Järgnebki pikk vabanduskiri 1971. aasta suvel (ka see on absoluutselt stiilipuhas teismeline) ja Astridi uus vastus 1972. aasta märtsi lõpus. Siis aga võtab kirjavahetus hoogu. Ja siis muutubki see liigutavaks…

Sara näol on tegemist omadega väga puntras oleva noore tütarlapsega, kellel on kodus probleeme, koolikaaslased kiusavad ja mõnitavad juba esimesest klassist alates (ta oli pärit Smålandist ja põristas r-i, teiseks oli tema nimi Sara Ingeborg Ljungcrantz – seda nime hakati samuti kohe mõnitama). Tulemuseks on see, et tüdruk teeb koolist poppi, tal on koolidirektori juures juba oma vastuvõtuaeg, kuna ta on probleemne laps, jääb vahele lahja õlle varastamisega poest jne jne. Muudkui põgeneb kodust, elab lausa naabrite juures, kuniks needki tüdinevad. Pannakse noorte psühholoogiahaiglasse. Ta käib pidevalt psühhiaatri vastuvõtul. Vanemad on tal õpetajad, ma saan aru, et suhteliselt ranged. Eriti isa, kes last sõprade juuresolekul alandab, pahandab, isegi kehalised karistused. Ega see kõik seal kohe välja tule, aga tilk-tilga haaval. Astridit hakkab aga noore tüdruku elukäik huvitama, ta hakkab tüdrukule kaasa elama, ta kirjutab nii ausaid ja toredaid, samas julgustavaid sõnu noorele teismelisele tüdrukule, kelle eneseusk on põrmus ja kes peab ennast (mitte ebatavaliselt) kõige andetumaks, inetumaks ja rumalamaks inimeseks. Pärast esimese õppeaasta lõppu saadetakse tüdruk suveks vanaema juurde Smålandisse – samast maakonnast on ju pärit ka AL ja paljude tema tuntud lasteraamatute tegevus toimub just sealkandis (Emil, Bullerby, nähtavasti ka Hakkaja Kaisa/Kajsa Kavvat ja Madlike/Maddicken ja Lärmisepa tänava Lotta). Sara tunnistab, et kujutab alati ette oma vanaema talu, kui Astridi raamatuid loeb. Juhtub nii, et Sara jääb ka sügiseks vanaema juurde ja hakkab seal koolis käima, läheb ülesmäge. AL palub tal mh mitte kunagi suitsetada – lubab talle 20 aasta täitudes lausa 1000 SEK anda, kui ta selle ajani ei ole mahvigi tõmmanud. Tüdruk saab reele – osaliselt tänu kolimisele vanaema juurde tallu, kus tal on sõpru ja inimesed teda ei mõnita, teisalt … see pole ometi liialdus, et tänu Astrid Lindgreni kirjavahetusele, mida nad ümbritsevate eest saladuses hoiavad. Ta ise ütleb SvD intervjuus: “Astrid var min hemlighet – och ett oerhört stöd under de där åren som var så svåra.” / “Astrid oli minu saladus – ja ennekuulmatu tugi nendel nõnda rasketel aastatel.”

Sara esimesi kirju on piinav lugeda – seda teismelisust, seda eneseusu puudumist, selle rõhutamist, justkui tahaks kelleltki vastupidist kuulda (kuidagi tuttav….). Ja kui olulised võivad sel hetkel tunduda täiesti mõistliku täiskasvanu sõnad. KUIDAS igal lapsel on seda vaja, seda, et keegi neid kuulab, toetab. KUIDAS mõjub lastega pidev õiendamine ja kehaline karistamine (näha meilgi koolis – rangete vanemate lapsed on need kõige taltsutamatumad…), see siin on autentne kirjavahetus, lugege, ärksa vaimuga väga avali südamega tüdruku areng. Armumine samasse poissi, mis parim sõbranna laagris ja see valu, kui poiss sõbranna valib. Lubadus, et see siiski ei riku sõbrannade omavahelist sõprust. AL saabsellest väga hästi aru ja kirjutab sarnasest juhtumist oma elus. Armumine õpetajasse, kes on abielus – AL ei hurjuta, kirjutab äärmiselt mõistlikult. Räägib loo oma sõbrannast, luuletaja Ylva Eggehornist (käis, muide 1993/94. aastal ka Tartus), kes armus oma (vallalisse) õpetajasse, sellest tulid suured probleemid, siis saabus ta üle Jumala valgus (Ylva Eggehorn on väga usklik inimene) ja kuidas ta vaatamata kõigele 10 aasta pärast abiellubki sama mehega. (Hiljem selgub, et 1,5 aastat pärast põhikooli lõpetamist on Sara meesõpetaja naisest lahutanud ja Saraga ühendust võtnud ja nad on koos ühe nädalavahetuse veetnud – loed ja mõtled, kuidas kogu see taust ja kodune range kord inimest ainult imelikele teedele tirivad. Nimetatud õpetaja oli ju kirjelduse järgi tunnis vaat et türann – algul. Tundus, justkui tõmbaks tüdrukut mingit moodi oma isa ranguse poole. Muide, raamatu ilmumise ajal on Sara kuskil koristaja ja ta koondatakse.).

Pole mõtet mingeid, absoluutselt mitte mingeid näiteid siit välja tuua. Kordan seda sõna veel – see raamat on lihtsalt liigutav. Selline päritolu ja kodune olukord mõjutavad Sarat sellegipoolest nii väga, et ta pärast põhikooli enam esialgu edasi õppima ei lähe, vaid tööle. Näiteks ühes pansionaadis “kandikute tassija”. Huvitaval kombel sõidab ta palju Euroopas ringi – esialgu üldse mitte hääletades. Tundus kummaline, et nii noorel inimesel see rahaliselt võimalik oli. Samas kirjutab ta ka suhteliselt ausalt, kuidas ta häälega Itaaliasse läks, aga Milaanost kaugemale ei jõudnud, kuna kaks meest vägistasid ta ära. Ta räägib sellest möödaminnes… ma ei kujuta ette, kuidas AL seda lugedes pidi reageerima… Astrid, kes alustas oma kirju “Sara mi Sara” või “du lilla gullpudra”, “finflickan min” ja “min duva”, “Sara Colomba Blanca” (vms). Lõpuks, 1979. aastal, leidis Sara õnnistuse Kristuses ja need kirjad on omamoodi… jutlustamine või ümberpööramine. (Ta ütleb ise ka, et ühe kirja pärast seal on lausa piinlik). Samas leiab ta, et Lõvisüdametes või Mio, mu Mios on samasugune sõnum mis Piibliski – lihtsalt teiste sõnadega, ehk teisele sihtrühmale.

Ja ikkagi – selline tüdruk juba otse gümnaasiumisse ega ülikooli ega ametikooli ei lähe. Kaks aastat rahvaülikooli veel käis mingil ajal… (Siis vist toimus ka usuline pööre). Ja mõistust, kirjutamisoskust, kõike on. Lihtsalt … keskkonna mõju.

Kusjuures ma miskipärast arvan, et just Sara oli mingil viisil Röövlitütar Ronja prototüübiks – just see tahe kodust ära põgeneda, probleemsed suhted isaga, aga see teadmine, et isa ikka armastab oma tütart (ja vastupidi).

Mis mul siin enam pikalt kirjutada. See raamat tuleb eesti keeles – ma ei tea, millal, aga keegi kindlasti võtab selle väljaandmise ette. Seda raamatut on väikestel õnnetutel tüdrukutel vaja ja väikeste õnnetute tüdrukute vanematel ja vanavanematel. Seda on hea lugeda ka minusugusel, kes ei kuulu ühegi ülalnimetatud nimetuse alla. See on lihtsalt liigutav raamat.

PS. Minu väljaandes (pocket) on pealkirjas tõesti samasugune koma, nagu pildil, mille ma lisasin. Originaalil ei ole. Kust selline trükiviga? Ebaloogiline.

Ma soovitan lugeda kokkuvõtteid:

  • Sydsvenskanis (autor alustab, öeldes, et on alati olnud skeptiline selle avaliku pildi osas AL-st – pühakut ei ole olemas. See raamat aga tõestavat, et peaaegu et siiski on);
  • Svenska Dagbladet;
  • Expressenis.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

10. Theodor Kallifatides “Ännu ett liv”

Hetkel suhteliselt värske raamat, ilmunud alles sel aastal, pole kaht kuudki möödas (2017). Imelik – ajakirjanduses olen ise peale sattunud hoopis teistsuguste raamatute arvustustele ja aruteludele. Kriitikud võtavad sõna nii ajaleheveergudel kui televisioonis selliste raamatute teemal, mis on moodsad ja/või liiga kaasaegse moraaliga. Või niisama võõrast ühiskonnatüübist (Rootsi see osa, mis mulle ei meeldi). See siin aga jälle vanameister Kallifatides, seda enam, et ta on ka vanahärra ja vanade meeste kirjandus on lihtsalt tihtipeale nii tore. (Nagu ka Torgny Lindgren näiteks). (Ikka kõik väljaanded on ära maininud selle raamatu, nägin nüüd ja panin lingid lõppu lingid).

Lugema hakates tundus nagu palsam. Üle pika aja lihtsalt loed ja naudid – ja ma ei oskagi öelda, miks. Mulle tundub, et just keelekasutus ja lihtsalt inimlikud mõtted. Peab ju tunnistama, et nagu Uus maa mu akna all – mõtted käivad edasi-tagasi. Selles raamatus siin keerlevad suhteliselt ühe asja ümber: kuidas kirjutamisinspiratsioon äkki otsa sai ja ta otsustas oma kirjanikutöölt pensionile minna. Vanadus?

Foto: Caroline Andersson, SvD

Foto: Caroline Andersson, SvD

(Ibland tror jag att meningen med ålderdomen är att skämmas över sin ungdom, / Vahel tundub mulle, et vanaduse mõte on oma nooruse pärast häbi tunda lk. 74). Mida siis eluga peale hakata? Samas jälle see võõrandumise ja võõraks olemise teema. Võimatus naasta Kreekasse. Kuidas Kreeka on muutunud. Samas ka Rootsi.

Mh mainib ta debatti väljendusvabaduse üle, mis puhkes pärast Charlie Hedbo rünnakut.

Voltaire citerades flitigt. “Jag delar inte din åsikt, men jag är beredd att gå i döden för din rätt att yttra den.” Jag vet inte om Voltaire hade sagt så före osten eller efter den, men jag är säker på att han inte menade det som det ofta uppfattas, nämligen som rätten att förolämpa.

Jag våndades. Till att börja med tycker jag inte att alla yttranden är “åsikter”.

[—]

Det är en sak att yttra sig om det allmänna och en annan att yttra sig om sina grannar. Alla friheter har en naturlig gräns: Den andra människan. Vad man än gör och vad man än säger måste det utgå ifrån den andres existens. Naturligtvis kan man strunta i det, men det har konsekvenser. Det uppstår bitterhet, hat, terrorism eller reguljärt krig. Och då hjälper det inte att gömma sig bakom Voltaire. (lk. 48-49)

Nobedalt tsiteeriti Voltaire’i. “Ma ei jaga su seisukohta, aga ma olen nõus minema surma selle väljaütlemise õiguse eest.” Ma ei tea, kas Voltaire ütles seda enne [–]it või pärast seda, aga ma olen kindel, et ta ei mõelnud seda nii, nagu sellest tihtipeale aru saadakse, nimelt õigusena alandada/solvata.

Tundsin ahastust. Algatuseks ei arva ma, et kõik väljaütlemised on “seisukohad”.

[—]

Üks asi on võtta sõna üldises plaanis ja teine võtta sõna oma naabrite osas. Kõikidel vabadustel on loomulik piir: Teine inimene. Mida sa ka teed või ütled, peab see lähtuma teise eksistentsist. Loomulikult võib sellele vilistada, aga sellel on tagajärjed. Tekib kibestumine, viha, terrorism või korraline sõda. Ja siis ei aita Voltaire’i taha pugemine.

Samas peatükis räägib ta oma vanaemast, sügavalt usklikust ja suhteliselt madala haridusega naisest. Naisest, keda ta läbini austas ja armastas. Näide tema vanaemast on eraldi lugemist väärt, ma ei hakka ära tooma (lk 53), aga enne seda mainib ta lause, mida vanaema ikka ütles:

Min mormor var inte filosof och hon brukade säga att “orden har inga ben, men de kan krossa ben”. Hon visste det som vi alla vet: att ett ord kan göra mera ont och åstadkomma större skada än den vassaste kniv. För henne var det samma sak att säga något som att göra något. (lk. 52)

Mu vanaema ei olnud filosoof, aga tal oli kombeks öelda, et “sõnadel ei ole küll luid/jalgu, aga need võivad luid/jalgu purustada”.

Ka ootamatu vaba aeg ja ühised hommikud naisega, erinevate rutiinide omavahel klapitamine, tundub esmalt võõras. Kuigi oma naisest kirjutab ta alati soojalt, see on kuidagi armas.

Lõpplahendus kui üks võimalus: kirjutada kõikide nende aastakümnete järel kirjanikuna raamat… oma emakeeles, kreeka keeles.

Foto: Fredrik Sandberg/TT

Foto: Fredrik Sandberg/TT

Kirjutan ühe tsitaadi veel välja… ega see midagi erilist edasi anna, aga niisama. Pärast hea meenutada:

Det hände att jag dröjde kvar en stund. Jag har nämligen en hemlighet. Jag tycker om att se kvinnor köpa blommor. Det lyser om dem. Männen är en dyster historia. De ser ut som de skulle köpa handgranater. (lk. 20)

Vahel juhtus, et ma jäin hetkeks paigale. Mul on nimelt üks saladus. Mulle meeldib vaadata, kuidas naised lilli ostavad. Nad säravad. Meestega on lugu masendav. Nemad näevad välja, nagu ostaksid käsigranaate.

Ajakirjandus:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar