Kaitstud: aja mõiste

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Posted in lora

Kaitstud: koolipoisist ja Eesti armastajatest

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Posted in kool, lasteteemad, lora

Kaitstud: taas päälinnas käimas

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Posted in ilus, lora

Kaitstud: mis üllatab ja mis paneb kukalt kratsima

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Posted in lora

4. Anne B. Ragde “Berliini paplid”

berliini-paplidSee on jälle raamat, mille haarasin raamatukoguriiulist hetke ajel. Pluss seetõttu, et ca 10 aastat tagasi keegi rääkis sellest raamatust. Lisaks on see ka raamat, mille kohta minu arvamus ja teiste inimeste arvamus tõenäoliselt lahku lähevad. Norra kirjandusega on kohe nii, et ma ei saa päris hästi lainele – ja samas kõik teised kiidavad. (Kasvõi Knausgårdi triloogia esimene raamat – ma ei saanud pihta, mis seal nii toredat peaks olema, ometi tundun kuuluvat absoluutsesse vähemusse selle arvamusega). Näiteks Mae toob mh selle raamatu ära eriti meeldinute hulgas 2012. aastal. Sauga raamatukogu on ka üsna heal arvamusel. Rääkimata sellest, et Anne Ragde sai selle raamatu kirjutamise järel Riksmålsforbundeti kirjandusauhinna. Seega kõlab, et õigus on neil ja mitte minul.

Ma ei saa öelda, et see oleks halb raamat. Lihtsalt ma ei leia jälle midagi, mis mind ennast kõnetaks. On välja mõeldud sisu, sinna istutatud omamoodi inimesed ja lõpetuseks (pluss raamjutustus) keeratud üks väike vint ka peale. Kõik ülejäänu on erinevad kirjeldused erinevate tegelaste tunnetest, mõtetest ja argipäevast, nende otsingutest armastuse järele või arusaam selle puudumisest. Sisu on selline, et ühes vanas ja armetus talus, Neshovi talus Trondheimi lähedal on üles kasvanud kolm poega. Üks neist on homo, kõige noorem poeg Erlend, tema lahkus talust pärast vanaisa Tallaki surma ja elab nüüd Kopenhaagenis oma vanemapoolse tüseda elukaaslasega (Raasuke) ja kujundab vitriinaknaid. Teine on kohalik matusekorraldaja Margido, selline üksik ja pisut torssis kuju. Kolmas on aidanud talu pidada. Kõige vanem, Tor. Ühel hetkel aga ei tõuse nende vana ema enam voodist ja lõpuks tuleb haiglasse viia, kus ta ka sureb. Vennad pole enam aastaid suhelnud ega ka Neshovil käinud – nüüd siis on põhjus kogunemiseks. Muuhulgas ka Tori ebaseaduslik laps, kelle seesama pereema Anna ära põlgas, mistõttu on Torunn üles kasvanud oma ema ja kasuisaga. Lisaks on majas ka isa, vana mees, kes on kummaline, hoiab omaette ja keda Tor lausa ei salli.

Kõikidest nendest kohtumistest ongi jutt. Loomulikult jälle suur koristamine talumajas, kui Erlend ja Torunn kohale jõuavad (tjah, pisut meenutab ju Knausgårdi see detail). Sissevaated kõikide tegelaste argipäeva väljaspool/enne seda kohtumist. No ja lõpuks vint, mille ette rääkimine rikuks lugemiselamuse ja eks ma püüan siis ise meeles pidada ilma üles kirjutamata.

Ma ei tea, mis mul on teatud raamatutega – kui ei kõneta mingi loodustunnetus või muu tunnetus, mingid suhted ja nende arengud, siis jääb raamat lihtsalt sõnade kokku kuhjatud kogumikuks ja ma ei oska seda vääriliselt hinnata. Norra kirjandusega on mul juba oma 25 aastat kana kitkuda – proovin küll, aga olen leidnud üksikuid, mis mulle tegelikult siiski meeldivad. (No kasvõi Lars Saabye Christenseni Oscar Wilde’i lift või Laila Stieni Päikseline veranda.) Lugege ise ja otsustage.

Posted in raamat | Tagged , , | Lisa kommentaar

3. Vitali Vilenkin “Amedeo Modigliani”

modiglianiLugesin elulooraamatu läbi, et näitusele minnes oleksin paremini ette valmistunud. See oli väga põhjalik raamat iseenesest. Kuidagi kuivavõitu (eks põhjalikkusega kaasnebki tavapärasus ja mitte kirjanduslikud liialdused), aga informatiivne muidugi. Natuke rohkem kui muidu ehk proovitud kohandada ajastusse ja kohta, kus raamat välja anti – st Nõukogude Liidus. Mõned kohustuslikud viited erilisest huvist lihtinimeste ja tööinimeste elude vastu või revolutsioonilise taustaga sugulastest, aga meie ajastu inimesed oskavad selliseid asju märgata ega ülehinda seda kogu kontekstis.

Tegelikult tahaks midagi põhjalikumat ja ilusamat. Näitusele minnes olin juba ette valmistunud, et pärast võib tükk aega muuseumipoes ringi vaadata, ehk mõne plakati reproga osta või midagi. Muuseumipood osutus aga üheks pisikeseks riiuliks, kust ei olnud peale mõne märkmiku ja vist näituse brošüüri suurt midagi võtta.

170114helsingis19170114helsingis20Näituse enda osas ei julge ma sõna võtta. Esiteks olin üllatunud, et olin Ateneumist nii mitmeid kordi mööda käinud, teadmata, et seal on kunstimuuseum. Tolvan, eksole. Väga võimas hoone, eriti seest. Ja siis olid näitused sinna nii orgaaniliselt sobitatud, osaliselt juba projektorist seintele lastavate kujutistega vestibüülis või treppidel. Lakooniline ja huvitav piltide esitusviis. Kasvõi Modigliani kaasaegsed, kellega tal oli vastastikune mõju, esimeses saalis. 170114helsingis01Tekstid olid just sedavõrd informatiivsed, et olin juba kõike enne lugenud ja midagi uut nendest ei tulnud. Sellegipoolest oli kogu näitus ise üles pandud tervikuna ja huvitavalt – need punased seinad, mis vaheldusid valgetega.170114helsingis06 Ühes saalis käis film ajastust ja oli püütud tekitada tolleaegse tänava muljet. Olgu siis. Eksponeeritud oli ka palju tema kaasaegsete maale, mitte ainult Modigliani enda omi. Maalide ja muude taieste kohta ma sõna võtma ei hakka.

Soome kunsti näitus oli ka huvitav – hoopis teistsugune. Kuidagi elav ja värvikas ja looduspilte täis võrreldes tagasihoidliku ja reserveeritud Modiglianiga ja tema selgete piiridega ja valitud toonidega.

Eelmisel nädalal näitas ka OP!-is just neid näituseid, kuhu mul oli plaanis minna. Kui ma siis trammiga linna poole sõitsin, oli meid seal kohe palju – avamise ajal tulidki vist kõik eestlased. Venelasi oli ka. 170114helsingis21Hiljem lisandus soomlasi. Kahjuks teisele näitusele (Yayoi Kusama) ei saanudki, kuna järjekord oli nii pikk, et see rahvahulk ajas mulle hirmu nahka. Ainult esimesel korrusel oli üks valge tuba, kuhu kõik saabujad said kleepida ühe värvilise täpi. Lisasin oma kollase täpi ka – lahe ruum tekkis 🙂

Posted in raamat | Tagged , , | 3 kommentaari

Kaitstud: Meie. Mina.

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Posted in kool, lasteteemad