44. Frank Brady “Lõppmäng. Legendaarse malegeeniuse Bobby Fischeri silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelse piirile”

Ma ei tea, miks selline minu jaoks ebaharilik raamat mind kohe Varraku raamatulisas kõnetas. Ilmselt olen hakanud elulugusid rohkem hindama, teiseks pakkus huvi see maletaja – Bobby Fischer – kelle järgi arvasin olevat kokku kirjutatud Chessi muusikal. Härra kinnitas, et nii see on, ja kui ma lugemisega lõppu jõudsin, et saanud ma aru, kas see on eksitus – Chess on mul peas nii teksti kui meloodiaga, aga midagi Bobby Fischeri elust seal pole (peale ekstsentrilise Ameerika maletaja). Ja nüüd lugesingi, et seal on väga õhuke seos, kuigi tõesti Fischerit on silmas peetud.

Hindan ka autori põhimõtet raamatust välja jätta kõik mänguskeemid (mida mõned malehuvilised olla talle ette heitnud). Ma tean male käike, aga mulle meeldib lugeda üldisemalt, sest ma ei tea midagi avangutest ja mängustrateegiatest, aga see viis, kuidas autor on peategelase lahti kirjutanud, rääkides muuhulgas siiski ka mängudest (aga täpsustamata täpseid skeeme), on väga põnev.

Bobby (Robert) Fischeri näol oli tegemist malegeeniusega, kes jõudis maleni suhteliselt juhuslikult. Soov silma paista ja paremust näidata oli samuti ta loomuses, seega tema ääretu süvenemisoskus ja huvi male vastu viis ta kombineeritult terava mõistusega selleni, kes ta oli.

Mina olen male suhtes alati võhik olnud. Ka malemängijate osas. Meie pioneerirühmal oli Paul Kerese nimi (väga sobilik), Karpovit ja Kasparovit teadsin nime järgi ka. Seega on kindlasti veel põnevam lugeda neil, kes teavad ka teisi maletajaid, keda raamatus kohtad. See aitab ilmselt aduda mastaape.

Mina lugesin seda kui … teatud määral imelapse kasvamise lugu. Inimlikus mõttes ikka üsna traagiline. Iseäranis see, kui kuulsaks saadakse ootamatult ja väga noorelt. Kool jääb pooleli. Tavaline turvaline haridustaust jääb puudu (=süsteemne pluss ehk loodetavasti allikakriitiline). Seevastu kasvab ego (=puudu jääb see võrdsus koolis, et õpilasi on palju ja nad on siiski võrdsel pulgal, vaatamata oma võimetele). Seda enam, et tegemist oli tõesti andeka inimesega, kes hiljem neelas raamatuid ajaloost, religioonist ja filosoofiast ja kellel olid kõik eeldused igati olemas. Inimlikus mõttes käändus aga arengutee. Ilmselt ka mingid eeldused. Minu jaoks seega üsna ehmatav, et kui Fischer 1972 lõpuks Islandil (ka pärast pikka pausi) Spasskiga kokku läks ja maailmameistri tiitlile mängis, saades maailmameistriks, ei mänginud ta pärast seda enam 20 aastat. Ja siis ka 1992. aastal üsna juhuslikult ja mitte kõige õigematel alustel mingit Jugoslaavia mahhinaatorite korraldusel, kui Ameerika oli Jugoslaaviale sanktsioonid kehtestanud ja keelas Bobbyl mängimise. Pärast mida ta enam USAsse ei naasnudki. Kuniks ta lausa ootamatult 2004 Jaapani lennujaamas jõhkralt kinni võeti ja 9 kuud vangistuses hoiti. Pääsemiseks oli vaja terve Islandi valitsuse (tegelt lausa Althingi) ühehäälset otsust, et talle pakutakse Islandi kodakondsus ja ta sai Islandile elama asuda poliitilise pagulasena (põhjus: ta oli mänginud Jugoslaavias ja ta ei olnud alates 1972. aastast maksnud riigile makse). Seega oli ta kuulus ka minu eluajal, surres alles 2008. aasta jaanuaris, ta polnud isegi mänginud kurikuulsat matši Jugoslaavias 1992. aastal, kui mina juba Chessi peast teadsin…. Ja ma ei teadnud tema olemasolust midagi. Vaat siis. (Ja ta ei olnud veel Islandile kolinud, kui ma vahepeal seal elasin).

Samas on hirmuäratav kuulda tema väljaütlemisi juutide, holokausti, lausa 9/11-i suhtes. Äärmine paranoia. Paralleelselt sellega, kui ta suutis olla väga meeldiv ja südamlik inimene. Ja kuidas ta siiski kõikidega kapitaalselt tülli pööras, ka nendega, kes teda igati aitasid.

Mart Juur soovitab ka Kirjandusministeeriumis: “”Malemängust tean ma vähe, kui see raamat aga ilmus, saatsin ma meili oma sõbrale Toomas Kallile, kes on patoloogiline maletaja,” mainis ta ja tõdes, et sõber soovitas tal lugeda kohe veel mitut raamatut Bobby Fisherist. Kirjandusminister rõhutas, et “Lõppmäng” on nagu seiklusjutt ka nende jaoks, kes vaevu teavad seda, kuidas ratsu kahib oda.”

Bobby Fischerist saab lugeda wikipediast, Delfi Elutargast väljavõtetena raamatust.

Just sel nädalal loeti seda raamatut ette ka Kukus.

Advertisements
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

HÖV 10

Käisin eile kontserdil. Ma ei teagi, kevadel ei jaksa raamatuid lugeda (valges on justkui imelik lugeda, teile ei tundu?) ja teatri- ja kontserdipiletite ostmisest ka pigem hoidun. HÖVi puhul tegin erandi, seda enam, et tegemist oli argipäevaga (nädalavahetusi enam ei ohverdaks millelegi).

Kontsert algas esiettekandega – kolm eesti vaimulikku rahvaviisi seadet, mille Pärt Uusberg oli oma eelmisel hooajal Leedus õppides kirjutanud. Kontserdi nimilugu “Et kiitke Jumalat, kes on nii helde” (Reigi), “Päev lõpeb tääl, mu vaim ja meel” (Reigi) ja “Sa oled viimsekski” (Kaarma). See oli muusika hingekosutav. Ma ei ole mingi muusikaarvustaja, see jäägu teistele. Aga mulle pakkus esiteks kosutust juba see puhas koorilauluheli. Pole ammu enam kontserdil käinud ja viimatine koorilaulusündmus oli hoopis meie endi konkurss, mille salvestust ei oleks pidanud pigem kuulamagi…. HÖVi ühtlus, milles ei kostunud erinevaid hääli, vaid tervik, häälikud, mis kõik kuhugi edasi viisid. Pianod ja forted, mis lugudes dünaamikat tekitasid. Ning muidugi jälle solistide kasutamine laulus “Sa oled viimsekski”. Puhtad helisevad hääled. Ja just äsja väideti mulle jälle, et Pauluses olla nii kehv akustika – läksin siis eriti tähelepanelikult kuulama, kas olen tõesti eksinud. Teate, ma pakun, et kogu see “Pauluse halva akustika” jutt tuleb kuskilt Karlova koolist ja ilmselt on lauljatel ja esinejatel seal kuidagi teistmoodi laulda, aga kuulates on see akustika Tartu parim. Nii loll ma ei ole, et milleski sellises nii kardinaalselt eksiksin.

Teiseks need vaimulikud rahvalaulud ise. Ma ei tea komponeerimisest midagi, mina ei oska öelda, milline on selle tase, aga kuulata oli lihtsalt imeilus. Mulle meeldib see Pärt Uusbergi joon tekitada harmoonilist kõla ülearu moodsaks (kakofooniaks) minemata. Ilmselt seal midagi moodsat ju on, aga minule kõlas kõik imekenasti ja loomulikult. Kõik laused olid erinevaid helisid täis. Oli klassikaliselt mitmehäälne koor. Ja vaimulikud rahvaviisid on ühed ilusamad rahvaviisid üldse! (Mäletan, et sain 2001 aastal Seglora kirikus Skansenis täielikult puuga-pähe-elamuse, kui läti rahvamuusikaansambel Ilgi seal vaikseid vaimulikke viise mängis. See oli täiesti ootamatu elamus, mida pole õnnestunud isegi meenutada/korrata, kuna plaadile ja suurele lavale kogusid nad hoopis teised lood ja palju valjemas komplektis!).

Kontserdi põhiosa oli Arvo Pärdi “Te Deum”. Kohati on jäänud mulje, et Pärdi suurteoseid on Eestis laulda julgenud ainult Fila ja Vox Clamantis, äkki juba ka Collegium Musicale ja ilmselt muidugi Voces Musicales ka. HÖV laulis minu arvates täpselt sama kaunilt! Puhtad helid, loomulikud hääled, kavalehel pole küll solistide nimesid, aga siin astus esile üks uus sopran ja mul oli lausa kahju, kui tema lühike soolofraas juba ära lõppes. See oli nii ilus. (Kavaleht jättis üldse pisut soovida. See oli pigem laulusõnade raamat. Teoste kohta ühtteist ikka oli ja esinejate nimed ka, aga kas orkestril üldist nime polegi? Ainult osalejad?)

Kontserdi lõpus oleks aplodeerimine muidugi kauemgi kestnud. Teatris kutsutakse Tartus ikka kolm korda tagasi. Kooriga on keerulisem – kui nad juba ära lähevad, ega naljalt tagasi ei tule. Ainult Pärt Uusberg korra tuli ja lehvitas veel viimast korda, mul tuli naer peale – nagu Telepoiss pärast lastesaadet. Vanasti.

Tegelikult oleks selle postituse samahästi tegemata võinud jätta, kuna ma midagi ju ära ei ütlegi. Üle pika aja jälle tore puhtaid helisid kuulda.

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

43. Andres Küng “Tuule lapsed” (LR 1990/nr 10)

Kuskilt lugesin, et see raamat avas kellegi silmad (ca). Äkki oli kirjakoi? Pole võimatu, aga pead ei anna, sest ma ei mäleta, kui kaua see raamat mul nimekirjas on olnud. Välja on see antud aastal 1990. Ja see annab tunda. Originaalis on see raamat kirjutatud 1983. Eessõnas ütleb autor, et Eesti väljaande tarbeks lühendab ta teksti ja võtab ära need kohad, millega kohalik lugeja isegi kursis on – tänapäeval tuleks seda just Eesti lugeja tarbeks lisada. Lisaks on tegemist 80ndatega, kui maailmas ei olnud veel olemas internetti. Seega hetkel selline kaasajooksikute kirjeldamine ei ole enam kuigi aktuaalne. Praegu on juba uued teemad ja kaasajooksiklus on võtmas massiivseid mastaape – info on kõikidel käes ja seetõttu valivad inimesed ise, mida uskuda ja siis lähevad tihtipeale kõik väiksemadki teemad suure lumepallina ja muutuvad rahvamasside üritusteks, meeleavaldusteks, puude kaitsmiseks, loomade lahtilaskmiseks farmides ja nii edasi ja nii edasi. (Ma ei hakka konkreetsemaid ja aktuaalsemaid teemasid toomagi, kuna ilmselt on pooled mu tutvusringkonnastki kohe kurjad, kui hakkan konkreetsemaks minema). See oleks justkui teema, mida võiks puust ja punaseks lahti kirjutada inimestele. Kuidas me arvame, et analüüsime allikaid, aga tegelikult oleme ikkagi mõjutatud kellegi infost, kes seda meile tahab sellisena pakkuda. Ja tihtipeale nendest, kes on meile “targa mulje jätnud”, kuigi teinekord mõtlemata, et hoopis teises valdkonnas. (Kui mingi teema ajalehtedes liiga suureks paisub ja igaüks sõna võtab – ka facebookis – siis võib juba üsna kindel olla, et pole mõtet massiga kaasa minna, kuna mingi nõks on asja taga, mida ei saa uskuda.).

Välja tooksin ainult ühe tsitaadi, mis veidi ka seda teemat puudutab:

Intellektuaalid armastavad pidada ennast ja omataolisi eriti kriitilisteks, objektiivseteks ja ratsionaalseteks inimesteks. Kuid ajaloolises perspektiivis on “intelligentsi poliitilisel angažeeritusel olnud täiesti ebaintellektuaalne iseloom”, konstateerib Svante Folin, uurides kaasajooksiklust läbi aegade (“Svenska Dagbladet” 8.5.83).

Paljusid intellektuaale on rohkem huvitanud tõe kuulutamine kui tõe otsimine. Kui tegelikkus ei ole vastanud luulelennule, näiteks ühiskondades nagu N. Liit, on paljud kaasajooksikud, tsiteerides Arthur Kostlerit, andunud “kontrollitud skisofreeniale”. Teiste sõnadega, nad on aina edasi rääkinud üht, isegi kui nad juba olid hakanud mõtlema hoopis teist. Kui kaua allub niisugune skisofreenia kontrollile? Kas ei oleks tervislikum ja kindlam alati tõtt rääkida, nii nagu sellest aru saadakse? (lk. 56, tõlk. Anu Saluäär)

Nojah, ikkagi kindlasti silmiavav neile noortele inimestele, kes pole seda lähemalt pealt näinud. Nõukogude Liidu andunud ülistajaid oli ju väga paljudes riikides, seega vanemat generatsiooni see justkui ei üllata. Samas noored on puutumata igasugusest süstemaatilisest pahatahtlikust propagandast ja muust, seega kes teab. Äkki oleks kasulik algatuseks seda lugeda. Ja siis edasi vaadata kõiki ajaleheartikleid pisut kriitilise pilguga – ei aita sellest, kui sõna võtab “ülikooli inimene, teaduskraadidega” või muu tark (=”kui tema juba ütleb, ju siis ikka on õige”). Meil on praegu ka ühiskonnas paar sellist teemat väga tugevalt üleval, kus kõik võtavad sõna ja arvavad midagi, mina aga tunnen, et mul pole piisavalt infotki, et seisukoht võtta. Ega teadmisi, oskamaks välja raalida asjalikku infot ja niisama kaagutamist….

Väga lühike vihikuke.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

42. Tommi Kinnunen “Nelja tee rist”

Selle raamatu võtsin ette pärast Peraküla ja olen rahul, et sedapidi. Muidu oleks ilmselt liiga fragmentaarne ja arusaamatu võinud tunduda. Nüüd oli mul selle perekonna lugu teada, aga räägiti eraldi Maria, Lahja, Kaarina ja Onni lood. Fragmentaarselt algusest lõpuni. Seega kronoloogiliselt ei pidanud siin miski paika ja pealkirjadest ma seekord (ega ka eelmine kord Peraküla puhul, kui pealkirjadeks olid enamasti Soome Eurovisioonilugude sõnad) aru ei saanud. Seda enam, et need aastaarvud ei saanud teatud juhtudel klappida – kui see polnud trükiviga, kui ma veel jälgisin, siis polnud mõtetki jälgida

Stiil ja raamat aga kutsuvad jällegi lugema. Lõpetad peatüki ja mõtled, et paned ära – aga kuidagi loomulik tundub jätkata (kuigi ma pole enam ammu nii pikalt ühte raamatut lugenud, ilmselt kaks nädalat ja iga päev veidikene. Raamat ei ole väga paks, ca 250+ lk). Samamoodi on sisu tegelikult suhteliselt õnnetu – kõik inimesed on õnnetud omal viisil. Kõik närivad tahtmatult kellelgi teisel hinge seest (kuigi enamasti on see kiuslik ikkagi Lahja – ja seda teadsin juba Peraküla raamatust). Kõigil on oma võitlus. Siin pole lähemalt juttu Helenast ja Tuomast mainitakse üldse väga episoodiliselt.

Toon välja teiste öeldu, mis kõneleb minu eest:

  • Lugemiselamuste blogis kirjutab Piret Pärgma üsna tabavalt: “Võib julgelt öelda, et majad on üheks raamatu tegelasteks. Sopilised, teistest suuremad ja kõrgemad majad, kus igal on oma nurk. Põhjamaade mentaliteedile omaselt jäävad ka mõtted ja tunded tihti oma nurka kinni. Palju jääb ütlemata, mitmed tunded jäävad näitamata või läbi elamata. Ja sedasi peabki lugeja ise sündmustest lõpliku pildi kokku panema. Seda aitavad teha läbi nelja tegelase silmade nähtud, nende jutustatud lood. Ka Kinnunen ei ütle kõike lõpuni otse välja, nii mõnigi seik jääb lugeja järeldada.”
  • Paul Raud kirjutab arglikult Sirbis.
  • Lääne-Virumaa Keskraamatukogu postituses viidatakse, et “Eesti mütoloogias peeti nelja tee risti kodu ja muu maailma piiriks, kuhu mindi siis, kui häda käes või teda kardeti, käidi soove soovimas või endeid kuulamas.”
  • Mae (on sedagi raamatut lugenud) toob välja ühe toreda tsitaadi.
  • Kultuuritarbija60+ sõnastab tabavalt raamatu ülesehituse: “selles on mingi maagiline korrapära ja rütm”
  • Indigoaalane kirjutab: “Mind on väga ammu intrigeerinud “iseeneseks jäämise” mõte ja kontseptsioon. Kui palju me peame maha suruma oma enese mina, et sobituda ümbritsevaga ja vastata sotsiaalsetele normidele- mis on ju ootuspärane, et meil kõigil oleks mugavam ja parem elada. / Ning teiselt poolt. Millise piirini peaks neid teistsuguseid tolereerima ja mõistma? Kui ta ei käitu ega suhtle kirjutamata reeglite järgi… kas lasta tal siis olla.” Teda kõnetas nt. kõige rohkem Lahja lugu – ja tõesti, ta toob ära tabavalt: “Rohkem on meie ümber inimesi, kes on selliseks muutunud. On see siis kibestumine, pettumus, haigetsaamine… Nagu raamatu peategelane – sa näed ja mõistad ja tajud, et inimesed väldivad sind, aga sa ei suuda sellest ringist välja murda. Sa oled unustanud, kuidas olla hea ja nunnu. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ja armastusest ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.”
  • Marie Saarkoppel kirjutab Lugemissoovituse blogis õigesti, et “Kinnuse stiil on napp, ent lõpptulemus tekitab lugemise juures just selle parima tunde nii, et raamatut on võimatu enne viimast kirjavahemärki käest panna. Loomulikult on kandev roll ka Jan Kausi suurepärasel tõlketööl.” Nõus, seegi kord tunnen, et Kausi stiil ja hea tõlge annab väga palju juurde.
  • Tasuline intervjuu või lugu Ekspressis.
  • Palamuse raamatukogu blogis kirjutab Lagle: “Mind paneb imestama, et raamatu autor on mees. Enamus jutustusest on  antud naise silme läbi. Kuidas saab mees nii detailiderohkelt kirjeldada näiteks ämmaemanda elukutset 19. ja 20. sajandi vahetusel ning muudki, mis seondub vaid naiste maailmaga? Kokkuvõtteks, see on raske lugemine, aga tänu sellele me mõistame paremini inimesi, kel on olnud karm elusaatus.”
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

41. Hans Roslund “Tre timmar”

Ma pole vist ühtegi teist raamatut nii ruttu pärast ilmumist (ilmus üleeile) läbi saanud (tegelikult oli raamat juba eelmisel kevadel valmis, aga Börge Hellströmi surm ja matused vahepeal lükkasid raamatu ilmumise edasi – tundunud sobimatu kohe välja anda). Seega järgmine krimka. Põgenike smugeldamisest Euroopasse, uurijaks jälle läbi mitme raamatu vanaldane Ewert Grens. Ka siin on asju, mis on minu arvates veidi ülepingutatud, aga samas olen kuskilt lugenud, et see kirjanikeduo (kellest üks on nüüd surnud ja see raamat on temale pühendatud) uurib ebaametlikke kanaleid pidi taustu, seega kes teab.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

40. Tzvetan Todorov “Elu tules. Marina Tsvetajeva”

Sellest raamatust kirjutamisega olen viivitanud. Ega oska praegugi midagi öelda. Tegemist on Marina Tvetjeva kirjadega, mille ta on erinevatele inimestele saatnud. Seeläbi kirjutab Tzvetan Todorov kokku omalaadse Tvetajeva eluloo. Ja seal kirjutab ta esmalt lahti nende inimeste taustad, kellele Tsvetajeva kirjutab. Nagu ikka, on raamatut lugedes automaatselt tunne, et oled minajutustaja poolel – ja see ongi kummaline. Teistest elulugudest ja elulugudel põhinevatest romaanidest olen välja lugenud seda, et Tsvetajeva oli paras hüsteerik. Samas siin tuuakse ta esile kui ennast kõige ja kõigi jaoks ohverdavat inimloomust. Mingi lühis. Seega – ma olen neid raamatuid lugenud põnevusega ka ajastu kohta, Šostakovitši puhul sain nt. ka tema teoseid kohe juurde kuulata. Aga Tvetajeva puhul oli tunne, et … peaks hoopis tema luulet lugema, siis oleks alles põhjust hakata kirju lugema. Ja luulet originaalis.

Intervjuu autoriga, kes suri eelmisel aastal.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

39. Massimo Gramellini “Ilusaid unenägusid”

See raamat oli mul nimekirjas vist juba üsna ammu. Täiesti suvaliselt laenutasin ühe romaani oma nimekirja kaugelt lõpust. Lugemine läks kiiresti ja hoogsalt. Sisukokkuvõttes lubatud:

Ta ema on kadunud, jättes maha vaid nõrga parfüümihõngu poisi tuppa ja kägaras hommikumantli ta voodi ette. Kuhu ta kadus? Kas ta tuleb kunagi tagasi? Ja kas Massimo saab kunagi võimaluse ema ees eelmisel õhtul toimunud tüli eest vabandada?

Mitmekihiline ja vaimukas romaan on lugu 40 aastat hoolikalt hoitud saladusest ning samas poisist, kes peab lisaks täiskasvanuks saamise valudele püüdma ka leida oma elu laiali lagunenud kilde, avastamaks viimaks, et ta ema ei olnud üldse see naine, kelleks Massimo teda pidas.

Mina ütleks, et see ei pea suurt paika.

  • Poiss pole mingis teadmatuses – üsna kohe öeldakse, et ema on surnud. Et tal oli hirmus haigus ja sellepärast surigi (vähk). Poiss muidugi loodab, et see on teiste vale, kuid tegelikult teab, milles asi.
  • “Mitmekihiline ja vaimukas”… täiesti kenasti ühekihiline minu arust ja vaimukas ainult sellevõrra, et lugemine oli lihtne, ei olnud meeletut süüvimist, sogati vee pealmisi kihte enamasti.
  • “Leida oma elu laiali lagunenud kilde”… ma ei saa isegi aru, mida silmas peetakse. Elu lihtsalt hakkab pärast ema surma vaikselt laiali lagunema, kuna POLE MITTE KEDAGI, kes teda enam armastaks või hellitaks. Ja seda emmekultusega maal Itaalias, eksole. Isa peab igasugu tundevärki meeste jaoks sobimatuks (mistõttu palkab kõige külmema vuntsidega naise lapsehoidjaks), peletab eemale ka ristiema. Vanaemad surnud. Emapoolne onu on, aga poiss hakkab ise oma südame ümber koorikut ja küünilisust ehitama, et paremini vastu pidada, mistõttu kaob ka see kontakt.
  • “Ema ei olnud üldse see naine, kelleks Massimo teda pidas” … hmm, ta pidas teda oma emaks, armastavaks ja heaks. See naine ta ema justnimelt oligi. Kuigi vähiravi muutis teda ja tal kadus enesekindlus – kogu raamat kirjeldab, kuidas Massimo ei suuda tegelikult emale tema surma andestada. Ja kui lõpuks selgub, et tegemist oli hoopis enesetapuga, oleks hoopis rohkem tahtmist tema peale viha pidada. Kuid ta naine suudab mehe siiski andestama panna.
  • Ja mis “kas saab võimaluse vabandada?” – nad ei olnud mingis erilises tüliski, see ei olnud üldse tavapärane “ma teeksin kõik teisiti, kui ainult saaks” olukordki.

Kiire lugemine, kuigi tagantjärele mul endale mingit erilist muljet ei jäänud. Liiga ühes asjas kinni, selline hala ja enesehaletsus (ilmselt põhjendatud ja ilmselt haakub see paremini nendega, kellel endal taoline kaotus peres). Kuivõrd sai kiiresti läbi ja midagi vastumeelset ka väga ei olnud, võib öelda, et normaalne raamat 🙂

Teised on kirjutanud:

  • Kultuuritarbija60+
  • Blogistaja – samamoodi on suht pahane lause, et raamatu tahakaanele on kirjutatud mingi täiesti suvaline kokkuvõte.
  • Mae (kes on kõiki raamatuid lugenud; eelmine loetud raamat jäi ainult leidmata – ilmselt sellepärast, et 1994. aastal ei olnud veel blogisid) – tema leiab sealt siiski ka veidi huumorit.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar