40. Ben Macintyre “Spioon ja reetur. Külma sõja põnevaim spioonilugu”

See raamat oli silma jäänud ja juhtumisi oli piirangute ajal korra raamatukogus ka vaba. Lugemiseni jõudsin veidi hiljem. Ja ma kinnitan, et ma pole üldiselt ilmselt isegi sellise raamatu sihtrühm, midagi taolist pole nähtavasti varem kunagi lugenud. Aga oli põnev, pole midagi öelda. Väga põhjalike dokumentide, mälestuste ja intervjuude põhjal kokku pandud lugu Oleg Gordijevskist, kes kasvas kagebiitide peres – isa oli Ukraina holodomori korraldajate seas, vend Praha kevade allasurujate seas. Oleg põlgas nõukogude süsteemi, ühiskonna, isikuvabaduste piiramist, kahepalgelisust üha enam. Kopenhaagenis nõukogude saatkonnas töötades (KGB-lasena, varjatult) hüppas ta üle Briti luuresse. Ja algul mulle tundus, et tuleb meelde jätta kõigest see MI6, aga siis selgus, et on veel MI5 ka ja eks need struktuurid olid lugedeski peas segi (KGB omad samuti, need veel eriti).

Lugedes oma olemuselt ajaloolist ja dokumentaalset romaani, tundub tõesti, nagu loeks põnevikku – selle vahega, et see kõik põhineb tõestisündinud lugudel. Nimede meeldejätmine oli ka keeruline, aga õnneks selgus, et inglaste nimed olid enamasti ka muudetud, nii et pole lugu, kui meelestki lähevad. (Just sedasi olin raamatututvustustest ka kuskilt lugenud, mistõttu tellisin selle raamatukogust – et loe nagu põnevikku).

Sisu pole mõtet edasi anda, põnev oli lugeda luure toimimisest, ülehüppamisest, spioneerimisest. Pidevalt tuksus ikkagi kuklas ka see, et spioon ja ülejooksik on ikka reetur ja teda oli väga positiivses valguses näidatud – kuna ta tegutses ideoloogilistel põhjustel (nagu lõpus öeldi) “heade” poolel 🙂 . Külma sõja lõpp ja NL lagunemine jäi tema aega, suures osas tema kaasabil (kuigi mitte ainult, nagu rõhutati muidugi korduvalt). 1985. aasta juulis käivitati operatsioon PIMLICO ja viidi läbi – uskumatu põnevus…. Aga kohati … ta reetis kõikide lähedaste ja sõprade usalduse, suure idee nimel. Suure ülesande ohvrid.

Lingikogu (seni):

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

39. Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

Ma olin sellel raamatul raamatukogus nii kaua järjekorras, et tõtt-öelda ei lootnudki veel eriolukorra ajal midagi sellest nimekirjast kätte saada. Aga sain ja mõtlesin “ruttu” läbi lugeda – mis kevadel venib alati ikka pikema aja peale, sest õhtud on valged ja kuidagi tegevust täis isegi ajal, kui mitte midagi pole.

Ma avastasin Hvostovi enda jaoks 10 aastat tagasi, seega ikka täiskasvanu inimesena juba. Ega saa väita, et ma praegu enam midagi väga mäletaks peale selle tunde, mis toona tekkis – et meeldis. Ootused olid lisaks üles kruvitud veel ka sellepärast, et see raamat nomineeriti kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. AGA. Ei vastanud ootustele… Tahaks siiski väita, et asi pole mitte ainuüksi minu vanemaks saamises, vaid et ka Hvostov kirjutas teistmoodi (aga pead ei anna). Sest seekord oli mul tunne, et … noh, pole ju raamat päris. Osaliselt oli lausa ebamugav, et loed liiga eraviisilisi asju, mis puudutavad nii teda kui ta lähedasi. Teisalt on tunne, et tegemist on mingi sõbra üksikute vestlusteemadega, mis pole kuigivõrd orgaaniliselt seotud ja mis iga teema sees samamoodi lähevad lappesse – nagu ikka juttu ajades. Et räägid ühest asjast, jõuad järgmiseni ja nii edasi. Peale kõige muu meenutas ta mulle selles raamatus oma isikliku alastusega ühte teist sõpra ja tekkiski tunne, et sellist haavatavuse taset nagu ei sobi avalikult püünele tuua (noh, minu jaoks kuidagi stilistiline häiritus, võiks öelda). Kolmandaks tundus ikkagi, et Hvostov oli lati alt läinud, nagu oleks öeldud, et tead, kirjuta midagi nii-ja-nii-palju lehekülgi ja ajakirjanikul pole mingit muret kirjutada need kuusteist artiklit. Pisut “vana aja asjade” stiilis. Sest idee mõttes – kirjad lapselapsele – on ju kõik kena. Aga siit juba esimesed ebakõlad – lapselaps on juba olemas, teda saab juba hoidmas käia, seega tema pole enam abstraktsioon. Ometi ei taha tõesti ükski lapselaps teada vanaisa seksuaalsetest kihkudest ja kummikasutamisest – üldises joones, miks mitte. Detailselt – mkm. (Nüüd tõin täiesti ebaolulise detaili siit välja, mis muidugi ei prevaleerinud, aga mõnes osas oli neid asju veel, mis nagu ei olnud päris kirjad lapselapsele, kes on saanud täiskasvanuks).

Samuti on omamoodi huvitav see perspektiiv, et seda raamatut peaks lapselaps lugema umbes selle sajandi keskpaigas ja need nähtused, mida kirjanik siis “vana aja asjade” kombel käsitleb, mingid ühiskonnanähtused jms., annab iseloomustab samuti raamatut huvitavast küljest. Mida ta teab oma aja ära elanuks. Millisena ta aimab tulevikku. Samas – siingi ei näe ma läbivat ja seostatud joont, ligadi-logadi….

Muidugi on üks osa minu kriitikast, mis käib terviklikkuse pihta, just need üksikud liiga kitsad nähtused, mis alati pikalt ja ootamatult palju ruumi saavad. “Tiblakompleks” – mulle endalegi hakkas siin juba tunduma, et see on tal paisunud kompleksiks. Tõsi, probleem on, aga mul oli jälle kuidagi raske näha, miks tasakaalupendel sellise hoo ja ägedusega äkki just sinna pöördus. Veelgi arusaamatum ja kontekstivälisem oli peatükk Savisaarest. Ma saan täiesti aru, et see on mingis mõttes põnev mõttearendus, samuti miks mitte rääkida sellistest teemadest (sest seoses Savisaarega käsitleti hoopis erinevaid teemasid nagu mis tõmbab teatud meeste puhul naisi ligi, kuidas ajalugu kirjutatakse, kuidas lubadusi peetakse, kuidas koerad klähvivad kooris), aga mulle jäi ikkagi tasakaalupunkt mõistetamatuks. See oli ajalehekolumn, ei tundunud kirjandus jälle…

Üks lisateema, mis igalt poolt läbi kumab, on (positiivne) feminism, matriarhaadi kirjeldus ja põhjendus – nii realistlik-ajalooliselt kui juurdemõeldult. Mis on muidugi väga sümpaatne. Sest veel sel talvel pidin minagi istuma juba ammuse sõbraga köögilaua taga ja tõsiselt vaidlema vastu arusaamisele, et “naised on ise süüdi, et võim meeste käes on” vms. (Ja sõber ise läks ise järgmisel päeval TÜsse mingit loengut lugema – seega me räägime vähemalt nende näitajate järgi siiski targast intelligentsest meesterahvast?). Aeg-ajalt oleks tõesti vaja meestel neid sõnu kirjutada.

Raamat algab peatükiga “Tartu tramm” – see on raamatu alguseks tegelikult väga hea valik. Nimelt mäletas kirjanik punast trammi, mis mäest alla sõitis – täiskasvanuks saades selgus, et trammi pole Tartus kunagi olnudki. Seega annab ta häälestatuse, et kõik, mida ta kirjutab ja mäletab, võib osutuda “Tartu trammiks” – mälestused ongi petlikud, võib-olla erinevatest mälupiltidest kokku sulandunud. Mina kusjuures suudan seda pilti (isegi tartlasena, kes on Jakobi mäge üle pool oma elust silme ees näinud) ette kujutada. Minu arvates meenutab see kõiki neid punaseid busse ja autoronge, mis sealt järjest alla tulid. Seda pilti võis vabalt kinnistada veel “Keskea rõõmude” film 🙂 – Ülle Kaljuste sõitis mäest alla punase autoga.

[youtube=https://youtu.be/vh58L-inqWo?t=36]

Kokkuvõtteks ütleks, et olen kriitiline ja pigem vist just sellepärast, et ootasin Hvostovilt nii palju enamat. Natuke liiga enesepaljastuslik ja asjadest, millest poleks vbolla vaja laiemale avalikkusele…

Raamatust on väga palju linke ka:

  • Autor ise ütleb ERR:i lingil, et see raamat on “esseistlik mõtisklus”, “õpik ühiskonnaõpetuse ja inimeseõpetuse tundidesse”, mitte autobiograafia. Muus osas on see jutt, mida ta räägib, sümpaatne. Võiks öelda, et tekitab ka kõrgendatud ootusi raamatu enda suhtes;
  • Intervjuu autoriga ka OPis;
  • Sveta Grigorjeva Sirbis;
  • Remsu Loomingus;
  • Päevalehe kultuurilehel kirjutab Aro Velmet: “Hvostovil on kolm kinnisideed: militarism, ksenofoobia ja silmakirjalik moralism. Lühemalt võiks öelda, et ta kinnisideeks on läbi reflekteerimata rahvuslus.” Ma nii väga kõigega nõus ei ole – “„Kirjad Maarale” on raamat, mille lõpus tunned, et nüüd on kõik öeldud. Enam rohkem midagi ei ole. Selliseid raamatuid ilmub Eestis harva, kuigi, peab tõdema, rohkem kui meie rahvaarv ja valmidus ennast peeglist vaadata lubada võiks.”
  • Intervjuu Vilja Kiisleriga raamatu esitlusel;
  • Jaak Urmet vestleb Tallinna TVs kirjanikuga (vaatasin kogu saate ära ja teate, siin on Tartu-Tallinna vastamisi seadmine, igas mõttes. Kogu austuse juures…. Jaak Urmeti küsimused, katkestused, teemaasetused…. see on nii Peda. Ja ei, ma ei ole ise mingi tarkpea, seega selle ütlemisega peab ettevaatlik olema … Aga siin saates jäi nii palju samamoodi pooleli ja fragmentaarseks nende katkestuste ja pealiskaudsuse tõttu);
  • Reet Kukk Viimsi Teatajas kirjutab: “Andrei Hvostovi raamat ei ole laiahaardeline teos valitsenud oludest, vaid eelkõige elu tervikpildi mosaiigikillud tema jaoks olulistest sündmustest ja küsimustest. Autor ei kuuluta kindlat tõde. Ta hoiatab lugejat, et meie mälestused on täis illusioone ja hallutsinatsioone, kõik ei pruugi olla täpselt nii, nagu meie seda mäletame.”
  • Liina Leemet kirjutab Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituse blogis “Ka „Kirjade Maarale“ puhul tekkis vahepeal mulje, et Andrei Hvostov, kelle (ideaal)adressaat on 33aastane Maara, seletab nii mõnigi kord sündmusi ning asju ikkagi praegusele Maarale, kes on alles väike laps. See on ka arusaadav, ent tekitas omalaadse healoomulise õõvatunde, sest neist lõikudest kumab erilist soojust. Muidu nii iroonialembene autor annab end neis lõikudes ära, näitab end varjamatult armastava vanaisana, kes soovib oma lapselapsele parimat võimalikku tulevikku.”;
  • Mariann Vendelin Apollo lehel;
  • Indigoaalane – tema ei suhestu selle eestlaste maailma keskpunkti kriitika teemaga ega ka selle seksuaalsuse teemaga (tõsi, meie vanemad ja vanavanemad said lapsed pühast vaimust, muust me kuulda ei taha), aga ta tunnustab ühiskondlikku aktuaalsust;
  • Triinu raamatud – kiidab samuti;
  • Hyperebaaktiivne loeb ja kiidab;
  • A Luik loeb;
  • Katu loeb ja kiidab;
  • Minutavaline blogis kiidetakse;
  • raamatutega;
  • Järjejutuna Apollo lehelt.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

38. Ljudmila Ulitskaja “Kukotski juhtum”

Järgmine raamat Punasest sarjast. Ka seda raamatut lugesin üsna kaua ja keskelt mingi unenäoline osa jäigi pooleli (50 lk lugemata). Ulitskaja haare mulle meeldib. Seekord on peategelaseks günekoloog Pavel Aleksejevitš Kukotski ja tema perekonna lugu. Mäluga on mul nagu on, algusest väga palju ei meenu (seal oli juttu ka Pavel Aleksejevitši isast Aleksei Gavrilovitšist, kes oli nagu ka arst, aga oli pikalt ka koduabilise Vassilissa Gavrilovna kasvamisest ja elust, lisaks PA abikaasa Jelena Georgijevna vanematest tolstoilaste kogukonnas ja tüdruku kasvamisest vanaema juures linnas väljaspool tolstoilaste kogukonda, mis ta ka päästis – teised viidi laagrisse).

Mõnes mõttes ongi raamat selline pikk perekonnalugu, millega räägitakse tegelikult ajastute lugu. Mis oli enne revolutsiooni, revolutsiooni ajal, sõja ajal, kuuekümnendatel. Seoses sellega, et peategelane PA on günekoloog, on juttu ka soovimatutest rasedustest ja abortidest, mis on keelatud ja mille seadustamise eest PA võitleb. (Mingis mõttes on see võti kogu raamatulesünnid, mitte-sünnid, abortidega kaasnevad surmad). Oma naisega kohtub ta samuti haiglas, kui on peaaegu võimatuna näiva operatsiooni järgselt Jelena päästnud. Jelenal on oma endise mehega, kes läks rindele ja jäi kadunuks, kaheaastane tütar Tanja, kelle PA isana üles kasvatab ja kellesse ta väga kiindub. (Surmateade lahingul langenud endisest mehest Antonist ütleb, et mees oli hukkunud samal päeval, kui Jelena PA-ga üheks sai. Aga hiljem selgus, et oli kuhugi Ladina-Ameerika maale põgeneda saanud ja seal hilises eas surnud ja Jelenale ja Tanjale päranduse jätnud. Millest Tanja ei taha kuuldagi).

Huvitav on kogu raamatu jooksul pigem see, kuidas perekondadena elavad koos võõrad inimesed. Osalt on see süsteemi, osalt muude elujuhtumite tõttu nii. PA pole ju Tanja lihane isa, Vassilissa on lihtsalt Jelenaga kaasa pärandatud koduabiline (lihtne ja üliusklik veidi piiratud tädike). Siis lisandub peresse Toma, kelle saabumisest kõik viltu veab ja kes tegelikult kogu korteri hiljem endale saab ja pereema Jelena Vassilissa komkusse elama paneb (ja kogu muu lihtsa inimese suhtumine sinna juurde – et uued ja kvaliteetsed asjad pannakse hoiule, pidev kokkuhoid, eriti vanainimese arvelt, mustus…). Tanja abiellub ühega Goldbergi poistest, kes pääseb seeläbi sõjaväest, ise läheb teisega, kumma last ootab, ei tea. Aga puhkusereisil oma “tööandja” Kitsega (ehteid tegev naisterahvas) kohtub saksofonimängija Sergeiga ja tunneb elus esimest korda tõelist armastust. Seega Tanja tütar Ženja (Jevgenia, Jelena ema järgi) kasvab Sergei tütrena, kuniks Tanja ise sureb. Mistõttu Ženja elab vanaisa PA juures ja edasi oma “ametliku” isa Vitali Goldbergi juures.

Nojah, siis vangilaagrid või joomine, et mitte parteikoosolekutel käia… Põgenemine läände (Gennadi Goldberg ja nende isa oma noore naisega). Polegi jaksu pikemalt kirjutada, aga kirjas on absurdne nõukogude aeg läbi inimsaatuste (kuigi siiski just inimeste loomuomadused ja nende isiklikud valikud on siin samuti väga olulised).

Oluline osa on ka Jelena nägemuslikkus, unenäolisus, mis on tegelikult kogu maailma tajumine ette ja taha. Osalt peetakse seda ta keskeas tekkinud haiguse süüks (mäluprobleemid, millesse ta langeb, vahepeal kirjutab ta oma märkmeid, et mitte unustada), tegelikult selgub üsna sageli, et ta on lihtsalt asju väga selgelt ette näinud. Seega see pikk unenäoline osa raamatust, kus peategelased on justkui Paljaksraseeritu ja Juut – PA ja tema juudist sõber, teadlane Goldberg, aga palju teisi. Muuhulgas Uueke ise, kes elule kutsutakse. Ja siis veel üks, kelle elulekutsumine päris hästi ei õnnestu…. Tuleb ca 100 lk lugeda äärmise tähelepanuga, aru saada, seoseid luua (lk. 217-314), kuigi ülejäänud raamatuga seosed on hoopis teistlaadi. Ilmselt annaks see suures osas võtme kogu lugemisele…

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

37. Kurt Vonnegut “Isemängiv klaver”

Raamatukoguraamatute lugemine jätkub. Vahepealne seisakuraamat lihtsalt seisab (ei tea, kas jõuangi läbi). Lihtsalt meenus, et kui ma kunagi riiulite vahele sattusin, otsustasin kaasa haarata Punase sarja vene autorid ja mõtlesin, et olgu, teiselt poolt võtan hiljem – ja need teise poole raamatud olid ju riiulil olemas. Seega tellisin ja sain (kuigi jah, riiulilt).

Vonnegut on teadupoolest vana lemmik. Mõnes mõttes tekib kahtluski, kas noorena lugedes midagi aru sain – samas, ehk sain. Kunagi lugesin Vonneguti Sinihabet (täiskasvanuna) ja mäletan samuti vaimustust.

Isemängiva klaveri puhul kartsin alguses suisa, et olen kunagi alustanud ja pooleli jätnud (ega tea, väga tuttav ei tulnud). Sest tegemist oli justkui utoopiaga, kirjutatud 1950ndate algul. Utoopiate puhul ei tea kunagi, kuidas mõjuvad. Kokkuvõte:

Kurt Vonneguti esimene romaan jutustab insener Paul Proteuse loo. Paul peab toime tulema Kolmanda maailmasõja järgses maailmas, mida juhib superarvuti ja kus kõik olulised toimingud sooritavad masinad. Paul otsustab oma elu sellele ette nähtud voolusängist kõrvale juhtida ning põhjustab sellega enda ümber korraliku segaduse ja selle kõige kaudu jõuab Vonnegut juba oma debüütromaanis talle ainuomasel teravmeelsel, satiirilisel moel kapitalistliku ühiskonna mõttetuse ja sihituse teemani, mis läbib hiljem punase joonena tervet tema loomingut.

(Kusjuures üllatas, et tegemist on ta esimese romaaniga!) Hakkad siis lugema – tegu on ühiskonnaga, milles kõik on automatiseeritud ja inimestel on koodid eriala ja järgu järgi, kõikidel on IQ avalik ja põhimõtteliselt on insenerid kõrgklass, teistel pole erilisi võimalusi. Tehastest on inimesed ammu minema aetud, sest nemad tegid rohkem vigu kui masinad. Samamoodi konduktorite kohalt rongis. Kodud valmistatakse valmismoodulitena, kõikidel riiklikult ka täisautomaatsed kodumasinad. Ja nii edasi. Tundub isegi teatud viisil must-valge?

Tegelikult ongi kogu sarm selles, et kõik ongi nii pagana mitmetahuline ja Vonnegut oskab geniaalselt anda kõik erinevad tahud – üldiselt pigem ikka selles mõttes, et ükskõik, mis me teeme, kõik on naeruväärne. Mingist vaatenurgast. Head/halba ei ole, kõik sõltub vaatenurgast. Lugedes tundub, et loed küll väga konkreetset sündmustikku, nagu vaataks mingit sigrimirgi-pilti, millest ühtäkki kerkib välja 3D pilt, kujutis, mis kuidagi läheb mitmedimensiooniliseks ja avaneb ainult siis, kui teatud nurga alt tunnetada.

Näiteks täiesti geniaalne vahelugu jookseb sellel teemal, kuidas üks kõrge sõjaväelane Bratpuhri šahhile oma maad tutvustab (ja kuidas šahhi vennapoeg Khashdrahr Miasma tõlgib). Kuidas doktor Halyard talle ka oma maad ja hüvesid tutvustada ei püüa, ütleb šahh ikkagi, “ahah, kommunism” või “ahah, ori”. Lõpuks lõpetab Khashdrahr selle tõlkimise orjaks, läheb üle “kodanikule”. 🙂 Kui näiteks Halyard tutvustab nende superarvutit (elektrooniline arvutusmasin – meenutagem, et raamat on kirjutatud 1950ndate algul), öeldes:

“See on elektrooniline arvutusmasin – aju, kui soovite. Juba üksnes siin ruumis, mis on kõigist kasutatavatest kõige väiksem, on piisavalt traati, et ulatuda neli korda siit Kuuni. Kogu seadeldises on rohkem elektronlampe kui New Yorgi osariigis enne II maailmasõda.”[—]

Šahh mõtles järele, kihistas ujedalt naerda ning Khashdrahr liitus tema vaikse idamaise rõõmuavaldusega.

“Šahh ütles,” sõnas Khashdrahr, “et tema maal magavad inimesed tarkade naistega ja teevad odavalt häid ajusid. Hoiavad kokku piisavalt traati, et tuha korda Kuu peal käia.” (tõlk. Tiina Randus, lk. 127) 🙂

Maailmakord on selline, et ka poliitika ja valitsemine on lahku löödud. Halyard mõtleb näiteks:

Ning Halyard sai äkitselt aru, et täpselt nagu religioon ja valitsemine olid kunagi sajandite eest lahku löödud, elutsesid poliitika ja valitsemine nüüd tänu masinatele külg külje kõrval, kuid ei puutunud peaaegu üldse kokku. Ta põrnitses president Jonathan Lynni ning kujutas hirmuga ette, milline oleks riik siis, kui iga loll väike Ameerika poisike võib presidendiks saada nagu praegugi, aga peaks päriselt ise riiki juhtima! (lk. 130 – ja seda kirjutas ta 1950ndatel pärast sõda, eksole, mitte praegu, Trumpi ajal)

Selle šahhi vaatenurga kõrvutamine tänapäeva ühiskonnaga (no ma ei suuda teisiti, kui loen seda kohati, 70 aastat hiljem, reaalse ühiskonna kirjeldusena – tõesti, mitte läbinisti, aga palju vähem utoopilisemalt kui ta kirjutamise hetkel mõjus) on tegelikult vägagi värskendav. Just see, et ta peab kõiki orjadeks ja ameeriklane püüab talle selgeks teha, millise õnne ja vabaduse sees nende inimesed elavad! Teenides, kus vaja, tasuta arstiabi, kohustused riigi ees… Tööstus ja tehased on riigi alla tõmmatud, inimestest pääsevad ainult kõige nutikamad läbi sõela inseneriks ja tööstusesse, ülejäänutele jääb raipe- ja kanalisatsioonikorpus või sõjavägi. Kommunism 🙂 Kõige hullem on, kuidas noored pingutavad ja ennast lolliks õpivad, et eksamitest läbi pääseda ja hea elu peale saada – aga kuidas paljud siis ise oma elu lõpetavad, kui eksam ei õnnestu. (Appike, need eksamipinged ja muu jama… nii tuttav).

Kord kutsub šahh enda autosse tänaval seisva tüdruku, kellega on juhtunud õnnetus – ta mees on koodilt romaanikirjanik, aga kirjutatu ei sobinud ja siis muudeti koodi:

“Kaks päeva tagasi oli tal number – W-441.”

“Algaja romaanikirjanik,” selgitas Halyard Khashdrahrile.

“Jah,” vastab tüdruk. “Ja see pidi talle jääma seniks, kuni ta romaani valmis saab. Seejärel pidi ta saama kas W-440 …”

“Tegutsev romaanikirjanik,” ütles Halyard.

“Või siis W-225.”

“Avalikud suhted,” ütles Halyard.

“Palun, mis asjad on avalikud suhted?” küsis Khashdrahr.

Halyard tsiteeris mälu järgi “Käsiraamatut”: “See amet spetsialiseerub massikommunikatsioonivahendeid ja rakenduspsühholoogiat kasutades soodsa avaliku arvamuse loomisele, arvestades vastuolulisi teemasid ja institutsioone, solvamata ühtki olulisemat isikut ning keskendudes eeskätt majanduse ja ühiskonna jätkuvale stabiilsusele.”” (lk. 254 – milline tikksirge ja otsene loogika, terav ja tabav – kui sinust ei saa tegutsevat romaanikirjanikku, siis oled numbrite jagu kohe allpool järgmisel tööl, mis sõnaseadmist vajab.)

Muide, selle läbikukkunud kirjaniku lugu ei ole veel läbi, järgmisel leheküljel arutletakse:

“Tundub, et ta on halvasti kohandunud,” arvas Halyard pahaselt. “Kui te minu arvamust küsite, kallis, siis tal oleks vaja pädevat psühhiaatrit. Tänapäeval teevad psühhiaatrid imesid. Võtavad täiesti lootusetuid juhtumeid ja teevad neist A-klassi kodanikud. Kas ta ei usu psühhiaatriasse?”

“Usub küll. ta nägi, kuidas ta vend psühhiaatria abil meelerahu leidis. Seepärast ta ei tahagi sellega tegemist teha.”

“Ma ei saa aru. Kas ta vend ei ole siis rahul?”

“Läbinisti ja alati rahul. Ja minu abikaasa ütleb, et keegi lihtsalt peab halvasti kohandunud olema, et keegi peab end piisavalt halvasti tundma, et mõelda, kuhu inimese don jõudnud, kuhu nad lähevad ja miks nad sinna lähevad. See oligi tema raamatu viga. See tõstatas need küsimused ning lükati tagasi. Talle anti käsk minna avalike suhete valdkonda.” (lk. 257)

Kogu pundi üks võimukamaid mehi on peategelane Pauli isa kunagine hea sõber, Riikliku Tööstus-, Kaubandus-, Kommunikatsiooni-, Toiduainete- ja Ressursiameti direktori Francis Eldgrin Gelhorne. Sellest vanast võimukast mehest mäletab Paul kohtumist, kui Paul oli noor. Gelhorne küsis, kas vastab tõele, nagu räägitakse, et Paul on tark poiss. Paul tagasihoidlikult siis tunnistab. Ja Gelhorne, täielik self-made man, ütleb:

“Keegi pole nii hästi haritud, et 90 protsendi tema õpitust ei saaks kuue nädalaga selgeks. Ülejäänud kümme protsenti on puhas dekoratsioon.” (lk. 240)

Ed Finnerty on kunagisest andekate noorte inseneride sõpruskonnast see, kes Iliumi vabrikutest eemale kolis, et karjääri teha, sai isegi edutatud, aga rebis ennast süsteemist lahti. Temaga on seal mingid probleemid, siis ta kaob silmist, ilmub põrandaaluse liikumise ühe juhina mingil hetkel jälle välja. Kui keegi küsib, mida ta ütles enda tegevusalaks, vastatakse: “Ta ütles, et hakkab pimedate kirjas pornograafiat välja andma.” (lk. 242). Kui Ed Iliumi tagasi jõuab, otsib ta Pauli üles ja Paulgi on oodanud kohtumist temaga. Teatud määral tunneb ta mingit värskust, teisalt on ka mõnevõrra ärritunud Edi üleolevast ja hoolimatust stiilist. Ka Ed ise ütleb:

“Naljakas, mida ma meie taaskohtumiselt lootsin, ilmselt seda, mida kõik tundeküllastelt taaskohtumistelt loodavad. Ma mõtlesin, et sinu nägemine kaotab imeväel kõiksugu probleemid ja aitab mul mõtteid koguda,” sõnas Finnerty. […]

[—]

“Aga peatselt saab selgeks, et vanad sõbrad on vanad sõbrad ja ei midagi muud – nad pole targemad ega kasulikumad kui kõik teised. Nojah, kuradile sellega, see ei tähenda, nagu mul poleks pagana hea meel sind jälle näha.” (lk. 96-97)

Väga pikalt ei jõua kogu raamatust kirjutada, aga oluline on ka Kummitussärgi liikumine, mis raamatu lõpusirgel põranda alt välja tuleb ja kõik (töölisrevolutsiooni kombel) maha lõhub. Tegelikult oli muidugi plaan pisut teistsugune, samas oli teatud anarhia ka sisse kavandatud – et las üksused tegutsevad veidi oma maitse järgi. Kummitussärgi liikumise manifest, mille alla kirjutati Pauli allkiri, kõlas muuhulgas nii:

Ebatäiuslikkuses peab peituma voorus, sest inimene on ebatäuslik ja inimene on jumala loodud.

Nõrkuses peab peituma voorus, sest inimene on nõrk ja inimene on jumala loodud.

Ebatõhususes peab peituma voorus, sest inimene on ebatõhus ja inimene on jumala loodud.

Tarkuses segatuna rumalusega peab peituma voorus, sest inimene on vaheldumisi tark ja rumal ja inimene on jumala loodud. (lk. 315)

Ja üsna lõpus räägib Paul kohtus enese kaitseks:

“Ameerika Ühendriikide sõltumatuse pandiks on selle inimesed, mitte masinad, ja on inimeste asi see tagasi võtta, kui nad seda soovivad,” ütles Paul. “Masinad on ületanud selle sõltumatuse piirid, mille Ameerika inimesed neile hea valitsemise huvides vabatahtlikult üle andsid. Masinad, organisatsioon ja tõhususe tagaajamine on inimesed ilma jätnud vabadusest ja õnnepüüdlustest.” (lk. 328)

Jälle mõtled – ja seda kirjutati 1950ndate algul…

Kuna tsitaate sai palju, oleks vaja midagi kokkuvõtvalt öelda. Selleks naaseksin hetkeks veel sisu juurde. Peategelane on ju ikkagi Paul, kes tunneb, et selline elu on tema kasuks ebaõiglane. Ta otsustab töölt ära tulla – aga pärast tööstuste suvepäevi (mingi Meadows). (Appike, lugege ainult nende suvepäevade kirjeldust – täpselt õudusunenägu! Ilmselt väga paljudele inimestele meeldib – erinevad spordivõistlused, taidlused, programm, lõkkeõhtu jms. See kuulub ju endast lugupidava firma juurde. Aga kui siis on mõni, kellele ÜLDSE ei istu selline karjas lõbutsemine… siis võib asja täpselt just niisama paroodiana näha, nagu Vonnegut kujutas). Ootamatult aga serveeritakse talle Meadowsis, et ta “mängult” vallandatakse, et ta saaks Kummitussärkidesse imbuda – otsekohe jääb ta ilma kõikidest privileegidest ja peab kuidagi rongiga koju jõudma. Pauli juures on sümpaatne see, et ta näeb tõesti, kui ebaõiglaselt see ühiskond loodud on, aga samas ei saa ta ka naljalt midagi ära teha. Ise süsteemist eraldudes, kaotab ta ju kõik – ja kõike kaotada pole ka tore. Või kui tuleb suur revolutsioon, siis istuvad nad Ed Finnertyga oma vabriku juures, ühe vana tootmishoone kõrval (58) ja meenutavad, kui toredad olid need ajad, kui nad õhinal oma esimesi masinaid leiutasid! Nii et mine võta kinni – pole halba ilma heata, pole head ilma halvata. Seega – mida me ikka teha saame, kui miski ei meeldi, eksole.

Eks ta ole.

Lingid:

Hetkel teisi ei leidnud, aga kindlasti on.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

36. Sylvia Plath “Klaaskuppel”

Kuna mõned Postimehe kirjastuse välja antud raamatud on mulle positiivsetena silma jäänud, kirjutasin ka selle teose oma nimekirja. Sylvia Plath ja “Klaaskuppel” – kuidagi kõnetas. Seda enam täitis mind õnnejoovastus, kui see raamat ootamatult riiulilgi oli ja ma sain selle raamatukogust tellida! Seega asusin hoogsalt lugema ja tõsi, kiiresti läheb see raamat küll.

Esimesest otsast ei saanud alguses sottigi – raamatu tutvustust ega kokkuvõtet ma siis ette enam ei lugenud ja tundus, et tohoh, mingi kummaline chick-lit. Ja muidugi oli keskkond ja aeg teine, sellest võis ka mingite märkide järgi aru saada – kahtlane soorollide ja lubatu/mittelubatu jaotus. Pärast 100 lehekülge lugesin kokkuvõtte läbi ja järgmisel õhtul lugema hakates oleks nagu teist raamatut lugenud:

[…] peategelane Esther Greenwood on andekas ja ilus noor naine 1950. aastate New Yorgis. Hoolimata edust ja paljutõotavatest karjäärivõimalustest murdub ta vaimselt – võib-olla lõplikult. Tema mentaalne kokkuvarisemine, enesetapukatsed ja sellele järgnenud kuud vaimuhaiglas on lugejateni toodud erakordses eheduses.
Inimpsüühika kõige tumedamatesse nurkadesse tungiv „Klaaskuppel“ on Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv erakordne teos. See on šokeeriv, realistlik ja intensiivselt emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav romaan naisest, kes langeb depressiooni haardesse. Teoses leiab käsitlemist ka ühiskonna eeldustest tulenev ebaõiglus, millega peategelane Esther on noore naisena sunnitud kokku puutuma. Tema võimetus leppida naistele ette kirjutatud koduperenaise rolliga peegeldab ka Plathi kahevahelolekut ja soovi olla korraga nii ema kui ka looja, poetess.

Kolmandik raamatust oli läbi ja seni oli olnud niisama mõttetu ringisebimine, miski ei viidanud süžee arengule üheski suunas. Seega just järgmisel õhtul lugema hakates nägingi järjest depressiooni langevat noort inimest. Juba olin ka aru saanud, et tegevustik toimub 1950ndatel – ja seda jubedam tundus. Depressioon ja selle ravimine või mõistmine. Huh. Mis siin ikka rohkem kokku võtta. Üldiselt hoiataksin pigem lugemise eest – eriti neid, keda ennast depressioon või enesehaletsus või madal enesehinnang valdavad. Valus äratundmine lisaks ajastule, kus ümbruskond ei oska ka toetada. Muuhulgas kriipiv sisemine protest soorollide teemal, mh. lesbilisuse võimalikkusest (väga riivamisi ja aimatavalt).

Võiks öelda, et kui mul poleks raamatu puhtfüüsilise kättesaamise üle nii arutut rõõmu olnud, oleksin võinud suisa pettuda. Nüüd ootan, mis aeg (peale unustamise) mu elamusega teeb. Järelsõnastki lugesin (ilmselt esmakordselt Plathi enda kohta), et (meie jaoks) luuletaja lahkus elust samuti enesetapu läbi üsna noorelt (30) ja tema “postuumne kuulsus rajaneb põhiliselt ta kuue viimase elukuu luulel” (lk. 301, tõlkija Inna Feldbachi järelsõnast). Ilmselt on põhiline väärtus stiilis.

Üsna palju on juba blogideski kirjutatud (hm, loomulikult sellepärast, et see raamat on juba varemgi välja antud, nagu nüüd näen. teiseks olid mõned tekstid kahel lingil):

Rubriigid: lasteteemad | Sildid: | Lisa kommentaar

Kaitstud: statement

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

35. Merete Mazzarella “Ingen saknad, ingen sorg. En dag i Zacharias Topelius liv”

Lugemisseisaku olukorras ja olukorras, kus viimane raamatukoguraamat ikka üldse ei edene, võtsin kiiresti vahele koduriiulis juba mitu aastat seisnud raamatu Merete Mazzarellalt. Millal ma selle ostsin, ei mäletagi enam – välja on antud 2009 (siis kindlasti mitte, ikka hiljem).

Tegemist on raamatuga Zacharias Topeliusest, soomerootslasest kultuuritegelasest, eelkõige tuntud kui muinasjutuvestjast, aga ka muidu ärkamisaegsest tegelasest. Mina imetlesin kõige rohkem raamatu ülesehitust ja rõhuasetusi. Merete kujutab justkui Topeliuse eluõhtut (ühtainust päeva detsembris 1897 enne oma juubelit) ja tema mõtteid oma elule, eelkõige aga murest (ja rõõmust) tütarde pärast. Nii et omamoodi ka feministlik kirjutis – see perspektiiv on põimitud sisse lihtsalt nii oskuslikult – eks ole ju nii, et feminismiga Topelius päris ise ei tegelenud (kuigi naiste õiguse eest ülikoolis õppida vist kunagi siiski seisis). Aga tal on kolm tütart, kõik omamoodi, erinevad. Ja läbi nende näemegi tegelikult ühiskonna muutumist ja Topeliuse enda arusaamu.

Tema keskmine tütar, tundub, on lesbi. (Sellele viidatakse mitmeti, aga eriti seeläbi, et ta pole abiellunud. Ja et tal on mõned kindlad sõbrannad, kellele ta järgneks või maailma lõppu). Vanapapa Topeliuse arutelu Toini teemal:

Men själv hade man minsann uppmuntrat Toini, man hade som sagt gett henne Nya Trollsländan och vad kunde då vara lämpligare, vad kunde vara mer sant kvinnligt för en kvinna som varken hade man eller egna barn än en barntidning? Att få skriva sagor och små verser, att få lära ut rättskänsla och sanningskärlek. Och att få göra det i hemmet, utan att uppgiften behövde inkränkta på andra plikter? Ja, för när Eva väl gift sig var det ju inte längre bara trädgården Toini hade ansvar för, också i hushållet förunnades det henne att känna sig behövd. Värdinna hade hon fått vara, hade inte sällan fått samla ett tjugotal kring bordet. Man hade påpekat att hon fick vara tacksam att hon som var ogift ändå förunnades så många av den sanna kvinnlighetens uppgifter. (lk. 50-51)

Ma ei jaksa seda kõike värvikalt ära tõlkida, aga mõte on sellest, et heatahtlik papa Topelius kirjutab, kuidas vaatamata sellele, et Toini pole abielus ega pole tal ka lapsi, tehakse talle teene, kui ta saab koduseid töid teha ja vastuvõtte korraldada – ta peaks aru saama, kui heatahtlikult seda tal võimaldatakse, selliseid tõsinaiselikke tegevusi. Muuhulgas on papa andnud talle toimetada lasteajakirja, kus ta saab naisele kohaselt lihtsate muinasjuttude kirjutamise ja muu sellisega panustada (sest tõsised ja moraalsed teemad ei sobi naistele, kuskil mainis ka, et Hamleti lugemine näiteks ei sobivat noortele neidudele sugugi). Seda kõike kirjutab ta heatahtlikult ja armastusega, lähtudes oma ajastu moraalinormidest.

Ühtlasi näeme tegelikult tagasi ka Zacharias Topeliuse enda elule, tema esivanemate lugudele. Raamat ise on võrdlemisi lühike, ilma järelsõnata 175 lehekülge – aga väga ammendav. Lugedes imetlesin (tõesti imetlesin), kust võtab Merete selle vana mehe hääle ja kuidas ta üksikutest kirjadest, päevikusissekannetest ja muudest allikatest suudab nii usutavalt kokku panna vana mehe mälestused. Kus ta need katked, tsitaadid, juhtumused ära kasutab. Ja millal ta kirjutab “või kes see mäletab, kas kõik nii oligi”. Just ülesehitus ja vana mehe perspektiiv oli siin ääretult paeluv.

Ja samas muidugi ka kuidagi veniv, sest tegemist oli vana mehe katkematu mõttelõngaga, milles polnud peatükipiire. (Aga raamat oli lühike, seega jaksasin kenasti läbi lugeda). Ja teine asi, mida Merete oli väga hästi tabanud, oli just vanainimese perspektiiv. See, et sa oled vana, väeti, kõik hoiavad sul salamisi silma peal ja muretsevad, sa polegi justkui enam inimene, vaid hoolealune, kelle puhul tütre sõbranna, kes sind kõrvatoas valvab, saab õiguse täiesti süüdimatult iga päev küsida, kas kõht on juba läbi käinud. Kelle eakaaslased on enamasti surnud ja kes on sellepärast üksi – noored ei tea, kes ja milline inimene ta on, jah, isegi ta oma tütred ei tunne teda inimesena, nii leiab ta.

Numera hade han börjat förstå varför gamla människor pratade för sig själva. Gamla människor var i grunden ensamma för också om de var omgivna av unga människor var de ensamma med sina erfarenheter. Gamla människor har varit unga och minns hur det var, unga människor har aldrig varit gamla.

Det var en avgörande skillnad. (lk. 14)

Praeguseks oli ta hakanud aru saama, miks vanainimesed omaette rääkisid. Vanad inimesed on tegelikult üksi, sest ka siis, kui neid ümbritsevad noored, on nad üksi oma kogemustega. Vanad inimesed on olnud noored ja mäletavad, kuidas see oli, noored pole kunagi vanad olnud.

Selles on määrav erinevus. (lk. 14).

Ja:

Inte sällan slog det en: nästan alla de människor som verkligen visste vem man var var borta. Ens döttrar visste inte vem man var, inte egentligen. (lk. 131)

Huvitav on see, et raamatut läbivad viitamistärnid, aga kui hakkasin otsima, millele viidatakse, ei leidnud registrit. Ilmselt on tegemist omalaadse asjaga – kindlasti on need viited kuskil olemas (järelsõna pole ma veel jõudnud täiesti läbi lugeda, äkki kirjanik selgitab seal), meile lugejatena annab see lihtsalt aeg-ajalt teada, et nimetatud tsitaat pärineb ilmselt mõnest ajaleheartiklist, kirjast, päevikusissekandest… (See panebki mõtlema, kui nutikatesse kohtadesse neid võis pikkida – kas viitas keegi noortest mõnes vaidluses onu Zachariase varem kirjutatule või meenutas ta ise….). Näiteks toon ära vestluse tütre sõbrannaga (Alta, kes teda “valvab”), mis räägib Topeliuse luuletusest – see Merete oskus panna isegi Topelius hetkeks kahtlema, kas kõik nii hästi välja on tulnud kogu aeg. Arutelu Altaga käib selle üle, kas naised peaksid tegelema mõtisklustega ja seeläbi enesest teadlikuks saamisega:

Hur skulle nu detta pareras? Vad man egentligen ville säga var att sann kvinnlighet enligt ens mening är främmande för medvetenhet om sig själv men det var förmodligen bättre för husfridens skulle att hålla tyst. Tystnaden gav henne tillfälle att fortsätta: “I den där dikten står det också: “Och spinn, och sy och baka; läs, spela, sjung också -“

“Ja, det är väl bra? Alta ser ju själv: det är inte bara hushållssysslor jag föreskriver fllickor.”

“Jo, men så fortsätter det: ‘bliv som en sockerkaka med hjortronsylt uppå.’ Hade farbror inte lite, bara lite, rimnöd den gången kanske?” (lk. 104)

Üks huvitav võrdlus oli tähistatud tärniga – see puudutas perekonda, kui nad saabusid reisilt Lõuna-Euroopast (mis võeti ette ema tervise parandamiseks, kuigi ema oleks kõige parema meelega Soomes omas kodus olnud).

Vid hemkomsten var man själv som en gammal julgran vilken först varit med om all härlighet, sedan kastats på sophögen och slutligen åter blivit förd till sin bergskreva och slagit nya rötter*. (lk 46)

Koju saabudes olid ise kui üks vana jõulupuu, mis on esmalt kogenud kogu toredust, siis heidetud prügimäele ja lõpuks uuesti tagasi oma kaljulõhesse viidud, kus see taas juured alla ajab. (lk. 46)

Seega üldiselt väga hea raamat, kuigi Topelius, kes oli oma aja Tove Jansson või H C Andersen, on nüüdseks väljaspool Soomet unustusse vajunud, ka soome lapsed ilmselt enam teda väga ei tunne (Merete ütleb järelsõnas, et tema on viimane põlvkond, kes Topeliusega üles kasvas). Aga huvitav on see ka neile, kes Topeliusest ei tea, sest teisest küljest on see lugu eluõhtust ja tagasivaatamisest.

Lingid:

  • Ulrika Milles Sydsvenskanis; Ta kirjutab: “Denna dagen som är ett liv utspelar sig under en iskall 16 december 1897. Topelius ska fylla 80 i januari, och nationens firande kommer att bli hans död. I sin ålderdoms herrgårdsvilla Björk­udden har han bara minnen, tjänstefolk, sin kropp och väderleken som sällskap, alltsammans opålitligt.”
  • Philip Teir Expressenis;
  • Raamatust ja väljavõtted arvustustest;
  • Monika Tunbäck-Hanson Göteborgs-Postenis.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar