39. Dmitri Gluhhovski “Sõnum”

Jah, ega ma teagi, miks ma selle raamatu tellisin (umbes aiman). Korralik kaasaegse kirjanduse näide, tegevus toimub 2016. aasta sügisel, raamat ilmus 2017 ja eestikeelne tõlge 2018. Ühtlasi on korralik vene kirjanduse näide jälle. Ma ei oskagi öelda, kas ma saan öelda, et mulle meeldis, kuna seda varjutab teadmine, et see oli hea raamat. Masendav, tõsi. Vabatahtlikult ma ei taha ennast masendada lasta. Ometi on see justkui link kogu eelneva vene kirjandusega, väga tõsine seos juba Dostojevski “Kuritöö ja karistusega”. Seekord toimub tegevus Moskvas (olen palju Peterburit lugenud viimasel ajal, eksole). Ilja saabub tsoonist (sain ma õigesti aru?), kus on istunud 7 aastat täiesti asjata, kuna Pjotr on ta ühes Moskva klubis, kuhu nad sõprade ja oma pruudiga eksamite läbisaamise puhul suundus, süüdi lavastanud. Õigupoolest saab asi alguse lihtsalt sellest, et ment Pjotr tahab ta tšikki rajalt maha võtta ja Ilja astub tema kaitseks välja. Seega selline masendus, lootusetust, võimetus midagi teha kumab algusest saadik läbi. Kafka, aga justkui päris. Saabub koju pärast 7 aastat ilma ennetähtajalise väljalaskmiseta ära istumist ja saab teada, et ema on just tol päeval ära surnud. See tekitab erilist masendust. Ostab viina, joob enda täis. Läheb ööklubi juurde, kus kohtab sedasama Pjotrit ja tapab ta ära ning viskab kanalisatsioonikaevu. Telefon ja relv jäävad kätte. Telefoni puhul näeb, kuidas Pjotr viimasel hetkel püüab koodi sisse lüüa – seega saab selle lahti muukida ja ajapikku üsna palju selle mehe elust teada.

Nojah, Ilja on ju loomult kena inimene, eksole. Poleks olnud viina, poleks ta Pjotrit mahagi tapnud. Ootamatult hakkab ta ennast kerima valede võrku, esinedes telefoni kaudu üsna mitmes kontekstis Petjana. Uurib tema telefoni kõiki erinevaid suhtlusäppe, pilte, videosid, salvestusi. Mõjutab Petja lõppenud elu veel fiktiivselt – tüdruk jätab abordi tegemata, isa käest palub andeks. Haub plaani, kuidas Colombiasse põgeneda ja elu otsast alata, tundmatuses, tundmatuna. Nojah, tegemist on ikkagi vene kirjandusega ja dostojevskiliku traditsiooniga. Eks see tapmine ja inimeste elude mõjutamine teda ikka muserdab, lõpuks tahab ennast ära tappa, ei õnnestu, seevastu õnnestub see kenasti eriüksusel, kes ta korterisse tungib.

Tegelikult äärmiselt kaasaegne ja äärmiselt (vene ja kirjandusajaloo) traditsioonidega põimuv raamat. Hea. Kas ma julgen soovitada, ei tea, just selle masenduse pärast. Hea meel, et läbi lugesin.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

38. Sally Rooney “Vestlused sõpradega”

Kirjutasin selle pealkirja raamatupoes üles ja sealtsamast kohe ka tellisin raamatukokku. Mõtlesin, et kirjelduse ja pealkirja (ja raamatukaane) järgi kõige lihtsam raamat, lugegem siis vahele läbi. Ja kui ei meeldi, saab tagasi viia.

Lugemine läks põhimõtteliselt ruttu küll, aga jumala eest – mul pole MITTE MIDAGI HEAD ÖELDA. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sellise raamatu väljaandmine on võimalik, teiseks ei saa aru, et see võetakse tõlkida (millegagi pidi ju silma paistma) ja kolmandaks, et see kuulub Moodsa aja sarja, mitte ajaviiteromaanide hulka. Noh, et see üleüldse Varrak on. Ja siis takerdusin nii palju kordi tõlkesse, et guugeldasin tõlkijat ja nägin, et ta on tõlkinud arutul hulgal raamatuid, millest ma olen paljusid lugenud ja millest mõni mulle isegi väga on meeldinud. Seega müstika – algusest lõpuni.

Millest räägib? Jah, ilmselt peab seda ütlema keegi teine. Siin on minategelane Frances, kes on 21-aastane inglise kirjanduse tudeng, ilmselt hakkab lõpetama, “väga tark ja andekas”. Tema ja ta eks Bobbi kohtuvad ühe kirjaniku-fotograafi Melissaga, kes on juba 35+ ja abielus 32-aastase näitleja Nickiga. Rikkurid. Magavad eraldi magamistubades. (Tjah, Bobbi. Tükk aega mõtlesin, kas tegemist on naiseliku mehega, kes on nüüd geiks muutunud ja saab Francese pluuse selga proovida, või on tegemist tüdrukuga, mis teeks Francesest ka gei. Lasin guugeldada – selgus, et naine. Ja Frances bi-. Mind ajab üsna närvi, et see pole mõeldud mingi saladusena, originaalis lugeja näeb ju kohe, kas on he või she. Teistes germaani-romaani keeltes lugejad ka. Eestlane ei näe – tõlkija võinuks siin ka mingi väike vihje anda. See nimi tekitas raamatus sees ka segadust – seega oligi mõeldud, et nimi võib mõlemale viidata…). Noh ja siis hakkab Frances Nickiga Melissa selja taga liini ajama. Ja millest see raamat siis räägib? Ainult üks halamine, edasi-tagasi tõlgendamine, kõik dialoogid, mis Frances Nickiga peab, on minu arvates mingid pealiskaudsed ironiseerimised ja solvangud. Ilmselt kirjanikupreili (- ei saa ometi proua olla? Tjah, 1991 sündinud) kujutab ette, et see meestele kuidagi meeldib või lõi ta enda arust mehe, kellele see meeldib. Meenus selles suhtes hallide varjundite raamat, kus peategelane oli ka mittemidagiütlev tšikk, aga ilus ja rikas mees armus just temasse, kuigi see pidevalt pipardas ja reageeris üle.

Ei, ma pole õige inimene sellest kirjutama, kuna olen põrmustav. Kõik, mida see tšikk seal tegi või ütles või üle mõtles, enamasti ütlemata jättis (mõtles ühte, ütles teist ja pidevalt tundis, et keegi teine on süüdi, et teda ei mõisteta) ajas mind nii hirmsasti närvi. Nalja tegi muidugi ka see, et see peategelane oli kirjelduste järgi olnud “andekas laps”, praegugi oli “väga intelligentne” ja juba 21-aastaselt “hea luuletaja”, kõik käisid nende luuleõhtutel ja muudkui kiitsid. Samas – mitte ükski mõte ta peas millelegi sügavale ei viidanud. Mingil hetkel ta justkui teeb endale selgeks, millises järjekorras Uut Testamenti võiks lugeda (tegemist on katoliikliku iiri perekonnaga ja sealjuures haritud 21-aastasega, mh kirjandusteaduse üliõpilasega, kes enda jaoks evangeeliumid avastab) ja mõtleb paar diipi mõtet. Muul juhul viidatakse mingitele aruteludele, mis peaksid ilmselt olema haritud, kus räägitakse “endeemilisest rassismist USA politseis” mingit youtube’i videote põhjal, mida nad on vaadanud. Kõrval mainitakse: “Meie Melissaga rääkisime impressionismist” – see ju kõlab ometi, et rääkisid tarka juttu!

Selle eneses urgitsemisega ja Nicki valesti tõlgendamisega oli ta nii ametis, et ükski teine tegelane justkui välja ei joonistunudki. Joomaprobleemidega paranoiline isa – taust, mida mainiti, et millelegi viidata, aga mis oli raamatu mõttes ebaoluline. Nende omavahelist suhet ju tegelikult lahti ei kirjutatudki. Nojah, minu soovitus on muidugi jätta lugemata. Teine samas see, et kuna mu maitse erineb teiste omast alati nii kardinaalselt, siisi lugege just ja ärge olge nõus!

Asjaolu, kui palju sellest raamatust juba kirjutatud on, suurendab tõenäosust, et mina eksin.

  • Raili Marling kirjutab Sirbis ja tegelikult ta minu arust väldib oma arvamuse väljanäitamist. Pigem kirjeldab, mis seal on ja mis selle roll ja tähtsus kirjandusmaastikul võiks olla;
  • Keiu Virro ütleb EPLis väga tabavalt (teised vist ütlesid ka): “Frances ja Bobbi tegelevad üldjoontes sellega, millega (noored) inimesed ikka. Nad elavad oma elu keeruliseks, vaatlevad end korraga minapositsioonilt ja välisest perspektiivist. Mida ikkagi elevant arvaks? Aga teised, küllap oluliselt ägedamad inimesed minu ümber?” – täiesti nõus, sellepärast ei viitsigi 270 lk järjest sellist ila väga lugeda 🙂
  • Saara-Liis Jõerand (ERRis) (tegelt Värskes Rõhus), kes on ise “veel noorem” kui peategelane on selles suhtes kriitikuna ilmselt ealiselt siiski lähim. Proovikivi, kas noortele siis istub. Mh kirjutab ta: “Francese terav teadlikkus oma füüsilisest eksistentsist ja alatasane, küll tagasihoidlikult, kuid täpselt väljendatud kõrvaltpilk lummavad ja pakuvad äratundmist tasandil, milleni paljud raamatud ei küündi. Teosest ei leia romantismile omaselt külluslikku kirjeldust ega ebamääraselt seotud sügavate mõtteterade järgnevust, vaid kergesti jälgitava ülevaate peategelase sisemaailmast. Frances juhib lugeja kindlakäeliselt läbi 21-aastase tudengi maailma. Juhib kuidagi nii, et ka mina olen seal, tema sees.” – see ju annabki tunnistust, et sihtrühm on siiski olemas? Ta kirjutab ka: “Et raamatut oleks huvitavam lugeda ja selle pealkiri ennast õigustaks, on Frances ja Bobbi võimelised pidama intelligentseid, vaimukaid arutelusid ka kõigest muust peale poiste.” – et kui intelligentsuse tunnuseks on see, et võib pidada vaimukaid arutelusid ka muudel teemadel kui poisid, siis võib-olla tõesti on “impressionismist” ja “endeemilisest rassismist” rääkimine väga haritud ja diip (nõustun Keiu Virro lausega, et samas ei olnud arutelud vastavuses tegelaste küpsusastmega). Ta lõpetab arvustuse: “Tänu nii suurepärasele stiilile kui ka peategelase nupukusele ja keerukale siseilmale on “Vestlustes sõpradega” igaühel midagi nautida.” – M.O.T.T.
  • Kiitev arvustus Liina Bachmannilt Rahva Raamatu blogis. Selles suhtes muidugi arusaadav, et raamatupoe blogis polegi mõtet ühtegi raamatut maha teha, siis see ka ei müüks. Omalt poolt vaidleks jõuliselt vastu väitele: “Teisalt on Rooney fenomeni taga kindlasti ka suurepärane ajastutunnetus – Rooney tegelased suhtlevad online’is, vaevavad südant kapitalismi hävitava mõju üle ja tema naiskarakterid on tugevad, isepäised ja iseseisvad.” Suhtlemise viimine online’i ei anna paraku ajastutunnetust edasi. (Pelevini “Õuduse kiiver” on selles osas minu arust lahe näide hoopis, kuigi käib veel jututubade ajastu kohta). Ja naiskarakterid on peaaegu läbivalt bitchid (v.a. need, kes on lihtsalt värvitud kaaslased, nimed), ühtegi meeskarakterit siin ju polegi. Nick, keda püütakse maalida, on ilmselgelt naise aju ettekujutus (milline inimene laseks ennast pidevalt niimoodi mõnitada, manipuleerida… muidugi vaieldaks vastu, et jajah, ta oligi selline allaheitlik ja passiivne, aga kuulge!) ja Philip oli tavaline sõber parempoolsest aksist, lahkub vasakpoolsest, tänan, korra ilmub mingi tibiga koos ka. Kuigi loomult paistis olema selline tüüpiline raamatute “ohutu geisõber, kellele saab südant puistata ja kellega koos lattet joomas käia”).
  • Loemeraamatuid on ka nagu arusaamatuses, et läks ju küll kiiresti, aga midagi justkui kriibiks; (Selgub, et kirjutajaks on Laura-Kristiina Valdson).
  • Marcamaa on vägagi sama meelt minuga, kuigi suudab väljenduda viisakamalt.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

37. Jevgeni Vodolazkin “Aviaator”

Nägin seda raamatut poes ja tellisin (esmalt ei olnudki veel raamatukogusüsteemis sees tegelikult). Vodolazkini eelmine eesti keelde tõlgitud romaan meeldis mulle sedavõrd, et soetasin selle pärast lugemist lausa endale ja kinkisin ka sõbrannale. Seekordne sisukirjeldus oli muidugi hoopis midagi muud, seega oodata oleks võinud kõike:

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.

Tegemist olla Postimehe kirjastuse esimese väljaandega ja õnnestunud valik, peab ütlema. Ei pidanud pettuma. Jutustamisstiil on endine, lugeja solvamist pole kuskilt otsast. Olukord, kui 1900. aastal sündinud inimene, kes on Solovetsi saarte kõige karmima režiimiga laagris salajases laboratooriumis külmutatud, aastal 1999. ärkab, ei paku tegelikult palju võimalusi asja delikaatselt ja peenetundeliselt lahendada. Ometi Vodolazkinil see minu arust õnnestub.

Sellest raamatust annaks kirjutada palju. Mu meeled on viimasel ajal nüristunud, ilmselt ei suuda ma ise seda kirja panna. Aga teen katset mõnes osas:

Esiteks see, et peategelase Innokenti (tahaks öelda minategelase, kuna esimesed kaks kolmandikku on jutustajaks ainult tema) lemmikraamat lapsepõlvest on “Robinson Crusoe”. Mees, kes satub üksikule saarele. Seda raamatut loeti talle ette, kui ta oli haige, ta luges seda ette oma armsale korterinaabrile Anastassiale, kui too oli haige. Seega on raamat saatnud teda kogu elu. Antakse üks raamistik – kes on üles sulatatud mees, kui mitte mees üksikul saarel. Temalgi on oma Reede, võib-olla isegi kaks. Doktor Geiger (=viiuldaja saksa keeles) ja poole raamatu pealt ka Nastja. Teine viide saarele on Solovets, kuhu Innokenti laagrisse saadeti – 1999. aastal telekat vaadates paneb teda imestama Robinsonide sari… Inimestel on võimalus mitte sattuda saarele, et ellu jääda, ja nad loovad selle endale ise. (Kui ma sellest kõigest kirjutan, jääb mulje, et just sellised võrdlused must-valgelt järjest välja tulevadki. Ei, raamatus on kõik palju peenetundelisemalt  ja aimamisi, mis mulle väga meeldis. Robinsonide saadet vist nimepidi ei mainitudki, korra, ühes lauses ainult).

Teine tähtis telg on Laatsarus, mees, kes äratati surnuist üles. Kes pärast seda enam kunagi ei naeratanud (oli nii vist?), aga teenis preestrina, oli usu teener. Veel üsna kaua. Innokenti peabki aru, mis on tema missioon – miks just tema õnnestus üles sulatada. Leppimine surmaga Solovetsis, kus salajase laboratooriumi juhataja akadeemik Muromtsev temaga vestlusi pidas ja võimalustest rääkis. (Tema laboratooriumi nimi oligi LAZAR – Лаборатория по замораживанию и регенерации – Külmutamise ja Regenereerimise Laboratoorium). Et see tähendab samuti surma – aga väärikamat. Temagi ei uskunud, et oleks võimalus veel ärgata. Samas oleks laagris saabunud surm niikuinii, jutt käib Solovetsi kui laagri “kõrgaastatest”. Teisest küljest arusaam kiirest lähenevast lõpust nüüdisajal – asjaolu, et on palju keerulisem leppida. Meenutab Puškini “Lasku”, kui Silvio naaseb oma lasku tegema alles hiljem, aastate pärast, kui minategelasel on juba perekond. Seega surnuist tõusmine kui filosoofiline küsimus, eluline küsimus. Ja samas – elamine kui karistus? Ühelt poolt ta ise, teiselt poolt laagri jätis Voronin (mitte segi ajada professor Voroniniga), kes, nagu selgub raamatus lõpupoole, on samuti veel elus. Innokentiga ühevanune, 100-aastane. Kohtumine, millel Voronin (ega ka keegi teine) palju ei räägi, ütleb vaid, et vabandust paluma ei hakka. Et on väsinud (ja tõuseb). Mida ühed tõlgendasid kui vana mehe väsimust, Innokenti aga väsimusena elust, süütundest – aga see oleks justkui Voronini karistus. Elada. Elada. Elada kõige sellega. (Samuti on huvitav, mida Innokenti ise tunneb – mitte midagi. Peale selle, et Voroninist on süüdlase ja vihavaenlase asemel saanud justkui tunnistaja. Tunnistaja sellele elule, mis oli olemas enne külmutamist, et see üleüldse olemas oli. Üksikul saarel viibivale inimesele on see teisipidi jällegi oluline).

Seoses laagrite ja hirmsa ajaga (Venemaal, teadupoolest, oli hirmus kogu 20. sajandi esimesel poolel juba. 1905, 1914, 1917 ja edasi lakkamatult. Innokenti, tundub, elas umbes 30nda eluaastani, kuigi eraldati oma perest ja armsamast umbes 20ndate algul) toimub Innokenti ja Geigeri vahel arutelusid ja Innokenti leiab, et hirmsad juhid tulevad inimestele, kui nad seda vajavad. Kui nad seda massiliselt ootavad. Stiilis – on ise ära teeninud. Oma loos jutustab ta näiteks oma tädi- või onupojast Sevast, kellega nad lapsepõlves ja nooruses palju koos tegid. Väike hirmunud laps/inimene. Lennutasid lohet, sõitsid mingi aeroplaaniga (teate, siin võin eksida, aga aviaatoriks hakkas minu arvates tema Innokentit hüüdma).  Kooli lõpetamise puhul näiteks tahtis kangesti koos Innokentiga litsi juurde minna. Ebaõnnestumine. Tuli näpatud veini ja bolševistlike lendlehtedega Innokenti poole jooma, kuulutas, et tuleb uus kord (Innokenti soovitas rahulikumalt võtta ja põletas lendlehed pärast ahjus ära). Kuniks oli nende seas, kes saatis vange laiali ja määras just Innokentile kõige karmima režiimiga koha. (Hiljem loeb arhiivitoimikut Seva kohta, tema ülekuulamisprotokolle, sest muidugi mõisteti ka Seva pärast süüdi ja tapeti). Siis räägib Zaretskist, kellega koos satuvad professor Vorononi juurde ühiskorterisse. Innokenti toona vaid oma emaga (isa olid ühes vaksalis tapnud madrused/sõdurid), saalituppa jääb elama korteri endine peremees Voronin koos oma tütre Anastassiaga (Innokentist 6 a noorem) ja Zaretski on lihtne inimene, kes töötab vorstivabrikus. Iga päev toob vabrikust oma pükstes vorsti välja, võtab oma toas viina. Koputab Vorononi peale millalgi, hiljem tunnistab, et ei tea ise ka, miks. Voronin viiakse ära, tapetakse…. Seega – Innonekti arvab, et just sellistele inimestele tuli lõpuks see aeg, kui nemad midagi tähendasid, seega rahvas soovis sellist asja. (Loomulikult on põhjendus põhjalikum ja sügavam, mitte nii labane, nagu ma siin kokku võtan).

Muuhulgas enne selle järelduseni jõudmist üks teine tsitaat:

Kõik on väga lihtne. Igas inimeses on paska. Kui sinu pask läheb resonantsi teiste pasaga, algavad revolutsioonid, sõjad, fašism, kommunism … Ja see resonants ei ole seotud elatustaseme või valitsemisvormiga. See tähendab, et võib olla seotud, aga kuidagi mitte otseselt. Mis on imestamapanev: headus teistes hingedes ei levi sugugi sellise kiirusega. (lk. 93)

Väga oluline sümbol on siin raamatus ka kreeka õigusejumalannal Themisel. Themise kuju kingiti Innokenti isale õigusteaduskonna lõpetaise puhul, sellest kirjutatakse leheküljel 40. Innokenti kui väikese poisi suhtumisest kujusse. Esialgu ei teadnud ta, et just see kuju on Themis – arvas, et igasugune pudi-padi riiulil. Muidu meeldis talle kuju juures kõik peale selle, et kaalud ei liikunud. 7-aastasena püüdis ta neid liikuma panna, aga hoopis kangutas lahti ja kuju läks katki. Seesama kuju seisab hiljem ema riiulil, ema pärandab ilmselt edasi Anastassiale, Nastja elab vanaemaga koos ja võtab kuju lõpuks ka Innokenti juurde kaasa. Innokenti joonistab seda. Tegelikult on kogu selles kujus ja sellega kaasnevates tähenduskonnotatsioonides omaette maailm läbi kogu raamatu. Õigus, õiglus, õigusemõistmine, omakohus, mitteliikuvad kaalud, murtud kaalud, (spoil alert) tapariist, modell…

Selles fiktsioonis kohtuvadki aastal 1900 sündinud mees (kes on küll oma bioloogiliselt vanuselt ca 30-aastane) ja 19-aastane Nastja (öeldi ju, et oli sündinud 1980. aastal). See kõrvutab ühtlasi ka ajastuid, mõtteviise. (Muuhulgas teeb seda ka kontrast Geigeriga, kes on vanuselt nende vahepeal – ükskõik siis, kuidas Innokenti vanust arvestada – ja teiseks on ta ratsionaalne sakslane). 30-aastane tundub ilmselt 19-aastastele ka praegusel ajal igivanana, seega nende vanusevahet ei saa ka selles plaanis märkamata jätta. Noor, teatud mõtted idealistlik, praktilise meelega, sugugi mitte rumal tüdruk (käib ülikoolis, tundus justkui mingil ajal), aga tarkus tuleb siiski elukogemusega, nagu väidetakse. Koos eksisteerimise võimalikkus (ei, mingeid erilisi raskusi ei kirjeldata, kontraste ei tekitata). Nende armulugu on selle raamatu kontekstis tõesti pigem sümboolse väärtusega. (Nastja vanaema on Anastassia, kes raamatu keskel alles sureb). Nastja jaoks on siiski suhteliselt eemaletõukav, kuivõrd Innokentit surnuaiale veab. Mees jalutab seal meeleldi ja palju, kuna seal on tema kaasaegsed. Üks oluline inimene tema jaoks oli Ivan Mihhailovitš Ostaptšjuk, kelle haua ta juhtumisi leiab. (Ma ei suuda raamatust leida seda kohta eestpoolt, kuidas Ostaptšjuk (oli ju ka tema?) julgustas väikest Innokentit minema üle toa näärivana juurde (vist?). Sõnad, järjekordne fraas, mis Innokentile meenus ja mis teda läbi elu julgustas. Mh lk 159 on temast juttu.) Ja kord öösel, kui Nastja on haiglasse sattunud ja ta igalt poolt minema aetakse, jõuab ta surnuaeda, kus tehakse torutöid. Ööpimeduses kaevatakse trass läbi surnuaia, mõned kirstud teeäärsetest haudadest on välja tõstetud. Teda peetakse vist torufirma töötajaks, igatahes kõnnib ta rahus surnuaiaväravast sisse. Ja juhtumisi leiab Ostaptšjuki, kelle kirst on välja kaevatud, ajutiselt ühele hunnikule tõstetud, kaas käib ka vaevata lahti… “Omade juures”….

Veel on oluline patukahetsus. Nastjaga koos loevad nad isegi Patukahetsuskaanonit, kust leiavad enda jaoks julgustavad sõnad “kui Jumal tahab, muudab ta loodusteaduse seadusi” (lk 356). Mina neid sõnu ei leidnud, kui otsisin erinevatest kohtadest. (Nt Pärdi Kanon Pokajjaaneni lehel on nii venekeelne kui eestikeelne tekst, Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse lehel lk 22). Seevastu on kogu patukahetsuskaanoni tekst (kui seda lugeda) justkui midagi, mis käib Innokenti kohta ja selle raamatu mõtteraamistiku kohta algusest lõpuni. Raamatu päris lõpus palub Innokenti, et Geiger ja Nastja kirjutaksid Zaretski tapmisest. Geiger siis kirjutab, hüpoteetiliselt, Innokenti ütleb, et ei, sai valesti. Nastja kirjutab ka – et on juba ammu aru saanud, et Innokenti ta tappis (Anastassia palvel – mida ütleb vanaema surres). Lõpuks lennukis kirjutab ka Innokenti pikalt, räägib enda kõrval istuva kirikuõpetajaga patukahetsusest, lunastusest. (Patukahetsus, lunastus, surm ja sünd, uuestisünd kui soovite, on selles raamatus läbivad sümbolid-teemad). Kuivõrd see patukahetsuskaanon on minu teadvusse jõudnudki läbi Pärdi, siis on tegelikult märgiline, et siin on viide ka ühele teisele pühakule, kes on jõudnud minu teadvusesse läbi Pärdi. Nimelt Athose mäe munk Siluan. Nimelt sirvib Innokenti raamatut Athosest ja leiab lause: “Hoia oma mõistus põrgus ja ära heida meelt” (“need tulid ilmutuse kaudu Athose Siluanile” lk. 373) – see on lause, mis talle silma jääb ja jõudu annab.

Raamatu ülesehitus on samuti põnev, tugev osa kogu raamatust. Mida me mäletame? Mida me tajume? Mis on väärt meeldejätmist? Edasiandmist järeltulevatele põlvedele? Mida mäletab Innokenti ise? Esialgu tekivad üksikud mälupildid ja fraasid. Geiger palub tal need üles kirjutada, hakata päevikut pidama. See olla uurimise seisukorras oluline. Innokenti teeb seda suhteliselt hästi, tekitab küsimuse, kas ta oli ehk enne külmutamist kirjanik. Ei, vaikselt koorub välja, et ta oli kunstnik. See paistab ehk tema kirjeldustest, mis keskenduvadki hoopis teistsugustele detailidele kui ajaloosündmused per se. Teda masendab, et kunstnikuoskused on nagu taandunud – midagi välja ei tule. Lõpupoole hakkab vaikselt omaette uuesti proovima ja hoiab seda Nastja ja Geigeri eest saladuses. (Nii temal endal kui arstil tekivad küsimused, kas üldise olukorra halvenemine olukorras, kus kunstnikuoskused paranevad, on kuidagi seotud?). Lõpupoole palub, et ka Nastja ja Geiger kirjutaksid, kuna muidu tunneb ta ennast laborirotina, katsealusena. Samas on vaja talletada igasuguseid asju, muuhulgas ka minevikust, asju, mida kõike tema enam kirja panna ei jõua. Mitte need, mis on raamatutest loetavad, mitte sündmused, vaid lõhnad, helid, hääled, inimeste kohtumised, teerajad… Muutuvad perspektiivid. Kirjutatakse juurde, kes kirjutab. Mingil hetkel on veel ees kantsulud, kuid need on tühjad, seega pole alati enam kirjas, kes kirjutab. Lõpuks järgnevad peatükid üksteisele ja tuleb ise välja mõelda, kes kirjutab. Teinekord see polegi enam enesestmõistetav. Näiteks ühesõnaline peatükk lk 344: “Milline õnn, et ma teda kohtasin.” (tõlk. Liivia Anion).

Oi, unustasin täiesti, et tegelikult on Aviaator – jõudu koguv lennundus, aeroplaanid ja aviaatorid lennukite ja lendurite asemel – ka oluline joon kogu raamatus. Frolovi surm. Innokenti enda hüüdnimi ja surm.

Olen liiga pikaks heietama jäänud. Tõin ära tähtsamad teemad neisse lähemalt süvenemata. Soovitan.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

36. Beata & Malena Ernman, Greta & Svante Thunberg “Scener ur hjärtat” (täiendatud pehmekaaneline köide)

Sellest raamatust kirjutades kirjutan ilmselt absoluutselt kõigest muust. Samas sattus see raamat mulle kätte õigel ajal, sest just nüüd on ka meil Eestis lõpuks Gretast rohkem rääkima hakatud ja seetõttu on targem olla informeeritum. Nimelt on nii, et see, mida Greta teeb, väärib minu arvates austust. See, mida ta teeb, on TÄHELEPANU äratamine. Sa võid saata kuitahes palju elukutselisi protestijaid linnavalitsuste ja parlamentide ette protestiaktsioonile, aga Greta on äratanud tähelepanu. Ta pole üks paljudest elukutselistest. Ta on visualiseeritud tulevik – lapse näol. Tänu sellele on tema vastu hakanud huvi tekkima. Sellepärast on kaamerad ja ajakirjandus talle suunatud. Sellega tõmbab ta kaasa just teisi noori (kes pole ilmselt pooltki niivõrd kliimateadlikud, vaid just see hüsteeriaga kaasaminev mass – aga just selle asja nimel on see tegelikult kasulik. Antud hetkel. Noored näod visualiseerimaks, keda asi puudutab). Ja mida ta tahab öelda – kuulake teadlasi! Ja mis ime – laupäevases Postimeheski pikk intervjuu Andres Tarandiga – teadlane, kes räägib ka sama juttu (“sama” pole ehk kõige parem sõna). Teine artikkel, kus ökoloog Mihkel Kangur räägib käimasolevatest kriisidest teadlase pilgu läbi. Sirbis Kaarel Tarand – üldse mitte loodusteadlane, vaid lihtsalt “keskealine valge mees”. Alo Lõhmus – sama mõned päevad tagasi. (Juunis lugesin seda ka – intervjuu Timo Paloga, aga selliseid ilmus varem ka aeg-ajalt, oluline on, et Greta ärritab inimesi ja tänu sellele tuleb kliimateema rohkem esile. Tema kui isiku arvelt muidugi).

Tegelikult ilmus see raamat enne kliimastreigi algust (kliimastreiki alustas Greta kooliaasta alguses 20. augustil 2018, ja see oli mõeldud kestma kolm nädalat – kuni parlamendivalimisteni Rootsis. Pärast kutsus ta üles jätkama – reedeti). Kuna ma ei tea, millega esimene versioon lõppes, ei saa midagi muud väita. Aga siin kirjeldatakse, kuidas Greta veetis 2018. aasta suve – suve, mil ta hakkas esimest korda üle pika aja võõraste kuuldes suud lahti tegema. Kui viibis Põhja-Rootsis klimatoloogide uurimust läbi viimas koos tudengite ja teiste selle ala inimestega. Selles raamatus räägib põhiliselt ema, ooperilaulja Malena Ernman nende pere loo. Tegelikult tuleb pauk siis, kui 11-aastane Greta lõpetab söömise. See mure ja mööda arste ja spetsialiste jooksmine, mis perekonda siis haarab, on sõnulkirjeldamatu. Vastutus. Stress. Kokkujooksmine. Arusaamine, millega on tegu. Selgub, et autismi üks spekter, Aspergeri moodi. Seega osalt on see raamat tegelikult just sellistest diagnoosidest, mis tänapäeval on üha sagedasemad ja mille saamine on vabanemine, sest siis saab ka abi, siis on võimalik aru saada, miks miski nii on. Kogu raamatus on juttu esialgu Greta diagnoosist ja võitlusest, edasi väiksem õde Beata, kellel on hoopis teistsugused sümptomid, aga kes samuti lõpuks diagnoosi saab (kohati võiks öelda “tublide tüdrukute sündroom” – väljaspool kodu sotsiaalsetes olukordades väga kenad ja meeldivad, aga kodus võivad täiesti kokku variseda, päevade viisi nutta, karjuda…). Tagatipuks ema Malena ise. Kes on samuti elu aeg teadnud, et ta on teistmoodi, aga suutnud kogu oma erilisuse suunata muusikasse ja sellest on saanud tema super power. See, et ta märkab kõiki helisid, et tal on absoluutne kuulmine, et ta suudab palju korraga teha, rööprähelda – aga ennast huvitavas valdkonnas ehk muusikateatris. Nüüd aga, kui tuli hakkama saada teiste olukordadega, pöördus temagi arstile ja sai 45-aastaselt oma diagnoosi kätte. Kui seda kõike nii kirjutada, tundub muidugi, et ah, rootslastel ongi üks diagnoos teise otsa ja eputavad iga väiksema stressiga. Tegelikult muidugi tasub lugeda lähemalt, siis suudad mõista. Ometi on näha, kuidas see eesmärk, mille Greta on endale võtnud, arusaam, et tema algatatud asjal on mõju, tüdrukule mõjub, suunab tema super powerit, kuidas ta hakkab suutma rääkida võõraste inimestega ja esmakordselt isegi avalikus kohas võõrast toitu sööb (muidu käis kodus söömas ja oma kindlaid toite, teiste nähes ei saanud süüa).

Malena toobki välja seose katkiste inimeste ja katkise maailma/looduse/kliima vahel. Rootsi ühiskond – see, mida sealsest koolist on lugeda, kõlab hirmsalt, kõlas juba 90ndatel, aga paljudes asjades oleme ise järele jõudnud. Koolikiusamised. See, kuidas erinejad kõrvale jäävad ja neid kiusatakse. Ja muud sellist. Kui ma ise mõtlen, on tänapäevase maailma tempo kohati ikkagi väga õõvastav. Mulle endale meeldib ka asju ruttu teha – kui tore on, kui sa saad kõik asjad kodust arvuti tagant aetud, põhimõtteliselt ka koosolekuid ja tunde pidada Nõiakivi telekas-telefoni teel. Murettekitav on aga, kui sa a) oled aeglane inimene või b) tahad rahu, rutiini ja vaikust. Minusugunegi, kes väga suure osa ajast ühe koha peal passib, jääb teinekord silma kui eristuv, kummaline. (Kuigi teistega võrreldes sebin muidugi ringi liigagi palju mööda kontserte, etendusi, kooriproove ja trenne).

Raamatu suur viga ongi muidugi see, et see venib ja kordab ennast tohutult. Lisaks on kantud paanikast kliima teemal – ja kui kliimateemalise paanika argumendid hakkavad korduma, siis ei ole tore tunne. Siis muutub see raamat iseenda kriitikaks. Ma olen üldiselt Greta poolel, aga ma saan aru, kui see raamat tekitab vastakaid arvamusi just selle korduma kippuva paanika pärast. Siia on sisse pikitud toredaid võrdlusi (enamasti Greta öelduid), mis mõjuvad väga tabavalt ja vaimukaltki. Üks on sarnane sellele, mida ta kasuta Skavlani saates – kui keegi sulle karjub, et näete, meie maja põleb, siis hakatakse seda kustutama. Keegi ei hakka karjujale näpuga näitama ja arvustama, mis tal seljas on või mis sündroom tal on. Raamatus arendati seda edasi. Osalt käib nimelt kriitika selle vastu, et kõik me arvame, et meil on veel lootust. Et küll varsti leiutatakse head uued tehnoloogiad ja kõik muutub. Mureks on aga see, et kuna me ületasime CO2 piiri juba 1987. aastal, siis tegelikult ainus kiiresti pidurdav viis oleks väga drastiliselt CO2 heiteid minimeerida – no tõesti umbes lõpetada lendamine, autosõit, sõita ainult ühistranspordis, kui vaja, muidu rattaga, jala, tehased omaette teema. Ja raamatus on siis jälle võrdlus tulekahjuga majas – et kui maja põleb, et istu perekond köögilaua taha kokku, kus perepea peab sütitava kõne sellest, kuidas me varsti uue ja ilusa maja üles ehitame. Või kui su laps on kuristiku serval ja kukkuma hakkab, siis tormad teda päästma.

Üks reaktsioon, mille sain inimeselt, kes nägi, et ma seda raamatut loen: “Ahah, hakkavad raha ka teenima selle pealt”. Vanemad on teinud tütardenimelise fondi ja koguvad raha sinna ning kogu tulu läheb erinevatele organisatsioonidele (Greenpeace, WWF, Lära med Djur, Fältbiologerna, Kund över Livet, Naturskyddsföreningen, Barn i behov, Djurens Rätt).

Illustration by @artbyneva on Instagram

Kohati on mul kahju (nagu paljudel teistelgi), et väike õrnas eas laps on avalikkuse nii suure tähelepanu all. Sellega seoses ka surve all. (Malena puudutab siin raamatus ka viha, millega on üha keerulisem toime tulla – vähemalt temal endal. Sest tähelepanu toob välja kõik vihkajad, kes vihkavad ja ütlevad halvasti). Samas on ta selle tee ise valinud, ise suunanud oma vanemaid, nagu ta ka saates ütles, on ta mingil määral nagu neile lapsevanemaks, öeldes, mida tegema peab (Malena oli ju maailmakuulus ooperilaulja, lendas üle maailma lavadele esinema, aga jättis lendamise täiesti maha tänu tütrele. Raamatu lõpus küsib ta endalt, kas ta oleks sedasi reageerinud, kui kliimastreikijaks oleks olnud mõni võõras suvaline tüdruk? Ta ei tea seda. Ta arvab, et tegelikult oleks ta seda ilmselt samamoodi mingiks tüütuks rohe-aju-pestuks teismeliseks pidanud ja oma elustiili jätkanud). Ometi võib see tähelepanu ja ka viha raskus mingil hetkel inimese murda. Samas on Greta ühe aastaga muutunud märgiks, ikooniks – millekski, mida tänapäevases maailmas on vaja, et üldse midagi kuulama hakata. Meediatähelepanu, massiliikumine, eksole. Peaasi, et ta ikka vastu peaks. (Ja oma Aspergeriga on ta muidugi ennast väga harinud ja väga palju arvegi on tal peas – ta muidugi ütleb, et kuulake teadlasi, tema juhib lihtsalt tähelepanu, aga sellegipoolest üllatab teda, kui vähe inimesed teavad kõige “tavalisematest terminitest” selles kontekstis – paneelijuht kohe parandas teda, et tema on siiski lugenud, aga tavainimene ei tea sellistest asjadest midagi). Kusjuures seda videot vaadates tundub, et isal on veel diagnoos saamata, aga ta pole ka ilmselgelt mitte sugugi tavaline keskmine. Greta tundub mulle neist kõige nunnum (kui sedasi isiklikuks minna) ja mõistlikum, kõige toredam.

Minu arvates võiks tänu Gretale ka noorte seas teadlikkus kasvada. Olgu, massiliikumisena käiakse koolistreigil, peaasi et mõnest nõmedast tunnist ära saada. See on tavapärane hüsteeria suures osas. Aga kindlasti on nende seas ka noori, kes hakkavad päriselt mõtlema. Lõpetavad autoga koolisõitmise (vanemad ju veavad….). Lõpetavad peade värvimise. Et pea väljamaareise loomulikuks osaks koolivaheajast. Ei osta pidevalt uusi hilpe. Olen selles kontekstis mõelnud oma lapsepõlvele – see oli ju vaene praeguses mõistes. Ega me vabatahtlikult nii ei elanud, et riided tuli selga ise õmmelda või osta poest koledad, mis olid ka teistel, ega me vabatahtlikult hommikuti ennast suurte inimeste rindade vahele Ikarusi bussi ei pressinud, et vaevu hingata saades kooli jõuda. Meie olime üks väheseid peresid mu sõpruskonnas, kelleel üldse OLI auto, ka vanavanematel olid autod! Milline luksus! Ega meie koolivaheaja kõige vahvam asi polnud vabatahtlikult see kino abonement, millega sai iga päev mõne lastefilmi vaadata. Me oleks ilmselt hea meelega ka kuhugi soojale maale lennanud. Kasvõi laevaga Rootsi, mis hetkel on nagu viimane hädapärane võimalus. Ega me vabatahtlikult katkisi sukkpükse ei nõelunud. Ja nii edasi ja nii edasi. Mingeid pakendeid polnud, poekott või kilekott tuli poodi ise kaasa võtta, sest poes tihtipeale polnud. Suurim lisand oli paber, millega saia ja leiba katsuda. Kord nädalas saunas, muul ajal külm vesi kraanist. Kes meist tahaks sellist elu tagasi? Kui öeldaks, et kõik niikuinii ei hakka nii elama, aga hakka näiteks sina üksi, sest üksikinimeste panustest on ka abi, kui nende üksikinimeste arv järjest kasvab. Ma ise, kes ma olen suhteliselt rohelise mõtlemisega ja suhteliselt väikese liikuvusega, sõidan palju rattaga ja käin jala, riideid ostan vähe ja harva, olen ikkagi ka tolle ajaga võrreldes öö ja päev. Elan loodust saastavat rikkurielu. Poest ei saagi midagi ilma mitmekordse kileta varsti (olgu, sorteerime pakendid eraldi, aga ega neid lõputult taastoota ka ei saa, kergem oleks, kui neid oleks vähem). Biolagunevad jäätmed on ka linnas nüüd eraldi, aga kui on kiire või vaja midagi/kedagi vedada, sõidan vabalt autoga. Maal käime erinevatel aegadel, kõik oma autodega. Bussiga maale? Jah, 90ndatel viimati. (Peaaegu. Hiljem olen ka käinud, aga keegi tuleb siis ikka autoga bussipeatusesse vastu).

Seega, nagu ma ütlesin – siin sai kõigest muust kui sellest raamatust. Raamat ise oleks võinud olla terviklikum, kellegi toimetatud. Minu maitse järgi oleks võinud rohkem neid anekdootlikke võrdlusi olla – veidike Kurt Vonneguti stiilis, kes kirjutas laste ristisõjast. Eks ta ole. Veidi distantsi, peent irooniat, teravat kriitikat läbi lillede. Siis oleks ehk mõjusam (kes teab?). Nagu öeldud on praegu kordust palju ja paanikat palju, mis muudab raamatu iseenda kriitikaks – mängib nagu kriitikutele kõik kaardid kohe kätte. Pealegi ei ole see ilmselt kellegi jaoks ainult raamat, vaid siiski kogu selle temaatika käsitlus ja kriitika käib ilmselt tihtipeale siiski isiklikult nende pereliikmete vastu – kuivõrd nad “lapsi ära kasutavad” või muud sellist.

Sellegipoolest olen ma rahul, et lugesin. Soovin Gretale vastupidavust ja jõudu. Omalt poolt saan ainult veidikene oma ökoloogilisele jalajäljele mõelda, aga ilmselt paraku suuremaid muutusi ju ette ei võta.

Soovitan kuulata Fredrik Charpentier Ljungqvisti intervjuud sel teemal – ta on uurinud kliimat 12 000 a. tahapoole, seega tal on pikk perspektiiv.

 

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: hoiatus, millest ma ise kunagi kinni ei pea

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: teater-muusika-kino | Sildid:

35. Laila Hirvisaari “Mina, Katariina”

Minu lugemislauale sattus see raamat seetõttu, et märkasin jälle facebookis Soome raamatuklubi lähenemist. Alles lugemisega poole peal olles jõudis kohale, et see raamatuklubi oli kuidagi ammu märkamatult mööda saanud – eks FB valib, mida ja millal näidata, seega vast nägingi juba siis, kui toimus või toimus samal nädalal. (Sellest pole midagi, ma olen tänu Soome raamatuklubile mitu raamatut läbi saanud, samas pole sinna kunagi kohale jõudnud. Sel aastal ajad võib-olla sobiksid).

Selliseid raamatuid ma alati kardan, sest ma pole traditsiooniliselt eriline ajalooliste romaanide lugeja. See aga võttis kuidagi minu jaoks sobiva hoo sisse. Kõneles tagasivaates keisrinna lapsepõlvest, kasvuaastatest, sõidust Venemaale ja kokkuleppelisest abielust suurvürst Pjotriga, kellest pidi saama Peeter III. Keisrinna Jelizaveta oli ise võimu haaranud, endal tal järglasi ei olnud, seega korraldas sellise liidu.

Mulle meeldib see, kuidas raamat on üles ehitatud – keisrinna Katarina murrab trepist kukkudes jala ja jääb voodisse. Seetõttu otsustab ta vana sõbra Leon Denikini abiga oma arhiivi ja kirju korrastada ning oma elusündmused kirja panna. Siin on juttu sünnist kuni keisrinnaks saamiseni. Tema laste sünnid. Vaheldumisi olevik ja minevik. Seega ei lähe ka igavaks. Väidetavalt on

kirjanik väga palju materjale läbi töötanud, aga mina ei ole, seega ei oska unes ka aimata, kui suur osa sellest on fiktsioon ja väljamõeldis, kui palju aga toetub allesjäänud dokumentidele.

Tsarskoje Selo

Tsarskoje Selo

Teine huvitav asi – siin räägiti kõikidest nendest lossidest, mida me kevadel külastasime. Kui poleks külastanud, oleksid kõik peas segi nagu pudru ja kapsad, nüüd aga kerkis silme ette nii Talvepalee, Monplaisir, Peterhoff, Tsarskoje Selo (Katariina palee, veranda, roosiaed,

galerii), Marly paviljon, Ermitaaž (Peterhoffis).

Ühesõnaga, igal juhul põnev. Eriti, kui klassi kaupa minnakse Peterburireisile, võiks keegi selle raamatu lugusid jutustada või ettegi lugeda, siis hakkad nagu asjale mingi teise pilguga lähenema.

Siin on Katariina II esitatud inimlikuna, ohvrina, aga kartmatu targa ja julge naisena. Samas on meil kõrval ka Leon, tema oponendipilk ja kord isegi kiri oma naisele Alexandrale (Katariina poolõele). Seega võima perspektiive vahetada, kuulda erinevaid vaatenurki.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

34. Fjodor Dostojevski “Vennad Karamazovid”

Nii. Kogu suve ei suutnud midagi lugeda ja võtsin lihtsalt voodi kõrvalt riiulist Karamazovid. Mida olen nooruses lugenud, esimest osa suisa kaks korda. Arusaadaval kombel ei suuda ma seda raamatut blogipostitusega kokku võtta. Võib-olla siis isiklikud tähelepanekud seekordsel lugemisel. Sest tegemist on raamatuga, mida ma olen juba 26 aastat oma lemmikraamatuks pidanud ja mis on mu elu, tõekspidamisi ja mõtlemisi mõjutanud, eriti tugevalt andis see mulle jõudu 1993. aasta suvel ja sügisel.

Seekord lugema hakates imestasin, kui aeglaselt kõik edenes. Ühelt poolt pani imestama, kuidas ma seda 19-aastaselt lugesin – pidevalt kujutasin ette, kui võimatu on seda tänapäeval suvalisele 19-aastasele lugeda anda. Tempod on paratamatult hoopis teised, asjad, millega ollakse harjunud. Vanasti vaatasime telekast ka pidevalt mingeid Vene filme, kus oli peamiselt väga pime ja sündmustik vaat et ei liikunudki edasi (meil polnud Soome TV-d, eksole, seevastu erinevaid Kestelevisioone). Minu mälestus raamatust oli, et esimese osa lõpus oli vanake Zossima jutustus, siis toimus “isatapp” ja siis asja lahendus. Tegelikult selgus Fjodor Pavlovitši tapmise asjaolu alles teise osa lõpuks, kui Mitja Mokrojes üle kuulati. Kogu kolmas osa läks … ma ei teagi. Iljušenka teemat oli selles üsna palju – nii algus kui lõpp. Seega tundus ülesehituse osa üsna üllatav – ei mäletanud. (Kohati mõtlen, et ehk ongi hea, et ma seda nooruses lugesin – tänapäeval poleks ehk suutnudki enam läbi lugeda, kui poleks teadnud, mis seal kõik on, mis mind vapustas ja mis mõju avaldas.)

Teiseks vennad ise. Aljoša puhul ei olnud erilisi üllatusi, teda ma mäletan. Kui muidu öeldakse, et Mõšin “Idioodis” on Kristuse kuju, siis sellest pole ma kunagi aru saanud. See oli kuidagi tahtejõuetu ja imelik tüüp. Aljoša puhul – palun väga. Ja samas nüüd lugedes – Zossima saatis ta tagasi ilmalikku ellu, kus tal veel palju teha. Eks ta oligi pigem ikkagi Kristuse hääletoru, sõnumite edastaja ja vahendaja, seega ma ei hakkaks isegi nüüd enam Kristusega võrdlema.

Ivan oli minu mälu järgi (ja ilmselt mõjutatuna ka sellest, mida ma hiljem raamatu kohta olen lugenud) see euroopalik vend, lääs. See oli minu jaoks vägagi üllatav seekord. Ivan oli tõesti läänelike arusaamadega, aga sugugi mitte euroopalik. Ta oli usklik uskmatu, või kuidas seda öeldagi. Temast on väga kerge aru saada, vähemalt nendes osades, kui ta tõesti ise sõna võtab ega räägita, mida ta kuskil oli öelnud. Suure inkvisiitori osa on tegelikult ilmselt selline süžee, mida paljud kirjanikud on ekspluateerinud. See dilemma, kuidas inimesed ei saaks Kristusega hakkama, vabadusega hakkama, kuidas inimestel pole enddil tihtipeale mingit moraalset ega muud kompassi, mistõttu neile on vaja karmi kätt. Samas kogu see “lubatud tappa” teema – ega ta nii väga arvanudki, et on lubatud tappa. Ta oli pidevas süümepiinas, miks ta ühte või teist asja tunneb.

Ja siis Mitja – teda mäletan sellena, kes lõpuks leidis usu ja oli nõus sunnitööle minema, et oma süü (kasvõi süütult) ära kanda. See arusaam lõi ka vägagi kõikuma. Tõesti keevaline ja tasakaalutu, vägivaldne (eks ikka see lapsepõlve mõju, sotsiaalse keskkonna mõju, mida Dostojevski nii paljudes muudes kontekstides ja raamatutes välja toob). Ja see lunastus raamatu ja kohtuprotsessi lõpus – ka see sai nüüd mu peas vastutõuke, kui lõpus toimub stseen Mitja ja Aljoša vahel (Mitja räägib oma põgenemiskavast ja tagasi Venemaale suundumise plaanist), kui saabub ka Katja – nende vahel toimuv, mis üllatab ka Aljošat, ja lõpuks Grušenka ilmumine uksele. Minu arvates lõi see kõik otsad jälle pisut laiali. Jah, ega Dostojevski kirjutagi inglise krimkasid, et lõpuks selgub, kes oli mõrvar ja kõik otsad seotakse kokku. Tema kõneleb elust, mis on pidevas liikumises, inimestest, kes pole ideaalsed. Kuidas iganes – see Mitja loo osa ja kohtuprotsessi lõpul lausutud laused on ikkagi minu jaoks olulised, mis sest, et sealt jätkub edasi inimlikult.

Fjodor Pavlovitš – esialgu Zossima juures kogunedes ja Fjodor Pavlovitši ridu lugedes tundus, et jälle tegelane, kellele suudad kaasa tunda, kelle poole võtta, kellest aru saada. Aga ei, siis hakkas mingi triksterdamine ja tõtt-öelda maalitigi temast pilt kui üksildasest jätisest, kes võib küll ühel hetkel rääkida ja tunda inimese moodi, aga kes peletab kõik inimesed oma madalusega eemale. Pole siis ime, et Mitja teda vihkas ja Ivanil oli keeruline mõista, miks ta tunneb nagu tunneb. (Jah, Aleksei oli Aljoša, Dmitri oli Mitja, aga Ivani Vanjaks küll kordagi ei nimetatud).

Smerdjakov – täpselt see lakei, kellena ta kirjandusajalugudeski esineb. Ilmselt noorena lugedes ei saanud ma sellest kõigest niimoodi aru (kunagi ei tea, üldse raske mõista, et 19-aastasena seda lugesin ja et see tõesti taolist mõju avaldas). Kui ühelt poolt on Ivan oma moodsate ideedega, haridusega, tõestusega, polemiseerimisega, siis Smerdjakov on ju õnnetu wannabe, kellel ei ole haridust ega tausta. Ainuüksi vestlusest kuuldud ja kopeeritud laused ei tee sellisest inimesest veel intellektuaali – kellena Smerdjakov ise meeleldi paista tahab. Lihtsatele tüdrukutele. Oma lihtsatele kasuvanematele. Kui Ivani valitsevad kõikide oma teooriate juures vägagi vägevad kõhklused, ta oma ajust välja ilmuv Kurat – kelle olemasolusse ta väga selgelt ei usu, ometi on kurat hallutsinatsioonina kohal – siis Smerdjakov kuulab neid jutte, kopeerib, paneb nendest kokku omaenda arusaama, loeb sinna juttu sisse tagamõtteid, mida seal pole olnud. Temasuguse lihtsa hinge jaoks on see kõik liig – mõju oleks pidanud avaldama keegi teine, mitte just Ivan.

Raamatu algus liigub väga aeglaselt, ometi on seal palju väga olulist. Esiteks on seal pikalt sellest, kuidas poisid sündisid ja üles kasvasid (kuidas Fjodor Pavlovitš nende emadega kohtus ja mis nendest sai). Paraku jõuab see ikka meelest minna, loe või veel üle. Siis aga pikk külaskäik vanake Zossima juurde.

(Peaksingi mainima, et mul on olemas kolm erinevat väljaannet raamatust. Esiteks esimene, Dostojevski kogutud teoste raames 1939.-1940. aastal välja antud J. Kurfeldti tõlge (Aita (Justa) Kurfeldt). Seda versiooni lugesin 1993. aastal, toona laenutatuna. Siis ostsin uue 2001. aasta väljaande (Kupar), mis on vana tõlke kohandatud väljaanne. Lõpuks on mul olemas Virve Krimmi tõlgitud versioon 2016. aastast. Viimase väljaande lõpus on Peeter Toropi ulatuslik järelsõna. Lisaks on mul ühest vanast Loomingust  (Looming nr 1, 1995) olemas Hermann Hesse artikkel “Vennad Karamazovid ehk Euroopa allakäik” – toonane teine lemmik kirjutas! Lugesin kõiki vaheldumisi. Vahel sõltus justkui sellest, mida oli mugavam käes hoida. Teinekord tekkis vana tõlget lugedes küsimus, kuidas seda uues on nimetatud. Seega lugesin näiteks praegu Voostrist, aga lõpus jälle uuemat tõlget lugedes selgus, et tegemist oli Nuhkuga! Uues oli vuhvat nimetatud (paraku ei leia, seetõttu ei suuda ka vanast välja otsida). Aga kõige suurem erinevus kolme raamatu puhul on vanake Zossima. Kasutan seda nimetust, kuna sellisena on see mulle noorusest ja esimesest tõlkest meelde jäänud. Selle tõlke uues väljaandes on vanake nimetatud staaretsiks, mis on tegelikult ilmselt tõelähedasem. Nüüd viimases on tegemist vagamees Zossimaga.)

Just see külaskäik Zossima juurde, kus kõik kogunevad (ka ebaolulised kõrvaltegelased – ja seda kõike juba alguses, mis võib tekitada täieliku tegelaste virrvarri ja segaduse), on väga oluline. Toona suve keskel leidsin, et suisa tore, et ma ei jõua õhtul kuigi palju järjest lugeda. Sest lugenud pisut, oli ka palju, mille üle pärast veel mõelda. Kõik vestlused vanake Zossimaga olid äärmiselt olulised, kuigi ta esineski ise veidi vaid seal alguses, hetk enne oma surma ja esimese osa lõpus oma elulookirjelduses. Need on õnnistavad vestlused, õigele teele juhtivad vestlused. Raamatu moraalse aluse loovad vestlused. Iseäranis mäletan noorusest, et Zossima elukirjeldus avaldas mulle äärmiselt tugevat muljet. Kuna vanast väljaandest on mul esimene osa just puudu, paljundasin selle osa sealt endale. Nüüd lugedes ei saanud ma toonasest vaimustusest isegi väga aru. Zossima kohtumised kõikidega, kes tema juurde õnnistust või abi tulid saama, oli minu arvates tähenduslikumgi. Siin on noore naine pöördumine, kes tahaks teha head, aga mõtleb, kas ta suudabki näha haigeid, paiseid jms., äkki tahab ta teha head lihtsalt selleks, et enda headust tähtsustada – Zossima ütleb, et ainuüksi see mõte on juba edasiminek. Tuleb teha armastuse ja teiste pärast, mitte enda pärast. (Vms). Paraku pole (I osa) raamatut praegu käepärast, ei saa enam sirvida ja meenutada.

Teine, läbiv, pea kõige olulisem liin on õigusemõistmine, vastandumine Ida-Lääs, süü kui selline, karistus kui selline. Ivan on üks nendest, kes vaagub kahe maailma vahel, mõistes mõistusega üht, tundes südamega teist. Kohtuprotsess (või õigemini kogu selle kuriteo võimalikkus, miks see toime pandi) on teine väga elavalt illustreeritud näide. Ja täpselt sama teema tuleb välja ka juba vaidlusel Zossima juures (kui Zossima ise veel tulnud ei olnud, vist…). Kohtutest, kirikukohtust, kohtumõistmisest. Pole mõtet enam süvitsi minna, ilmselt on sellest paljugi kirjutatud. Üks mõte oli, kas on vaja ilmalikult kohut mõista, kui selle peaks sisemise veendumuse, usu, religiooni, hingepuhtuse peale jätma. Kogu lõpus toimuv kohtuprotsess on selle eredaks näiteks. Meie lugejana teame, kes oli tapja. Kui me seda ei teaks ja loeksime süüdistuskõnet (kõikide detailidega ja süütõenditega) ning kaitsekõnet – me ei oskakski öelda, mis on mis. Süüdimõistev otsus on tegelikult pisut loogilisem – kirjanik on aga teinud nii, et meie teame, et Mitja pole tapnud. Seetõttu on meil seda põnevam jälgida, kuidas õigusemõistmine on väga peenikesel joonel kõndimine. (Meenub Vanemuises ammu aega tagasi nähtud “12 tooli” – kõik vandemehed peale ühe olid täiesti kindlad, et süüalune on süüdi, otsus oleks sündinud kiiresti ja peaaegu ühehäälselt. Lõpuks õnnestus kõik ümber veenda). Kust siis leida see lunastus, paranemine, halastus, andeksand, kohtumõistmine? Kas karistusega määratud töös või omaenda hinges?

Ja veel üks väga suur teema – isa. Kes on isa, milline on isa roll. Karamazovite looga paralleelselt näeme ju Iljuša ja tema isa, staabikapten Snegirevi lugu. Lugu armastavast isast ja isa kaitseks välja astuvast pojast. Selle paari ümber tekkivast sõprusest poiste vahel – see, millega lõpeb raamat. See, et surnud Iljuša oli see eeskuju, kes need lapsed mingil hetkel kokku tõi ja nendes midagi suurt ja armurikast avas. Mida tuleks mäletada. (Ja kaitsja pikk kõne sellest, kes on isa, kas sigitaja või keegi teine. Siin on ju tegelikult ka vanad teenijad Grigori ja Marfa, kes on nii mõnedki neist üles kasvatanud – kas see, et Mitja Grigori peaaegu oimetuks lõi, pole samavõrra isatapp?).

Kogu raamatut läbivad väikesed detailid, mille peale ise ei tulekski (hahaa, nagu muu peale tuleks!). Kui Mitja oma rahaga Mokrojesse pummeldama sõidab, on lugeja täiesti kindel, et ta tappis oma isa. Keegi (nagu ka süüdistaja välja toob) ei usuks ega suudaks mõelda mingile säästetud 1500 rublale, mille ta on pluusi sisse õmmelnud. Ja millepärast? Mis vahe on pummeldamisel ja mahaprassimisel ja teadlikul…. varastamisel? See moraalne süü Mitjas on nii oluline. Teine asi on see Fjodor Pavlovitši juures põrandale jäetud rahapakk, mille ümber on pael. Alles siis, kui Smerdjakov kirjeldab, miks ta selle sinna viskas, hakkab lugeja mõtlema, miks see oluline oli.

Muidugi on Dostojevskil alati ka nimed väga olulised. Siin on (nagu raamatu lõpupoole selgub, Grušenka perekonnanimi) Svetlova, Rakitin, Hohlakova, Fetjukovitš, Snegirev, Krassotkin …. ja Karamazov (кара – karm karistus, nuhtlus). (Kui ma nüüd järele mõtlema hakkan – ma ei usu eluilmas, et ta tahtiski Mõšinit Kristusena kujutada 🙂 Hiirekest!). Seda enam on ehk tähenduslik, et kirjanik tapab isa, Fjodori, oma nimekaimu (kirjanik ise on Mihhaili poeg).

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar