29. Tove Jansson “Väikesed trollid ja suur veeuputus”

See raamat ilmus viimasena eesti keeles, kuigi on esimene. Tegelikult ongi selle raamatu väärtus selles, et tegemist on justkui “ur-mumi”-ga, algmuumidega. Piltidel on nende ninad veel veidi pikemad, nad on ilmselt väga tillukesed. Muumitroll ja Muumitrolli mamma hakkavad rändama, et ehitada ilusasse päikeselisse kohta maja ja leida ja Muumitrolli papa, kes hatifnattidega minema pani. Lähevad, iga natukese aja tagant liitub reisiseltskonnaga veel keegi, mõni jääb maha peatuspaika (siniste juustega Tulippa erepunaste juustega poisi juurde). No ja lõpuks leitakse Muumipapa, kes on vahepeal uputuse ajal isegi pudelipostiga kirja saatnud. Ja maja ehitanud – ümmarguse ja sinise.

Ja ilusad pildid.

28. Bonnie Garmus “Keemiatunnid”

Ma arvan, et ma lugesin selle raamatu kohta kelleltki Rootsi lugejalt, kes võrdles Perrini (Lilledele värsket vett) selle raamatuga – et sihuke klišee. Ma uurisin, kas eesti keeles on – oli – ja laenutasin. Lootes, et kui selline klišee nagu Perrin, siis võib ju täitsa lugeda. Aga ei, hoiatus, see on ikka klišee kõrgem klass. Ma ei oska isegi öelda – kohati tundub, et nii klišee, et võiks nagu naljaks keerata ja kõiki neid probleeme läbi nalja valgustada (1961. aasta ja veidi tagasivaadet 1950ndatele Ameerikas – naiste roll ühiskonnas). Siin on peategelaseks Elizabeth Zopp. Oot, panen raamatu ametliku ülikiitva kokkuvõtte:

1960ndate Californiasse asetuv „Keemiatunnid“ on geniaalne, omapärane ja meeliülendav lugu teadlasest, kelle karjääri lükkab rööbastelt välja uskumus, et naise koht on kodus, millega ta aga kindlasti ei nõustu. Olude sunnil saab temast seejärel Ameerika armastatuima kokandussaate saatejuht, kus ta aga ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist.

Keemik Elizabeth Zott pole „keskmine naine”. Tegelikult on ta esimene kinnitama, et „keskmist naist” pole olemas. Kuid möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses vaatab Hastingsi uurimisinstituudi meeskollektiiv sugude võrdsusest ebateaduslikult mööda, erandiks üksainus mees – Nobeli preemia kandidaadist eraklik ja pika vihaga geenius Calvin Evans, keda köidab Elizabethi mõistus. Tekib tõeline keemia.

Kuid elu on sama ettearvamatu kui teadus. Paar aastat hiljem on Elizabeth Zott mitte ainult üksikema, vaid temast on vastu enese tahtmist saanud ka Ameerika armastatuima kokandussaate „Õhtusöök kell kuus” staar. Elizabethi ebatavaline kokkamisstiil („sega üks teelusikatäis äädikhapet näputäie naatriumkloriidiga”) tekitab revolutsiooni. Kuid mitte kõik ei rõõmusta tema järgijate hulga kasvu üle. Sest Elizabeth Zott ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist. Ta õhutab neid oma elu muutma.

Ülimalt vaimukas, terane ning vaimustavate tegelaskujudega „Keemiatunnid“ on sama originaalne ja värvikas kui romaani peategelane.

Noh, midagi ülimalt originaalset selles ei ole – ilmselt oleks, kui oleks kirjutatud kuidagi vähemšabloonselt. Ja samas – midagi ju kogu aeg toimub, läbi sai ju ikka loetud. Lõpus on täpselt midagi sellist, nagu mu üks Rootsi tuttav 90ndatel selliste seepide kohta ütles: “õnnelik pere tuleb päikeseloojangul üle aasta, koer ka kõrval”. Väikeste mööndustega, aga umbes nii. Samas Ivan Orava laadsest paroodiast oli ka sammuke ikka puudu. No lugege ja kujundage oma arvamus. Üks koht mulle meeldis:

Nagu näha, lugejate arvamused on kahte äärmusesse:

• Suvehiidlane kirjutab: “Korralik lugu, kõik on ette ja taha ära nämmutatud, et lugeja jumala pärast ise midagi mõtlema ei peaks. Et justkui tugevatele ja vapratele ja iseseisvatele naistele, aga samas kirjutatud nagu alaarenenud väetikestele – kallis autor, kas sa ei näe siin väikest vastuolu?
  Ja absoluutselt kõik klišeed on ka kenasti üksteise otsa lükitud (lademes õnnetuid seiku lapsepõlves, enneolematult tark ja ilus peategelane, lõputu ahistamine ametipostil, abielu- ja lastevastasus, koera võtmine, surmad särgid-värgid jne, jne, you name it!). Kõik see, mis täna “müüb”, aga mu jaoks oli seda liiga palju korraga.” – Jah, täpselt niimoodi läks edasi ka. Ma lugesin vahele selle Powersi “Hämmingu”, mis puudutas mingil määral sama raamistikku (teadlane üksi lapsega, sest elu armastus ja ideaal on liikluses hukkunud), aga mis oli vähem šabloonne. Tjah, sa ei kaotanud midagi.
• Samas kirjutab Raamaturiiulike: “Nautisin tõsiselt selle loo lugemist ja vahel tegin mõne pikema pausi, et lugu jätkuks ikka kauemaks. Ma olen tõesti meeldivalt üllatunud ja kas on mõni lugu, mis mul veel avastamata sellega sarnane? / Eks ta selline vaimukas lugu ole, kus muidugi ka tegelased on värvikad ja neid on raske unustada. Ma siiralt nautisin ja ei suutnud midagi muud vahepeale lugedagi.”
• Ka Sõberraamat on positiivne: “Seda lugu võiks võtta nagu “Suure paugu teooria” spinoffi, või siis segu “Suure paugu teooriast” ja “Masters of Sex” sarjadest. Siin on huumorit ja ajalugu ja teadust ja romantikat ja peresuhteid. [—] Humoorikas, kuid samas ka kurb. Ajalooline, kuid samas ka tänapäevane. Et siis, mis oleks olnud, kui Sheldon ja Amy oleks elanud kuuekümnendatel, kui Sheldon oleks sõudja, Amy teeks suurepäraselt süüa ja nende koer mõistaks pea pooltsada sõna ja nende järglane oleks geenius.”

27. Richard Powers “Hämming”

Selle raamatu haarasin kogemata raamatukogu uudiskirjanduse riiulist ja võtsin vahele lugemiseks. Kuidagi haakis algusest peale. (Sarnaneb osalt mu poolelioleva raamatuga, aga pole nii šabloonne). Raamatus kirjeldatakse teadlasest isa, kes on jäänud oma “spektriga” pojaga kahekesi, kuna ema on hukkunud autoavariis, sest püüdis mitte opossumile otsa sõita. Ema tegeles looduskaitsega juriidilise külje pealt. Mees on astrobioloog Theo Byrne. Poeg Robin (punarind – ema lemmiklind) on keeruline, süttib kergesti, kui koolis kiusatakse jne. Koolidirektor nõuab peaaegu, et isa poja ravimitele paneks, isa aga pole nõus. Ta pöördub ühe tuttava teadlase poole, kelle vastu ta tunneb vastakaid tundeid – see neuroteadlane käis tema naise (Aly’ga) linde vaatlemas ja Theo jõuab vahepeal veendumusele, et mees oli ka naise armuke – ja teadlane pakubki uutlaadi lahendust, mis on tegelikult veel testimisfaasis ja taotleb lisarahastust.

Ma ei hakka sisu ümber kirjutama. Igatahes teeb poiss läbi suure muutuse – kuniks asi väljub sotsiaalmeedia tõttu ja presidendivalimiste tõttu kontrolli alt ja rahastus maha võetakse ja katse keelatakse.

Taustal käib tegelikult jutt ohustatud ja kadunud liikidest. Ajaliselt tundub, et viibime sutsukese kaasajast eespool – ja samas väga piiri peal. Sisse on toodud ka Greta Thunberg (veidi modifitseeritult ja teise nimega), põhimõtteliselt on ka Robin tema vaste. Ta joonistab ohustatud liike, kord käib Kapitooliumi ees protestimas (süüdistatakse isa: mida ta manipuleerib poega sedasi!), ta müüb pilte ohustatud liikidest ja saadab nendele organisatsioonidele meeletu kogutud summa – ja saab teada, et vaid 70% läheb sellest eesmärgile.

Jälle kipun kirjeldama sisu. Põhimõtteliselt käibki jutt üsna kriitiliselt meie maailma loodusest, sellest, kuidas me oleme selle juba ära ekspluateerinud, tagasipöördumatult. Kuidas moraalinormid peavad aktsepteeritavamaks, et lastele antakse rahusteid, kui et midagi püütakse nende mõtlemisega teha (nt neuroteadusliku eksperimendiga. Ma ei mäleta neid termineid). Kuidas religioon on nii kõrgele pjedestaalile tõstetud, et selle solvamisena tundub astrobioloogilise uurimise rahastamine. Ja inimeste pimedus selles suhtes, mis toimub nende ümber. Lehmadel tekkiv viirus…. mis kandub tegelikult lõpuks inimestele.

Kui ma nii kirjutan, tundub, et tegemist on mingi võitlusliku raamatuga (vahest osaliselt ongi). Lugedes haaras pigem lapsevanema dilemma, kuidas käituda, kuidas isa kardab teatud teemasid, mis võivad poega ärritada. Ja kuidas see kõik mingil hetkel muutub (raviseansside ajal), kuidas ka see tundub isale võõristav ja hirmutav – poeg ei karda enam kahejalgseid… Ometi just need seansid aitavad Robinit, ja kui rahastus ära võetakse ning seansid keelatakse, hakkab tagasiminek. Raamatu lõpupoole looduses matkates mõtleb minategelane (isa): “Ühel päeval õpime uuesti, kuidas end selle elusa paiga alusel treenida, ja siis tuleb paigalpüsimine niisama lihtsalt kui lendamine.” (lk 289)

Ja kogu selle vanemliku mure taustal on siis kogu see maailma looduslik allakäik. Lood planeetidest, mida isa ja poeg õhtuti oma fantaasiates külastavad. Kokkuvõtteks ütleksin, et päris maksimumpunkte ma ei tahaks raamatule anda, sest siiski üsna palju oli programmilist ja šabloonset – ent varjatumalt.

• Mann kirjutab lugemisblogis.
• Triin Tael ja Valner valme räägivad.

26. Annie Ernaux “Koht”

Ilmselt on nobelisti lugema asudes ootused veidi teised. Võiks öelda, et Ernaux kirjeldab siin sotsiaalset reisi, rääkides oma isast, raamiks isa surm. Sellest, kuivõrd peaks üldse olema võimalik säilitada omavaheline suhe, kui oled liikunud edasi. Niisamagi on sirgudes paratamatu, et vanematest eemaldutakse. Ent kui eemaldutakse ka sotsiaalsest klassist… Ma ei oska öelda. Siin polnud otsekui erilist soojust ega armastustki “kirjeldatava objekti” vastu. Paratamatult tekkis tunne, et juured, see paik, see elu on midagi, mis on jäädavalt selja taha jäänud ja kust pole enam mitte midagi võtta. (Eluteele kaasa). Ma pole muidugi teisi raamatuid lugenud, aga kui otsustatakse esimesena tõlkida just see teos… paneb veidi käsi laiutama (“Aastad” on kuidagi kuulsam, see on nüüd vist ka ilmunud, eks näis. Võib-olla langes valik “Kohale”, sest oli kõige lühem ja võimalik kõige kiiremini välja anda?). Aastal 2022 pälvida Nobeli kirjanduspreemia sellise üsna levinud teema ja kirjutamisstiili peale? (No ma ei või tõesti üldistada, tegemist oli siiski minu esimese Ernaux’ga, kõigest 73 lehekülge). Kirjanduslikult põnevamaid ja vastuolulisemaid teoseid umbes samal teemal tuleb ju pidevalt kui saelaudu Vändrast… Jah, kui Nobel oleks tulnud aastal 1970, siis veel … Loen veidi, mida teised on kirjutanud (hm, ei leidnudki esialgu). Muidugi on ta kirjutanud üsna palju ja selle lühiromaani järgi ilmselt ei saa veel arvamust kujundada.

Samuti pani natuke imestama ka mõistete valik tõlkes. Suur osa kirjeldusest rääkis ju kohalikust keelevariandist, maakate keelest. Eestis on raske sellist kontrasti leida, kui asendad lihtsalt ühe väljendi teisega. Võib-olla oleks pidanud “Lõuna-Eesti vanaema” murret sisse panema? Mingit sellist veidi markeeritud “säänne” ja “määnne”? Üsna ootamatu oli ka lugeda autostoppi sõitjast, kui jutt käis hääletajast – tjah, eks tol ajal nimetati autostopiga sõitjateks küll. Mõni teinegi kord imestasin sõnavalikut…

Kokkuvõtteks võib ehk öelda, et lugeda ju võib, saab teada, kuidas Ernaux siis kirjutab. Halb ju pole. Aga mingit elamust paraku ei saanud. Selleks oli ta oma isast (kirjeldatavast) liialt võõrandunud.

• Katkend ERR portaalist.
• Peeter Kormašov Ekspressis.
• Triinu Tamm Sirbis Ernaux’st üldisemalt.

25. Ewald Arenz “Suur suvi”

Kui selle raamatu ilmumisest ajalehest lugesin, panin järjekorda. Hm. Imelik raamat. Tegevus hakkas liikuma pigem raamatu lõpus. Ma saan aru, et paljutki algusest oli vajalik meeleolude loomiseks, aga sisuliselt seisis kõik üsna üle poole raamatust paigal. Muidugi on see maitse küsimus ja siin pole nii üksikasjalikult ja mõttetult, kui minu arust oli Knausgårdi “Minu võitluses”, sellegipoolest tundus kohati igav lugeda samm-sammult, mida noor poiss suvel teeb, kus sõbraga käib, kuidas kohtab Beatet, kellesse armub, kuidas satub vanaema päevikutele… Lõpus hakkavad erinevad liinid arenema ja seetõttu tekib nagu romaani tunne. Algus oli liiga staatiline minu jaoks. Raamatu kokkuvõte kõlab nii:

Esimene hüpe, esimene armastus, esimene katsumus. Lõõgastavat suve ei paista Friederile tulevat – ees on järeleksamid matemaatikas ja ladina keeles. Seega tuleb tal loobuda perekondlikust puhkusereisist. Õppima peab ta pealegi oma karmi vanaisa juures. Kuid õnneks on olemas Alma, Johann – ja Beate, tüdruk pudelrohelises trikoos. Nendel nädalatel saab Frieder kogeda kõike: sõprust ja hirmu, aupaklikkust ja usaldust, armastust ja surma. Suur suvi, mis vermib kogu ta elu. Teravapilguliselt, targalt ja alatasa õnnestavalt jutustab Ewald Arenz hetkedest, mis meid igaveseks muudavad.

Novot. Kui mu sõber kirjutaks sedasi oma päevikusse või mulle kirjadesse, siis arusaadav. Muidu ei tundunud edasiviiv….

• Suvehiidlasega üsna sama meelt.
• Triinu universum

24. Valérie Perrin “Lilledele värsket vett”

Esiteks seda raamatut soovitati (3. jaanuaril), panin end raamatukogus järjekorda ja olin järjekorras 72! Vahepeal lugesin kiiduavaldusi ka Rootsi raamatugruppides. Seega alustasin kohe, kui saabus. Jah, möönan, et täiesti lugemist vääriv raamat. Siin on parasjagu erinevaid veidraid tegelasi, tegevuspaiku. Huvitav oli see, et läbi jooksis palju prantsuskeelseid tsitaate (enamasti peatükkide alguses, aga vahel ka jooksvalt), mis viitasid erinevatele prantsuse luuletajatele ja lauljatele. See osa ehk oligi suurim pluss – prantslaslikkus selle sõna heas ja halvas mõttes. Ajatelg oli üsna segi paisatud ja pean tunnistama, et alati ei jaksanud erinevate tegelaste puhul mõelda, mida nt peategelane Violette Toussaint sel ajal tegi. Mingis mõttes on selline hüppamine aegade ja tegelaste vahel tore – kui kuskil hakkab ärevaks kiskuma, saad veidi vaheldust. Peategelane on nüüdisajal (2017) kalmistuvaht, varemalt olnud raudteetõkkepuu tõstja ja langetaja (kuni see töö automatiseeriti). Kunagine lastekodulaps, kes baaris töötades armub baari kõige kütkestavamasse mehesse ja kellega abiellub (ja kes osutub üsna pea jätiseks). Saavad lapse. Õnnetus. Samas toimib kalmistuvahi majake ka kohana, kus saab käia ennast tühjaks rääkimas, teed joomas jne. Seega kuuleme teinekord ka teisi lugusid. Peamise loo seisukohalt need justkui polegi olulised, lihtsalt vahelood.

Ühel päeval ilmub kalmistuvahi majakesse tänavapoolsest uksest mees, kes on pärast ema surma saanud teada, et ema soovib, et tema urn maetaks sellele kalmistule poja jaoks võhivõõra mehe hauale. Sedavõrd, kuidas hakkab arenema Violette’i ja selle poja, Julieni armulugu, võib tükkhaaval lugeda ka Julieni ema ja advokaat Gabrieli armuloost. Poole pealt hakkab äkki ka kooruma Philippe’i lugu – Violette’i mehe lugu. Mees on nimelt kunagi jäljetult kadunud ja Julieni kaudu saab Violette teada, et ta elab temast ca 100 km kaugusel, peab autoremonditöökoda koos uue naisega. Nüüd koorub välja, et ka Philippe pole päris jätis, vaid ta püüab eemalduda oma elu armastusest, Francoise’st, kes on temast vaid 7 a vanem, aga abielus tema onuga (Luc). Kuidas Philippe käib uurimas, mis tütrega juhtus. Kuidas selgub, mis siis lõpuks juhtus.

Seega kui ma lugesin just eile Rootsi raamatublogija sissekannet, siis ma tegelikult võin temaga ka täitsa nõustuda. Tegelikult oli siin segamini üks igavene seebiooper. Sellegipoolest võib selliseid raamatuid vahel lugeda – selle raamatu puhul see otsekui ei häirinudki. Pigem häiris mind see armukeste teema – kohe päriselt. Vähemalt kolm liini, kus see “õige”, “tegelik” ja “saatuslik” armastus on armukesega, mitte abikaasaga, kelle kõrval tuleb elada ka rutiini. Prantslaslik – jah. Kas kõnetab – tõtt-öelda siin raamatus õieti mitte, tundus veidi kunstlik.

Kui ma sedasi edasi kirjutan, ei saa ma ise ka aru, mis mulje ma sellest raamatust jätan. Pigem lugege ise, oma silm on kuningas.

• Lugemissoovituse blogis kirjutab Annika Aas: Kui Perrini romaanil üldse mõni puudus on, siis ehk võib talle isegi liigset ilu(lemist) ja poeetilist hillitsetust ette heita. Aga päris sentimentaalseks pisarakiskujaks ta õnneks ikkagi kätte ei lähe, vaid püsib hea maitse (loe: prantslasliku sarmi) piires.
• ALuik kirjutab: “Ühtepidi on tegemist väga kurva raamatuga, kuid samas on selles ka mingi seletamatu helgus olemas, mis tuleb just läbi Violette olemise, tema suutlikkuse olla ja elada, tema võime uuesti elu alustada. Loosse on põimitud kirjandust, muusikat ning iga peatükk algab tsitaadiga, kas siis autori enda loodud või laenatud. See teeb raamatu kuidagi ehtprantslaslikult hõrguks, šikiks. Mulle meeldis väga, siin oli üllatusi, oli huvitavaid lahendusi, oli ootamatusi, oli inimhingede lahti muukimist, elu üle juurdlemist, mõistmist, leppimist, paratamatust ja omal moel ka armastust. Väga hea leid!”
• Triinuraamatud kirjutab: “Raamat on traagiline ja samal ajal ka ilus, naljakas ning soe. Tegelased on kõik huvitavad inimesed. See lugu paneb tegelastele kaasa elama ja kaasa tundma ning on südantsoojendav. Elu ei ole ainult must-valge. Lugu jutustab tavalise inimese elust, kellele saatus on andnud palju kanda, aga siiski on ta heatahtlik. Ta on leidnud elus oma koha ning sellega rahul.”
• Raamaturiiulike kirjutab: “Ma suutsin end sinna loosse nii sisse ära kaotada, et raske oli vahel sealt argipäeva tagasi tulla.”
• Suvehiidlane kirjutab: “Ajahüpped, mu lemmikud. Palju vihjeid lauludele, teistele kirjandusteostele. Kes igatseb raamatukaante vahelt armastust, siis isegi seda on siia mitmel põneval moel pandud. Ka üks õrnalt kriminaalne liin jookseb läbi. Palju kurbust, aga sellist ilusamapoolset, ja rõõmu, sekka võluvaid verbaalseid torkeid.”

23. Robert Thorogood “Surm saabub Marlow’sse”

Kui nägin seda raamatut mingis ajalehe uute raamatute tutvustamise sabas, jäin ootama, kuni sain raamatukokku järjekorda. Esimene osa jättis sümpaatse mulje. Lugemine läks väga ruttu. Pea kuidagi puhkas, kui lugema hakkasin – esiteks vanaproua, kes ujub hommikul maja kõrval Thamesis, alasti (ja ehmatab seekord kogemata nii linde kui inimesi). Siis koduperenaine, kes oskab jalajälgede järgi ära tunda kummikusordi, mis olla 10 a tagasi juba moes olnud (!!!). Ja latatara, kes on niisama hull. Siis toimub mõrv – seekord lausa toimub raamatukogus. Mehele kukub kapp peale ja ta leitakse selle alt – ei mingeid suuremaid köndistamisi. Selline tunne, et sedasorti mõrvadest lugemine on tõesti midagi muud kui surm päriselt, eks ole.

Loomulikult teab lugeja algusest peale, et toimunud on mõrv, kuigi seda on keeruline uskuda. Ka uurijatel. Käib mingi jälgede ajamine…. Sisuliselt areneb ja laheneb lugu ikkagi veidi pingutatult, võib-olla lausa ülekombineeritult, aga ma annan andeks. Lihtsalt sellepärast, et läheb kiiresti ja miljööd on iseenesest toredad. Raamat koosneb enamjaolt dialoogist ka, seega sobib neile, keda pikad kirjeldused ei huvita või kes alles tekitavad endale lugemisharjumust.

22. Malin Stehn “Lycka till”

Ma olen tükk aega mõelnud, kas üldse kirjutada. See ei kuulu minu tavapärase lugemisvara hulka. Aga on mingid asjad, mille üle ma olen kogu lugemise aja pead murdnud ja mida ma ei saa peast. Ja jälle see rootslaste moraal paneb arusaamatult suud maigutama. Sest mine tea – võib-olla oli kirjaniku eesmärk just näidata kõverpeeglit, eks ole? Mina näen siin aga tegelasgaleriid, kus pereemast maalitakse pilt kui emotsionaalsest ebastabiilsest hilisemast joodikust…. kuigi just tema käitumises ei näinud mina mitte midagi valet ega taunimisväärset. Juhtub autoavarii, tema elab pojale, kes jääb jalgadest halvatuks, kaasa. Püüab leida võimalusi. Ei saa aru, miks inimesed teda tõrjuvad. Kõik “sõbrad” on justkui ühe vitsaga löödud ega suuda tõepoolest mõista, et sellises šokis inimene püüabki leida võimalusi saada kindlustust ja selle rahaga parimat ravi…. Ja siis selgub veel, et peaaegu kõik teised valetavad ja vassivad, on süüdi tegelikult surmapatus, see vaene ema (Annika) ei tea midagi. Ja tema on see, kes vajub alkoholi küüsi… Kõik eemalduvad temast. Õõvastav. Sisu ära rääkimata on veidi raske edasi rääkida – aga ikkagi on lõpuks nii, et kõikide kätel on veri peale Annika. Ja tema on see, kes lõpuks andestab… oma poja tapjale??? Ei, ma ei saa otsi kokku. Epiloogis anti muidugi märku, et mingigi südametunnistus kuskil on… Kogu raamatut see siiski sel määral ei muuda (annab muidugi palju juurde). Siis meenutan Karamazovite raamatu pikki arutlusi nt vanake Zossima ukse ees (kirikukohus? sisemine teadmine õigest-valest?), Suur Inkvisiitor, kõikvõimas. Mitja patukahetsus (mis, nagu selgus, oli Dostojevskil kõigest pooleli jäänud – kavas oli kirjutada, kuidas ta siiski vangilaagrist põgeneb. Ei jõudnud kirjutada)… Ja siin raamatus kogu süütunne või midagigi sarnast… “lyser med sin frånvaro” mingis mõttes. Ei, siiski – süütunnet tuntakse, aga sellega seoses ei teki lugejal siiski kordagi tunnet, et veresüüga inimesed on “pahad” ja ainus normaalne “hea”. Pigem vastupidi. Võib-olla on see tõesti ääretult leidlik trikk.

Samas läheb kiiresti, seda võin lubada. Põnevust jagub. Pole ka krimka, kus oleksime uurijate poolel – sest uurijad lõpetavad mõlemad juhtumid üsna süütult ära.

21. Lina Nordquist “Dit du går följer jag” / “Järgnen sulle”

Hakkasin seda raamatut lugema väga ammu (sel aastal). See kuulub nende raamatute hulka, mille Rootsist endale ostsin (ei mäleta, millisel reisil). Algus oli paljutõotav – jutustamisviis, miljööd. Jutt liigub kahe jutustaja ja kahe aja vahel, kuigi peategelasteks on mõlemal ka Roar – ühe esimene laps, poeg, teise äi ja … nagu armuke. Unni lugu räägib sellest, kuidas nad koos Armodiga Trondheimist 19./20. sajandi vahetuse paiku põgenevad ja jõuavad Rootsi. Põgenevad seetõttu, et Unni on olnud abiks kohalikule ämmaemandale, kes ka aborte teeb. Roar ei ole Armodi poeg, tütar sünnib Armodiga perre, kuid kolmas, Armodi laps sünnib alles pärast seda, kui Armod metsatöödel hukka saab. Kåra on niisiis Roari tulevane minia – tema jutustab ajal, kui Roar on surnud ja nad on jäänud Brickeniga, Roari lesega, kahekesi. Ta oli kummaline laps, kartlik, omapärane. Palju depressiooni, masendust… Mida edasi, seda raskem on lugeda. Ma ütleksin selle kohta Rootsi masendus. Vahel lihtsalt on vaja neil kirjutada, nii et läheks üha masendavamaks iga leheküljega… Ma ei tea kohe. Avastasin poole lugemise pealt, et raamat on ilmunud ka eesti keeles Põhjamaade romaani sarjas. Jätkasin eesti keeles lugemist… Ikka vastik. Polnud minu raamat.

• Autorist – peale kõige muu, mida ta teeb ja on õppinud, on ta ka riigipäeva liige.
• Intervjuu autoriga (nomineeriti lugejate valikul Aasta raamatu tiitlile…).
• Hanna Lager kirjutab oma blogis.
• Lõiguke Postimehe raamatuportaalis.

20. Kate Chopin “Desiree ja teisi jutte” (LR nr 7-8, 2023)

Julgesin seekord üle pika aja võtta kätte LR, kuna teadsin, et raamatukogust hakkab ammu tellitud raamatuid riburadapidi tulema. Oi, kuidas ma ei kahetse! See raamat haarab juba esimesest loost peale, igal lool on huvitav puänt. Ja samas ei pea kunagi kartma nagu kaasaegsete lugude puhul – pööre on pigem armas või ilusalt kurb. Ei midagi võigast. Ma ei tea, kas ma ikka mäletan õigesti, aga mingil moel meenutas see mulle Kai Aareleidi “Salaelusid“. Määratu vahe tekib aga sisse ajas – kõik need lood, mis kõlavad veel tänapäevalgi värskelt ja asjakohaselt, on kirja pandud 19. sajandi lõpus! (Kate Chopin suri 1906). Ka kokkuvõttes öeldakse, et nende lugude teemaks on naiseks olemine. Tõesti – on. Aga siin ei voola veri ega pole võitlusi. Siin on armsad inimesed oma õnnes ja õnnetuses. Tõesti soovitan kõikidele! (St eriti naistele).

19. Mae Lender “Minu Lõunamaa. Klantspildi taga”

Algul mõtlesin, et ei kirjuta midagi. Nüüd tundub, et paar sõna võiks panna. Nimelt. Mul on mõneti ebamugav halvasti öelda, sest Mae Lenderi raamatuarvustusi ja soovitusi loen ma alati täie tõsidusega (on mõned raamatublogid või arvajad, kelle kokkuvõtteid loed, et otsustada, kas võtta midagi lugemiseks. Teised lased lihtsalt üle) ja ta on enamasti kõike lugenud ka. Sellegipärast on kuidagi ebamugav öelda, et see raamat mulle ikkagi ei meeldinud. Ilmselt on ikka väga suur osa formaadis – Minu… sari on kuidagi ajakirjanduslik ja ilmselt kuskil ajalehesabas ilmudes jätaks parema mulje ja täidaks eesmärki. Teiseks aga: minu arust võiks olla sihtrühmaks need, kes on ise käinud Nice’s, Türgis, Brasiilias, Singapuris, Indoneesias, Mauritiusel, Kuubas ja Kreekas – saavad tunda äratundmisrõõmu. (Portugali jätsin loetelust välja, sest Portugalist oli kirjutatud kuidagi positiivseid asju ka vahele – nagu tavalises reisikirjas). Minusugusele jätab pigem mulje, et reisimine on üks igavene piin, aga me teeme seda ikkagi. Raamatu tagamõte ju ongi tuua välja kaadri taha jäänud juhtumised, aga kui Portugal siit välja arvata, siis kogumulje jääb ju tõesti suhteliselt piinav. Kuigi on humoorikalt kirja pandud. Minul endal tekib mu isiksusest lähtuvalt muidugi ka mõte, et milleks üldse nii palju ja nii kaugele reisida (noh, sedasi keskkonnale mõeldes – milline koormus on turism). Seega võiks soovitada inimestele, kes on neis kohtades käinud või kes kavatsevad sinna just reisida – teavad, milleks end valmis panna.

Lingid:

• Blogistaja: “Mulle tundub, et raamatut võiks lugeda mitte ainult soojamaareisile ihkajad, vaid ka need, kes imetlevad ülilobedat-kobedat kirjutamisstiili. Nimetan selle kirjutamisstiili, mitteametlikult muidugi, erudeeritud lustaka sõbranna stiiliks. Sinuga räägib justkui pikaaegne sõber, aga ilma slängimerre uppumata.”
• Kuku raadios järjejutuna.
• Õhtulehe podcast, intervjuu autoriga.
• EdaAde: “Mõnus meelelahutuslik lugemine, kus leidub ka kasulikke nõuandeid. Näiteks mina küll kuulnud pole, et Kuubas on WC-paberiga kehvad lood.”
• Eveliisi eluviis (tasuline).

18. Mihkel Raud “Ühes väikses Eesti linnas”

Ma ei tea, mitu kuud ma seda raamatut raamatukogu järjekorras ootasin (minu meelest juba möödunud aastast peale). Mihkel Raua raamatutega on nii, et kas jaksad või ei jaksa. Ma olen tegelikult peaaegu kõik tema raamatud läbi lugenud ja jaksanud (viimase pooleldi/täielikult eneseabiraamatu, “Võtku homme mind või saatan”, panin kõrvale, sest polnud paras hetk ega tuju). See siin on veidi rohkem “Musta pori näkku” formaati – räägib ta enda elust muusikuna ja muusikasaadete tegijana. Ja see on mulle (jälle) sümpaatne kuidagi. Minu arvates on ta kenasti oma niši leidnud ja sellise perekonna varjust on üldse raske välja tulla – aga minu arust ka temast nõrgub nende dünastia andekust.

Tema jutustamisstiil on muidugi pigem vaimutsev ja lihtne – ma mäletan, et viimase pooleli jäänud raamatu puhul mulle see ei sobinud. Siin aga – las olla. Mulle meeldib tema enesekriitilisus (mis teinekord mängib muidugi talle endale vastu). Mingis mõttes võtab ka “Musta pori näkku” üles ta kujunemisloo, kuhu kuuluvad erinevad bändid ja esinemised (kui palju kordub, ei oska öelda, sest ega ma sisuliselt ju kuigi palju ei mäleta). Siin toob ta aga ära märgilised sündmused või laulud/lood, mis on mingis mõttes olnud pöördelise tähtsusega. Kasvõi seesama pealkiri (“Ühes väikses Eesti linnas”), mis mingis mõttes raamib tema kujunemise lugu. (Kuna aga elu ju läbi ei saa, lisandub lõppu veel muusikaprojekt ja selle kohta soovitan Youtube’is üles laetud filmi “Kuu kulgeb Haapsalus”).

Ma arvan, et tema kuvand on kujunenud põhiliselt Superstaari saate žüriist (kus ta mängib vastikut vanameest) ja ka Seitsmest vaprast. Ta ise ka ütleb (vist siin filmis), et on inimesi, kes ei saa teinekord aru, miks tema nt Superstaari žüriis peaks olema – teised on ju ometi ise ka muusikud! Aga vaatad seda filmi, kui nad vanad lood taaselustavad ja uue helipildi annavad ja pead tunnistama, et vaata – tal on hea lauluhääl. Vägagi arvestatav muusika (iseasi, milline on iga inimese muusikaline maitse. Olen täna Youtube’ist üsna palju järele vaadanud ja “Rain” videot vaadates elustus lausa mälestus, kuidas me 1991. aastal Rock Summeril ühel päeval lauluväljakule jõudsime. (Miks nii vara? Programmist ei leia…) Vihma sadas ja Merry Christmas, Mr Lawrence oli laval. Kiirustasime kohale. Ja vihm jäi järele! “Oh Lord, please stop that rain”. Lõigud sellest kontserdist on ka videos olemas. Otsisin vanade annaalide vahelt ja leidsin, et programmilehes on kirjas “Mary Christmas, Mr Lawrence”!!!!!).

Üldiselt meeldib mulle ka tema avatus ja see, kuidas ta erinevaid muusikuid kiidab. Kui ta on kellegi vastu kriitiline, siis see nii väga välja ei tule – v.a. kui ta ennast maha teeb. Mulle istuvad isegi need absoluudid, mida ta alatihti kasutab (stiilis “parim laulja, kes on eales Superstaari uksest sisse astunud” või muus osas “parim”. Mustas poris oli minu mäletamist mööda midagi Ivo Linna kohta. Jällegi soovitan vaadata videot allpool – siin on mitu asja, mis ka raamatus.).

Saan aru, et ma ei oska sellest kirjutada. Seega pigem lõpetan. Ikkagi soovitan – aga ette teades, millega on tegu – siin on peale Mihkli enda kujunemisloo ju tegelikult üsna palju ka ajastust. Muusikaelu arenemisest 80ndatest praeguseni.

Lingid:

• ERR.

17. Ana Blandiana “Minevikuplaanid” (LR nr 10, 1989)

Enda üllatuseks leidsin, et Ana Blandiana on ka eesti keeles. Tema mahukast loomingust muidugi vaid väike LR vihik, mis ajastutruult kokku surudes on kokku vaid 32-leheküljeline raamat. Sellegipoolest on mul hea meel, et Riina Jesmin on selle tõlkinud ja ilmselt osalt ajastu tõttu on see ka LR-is välja antud. Esiteks on Ana Blandiana (see on ta kirjanikunimi) rumeenia kirjanik, kes kirjutab valusal teemal Rumeenia ajaloos, teiseks on ta pärit Timișoarast, kust sai Rumeenia revolutsioon toona alguse. Ses suhtes eriti kiire reaktsioon (ja kui ma järele mõtlen – revolutsioon algas 1989. aasta detsembris… seega pigem prohvetlik väljaanne).

Ma ei ole rumeenia kirjandust õieti lugenud (ilmselt üks Mircea Eliade LR 1996. aastal…), olen ühte proovinud (liiga palju sisevihjeid inimestele ja sündmustele, millest meie midagi ei tea ja lõpuks ei jaksanud enam järge pidada. Ilmselt ka suvi mõjutas, kuna suvel ma ei suuda eriti lugeda, kui on kogu aeg valge). Ana Blandiana jäi mulle silma juba eelmisel aastal, kui sõda algas – siis luges ta ette Svetlana Aleksejevitši rahupalve. Raamatu tellisin sellepärast, et sattusin eile vaatama veidi (kõike ei jõudnud) intervjuud temaga (TVR Cultural). Ei tohiks unustada, et Ana Blandiana on selle raamatu kirjutanud veel enne Ceausescu surma ja revolutsiooni.

See lugu räägib 1950ndate küüditamisest Bărăgani steppi. (“It was used as a depot for mass deportations by the Communist authorities during the 1950s. About 40,000 political prisoners, including Banat Swabians, were relocated here from the west of the country.”) Teema, millest saaks ilmselt palju dokumentaalselt ja ajalooliselt kirjutada. Ana Blandiana viis kirjutada oli aga täiesti omanäoline. Kõik oli edasi antud tugevalt läbi mälu ja jutustamise teema, unenäoliselt:

Loen üle, mis olen seni kirja pannud, ja mind valdab kohutav väsimus. Küsin endalt, on see tõesti Baraganis juhtunu rekonstruktsioon või – olles vaid jutustuse ümberjutustus – läbi mitme prisma murtud ja peaaegu tundmatuseni muudetud tõe pelk – kui erinev tegelikkusest? – peegeldus. Kui esmajutustaja oma nostalgilises teadvuses tegi elutõest esimese deformeeriva valiku, mida veelgi pisut moonutas tema kõneosavus; kui sellest sõelus minu mälestusteks saanud lapsepõlveviirastustest ähmastatud mõistmisvõime omakorda välja midagi, ja seda moonutas omakorda minu kõneosavus, nii nagu viltune ekraan moonutab sellele projitseeritud pilte; kui kõik need sugestiooni ja intuitsiooni, peegeldumise ja hajumise loomulikud fenomenid tekkisid – ja teisiti ei võinud ollagi – , mis jäi siis järele tolle igavikku haihtunud maailma sündmuste algkujust? (lk. 31, tõlk. Riina Jesmin).

Huvitav ongi lugeda, kuidas tegelikust traumaatilisest sündmusest saab muinasjutt. Mälu või mäletamine, mis meid hukatusse saadab või vastupidi, päästab. Siin on pigem juttu, kuidas endise elu ja välise maailma unustamine aitas üle elada aastad stepis. Mingil hetkel üsna alguses guugeldasingi juba seda steppi, et olla veendunud – ei, see pole väljamõeldud üldistuslugu, vaid on ilmselt juhtunud. Teisalt ongi kõike kujutatud läbi muistendi või legendi – ilmselt ainus viis ka hiljem mäletades, mis aitas inimestel ellu jääda. Millest tekkis lausa nostalgia. Seda raamatut võib täiesti kindlalt lugedagi samuti kui abstraktsiooni, ilma et stepile üldse oleks geograafiline asukoht antud. Miniatuurse ühiskonna tekkimise lugu, omamoodi “Kärbeste jumal” muinasjutulises maailmas.

Mul ei ole aega rohkem kirjutada, aga ma leian, et seda raamatut saaks selle lühiduse tõttu väga hästi võtta arutada ka koolis küüditamise lugusid puudutades: mälu teema. Kindlasti on meie kultuuriruumi küüditamislugudeski neid helgeid lugusid – asju, mis aitasid inimestel elada.

Ahjaa, pealkiri meeldib mulle ka. Just tõlge. “Proiecte de trecut” on leidnud huvitava tähendusväljaga vaste. Majakese ja elu ülesehitustööd stepis võiks ju võrrelda hoogtööga, tulevikuplaanide ja helge tulevikuga. Nüüd aga on kogu see lugu jäänud minevikku ja looritatud teatud nostalgiagagi. Rääkides sisuliselt koledatest asjadest muinasjutuliselt, viidatakse propagandale helgest tulevikust, millel on negatiivne konnotatsioon. Kuidagi risti-rästi vastupidiseid tähendusvälju täis.

• Rumeenia bukahooliku blogis.

16. Tadhg Mac Dhonnagáin “Proua Lazare”

See raamat jäi silma ajalehes (või Varraku raamatuklubi reklaamlehes) ja otsustasin end raamatukogus järjekorda panna. Üsna suur oli mu imestus, kui raamat suht kohe tuligi (tavaliselt on mure, et esialgu on kõik uued mind huvitavad raamatud ilmatu aeg puudu, siis töötluses ja lähevad lõpuks meelest tellida). Kokkuvõte kõlas nii:

Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere.

Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.

Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.

Lugu läheb käima üsna kiiresti ja kergelt. Sisuliselt liigutakse kolmes-neljas ajas: 1930ndad-1944 Iirimaal, 1995, 2006 Prantsusmaal ja 2010ndad Brüsselis. Kuna lugu on lahti läinud Galway lahel Paraicu surnukeha lükkamisega üle paadi parda, on ka see sündmus algusest peale teada. Lugeja saab üsna ruttu ka aru, et Levana vanaema Hana on see iiri tüdruk Muraed, iseasi on, kuidas ja kas see ka teistele raamatus ilmsiks tuleb. Algus tundubki üsna konarlik ja lihtsapoolne. Levana on Brüsselis tööl, vanaema on endiselt Prantsusmaal, satub haiglasse, siis võetakse üks hooldaja, pärast teine, lõpuks toovad nad vanaema enda lähedale hooldekodusse. Vahele räägitakse, kuidas 7-aastase Levana ema sureb ja tüdruk jääb vanavanemate kasvatada. Ema on aga jõudu leidnud oma juudi päritolust, mis pidada voolama naisliini pidi, käib sünagoogis, soovib, et ka Levana kasvatataks üles juudi traditsiooni vaimus. Ahjaa, vanaema on end nimetanud Eestist pärit ja holokausti üle elanud juudiks, kes ei taha mingi hinna eest oma minevikust rääkida, liiga traumaatiline. Vanaisa Samuel on aga päriselt juut, teab ka Hana/Muraedi tausta.

Vahepeal saab lugeda Muraedi perekonnast, õest Bidist, üksikisast, kes kasvatab kolme last. Kolmas laps on poolearuline Paraic, kes on Muraedi kaksikvend ja kelle eest ainult Muraed oskab kõige paremini hoolitseda. Rahvaluule kogumine sealt piirkonnast – Arani saarelt Iirimaa lääneranniku lähedalt. Muraedi isa leivanumber on ballaad kogu Iiri ajaloost, aga tal ei tule selle esitamine algusest lõpuni kunagi välja, kui on kuulajaid ja närvipinge. Seevastu jääb Muraedile see ballaad ajapikku meelde, samuti lühikesed lood, muistendid, rahvapärimus. Kuna koolis käib rahvaluule koguja ja palub koolilastel oma lugusid üles kirjutada, saab Muraed (pärast mõningasi takistusi ülikatoliiklikus koolis) siiski järje peale ja saadab koolivihikutes üsna palju materjali. Ta armastab oma kodusaart, isa lugusid, isegi poolearulist venda Paraicut, keda õde tahaks hooldekodusse viia, aga tema mitte (käib hoopis palverännakul, aga kirikuõpetaja ütleb talle ka, et teinekord tuleb aru saada, milleks miski ime on, igal asjal on oma aeg ja mõte. Palverännakult tagasi jõudes leiavad nad aga eest isa matusetalituse).

Ilmselt tuleb mainida ka Levana elukaaslast Armandi, kes on helikunstnik. Ta saab Levana vanaemaga väga hästi läbi ja nõuab, et saaks vaheldumisi Levanaga vanaema vaatamas käia. Ta lindistab vanaema, talle meeldib vanaema aktsent. Kord avastab ta ühest kõnest ühe tundmatu linnu nime – Levana hakkab EL tõlkijate kaudu tuvastama, mis linnuga on tegu. Tegelikult viiakse ta kokku eesti keele tõlkijaga, aga tema kuulab ja ütleb, et aktsent on võõras ja eestikeelne sõna see pole. Tegelikult selgub siis, et iiri tõlkija Gearailt on ainus, kes sõna ära tunneb. Tegemist on rahvaluuleteadlasega, kes on saanud magistrikraadi iiri keeles ja kultuuris (noh, midagi sinnapoole, ei viitsi üles otsida) ja kes on täiesti kindel, et saab edasi ka doktorantuuri, kuid siis selgub, et eelistatakse hoopis teisi, “kaasaegsemaid” projekte mingite missivalimiste etnoloogiast jms. Seetõttu taotleb ta eurotõlgi kohta ja saabki Brüsselisse tööle – hea palk, aga niru ja igav töö (oma kutsumusega võrreldes). Üks tsitaat ka, lihtsalt nii tabav 🙂

Sel päeval, kui talle saabus e-posti teel helifail, oli Gearailt ametis dokumendiga, mis kandis salapärast pealkirja “Mõjuhinnang: ülevaade algatuse prognoositavast mõjust ja ettevalmistusperioodi võimalikest lahendustest”. Gearailt oleks tahtnud tuua kuuldavale karje, mis kostab Iirimaa läänerannikuni. (lk 77, iiri keelest tõlkinud Indrek Õis).

Igatahes lõppkokkuvõtteks – nagu võib arvata – hakkab Hana/Muraedi mälu üha tuhmuma nagu dementsusega ikka. Ajad segunevad. Ta hakkab üha rohkem rääkima seda keelt, millest mitte keegi aru ei saa. Ja lõpuks annab Levana Gearailtile loa seda kõike tõlkida. (See oli päris põnevalt edasi antud – Hana vaatenurk, mis üha enam lapsepõlvetegelaste sekka vajub).

See kõik oli ikkagi sisukokkuvõte. Ja raamatut lugema hakates tundus, et umbes niimoodi lihtsaplaaniliseks ja aegade vahel liikumiseks see jääbki. Ent tegelikult hakkas välja kooruma üsna mitu erinevat joont. Võiksin välja tuua kaks tähtsamat (minu arust).

Esiteks kutsumus vs kohustus, sisu vs see, mille eest elatist antakse. See teema tuli kõige tugevamalt välja loomulikult Gearailtiga (ka ta naine oli samas teemas sees, kuidagi laulu läbi, kui ma õigesti mäletan). Just see loetelu teemadest, mida rahastatakse ja mida toetatakse selmet anda rahastust vanade rahvapärimuste uurimisele. See pidev “olgem moodsad, mis ikka neid vanu igavaid teemasid!” Ja siis satud oma keeleoskusega tõlkima tõesti kõige igavamat jura (no ilmselt kõik seda siiski igavaks ei pea, selleski olen üsna kindel, aga eeltoodud tsitaat oli minu arvates ikkagi üsna tabav).

Teine samasugune oli Armand, kelle idee ei saanud rahastust ega näitusele valituks. Jälle kontrastiks uuema kunsti kirjeldused. Armand läks muidugi kuhugi “tootvale tööle” (ei leia hetkel raamatust ja mälu pole – aga umbes noodikogu transaks või midagi sinnapoole. Füüsiline töö muusika kõrval), aga see Hana teema tõi nii tema kui Gearalti (ja tolle naise) millegi juurde, mis oli neile hingelähedane.

Teiseks juured, ema liin, usk. Muraedi ema on taevas, Muraed palvetab sellepärast sageli igaks juhuks ka ema poole. Ja neitsi Maarja poole. Naised, naisliin, on see, mis talle tuge annab, mis pakub selgroo usus. Isa poolt muidugi kõik rahvalood, pärimus, kohapärimus. Tundub, et see kõik on see, kes on tema – erinevalt oma õest, kes kibeleb Ameerikasse tädi juurte, kus on raha ja mehi jalaga segada. Ja ometi peab Muraed lahkuma kodust, võtma metrooplahvatuses (millesse sattusid ka nemad Samueliga) elu kaotanud Eesti juuditari identiteedi, et edasi elada. Sinna juurde ta tütar, kes läheb juudi traditsioonide ja sünagoogis käimisega süvitsi – toetudes samuti teadmisele, et seda antakse edasi ema liini pidi.

Lisaks taustal juuditeema – teema, millest kõik rohkem aru saavad. Seda on kergem mõista, et Hana ei soovi oma minevikust rääkida, kuna see on traumaatiline. See, et kogu selle trauma taga on hoopis Iirimaa, ei tea keegi. Keegi ei saaks arugi. (“Iiri masendus”, nagu ma seda ikka nimetan). Ta on kõige katoliiklikumast kodust ja taustast pärit – ometi sunnitakse talle ta oma hädavale tõttu peale elu juudina (oma juudist mehe kõrval, keda ta siiski väga armastab ja vastupidi ka).

Ja mida me lugejana siis võiksime sellest kõigest järeldada? Kui tähtsad siis on meie juured, keeled, pärimus, paik, kust tuleme, kutsumus, see, kuhu kuulub süda? Kas vastandame selle kõigele pealiskaudsele, mis püünele tungib? Kes teab. Igaühele oma.

Igatahes tunnen, et väga hea mõte oli see raamat eesti keelde tõlkida – ühest väiksemast keelest teise. Kõik need teemad on meiegi jaoks olulised. Pealegi räägitakse siin ju palju Eestist – mis juhtus juutidega Eestis, Levana külastab isegi Google’i tänavavaatega Turu tänavat Tartus – kohta, kus vanasti oli sünagoog ja kus nüüd on kortermajad, mille vastas on veekeskus.

Jumal küll ja kui keerulised olid need iiri nimed!!! Taga on veel vana kombe kohaselt isegi hääldused – vaata ja imesta. Kui raamatuid loed ja ei tea, kuidas hääldatakse, võid hääldada rahus kuidagi oma peas. Siin on sellised nimed, et peas hakkab ka halb – ei saa aru. Võtkem näiteks küla Arani saarel: Cill Mhuirbhigh, loe: kil võivre!!!!! Õpetaja Ní Bhrosnacháin, loe: ni vrosnahhanj. Või Mureadi (loe mureed) isa Tadhg Ó Dioráin, loe: taig o diraanj. (Ega autori enda nimi, Tadhg Mac Dhonnagáin (loe: taig mak gunnagaanj) pole lihtsam…

Ja kas vastab tõele – et tegu olla esimese iiri keelest eesti keelde tõlgitud raamatuga? Mina ei tea.

Ahjaa. Ja väga filmilik raamat on muidugi. Seega ma ei imestaks, kui kunagi tuleks sellest ka film. (Või on juba?)

15. Nina Wähä “Babetta”

Järjekordne raamat, mille haarasin Rootsist (enam ei mäletagi, kas mõned nädalad tagasi või suvel). Ootused olid suured, olin kvaliteedis kindel. Ja pean ütlema, et … kas üldse suuremat pettumust saab kogeda? Piinav lugemine. Keegi kirjutas Goodreadsis, et tekib tunne, et välja on antud tegelikult 18-aastasena kirjutatud raamatu käsikiri… ja tõepoolest, “Testamendi” autorit ma ei tunne siin kuskilt ära. Esiteks on tunne, et ta on otsustanud kirjutada naisteemal filmimaailmas. Ehk siis põhimõtteliselt #metoo. Nii. Aga kui tahta sellest kirjutada, siis poleks ju vaja teha puust ja punaseks, jätmata lugejale endale mingit ruumi aimamiseks. Ametlik kokkuvõte on selline:

En het sommar. En plötslig mistral. Vad är egentligen vänskap? Och vad är egentligen sant?

Katja och Lou är bästa vänner. De möttes på teaterlinjen på Södra Latin, och medan Katja numera jobbar på ett ekologiskt kafé så har Lou blivit filmstjärna efter succén med storfilmen Babetta. En dag får Katja frågan om hon vill komma och tillbringa sommaren i ett sydfranskt chateau tillsammans med sin bästa vän. Hon blir inbjuden till ett slott, i vilket Lou bor tillsammans med en fransk filmlegend.

Trots att det är en värld som för Katja mer liknar fantasi än verklighet så återgår de till sin gamla relation där de delar allt, nästan som två syskon. Eller som två sidor av en och samma spegel? Snart dras nätet åt kring dem. Den ena märkvärdiga händelsen efter den andra uppdagas och sanning blir allt svårare att skilja från lögn – och kanske är deras vänskap till sist den sista pusselbiten i ett bisarrt och skrämmande skådespel?

Minategelane Katja on järeleandlik, sõber, kes teeb Lou eest kõik. Tema perspektiiv räägibki ka Lou’st kui imetoredast sõbrast, kuigi reaalsed sündmused ja käitumine, mida ta kirjeldab, maalivad lugejale teise pildi. Siis 70-le lähenev endine suur filmimees, kelle juures chateau‘sse Katja Lou’le külla kutsutakse. No ja mida see 70ne ikka muud teha oskab, kui suht esimesel õhtul Katjale oma riist suhu lükata. Ühel peol sõrmi sisse toppida. Ja lõpuks basseini ääres diivanil keppida.

Lou aga on löönud läbi Babetta filmiga ja pidevalt antakse mõista, kui oluline on rollide saamisel hoopis muu kui tõlgendusoskus või ausus. Mingeid asju lihtsalt tehakse filmimaailmas, lepi sellega, kullake. Ja kuigi Lou’d pidevalt ülistatakse, saab lugeja ka rohkem kui vaja viiteid selle kohta, kuidas too on anoreksia äärel, joob oma smuutisid, käib iluprotseduuridel, tegeleb joogaga – elab lihtsalt nukukese elu nagu…

Katja aga on taotlenud doktorantuuri, teemaks sooküsimused filmides. Lõpuks tuleb teade, et ta on vastu võetud. Muidu kügeleb ta seal chateau‘s niisama, imetleb oma sõbrannat, kinnitab endale, et nüüd on ise inimene ja nad pole enam nii lahutamatud kui gümnaasiumi ajal. Aga järjepanu püüab autor jätta mulje, et nad on üks – nad sulanduvad ühte, kannavad teineteise riideid, näevad end peeglis, on ise kui peegelpildid, jagavad meest, jne. No mis muud.

Peatükid vahelduvad “Babetta” filmi sisu kirjeldamisega. Mh mainib Lou mingil hetkel, et tema elu ongi üks Babetta film…

Ja siis ühel päeval saab Renaud (vanamees) insuldi, viibib nädalaid haiglas ja tuuakse natuke puuviljana koju. Lou otsustab lahkuda (sest teenija on ta läbi sõimanud, et tal pole mingit õigust seal olla), Katja samuti. Kumbki omas suunas.

Ja siis viimane peatükk, “Director’s Cut”. Lõpp räägitakse teisiti üle. Tekib tunne, et tegu on hoopis teise raamatuga – mitte sellega, mis venis nagu tatt ja kus oli kõik puust ja punaseks, vaid kus päriselt on mitu erinevat paralleelset võimalust. Ja ikkagi kuidagi selline 18-aastaste vaade ja lahendus. Ma ei suhestu selle raamatuga ikka üldse mitte ja minu soe soovitus on jättagi lugemata, sest sellega säästab aega ega pea seda teada saama the hard way.

• Intervjuu Aftonbladetis.
• GöteborgsPostenis kirjutab ka Mikaela Blomqvist: “Förhållanden gestaltas inte, utan hamras in. Om filmen ”Babetta” upprepas gång på gång att den är ”ikonisk”. Irriterar gör också en del till synes helt oavsiktliga upprepningar, där något som redan har beskrivits återkommer nästan ordagrant efter femtio sidor, och då på ett sätt som att det aldrig hade nämnts förut. Sammantaget ger det ett slarvigt intryck, som om varken Nina Wähä eller någon redaktör har brytt sig om att läsa boken. Bristen på ekonomi i berättandet leder också till att romanen aldrig fördjupas. Den konflikt som etableras på dess första sidor förblir densamma boken ut. Lou blir aldrig mer än en skiss av någon som är perfekt; Katja kommer aldrig till någon egentlig insikt om det bisarra i sitt eget beteende. Som för att understryka det ofärdiga i den egna berättelsen har Nina Wähä gett romanen två slut, där det andra kallas ”Director’s cut”. Självklart går de åt två helt olika håll.” Paraku vägagi nõus.
• Sinziana Ravini kirjutab Aftonbladetis: “När Wähä börjar väva in beskrivningar av den film som gjorde Lou världskänd, ”Babetta”, om en liten pigas förälskelse i en ungersk greve i början på 1800-talet, börjar jag bli irriterad. Wäha punkterar gång på gång den sliskiga miljön med reflektioner över kvinnors plats i filmhistorien och männens ständiga herravälde då och i dag. Trots att jag håller med om det mesta känner jag mig smått allergisk mot moral-estetiska programförklaringar som släpar männen till galgbacken.”
• Anna Tullberg Sveriges Radio.
• Matilda Olson, Kult.
• Anders Kapp, Kapprakt.
• Agri Ismaïl, Expressen: “Wähäs skildring av metoo-eran är komplex och mångfacetterad, men får mig även att grubbla kring romanens tidslinje: om romanen äger rum sommaren 2018, och Lou och Katja då är 34 år gamla, så är de födda 1984 och ”Babetta” bör därför ha spelats in 2003. Hur kan då filmen ”hänt parallellt” med filmrörelsen Dogme 95? Hur kan Katja hävda att ”alla i vår generation minns var och hur” de såg ”Pulp fiction”, när hon bör ha varit 10 år när den släpptes? Jag är visserligen väldigt dålig på matematik, men jag får inte ihop det.”
• Aurora Holm, Tove. “Romanen beskrivs av förlaget som en “hyllning till filmkonsten” och av Wähä själv som “50 % cineastporr, 50 % metoo-roman”.” Muidu kiidab erinevalt minust.
• Annika Wall armastab ka seda raamatut: “Jag älskar det Nina Wähä gör i ”Babetta”. Jag hänförs av den är både magnifik och storslagen, samtidigt som den är andlöst klaustrofobisk. Jag älskar att Nina Wähä tar filmens möjligheter till estetik in i romanformen. Jag älskar hur Nina Wähä kontrollerar sina romanfigurer som marionetter in till minsta filmruta. Jag älskar romanens båda slut. Mina superlativer räcker faktiskt inte till för att beskriva hur fulländad ”Babetta” är som roman och konstruktion. Nina Wähä är helt enkelt ett geni!”
• Jonna Fries i SvD (maksumüür)
• DN maksumüüri taga: “Nina Wähä har ett lustfyllt driv i berättandet men saknar komplexitet”.

14. David Levithan “Armastuse sõnaraamat”

Sellest raamatust lugesin GoodReadsist Mae Lenderilt ja tellisin. Üllatusin, et see on ilmunud juba 2011 – sain kohe kätte. Mulle tundub sellest kirjutamine keeruline. Tavaliselt kasutan vist sellise elamuse kirjeldamiseks sõna “hõrk”. Kui ma selle raamat raamatukogust kätte sain ja nägin, et tegu on sõnaraamatuga, kus pea igal leheküljel algab väga lühike, lühike või veidi pikem lõik, pealkirjaks sõna A-W (inglise keeles kõigepealt, siis eesti keeles, ainuvõimalik lahendus), hakkasin kahtlema. Kas ikka viitsin. Ja üllatusin – eelkõige seetõttu, et tegelikult on siin siiski kirjas ühe armastuse lugu. Kas see on kronoloogiline? Üldse mitte! Ometi loed ühe armastuse lugu (eks meid on lugejana harjutanud kõik need teosed, kus erinevad ajad jooksevad paralleelselt), aga tundelugu. Jutustaja on mees, tegemist on mingis mõttes päevikuga: kuidas mees tunneb erinevatel ajahetkedel erinevate asjade peale. Seega ei loe eraldiseisvaid mõtteid erinevate sõnade kohta, vaid siiski (nagu juba öeldud) ÜHE ARMASTUSE LUGU kohtumisest kuni…. naise truudusemurdmiseni (sest minu mäletamist mööda ei tulnud otseselt välja, et nad on lahku kolinud). Ajaliselt siiski segamini.

Nüüd loen uuesti Mae kirjutatut ja … APPI. Tema kirjutab: “Sõna(seletuse)d ei ole kronoloogiliselt, ka mehe ja naise “hääled” läksid mu peas vahepeal segamini, ent suurem osa ajast polnudki sel tähtsust. Ja isegi sel moel lugedes jooksis lugu lõpuks kokku. Järgmisel korral lugedes (jah, tuleb kunagi ka teine ring) pööran ilmselt sellele rohkem tähelepanu. /Selline aeglane ja naudinguga lugemine.”

Kas hakkan uuesti lugema? Kas siin on mõlema kirjeldused? Mina lugesin ainult mehe hääle sealt välja… Äkki on tõesti võimalik lugeda seda kummagi poole kirjeldusena, äkki ei murdnud truudustki naine? Ma ilmselt jätan selle enda pähe siiski kui ainult mehe kirjutatu. Ametlik kokkuvõte toetab pigem minu lugemiskogemust:

„Armastuse sõnaraamat“ on ühe paari lugu. Jutustaja on vaiksema loomuga kirjanik, tema kallim aga iga seltskonna hing. Ühel oli õnnelik lapsepõlv, teisel mitte. Elu ju koosnebki paljudest sellistest väikestest vastandustest, mis nii argistel kui ka erilisematel hetkedel tunda annavad ja meid üksteisest eemale kisuvad. Sealsamas on aga ka hulk kokkulangevusi, mis lihtsalt peavad midagi tähendama ja eriliselt siduma! David Levithan esitab ühe suhte loo tabavalt lühikeste piltidena, mis moodustavad järjest lugedes nauditavalt visandliku romaani, ent pääsevad mõjule ka läbisegi. Ilmselt on asi selles, et peategelased käivad läbi enamikule tuttavad armastuse etapid. Ent alati ei ole kõik vaid öö, arm, kirg, lähedus, lootus, helgus. Vahel sa lihtsalt ei jaksa enam ja tundub, et üksi edasi minna oleks õigem. Aga siiski… Oled sa valmis kõigest sellest loobuma?

Ahjaa. Oluline oleks ära märkida, et tõlkis Eia Uus. Siin on tõlkijal kuidagi eriti oluline roll.

• Palamuse raamatukogu postituses on ka tsitaate.
• Ka tekstivõlur suudab visuaaliga hästi edasi anda raamatu olemust.

13. Ninni Schulman “Flickebarn nr 291”

Kes seda raamatut kuskil tutvustavad, teevad seda kiidusõnadega. Vaatan ka GoodReadsi hinnanguid – sellel raamatul on näiteks kõrgem hinnang kui (ta eksmehe venna) Schulmani “Malma jaamal“. Kui keegi need raamatud bravuurselt kokku võtaks, siis on mõlema puhul ju tegemist n-ö “minevikus sonkimisega, kus on midagi viltu, mis põhjustab mingit jama tänapäeval”. Alex Schulmani puhul meeldis mulle, et siin oli kõik läbi komponeeritud (arvan, et kiirel ühekordsel lugemisel ei jääkski kõik silma, võib-olla hoopis läheks segi), siin aga oli tunne, et on lihtsalt hakatud kirjutama. Minevikuaeg on tänapäevase ajaga segi (see on pigem reegel kui erand tänapäeval, eksole), aga peaaegu iga peatüki alguses pead veidi mõtlema, millises ajas siis hetkel viibitakse. Kaasajal liigutakse lahutusest “paranemiseni”, uue suhte ja bonusfamilj’ini. Ja pikk lõik isa surmast. Selle kõige vahele kohtumised psühholoogi (või psühhiaatriga). Lapsepõlv võetakse läbi sünnist saadik esimeste armastussuheteni ja kohtumiseni oma esimese mehe, laste isaga (Niklas Schulmaniga). Abiks on ka haiguslood, mille ta haiglast välja tellib – sündides oli tal raskekujuline skolioos (tegelikult tohutult palju füüsilisi läbielamisi haiglates, kuigi ta tundis pidevalt siiski vanemate armastust – kes paraku ei saanud haiglas elada).

Minu maitse jaoks jäigi liiga juhuslik mulje. Imelik “arvustada” midagi, mis on kellegi isiklik päevik, sisemised hirmud, eneseareng. Vahest aitab kedagi, kellel sarnased läbielamised ja kes jõuab seetõttu samuti arusaamale, miks tal tekib tohutu masendus, kui keegi ta maha jätab. (Kas natuke siiski kõikidel ei teki?)

Ida Therén kirjutab SvD-s: “Schulman, känd för sin populära serie med Hagforsdeckare, tar nu steget ut för att berätta sin egen historia. Där beskriver hon traumat av att växa upp som en siffra i patientregistret medan sjukvårdspersonalen kommer och går, mäter och fotar. Som barn har hon svår skolios och läkarna trodde hon skulle dö innan hon började skolan. Hon placeras i en metallställning och i en gipsvagga för att räta ut ryggen, och växer upp till att bli 144 centimeter lång, medan de andra i familjen och i omgivningen är betydligt längre.”

12. Hédi Fried “Skärvor av ett liv. Vägen till och från Auschwitz”

Selle raamatugi ostsin 27. jaanuaril, holokausti mälestuspäeval, Rootsist. Hédi Fried oli Rootsis tuntud – ta elas holokausti üle ja pani need mälestused kirja 80ndatel. Toona leiti Rootsis, et see teema pole aktuaalne, seega esiti tõlgiti inglise keelde ja anti Inglismaal välja. Alles 90ndatel Rootsis – sest siis hakkas neonatsism hoogu koguma. Ja viimased aastakümned on Hédi Fried muudkui rääkinud ja rääkinud – tema missioon oli, et inimesed ei unustaks; see ei tohi korduda. Ometi märkis ta, et retoorika on nii tuttav juba tema noorusest (vaen rahvuste ja ka rassi baasil). Seda tähtsam oli sel teemal rääkida.

Möödunud aastal ta suri. Mina ei olnud ta raamatuid lugenud. Selles üllatas mind kohe teadmine, et ta on pärit väikesest (tänapäeva) Rumeenia linnast Sighetist ja juba tema nooruses olid lood seal segased. Pool linnaelanikest olid juudid, kes eelistasid endist Ungari võimu. Hédi ise oli juba rumeenia lastega ühes koolis käinud ja temale meeldisid nemadki. Kui algas sõda ja ungarlased jälle sisse marssisid, võeti neid isegi elevusega vastu. Juutidega juhtuvast oldi kuuldud, aga keegi ju ei suutnud õieti uskuda. Lisaks leiti, et ungarlased on sõbrad ega laseks sel juhtuda. Siis aga võttis Saksamaa Ungari. Inimesed aeti kodudest välja linnaserva getosse. Mõni aeg hiljem sealt Auschwitzi. Esmalt eraldati mehed ja naised. Siis noored ja vanad. See vaatepilt, kuidas nutetud silmadega mitte kuigi vana, aga väga muserdunud (ja sellepärast vanema väljanägemisega) ema viiakse teises suunas. Ja gaasihais, suitsevad korstnad… Kuidas nooremad lapsed usuvad, et emad tuuakse autoga järele, sest nad on vanemad. Aga Hédi, kes on selleks ajaks juba lõpetanud ka õpetajate seminari, saab aru. Ei taha nooremate lootust kustutada. Ent nutab ja nutab, kuniks pisarad saavad otsa. Kuna nad viidi alles 1944. aasta aprillis, oli nende vangistus “kõigest” ligi aastane – Auschwitzist said välja Hamburgi erinevatesse töö- ja vangilaagritesse, kus oli ka teisi sõjavange, aga vaid neid koheldi kõige kehvemini. Samas said teised sõjavangid (eriti prantslased) neid aidata, saates pakke ja uudiseid. (Kusjuures ta kirjeldab, kuidas nad käisid sõjapurustustes Hamburgi koristamas, õhukesed riided, jalanõud räbalas, külm talv – sakslased käivad mööda ja näevad, aga öeldakse siiski “me ei teadnud”.) Lõpuks Bergen-Belsen. Ja vabastamine. Ka see pole lihtne – Briti sõdurid annavad päevi nälginud vangidele oma rasvaseid konserve ja sööki ja keegi ei tea, et tegelikult ei tohi sellisest söögist alustada. Hédi päästab vaid see, et ta läheb teistest laagritest isa otsima (sest vahepeal on tekkinud lootus, et ehk tema elas üle – asjata). Ja sööb kuskilt pakutud peeti ja veel mingeid kergemaid asju. Paljud surevad siis düsenteeriasse ja tüüfusesse. Mingi aja elavad nad endistes sõdurite majades, kuni lõpuks haigetranspordiga Rootsi jõuavad. Sedagi juhuslikult – Hédi noorem õde Livi on armunud ja see (saksa juut) läheb Rootsi ning Hédi palub ka nendele õega kohta, sest nende “kusiin” on haige ja viiakse niigi. Vabaduse tunne. Nad on karantiinis ja hakkavad sellest lõpuks tüdinema. Avastavad, et ka aia alt saab välja ja keegi ei tulista neid selle peale. Kord läheb ta ühtede uute (saksa keelt kõnelevate õdede) sõprade poole, kellega nad on läbi aia rääkides tutvunud ja sõbrunenud. Kui vanemad kuulevad, et nad tulid aia alt ja luba küsimata, ütlevad nad, et nii meil ei tehta… Ja kui nad siis räägivad, mis nad on läbi elanud, küsivad rootslased, aga milles oli teie süü, MIDAGI pidite te ikkagi valesti tegema, et teid ära viidi, niisama ilma põhjuseta ju pole võimalik? Inimesel on raske mõista, kui ei suudaks ise midagi sellist ette kujutada. Huvitav oli ka see, kuidas nad olid harjunud kõigest kättejuhtuvast endale riideid tegema (laagris pigem hea, kui sai mõne riideräbala käterätiks) ja pagulaslaagril on lausa mure, et kõik linad õmmeldakse riieteks (suvepuhkusel rahvaülikool siiski).

Kirjanduslikult ei ole see muidugi eriline meistriteos, seda teab autor isegi. See on korralik kirjeldus, loo jutustamine – muu polegi selle teema puhul esmatähtis. Tähtis on mitte unustada. Ta on kirjutanud veel raamatuid.

11. Robert Galbraith “Kus on kurja kodu” (Cormoran Strike #3)

Sageli on nii, et sarja järgmised osad mõjutavad ka eelmiste ja järgnevate osade muljet. Mõne autori puhul on positiivne eelarvamus nii suur, et enam ei suudagi objektiivselt läheneda. Teisel tuleb ennast jälle tõestada, et negatiivse eelarvamuse august välja ronida. Ja siis on sellised sarjad nagu Cormoran Strike’i oma. Esiti positiivne eelarvamus koos soovitusega. Esimene veidi venis, lahendus tundus veidi punnitatud, meeldis pigem see London ja asjade lahtikirjutamine. Teise puhul oli tapmine kokkuvõtteks ikkagi üsna konstrueeritud (lisaks väga jõhker), aga kõik käis kuidagi kirjanduse ümber ja see pettis mu kenasti ära. Kolmanda puhul aga hakkab mõõt täis saama. Eriti häirib mind, kui välja mõeldakse mingid üdini sadistlikud ja jubedad tüübid, kelle sisemonoloogi saab aeg-ajalt samuti lugeda. Teiseks Strike’i minevikust pärit kolm-neli sadisti, kelle ta suudab kohe nimetada ja kelle taustu hakkab uurima. Kirjanduslikult ei vii see tegelikult krimilugu edasi, vaid jookseb lihtsalt mööda paralleelseid sadismijõgesid. Kuna seekord lugesin argipäevaõhtuti, mistõttu lugemine venis pikemaks ka, jõuavad mul ühe sadisti minevikuseigad ununeda ja kindlasti seguneda teisega. Lõpeks ei huvita mind nende sadistlik minevik. Ega olevik. Ega reaalselt kellegi enda välja mõeldult nende sisemonoloog (mustvalgelt JÄTIS, PAHA). Algusest peale on tegemist thriller’iga, kohe on näha, et Robin on ohus, kogu aeg undab taustal kujuteldav “jube muusika” nagu filmis. Väga väsitav ja üldse ei paku huvi ka… Muidugi olen ma juba ammu väitnud, et igasugused köndistamised, piinamised ja noortele viga tegemine käib mulle vastu – selles raamatus on seda kohe kamaluga. Ja kui raamatu oleks reaalselt kirjutanud meesterahvas, oleks ilmselt tänapäeva paradigmas ette heidetud ka liigset maskuliinsust ja naiste objektiviseerimist. Ega isegi see terane, tark ja andekas Robin on ju siiski “väga ilus”, nii et kõik vaatavad järele ja küsivad, kas ta on vaba ja saadaval. Kui saabub lõppelahendus (teine pool raamatust ma lihtsalt ägasin ja sõimasin… et kaua võib), tuli mul lausa naer peale. Hakkad otsima oma olematust mälust, KES see seal vahepeal võis olla, millise mehe minevikust, milliste naise minevikust… Enda tunnustuseks pean ütlema, et isegi meelde tuli! Ja teda mainiti tõesti ainult ühes peatükis põhimõtteliselt. Sedasi pole huvitav krimkat lugeda. (Kuigi jah, põhiolemuselt selle mustri ma aimasin ise ära – et mingi kehastumine, just selle peaaegu tühjalt seisva korteri pärast.)

Seega. Tundub veidi, et mulje eelmistest raamatutest halveneb selle valguses. Teen nüüd kindlasti pausi. Rowling oskab kirjutada, aga Potterites oskas ta ka süžeeliine huvitavamalt arendada. Londoni kohta on see ikkagi väga tore kirjeldus, sisu mõttes: minu poolt hoiatus. (Endiselt häirisid mind ka totakad vead tekstis, aga tekstimassi on muidugi nii palju, et need väikesed asjad on osakaalult tõesti väikesed). Aga maitsed on (kardinaalselt) erinevad – mulle soovitaja sõnul on see sarjast absoluutne lemmik. Sama loen ka teiste linkidelt:

• Samas ütleb Kais Allkivi Õhtulehes: “Kirjanik on kõik detailideni läbi mõelnud ja end Briti sõjaväeluurega põhjalikult kurssi viinud. Tühja ja loosse mittepuutuvat teksti on raamatus vähe.”
• Kritselblogijale meeldib samuti.
• Kultuuritarbija60+ nimetab seda samuti lemmikosaks sarjast. Samas nõustun: “Kõrvuti kurjategija jälgede ajamisega viib Robert Galbraith alias JK Rowling lugeja Londoni  kuritegevuse keskele: narkootikumid, mõrvad, naiste vägistamine ja  laste väärkohtlemine; noorte hulgas leviv keha terviklikkuse identiteedi häire- füüsiliselt terved tunnevad tungi amputeerida oma jäsemeid.”
• Raamatuarmastuse blogija kinnitab ka, et luges viimased 320 lehekülge mängleva kiirusega, nii põnev olla olnud.
• Sama arvab Daire lugemispäevik.
• Kojanarri kirjutised arvab samuti, et põnev ja jääb järgmisi osi ootama (nüüdseks on need ju ilmunud ka)

10. Robert Galbraith “Siidiuss” (Cormoran Strike #2)

Kuna mulle seda sarja soovitati, võtsin ka teise osa lugeda. Soovitaja hoiatas, et see on kõige igavam ja tuleb ennast läbi närida. Selgub, et maitsed on erinevad – seekordne pakkus mulle põnevust isegi rohkem. K-M Sinijärv on eestikeelse väljaande kaanel öelnud “Minu meelest minnakse siin suurte sammudega kirjanduslike meelelahutajate esiritta” ja ma võin sellega täitsa nõustuda. Nüüd, kui me ei pea peategelastega enam A-st ja O-st tutvuma, läks lugu käima kuidagi kiiresti. Minu jaoks püsis ka põnevus algusest lõpuni. See on ka selline kriminull, kus sulle antakse väga palju juhtnööre, nii et sa võid kahtlustada kõiki ise – ole vaid mees ja märka. Nii et kui lõpus selgub, et mõrvar on ikkagi keegi, keda sa üsna vähe kahtlustasid, on siiski hea tunne, et oled mitut asja märganud – ka teiste puhul. Hoiab nagu vaimu värskena. Ümber kirjutama hakata oleks tüütu, see tähendab paraku, et hiljem läheb see vähenegi meelest, mida veel homme mäletan. Võtaks õige ametliku kokkuvõtte:

Kui kirjanik Owen Quine jääb pikemaks ajaks kadunuks, pöördub tema abikaasa detektiiv Cormoran Strike’i poole. Esialgu arvatakse, et Quine on mõneks ajaks avalikkuse eest peitu läinud – seda on ta teinud varemgi –, ja naine soovib, et Strike kadunud mehe üles otsiks ja tagasi koju tooks. Mida rohkem Strike asja uurib, seda selgemaks saab, et Quine’i kadumise lugu on keerulisem, kui tema abikaasa esialgu arvas. Kirjanik on äsja lõpetanud oma uue romaani käsikirja, milles ta kirjeldab äärmiselt pahatahtlikult peaaegu kõiki, keda ta tunneb. Kui romaan peaks avaldatama, võib see rikkuda väga paljude elu, mistõttu on mitmeid inimesi, kes võivad soovida Quine’i suu kinni toppida. Viimaks Quine siiski leitakse, ent tapetuna ja seda väga iseäralikul moel. Algab võidujooks ajaga, et lahti mõtestada halastamatu mõrvari motiivid, sest niisugust kuritööd pole Strike veel kunagi näinud.

Mina leian seega, et oli põnev. Aga ma võtsin ka terve nädalavahetuse lugemiseks. Kas ealised iseärasused või niisama mälu – mulle ei jääks muidu kõik detailid meelde, kui ma korraga läbi ei loeks (ca 500 lk). Loo lahtiharutamine oli põnevam kui lõpplahendus, aga seekord ei tundunud see päris pliiatsist imetud (esimese puhul ei suhestunud niivõrd kogu selle maailmaga).

Ja tõlge (Tõnis Värnik) on muidu täiesti kena, teksti on palju, laused teinekord üsna pikad – aga siiski on sisse lipsanud apse ja trükivigu, mis mingil hetkel veidi isegi häirima hakkavad. Kõige kummalisemad tundusid sünnipäevaõnnitlus: “Palju õnnelikke tagasitulekuid” ja hiljem tekstis “kõhuõed”. Viimase puhul tegin lihtsalt Google’i lahti ja lõin otsingusse otse “stomach sisters“, saades vastuseks, et tegemist on naistega, kes on maganud sama mehega.

• Jaan Martinson kirjutas kunagi nii.
• Kais Allkivi Õhtulehes.

9. Hédi Fried & Stina Wirsén “Historien om Bodri”

Sattusin Stockholmis raamatupoodi 27. jaanuaril, holokausti mälestuspäeval. Ilmselt ei olnud see riiul sinna üheks päevaks paigutatud – aga seal oli mitu holokaustiteemalist raamatut. Hédi Fried lahkus meie hulgas hiljaaegu kõrges vanuses. Koonduslaagris ellujäämise järgselt pühendas ta oma elu sellele teemale – sellest rääkimisele ja püüdele ära hoida, et midagi sellist tulevikus juhtuks. Ja paremäärmuslaste sõnavõtte lugedes ja kuulates hakkas ta juba mõnda aega tagasi osutama, et retoorika on üsna sarnane Natsi-Saksamaal enne koonduslaagreid toimunule. Ja ta suri Ukraina sõja aastal…

Lugu Bodrist on lihtne lugu lastele. Meile, eesti lugejatele meenutab see muidugi Ilon Wiklandi raamatut “Pikk, pikk teekond”. Võib öelda, et Hédi Fried on oma raamatus siiski väga napisõnaline, peaaegu roosiline. (Wiklandi koera surm on ilmselt üks kurvemaid kohti, siin ootab koer mitme aastaaja möödumist, kuni lapsed tulevad ja ütlevad, et sõda on läbi. See, et inimesi suri, jääb kuidagi tahaplaanile. Nende väljakolimist kodudest mainitakse, koledad kiilakate laste pildid koonduslaagri traataia taga… aga lõpuks lõpeb see õnnelikult, nagu tihtipeale lasteraamatutest eeldatakse. (Jälle võrdluseks Ilon Wikland – jah, laps leidis enda jaoks Rootsis kunsti, aga ta oli vanemateta, vanavanemadki jäid koju Eestisse, koer sai surma…)

Raamatul on ka olemas lisamaterjal pedagoogidele.

Eelmisel aastal valmis sellest ka filmike.

Stina Wirséni kunstnikutöö annab raamatule palju juurde (tekst on siiski väikestele kohandatud ja üsna lihtne).Viktor Gårdsätteri foto:

8. Narine Abgarjan “Simon”

See Narine Abgarjani raamat meenutab pigem “Taevast kukkus kolm õuna” (kui “Manjunjat“). Siin on jälle jutustamisrõõm, võiks öelda. Kusjuures oleks arvanud, et tilluke külake Berd on väljamõeldud, aga Ilona Martson annab joonealuses teada, et tegemist on külakeses Armeenia Tavuši regioonis.

Lugu saab alguse Simoni matustega, kes on olnud naistemees ja muidu lõbus mees. Lisaks – kuna ta on surnud ootamatult insulti, siis on kõrvad tõmbunud siniseks ja kohaliku külamuti soovitusel hakatakse neile siis mingit mähist tegema ja pannakse lapselapse kõrvaklapid ka veel pähe, et kompress hoiaks. Ühtlasi on matustele ilmunud kõik Simoni kõrvalsuhted-naised. Seega läheb lahti nagu mingi poolkoomiline külatrall.

Siis raamat jätkub, järgnevad lood on tegelikult nende naiste lood, kes olid Simoni kõrvalsuhted. Ses suhtes on tegemist novellikoguga, lihtsalt tegelasi ühendab Simon, teinekord veel mõned suhted, külaelanikud, eriti kõõrdsilm Vardanuš. Muidugi kuuluvad kõikide juurde väga vanad kombed, aga siin mõjuvad nad muinasjutuna, legendina, mitte realismina (sest realismina lugedes häiriks – nagu Manjunjas).

“Kaelaripats” räägib loo Lesk Silviast, kes sisuliselt ei olnudki lesk. Ta hoolitseb Berdi sünnitama tulnud tütre ja tolle beebi eest, üsna vanamoeliste kommete läbi ka vastsündinut kaitstes. Siingi veel on veidi seda jandihõngu… alguses. Siis aga selgub, kuidas Silvia elu on läinud, edukatest matemaatikaõpingutest ülikoolis, ta õnnetust abielust, milles Silvia peaaegu poolearuliseks tunnistati, kuidas ta lapse sünnitas ja pidi selle mehele jätma, hea, et tagasi Berdi sai. Selgubki, et seesama tütar, kes “edukalt Venemaale abiellus”, on tegelikult kogu elu pidanud emast eraldi elama. Kõik lood on sellised – ajas edasi-tagasi hüppavad ja laienedes erinevates suundades. Üldiselt meenutab just Silvia lugu kõige rohkem “Taevast kukkus kolm õuna”. Sest tema armulugu on kõige hilisemas vanuses – nad on lapsepõlvest sõbrad ja Simon tuleb kord tema juurde midagi parandama. Ja hakkab üha rohkem käima ja niisama seal olema.

“Lõhnaõli” peategelane on Elisa. Kes abiellub Tigraniga, kellel on tegelikult armusuhe teise naisega, küla iluduse Šušaniga – samas on see naine abielus invaliidist mehega, kelle eest hoolitseb, neil on lapsedki. Šušan on Tigranist vanem ka. Esialgu nad katkestavad armusuhte, aga siis elustavad taas. Elisa tunneb seda ja kolib elutoadiivanile. Kui Šušan jääb leseks, kolib Elisa poegadega oma kadunud ema tühja majja, pojad saavad suureks, omandavad hariduse, lähevad USAsse elama. Simonit tõrjub muudkui tagasi – aga see on armunud Elisa lauluhäälde (see on paar korda tühjas kabelis laulnud, et hingel hakkaks kergem. Hiljem poegadel külas käies näeb gospelkoori ja suhestub kohe).

“Pärlid” räägib Sofiast, kes tahtis abielluda kleidi pärast. Abiellunud, selgus talle mõne aja pärast, et ka mees oli tore. Kõik oli kena kuni mees läks tagasi Taškenti, naine pidi suvel järele tulema. Lapsi neil polnud õnnestunud saada, kõik katkesid. Vahepealsel ajal aga tekkis kogemata armulugu Simoniga, kestis kolm kuud, rasestus. Suhte ta küll katkestas, aga mehe majast välja kolida nadu ei lubanud – ütles, et koligu siis, kui mees selleks loa annab. Möödus paar aastat, tütar Vassilissa sirgus, mees tuli tagasi ja nad elasid rahulikult edasi. Vassilissa pidas ikkagi Benjamini oma isaks. (Siin laieneb veel ka Vassilissa looks, tema abiellumisest Bagratiga…)

“Joonistused” on lugu Susannast. Kronoloogiliselt liiguvad kõik ajas üha kaugemale, nooruspõlve poole. Susanna on Simoni esimene tõeline armastus, see tüdruk, kellega koos otsustati minna õppima, saada lapsed ja ühel päeval surra. Susanna parim sõbranna oli Melania, Simoni tulevane naine. Juhtus aga nii, et üks tüüp, kellele Susanna oli korvi andnud, lasi oma nõbudel tüdruku koolilõpupäeval kooli eest ära varastada, vägistas ta ja siis pidi Susanna selle mehe majja jääma. Simon abiellus Melaniaga, kes teda toetas. Aga hiljem hakkasid ikkagi Susanna ja Simon kokku elama, kui Susannale sai selgeks, et selles külas tal tulevikku pole ja ta kolis minema. Susanna oli pärit küla kõige vaesematest oludest, vanaema oli sajatav kibestunud vanamutt.

Kõikidele oli Simonist midagi jäänud. Kõik need asjad (pealkirjad) panid nad Simonile hauda kaasa.

Viimane peatükk on “Meri” – Simoni enda jutustus, kui ta jälgib oma matuseid, kes tuleb ja kuidas käitub. Lõpuks seda, kuidas ta kõiksusemerega ühineb. See merekohina kuulmine on kogu raamatus läbiv, kuigi kellegi teada mingit merd nende lähedal pole.

Pikemalt ei jõua, tegelikult ilmselt annaks.

7. Alex Schulman “Malma station”

See raamat ilmus vist sügisel ja ootamatu juhuse tõttu sain lugeda. Schulman on depressiivne, seda ei saa eitada. Samas ei saa kuidagi eitada, et ta oskab raamatu struktuuri jälle nii huvitavalt läbi mõelda, et kõik voolab otsekui samadesse mustritesse, kuigi siin pole isegi TENETi moodi vastupidises suunas liikuvaid aegu. Siin on kolm aega – Harriet, lapsepõlv; Oskar – elu Harrietiga kohtumisest lahkuminekuni; Yana – kahe eelmise tütar täiskasvanuna pärast isa surma. Kõik teed viivad Malma jaama – tegelikult vaid kolm pöördelist sõitu. Harriet: üksiklaps, kes kasvab isaga, ema ja õde kolivad teise pere juurde. Yana – üksiklaps, kes kasvab isaga, sest ühel päeval pärast tülitsemist sõitsid vanemad ära ja isa tuli üksi tagasi. Kõikide jutus võetakse ette sõit Malma jaama.

Muudmoodi ei ole võimalik ega mõtet sisu edasi anda. Lugu on väga sügavalt psühholoogiline, urgitsedes põhiliselt Harrieti lapsepõlves, aga sellest johtuvalt ka Yana omas. Kui paljud arvavad, et tulevik on meie ees lahti, siis Harriet arvab, et vaid minevik on lahti – seal kujundatakse meie elutee teinekord meie tahte vastaselt ja siis tegeled kogu elu nendest mustritest lahtivõitlemisega, mitte lahtise ja avatud tuleviku embamisega.

Rongid on kuidagi üldse läbiv kujund selles raamatus – need liiguvad ju etteantud rööbastel. Paralleelsetel rööbastel. Kolm rongi sõidavad erineval ajal Malma jaama poole, aga väga oluline rong sõidab ka Göteborgist Stockholmi ja Yana töötab metroojaamas turvatöötajana/piletikioski tädina. Ja on ülekaaluline (vist ca 35-aastane). Võib öelda, et eriti oluline aspekt siin raamatus on lapsed ja kuidas vanemate käitumine, lahutus, ütlematajätmine või kuhugi kadumised nendele mõjuvad. Psühholoogia igal sammul. Ja paralleelid kolme sõidu, kolme jutustaja, iseäranis Harrieti ja Yana vahel. Aga ka muud pisikesed märgid, mis esmapilgul ehk ei pruugi silma jääda. Joonistatud naeratused või kriipsud suu eest, mis ilmuvad hiljem välja ka elektritraatides või kella sihverplaadil osutitena. Võrdne vaatamine ühele ja teisele poole (Harriet lapsena, koer). Koduloom. Kõrtest kee McDonald’sis.

Ma saan aru, et Schulmanile võib ette heita (? vale väljend ehk) tumedaid toone, aga tegelikult asetses see Malma jaam ja maja selle taga metsas järve ääres ju idüllilises paigas. Seal käidi vananaistesuvel. (Schulman ütles Babelis, et kui te arvate, et see raamat on mustades toonides, siis see on alles lapsemäng. Tal olla midagi veelgi masendavamat käsil).

Ma ei oska öelda, kellele seda soovitada, millisele sihtrühmale. Kirjanduslikult on ikkagi kõrgklass, tundub mulle. Sisu mõttes… noh, kogu aeg on midagi valesti. Samas on kõik kuidagi õhkõrnalt ja mingid pisidetailid, mis seovad või mis justkui tilgutavad tillukese pisara jutustusse. Poeta või ise mõni. (Ei, ses suhtes pole pisarakiskuja selle tavapärases mõttes).

Kirjanik ütleb ka ise järelsõnas, et ta tegelased on ilmselt suured raamatusõbrad, sest üks kordab pidevalt üht parafraseeringut Neruda luuletusest, teine jälle Zafran Foeri raamatust “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal“. Üks arvustaja tõi paralleeli Ibseni “Metspardiga” – Hedvig ja tema part, siin Harriet ja tema küülik. Just selle küüliku surma ümber käib “tants” (noh, et mitte aurukatla või nii…)

Väga palju on kirjutatud (rootslasi mõjutab rohkem Alex Schulman kui avalik isik, podcasti tegija, Stockholmi ülbik – ma kohe näen lugedes, et see seisab neil tee peal risti ees. Paljud tahaksid öelda head, aga ütlevad, et noh, andsin võimaluse, või midagi muud):

• Sven Anders Johansson kirjutab Aftonbladetis: “Alex Schulman lämnar för lite plats åt läsaren. ”Malma station” är elegant, effektiv och en rent av demokratisk roman”
• Ulrika Knutson SVT-s: “Det är elegant utfört, men konstruktionen märks för mycket. Jag saknar också den drastiska humorn från förra romanen, som gjorde familjen uthärdlig att umgås med. Här härskar en sorts fint gravallvar. Schulman har däremot behållit kärleken till bombastiska detaljer. Han som är så bra på att skildra krypande obehag behöver inte de språkliga splattereffekterna.”
• Annina Rabe i Expressen: “Alex Schulmans nya roman bör läsas som i ett flytande, opålitligt minneslandskap. Den är som bäst när den lyfter sig från krav på realism och belyser scener med ett drömlikt sken. Försöker man däremot läsa den som en helgjuten romanberättelse på helt igenom realistisk grund uppstår en del frågetecken. Kanske också irritation. Inte för att det som händer där inte kan ha hänt, för det kan det förstås. Men risken finns att man börjar se berättelsen som symbolöverlastad och sentimental. [—] Läser man det genom ett drömfilter blir det logiskt, gör man inte det blir det lite fånigt. Eller i alla fall konstigt. ”Malma station” balanserar på en skör lina, men det är också det risktagandet som gör den till en stundtals riktigt fin roman.”
• Intervjuu Rootsi Raadios. I en intervju med P1 Kulturs Lisa Bergström berättar han hur han alltid, oundvikligen, återvänder till sår från sin barndom. “Jag hamnar alltid hos barnet som tittar på faderns och moderns bortvända ansikte. Det är urtraumat. Jag har accepterat att det är där jag nog kommer vara resten av livet.”
• Mattias Björkas (Arbetet): “Malma station är ett slugt berättat släktmysterium. Det är spännande, obehagligt, snaskigt, lättläst och stundtals väldigt vackert.”
• Babel minut 13:40 (vaadatav ainult 27. maini 2023)
• John Sjögren i SvD (maksumüüriga): “Få har en sådan blick för barnets utsatthet och särskilda sensibilitet som Alex Schulman.”
• DN. (Maksumüüri taga)

Time takes a cigarette, puts it in your mouth
You pull on your finger
Then another finger, then cigarette
The wall-to-wall is calling
It lingers, then you forget
Oh-oh-oh, you’re a rock ‘n’ roll suicide

You’re too old to lose it, too young to choose it
And the clock waits so patiently on your song
You walk past the café, but you don’t eat
When you’ve lived too long
Oh, no, no, no, you’re a rock ‘n’ roll suicide

Chev’s brakes are snarling
As you stumble across the road
But the day breaks instead, so you hurry home
Don’t let the sun blast your shadow
Don’t let the milk float, ride your mind
They’re so natural, religiously unkind

Oh no, love, you’re not alone
You’re watching yourself, but you’re too unfair
You got your head all tangled up
But if I could only make you care

Oh no, love, you’re not alone
No matter what or who you’ve been
No matter when or where you’ve seen
All the knives seem to lacerate your brain
I’ve had my share, I’ll help you with the pain
You’re not alone

Just turn on with me, and you’re not alone
Let’s turn on and be not alone
Gimme your hands, ‘cause you’re wonderful
Gimme your hands, ‘cause you’re wonderful
Oh, gimme your hands

6. Piret Põldver “Hoog”

Lugesin sellest kuskilt ja tellisin. Ei teagi, mis see oli. Ilukirjandus otsekui mitte. Algul oli ilmselt teatud taotlus isegi ilukirjandust pakkuda, aga teine pool raamatust koosnes intervjuudest inimestega, kes on alkoholi küüsi sattunud ja joomise jätnud (st. olles enamasti teadlikud, et alati on võimalik tagasi kukkuda). Tegelikult pakkus see raamat pigem huvi just seetõttu, et ei kirjutatud paadialustest, vaid just sellest, kui ülistatud on tänapäeval alkoholijoomine. Eriti ehk see, et tegelikult esimeses pooles kirjeldatud enda kogemus ei ole alkohooliku kogemus – see on tavaline inimene, kellel ei ole veel probleemi. Kui sa jood, ei jää sa silma, pigem tunnustatakse. Kui ei joo, pannakse tähele. Nooremana: rase? Autoga kohalesõit aitab alati põhjendada.

Midagi ilmutuslikku siit raamatust just välja ei tulnud, aga ajakirjanduslikuna oli ehk informatiivne lugeda, just neid intervjuusid lõpus (edukate inimestega, mitte paadialustega). Samal teemal võiks keegi tegelikult isegi ilmutuslikumalt kirjutada. Me joome palju. Ja enamasti me isegi ei saa sellest aru.

Ahjaa, Tartu raamat, tartlastest (st intervjuude osas ei tea).

• ERR saatelõik. (Huvitav mõte intervjuust: joomist täielikul maha jätta on kergem kui otsustada, millisel sündmusel jood, millisel mitte, kuidas balansseerida)
• “Põhjus, miks inimene joob, tuleb välja kohe pärast alkoholist loobumist” Naine. Õhtuleht. (podcast)
• Tõnis Hallaste “Saab ka teisiti” Sirbis.
• https://www.youtube.com/live/Zyhj88UhVTs?feature=share 

5. Robert Galbraith “Käo kukkumine” (Cormoran Strike #1)

Mulle soovitati. Galbraith olla Rowlingu pseudonüüm (pole küll lugenud tausta, aga väga õige mõte. Pärast Harry Pottereid on saavutusäng ja võrdlusmoment muidu liiga pärssivad). Ühtlasi öeldi soovitades, et aeglaselt liigub (vms). Täpselt nii oligi. See pole tavapärane sedasorti krimka, et põnevus ei lase raamatut käest panna, kogu aeg saad midagi teada, mis jääb kuidagi õhku. Siin on tegelikult ju sama – me saame siiski igast tegelasest korraliku pildi, rahuliku, detailse. Samuti on peategelasel, endisel sõjaväeuurijal Cormoran Strike’il oma taust, millest ilmselt vaid osa selles osas avaldati. Tema nooruke sekretär paistab samuti üsna olulise tegelasena, kuna vahel, kuigi harva, näeme kõike läbi tema silmade.

Lugu läheb lahti sellest, kui oma penthouse’i rõdult hüppab alla juba varasemate narkosõltuvus- ja meeleoluhäirete probleemiga tippmodell Lula Landry. Kuna tegemist on sellise kuulsusega, teeb politsei oma uurimistöö siiski korralikult ära, kuigi kõikidele on selge, et tegu on enesetapuga. Lula on adoptiivlaps ja tema teine lapsendatud vanem vend pöördub Strike’i poole, kuna tema väitel ei saanud see olla enesetapp. Strike, kes on Afganistani veteran ja üks jalg on põlvest saati protees, hakkab asju uurima. Ise on ka puntras, sest kolib lahku elukaaslasest-kihlatust, kellega ta on 16 aastat koos olnud (kokku-lahku-kokku-lahku), seekord enda initsiatiivil. Ahjaa, see on ka oluline, et ta on ühe kuulsa laulja sohipoeg – oma isaga olla elus kohtunud kaks korda.

Lugedes kerkib niisiis meie ette tegelasgalerii, kellel kõikidel on midagi kahtlast, paljude jutt ei pea mingis osas paika. Vaid mõni (need kõige ebastabiilsemad staaride maailma sõltlased vms) räägivad asjadest siiralt ja ausalt, tundes Lulast tõsist puudust. Guy Somé, homost moekunstnik, kutsus teda Käoks – siis ta pealkiri. Kusjuures inglise keeles Cockoo’s Calling, mis eesti keeles on isegi tabavam.

Sisu kirjeldama ei viitsi hakata, pole nagu krimkade puhul mõtet ka (paratamatu tulemus on, et unustan ise ka varsti ära…). Ja tapja… no tõtt-öelda mind lõpuks ei üllatanudki, sest olen vist juba harjunud, et alati need kõige ebatõenäolisemad. Eks vahest veidi ebaloogiline siiski oligi, tänu sellele liiga kombineerimine. Aga mine tea.

Seega korralik lugemine, mõnusalt 478 lk ka, väga hea sissevaade Londonisse – kes ise neid paiku tunneb, kindlasti poole nauditavam lugeda. Soovitan samuti. Ja veidi häiris lõpuks, et mingeid trüki- ja hooletusvigu oli sees (korrektor? toimetaja?). Selles sarjas on lugemist küll, kui tekib huvi edasi minna. Ja tõtt-öelda ma muidu eriline krimkade lugeja ei ole – aga see siin oli rohkem nagu Londoni lugu. Krimilugu oli … noh nii ja naa. (Potterid olid kuidagi sellised, et ei lasknud käest panna – samas on see siin teisele sihtrühmale ja kirjutamislust paistab siiski välja).

Lingid:

• Castorbakar.
• Kultuuritarbija60+.
• Raamaturiiulike.
• Hyperebaaktiivne, Marianni blogi.

4. Ain Kütt “Kolme kaardi mõistatus”

Sagadi mõrvalugude neljas raamat. Lugu läheb käima väga hästi, siis hakkab silme ees kõikidest mõisavalitsejatest jälle kirjuks tõmbama. Kui kunagi film tehakse, tuleks kõiki sõite ühest mõisast teise illustreerida kaardil teekonna näitamisega. Samas on algusest lõpuni lihtsalt imeline, kuidas ajalooteadmine on sedasi looks valatud. Kõik detailid, traditsioonid, postijaamade korraldus, toetused teistele jaamadele, majandustegevus, pisiasjad – see mulle väga meeldib. Ja Annikvere preili Julianat on seekord ka kuidagi natuke vähem – tema pidev irisemine ajab üldiselt närvi ja muudab väga keeruliseks mõistmise, kus ja kuidas saab nende vahel üldse mingi armulugu olla. Kuna kõik lõppes nii lahtiselt, siis eks näis, mis sellest kõigest edasi saab.

Seekord olid siis taustal nii Preisi kui Tsaari-Venemaa salateenistused, kui ma õigesti aru sain. Kuna tundub, et lugesin suhteliselt raamatu väljatulemise nädalal, siis veel ei leia teisi linke.

Sellel lingil saab raamatu algust sirvida.

3. Anni Kytömäki “Margarita”

Mul on hea meel, et selle raamatu lugemiseks ette võtsin ja iseäranis, et jõudsin läbi lugeda (viimased aastad kisub kangesti telefoni poole ja loen väga kehvasti). Minu jaoks oli tegemist hea kirjanduse paraadnäitena (ühtlasi näitena raamatust, mis just mulle meeldib, ja ma saan täiesti aru, kui paljud teised nii ei arva. Samas – GoodReadsis on tervelt 46% lugejatest hinnanud viie tärniga, 38% nelja tärniga – 84% seega üle keskmise hindega… Hindajaid on siiski kokku tervelt 2614. Seega äkki kuulun ma seekord ikka ka pigem enamuse sekka). Ametlikust kokkuvõttest võib lugeda:

„Margarita“ on lugu metsa ja inimese harva räägitud ajaloost. 1940.–1950. aastatel esitati Soome metsadele, meestele ja naistele nõudmisi, millel oli toona õilis eesmärk ühiskond pärast sõda üles ehitada. Paraku on edulugudel ka teine pool ja kollektiivsete kohustuste täitmine toob romaani tegelaste ellu saatuslikud pöörded.

Sisu kirjeldama hakkamine on libe tee – see läks pikaks (aga hiljem aitaks mul endale meelde tuletada muidugi. Tegingi nüüd seda pikalt, nii et pole mõtet siit edasi lugeda, ehk vaid lõppu). Raamatu keskmes on Senni, kelle keskmine nimi on Margarita. See viitab aga ebapärlikarpidele, liigile Soome kärestikulistest jõgedes, mis on ohtu sattumas. Senni on sanatooriumi massöör, ta ema töötab sanatooriumis köögis, sanatoorium asub väikeses kohas Kankaristos, on vahetult sõja järel üsna kehvas seisus, ent ei jõua veel kosuda, kui omanik sureb, kõik pärandusena riigile jätab. Suur osa algusest läheb 1950. aasta suvehooaja kirjeldamisele – see on ka viimane hooaeg. Aaro saadab ema sanatooriumis, Senni masseerib Ameliat (ema). Senni ja Aaro “armulugu” – tüdruk on juba 27 ja tahaks teada, millest siis kõik räägivad, sõidab Aaroga saarele, teevad seda. Aaro tunneb ennast süüdlaslikult, nad lepivad jaaniööl kokku kohtumise metsas, Senni vanavanematele kuulunud maalapi juures, kus enam keegi ei ela ega käi, eraldatud koht. Seal kõrval jookseb ka kärestikuline jõgi – üle selle tulles saab Kankaristosse mööda otseteed (lapsepõlves on Senni sinna sisse kukkunud ja tunneb ennast tihtipeale vee osana). Vihma sajab, Senni läheb, on pime, armatsemine kuuse all pehmetel okastel, mees jääb kuuse alla magama, Senni heidab ennast jõevette ja tunneb, et on veega üks (soovides olla kindel, et miski tema sisse ei jää).

Paralleelselt jookseb teine lugu, mille pealkirjas ei ole aastaarvu ega kohta – kõigest “sõda”. See algab sõjaväehaiglast, kus kõrvuti on minajutustaja ja Senni isa, vanem mees, kes on läinud sõtta teisi aitama (temagi oli massöör, tundis inimese anatoomiat) ja jalg kõvasti haavata saanud. Noor mees saadetakse tagasi, sest temal oli mingi seletamatu psüühiline häda, mis viis temalt mõneks ajaks silmanägemise, vanem mees aga viiakse edasi laatsaretti… ja tuuakse hetk hiljem tagasi, sest puudega põlemise jõul töötaval autol on vingugaas tunginud haigete juurde ja haiged on teel vingusurma surnud. Noor mees aga saadetakse tagasi, nad konutavad oma üksusega mingis vanas talutares, kus ei paista keegi elavat, ootavad, passivad. Vahel tapavad lehmi, kes tulevad kuskilt, pargivad igaks juhuks ka nahad. Vahepeal käib tema armsam Leena. Ühe sõbraga jõe ääres olles leiab pärlikarpe, avab neid järjest palju, et leida pärlit. Lõpuks leiabki ühe, hoiab taskus. Sõber on ebausklik ja ütleb, et kui seda teha, hakkavad hirmsad asjad juhtuma… Major läheb ühel päeval metsa, tagasi ei tule – on sattunud miinile, jalad otsast, surnud. Tema saadetakse Helsingisse lesele teatama, kuigi kiri on juba läinud. Satub sinna sel ajal, kui juba uhke matuserong käib mööda tänavat ja mõistab, et teate edasiandmine oleks tol päeval mõttetu. Siis aga lendavad sõjalennukid, ta varjub, otsustab majori karvamütsi, mille oli kaasa võtnud, pargis käest poetada ja sõidab tagasi. Kord kuulevad mürinat, rinne kohal, tema paneb plehku, kukub pommiauku millegi otsa ja sureb (lk 249-253).

Senni lugu jätkub. Ta rasestub, aga rasedus on selline, et mitte miski ei püsi sees, ta ei saa süüa ega juua, ta hakkab alla võtma, ema hoolitseb. Uus seadus – tervislikel põhjustel on võimalik teha aborti. Lähevad seda taotlema… aga KÕIK arstid ütlevad, et iiveldus on raseduse ajal tavaline, küll läheb üle, sööge väikeste portsjonitega, neil õnnestub lõpuks isegi taotlus saata, aga komisjonilt saabuv pikk vastus annab teada, et … loode on indiviid, isamaal on vaja, et iga naine iseäranis pärast sõda sünnitaks 6-8 last … “Lapsed ei kuulu üksnes emadele või isadele. Nad on ka rahvuse, riigi omad. Me vajame neid rohkem kui kunagi varem, et meie maa kasvaks ja areneks endisele tasemele, endisest paremaks. Sünnitamine on naiste isamaalise sõjaväeteenistuskohuse täitmine.” (lk 194, tõlk. Toomas Tallo). Ma pean ütlema, et see eitava vastusega kiri oli nii raske, et ma lasin diagonaalis üle lehekülje. Lihtsalt nii raske. Kõik need peaaegu 9 kuud viibib ta jampsivas poolunes või täielikus unes, kuni lõpuks saab Helsingisse operatsioonile – enda arvates kuurorti juhataja Elizabethi suunitlusel (arst on üks viimase suve kuurortikülastajaid). Ta jääb elama, tekib söögiisu, laps sureb.

Samuti on siin tegelasteks Einar Kairamaa – endine kohtunik, kes tegeleb väga looduse, looduskaitse ja muu sellisega, viimase aja huviks ebapärlikarbid ja nende kuulutamine looduskaitsealusteks. Tema poeg Antti on see, kes planeerib raieid ja hoolitseb, et metsa hoitaks (paradoksaalne). Antti oli abielus Teaga, kes teeb 50/51 talvel väga populaarset raadiosaadet, reisikirja Jaapani kandist. Sennile ostetakse (Aaro ostab) ta raseduse ajal raadio, nii et ta võib läbi uneuima kuulda Tea ilusat häält ja juttu. Oluline on ka see jutt – Anatanani kuningannast. Lugu räägib sellest, kuidas Jaapani sõdurid pärast laevahukku sattusid üksikule saarele, kuhu oli jäänud üks naine. Mehed muudkui võitlesid tema pärast, too “abiellus” üha järgmistega, mehed nottisid üksteist. Lõpuks sai neil vägivallast villand ja nad otsustasid naise ära tappa. Tollel õnnestus põgeneda. See kõik oli samuti 1950nda aasta ümber – sõdurid elasid saarel, neile öeldi lendlehtedega, et sõda on läbi, ent nemad ei uskunud – selliseid trikke on ennegi tehtud. Uskuma jäid alles siis, kui 1951. aasta juunis lasti lennukitelt lähedaste kirju alla.

Tegelikult on enda jaoks kirjutamine, et meelest ei läheks, väga keeruline, sest ma olen sunnitud siiski väga palju ära avaldama. Kes pole raamatut veel lugenud, ei tohiks seega lugeda.

Senni läheb Helsingisse õppima taastusraviõeks, sest möllab poliomüeliit ja on ette näha, et selliste spetsialistide järele kasvab nõudlus hüppeliselt. Haiglas praktiseerides kohtub ta Aaroga (pigem Ameliaga), sest tolle laps (Amelia lapselaps) on nende osakonnas “raudkopsus” – laps on vaevu neljane. Lõpuks ka sureb. Ja tükkhaaval hakkavad igasugused otsad kokku langema, seoseid on rohkem, kui sellisest raamatust oleks võinud alguses arvata. Aaro ja Katriina laps… on siiski nõrguke, kes operatsiooniga Sennist välja võeti. Seda teab vaid dr Sahlgren. Aaro lõpuks ka.

Vehkasalo kandis hakatakse metsa maha võtma. Käsule vastu minnes süvendatakse ka jõge (kahju ebapärlikarpidele, mida seal siiski leidub), suured roomiktraktorid mürisevad, möll. Metsanduse poolel vastutab Antti Kairamaa. Ühtäkki leitakse kruusakarjäärist surnud inimese luukere ja sealt kõrvalt muinasaegne (rauaaegne? Oeh, ei mäleta) mõõk. Mõõgaga hakkab tegelema ajaloolane muuseumis töötav Aaro. Aaro kutsub Sennit luukere uurima ja Senni näeb selle seljal kokku kasvanud luumurdu… ta kombib Aaro selga – seal sellist pole. Selline oli mehel, kellega ta armatses jaaniööl. Seega – see ongi põhiline mind-twister raamatus, mille tõttu tahaks neid “sõja” osi ikkagi üle lugeda. Siia haakub Tea Kairamaa reportaažid idast – tegelikult oli ka seal tegemist sõduritega, kes olid maailmast eraldatud ega teadnud, et sõna on juba ammu läbi. Miks ei oleks võinud seda juhtuda sügavas Soome metsas, mis sest, et 5 km külast eemal. Juba see “majori lesele surmateate viimine” – selgub, et ilmselt sattus ta just Mannerheimi matustele, kus viibisid Kairamaa ja Elizabeth, matusteks välja toodud sõjalennukite ehmatuse peale Elizabeth surigi… (Seega Sahlgreni juures ei saanud Senni juureski istuda Elizabeth, vaid viirastus või Amelia, kellest selle viimase kuurortisuve jooksul saab Sahlgreniga paar). Kui metsamasinad tulevad roomikutega ja mürinal, peab Mikko (nagu Tea abil selgub) seda vaenlase vägedeks, paneb jooksu ja kukub enda arust pommiauku, tegelikult kruusakarjääri, õnnetul kombel selle vana mõõga otsa.

Lõpeb sellega, kui Senni läheb Vehkasalosse ja leiab, et kopad on terve hunniku pärlikarpe välja kaevanud ja hunnikusse surema jätnud. Ta läheb neid päästma, lõpetades Antti Kairamaaga kuskil kaugel põlislaanes kärestikulisesse vette pannes. Veidi mõtteid elu üle, lõpp jääb õnneks lahtiseks ega muutu läilaks. Samas annab lootust ja pole masendav.

Nagu ma arvasingi, läks sisu kirjeldamine liiga pikaks (aga see on hädavajalik mulle endale, et ma midagigi lõpuks mäletaks). Tegelikkuses pole romaan sugugi nii “seebiooperlik” nagu kokkuvõttest tundub. Kõik kihid tekivad vaikselt üksteise peale, põimuvad, kõik põimub looduse – metsa ja jõega. Vahele ebapärlikarbi lood kursiivis. Teinekord ei saagi aru, kes seda tunneb, Senni või reaalne tegelane, ebapärlikarp. Sest kõik Senniga või loodusegagi juhtunu raamatus on võrreldav ebapärlikarbiga sündivaga – vaja on puhast voolavat vett, et pärlikarp saaks rahus elada. Kui temasse tuleb liiva, moodustab ta selle ümber pärli – katab millegi ilusaga oma trauma. Kui karp lahti kistakse ja pärl välja, karp sureb. Vesi peab voolama ega tohi olla sogane… Loed ja leiad väikeseid aimatavaid paralleele, mis pole joonistatud mustvalgelt, vaid põimitud keerulisse mustrisse. Täiesti mõistetav, et see raamat pälvis 2020. aastal Finlandia kirjandusauhinna. Mulle ka väga meeldis.

Sooviksin esile tuua ka tõlkija, Toomas Tallo. On näha, et kogu originaalgi on luuleline ja tõlkija on tõesti andnud endast parima, et see kõik ka eestikeelses väljaandes välja tuleks. Kohati tundub siin olevat sellist “Sigrid Toominga stiili/kooli”, kus on kummalised luulelised (ehk isegi väljamõeldud) sõnad – teinekord kohtades, kus tekib kahtlus, kas nad nii luulelised peaksidki olema. Sellegipoolest leian, et tegelikult oleks võinud aasta tõlkija auhinna saada. Oluline teos hästi eestindatud.

Hoiatus ka: siiski 581 lk. Üsna pikk.

Veidi linke:

• Karola Karlson Sirbis: “Romaani proosakeel on lüüriline ja sensuaalne, autori metsaerootika pendeldab romantika ja groteski vahel – igati sobilik iseloomustamaks inimliigi suhet meie planeedi ja selle „ressursside“, teisisõnu, loodusega. „Rabad hakkavad pehmenema, nende kõhus lebab aasta­tuhandete turvas, ojades voolab vesi. Loodus on veatu, inimkeha samuti. Veri voolab soontes“ (lk 17). Jõed ja ojad on maa sooned, ülesõhitud jõel on „pahupidi pööratud sisikond“ (lk 265). Senni Sarakorpi kandub läbi elu nagu veevoolust kantud pärlikarp, tema tulevikku vormivad sündmused toimuvad naise tahtest sõltumatult. Justnagu liivatera sugeneb pärlikarbi kotta, jääb Senni soovimatult rasedaks.”
• Maria Antons-Valner. “Annan sellele raamatule kümme punkti kümnest, aga hoiatan, et need ei ole emotsioonide Ameerika mäed, mille siit teosest leiab! Soovitan hoopis kõigile, kellele meeldib mõnikord raamatu lehekülgedel nagu hämaral metsarajal kulgeda – vahel oksaraginat kuulatades, vahel silmi kissitades, et mõista, kas ees on silmatav kõdunev puuront või hoopis hiiliv metsloom, mitte kunagi päris täpselt teades, kus ollakse, kuid ometi kummalisel kombel end (justkui Metsaema rüpes) turvaliselt tundes.”
• ALuik, loetu kaja: “„Margarita“ on hästi tundeline ja hinge pugev raamat. Üleüldse on raamatus väga ootamatud pöörded ja käigud. Kõige foonil hõljuvad ka möödunud sõja mälestused. Sõda ju siin otseselt enam ei ole, aga mingi õud või äng on veel õhus ja sellest ka raamatu toon.” Tema toob enda blogis ära ka koha, kus mainitakse Eestit: “Ööl vastu hommikut võtab mets ka ükskord seisukoha. Veidi üllatuslikult on see mähkunud Eesti lipuvärvidesse: sinistesse ja mustadesse varjudesse ja valgesse kuuvalgusesse.” (lk 210).
• Sille Vadi lugemissoovituse blogis.: “Romaani keel on õhuline ja poeetiline (tõlkija Toomas Tallo töö väärib ka kindlasti ära märkimist), kohati aimatavalt erootiline, vahel valusalt lohutamatu ja siis jälle õrna lunastava puudutusena mõjuv. / Üsna samal moel mõjub ka raamat tervikuna – ikkagi lootusrikkana, vaatamata kurvastavale faktile, et ebapärlikarp on nüüdseks väljasuremise äärel kõigis oma asupaikades.”
• Reet Weidebaum soovitas, öeldes: “See oli lummav ja võimas lugemiselamus, lihtsalt oma haarde ja sügavuse, tegelaste vaikne kasvamine peategelasteks oli nauding omaette.”

1. Valeria Luiselli “Minu hammaste lugu”

Mis see nüüd oli? See raamat jäi mulle lihtsalt rampsis käe külge ja nüüd ei oska mitte kuidagi kokkugi võtta. Põhimõtteliselt on see nagu mingi peen anekdoodiraamat, kus on viited igas suunas, aga seda ei pea niimoodi lugema. Võib lugeda kui suvalist kelmiromaani. Või lugeda juppidena, eeldades, et mäletad, mis alguses juhtus (väga pole vaja ka). Õnneks on siin lõpus autori järelsõna, mis selgitab, kuidas kogu see jutt siia tekkis.

Raamatu alapealkiri on muide “Romaan kuues andes, mis sisaldab paraboole, hüperboole, ellipseid, allegooriaid ja tsirkulaarset ringkäiku ning Gustavo Sánchez Sáncheze alias Carretera elulugu”. (Tõlkinud Mari Laan). Ja sellisena algus tundubki, pretensioonitult. Ja kohe ka stiilinäide päris algusest:

On inimesi, kellel on õnne, ja on inimesi, kellel on sarmi. Minul on natuke mõlemat. Mu onu Solón Sánchez Fuentes, Itaalia kvaliteetlipsude müüja, ütles, et tarkus ja ilu on kuluvad väärtused ja et nad on raske koorem inimestele, kellel seda on, sest nende kaotamine on kõige kurvem ja aeglasem kõigist surmadest siin elus. Mind sellised mured ei vaeva, sest mul pole kaduvaid voorusi kunagi olnud. Carreteral on ainult püsivad. Onu Solónilt pärisingi ma nimelt sarmi ja samuti ühe elegantse lipsu, mis on ainus, mida elus vaja läheb, et saada tõsiseks tegijaks. (lk. 13-14).

Muuhulgas juba alguses näha, et kõik suvalised tegelased, keda mainitakse – siin siis lipsumüüjast onu – kannavad viimase nimena mõne kirjaniku või tähtsa isiku nime 🙂 (Vaatan, et keegi on GoodReadsis kõik nimed eraldi välja toonud. Tänuväärne). Niisiis algab raamat Carretera minajutustusena. Ta töötab vabrikus turvatöötajana, aga kuna suudab kunagi paanikahäires inimese maha rahustada, kes kullerile kallale läheb, edutatakse ta ettevõtte personalikriiside haldajajaks. Kuna tegevust jäi väheseks, hakkas ta käima mööda koolitusi. Kogemata ühe koolituse käigus asjaolude sunnil abiellus. Sai poja (Ratzinger. Otse loomulikult). Hakkas uusi töid otsima. Kuulis, et oksjonipidamine on tore amet (enne kuulis ka, et kirjanikuamet pidi sisse tooma – üks, Samuel Pickwick nimelt, oli kirjutanud raamatu ja saanud kolmesaja tuhande omaaegse naelsterlingi eest endale uued hambad panna!). Õppis. Töötas välja oma meetodi (mille üldnimetaja võiks olla “esemega kaasaskäiv lugu”), tuuritas, sai ropprikkaks, ostis Marilyn Monroe hambad ja lasi need endale suhu panna.

Sellele osale järgneb teine (Paraboolid), mis räägib sellest, kuidas Carreterale tehti ettepanek korraldada Santa Apolonia koguduse kirikus heategevuslik oksjon. See oli “juba siis, kui ta oli ropprikas ja ei pidanud õieti enam oksjoneid korraldama”, tal oli uhke maja Disneylandia tänaval ja selle kõrval oma kollektsioonesemete hoone, mille vahele ta kavatses tulevikus ehitada silla. Selles osas võime (mh) lugeda lugusid, millega ta erinevate inimeste hambaid müüb. Lõpuks on ta nii hoogu sattunud, et ütleb, et tema suus on Marilyn Monroe hambad ja need saab osta ainult koos temaga – ja ostja on Ratzinger. Tema poeg, kelle ta olla lapsepõlves maha jätnud.

Kolmandas raamatus (Hüperboolid) leiab ta ennast mingilt põrandalt (hambaid tal enam suus pole), kus igast neljast seinast vaatavad teda klounid. Igal klounil oma nõudmine.

Neljandas raamatus (Ellipsid) läheb ta oma vangistusest külmalt põrandalt välja. Kohtub Quintilianusega (!!!), kellel on ratas. Venna ratas, mida ta tahab vennale tagasi viia, aga vend on kadunud. Quintilianus räägib ainult ladina keeles. Carretera laenab temalt ratta, et otsida ta venda ja enda hambaid. Kohtub “tõsimeelse vibaliku poisi” Roberto Bálseriga (reisijuht ja kirjanik), kelle ta veenab enda uhkesse majja tasuta elama tulema, vastutasuks kirjutagu poiss tema elulugu, tema hammaste lugu. Tema aga lubab rääkida talle väikese tähtsusetu eeslinna Ecatepeci (kus tegevus toimub) iga tänavanurga jms kohta lugusid, et poiss saaks seal reisijuhi tööd teha ega peaks kaugele kesklinna sõitma. Muide, nende tutvumisest:

“Millega sa tegeled? Oled muusik? Kunstnik?”

“Ei,” vastas ta pisut melodramaatiliselt. “Ma olen kirjanik ja turismigiid: viimane annab mulle elatist ja esimene toob surma.” (lk. 88)

Viies raamat (Allegooriad) räägib selle noore kirjaniku vaatenurgast. Selgub, mis on tegelikult juhtunud – kuniks Carretera oli USA-s oksjonikoolitusel, lasi ta naine koos pojaga jalga. Tagasi tulles oli Carretera üksinda, hakkas korjama koli oma majja ja maja kõrval asuvasse kuuri. Koguduselt paluti armulikult ta kutsuda oksjonit pidama. Ja Ratzinger, kes oli olnud koguduse varahoidja (sest kasuisa kõik varad läksid kirikule), laseb kirjutada lepingu, et kõik Carretera varadki lähevad kirikule. Heidab ta kunstisaali, kus on installatsioonnäitus nelja klouniga seinal. Kuidas Carretera ei lasknud ennast kunagi murda, oli ikka positiivne. Rääkis lugusid. Lõpuks allegoorilised lood (täiesti ajuvabad, selletõttu ka … naljakad. Ühe tegelasena astub seal ette ka 15-aastane Valeria Luiselli).

Kuuendas osas (Tsirkulaarne jalutuskäik) on … fotod ja Google Street View pildid. Ja pildiallkirjad tsitaatidena. Keegi teine võib selgitada, kuidas need kokku lähevad.

Ning lõpuks autori järelsõna ingliskeelsele väljaandele. Selgub nimelt, et Ecatepecis (México linna lähistel – “äärelinnas, peaaegu tühermaal”) toimub Magali Arriola ja Juan Gaitáni kureeritud näitus “Jahimees ja tehas”, millele tellitakse tekstid Valeria Luisellilt. Galerii (Jumex) asub mahlatehase kõrval. “Näituse ja tellimuse idee oli mõtiskleda sildade – ja nende puudumise – üle eskponeeitava kunsti, galerii ja laiema keskkonna vahel, mille osaks galerii on.” Mul on ehk targem otse tsiteerida:

“Jumexi kollektsioon on üks olulisemaid kaasaegse kunsti kogusid maailmas ja seda rahastab Grupo Jumex – mahlatehas. Mõistagi on nende kahe maailma vahel lõhe: galerii ja tehas, kunstnikud ja töölised, kunst ja mahl. Kuidas ühendada kaht teineteisest kaugel olevat, kuid kõrvuti eksisteerivat maailma ja kas kirjandusel saaks olla vahendaja roll? Otsustasin kirjutada kunstimaailmast riivamisi – isegi allegooriliselt – ja keskenduda elule tehases. Samuti otsustasin kirjutada mitte niivõrd töölistest kuivõrd töölistele ning pakkusin välja protseduuri, mis tundus selleks eesmärgiks sobilik olevat.”

Nüüd nimetab ta just sedasama ettelugeja rolli tubakavabrikus, millest oli juttu “Raamatujalutaja” raamatus (mida eelmisena lugesin). Seega hakkas kirjanik töölistele kirjutama, lugusid loeti ette, tööliste reaktsioone, oma lugusid vahendati tagasi kirjanikule. Kirjanik ei kohtunud töölistega, vaid kõik käis vahendamiste, fotode, Google Street View kaudu – seega kasvas see lugu välja osalt tööliste enda lugudest, uutest vaatevinklitest jne.

Leian ühe lingi praegu, Harrastuskriitikud, ja sealgi kinnitatakse, et jube segane jutt, aga …  miskipärast ikka meeldib.

Tsitaate.

Mina ütlen, et see on hullumeelne raamat. Ja osalt on tunne, et seda tulekski üksteisele ette lugeda. Ja ilmselt pigem nooremas eas. Aga mine tea. Hull raamat ikka. 🙂

46. Carsten Henn “Raamatujalutaja”

Ma ei mäleta, kust ma selle raamatupealkirja üles korjasin, arvatavasti kellegi blogist (ei leia kuskilt). Ilmselt oli sellele raamatukogus ka järjekord, sest sain alles nüüd kätte. Lugesin kiiresti läbi ja olen rahul. Kas see on lasteraamat? Nagu oleks. Samas – kas see ikka räägib lastega või hoopis täiskasvanutega? Lihtsas vormis. Ametlik lihtsustatud kokkuvõte kõlab:

Raamatutes leidub kogu maailm.

Need on erilised kunded, kellele raamatukaupmees Carl Kollhoff tellitud raamatud koju kätte viib – õhtuti pärast kaupluse sulgemist, jalutuskäigul läbi maaliliste kitsaste linnatänavate. Need inimesed on tema jaoks peaaegu sõbrad ja tema on nende kõige olulisem side maailmaga. Kui Carli tabab karm saatuselöök, muutub küsitavaks, kas tal õnnestub raamatute võimu ning samavõrd nutika kui ninaka üheksa-aastase tüdruku abiga taas õnnelikuks saada.

Sooja südamega, targalt ja liigutavalt jutustab Carsten Henn „Raamatujalutajas“ sõpruse väärtusest, lugemise lummusest ja raamatute ühendavast jõust.

Sisu on meeldivalt lihtne ja muinasjutuline, lasteraamatulik. Erinevad tegelased, kellele raamatujalutaja Carl annab raamatutegelaste nimed, on võimalik lõpuks kokku viia, kõik saavad kellelegi kasulikud olla. Muidugi tekitab see lugejas huvi antud tegelaste vastu, kui nad ei ole lugenud raamatuid, kust need on pärit. Darcy, Effi Briest, Doktor Faustus (või Pipi Pikksukk – aga seda on kõik lugenud). Seega mingis mõttes on see kirjutatud neile, kes juba armastavad raamatuid, teises mõttes aga neile, kes on sinna veel teel. Kuigi mingis mõttes on see kirjutatud vanadele inimestele, kes armastavad raamatuid, aga kes näevad sellise raamatumaailma kadumist enda ümber. Ja lähenevat surma.

Huvitav on see, et kogu selle raamatu lihtsuse juures oli seal nii mõnigi kord mõni lause, mis tekitas tahtmist see üles kirjutada (nüüdseks olen unustanud, kus). Postimehe raamatuportaal on mõned lingile kogunud.

44. Arash Sanari “Sverigevänner. Historien om hur pappa och jag försökte bli svenskast i världen”

Ma ostsin selle raamatu ilmselt suvel Rootsist, mõeldes, et tegu on mingi lihtsama ja naljakama kirjandusega, mida saab teinekord pedagoogilistel eesmärkidel kasutada. Nädalavahetusel haarasin Tallinnasse sõidule kaasa ja … lugesin läbi. See raamat meeldis mulle väga! (Näen, et 2020 on nomineeritud ka Augustprisetile). Ma tahaks nii kangesti seda eesti keelde tõlkida. Pealkiri ega kaanepilt ei luba ju suurt midagi. Tegu on Arashi kirjutatud raamatuga sellest, kuidas nad Iraanist Rootsi saabusid – aasta oli 1986, tema oli viieaastane. Temal on oma märkmed, aga on olemas ka isa päevikud. Oma märkmeid ta tsiteerida ei saa, aga väljavõtted isa päevikust on nii teravad, analüütilised, täpsed – ja enamasti siiski väga austavad Rootsi suhtes. Nagu autor (nüüdseks arst) kirjutab: areng on toimunud kahes suunas: tema, väike poiss, saabus võõrale külmale maale ja ei suutnud aru saada, kuidas siin üldse saab elada, kui tema lemmikpudingit isegi ei müüda. Samas integreerus ta Rootsi ühiskonda, tal olid rootslastest sõbrad, ta sai Rootsist hariduse, ta on Rootsis arst (minu mäletamist mööda Stockholmis). Isa oli kahe kõrgharidusega keemiainsener, kes oli õppinud Teheranis ja Pariisis. Pariisi vabameelsetes intellektuaalsetes ringkondades 1970ndatel kohtusid nad ka autori emaga. Need haritud inimesed saabusid Rootsi ja olid täis usku, et elu läheb paremaks ja turvalisemaks. (Ema ja isa lahutavad ja ema tegelikult integreerub veidi paremini siiski). Isa aga ei leia pärast esimese kosmiliselt hea töökoha järel enam ühtegi tööd, sõidab taksot ja … eraldub oma ääremaale. Ka raamatu lõpus ära toodud intervjuu isaga selle raamatu tarbeks on endiselt täis täpset analüütilist teravust: teravuse all pean ilmselt silmas head analüüsioskust, mitte sugugi kriitikat. 

Miks see võiks Eesti lugejale midagi pakkuda? Sellepärast, et siin on asju rootslaste kohta, mis üllatasid nii samuti mind 1990ndatel ja ilmselt võivad üllatada neid, kes sinna praegu elama asuvad sõltumata nahavärvist. Muidugi on siin ka juttu suhtumisest inimestesse, kelle nahavärv on kasvõi veidikene tumedam – rootslased on väga palju sallivamad ühiskonnana, aga üksikisikute tasandil on diskrimineerimist ja veidrat suhtumist ikkagi palju. (Sellega tuleb arvestada ka siis, kui oled pärit “endiselt nõukogudemaalt” ja eriti vanema põlvkonna puhul. Nemad TEAVAD ja võivad ka meile rääkida, kuidas on). Seal on juttu Rootsi “igavusest” ja homogeensusest – isa kirjutab päevikus, kuidas see võis alguses teda naerma ajada, aga kuidas ta siis jõudiski järeldusele, et see ongi demokraatias elamise eelis. Ülekantult restorani ei vali sa rooga, vaid millist salatit pearoa kõrvale tahad ja kas kartulid võiksid olla praetud või keedetud.

Teisalt on see raamat peegel ka meile endile ja meie vaatele meie oma maal elavatele inimestele, kelle nahavärv pole sama kahvatu kui meil. Isegi kui nad on siin sündinud või vähemalt väga varajasest lapsepõlvest kasvanud. Kas tunneme ära, et hakkame teinekord ka üle reageerima, liialt nunnutama, liialt lubavalt käituma… (Huvitav oli see, kuidas KÕIK eeldavad, et kui nad on Iraanist, siis on nad väga usklikud, väga tuttavad kogu selle teemaga, muuhulgas see, kuidas arvatakse, et nad räägivad araabia keelt!) Nagu öeldud – millestki ei kirjutata kibedusega, aga kohati on ikka valus (ja mis kõige imelikum – ikkagi äratuntav.)

Siin on hämmeldumist selle üle, kuidas Rootsi lapsed võivad oma vanematega kärkida ja ülbitseda, ilma et sellele järgneks midagi hirmsat. Kuidas võib vahele jääda pornofilmi vaatamisega varateismelise eas, ilma et midagi juhtuks. Mitte kummalegi poolele pole antud hinnangut, hävitavat hinnangut – autor kirjutab just sellest vaatenurgast, kuidas mingid asjad tundusid ihaldusväärsed, aga samas, kuidas samad asjad võisid viia ka tupikusse. Nii et mõlemast kultuurist ka samade nähtuste või juhtumite puhul oli võimalik leida midagi head, aga ka midagi, mis paneb ehk mõtlema. 

Ma ei tea, kui tugevalt selline raamat ilukirjanduslikus mõttes mõjub. Ilmselt keskmiselt. Aga ma kujutan siiski ette, et tegemist on umbes sellise raamatuga, mida võib Mart Juur Prillitoosis sirvida. See ei räägi ju tegelikult ÜLDSE ainult Iraani põgenikest Rootsis ja nende kohanemisest, vaid meie kõikide elust ja suhtumisest “võõrastesse”, neisse, kes ei ole täpselt nagu meie. Samuti sellest, kuidas võib meile endile tunduda Rootsi elama asumine.

• Vi läser
• Ella Andrén, dagensbok
• Väidetavalt vändatakse ka film, aga filmina pole need arutelud ju näha ja see tegevustik üksipäini ei anna edasi olulisemat. 
• DN maksumüüri taga.

43. Robert Girardi “Vaporetto 13” (LR nr 18-20, 2005)

Panin selle pealkirja kõrva taha, kuna Raamatusirvija jagas Kirjakoi postitust. Postitus tõotas justkui midagi põnevamat. Aga ma olen rõõmus, et üldse jaksasin raamatu läbi lugeda – viimasel ajal nii vaevaga loen ikka…

Peategelane on Ameerika valgekrae, kes teenib raha pangas valuutakursse ennustades ja selle järgi ostes-müües, erakordselt andekas selles. Muidugi raske lapsepõlv, sõjaväelasest isa, ema surm, ema jätab talle kassi, kes teda ei salli. Raamat algab sellega, et minategelane paneb kassi magama, kuna on pooleks aastaks suundumas Veneetsiasse ja noh, “eks kass ole vana ka”. See annab kogu raamatule tooni – kass Elizabethi kollased silmad arsti laual.

Veneetsias tekib ellu aga hoopis teine rütm. Esiteks juba see, et Jack ei saa magada ja uitab öösiti ringi või vähkreb voodis ja näeb jubedaid unenägusid. Mingil hetkel kohtub linnatänavatel Caterinaga, salapärase naisega, kes hoolitseb kuskil tänavatel hulkuvate kasside eest ja kelle kohta ta midagi eriti teada ei saa. Lugeja muidugi aimab algusest peale, et tegemist on mingi kummitusega endisest ajast. Caterinaga koos liigub minategelane ka ise enda teadmata surnute maailmas. Kogu Veneetsia kirjeldamine on kuidagi väga hästi tunnetatav – vajuv linn, kaugel klantspiltidest või moodsast pangandusmaailmast, kust tuleb minategelane. Tänavasopid, lagu, hais, aga samas mingi meelelisus, pärast mida tundub kõik ameerikalik kuidagi pealiskaudne (minategelasele). Taolisest kokkupuutest “surmaga” tekib minategelasel kummaline komme inimesele silma vaadates näha, kui teda vaevab mõni haigus või läheneb surm. (Põhjus, miks ta lõpus nt oma naabrinaisele otsa ei vaata – ta ei taha vanainimestele otsa vaadata, et mitte näha nende haigusi ja surma). Siin on ka Jacki Veneetsia töökaaslane Rinio, kange naistemees – tema kaudu on püütud edasi anda tänapäevast veneetslast (“veneetsialast”, nagu raamatus kirjas), kust jooksevad paralleelid endisesse aega.

Kirjutanud on veel lugemiselamused(Virve Edro) ja Siiliste.

42. Katrina Kalda “metsiku maailma melanhoolia”

Mulle tundub, et olen Katrina Kalda varasemaid raamatuid ka lugenud (mitte kõiki). Paraku puudub igasugune mälestus. See raamat jäi kuskil silma ja laenutasin.

Olen ettevaatlik arvamuse avaldamisega, sest ma pole praegu enam elus sellises kohas, kus tahaks sedasorti kirjandust lugeda. Mingis mõttes on see arenguromaan lapsest vanemaks inimeseks, teises mõttes taandarenguromaan – maailm liigub üha vääramatumalt hukatuse poole. Lisaks on tunne, nagu loeks erinevaid raamatuid. Vahele pikitakse sageli maailmauudiseid, mida me veel ise ka mäletame. Ametlik kokkuvõte ütleb nii:

Miski ei ennusta Sabrinale kunstnikukarjääri. Kasvades ebakindla ema hoole all kasinates tingimustes, pole tema tulevikuväljavaated kuigi helged. Seda päevani, mil ta kooliekskursioonil Rodini muuseumi avastab oma kutsumuse: pühendada oma elu kunstile. Sestsaadik on Sabrinal vaid üks siht silme ees. Tudengielu heidutusi hüvitavad tugevad sõprussidemed ja kosutavad kunstilised otsingud. Ent üsna varsti hakkavad noore naise sihte mõjutama armuelu raputused ja vältimatuna näiv ökoloogiline allakäik.

Tänapäevase kunstniku silme läbi küsib Katrina Kalda kunsti rolli järele maailmas, mis on sattunud kriisi. Tundeküllast romaani kannab autorile omane kindel, täpne ja harmooniline kirjutamislaad.

Või ütleks ehk Suvehiidlase sõnadega: “Väga olulised teemad ja päris kaasahaaravalt seotud. Me saame ülevaate Sabrina vaesushäbist läbi imbunud lapsepõlvest Calais´s, kunstnikutee algusest, armuseiklustest… aga sellest põnevam oli ühiskonnakriitika ja keskkonnahoiu teemade käsitlemine ja nende teemade sidumine kunsti tegemise mõttekusega, milleni peategelane ühel hetkel jõuab.”

Minu mulje oli pigem pidev maailmalõpu tunnetamine. Ma ei oska öelda – see kuidagi rõhus. Ma ei tundnud, et kõik viiks kuhugi edasi, vaid oli kuidagi juhuslik. Minu arust ei viinud üks asi teiseni, vaid ühest teemast sai villand, tekkis uus. Üks kunstitegemise viis ammendus, tekkis uus. Ja seda kõike praeguse maailma taustal, mida kujutati üsna trööstitu ja jubedana. Kodupaiga Calais’ “vallutavad” sisserändajad ja põgenikevood. Ökoküla ehitamisel puhkeb teisel pool mäel metsatulekahju. Jne. Nojah, kuidagi masendav ja… ma ütleksin isegi prantslaslik. (Houellebecq meenub isegi). AGA. GoodReadsi keskmine hinne on ootamatult kõrge, nii et ilmselt ma eksin ja teistel on õigus. Nii et lugege.

Üks tsitaat kõnetas kuidagi, lk. 211 (kui peategelase elukaaslane kadus oma lapsega peategelase juurest kui tina tuhka):

Kolisin Raffinerie’sse, nagu olin teinud viisteist aastat varem. Minus võttis maad mõrkjasmagus vabadusetunne. See oli paariate vabadus, nende vabadus, kel pole õnnetuseks teiste ees mingeid kohustusi ja kes seega võivad oma suva järgi kurssi vahetada, uude ametisse astuda, võõrale maale sõita või üldse mitte midagi teha, lihtsalt elada. Ent mis üldse on “elu”, kui mitte suhe teiste inimestega? (tõlk. Anti Saar)

Muidu aga iseloomustab meeleolusid raamatus see tsitaat:

Ühe uudise juures oli foto varemeid hoonest. Eelmisel päeval olid Pariisis, Londonis ja New Yorgis rahvusvaheliste pankade peakorterites plahvatanud pommid. Rünnakud oli omaks võtnud mingi laiemale üldsusele tundmatu rühmitus. See süüdistas sihikule võetud ettevõtteid nafta- ja kivisöetööstuse toetamises. Rünnakud erinevates maailmajagudes olid nii hästi kooskõlastatud, et kananahk pidi ihule tulema. Osa terroriste oli endalt kaamerate ees elu võtnud. Malbete hipide aeg oli ammu möödas, meie ajastu oli sünnitanud surmapõlglikud aktivistid, kes olid armastusest Maa vastu valmis tapma teisi inimesi. (lk. 228)

41. Mian Lodalen “Lesbiska ligan”

Juhtus nii, et lugesin nüüd kiireid “reisiraamatuid” vahele ja selle raamatu lugemises tekkis vahepeal väike paus. Mõnes mõttes oli see vajalik. Sest raamat koosneb mõtteliselt kahest poolest – esimene räägib peategelaste omavahelistest suhetest 1942. aastal, teine osa räägib sellest, mis sai siis, kui politsei ootamatult nende suhete vastu huvi hakkas üles näitama. Lõpeb kohtuotsusega aastal 1943. Kui esimeses pooles võiski ehk arvata, et kõik oli ehk liiga staatiline ega viinud väga edasi (samas – põhines ju tõestisündinud lool ja tavaline elu ongi tavaline), siis teise osa eel aimasin juba katastroofi saabumist ja seetõttu lugesin hea meelega vahele mõne muu kergema raamatu. Asja juures ongi väga kurb see, et tegemist on tõestisündinud looga, tegeliku kohtuprotsessiga 1943. aastal – sel aastal, kui käis II maailmasõda, Rootsis valitsesid natsisõbralikud meeleolud, kuigi maa oli ise neutraalne (ja samas liigutas sakslasi sõbralikult läbi oma põhjapoolsete maakondade Soome ja Norra vahel…). Tagatipuks saabus 1944. aastal kätte aeg, kui homoseksuaalsus ei olnud enam kriminaalne. Mingis mõttes on tõesti tunne, et peaks sellegi loo ära tõlkima eesti keelde, et homofoobid ja valjuhäälsed vastukõnelejad näeksid lähemalt, kuidas tavalisi inimesi võib hävitada. Ja milleks? Kas sõja ajal polnud muid põletavamaid teemasid kui mõne naisterahva häbiposti toomine…

Ma mõtlen, et kunstilises mõttes oleks võinud ilmselt kuidagi haaravamaks kirjutada, aga kuna teisalt on tegu tõestisündinud looga, siis on tegu siiski paremini lahtikirjutatuga kui dokumentalism.

• Amelie Björck Aftonbladetis.
• Sara Ek Kultmagasin.
• Samtal om böcker (taskuhääling)

40. Taavi Turk “Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas”

Juba kolmas Taani-teemaline raamat Minu… sarjast. Eks lugesin ka selle läbi. Lühike ja konkreetne. Pole ülearust ilulemist. Samas on tähelepanekud täpsed. Suhtumine inimestesse on positiivne, isegi kui vahel tuuakse ära ka miinuseid. Autori hääl on väga äratuntav – põlvkond näiteks (ütleks, et ka sugu, aga äkki ei tohi üldistada, nagu kirjutaks mehed ja naised erinevalt?).

Põhiline rõhk on Jüütimaal Herningi väikelinnal, aga kõrvalepõiked tehakse ka Aarhusi ja Ålborgi, Skagenisse ja Vendsyssel-Thyle. Aga väga oleks tahtnud pilte mingitest asjadest ja objektidest, mille nüüd ise üles otsisin. Elia esiteks, teisels Aalto projekteeritud kunstimuuseumi.

Muide, kuna autor on päritolult saarlane: Saaremaa nimetus Olavi saagas on Eysyssla (seega sealt tulebki rootsikeelne nimetus Ösel).

Sulepuru kirjutab.

Mae kirjutab.

39. Triin Raave “Tenerifel tegelikult. Elu laste ja koertega. Mehest rääkimata”

See raamat jäi veebis silma (mõtlesin, et tohoh, juba kolmas Tenerife-raamat) ja kui see siis just registreerituna oli raamatukogus letile asetatud, võtsin ühe õhtu lugemiseks. (Paraku läks kaks õhtut, sest esimesel alustasin liiga hilja). Selle raamatu võib üsna hästi kokku võtta Kadri Voorandi arvamusega, mis on ära toodud tagakaanel:

“Alustuseks pean tingimata mainima, et sain selle lugemise jooksul mitu mõnusat kõhutäit naerda ja ainuüksi see on juba piisav põhjus üks raamat endale sisse hingata. Üks paik ja selle kultuur pole selles kirjeldavas tekstis mitte sihtmärk, vaid vahend kirjeldamaks avatult ühe julge ja üpris erandliku valiku teinud perekonna lugu, mis oma lihtsuses ja mängulisuses pakkus mulle paraja annuse head emotsiooni, inspiratsiooni ning unistamise julgust. Ja seda komplekti ongi ju ikka ja alati tarvis, kas pole.”

Umbes nii ongi. Ei tasu lasta ennast eksitada pealkirjast, nagu saaks midagi teada Tenerifest või kuidas seal siis tegelikult on. (Kuigi Merikese vinoteek Vino Vidi Vici on tõesti ära toodud). Selles osas on Olavi Antonsi raamat muidugi informatiivsem, Normeti omast suurt ei mäleta. Raavede perekonnast (natuke kärg-), eriti just pereema vaatenurgast, saab aga teada tõesti – ja humoorikas võtmes. (Ahjaa, üks peatükk oli justkui koera vaatenurgast, ma ei saanud alguses pihtagi, sest alustasin lugemist kooriproovis). Siin on juttu ka sellest, kuidas autor käib Camino de Santiagol, kuidas nad perega sõidavad läbi Euroopa Eestisse või Eestist läbi Euroopa tagasi Tenerifele. Mingil kummalisel põhjusel (ilmselt siiski mingi sisemine loogika, millesse ma ei jaksanud süveneda) on kronoloogia segi löödud. Aga see kuigi palju rolli ei mängigi.

Mõnel viimasel lehel on lastud kirjutada abikaasa Hendrikul. See on nagu hoopis teine raamat – teine stiil (tutvusmiskuulutuste näol), räägib Raavedehoovi tegutsema hakkamisest. Vahest on tegemist teise etapiga, ehk järjegagi?

Põhimõtteliselt võiks seda raamatut soovitada näiteks just väikelastega peredele lihtsaks lugemiseks, sest süvenemiseks pikematesse ja keerulisematesse teostesse pole sel ajal ehk aega, aga kindlasti on palju äratundmisrõõmu, suhestumist. Ilmselt saate stiilinäite killurebimisest kätte blogist (kogu raamat paistabki olevat nagu väljaprinditud blogipostitused). Jah, naerda saab, kuigi minu jaoks on nii palju kildu järjest veidi koormav. Kohati jääb isegi juhtunu arusaamatuks, kuna öeldakse naljaga ja vihjates (aga tühja temaga). Aga tundub väga ettevõtlik ja positiivse ellusuhtumisega pere.

Üldiselt selline hea tuju raamat või blogi. Võib-olla ei peagi järjest lugema.

(Vaatasin Hommik Anuga saatelõiku – ikka väga armsad)

38. Anna-Karin Palm “Jag skriver över ditt ansikte”

Järjekordne raamat suvel soetatud pocket’itest. Kuna lugesin Anna-Karin Palmi Lagerlöfi-raamatut, siis otsustasin ka selle raamatu võtta (ikka valid tuttavate autorite seast. Tegelikult lugesin ma ülikooli ajal “Faunen”-it ka, kõik väga kiitsid, aga toona ei jätnud erilist muljet). Kokkuvõtte kohaselt räägib kirjanik siin oma ema Alzheimerist ja tema vaiksest hääbumisest. Tegelikult räägib see raamat ikka suures osas emast enne haigust ja nende omavahelistest suhetest. (Ema, 6-klassilise haridusega tüdruk, vanim laps suurest lastekarjast, kes tuleb esimest korda Stockholmi, kui saab töö mingis kioskis. Abielu, arusaam, et ta ei taha jääda koduperenaiseks. Alles 38-aastaselt hakkab ta õppima – et läbida põhikool, gümnaasium ja siis lõpuks õppida arstiks! See õnnestub. Täielik reis nii geograafiliselt kui ühiskonnaklassides. Lisaks julgus erineda, unustada skandinaavlaste “Jante seadus”…).

Õigupoolest algab üsna positiivse pildiga emast ja mõtlesin, et näed siis, vastukaaluks Schulmani raamatule emast… Siis hakkas pilt loomulikult ka mõranema. Mingis mõttes oli siiski positiivne alustada ja lõpetada sellega, mis oli hästi, armastusega, kõikehõlmavaga. Raamat on kirjutatud pöördumisena ema poole, “sinu” poole.

Ja siis haigus, mis ootamatult ligi hiilima hakkab. Sõnad ei tule meelde, inimesed lähevad segi (ei, ma pole su ema, ma olen su tütar). Kuni vältimatu hääbumise ja lõpuni. Just lõpp oli eriti liigutav. Unelaul. Muuhulgas hooldekodust pakutud lugu sellest, kuidas laev hakkab eemalduma, kuni näeme vaid tillukest täppi ja siis enam mitte midagi. Aga teadmine, et see laev on sellegipoolest sama suur, kuigi meie teda ei näe.

Pealkirjast: sellest kirjutab Anna-Karin Palm lõpus. Ta salvestab ema pildi arvuti ekraanisäästjana. Iga kord, kui ta käivitab arvuti, ilmub ekraanile ema pilt. Ja see on endiselt, mitu aastat pärast ema surma, oluline, tema kohalolek on otsekui sama tugev kui varem – kuigi just see tema puudumine, teistmoodi kohalolek. Ja siis, kui kirjanik tahab arvutisse sisse logida, tuleb liigutada hiirt, näo peale tuleb ruuduke, kuhu tuleb kirjutada salasõna. See on (ka ta enda sõnul) nii kujukas kujund – selleks, et tööle asuda, tuleb ennast emast üle kirjutada. Ja mingis mõttes on kogu raamat enda kirjutamine üle ema, sidumine oma mälestuste, oma isikuga, püüd temast aru saada. (Ema pärineb ajast, kui mingitest asjadest ei räägitud, kuigi taustal kummitab üsna võigas lapsepõlvetrauma isegi).

Ei, ma ei oska kokku võtta. Mul on palju erinevaid mõtteid, mis ei kannata kirjapanekut. Panen parem linke.

• Goodreads’is paljud kirjutavad, mida mõtlevad.
• Lundströms radio (jutuajamine autoriga).
• Jenny Högström Aftonbladetis.
• Nina Lekander Expressenis.
• Kultmagasin.
• SvD (kinnine).
• DN (kinnine).

Ülle Pruks “Carpe diem”

See on raamat, mida vist veel poest ei saa. (Nüüd saab siit tellida, nüüd ka Apollos). Ma ei tea, kas raamatukogustki. Ehk varsti tuleb veel üks trükk ja siis juba saab. Mina sain selle eksklusiivse raamatu otse autorilt. See oli mulle suur üllatus ja väga suur au. Tegemist on ühtaegu elulookirjandusega ja kultuuriloolise reisiraamatuga. Lisaks on tegemist kvaliteetse väljaandega – hea paber, tugevad kaaned.

Ma ei lisa sellele raamatule numbrit, kuna ma ei ole seda tervenisti läbi lugenud. Ma arvan, et sellele raamatule ei teegi head korraga läbilugemine. Selgitan.

Autor on siia kaante vahele valanud oma armastuse Itaalia vastu. Ligi kümme aastat tagasi hakkas ta oma armastusele juurde lisama itaalia keele õppimist, kuna mõistis, et Itaalias ringi liikudes ei ole sul kuigi palju inglise keele oskusest abi. Samas on need erinevad Itaalia kohad lahti kirjutatud kronoloogiliselt – sedamööda, kuidas nad perega seal ringi on reisinud-käinud. Esimene reis on näiteks perereis ca 10-aastaste lastega Sardiinia saarele pea 20 aastat tagasi. Juhuslik reisisihi valik, mis tagantjärele vaadates näitab, et midagi siin elus ei ole juhuslikku.

Kuna raamat on kirjutatud ka otsekui teetähisena lähedastele inimestele enda 60. eluaasta täitumise eel ja räägib mingis mõttes ka autorist endast, ei saa lugeja osa mitte ainult kultuurimälestistest ja loodusvaadetest, vaid ka sellest, kuidas autor oma abikaasa (ja ehk ka laste või sõpradega) parajasti järgmisse reisisihtkohta sattus, kus nemad liikusid, mida tegid. Teinekord ei peagi midagi teha olema – võib-olla istusid lihtsalt niisama, sulistasid jalgu vees või nautisid ilusat ilma. Ülle Pruks kirjutab (raamatu alguse poole ühes peatükis), et alati ei peagi midagi tegema – et reisiraha kokku saada, on isegi palju tööd tehtud!

Tegelikult on ääretult sümpaatne ka tema kirjastiil. Nagu öeldud, ei ole ma veel kuigi kaugele jõudnud, aga juba eessõnast paistab läbi üsna tervitatav huumor ütlemistes. Näiteid ei ole mõtet hakata tooma, võin lihtsalt mainida umbes viimati loetut-meeldejäänut. Tsiteerin:

Meie paatkond teeb veel ühe ujumispeatuse. Ühtäkki ronivad kaks meest veest välja, tõusevad treppidest kalju servale ja … prantsatavad vette. Noore šotlase motiivi võib isegi mõista: värske abielumees tahab end veel tõestada. Aga too teine on minu kaasa! Neljakümnendates mees on peast soe, kui oma naise silme all demonstratiivselt alla viskub! Ega poleks ratsionaalselt mõtlevalt inimeselt sedavõrd arulagedat tegu oodanudki. Pealegi, hooliva isana on ta eluaeg poegadele sõnu peale lugenud, et nood hulljulgeid ettevõtmisi väldiksid. Nüüd siis ise – karsumm! Rahvas huilgab ja julged mehed, põsed adrenaliinist õhevil, tõmbavad end paati sisse. Võid ju olla marus nagu tige tikker, aga kui sind ümbritsevad rõõmsad näod, siis tuleb naeratada. (lk. 32)

Samamoodi on see raamat vägagi kaasaegne oma viidetes, siin on viiteid nii Tripadvisorile kui muule kaasaegsele, näiteks hiljaaegu ilmunud raamatutele. Mulle meeldis nt. kokkuvõte TripAdvisorist, mida autor soovitab nende enda ette võetud teekonna asemel (ise läksid nad minu arusaamist mööda sõiduteed pidi, mis on omamoodi ohtlik ja kindlasti pigem sportlikuma elulaadiga inimestele):

Ühistransporti kasutavale turistile jagab Tripadvisor näpunäiteid, kuidas koos pagasiga Positanost Sorrentosse saada. Soovitus, kuigi tugevalt kärbituna, kõlaks järgmiselt: hüppa Positanos bussi ja sõida ühel jalal seistes vastassuunas Praianosse. Seal pöörab buss nina ümber ja asutab end uuele ringile, läbides Sorrento poole liikudes taas Positano. Massid küll pressivad ukseavast sisse, aga sina oled ka teisele jalale koha leidnud. Õnne korral juba istud. (lk. 40)

Olgu, olen nüüd välja toonud meelelahutuslikuma poole, mille järgi ei saa aimu, et tegelikult on siin VÄGA põnevat kultuuriajalugu – ja ei, mitte vaid seda, kes ehitas millise hoone, vaid palju laiemalt. Näiteks viibitakse reisil, nähes saari, mille kohta saame teada, et seal elutsesidki Odüsseusest tuttavad sireenid. Ja mis seal veel on juhtunud, kuidas läinud, kes ostnud. Veel on väga põnev lugeda näiteks sellest, kuidas Apenniini poolsaarel levisid Hippokratese, Galenose, Avicenna ja paljude teist ideed meditsiinieetikast, “teadmised ravimtaimedest, inimkeha ehitusest, kirurgiast ja isegi haigustekitajatest”. (lk 38). (Autor on hariduselt arst). Väga põnevad on üldised viited – sellele jutule järgneb näiteks teadmine, et Eestis ei loetavatki originaalset vannet, vaid “antakse tänapäevane arstivanne, millel on palju Hippokratese eetikavande jooni.” (lk. 38)

Miski ei jää venima – ei takerduta liiga pikalt ajalukku, samas ka mitte oma elu lõbusate seikade juurde. Kõike on parasjagu, seega on tasakaal paigas. Samamoodi soovitatakse vahele nii keerulisemat kui kergemat kirjandust, mh ilukirjandust, mis võiks anda aimu kas mõnest paigast (Elena Ferrante uuem sari). Mulle endale näiteks pakub Capri puhul huvi muidugi Axel Munthe, kelle tihedalt täis kirjutatud raamat ootab ka minu riiulis. Juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Kui Ülle seda nüüd siin mainib, nagu ta oleks seda lugenud, tekkis mul esmakordselt mõte, et äkki on see olemas ka eesti keeles? (Näen, et lausa kahes väljaandes. Vähemalt).

Kokkuvõtteks on tegemist äärmiselt põhjaliku ja huvitava raamatuga, mis ei solva lugejat mitte ühestki otsast. Autor ütleb ka ise, et soovitab kindlasti Itaaliat uurida, aga kui sinna elama asuda, võiks veidi järele mõelda – ka kultuurilistest erinevustest on juttu. Itaalia 20-st maakonnast kirjutab ta neljateistkümnest (eraldi kohti-peatükke on rohkem). Siin on nii kokandusest, jookidest kui niisama ajaloost. Ja ikkagi – läbi enda reiside kronoloogilises järjekorras. Mistõttu võib vähkide püüdmise ja valmistamise juurest lugeda ka lapsepõlvemälestusi sellest, kuidas toona püüti.

“Ja refrääniks jääte ikka theie” – ehk refrääniks jääb ikka ta abikaasa. Väga soe on lugeda sellisest armastusest ja austusest, mis tekkis juba 18-aastasena esimesest pilgust ja on säilinud tänaseni.

Igatahes kui juhtub, et raamatust tuleb veel mõni trükk või see jõuab raamatukogudesse, soovitan kindlasti. Ja eriti neile, kes käivad Itaalias reisimas. Ma leian, et seda raamatut ei peagi kaanest kaaneni kohe läbi lugema – selliselt võivad asjad peas segi minna, ei jõua nautida. Ise jätkan teiste raamatute vahele ja tänan veelkord au eest see raamat endale saada!

Tutvustavate videote playlist:

• “‘Carpe diem ITAALIA’ on kokku kogutud, nopitud päevad, kogemused, mõtted.”
• “Sa pead osalema selles, mida teine inimene räägib. Meeldib see või ei meeldi. Fare bella figura.”
• Omapärased Itaalia kombed: la passeggiata, baar kui kogukonna keskus, il caffè sospeso.
• “Ühtset Itaaliat ei eksisteeri. Saapamaa koosneb kahekümnest erinäolisest maakonnast.”
• “Algul sa saad Itaaliast seda, mida otsima lähed. Hiljem seda, mida sa otsima ei lähe.”
• Itaalias ei tasuks alati tee juhatamist uskuda.
• Milano: “‘Murra ja põgene’ on itaallase mõistes läbiv ameeriklasele. Ta läheb, murrab, pildistab, põgeneb.”
• Dolce far niente – mittemidagitegemise mõnu. Meie ei oska seda teha. Itaallased oskavad elu nautida.
• “Sugulast ei saa hüljata. Itaalias on onupojapoliitika väga tugev.”
• “Pereärile aitavad kõik kaasa ja kõik teevad seda lusti ja rõõmuga.”
• Sellest, miks suuremad turistilinnad on raamatust välja jäänud: “Peavool liigub peateedel ja suurtel kiirustel. Kõrvalteed, mida mööda meie käime, lähevad mujale.”
• Lugu Liguuriast:“Kummastavaid hetki on olnud palju, aga see ei tähenda, et ma sinna veel ei läheks.”
• “Ma olen äpu. Mäetippu ma vallutada ei taha. Aga mulle meeldib mägede rahu ja vaikus.”
• “Ränduri kõige suurem probleem Lõuna-Itaalias on kehv logistika.”
• Itaalia tüüpiline hommikusöök ehk kuidas jääda teises kultuuriruumis tolerantseks
• Keeleõppest. “Itaallane on sõbralik. Mida rohkem itaalia keelt oskad, seda sõbralikum ta on.”
• “Itaaliasse reisijale võivad coperto ja city tax tulla üllatusena”

36. Ann-Helén Laestadius “stöld”

See raamat kuulub nende hulka, mille suvel Rootsist endale hankisin. Päris korralik virn tuli kokku. Huvi selle vastu oli mul tegelikult juba eelmisel aastal, aga mitte nii suur, et oleksin raatsin posti teel tellida. 

Nüüd läbi lugenuna ütlen, et üks pikk ja eepiline tänapäeva saami põdrakasvatajate lugu. Ja oluline on see, et tegevus toimub sellel sajandil (2008, 2018, 2019). Me teame ajaloost, kuidas saamide kultuuri hakati hävitama jms, aga meile pole nagu päris hästi kohale jõudnud, et majanduskasv, loodusvarad jms tingib praeguseni palju represseerimist, põlvkondade kaupa viha, raskusi, kõrgeid enesetapuarve, vaimseid probleeme. Mingil moel tundus mulle, et raamat hakkas venima. Naiskirjanike moodi on kirjutada, kirjutada, mitte vähemaks võtta ega skematiseerida. Teisalt teenib selline venitamine oma eesmärki – läheb aastaid ja aastakümneid, aga miski otsekui ei muutu. Siin on tänu sellele igasuguseid erinevaid aspekte peale konkreetselt põhiteema. Põhiteemaks on siis “vargus” – kuriteoliik, mille alla liigitatakse kuritahtlikud saamidele kuuluvate põhjapõtrade tapmised. Kuidas üle saja politseisse antud asja on lõpetatud ilma kuriteo koosseisu leidmata või mõnel muul põhjusel. Rääkimata sellest, et asjad aeguvad. Kuidas on koolis. Kuidas leitakse endale oma joik. Kuidas mõjutab vanaaegne usk. Kuidas mõjub enesetapp perekonnas ja sõpruskonnas. Kuidas on olla naine põdrakasvatajate saamide seas – naine, kes tahab valida põdrad, mitte pliidi. Kuidas on saamina minna vanadekodusse. Kui hästi võiks sinu muredest aru saada Lõuna-Rootsist stažeerima tulnud psühholoog. Lisaks isegi saamidevahelised pilgud – kui keegi on “väljastpoolt”, pole nende raamatus kirjas… Ja pidev häbimärgistamine, pilgud, hirm, ähvardused. Jne jne. Mul pole paraku aega pikemalt kirjutada, aga tegemist on sellise raamatuga, mis lugedes hakkab teatud hetkel veidi venima, aga raamatut käest pannes vormub kõik tervikuks ja jätab sügava mulje. 

Temaga on võimalik lugeda intervjuud ajakirjast “Vi läser” (2020) ja lugeda ka lõike raamatust. Ei peaks alahindama, et seda raamatut kirjutada ja sellega välja tulla tähendab olla ka hirmul – lugenuna võib ju aru saada, miks. Intervjuust (aga seda võiks lugeda täispikkuses):

– Jag har känt all den här desperationen, att hur ska de orka. Är det inte gruvbolag som vill exploatera så är det skogsbolag som ska avverka, och är det inte detta så är det samehatarna; så fort det står något om samer i en artikel så bara flödar kommentarerna på sociala medier.

Hon berättar om den hotfulla stämningen efter den så kallade Girjasdomen, som kom den 23 januari 2020 och där det slogs fast att samebyn Girjas har ensamrätt att bestämma över småviltjakten i sitt område, med hänvisning till det som kallas urminnes hävd. Ett beslut som orsakade en våg av hat mot samer. Skjutna och överkörda renar. Ett våldsamt näthat. Hot och trakasserier från sådana som romanens Robert.

[…]

Hon berättar att hon använt hundra polisanmälningar om renstölder som research för romanen. Utredning efter utredning som lagts ner och hur polisen där uppe, precis som i hennes bok, har att patrullera oändliga områden med minimerad personalstyrka och därför oftast kommer försent, om de ens dyker upp.

– Och sedan ska man dessutom orka med rovdjuren och mäkta med klimatförändringarna som försvårar rennäringen … Det är också den psykiska ohälsan som drabbar många samer och orsakar tragedier i många familjer. Det är så otroligt mycket på en och samma gång.

Kahjuks ei ole mul aega pikemalt kirjutada, aga kõnekas on Sofia Jannoki laul, mille ette on kleebitud stenogramm Girjas-protsessi ajast, tegemist on 2010ndate aastatega.

35. Tiina Sööt “Minu Rumeenia. Absurdi armunud”

Andsin endale kunagi mitu korda järjest lubaduse, et ei loe enam “Minu…” sarja raamatuid. Mingil perioodil jäi lõpuks ikka tühi tunne kuidagi lugedes. Nüüd on aga juhtunud, et kogu see aasta on mul endal läinud rumeenia keele tähe all, veel reis ka, seega selle raamatu suisa ostsin. Ja mõtteid on mitmesuguseid.

Rumeenia on nii vastuoluline maa. Mingis mõttes mõtled Rumeeniale ja mõtled ilusate kloosterkirikute peale, vanade külade peale, mäed… Siis mõtled vaesuse, kontrastide jms peale. Mingis mõttes oli hea, et lugesin enne minekut Imre Siili raamatu – ehmatasin päris ära, kui palju halbu asju oli teemaks võetud. Panin seetõttu vaimu valmis hullemaks. Rumeenias, eriti muidugi pealinnas viibides, oligi ikkagi üllatus üsna suur, et nad ei ole ikka märgatavalt edasi arenenud ja mingis mõttes oli nagu ajas tagasiminek. Olgu, 2009, aga ka 2022! Seega kui ma reisi ajal pilte saatsin, jäi teistele juba mulje, et kõik on kole ja reis pole õnnestunud ja kellelgi minna ei soovita. Ja selle peale ma reageerisin – ei, see ei vasta tõele, mulle ikkagi meeldib! Paradoks?

Ja siin raamatus jääb umbes samasugune skisofreenne mulje – autor toob välja nii palju asju, mis on lihtsalt vastikud ega sobituks enam kuidagi meie harjumuspärasesse igapäevasesse ellu, lugedeski mõtled, et huh, kui vastik. Tema aga imetleb, talle meeldib, kõik tundub nii tore. Ei, liialdan, kõik ei tundu tore. Aga kui ta võrdleb oma aastaid Viinis Bukaresti ajaga, siis tunnetab ta viimases rohkem elu. Ja selles mõttes saan ma temast aru. Ometi olid asjad, millest tema võis rääkida vaimustuse või naljaga, hirmutavad (vastikud?). Teised asjad, mida mina nuusutasin ja mis mulle meeldisid, siin muidugi väga nimetatud ei ole. Seega olen endiselt kahevahel – mis see Rumeenia õieti võiks olla, kas see võiks ikkagi olla midagi minu jaoks?

Näiteks prussakatest rääkimine kortermajades… Huh, neid on muidugi mujalgi, lihtsalt ma ei kujutaks ette, et ma peaks mingite selliste putukatega oma elamist jagama. Või naabrid, kes toidavad hommikuti kell 6 oma rõdul tuvisid. Või kottpimedad või vähe valgustatud öised tänavad (no skandinaavid on öelnud meile, et Tartu tänavad on tegelikult nii pimedad – jah, on, vaadake kasvõi Näituse tänavat, kus ainult üks pool valgustatud. Aga ilmselt on Rumeenias/Bukarestis siis veidi hullem?). Või suitsu pahviv südamearst, omamoodi onu Heino? Appi lihtsalt.

Mõnevõrra sai löögi ka minu õigeusu imetlus (see on praegusel ajal niisamagi väga hell teema…). Tegelikult olen ma ise ka pilte vaadanud, kord jälgisin ka veebi kaudu ühe mingi muu koguduse jumalateenistust – mina põhjala inimesena juba reageerin, kui ma näen kuskil nii palju mehi või seda, kui mehed ja naised on pidevalt kuidagi eraldatud. Ma reageerin, nähes neid karmiilmelisi kirikuõpetajaid. Mulle meenub üks väga vastik film, mida mõni aasta tagasi vaatasin (mingi väga pikk väärtfilm Rumeeniast), kus oli tegu mingi nunnakloostriga ja ühe nunna õega, kes oli omadega täiesti läbi ja kes tuli kloostrisse abi otsima. Siit raamatust võib samamoodi lugeda, kuidas usk on üsna konservatiivne ja teinekord vanamoelinegi, lisaks seda, kuidas see on nii tugevalt igasugu nõiakunstiga põimunud – teinekord ei olegi aru saada, kust usk nõiakunstiks üle läheb. See peatükk on muidugi üsna koomilinegi. Kui tegu poleks päris eluga. Või matusekultuurist, strigoi’ks muutumise ennetamisest, non-stop matuseteenusest (sellist silti märkasin ma isegi, nii et tegin pilti).

Teine koht, mis mind kohe alguses üsna naerma ajas (aga selgus, et mul on lihtsalt nii teistsugune huumori taju oma sõbrannadest) – nende vandesõnad. Eks vandesõnad on igas keele huvitav teema, nende ümber on terveid semantilisi välju. (Mäletan kunagi Ülle Pärli loengut vene roppustest, mille ümber on mingid erinevad tähendusväljad). Siin keerlesid kõik vandumisväljendid põhimõtteliselt peenise ümber ja kuhu seda kõik panna saab. Mulle ikkagi meenutab veidi venelaste vandesõnade tähendusvälju kõikide “ema panemiste” jms-ga.

Arhitektuurist rääkivates kohtades oleks ma seekord tahtnud näha näidispilte kohe teksti juures. See stiil, mida autor siin ülistab, mulle vist ikkagi ei meeldi. Aga ma ei või olla kindel, et ma sain täpselt aru, milliseid maju ta mõtleb. Minu Rumeenia kogemus ütleb, et Bukarestis oli ilusaid perspektiivseid maju veidi ka (kui need kuidagi lõpuks korda teha, mõned ilmselt ongi tehtud, nagu nähtub Bukaresti erinevatest instakontodest), aga üldiselt oli seal üks maitsetu kast teise järel. Seal oli kasvõi vanalinna sisenedes mingid vanad koledad paneelmajad (kas saab üldse paneelmaja öelda?), mille ma parema meelega ise üldse maatasa tõmbaks – nendest ei saaks ka renoveerides asja. Samas on palju täiesti uusi moodsaid hooneid, umbes neid klaasist torne, nagu meilgi. Eriti lennujaamast linna sõites. Meie hotelli juures oli samamoodi – üks veidi räämas vana ilus maja, siis üks poolenisti uus (ehk 20 aastat?) klaasmaja, siis täiesti lagunenud ilus vana maja. Hotell oli ka täitsa ilus ja kena. Vastas oli mingi kole korterelamu, all kioski moodi pood. Stilistiliselt kõik nii kokku kuhjatud, et vaatad – sellest ei saagi ju asja.

Samuti väidab autor, et Bukarest on roheline linn – rohelust olla kõikjal. Kindlasti mingis mõttes. Aga samas – teises mõttes… ikka palju rohkem asfalti (ja nende auke), tolmu ja halli kui silm on kuskil harjunud. Kõige nukram oli käik Bukaresti botaanikaaeda – ma isegi ei kujutanud ette, et piletiga botaanikaaed võib olla … selline “pusta”. See tegi isegi veidi kurvaks. Seega kui me päev hiljem Parcul Tineretuluiga tutvust tegema läksime, ei osanud enam imestadagi. Seda polnud ju vähemalt botaanikaaiana välja kuulutatud. (Seevastu tundus mulle, et Tartu autovabaduse puiestee võiks selle pargiga koostööd tegema hakata. Lai asfalttee keskel ja kasutamata roheline pargiala igal pool ümberringi). Rumeenias nägin üle mitmekümne aasta uuesti silte “murul käimine keelatud”. See on väga võõristav – inimene ikkagi harjub vastupidisega väga ruttu.

Selle mainib ka Tiina Sööt ära, et Bukarestis ringi liikudes pole mõtet väga pea pilvedes käia, sest asfalt on konarlik ja auklik. Meie härra lendas juba esimesel hommikul hotelli kõrval kiriku ees põlvili. Samuti mainib raamatu autor, et midagi võib alati ka kuskilt kõrgemalt pähe sadada – ehitusdetaile, mõnel juhul peksavad vastu akent lahtised kaabliotsad… Tjah, elu, mida juba ebamugavuse tõttu ei valiks…

Kui 1991. aastal olin õnnelik, et mul oli duširuum, kus mingitel aegadel oli isegi sooja vett (kuna meil oli tol ajal ainult külm vesi kraanist ja nädalavahetusel saun), siis on imekspandav, et sooja vee katkestused on seal 31 aastat hiljem endiselt tavalised. Või et vee värv võib mingil hetkel muutuda. Jälle mugavus, millega oleme uuel ajal nii harjunud, et vastupidine tundub mahajäämisena.

Laialdane sularaha kasutamine jäi ka silma. Meilgi makstakse teinekord sularahas, aga tundub, et Rumeenias on sularahas tasumisel mastaapsed vormid. Ilmselt käib pool majandustegevustki endiselt hämaraladel. Usaldamatus riigi suhtes on muidugi põhjendatult madalam kui meil siin.

Raamatus on ära toodud ka kohalike puskarite nimed ning ühe kirsinapsu retsept. (Istutasime just aeda kirsipuu).

Mul pole mõtet raamatut oma reisimuljete taustal analüüsida. Tasub ise lugeda. Aga ma ikkagi arvan, et ka see raamat võib lugejas tekitada võõristust selle maa vastu (nagu Imre Siili raamatu puhul kohati juhtus). Seega mis siis on see, mis Rumeenias võib võluda? Ilmselt ikkagi inimesed! Inimesi on igasuguseid ja igal pool. Minu mulje oli tänavapildis sellegipoolest, et kõik olid … tavalised! Ma ei oska seda isegi selgitada. Ma olen käinud Skandinaavias – alatihti on kuskil mingid lõugavad noored, teisal jälle amelevad inimesed, kes valju heli saatel kuskil avalikus kohas suudelda lärtsutavad (jajah, vbolla olen vanamoeline, aga kas mõned asjad ei peaks jääma eriliseks kahe inimese vahel?), kuskil karjub keegi telefonis valjuhäälselt rääkida, kuskil naeratab teenindaja sulle plekist pealesunnitud naeratust… Siin olid inimesed TAVALISED. Ma ei oska seda üldse selgitada. Keegi ei olnud meie vastu kuri, keegi ei nähvanud midagi. Keegi polnud ülevoolavalt pealetükkiv (nt teeninduses). Metroos sõitsid inimesed vaikides või vaikselt rääkides. Metrooputka tädike oli hästi abivalmis ja oskas inglise keelt. Hästi palju oli vanavanemaid lastega (noh, Rumeenias on tegelikult suur probleem kõik need miljonid väljamaal töötavad inimesed, kellest paljudel on lapsed kodumaal vanavanemate hoida. Isegi juriidilised nõuanded jooksevad pidevalt läbi, kuidas peab ametlikult hooldusõigused ka vormistama selleks ajaks…. Aga eks ma arvan, et paljudel lihtsalt hoidsidki vanavanemad lapsi, kuni vanemad töötasid. Noori peresid oli ka oma lastega muidugi). Paraku oli kerjuseid – selliseid, kes tulevad kuskil välikohvikus su juurde ja hakkavad midagi seletama. Me lihtsalt ignoreerisime.

Kui nüüd ikka enda muljete juurest raamatu juurde tagasi tulla, ei saa märkimata jätta, et seekordne “Minu…” räägib hoopis omamoodi subkultuurist (võib-olla seda ei nimetata nii? Äkki on tegemist lihtsalt järjekordse enesedefineerimise võimalusega?). Autor räägib, kuidas ta jõudis hobi otsides (hobi leidmisele valla olles) sidumise, shibari, ja küpseb polüamooria harrastajana. Raamatu lõpuks on tal kolm meest sõbralikus kooseksisteerimises. Ja vähemalt ühel meestest on veel üks naine. Tänu sellele, et ta liigub ka BDSM ringkondades, on siin juttu ka sellest, kuidas Rumeenias suhtutakse seksuaalvähemusse või muul viisil erinevatesse enesemääratlustesse. Represseerimist on endiselt rohkelt. Homoseksuaalsus dekriminaliseeriti 2001 alles. Ometi on Rumeenia mitukümmend korda suurem maa kui Eesti ja seal tegutsevad erinevad subkultuurid – shibarist ei olnud mina enne kuulnudki. Ja kuigi see ei saa kunagi olema midagi, mis mind ennast kõnetaks, kirjutas autor sellest siiski põnevalt, üldfilosoofiliselt ja muuhulgas sellest, kuidas nõusolek on seal nii elementaarne, et teinekord teistes ringkondades imestab, et mujal see nii enesestmõistetav pole. Huvitav on muidugi see, et just sellised teemad tulevad jutuks “Minu Rumeenia” raamatus – arvestades, et Rumeenia on ikka väga palju rohkem vanades traditsioonides kinni kui kasvõi meie (Skandinaaviaga ei hakka võrdlemagi).

Lõpuks veel tegelikult tänusõnad, et siin on ära toodud ka üsna arvestatavalt lugusid Nicolae Ceaușescu valitsemisajast, tagakiusamistest, koputajatest, jubedatest elutingimustest, mis sel ajal tekkisid, inimeste mentaliteedi kujunemisest sel ajal, võimalikest umbusu põhjustest nüüdsel ajal.

Nii et võiks lugejale öelda: seda lugedes ei pruugi sugugi tekkida tunnet: “Oi, nii lahe, ma tahan sinna saada”, vaid pigem: “Hm, huvitav, kas see võib tõesti nii vastuoluline olla? Läheks õige uuriks oma silmaga!”.

Katkendeid:

• Postimees 1;
• Postimees 2;
• Aet Kuusik Feministeeriumis;
• Suvehiidlane.

34. Johan Theorin “Benvittring”

See on Theorini Ölandi krimisarja viies raamat. Minu arvates ei olnud esimene raamat kuigi hea (eesti keeles olemas). Ja teine polnud otseselt minu maitse (eesti keeles olemas). Aga kolmas ja neljas meeldisid mulle juba rohkem (eesti keeles pole. Võib-olla ka sellepärast, et olen vahepeal palju halbu krimkasid ka lugema pidanud). Nüüd viiendat lugedes tundus küll, et see on hea. Mitmel erineval põhjusel. Muuhulgas näiteks see, et politseinikul on ka muid töid peale põhilise juurdluse. Tavaliselt ikka kurdavad, et “struktuurireform”, “ressursse pole”, “vaja lisajõudusid” – aga ise jõuavad päeva jooksul paar ülekuulamist teha, vahel harva mingeid analüüse lugeda ja siis (ühes sarjas) lausa alati kella kolme-nelja ajal oma kallimaga kokku saada, sest tööpäev oli niikuinii põhimõtteliselt läbi.

Niisiis – keskmes on jälle Öland ja Gerlof, kes sedapuhku elab Marnäsi vanadekodus ja liigub vaevaliselt rulaatoriga. See füüsilise jaksu puudumine on väga ilmekalt edasi antud, siin ei torma ringi saja-aastane, kes hüppab aknast välja ja on seejärel väsimatu. Peaaegu kõik sõbrad on surnud. Kes pole, on dementne ega tunne kedagi. Gerlofi mõistus on aga korras (kuigi talle tehakse dementsustest ühe intsidendi pärast hooldekodus, kui ta ühele ninatargale vanurile rusikaga virutab). Tema venna lapselaps Tilda on aga politseinik. Nagu ikka, ei mäleta ma vahepealsetest raamatutest suurt midagi – aga see Tilda elab igatahes juba 5 a koos teise osa Joakimiga, kelle naine ära suri. No ja mingid suhteprobleemid ja eraeluline liin.

Juhtum, mida uuritakse, on aga nii lahtine ja nii paljude teiste asjadega seotud, samuti nii vana, 70 ja 50 aastat, et on täielik juhus, et neid lähemalt uurima hakatakse ja õnnetusjuhtumitena ei registreerita. Üks vanahärra läheb mere äärde pangast alla, jätab rannale ühed vanad armastuskirjad ja matusepärja. Kui talle äkki hunnik suuri kive pähe sajab ja mees sureb. Teine mees, kes kannatab paranoia käes ja on end ebaseaduslike granaatidega turvanud, sureb samuti. Välja võib näha, et oma lohakuse tõttu. Gerlof ajab vaikselt nuputades omi asju, helistab, räägib inimestega. Tilda ajab oma politseiasju. No ja eks lõpuks jõuavad mõlemad samale tulemusele, Gerlof küll pisut varem, aga Tilda ei lülita tol hommikul kohe telefoni sisse ega saa seda kohe teada.

Sellise sisukirjelduse panin nüüd küll ainult selleks, et äkki tulevikus meenub midagi, kui selle läbi loen. Mul on tunne, et see sari ei müünud Eestis eriti hästi, mistõttu järgnevaid osi enam ei tõlgitud. Samas on tegemist ikkagi normaalse krimkaga, ei vigastata lapsi, ei rebita piinamiste käigus kehaosi ära jne. Ma soovitaks ikka jätkata järgmiste osade tõlkimisega (mis minu subjektiivsel hinnangul olid ka paremad kui esimesed kaks).

Mulle meeldib ka see, et kogu oma krimi varjus räägib Theorin ikkagi paikkonna ajaloost, kadunud aegadest, sellest, mis on nüüd ja mis oli varem.

Anders Kapp kirjutab aga nii: “Ett av Johan Theorins mest utmärkande kännetecken är förmågan att skriva fram en skymningsvärld där gränser upplöses och allt bli osäkert – vad är dröm och vad är verklighet, vad är naturligt och vad är det inte – en alldeles speciell kompetens när det gäller att skriva in ett krypande obehag som fängslar läsare och som jag beundrat. Av detta finns nästan ingenting i Benvittring; i stället för skymningens obehag möter vi i huvudsak en rätt trivsam turné där en trevlig äldre farbror löser gåtor. Det är också en rimlig subgenre inom spänningsfältet men det känns inte som den här författarens hemmaplan och det gör mig besviken.” – ja tõesti, võib-olla on just see Theorini tugevus, et sa ei tea, mis on tõde, mis kummituslugu, mis juurde mõeldud. Sellegipoolest oli esimene osa kuidagi liiga “paha tegelase” peale üles ehitatud, minu arust (vähemalt toona tundus) oli vähe nüansse. Teises osas oli ilmselt oluline see vaimude öine jumalateenistus – minu jaoks läks just veidi üle võlli. Nii et oleneb, mis tema juures meeldib.

DNi retsensioon on tasuline.

33. Niina Mero “Inglise romanss”

Ilmselt jäi see raamat silma, kui Soome Instituut jagas. Tellisin raamatukogust – mõtlesin, et kena suvelugemine. Üks arvustus kuskil veebiavarustes justkui kirjutas, et pole suurem asi, seega lugesin ettevaatlikult. (Äkki oli see Sulepuru? Igatahes ma olen ka tema kirjutatuga täitsa nõus). Aga sedasi reisilugemiseks täitsa sobis – chick lit. Samas ühendab mingisugused Inglismaa aadliteemad (lossid, luule, kunst) tänapäeva Soome noore tüdrukuga, kes (nagu mulle kirjelduse järgi tundub) on emo, pool kere (või kõigest käed?) on tätoveeritud, ja väga huvitatud Inglise romantismist. See paistab neil olevat kirjanikuga ühine huvi muidugi 🙂 . Peategelase Nora õde Heli hakkab Inglismaal abielluma ja ta käib õele peale ning kutsub ta enne pulmi enda poole. Ootamatult selgub, et õe kihlatul, perepojal Markil (no mis muud nime saakski kasutada!) on 10 a tagasi kadunud vend. Mingil moel hakkab Nora tundma huvi kadunud Jamesi vastu, paneb oma peas kokku tema kadumise lugu. Lõpuks justkui leiab ka kurjategija, kuigi see jääb lahtiseks, mis siiski juhtus, sest Jamesi luid ei leita. Novot siis, selline niisama kulgemise raamat. Peategelane on kohati liiga ebausutav (huvitatudes ainult antikvariaatidest, vanadest maalidest, piltidest, raamatutest, Keats-Shelley on tal peaaegu peas jne, tundub veidi kahtlane, et ta samas iga ilusa mehe peale kohe kiima läheb. Aga mine tea, mine tea 🙂 ).

Ei oska öelda, kas see raamat midagi hingele annab, aga minu praegu allakäinud lugemuse juures oli täitsa hea rahulik õhtuti mõnekümne lehekülje kaupa lugeda. 

• Katkend.
• Intervjuu autoriga.

32. Mario Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees”

Olen juba selles eas, et kui loen juba varem loetud raamatuid, on need nagu uued (vaatan, et suht täpselt 11 a tagasi olen lugenud). Mitte kõige vähematki mälestust kunagi lugemisest. Sestap võin ju korra veel kirjutada – sest tõesti, tahaksin seda raamatut jälle soovitada! Muuhulgas tahaksin soovitada Eva Kolli tõlget.

Seekord võtsin mälu värskendamise ette, kuna tahaksin järgmisel nädalal vaadata rumeeniakeelset sõnalavastust (Matusa Iulia si condeierul) ja keeleoskuse puudulikkuse tõttu on niisamagi kahtlane, kas ma midagi aru saan. Ehk nädal aega mingi mälestus veel püsib meeles…

Raamjutustus räägib 18-aastasest noorest Mariost, kirjaniku alter egost, noorest raadiotoimetajast Peruus televisioonieelsel ajal, kes armub oma onunaise õesse ehk perekonna kontekstis oma “tädisse”, kes on lahutatud (katoliiklikus maailmas – oi-oi-oi!) ja 32-aastane. Raadiojaama ostetakse Boliiviast sisse Pedro Camacho – imeline järjejutukirjutaja. Põhimõtteliselt seebisarjade eelkäija. Raamlugu vaheldub Pedro Camacho “järjejuttudega”. Sedamööda, kuidas areneb Mario ja Julia armulugu, hakkab aga ka Camacho üha enam segast panema – ajab tegelaste nimed sassi, lõpuks laseb neil järjest erinevates traagilistes suurõnnetustes surra. Järjest ja järjest. Selline kompositsioon on täiesti geniaalne, annab edasi loo temperatuure. Kuniks lõpuks raugeb – näidatakse pilti vanaks jäänud Camachost, Mario ise on juba tükk aega abielus oma onutütrega….

Camacho peategelased on alati 50ndates mehed. Tegelikult tundub, et ka Llosa on kirjutamise ajal umbes selline.

Teiseks see pidev naljatamine argentiinlaste teemal – selgub, et Camachol on litsist naine, argentiinlanna.

Üldiselt näen, et olen juba 11 a tagasi üsna pikalt kirjutanud. Mis siin enam pikalt. Lihtsalt soovitan see tükk aega tagasi ilmunud raamat nobelisti sulest jälle välja võtta ja lugeda.

30. Babben Larsson “Barbro före Babben”

See on raamat, mille olemasolust ei olnud mul eilseni isegi aimu. Aga kleepus kuidagi raamatupoes käe külge ja kombinatsioon kajutist autotekkide all ilma igasuguse võimaluseta telefonist midagi vaadata viiski selleni, et lugesin selle läbi. Mulle Babben Larsson väga meeldib, kuigi ma ei ole teda siiski kuigi palju mujal jälginud, kui veidi üle 20 a tagasi Parlamentetis ja toona sattusin isegi kord ühele show’le, kus tema esines 2001. kevadel (küsiti, kas tahan show’le kaasa tulla, olin nõus. Mida teie selga paneksite? Panin suvalised teksad, enda koodud kapuutsiga kampsuni… Ja siis selgus, et oli mingi kabaree sorti üritus, pikad peened lauad, söögid ja siis esinejad…). Samuti vaatasin Min sanning tema osa ära, mis mulle ka väga meeldis. Inimesena on ta kuidagi nii ehe ja lahe – seda kinnitas ka kogu raamat.

Vormilt on siin Barbro (st enne seda, kui temast sai kõikidele tuntud Babben) lapsepõlv, mälestused, kasvamine ja sirgumine, kuhu vahele on pikitud kursiivis pöördumised isa poole. Lapsepõlv talus – korralikus loomadega talus, kust lõpuks müüdi ära kõik lehmad, et jääda ainult sigu kasvatama. Kogu see põhjamaise taluniku kinnisus, tunnetest mitte rääkimine, lapsed ei saa piisavalt tähelepanu, ei ole kombeks viriseda, “küll sa hakkama saad”, lisaks liiga elavaloomuline laps, keda peeti niigi kõiges oma hädades ise süüdi olevaks. Kohati mitte enam isegi väikeseks luguderääkijaks-luiskajaks, vaid lausa valetajaks. Tegelikult on see valus lugemine, kindlasti paljudel samamoodi. Ei mingit vägivalda, lihtsalt põhjamaisus, ei kallistata, ei nunnutata.

Kirjanduslikus mõttes – ma ei oskagi öelda, kuhu seda paigutada. Mingis mõttes lüüriline stand-up koomik – sest kõik oli siiski räägitud tema mahlakas keelekasutuses, mitmes kohas sain isegi naerda. Kuigi ei, see pole üldse killuviskamise raamat. Lihtsalt veidi eneseirooniat kombinatsioonis tagantjärele arusaamaga, et kõiges ei olnud siiski tema süüdi, vaid laps vajas vanemate tähelepanu, armastust. Samas pole keeruline lugemine. Minu jaoks oli kõik paigas. Ta on armas.

• Sveriges Radio

29. Julie Murphy “Pontsakas. Kas kõik või mitte midagi”

Lugesin SVT Babeli raamatuklubi grupist soovitust, et tegemist olla raamatuga paksust, mis on selles suhtes tore, et ei lõppegi õnneliku lõpuga, kuidas paks maha võtab. Vaid et paks on rõõmus ja lepib endaga sellisena, nagu ta on. Juba siis, kui raamatu raamatukogust kätte sain, nägin, et pole päris minu raamat. Ma pole sihtrühmale ligilähedalgi – seda peaks lugema ilmselt teismeline, teiseks selline teismeline, kes peab ameerikalikkust (mis iganes see on) toredaks. Umbes et autoga kooli, peod, missivalimised, töötamised kiirtoidukohtades. Siin on nimelt keskmes väikelinn Texase osariigis, mille põhiline sündmus aastas on iluduskuninganna valimised – ilmselt siis koolilaste seast. Peategelane on paks, väga paks. Tal on raske leida pükse, mis mahuks üle puusade üles, tal on nahal rebendid paksusest (selline oli ka ta kadunud tädi, tema iidol ja vaat et ema asemik). Ema seevastu on selle võistluse kunagi kinni pannud ja sestsaadik juhib kogu üritust. Muidu töötab vanadekodus hooldajana, aga selle võistluse lähenedes on ametis ainult korraldusteemadega.

No ja siis see tore tütar, kes on paraku ka paks, võtab ühtäkki pähe, et registreerub ka iludusvõistlusele (sest leidis tädi allesjäänud paberite seast täitmata registreerumisankeedi). Juba selle peale läheb juhe kokku – milleks? Kui sa oled sellest sündmusest üle, siis ei ole mõtet sellest ju osa võtta? Miks peaks keegi tahtma, et mingi žürii, kus istuvad inimesed, kes hindavad välist ilu mingil hindamisskaalal, sulle hinnangu annab? Nojah. Eriti veel sellises õrnas eas – 16-aastasena.

Nojah, igatahes peategelase (Willowdean) parim sõbranna Ellen läheb temaga tülli, see vaevab teda väga. Ja nagu muuseas, täiesti lambist, armub kõige ilusam ja normaalsem poiss, keda kõik ihaldavad (Bo), just temasse. Ja teine (Mitch) samuti, temaga käivad isegi väljas, hängivad. Mitte et tådruk millegagi silma paistaks, ta lihtsalt on rõõmsameelne paksuke eksole. Töötavad ühes kiirtoidukohas, tüdruk kassas, poiss köögis. Kas tüdrukul on huvialasid? Huvisid? Ei. Ainult teleka vaatamine ja sõbrannaga suhtlemine. Lisaks autoga sõitmine – tööle, kooli. Loen ja loen ja mõtlen, et MIKS peaks keegi tahtma oma elu raisata sedasorti raamatute lugemisele (sellest on isegi film!). Kirjutamisest saan veel aru – kirjutad mingi täieliku jama, aga müüb ja miks siis mitte teenida (“lollidelt tulebki raha ära võtta”). Kui keegi sihtrühmast nüüd tõesti tahab seda raamatut lugeda, siis soovitan vähemalt pöörduda originaali poole. Sedasorti ameerikalikku rämpsu veel eesti keelde ümberpanduna lugeda on iseäranis imelik. Igasugused kõnekäänudki on otse üle pandud, üks tegelane Hannah – käänatakse Hannahi, Hannahile… Palju trükivigu, toimetaja pole ka ülearu palju vaeva näinud (aga miks peakski….). Dollarid (bucks?) on tõlgitud toltsideks. Jumala eest, laske käia.

28. Karin Smirnoff “Sockerormen”

Sedasorti (=rootsikeelseid) raamatuid raamatukogust ei saa, seega ostsin. Jah, “bladvändare” on see tõesti. Ka Jana Kippo seeria rääkis rasketest teemadest, aga haaras kaasa. See siin räägib veelgi raskematest teemadest – algusest lõpuni rasketest. Ja ma ei tea, kuidas ikkagi kutsub lehti keerama, kuniks läbi saab. Millised on need rasked teemad? Kõik, mida laste vastu valesti ja halvasti tehakse: välja elamata probleemid, mahajäetud lapsed, laste ärakasutamine, tegelikult pedofiilia hea onu varjus, kes aitab lastel üldse ellu jääda. Frank Leide. Siin pole tegelast, kellel läheks hästi, keda poleks ära kasutatud ja kellega oleks kõik kenasti.

Kuidas on siis võimalik, et ma ikka tahan lugeda? (Ühel õhtul enne magamaminekut jäi küll pooleli nii lootusetus kohas, et öösel ärkasin mingi õuduka peale ja tundus, nagu kummarduks keegi mu kohale). Ei oska vastata. Karin Smirnoff oskab seda teha stiiliga ja mingite väikeste kiiksudega. Nimelt on peategelaseks “tatarlase juustega” tüdruk, kes on imelaps. Mäletab oma sündi, on muusikaliselt üliandekas. Nagu ta sõber Kristiangi. Miikka on spordis andekas. Aga kõikidel on probleemid perega, laste jaoks pole aega, Agnese puhul ema (Anitamamman) lausa vihkab teda ja teeb kõik, et tüdrukut kiusata, kui meest kodus pole (pärast seda, kui on üldse ravilt tagasi jõudnud). Lootust ei anta tegelikult. Ka muusika kaob lõpuks. Küsimus ongi, kuidas kirjutada rasketest asjadest … niimoodi.

Annina Rabe kirjutab Expressenis: “Det ska sägas med en gång: Karin Smirnoffs nya bok ”Sockerormen” är inte en realistisk roman, och bör heller inte läsas som en sådan. Den som gör det riskerar att bli besviken, kanske rentav arg. Inte bara för att det är orimligt att barn tänker och uttrycker sig som små vuxna, att de vid två års ålder kan spela Beethoven fläckfritt på piano eller kan kommunicera med råttor och elefanter.

Arg kanske en och annan kan bli för att de ohyggligt mörka livsöden som boken skildrar ofta omgärdas av en viss portion humor. Och humor har ibland en distanserande effekt. Är det verkligen okej att göra ens lite komedi av utsatta barns öden, av pedofili, incest, missbruk, misshandel och social misär? Å andra sidan, skulle denna berättelse skrivits helt utan humorfilter hade den varit nästintill outhärdlig att läsa. Och Karin Smirnoff är Karin Smirnoff. Råhet och humor är två av hennes främsta kännetecken som författare.

Om Smirnoffs trilogi om Janakippo var en realistisk skröna är ”Sockerormen” snarare en saga. En mörk och magisk saga som utspelar sig i Södertälje på 1980-talet, om tre musikaliska underbarn som bara har varandra i en grym värld. Dessa barn är egentligen inte några barn, redan där överträder Smirnoff realismens gräns. Huvudpersonen Agnes föds som en brådmogen liten vuxen, ett slags sierska som är ett musikaliskt underbarn och kan kommunicera med djur.

Hon växer upp med en fruktansvärt vidrig mamma, den enda av alla bokens vuxenmonster som helt saknar försonande karaktärsdrag. Anita, eller Anitamamman som hon genomgående kallas, är därmed bokens mest endimensionella karaktär. Hennes grymhet fascinerar ett tag – men efter ett tag börjar man tröttna på henne och hennes stumma och allt mer obegripliga ondska.

Men detta är samtidigt en roman som ska läsas med barnets blick, och barnet förmår inte alltid uppfatta gråzoner. Smirnoff balanserar sina brådmogna barnkaraktärer mellan vuxenhet och barnslighet på ett subtilt sätt som ger romanen ett helt eget uttryck.

Språkligt innebär boken också ett steg bort ifrån trilogin. De korta, bisatslösa meningarna med absolut gehör känns visserligen igen, det egensinniga användandet av skiljetecken likaså. Men språket i ”Sockerormen” är betydligt kärvare, mindre sjungande, mindre poetiskt. Här finns flera avancerade perspektivbyten; även om berättelsen utgår ifrån Agnes i jagform kan den när som helst glida in i någon av de andra figurernas huvuden.

Agnes och hennes två vapendragare Kristian och Miika hamnar snart under den mystiske Frank Leides beskydd. Han ser deras musikaliska talanger och bildar en ensemble med dem. Men han ser också deras utsatthet och vet att dra fördel av den: båda pojkarna utsätts för regelbundna sexuella övergrepp.

Barnens tillit till honom, och deras sätt att se honom som sin enda vän trots allt är bland det mest smärtsamma i den här boken. Frank Leide är också en romanfigur i vars kaotiska inre vi får en hel del insyn. Att han själv har utsatts för såväl sexuella övergrepp som pennalism i sin barndom är en förklaring, om än inte en ursäkt.

”Sockerormen” är på många sätt en roman som är uppskruvad till högsta volymen. Ibland får den mig att tänka på Günter Grass ”Blecktrumman”, en annan roman om ett underbarn och musikens förmåga att skapa frizon i en outhärdlig tillvaro. Eller ”ovärld”, som Agnes kallar verkligheten.

Det massiva eländet i ”Sockerormen” riskerar ibland att bli väl enahanda. Men som i de flesta grymma sagor finns det försonande strålar av ljus som bryter rakt igenom det kompakta mörkret: i musiken, i de säregna samtalen som Agnes för med en fastkedjad elefant på Skansen.

Och inte minst i den innerliga vänskapen som de tre barnen utvecklar i sin utsatthet. ”Sockerormen” är en märklig roman. Jag är ganska glad när den tar slut, men det gör mig inte på något sätt mindre glad över jag har läst den.”

26. Imre Siil “Rumeenia. Tõsimeelsed päevikud”

Oma hiljaaegu tärganud huvist Rumeenia vastu laenutasin raamatukogust Rumeenia kirjanike raamatuid ja selle raamatu Rumeenia kohta. Autor on Rumeenias elanud diplomaat, kes on selle päevikulaadse raamatu ilmselt ise välja andnud. (Abiks oleks olnud, kui oleks kirjas, millistest aastatest juttu. Koroonaeelne peab see olema, president on antud hetkel sama, raamat on välja antud 2019. Et siis 2017-2018? Näiteks Kaia Kanepi alistas Rumeeniast pärit esireketi 2018. aasta augustis).

Nagu selliste raamatute puhul ikka, sirvin ma esialgu ka pilte. Piltide puhul hakkas silma, et need olid nagu perekonnaalbumist, peaaegu igal pildil ta abikaasa. Kui raamatut lugema hakkasin, sain aru, et osalt oligi raamat kirja pandud leinaprotsessina. Abikaasa on selle aasta jooksul surnud, tühjustunne paneb meenutama ühist (eelnenud) sügist Bukarestis, väljasõite, mistõttu on siia põimitud nii enda meenutusi kui väljavõtteid naise päevikust. (Tema abikaasa Lemme Siil oli legendaarne emakeeleõpetaja. Tema Wikipedia artiklist saangi vastuse, mis aastast käib jutt. 2017-2018)

Olles ise sügisel teel Rumeeniasse, tekkis paraku päris tugev hirm, mida me seal küll kohtame. Bukaresti tänavatel ringi hulkuvad rotid, palju kurje haukuvaid ja nii mõnigi hulkuv koer, pidev lärm, suitsetamine, olematu liikluskultuur, allakukkuvad lennukid, tohutu lohakus, olematu töökultuur, altkäemaksud, halvaks läinud toidud kauplustes … Tõtt-öelda tuli päris hirm peale (oleks pidanud pärast reisi lugema). Mitmeid paiku, millest ta kirjutab, on minulgi kavas külastada, mh. Ateneumi ja Enescu konkursi ühte kontserti, Brasovit, Timisoarat…

Samas oli lugeda lihtne, peatükid lühikesed, võib alati lugeda peatükke, mis endale huvi pakuvad. Siin oli palju informatiivset siiski ka. Rumeenial on väga põnev ajalugu ja seda tulekski hakata õppima samm-sammult. Millised territoriaalsed valdused neil varem on olnud, kelle alla on kuulunud Rumeenia suured piirkonnad, vähemuste osakaal jne.

Ega see polegi kirjutatud raamatuna, mida hakatakse retsenseerima. Paar siiski leidsin:

Paepealse raamatukogu hoidja Maimu Johannson on kirjutanud Lugemiselamuste blogis. (Temagi märgib: “Juba üsna raamatu esimestel lehekülgedel tekitas tema nägemus minus palju küsimusi. Huvitav, millises Bukareștis tema küll elab. Jah, liiklus on selles linnas päris hirmutav ja hullumeelselt intensiivne, aga paraku mina pole Siili poolt kirjeldatud nii hulle olukordi kohanud. Ilmselt õnneks.”)

Margot on ka GoodReadsis öelnud, et kuidagi muserdunud meeleolu jäi kõlama ja riik ise nii õnnetu ikka pole.

25. Merete Mazzarella “Den violetta timmen”

Merete Mazzarellal oli juba mõnda aega tagasi ilmunud uus raamat ja ma ei olnud raatsinud seda hakata tellima. Nüüd viibisin tunnikese jagu Helsingis ja ostsin poest. Mu suhe tema raamatutega on kuidagi kahetine. Mõni raamat on nii hea, et muudkui loed ja naudid. Nüüd (vist eriti viimased) on kuidagi ebaühtlased. Tundub, et ta kirjutab üles kõik, millele mõtleb, mida telekast vaatab ja mida loeb. Alati ei teki tervikut. Ka seda raamatut alustab ta Järnfeldti suguseltsi raamatu tutvustamisega, sekka ka presidendivalimistest USAs. Siis aga tekib raamatu keskmesse ta vend, kes on haiglas suremas. See annab raamatule selgroo, koguteema. Mõtted surmast, mõtted sellest, kui palju me inimesest üleüldse teame; nõutus, kui oma perelegende rääkima oleme jäänud oma tuumikperest ainukesena; mõtted sellest, kas me lahkunust järelejäänud pabereid või kirju lugedes üle mingi piiri ei astu (jah, teatav süütunne – aga Merete otsustab ühe kirja ka lausa oma raamatus avaldada… Mõnes mõttes minus miski kriibib). Väga paljude tema teiste raamatutega ei teki mul seda tunnet, et kellegi isiklikku ruumi on tungitud, aga just sellega tekib veidi rohkem (ja meenutagem, et minu tutvus temaga ja tema loominguga sai alguse raamatuga “Hem från festen”, mis rääkis ta ema surmast).

Muidugi jookseb siitki läbi Meretele omast teravust ja huvitavaid mõttekäike, vaimukusi. Aga üha enam tekib tunne, et kes iganes tema ümber midagi talle ütleb, riskib selle mõttekäiguga järgmisesse raamatusse sattumisega. Tahab ta seda või mitte. Minu jaoks jäi siin siiski puudu mingist terviklikkusest.

Marit Linqvisti retsensioon YLEs (pigem kokkuvõte kui retsensioon):

Merete Mazzarella vill veta och förstå vem brodern var, och i bokens mörkrum framkallar hon så en mångskiftande och komplex bild av en samvetsgrann lillebror som hade en stark pliktkänsla och som tidigt engagerade sig såväl i studentpolitiken som i kampen för de sexuella minoriteternas rättigheter – Martin var med om att grunda Seta, föreningen för sexuell jämställdhet år 1974.

24. Bettina Storks “Dora Maar ja armastuse kaks nägu. Picasso on tema elu, kunst tema kirg”

Seda raamatut pakkus Varrak klubiraamatuks ja seetõttu ma tellisin raamatukogust (enamasti ei osta uusi). Eelarvamus oli eelnevalt positiivne – et elulooline, kunstnikest, Varrak otsekui soovitab. Olin jätnud tähele panemata, et ühtlasi kuulub see raamat ka Varraku ajaviitekirjanduse sarja (kuigi kas seegi oleks midagi muutnud…).

Alustasin põnevusega lugemist, aga eelarvamust oli nii teistsugune, et pettusin suhteliselt kiiresti. Seekord tõesti tahtsin siiski läbi saada ja mitte pooleli jätta, seega venitasin ennast läbi 362 lehekülje. Rõhutan (nagu alati), et minu maitse ei kattu enamiku teisega, seega võib-olla on selle arvamuse lugemine just ajendiks, et tuleks kindlasti ise proovida lugeda. Mis mulje mul jäi? Mul jäi mulje, et see on mingi ollivuudi filmi stsenaarium. Kirjanik on välja mõelnud, mida Dora Maar mõtles ja tundis, seda kõike üsna lihtsate klišeedena, mis kohati ajab lausa marru. Plussiks võib muidugi nimetada, et mina kunstivõhikuna kuulsin Dora Maarist esimest korda ja kindlasti tekkis huvi tema teoste ja elu vastu muidu. Midagi, mis oleks kirjutatud teisiti, mitte ajaviiteromaanina (teisalt – ajaviiteromaanide austajatele oleks ehk veel midagi sündmusterohkemat ja erinevat vaja?). Paraku ei ela me ka enam džunglikapitalismis ega nõukogude ajal, mistõttu ei olnud raamatus ka reprosid teostest (arusaadav, selleks tuleb ka leida mõni muu raamat või internet). Seetõttu panen ma siia mõned lingid ja soovitan tõesti selle kunstniku kohta lugeda ja ta loomingut uurida. (Lisasin alla kuvatõmmise Wikiartist, aga Dora Maar oli ka maalikunstnik – tuntust kogus ta lihtsalt esialgu fotograafina).

• Dora Maar WikiArtis.
• Dora Maar ArtNetis.
• Dora Maarist Tate’i lehel.
• Dora Maarist Britannicas.

Ma olen lugenud erinevaid elulooraamatuid Venemaa kultuuritegelastest (Šostakovitš, Pasternak, Višnevskaja, Mandelstam, Tsvetajeva jt) – neid raamatuid lugedes on pigem avanenud ka ajastu, inimesed. Selles raamatus saad teada, kellest tahad rohkem teada, aga janu ei kustu (Man Ray, Éluard, Breton, Nusch, Brassaï, Jacqueline Lamba, Cocteau, jt….).

Wikiart:

Raamat lõpeb ühe kohtumisega 2019. aasta retrospektiivnäitusel Pompidou keskuses. Selle näituse kohta on siin:

Tema fotod (vaadake kindlasti)

Tema teosed, kuskil 8ndalt minutilt algavad need, mis pärast Picassost lahkuminekut (tuleb vaadata youtube’ist)

Ingliskeelne tutvustus

17. Alex Schulman “Glöm mig”

Järgmine raamat viimati tellitud rootsikeelsetest. Teada on, et Alex Schulman kirjutab oma perekonna baasilt ja see raamat oli tema emast. Kellel oli olnud poiste lapseeast peale alkoholiprobleem, millest ta lõpuks lahti sai. Minu jaoks oli pooleldi samast, millest “Ellujääjad” – viimane on küll väidetavalt fiktiivne, aga paljud kohad, stseenid, arengud olid samad. “Glöm mig” (Unusta mind) on väga suure armastusega kirjutatud lugu emast, keda tahetakse justkui “tagasi saada”. Lugu kaassõltuvusest, mis on kestnud varajasest lapsepõlvest saadik. Samas on vahele pikitud ilusaid mälestusi emast ja lühikesi mõtisklusi ema enda lapsepõlve ja tausta kohta, mainides sealjuures et ema rääkis kõigest alati vaid anekdootlikus võtmes – kuid mida kõik see läbielatu pidi temaga tegema? Osalt on siin ka stseene ja juhtumeid “Bränn alla mina brev” raamatust. Kui poleks nii palju kokkulangevusi (st iseäranis kui mina poleks neid teisi raamatuid lugenud), oleks ilus tervik. Soe armastusavaldus emale. Ja samas mitte ainult kaassõltuvuse raamat, vaid ka emast sõltumise raamat. Ilmselt on sealgi paljut välja jäetud ja paljut rõhutatud – aga kohati tundub, et minategelase/Alexi naise poolt vaadatuna võiks öelda, et mees peaks oma ema põllesabast lõpuks lahti laskma. Kui keeruline võis olla seda kõike taluda. Kirjanduslikult ka peab.

16. Nina Lykke “Nej och åter nej”

Lugesin eelmisel kevadel/suve hakul eesti keelde tõlgitud Nina Lykke raamatu, mistõttu võtsin kiidusõnu ka selle raamatu aadressil tõsiselt ning asusin positiivse eelarvamusega lugema. Paraku ei ole ma seekord kiitjatega ühte meelt. Raamatus vahelduvad peatükid Ingridi, Hanne ja Jani vaatenurgast. Sisu on selline, et Jan ja Ingrid (ca 50 a) on abielus, korralikud igavad keskklassi inimesed. Ühel asutuse jõulupeol paneb Jan käe endast noorema kolleegi (35 a) jalale – too aga on peomeeleolus ja üks asi viib teiseni, kuigi Jan pole üldse selline tüüpki, kes hakkaks abielu lõhkuma. Aga kui ta pärast Hannele sellest rääkima läheb, kordub kõik. Seega pärast mitut truudusemurdmist salaja ja mitut lõputegemist asjale ei pea ta enam vastu, vaid lähebki naise juurest ära.

Ent kuidas siis kolm erinevat poolt seda näevad? See, mis mind tohutult häiris, oli, et tegelased kõik olid elust tüdinud, nad ei suutnud mitte millestki õieti rõõmu tunda. Ingrid konkreetselt vihkas kõiki, kuigi tegi head ja tasakaalukat nägu. Neil oli ses mõttes kõik juba algusest peale kehvasti. Kui Jan siis minema jalutas, varises Ingrid kokku, aga leidis siis uue väljundi (hakkas esmalt oma aias autos elama ja põõsa taga sooli tühjendamas käima, hiljem jätkas elu autos ringi sõites, sest sai perearstilt vaevata pikaaegse haiguslehe ega pidanud sügisel tagasi tööle minema – õpetaja oli). Jan ei saanud aru, kuidas ta võiks kogu oma elu selja taha jätta ja noore naise juurde minna, kui ta on juba siiski suht vana. Kuid ei suutnud lõpuks teisiti ja läks. No ja sattus samasse rattasse, sest kõik, mis pole keelatud, on juba igav. Hanne aga oli 35-aastane, kes ei suutnud pühenduda mitte millelegi – muudkui vahetas eluasemeid, mehi jne. Nii et kõik tegelased üsna tüüpilised tänapäeva skandinaavid (mine tea, vbolla ka eestlased sellised…). Seega mind üldse kogu selline moraalgi ei kõnetanud. Kogu aeg käis vingumine, mitte millestki ei osatud justkui rõõmu tunda….

Surmahaigus rääkis ju ka truuduse murdmisest, mis läks kogemata käest. Toona oli truuduse murdjaks naine, kes vabanes oma vanast mehest ja kolis vana armastusega kokku. Ma ei tea seega, mis teema Lykkel sellega on. Pakun, et ta on ise abielus ega julge ära tulla 🙂

15. Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Selle raamatu võtsin lõpuks ette, kui kuulsin, et Agneta Pleijel tuleb sel aastal Prima Vistale ja esineb ka Tartus. Raamatut kätte saades üllatas mind, et tegu on miniformaadiga. Mõtlesin, et see on paksem ja mahukam.

Tegemist on kahe tuntud inimese, Oskar Kokoschka ja Agatha Christie’ga. Mõlemad on juba viisakas eas ning krimikirjaniku lapselaps ja mees leiavad, et Kokoschka võiks Agathast juubeli eel portree maalida. See põhineb tõestisündinud lool. Ei maalikunstnik ega portreteeritav pole ideest esiti erilises vaimustuses. Kirjeldatud on nende kuut kohtumist.

Kokoschka jaoks on oluline, et portreteeritav räägiks midagi – siis saab maalikunstnik tabada tema iseloomu, miimikat, mingit essentsi. Agatha Christie aga ei taha üldse endast rääkida, tema suunab küsimused kiiresti kunstnikule, kes hakkab hoopis endast rääkima. Nimelt küsib Agatha kellegi soovitusel kunstniku kunagise suhte kohta Anna Mahleriga, kuulsa helilooja lesega. Eneselegi vastumeelselt leiab Oskar end oma minevikust rääkimas. Ja ega kirjanikuproua pole hinnangutega ka kitsi – eriti selles osas, kui kunstnik kõneleb nukust, mille ta lasi kaotatud armastuse järgi teha. Nende kohtumiste dünaamika on seega konarlik. Kord lõpetavad nad enne alustamist, sest kummalgi pole üldse tuju. Teinekord lähevad linna jalutama ja istuvad välikohvikus. Alles päris viimasel korral räägib Agatha sellest, mida ta tegi, kui oli kunagi 10 päeva kadunud, nii et kogu ajakirjandus sellest pajatas. Just selle kohtumise ajal saab kunstnik pildi lõpuks tehtud.

Tegelikult käib jutt ka sellest, mis on kunst. Kui Oskar Kokoschka väidab, et kõik ongi kunst, kunst on elu, selle väljendus, siis Agatha väidab, et see on ainus hea võimalus ennast päriselust eemale tõmmata, lülituda kellekski teiseks ja seeläbi teisi lõbustada, aga endale lihtsalt pelgupaika pakkuda. Samamoodi on need kaks loovisikut ka elanud – üks on elanud kunstis ja kunst on mõjutanud ta elu ning vastupidi. Teine on elanud tasakaalukalt, ent kirjutab väljapoole. Kuniks Agatha kadumisstseenist juttu tuleb – siis astub ta ise välja oma tegelikkusest ja elab kellegi teise elu. Muutub mõneks oma tegelaseks.

Lingid:

• Kapprakt.
• Ljudbok.
• Kirjanik Babeli kirjandussaates 2021 suvel.
• Annina Rabe Expressenis.
• Magnus Ringgren Aftonbladetis.
• Kokoschka Alma Mahleri nukk.

14. Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

See raamat või selle tutvustus jäi mulle kunagi silma ja toona oli just tahtmine midagi kergemat lugeda. Tellisin, sest raamat oli raamatukogus olemas. Mingil põhjusel see mulle kohale ei jõudnud (äkki keegi jõudis vahetult enne laenutada), jõudis alles nüüd. Lugemiseks sobis aga ideaalselt ka praegu. Väga tore klassikaline krimilugu, pealegi on peategelane Judith 77-aastane vanaproua, kes teeb ristsõnu, elab suures uhkes majas Thamesi ääres ja käib läbi oma supelmaja Thamesis ujumas. Kui tema naaber teisel pool jõge ühel õhtul tapetakse, hakkab ta asja uurima. Tegevus liigub elavalt edasi, Judithile tekib veel kaks sõpra (Suzie ja Becks), tapetakse veel kaks inimest kuniks lõpuks muutuvad asjad ohtlikuks juba uurijale endale. Krimisõpradele kindlasti soovitan.

• Raamatu algus kirjastuse lehel.
• Jaan Martinsoni raamatublogi.
• Tiina Tarik Linnaraamatukogu blogis.
• Brixie.
• Helen Pärk Postimehes.
• Sulepuru.

13. Minna Lindgren “Raevukas lesk”

Ma arvan, et kirjutasin selle raamatu üles Varraku raamatuklubi reklaamlehest. Olin Minna Lindgreni ennegi lugenud ja mulle ta “Surm Õhtuhiies” meeldis (ei oska enam tagantjärele hinnata, kas vastaks ka praegusele maitsele). Tundsin ka seda raamatut lugedes ära umbes sarnase temaatika ja stiili.

Võib öelda, et sellel raamatul on kaks väga selget poolt. Üks osa on karikatuurne ja klišeeline, vahest selline, millest saaks multika, aga mida päris raamatuna lugeda ei saa. Liiga karikatuursed ja ebausutavad tegelased. Samas – teisalt toobki ta välja jälle kitsaskohti vanainimeste elus, kelle ülejäänud ühiskond, eriti just enda lapsed, täiega maha kannavad. (No ütleme nii, et selline tundetus oma laste ja lastelaste vastu oli ka üsna “eepiline”, nagu nüüdsel ajal on kombeks öelda. See oli väga ebausutav).

Peategelase mees, keda ta on tasuta ja väga suure vaevaga 12 aastat hooldanud, omamata mitte mingisugustki oma elu, on ära surnud. Peategelane võtab ühendust oma vanade tuttavatega, kellega pole enam aastakümneid suhelnud. Tekib suhtlusringkond – Hellu, tema vend Valtonen, Pike (Pirkko). Siis ta täiskasvanud düsfunktsionaalsed lapsed (sedasi neid kujutatakse). On kohti, kus saab kenasti naerda, on kohti, mis ajavad oma küünilisusega närvi (peab ette kujutama, et see on utreeritud multikas). Peategelane tunneb ääretut vabanemist, esimest korda elus võib ta elada iseendale, müüa maha vana ja kulunud ridamaja ja osta endale kesklinna kahetoalise korteri. Peatükke ta lastega oli kõige raskem lugeda (ja kõige ebaloomulikum, kuigi neiski oli tõetera kindlasti olemas). Kõige ebaloomulikumalt oli kirjeldatud poja teist pesakonda lapsi, kes käitusid pidevalt jubedalt ja ajasid suust välja juttu, mida nelja-aastased ilmselt ei ajaks. Ma ei tea, kuidas orginaalis, aga üsna rikkalik ropendamine oli kuidagi kohmakalt tõlgitud, ei kõlanud loomulikult. Aga ega see kerge teema pole ka, nii et sellest tuli mööda vaadata. Ja siis muinasjutuline lõpp lisas veelgi tunnet, et pigem multikas kui päris draama.

Ma leian, et siiski lugemisväärne raamat, kui kenasti on ette hoiatatud.

12. Daniel Bergman “Hjärtat”

Juba ammu oli plaanis seda raamatut lugeda. (Nüüd ilmunud ka eesti keeles, “Süda“) Ometi polnud ma kindel, kas tahan ise osta. Lisaks ootasin, millal raamat pocket’ina ilmub – ei jõudnudki ära oodata. Lõpuks ikkagi tellisin. Tegemist on Käbi Laretei ja Ingmar Bergmani poja Danieli debüütromaaniga – ja minu hinnangul üsna tugeva debüüdiga. Muidu võiks ju arvata, et ka nimi müüb omajagu, aga mulle tundus, et sisu oli igati kaasakiskuv. Raamatu pealkiri on seega “Süda” ja jutt käibki just südamest, ülekantud tähenduses ja päris otseselt, kuna tal on juba 10 aastat tagasi avastatud mingi südameklappide rike (meditsiinilisest poolest oli siin üsna palju). Raamat on kirjutatud kirjana, pöördumisena ta tütrele, ka teda saab kutsuda “hjärtat”, südameke. Ja üldiselt on see uurimus südameasjadest – kas on võimalik, et võimetus kedagi armastada liigub põlvest põlve edasi? Me oleme kõik lugenud Käbi Laretei raamatuid ja nüüd ühtäkki kirjutab see poiss, kes sündis kahe karjäärile pühendunud vanema perre, kes kartis pimedust, aga kelle tuba oli hoopis lapsehoidja kõrval maja teises otsas, keda oli õpetatud, et vanemaid ei tohi töös segada (nt ema, sest isa ei töötanudki kodus ja nad läksid ju üsna ruttu lahku ka). Muide, kõige selle juures ei räägi ta tegelikult oma vanematest halvasti… või siiski räägib? Ingmari kohta ehk rohkem, aga Käbi Laretei kohta jätkub tal vaid positiivseid sõnu – peale selle, et ema ei osanud tõeliselt armastada.

Hon själv har aldrig känt något hat i någon egentlig riktning. Oförlöst vrede – ofta. Frustration över din farfar – visst. Stalins fördrag med Hitler och ockupationen som tog hennes land – förtvivlan och maktlöshet. Ilskan mot Sverige – som med sedvänlig konflikträdsla var först i världen att erkänna ockupationen helt emot internationell rätt. Våldtäktsmannen – glömska. (lk 226-227)

Minu arust pöörduski kogu kriitika Danieli kui autori enda vastu, enda iseloomu vastu, miks ta küll on selline nagu ta on. Ja ometi tundub (talle ja teistele), et just ta tütar on see, keda ta siiski armastab tingimusteta ja kellega veedetud aega ta väga hindab. Ometi tunneb ta ka täielikku läbikukkumist – oma tervise tõttu ei või tütar kunagi lõpuni kindel olla, et kohe uut atakki ei tule või et isa ära ei sure. Olles väga vapper, ei suuda ka tema vahel enam vastu pidada.

Raamatus vahelduvad erinevad ajad (kohati need 2011, 2014, 2017 ja 2019 ja 2020 on minu jaoks liiga sarnased ajad, et korralikult järge pidada) – üks on ta elu lugu, mis algab lapsepõlvest, kodus, siis jätkub kinomehaaniku ruumides, edasi kaamerapassijana (ma hetkel ei viitsi otsida eestikeelset nimetust), mh huvitavaid lugusid Tarkovskiga koos töötamisest*, siis ta enda debüüt režissöörina, elu režissöörina kuniks jõudis selleni, et enne 40-aastaseks saamist hakkas õppima kiirabiõeks. Töö kiirabis tundus talle sisukam ja vajalikum kui filmitegija oma. Samas vaheldub aeg selle ajaga, kui ta saab teada, et tal on südamerike, lisaks algab sclerosis multiplex. Kiirabiväljakutsed, vaade teiselt poolt. Ja tegelikult siia vahele ka oma suhte areng ema ja isaga. Ema puhul näiteks kasvõi see, kui Daniel hakkab teraapias käima ja jõuab järeldusele, et ta vihkab teda. Ja kuidas ta siis kord selle välja ütleb ja kuidas see Käbi õnnetuks teeb. Kuigi ka selles stseenis on Daniel ise see, kes ennast kritiseerib – Käbi kohta ei ütle midagi halvasti, pigem kirjeldab, kuidas ema seda võtab. Ka ema-isa surmad on siin raamatus sees. Käbi oma ehk veel kõige lähemalt – kogu temaatika sellest, kui kaua peaks inimest hoidma sellises seisus, süütunnetest vs nende puudumisest, kui ta ei külasta ema kuigi tihti, kuidas ta kiirabiväljasõidule sõidab, selmet ema juures olla. Üksindus.

Helgen före operationsdagen skall vi träffas för det som kanske blir vårt sista möte och samtal, ifall hon nu skulle plocka ned skylten, dra in årorna eller kasta handdruken på operationsbordet. En annan mor och son skulle kanske umgås dag, kväll och natt fram till operationen? Barnen vänta på en bänk utanför operationssalen och vrida händerna av oro, kasta sig över kirurgen innan han hunnit dra av sig munskyddet i korridoren och fråga hur det gått? Din farmor hade nog önskat att det blev så men nu blir hon istället precis så ensam som hon valt att vara i livet. Det är nog vanligt att dö på samma vis som man levat. Själv tänker jag jobba den där onsdagen och vårda helt andra patienter i ambulansen. (lk. 357-358)

Nojah, ühesõnaga tundub, et autor peab enda südant haigeks mitmeti ning tõstatab isegi küsimuse, milline (välja uurimata) seos ikkagi on haigustel ja psüühikal. Oma võimetust teisi usaldada, armastada peab ta oma südame puuduseks ju üldisemaski mõttes.

Igal juhul soovitan lugeda. (Ta vist kirjutas raamatu, et raha teenida, kuna oma diagnooside tõttu ei saa enam kiirabis töötada).

• Vi läser: Intervjuu autoriga.
• Lundströms bokradio. (teine link)
• Gunilla Brodej Expresenis.
• Boktugg.
• Arbetaren.
• DN – maksumüüri taga.

Lõpetuseks üks tsitaat hommikute kohta haiglas, haiglapersonalist.

Undersköterskan Fawzia tänder brutalt lysrören i mitt rum klockan sex. Hon skriker ett käckt “God morgon!” Det gör mig imedelbart provocerad, hurtig sjukvårdspersonal är det värsta jag vet, men det är tyvärr ganska vanligt. Troligtvis ett sätt att distansera sig från patienternas rädsla, ångest, illamående, trötthet, depression eller vad fan … Jag har själv varit hurtig ibland när jag drabbats av så kallad “compassion fatigue”, empatiutmattning, och inte orkat möta patienten där den är (omvårdnadsmanualen kapitel ett). (lk. 323)

* Tarkovski filmis oma “Ohvri” Rootsis, enamjaolt Gotlandil. Aga põnev oli ka see, kuidas ta valis võttekohta Stockholmis ja viimasel hetkel, kui kõik arvutused ja tehnilised lahendused olid tehtud, muutis kohta…. Filmis 1985, esilinastus 1986… Koht aga sama, kus veebruaris tapeti Olof Palme…

10. Alex Schulman “Bränn alla mina brev”

Ei suutnud vastu panna ja tellisin Bokuse allahindluselt mõned raamatud. Alex Schulmani vastu tekkis juba möödunud aastal huvi (eesti keeles “Ellujääjad“*). Selgus, et ta kirjutab üldjuhul väga palju enda perekonnast. “Ellujääjates” olid pereliikmed küll ära tunda, aga lugu oli siiski (loodetavasti) fiktiivne. Siin on lugu, mis näeb välja vägagi fiktiivne, kuigi on laias laastus suhteliselt täpselt juhtunud.

Kui Ellujääjates oli Teneti moodi ajajoon, mis tekitas mingi teistsuguse tunde, siis nüüd oli lugu põimitud kuidagi hästi orgaaniliselt tema enese ellu. Algab raamat minategelase vihapurskega kodus köögis – nii teda ennast kui ta naist valdab hirm, ta läheb teraapiasse, perekonnaloo teraapiasse. See omakorda juhib ta oma emapoolse vanaisa Sven Stolpe juurde. Ta hakkab käima raamatukogudes ja uurib arhiive, samm-sammult jõuab ta lähemale vanaisa elule sügava jälje jätnud sündmusele. Teine pool raamatust kulgeb aga juba lahtisemate kaartidega, tõde on päevavalgele tulnud. Oluline on see raamat ju veel lisaks seetõttu, et nii Sven Stolpe kui Olof Lagercrantz olid oma eluajal väga olulised Rootsi kultuurimaastikul. (Sven Stolpe puhul – lihtsalt masendavalt pikk teoste register, aga pärast sellise raamatu lugemist ei arva keegi temast ilmselt enam midagi, isegi kui enne arvas… Ma ei tea).

Ajaliselt vahelduvad 1932. aasta (ja veel tükike järgmist), mälupilt kirjaniku lapsepõlvest 1988, kui ta vanavanematel külas käis (olles ise ca 12) ja tänapäev. Aus, ilus, aga VÄGA valus lugemine tegelikult. Ülesehitus kuidagi tugevdab seda tunnet – niisama kronoloogiliselt ja endaga seostamata poleks mõju nii tugev. Vaatasin hiljaaegu ka SVT-st ära temaga aastataguse saate “Min sanning“, soovitan seda ka.

• Therese Eriksson Expressenis;
• Conny Palmkvist.

* Ma tegelikult leian, et see raamat on teenimatult jäänud piisava tähelepanuta (soovitan). Võib juhtuda, et Eesti Raamatu Põhjamaade romaani sari on selline hall ja inimesed ei näe erinevatel raamatutel vahet, need ei jää silma. Endalgi sedasi juhtunud… (Ja samas Punast sarja loen ikka, mis sest, et kõik ühesugused…)

8.-9. Heinsaar ja Vadi

Miks ma ei jaksa enam kirjutada?

Heinsaare viimane LR “Ööpäevik” oli väga tore raamat – aga sedasi tagantjärgi ei oska isegi midagi asjalikku öelda. Kas oleks äsja lugenunagi… Kindlasti soovitan lugeda.

Ilmselt tuleb ka selle raamatu kohta hiljem rohkem, praegu pole veel kuigi palju (äkki kirjutab keegi GoodReadsi oma mõtted):

• Võimalik lugeda katkendeid.
• Tilda ja tarakanid.
• Loterii.
• Kirjakoi.

Vadi “Hing maanteeserval” on aga teisipidi väga tore. Kui Heinsaar võitleb oma deemonitega ja püüab õigel rajal püsida ja elu tunnetada, siis Vadi on selline… “nunnu”. Räägib endast ja oma heitlustest kui tavaline inimene, kes satub kahtlastesse olukordadesse ja kes on inimlik. Tegelikult võiks kõikide novellide kohta paar sõna öelda – enamasti on tegelased kirjanikud, võiks öelda, et tegemist on autofiktsiooniga. Lugeda võiks vabalt ühe novelli kaupa ja siis oodata, enne kui järgmise juurde asud. Jõuad läbi mõelda, meenutada. “Aednik” oli näiteks äärmiselt sümpaatne kohe alguses. Aga nii paljud muud ka – pole muud kui võtke kätte ja lugege kindlasti mõlemad läbi.

• K M Sinijärv soovitab ERR Kultuuriportaalis.
• Priit Hõbemägi Ekspressis.
• Elisa-Johanna Liiv Müürilehes.
• Loetud ja kirjutatud Vikerraadios.
• Maia Tammjärv Vikerkaares.
• Mann kirjutab.

7. Loone Ots “Armastus”

Selle raamatu järjekorras olin raamatukogus küll mitu kuud (alates sellest, kui ta süsteemi tekkis – oktoobrist? novembrist?). Ja ei pidanud pettuma. Kui romaanivõistlusele saabuks selline teos, siis jääks see loomulikult silma. Ma olen alati imetlenud Loone Otsa eruditsiooni (sellise väljamaise sõnaga peaks lausa ütlema). Selles raamatuski ei võta ta ju liiga suurt tükki – tegevus toimub ühe päeva jooksul, epiloog kõigest mõned päevad hiljem. Jutustajateks on Salme (Niilend), Uku (Masing) ja Isidor (Levin). Isidor on parajasti peidus Salme isatalus, seades sellega tegelikult ohtu kogu perekonna. Salme suundub Tartusse, et talle sünnitunnistus või kellegi vana pass hankida. Olukorras, kus liikumiseks üle maakonna piiridegi pidi olema reisuluba. Masingud on Isidori varem varjanud, nende abil saab Salme Peetri kogudusest sünnitunnistuse blanketi, millel tempel ja allkiri all. Sündmuste kirjeldustesse põimitakse nii delikaatselt ja sujuvalt mälestusi endistest aegadest, et see ei tundu pingutatud, seevastu aga põnev. On 1942. aasta jaanuar, kärekülm pakane, Tartu on maatasa pommitatud. Linna venelastest päästnud sakslased on võimu võtnud ja osutunud sama jubedateks valitsejateks. 

Loone Ots on minu arvates saanud hakkama ka nendele kolmele inimesele erineva hääle andmisega. Mõnes mõttes võiks see olla isegi aimatav, kuna ta on kirjutanud üsna mitu näidendit ja ilmselt nendega kätt harjutanud. Mingis mõttes on siin teatavat filmilikkust ka – mine tea. 

Ja kõige sümpaatsem on muidugi, et raamat räägibki inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Armastusest. Sõltumata usutunnistusest. (Tavapärast armastusromaani sellest otsima minna pole mõtet). Väga palju on tsiteeritud Piiblit. 

Panen hoopis linke, ei oska ise midagi asjalikku öelda. Lugege kindlasti raamatut.

• Johanna Ross Sirbis.
• Pille-Riin Larm intervjueerib autorit Sirbis.
• Kersti Inno intervjuu autoriga ERRis.
• Žürii liikme Hvostovi kommentaar.
• Alvar Loog Postimehes.
• ALuik kirjutab: “siin on palju tundeid, mille üle mõelda: mis tunne on varjata, mis tunne on peidus olijal, mis annab  jõudu tegutseda, säilitada kindel siht ja selge mõistus, mis hoiab usku, lootust ja armastust. Igal sõjal on vast n.ö vennatapu element sees, s.t ühe rahvuse esindajaid on ka vaenlaste poolel. Seda enam oli see viimases sõjas, mil pooli oligi raske valida. Selles loos oli välja toodud ka nende, kes näiliselt olidki vaenlaste poolel, kahtlevam (kas ma olen õigel teel) külg,  sest enamasti see poolte valimine ei olegi nii väga mustvalge. Ega ei kujuta ette, kui hirmus on elada nii, et hommikul ärgates on taas päevakorral hirm selle ees, et keegi avastab su saladuse, sinu rahvuse, sinu veendumuse ja et sellest hirmust ei olegi võimalik lahti lasta.”
• Kirjanduslik päevaraamat.
• Kirjakoi.
• Isidor Levini mälestused ilmusid Akadeemias alates 2009. aastast (numbrist 7) kuni 2020. aasta jaanuarini. (Siin lingil on pdf-ina ka mingi osa – sealt saab ka lugeda, mis pärast Loone Otsa raamatu sündmusi temaga juhtus).
• “Märkmeid Isidor Levini meenutuste kohta.”
• Lauri Sommer “Uku Masing inimesena” Ettekanne koosolekul “Holokaust, Uku Masing ja Isidor Levin” 28. jaanuaril 2019 Rahvusraamatukogus, Milleri salongis.
• Maksumüüri tagune intervjuu Isidor Leviniga Postimehes.
• Jupike Karl Ristikivi ja Salme Niilendi kontaktist.
• Loone Ots on Salme Niilendist kirjutanud ka näidendi “Üksainus Araabia öö“.
• Väga hea pikk ja põhjalik intervjuu autoriga Eesti Kirikus.

6. Laura Lindstedt “Minu sõber Natalia”

Ma ei teagi, kust ma selle pealkirja endale üles kirjutasin ja kohe raamatukogust tellisin (ilmselt Soome Instituudi kirjandusklubi nimekirjast, sealt olen ennegi raamatuid valinud). Ja ütlen kohe alguses ära, et ma ei oska sellest mitte midagi asjalikku kirjutada – aga lihtsalt tunnen, et peaks eraldi sissekande tegema. See on kuidagi läbi ja lõhki feminiinne raamat (naiselik pole õige vaste). Põhijoon seisneb selles, et naisterahvas, keda nimetatakse “Nataliaks” hakkab käima teraapias, kus äsja doktoritöö kaitsnud psühhiaater (või oli psühholoog?) hakkab tema peal rakendama oma uudset teraapiameetodit, mis olla kaks korda efektiivsem ja tulusam kui tavalised. Kihitusmeetod. (Teadjamad leiaksid ilmselt ka siit midagi – need, kes teavad midagi erinevatest teraapiatest. Et millele see kihitusmeetod viitab, kas see on päriselt olemas, millega sarnaneb vms). Raamatu ametlik tutvustus kõlab sedasi:

Julge romaan noore naise seksuaalsusest, teraapiast, loo jutustamise ja identiteedi jõust. Mänglev, geniaalne, feministlik ja üllatavalt naljakas romaan Finlandia kirjandusauhinna võitjalt.

Natalia hakkab käima terapeudi juures, et leida lahendust enda seksielu probleemidele. Juba alguses on selge, et ta ei hakka mängima teraapia reeglite järgi. Iganädalastel seanssidel julgustab psühhiaater patsienti rääkima kunstist, filosoofiast, kirjandusest, lapsepõlvemälestustest ja erootilistest kogemustest, tänu millele hakkavad aeglaselt langema Nataliat piiravad seesmised tõkked. Talle hakkavad teraapiaseansid meeldima – ehk liigagi palju?

Autor võtab romaanis ette meie aja eneseabilood ja küsib, mis jääb varju, kui kõik viimseni päevavalgele tuuakse.

Mis siis võlub selle raamatu juures? Läbimõeldud kirjanduslikkus ja läbimõeldud aspektid. Kuna patsient ei allu alati reeglitele, esitatakse kõik teemad erinevates vormides. Esiti muidugi vestlus, siis lindistus, kiri, happening (isiksuse kehastumine kellekski teiseks). Ülesanded, millele terapeut palub patsiendil vahepeal mõelda, on erinevad – need on seotud kunsti ja kirjandusega (muusikaga mitte, seda rõhutab patsient korduvalt). Ja kokkuvõtteks puudutatakse seeläbi peaaegu kõiki naise keha ja vaimu teemasid seoses seksuaalsusega (“naise” sellest mõttes, et teemad, mis pole universaalsed, kogu inimkonna jaoks). Muidugi on palju seksijuttu ja augujuttu, mõne jaoks võib see muidugi liiasena tunduda. Aga mina, kes ma olen ääretult kriitiline igasuguste kehavedelike käsitlemise vastu tavalises ilukirjanduses, seekord ei prigise – siin teenivad kõik oma eesmärki. Ja see pole sugugi porno, kuigi igasuguseid jutte leidub. Natalia räägib erinevaid elamusi oma lapsepõlvest, oma esimesi kokkupuuteid erootiliste piltidega, oma suhteid, mis on kas düsfunktsionaalse seksuaalsusega (nt vulvahirmus partner, kellega seksimine käib üksteise järjestikuses erutamises ilma konkreetse vahekorraga) või kõrvalsuhe abielumehega, tantra, homoseksuaalsuse varjundiga kontaktid. Kogu spekter. (V.a. pereema). Samuti on siin raamatus kaks illustratsiooni, mille Natalia teeb. Täiesti ootamatult ilmub ühele lehele detailne joonis erekteerunud peenisest, lõpus aga naise suguelund, mis on joonistatud kaardina Missouri jõe oruna.

Tõesti ei oska selgitada, aga täiesti omapärane ja mingis mõttes oma lakoonilisuses täiesti geniaalne raamat. Naistest ja nende seksuaalsusest.

• Lugege katkendit ERR kultuuriportaalist.
• Loterii kirjutab.

1., 3.-5. raamatuid

Ei jõuagi justkui pärast iga raamatu lugemist midagi kirja panna. Mõnes mõttes kahju, sest eks kõik ununeb ja siis ununeb veel kiiremini ja ei saa järele vaadata.

Näiteks lugesin aasta algul läbi Ain Küti kolmanda Sagadi mõisavalitseja krimka (“Musta paguni mõistatus”). Seekord toimus tegevus Tallinnas. Jälle sai palju tollest ajast teada. Ainult see inimestevaheline suhtlemine ei tundu mulle seal väga loomulik, iseäranis tohutu  mõnitaja ja nokkija Annikvere preili, kellesse mõisavalitseja armub. Nagu üldse ei saa aru, kuidas? Terve raamat mõnitamist ja siis äkki selline finaal. Kurjategijaks osutus paraku see, keda esimesest hetkest kahtlustasin – see üllatushetk oli nagu ka puudu. Triinuraamatud võtab korrektsemalt kokku, sisu ka. Jaan Martinson kirjutab.

Heidit Kaio lahutusraamatu osas oli mul positiivne eelarvamus, ilmselt Postimehe intervjuu tõttu, millest jäi väga asjalik ja küps mulje. Et ei minda musta pesu pesema, vaid tegemist on teraapiaraamatuga enda jaoks. Jah, musta pesu pesemist tõesti ei olnud. Lugedes pidin paraku pettuma, sest mulle jäi pika ajakirjaartikli mulje. Ma ei taha halvasti kirjutada, mistõttu vist panengi siin punkti. Tundub, et ta on teles ka rääkimas käinud. (Nojah, intervjuu Kristiina Heinmetsaga)

Beljanini eelmiste raamatute sisusid jälle paraku eriti ei mäleta, ainult põhilisi tegelasi. Seekordne, “Jaht pruutidele” jäi kuidagi venima, kuigi ei olnud sugugi paks raamat ja pakkus tavapärast meelelahutust. Võib-olla tundus, et mitu “kuritegu” kuhjati kokku ja otsest selget ja läbivat lahendusliini poole jõudmist ei tajunud. Samas miski mulle selles poliitiliselt ebakorrektses ja endi, venelaste vastu hella armastusega kirjutatud iroonias meeldib. Kindlasti ainult maitse küsimus – kellele ei meeldi esimene, sellele ei meeldi ka need teised. Ma arvan, et selle raamatu olemasolust saingi teada Sulepuru blogist, kellel samuti seekord polnud nii head minekut selle raamatuga.

Kuskilt lugesin Anna Gavalda lasteraamatu “35 kilo lootust” kohta. Kuna raamatukogus oli kohe saadaval, lugesin eile selle läbi. Tõesti lihtne lugu poisist, kellel pea ei lõika ja kellel tekib koolikohustuse puhul lausa füüsiline vastumeelsus, mistõttu ta ei suuda ennast ka kokku võtta. Seevastu on osavad käed ja lemmikpaigaks peab vanaisa värkstuba. Ja vanaisa, kes üldiselt ikkagi tema poole hoiab. Põhimõtteliselt väga lihtsakoeline lugu, aga olulisel teemal. Vanaisaga seotu tõi ikkagi pisara ka silma (aga ma olen vana tuntud vesistaja).

Eile näiteks sain kätte Uku Masingu uue luulekogu “Liblikad õitsevail ohakail” (millest ka lehest lugesin). Selle raamatu kohta ma muidugi muidu blogis üldse ei kirjutaks. Eile lugesin ja kogu sealne keel ja kujundid olid nii võluvad. Tahtsin siin just H.-le öelda, et näed, on sõnu, mida sa ka eesti keeles ei tea, ometi tunnetad luuletuses kui muusikat ja aimad tähendust (ega ma tea, kas need sõnad ongi päriselt olemas või tema välja mõeldud) – aga ette lugeda ei saa, kohe silm märg. Ennast ajab ka naerma. Igatahes soovitan seda kogu teistelegi.

2. Haruki Murakami “Komtuuri tapmine”

Ma olen märganud, et ei viitsi ega oska enam kirjutada pärast lugemist. Millest on veidi kahju, sest algne mõte oli sisud ja arvamused koondada enda pärast, sest mul läheb kõik võrdlemisi ruttu meelest. Püüan siis Komtuuri tapmise kohta midagi kirja saada.

Seekord siis paras telliskivi, 656 lk. Ja ma tean varasemast, et Murakami puhul võib mulle hakata tunduma, et läheb tüütuks, mingid asjad korduvad, mingid asjad ei tundu enam omapärased (kahtlen isegi, kas need, mis mulle kunagi väga meeldisid, meeldiks samavõrra, kui olen teda üsna palju lugenud).

Peategelane on minategelane ja mees, kellega kõik hästi läbi saavad, sest ta on nii arusaaja, tore ja andekas 🙂 . See on kuidagi läbiv pea kõikides raamatutes. Seekord on tegemist kunstnikuga, kes on hakanud elatise teenimiseks oma annet peenrahaks tegema ja portreid maalima. Selle raamatu tegevus toimub aga nende üheksa kuu jooksul, kui ta naisest lahku kolis, sest naisel oli teine ja naine tahtis lahutust. Seega minategelane võtab kohe asjad, kolib minema, sõidab autoga mööda Jaapanit ringi, mõne kuu pärast pakub üks ta vana sõber, kuulsa kunstniku poeg, hooldekodusse viidud isa maja talle elamiseks, et majal silma peal hoida. No ja seal see mees siis elab, kuni tutvub üle oru uhkes majas elava Menchikiga, siis avastavad maja tagant imeliku sügava augu ühe pisikese pühamu alt. Mh avastab minategelane majapööningult majaomaniku pildi, mis tundub olevat sinna peidetud ja mis on küll maalitud nihonga-stiilis, kuid kujutab hoopis midagi muud kui kunstniku teistel teostel. Tegemist on otsekui stseeniga Don Giovannist, kuigi tegelaste välimused on toodud idamaadesse. Ja Menchiki palub endast portree maalida, pakub röögatut summat (sest tegelikult oli minategelane otsustavalt lõpetanud portreede maailimise), hiljem palub maalida portree 13-aastasest Mariest, kes elab ka teisel pool orgu ja käib mh minategelase kunstiklassis. Nojah, mis siin pikalt kirjutada (lihtsalt et eks sisu lähebki lõpuks meelest, kui ma üles ei kirjuta).

Ja kui algul tundus, et seekord on isegi tore, inimesed ei hakka kaduma nagu kõikides teistes Murakami raamatutes, pigem hakkas teatud tüüp ilmuma, siis muidugi tubli 540 lk juures (umbes) läks tööle ikka see kadumissuund ka. Siis tekkis mingi täielik müstiline rännak, mida ei saa otseselt ka ülekantud tähenduses võtta, sest see kätkes endas siiski jõudmist punktist A punkti B, mis olid teineteisest üsna kaugel. Siis selgitati esimese kadumise tagamaid ning jäi üsna selgusetuks, kuidas teine, minategelase enda kadumine ja rännak, võis mõjutada esimese kaduja väljailmumist.

Veidi teisel tasandil oli tegelikult juttu loomingust, kuidas see tekib, kuidas see väljendusviise leiab. Kuidas saab või ei saa olla seotud tellijaga. Miks mõnda pilti ei ole võimalik lõpetada. Kuidas looming võib hakata elu mõjutama. Ja muud selletaolist.

Kohati tundus ikkagi ka arusaamatu (olin selleks ajaks vähemalt poole juba läbi lugenud), miks on vaja nii pikalt heietada teemal “ega see teile tüli ei tee”, “ei tee”, “ma loodan, et see ei tee teile tüli”, “ei tee”, ja mingid muud sisu jaoks ebaolulised pisiasjad, mida muudkui korrati ja mis tegelikult mingit eesmärki ei täitnud. Või oli eesmärk just nendest kordustes – sest raamatut lugema hakates olid ka mingid teemad ja laused, mis üsna peagi kordusid, mida uuesti selgitati – tundus kahtlane. Seda tuleb kunstilise võttena võtta, kui ei taha arvata, et Murakami ei viitsinud ise kogu raamatut pärast läbi lugeda ega märganud kordusi maha kustutada. Lisaks see pidev korrutamine, kui hea kunstnik ta on, kuidas tema tabab midagi inimeste loomuses, oma maalimise võttest (no seda oli küll väga palju, korduses, sama), kuidas kõik seda talle ütlevad, aga “ega ma ise tea, ju siis on nii”. Paljudes kohtades oli kirjas umbes midagi sellist “oleks ma teadnud, mis kõik juhtuma hakkab” või “milleni see kõik viib” – ja siis ei viinud millegi eriti vapustavani. Seksist oli üsna palju – jälle proportsionaalselt ei saanudki alati aru, miks pidi detailidesse laskuma, aga ma tean, et igasuguste kehavedelike kirjeldamise kritiseerimise puhul öeldakse mulle ka, et “aeg tabudest üle saada”, kuigi minu jaoks pole asi tabus, vaid selles, et teinekord tundub, et midagi on teksti lisatud, et kuidagi eksootilisemaks teha, atraktiivsemaks ehk. Eriti ajas mind naerma, kuidas 13-aastane Marie, vaikne tüdruk, hakkab minategelasega kahekesi jäädes esimese asjana rääkima oma väikestest rindadest ja murest, et need ei kasva ehk suureks. Olgu, las olla. Aga siis ei jäänud see rindade teema sinnapaika, igale poole pistis Murakami sisse tüdruku mure oma rindade pärast. Ka mitme aasta pärast, kui nad vahepeal telefonitsi rääkides, mainis hilisteismeliseikka jõudnud tüdruk ära, et ta rinnad on ikka kasvanud küll nüüd. Päriselt? Vot kui põnev.

Nii et võin öelda, et esialgu läks raamat kenasti mingis suunas, tekkis isegi põnevus, hea küll, mingid  kehastunud Ideed, pole viga. Aga siis tõesti 540+ lk juurest läks ikka täiel hool tavaliseks Murakamiks, selline Metafooride ja Topeltmetafooride jms maailm. Kuniks tuli tavalisusesse tagasi.

• Mai Põldaas teeb veidi normaalsema kokkuvõtte raamatust, lugege pigem seda.

58. Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus”

Vseviovi lugedes haarasin raamatukogust vahele mõned romaanid. See oli üks neist. Kokkuvõte kõlas põnevalt:

„Kõik see silmale nähtamatu valgus” on lummav ja tundeküllane, vastandlikkust ja salapära tulvil lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud. Marie-Laure, Pariisi Loodusloomuuseumi pealukksepa tütar, kaotab lapseeas nägemisvõime, ent õpib tänu isa kannatlikkusele ja puust linnamakettidele eluga iseseisvalt toime tulema. Sõja puhkedes on nii isa kui ka tütar sunnitud põgenema väikesesse Saint-Malo linnakesse, et seal tüdruku veidrikust vanaonult peavarju paluda. Werner on orvuks jäänud teadus- ja tehnikahuviline poiss, keda paeluvad eelkõige raadiod. Sõja hakul astub ta Hitlerjugendi ridadesse ning tema arukus ja tehniline taip ei jää juhendajatel märkamata. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse.

Tundub, et ajalooline taust ja kaks noort inimest. Tegelikult saavad need noored inimesed kokku vaid hetkeks ja raamatu lõpu eel. (Nojah, järgmine nähtamatu asi – see raamat on täis asju, mida me ei näe, valgust, mida me ei näe). Seega saad lugemiseks kaks paralleelset lugu, aga siiski põhimõtteliselt kaks erinevat lugu. Ja minule oli see Werneri osa oma õudustega suhteliselt piinarikas. Ma ei oleks seda tahtnud lugeda. Marie-Laure’i osa üksinda oleks tegelikult ka täitsa tore olnud, lõpuks oleks üheks päevaks lihtsalt üks poiss läbi käinud jutust, minule oleks piisanud küll. Ma tõesti mõtlesin sellele – mingi omamoodi tervik tekiks sellest igatahes. Lootusrikas. Helge. Muinasjutuline kogu sõjakoleduse taustal (selles osas suudan ma sõjakoledused üle elada).

Tegelikult on tegu raamatuga, mida lugedes saad aru, kuidas kõik on läbi komponeeritud, väiksemad detailid peegeldavad suuremaid, kõik räägib neist silmale nähtamatutest asjadest, valgusest, mida me ei näe. Algatuseks pannakse raamistik paika definitsiooniga raadiolainetest, ülejäänu haakub. Ja raadiolained ühendavad Wernerit ja Marie-Laure’i, kuigi sellest saame ML osas aru alles mõnda aega hiljem, kui ta juba oma onu Etienne’i juures elab. Etienne’i tuba on täis erinevaid raadioid, mis saadavad erinevaid kanaleid, kõike seda, mida onu ei näe, vaid kuuleb. Kuniks kõik rekvireeritakse ja minema viiakse. Jääb vaid salajane saatja pööningul.

Marie-Laure’i osa on tegelikult mingis mõttes muinaslugu, lugu vääriskivist Leekide meri, millega on seotud erinevad legendid, mistõttu võib öelda, et tegemist on kas needust toova kiviga või just kaitsva kiviga. Nagu ka raamat vihjab, võib tegemist olla mingis mõttes mõlema poolusega (jällegi silmale nähtamatu valgus). Põhimõtteliselt pole pea keegi seda kivi isegi näinud. M-L on kuidagi sattunud kivikese vardjaks, seda ise teadmata. Mingis mõttes meenuski Karin Erlandssoni lihtsakoeline “Pärlipüüdja”, kus inimesed kaotasid kaastunde ja midagi oma inimlikkusest seda jahtides. Samuti siin – kolmas lugu algab alles kuskil keskelt, kui staabiveltveebel von Rumpel sisse tuleb. (Ka vastik osa ja vastik lugeda).

Werneri osas on väga palju sellest, millest on välja kasvanud Saksa süütunne – seda lugedes näed, kuidas iga tavaline inimenegi peab lõpuks seda tundma (mõeldes Werneri õe Jutta käigule Prantsusmaale 1974. aastal). Werner, kes soovis vaid pääseda kaevandusest, elust ja surmast seal (nad olid orbudekodus, kuhu olid kogunenud lapsed, kelle vanemad olid kaevandustes hukkunud, sealt tulid ka järgmised kaevandustöölised), pidi väljamurdmiseks astuma aarjalastest natsipoiste kasvatamise kooli (põhimõtteliselt omamoodi vangilaager). Sõber Frederik oma linnuhuviga…

Ei, mul ei ole aega hakata sündmusi ümber kirjutama. Ütlen kokkuvõtteks vaid, et lugemine oli peaaegu et piin – just see Werneri osa – ja ma sain aru, kuidas kirjanik on kõik läbi mõelnud, kõigel on eesmärk, kõik moodustab terviku, kõik näeb välja nagu oleks see kirjutatud filmistsenaariumiks (filmina ilmselt täitsa korralik tükk), aga mu hing ei saanud mitte kuidagi kosutust. (Meenus see langustiraamat – sama asi – näed, kuidas on korralikult kirjutatud, film tuleks esmaklassiline, aga hingeni ei jõua, minu hingeni, olgem täpsed, sest mul on veidi teistsugune maitse ilmselt enamikust). Seega soovitan kindlasti lugeda.

• Järjejutuna Jupiteris.
• Udukogu.
• Siiliste.
• Heleni kirjanurk.
• Raamatumoor.

57. David Vseviov “Onu Moritza sõnaraamat”

Sellel raamatul oli nii ilus kaas (ja pealkiri), et ei saanud tellimata jätta. Lugema asusin teatud skepsisega, sest ega ma nii suur Vseviovi fänn ei ole. Minu jaoks oli täielik üllatus, et Vseviovil on selline absurdihuumori soon. Väga tervistav lugemine oli, ajas ikka (eriti alguse poole) tihtipeale naerma. Põhimõte on selles, nagu oleks David leidnud juhuslikult ema keldrist onu sõnaraamatu, mille too on väikesele Davidile kunagi kirja pannud. Onu paistab olema korralik poissmees (homovaibi viskab – korduvalt kirjeldatakse, et ta on stiilne ja hoolitseb oma välimuse eest, naistest hoiab kauges kaares eemale, sest need tähendavad ainult jama. Võib-olla ka paadunud vanapoiss lihtsalt), mulle meeldib, kuidas mingid jooned tema lugudest läbi jooksevad – tema enda foobiad, lisaks üleolek oma venna suhtes, kes pidevalt armub. Eriti alguse poole tundus, et Vseviov saab kasutada seda raamatut omaaegsete sõnade taaselustamiseks absurdihuumori vormis (lugudel pole enamasti sõnaga midagi pistmist, alles lõpus mainitakse vastavat sõna ja see ei seostu enamasti mitte kuidagi loo endaga), lisaks annab ta üsna hea pildi absurdsest osast nõukogude aja elust. Nagu Mae kirjutas GoodReadsis, hakkavad kõik lõpuks pisut tüütama. (“Aga kindlasti ei tohiks liiga palju korraga lugeda, jumal hoidku selle eest, et veel kogu raamat järjest! Siis tekib üleküllastus ja tugev vastumeelsus, sest see patroneeriv ja onulikult manitsev stiil viskab ühel hetkel sajaga ventilaatorisse.”) Ma võtsin juba poole raamatu pealt paar jutukat lugemiseks vahele, sest neid lugusid järjest ei jaksa. Ma arvan, et see raamat võidakski, kui oleks umbes poole lühem. Praegu 373 lehekülge laia tekstiga. Samas miks mitte koolis kasutada, lastes noortel paar vabalt valitud lugu lugeda (noh, ehk mitte päris “Asümmeetria” ja sedalaadi lood, aga midagi, kus avaldub veidi toonast argiabsurdsust).

Autor on ise öelnud, et kirjutas need lood muude tegemiste kõrvalt – kui ikka tegeled päevast päeva stalinistlike kuritegudega, on tore vahel lustida ja lõdvaks lasta (“kui sa teed ikkagi raadiosaadet stalinistlikest kuritegudest, siis tahaks vahelduseks vallatleda.”).

Igatahes soovitan pilgu peale heita, ilmselt ei juhtuks ka mitte midagi, kui kogu raamatut ei loeks. Või kui ostagi öökapile vahelugemiseks (ei tea, päris nii ma ei proovinud, äkki siis ei saaks sellesse Moritza meeleolusse tagasi alati – ja eks lõpu poole võibki juba tüütavaks muutuda, tõsi).

• Vikerraadio Vikerhommiku saates tehtud intervjuu autoriga.

56. Dodie Smith “Ma vallutan lossi”

Valisin raamatukogust midagi, mis läheks ruttu, midagi, mis oleks üks lugu (oma lühilugude raamatu vahele, mida järjest nii palju lugeda ei jaksa). Valik langes mh sellele – Postimehe kirjastus on selle välja andnud, see tähendab, et on varem kuskil juba ilmunud. Tundub, et originaalis 1947. aastal suisa. Eesti keeles aga 2011 (ja Tartu raamatukogudes otsekui polekski seda väljaannet). Ma ise ei olnud isegi selle kirjaniku nime enne kuulnud, saati siis raamatu. (I Capture the Castle – mingis mõttes on tegu lossi kirjapanekuga, talletamisega, nii et ma ei teagi, kui sobiv see eestikeelne pealkiri on…).

Lugemine läks tõesti ruttu hoolimata 502 (suures kirjas piisavate vahedega) leheküljest. Aga kuhu kogu romaan paigutada? Tundub, et kirjanik on taasloonud mingi Jane Austeni ja Charlotte Brontë meeleolu, kuigi pisut uuemas ajas. Millises? Millalgi 20. sajandi esimeses pooles, enne neljakümnendaid? Sõda ju taustal pole…

Minategelane on noor kirjutada armastav Cassandra, kes püüab oma kiirkirja harjutada päevikut kirjutades. Muuhulgas oma kirjutamisoskust. Cassandra elab õe, venna, isa ja võõrasemaga (ning mingis mõttes toapoisiga, kuigi nad talle ei maksa, pigem teenib Stephen perele raha) lossis, mille ta vanemad kunagi ostsid, sest see tundus nii võluv ja kõikidest nii kauge ning eraldatud. Ema on nüüdseks surnud ja kasuema Topaz on 29-aastane. Cassandra on keskmine laps ja 17-aastane, Rose oli nagu ca 20 ja Thomas on noorim, ehk siis kuskil 15 tuuri? Isa on kunagi kirjutanud menuromaani, millega uuendas kõvasti romaanikunsti. Siis mingi intsidendi tõttu kord lühikese perioodi vanglas istunud ja hiljem muutunud, ta pole midagi enam kirjutanud. Sissetulekud on kokku kuivanud, neid põhimõtteliselt enam polegi. Mööbel on vaikselt tükk-tüki haaval maha müüdud, elatakse tohutus ainelises vaesuses. 

Nonii. Ning ühel õhtul saabuvad juhuslikult kaks noormeest, kes räägivad Ameerika aktsendiga (üks rohkem, teine vähem), sest nende auto on läheduses porisse kinni jäänud. Vennad Cottonid, kes on pärinud Scoatney mõisa – sellele mõisale kuulub ka nende endi loss. 40-ks aastaks rendile võetud, kuigi nad pole enam tükk aega renti tasuda jõudnud. No see kõik on algusest saadik väga Uhkuse ja eelarvamuse nägu (kindlasti mitme teise romaani). Seega hakkavad sündmused ja armumised arenema ning kuna tegu ei ole siiski enam 19. sajandiga, siis mõtlesin, et sündmustikku tuleb mingi muu ootamatu pööre ja kogu seda atmosfääri on lihtsalt mingi viitena kasutatud. Tegelikult liigub sündmustik omi rahulikke radasid pidi, jälgides üsna truult vanu mustreid. Ainult lõpp valmistas mulle veidi pettumust (sama juhtus äsja läbi saadud krimkaga) – tore oleks selliseid lõppe lugeda, kui enne oleks vähemalt mingigi vihje millelegi, millele lugeja selles suunas oleks võinud kaasa elada. Ükski raamatus arenenud armumine ei vii kuhugi – hoopis see viib, millele isegi ei vihjatud (kuigi ehk filmis vihjatakse).

Kokkuvõtteks ütleks, et kui keegi soovib sedasorti armumiskirjandust 19. sajandi stiilis, siis võib lugeda küll. Mingis mõttes on nende miljööde ettekujutamine, paks raamat käes, omaette väärtus. Tegelaste sügavuse, stseenide tähenduslikkuse ja sisu järkjärgulise edasikruvimise osas jääb suurtele klassikutele kõvasti alla.

• Suvehiidlane kirjutab positiivselt.
• Meeleheiteta koduperenaine kiidab.

Lugesin kaanelt, et loomulikult on ka film vändatud, filmina oleks ehk isegi klassikalisem.

54. Karin Smirnoff “sen for jag hem”

Kolmanda osa puhul tundus kohati, et sündmusi ja uusi tegelasi hakkas juba paljuks minema. Tegelikult ilmselt ei läinud. Selles osas tegeletakse kõige enam kaksikhingede teemaga, hingesuguluse teemaga, õdede-vendade teemaga. Samas tuleb siin sisse Jana elukaaslane Stockholmis ja vägivald – uus. Ja teekond Bohusläni, miski on õhus (aga laabub rahulikult), loominguteemaga seotult. Eelmiste raamatute suuremad suhted (John ja Jussi) – kerkivad ka sisse, kuid episoodiliselt. Ja hääbuvad. Mul ei olegi muud kirjutada, märgin lihtsalt ära, et sain läbi.

Intervjuu:

53. Karin Smirnoff “vi for upp med mor”

Jana Kippo sarja teine raamat kannustas mind vahepealse raamatukoguraamatu ka kiiresti läbi lugema. Pole enam ammu niimoodi lugenud, et muudkui tahad edasi lugeda ja tead enda rõõmuks, et ka kolmas osa on olemas, mille kallale asuda, kui see peaks otsa saama.

Kui ma selgitaksin raamatu sisu, oleks arusaamatu, miks inimesed seda sellise hooga loevad. Kõik on ju tegelikult Põhja-Rootsi masendus. Siin on keskmes üks usulahk, mille vaga põhja all valitseb vastik moraal (lestaadiuslus vist eesti keeles. Ega oska arvata, kas mitte liiga tehta seda läbini ainult negatiivses valguses esitades. All on videolink, näen, et vestlusel osaleb ka kirikuõpetaja, ehk saab selgust). Naised on alla surutud sünnitusmasinad, raamatud, kunst ja muusika keelatud, mehed joovad ja peksavad naisi. Noh? Ei kõla üldse, et tahaks kättegi võtta. Peategelane Jana Kippo sõidab koos vennaga ema sünnikohta ema matma, matustele. Siis aga hakkab vennale see usuvagadus meeldima (koju jäi tüdruksõber ja maha jäi alkoholisõltuvus – esmalt) ja ta jääb sinna. Jana ei suuda vennata olla ja pärast lühikest aega kodutalus Smalångeris sõidab tagasi Kukkojärvisse, et vend tagasi tuua. Temal kui vallalisel ja lastetult 36-aastasel naisel ei ole aga võimalik seal olla, kui ta endale meest ei leia – seda annavad kõik talle mõista.

Mingis mõttes oli selles osas isegi liiga palju erinevaid sündmusi (juba esimeses osas tundus natuke “pere on väike, aga suur skandaal” mulje), vahest keeratakse isegi vinti üle? Hotelli vahelõik raamatu lõpus… tegelikult ei olnud seda mingis mõttes ju üldse vaja. Aga toodi sisse see põhjala turismiatraktsiooni teema (koertekelgud ja virmalised).

Peategelane on südikas, sa hakkad justkui talle kaasa elama, suudad samastuda – ometi on see ka petlik, sest see peategelane on ka ise mingis mõttes tugev seksisõltlane (nagu ta isa ei osanud teisiti oma armastust avaldada ka tütre vastu kui teda vägistades. Jajah, kole, sisu lugemine on täiesti mõttetu), pageb igalt poolt. Kukkojärvil elab ta oma tädipoja Jussi juures… Ja küsimus on, kuivõrd see on või pole intsest. Aga just nendes tema meestes, Johnis (pigem esimene osa) ja Jussis on mingi tugevus, kindlus ja soojus (Johni puhul ka ettearvamatus), mis annab lootust.

Küsimus on siis, miks kõik loevad, nii et ei saa käest panna? Võti peitub jutustamisstiilist ja keeles. See, mida kõik välja toovad, on nimede kirjutamine – kõik nimed kirjutatakse väikse tähega ja perekonnanimega kokku. See pole tühipaljas vormivõte, vaid mingil määral põhinebki sealsel meelelaadil (öeldi mulle). Inimene on tema pere, “kelle poiss sa oled”. Inimese üle otsustatakse selle üle, kust ta tuleb. Teiseks pole ükski inimene eraldi mingi indiviid, kõik ikkagi küla mõttes koos (heas ja halvas), seega oleks suurtähed liialdus. Sellise üsna väikse stilistilise võttega saab seega üsna palju ka meelelaadi edasi anda.

Jutumärkide puudumine pole rootsi kirjanduses iseenesest ebatavaline. Hea on, kui teinekord rea algul on mõttekriips, tähistamaks otsekõne algust, jutumärke nad meie moodi peaaegu ei kasutagi. Seega see ei paista ehk rootsi kirjanduses nii silma – aga kui eesti keelde tõlkida, siis kindlasti ilma ja annaks tugevama mulje. Sest teinekord polegi tähtis, kas mingid asjad öeldakse välja või mõeldakse. Seda enam, et Jana ja tema vend (Bror) loevad teineteise mõtteid, mõned dialoogid käivad neil peas telepaatiliselt. (Esimeses osas ehk rohkem? Selles osas oli vend tihti temast eemal). Teiseks mingid sisemonoloogid, kus ühtäkki kaovad ka kõik kirjavahemärgid, loetelud järgnevad üksteisele. Ja ometi ei tee see teksti raskesti jälgitavaks.

Lõpp jäi jälle lahtiseks (mulle meeldis üsna viimastel lehekülgedel Jana mõte, et ta ei saa venna tahte vastu teha ja abi kutsuda, sest vennal oli hääles “visesinangijala” toon. St “kohtumenangijaalas”). Kuna on ka kolmas osa, siis muidugi võib aimata, kuidas lõpustseen laheneb.

Ja mida ma tahan kindlasti öelda: hoolimata sündmuste rohkusest, millest saaks mitme hooaja jagu seriaali, ei ole selle raamatu sündmuste jälgimisel ekraanilt mitte mingit mõtet. Mõte on ainult lugemisel ja selle keeletunnetuse endasseahmimisel. Sisu on ju tõesti… noh, ikka masendav. Ometi on otsekui lootust, sest peategelane on tegelikult… peaaegu hea. Kuigi teatud libastumisi moraalis siiski esineb (nagu üha möirapullist joodiku vaeseomaks sõitmine autoga).

PS. Näen, et sarja esimene osa on eesti keeles ilmunud. Pole veel lehitsenud…. Tõlge peaks olema ülihea, et seda kõike edasi anda… Üldiselt soovitan originaali, kes vähegi suudaks rootsi keeles lugeda. Seal lehel on raamatu tutvustuses ka üles loetud preemiad:

“Karin Smirnoff on endine fotograaf ja ajakirjanik. Tema küps esikromaan „Meie vennaga“ („Jag for ner till bror“) nomineeriti 2018. aastal August Strindbergi kirjandusauhinnale juba enne, kui raamat ilmus. Teost tunnustati 2020. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinnaga ja audioraamatut Storyteli auhinnaga. 2019. aastal ilmus Jana Kippo triloogia teine osa „Vi for upp med mor“ ja 2020. aastal kolmas – „Sen for jag hem“. Triloogia eest pälvis Smirnoff 2020. aastal Stig Sjödrini kirjandusauhinna, mis määratakse igal aastal kirjanikule, kes pöörab tähelepanu ebaõiglusele ühiskonnas ja kujutab lugusid haavatavate vaatenurgast.”

• Annina Rabe arvab Expressenis samuti, et mitu kokkupuutepunkti Wähä Testamendiga.
• Lugejad arvavad Goodreadsis.
• Punktslut blogija kirjutab. – jah, Jana omadustest on just see otsekohesus see, mis paelub. See, et ta julgeb asju välja öelda. Rootsis ilmselt veel harukordsem omadus kui Eestis. Ja samas – ega see omadus ju tegelikult midagi väga head kaasa too, aga ikkagi.

51. Karin Smirnoff “jag for ner till bror”

Kui see raamat ilmus (juba 3 a tagasi, 2018) ja sellest triloogiast muudkui rääkima hakati, põlesin soovist lugeda. Samas kuna tegemist on Põhja-Rootsi “masendusega”, siis ei julgenud endale ise tellida ja lootsin, et saan kunagi kelleltki laenata. Nüüd saingi ja ka see raamat ootas oma järge juba oma kuu aega, kuni sain ette võetud.

Raamat läheb käima esimestest lehekülgedest peale. Pole ammu enam rootsi keeles lugenud midagi, millel on ka põnev stiil, kuuldavasti muuhulgas ka paikkonna tempel peal. Kõik nimed kirjutatakse lauses väikese tähega ja kokku perekonnanimega. Väikese koha plussid ja miinused. Kõik teavad kõiki, külajutud. Ja samas turvavõrk – sest kõik teavad kõiki. Ma ei suuda ka ise kirjutada ja anda edasi, mis seal head oli. Mingis mõttes on efekt sama, mis Nina Wähä “Testamendi” puhul – Põhja-Rootsi masendus, aga lugemine on elamus. Stiil, mõttekäigud – kõike on piisavalt. Keelekasutus on põnev. Muidugi see, et kõik on kõigiga seotud, kes on kelle isa või ema või laps…. kes on Maria, kes oli raamatu sündmuste alguseks surnud, aga kummitas peategelast Jana Kippot igal sammul – see võinuks mingis mõttes lõpuks liialdusena tunduda. Mustrid, millest on raske välja rebida, mustrid, mille ohvriks inimesed tänu oma keskkonnale langevad. Minule sobis, las jääda. Muidugi oli raamatusse sisse kirjutatud tugev seksuaalne tõmme, mis ilmselt on osa müügiedust ja pinge hoidjast – minu poolest jälle miks mitte. Kuniks filmiks ei tehta, saab kõike peas ise ette kujutada. (Paraku loen uudist, et ikka mingi sarja jaoks juba õigused ostetud… Vahel on tahtmine lihtsalt öelda, et filmimaailm lähtugu enda esteetikast ja stsenaariumidest, raamatumaailm jäägu enda juurde….)

Ja mingis mõttes muidugi see neitsist sündimise motiiv, piiblimotiivid.

(Olemas ka eesti keeles, aga oleksin ettevaatlik. Stiil on selle raamatu A ja O, pole kindel, kuidas seda saab eesti keeles edasi anda).

Juba ootan, millal saan järgmised osad läbi lugeda. Vahele üks raamatukoguraamat.

• Rosemari Södergren, Kulturbloggen.
• Sandra Sandström, Kulturmagazinet.
• Pia Bergström, Aftonbladet.

50. Theodor Kallifatides “Kärlek och främlingskap”

See raamat ootas lugemisjärjekorras juba mõnda aega. Lõpuks sain aega läbi lugeda. Mingis mõttes tundub, et Kallifatides kirjutab viimasel ajal sama lugu ja asusin lugema teatud ettevaatlikkusega. Ja siis sain aru, et ma ei mäleta eelmistest raamatutest kuigi palju, aga tema jutustamisviis on mulle väga armas. Erinevalt mõnest eelnevast, mis olid pigem mõtteraamatud, on ta siin küll tagasi mingil määral autobiograafilisuse juures, aga väga konkreetselt ja süžee läbi. Noormees, kes on pagenud Kreekast riigikorra tõttu, õpib ülikoolis ideede ajalugu (meie mõistes filosoofiat). Magistrantuuris. Räägib elusündmustest sel perioodil ja iga sündmusega joonistub välja, kuidas üksinda võõral maal olles tundub ka kõik muu justkui millestki pidevalt ilma jäämine. Oma maast, oma rahvast, oma vaadetest ja lõhnadest ilma jäänuna jääb ta ka ilma näiteks koloneliprouast, kes talle palju Rootsi ja rootsi keele kohta õpetab (üürib talle tuba). Kuidas ta armub Raniasse, kes on teise mehe naine. Mis sellest suhtest saab. Kõik, milles tuleb loobuda, millest jääb ilma. Kõige taustaks ikka keel – et tunda, et armastada, tuleb end tunda hästi keeles, selle nüansse tajuda, tunda. 

Paraku ei ole mul kuigi palju aega kirjutada, seetõttu panen lihtsalt proportsioonitult palju tsitaate ilma leheküljenumbriteta, sest neid mul seekord pole. 

Den grekiska våren är lite sorglig. Det första man tänker är att den snart är över. Den svenska däremot bär med sig en sådan kraft och tro på sig själv som de första kristna. (sid)

Trots respekten för den store Descartes delade han inte dennes välkända maxim: cogito, ergo sum. Jag tänker, alltså finns jag.

Detta bevisade inte att människan finns utan att om hon finns så har hon en hjärna.

Christos maxim var en annan.

Man rör vid mig. Alltså finns jag. (sid)

Det fanns redan landsmän som anklagade honom för att ha blivit svensk. Hur mycket svenskare ville han bli? De lyssnade på hans försvarstal lika litet som de gamla athenarna lyssnade på Sokrates apologi.

Det var inte fråga om att bli svensk. Snarare tvärtom. Det enda sättet att behålla sin grekiskhet var att kunna försvara den på svenska, att kunna uttrycka den, att kunna demonstrera den i skrift och tal. Han var inte rädd att förlora det han var i det nya språket. Han var mera rädd att inte kunna visa det. (sid)

En ny tanke dök upp. Kanske är frälsningen inte en känsla eller en insikt, utan en omständighet. Omständigheten att vara tillsammans med andra. Att för en stund uppgå i en annan enhet, förbi sig själv. Det var kanske inte i tragedin som katharsis gavs utan i att vara på teatern tillsammans med andra. Att man bevittnade något tillsammans med andra. Varje samhälle skapade sina egna frälsningspunkter. (sid)

Han insåg att eremiterna inte drar sig undan för att glömma världen, utan för att minnas den.  Det var kanske det som var katharsis. (sid)

Man kan med visst fog säga att man inte kan ansvara för sina känslor. Man ansvarar dock för sina handlingar. (sid)

Han samlade på sina avsked som man samlar vackra stenar på en strand. (sid)

Det dåliga samvetet blir också en vana. Det finns knappast någon emigrant som inte har den. Det ingår i emigrationen. (sid)

Matias skakade på huvudet.

– Det är vi som gör livet. Det är mitt fel att jag förlorar henne. Jag slutade prata med henne…kom hem halvdöd…bedrog henne aldrig, men jag hade placerat henne utan att märka det bland mina ägodelar. Sådant som vi har och som vi alltid ska ha. Kärleken dör inte av sig själv… vi dödar den långsamt varje dag. En frånvarande kyss, en trött smekning, tomma blickar. Och nu är det för sent. Det är inte fem i tolv. Det är tolv och något… (sid)

– Jag är rädd att diktaturen kommer när som helst i vårt hemland, sa Christo.

– Jag är inte rädd för diktaturen. Jag är mera rädd för annat, sa Thanasis. [—] Jag är mera rädd för alla friheter vi har skaffat oss och som tillåter oss leva utan omtanke och utan skam. Jag vet hur jag ska förhålla mig till diktaturen. Men hur ska jag förhålla mig till dumheten, till ansvarslösheten? Det vet jag inte. Jag är rädd att vi håller på att demontera vår mänsklighet och det kommer att bli det stora problemet framöver. (sid)

Hon hade glömt att hundratusentals svenskar flydde Sverige för något sekel sedan och nästan inga återvände.

Sverige hade nått glömskans ålder. Det förflutna skulle till varje pris stuvas bort. Feodalstaten, kungarna av guds nåd, de nazistiska strömmarna före och under andra världskriget, allt skulle skyfflas ut till förmån för en ny demokratisk och socialt medveten ordning. (sid)

Sådana stunder greps han av djup tacksamhet för det förråd av kunskaper och insikter som kallas kultur och som för vidare det som är värt att föra vidare.

Människan är aldrig ensam. Hon är i sin kultur.

Det var kanske något som han kunde använda i sin uppsats. Människans existentiella ensamhet var kanske inget annat än ett fantasilöst påfund av megalomana egocentriker i vars värld inget annat rymdes än det egna egot. (sid)

Jag lever på kryckor. Det var fina svenska kryckor, men det var inte hans ben. (sid)

Kärlek utan förhinder är som vatten. Man dricker upp den och törsten försvinner.

Kärlek med förhinder är vin. Man dricker upp det, blir berusad och vill inte bli nykter igen. (sid)

Marja-Leena var så glad att se honom på det viset att hon fällde ett par finska tårar och man ska veta att dessa är dyrbarare än andra. (sid)

Lingid:

• Ulrika Stahre Aftonbladetis.
• Martina Montelius Expressenis.
• Anna Magnusson.

49. Andris Akmentinš “Õpetajad”

Selle raamatu hankisin enda lugemislauale üsna juhuslikult ja teiste raamatuklubi järgi. Tundus justkui tore olla kursis naabermaa kirjandusega. See pole ülearu pikk raamat (345 lehekülge romaaniosa), aga liigub aeglaselt. Mingis mõttes kisub igavaks (võib-olla ei kisuks, kui oleks aega ette võtta ja korraga läbi lugeda), seega venib. Lugema asudes tundus, et tegemist on “Seltsimees lapse” või “Sameti ja saepuru” Läti versiooniga – näeme väikese Sarmīte silme läbi elu koolimajas pärast sõda ja enne Stalini surma, edasi ka pärast Stalini surma. Sarmīte kasvab üles õpetajate keskel (isa on legendaarne õpetaja ja koolijuht, keda saatus on pillutanud, ema aitab teda koolis töötamisel, nende vanusevahe on üsna suur). Läti ääremaal, väljamõeldud kohas Treces. Lapselikult kirjeldab ta, kuidas tema illusioonid kokku varisevad (õpetajaid peab ta enne üliinimesteks, aga imestab, et ka nemad käivad vetsus… Arusaamatuks jääb talle lehma viimine pulli juurde – mis hirmus asi see veel oli, eksole), teistest arvamused jällegi paranevad, noor armumine, mis veel kuhugi ei vii. Üsna ootamatult raamatu teises osas loeme hoopis isa loo läbi aastate, siis õpetaja Janise kirjad läbi mitme aasta ja kõige viimaks vanema õe Velta loo läbi aastakümnete. Tagasivaatena pensionipõlvest.

Raamatu lõpus on autori järelsõna, põhjalik, ja Mart Laari järelsõna. Contra tõlgitud. Igatahes vägev, et on eesti keeles olemas. Minul endal võib-olla polnud päris õige lugemishetk või -tuju.

• Contra Õpetajate Lehes.

48. Vladimir Nabokov “Kuningas, emand, poiss”

See raamat seisab mu nimekirjas juba väga ammu. Ilmumisaasta on 2018, nähtavasti siis varasemast ei saa, aga mulle tundub, et veel kauem (siiski: kirjastuses Tänapäev ilmus siiski 2012 juba, nähtavasti sealtsaadik). Tegemist on Nabokovi varajase romaaniga – 1927. aastal tuli idee, 1928 pani kirja. Kui see romaan aga ca 40 aastat hiljem inglise keelde tõlgiti (ta poeg tõlkis), hakkas ta võrdlema venekeelse originaaliga ja tegi mõned muutused. Eestikeelne raamat on tõlgitud inglise keelest (Kersti Unt). Nii et tegemist pole päris algversiooniga. 

Raamat läheb tegelikult kiiresti käima, lausa kuidagi filmilikult. Franz on teel Berliini oma ema onupoja juurde, kes peab suurt kaubamaja – too olla Franzile tööd lubanud. Kuna odavamas vagunis istub ninata mees, vahetab Franz vagunit ja istub kupeesse, kus enne teda istub juba üks abielupaar. Lugejale on üsnagi alguses selge, et need ongi kaubamajaomanik Dreyer ja tema naine Martha. 

Edasi räägib raamat nende kohtumisest Berliinis, sellest, kuidas mänguline Dreyer Franzile ta tööd tutvustab (öises kaubamajas), kuidas Franz hakkab igal õhtul “onu ja tädi” juures õhtusöögil käima, kuidas Martha üsna juhuslikult aitab tal leitud üüritoas hinda alla kaubelda. Ja kuidas Franz ja Martha, vanusevahe umbes 14 aastat naise kasuks, armuafääri alustavad. Kuni selleni liigub sündmustik justkui pöördepunkti suunas, tutvustab tegelasi. Mingis mõttes võib tunduda, et tegemist on “tõelise armastusega”, kui juba eelnevalt ei oleks nii palju vihjeid Martha ja Franzi tegelikule loomusele. Martha arusaamale peenest elust, maitsele, vingumisele, muuhulgas tema suhtumisest vaesesse koera Tomi. Dreyer on tänapäeva mõistes spinoffija (no praegu vist ise mõtlesin sellise sõna…), tal on ideid, ärijulgust, mängulisust. Ja tal on muidugi armukesi. Oma naine põlgab teda – mida naine välja ei näita. Ta on lihtsalt külm ja peab “kommetest” kinni (mis on osalt ettekääne, et ei peaks mehega suhtlema). 

Ühel päeval aga Dreyer hilineb õhtusöögile ja ei teata – see on ebatavaline. Selgub, et neil on olnud autoavarii ja ta autojuht on surma saanud. Martha, kellel on väikese Franzi üle täielik võim, suudab poisile selgeks teha, kui lähedal nad olid õnnele – ilma Dreyeri rahata ei oleks neil midagi. Ja Dreyeri surma puhul saaksid nad mõlemad rikkaks (ühtlasi ei oleks ohtu, et abikaasa oma varad mõne hulluse peale maha mängib, Martha arvab ise paremini teadvat, kuidas raha hoida ilmselt). Nüüd järgneb pikk ja igav osa sellest, kuidas nad käivad ringi ja Dreyeri tapmist kavandavad. (Meenutas kangesti Zola “Thérèse Raquini”, millest mul kunagi õudusunenäod tulid). Mingis mõttes tundub, et nad ongi oma eesmärgile lähedal – nad tahavad tapmist läbi viia samamoodi nagu Zolal – paadist vette lükates. Martha aga kuuleb, et võib-olla saab Dreyer kohe suurema summa raha ja otsustab asja paar päeva edasi lükata. Juhtub aga nii, et ta külmetab ja sureb (oli vist?).

Tegelikult on kogu see teine pool mingi hullumeelsuse kirjeldus – ainult mingitest vihjetest loed välja, et ka Franz hakkab hulluks minema, lõpuks täielikult. (Ema ja õe kirjad – nemad väitvat, et Franzi laused lõpevad poole pealt ja on segased). Siis muutub ka Martha tema silmis koletislikuks. Nii et omal viisil on lihtsa sisu taga tegelikult pigem mingid hoovused ja arengud, mis on peidetud lihtsakoelisse sündmuste käiku. Ahjaa, tegelikult on piinav lugeda ka seda, kui rumalad Martha ja Franz on – seegi tuleb enamjaolt läbi Dreyeri vihjete või mujalt. Oma taustast ikka üle ei hüppa. 

Ja kuigi kohati on piinav lugeda, on lõpuks kokku moodustuv pilt väga tasakaalus ja kompaktne. Lõpus tuleb sisse ka “äsja linastunud kinofilm” “Kuningas, emand, poiss”, mille läbipaistvat reklaamsilti kuskil näha on. 

Kuurortis rannaliival jalutavad ringi ka tulevase Lolita tegelased 🙂 .

• PeeterHelme raadios ja Ekspressis.
• Märt Roosna Õhtulehes.

 

47. Klas Östergren “Två pistoler”

See on järjekordne raamat, mille ma sel sügisel ühe saadetisena Rootsist tellisin. Mõtlesin, et kui ma kohe läbi ei loe, ei loe kunagi. Siin on raamtegelaseks Adolf Fredrik Munck, kes on maapaos, elab vaesuses, ja jutustab oma lugusid Ytterbergile, oma lihtsamat sorti teenrile. Munckil on ka teisi teeneid õukonna ees, aga põhiliselt on ta tuntud kui see, kes n-ö aitas Gustav III isaks saada. See oli kõlakas, mida kõik levitasid, üsna innukalt ka kuninga enda ema Lovisa Ulrika (Preisimaalt). Ise ajas ta seda kaua täiesti tagasi, siis tunnistas, et teda kutsuti õpetama, kuidas leida auk. Nojah, kõik on ju väga lahtine, sellest on ilmselt kirjutatud väga palju. Östergren on nüüd otsustanud kirjutada Muncki jutustustena, paraku käibki pool raamatut otsekui selle ümber. Mingi metatasandina tahab ta siiski anda mõista, et igaüks võib kõike kujutada enda perspektiivist, kuidas tundub. Läbi Muncki (ja Ytterbergi) neid asju rääkides annab ta mõista ka seda, et ta võib luuletada, tal on see vabadus. 

Mul ei ole paraku kuigi palju aega ega viitsimist kirjutada ega linke otsida. Pean aga tunnistama, et lugedes valdas mind teatud igavustunne. Esiteks puudutatud teema – tollest ajastust, asjadest, millega Gustav III reaalselt rinda pistis, oli tegelikult vähe (ei saa öelda, et oleks täiesti puudu olnud). Teiseks oli keel üllatavalt raske (samas kindlasti omaette tase, kunstiline saavutus) – mul ei ole ammu olnud nii raske lugeda, et pean teatud vanaaegseid sõnu lausa google’iga tõlkima (mingi vanaaegne sõna arsti kohta, teine mingi juukseklambri kohta… rääkimata muidu vanaaegsest keelepruugist, mida ma üldiselt ikka vabalt loen). Teiseks häiris mind jutumärkide puudumine – rootsi kirjanduses ei kasutatagi jutumärke, aga enamasti on siiski rea alguses mõttekriips või antakse pärast repliiki koma järel teada, kes mida mõtleb või ütleb. Siin olid pikad dialoogid, kus tegelikult oli keeruline näha, kes siis mida ütleb või arvab. 

• Hufvudstadsbladet.
• Anna Ims, Sveriges Radio.
• Claes Wahlin Aftonbladetis.

46. Kerstin Ekman “Hundijooks”/”Löpa varg”

Selle raamatu kohta nägingi kaks nädalat tagasi veebis saatelõiku (intervjuud autoriga) ja otsustasin veini kõrvale, et tellin. Ei pea üldse kahetsema. Esimesest lõigust viimaseni nauditav. Täpselt midagi minu maitsele (seega – teistele hoiatus). Keeruline oleks isegi väärikalt kokku võtta. Siin on mitmel tasandil kõik läbi põimunud, tõeline meistriteos

(Hiljem: 2022. sügisel ilmunud juba ka eesti keeles, “Hundijooks“. ALuik kirjutab.

Esimene asi, mis tohutult võlub – kuidas Ekman annab edasi vana mehe hääle. Minategelane on vana mees, kes peab raamatu alguses oma 70. sünnipäeva. Kuigi veel enne läheb metsa, näeb seal murtud looma ja suure isahundi jälgi, ning mõistab, et hunt tuleb veel tagasi, sest saak on pooleli. Siis läheb oma haagisesse ja jälgib tunnikese, kuni hunt ilmubki metsaservale – suursugune ja ilus. Ning kui tuleb tuul ning viib hundini võõraid lõhnu, ilmselt ka mehe enda oma, läheb minema. See on sündmus, millest kõik alguse saab – seda kohtumist hundiga, Högbeniga (selle nime annab mees talle mõttes) hoiab ta endas ega saa peaaegu aasta otsa isegi naisele avaldatud.

Kõik selles raamatus on omavahel põimunud – vana mees, suur hunt, libahundiks käimine (selle raamatu järgi kadusid mõned mehed vanasti mõneks päevaks, keegi ei teadnud, kus nad on. Kui nad tagasi tulid, oli kõik endine, aga ühte kätt peitsid varrukasse, sest see oli hundikäpp), elu ja liikide võimalusest elada, indiviid vs kari, metsast ja selle majandamisest, häbist, jahist ja selles kahtlemises – eriti kui enam väärikusest lugu ei peeta. Looduse tundmine ja kooseksisteerimine. Lisaks vanadus (mehe enda, koera, maailma….?).

Sisu mõttes ei juhtu ülearu palju. Kõigepealt kohtumine Högbeniga (suure hundiga), siis igal pool vihjeid sellele hundile (näiteks ühe pooleldi asotsiaalse pere juures murravad kõik lambad maha, minategelane peab käiam halastustappu tegemas – aga ta ei ole nõus valetama, et lammaste eest polnud korralikult hoolitsetud, nende aedik polnud terve, pererahvas jõi ja vaatas telekat, kui oleks pidanud lambad ööseks sisse ajama: tema sõnul ei peaks neil olema õigust loomi pidada), ühel jahil pärast jahi lõpetamist lastakse veel üks pauk – tapetakse emane noor hunt, kellest oleks Högbenile ehk saanud kaaslane ja nende ümber kogunenud kari… Termineid ma ei tea, aga igatahes on minategelane (kelle nimi on muidugi Ulf ehk Uffe) oma jahiseltskonna juht ning kord vahti pidades ei saa ta tulistada, vaid peab enne validooli võtma, mille peale loom kaob. Lisaks jääb ta rohu üledoosi tõttu magama. Selle järel valitakse uus juht – ja noor, uljas ning reeglitest mitte kinnipidav Ronny. Kes ei hooli samavõrra loodusest ega kaasjahimeestest kui vanasti kombeks. Kui üks jahimees jääb kord tulemata, ei jää Ronny teda ootama, vaid arvab, et ju läks eelmisel õhtul napsuvõtmisega liiga hoogu ja jättis tulemata. Ühele vanemale mehele ei anna asi rahu ja ta sõidab selle mehe poole, et näha, et karu on käinud ja maha murdnud koera ning tegelikult ka kõvasti seda meest purenud, kes nüüd oma toapõrandal veritseb. Ulf sõidab kohale, kutsub päästjad ja kiirabi, lisaks annab Ronnyle ülesandeks mõned jahimehed saata, sest karu tulevat veel tagasi (saak pooleli), karu tapetakse. (Karude teema on Ekmanile ennegi südamelähedane olnud, kasvõi Herrarna i skogen. Kuidas karud pole sugugi ohutud marjasööjad ja midagi ei juhtu, kui neid mitte segada). Ka minategelase vana koer sureb (halastuslask).

Minategelase (Uffe) süda jukerdab. Kord tuhlab ta pööningul vanade jahitrofeede seas ja kaotab teadvuse. Naine tuleb talle järele. Kord külmuvad torud kinni ja ta mässab äravoolutoruga, et (iseäranis naine) ei peaks kuskil õues käima. Ta saab infarkti. Katkendlikud mälupildid. Operatsioon, haigla, taastumine. Naine võtab uue koera (sõbranna juurest, kelle mees on surnud ja kes elab korteris, koera koheldakse kehvasti – mitte füüsiliselt, aga psühholoogiliselt).

Äkki teatab üks sõber, et on läinud Uffe maadele järve juurde kala püüdma, aga avastanud, et Uffe haagis on maha põletatud. Vastumeelselt annab Uffe sellest teada politseisse (ainult ühe vana sõbra kaudu), selgub, et põlengust on leitud luud – Högben. Politsei ei jõua järeldusteni, Uffe ja tema naine seevastu jõuavad, aga ei anna meest välja. Uffe räägib temaga metsas ise.

Nüüd sai küll liiga pikalt sisust. Aga millest siis veel läbi põimunud? Ulrika Milles ütleb väga tabavalt, et raamatu alguses kohatav suursugune hunt annab justkui raamistiku – oma reviirides oma elu elav looduse ime (nagu me kõik), kes tahab seal rahus elada, aga kellel ei lasta (nagu mitte millelgi inimese läheduses). Milles mainib samuti seda, kuidas raamat räägib suurel määral vastandusest üksikindiviid vs kari (seda nii loomade ju inimeste puhul). Lojaalsus – kellele? Kokkukuuluvus – millised tasandid? Pere (abielupaar), vanad sõbrad, jahimeeskond, maakond, riik (politsei raamatu lõpus). Esimesel juhul, kui hunt (ilmselt Uffe enda Högben) on lambad maha murdnud, teeb ta ausa raporti ja on lojaalne neile, kes kaitsevad loomi. Teisel puhul… kui tekib võimalus olla lojaalne riigile, vaikib ta maha, millisele tulemusele jõudsid. Politsei seda välja ei nuputa. 

Kogu libahundiks jooksmise ehk muundumise lugu jookseb samal ajal kõigest läbi. Högbeni nägemine eemalt (binokli kaudu) “muudab ta enda hundiks”. Oma naisele püüab ta hiljem selgitada, mis juhtus – et ta nägi hunti. Aga et ta pärast seda käiski libahundiks ja see oli tõeline. Ta lükkab tagasi kõik naise katsed tuua sisse, kuidas seda psühholoogias nimetatakse. Ulf saab sellest lahti pärast südameoperatsiooni – ja üsna pea sureb tegelikult ka hunt. Või siis tapetakse. 

Abielupaari lugu (see väike “kari”) on kogu raamatus kõige südantsoojendavam. Tegelikult ütles Kerstin Ekman ka Babeli intervjuus, et abielus on nii tore olla. Olla koos. Teises intervjuus, kus ta räägib, kuidas ta valis kirjutamise perspektiivi ja jõudis lõpuks selleni, et peab kirjutama vana mehe häälega, mainib ta, et ta abikaasa, kes käsikirja pidevalt luges, olla küsinud, kas pole see Ulf veidikene tema moodi. Juba kogu see perspektiiv üksinda on seal raamatus ääretult armas, südantsoojendav, veetlev. 

Mõni ütleb, et tegemist on Ekmani viimase romaaniga, kuigi ta öelnud juba pärast “Grand final i skojarbranchen” raamatu kirjutamist, et see on ta viimane romaan. Ja tõsi – praeguse raamatu peal on kirjas “berättelse”, “jutustus”. Kokkuvõtteks ütleksin ma, et tegemist on igatpidi väärtkirjandusega – millegi sellisega, mida tänapäeval nii tihti ei kohtagi, sest millegagi on vaja ka selliseid raamatuid rahastada (sealt ülejäänud meelelahkutuslik ja ajutise loomuga kirjandusmüra). Ma tõesti soovitaksin seda tõlkida! Heal tõlkijal.

• Ulrika Knutson kirjutab Sveriges Radio lehel.
• Amelie Björck Aftonbladetis.
• Ulrika Milles SVT lehel. (Videoklipis jutt lisaks)
• Christian Swalander lehel Alba.
• Kerstin Ekman räägib ise.
• Marie Lundströmi saates pikemalt.
• Anna Johansson oma blogis.

45. Jonas Gardell “Ett lyckligare år”

Elame huvitaval ajal. Alles eelmisel nädalavahetusel vaatasin pärast veinijoomist arvutist intervjuud Kerstin Ekmaniga ja otsustasin bravuurikalt selle raamatu tellida. Ühte raamatut pole mõtet üksi tellida, seega lisasin tellimusele veel kolm. Siis selgus, et Jonas Gardelli romaan oli alles septembris välja tulnud (selle aasta aprillis lõpetatud) – ja mul on juba loetud. Üleeile rääkis ta oma uudisteosest kirjandussaates “Babel” (mida ma saan oma arvutist Eestis vaadata). Selline maailm oli veel 30a tagasi mõeldamatu.

Ma ei ole selle raamatu kohta ise veel midagi lugenud, kuigi räägitud on juba küll. Seega asusin lugema üsna ametliku kokkuvõtte põhjal:

1879 skriver den kände filosofen Pontus Wikner en text han kallar Psykologiska självbekännelser. Manuset låses in i en blecklåda som enligt direktiven ska förvaras på Uppsala Universitetsbibliotek i minst 50 år innan någon får bryta förseglingen och läsa. Dess innehåll är så kontroversiellt och så skandalöst att enbart ryktet om den förseglade blecklådan skapar panik i Pontus Wikners vänskapskrets och man försöker utverka hinder för att blecklådan någonsin ska få öppnas. Ändå är det Wikners vilja att hans text någon gång ska publiceras. I en framtid när allt är förändrat. Han drömmer om ett lyckligare år.

[—]

Ett lyckligare år är den gripande berättelsen om de unga studenterna Pontus och Herman och deras omöjliga kärlek under andra halvan av 1800-talet. Det är den fantastiska berättelsen om några modiga ungdomar i en liten stad i Mellansverige under andra halvan av 1900-talet som bestämmer sig för att också de har rätt till lycka. En svindlande roman om kärlek i en tid när kärleken saknade språk.

Jah, ma näen nüüd küll, et ka siin on kirjas, et siin on juttu ka julgetest Rootsi “väikelinna” noortest 20. sajandi keskel, aga enne oli see minust kuidagi mööda läinud. Raamatu algus läks kiiresti, ma sain aru, et see põhineb osalt Pontus Wikneri enda märkmetel ja päevikusissekannetel, seega ma aimasin, et otsest õnnelikku lõppu tulla ei saa. Mind aga üllatas, kui pärast esimest osa oli vahel üks interluudium ning jätkuski Ronny lugu Örebros. Ja siis lõpuks Vanja lugu. Seega tegemist ei olnudki ühe, vaid 2,5 looga – Ronny ja Vanja tegutsesid lõpeks siiski ühes ringkonnas ja ühel ajal. Mingis mõttes on see romaani kujul kirja pandud homoseksuaalssuse positisiooni ajalugu Rootsis – Pontus Wikner tõukab oma armastatu ära ja sinna jääb kõik õhku. Ometi kirjutab ta “Psykologiska självbekännelser” käsikirja, mille palub koos teiste isiklike märkmetega pärast oma surma kindlasse lukustatud kassakarpi panna ning avada alles 50 aastat pärast ta naise ja laste surma. Lootuses, et kunagi on aeg, kui ka homoseksuaalidel on õigus õnnele sellistena nagu nad on. Pontus Wikner tegutseb 19. sajandi teisel poolel ja tema märkmed, milles avaldab oma homoseksuaalsuse, avaldatakse postuumselt 1971.

See on aeg, mil toimub teine pool raamatu tegevusest. Ronny lugu. Vanja lugu. Kuidas Ronny teeb esimese ametliku geiklubi. Kuidas nad korraldavad esimese marsi, vaid mõnisada meetrit ja vaid 12 inimesega, Örebros. Ja hiljem 16-kesi Stockholmis – arvates ise, et see ei muuda midagi. Olles hirmul, närvis, tundes, et teevad midagi teistsugust. Ometi oli see alguseks millelegi, mistõttu järjest rohkemad inimesed võisid julgemad olla, võisid kapist välja tulla. Loomaks ühiskonda, kus homoseksuaalsus ei ole enam haigus ega kriminaalkuritegu, inimesed pole enam isoleerunud, ei tee ehk nii palju enesetapukatseid…. Oluline raamat – see tuli kirjutada.

Samas on sellel ikkagi üsna suur lokaalne pitser. Selles mõttes on tema triloogia (Torka aldrig tårar utan handskar 1, 2, 3 – mis oli vastupidiselt praegusele üks lugu kolmes raamatus – praegune kolm lugu ühes) justkui ligipääsetavam ja kõnetavam ka väljaspool Rootsit, kuidagi universaalsem. Seetõttu ma leian, et eesti keelde peaks tõlkima siiski selle triloogia – ühes köites.

Raamatu pealkiri tuleb Forsteri eluajal avaldamata käsikirjale kirjutatust: “pühendatud õnnelikumale aastale”.

PS. Vaadanud ära videointervjuud autoriga, olen ise ka liigutatud. Ta ise ütleb ka, et see on dokumentaalromaan, mis räägib ajaloost, mis on maha vaikitud (ca “miks mitte teha see kohustuslikuks koolides kui osa ajaloost” – mis on tõsi. Nagu naised on võidelnud oma õiguste eest, on ka homod seda teinud. Ja võidelda tuleb pidevalt, et ühed ei kukuks jälle tagasi kodudesse pliidi ja rusika vahele ja teisi aktsepteeritaks sellistena nagu nad on). Babeli intervjuus (nagu intervjuus allpool) vastab ta just sama hingestatult, miks ta pidevalt sama teemat nämmutab – Babelis nii emotsionaalselt, et endalegi tuleb pisar silma. Selleks tulebki kirjutada, et mitte keegi ei oleks nii üksi, et peaks piiluma hotellikardina vahelt, kuidas teised homod aegajalt ühte klubisse sisenevad. Muide, Pontus Wikner oli silmapaistev mõtleja Rootsis, pärast tema surma loodus Pontus Wikneri selts, korraldati konverentse. Ja kui tema kirjutis lõpuks 1971. aastal ilmus, kustutati temagi ajaloost. Nüüd teadvat teda vaid mõned teadlased…

Kirjutatakse:

• GP. Gardell ütleb ise ka, et siin on tegelikult mitu erinevat romaani ja nad isegi kaalusid, kas peaks eraldi välja andma. Lisaks võtab ta kirjutamist üha enam kui teatud laadi aktivismi – millegi eest rääkimist, ajaloo nähtavaks tegemist.
• Lundströmi raamatusaates.
• Kevadine intervjuu Gardelliga, kui möödus 50 aastat esimesest demonstratsioonist (mitte ainult Rootsis, paistab, et kogu Euroopas).

44. Nikolai Baturin “Maskide defilee”

Mul on hea meel, et ma julgesin lõpuks selle raamatu raamatukogust tellida. Ja veel parem meel, et jõudsin ka läbi lugeda. Nädala sees mitte, aga nädalavahetustel siiski. See on raamat, mida ei saagi tegelikult palju järjest lugeda, sest, nagu autor ise ka ütleb, on tegu “proosa luule essee” žanri ja vormiga. Proosalõigud vahelduvad mulgikeelsete värssidega/luuletustega. Ka proosalõigud erinevad – kursiivis kirjutatud vahelõigud on minavormis, kuuludes mõttelisse mõttekogusse, ehk “ME MASKI hooldekodu mõtistusse”. Peategelane on ME MASK, ehk peamine mask, kellest räägib raamat. Ka kõik teised tegelased on rohkemal või vähemal määral maskid – see on väga sümpaatne. Sest eks me olemegi maskid erinevates kontekstides ja erinevatel eluetappidel. Muide, defilee tähendab pidulikku möödamarssimist nt. paraadil. Seega ei tohi lasta raamatu pealkirjal end eemale hirmutada. 

Lugedes aga tunned, kuidas kirjanik on lausetesse pannud kogu keelepaleti ja muusika. Ta ei võta esimest ettejuhtuvat sõna, vaid leiab sobiva, mis tekitaks lausesse rütmi ja paneks lugeja tunnetama kirjeldatud kõikide meeltega. Lugedes loed tegelikult otsekui luulet või muusikat. Imelik seda niimoodi kirjutada – eks igaüks peab ise lugema ja tunnetama. Liiatigi arvan ma, et selline kirjutamisviis ei pruugigi igale lugejatüübile sobida – mulle just selline meeldib. (Mäletan, et “Karu südant” lugedes oli ka midagi sellist, ehk vähemal määral. Aga “Delfiinide tee” oli ka sinnakanti – selle raamatu lausa ostsin endale pärast lugemist. 

See on elulooraamat – ja lugege, kuidas kirjutada elust, ilma ebaolulistesse pisiasjadesse laskumata. Lapsepõlves on ME MASKI elus olulisel kohal vanaisa, Puhmhabe. Mereväes teenides värvikas mitšman. Geoloogiaekspeditsioonidel laagrist saadetud kokk Caruso – oli ta üldse olemas? Siia vahele jäävad esimene lapselik armumine, mälestused sõjast, esimene armumine ja põgenemine, naine ja abiellumine, servapidi riivatakse ka olmet. Tsitaate võiks omajagu välja kirjutada – puhtaid mõtteteri kui lauseid, mis on ilusad ja puudutavad. 

(Kui Aja definitsioone on tuhat üks – siis miks mitte veel üks: Aeg on narkomaan, kes elab valenime all meiega ühes Ruumis ega maksa makse.) (lk. 9)

(Elu on ikka kui koomiline kurbmäng, kus ainult viimane vaatus toob välja, kas tasus naerda ja nutta.) (lk. 89)

ME MASKILE meeldisid raha juures kõige rohkem pildid; nende kaudu oli raha piisavalt immateriaalne, et arvata see olemasolevalt olematute väärtuste hulka. (lk. 89)

Ma ei mõistnud seda siis, ei saanud selgeks elu jooksul, ja õpin seda veel nüüdki vana mehena: kus, kes on Too Hingeharija, too mõistatuslik “keegi (miski) iseeneses”? ME MASKI hooldekodu mõtistust.

AKNE ALL

Sadap või tiib, et sadap, 
või suutus vihmjald vinetep.

Sellegi väikse ilu, mis iiläss,
nüid ihmjass inetep.

Mida udutsembess lüüp akan,
sedä selgembess enge pääl.

Ek küll ei näe enämb vällä,
näeb sissi, mis sünnüp sääl. 

(lk. 100)

Pessimismi ei ole – on hooletu optimism. (lk. 207)

… järgnes jada aastaid, mis polnud justkui tema elust; mida ei saanud vältida ega asendada teiste aastatega. Las olla:

aeg külvata
aeg lõigata

Neil aastatel avastas ta nimelt, et armastus ja truudus ei olegi nii naiivsed; nood on orjapidamise maskeeritud, vastuvõetavaks muudetud vormid. (lk. 226)

Ja viimane peatükk, pealkirjaga ELU VÕIMALIKKUSEST PLANEEDIL MAA (lk. 265):

Usun, et kui peetakse tõde ja õigust ja välditaks hekatombe, on võimalik

ELU

PLANEEDIL

MAA.

Ülejäänud lisan pildina:

 

Lingid:

• Janika Kronbergi arvustus ERR kultuuriportaalis kirjutab: “See raamat on koguni nii Baturini moodi, sisaldades sellises mahus ja sellisel viisil tema loomingu tunnusjooni, et tundub olevat kohatu või võimatugi seda tavapärase kirjanduskriitilise sõnavaraga arvustada. See raamat, nagu Baturini looming üldse, näib käsitlemiseks vajavat ja väärivat hoopis teistsugust, (meta)kirjanduslikku keelt,”
• Viljandi linnaraamatukogu blogi. 
• Õhtulehe intervjuu autoriga 2018, avaldatud (mh) pärast ta surma.

43. Karin Erlandsson “Pärlipüüdja. Legend Silmaterast”

Lugesin, sest soovitati. Tegemist on tegelikult lasteraamatuga. Algus ehk venib pisut, lõpuks hakkab justkui midagi toimuma, siis tuleb muinasjutulik ja õige moraaliga lõpp. Silma jäi ka see, et kõik peamised tegelased on naised – tegemist ei ole kuningriigi, vaid kuningannariigiga. Parimad pärlipüüdjad – naised. Koolidirektor – naine (Hildegard). Põhja sadamalinna ravitseja, kunagine pärlilausuja – naine (Lydia). Mehi on ka, aga nemad on kõik lihttöölised. Ilmselt oli seegi taotluslik (meenub Turtschaninoff, kuigi seal olid ainult naised).

Minategelane on pärlipüüdja, pika patsiga. Mina pidasin teda sellegipoolest alguses meheks. Alles millalgi poole pealt sain aru, et ta on naine ja ta nimi on Miranda. Ta on ühekäeline pärlipüüdja, sest rooshai on kunagi ta ühe käe küljest ära hauganud. Sama on juhtunud Sirtsuga, kes on veel väike, aga sellegipoolest hea pärlipüüdja. Selgub, et pärlilausuja – esiteks pasunat puhudes tulevad pärlid nende paadi alla. Teiseks kuuleb ta pärleid. Kuninganna kuulutab välja Silmatera otsimise – selline pärl, mis olla kõikidest suurem, aga selle leidja ei pea enam kunagi midagi igatsema ja tal on kõik olemas. Mis on jätnud igale poole maha lapsi, kelle vanemad on läinud Silmatera otsima ja kadunud. No ja siis Iberis, helendavate valgete juuste ja imelike valgete silmadega naine, kes Sirtsu ära varastab. Ja Miranda, kes arvab esmalt, et ta tahab ainult Silmatera, avastab äkki, et ta tahab Sirtsu ja Silmaterast on tal ükskõik. Päästab Sirtsu ja siis elavad õnnelikult elu lõpuni, naastes Lydia juurde… Nojah, muinasjutt igatpidi.

• EdaAdele väga meeldis;
• Tallinna Keskraamatukogu raamatusoovitus.

40. Murakami Haruki “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”

Lõpuks ometi sain mõne raamatu läbi (tegelikult sain vahepeal ühe veel, aga kirjutada ei olnud aega, panin lihtsalt nimekirja). Ilmselt sellepärast, et lühike raamat. Autor andis selle raamatu välja juba üle-eelmisel kümnendil ehk 2007 (14 a tagasi), eesti keelde tõlgitud nüüd (tõlk. Margis Talijärv). Pealkiri on inspiratsiooni saanud Carveri raamatust “Millest ma räägin, kui ma räägin armastusest”.

Lugemine läks lobedalt ja kiiresti, aga minu raamat see mingitpidi ei olnud. Jutud jooksmisest lihtsalt ei paku üleüldse pinget, isegi kui kirjanik püüab näidata maratonijooksmist teatud paralleelina loomingulist tööd tegeva inimese ülejäänud tööga, milleks on vaja rutiini ja vastupidavust, enesedistsipliini. Mind lausa häiris kirjeldatava toon – kirjutamine endast läbi mingi vabandamise või selgitamise, et “ega ma arva, et ma kuidagi teistmoodi olen” või “ega ma taha öelda, et ma olen tublim kui teised”… Mingil määral võltsvagadus. Ta kordab, et ta ei tee seda kellegi võitmiseks või tulemuste jaoks, ometi tegelikult võitleb ta väga kõvasti mingite tulemuste eest (kasvõi enda omadega), need on talle tähtsad, ta on tujust ära, kui tulemus on kehv või midagi juhtub….

Kõige markantsemana jäi silma lk. 88 (kuigi sarnaseid, mõlemast äärmusest, oli läbi kogu raamatu):

Aeg-ajalt meeldib üldsusele jooksjaid pilgata: “Kas te tahate igavesti elada või?” Mina aga ei usu, et neid, kes sel eesmärgil jooksevad, oleks eriti palju. Pigem joostakse ikka selleks, et elada täisväärtuslikult, mitte selleks, et elada kaua. Kümme aastat aktiivselt ja kindla eesmärgiga elada on ju tunduvalt etem kui  kümme aastat lihtsalt sihipäratult mööda saata. Ma arvan, et jooksmine aitab sellist asja vältida. Ma usun, et paljud jooksjad nõustuvad minuga, kui ma ütlen, et jooksmise põhiolemuseks on oma isiklike võimete piires kasvõi natukenegi kirkamalt põleda ja see metafoor kehtib ka elamise (ning minu puhul ka kirjutamise) kohta.

Ma käin oma Tokyō kontori lähedal asuvas spordikeskuses venitamas. See tähendab, et ma ei venita mitte ise, vaid kasutan selleks treeneri abi, lastes tal venitada neid lihaseid, mida ma ise hästi venitada ei saa. Mu lihased on pika ja raske treeningu tõttu kivikõvad, nii et kui ma neid aeg-ajalt venitada ei lase, võivad need enne võistlust üles öelda. Sa pead pingutama oma võimete piirini, aga mitte üle pingutama, sest muidu läheb kogu su vaev raisku.

Minu treener on noor, kuid väga tugev naisterahvas. See tähendab, et tema “abi” on valus, õigemini metsikult valus. Lausa nii valus, et tavaliselt olen ma end umbes poole seansi ajaks aluspesuni läbi higistanud. […]

Ta hoiatas mind, et kui ma samamoodi jätkan, siis lõpetan pea haiglavoodis. Väga võimalik, et tal on õigus. (lk. 88, tõlk. Margis Talijärv)

See ütleb nagu kõik – jooksmine annab elule mõtte, eesmärgi, saad põleda heledama leegiga – aga seda läbi pidevate jamade, häda ja valu. Kirjeldused maratonidest ja topeltmaratonist on tõtt-öelda üsna õõvastavad, kui lugeda sellel taustal, et inimene teeb seda enda RÕÕMUKS. Alati võib teha trenni enda rõõmuks, ilma et see käik läbi pideva valu, kannatuse, vormi ajastamise… ja ilma selleta, et sul võiks igal võistlusel mingi lihas üles öelda…

Soovitan seda lugeda ainult neil, kes jooksmisest (ja massilisest pikkade distantside jooksmisest) aru saavad ja sellega ise tegelevad. Minusugusele on pisut õõvastav.

• Merit Maarits ERRis: “Selliste triviaalsuste sissetoomine liiga pikaks ajaks jätab tekstist, mis peaks olema lühiesseede kogu, liiga toimetamata ja blogilaadse mulje.” ja “”Millest ma räägin …” jääb igatahes stilistiliselt veidi plassiks ja sisult ka ennast kordavaks – kogumiku võinuks vormida näiteks üheks pikemaks ja tihedamaks esseeks.” – nõus.
• Linda Järve kirjutab.
• Laura-Marleene Jefimov kirjutab EPLis: “Murakamile meeldib jooksmist käsitleda väga filosoofiliselt, justkui kehtiksid jooksurajal ja argielus samad põhimõtted. Mingil määral on tal õigus. Põnev oli lugeda arutlusi sellest, millest inimesed joostes mõelda võiksid.” – ei ole nõus, tüütu ja üldse mitte kuigi filosoofiline minu arust.
• Danzumees Jooksjas.
• Urmas Vadi ei soovita. Tema arvustus on nii tore ja naljakas, ilmselt olen täiesti nõus!

38. Mele Pesti “Minu Kuressaare. Uhkelt iseseisev”

Kui nägin, et selline raamat on ilmunud, tellisin kohe raamatukogust. Suhteliselt lobedalt läheb. Autor on sündinud-kasvanud Kuressaares, siis käinud Tartus ülikoolis, mandril töötanud ja maailmas ringi rännanud ning lõpuks tagasi Kuressaarde kolinud. Uus globaliseerunud põlvkond, hipsterid, kui nii võib öelda. Hea stiiliga on kirjutatud Kuressaarest alates 80ndatest (põhiliselt, kuigi oli vist hüppeid ka vanemasse aega, iseäranis sinna, kui ta vanemad Kuressaarde pidama jäid, isa pealinnast ära kolis) kuni koroonapandeemiani välja. Nagu Minu… sarja raamatud ikka, loeks justkui pikka ajaleheartiklit (või ajakirja). Kokku võtta ei oska, kui kõnetab, miks mitte lugeda. Ise tundsin puudust sellest, et fotod oleksid teksti sees. Inimesed, kes ei tunne Kuressaaret kuigi hästi, ei oska tegelikult ette kujutada, millisest hoonest või linnaservast käib jutt. Peatänavat ma tegelikult kujutan ette, keskväljakut, vana turuplatsi. Aga kõik need uued keskused, näiteks kasvõi see peopesa, mille ees kõik üksvahe pilte tegema hakkasid… (Nüüd muidugi läksin otsima linnakaarti, mis tavaliselt nendes raamatutes on, leidsin ka. Sellegipoolest tundub, et pildid ja joonised võiksid olla juba teksti sees).

• Katkend raamatust;
• Olavi Antons Saarte Hääles;
• saarlane Mann kirjutab;
• Suvehiidlane kirjutab.

37. Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad”

Juba olen unustanud, kust ma selle raamatu kohta lugesin. Igatahes laenutasin ja imestasin – jaksasingi läbi lugeda. Lugu on ju mingis mõttes siiski läbini masendav. Tegemist on Tatarimaalt välja saadetud “kulakunaisega”, kelle mees lihtsalt metsateel ära tapetakse. Pikk äraviimine. Rongiga läbi erinevate jaamade, pool aastat teel, sest ümberasujaid on nii palju, et neid ei osata kuhugi saata, neile pole kellelgi midagi süüa anda. Kuniks jõuavad kaugele Angara jõe äärde ja imekombel elavad esimese talve üle, ilma et keegi neile mõtleks ega neid meenutaks. Siis nad meenuvad, tuuakse uusi küüditatuid, ümberasujaid. Tekib küla. Mööduvad aastad. Tegevus algab 1930. aastal ja lõpeb (kas ma mäletan õigesti?) 1946. aastal (vahepeal on päris pikad hüpped ka).

Nagu öeldud on peategelaseks tatari naine Zuleihha, kes on esmalt abielus endast 30 a vanema Murtazaga ja nende majapidamises on ka kuri nõiamoorist ämm Upõrihha. Algul sain aru, et Zuleihha on 15, aga kuna tal on juba neli tütart imikuna surnud, siis järeldasin, et äkki abielludes oli 15. Zuleihha maailm on masendav, jube (patriarhaalsed traditsioonid, olgu, aga sellist orjapidamist ja ahistamist…). Lugejana ei ole isegi kahju, kui vastik Murtaza tapetakse ja pime 100-aastane vanamutt Upõrihha üksi tallu maha jäetakse. Kuskil keegi kirjutas, et filmilik raamat – äkki oli ka see filmilik võte? Näidata nii jubedat ekspluateerimist, vägivalda ja jubedust, et siis tunduks küüditamine ja eriti elu kaugel Siberis Angara jõe kaldal kena. (Seda arvab ka Zuleihha ise mingil hetkel – et ta on tänulik).

Teine peategelane on Ivan Ignatov, mees, kes Tatarimaal ajab kulakute normi kokku, kuulub punaväelaste hulka, arvab end olevat ideoloogiliselt õigel teel. Ka see tegelane on raamatus mingil moel sümpaatseks ja üllaks kirjutatud, kuigi kõik see, mis algul toimub, peaks ju kinnitama vastupidist ja veidi jääb kogu raamatu vältel kriipima. (Üks võimalus on kujutada lurjuseid nii, et lugeja hakkab neist aru saama. Siin tundub pigem, et kirjeldatakse lurjust ja siis üllast meest). Nende vahel Zuleihhaga on juba esimesest kohtumisest mingi pinge. Zuleihha rohelised silmad vaevavad, jäävad meelde, paeluvad. Kuniks kaua pärast sündmuste algust annab Zuleihha järele ja hakkab öösiti Ignatovi juures käima ja teda armastama. (Ja siis katkeb see, sest vanamoor Upõrihha ilmutab end, ennustab karistust, Zuleihha laagris sündinud poeg Jussuf oleks peaaegu huntide söödaks langenud, aga Zuleihha tapab kogu hundikarja haavlipüssiga – ja naine lõpetab Ignatoviga suhte.

Siia vahele siis kõik muu õudus. See, kuidas Ignatovile antakse kaasa ka “Leningradi jäägid” ning need kui hädisemad pääsevad kaatriga (laev läheb põhja, sealt pääseb vaid rase Zuleihha, kes on jäetud tekile ja kelle Ignatov ainsana suudab päästa). Erinevad värvikad kujud, kuigi vastupidavad. Kunstnik. Põllumajandusteadlane. Suurilmadaam. Juudist arst.

Sisu ümber jutustamine ei anna justkui midagi juurde (peale selle, et ehk hiljem meenub mulle endale, kui tahaks meelde tuletada, millest raamat oli). Lõpuks igatahes Ignatov võetakse kohalt maha, aga tal õnnestub viimasel hetkel kirjutada Zuleihha pojale Jussufile uus sünnitunnistus, et avada poisile võimalus põgeneda ja kuhugi jõuda. Seal raamat ka lõpeb, ega tea, mis kellestki edasi saab. Filmilik, igas mõttes. Palju selliseid detaile, mida lugedes saad aru, mida mõtles see, kes mainis, et filmilik. Ja kõige imelikum on, et meenutan endale nüüd raamatu tagaküljelt, et peategelase prototüüp on autori tatarlannast vanaema. Ja et raamat on kirjaniku debüüt! (Ja et sellest on tehtud teleseriaal, mis on isegi ETV-s linastunud).

Seega üsna leebelt on siiski antud edasi kogu õudus, mis valitses. Inimesed, kes suutsid end ise toita, pannakse vagunitesse, neid tuleb toita, nad ei saa enam tegelikult kellelegi peale iseendi kasulikud olla. Iseäranis kohale jõudes.

• Skulskaja kirjutab: “Minu hämmastusel polnud piire: mind oli täiega petetud! «Zuleihha avab silmad» on kõige tavalisem, kõige argisem, kõige traditsioonilisem hirmpika seriaali stsenaarium, mis jutustab sellest, kuidas lihtne tatari talunaine tehti 1930. aastatel kulakuks, tapeti tema mees, ta ise saadeti kohutavale asumisele Siberisse, kus ta siiski ei murdunud, vaid jäi ellu, õppis tulistama, sünnitas ja kasvatas üles poja ning elas läbi suure ja võbisema paneva (tuleks öelda «judisema paneva») armastuse oma mehe tapja vastu.”
• ALuik kirjutab: “See on kõikemuutva julma ajastu lugu, kuhu mahub ka kübeke hellust, hoolimist ja armastust. Ning taas kord inimeste kohanemisvõime lugu, kuidas tingimustes, kus mitte mingeid tingimusi praktiliselt ei ole, leiavad tugevamad selle, mis neid elus hoiab. Kes leiab kunstiga tegelemise, kes teiste aitamise, kes lipitsemise valitsevate organite ees, igal oma pidepunkt, millele toetuda. Ning tegelikult on ka olukorraga leppimise lugu, sest on vaid kaks varianti, kas nutta taga oma eelmist elu või kohaneda selle praegusega.”
• Boris Veizenen kirjutab Sirbis.
• Seriaalist on kirjutanud Tiina Kruus (ja vaadates treilerit ma hoiaksingi sellest ise kaugele eemale. Ma ei kujutanud isegi Zuleihhat sellise vene kaunitarina ette – ta oli siiski väike kõrgete põsesarnadega ja roheliste silmadega tatari naine): “Enamik tegelasi liigitub mustvalgel skaalal väga hea/väga paha ja stsenaarium kõigub liigagi tihti ülima ebausutavuse piiril, muutudes haaravast ajaloolisest isikudraamast veniva etteaimatavate süžeekäikudega muinaslooni.”

36. Merete Mazzarella “Från höst till höst”

Lõpuks avanes võimalus lugeda Merete Mazzarella uut raamatut. Seda raamatut hakkas ta kirjutama 2019. aasta sügisel oma mõttepäevikuna, siis aga saabus poole aasta pealt koroonapandeemia, ühiskondade sulgemine ja … vanade inimeste kaitsmine. Kuidas aga suhtuda sellesse, kui oled ametialaselt endiselt nii aktiivne, et kalender kubiseb kursustest, loengutest, kohtumistest lugejatega… Jah, vanemaid inimesi tahetakse kaitsta, aga millise hinnaga. See on raamat sellest, kuidas ta pidi saama 75 ja sel puhul Inglismaal kokku koguma oma perekonna, kes on igal pool üle maailma. Sünnipäeva pidas kodus veebruaris ära, aga märtsikuusse planeeritud kohtumist oma kallite ja lähedastega ei saanudki pidada. Samal ajal mõistab ta, kui privilegeeritud ta on – tema saab jalutamas käia, tema pension on kõrgem kui meditsiiniõdedel, kes koroonaosakondades möllavad. Loen ja loen ja iga teise koha pealt ütleks: “Jah, täpselt, nii tabavalt.” Ma ei oska öelda, kuidas see raamat võiks teistele meeldida, aga ma olen enam kui kindel, et see kõnetaks mitte ainult vanemaid inimesi (70+, nagu ta end ja “kaitstavat” gruppi nimetab), vaid ka minusuguseid. Samas võib äkki kellelegi tunduda, et ta jahub niisama? Novot, ei tea, mina igatahes soovitaksin selle raamatu kiiremas korras eesti keelde tõlkida. Seda enam, et tegemist on meie piirkonnaga, kus me kõik igapäevaselt elame ja erinevate Läänemereriikide koroonastrateegiaid jälgime. Ja kohati küsimuse alla seame.

Samas ei ole siin sugugi ainult koroonast (kui keegi arvab, et sellest piisab niisamagi). Pool aastat ei ole koroonat veel silmapiirilgi. Siin on vananemisest, tänulikkusest leida vanas eas uus armsam ja temaga iga päev koos ärgata, jalutada, hommikuti meres ujumas käia. Lugeda raamatuid, mis meeldivad. Arutleda nende üle sõpradega üle maailma ja üle aia.

Ma pole kindel, et jaksan tsitaate välja otsida. Äkki tõlgitakse ja seda uuesti üle lugedes kirjutan? Raamatu lõpus näiteks on selline armas viide:

I romanen A Tale for The Time Being  – där  amerikansk-kanadensiska Ruth Ozeki  beskrev vad ett ögonblick är  – stöter jag  också på ett fascinerande  japanskt uttryck: Zuibun nagaku ikasarete itadaite orimasu ne. Den triviala översättningen är “Jag har levt länge” men enligt Ozeki skulle en mera nyanserad översättning vara: “På grund av universums mest outgrundliga villkor har jag fått leva länge för vilket jag är djupt och ödmjukt tacksam.” Tempus här kallas tacksamhetstempus och  meningen kan inte uttalas i vrede.”

Mul on isegi kahju, et mul pole hetkel aega ega jaksu pikemalt kirjutada. Näen, et GoodReadsis pole talle sugugi 5-tärniseid hinnanguid jagatud.

35. Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Sain mingil ajal juhuslikult teada, et see on Rooney uus raamat. Sest ma ei mäletanud, mis eelmise raamatu pealkiri oli – sarnane nägi välja (Vestlused sõpradega, selgub). Seekord lugema hakates tundus, et lugu läks kenasti käima, jutt ei olnud peenutsev, peategelasteks on lõpuklassi noored, põhiliselt Connell ja Marianne. Marianne on selline, kellega keegi ei suhtle, kes hoiab omaette, kellele teiste arvamus korda ei lähe, kes on väga tark, muudkui loeb. Rikkast perest. Ja Connell, kelle ema käib Marianne’i majas koristamas, on popp poiss, samas väga tark ja loeb palju. Esimeses peatükis oli raske isegi nende vanusest aru saada, sest üks sõi köögitööpinnal istudes šokolaadikreemi, teine seisis ja punastas muudkui, sel ajal kui ema tüdruku juures koristas (pigem et “ema võttis poja tööle kaasa” kui et “poeg on autojuht ja sõidutab”, mis oli tegelikult). Pigem sellised varateismelised tundusid.

Siis hakkas lugu liikuma, iga peatüki vahel oli möödunud mõni kuu või pool aastat. Marianne’il ja Connellil tekkis salasuhe, koolis nad teineteisest välja ei teinud. Tekib ilmne armastus – ja siis kutsub Connell lõpuballile Racheli. Ja Marianne lõpetab kooliskäimise (tegeleb distantsõppega, võib öelda). Justkui lugu liigub veel. Lähevad ülikooli, kus rollid muutuvad, väikelinnas popp poiss tundub kõikidele omamoodi vanaaegne, maakas ja nunnu, seevastu keerleb seltskonnaelu Marianne’i ümber.

Edasi aga niimoodi jääbki – pidev armastus teineteise vastu, vahepeal isegi suhe, kui mingi arusaamatu jutu tõttu lähevad lahku, kuigi kumbki ei taha. Tundub, et inimesed, kes teineteist nii lähedalt tunnevad, on äkki võõrad või teismelised, kes veel teineteisega rääkida ei julge. Kokkuvõtteks ütlekski, et ikka jubedalt hakkas tüütama. Lool ei olnudki arengut, kõik seisis paigal. Kirjeldamiseks sobiks tähekombinatsioon bla-bla-bla. Kuna iiri masendust viskas sisse, siis aimasin lugedes, et kuna nii selgelt teineteist armastav paar on pidevalt lahus ja teiste inimestega, siis peab tulema mingi traagiline lõpp (lõpu poole on mõlemad üsna depressioonis ka juba, peaaegu kliinilises), aga ei, siis said kokku, nendest sai paar. Ja viimane peatükk – kas tõesti vihjas see, et samasugune lõputu kokku-lahku jääb korduma (kui Connell peaks New Yorki minema)?

Nii selgest tajun, et see on minust noorema põlvkonna raamat. Et mina pole algusest peale sihtrühm. Ma täitsa tunnen, et võib olla noori, kellele niimoodi meeldib lugeda. Sest teatud pinge on ju õhus, ootad, kas nad siis saavad kokku, mis toimuma hakkab. Aga arengut pole ja inimlikud moraalinormid oleksid justkui igati kadunud – ka asi, millest mina aru ei saa ja millist kirjandust ma pigem ei loe.

• Eia Uus räägib viisakalt, et saab aru, miks raamatut selline edu saadab, teda köidab sealne viis erinevaid intiimsusvariante kirjeldada, lisaks võimuvõitlus ja klassiühiskonna teema. Samas möönab, et liiga must-valge kohati.
• Kaisa Potisepp on kohati Eia Uusiga nõus, ent leiab, et usutavalt kirjeldab noorte mõttemaailma, “avab autor siiski oskusliku inimlikkusega noore hinge rõõmud, hirmud ja heitlused ning loob soodsa pinnase kaasa elamiseks ja, miks ka mitte, samastumiseks.” Ta toob välja, et “kui armastad, lase minna” jookseb läbi. Jah, jookseb, aga ma ei saa sellest aru – miks peaks hoidma eemale inimestest, keda armastad, ja suhtlema nendega, kellega ei meeldi (nagu raamatus läbivalt).
• Sigrid Sünd kirjutab Tartu linnaraamatukogu blogis, et ilmselt sobiks kenasti raamatuklubides arutamiseks, kuna külmaks ei jäta ehk kedagi. Temagi tunneb, et on jälle teatud asju, millega liialdatakse (tema eelmises raamatus püüti liialt diipi panna ja mingeid intellektuaalseid teemasid mainida, nagu see teeks jutustuse iseenesest kuidagi intelligentsemaks).
• Eleen Änilane kirjutab EPLis põhjalikult, võtab nii plussid kui miinused kokku. Arvab, et eks me näe, kas temast ikka saab klassik, kes ajale vastu peab. Noorteromaan, klassikaline, on toredaid kohti.
• Kristina Ruder kirjutab Sirbis: “„Normaalsed inimesed“ on kaasa­kiskuv, selge ülesehituse ja sügava sisuga jutustus. Teos annab sõpruse, armastuse, seksuaalsuse, populaarsuse ja õppimise kaudu realistliku pildi kogu ühiskonnast. Rooney teksti iseloomustab lugemiskergus, emotsioone lahatakse teravalt. Romaan ärgitab vaatama iseendasse, nägema end oma siseilma peeglis, mitte ühiskonna kõverpeeglist. Me oleme ise oma elu peremehed.” ja “Tegemist on mitmetahulise teraapilise romaaniga.” Tema arvamusega langeb minu arvamus kõige vähem kokku.
• Sõberraamat luges ja vaatas ja seriaali.
• ALuik on ka ikkagi pigem positiivne.
• Maele ka meeldib.

34. Piret Raud “Initsiaal purjeka ja papagoiga”

Raamatupoes ringi vaadates jäi see raamat silma, tellisin raamatukogust, sain kohe kätte. Lugesin ka kiiresti läbi (ühe päeva lugemine). Selgub, et juba 3 aasta tagune väljaanne – 2018.

Kaalusin ka võimalust, et ma panen selle pealkirja lihtsalt loetute nimekirja ja ei hakka kirjutama. Siin on palju riivamisi vihjeid, millest tundub, et tekib mingi sisu, riivamisi ja vihjamisi sügavam mõte. Peategelane on kalligraaf Eda (perekonnanimega Jaanson vist), kes on üksik naisterahvas. Järjest tekib mingeid uuri inimesi ja tegelasi: Janeki näituse avamine, Siimu raamatuesitlus, keegi Kadri helistab ja palub mingit logo moodi asja, siis õpilased. Paraku ehmatas otsustavalt keskel külaskäik ühe õpilase juurde – see oli kirjutatud sellise liialdusega, et kadusid igasugune usutavus, nüanss ja vihjamisi mõtted. Sealt edasi kaotasin usu. Kui lõpuks välja tuli, kes auaadressi tellis (lihast ja luust inimene, uusrikas…. täielik labasus), kukkus arvamus kolinal. Ja need üsna paljud inimesed ja tegelased justkui ei teeninud enam mingit erilist eesmärki. Muinasjuttude järgi elav neidis, mereteema läbi kajaka, läbi Robini, kes jääle tähti uisutama läheb ja õnneliku vea tegemisel lõpuks sureb. Justkui palju toredaid mõtteid, millest ükski nagu ei seostu järgmisega ega moodusta tervikut. Vabandan, aga minule ei meeldinud paraku.

• Janika Läänemetsaga Sirbis ma paraku ei nõustu;
• Kaks aastat tagasi on ka Peeter Helme veel arvamust avaldanud, aga eks kõlab ka läbi, et keegi ei taha toredale inimesele midagi pahasti öelda.
• Mae Lender on justkui ausam.
• Laiapea on positiivsem.

33. Clélie Avit “Ma olen siin”

Keegi kirjutas sellest kuskil? Ma ei suuda leida. Raamat ise on ilmunud juba mitu aastat tagasi, kõik blogide sissekanded seega ka veidi vanemad. Kuna mul on suhteline lugemispaus ja ma ei saa midagi loetud, siis see raamat oli väga sobiv lugemise käimatõmbamiseks. Nagu Kultuuritarbija60+ ütleb – ühe õhtu raamat. Nii põnev, et tahaks muudkui edasi lugeda. Ja nagu Sille väidab – ikka üleni muinasjutt, Okasroosikese või Uinuva kaunitari oma, tema jaoks polnud veenevgi. Mina ilmselt ei suutnud hetkel millelegi sellisele mõelda, see tähendab kriitiliselt. Lootsin sisimas, et tuleb mingi ollivuudlik lõpp. Ma loodan, et tuligi (Indigoaalane ütleb, et annab lisapunkti selle eest, et ta ei saanud aru, kuidas raamat lõppes). Ka Mann on kirjutanud.

Sisu pole otseselt mõtet kirjutada – üks jutustaja on Elsa, kes on alpinismi harrastades sattunud õnnetusse ja on pärast seda juba 5 kuud koomas olnud. Ühel päeval hakkab ta kuulma. Teine jutustaja on Thibault, kes satub kogemata tema palatisse ja hakkab seal käima. Elsat tahetakse välja lülitada, kuna enam pole lootust. Ja kokkuvõtteks on see lihtsalt kiiresti edenev ja armas armastusromaan. (Nojah, veidi ollivuudlik, aga ilmselt on selliseid vahel vaja). Mulle lugemispausi katkestamiseks kenasti sobis.

30. Boriss Akunin “F.M.”

Kui ammu ma pole ühtegi raamatut läbi saanud. Ühe jätsin pärast 100 lehekülge pooleli, teine on veel pooleli (pole veel lootust kaotanud) ja seda lugesin hämmastavalt kaua. Väga kaua. Valged õhtud ei ole lugemiseks. Mõte seda lugeda tuli Plekktrummist Ilona Martsoniga. Täiesti õige, kogu vene kirjandus on üks pidev tsiteerimine! Ja kuna Dostojevskiga on mul omalaadne suhe, siis mõtlesin Akuninile uue võimaluse anda. Ei tea, mulle ikka ei istunud, võib-olla filmina toimiks, aga raamatuna on kogu oma pöörete ja seikluslikkuse juures ikkagi … igav. Kuidas seda seletada, ei tea. Jookseb kaks paralleelset juttu – üks on Dostojevski fiktiivne käsikiri (Kuritöö ja karistus, esimene ja labasem variant), teiseks käsikirja osade väljaotsimine, nende jälgede ajamine. Nagu mõnes eelmiseski Akunini Fandorini-raamatus – minul on tunne, et uurija ei suuda midagi tuvastada. Siinkohal isegi mitte Porfiri Petrovitš. Ja muidugi segunevad vana ja uus raamat mingis mõttes, aga mitte sügavalt ja mõnusalt, vaid kuidagi pealiskaudsete paralleelidega. Sonja-Saša nt. Svidrigailov-Sivuhha….

Akunini austajatele vbolla meeldib.

• Ardo Kaljuvee kirjutas 2006.

29. Nina Lykke “Surmahaigus” (Full spredning. En legeroman)

Kui ma seda raamatut esmakordselt nägin, ei kutsunud lugema. Just pealkirja pärast – kuidagi ennustab täielikku masendust. Seetõttu pean kohe algatuseks ütlema, et ärge laske pealkirjal end mõjutada! Täiesti lahe lugemine oli. Pigem 50+ naisterahva jamasse sattumisest, kui ta eneselegi ootamatult abieluvälise armulooga algust tegi. Ja seda jätkas. Ametilt on ta perearst ja kodust välja kolides jäi salamisi nädalaks oma perearstipraksise kabinetti elama. Ilma et keegi kolleegidest oleks aru saanud. Sest eks teinekord peavadki arstid tulema liiga vara tööle, et valmis jõuda, omavahel saab veel naljatada: “samahästi võiks siia kolida.”

Seega on kogu lugu turvaline lugemine abielupaaridest, kellel väliselt paistab kõik korras olevat. Isegi peategelase Elini arust ei ole neil Akseliga midagi viga – mees tegeleb iga vaba hetke jooksmise ja suusatamisega, maratonidele registreerumise ja uue varustuse hankimisega, naine vahib liiga palju seriaale, joob liiga palju Chablis’d ja kogu majapidamine ja koristamine on tema peal. Nad ei tülitse. Ja vanemaks saades on tekkinud tunne, et teatud ihasid neil lihtsalt enam polegi – ilmselt vanusest. Siis aga tekib ootamatu ja planeerimata suhe oma endise kallimaga (Bjørn). Ja arusaam, et just selline impulsside hankimine väljaspool kodu parandabki ka suhet Akseliga. Kuniks kõik lolli eksituse tõttu aasta hiljem välja tuleb ja ta kodust välja kolib.

Vahele on pikitud lood patsientidest, kes ta vastuvõtul käivad. Omamoodi on neid muidugi tore lugeda – mõnus on kaasa noogutada, kui nõmedad on inimesed. Rahulikult salamisi podiseda. Et mis mõttes – meil ümbermaailmareis planeeritud ja rasedus tuleb katkestada. Ja muud sellist. Teisalt on muidugi alati õudne mõelda, et teinekord arstid ilmselt podisevad midagi ka mu enda kohta, kui ma mingite ebamääraste valudega püüan neilt uurida, mis põhjused olla võivad. Üldiselt on paljudki siinsetest haiguslugudest seotud samuti mingite peresuhetega (lahutused, armukesed, raseduse edasilükkamine, keskealiste ülekaaluliste meeste enesehügieen, ülekaalulised ärahellitatud lapsed jms).

Kokkuvõtteks ütleksin, et just kuidagi … kosutav (? võib-olla kõlab liiga positiivselt ja lootusrikkalt selline sõna). Sugugi mitte kuigi diip ja üldse mitte liiga masendav. Pealkiri eksitab (sellepärast panin ka originaali pealkirja). Soovitan kindlasti lugeda ka teiste kokkuvõtteid, neil on nagu tabavamalt.

Ja tõlge väärib äramärkimist. Tõlkija Sigrid Tooming. Tekst voolab kenasti, aga täiesti ootamatult on sees sõnu, mille tähendust ei tea, võid vaid aimata (kontekstist). Julge temast neid kasutada. Mõned näited: “vaheseinad pole enam tihedad ja kõik aina noidleb ja ootab,” (lk. 13), “ajada keel suust välja ja seda heilutada” (lk. 31), “nippida klaasike kuiva valget veini” (lk. 50 ja ka mujal), “olen lasknud tal kõik need aastad meruldada” (lk. 84), “ikka veel hõljub seal grupi peal oleva Paksukese õrn lemu” (lk. 138). Teinekord lihtsalt paneb kulmu kergitama, kui lennuhirmu all kannatanud proua nimetuseks saab minategelase suus “Lennuhirmutar” (lk. 102) või liibuvate pükste kohta loen “nahkamööda pükstega keha” (lk. 98). Omaette küsimus, miks sotsiaalmeedia on muutunud ühismeediaks (miks mitte? äkki võiks kasutusse võtta? nt. lk 39 ja mujal), või Facebookis “endale sõbraks teinud” “sõbraks võtmise” asemel (lk. 68 ja mujalgi). Üldiselt julge igal juhul.

• Annika Aas kirjutab linnaraamatukogu blogis;
• Mart Juur Prillitoosis;
• ALuik luges;
• Mae luges ja kirjutas kenasti kokkuvõtvalt: “Põhimõtteliselt on raamatus läbivalt kaks teemat. Suhte/abielu argipäev + abielurikkumine. Ja tõepoolest, kõik võib alguse saada kõigest ühest süütust sots.meedias tehtud klikist. Mu meelest tõetruud kirjeldused ses osas. Sinna juurde kõik need muud tänased levinud probleemid: elukeskkond, suhted naabrite ja lähedastega, põgenemine sõltuvustesse (olgu selleks sport või alkohol), näilisus vs. tõelisus, mida esitletakse sotsiaalmeedias jne.”
• Kultuuritarbija 60+ kirjutab: “See raamat võiks olla meelelahutuslik abielurikkumise lugu. Aga ei ole – on aus, irooniline sissevaade keskealisuse olemusse. Kuna peategelane on perearst, siis kohati küünilisuseni ulatuv patsientide analüüs.”

28. Daniela Krien “Armastus hädaolukorras”

Seda raamatut nägin Suure Eesti Raamatuklubi kuukirjas ja panin end rampsis järjekorda, kui see kogudesse tekkis. Et erinevate naiste lood.

Ametlik üsna üldsõnaline kokkuvõte:

Paula, Judith, Brida, Malika ja Jorinde on üles kasvanud Saksa DV-s. Nüüd, pärast rahumeelset revolutsiooni, tahavad nad kõike, saavad palju, kuid ikka veel torgib neid naiserolli okas: kas naine peab meeldima? Kas ta peab olema vastutulelik? Kas üksiolemine on valikuvõimalus või saab tõeline naine olla vaid siis, kui sul on mees ja pere?
Paula tutvub ühel palaval suveõhtul oma tulevase mehega. Nad saavad lapse, kuid laps sureb ja piiritu lein kisub kõik endaga kaasa. Judith, edukas arst, kultuurne naine, otsib kaudseid teid mööda meest, kellega koos elada. Siis jääb ta rasedaks ja teeb salaja abordi. Brida on kirjanik ja kurnab end, rabeledes armastuse vahel oma laste vastu ja seesmise vajaduse vahel kirjutada. Malika oli teismelisena paljutõotav noor viiuldaja, kuid tema lootus suurele karjäärile kustub samamoodi kui lootus saada oma pere ja lapsed, kui mees ta maha jätab. Ent siis tuleb mängu Jorinde, Malika noorem õde, kellel on kõik see, mida Malikal ei ole. Ta teeb õele ennekuulmatu pakkumise.

Lugedes oli pidevalt tunne, et see on filmistsenaarium. Sedasi erinevate naiste lood, mis kuskilt servast eelmistega haakuvad. 00ndatel lugesin sellist kirjandust rohkem või võiks öelda, et meeldis selline rohkem. Läheb kiiresti. Naiste elud, valikud. Saksa DV oli küll teemaks, aga see väljendus minu arust ainult hinnangutes (nt Brida ja Götze vanemate kohtumises. Oli vist?) ja teatud inimeste hoiakutes vist sisserännanutesse.

Rahulikus tempos jutustus. Armulood, mis vaibuvad, tekivad, rasked sündmused peres jms. Naistest ja paratamatustest.

• Marcamaa kirjutab: Daniela Krieni “Armastus hädaolukorras” seda ei ole, autor hakkab meile jutustama lugusid sellest, mis saab edasi ning see on hoopis huvitavam kui tavapärane “ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni”, sest enda ümber ringi vaadates on ju selge, et enamasti nõnda ei lähe.
• ALuik toob välja iseloomuliku tsitaadi: Kas naine tõesti arvas, et võib saada kõik, ilma loobumiste ja piiranguteta? Kas ta uskus tõsimeeli, et võib võtta lapsed ja kunsti ja kultuuri ja sõbrad ja mehe ja seksi ja aja lugemiseks ja aja logelemiseks ja spontaansed pagemised ja kes teab mida kõike veel, selle eest lõivu maksmata? (lk 130, tõlk. Krista Räni)
• Mae kirjutab GoodReadsis: “See raamat ei ole kirjanduslik šedööver, ent hoiab kuidagi siiski sind kinni. Ilmselt on see võimalus samastuda. Ja kui on viis erinevat natuuri, siis kellegagi leiad sa ikka mingeid just sind kõnetavaid ühiseid jooni. Olgu selleks tugev ja enesekindel iseseisev naine või nõrga iseloomuga klammerduja. Ühe või paljude armastuste võrgus olijad. Emalik hoolitseja või jahedavõitu lumekuninganna. Palju lapsi, saamata lapsed, või hoopis loomingulist karjääri takistavad lapsed. Kui palju toimub voodis vastavalt mehe soovidele ja kui palju järgivad naised enda soove ja instinkte. Ainest jagub.”

27. Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Ma olen varem ühte teist Tokarczuki raamatut (tõlget) käes hoidnud ja raamatukokku tagasi viinud, sest tol hetkel ei jaksanud lugeda (äkki olid ka lühilood? Algus ja teised ajad). Tegemist on lausa nobelistiga ja seda raamatut on kiidetud (vaatan, et ilmumisaasta 2020 – mul on tunne, et ma ise olen küll väga kauaks edasi lükanud, kuni julgesin tellida ja lugeda).

Huvitav ja mingis mõttes täiesti arusaamatu raamat. 🙂 Vaatan, et liigitatud on ka ökothrilleriks. Jah, siin tõesti liigutakse ringi külmas või porises ja talvises mägikülas, kust kõik suvemajaomanikud talveks minema läinud ja kaks püsiasukat alles. Minategelane, naine (Janina Duszejko) hoiab suvekodudel silma peal, sellest nüüdsel ajal elatubki, kuna tervis pole enam endine. Oma karjääri haripunktis oli ta sildade insener ka väljaspool Poolat, nüüd annab külakoolis inglise keelt ja tõlgib noore sõbraga Blake’i. No ja raamat saab avalöögi, kui naabrimees Isevärk (minategelane on kõikidele ise nimed andnud, nende tähekaardi ja olemuse järgi, väheste pärisnimi klappivat tegelikuga) ta unest üles ajab, sest nende naaber Suurjalg on surnud ja tuleb riietada ja politsei kutsuda jms. Suurjalg oli minategelasele ebasümpaatne kuju, tegeles salaküttimisega, surres oli hirvekont talle kurku jäänud – samas on köögis laiali hirvepea ja muud kehaosad, sest Suurjalg oli salakütt. Sellest ajast, kui minategelase koerad (Tüdrukud?) kadusid ja ta neid tulutult otsis ja Suurjalg ning teisedki nende suhtes ülbelt väljendusid, ei sallinud ta meest. Tegelikult leitakse hiljem veel üks tüüp kaevust, teine tükk maad hiljem kuskilt kraavist hallitanult, kolmanda lubab minategelane külapeolt ise koju viia, aga ta on kadunud (minategelane järeldab, et on kellegi teisega koju läinud) ja järgmisel päeval leitakse surnult metsast, putukaid täis. Seega selles seisneb siis thrilleri tapasisu. (Kirjanik olla öelnud: “[…] otsustasin panna teosesse ka loomaõigused ning loo teisitimõtlevatest kodanikest, kes avastavad, et seadus on ebamoraalne, ning hakkavad uurima, kui kaugele nad saavad seaduse eitamise teel minna.»

Minategelane aga jutustab raamatus palju astroloogiast, mis tähtkuju, mis “majas”, tõusumärk jne. Suhteliselt keeruline jälgida, kui ise nii vilunud pole selles terminoloogias. Ta leiab, et tapatööd on toime pannud loomad – kättemaksuks jahipidamise ja nende tapmise eest. Sellest kõnelevat nende inimeste horoskoobid. Ta kirjutab politseisse korduvalt selleteemalisi kirju, aga neile ei vastata. Teda peetakse hulluks vanamutiks.

Aga. Kui Mudlumi “Poola poistes” möllasid noored poola poisid, siis nüüd võib öelda, et see poola kirjaniku teos räägib poola vanainimestest (ei-ei, seal ikka kaks täitsa noort tegelast ka). Mingi kummaline hõng, käigud, arutlused, metsast leitud eakas entomoloog, kes mõne aja minategelase juures elab, seesama Isevärk, kes ilmselt on salamisi armunud Janinasse. Dyzio on noor politseis töötav mees, kes tegeleb Blake’i tõlkimisega (sealt ka pealkiri ja ilmselt värsid peatükkide alguses. Märt Väljataga kirjutab: “Blake’i prohvetlikud värsid ja õpetussõnad loomadest ja nende kannatustest juhatavad sisse iga peatüki.”). Blake’i tõlkimisega tegelevad nad tegelikult koos. Siis on Rõõmusõnum, kohaliku kaltsuka noor müüja, kes pole saanud ülikooli minna, kuna on pidanud ka oma nooremaid õdesid-vendi ülal pidama. Omamoodi lahe, aga omamoodi täiesti arusaamatu kulgemine. Kõige imelikum – mul tuli esimesel ööl lausa luupainajallik unenägu pärast õhtust lugemist, püüdsin karjuda, õnneks olin üksi kodus ja sain kuidagi ärgatud. (Nii et see thrilleriasi kuidagi alateadvuses siis töötab).

Lahendus on ka omamoodi. Spoilerina ei saa seda paraku välja öelda, tuleb püüda meeles pidada.

Linke on üsna palju, kuigi 2020. a raamat:

• Izabel Mari Jezierska kirjutab Sirbis niimoodi peategelasest: “Peategelane Janina Duszejko on sedavõrd ebameeldiv kuju, et söandan teda kutsuda nimepidi, mida ta vihkab. Janina on pensionärist õpetaja ja loomakaitsja, kuid temas ei ole kuigi palju iseäralikku. Ta elab üksi väikeses mägikülas, suhtleb inimestega vähe, on elus mõndagi ette võtnud, näiteks on ta ühe Süüria silla arhitekt, ta on endine sportlane, aitab sõbral tõlkida William Blake’i luulet, talle ei meeldi koristada, ta õpetab lastele inglise keelt, tema tervis on nõrk, mehed ihaldavad teda, ning nagu paljusid teisigi temavanuseid naisi, huvitab Janinat astroloogia, seega armastab ta uurida tähtede seisu ja inimelude vahelisi seoseid.”
  ja raamatu pealkirjast:
  “Raamatu pealkiri „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ on tsitaat William Blake’i raamatust „Põrgu ja taeva abielu“, kust on pärit ka kirjutise alguses välja toodud kuradi vastus ingli küsimusele inimloomuse ja vooruslikkuse kohta. Kõik on omavahel seotud, hea ja kuri on omavahel põimunud, õige ja vale ei ole kunagi eraldi, põrgu ja taevas on sama maailma (eri) pooled. Selles valguses võibki miski, mis näib olevat õige, osutuda täiesti tühiseks, või on vähemalt tühine seni, kuni on maailm kurjust ja ebaõiglust täis.”
• Märt Väljataga Vikerkaar/Postimees: “Niisiis on see ka raskemeelne raamat maailma ebaõiglusest, valust, kannatusest, kurjusest – olles seejuures ikkagi naljakas, nii et raske otsustada, kas visatakse raskete asjade üle nalja või otsitakse argielu koomika alt traagikat. Õigupoolest sisaldab see väike raamat veel palju rohkem. Lisaks miss Marple’it ja Põhjamaade noir’i ühendavale krimisüžeele ning moraaliloole loomade kaitsmise ja seaduse konfliktist («ökoterrorismist») on see ka gnostilis-astroloogiline tähendamissõna hingesädemest langenud maailmas.”
• Triinuraamatud.
• Kirjakoi.
• Mart Juur soovitab Prillitoosis (minut 1:54)
• Kadri Kõusaar Ekspressis.
• Loterii.
• Tiina Sulg linnaraamatukogu lugemissoovituse blogis.
• Sulepuru on palju tsitaate välja toonud.

Indrek Koff loeb pisut ette:

26. Epp Petrone ja Väike Myy “Meie taluelu. Memme nõuanded”

Selle raamatu järjekorda panin ennast juba siis, kui raamat õieti veel süsteemis sees ei olnud. Seega polnud kindel, kas mu meeldetuletuskaustast tellimisel see tellimus ikka vormistus. Ootasin üsna kaua (kuna ilmus alles veebruaris, siis ei saanudki ju väga kaua olla?) ja ootamatult oli ta äkki käes ka. Võtsin kiireks vahelugemiseks uute raamatute pealetuleku kartuses – ja läks esimesel õhtul kohe käima. Siiski pean hoiatama – ma olen sihtrühm! Mina olen see, kes elaks hea meelega ise Memme läheduses, saaks pidevalt olulisi tarkusi taimede ja nende kasutamise ja hoiustamise kohta, ilma et peaks ise mingitest raamatutest ja internetiavarustest teadmisi otsima. Sest ma olen nagu Epp (nüüd muidugi solvan teda) – et muudkui tegutsen ja vaatan, et mis saab siis. (Ja erinevalt Epust ma muidugi ei võta nii palju ette, vaid püsin oma max 6*6 m peenramaal/kasvuhoones ega viljele loomakasvatust. Ja erinevalt Epust ma ei otsi teadmisi väga süsteemselt juurde, sest olen märganud, et külge jääb ikka ainult see, mis ise läbi koged. Ja seegi võib ununeda. Lapsepõlves õpitud taimenimed on meeles ja täiskasvanuna lisandunuid on ainult kümmekond).

Eesti laadi arvustuste moodi on sedasi endast rääkida :). Ma räägin pigem raamatust siis. See on üles ehitatud kirjavahetusena Epp Petrone ja Väikese Myy vahel, kelle taga peitub hoopis Memme kategooria esindaja Ülle Solovjova. (Seega pigem Muumimamma kui Väike Myy, aga see oli lihtsalt niimoodi juhtunud, et läks käiku tema kasutajanimi Facebookis). Sest me kõik tahame kogemusi oma memmedelt, aga kuna me ei ela enam taludes, oleme selles osas sattunud “katkestuste kultuuri”. Ja olgem ausad – me tegelikult ei olegi enamasti valmis suurt talumajapidamist enda õlule võtma, pigem on aiandus tänapäeval hobi – kui jutt jälle endale viia, siis hea, kui jooksvalt salatit, tomatit ja kurki saab, loomulikult herneid-maasikaid. Ja sügisel oma kuu-paari jagu kartulit ja porgandit. Muu on kõik lihtsalt hingele ja tarbin ikka poest ostetud kaupa. Hoidistest jumaldan punasõstramahla (mustsõstramahl tuleb kauba peale) ja tarbime ära ka marineeritud seened – mõnikord tulevad imehead, teinekord paraku mitte (nõme loterii).) Seega on Epp selle meie põlvkonna (äkki ka mõne noorema põlvkonna?) soovi kenasti raamatusse koondanud – ja see on ääretult tänuväärne. Ilmselt poleks ühtviisi põnev lugeda algaja talupidaja äpardusi, memmede tarkuste raamat üksinda poleks ehk kätte sattunud (mine tea). Just see dialoog, küsimused, vastused, mõtted – see kooslus paelub.

Teiseks on oluline, et see pole raamatukogust laenutamise raamat tegelikult. Eriti mitte neile, kes on sihtrühm. Siin on targu tagumistele lehekülgedele mahutatud teemaregister, lisaks märkmelehed, siis aiandusettevõtete reklaamid (ilmselt Lõuna-Eesti omad, ma ei süvenenud öösel). Kogu raamatus on memme nipid retseptide ja muu näol lisatud kastikestesse – igal juhul oleks see raamat, kuhu tuleks teha märkmeid, lisada märkmepabereid, järjehoidjaid, oma juttu. Võib-olla joonistusigi.

Muidugi on siin ka niisama huvitavad mõtted, arutlused. Epp Petrone puhul olen teinekord varemgi tundnud, et oleme väga sama aja lapsed (vist sünniaastaltki). (Tema tuumasõjahirmu jutt olla isegi õpikus sees – see jäi lugedeski meelde. Ma arvasin, et ma mäletan mingit üldist lapsepõlvehirmu, hiljem olen aru saanud, et see oli toona laiem). Kuigi tõsi, tema on olnud maailmarändur (ja vanasti ei saanud ma ise ka aru inimestest, kes ütlesid, et nad ei soovi reisida, neid ei tõmba kuhugi), aga see vajadus olla oma looduses, vaadata aknast oma aeda, kõndida “oma” metsa kõrval (ei, mets pole juriidiliselt minu. Kahjuks on pool sellest ka läinud, sest on juriidiliselt RMK hallata). Tunda end osana loodusest. Memme jutud ja arusaamad on samuti väga sümpaatsed – aga nende puhul imetledki, et nad oskavad, et nad jaksasid, et nad tulid sellest ajast läbi. Nad on kangelased. Samuti suhestun ma mõttega, et ma ei tee seda kasu pärast ega võta endale vabatahtlikult tööd juurde. Vaid ma võtan endale juurde rõõmu ja hobi. (Epu puhul tundus juba alguses, et ette on võetud liiga suur amps ja sedasi võib läbi põleda – sügiseks kohale jõudnud väsimus). Paljud ütlevad, et “mina lasin kõik peenrad muruks, ei jaksa enam peenardega jantida” ja siis muudkui niidavad, niidavad, niidavad. Ja see kõlab pingutusena, mida tehakse noorte abil mitu tundi korraga. Oi, ja mulle meeldis ka memme ütlus, et pärast jaanipäeva umbrohust puhtad peenrad on ainult naabritele näitamiseks 🙂 . On küll! Aeg-ajalt käia ringi, veidi siit, veidi sealt. Murumultš peenarde vahele. Minu arust nii mõnus. Minu eelmise aasta aiaelamus oli Triinu permakultuuriaed!

Lisaks oli äärmiselt sümpaatne lõik talve saabumisest! Ma arvasin, et ma olen üksi imelik, kes meie laiuskraadil armastab sügise saabumist, kui kõik hakkab pimedamaks ja hubasemaks minema. Memm kirjutab nii tabavalt:

Talv on aeg puhkuseks. Mina sellest aru ei saa, kuidas saab inimesel tekkida talvemasendus. See on ju parim aeg iseenda hellitamiseks ja oma huvidega tegelemiseks. Juba sügisel hakkan seda ootama – aega, mil saak salves, puud kuuris riidas ja loomasööt varutud. […] Lume lükkamine annab lihastele tegevust ja hoiab vormis. Värske külm õhk teeb tuju heaks. (lk. 27)

Olgu, olgu. Linnainimesel ei ole talv puhkuseaeg, aga see kerratõmbumise tunne, et on pime ja saab hakata raamatut lugema, teetass käes, see tekib küll just sügisel ja kestab jõuludeni välja. Pärast jõule aga hakkab hüpetega valgemaks minema, linnud hakkavad vaikselt laulma – minu arvates algab kevad veebruariga ja kestab ametlikult juuni lõpuni. Ja kogu aeg on kuhugi teel. Imeline aeg.

Paraku pole aega rohkem kirjutada. Siin on teisigi asju, millele reageerida, mis üles võtta. Aga nagu eestlaste kirjutatud raamatuarvustuste puhul ikka – see räägiks igal juhul jälle minust ja minu aiast ja ettevõtmistest, minu suhtest teemasse 🙂

• Järjejutuna
• Autorite omavaheline jutuajamine
• Reporteritund: Arp Mülleri intervjuu
• Videotutvustus
• ALuik
• JustinPetrone kirjutab
• Blogistaja
• Tikriblogi
• Postimees Raamatud

25. Berit Sootak “Viimane hingelind”

Lugesin selle raamatu kohta kuskilt blogist (ilmselt Raamatusirvija jagas) ja võtsin lugeda. Kuigi ma pole sihtrühm – ei noorteraamatute ega fantaasiakirjanduse mõttes. Ja võin kinnitada, et raamat läks kenasti käima. Ja lõpuni jätkus mingi pinge ja läks teadmatuse noodi all, läheb kiiresti. Samuti võin tunnustada autorit, sest lugemise algul guugeldasin ja leidsin, et ta on kahekümnendates (lugedes tundus, et kirjutanud lausa keskkoolis/gümnaasiumis olles). Raamatu kokkuvõte kõlab nii:

Gümnaasiumineiu Mirtelile määratakse diagnoosiks vaimuhaigus ja ta saadetakse ravile avalikkuse eest varjatud Veriora kliinikusse. Alles seal saab Mirtel aru, et meie maailm ei olegi päris selline, kui ta on alati arvanud, ja et tuntud loodusseaduste kõrval on olemas veel salajased loodusjõud, mis samuti meie elu mõjutavad. Mirtel, kellele pannakse uueks nimeks Säde, avastab, et tema saatus võib olla ette määratud juba muinasajast saadik. Igal Veriora noorel on oma saladus, kuid vaenlane on neil üks ja seesama.

„Viimane hingelind“ on fantasy-romaan, mis põhineb eesti rahvapärimusel. See on lugu sellest, kuidas üks pealtnäha tavaline tüdruk avastab, et meile kõigile tuntud maailma sees on peidus üks teine ja ebatavaline, ja et elu võib kesta edasi ka pärast surma. Isegi hauad räägivad, kui keegi neid vaid kuulab.

Ma arvan, et siinkohal ongi mõistlik omapoolne tutvustus lõpetada. Sest mingid asjad, mh ka täiesti lahtine lõpp, ei olnud minu maitse (ilmselt liialt see noore tüdruku ihalus meeldimise, populaarsuse ja armastuse järele, mis on nii selgelt sisse kirjutatud.). Midagi härripotterlikku, aga Lõuna-Eesti metsades. Ja pisut kahvatult lahti kirjutatud. Lisaks eesti noortele nii loomulik alkoholiosa, mis tundus kuidagi võõrastav (iseäranis, kui noor õpetaja, st mentor, pakub – jah, noorte seisukohast muidugi cool). Lisaks narko, mis oli sealgi vaid veidi taunitud. Ja kummaline suhe koolitöötaja ja õpilase vahel – kuigi anti mõista, et see asi on juba tähtedesse kirjutatud (lihtsalt tõsiasi, et peategelane on koolitüdruk, oleks võinud anda põhjuse oodata kooli lõpetamiseni – lihtsalt raamatu pärast). Ja inimesed polnud justkui sügavuti lahti kirjutatud. Mina tegelikult ei saanud päris hästi aru, miks oli vaja Västrik tappa, et Sädeni jõuda (Sädet oleks olnud ju sama lihtne tappa).

Selliseid asju ei saa nii noorele autorile ette heita, möönan täiesti. Ilmselt ma ise järge ei loe, aga noortele võib kindlasti soovitada.

Ja tänapäeval on juba auasi, kui sul on Marge Nelgi kaanepilt. Eksole.

Kuulsate kirjutavate vanemate laps, seetõttu on Raudhamba kirjastuse kaudu võimalus tõesti kohe korrektselt välja anda.

• Kaupo Meiel tunnustab tugeva debütandina, noortekana samuti.
• Raamaturiiulike kiidab.
• Triinuraamatud kiidab, ootab järgmist osa.
• Ädu soovitab linnaraamatukogu blogis.
• Daire kiidab lugemispäevikus.
• Netekas on kirjutanud blogis Leheküljest riiulini põhimõtteliselt mitu minu mõtet. Paljude probleemsete asjade normaliseerimine raamatus. Ja ütleksin nagu temagi: “Süžeeapsud las jäädagi praegu sinnapaika, sest ma ei tahaks eales maha teha või vastujulgustada noori eesti autoreid, kel tegelikult ju sulg libedalt jookseb.”
• Intervjuu autoriga.
• Min 1:14 soovitab Tallinna Keskraamatukogu raamatukoguhoidja Triinu Rannaäär noortele koolivaheajalugemist.

24. Sigrid Rausing “Mayhem. A Memoir”

Avastasin öökapilt õelt laenatud raamatu ja kuna hetkel oli teistega paus, võtsingi ette. Sigrid Rausing on eesti lugejale tuttav oma doktoritöö adaptsiooni kaudu, mis ilmus mõned aastad tagasi ka eesti keeles. Ülejäänud maailmale (võib-olla nüüd pisut enam ka eestlastele?) on Rausing tuntud kui suure TetraPaki asutaja lapselaps. Perekond on justkui tuntud oma rikkuse pärast, mistõttu nad satuvad pahatihti tabloidide esikaantele. Ja mis muu oleks andnud tänuväärsemaid pealkirju kui Sigridi venna ja vennanaise sõltuvus narkootikumidest – millest nad 1992. aastaks jagu said, abiellusid, said neli last ja 1999 tagasi kukkusid. Kuni nende neli last 2007 Sigridi perre elama asusid ja ema üledoosi kätte 2012 mais suri ja juulis leiti.

See raamat ei ole tavapärane mälestusraamat, vaid autor põimib sisse palju erinevaid teooriaid ja uuringuid, mis on tehtud sõltlaste ja kaassõltlaste kohta, mh ka muude psühholoogiliste asjade kohta. Ikkagi antropoloog (kuigi jättis selle pärast doktoritöö kaitsmist ametlikult sinnapaika). Meil räägitakse ka üha enam kaassõltuvusest, aga samas siiski mitte piisavalt, et iga sõltlase pereliige ennast sellisena tunneks või et see oleks jõudnud rahva üldisesse teadvusesse nagu see, kuidas ära tunda alkoholisõltlast (eks ka seal on piirid tänapäeval nii hägusad juba). Ma vaatasin ära Sigrid Rausingi kõne ja ta selgitab selles ka üsna täpselt, kuidas ta kirjutas, miks oli vaja kirjutada. (Tegelikult ma leian, et on tänuväärne, kui sellisel teemal kirjutatakse – mitte sugugi vähe just sellepärast, et saada välja sellest tabloidipealkirja lihtsustatusest, nii et inimesed näevad, et kõikjal on pärisinimesed ja pärisperekonnad). Autor räägib, et kui raamat rootsi keelde tõlgiti (professionaalne tõlkija) ja ta seda luges, tundis ta ära, et see pole üldse tema hääl. Ja ta tõlkis raamatu algusest lõpuni ümber. Ning alles seda uuesti läbi töötades tundis ta raamatu ülesehitust tervikuna. Nimelt iga kord, kui ta jõuab mingi tegeliku sündmuseni ja meenutused kisuvad raskeks (kirjutamine oli temagi jaoks teraapia, sellest valust tuli kuidagi läbi tulla), läheb ta kirjeldama midagi üldisemat, mingeid uuringuid. (Mina pole sedasorti lugemisega harjunud, need teooriad, eriti inglise keeles, tundusid mulle kuidagi igavad, liiga teaduslikud, just see eemaldumine autori enda häälest – kuigi ega ta ju otseselt eemaldunud, kirjeldas lihtsalt läbi nende, mis tunded kogu perekonda valdasid).

Teiseks – pidev süütunne. Et paljusid olla see lausa häirinud. Aga tegelikult peaks seegi jõudma rahva üldisesse teadvusesse. Kaassõltlastel polegi eriti muud võimalust – kui head su kavatsused ka pole, kui kenasti sa ei püüa end väljendada – sõltlane tunneb ikkagi, et kõik on “toxic”. Kui sa ei hooli, mõtled halvasti, tunneksid ju end süüdi. Aga kui hoolid ja näed, et ei suuda mitte midagi teha – samamoodi. Selles osas mulle meeldis raamatu toon. Siin ei olnud kedagi hukka mõistetud. Viha, millest Eva isa teda süüdistavat, ma välja ei lugenud. Muidugi on ta väga palju lühendanud, päris õudusi pole siiski kirjeldanud (faktilisest lõpust muidugi mööda ei hiili). Ta ütleb intervjuudeski, et tegelik elu oli muidugi palju hullem ja lastesse puutuvast ei saa ega tohi üldse kirjutada. Eva isa süüdistabki laste äravõtmist Eva parandamatu seisu halvenemises ja lõpuks surmas. Kuigi selgus, et sotsiaalamet võtaks nad niisamagi ära ja siis ei jääks neli last kokkugi. Mistõttu nad said õiguse elada Sigridi perega, mingitel nädalavahetustel olid õe Lisbethi hoole all. Ja Sigrid ütleb, et tema kiitmine tundub vale, sest ei maksa arvata, et lastel oli kerge. Ja et iga laste äravõtmine oma vanematelt on paratamatult jõudemonstratsioon. Kuigi nad tõesti ei arvanud, et lapsed sinna kauemaks peavad jääma kui üheks suveks. Sõltlaste puhul … Sigrid kinnitab, et Hans ja Eva armastasid oma lapsi, see on juba vanemluse põhitala, aga lihtsalt kui sõltlane oli neil siiski esikohal narko ja selle paradoksi vastu ei saa.

Lingid:

• Rachel Cook kirjutab The Guardianis: ja küsitleb Sigrid Rausingit. Tegelikult on seal palju olulist, aga ma ei jõua kõike kopeerida, oleks mõttetu.
• ExpressDigestis kirjutatakse: “Mayhem is a book almost impossible to judge in any conventional terms. It may well be, as its champions claim, brave, fierce, lyrical and astonishing. It certainly contains elements of all these things. But it remains a partial account, often obscure, angry without ever quite identifying the source of that anger, an attempt at a masterpiece, finally dwarfed by life itself.” – siin artiklis on mitu korda mainitud, et Eva isa oli palunud seda raamatut mitte välja anda, leidvat, et siin pole tema tütrest ainsatki head sõna. Ja minu jaoks on see isegi üllatav lause, sest kogu raamat oli täis armastust Eva vastu, püüdu mõista, mitte hukka mõista.
• DailyMail.
• Elly McDonald.

23. Lauri Sommer “Lõputu soovid”

Leidsin selle raamatu lihtsalt uudiskirjanduse riiulist – tore, et selline riiul on, sest muidu pole kuulnud ega näinud. Muidu ei oleks teadnud laenutada. Lugema hakates valdas mind jälle sarnane tunne nagu “Kolm yksildast” puhul. Elevus, tunne, et “kust see siis välja tuli?”. Väljaandmisaasta on 2020, aga kulka nominatsioonide hulgas ei märganud – ehk tuli aasta lõpus välja ja jäi hallalale? Tihtipeale loen/sirvin ajakirjanduses aastalõpu raamatusoovitusi – seal ka ei märganud.

Algatuseks kopeerin raamatu ametliku tutvustuse, milles öeldakse põhiline juba ära:

Lauri Sommeri jutukogu “Lõputu soovid” jälgib inimeste teadlike ja teadmatute tahtmiste mõju nende eluteele. Varaseima pala “Pärlipyydjad” tegevus toimub 18. sajandi Võrumaal. Eraldi teema on Lõuna-Eesti maastike loodusmaagia, kus segunevad geoloogilised tegurid ja geomantilised anomaaliad, maastikku jäädvustunud endiste põlvede jäljed ning nyydsete asukate taju. Pisut mytoloogilise nurga alt on käsitletud ka endiselt kirgi kytvat metsateemat (“Yyse massinaga mõtsah”). Avapala “Rita” räägib Andrei Tarkovski yhe lemmiknäitlejanna Margarita Terehhova elu- ja filmitegelikkuse segunemisest (eriti filmis “Peegel”) ja seostest Eestiga (siin filmiti “Ainult Hulludele”). “Rita” Viljandi-episoodile järgnevad mälestusliku myndiga jutud sellest linnast, heiastub noorena surnud sõbra Mihkel Ehala elu ja teise sõbra Valner Valme 30 aasta tagune lause linnatänavail sõitvast trammist kujuneb yheks omailmaks. Raamatu lõpetab totemistlik serenaad “Kureneiu”. Neid lehekylgi ehivad Toomas Kuusingu filigraanselt sõgedad linoollõiked.

Pean tunnistama, et just Rita Terehhova jutt raamatu alguses paelus mind, nii et jäin seda lugema. Ma tõesti imestan, et ma ei olnud veel kokku viinud “Ainult hulludele” peaosalist musketärifilmist tuttava Mileediga. Ja nii sommerlikult oli kogu lugu kirjutatud kuidagi õhuliselt, ilusas keeles, õrna puudutusega. (Ja tegelikult ka asjaolu, et see Eesti film läks mulle kunagi teismelisena vaadates väga hinge, nii et mäletan siiamaani, kuigi ma ei usu, et olen seda pärast uuesti vaadanud).

Samamoodi mõjus ka “Kureneiu” – muinasjutuline, samas justkui tõeline. Silme ette kerkis muidugi endine naabrinaine.

Nägin või taipasin, et ta käib linnuks. Sellise rännu eelõhtul kylmutab ta oma Facebooki konto, lylitab telefoni välja, pakib seljakotti passi, läptopi, pangakaardi, termose, matkapanni, tikke, kirjamapi, tindipoti, rohelist teed ja kuivatatud puuvilju. Kirjutab reede õhtul jõudvale emale lühikese asjaliku kirja. Paneb Kafkale kööki heldelt krõbinaid ja juua. Jalutan hämariku eel kylast välja rappa. Jätab kleidi, kampsuni, koti ja fotoka suure kivi peale, kust need öö jooksul aegamisi hajuvad. (lk. 127-128)

Omamoodi oli tõesti ka tuu võro ja eesti keele vahel kõikuv lugu “Yyse massinaga mõtsah” – metsa kättemaks harvesterijuhile öisel raielangil. Või vanaema, kes enne magamajäämist õukat võtab, istub, käed süles, ja mõtleb. Või mööda Viljandit liikuv tramm – osalt muidugi ajastu- ja inimestepõhine – eks viljandlased tunneksid end seda lugedes rohkem omas elemendis. (Seetõttu meenutas mulle Heinsaare Tartu lugusid. Selliseid unenäolisi, ometi geograafiliselt seotuid). Samamoodi on siin kindlasti palju äratundmist võrokestele.

Ning tõesti tuleb veel märkida, et see on ILUS raamat. Lugedes just mõtlesin jälle neile, kes eelistavad keskkonna ja kõige muu pärast e-raamatuid. Selline raamat oleks e-raamatuna täielikult poolik (et mitte öelda mõttetu). Juba selle käeshoidmine on elamus, siis kaanefoto 19. augustist 1923 (Aimi Hollolt). Või nt lk. 7 kaader filmist “Ainult hulludele” – kui ma raamatu avasin, tundus mulle, et seal on mustvalge pilt pilvedest (umbes). Eks raamat oli silmadele lähemal ka – eemalt on kenasti näha Toompere ja naisterahva pea. Lõpetuseks Toomas Kuusingu linoollõiked – elektroonilises vormis poleks ju kaugeltki see.

Eks pisut kahju on, et ilmselt läheb kõik peagi meelest. Jääb ainult tunne. Luuleline.

• Triinu Meres on kirjutanud ka Sirbis pealkirjaga “Ilus raamat”. Näiteks kirjutab tema: “Mu sõrmed ei paindu kuidagi „jutukogu“ kirjutama. Näen luulet, näen luule sügavamat olemust, mis siis, et isegi väga vaba värssi leidub tekstis üsna vähe. Baudelaire’il olid „Väikesed poeemid proosas“. Lauri Sommeril on „Lõputu soovid“, mis kõlab vähem nõudlikult, rohkem luuleliselt ja teeb surnud prantslasele ärtust ära.”

22. Diego Arboleda, Raúl Sagospe “Kortsutatud paberid”

Kuna samadelt autoritelt lugesin Elio-raamatut, võtsin ka selle ette.

Mis mulle seekord meeldisid? Esiteks meeldisid lapselikult lisatud märkused toimetajalt. Tänapäeval on joonealused märkused nii alahinnatud, pigem jäetakse ära. Aga et on lisatud ja veel sihtrühmale mõeldes, on sümpaatne.

Teiseks on tore, et sellist kirjandust meil välja antakse. Lasteraamat ja illustratsioonid, Hispaaniast.

Sisu mõttes – seekord oli kuidagi segane kõik. Tegelikult käis jutt sõjast ja sõja eest pakku minemisest, kuid nagu autor raamatu lõpus järelsõnaski ütleb, ei julge suured lastele väga sõjakoledustest rääkida. Seetõttu räägivad nad muust. Ja “koletised” ehk värvita inimesed (ja üks hobune), kes saabuvad Melanhoolia sanatooriumisse, on tegelikult sõja läbi elanud Gernika küla inimesed (kellest Picasso maalis Guernica). Sanatooriumi peab peategelaste Jaime ja Greta (“Hansuke ja Greteke”) vanaisa, kes vihkab kirjanikke (igasugu “kasutuid” kunstiinimesi), sest ta naine, vanaema, oli ühe sellisega jalga lasknud. Unenägudest. Just Greta näeb alatihti igasuguseid unenägusid toimuvast, aga kui ta isa tööst üle jäänud sassi läinud ja kortsutatud paberid padja sisse paneb, rahunevad ka unenäod. Sanatooriumis aga seitsme rotiga kaev, kes koledad unenäod ära söövad.

Jälle soovitan kellelgi ette lugeda lasta, sest pilte on siis lugemise ajal põnev jälgida.

• Manni lugemisblogis ka.

21. Selma Lagerlöf “Jeruusalemm” (I-II)

Järgmine lünk mu lugemisvaras. Hankisin selle raamatu ja imekombel sain lugemisseisakust üle (vahepeal üks rootsikeelne läks paraku tagasi riiulisse, juba teist korda!). Vaatan, et ka tänapäevane väljaanne on olemas, isegi kenasti alla hinnatud. (Gutenbergist tasuta loetav. proejekt Runebergist ka)

Raamatu ametlik kokkuvõte kõlab:

Romaan, mille tegevus toimub möödunud sajandi viimasel veerandil. Romaani esimeses osas kujutatakse ärkamisliikumise teket ja kujunemist ühes Dalarna kihelkonnas, mille tagajärjel suur hulk selle asukaid rändab välja Palestiinasse, teises väljarännanute saatust Pühal Maal. Sündmustiku keskpunktis on kaks noort inimest: vanast auväärsest soost talupoeg Ingmar ja tema mõrsja Gertrud. Talu säilitamise nimel hülgab Ingmar Gertrudi, kes liitub väljarändajatega. Rohkete kannatuste järel leiavad mõlemad uue maise õnne.

Lagerlöfi lugedes on tore jälgida tema jutustamisoskust, tema jutustamisrõõmu. See, kuidas ta on kord ühe tegelase, siis teise peas. Kuidas mingitel hetkedel räägitakse mõni vana lugu, mis on kellegi perekonnaga seotud. Kui palju on tavapärast igapäevaelu ja kombestikku (kasvõi söemiilid või suvine karjatamine ja elu metsas). Ja siis kõik ta tegelased, kes on läbini üllad ja õilsad. Kuigi väljarändajad põhjustavad paljudele suurt meelehärmi ja rikuvad nende elud, kannustab neidki siiski õilsus ja Jumala kutse. Mõistan, et paljudele tänapäeva lugejatele võib see “usupimedus” tunduda ärritavana. Eks oli mitmes kohas valus lugeda eneselgi, aga Lagerlöfis ei pidanud pettuma. Mulle tema kena lõpplahendus meeldib. Ka tema intriigid on sellised, mis kõiki õilistavad, kutsuvad leplikkusele ja mõistmisele. Lisaks panevad need mõtlema oma juurte olulisusele – ja leppimisele sellega, et mõni tunneb oma juuri vaimses maailmas ja seega Jeruusalemmas elamises, teised aga maas ja metsas ning jõgedes, mida harides ja tehes nad endale elatist ja õigust siin ilmas elada välja saavad teenida. Samuti kummitavad vanad lood erinevatest peredest. Ja loomulikult on endeid täis unenäod, lisaks laevahukk ja mõne inimese imeline pääsemine, muud imed. Mul on ikkagi raske kordamata jätta, et see muinasjutuvestja stiil on Lagerlöfil ikkagi väga tugev, olgugi et teda tõesti poleks mõtet pidada pelgalt muinasjututädikeseks.

Leidsin, et vanaraamat.ee pakub pikema kokkuvõtte:

1. osa: Dalarnas
2. osa: Pühamaal

Käesoleva suurteose käsitlusalaks on talupojaelu Rootsi lähemas minevikus. Huvi tulipunkt koondub vanimale taluritesuguvõsale kogukonnas, Ingmaripoegadele, kes mitmesugustel põhjustel on kaotanud oma endise pärisomandi, säilitades tugevaina vaid perekonna vankumatud vanad traditsioonid.
Suguvõsa viimane järeletulija, noor Ingmar, asub nende pühaks peetud kommete sunnil talu tagasi võitma, loobudes selleks koguni oma armastatust ja naides rikka mehe tütre, kelle kaudu ihaldatud talu pääseb jälle tema valdusse.
Varanduse tagasivõitmine aga ei vabasta teda igatsusest kaotatud armastuse järele ega südametunnistuspiinast armastatule valmistatud kannatuste pärast.
Selle isikutragöödia taustana kujutatakse paikkonda vallanud lahkusu arenemist võimsaks liikumiseks, mis kulmineerub massilises väljarännus Pühamaale. Esimene köide lõpeb haaravate stseenidega maasse kiindunud talupoegade lahtirebimisest oma kodukohast, pidulik-leinalise akordina eksalteerunud vaimu võidust maiste ihade ja vajaduste üle.

Romaani teine köide kujutab väljarännanud rootsi talupoegade elu Pühamaal. Unistatud Jeruusalemm osutub kirevaks, räpaseks Idamaa linnakeseks, milles keeb väiklane võitlus igasuguste, kõigist maailmakaartest siia kogunenud ususektide vahel.
Rootsi koloonia satub siin üldise tagakiusamise alla, kaotab hulga oma liikmeid taudide läbi, kuid püsib koos ja on õnnelik, tohtides elada maal, millel on kõndinud Lunastaja.
Romaani peaintriigi jätkuna kujutab romaani teine osa Ingmaripoja saabumist Jeruusalemma, kus ta oma hüljatud kallima tagasi kodumaale kavatseb viia. Teos lõpebki nende kahe tagasipöördumisega kodumaale – küll koos, kuid selleks, et seal elama hakata lepitatud elu, kumbki eraldi: Ingmar Ingmaritalus oma naisega, kelle iseloomusuurust ta alles kaugel viibides täiesti mõistma ja armastama on õppinud, ning Gertrud, ta endine kallim, noore taluriga, kellega ta soetab vaikse kodu.

Selle vana tõlke lugemine oli mõnus. Ilmselt on uues nii mõnigi asi teistmoodi. Siingi oli teises osas alguses “pärsikad” ja siis hiljem juba “persikud”. Üldiselt viskasin GoodReadsis ka maksimumtärnid, sest sellist klassikat ei oska teistmoodi hinnata. Hindamiskriteeriumid on justkui teised. Mulle meeldis. (Mul on väga vanast ajast isegi mingi film VHS-il olemas, aga ma arvan, et filmina ei tahagi seda näha. Lagerlöfi tugevus on just selles jutustamisrütmis).

20. Albert Camus “Katk”

Keskkoolis pidime valima lugemiseks ühe raamatu Albert Camus’ sulest. Järele mõeldes – kena ja ambitsioonikas. Mina muidugi valisin Sisyphose müüdi ja ilmselt selle lehekülgede arvu pärast (eeldan, et äkki oli kõige õhem). Mõned muidugi lugesidki Katku. Kui koolis selliseid raamatuid ei loe, võib juhtuda, et ei võtagi hiljem kätte – kuigi mõistust oleks siis ehk rohkem. Kui poleks praegust taudi, ei oleks ma ilmselt ise ka võtnud. Lugesin nüüd läbi, kuna viimasel aastal on Camus’ teosest palju räägitud.

Raamatu ametlik sisukokkuvõte:

Põhja-Aafrika rannikul asuvas Orani linnas algab katk mitme kuulutusliku sündmusega, mida inimesed kummatigi tähele ei pane. Järk-järgult saab tõvest aga kõike ja kõiki ümbritsev reaalsus, mis kustutab mineviku ning paiskab oma ohvrid äärmuslikku kannatuste jadasse, hullusesse, aga ka kaastundesse. Neutraalseks jääda sooviv katkukroonika kirjeldab fakte ja arve ning näitab linnas toimuvaid muutusi. See on lugu raugematust õudusest, ellujäämisest ja vastupanust, eelkõige aga sellest, kuidas inimkond on läbi aegade surmale vastu astunud.

Kuna on räägitud, et see on “täpselt nagu praegu”, olin eelhäälestatud suuremale sarnasuselegi. Eks teatud sarnasusi on praktiliste korralduste vahel, aga just see, mis praeguse taudi ajal kõige suurema erinevuse on tekitanud, on n-ö 2+2 reegel, (põhimõtteliselt) keeld kohtuda teiste inimestega (eriti teravalt eelmisel kevadel, praegu on need piirangud oluliselt leebemad. Sellegipoolest on Camus’l üles kerkivad teemad sarnased praegusega: armastus, kannatus, maapagu (isoleeritus). Sellisena võtab kirjanik ka ise fiktiivse jutustaja/doktor Bernard Rieux’ märkmed kokku:

Kuna ta oli kutsutud ühe omamoodi kuriteo tunnistajaks, püüdis ta olla võimalikult mõõdukas, nagu ausale tunnistajale kohane. Aga kuulates puhta südame käsku, asus ta ometi ettekavatsetult ohvrite poolele ning ta otsis teed inimeste, oma kaaskodanikke juurde ainult kolme kindla asja kaudu, mis kõigile ühised olid – nimelt armastuse, kannatuse ja maapao kaudu. (lk. 309, Henno Rajandi imelises tõlkes)

Me võime raamatu vältel jälgida inimeste reaktsioone, meeleolusid, suhtumist, suhtumise muutumist. Kirjeldatakse muidugi ka erinevaid haigusjuhtumeid, kuna peategelasteks on arst ja tema ümberkaudsed, kes lõpuks kõik katkutöös abistavad, aga palju on just inimeksistentsi põhitaladest ja nende kõigutamisest vs allesjäämisest raskel ajal. Kui palju tühiseid ja egoistlikke mõtteid maha kooritakse. Tegelikult antakse Rambert’i põgenemisplaanidest rääkides ju ka aimu lokkavast korruptsioonist ja salakaubaveost, aga see jääb kuidagi tahaplaanile seoses Rambert’i meelemuutusega. Siin on kirikuõpetaja Paneloux, kes tahab rahus oma uurimustööd kirjutada, ent võtab end katku alguses kokku ja peab manitseva ja halastuseta jutluse – ning lõpuks jõuab ka tema “eesliinile” ehk päris haigetega tööle, uus jutlus, teistsugune. Ja siis ta enda surm. Tarrou, kes kannab endas surma ja tapmist ning püüdleb religioonita pühaduse poole. Lõpuks sureb temagi. Ja Rieux’ arutlus surmaheitlusest või võitlusest – mida ta siis ise ellujäänuna võitis üldse? Ta naine suri kuurortis, kuhu ta raamatusündmuste käivitumise eel sanatooriumisse ravile suundus. Sõbrad ta ümbert surid. Ta nägi palju häda ja viletsust, temas endas suri mingi osa, tuhmus pilk. Tema töö arstina ei lõpe – teised võivad hõisata, eludega edasi minna, tegelikult ka tema. Ühe sõnaga – siin on sadu küsimusi, millest saaks esseesid ja kirjandeid (mida on ilmselt sadu ja tuhandeid kirjutatudki – raamat ilmus originaalis 1947. aastal). Kas sedasorti raskused ülistavad, teevad meid paremaks? Võtavad meilt lootuse või tapavad meis miskit, jätavad sinna eluaegse jälje, mis meid teistest, kes pole seda läbi teinud, eristab? (Sama on sõdade läbielanutel – see pidev äng, mis on teatud põlvkondadel ja inimestel sõjast jäänud, on leidnud Soome kirjanduses näiteks eriti tugevat kajastamist. Eks tunneme ise ka ära. Kohati on mõned inimesed oma hingehaavadega meile toonud ajastu, kus me võime endale hingehaavadeta rahu lubada).

Lingid

• Leidsin veebist mingi abimaterjalide blogi, kus on pikk sissekanne.
• 100 raamatut blogi.
• Katkend uue väljaande ilmumise puhul.
• Üldiselt ei ole mul ambitsiooni Katku kohta kirjutatut kiiruga veebist leida, seda on ilmselt hoomamatul hulgal, eriti just nüüd, koroona teisel kevadel.

19. John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”

Nägin seda raamatukogu uudiskirjanduse riiulil ja laenutasin. Mõtlesin, et täidan lünga ja loen vana klassiku läbi (hiljem meenus, et “Hommiku pool Eedenit” on mul ka 20 a tagasi loetud, aga üldiselt pole ma Steinbecki tähtteoseid lugenud). Enese üllatuseks leidsin järelsõnast lause: “Niisiis tuntakse John Steinbecki näidendit “Hiirtest ja inimestest” Eestis juba ammu, kuid jutustus pole meie kirjastajate tähelepanu seni köitnud ja avaldatakse eestikeelses tõlkes esmakordselt alles praegu.” (tõlkija Udo Uibo järelsõna, lk. 110). Nüüd panin otsingusse – sama tõlkija tõlkes on samas kirjastuses (Pegasus) 2007. aastal ilmunud sama nimega raamat (hetkel isegi soodushinnaga 3 EUR müügil), mida tutvustatakse siiski ka kui jutustust, mitte näidendit. Seega – kas on kordustrükk? Praeguse, 2020. aasta väljaande tiitellehe pöördel pole sellest märkigi, kirjas on vaid, et “Tõlge eesti keelde (c) Udo Uibo ja Kirjastus Pegasus 2020”. Ja kuna leidsin ERR arhiivist Ugala etenduse salvestuse (+2. vaatus) 1995. aastast (esietendus 1993), siis mõtlen, et mingi tõlge pidi ilmselt varemgi olema, iseasi, millisel kujul. (Ja ülikooli ajal jäi kuidagi ka meelde, et võiks lugeda…. aga pead ei anna). 2014-2017 mängiti ka Linnateatris (Hobuveski). Ometi lugedes tunduski, et võib olla uuem tõlge, kuidagi kaasaegne keel.

Mõnes mõttes on klassikute uus väljaandmine igal juhul tervitatav. Ma arvan, et ma ei oleks seda uudisriiulilt võtnud, kui kogu raamatu välimus (ja see, kuidas ta käes istub – kui keegi praegusel digiajastul ja võimalik e-raamatute lugeja aru saab, mida ma üldse silmas pean) oli nii kutsuv. Pildilt pole aru saada, aga teatud reljeefide erinevus ja kujundus pani mind lausa otsima kujundaja nime – kaane kujundanud Mai Grepp. Just see majake ja kaks üksikut puud sinna sobitatult!

Aga raamat ise. Lugema asudes tajud jälle Ameerika lõunaosariike (ja tõlkija räägib järelsõnas, kuidas on otsustanud lõunaosariikide keelt kõigest markeerida – see on õnnestunud, sest tundsin sedasama lõunaosariikide hõngu algusest peale). Järelsõnast loen, et tegemist on konkreetse ajaloolise taustaga – Suure Depressiooni aeg. Üksikud mehed liiguvad ühest rantšost teise, et veidi tööd teha, raha teenida, siis liiguvad edasi, olgu neil unistused oma talust või mitte – raha nad kokku ei saa, teenitu pidutsevad nädalavahetusel maha ka. Siin on peategelasteks George ja Lennie. Lennie on suur ja heasüdamlik ja suurte keharammuga, aga lihtsameelne, et mitte öelda poolearuline. Tema pärast peavad nad liikuma ühest kohast teise, sest alati juhtub Lennie’ga midagi, mistõttu nad peavad pagema. Nad pole vennad ega sugulased – aga neid seob väga tugev side, George hoiab Lenniet. See on nende suur erinevus ja teiste jaoks ka mõistatus.

Raamat on üles ehitatud stseenidele, väidetavalt ongi näidend-romaan, pildid on väga kindlalt silme ees. Esimeses pildis on George ja Lennie teel oma uude töökohta, kuid George’i ettevõtmisel ööbivad veel öö rantšost eemal jõe ääres, et mitte kohe esimesel päeva hommikul tööle minna – selles jutuajamisest antakse tegelaste taust. Hiljem toimuvad stseenid juba rantšos teiste tööliste ja peremehe poja Kräsupea (Curly) seas. Seal on vana mees Köntkäpp oma väga vana koeraga, kelle üks lõpuks halastuslasuga maha laseb (koera, st). Ja seal on muulaajaja Vibalik, kelle koer saab pojad. Lennie tahab ühte endale, hoiab liigagi, aga on paraku liiga tugev. Nii et ikkagi on kõigel, mida ta puutub, lõpuks letaalne tagajärg. Nii ka siin – ei jää ellu ei koer ega talle ligi tikkuv peremehe poja litsakas naine. Ja siis tuleb teha, mis teha tuleb. Kuna ma kirjutan nii lühidalt, siis pole aega paralleele lahti kirjutada – mõnes mõttes ei taha ka sisu päris lahti rääkida. Nii et võtan kokku. Võiks öelda, et kokkuhoidmine ja unistused – need meid hoiavad, aga mingil hetkel tuleb lahti lasta. Küsimus on kontekstis, ajastus ja mis hinnaga.

18. Nancy Huston “Ingli märk”

Täiesti pahviks löödud. Kui (mh) see raamat Triinu Tammele ilukirjandustõlke laureaadi tiitli tõi, laenutasin kohe raamatukogust ja asusin positiivse eelarvamusega lugema. Esiteks olen positiivselt eelhäälestatud Nancy Hustoni peale, aga ka Triinu Tamme peale, mh veel võidutöö! Aga mida rohkem ma lugesin, seda enam tundsin, et see pole ÜLDSE minu raamat. Mulle ei meeldinud tegelased – nad ei olnud kuskilt otsast päris ega isikliku arenguga, vaid konstrueeritud (ma ütleks, et see on mingil määral prantslaslik, kui ma midagi asjast teaksin. Võib juhtuda, et mulle on jäänud sisse see tunne Modiano raamatutest, millest ma konkreetselt enam mitte tuhkagi ei mäleta, kuigi olen mitut lugenud). Nad kandsid ideed, mida kirjanik tahtis edasi anda, siin ei olnud sügavust ega mitmeplaanilisust. (Mh olid kõik tegelased vastumeelsed…) Vaja oli ära rääkida, kui vastuoluline on kõik, kui kole on sõda, milliseid parandamatuid jälgi see inimestele jätab.

Sisukokkuvõte:

Romaani sündmustik rullub meie ees lahti 1957. aasta maikuus Pariisis, mil Teise maailmasõja haavad on alles paranemas ja Alžeeria sõda eskaleerumas. Saffie, salapärane ja habras saksa tütarlaps, saabub flöödimängija Raphaëli majja. Raphaël palkab noore naise endale koduabiliseks, kuid on temast niivõrd võlutud, et teeb talle õige pea abieluettepaneku. Kui Raphaël palub Saffie’l viia oma flööt parandusse ungarlasest pillimeistri Andrási juurde, võtab nende kõigi elu ootamatu pöörde.

Kusjuures selline muusikamees nagu Raphaël, kes peaks ometi olema ääretult tundlik, kuna ta on nii edukas interpreet – ta sõna otsesest mõttes võtab naise, jõuga. Pärast võivad teda näidata kui heast küljest tahes (v.a. lõpp, eksole), minu jaoks oli see algus juba liiga ebaloomulik, et žanri sobituda. Ja siis meeletu armastus esimesest pilgust Andrási vastu, mis hetkekski ei vaibunud. Nii et jah. Taustal prantslased ja Alžeeria, 1957.-1961. aasta sündmused, kui sõda on ametlikult lõppenud, kuid pole seda siiski. Ja iga sõja mustrid on ikka samad. Ja Andrási ja Saffie’ traumad ja taustad (ungari juut vs sakslanna).

Üks, mis kindel. Paremat ja intrigeerivamat soovitust pole – kui minule ei meeldi, on suur šanss, et teistele just meeldib (ja vastupidi). Kusjuures veel pani üllatuma, et sellisest preemia saanud raamatust leian vorme nagu “kontserdite”, “nii pea, kui”, “sealt põhjapool” ja mõned trükivead… Ma olen täiesti veendunud, et nii Triinu Tamm kui Leena Tomasberg on mõlemad tõesti väga head tõlkijad ja väärivad autasu, aga … sellise raamatu eest… Minu arust ei andnud selle originaal isegi võimalust väga hiilata (ehk siis prantsuse keelt võõrkeelena kõnelevate inimeste väikeste keelevigade markeerimine …, aga võrreldes kasvõi Hustoni teiste eesti keeles ilmunutega, kus on ikka tekstimassiive ja väljendusoskust märgata…).

• Helena Koch küsib Postimehes, kas sakslannal on pärast II maailmasõda õigust olla ohver. Lisaks kirjutab ta: “Jääb mulje, justkui oleks kirjanik teadlikult kirjutanud tänapäeva lugejale, kellel hakkab ruttu igav ning kelle paelumiseks on vaja hoida tempot ja pakkuda võikaid stseene.” ja “Jääb mulje, justkui oleks Saffie tegelikult autori jaoks millegi suurema teenistuses ja tema sisemine areng pole eriti oluline. Naine mõjub eelkõige sõjajärgse aja sümbolina ning on elav näide, kui kõrge võib olla sõja hind üksikisikule.”
• Mari Peegel Sirbis kirjutab: “Hustoni soov kajastada romaanis võimalikult palju XX sajandi kurblugusid jätab temast kompulsiivse kannatuste koguja mulje. Selge, et trauma ongi tihtilugu nagu matrjoška, kus ühe avanedes vupsab välja eelnevaga seotud teine, kujult küll erinev, aga muidu täpselt samasugune kannatus, kuid „Ingli märki“ süvenedes tekib soov, et autor oleks võinud piirduda vaid ühega.” ja “Üheaegselt loo kiire ahmimisega tekib tõrksus vägivalla ja kannatustega kaasa minna. Jääb mulje, et kirjanik ekspluateerib lugeja empaatiat, pigistades sealt välja kõik kaastunderiismed.”
• Järjejutuna: 1, 2, 3, 4, 5.
• Triinu Tamm Delta saates.

17. Niklas Natt och Dag “1794”

Selle raamatu puhul üllatas mind kõige enam asjaolu, et see oli Tartu Linnaraamatukogus olemas. Milline luksus. Esimene osa (1793) jättis ju nii-ja-naa mulje – just kogu õõva ja jubeduse tõttu. Ei osanud päris suhestuda (ja Ene Mäe tõlge juba esimesest leheküljest peale lihtsalt hämmastas oma headuses). Seekord olin valmis kõige hullemaks ja võib-olla tänu sellele ei pannud miski mind nii väga üllatama. Pigem kuidagi põnev, kuidas kirjanik suudab sellist õhkkonda ja troostitust edasi anda. Ja olgem ausad, esimesed 100+ lehekülge olid ju lihtsalt kurjakuulutavad – noor poiss Erik Tre Rosor saadeti Rootsi Berthelemy kolooniaasse (ingl.k link). Rootsi (ja ka Eesti) lugejale üsna hariv meenutus “rahumeelse” riigi koloniaalsest ajaloost ja orjakaubandusest. Ja kuigi esimese osa jutustab Erik Tre Rosor Danvikeni haiglas, kust ta võtab ette jalutuskäigu kõrvalasuvasse hullumajja, muul ajal aga kirjutab oma mälestusi sellest, mis juhtus. Kuidas ta armus lihtsasse tüdrukusse, kuidas ta kaugele Kariibi mere saarele silme eest ära saadeti, mida tema oma lihtsameelsuses nägi, mida tunnetas tema veidi teravama taibuga nõbu, mis mõistujutu kõneles arst. Naasemine koju pärast isa surma, pulmad ja õudne hommik.

Järgmised lood (üle ühe) lähtuvad sellest, mida võtavad ette palt Cardell ja kadunud Cecil Winge vend Emil Winge. Ja kõrvalliinina jookseb sisse Anna Stina Knappi edasine lugu ja kuidas Mickel Cardell teda aidata püüab. (Üks osa raamatust räägibki hoopis Anna Stina Knappi loo). Ja ma olin juba kuskilt arvustusest lugenud, et palju kergekäelisi surmasid pudeneb kirjaniku sulest – mistõttu ma väga ei lootnud millelegi. Üldine moraal muidugi oligi kuidagi selline, et kõige õilsamad on määratud viletsusse oma positsiooni pärast ühiskonnas, moraal laostub pigem nendel, kellel on vähegi võimu kellegi üle.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegemist on suurel määral olustiku- ja ajalooraamatuga. See, et sinna on sisse toodud erinevad üksikisikud oma lugudega, aitab ajastut (seda ühte aastat) paremini edasi anda. Näiteks Gustaf Adolf Reuterholm, Gustaf IV Adolfi eestkostevalitsusaegne tegelik riigijuht (1792-96), pärast Gustaf III surma maapakku saadetud Gustaf Mauritz Armfeldt, Armfeldti armuke ja hertsog Karli silmarõõm Magdalena Rudenschöld…. Või näiteks, et kohvijoomine oli ametlikult keelatud – kohvi juures hakkavad inimesed jutustama ja igasugu kuulujutte levitama ja gruppidesse kogunema, mis mõjuvat halvasti. (Sellel lingil öeldakse, et pigem siiski kaubanduspoliitilised põhjused – et liiga palju raha läks riigist välja igasugu importkaupade peale ja et talumehed ei jääks oma sissetulekust ka ilma).

Eks pean laskma veidi settida, aga tundub, et seekord lähenesin pigem teose kunstilise väärtuse vaatenurgast ja mind paneb imestama, kuidas ta suudab ühe aasta läbi paari loo nii elavaks muuta. Just toonases Stockholmis (ainus asi, kus pani kõrva kergitama, olid suvel sündinud lapsed, kes varasügisel juba istuvad näiteks).

• Martin Engberg GP-s;
• Kristoffer Leandoer SvD-s;
• Lõik intervjuust autoriga Babelis;
• Anders Kapp;
• Johannas deckarhörna;
• Ugglan o boken;
• NisseScherman.

15. Annika Laats “Valgus läbi mõrade”

Selle raamatu lisasin oma lugemisnimekirja juba mõne aja eest. Panin raamatukogus järjekorda. Nüüd siis tuli ja tõesti – ühe õhtuga lihtsalt neelad ja tunned tuge ja häid mõtteid. Ma tõesti üldse ei tea, kuidas selline raamat võiks mõjuda ateistidele, aga kui mõte Jumalast pole võõras, siis on tegu raamatuga, mida tahaks oma öökapile. (Arvan, et niisamagi) Süüvimata tausta, arvasin, et tegu on jutlustega. Alles lõpust lugesin, et need lood on Edasis ilmunud (ma ei tea, see ajakirjanduslik välimus ja see fakt mõnevõrra kuidagi muutsid mulje maisemaks). Igal juhul on siin väga lihtsad arutlused, mille taga on väga sügavad teadmised ja oma loomult lihtne õpetus armastusest. Lihtsus aga ei muutu labaseks ega liiga klišeeks. Siit oleks paljutki tsiteerida, aga jäid üles märkimata. Mistõttu pole mu soovitusest millestki kinni hakata.

Aga mind valdav tunne oli mh, et sellist “jumalasõna” on hea ja kosutav kuulda, siin on sees ka naiselikku hoolitsust ja halastust ja lihtsat inimlikkust. Paraku satuvad kirikuõpetajad meil muidu silme alla ja ajakirjandusse mingil muul põhjusel (mis pole alati isegi nende süü), mistõttu see võib paljusid pigem eemale peletada. (Samas – Toomas Pauli kirjutised on ka kosutavad ja õnnistavad kuidagi ja võivad tavainimese silme ette jääda).

• Edasi lehelt saab järele vaadata raamatuesitluse vestlust.
• Intervjuu autoriga – ka väga kosutav.

14. Lena Andersson “Dottern. En berättelse om folkhemmets upplösning”

Minust Lena Anderssoni raamatute austajat siiski ei saa. Seega tõmban tagasi ja püüan vähem kirjutada. Lisan, et mul on tema vastu siiski positiivne eelarvamus ja asusin lugema üsna suure õhinaga. Ta tundub tark, ta käis Tartus kirjandusfestivalil esinemas ka ja jättis hea mulje. Aga lugedes oli pisut selline tunne, nagu loeks Exceli tabelit. Ideeraamat. Vaja on selgitada mingit filosoofilist või ideelist tausta, selleks on need toodud tegelaste kohtumistesse ja vestlustesse. Tihtipeale väga suurt ebamugavust tekitavad, karjuvalt vastikud kohad (söömishäire, Rootsi noore ülbus USAs lapsehoidjana pere juures ametiühingu kombel õigusi nõudmas – et saaks otsustada, millised tööülesanded talle siiski sobivad; alandlikkus ja allaheitlikkus sõprade suhtes, kes temasse halvasti suhtuvad). Kõik oli olemas, aga inimlikkus või miski, mis lugejana puudutab (viib eemale filosoofilisest lugemisest), ilmnes alles lõpus. Ilmselt ongi tema eriline kunst näidata, kuidas ta E-tähega peategelastel on vastik, kuigi nad sellest ise aru ei saa (lõpp eristus, sest siis paistis, et peategelane on leidnud oma elemendi ja tunneb ennast seal hästi). Seekord siis Elsa, eelmise raamatu Ragnari tütar. (Mingi osa mu mäletamist mööda kattus, aga võib-olla mäletan valesti). Lugedes tundus, et tegu on osaliselt autobiograafiaga ja lühike pilk ta elulukku (lapsepõlve) minu arust kinnitab seda. See on järgmise põlvkonna lugu – nende lugu, kellel polnud ees mingit põlvkonda, kelle järgi saaks elada, kõik teed olid valla – tee, mida tahad. Nagu Josefin de Gregorio Holmström SvD-s kirjutab:

Det finns få svenska författare vars verk är så rakt igenom idédrivna som Lena Anderssons. Att läsa henne är alltid att lära sig något, att ta del av en världsbild som framträder så klart och tydligt som om den skulpterats ur marmor.  [—]

[…] mycket typisk Lena Andersson-roman: intellektuellt spänstig, stundtals obekväm, alltid kompromisslös. […] hennes sorgesång över folkhemmets fall är helt igenom präglad av logisk obönhörlighet. Det gör den här romanen givande att läsa, även om persongalleriet ibland framstår som något stumt. Elsa, Ragnar och de andra är främst bärare av idéer; de är ett slags arketyper eller allegoriska figurer. Och det är gott så. Man behöver inte hålla med Lena Andersson för att njuta av hennes formuleringskonst och klartänkthet. (Ütlen vastu: mul ideede vastu pole midagi, aga just kuidas neid näidatakse).

Lingid:

• Victor Malm Expressenis;
• Pia Bergström Aftonbladetis.
• DN ja GP tasulised.

13. Zinaida Lindén “Lindanserskan”

Zinaida Lindénilt olen ma 00ndatel veel ühe raamatu lugenud – I väntan på en jordbävning. Sellepärast nüüd laenutasin ka selle (“Köietantsija”, välja tulnud juba 2009). Ja teate – esimese asjana ütleksin, et selle võiks eesti keelde tõlkida.

Nimelt on see novelliraamat, kus üks peategelastest on alati Venemaalt pärit ja elab nüüd Soomes. On naisi, on mehi. Vaid ühes novellis (“Kumari”) oli peategelane Soome mees, kes oli Moskvas õppinud ja siis vene kirjandust soome keelde tõlkinud (ja kelle venelannast “särbo” on iseseisev ega vaja teda majanduslikus mõttes). Ja kõik need novellid on kuidagi nii elegantsed! Enamasti on tegemist armastusega, teinekord armumisega, mis liiva jookseb, või siis abiellumisega, mis liiva jookseb, kuigi armumine on endine, siis jälle argise armastusega. Omamoodi on siin kultuurilised erinevused – just Põhjamaise mehe ja Venemaalt pärit naise vahel, aga need on välja toodud kuidagi rahulikult ja mitte üle toonitades. Teisalt on kontrastid erinevate taustade vahel. Ja motiiv lahkudes – kui ta ümber pöörab, siis saab meist paar (ja nad keegi ei pööra ümber, see pole see maa).

Panen endale märksõnadega novellidest – neid pole mõtet lugeda.

I bergakungens sal räägib loo naisest, kes jääb Põhja-Soomes ööbima hostelisse, kuhu peale tema peaks jääma veel paar Saksa turisti ja omanik sõidab ööseks oma koju (oli see 100 km kaugusel?). Naine aga ehmatab, kui selgub, et need on mingid suvalised täis jorsid (kes teda isegi märganud veel pole), põgeneb, hääletab, jõuab politseisse, kuniks omanik talle järele tuleb ja tagasi viib. Ja möödudes suudleb.

Imperiets skärvor – minategelane tõlgib ühele geneaoloogiahuvilisele Gustavile mingeid vanu arhiividokumente. Gustavi esivanemad on Baieri kuningalt Christophilt “frälsebrev”-i saanud 15. sajandil ja sellega Turusse saabunud, millest peale nad oma suguvõsa lugu oskavad arvestada. Minategelane on aga teisest impeeriumist…. homo sovieticus. Tema isapoolne vanaisa osales Rasputini tapmises, aga teda pole tüdruk üle kahe korra elus näinud ja ta enda taust on teistsugune. Lõpuks jääb Gustav temaga veel suhtlema ja tuleb ta tütart rootsi keeles aitama. Kui ta lahkub, küsib tütar, kas mees on rikas. Ei, miks sa küsid? Ta tuleb alati trammiga 🙂

Rosens kyss – räägib paarist põgusast kohtumisest Taneliga, kellel on ADHD ja kes sellepärast väga ei julge suhteid luua. See on ka väike humoorikas arusaamatus, sest vanasti ei teatud meil mingist ADHD sündroomist, mistõttu minategelane mingil hetkel, kui Taneli temaga koos bussipeatusesse kõnnib, küsib, et kus ta oma ADHD siis jättis või milleks talle siis see – arvates, et tegemist on järjekordse Lääne sõidukimargiga.

Esperal on lugu kohtutõlgi ja ühe Ahvenamaa kunstniku (kes paraku mingit seika pealt nägi ja peab tunnistajana kohtus viibima) kohtumistest. Paarist korrast. Seal kohtus ja teinekord Silja Line’i laeval. Kuidas nad mõlemad kangesti teineteisesse armuvad ja mõlemad leiavad isekeskis, et teisel on ilmselt palju ilusaid ja tähtsaid inimesi, kellega “minu” asemel läbi käia. Kunstnik maalib. Naine saadab kord postmargi. Ja mees teeb oma peas armumisele lõpu.

Lindanserskan – abieluväline suhe, mille korralik Soome mees soovib lõpetada. Ja mehe ja naise omavaheline vestlus, kus mees peab naist kuidagi … kartmatuks.

Juice on andra bekymmer – Venemaalt sisserännanu taustaga naine satub haiglasse ja nüüd hakkavad kõik küsima, kuidas tal läheb. Muidu on ennast üsna üksildasena tundnud. Siia juurde kuulub veel üks kolleeg, kes mingil firmapeol ühe tantsu tantsudes tutvustas talle Juice Leskineni muusikat – millesse naine armub. Ühtlasi kuidagi ka kolleegi, kes ei tee teda märkamagi. Noh ja siis naine vaeb ja kirjutab venelaste foorumis Soomes ja küsib nõu.

Romeo och Julia – minategelane on jaapanlasega abielus venelanna, Juliaga kohtus (väljamaa) vene keele õpetajate konverentsil, said suurteks sõpradeks, hakkasid muudkui helistama. Siis selgus, et Julia leidis Soomest mehe ja kutsub minategelase pulma. Mingit erilist muljet see Soome mees minategelasele ei jäta, võrdleb pidevalt, kuivõrd tema jaapanlasest mees siiski mõistlikum on. Siis aga selgub mõne aja pärast juba, et Julia on lahutatud – aga noh, see oli mehe täiskasvanud laste pärast ja mees sõltub neist nii palju, neil on ühisfirma. Seega nüüd kohtuvad nad laste eest salaja ja käisid just Eestis – teate, Haapsalu on imearmas koht!

Faunen – mingis IT-firmas töötav minategelane mängib ka ülikooli orkestris altviiulit. Ja ootamatult armub ta platooniliselt mingisse “ebaatraktiivsesse nohikusse”. Ülikoolis pole see nohik ka kuigi kõrgele jõudnud. Vahele mingi unenäoline lõik (minu arust oli see unenägu) ja siis saab minategelane ka teada, et põhisissetulek tuleb mehel (keda ta nimetab Fauniks) veebis pokkerimängust. Mis kohe tõstab ta tema silmis luuserikastist ka välja.

Kumari räägib soomlasest, kes raamjutustuses käib Nepaalis Džomolungma tipus. Aga meenutab oma kontakte venelastega, iseäranis Polina Lebedevaga, kes oli lapsgeenius-poeet.

Ofelia on armastuslugu. Naine (Venemaal), kes on ca 20 a abielus olnud, on sunnitud lahutama, sest mees leiab, et tal on vaja poega ja laseb noorema naisega jalga. Siis armastus Veikko vastu ja laste õhutusel ja julgustusel abielu. Veikko aga armastab väga sügavale pudelipõhja vaadata ja seetõttu jääb kunagi oma saunalaval magama ja sureb. Nüüd on tal Paavo – mees, kes eriti ei räägi, aga ei joo ja on kena (“miks Soome naised sellise imelise inimese ära põlgavad?”). Siis selgub, et temalgi on omad tondid – tapetud ema, kasuema juures kasvamine. No ja kõikvõimas armastus, mis justkui kõik võidaks. Novelli pealkiri tekitab muidugi mõnes mõttes kahtlusi…

Raamatut tutvustaval lingil on ka tsitaadikogu arvustustest, mis võtab ka üsna hästi kokku (+ maitseproov raamatust ka).

12. Merete Mazzarella “Att spela sitt liv”

Kuna kaks raamatut olid ühes köites koos, lugesin üsna tihedalt järjest. See on ühtlasi ka Merete teine raamat (ilukirjandus). Sisuliselt jätkab esimese raamatu teemat – kirjutada endast. Pärast lapsepõlve. Kuidas mehega kohtus, kuidas käima hakkasid, lapse said. Ja siis mehest kuigi palju rohkem polegi. Peatükid on nagu eelmiseski raamatus erinevatest inimestest, nende lugudest. Näiteks siin on üsna pikalt ta mehe suguvõsast ja kummalistest tädikestest. Kohati on keeruline meelde jätta, kellest parajasti jutt (eriti, kui oled eelmisel õhtul raamatu pooleli jätnud), hiljem ununeb ka paraku kõik. Aga lood ja tema kirjutamisstiil on selles on ikka paras annus sarkasmi.

Esimeses töökohas ühes koolis, kui ta oli noor naisõpetaja (vbolla liiga pikk tsitaat, aga lõigu lõpp… noh, oli kuidagi nii elavalt ette kujutatav):

I ett lärarrum mötte jag Tisdagsklubben, en grupp stora, gemytliga, cigarrökande farbröder som hade varit kolleger länge och som i åratal hade ägnat rasterna åt att för varandra berätta Bellmanvitsar och historier om vad George Washingtons pappa sa när pojken som aldrig kunde ljuga bekände att han hade vält skithuset, och eftersom jag just på tisdagseftermiddagarna råkade vara den enda kvinna som hade timmar i skolan och eftersom lärarrummet var mycket litet kunde jag lämpligen trängas in i en vrå där jag satt och försökte låtsas som om jag ingenting hörde samtidigt som jag till herrarnas omåttliga förtjusning rodnade ända upp i hårrötterna. Efteråt har jag ibland funderat hur de skulle ha reagerat om jag en vacker dag hade skrockat högt och uppskattande och slagit mig på låret och sagt: “Men har ni hört denhär, då?” (lk. 194)

Kogu jutt sellest, kuidas ta lõpuks abiellus ja lapseootele jäi – noor tütarlaps tunneb, et nüüd antakse ta elule mõte. Sõbrannad kõik enne teda abiellunud ja kodu sisustanud ja ta tundis, et pole enam ühiseid jututeemasid. Äraspidise sarkasmiga kirjutab ta:

Mina väninnor hade nästan alla gift sig före mig och jag njöt av att äntligen vara kvalificerad att delta i samtalen om bostadssparande och heminredning – mer än en av mina väninnor hade ett hem där allt var så matchat och uträknat att man knappt kunde skjuta på papperskorgen eller flytta en soffkudde en halv meter till vänster utan att förstöra harmonin – och om hur mycket äkta männen hjälpte till. I något år hade jag suttit och känt mig utanför när det blev tal om hur mycket äkta männen slog sönder när de diskade, men nu kunde jag äntligen engagera mig på lika villkor. (lk. 198)

Nagu mainisin, oli siin juttu ta esimese mehe suguseltsist. Näiteks tädi Isabel, kes oli selline korralik Inglise proua:

Moster Isabel var mycket mån om klubbens goda rykte. Med klart ogillande brukade hon berätta om en medlem som hade tagit in där för att begå självmord. – Det var inte bara det att självmord enligt moster Isabel var uttryck för bristande självbehärskning eller ens det att kvinnan ifråga (som annars alltid hade gjort ett städat intryck) hade valt en så uppseendeväckande och föga estetisk metod som att kasta sig ut genom ett fönster, utan lika mycket det att hon hade hoppat så slarvigt att hon hade fastnat i TV-antennen. Sen dess hade det nämligen varit stört omöjligt att få klubbens fina nya färg-TV att fungera som den skulle. (lk. 217)

Üks markantsemaid kohti oli see, kus Merete laps sündima hakkas.

Efter ett par veckor började jag känna mig orolig och tycka att jag hade gått över tiden men Mr Dwyer [arst] bara klappade mig faderligt på magen och sa att han ännu aldrig hade upplevt en förlossning som inte hade blivit av förr eller senare. Fast sen förmulerade han sig en smula mera burdust: “Jag menar, jag har aldrig upplevt en förlossning som inte kommit igång, men längre fram kan det förstås gå hur illa som helst.” (lk. 219)

Või kuidas sünnitusmajas küsitakse (nagu hiljem selgus, hommikusöögi kohta, sest kõikidele polnud mune automaatselt ette nähtud):

Följande morgon vaknade jag av att en hjälpsköterska stack in huvudet i rummet och frågade: “Har ni ägg?” Jag blev inte så lite förvånad – visst hade jag fött barn, men lägga ägg gjorde jag ändå inte anspråk på att kunna. (lk. 221)

Või hirmust vastsündinud lapsuke maha pillata:

“Vad händer om jag tappar honom i golvet?” frågade jag darrande, och barnsköterskan svarade glatt: “Å, det är nog inte så farligt – han studsar, ska du se.” (lk. 223)

Ning siis sellest, kuidas ta poeg endale väikest õde tahtis:

Ville hade rentav ägnat en hel del tankemöda åt att hjälpa mig på traven genom att föreslå namn som han tyckte skulle göra sig tillsammans med Mazzarella, som Isabella, Arabella och Gabriella, och en dag när han just hade lärt sig läsa och satt och stavade på en tidningsnotis kom det triumferande: “Nu vet jag vad min lillasyster allrahelst ska heta – hon ska heta Salmonella.” (lk. 238-239)

Muidu on siin juttu sellest, kuidas ta vanemate juurde Indiasse sõitis oma beebiga ja paar kuud jõuluvaheaja ümber seal veetis – sealsetest inimestest, kommetest. Siis on juttu elust Kopenhaageni kommuunis, kui ta mõned nädalad Taanis kirjandusloenguid luges. Ja lõpetuseks pikk peatükk sellest, kuidas ta tasuta Läänemerekruiisile sai (koos Villega), sest ta pidas loenguid Põhjamaade kultuurist, kirjandusest ja poliitikast. See on tegelikult põhimõtteliselt samal teemal, kui Den försiktiga resenären – ja siin annab ta edasi kogu selle õõva, mis minul selliste reiside puhul tekiks. Siin tekib temal ka.

11. Justin Petrone “Minu Viljandi. Tagasi alguses”

Ma olen juba korduvalt ka kirjutanud ja pidevalt enda ette mõelnud, et ma ei loe enam Minu…. sarja raamatuid. Mõned viimased olen lihtsalt nimekirja pannud ja pole midagi kirjutanud. Vahest ei peaks ma ka sellest kirjutama. See on näiteks väga selgelt raamat, kus suur rõhk on “Minu” poolel – mis ongi tegelikult olnud sarja eesmärk, eksole. Ei pea olema Viljandi kohta, vaid kuidas erinevate ühiskonnaliikmete või eraisikute vaade välja näeb. See siis on lahutatud (väljamaa) mehe eneseotsingutest, mis juhtuvad aset leidma Viljandis. Selles Viljandis, kus on palju teisigi välismaalasi (ja omapäratsejaid või pidetuid). Tegelikult kirjutab autor ise ka lk 97: “Õigupoolest on kaks Viljandit. Üks on tõeline ning teine su oma peas.”

Küllap oleks saanud enamiku kontsentreeritumalt oma 50-100 leheküljel ära öelda. Parem on, kui ma ise mitte ühtegi rida enam ei kirjuta. Pigem tsiteerin teisi. Või mõnda tegelast raamatust: armasta iseennast. Ja raamatu kõrghetk on unenägu, mis algab igati erootiliselt, siis läheb naine korraks teise tuppa, mehel fantaasia juba lendab, mida ta seal kõik ette valmistab, aga naine tuleb sealt välja sahtli ja kruvikeerajaga – enne tuleks see ära parandada! Ma arvan, et umbes selline mulje Justinil meie matriarhaadist jäänud ongi. Siin ilmutab Justin ennast igati Itaalia mehena, kellel on tegelikult kõrvale hoolitsevat matrooni vaja, kes jagaks käsklusi.

Põlistele viljandlastele (peale sealsete boheemlaste, kellest raamat räägib) ilmselt ei soovita, vähemalt mitte selleks, et oma kodulinna kohta midagi lugeda.

PS. Hedvig on ju Sõnn?

Lingid:

• Triinu Rannaäär kirjutab Lugemiselamuste/Tallinna Keskraamatukogu blogis: “Ma alustasin raamatu lugemist suurte ootustega ja ei pidanud pettuma. See on natuke unenäoline raamat.”
• Laiapea kirjutab päritolult viljandlasena oma blogis üsna leplikult ja viisakalt (tegemist on tema esimese raamatuga Justin Petronelt): “Viljandi on seal mingis mõttes lihtsalt garneering, mis seda kõike kaunistab. Lugu ise aga ei arene tegelikult kuhugi, kulgemisest saab kiiresti kordumine. Ja see on muidugi kurb. [—] Viljandist annab “Minu Viljandi” siiski üsna piiratud ettekujutuse. Inimestele, kes seda linna ei tunne, võib jääda raamatu põhjal mulje, et Viljandi on mingi väike kõdulinn, kus elatakse põhiliselt vanades, ahiküttega majades, kus WC asub õues või külmub talvel ära […]. Kujutan ette, et see raamat võib meeldida Petrone fännidele, keda huvitab tema eraelu. Viljandlased sellest Viljandi kohta midagi väga uut ja huvitavat teada ei saa, aga samas võib seda pidada ikkagi väärtuslikuks salvestuseks, kirjalikuks ülesvõtteks meie linnast, mis jääb meenutama mõningaid kohti ja inimesi tuleviku tarbeks, kui neid enam ei ole.”
• Epp Petrone toimetaja pilgu läbi: “Tema tekst tundus mulle nii melanhoolne ja nii kentsaka struktuuriga, pisikestest killukestest koosnev, sealt oli esialgu raske leida seda suurt lihtsat lugu […] Ja ärge saage valesti aru, ma ei kritiseeri, see tekst lummas mind omal moel oma segaduses. […] Ja toimetasin muust loost välja peaaegu pool mahust, igasuguseid killukesi, sest muidu oleks raamat olnud lihtsalt liiga paks. […] Tabasin end ka mõtlemast, kuidas on kunagisest “Minu Eesti 1” noorest maailma-uudistajast saanud vana elukogenud mees, kes Eestisse sattunud maailma-uudistajatele nõu annab.” – Siinkohal vaidlen vastu. Ta võib küll Eesti klišeede osas väljamaa meestele nõu anda. Aga kui “Minu Eesti” esimese osa lõpus sirgub noormees justkui meheks, teades, et sünnib laps, see justkui ankurdab ta vastutusrikka ja tundliku lapsevanema rolli, kellele võib toetada, siis tekib siin tunne, et 40. eluaastale lähenedes on alles vaid pidetu laps, mitte elukogenud muserdunud (keskealine?) mees. Kuid reaalsuses on ta ju siiski täiskasvanud mees ja isa, kellele peab saama toetuda? Ja need käärid kiskusid justkui kogu raamatu vältel. Tekkis tunne, et need paar kohta, kus laps(ed) oli(d) raamatusse sisse kirjutatud, oleks võinud vaat et välja jätta, et ei tekiks tunnet, et kuskil kogu selle raju teismelise- või noorukielu taustal võiks peituda pereisa (olgu, vaid pesu kuivama riputamise stseen – see pädes igati, aga siis oli muu veidi teises väravas).
• Mart Juur Prillitoosis (5:43 minutilt): “Aga alati tulevad kas mõned tuttavad pärimusmuusikud […] aga veel sagedamini tulevad mingid elujõulised Viljandi naisterahvad, kes panevad Justinil arvuti kinni ja võtavad ta käevangu ja viivad ta ümber Viljandi järve külma tuule kätte jalutama.”
• Intervjuu autoriga Sakalas.
• Intervjuu autoriga MihkelRaua ja LiisLusmäe saates (mis-iganes-selle-nimi-on).

10. Merete Mazzarella “Först sålde de pianot”

See raamat ilmus originaalis 1979. aastal (mina lugesin 2001. a väljaandest, kus on kaks romaani koos) ja on Merete Mazzarella debüüt romaanikirjanikuna. Ja juba esimestest lehekülgedest peale olin jälle võlutud. Selle raamatu puhul tundus just alguses eriti teravalt, et võiks ehk eesti lugejatele tõlkida, kuna tegemist on diplomaadi lapse sirgumisega erinevates riikides (Merete sündis pärast II MS), muuhulgas ka ta perekondade eellood. Minu loetud väljaande eessõnas kirjutab autor ise, et ta isegi ei osanud väga midagi toimetada, luges pigem diagonaalis ja siit-sealt nagu vanu päevikuid loetakse – kohati oli kriitiline ja kohati oli piinlik. Seda mõttes hoides tajusin võib-olla tõesti teatavat ebaühtlust, ehk just ootamatud kõrvalepõiked ja pikad passaažid mõnest täiesti kõrvalisest inimesest, aga ka selle kohta kirjutab Merete eessõnas, et nüüd ta näeb ise ka, et tema noorusaja raamatu kohta peab paika samuti see, mida ta hiljem kirjandusteadlasena on õppinud – et naised kirjutavad oma eluloos tihtipeale pigem teistest kui endast. Aga üldiselt oli siin igas lõigus ikka nii äratuntav Merete stiil ja tema muhe sarkastiline huumor. Erinevaid kohti võiks mitmeid välja kirjutada, kuna võimalus, et ma seda raamatut kunagi uuesti loen, on ju väike. Saaks teatud kohtigi meenutada 🙂 Kasvõi viide perekonnale – raamat algab sõnadega, et ta vanemad müüsid klaveri maha vahetult enne tema sündi. Eelkõige selleks, et saaksid ära maksta n-ö “heteka-skatten”, aga:

Dessutom antog mina föräldrar (alldeles riktigt, visade det sig) att de knappast skulle få ett musikaliskt barn – ingendera av dem hade nånsin spelat och pianot hade bara stått där i alla år som en symbol för trygg borgerlighet med ett visst mått av kulturella ambitioner. (lk. 13 – Kuidas ma selle ära tunnen 🙂 )

Kusjuures kui Merete siis Hiinas Inglise nunnade koolis käies klaveritunde võttis ja Ema Eamonn teda õpetas:

När hon undervisade mig brukade hon bara skaka på huvudet och säga att jag bidrog till att förkorta det straff hon efter döden hade att avtjäna i skärselden – men hon sa det med värme och till slut kände jag mid utvald snarare än avvisad [….] (lk 97)

Soomes (nagu ka Eestis, kuigi ajalooliste keerdkäikude tõttu ehk veidi vähem) räägiti igal pool jutte sõjast, seda on igal pool Soome teadvuses ja kirjanduses. Ka Merete kirjutab:

Det måste finnas många andra i min ålder som liksom jag har fått höra så mycket om kriget att de har svårt att tro att de aldrig själva har upplevt ett luftalarm eller suttit i bombskydd. I min barndom var det min fasters man översten som berättade och mycket fick han att låta som minnen från en scoututfärd med Mannerheim som högste scoutledare (som när han berättade om hur han och hans soldater plötsligt tvingades till uppbrott mitt under morgonandakten, och morgonbönen måste förkortas till ett hastigt: “hipp hipp hurra för Jesus!”) men där fanns också skräckminnen som han levandegjorde för mig […] (lk. 18-19)

Kui ta räägib oma elukohast Villagatan 21 Helsingis, tuleb juttu erinevatest naabritest. Kes on suhteliselt vanad. Eriti meeldis proua Strandbergi kohta käiv jutt:

Bredvid oss bodde en fru Strandberg som var nästan lika gammal som doktorinnan och som jag brukade träffa regelbundet i trappan och prata om vädret med. En sommar när det en längre tid hade varit uselt väder och vi dag efter dag hade konstaterat att det var ovanligt kallt och ovandligt mulet och att folkssemestrar bara regnade bort lyckades fru Strandberg plötsligt en dag anlägga en helt ny synvinkel på ämnet genom att apropå ingenting förkunna: “Ja, men åtminstone finns här ju inga krokodiler.” Det måste jag ju ge henne rätt i och storligen styrkta gick vi in var till sitt. (lk. 30-31)

Oma Taani vanavanematest räägib ta samuti üsna pikalt, ka teistest sealsetest sugulastest. Aga just vanaisa, kes oli loomaarst, pakkus toredat lugemist. Vanaisal oli alati olnud igasugu jutte varuks, aga Meretele oli kõige parema mulje jätnud “õnneliku” lõpuga lugu kuldkalakesest. Ehk lugu väikesest Peetrist. Muidu olla vanaisa olnud üsna keevaline mees ja kui siis ükskord mingi tädike keset ööd helistas, et tal väike Peeter on haige, nuttis, nad olla nii kokku kasvanud ja kes teda tõesti mõistab, aga et midagi viga. Kes see väike Peeter siis on? Tädikese kuldkala! Nojah, vanaisa täiesti ebaharilikul kombel sõitis kohale, nägi kohe, et kalal kõht ülespidi. Aga ütles tädile, et siin on vaja pikemat ravi ja võttis kala kaasa. Siis venitas ikka üsna pikalt, kuniks ostis uue samasuguse kala, viis tädile tagasi ja kasseeris kenakese summa pika ja keerulise ravi eest. Merete:

Och tanten blev så glad, så glad. Jag har efteråt tänkt på att detdär var ett konststycke som man ju kunde upprepa hur många gånger som helst – tills det kanske en dag var lilla Peter som ringde om tanten. Kan guldfiskar se skillnad på tanter, månntro? ( 🙂 lk. 34)

Sama vanaisa eluloojangu koha pealt, kui vanaisale ei meeldi mõte muutuda ingliks ja kuskil niiske pilve peal palja persega harfi mängida:

Om morfar också hade en fast on renhjärtad tro på Den Stora Kärleken så var han däremot inte alls så säker på detdär med Gud och det eviga livet – kort före sin död talade han om att han inte var ett dugg road av tanken att bli en ängel och sitta med bar stjärt på ett fuktigt moln och spela harpa. Saken blev förstås inte bättre av att han liksom hela den övriga släkten var djupt omusikalisk. (lk. 38)

Selle ebamusikaalsuse üle on siin nalju teisigi (juba algus), aga oma vanemate lapsepõlvi võrreldes räägib ta ema elust paljulapselises peres Jüütimaal ja igasugu koerustest, mida nad tegid. Mh just:

[…] eller när de lekte positiv och min mor satt inne i en låda och sjöng, högt och falskt, medan Jørgen vevade i ett handtag och såg viktig ut och folk gladeligen betalade en slant för att få min mor tyst. (lk. 39)

Isa aga:

Andra gånger kunde min far helt plötsligt ge sin fantasi vingar och berätta smått surrealistiska sagor eller spökhistorier som han brukade sluta med ett lugnande: “För det första finns det inga spöken och för det andra är alla spöken som jag har sett snälla.” (lk. 39)

Hiinas nunnade koolis käimisest on ka mitu vahvat lugu, kasvõi see, kuidas üks problemaatiline poiss Boris otsapidi aknast alla on kukkumas – üks nunn veab ta tagasi tuppa, öeldes, et oleks ta hea, oleks ta võinud alla kukkuda, sest siis oleks teada, et hing läheb taevasse. Aga nüüd tuli ta tagasi tõmmata, kuna ta on selline kaabakas, et muidu läheks põrgusse. Või siis rääkides ühest Itaalia tüdrukust, keda oli pekstud ja “hullematki tehtud”, aga kes oli kurjategijale andestanud, ütleb ema Thomas, et see tüdruk oli pühak!

“Den flickan var ett helgon,” sa Moder Thomas med stort eftertryck, “för mannen inte bara slog henne utan han gjorde också nånting annat som var mycket, mycket värre.” Men vad det kunde vara som var mycket, mycket värre än att bli misshandlad till döds talade hon aldrig om för oss. (lk. 95)

Ja muidu oli Merete lapselik vaim väga avatud, ta tahtis alati koolis väga tubli olla (ja oligi), seega ta leidis, et võib-olla oleks see usuasi ja pühakuks saamine täitsa mingi perspektiiv, kuniks:

Fast när jag nån tid senare hittade en bok om stigmata med bilder av blödande sår på händer och fötter blev jag en smula betänksam – jag ville nog inte bli stigmatiserad lika lite som jag ville bli halshuggen eller misshandlad. Jag började inse att det andliga livet har sina risker. (lk. 96)

Edasi teismelisena Inglismaa internaatkoolis õppideski on palju toredaid lugusid. Muuhulgas näiteks nende hokimäng:

[…] fast vi spelade på gräs och inte på is var det minsann inget att skratta åt för vi spelade ungefär som indianerna som egentligen inte lär ha haft andra regler än att den sida som efter en viss tid hade flest överlevande hade vunnit. (lk. 107)

Sel ajal, kui ta Helsingis ülikoolis õppis, töötasid ja elasid vanemad Bulgaarias. Merete käis vaheaegadel seal, kuid ei elanud kogu aasta. Sõita oli võimalik lennukiga või rongiga läbi Moskva. Viimane oli märkimisväärselt põnevam:

Det var betydligt mera spännande men samtidigt strapatsrikt – jag har stått på stationen i Moskva i trettio köldgrader och bläddrat och bläddrat i en parlör för att hitta det ryska ordet för “bärare” och hela tiden bara kommit tillbaka till avsnittet “Hos frisören” och den artiga frågan: “Vill ni vara så vänlig och raka bort mina ögonbryn?” – på fyra språk. (lk. 120)

Ega juuksuriskäimine Bulgaarias teisiti polnud. Igati naljakas, tsiteerima ei jõua hakata. Diplomaatilisest elust rääkides tuleb ta raamatus juttu ka erinevatest teejoomistest, visiitidest ja dineedest. Kõik protokolli järgi. Mida teevad naised, kui mehed omavahel juttu ajavad, mida teevad naised, kui linna tuleb uus saadik. Kõige keerulisem oli otsustada, mida teeb naisdiplomaadi mees 🙂 . Aga lauavestlused, mis olid teinekord igavad ja pingutatud:

Vid middagar hade man ju en bordskavaljer som skulle konversera en men det var verkligen inte alla herrar som tyckte att det var vare sig lätt eller särskilt angenämt att konversera unga damer. Jag minns alldeles speciellt en herre som ingenting sa under soppan eller fisken eller kötträtten eller osten men som vid desserten tog sig samman och beslutsamt vände sig mot mig och sa: “Tycker fröken om att bada?” ( 🙂 lk 124)

Vietnami sõja ajal diplomaatilistel vastuvõttudel:

Vid de stora officiella mottagningarna serverades det de mest överdådiga byfféer med uppskärningar och sallader och ädla drycker i långa banor och där brukade i synnerhet de amerikanska diplomaterna ta för sig genast från början – dethär var ju under Vietnamkrigets år och amerikanerna visste att när det längre fram på kvällen blev tal så skulle bulgarerna och i allmänhet också det gästande statsöverhuvudet förr eller senare fördöma USA och då hörde det givetvis till att alla amerikanska diplomater avtågade i protest. “Jag är så rädd att jag inte ska hinna smaka på kaviaren innan de kommer till Vietnam,” var det en amerikansk dam som högljutt viskade vid mottagningen för shahen. Då var det förstås betydligt lättare för oss andra, mera neutrala – det enda vi hade att beklaga oss över var att vinflaskorna som stod framme i långa rader i allmänhet var tillkorkade men också det problemet löste sig när min praktiska mor började ta med sig en korkskruv i aftonväskan.

[…] Dessutom skulle jag ofta prata franska som jag kunde dåligt, och då var enda sättet att prata på själv – så visste man åtminstone vad samtalet handlade om också om den man pratade med inget förstod. ( 🙂 lk. 127)

Kuna tsitaate sai nüüd nii palju, siis ma paraku ühtegi ei viitsi ega jõua tõlkima hakata. Tänapäeval muidugi tõlgib google ka täiesti talutavalt. Soovitan igal juhul.

9. Ann-Luise Bertell “Heiman”

Sellelt autorilt olen juba juhuslikult ühe teose varem lugenud – mis mulle üllatuslikult ka meeldis. Seekordne vajab võib-olla pisut seedimist. See siin on läbi ja lõhki Soome. Sõdadest räsitud inimesed, eriti mehed, katkised hinged, joomine. Ja siis see (eestlastelegi tuttav) oma talukoht, mida tuleb pidada läbi põlvkondade, kuhugi ära minna ei sobi. Peategelane Elof on suht väike poiss raamatu algul, kui ta isa tuberkuloosi sureb – kaks last jäävad omapead, antakse vanatädi ja tolle hullu mehe hooldada, hiljem emapoolse vanaema juurde, kuniks Elof sõjatehnika tehasesse tööle saab. Siis sõda. Siis tagasi. Abiellumine sõjas surma saanud kamraadi kihlatuga. Nende lapsed. Nende elu. Lõpuks lapselapsed. Ja siis surm. See ongi tegelikult kogu sisu, väärtus on pigem pisiasjades. Milliste saladustega mehed peavad elama. Millised jubedad vaatepildid peavad üha uuesti eneses läbi elama – ja samas kuidas kõik vihkavad neid lugusid, seda joomist, allakäiku.

See raamat on nomineeritud mitmele auhinnale – Runebergspriset 2021 ja Finlandiapriset 2020. Eks näis, kas midagi kukub ka. Aga kui midagi, siis pigem sarnaneb see tõele-ja-õigusele, kuigi pole nii mastaapne. Räägib mh juurest, traditsioonidest, truudusest, kasinusest. Kaanel on kujutatud jänest – tjah, siingi on mingi sümboolika. Siin käib jäneste laskmine vs mõni (nt Elof), kes ei suuda kedagi tappa, loomi mitte, rääkimata inimestest. Lõpuks mingi jäneseskelett ja hallutsinatsioon jänesest, kes üle limpsib….

Hiljem: 2022. juulis on ilmunud Tõnis Arnoveri eestikeelses tõlkes “Kodutalu” nime all.

• Peter Lüttge kirjutab Svenska YLEs (mh toob välja, et kas soomerootsi kirjanduses on üldse varem nii head vahekorrakirjeldust olnud. Hm. Ilmselt oli nii sujuv osa raamatust, et ma ei pannud eraldi tähelegi).
• Annika Hällsten Hufvudstadsbladetis (kusjuures ligipääsetav).
• Postimehe raamatud.

8. Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast”

Erinevalt eelmisest loetud raamatust oli see vägagi lühike. Võtsin lugeda, kuna mulle väga meeldis “Proua O imekspanemised” (see oli Apollos suure allahindlusega ka saadaval, soovitan osta kasvõi kinkeraamatuks, kui teinekord midagi sümboolset tarvis. Ise panin ikka enda riiulisse ära…).

Seekordne miniatuuriraamat on täpselt see, mida pealkiri lubab – miniatuurid. Vahest on siin kõige olulisemad algus, lõpp ja ülesehitus. Ülesehitus, st. pildikesed erinevatest aastatest, annavad edasi hõlmatuse – kirjutaja on elanud pika elu, mis tegelikult katab kogu sajandi. Ta otsib Youtube’ist filmilõike, mida lapsepõlves 20. sajandi esimesel poolel nägi, ta saab raamatu algul oma lapselapselt juubeliks CD-plaadi Miles Davise varaste salvestistega*, kus on peal lood nt. aastast, kui tema ülikooli lõpetas. Ja siis tabab teda arusaam, millises ettevaatlikkuses ja hirmus tema põlvkond toona elas. Sõnakõlks “Täna kuulad džässi, homme reedad kodumaa” on praegu tõesti naljakas, aga toona oli see äng reaalne. Ajalooraamatud võivad edasi anda fakte, aga nad ei suuda edasi anda iga inimese isiklikku ängi ja ettevaatust.

Ja raamatu lõpp – noorem poeg on ta 00ndatel oma bändi esinemisele Järvakanti kaasa võtnud. Kirjanik käib mööda lapsepõlveradu, uued inimesed, kõik teistmoodi, keegi ei mäleta, mis toona oli….  Ja ta nendibki:

Elu siin on uus – uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud.

Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus.

Nikravõitu, aga nii on.

Ka ma ise elan juba pool sajandit majas, mis on ehitatud kellegi puruks pommitatud kodu asemele. (lk. 90). 

Teised:

• Urmas Vadile sümpatiseerib õhulisus ja lakoonilisus, oskus punkt panna.
• Loetud ja kirjutatud saates on Valner Valmega autor ja vanem poeg Rein.
• Aino Pervik OPis.
• Indrek Koff loeb ette:

* Tegelikult kirjutab Aino Pervik ka “salvestus” ja mulle meeldib see sõna rohkem. Selgus aga, et seda ei tohi ametlikult kasutada, kuna viitab salvestamisele, mitte tulemusele. See parandati läbivalt “salvestiseks” minu tekstis.

7. Anna-Karin Palm “Jag vill sätta världen i rörelse”

Selle raamatu tellisin juba mõne aja eest postiga. Enda raamatutega on, nagu on. Kiiret ju pole. Seda rõõmustavam, kui ma siis mõne siiski läbi saan. Seda enam, et ilmselt ei ole ma kõige tugevam biograafiate lugeja, liiatigi kui raamat on väikeses kirjas ja üle 600 lehekülje pikk. Ja see raamat rõõmustas mind tõesti, sest Lagerlöfiga on mul olnud kummaline suhe. Nooruses ei istunud ta mulle üldse. Ja siis äkki võtsin mingil ajal Gösta Berlingi ette ja kogu ta stiil ja muinasjutulisus võlus. Ei saakski sellist asja justkui kiiresti lugeda, kõike tuleb nautida. Siis võtsin Nils Holgerssoni, aga tegelikult jäi see toona vist lõpuks pooleli – ikkagi väikelaste ema ja polnud jaksu, kui kiirelt läbi ei saanud (vbolla jäi suve poole see lugemine, siis keerulisem). Samuti olen kunagi lugenud “Herr Arnes penningar”, “Kejsarn av Portugallien”. Ja udust tõuseb mällu, et käisin kuskil mingit Gösta Berlingu lavastust vaatamas (Tallinn, Draamateater?) ja möödunud sügisel Charlotte Löwensköldi (Rakvere teater). Samas annab teater mu arust lihtsalt mingi illustratsiooni teosele – Lagerlöfi puhul tundub tekst nii palju olulisem.

Anna-Karin Palmi elulooraamatut on palju kiidetud, on öeldud, et see on põnev lugemine. Selles osas pean ilmselt nõustuma – töö on pikk, väga põhjalik, aga kordagi ei jää seisma, nii et tekiks igavaid fakte. Erinevad eluperioodid on väga põhjalikult kirja pandud, väga palju on kasutatud Lagerlöfi kirjavahetust, mis alles 1990. avati (50 a pärast ta surma – ta ise hakkas neid juba enne oma surma kokku koguma või sõpradele rääkima, et neid tuleks kaitsta, sest huvilisi oleks ilmselt kohe palju muidu). 

Tema moodsus ja kaasaegsus võib üllatadagi – enamasti on Lagerlöf meie silme ees lahke vanaprouana. Ja eks ta oligi lahke vanaproua ka kõigele lisaks (kohati tekkis tunne, et ta oli “nagu Lenin” meie lapsepõlve lugudes – alati õiglane, alati nõrgemate eest väljas, aitas väga suurt ringkonda inimesi enda ümber, pidas oma Mårbackat kahjumiga, mida silus pidevalt kirjutamisest saadud rahadega – aga inimesi tuli hoida, sugulasi tuli hoida, ka “kerjamiskirjadele” vastas tihtipeale rahasaatmisega.) Juba see kindlus, mis tal lapsepõlves tekkis – ta tahab olla iseenda peremees, ta tahab omandada ameti. Ja vaatamata isa esialgsele vastuseisule, ajas ta oma jonni ja läkski õpetajaks õppima – seal sõlmitud sõprussuhted kestsid tõesti elu lõpuni. Edasi suundus ta õpetajaks tööle Karlskronasse Skånesse – järgmised olulised inimesed ta elus. Muuhulgas isesesivumine ja lõpuks oma isapoolse (vallalise) tädi enda juurde elama võtmine (see tädi käis kõikide juures külakorda, sest vallalise naisterahvana ei olnud tal endal omandit ega kodu), lõpuks ka ema. Sest isa ja hiljem vend lasid Mårbacka lõpuks pankrotti ja see tuli maha müüa. 

Selma Lagerlöfi kasvamine kirjanikuks on väga põnev – tema otsustuskindlus. Just see, kuidas ta Gösta Berlingi saagat kirjutas, teades, et sellest tuleb midagi suurt ja vägevat. Tema kontekstis on tegelikult ka üsna kurb näha, kuidas kirjanduskriitika tema teostesse suhtus. Naistest mööda vaatamine kirjandusajaloos hakkab mulle vaikselt alles nüüd kohale jõudma (seni tundus, et see on veidi liialdatud. Ses suhtes on hea, kui tuuakse välja huvitavaid asju kirjanduskriitikast, kui seda ka üle vaadatakse. Kõige tähelepanuväärsem oli ehk see, kui Lagerlöf ühtäkki avastas, et Heidenstam on võtnud üle tema kirjutamislaadi. Et sellist asja keegi märkaks – mkm. Samas vastupidi võidakse sellegipoolest väita, kuigi kronolooga räägib ju muud. Eks umbes sama oli ka kõikide nende lapsepõlvekirjeldajatega, keda me ise ka ülikooli ajal õppisime – Harry Martinson, Eyvind Johnson… miks ei mainitud kordagi, et tegelikult oli kogu selle pundi eel Lagerlöfi hoopis uue, lapseperspektiivist kirjutatud häälega lapsepõlvemälestused, autobiograafilised…). 

Selma Lagerlöfi homoseksuaalsus on tihtipeale ka teema ja tegelikult ma ütleks, et sellest ei olegi mõtet mööda vaadata. Teatud armukadetsemist ja võimuvõitlust ehk mingite poolte vahel oli (iseäranis Sophie Elkani ja Valborg Olanderi), aga samas võis Selma liikuda läbi elu iseseisva naisena, kellel on palju häid sõpru (väga suur osa neist naised), väga häid sõpru, igaühel tema jaoks oma koht – ühega saab rääkida oma raamatuideedest, teisega maailmast ja kirjandusest. Kõiki võib oma hinges armastada ja ühiskond ei anna hinnangut. Kohati oligi naljakas, kuidas Selma, kes on harjunud oma elu ja majapidamise üle ise otsustama, pidi taluma seda, kuidas suvel külla tulnud meessoost külalised hakkasid õpetama, kuidas midagi teha tuleb. 

Selma tundub mulle kõige järgi olevat inimene, kellel oli ka väga tugev integritet (nagu rootslane ütleb). Inimene teab, mida ta tahab, teab, mis on ta väärtused, ei plõksi niisama. Ja teab, et teinekord on tema positsiooniga võimalik mingil teemal midagi ära teha, mistõttu ta võtab sõna nii naiste õiguste eest kui kirjutab alla juudivastase kriitika kirjale (Albert Bonnieri hakati tugevalt ründama). Ta sai Rootsi suurimaks kirjanikuks oma elu ajal – ta kannatas kenasti välja selle, et inimesed käisid turistide hordidena Mårbacka aias piknikku pidamas, mõni oli nii ülbe, et koputas uksele ja arvas, et kirjanikudoktor võiks sissegi kutsuda. 

Ta oli esimene naiskirjanik, kes sai Nobeli kirjanduspreemia. Esimene naisdoktor Uppsala ülikoolis. Muide, ka oma pikad juuksed lõikas ta 20ndates aastates maha, aga kui nad siis Sophie Elkaniga reisidel käisid, sai ta ise ka aru, et tema poisipea (lühikesed juuksed) põhjustavad liiga palju ebameeldivat lisatähelepanu ja ta kasvatas lõpuks juuksed ikka välja ja kandis neid “naisterahva kombel”. 

Teised kirjutavad:

• Ulrika Kärnborg Expressenis;
• Amelie Björck Aftonbladetis;
• Saga Nordwall;
• Anders Kapp;
• DN tasuline;
• GP tasuline.

6. Juhani Püttsepp, Gundega Muzikante “On kuu kui kuldne laev”

Lugesin Postimehest Jaanika Palmi arvustust ja kõnetas. Tegemist on lasteraamatuga 1944. a paadipõgenikest (Rootsi). Ühtlasi pälvis see raamat eelmisel aastal Aasta Rosina preemia. Selge siis.

Kujundus ja illustratsioonid on ilusad ja huvitavad, sellepärast on ehk ka Gundega Muzikante nimi juba raamatukaanel ära toodud. 

Lugu on vajalik, sest kogu meie lapsepõlve polnud minusugusel aimugi sellest osast ajaloost. Hiljem muidugi uurisin ise, seega tean, ilmselt on nüüdseks ka ajalooõpikutes sees. Kohati mulle tundubki, et võib-olla peaksid seda raamatut lugema koolilapsed, kes väga keerulist kirjandust enam lugeda ei jaksa. 

Sest tegemist on ajalooõpikulaadse jutuga, kus on sisse toodud kolme pere lapsed, kes kõik erineva transpordiga, kuigi siin raamatus ühel ajal üle Läänemere sõitma hakkavad. Ööpimeduse varjus teele asuvad. Raskustest merel. Pommilennuk. Ja kuidas nad siis Gotska Sandöl vastu võetakse. Isegi otsapidi riivatakse teemat, kuidas Saksa sõjaväemundris noormehe vormiriietus kiirelt vette uputatakse, kui päästjad tulevad, ja kuidas võimud teda rohkem küsitlevad – aga baltlaste väljaandmist siiski rohkem ei puudutata, sest Joosep sai siiski Rootsi jääda.

Lastele mingit oma lugu justkui juurde kirjutatud siiski pole – pigem võibki tunduda, et vanavanaema räägib oma lapsepõlvest, sisse on kirjutatud ka karumõmm Päts. Ja samas… kui vanavanaema räägib, siis olekski võinud tegelikult üsna otse üheainsa loo jutustada (hetkel on 1942-44 ja kõik sündmused justkui koos). Ilmselt siin taga siiski mingi oma pere lugu – kõige rohkem liigutas järelsõna pühendus. Kirjaniku pere lastele, kes tegelikult siiski kohale ei jõudnud, ent kes selles raamatus on ühed nendest, kes jõuavad. Põhja lastakse igaks juhuks üks laev, kus pole lugejale nii väga sümpaatsed tegelased.

Premeeritud ju on, kiidetakse, seega mis ma siin vingun. Juba teema on oluline ja kuidagi nõme oleks tegelikult öelda, et võinuks teisiti. Ja kujundus räägib enda eest.

• Postimees Raamatud

5. Philip Teir “Vinterkriget. En äktenskapsroman”

See soomerootsi kirjaniku romaan sattus mu kätte juhuslikult. Ja see ei räägi talvesõjast. Tegemist on hoopis raamatuga abielust (näen, et seda ütleb isegi väike alapealkiri) ja leiab aset aasta kõige külmematel kuudel novembrist märtsini, epiloog juunis. Võiks öelda, et kuidagi ääretult staatiline (ilmselt seda peetakse ka raamatu tugevuseks – elu ongi enamasti staatiline ja koosneb pisiasjadest). Raamatu alguses tehakse väike sõlm lõppu, seega nagu tead, kuidas kesksel paaril läheb, aga kogu raamatu vältel näed, et jah, midagi väga drastilist ei juhtu siingi. Igas paarisuhtes on mingi seisak, mingi talv, mingi nähtamatu võitlus, millest osapooled ei räägi, teinekord arugi ei saa. Lihtsalt liiguvad edasi, et olla olemas, sest nii on kombeks. Peategelasel Maxil (Max Paul) on naine Katriina ja kaks tütart, veidi üle 30 Helen ja 29-aastane Eva, kes raamatu algul suundub Londonisse kunsti õppima. Seal tekib suhe nende kunstiõpetaja Malik Martiniga, jõulude ajal see seoses rasestumise ja abordiga katkeb. Malik on abielus – ta naine, nagu selgub, on tema maandumismatt, kes ise pole enam kindel, kas talle mehedki meeldivad, tema lihtsalt hoiab bipolaarset Malikut pinnal… Vanemal tütrel Helenil on kaks last – Amanda (9) ja Lukas (6 vist) ja mees Christian, lahtiste kätega. Helen ise on õpetaja. Tema abiellu saame ka pilgu heita – kõike kirjeldatakse kui ääretut piina ja kurnatust. Kuidas pärast tööd vaja teha süüa, koristada põrandalt asjad, parandada tööd. Kui laevaga kruiisile minnakse, pole see mitte puhkus, vaid pidev lastehoid ja võitlus… Selge see, et iga noore pere elus on kõik need rasked hetked olemas, aga minu arvates oli see kirjeldus kuidagi liiane. (Kuidagi pisiasjadesse takerdusin nüüd).

Max ise on aga 60-aastaseks saav ülikooliprofessor. Meelitatud, kui temast Helsingin Sanomatesse pikk juubeliintervjuu kirjutatakse – autoriks ta endine üliõpilane Laura Lampela. Loomulikult ta armub, mõttes murrab korduvalt truudust, kuid tegelikkuses lihtsalt kord masendushoos autos. (Kirjutan siin ja mõtlen, et see kõik pole tegelikult üldse oluline. Peaksin üldistavalt kirjutama). Ometi mulle jääb läbivalt mulje, et need paarid ja inimesed seal on teineteisest küll tihtilugu väga erinevad ega saa teineteisest aru, aga teisest küljest turvalised oma harjunud läheduses ja turvalisuses. Ka Katriina poolt saame lugeda, justkui isegi mõistaks teda…. Tegelikult on tema ainus tegelane, kes objektiivselt võttes suhteliselt närvi ajab muidu. Ja mehed – need teevad, kuidas öeldakse. Lasevad 9-aastasel end narritada, sõna ei kuula, kui häält tõsta, tuleb aga kõrvallauast mingi jorss küsima, kas on probleeme ja hiljem sõimab su oma tütar su läbi, sest laps on kitunud, et vanaisa käratas. 

Põhimõtteliselt siis näemegi erinevaid inimesi, nende vaatenurki, lugu sellest, kuidas on väikesed seigad, ebaolulised igapäevased sündmused, millest koosneb elu. Ja abielu.

Taustal samas Maxi uurimus Edvard Westermacki elust ja loomingust, Soome filosoof ja minu arusaamist mööda osalt ka antropoloog, kes elas 19. sajandil ja kirjutas abielust ning kritiseeris Freudi teooriaid. Raamat, millega Max on ummikusse jooksnud, kuna materjali on liiga palju. Toimetaja soovitab noorukese vabakutselise Laura appi võtta. (Laura aga, nagu selgub, kirjutab hoopis oma elust autobiograafilist romaani… hea, et selle teemaga enam kaugemale ei jõutud ja raamat enne ära lõppes, häda ja viletsus oleks veel sealt ka välja kasvanud. Nüüd saime ainult vihje). Seega taustal selle raamatu kirjutamine justkui näitab veel lisaks, milline lõputu teema – igast aspektist.

Ja kõige lõpuks: uus abielu, noorema tütre pulm. Nii et see ratas ei peatu kunagi.

Lingid: 

• Eva Johanson kirjutab SvD-s: “För Max består livet av ”en räcka disparata pinsamheter och episodiska avsnitt som inte nödvändigtvis hörde ihop”. Det är en rätt bra beskrivning av själva romanen också, som förutom att berätta om tillvaron hemma hos makarna Paul även följer de båda utflugna döttrarnas liv. Eva, den rotlösa, som studerar konst i London och dras med i Occupyrörelsen, och Helena, den präktiga, som är lärare och gift med den till synes lika präktige Christian som hon har två barn tillsammans med. ”Vinterkriget” berättar i växelvisa kapitel om familjens fyra medlemmar, som på sina skilda vis tampas med frågan om livets mening och hur man gör för att bli lycklig.”
• Marit Lindqvist kirjutab Svenska Yles seda, millele ma isegi mõtlesin raamatut lugedes – Anna Karenina algusele, et kõik paarid on õnnelikud ühtviisi, aga õnnetud erineval moel. Tema arvustusest tooksin välja selle kokkuvõtte: “Det som är gemensamt för alla i romanen är frågan om ett meningsfullt liv – och här försöker författaren ringa in dels de olika generationernas syn på och roll i samhället på ett mer övergripande plan, dels de enskilda personernas uppfattning om sin egen plats i ett större sammanhang. / På ett ställe i romanen konstaterar Max att det enda hans generation eftersträvade var frihet, medan hans fars generation (dvs. de som var med om kriget), såg förändring som ett nödvändigt medel att nå stabilitet: ”För dagens unga människor är förändringen själva målet.””
• Lisa Ahlqvist kirjutab GP-s on kuidagi kriitilisem: “Men författarens ­ståndpunkter stämmer ju inte alltid överens med läsarens iakttagelser. Och när i grunden viktiga frågor förvan­dlas till kommentarer, dämpas trist nog ­intresset för den här romanen.” 
• Bokhora (Johanna Ögren) võtab kokku: “Du kan säkert kalla det en äktenskapsroman, men jag tycker den snarare är en livsroman. Hela livet tecknas så fint ned här, alla stadier och faser i våra liv och de demoner som spökar i varje fas.”
• Litteraturmagazinet võtab kokku erinevad retsensioonid, tegelikult ka kirjastus.

4. Andrei Beljanin “Lendav laev”

Kui nägin, et kolmas osa on ka eesti keeles ilmunud, mõtlesin kiire vahelugemisena läbi lugeda. Eriti kokku võtta ei oska, sest tegelikult sisu polegi nii oluline. Tsaar Gorohhilt varastatakse lendava laeva joonised ja siis tuleb hakata jälgi ajama. Möödaminnes mürgitatakse mitmed inimesed ära, uurimises kuigi palju kaugemale jõudmata. Mina kahtlustasin algusest peale ühte, kes osutuski süüdlaseks – aga siiski mitte nii peasüüdlaseks. Peasüüdlane oli nõme – seega ega sisu polegi tähtis. Tähtis on pigem, kuidas asju aetakse, millised muinasjutulaadsed motiivid jälle sisse tulevad (no kasvõi lendav laev!), igasugune poliitilise korrektsuse puudumine ja toredaid väljendeid. Sihuke lahe vene hinge tutvustus – igavest jama, aga süda on kõikidel hea, eksole 🙂

Seekord on kaanepilt ka ilus (Marge Nelk).

3. Aleksei Ivanov “Sööklaplokk”

Nägin GoodReadsis, et paljud olid seda raamatut lugenud ja kiitsid. Mõtlesin tellida ja järjekorda ootama jääda. Ootamatult sain kohe kätte. Ametlik kokkuvõte ütleb:

1980. aasta kuumal suvel, kui Moskva hingab olümpiamängude rütmis, on elu Volga-äärses pioneerilaagris Tormilind vaikne ja rahulik. Pioneerid peavad koondusi, mängivad jalgpalli ja räägivad öösiti õudusjutte. Noored kasvatajad armuvad üksteisesse, jõetramm toob sööklaplokki söögikraami, männimets õhkab suvist kuumust. Kuid suveidüllil on ka varjupool – laagris toimub midagi ebamaist ja verdtarretavat. Pioneeride seas peidavad end vampiirid.

„Sööklaplokk“ on väga mitmekülgse ja populaarse Vene kirjaniku Aleksei Ivanovi uusim teos, mille kohta ta ise ütleb: lihtne ja lõbus lugu keerulistest ja tõsistest asjadest. Pioneerilaagri eluolu ja nõukogudeaegne lastefolkloor on selles raamatus väga tähtsal kohal, kuid see on ka lugu hääbuva impeeriumi sisutute rituaalide ja peatselt saabuva uue ajastu kohtumisest.

Nii et mida siis arvata pioneerilaagrist, kus möllavad vampiirid? Tegemist on minu esimese vampiiriraamatuga ja väidetavalt on ka mõnes teises kõik väga loomulikult koos. Mõnes mõttes on siin tegemist nõukaaegse härripotteriga – st. laste internaadiks on seekord pioneerilaager ja mingeid imelikke ja veidi üleloomulikke asju tuleb välja, midagi tuleb teha. Ja peategelaseks on “hale äbarik” prillipapa, kuigi ta on suhteliselt kõigest üle ja tal on sisu (“integritet”). Seevastu on kõikides lastes suudetud siiski edasi anda mingi 12-aastaste naiivsus, see on tore. 

Pioneerilaager…. no ma ei pidanud muud tegemagi, kui kujutama ette meie endi oma (tegelikult päris mitte, meil oli kõik ühes majas, selles raamatus on tegemist eraldi majakestega söökla jaoks, malevamaja (ringid-värgid) jt). Ometi pesukorpus tõi silme ette täpselt samasuguse pesemiskoha (üks plekist renn ja kraanid toruga kohal). Hommikuvõimlemine. Rivistus. Ringid (laulmine ja kunstiring olid mul ka). Söökla. Isegi mingid pärismajad laagrimaja kõrval, kus mingi osa abipersonalist ilmselt elaski. Kõige huvitavam asja juures oli see, et tegelikult ka kogu muu folkloor oleks justkui sama olnud, mõni üksik mäng erines, aga oli oma stiililt sarnane (ilmselt sõltus lihtsalt kasvatajatest, millised mängud täpselt olid). Tondijutud – no nii sarnased. Sõbramärkmikud kokku volditud lehekülgedega. Sööklas jäätmete viskamine mingisse jäledasse solgitünni (see meenub muidugi pigem kooliajast. Ja see, et kokatädidel olid kodus omad sead, kellele tuli jääke ja rokka viia). 

Ja sisu. On olümpia-aasta, lisaks olümpiavahetus laagris, 1980. On kasvatajate liin ja on laste liin. Mis muidugi tänu vampiirindusele veidi segunevad. Võitluse viivad läbi üks kasvataja, vuntsidega filoloog Igor, ja üks poiss, see prillidega Valerka. Kokku tekib ka mingi oma süsteem – stratelaat, kaanid ja lihakehad. Ja lugedes tiksus pidevalt kuklas tunne, et tegu pole ollivuudi filmiga ja see kõik ei pruugi üldse hästi või õnnelikult lõppeda. Õnneks väga hullusti ei läinud, aga samas… eks õnnelik lõpp see vist polnud tõesti. (Kuigi – jõetrammiga mööda Volgat tuleviku poole – eks teatud kujund on selleski). 

Ma ei oska öelda, kas seda vampiirinduse asja peljata või mitte, pole ühegi sarnase asjaga varasemast võrrelda. Samas pioneerilaagrite ja sealse vormitäitmise ja tobeduste kohta lugeda ilma mingi põnevusloota võib-olla polekski nii lahe olnud. Kohati siis lugeda seda punast sümboolikat ja värki lihtsalt millegi teise varjamisena.

Aga need poisid ja nende nimed läksid küll pidevalt segi mul (seda enam, et tihtipeale nimetatakse inimesi hüüdnimedega, siis eesnime lühendiga, kasvatajatest tehakse üldse teinekord ees- ja isanime järgi mingi lühend – kasvataja Igor on nt Gor-Sanõtš, Irina oli mingi Rin…. Ei mäleta enam. Veronikast sai ka mitu varianti). 

Tunnustan ka seda, et igasugused meie jaoks tavalisedki asjad on joone all ära selgitatud. Ma ei tea, miks viimasel ajal joonealused nii out muidu on. 

• Loetud ja kirjutatud: tõlkija Tarmo Rajametsaga vestleb P.Helme. Rajamets ütleb “nostalgiline romaan keskealisele lugejale” ja viitab kellelegi, kes on öeldnud “nõukogude lapse entsüklopeedia”.
• EPLis Martinson&sõbrad kirjutab.
• Boris Veizenen Sirbis on nõudlikum ja vingub.
• Loterii. 
• KesKus, oktoober 2020
• 

2. Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”

Haruki Murakami on vist selline autor, kelle ma lihtsalt pean läbi lugema, kui midagi ilmub (eesti keeles), tingitud refleks. Ja samas – üledoos hakkab tulema. Seega ma pole enam pädev otsustama selle raamatu üle. Kes loeb Murakamit esimest korda, sellel on ilmselt midagi leida. Minul oli sedapuhku küll tunne, et lihtsalt kirjutab, peategelane oleks justkui igal pool sama, siis see kellegi ütlus, et “kaob nagu naisi Murakami teostes” peab ka paika*. Muidugi on originaal välja antud juba 1988. aastal, seega võib-olla sai sealt see kadumine alles hoo sisse. Lisaks see jaapani jahedus – ma ei mäleta ühestki raamatust, et näeksin kirge, soojust või inimestevahelisi suhteid, mis oleksid mingilgi määral tuttavad. Kõik justkui mingi sordiini all. See raamat läks ka tõesti väga ruttu, aga tabasin end korduvalt mõtlemast, et noh, hakkas kirjutama ja mõtles, et eks vaatame, mis mõtted pähe tulevad. Kirjutaks õige siia vahele midagi ilgelt pikalt Kafka protsessilikku. Ilmselt ikkagi tõmmati lõpuks ka mingid otsad kokku, aga mulle tundus, et minu loogikaga see ei suhestunud, loogika kui selline tundus konstrueeritud. Läbi paralleelmaailmade jälle. Siis lisaks näpuotsaga kaasaegse maailma, väärtuste ja raha väärtuse ebaloogilisust. Nagu mõelnuks, et näitaks, kuidas inimesed võõranduvad (aga jaapanlaste kirjanduses on minu arust kõik tegelased alati võõrandunud ja tundekülmad, kuidagi teistmoodi). Muidugi tavapäraselt hästi suur hulk rock- ja popbändide nimesid ja tingimata nende lugude pealkirju, mida parajasti kuulatakse. Nende järgi jääb ka siin raamatus mulje, et oma artiste seal maailma nurgas ei kuulata, kõik on Läänemaailmast tuttav.

Ametlik kokkuvõte:

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!”** (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Ega mul tegelikult maksa siin ironiseerida, sest tegelikult oli siin ju Murakami oma tuntud headuses. Või siis, nagu nüüd tunduma hakkab, üksluisuses. Kuna ma varasemate raamatute sisusid ju õieti enam ei mäleta, mäletan vaid mingit tunnet. Ja see tunne on kõikides sarnane.

Peategelane on nimeta, nagu kokkuvõtegi mainib. Võtnud end pärast imelikku kutsuvat unenägu mõneks kuuks töölt lahti, sõidab ta Sapporosse Delfiini hotelli. Sapporo hotellis kohtub ta vastuvõtutöötajaga. Vahetavad vahel mõne sõna. Siis aitab ta Yuki, 13-aastase tüdruku sealt lennkiga tagasi Tokyosse – nimelt olla tüdrukul ekstsentriline ema Ame, suur fotograaf, kes tõmbas Katmandu poole lesta ja kellele meenus alles 3 päeva möödudes, et tütar jäi kuhugi Sapporosse. Siis käibki veel peategelase ringiuitamine Tokyos, vahel üksi, vahel koos selle 13-aastasega, vahel oma endise klassivenna Gotandaga, kellest on saanud filmimaailma vang, kuigi kes on pururikas ja tohutu suurtes võlgades, seega oma agentuuri ori. Vahepeal käivad peategelane ja Yuki Havail, kus Yuki ema parajasti tegutseb oma ühekäelise ameeriklasest armukesega. Siis ootamatult tagasi ja veel kügelemist Tokyos.

Kõige selle taustal mingi unenägu, kus üks naine, Kiki, kes kunagi temaga elas, teda kutsub. Peategelane ajaks justkui läbi kogu raamatu tema jälgi, siseneb Sapporo hotellis isegi paralleelmaailma, mingile imelikule korrusele, mida näevad vaid tema ja hotelli vastuvõtutöötaja Yumiyoshi, mingil määral tunnetab ka Yuki, kuigi tema tunnetab pigem peategelast ja temas toimuvat. No ja siis mõned inimesed surevad, üks kahtlaselt, teine jääb auto alla. Peategelane hakkab selles mustrit nägema – kord isegi joonistab puhvetis kuskile salvrätile inimesed, kes on alates esimesest Kiki unenäost tema ellu sattunud ja kuidas nad omavahel seotud on – minu arust on seal isegi kuidagi ühendavad jooned ebaloogiliselt. Nojah, ma ei tea. Kunagi lugesin ju näiteks After Darki, kus oli sarnaseid jooni, aga toona see mulle küll väga meeldis. Elevant haihtub meeldis mulle väga.

Seega ilmselt on tegemist kena loetava raamatuga, kui varem poleks liiga palju samalt autorilt lugenud.

* Olen kirjutanud Sputnik Sweethearti kokkuvõttes, et DanielZalewski olla NY Timesis kirjutanud (link enam ei tööta): “Women disappear more frequently in Haruki Murakami novels than they do on stage with David Copperfield.”

** Ega saagi täpselt aru, mis kirjavahemärgid pealkirjas peaksid olema….

Linke veel palju pole, aga:

• Eleen Änilane EPLis kirjutab: “„Tantsi, tantsi, tantsi” on kriipivalt aus lugu depressioonist ja kaotusvalust, aga kõige rohkem ehk isegi hoiatuslik muinasjutt kapitalistliku maailma absurdsusest. Kolmas paralleeluniversum, millesse peategelane eduka klassivenna ja uue sõbranna rikaste vanemate kaudu kistakse, on reaalsus, kus eliidi jõukus on nii suureks kasvanud, et raha füüsilisel kujul ei eksisteerigi. Kõik, nii lennupiletid kui ka lõbumaja prostituudid, deklareeritakse „kuludena”.”
• Kadri Kõusaar kirjutab Ekspressis: “Igatahes on Murakami melanhoolne sürrealism või sürreaalne melanhoolia väga nauditav, ainult üliharva sattub ta kitshi küüsi. [—] Murakami Mehe abikaasa on hell koduperenaine, kes ei oma isegi karisma varju, ja kelle ainus roll seisneb Murakami Mehe kurbuse ära tundmises. Millalgi ilmub aga välja Murakami Naine, kes on Murakami Mehe tõeline huvi ja armastus, – sama tark-tundlik ja seletamatu kui Murakami Mees. Murakami Naine ei pruugi olla ilus, aga tingimata on ta elegantselt riietuv, salapärane ja… kaduv nagu suits.”
• MaeLender GoodReadsis.
• LindaJärve.

1. J. K. Rowling “Ickabog”

Tegelikult läksin Apollosse mõnele tellitud raamatule järele, aga seal oli masendav allahindlus, ka paljudele headele raamatutele. Ei, Rowling nende alla ei kuulunud, mõtlesin, et võin ühe esindusliku veel osta, tundus muinasjutt.

Hm. Ma ei oskagi öelda. Täiskasvanute jaoks on ehk liiga läbinähtav ja reljeefne. Laste jaoks ilmselgelt liiga õudne. Õudne selles mõttes, et täiesti möödaminnes järjest tapetakse inimesi, surevad ka peategelaste vanemad. Ei mingit võitlust, ei mingit muud värki, kui et põmm! ja surnud. Ma mõtlesin, et kuivõrd on nii lihtne muinasjutt, siis mingi nangijaalanduse või muu lohutusega siiski kõik need süütud ärkavad surnuist üles või midagi – ei ärka nad midagi. Seevastu selgub, et Ickabog on hea, tuleb pärast, lilled käes, rahvas koguneb ümber…. Selline ollivuudlik stseen. Hea võidab kurja. Heh, ma ei teagi.

Eks natuke ülekantud tähenduses on võimalik lugeda, aga samas on selleks liiga lahtiste kaartidega kirjutatud. Diktatuure võiks lastele selle raamatuga selgitada (aga selleks oli Umbridge’i osa Harry Potteris isegi parem). Koroonaeitajad ja vandenõuteoreetikud saaksid sellega oma pointi ka selgitada lastele. (Kusjuures ma saan aru nii, et see raamat oli küll ammu  kirjutatud, aga seisis avaldamata kujul – kuni kirjanik nüüd koroona-aastal selle internetis avaldas ja lastel illustreerida palus. Võidutööd on üleval raamatu lehel, aga Varrak on ilmselt Eesti lastele uue võimaluse pakkunud – jah, ongi. Sellel Facebooki-lehel isegi avaldatakse mõned).

Illustratsioonideks olid laste joonistused – ja minu arusaamist järgi Eesti laste. Seega see mõte oleks nagu hea (ilmselt igal maal omad lapsed). Ilus raamat on igatpidi, aga kokkuvõtteks veidi “heh…”.

Kaitstud: aasta kultuurisündmuste kokkuvõte

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

83. Tove Jansson “Dockskåpet”

Seda raamatut vahele lugedes hing puhkas. Tove Janssoni lugudega on ilmselt nii, et neid võibki alati vahele lugeda. Hingekosutavad ja üldse mitte lääged. Ilmselt ei tohikski väga järjest lugeda, lähevad veel segamini. 

Selles kogumikus on 12 lugu. Tutvustuses öeldakse, et kõikides lugudes on tegemist erinevate loomeinimeste muredega, aga tegelikult on siin ka muid muresid ja inimesi, kes pole loomeinimesed (või vähemalt pole see oluline, millega nad tegelevad muidu). 

Need lood on:

• Apan
• Dockskåpet
• Tidsbegrepp
• Lokomotiv
• En berättelse från Hilo, Hawaii (ja veel üks link ja üks link)
• Ett minne från det nya landet
• Serietecknaren
• White Lady
• Konst i naturen
• Huvudrollen
• Blomsterbarnet
• Den stora resan

Näen, et kui ma nende lugude sisusid üles ei kirjuta, siis ma unustan need ära. (Tundub, et mõned juba olengi unustanud, peaks sirvima ja meenutama – pealkiri üksi ei too veel meelde). Tove Jansson oskab kuidagi hästi inimlikult kõik kurvad või probleemsed või inimliku kadeduse või roidumuse või sõltuvuse teemad ära kirjutada. Armukadedus “Nukumajas” (nimiloos), “Koomiksite joonistaja” inimlik tüdimus, kuigi tahaks ehk aeg-ajalt veel mõne teha, “Pearolli” puhul näitlejanna tutvumine oma hallist hiirekesest sugulasega, et õppida tema pealt ühte rolli…., “Lillelaps” sellest, kuidas elu märkamatult möödub ja su vanad sõbrannad kõik oma elu peale läheb ja noorusaegset tõelist huvi üksteise vastu te enam kunagi ei saavuta, “Suur reis” valikust ema ja kallima vahel ja selle vahel, kas julgeb emale öelda, kes see sõbranna on, samas kui süütunne ja otsustamatus on põhiline vaevaja, “Hilo jutt, Havailt” on teisipidi lahe, kuidas kohalik “oma” turisti peab, madalhooajal, mida talle hambasse puhub jms. 

Selle raamatu puhul on vist ka oluline see, et siin on mitmes loos samasoolised paarid. Ja need lood on kirjutatud veel siis, kui homoseksuaalsus oli Soomes kriminaalselt karistatav (kuni aastani 1971). Raamat ilmus esmakordselt 1978.

Eessõna algab tsitaadiga novellist “Kunst looduses”: “Igaüks näeb seda, mida suudab, ja see ongi asja mõte.” Mitme novelli keskmes on jõud, mis mõjutavad erinevaid suhteid ja neid räsivad: aeg, vahemaa, süümekad, eneseteostus…. (see on ka Kai Korkea-aho eessõnast). 

Soovitan kindlasti. 

Autor on nimiloo ka sisse lugenud, olemas Youtube’is:

Uurige sellest listist, seal on mitmed lood olemas ja ma ei oska päris hästi linkida, segamini on, osad huller om buller.

81. Monika Fagerholm “Vem dödade Bambi”

Ootasin ammu, et saaksin seda raamatut lugeda. Ei jäänud lõpuks muud üle, kui pidin postiga tellima. Lugema hakkasin entusiastlikult, sest kõik on kiitnud, see romaan on isegi Põhjamaade Nõukogu kirjanduspreemia saanud.

Ma ei saanud mitte midagi aru. Päriselt. Ma ei saanud absoluutselt aru, miks pool teksti oli kursiivis. Miks mõned üksikud sõnad olid paksus kirjas. Ma ei saanud aru, kellest see lugu rääkis – võib-olla kõikidest peategelastest (nagu Westöl näiteks). Kui tundub, et peamine oleks justkui olnud grupiviisiline vägistamine, millele viidati kohe alguses ja mille poole liiguti kogu romaani vältel, sellest mööda ja läbigi, siis ma ei saa aru, miks oli nii pikalt teistest – Emmy, Saga-Lill, Angela, Annelise, isegi Cosmo. Seega mitte üldse ainult Gusten ja Nathan. Kui oli viidatud, et tegelikult samad lood läbi aegade, siis nii sügavamõtteline kõik muu minu arust ei olnud, et annaks põhjust neid paralleele tõmmata. Kuigi äkki oli seda just püütud teha? Gusten ja Nathan, ühesugused nokkmütsid, äravahetamiseni sarnased. Ja lõpus Nathan ja Cosmo – sarnased mütsid, sarnased, vanad sõbrad. Mees läheb naise/kellegi sekretäri/vastuvõtutüdrukuga minema. Norrasse, Šveitsi.

Kordused, pidev asjade kordamine, millel minu arust polnud muud efekti kui väga sügava ebameeldivustunde tekitamine – võib-olla oli see eesmärk, ses suhtes toimis. Ja siiski – see vägistamine, mis justkui oleks olnud kogu sündmustiku keskmes, see “villastadeni” (tähtsate kõrgklassi inimeste) ja ühiskonna kõntsakihi (Grawelli internaatkooli kasvandikud) vastandamine. Kuhu sa ka ei tüki, on kõrgkiht omavahel seotud, neile kehtivad teised moraalinormid, kõike on võimalik rahaga kinni mätsida. Ja siis Grawellska tüdrukud, kes on sealt küll välja murdnud (Nathani ema abielu kaudu, Sascha ujumise ja tippspordi kaudu), aga kelle ringkond kohe unustab ja endast tõukab, kui midagi juhtub. “Ju nad on ise süüdi”.

Ja kuigi tundus, et kogu jutustus käib põhiliselt Gusteni ümber – poisi, kes osales grupiviisilises vägistamises (mis sest, et ta seda pildistas, läks pärast oksele ja oli täis, isegi fotokaga politseisse pöördus ja andis ennastki üles, tahtis end ka ära tappa, sattus hullumajja….), on see kõik kuidagi taustal ja sa ei tea, MIKS sa peaksid seda Gustenit kuulama, austama, tema armastusest midagi teadma. Millal jõutakse vägistamise moraalsete tagajärgedeni? Ei jõutagi – ainult see läbiv pimedus ja äng. Kuigi kirjeldatud sündmused pole Gusteni elukäiku pärast kuigivõrd mõjutanud. Esmalt teatrikool, elu armastus Emmy, pärast Emmy sõbranna…. Ja tekibki küsimus – aga miks samas nii pikalt Emmy enda loost, tema truudust murdvast mehest, tema päritolust, tema armastusest Saga-Lille venna Joeli vastu, kes muidugi 15-aastasena kuhugi spordilaagrisse sõites bussiõnnetuses surma sai. Pimedus, mustad värvid – igal pool.

Huvitav on veel see, et naissoost kirjanik kirjutab justkui Gusteni lugu (mis poleks iseenesest kirjanduses tavatu) – aga et see on just vägistamisest. Ma ei tea, aga ma tunnen, et ma ei usu ei poisi poolt ega vägistatud tüdruku poolt sellest.

Ja siis see, et Cosmo tahab asjast filmi teha ja panna pealkirjaks “Kes tappis Bambi”. Isegi Emmyst on ta teinud pildi, küülik süles (oma vanaisa loomapoest, kus Emmy töötas. Pildil pole Emmyt ennast näha), seda tahtvat filmi tunnuspildiks. Ja siis lõpuks – ei tule tegelikult ikkagi välja – mis film, mida? Teeb ju hoopis ühe teise filmi ja jälle Nathan ja tema rikas isa pundis. (Algul arvasin, et kursiivis kiri on filmistsenaarium, aga see nagu ei klappinud. Siis mõtlesin, et Saga-Lille jutustus – see ka ei klappinud.)

Teine asi, mis oli minu jaoks harjumatu: keel. Esiteks on see raamat väga selges soomerootsi keeles. Rootsikeelsetes raamatutes on muidu laused teistsugused, lühikesed. Soomerootsi omas on laused pikemad, neid tehakse pikemaks nagu meil eesti keeles. Tõlkides ei saakski ilmselt aru, et originaal on teistsugune, lugedes – harjumatu, suisa raske. Komasid neil ju sellegipoolest eriti pole. Teiseks inglise keele pidev põimimine teksti – tõtt-öelda tundsin, et suisa häiris. Samas on see Fagerholmi puhul ilmselt mingi kindel võte. Lugesin 1998. aastal ka ühe tema romaani (vist läbi?), aga ma mäletan, et Ameerikaga flirtimine, siin raamatus ka poplugude tekstidega, on tal sees mõlemas.

Teate, see võib vabalt olla väärtkirjandus. Sest ta ju puudutas, häiris. Lihtsalt ma lootsin, et mingil hetkel tuleb mingi sügav ja kõikehõlmav kliimaks, mis kõik klotsid omadele kohtadele seab – minu jaoks seda ei tulnud. Ainult kordused, kordused, kordused. Mis ajasid mind lõpuks närvi – ühe asja ütlemine mitmes kontekstis. Sest lõpuks läks isegi sündmuste toimumise järg segaseks.

Ma ei imestaks, kui kunagi eesti keelde ka tõlgitaks… aga minu maitse paraku pole.

Lingid:

• Loen Goodreadsi arvustusi ja näen, et teised jäävad täpselt samadesse asjadesse kinni. (Soome keelt ma kuigi palju ei mõika, aga sisuliselt võib aimata, et samad etteheited).
• Caes Wahlin kirjutab Aftonbladetis.
• Ingrid Bosseldal Göteborgs-Postenis. Ma saan aru, et temale väga meeldib.
• Kirjanik ise selgitab siin ja siin:

80. Alex Schulman “Ellujääjad”/”Överlevarna”

Omamoodi raamat. (Eesti keeles “Ellujääjad“). Läbi raamatu jookseb kaks aega, olevikuaeg liigub vastassuunas (einoh, Tenet, eksole – autor ütleb ise ka, et on Nolanilt inspiratsiooni saanud), seega algab romaaniaeg lõpust. Ja samas korduvad mingid laused peatükkide alguses, mis on järgmise olevikuaja lõpus – ja siis kord ei osuta samale korrale.

Minu jaoks on see esmatutvus Schulmani loominguga, kuigi ma näen, et ta on oma lapsepõlve kasutanud mitme romaani kirjutamisel – väidetavalt see pole tema perekonnast (kuna ma veel midagi ei tea, lähen nüüd uurima, ta oli hiljuti Babelis ka just selle raamatuga).

Mõnes mõttes on tegemist suhteliselt tavapärase süžeega – ses mõttes, et raske lapsepõlv, mis on üle elatud, eks ole. Just see aegade nihestatus ja koer Molly on võtmed, mis raamatu huvitavaks muudavad. Kuna ma olin veebist enne näinud mingeid kommentaare, hakkasin poole pealt aimama, mis lõpuks välja tuleb. Kes ei taha lugemiselamust rikkuda, ärge edasi lugege.

Ka jutustaja Benjamin on osalt ebausutav – lõpus me ei tea enam, kes ta selline on. Juttu on ju sellest, kuidas isa teeb hommikusööki – kord, kui Benjamin on juba 20 saanud. Nad lähevad kahekesi rõdule esimesi kevadisi päiksekiiri nautima. Miks? Tundub ju, et ta on täie mõistuse juures, sõidab autoga, viib vennad tagasi vanasse maakodusse. Aga ometi – ta on 20, jälgib, kuidas isa teeb hommikusööki ja kõnnib tema kannul rõdule. Passiivsena. Ja siis meenub Faulkneri “Hälin ja raev” – ja sealne Benjamin. Kas mitte tema jutustusega ei alanud kogu raamat – kõik tundus nii segane, nii arusaamatu. Alles hiljem langes kõik omadele kohtadele.

Sisuspoiler. Teatud sündmused toimuvad maamajas ja selle ümber, kord saab üks vendadest, peategelane Benjamin lahti murtud uksega alajaamast tohutu elektrilöögi ja kui ta mitme tunni pärast (või mitme päeva pärast?) teadvusele tuleb, on tema kõrval ka nende koer, surnud. Alles lõpuks terapeudi juures ja ema kirjast selgub, et mingit koera pole kunagi olnudki. Oma hirmsates mälestustes on Benjamin selle alla surunud – tegemist oli ta väikese õega. Kirjutatud on palju:

• Magnus Utvik Expressenis;
• Inga-Lina Lindqvist Aftonbladetis peab lõpupööret raamatu nõrkuseks (kes teab, peab laskma settida, äkki ongi?) landar i att den chockerande sanningen tillför för lite, rentav försvagar romanen, förskjuter den från stor litteratur till ett lagom utmanande diskussionsämne.
• Svenska Yles on intervjuu autoriga (helifail);
• Sveriges Radio;
• Babel.
• Kirjakoi

79. Tove Jansson “Katten & Ön”

See raamat saabus postiga eile. Ja see on tõesti raamat, kuigi võinuksin märkida pealkirjas mõlemad sõnad eraldi jutumärkides – tegemist on kahe väga lühikese jutuga.

Üks räägib kassidest. Vanaemast ja Sophie’st (äkki oli see episood Suveraamatus sees? Paraku ei mäleta, alati tore lugeda). Kuidas kass Mappe (Ma Petite) elab kassielu, püüab linde, see tundub Sophie’le nii jube, et ta lõpetab kassiga rääkimise. Kord vahetab kassi naabersaare elanikega ära, kes oma kassi minema viivad, sest too ei püüa hiiri. Ja kuidas lõpuks ikkagi tagasi vahetada tuleb.

Teine lugu räägib saarest. Armastusest saare vastu. Kuniks tuleb sügis, hakkab jube, siis tuleb talv ja tuleb tõmbuda oma turvalisse linnakorterisse.

Tovejanssonilikult armas ja täpne.

Ametlik kokkuvõte:

Om att älska någon – om än motvilligt – och om en envis liten vildkatt handlar Tove Janssons poetiska berättelse Katten. I den här Novellix-utgåvan samsas den med Ön, en historia om karghet och hav, tångbankar och tallar som är krökta av piskande vind.

Kaitstud: niisama

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

76. Margaret Atwood “Nõiasigidik”

Kuskilt jäi see teos silma, tellisin raamatukogust ja sain kätte. Alapealkiri kinnitab “William Shakespeare’i näidendi “Torm” ümberjutustus” ja algab värsivormis. Kättevõtmisega oli teatud tõrge. Aga – siis käivitus romaan. Ja enam ei olnudki võimalik käest ära panna! Tänuväärne teost igas mõttes! Võtsin riiulist 1935. aastal Ants Orase tõlgitud “Tormi” väljaande ja pidin lehekülgi lahti rebima – 1940. aastast riiulis olnud (vanaema nimi ja aastaarv sees), aga pole keegi lugenud. Muide, käisin peas läbi, kas meenuks originaalpealkiri – ei meenunud. Kontrollisin – The Tempest!

Ametlik kokkuvõte kõlab nii: 

Shakespeare’i „Tormi” ainetel loodud „Nõiasigidik” on lugu kättemaksust, uutest võimalustest ja petlikest illusioonidest. Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on tippvormis. Iga tema uus lavastus suudab hämmastada ja üllatada. Järgmiseks on tal plaanis tuua lavale Shakespeare’i „Torm” ja teha seda nii, nagu keegi kunagi varem pole teinud. Lisaks aule ja kuulsusele, mis lavastus talle tooma peaks, loodab ta tüki abil ka oma hingehaavu ravida. Olukord võtab aga ootamatu pöörde, kui Felix reedetakse. Üleelamistest räsituna elab Felix kõrvalises paigas väikeses lobudikus, kus teda kummitavad mälestused nii armastatud ja kaotatud tütrest kui ka kättemaksust. Kaksteist aastat hiljem saab Felix oma võimaluse ja kättemaksuplaan hakkab kuju võtma kohaliku vangla seinte vahel, kus mees vangidele teatritunde annab. Uuesti „Tormi” lavastama asudes seab ta oma reetjale kuratlikult kavala püünise. Kui kõik hästi läheb, õnnestub Felixil vaenlane võita ja taas jalule tõusta. Aga elul – ja veelgi enam teatril – on kombeks üllatada.

Võiks öelda, et sellise kokkuvõtte saaks kirjutada ka labasemast raamatust. Praegu aga, mõni hetk pärast läbilugemist, tundub, et Atwood on end minu jaoks igati tõestanud! (Ma olen teda varemgi lugenud, mh. tema müüdiraamatut, aga ilmselt jättis Nõiasigidik seniloetutest kõige parema mulje. Samas peab muidugi tuure tagasi tõmbama, kiitmine ei tee kunagi head). 

Mulle meeldis, kuidas ta suutis luua suhteliselt kiiresti väga loogilise paralleeli “Tormiga”. Ehk oligi huvitav, kuidas alguses võis mööduda 3 ja 7 aastat paari peatükiga, siis aga toimusid ülejäänud raamatusündmused umbes kahe kuu vältel. Teine asi: peategelane Felix on oma tütrele, kes paraku tema teatrikunsti tõttu lapsena suri, pannud nimeks Miranda. Felixil olid toona tähtsad proovid ja ta palus ennast proovide ajal mitte segada, mistõttu lapsehoidja ei saanud teda kätte ja tütar suri 3-aastasena meningiiti). Mõtlesin kohe, kus ma seda nime veel kohanud olen hiljuti – see oli Õhtupoolikutes Emilyga, mille peategelane sai endale lapsepõlves selle Shakespeare’i tegelase järgi uue nime (Miranda ehk Mira). Seega Felixi tütar on erinevalt Prospero omast juba alguses surnud. Koopalaadne elamine, mille ta endale pagendusse asudes leiab, pidada kummitama, hoiatab omanik, aga see on kõigest meeldivaks vihjeks, kuna Felix tunnetabki Miranda kohalolu, vestlusi, tema küsimusi, malemänge temaga… (No ja nimed – Felix, Prospero… lootus). Tema õnnetäht on juhuslikult Estelle…

Teiseks on see vaat et ainedidaktiline õppematerjal draamatundideks, draamast ja draamakirjandusest kirjaoskuse arendajana. See aspekt eraldiseisvalt on ka juba paeluv. Hollivuudis on selletaolisi filme mu arvates ennegi tehtud – täiesti pekkis kooliõpilased hakkavad tänu karismaatilisele õpetajale ühtäkki luulet armastama. Atwood on lähtunud tegelikult ka ainealasest kirjandusest, mis puudutab draamaõpet vanglates. Nii et jah, mine tea. 

Kui Felixil avaneb 12 aastat pärast tagandamist teatrist võimalus anda etendus kõrgetele võimukandjatele etendada, on nendeks võimukandjateks justnimelt need tegelinskid, kes ta kunagi troonilt tõukasid, et ise karjääri teha. Seega otsustab ta tavapärase ajaloolise draama asemel lavastada “Tormi”, etenduse, mille proovide eel ta kunagi tagandati, päeva pealt minema saadeti. Ja välja mõtleb ta selle kõik peenemalt kui varem – kuna tavaliseltki on etendusele pääsejate arv piiratud, kantakse see videos väljaspool teatriruume ette. Seekordki filmivad nad oma stseenid üles ja näitavad väljapoole, kuid etenduse annavad hoopis interaktiivselt. Sest kõik tegelased klapivad nende ülikutega, kes “Tormis” 12 aastat hiljem saarele satuvad. Antonio on Anthony ehk Tony, nimesarnasusi on veelgi, rollisarnasusi enamgi. Felixi kättemaksujanu ajab isegi mõnele vangile hirmu nahka. Tulemus on muidugi täpselt see, mis “Tormis” eneses. Üles kerkivad küsimused kättemaksust ja andestamisest. Šeikspiirlikult on originaalis muidu ka igasugust võlukunsti ja tohutult palju tegelasi, aga Atwoodi selline lahtikirjutus aitaks imeliselt läheneda originaaltekstile. (Silme ette kerkis kohe Tartu Waldorfkool ja nende Shakespeare’i lavastused – ilmselt on nad seda raamatutki lugenud, võib-olla lavastavad kunagi hoopis Atwoodi!).

Muidugi kogu see piiride temaatika – sündmused leiavad ju aset suures osas vanglas ja kurjategijate seas. Kust läheb aga õhkõrn piir selle vahel, mis on moraalselt õige, mis vale, kas on vaja karistust ja kättemaksu?

Sellised raamatud aitavad endagi riiulist võtta 1935. aasta väljaande ja selle leheküljed lahti rebida (nojah, tõele au andes olid ainult viimased leheküljed lahti rebimata). Vähendavad aukartust. Piire ajastute vahel. Vaat et soovitaks kooliõpetajatele… äkki haagib õpilastega?

Lingid:

• Triinu Pakk kirjutab Postimehe kultuurilehekülgedel, et “Atwoodi „Nõiasigidik“ võtab käsile Shakespeare’i „Tormi“ ja teeb sellest omaenda paraja tuulispasa, mis mõneski mõttes üritab originaali lausa üle trumbata. Kasutades üht Shakespeare’i sagedast nippi panna näidendi sisse teine näidend – „Tormis“ endaski sisaldub teatavasti väike maskimäng –, mahutab Atwood lugusid üksteise sisse lausa kolm.”
• Linda Järve kirjutab, mh kiidab tõlkijat – ühinen nende kiidusõnadega. Riina Jesmin on leidnud toredaid väljendusi. Muidugi oleks seda teksti kõige mõnusam lugeda inglise keeles, kui tunned keelelisi nüansse, lisaks, kui tunned Shakespeare’i loomingut ja viiteid (eestikeelses on vähemalt joone all kirjas, kust mingi fraas leitud) Räpikeelena on inglise keel ka loomulikum minu arvates (sama leidis ka Triinu Pakk mu arust). 
• Bukahoolik kirjutab. Mh näen juba mitmendast kohast, et tegemist on mingi Shakespeare’i teoste ümberkirjutamise sarjaga, Hogarth Shakespeare’i sari – väga tänuväärne. Oskan edaspidi tähele panna ja vanemaid ehk aja tekkides ette võtta. (Mh on põnev, et Atwoodi “Penelopeia“, mida ma lugesin, oli müütide sarjast). 
• Jaan Martinson ei kirjuta EPLi raamatublogis üleliia pikalt, aga toob ka välja, et vähemalt viib “Tormi” sirvimiseni! 

PS. Imelik on see, et olen Atwoodi ilmselt lugenud põhiliselt enne blogi aega. Mäletan “Kassisilma” (1999 äkki?), ja miskipärast meenub, nagu oleksin 2002 lugenud ka “Pinnaletõusu“. Samas – sisu ei mäleta muidugi. No ja “Penelopeia” – ilmselt vahetult enne blogipidamist. Tundub kohati muidugi, et tema raamatute eestikeelsete väljaannete kaaned ei kutsu ka lugema 🙂

75. Julio Llamazares “Kuidas vaadata vett”

Selle raamatu puhul on kõige olulisem teada tausta, sest ma leian, et seotus ajalooga on siin oluline. Taustast võib põhjalikult lugeda Mari Laane järelsõnast raamatule:

1960. aastate lõpus jäi Hispaanias Leóni provintsis Porma jõe orus veehoidla alla üheksa küla, mis olid koduks rohkem kui kolmele tuhandele inimesele. Riik vajas elektriaenergiat ja vett põldude niisutamiseks ning selle nimel pidid elanikud loobuma sajanditepikkusest eluviisist, kodudest ja maadest. […]

Sama saatus oli Hispaanias paljudel, veehoidlale jäi jalgu rohkem kui viissada küla ning Porma oli vaid üks neist paistjärvedest, mis Franco ajal ja pärast tema surma, niinimetatud üleminekuajal, projekteeriti. Oli elujõulisi piirkondi, nagu Riaño, kus inimesed ootasid oma saatust üle kahekümne aasta, elades pidevas väljatõstmise hirmus: maad olid juba sundvõõrandatud ja kaartidelegi joonistatud veehoidla, ent mitu tuhat sealset elanikku sunniti protestiliikumisest hoolimata väevõimuega lahkuma alles 1980-ndate lõpul. Ometi ei teadvusta paljud hispaanlased selliste veehoidlate tähendust – vee emotsionaalset hinda -, nii nagu ka ühiskonna vaadet esindav juhuslik möödasõitja raamatu viimases peatükis. (Mari Laan, lk 147-148)

Kogu raamatu ülesehitus on aga erinevate sugulaste mõtted teel vanaisa/isa/abikaasa tuhka veehoidlasse puistama, päev pärast matuseid. Vanaisa pole sealt lahkudes kordagi enam tagasi läinud, aga palus, et ta tuhk sinna puistataks. (Ja seegi pole nii tavapärane mõte, sest nad on pärit konservatiivsest ja usklikust perekonnast, kus viimsele teele saadetakse kirikust mulla alla). Kõikidel jutustajatel on selle veega erinev suhe ja perega oma lugu. Mõni mäletab elu külas enne väljarännet, mõni mäletab vähe, aga see puudumine ja juurtetus on sellegipoolest haaranud. Mõni peab taganutmist mõttetuks, sest ei tunne üldse mingeid juuri. Ja siis lõpuks tõesti juhuslik autojuht, kes mõtleb, et mis seltskonnaga tegu, ja tõlgendab, et ah, ju tulid ilusat ilma nautima.

Kusjuures mina ei oskagi mitte midagi muud selle raamatu kohta öelda. Urmas Vadi räägib ja Gogolis (ca 45:36) on omalt poolt soovitatud. Lugege ka intervjuud osalise tõlkijaga – üliõpilase Madis Kuusega (tõlgitud kahasse juhendaja Mari Laanega). Huvitav on see, et selle lühikese raamatu (143 lk teksti lõppemiseni) lugemine läks väga aeglaselt. Korraga 2 lugu maksimaalselt.

Katkend.

74. Nina Wähä “Testament”

Selle raamatu kohta olin kuulnud ainult head. Ja samas ka kokkuvõtteid, et kõikidel läheb seal väga halvasti, aga ikka on hea kuidagi. Lisaks hirmutas esiti raamatu paksus (474 lk). Aga nüüd, kui olen läbi lugenud, võin kinnitada teistelt kuuldut: tõsi, kõikidel läheb seal mingit pidi halvasti – teisalt jälle hästi, kõikides on mingi inimlikkus, mida siiski näidatakse  (ka halvimate tegelaste puhul), kõikidel on mingi oma õnn, üldine õhkkond ei ole masendav, kuigi (eriti alguses) hiilib pidevalt kahtlus, et kohe juhtub midagi, midagi ebaõiglast ja hirmsat. Samas – tegelikult ei juhtu. (No igasuguseid asju juhtub, aga selliseid ehmatavaid ja pettuma panevad äkilisi õnnetusi nagu pole, mida lugejana raskem seedida).

Tegemist on perekonnalooga. Lugedes raamatu algusest tegelaste loetelu – enamasti ühe pere lapsed, mõne kaaslane ja sõber lisaks – mõtled, et see pole võimalik. See kõik ei jää mulle meelde. Ometi läheb lugemine kiirelt, kõik seotakse kuidagi ühte sündmusse, esialgu Annie’i kojutuleku ümber. Selle ümber hakkab tekkima tagasivaateid erinevate õdede ja vendade lukku, ema lukku. Kui Annie tagasi Stockholmi sõidab ja jõustub vanemate lahutus, on jutustusel uus keskpunkt ja jätkatakse ikka tegelaste lugude jutustamisega. Samas on kõik kuidagi nii orgaaniliselt kokku seotud, et hetkekski ei teki tunnet, et loed erinevaid lugusid, mida pead pärast kuidagi ise peas kokku viima. Muide, lapsi oli 12 (või 14, kui surnud lapsi ka arvestada), lisaks kummagi vanema lugu. Kas üldse on enne lugemist usutav, et seda kõike saab rääkida seotult, põnevalt, nii et lugemiseks läheb kaks õhtut ja pühapäev?

Üks olulisi asju siin oli õhkkond. Tegu on ju põhimõtteliselt Põhja-Soome pere looga – ometi on see kirjutatud rootsi keeles (ja Kadri Papp on selle imekiiresti eesti keelde vahendanud, originaal ilmus alles 2019 ja sai veel Rootsi Raadio romaaniauhinna sel aastal). Aga sisult on tegemist igas mõttes soome romaaniga – siin on soome hõngu! Siin hoiavad kõik kõike enda teada, keegi ei pea oma elust, oma muredest, oma haigustest, oma suhtemuredest kõnelemist heaks tooniks. Kui just keegi ise tahab rääkida, kuulatakse, aga küsimist, edasi uurimist peetakse ebasobivaks. Seega kõik see vaikimine. Ja siis on Annie’l Stockholmis elukaaslane Alex, kellest ta on rasedaks jäänud. Kui Alexit kujutatakse, ei ole temas ühtegi negatiivset joont (kirjelduse järgi), ometi mõtleb Annie, kui ebasobivalt jutukas või pealetükkiv mees on – tahab kõneleda, on avatud, tuleb hoiatamata…

Pere 14-st lapsest ca 3 on homoseksuaalsed (statistiliselt muidugi loogiline). Ka see, kuidas neil ei ole kuidagi mõeldavgi sinna elama jääda, väikesesse kohta, vanade traditsioonidega kohta. Kuidas neil on vaja õhku. (Muide, ühe venna mure jäigi lahtiseks – Lauri tuli ju Kopenhaagenist tagasi kodutallu enne lõpusündmusi, aga miks, ei saanudki lugeja ega Annie teada).

Nagu lõpuks tundub, on kirjanik ise see, kes lõpuks sünnib, Annie’ laps. Ja Annie oli see, kes läks Rootsi poolele, Stockholmi tööle. Kuivõrd siin mingi tegelik perekonnalugu on, tuleks guugeldada ja uurida. (Hetkel pole aega).

Kadri Papp on raamatule kirjutanud pika järelsõna lestadiusluse rajajast Lars Levi Laestadiusest, kuna tegelikult elab kogu pere (kodutalu) Põhja-Soomes isa Pentti kodukohas, aga kogu Pentti pere on lestadiuslased. Ja samas Pentti erineb neist, ei usu isegi jumalasse – kogu see lestadiuslaste värk on justkui see, millest on eemaldutud, kuigi mis istub kuidagi sees (rangus, vaikus, et ei räägita jms. Ometi joomine on pere noorte seas tihtipeale tavapärane ning erineb lestadiuslaste õpetusest, üks põhialustest – tuleb olla karsklane).

Ilmselt kirjutatakse sellest raamatust peagi rohkem. Tähelepanuväärne ja kuidagi eepiline, mastaapne, hea. Seni leian ainult linnaraamatukogu blogi lingi, kus Kaja Kleimann romaanist kirjutab. Muide, just sealt lugesin esimest lõiku ja mõtlesin, kuidas saab see raamat hea olla (selles mõttes, et mulle meeldida): “Raamatu algupoole arvasin, et see on üks väga õnnetu pere. (Aeg-ajalt tabasin end mõtlemas: „Armas taevas, mis inimesed need on?”) Aga pärast kogu raamatu läbi lugemist päris nii öelda ei saa. Ehk ei olegi õnnetu perekond, vaid iga selle liige eraldi?” Ja sellega võib igati nõustuda! 🙂 Sest üks asi, mida ma lugedes pidevalt tajusin, ei olnud sugugi masendus ja õnnetus, vaid ÕNN, mingi turvatunne, midagi, mis on seotud juurte, pere koosolemise, olemasoluga. Kuigi kõik on õnnetud erinevat moodi (peale Siri, ema, tema ometi polnud lõpuks enam nii õnnetu?), seob neid midagi, mida Annie nimetab rotikuningaks – seda, et nad on vältimatult kuidagi kokku seotud (kuigi ta tunnetab, et see laguneb pärast isa surma ja kummalist testamenti ja sellest tekkinud vastuolusid – ja pärast lapse sündi, kui ta astub sellest elust välja uude ellu ega muretse enam vana pärast, teiste pärast).

RahvaRaamat on välja pannud ka katkendi raamatust, kuigi ma ei tea, kas eraldiseisvalt on mõtet lugeda. Just see eepika, see mastaapsus, mis tekib väikestest asjadest ja mis panevad kiiresti lehte keerama. Siin on palju tahke, kokku võtta pole niimoodi lühidalt võimalik isegi. (Muide, isegi selliseid kohti oli, mida oleks tahtnud tsitaadina säilitada, aga seekord ei viitsinud välja kirjutada).

Ahjaa. Mis tundus imelik. Rootsi keeles on tänapäeval väga tavaline mingite ingliskeelsete fraaside vahele poetamine. Siin olid lausa osade pealkirjad ingliskeelsetena. Eestikeelses tekstis mõjub see (vähemalt esialgu) pisut võõrana.

Ja samas oli seekord täiesti põhjendatud, miks Soome koha- ja tänavanimed olid soomekeelsed, kuna tegevus toimus soome peres. Mis sest, et raamat on kirjutatud Rootsis ja rootsi keeles.

73. Olga Pogodina-Kuzmina “Uraan”

Nõme nädal on olnud – ei ole saanud aega tööd teha ega lugeda. Lõpuks, kui virn teisi raamatuid juba ootab, sain selle romaani läbi. Tugev. Hea. Ja lisaks hea tõlge.

Ametlik kokkuvõte kõlab nii:

1953. aasta Nõukogude Eestis. Salajane Kombinaat nr 7 peab tagama uraani katkematu tarnimise Nõukogude aatomiprojekti jaoks. Direktor Gakov saab teada kavatsetavast diversioonist tootmisüksuses. Samal ajal hakkavad linnakeses toimuma mõistatuslikud mõrvad. Nõukogudemaa aga elab läbi muutuste aega – Stalini surm pöörab kogu varasema elukorralduse uude suunda.

Romaan põhineb suletud Sillamäe linna elanike mälestustel ning hiljuti avatud CIA arhiivist leitud dokumentaalsel materjalil. Tekstis on kasutatud ka tegelikke dokumente.

See on tõesti väga üldine kokkuvõte, tegelikkuses näeme jutustusi erinevatest vaatenurkadest, erinevate inimeste lugusid. Taustal tugev vihje müütidele – iseäranis Uranosele, kelle pojad ta lõpuks tapsid. Sisuline vihje, hüüdnimelised vihjed. Siin on Gakovi lugu, Taissia lugu, Vorontsevi lugu, Ljonja Nenužnõi/Mai (Majevski) lugu. Else Sepp ja tema vennad (ja viited Metsluikedele) – metsavennad. Tegelikult väga palju teisigi. Ja kuna tegemist on aastaga 1953, siis ei ole vahet, kuidas sa elad, millistest ideoloogiatest lähtud – alati on põhjust olla hirmul. Alati on võimalik hulluks minna. Tohutult palju kasulikest idiootidest – alati on mingite ideoloogiate ja usuliikumistega kaasaminemine seotud ohuga. Oma mineviku, tuleviku, oleviku pärast. Taissia kui (mõnes mõttes) püha hoor (see on vale sõna, ma näen, aga vene kirjandusele kuidagi omane ja kui õige sõna meenub, võin vahetada). Kui lunastus. Isegi keelatud homoseksuaalsuse teema on sisse toodud. Kadunud pojad. Ja väga suur osa raamatust räägib paranduslaagritest, erinevatest hierarhiatest tsoonis. Platnoid, urkad, kuked. Kogu see sõnavara siin Erle Nõmme tõlkes (Ilona Martson pani lausa lisasõnastiku kokku Varlam Šalamovi raamatut tõlkides, Tõlkija hääl VIII).

Mulle meeldis üks juhuslik lõik intelligentidest, lisan fotona.

Kadri Kõusaar kirjutab Ekspressis, et liiga traageldatud raamat, eestlased šabloonsed, liiga palju erinevaid liine. Ma saan aru, et selline kriitika võib tekkida. Samas on tänapäeval fragmentaarsed raamatud pigem reegel kui erand, ja eestlasi oligi Sillamäel ilmselt vähevõitu, seega võis neid mõnda kujutada šabloonselt. Mine tea.

Samas põhineb lugu paljuski reaalsetel dokumentidel, mille ümber on kirjutatud spioonilugu, Stalini surma-aasta lugu, Sillamäe rajamise lugu… Minu arvates igati kaasahaarav. (Ja juba lugedes mõtlesin, et mida ma küll kirjutan – tegelikult on seal kõikidel kõik halvasti, palju tapmisi, pealegi võikaid. Aga oli hea lugemine, tugev raamat, just oma seoste ja taustadega lisaks ajaloolisusele).

Sirbis arutlevad Epp Annus ja Ene-Mari Talivee samuti pikalt selle raamatu teemal, võttes läbi erinevaid tahke. Muuhulgas viitavad seminarile Saaremaal, kus ka Linda Kaljundi on avaldanud arvamust, et teinekord on siin olnud tegu “bulvariromaanilike, lugejat üles kütvate võtetega”. Minul nii peent silma pole, lähtun enamasti enda lugemiselamusest.

Igal juhul soovitan lugeda – kuigi tõsi, kõik on pahasti, õnnetuid lõppe jagub. Ja vbolla tõesti kujutatakse eestlasi liiga šabloonselt või sakslaslikena. Nojah, aga eks me ju teisalt oleme ka. Paljuski.

72. Samantha Schweblin “Kentukid”

Kuna Schweblini “Nähtamatu niit” sai kevadisel koroonaajal loetud ja see tekitas huvitava tunde (just see, kuidas ta ängi edasi andis), olin ka seda raamatut ette võttes ootusi täis. Sisuliselt liikusin samal lainel praegu, kui Pelevinit lugedes – tegemist on teatud tehnoloogilise utoopiaga, kuigi utoopia määr siin on kordades väiksem muidugi kui Pelevinil. Võiks toimuda praegu, kui oleksid olemas sellised mänguloomad nagu kentukid. Ametlik kokkuvõte kõlab nii:

Vanaproua Limas, koolipoiss Antiguas, üksikisa Itaalia väikelinnas, häkker Horvaatias – neid ja paljusid teisi maailma eri paigus seovad kentukid, omalaadsed tehnoloogilised lemmikloomad, midagi plüüslelu ja mobiilirakenduse vahepealset, armsad ja pealtnäha süütud seltsilised, kelle väikeste silmakeste kaudu vaatab keegi anonüümne võõras oma „omaniku” eraellu. „Kentukid” viib lugeja rahutukstegeva õhustikuga maailma, kus ei kehti alati samad reeglid mis päriselus. See on lugu tehnoloogia vahendatud inimsuhetest, vuajerismist ja üksindusest, mis on ühtaegu lämmatav, värske ja sügavalt inimlik.

Ja kuna raamatukaanel on Aro Velmeti tsitaat (pildile klõpsates ilmselt saab lähemalt lugeda – ka tutvustav), siis otsisin välja ka ERR kultuuriportaali lingi, kus Velmet seda raamatut veel teiste sõnadega tutvustab.

Raamat räägib maailmast, kus inimestel on võimalus läbi armsa mängulooma sisse peidetud tehnoloogilise lahenduse piiluda võõraste inimeste eraellu.

Vikerkaare toimetaja Aro Velmet rõhutas, et Schweblini teos näitab, kuidas tehnoloogial ei ole alati üheselt mõistetavalt head ja halba tagajärge, vaid sellega saab teha erinevaid asju. Ulmeromaani asemel võib teost tema arvates nimetada ka maagiliseks realismiks.

Lugemine läheb ruttu. Aga ma pean ütlema, et see oli vastikult masendav, painav. Minu arvates oli see maagilisest realismist kaugel, sest kõik oli liigagi reaalne. Ja samas – võrreldes Peleviniga – nii läbinähtav ja kuidagi mustvalgele kalduv. Umbes tõesti, et on “head ja paha”, mis juhtuda saab. Kuna ma eile vaatasin soovituse peale filmi “Circle“, on tunne veidi sarnane. Inimestel on rohkem mõistust peas, et sellised asjad saaksid juhtuda mujal kui muinasjutus (sellepärast oli Pelevin oma utoopilisuses palju reaalsem tegelikult – asjad, mis võiksid praegugi mitmeti toimuda). Või nagu Aro Velmet väga tabavalt ütleb: “Kui paljudel meist on kentukid juba kodus olemas? Siri, ütle mulle: Kui paljudel?” Ja see muudabki nii Kentukid kui Circle’i minu jaoks liiga “puust ja punaseks” konstruktsiooniks. Kunstruktsioon, mille puhul iga lugeja eranditult mõtleb, et “tema küll nii loll poleks”. See, et kogu jälgimine võib toimuda nagu Pelevinil, on igal lugejal paraku palju raskem uskuda, kuigi see on reaalsem. Seda esiteks.

Teiseks see masendav pool – üksikud teineteisest kaugenevad inimesed. Keegi elab oma vana isaga ühe katuse all, aga kokkupuude on ainult läbi tema tehtud jogurti söömise, muu aeg läheb kentukidele. Väike koolipoiss, kes on kaotanud ema ja õppimise tähe all isoleeritult kabinetis istudes liigub öösel Norras ringi. Kunstniku pruut, kelle mees veedab päevad läbi ateljees ja kes endale kentuki võtab – see inimestesse peidetud agressioon, mis suunatakse nüüd kentukide* vastu, on masendav. Kuidas kentukid enesetapu sooritavad (nt vanadekodus, kui näevad, kuhu on sattunud). Purunevad. Kokkuvõtteks tundus, et meile näidati, mida tunnevad inimesed maailmas, kus nad on taandatud anonüümseteks mänguasjadeks, keda võib kohelda ükskõik kuidas ja kellel pole õigeid lähedasi sidemeid enam kellegagi. Elud võivad otsa saada sama kiiresti kui algasid. Keegi võib tüdineda, enamasti mingi hirm või viha lõpetab ühenduse.

Ma suundun nüüd teisi arvustusi lugema ja vaatan, kas teised on olnud positiivsemad.

Lingid:

• Linda Järve kirjutab selgemalt. Viimases lõigus väljatoodu, et äkki peavad infotehnoloogid seda liiga naiivseks, ongi üks minu suurimaid ärrituspunkte – et on ühendatud must-valge (allegooriana või muinasjutuna võiks töötada) ja tänapäeva tehnikamaailm (mis viib võimaluse midagi allegooria või muinasjutuna lugeda), kokku jääb vastik maik. (“Ma ei tea, kas Schweblini loodud kentukimaailm on näiteks arvutispetsialistide jaoks tehnoloogiliselt õige või tundub see neile naiivsevõitu, kuid inimeste muutumist ja harjumist kuulumisega mingisse kes teab kelle jälgitavasse võrgustikku illustreerib kirjaniku fantaasia küll.”)
• Iida Ligi kirjutab, võrreldes Schweblini “Nähtamatu niidiga”: “Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama tegelikult mitte eriti olulise teistsugususe pärast. Selles mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… noh, “Kentukid” võib-olla lihtsalt ei vasta ootustele.” – Nõus. Ma ei suuda näha paralleeli kentukide ja Facebooki vahel (ega suutnud ka näha Circle’is) – üks on koht, kus vanemad inimesed eksponeerivad endast asju, mida ise valivad (ja mis võib nende päriselust kardinaalselt erineda), teisel puhul, nagu siin blogis küll tabavalt öeldakse, “Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, maksma selle eest? Ja miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat?”
• Loe katkendit.
• Kuna eestikeelseid veel eriti ei leidnud, sattus ette üks norrakeelne arvustus (Katrine Judit Urke, Dagbladet) – tema arust on samuti kogu raamatu idee liiga “otsitud”: “Jeg opplever at vi er såpass bevisst på personvern at hele denne ideen er noe søkt. Det første jeg begynner å stusse over, er hvem det er som ønsker å være en eier, altså å bli sett på hele dagen, framfor å se på en annen. Ville dette gått opp slik at det blir halvparten av hver?”

* Ma imestasin tegelikult, et niimoodi käänati. Ilmselt on siiski õige, kuigi ma ise tahaks siis viimast k-tähte dubleerida või käänata tugeva t-ga.

71. Viktor Pelevin “iPhuck 10”

Kuidas ja mida sellest raamatust üldse kirjutada? Ma arvan, et lugejad jagunevad suhteliselt kaheks, võib-olla teises alajaotuses toimub jagunemine:

1. ei meeldi absoluutselt

1. 1. 1. 1. 1. meeldib väga
            2. meeldib, kuigi mõte ei jõua kõiges järele ja kõiki assotsiatsioone ei taba

Ma ise kuulun ilmselt kolmandasse jaotusesse – kohati ikka raske lugeda, aga pagan, selline pelevinlikult läbi komponeeritud ja nii läbi mõeldud. Kõige esmalt panen ametliku kokkuvõtte, et vaadata, kas saan mingis punktis juba abi:

Viktor Pelevini romaani „iPhuck 10” tegevus toimub 21. sajandi teisel poolel. Selle peategelane, algoritm Porfiri Petrovitš, iseloomustab ennast kui oma ajastu tüüpilist vene tehisintellekti. Tema erialaks on kuritegude uurimine, ühteaegu kirjutab ta nendest ka kriminaalromaane, teenides sel moel politseivalitsusele sissetulekut.

Romaani teine peategelane on varakas kunstiteadlane Maruha Tsho, kes tegeleb niinimetatud kipsiajastu ehk 21. sajandi esimese veerandi kunsti uurimisega. Kunstituru analüüsimiseks vajab ta abilist ja rendib selleks algoritm Porfiri.

„iPhuck 10” on üks seksituru kallimaid armumänguvidinaid ja samas ka Porfiri kõige kuulsama kriminaalromaani pealkiri. Seesinane romaan on sajandialguse politseiproosa tõeline pärl, mis pakub põhjalikku ülevaadet armastuse, kunsti ja ülepea kõige muu arengust mitte eriti kauges tulevikus.

Seega pole sisust justkui midagi eriti ära öeldud, pigem tegelaste kohta. Väga korraliku ja hea kokkuvõtte on kirjutanud Artjom Astrov Ekspressis 3 aastat tagasi (kui seda raamatut veel eesti keeles ei olnud) – kogu artiklit siia kopeerida oleks alatu, aga ma pean seda peaaegu et tegema.

[…] romaani tegevus leiab aset XXI sajandi lõpu Putini-järgsel Venemaal või „Jumalamahajäetul“ nagu seda nimetab rahvas. Uuel poliitilisel kaardil tegutseb neli suuremat jõudu: Euroopaliit, mille liikmeteks on jäänud Venemaa, Ukraina, Valgevenemaa ja Balti riigid (Tallinn on saanud tagasi ka oma vana nime – Revel), Kalifaat ehk Lääne-Euroopa, kus valitseb eurošariaat, Dafago ehk Aasia megajõud ja USSA (United Safe Spaces of America), kus kõige paremini elavad mustanahalised kodanikud, kelle tarvis õigluse jaluleseadmiseks on loodud heaolupiirkonnad ehk nn welfareland’id. Kui valge kodanik on distsiplineeritud ja töökas, siis võib ta elu lõpus saada „niggeri“ staatuse ja loa elada welfareland’is, kus elatakse lihtsalt ja suitsetatakse gandžat.

PEATEGELANE JA ÜHTLASI SELLE romaani autor on Porfiri ­Petrovitš – politseialgoritm ja kirjanik, kes kriminaalseid juhtumeid uurides suudab sellest reaalajas bestsellereid toota. Nende loomise põhiprintsiip on ärisaladus, aga „põhineb üldiselt vene proosa parimatel näidetel“. Ta pole ei arvuti ega robot, vaid kood, mis ei asu kusagil ja on samal ajal kõikjal, kuhu iganes levib, sest Porfiri ametistaatus võimaldab tal olla ühendatud kõigi kaamerate ja tehniliste vidinatega. Oma järgmise politseitööna loodab ta lõpuks ometi saada laiba, kuid ta renditakse hoopis välja kaasaegse kunsti kuraatorile Maruha Tšole (gender-staatus „munadega naine“), kes vajab Porfiri Petrovitši abi seoses uurimisoperatsiooniga kaasaegse kunsti turul.

Maruha tegeleb XXI sajandi alguse kunstiga, mida ­nimetatakse „kipsi ajastuks“ ja kust pärinevad kõige kallimad ja hinnalisemad kunstiteosed. Esimese pilguga võib tunduda, et Pelevin teeb nalja kaasaegse kunsti üle. (Mis võiks olla parem meelelahutus kui vene politseialgoritm, kes jagab oma mõttekäike moodsa kunsti kohta?) Siiski on tunda, et „kipsis“ on alles midagi habrast ja inimlikku, justkui inimkonna viimane võimalus valitud suunalt ära pöörata.

Olgu, edasi lugege artiklist. Ja mõeldes, et ma lugesin enne seda raamatut, mis pidi justkui kujutama aega vahetult pärast koroonat (mis on välja antud koroona ajal) ja nüüd seda, mis anti välja kolm aastat tagasi – selles on palju rohkem seda koroonast jäänud tunnetust (mitte et see üleüldse relevantne oleks praegu, lihtsalt mingi muutus). Raamat on kirjutatud ju siiski utoopiana.

Võib-olla siis esimene asi, mis selle teose puhul oli vahva: viited vene kultuurile, tegelikult ka maailma kultuurile. Oluline, kus ja mis. Kasvõi see Porfiri Petrovitš! (Kuritöö ja Karistus, eksole). Seal(gi?) oli tegemist politseiuurijaga, kes kavaldas kurjategija üle, teades tema süüd enne, kui ametlikult vahele jäi. Ja samas – muutudes siin romaanis vahepeal filmikriitikuks, lisandub talle perekonnanimi Kamenev! Mis viite järgi tulenevat isanimest ja viitab samuti kivile (pärast seda ei suuda ma ilmselt ühelegi Peetrile mõelda ilma selle kiviseoseta). Gogolit oli üsna palju, aga tegelikult ka õrnemaid viiteid, millest kindlasti pooligi ei adunud – kindlasti palju äratundmist just neile, kes vene kirjandust paremini tunnevad. Samas on viiteid ka mujale ja mulle tegi nalja lk. 274, kus Porfiri kipsiklastris Maraga kokku saab ja viimane küsib, kuidas Porfiri ta leidis.

[…] Sa sõitsid sinise elevandi seljas, ja seal, kuhu astus tema jalg, hakkasid kasvama bodläärikud.”

“Bodläärikud?”

“Need on niisugused kollakasoranžid lilled.” (tõlk. Maiga Varik – väga hea ja leidlik tõlge läbi kogu raamatu!)

Lugejale antakse ruumi mõtlemiseks ja tõlgendamiseks. Elevant (budismisümboolikat on Pelevinil varemgi palju esinenud, aga minu mõtted nt lähevad Marquézile). Baudelaire ja Kurja lilled? Kollakasoranžid! Seega mõte kohe tagasi Marquezil…. Ja kirja pannes tundub, et pole mõtetki kirja panna, sest näib ülemõtlemisena. Pigem vaikselt tajuda, millal ja kus midagi vihjab.

Edasi arutelud kunstist, eriti just alguses (lõpus tekib filmikunst sisse). Kunsti väärtus – asi, mis on alati inimkonnas kõmu tekitanud. Mille järgi väärtust hinnatakse. Võltsingute tuvastamine. Muu selline. Huvitav on lugeda teatud kunstiteoste ülesehituse ja mõju kohta – meeletu fantaasia tegelikult.

Peamine teema kogu raamatus on arvutialane tegevus. Ilmselt ei ole see isegi õige termin. Aga Porfirit pole ju näiteks päriselt olemas, ta on kogum signaalidest, ta räägib seda, mida teised inimesed on rääkinud ja öelnud, kuna kõik on salvestunud ja sedasi leiab ta õigeid reaktsioone inimlikuks vestluseks. Tõlgendab sedasi ka ilmeid, žeste, varjatud ja põgusaid ehmatusaistinguid jne. Üsna nalja tegi, kuidas ta arutleb naistega suheldes – põhimõtteliselt analüüsib ta pidevalt gigabaitide viisi infot, aga lugejale vastu tulles kirjeldab ja avab aeglaselt, kirjutab lahti – sest see on osa tema funktsioonist (uurida ja kirjutada jooksvalt romaan).

Naist meelitada – eriti tarka – tuleb jõhkralt ja häbematult, varjates kähku ühe totruse teisega ja teise kolmandaga, sest sedaaegu, kui teie plõksutate tema ajus dopamiinitumblereid, langeb tema terav intellekt talveunne. Ka siis, kui ta ise sellest väga hästi aru saab. Seda on praktikas korduvalt järele proovitud. Vähe sellest, rahvasuu väidab, ja koguni põhjendatult, et niisuguse lähenemisega võib löögile pääseda otse tutvumispäeval. (lk. 177)

Hetkel tundub, et sellest lähtub lausa kogu meie väikse riigi valitsus rahva puhul. Ei tahaks küll päevakajaliseks muutuda, aga lihtsalt jäi silma ka kohe sodoomia teema. Nimelt ühel kohtumisel valivad Porfiri/Mara muusikaks “midagi vene rahvalikku” nagu Porfiri soovib ja Mara paneb käima ühe töötluse, mis olla hitt, mida kogu Moskva hetkel kuulavat. Mingi TMB (Transgender Bathroom Maggots) esitab – kasakate laul keerukas elektroonilises töötluses ja äkki hakkab Porfiri paukuma:

“Mind vapustab kogu see meie lipitsev pugejalikkus. Mingid määndunud importväärakad suvatsesid lahkust ilmutada – võtsid meie laulu, tegid täis ja moonutasid ära … Ja kus see on alles suur õnne vene hingele. Põhjus uhkust tunda. Pededele jäi silma. Kust ometi on meisse tulnud see orjalik lömitamine nürimeelsete ja jultunud ookeanitaguste sigade ees? Miks mind informeeritakse pidevalt Hollywoodi soodoma uudistest? Ma ei taha neist midagi teada!” (lk. 129-130)

Ja kui neil tuleb Maraga jutuks Porfiri enda looming ja Mara ütleb, et on palju kriitikat lugenud nende teoste kohta, läheb politseiarvuti samuti marru. Kurjustades, et kõik on niivõrd judeokristliku anglosaksi paradigma kütkeis, et ehtvenelikku ei tohigi enam teha. Mara:

“Võta siis teadmiseks, et kuidas sa seda ka ei nimetaks, see on väga suur kultuur, sõbrake, ja tal on hulganisti korruseid. Ja neil toimuvad vägagi erinevad asjad. Sealhulgas ka selle kultuuri enese radikaalne eitamine.”

Ma tegin jälle facepalm’i. Materjali oli võrgus rohkem kui küll.

“Korrused? Ha-ha. Kas sa tead ka, milles seisneb judeogrmanistliku vaimu tipp ja olemus? Ma ütlen sulle. Panna selga anarhistist punkari ürbid ja lakkuda raevukalt üleilmse kapitali mune, pööramata pilku teleprompterilt, kus on kirjas, kuidas on täna lubatud keelt liigutada. Ja kas on kästud väheke hammustada ka.” (lk. 187)

Ühesõnaga – väga küüniline ja teiseks – loomulikult on kogu raamatu läbiv motiiv igasugune keppimine ja seksuaalsed võrdlused. Selles osas õrnahingelistele ka ei soovita (no ei saa öelda, et ma ise muidu selliseid teemasid raamatutes armastan, aga siinkohal on see väga suur ja oluline osa kogu keskkonnast, utoopiast, tulevikust. Lisaks on see väga suures osas ka just vene subkultuuride ja isegi kultuurisõnavara taustasüsteemist. Mäletan ülikooli ajast isegi Ülle Pärli loengut sellistest veidi pehmematest roppustest, mis mängivad neil kirjanduses olulist rolli – kuidas tõlgendada).

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean tooma ära koha, kus Porfiri kirjanduskriitikuid sõimab. Võrdlus ikkagi räme ja seksuaalne.

“Kohe selgitan. Kriitik, kes ameti poolest loeb kõiki ilmuvaid raamatuid, sarnaneb raudteejaamas ringleva suhuvõtjaga, kes iga päev võtab oma peas vastu palju igasuguseid kodanikke – kuid mitte südame sunnil, vaid see on tema töö. Tema arvamust ükskõik kelle kohta neist, isegi kui see on päris siiras, moonutavad soolane elukogemus, permanentne valgumürgitus, raudteejaamalik pidev paratamatus kusta tuule käes koos teiste suhuvõtjatega ja peaasjalikult varjatud nördimus selle üle, et päevaseks neelamistulemuseks jääb nüüdse aja kohta täiesti naeruväärne rahasumma.”

“Võimalik küll.”

“Isegi kui mitte pidada seda naisterahvast teadlikult kuritahtlikuks,” jätkasin ma, “kuigi pean sulgudes märkima, et paljudel klientidel imeb ta juba aastaid sunniviisiliselt ja kurdab sõnaohtralt üle terve jaamahoone, et oleks äärepealt kurku tõmmanud … nojah, aga kui isegi mitte pidada teda teadlikult kuritahtlikuks, on ometi selge, et retsenseeritavate objektide mõned omadused võivad tal kergesti tähele panemata jääda. Lihtsalt psüühikamuutuste tõttu, mis kaasnevad niisuguse eluviisiga. Ometi ronib ta pärast igat töövahetust jaamahoone torni ja karjub sealt megafoni: “Näete, too seal, ruudulise kohvriga! Ma ei tajunud soojust! Ega saanud aru, kus on valupunktid. Aga seesama, veluurkaabuga, millal sa küll viimati pesemas käisid?!”” (lk. 181-182)

Jah, räige, igati. Aga sedasi mitmes punktis kohe täpselt vene (sub?)kultuuri keskmesse kõige oma raudteemetafooriga! Ja tegelikult väga terav ja täpne.

Suhteliselt täpselt sama räigelt võetakse hiljem üles filosoofide tundmise vajadus noorte seas (oi, kuidas see mulle meeldib, sest ma ise pole ka filosoofidega kunagi osanud suhestuda…) See on hoopis Mara päevikust, mis vahepeal üle võtab:

Einoh, mõistagi on niinimetatud “humanitaarteaduste” õppejõududele vajalik söödabaas. Kuid seesugune olukord on minu meelest kahjurlus. Öelda noorele ja värskele mõistusele: loe õige enesearenduseks Heideggeri, Sartre’it, Vedrovois’d ja Beyondi – see on sama hea, kui soovitada noorukesele külakaunitarile: et elu tundma õppida, kulla piiga, maga kümme korda igaühega teie depoo kaheteistkümnest mootoriõlisest mehhanisaatorist. Muidugi teeb ta seda – see liigutavalt kuulekas vaeseke. Ja teatud mõttes õpib ta elu tundma. Kuid kaunitariks ta enam ei jää: esiteks ei saa tisse enam elu sees puhtaks ja teiseks kuseb mootoriõli oma elupäevade lõpuni. (lk. 287-288).

Sisust ei ole ma ise üldse midagi jõudnud kirjutada, Artjom Astrov pani üldjoontest. Põnevuse säilitamiseks muidugi ei tohigi muud öelda – põhiline on siiski, et mingi võitlus käib kahtlase kunstispekulandi ja politseiarvuti vahel. Ja vaatamata rämedale kõnepruugile, mille Porfiri kõnegeneraator välja ütleb, on ta ikkagi läbini lojaalne ja idealistlik õiguse eest seisja, eksole. Idealistlik, nagu õilsale vene valemile kohane! Seetõttu õnnestub tal kuidagi kipsiklastris filmi kokku pannes surgata sisse režissööri nimi (Antoine) Konchalovsky, mistõttu – nagu hiljem selgub – kategoriseerub see film tsaaripere solvamise alla. Sellekohane seadus on Vana-Rooma aegsest lèse-majesté järgi, et tsaaripere kohta ei tohi midagi halba öelda. AGA – tsaar on kloonitud rakkudest, tal ei ole tegelikult sugulasi, kuus klooni ainult. Nali on jälle minu arust suht peen:

Neile, kes pole Venemaa oludega kursis, tuleb siinkohal selgitada, kes on meie Valitseja. Kui kolmekümnendate lõpus asuti monarhiat taastama, ei pidanud mitte keegi tõsimeeli silmas neid traditsioonilisi troonipretendente, kes ikka veel elasid kuskil Euroopas. See oli disainerilapsukese ajastu, teadus tundus kõikvõimas ja Venemaa geneetikud olid kindlad, et suudavad luua geneetilises mõttes ideaalse monarhi.

[—]

Ajastute sümboolse järjepidevuse tagamiseks tuli lõppsaaduses ühendada vana vene aadelkonna parimad geenid kõige isukama nõukogude nomenklatuuri pärilikkusainega. [—]

Kahekümnendate ja kolmekümnendate tormiliste sündmuste järel ei olnud valikuvõimalusi enam kuigivõrd – sobiva DNA elusaid kandjaid polnud praktiliselt võttes enam olemas. Genoomi täpset koostist ei ole kunagi ametlikult avalikustatud – see on riiklik saladus. Kuid anonüümselt võrku lekitatud info põhjal said peamise geneetilise materjali allikaks (kolmkümmend kaheksa protsenti) filmisuurkuju Nikita Mihhalkovi vasaku vuntsi karvad, mis on asitõendina säilinud Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi arhiivis.

Ülejäänud protsendid täideti Euroopa, Hiina ja Abessiinia dünastiate genoomide hoolikalt valitud segmentidega, aga lisati ka Nelja Suure Ema koodi elemente, mis tegid tulevasest keisrist Galaatia juudi […]

Peale selle – kuigi meie mail seda meelde ei tuletata – on meie keiser tehniliselt võttes veel ka neeger: mitte mustanahaline muidugi, vaid quadruple-milk-coffee, nii et ameeriklase vilunud silma tabab kohe diversity, ent hooletu venelane ei märka midagi. Ja see on väga arukas lähenemine – ei antisemitismis ega valges šovinismis ei ole valitsevat koda seni veel süüdistatud. (lk 300-301)

Varjatud probleem seisnes filmirežissööri nimes – nimelt on Andrei Kontšalovski tuntud filmirežissöör ja produtsent 20 saj/21. sajandi algusest, tema aga on Nikita Mihhalkovi vend! No lihtsalt nii absurdne ja … leidlik 🙂 .

Ma arvan täiesti siiralt, et monarhia on üpris kasulik institutsioon, eriti meie segastel aegadel. Sest mille poolest siis erineb monarhia niinimetatud “esindusdemokraatiast”? Ainult sedavõrd, et halvimal juhul saab monarhia etteotsa üks – ainult üks – halb inimene. Aga niinimetatud “esindusdemokraatias” sagib ülal alati sadakond jäledat ussikest-senaatorit ning igaühel neist on oma nurjatu päevakord ja majatäis kõigeks valmis infosita valajaid. Nagu ennevanasti öeldi, monarh võib puhtjuhuslikult osutuda ka tubliks meheks. Poliitik – mitte mingil juhul. (lk 301).

Nojah, jutt sai laialivalguv. Välja tõin ilmselt proportsionaalselt valesid asju. Raamatu esimese poole põhirõhk läks sellele, kuidas ühiskond toimib ja kuidas politseiarvuti (ehk Porfiri) saab liikuda ainult mööda elektroonilisi seadmeid – ekraanid, kaamerad, igasugu muud vidinad, mis igal pool on. Kuivõrd mõni on olnud tark ja teatud asjad turvavõrguga kaitsnud, samas aga võib teinekord siseneda mingi laadija kaudu, mida keegi ei viitsi kaitsta. Tegelikult vaikselt juba praegune argipäev. Telefonist sisselülitatavad tolmuimejad jms.

Hetkel ei leia, et sellest raamatust veel kirjutatud oleks, aga kindlasti tuleb arvustusi. Tegelt on täiega pöörane, kuigi … no las keegi teine sõnastab, miks kohati on tüütu lugeda (mul polnud sel nädalal ühtegi vaba õhtut, seega sain väga kehvasti lugeda, oleks võinud korraga läbi lugeda).

PS. Ega pealkirja pole võimalik ilma ropendamata väljagi öelda, eksole. Aga kui ma hakkasin veel mõtlema seerianumbrile 10…. ja kuidas see vene keeles kõlab (Ю) 🙂 Pisidetailideni ikka!

70. Kjell Westö “Tritonus”

Selle raamatu võtsin kätte teiste lugemiste vahele ja väga positiivsete eelarvamustega. Esiteks nägin seda raamatut, kui ma ei saanud laenutada. Siis nägin SVT-s Babeli saates intervjuud autoriga ja tekkis veelgi suurem huvi – raamat on ju uus, aga ilmunud ka juba meil eesti keeles Tõnis Arnoveri tõlkes. Siis jutuajamine inimesega, kes ütles, et ta armastab Westö raamatuid ja peab ka Tritonuse kuskilt saama ja läbi lugema. Ja järgnev jutt, mis ma kirja panen, on ilmselt erinev kõikide teiste tõsiste raamatulugejate arvamusest. Seega lugege ise ja arvake vastupidist pigem.

Westöga on mul selline lugu, et ma pole osanud õieti suhestuda. Kõik ju kiidavad üldiselt, esimene novellikogumik jättis ilmselt normaalse mulje (Bruusi juhtum), Lang ei meeldinud (aga nähtavasti olin toona ise ka noorem ja pidasin keskealise mehe mitte kuhugi viivaid eneseotsinguid ja peenisepiinu võõraks). Samas Drakarna över Helsingfors oli oma eepilisuses kuidagi mõjus, sama ka Vådan av att vara Skrake – võimsad sõpruskonna-/suguvõsalood. Siis mäletan, et Terendus 38 eristus mingi sisulise ülesehituse poolest, tekkis teadmislünk, põnevus, muuhulgas oli see ehitatud ajaloole, ja olulisele ajaloole, mida ei tohi unustada. (Näen, et kordan eelmiste sissekannete kokkuvõtet algusi juba). Viimati lugesin Väävelkollast taevast ja näen, et minu mulje Westöst on ilmselt nüüdki sama.

Aga alustagem algusest. Uus aktuaalne romaan Tritonus. Pealkiri viitab tritoonile, neljast täistoonist koosneva rea esimese ja viimase noodi vahele jäävale intervallile, suurendatud kvardile, saatana intervallile, mis oli väidetavalt mingil ajal muusikas lausa keelatud intervall. Sellise nime annab üks peategelastest, Brander, oma uhkele villale, mille ta laseb saarestikku ehitada. Kui ma vaatasin Babelit, kasvas mu huvi veelgi (ja positiivne eelarvamus). Nimelt küsib saatejuht igasuguste loomade kohta, kes igal pool neid ümbritsevad, muudkui teele jooksevad jms. Ja sellest, et Brander justkui elaks muusikas, kuuleb kõikjal, igal elu hetkel muusikat, mis teda nagu lausa piinaks. Siis rääkisid nad Lindellist, kuidas too alati kõikide asjadesse sekkub ja nii. Ja küsiti veel, et kui oleks valida, kummaga Westö ise tahaks sõber olla. Ja Westö vastas järele mõeldes, et ilmselt Lindelliga siiski. Muuhulgas kõneles Westö sellest, et olles proosakirjanik, on ta tegelikult hingelt luuletaja. Et ta on elu aeg luulet lugenud, kirjutades tunnetavat stiili, mõnikord minevat tükk aega, kui näeb, et mingi sõna on leheküljel valesti, ei sobi. Selliste eelteadmistega asusin lugema.

Ja mis mind otsekohe ehmatas: tõlge. Tõnis Arnover. Juba teist korda tema puhul. Mina pidasin teda meie rootsi kirjanduse tõlkimise raudvaraks. Nüüd tundus, et ta oli kiire tõlke ära teinud ja polnud pärast enam üle vaadanud. Just see osa, kuidas tekst jooksma hakkab, kuhu tulevad asesõnad, kuhu pärisnimed. (Mitte väljendid ega fraasid, sõnavalik oli ka ju muidu hea). Seda enam, et rootsi keeles on naissoost ja meessoost asesõnu võimalik eristada, eesti keeles mitte, mistõttu teinekord tuleb ettevaatlik olla, kui viimati mainitu on just teine – viiteprobleem. Siis massiliselt trükivigu, käändeid, sõnajärjevigu. Mitte miski ei meenutanudki juttu sellest, kuidas tekst peaks meloodiliselt ka jooksma hakkama (kui tõesti polnud mõeldud, et tekstis peab läbima tritoon, täielik kakofoonia, kõige ebakõlalisem intervall). Ja lugedes veendusin üha enam, et toimetaja fail peab olema kaduma läinud. Päris tõsiselt. Teades selle toimetaja tööd – see pole võimalik. Kuivõrd ma lugesin siiski eestikeelset ja originaalis lugema enam ei hakka, ei saa ka võrrelda. Aga kõige kõnekam viga tundub olema (ma ei saa originaaliga võrrelda):

Ta oli paigutanud Maja tema vanasse Hickrumisse […] (lk. 280)

Kui täiskasvanud tütar tuleb külla ja ta pannakse oma vanasse tuppa, siis on originaalis üsna kindlalt flickrum, mida tõlkija nägi ehk Hickrum ja käänas ka veel. Kuigi seda sõna nägemata on juba aru saada, millisesse tuppa tütar pandi – oma vanasse tuppa. Sellist viga ei lase ükski toimetaja läbi, see konkreetne kindlasti mitte. Lihtsalt ei usu (kui fail tõesti ei salvestunud või ära ei kadunud). (Kaus ka mainib, et hakkas jubedalt häirima).

Aga sisust. Lugedes mõtlesin pidevalt, et Babeli vestlusest jäi absoluutselt teistsugune mulje. Jäi mulje Lindellist, kui mingist teiste eludesse sekkuvast tüütusest, lobamokast, külamehest. Ja Branderist kui suurest muusikust, kelle sees kõlab pidevalt muusika. Kui ma raamatuga juba lõpu poole hakkasin jõudma, saingi aru, et sisu ei viigi mitte kuhugi. Ilmselt sama tunne, mis Väävelkollase taeva puhul (loomulikult ei mäleta ma tollest muud midagi kui ka sarnaseid pilte ainult, loodust, mingit maja). Kaks 54-59-aastast üksikut meest, kes püüavad oma eluga kuidagi hakkama saada. Lindell on saarestikuinimene – inimesed hoiavad kokku, kuuluvad volikogusse, ajavad asju, oma elukeskkonna pärast, oma lapsepõlvesõprade ja nende laste pärast tuleb pingutada, neid ei tohi hädas üksi jätta. Ise on ta koolipsühholoog, kellel mh õnnestub anoreksia madalamast faasist päästa üks tüdruk (sellest ei räägita pikemalt, aga on näha, et kevadel on tüdruk tõmmatud organiseerima suursündmust, tema anded on ära kasutatud). Sellele vastukaaluks muusik, kes on läbini egoistlik. Ma ei tea dirigentide maailmast mitte midagi, minule on meie omad tundunud ikkagi imeinimestena. Ei jää muljet sellisest inimlikust jäätumisest kui Branderi puhul. Kes laseb endale ehitada kirikulaadse suure majakolossi (ümbruskonda sulandumisega ei saa ju sedasi kuidagi arvestada?), üks tuba läbi kolme korruse, lift, panoraamaken merele – jah, väga kena, aga see tõesti muudab ta kellekski, “kellest ei saa kunagi ühte nendest”, nagu Bigi talle ütleb. Ma ei tea, alandlikkust, muusika pakutavast nüansirikkusest inimsuhetes…. polnud nagu eriti. Või teisipidi – ehk oli püütud kirjeldada, aga see jäigi pidevaks kirjeldamiseks, ühtegi arengut ei olnud, miski ei viinud millenigi. Mingid üksikud detailid, mis tundusid olulised, nagu viiksid mõne dramaatilise või sisu mõttes olulise kõrgpunktini, osutusid ikkagi ebaolulisteks.

Nagu näha, kõneleb minus pettumus. Ootused ei tohiks olla liiga kõrged, eriti ei tohiks need olla seotud muusikaga – see kergitab ilmselt ootusi veelgi. Tõsi on see, et mitmes kohas otsid välja Youtube’i või Spotify ja paned taustaks need teosed, millest parajasti kõneldakse. Esialgu lugesingi ju positiivselt, ootusärevalt, võib-olla olid omal kohal. Lõpuks jäi mulje, et see ei andnud sisuliselt midagi juurde. Peale teadmise, et ta tunneb muusikaliteratuuri ja oskab sellest põnevalt kirjutada. Lihtsalt miks siis kõikide nende huvitavate kirjelduste kontrastiks panna ikkagi naisteprobleemid, “peeniseprobleemid”, nagu ma olen varem Langi puhul talle ette heitnud. (Tegelikult eemaldumine oma lastest samuti – osalt küll liigset eemaldumist, aga küll ka pigem paratamatusest. Lapsed elavad oma elu. Nii Branderi kui Lindelli puhul. Lindelli ümber oli aga kogukond, kokkuhoidev. Branderil olid ta kaks noorusaegset sõpra, kes poja väljaütlemisi uskudes olid siiski samamoodi ainult karjäärile pühendunud, kogu elu. (Ühel neist oli siiski toimiv pikaaegne abielu).

Siis romaani ajast. Kirjanik ise rääkis Babelis, et hakkas kirjutama nii, et oleks pidanud olema 2019-2020 ehk (alustas vist 2016-2017 kirjutamist). Aga pandeemia saabudes mõistis, et ei saa seda 2020. aastasse kirjutada. Tõsi, ei saa. Samas – seda oleks väga kenasti saanud kirjutada 2017-2018 aastasse – see tohutu kuum suvi 2018, MeToo, mida ta soovis sisse panna (üldiselt veidi ebameeldivalt, justkui oleksidki siiski ohvriks kõik mehed, kelle annavad üles naised, kes ei saa, mida tahavad, nii ka Branderi puhul). Nüüd aga kirjutas justkui 2021.-2022. aastasse oma sõnul – kontserttegevus, ringirändamine, endiselt terav nulltolerantsiga MeToo dirigentide osas, suvekuumus, lumi talvel…. Rahvakogunemised, kuhu vahele poetatakse, et “mõni kandis maski” ja mingis kohas, kuidas Brander pärast hullult käsi peseb. Kõik. Ei tea, 2017-2018 oleksid väga kenasti mõjunud, nüüd läks kuidagi kummaliseks, nagu poleks katkestust vahepeal olnud. Aru saada, et see tuli hiljem kuhugi sisse kirjutada. Terrorirünnak Zaventemis, mis Branderit on mõjutanud – kust ta napilt pääses. Mis toimus 2016. Siis kliimakriisi tunnetus – sellest ei tohi ju mööda minna.

Kokkuvõtteks. Lugege ilma eelarvamuseta, pigem negatiivsega, sest ilmselt see meeldib Westö austajatele samamoodi nagu ta eelmised. Lihtsalt kõik need sündmused tundusid mulle kuidagi niisama, ei viinud kuhugi, kirjeldati. Lõpus toimuvat kammermuusika kontserti kujutati mingil määral uhke finaalina, ehk sellena, kuhu kõik jõudis – aga samas jäi osalt ka mulje, et see kõik toimub Branderi peas ja paar päeva pärast puugi väljavõtmist ja puhtalt pealevaatamisega borrelioosidiagnoosi saamist pani ta pildi tasku. No mine võta kinni.

Lingid:

• Jan Kaus kiidab – lugege pigem tema mõistlikku kokkuvõtet. Kuigi ka tema toob välja trükivead ja kehva keele.
• Marit Lindqvist Svenska Yles;
• Yukiko Duke Svenska Dagbladetis;
• Barbro Westling Aftonbladetis – ka kiidab muidugi.
• Victor Malm kirjutab Expressenis. Kirjeldab samuti Lindelli ja Branderi sõprust kui raamatu käivitusmootorit. Mina näiteks tundsin just puudust sellest sõprusest, sest Lindell oli ainus, kellel õnnestus Branderini veidikenegi pääseda, Brander tegeles üldiselt ikka pigem kõikide tõrjumisega.
• Hanna Lager Feministbiblioteketis.
• Kirjakoi.
• Järjejutuna.
• Vestlus Solna raamatukogus.

69. Mikael Persbrandt. “Så som jag minns det” (Carl-Johan Vallgren)

See raamat ilmus juba ammu, 2017. Toona vaatasin poes ja jätsin ikka ostmata. Aasta tagasi ostsin paper-backi (toona oli võimalik veel Stockholmis käia!) ja oma raamatute lugemisega on ju alati aega…. Võtsin lõpuks ette ja läks kiirelt käima ja mulle väga meeldis.

Eellugu on ehk see, et olin 2014. aasta algul vaadanud “Mig äger ingen“, kus ta mängis (mh ka) vana alkoholiseerunud isa (Åsa Linderborgi raamatu ainetel).

Siis käisin kunagi PÖFFil vaatamas Taani filmi “En du elsker”. Sealtsaadik on mul mõnel plaadil see lugu:

Toona oli veel kade meel, et Persbrandt pidi tulema Tallinnasse ise ka rahvaga kohtuma, aga mina olen ju Tartus. Kui selgus, et ta sulges ennast  hotellituppa ja hakkas jooma ega tulnud enam välja sealt, siis oli mul isegi hea meel. Ei jäänud millestki ilma…. Ja tõsi, selles raamatus selgub, et see oli üsna vahetult enne absoluutselt põhja jõudmist:

Mul on raske mingit kokkuvõtet kirjutada. Ainult fragmentidena. Nimelt see, et 2010ndatel, kui ma teda kahes filmis nägin, hakkas ta mulle väga meeldima ja tuli ju kuskilt tuttav ette. Guugeldasin – nägin teda filmides noorema tegelasena ja vaatasin, et ei meeldi üldse. Siin raamatus räägib ta ka, et mingil hetkel sai ta need vanemate meeste rollid ja pelgas, kuidas välja tuleb. Mina leian, et vanemad mehed (rollid) sobivad talle palju paremini!

Olin vaadanud ka Skavlani saatelõiku temaga – vaatasin selle ka nüüd üle. Seda enam, et alles nüüd sain teada, et neil on ka teistmoodi side, millele nad intervjuu alguses viitavad, aga millest ma toona aru ei saanud. Mikaeli esimene suur armastus / pikaajaline elukaaslane on nüüd Skavlani naine ja neil on kolm last.

See, millise põhjalikkuse ja selgusega see lugu on jutustatud, on paeluv. Seda võib lugeda ka üsna üldiselt kui ühe inimese lugu karjääriredelil ja samas ka allakäiguteel (alkohol ja kokaiin). Ainuke asi, mis võis hulluks ajada – alatihti kerkisid üles nimed (näitlejad, lavastajad, režissöörid), keda tuli guugeldada, et üldse mingi pilt tekiks. Väga paljusid näitlejaid ma tean nägupidi, teistel jälle nime, aga nägu ei tule kohe meelde. Paljud sain alles guugeldades selgeks. Lisaks igasugu suhted sinna juurde.

Veel meeldis mulle, kuidas ta nii paljude näitlejate ja lavastajate kohta hästi kirjutas. Mõne kohta ka halvasti, aga enamasti siiski hästi ka ette.

Tegelikult meeldib mulle tema poosi puudumine – et ta on oma loomult lihtne Jakani poiss. Ja ei häbene, et huvitub motospordist. Terve pikk peatükk on erinevatest autodest ja mootorratastest, mis tal on, kus ta nendega rallimas käib ja millist rahuldust pakub lõõgastumine pärast tööpäeva garaažis neid tjuunides või parandades.

Samas on ta ju ka täielik kunstnik. Kunst oli mh see, mille abil ta põhjast välja ronima hakkas. Maalides. Ja maalides. Ja maalides. (Ta on seda isegi nooruses õppinud. Peale kõige muu, mida ta on õppinud. Käinud tantsuakadeemias. Lavakoolis samas mitte).

Mis ma oskan öelda. Et vaadake enne nt. see saade ära ja siis on juba natuke kergem raamatus ka mõned tegelased omale kohale seada:

Ahjaa. Ta kirjutab siin palju ka erinevatest filmidest, milles ta on osalenud. Mis oli huvitav, mis hea, kus režissöör andis häid viiteid, milliste näitlejatega oli hea koos töötada. Muuhulgas tekkis mul huvi ühe filmi vastu (Staho “Dag of nat”) ja ma leidsin selle täies pikkuses Youtube’ist, mistõttu venis raamatulugemine ka selle võrra, et vaatasin selle eile ära. Võiks öelda, et hea. (Kuigi Persbrandt ise noorena ei meeldi mulle samavõrra kui vanana, liiga sile).

Võiks öelda, et ingmarbergmanlik – selline pikad kaadrid, näod, tegelt on kõikide elu raske. Ometi midagi siin on, mis mullegi meeldib (masendus ju muidu ei meeldi).

Lausa anekdootlik oli, kui ta valiti Beorni osatäitjaks ühte maailma kalleimasse filmi, “Kääbikusse”. Kogu selles anekdootlikkuses oli samas sees ääretu kurbus (maailma pärast, Micke pärast, filmitööstuse pärast). Näiteks see, kui kallis oli tema kohale le