Kaitstud: isiklikud rõõmud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements
Rubriigid: lora, sport

4. Einar Sanden “Loojangul lahkume Tallinnast”

Laenutasin selle raamatu, kuna olin huvitatud kommunisti mõrvast, mis toimus Taanis, Amageri saarel 1939. aastal ja kuhu väidetavalt oli segatud ka Karl Säre, kes sellegipoolest mõistatuslikult pääses ja siis kadus.

Nüüd sain raamatu läbi, aga … pean ütlema, et ei saanud suurt midagi aru. See tähendab – sain aru, aga tekkis küsimus, kes on see esimese lõigu tüüp, kellest raamatu jooksul enam juttu ei tule ja kelle osast ainsana selgub, milliseid Säre juhendatud pabereid nad otsivad. Kui ma nüüd ise lampi oletan, siis võinuks see olla peategelase, Margus-Magnus Tamme kadunud onu Hando Laas (Juhan Laan’e nime all). Aga ei, sünniaastate vahe ka ei klapi. Ilmselt siis oli mingi suvaline agent, kelle kaudu anti teada, mis asjast raamatus juttu tuleb ja kes oli Karl Säre, hiljem seda ei puudutatud, ja keegi (äkki pigem siis onu Hando?) kasutas Margus Tamme identiteeti, et Eestis välja pääseda, viimane aga jäi kadunuks – saadeti vangilaagrisse. Ja kuna ma just Ivinskajat lugesin, siis Mordvas asunud Potma pidi olema poliitilistele vangidele – kuigi süüdistus esitati “Hando Laasi tapmises” (Kaarel Juhani poeg Sepa alisas Hando Aleksandri poeg Laasi), mis on ometi kriminaalkurjategu. Ma ei usu, et ta poleks oma onu, varem venna eest olnud meest ära tundnud.

Nii et üsna segane värk, aga raamatuna suhteliselt kiire lugemine ja miks mitte. (Kui keegi paremini aru sai, andke teada). Arvestades, millistes oludes Sanden neid kirjutas ja kellele – kindlasti silmiavav.

Tsitaat pärineb eluvennast sõbralt Alanilt, kes Margusele räägib:

“[…] Abielunaiseks sobib ainult see, kellel on selge teadmine oma välimuse ja isikupära puudujääkidest. Tema on tänulik saatusele, et sai mehele. See teadmine muudab ta elu helgeks ja ta ei ootagi elult enam midagi enamat. Ta tunded elukaaslase vastu on püsivad, sest puuduvad kiusatused olla truudusetu. Ja kui ongi kiusatusi, siis puuduvad truudusetuseks ehk võimalused… […]” (lk. 103-104)

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

3. Linnea Dunne “Lagom. Rootslaste elu tasakaalu kunst”

Selle raamatu olemasolu eesti keeles avastasin internetist ja otsustasin läbi lugeda. Pärast läbilugemist leian, et vbolla peaks ka hankima – läbinisti ainult töökapiraamatuks. Ja ei, teie ei pea seda kohe tingimata endale hankima, võib ka raamatukogust laenutada.

See raamat sobib lugemiseks neile, kes rootslasi väga imetlevad ja pole tänapäeva moe kohaselt üleolevad. Mina ei ole rootslasi ammu enam ülistanud ega imetlenud, aga teatud põhitõed, mis seal valitsevad, on tegelikult sümpaatsed. Kuigi ma pole kindel, kas need mõjuvad just nii, nagu see välisrootslane oma Iirimaa kontrastiga võrreldult kirjutab. Jah, ma tunnen kõige selle ära, mida seal kirjutatakse, kuigi ma ei tunne sellegipoolest vist ühtegi läbini harmoonilist rootslast, kelle peale mõeldes võiks öelda – jah, selline elustiil ja elufilosoofia teeb ta õnnelikuks nagu siin raamatus kirjas. Üks proua kunagi tegelt oli – tema püüdis mulle ka oma 25 aastat tagasi selgeks teha, miks kõik need asjad on paremad ja toredamad kui mujal maailmas :).

Rootslased on ise väga uhked selle üle, et Lagom sõna paljudes keeltest pole. Ma ei tea, kas nad üldiselt teavadki, et paljudes, vähemalt eesti keeles siiski näiteks on – tõlkijad on selle ka raamatusse pannud. Parasjagu. Kui midagi pole liiga vähe ega liiga palju. On parasjagu. Seetõttu on nad selle sõna kui oma rahvusliku uhkuse teinekord varemgi kasutusele võtnud – kindlasti see raamat kinnistab seda. (Kui taanlastel on oma Hygge-raamat, siis nüüd rootslastel oma Lagom-raamat, kuigi taanlaste hygge on vist umbes rootslaste fredagsmys, millest ka siin raamatus juttu).

Veel meeldib mulle selle raamatu juures, et ka originaal ilmus 2017. aastal, seega, vaatamata sellele, et Dunne kirjeldab osalt oma ideaalset lapsepõlvemaastikku kontrastina Iiri elule, siis on siin sellegipoolest palju väga kaasaegset. Ma hindan seda. Paljudel koolitustel, kus Rootsit või rootslasi tutvustatakse, ei saada sinatamisreformist kaugemale ja viimased tuntud rootslased, keda nimetatakse on ABBA liikmed ja siis Ibrahimovic ja siis kõik. Siin on juba sees uus põhjamaade köök – see suht uus ja tuntud nähtus, mis tekkis mõistena selle raamatu väitel enamvähem pärast seda, kui Kopenhaageni restoran Noma 2014. aastal juba neljandat aastat järjest võitis maailma parima restorani tiitli (üks omanikest Noma loost). Eks need igasugu kokandussaated ja -raamatud hakkasid ilmuma juba nullindatel (tõesti nagu seeni pärast vihma), aga Skandinaavial on nüüd justkui looduslähedase aeglase toidu kaubamärk – kasvatatakse palju ise, toitu tehakse hooajal kasvavatest asjadest ja gurmeekööke on palju. Peaaegu sama tuntud värk kui skandinaavia krimkad.

Siis on puudutatud ka Rootsis praegusel ajal väga hinnas olevat taaskasutust ja jäätmete sorteerimist. Vanakraamiturge/kirbukaid ehk loppis‘eid, mis on seal kohe eraldi kultuur. Ses suhtes – kõik peab tegelikult paika.

Muidugi on siin puudutatud ka võrdõiguslikkust, fikat ehk kohvipausi, värskes õhus viibimist, konsensusele jõudmist igas küsimuses jne. Lakoonilist ja rahumeelset “lagom” sisekujundust. Lisaks on siin mitu retsepti – traditsiooniline kaneelisai loomulikult, aga ka glögi (kasvõi sellepärast võiks ju raamatu osta?).

Kui räägitakse sellest, kui vaiksed on rootslased ja kuidas nad üldse tühja juttu ei oska ajada ja alati kõike otse ütlevad, siis ma tõesti vaidleks vastu. Aga ilmselgelt ei ole kirjanikuproua viibinud Eestis. Peale siinelatuid aastaid ütles mu tuttav noor skandinaav, et ei pea pikki vaikushetki enam sugugi piinlikeks ja täitsa mõnus on! Kui keegi ei oska kõige lihtsamatki viisakusjuttu ajada, siis leiad sa ta ilmselt ka Eestist, veel tõenäolisemalt kuskilt mujalt kui Tallinnast, eksole.

Aga tegelikult jah, kiire pildirohke lugemine ja kaasaegne. Kui rootslastesse üleolevalt ei suhtu (nagu tänapäeval kombeks, eksole), siis tore vahelugemine. Sirvimine. Ohtrate piltide, fotode ja vahelehtedega 157 lk.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

2. Olga Ivinskaja “Aastad Boriss Pasternakiga ehk aja vangis”

Nüüd lugesin kiiruga vahele veel ühe vene autori teose, seekord siis jälle Pasternaki eluloost ja vahetult Olga Ivinskaja (1912-1995) mälestuste läbi. Lugesin ja imestasin – see siin on originaal. Anna Pasternak on oma raamatu kokku kleepinud teiste mälestustest, aga kõige rohkem, lausa sõna-sõnalt, on ta maha kirjutanud siit. Kohati on see muidugi kurb, aga teisalt pean muidugi tunnistama, et Anna Pasternak oli need mälestused paremini kronoloogilisse järjekorda seadnud ja lisanud ka Irina (Olga tütre) märkmeid. Muidugi veel üht-teist, aga ilmselgelt moodustas selgroo otsene mahakirjutus siit (sama ka tõlkija puhul – kui Vilma Matsov need read juba kord ära oli tõlkinud, võttis ta sõna-sõnalt temalt üle). Isiklikult ma ei olegi väga pahane, kuna a) sain asja oma selgroolt selgeks ja b) lugesin uuesti üle, teades paljusid seiku, aga lugedes palju ka juurde. Sest Olga Ivinskaja hüppab ajas tihtipeale edasi-tagasi. Olga raamat anti esmakordselt välja 1978. aastal Prantsusmaal (vene keeles), sellel on kaks eessõna – 1976. aasta oma ja hilisema väljaande, 1992. aasta pikem eessõna. Vilma Matsovi tõlkes ilmus see viimane väljaanne juba 2006. aastal (tänu Anna Pasternaki teose ilmumisele nüüd sattusin ka Olga raamatule, mis mulle vaevalt enam kätte oleks sattunud muidu).

Ma ei teinud mitu päeva arvutitki lahti, et see raamat läbi saada. See ajastu on nii hirmus, aga kuidagi tähtis tundub selle kohta lugeda. Seda enam, et see kõik nii … puudutab kuidagi. Lisaks on Pasternak kuidagi väga huvitav isik, tema Živago jättis lihtsalt nii sügava mulje. Ja nüüd neid raamatuid lugedes tundub, et ka Pasternak ise jätab isikuna vägasügava mulje. Ja nende armastus Olgaga. Ja Olga ise. See oligi nende tugevus sellel keerulisel ja väga raskel ajal – nad olid ju tegelikult “koos” 1946-1960, 14 aastat, Borissi surmani. Samas ei lahutanud Pasternak oma naisest, kuna oli esimesest naisest lahutanud ja ei saanud sellest kunagi üle.

Tegelikult ei ole mul mõtet jälle neid üksikuid seiku siia tuua, sest see kõlab imelikult ega anna midagi edasi, teiseks ei anna see ammugi edasi, mis raamatus oli või millised olid selle tegelased. Pigem toon ära need paljud tsitaadid Vilma Matsovi tõlkes, mis ehk aitavad ka veidike edasi anda.

Esiteks oli Boriss Pasternak väga lahke inimene – ta püüdis kõiki võimalust mööda rahaga aidata. Kui Olga esimest korda (tema pärast) 1949. aastal Ljubljankale ja sunnitöölaagrisse viidi, kus ta oli veel pisut pärast Stalini surmagi, oli Boriss see, kes nende allesjäänud pere (tütar, poeg, Olga ema ja ema mees) ülal aitas pidada. Ühest pensionist ei oleks see võimalik olnud, kuid õnneks õnnestus vanavanematel lapsed enda juures hoida ja neid ei viidud lastekodusse (kuhu esialgu taheti viia). Irina oli toona 11, Mitja umbes 3. Hiljem saatis Boris raha ka teistele sõpradele ja võõrastele, kes talle kirjutasid ja imetlust avaldasid (kuid kes olid rahalistes raskustes). Ent üks naljakam seik siia juurde:

Juba pärast Boriss Pasternaki surma rääkis kirjanik Aleksandr Raskin, et kord rööviti Peredelkinos Pastrnakkida naabersuvilat ja murelikud kodakondsed nõudsid, et BP mingisugused kaitsemeetmed tarvitusele võtaks.

Pasternak võttis ümbriku ja kirjutas sellele suurte tähtedega: “Varastele.” Ümbrikku piistis ta raha ja kirjakese:

“Lugupeetud vargad!

Panin sellesse ümbrikku 600 rubla. See on kõik, mis mul praegu on. Ärge raha otsimisega vaeva nähke. Midagi enamat siit võtta ei ole. Võtke raha ja minge oma teed. Nõnda on nii teil kui ka meil rahulikum. Raha üle lugeda pole vaja.

Boriss Pasternak.”

Järgnevatest sündmustest tean Raskini jutu põhjal.

“Ümbrik lebas esikus peeglilaual. Päevad läksid. Vargaid ei tulnud ega tulnud. Ja Boriss Pasternaki naine hakkas sellest ümbrikust pisitasa majapidamiseks raha võtma. Nii-öelda laenuks. Võttis ja pani tagasi. Võttis ja … Ükskord tuli Pasternakile pähe ümbrikku kontrollida ja avastas, et raha on puudu. Ta läks endast välja.

“Või nii,” karjus ta, “te võtate minu varaste raha!? Te röövite minu vargaid? Mis siis, kui nad äkki täna tulevad? Mis olukorda te mind panete? Mida ma oma varastele ütlen? Et neid on röövitud?”

Ehmunud perekond korjas kähku puuduva summa kokku ning kuussada rubla (vanas rahas) seisis veel tükk aega ümbrikus ega jõudnudki “lugupeetud vargaid” ära oodata.” (lk. 70-71)

Teine tsitaat ei anna ka kuigi hästi üldist meelsust edasi, kuid teenib jälle veidi anekdootlikku eesmärki. Nimelt mainib Olga, et Boriss oli kohtunud Staliniga millalgi 1924. aasta lõpus või 1925. a. alguses. Olga ja Boriss kohtusid alles 1946, seega on kohtumisest sellest rääkimise momendil möödunud vähemalt 20 aastat (ja kirjapanek veelgi hiljem):

Seda kohtumist meenutades maalis BP Stalinist pildi kui kõige kohutavamast inimesest, keda ta kunagi oli juhtunud nägema:

“Hämarusest tuli minu poole mees, kes nägi välja kui krabi. Tema nägu oli kollane, rõugearme täis, nina all turritasid vuntsid. See kääbus oli uskumatult laiaõlgne, kasvult aga nagu kaheteistaastane poiss, kellel suur vanainimesenägu.” (lk. 81).

Minu jaoks oli tohutult (oh, mis sõna) sümpaatne, kuidas Pasternak suhtus kirjaniku missiooni. Või kuidas ta tõlkeid tegi (kohati muutusid need muidugi rohkem tema luuletusteks – raamatus on ära toodud tema Olla või mitte olla monoloogi tõlke üks osa) – kõige olulisem oli kõik üleliigne maha kriipsutada, teha keel nii lihtsaks, et inimestele jõuaks põhisõnum kohale ilma vaevata, ometi tundega, et see kõik on nii loogiline. (“Kirjutada tuleb haruldasi asju, teha avastusi, ja et sinu endaga juhtuks midagi ennekuulmatut, see on elu, kõik muu on jama,” tuletan veel kord meelde Boriss Pasternaki sõnu romaani ja meie läheduse algusaegadest. (lk. 269)). Ta oli kunagi nooruses Saksamaal ka filosoofiat õppinud ja mulle meeldis tema arusaam filosoofiast ja kirjandusest:

Marburgis filosoofiat õppinud Pasternakile ei meeldinud ainuüksi filosoofiale pühendatud teosed. “Mina arvan,” kirjutas ta, “et filosoofia peab lisama kunstile ja elule tagasihoidlikku vürtsi. Ainuüksi sellega tegelemine on niisama pentsik kui palja rõika söömine.” (lk. 167)

Pasternak oli sünnilt juut, aga lapsehoidja oli ta lasknud väiksena ristida – kuidagi oli nii läinud, et just tema, teisi lapsi mitte. Pasternaki elus ja teostes kumabki vastu tema omamoodi religioossus ja samas see, et ta on siiski juut (ja ka see, et ta isa oli tuntud maalikunstnik, kes mh maalis ka Lev Tolstoid, kellega tal oli palju sarnaseid vaateid). Mingis intervjuus kellelegi rootsi teadlasele Nilssonile olla Pasternak öelnud:

“Me saime teada, et oleme siin maailmas ainult külalised, reisijad kahe jaama vahel. Selle lühikese aja jooksul, mil me Maa peal elame, tuleb meil endale selgeks teha suhtumine elusse, koht universumis. Muidu on võimatu elada… See tähendab meie sisemist renessanssi, religiooni taassündi maailmatunnetusena, mitte aga kiriklik-religioosse dogmana.” (lk. 169-170)

Sedasi väljatoodud tsitaadina tundub ehk liiga lihtne ja trafaretne, aga see läbistas ju kogu Doktor Živago raamatutki – see otsing tõelise sisemise religiooni ja tunnetuse järele. (BP: “Piibel pole sedavõrd kindla tekstiga raamat, kuivõrd inimkonna märkmik.” lk. 170).

Lara raamatus oli tsiteeritud teist allikat, kui Pasternak oma Živago käsikirja D’Angelole andis. Seal: “Käesolevaga olete te ühtlasi kutsutud minu hukkamisele.” (tõlk. Ivika Arumäe, lk. 194), siin tsiteeritakse D’Angelo mälestusi ja on “Te õhutasite mind tapalavale astuma.” (lk. 244 Vilma Matsov).

Kuidas toimus Doktor Živago (mitte)väljaandmine Venemaal, on lihtsalt kirjeldamatult mõttetu ja rumal (lihtsalt kuidas saab üks ühiskond sellises mastaapsuses õudusi ja rumalusi korda saata?). Pasternak sai ju romaani valmis juba umbes … 1954. aastal? Ta saatis korrektse toimetatud ja köidetud trükitud käsikirja kolmele kirjastusele, kellelt tegelikult 1956. aastaks ei olnud mingit vastust. Kuna raamatusse kuulub ka Živago luuletsükkel, loeti raadios neid luuletusi ette ja öeldi, et need pärinevad Pasternaki varsti ilmuvast uuest romaanist. Selle peale D’Angelo kohale lendaski. Pasternak andis talle (nagu ka paljudele teistele) selle käsikirja, teades, et D’Angelo viib selle Itaaliasse kirjastajale Pertrinelli. Ta oli tegelikult ka kindel, et kodumaal ei avaldata seda romaani mitte iialgi, tema jaoks oli oluline, et ta sai selle valmis, luges selle valmimisjärgus peatükke lugemisõhtutel ette, kui raamat valmis, andis seda lugeda võimalikult paljudele – kuna oli kindel, et raamatuna see ei ilmu. Kui siis värava taga äkki itaallased seisid, andis ka neile – teades, kuhu raamat läheb. See hirmus jant, mis siis pihta hakkas, oleks võinud olemata olla, kui mõni kirjastuski oleks Pasternaki suurteose kasvõi mingite mööndustega välja andnud – keegi poleks märganud. Pertrinellit paluti viivitada, kuniks NL-is välja antakse, aga lõpuks seda ju ei sündinud. Seetõttu andis ta raamatu tõlkes välja 1957. aasta novembris. Ja sellele järgneval kahel aastal oli raamat tõlgitud ja välja antud juba üle 20-s keeles (millele järgnes Nobeli auhind ja eriti karmistatud tagakiusamine kodumaal). Taas üks huvitav seik ühes kõrvalises keeles välja antud tõlkega:

Huvitav, et romaan ilmus veel ühes keeles (arvult kahekümne neljandas) – India väikerahva uri keeles.

[—]

Uri keeles ilukirjandust välja andev tilluke kirjastus otsustas, et peab avaldama Pasternaki kära tekitanud romaani “Doktor Živago”. Raamatut taheti kuidagi illustreerida, kas või kirjaniku autogrammiga. Ajalehte pandi kuulutus palvega midagi seesugust kirjastusele saata.

Palvele reageeris üksainus inimene – Zürichis elav šveitslanna Elisabeth Kottmayer, kes Pasternaki luuletusi saksa keelde tõlkis. Ta saatis BP pühendusega väikese luulekogu faksiimile.

Peagi ilmus romaan “Doktor Živago” uri keeles koos autori allkirja jäljendiga. Klement Vorošilov tõi Indiast ühe eksemplari kaasa ja toimetas selle kellegi kaudu Pasternakile.

Raamat oli kujundatud halvasti ja trükitud viletsale paberile. Kuid kõige tähelepanuväärsem oli, et faksiimile paigutusest teksti tuli üheselt välja, justkui oleks BP pühendanud romaani … Elisabeth Kottmayerile. (lk. 260-261)

Olga Ivinskaja raamatus on ära toodud Kirjanike Liidu (ja igasugu kirjandusorganisatsioonide) ühiskoosoleku ligikaudne protokoll, mis toimus, kui Pasternak Kirjanike Liidust välja visati ja ta maalt välja soovitati saata. Ivinskaja toetub tuttavate märkmetele, kes koosolekul ise viibisid, aga stenogramm avaldati hiljem ka ajakirjas Gorizont (1989, nr. 9) ja olid väidetavalt pisut erinevad. Seevastu on erinevate inimeste endi ülskirjutustes juures näoilmed ja see, kas inimesed räägivad peast või loevad tuimalt ette. Siin on palju kirjanikke, kes sõna võtavad, kelles ma pole varem midagi kuulnudki (ega nähtavasti kuule ka hiljem). Seevastu nt. Smirnov, kelle kohta kirjutab Ivinskaja:

Vera Figneri lapselaps Marina rääkis [see on hiljem, siis, kui Ivinskaja kirjutab], et Leningrad-Moskva rongis öelnud talle kupeekaaslane Sergei Smirnov:

“Mul on plekk, mis pestes maha ei tule. See jääb mulle kogu eluks.” Ma ei pea pikka viha. Inimesele võib andeks anda, kui teda sunnitakse alatule teole ähvardusega vangi panna või leivatükist ilma jätta. Kuid igaüks, kes Smirnovi sel mustal reedel kuulis, mäletab, et ta luges Pasternaki teese vastiku irvitava tooniga, ilmselt parodeerides BP kõnemaneeri … Smirnovi võidi sundida koosoleku eesistujaks hakkama, kuid keegi poleks saanud teda sundida kirja teksti ja autori üle irvitama.

Pärast koosolekut avaldas ta artikli “Reetmise filosoofia” (ajakiri Agitator 1958, nr 22, lk-d 61-63), kus ta oma avakõnet edasi arendas. Pasternakile õnnitlustelegrammi saatnud Albert Camus’d nimetas Smirnov seal fašismimeelseks kirjanikuks, kellele … ükski korralik prantsuse kirjamees kätt ei ulata.

1970. aastal käis Jevgeni Jevtušenko Kolumbia džunglis väikeses Leticia linnas, kus elatist teenitakse põhiliselt krokodillipüügiga. Hiljem ta rääkis, et oli kohaliku iseõppijast poeedi Diaze raamatute seas märganud hispaaniakeelset “Doktor Živagot”. Kõige tähelepanuväärsem oli liigutav hispaaniakeelne pühendus ainsalt nõukogude kirjanikult, kes enne Jevtušenkot Kolumbias oli käinud – Smirnovilt. “Kuid Smirnov oli ometi eesistuja sel koosolekul, kus Pasternak välja heideti,” üllatus Jevtušenko. Diaz oli esialgu tahtnud pühendusega lehe välja rebida, kuid mõtles järele ja ütles: “Ilmselt muutub niisugune pühendusega raamat unikaalseks ja eriti väärtuslikuks.” (lk. 312-313)

Igal juhul ületas Pasternaki vastu suunatud laimukampaania igasuguseid piire. (Kuigi eks teame ju elukogemusestki, et kui keegi kuskilt otsa lahti teeb, hakkab juba igaüks kaagutama ega süvene sisusse). Kõige labasem on Literaturnaja Gazetas ilmunud laimukampaania pärast Nobeli preemia saamist (ja sellest lahtiütlemist):

Literaturnaja Gazetas oli kesksel kohal ekskavaatorijuht Vassiljevi artikkel “Konn soos”. See peegeldas kõigi ülejäänud Literaturnaja Gazetas õiglast viha väljendavate märkuste, artiklite ja seisukohavõttude meelsust. […]

[—]

Püüan ekskavaatorijuhi arvamuse taastada: “Ajalehed kirjutavad kellestki Pasternakist. Justkui oleks selline kirjanik. Siiani polnud ma temast midagi kuulnud ega tema raamatuid lugenud.” Ta tunnistas avalikult, et on arutuse all olevas küsimuses võhik, kuid see ei takistanud tal tegemast täiesti kategoorilist järeldust: “Ta ei ole kirjanik, ta on valgekaartlane … Ma ei ole Pasternakki lugenud, aga tean, et kirjandusel oleks ilma konnadeta parem.”

[—]

“Kes see Pasternak niisugune on ja mida ta on kirjutanud?” tahtis naftatootja Kassimov teada ja leidis, et Pasternak kirjutab esteeditsevaid, üle mõistuse käivaid luuletusi, millest lugeja aru ei saa.

[——]

Vaatan seda Literaturnaja Gazeta numbrit ja mõtlen, kas toimetajad tõepoolest ei märganud, et kõik need väljaastumised oleks võinud asendada üheainsa lausega: “Ma ei ole Pasternakki lugenud, aga …” (lk. 322-325)

Siia lõppu lisab ta Tvetajeva luuleread, mida tahaksin (nagu kõiki teisi siin äratoodud luuletusi) paralleelselt originaalkeeleski näha. Eesti keeles ei kõla sedamoodi (kui just Underi tõlkes, mida on palju kasutatud):

Lehti sa loe – laim vaid.
Lehti ja loe – kõige raisk.
Kuskohal veerg – saad sa soppa.
Kuskohal lõik – hakkab jälk.

Leidsin ingliskeelses tõlkes (Ilja Shambat):

Read newspapers: slander,
Read newspapers: waste.
A column – calumny,
A paragraph – disgust…

Leidsin!

Газет — читай: клевет,
Газет — читай: растрат.
Что ни столбец — навет,
Что ни абзац — отврат…

(See oli juba isiklikust ebasümpaatiast tavapärase ajakirjanduse vastu lisatud).

Ega mu liiga pikaks veninud jutt raamatu sisu ju edasi ei anna, lihtsalt toob ära mõned suvalised episoodid. Lugege ise.

Teised (ilmus ikkagi üle 10 a tagasi):

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

1. Marina Moskvina “Kuuromaan”

Selgus, et samalt autorilt on veel üks raamat ja selle raamatu pealkiri ootab juba tükk aega minu laenutusnimekirjas nende seas, mida võiks lugeda. Tellisin ja lugesin läbi. Pean ütlema, et see raamat on sama võluv kui Minu koer armastab džässi, kuigi järjest lugedes sõltub nähtavasti, millise esimesena loete. See on justkui romaan jälle umbes samast düsfunktsionaalsest (see on muidugimõista küsitav) perekonnast, kus kõik on kunstiinimesed ja noormeheks sirgunud poeg kavatseb naist võtta, mistõttu talle on vaja korter osta ja kogu perekond hakkab mõtlema, kust kokku hoida, et sissemaksusumma teenida. Olukorras, kus nad peavad raha ja materiaalseid väärtusi väga tühisteks! Nii kunstnikust isa kui kirjanikust ema püüavad anda oma panust, kuid enamasti läheb nagu ikka. Nii palju naljakat oli ka siin. Näiteks kui seekordne minategelane ehk pereema kirjeldab, kuidas ta sünnitama läks:

Nii ma siis seisin õe ees – paljas ja paljajalu kahhelpõrandal nagu nekrut Jumala palge ees. Õde aga täitis kaarti ja pomises tülpinult:

“Nimi? Sünniaasta ja -koht? Aadress?”

Ja järsku küsis:

“Elukutse?”

Sellele küsimusele olen ma maast madalast vastanud kindlalt:

“Kirjanik.”

Siin aga tundsin, et keel ei taibu.

Mis kirjanik sa oled – sihukese suure valge kõhuga?

Nii et ma vastasin:

“Raamatukoguhoidja.” (lk. 10. Tõlk. Toomas Kall)

Siis tekkis lapsevanematel keeruline küsimus, kuidas lapsele teada anda, kust lapsed tulevad. See lõik oli muidugi palju pikem, aga algus oli jälle veetlev:

Ja üldse ei huvitanud teda põhiküsimus: kust tulevad lapsed? Mina ja Keša muudkui mõtlesime, mida me vastame, kui ta küsib. Ma palusin spetsiaalselt, et Keša midagi ei fantaseeriks. Alles oli poiss küsinud:

“Huvitav, kuidas kalad magavad?”

Ja köögist kuulsin ma, kuidas Keša vastas:

“Kalad magavad kuival maal. Ronivad kaldale ja magavad …”

“Aga mida ma sinu meelest pidin talle ütlema?” imestas Keša. “Kas KOGU TÕE??? Mina küll ei oleks tahtnud seda lapsena oma kehakultuurlasest isa käest kuulda.”

Kord juhtusin ma kuulma väärikat vastust põhiküsimusele. Selle esitas bussis üks pisipoeg oma isale.

“Issi,” küsis ta täiesti muretult, “kust tulevad lapsed?”

Seda saad sa teada maailma tunnetamise protsessis,” vastas talle isa. (lk. 16-17)

Nagu Andrjuhha eelmises raamatus (mida mina lugesin), on ka siin see nende poiss veidi kõva peaga, mis puutub kooliskäimist ja hindeid. Vahepeal viiakse ta “eliitkooli” üle, aga see on kodust nii kaugel, et vanemad peavad hakkama kooli saatma, et lapsuke ikka kohale jõuaks ega koolist mööda sõidaks. Siis toovad tagasi elukohajärgsesse kooli, kuhu minnes võivad vanemad akendelt tüürida, et poisid ikka kohale jõuaks.

Neid ähvardati viia mahajäänute klassi. Puhusid mingid uued tuuled: A oli nüüd matemaatikaklass, B humanitaarklass, C kaubandusklass, ülejäänud olid aga “tööerakondlased”.

“Las nad viivad minu poja “tööerakondlaste” hulka,” ütles Keša karmilt. “Ja suhtuvad temasse kui vaimselt mahajäänusse. Võib-olla kujuneb siis tema ümber humaansem atmosfäär.” (lk. 42)

Poiss on vanematega ilgelt hädas kogu aeg. Teda ajab hulluks, kui vähe nad suudavad materiaalselt mõelda ja mille peale neil kogu aeg raha kulub. (Sedasi kirjutades kõlab pisut liiga lihtsalt). Igatahes pärast mingit järgnenud krahhi, kui kunstnikele on raha lubatud ja see on hoopis raha välja viinud, ütleb poiss:

“Kešat on ohtlik kodunt välja lasta,” ütles meie pojake. “Kohe läheb lahti mingi juhitamatu mõtteorgia!” (lk. 156)

Keša (isa, pika nimega Innokenti) Kuuprojekt saab alles poole raamatu pealt hoo sisse. Ema läheb seda projekti kord järve äärde vaatama, aga buss viib ta sealt eemalasuvasse peatusesse, mis asub kaugel pimeduses ja tühjuses. Hakkab siis soovitud suunas minema. Ta on, muide, paadunud inimestest hästi mõtlevate vanemate tütar, eksole. Seekordses raamatus ongi tema vanemad Fima ja Rita ehk Serafim ja Margarita ka ühed peamised tegelased, kes aitavad kokku hoida ja sellega poisile korteriostuks raha teenida.

Järsku kuulsin – selja taga on kellegi sammud.

Oi, mõtlesin, püha taevas! Aga ümber ei pööranud, “Palveränduri teekonnas” on öeldud: kui inimene vaatab tagasi, siis on tal usust vajaka. Nii me siis sammusime vaikides, kuni mulle jõudis järele soni ja nailonjopega mees, puhas tüsedusele ja melanhooliale kalduv Mõtištši tüüp.

Rita oli mulle juba ammu öelnud: “Kui ma kedagi öösel kangialuses kardan, lähen ma kõige otsustavamal moel selle inimese juurde ja küsin, kuidas saab leivapoodi. Või mis kell on. Võib-olla ta ei vastagi, aga me oleme vaadanud teineteisele silma ja peaaegu et leivapalukest jaganud! Sellepärast suhtuvad isegi lurjused ja kaabakad minusse alati hästi.” (lk. 192)

Raamatu vältel ristub Keša tee ühel hetkel õnnetu hambaarsti Arseniga.

Arseni ohkas ja laiutas käsi – sihukesed pehmed peened käed on ainult taskuvarastel, muusikutel ja hambaarstidel. (lk. 196)

Mingil hetkel armub vanaema Ritasse üks vanaaegne kirjanik Žora Nekipelov. Rita räägib sellest peres:

“[—] Aga ma ütlesin, et ma ei saa, et ma ju olen juba abielus.”

“Miks sa ei saa?” tegi Fima häält ja määris leivatükile mintaimara. “Las ta tuleb, vaatame ta üle.”

“Ei-ei-ei,” hakkas Rita kätega vehkima. “Ma ei kannata mingeid võõraid mehi. Ma isegi sind vaevalt kannatan.” ( 🙂 🙂 🙂 lk. 201)

Igal juhul soovitan ma ka seda raamatut tõesti lugeda. Seda enam, et siin on ka illustratsioonid – muidugimõista ongi Marina Moskvina kirjanikuproua, kes on abielus kunstnikuga, kelle nimi on Leonid Tiškov. Raamatut kaunistavad mehe tehtud illustratsioonid (kõrval illustratsioon külastusest Tretjakovi galeriisse, kuhu Keša viis poja pruudi vanaisa, kes Kaukaasiast dollaripakkidega Moskvasse oli tulnud). Aga ma uurisin pisut – loomulikult on kogu see Kuu projekt Tiškovi kunstiprojekt – «Частная луна». (Ja raamatukaanel on foto temast, Kuuga, arvatavasti samast kunstiprojektist). Lisan siia alla suvalise näitust tutvustava lõigu (aga selletaolisi on veel, kuna selle kuunäitusega on ta erinevatel aegadel välja tulnud).

Harukordne perekond tegelikult 🙂

Teised raamatust:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

50. Anti Saar “Külaskäik”

Unustasin sellest raamatust kirjutada. Ostsin/lugesin juba detsembri hakul, seega panen siia 2017. aasta raamatute hulka. (Kirjastus Päike ja pilv). See on väga soe ja armas lugu sellest, kuidas väike poiss püüab suhestuda vanaema surmaga. Või kuidas seda erinevate aistingute kaudu teeb. Et lõpuks mõista, kui toredad on allesjäänud mälestused ja need, kes su ümber veel elus. Sisulises mõttes käib ta õunaussiga õuna sees, kus on peidus kogu see muinasjutuline vanaemamaailm vanaema kõige rohkem iseloomustavate asjadega (nagu tema õmblustarvete karp või sall). Lasteraamat muidugimõista, aga kindlasti sobiv ka täiskasvanutele. Ja paljudel tuleb oma väikestele sel teemal midagi öelda, sest vanaemasid-vanaisasid (või meie puhul vanavanaema) läheb teise ilma paraku ikka. Ja mul enesel muidugi miskipärast pisarad voolasid seda lugedes (seda tuleks võib-olla lastele ette lugemisel vältida. Või kes teab. Sest eks me ise oleme oma laste vanaemade lapsed ja meil on vaja samasugust reisi õunaussiga).

Tähelepanuväärne ja vajalik raamat.

Peale selle, et see oli kõik nii südamlikult kirjutatud, on raamatu kujundus (Anna Ring) ka äärmiselt armas. Umbes nagu Tove Janssoni “Mis juhtus siis?”, on lehekülgedes augud, mis näitavad kuhugi järgmisele leheküljele. Erinevalt Tove Janssonist imiteerivad need augud juskui lauamänge ja numbreid, kuhu satud. (Omamoodi Kolm elu).

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

49. Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”

See raamat oli juba mõnda aega silma jäänud, aga kui Iibis ka kirjutas, siis tellisin ära ja otsustasin vahele ära lugeda. Õige tegu. Küll oli hea meelelahutus. Siin kohtame Mees nimega Ove normaalset vastet – päriselt sellist korralikku soome vanameest, kes on maailma kõige targem, väga põhimõttekindel, palju sõnu ei tee, elu aeg palju suusatanud ja puutööd teinud, nüüd käib hooldekodus oma naist toitmas (teda nimetab läbivalt siiski perenaiseks) ja tahab kirja panna testamenti. Sellega seoses peab ta 40ndates poeg teda veidi mööda poode ringi vedama, sellega seoses ööbib ka ühe öö hotellis, lisaks ehitab endale kirstu, kust kogemata välja kukub, peapõrutuse saab ja Helsingisse haiglasse satub. Selline tore terve huumor. Enamasti antud vanamehe monoloogina või sisemonoloogina, kuigi enamasti selgub ka talle endale üllatuseks, et on valjusti mõelnud. Ja ega ma ei teagi, kas see vanadele inimestele ka lugemiseks sobib või ainult meiesugustele. Kuna kirjutada pole väga palju mõtet, ka mitte aega, siis toon välja hulga tsitaate.

Uutest ja keerulistest sõnadest:

Ikka peab sõnadega mängima ja asja keeruliseks ajama. Kui kord on välja mõeldud hea ja selge sõna nagu koristaja, siis muudame selle aga puhastusteenindajaks. Õige pea ei ole inimene enam inimene, vaid muutuvate oskuste ja soovidega kommunikatsioonivõimeline organism, mille eeliseks on sõrmedele vastanduv pöial. (lk. 21)

Poja kiitva vastuse kohta:

Ma ei oska öelda, kas tal oli tõsi taa või praktiseeris ta oma põlvkonna sünnitraumat ehk irooniat, mille tähenduse ma võõrsõnade leksikonist järele vaatasin. (lk. 55)

Globaalsetest probleemidest, tehaste Hiina viimisest ja kliima soojenemisest:

Ja varsti on Soome vaesel klaasuks, massaasiga dušš ja nahahooldustopsikud, kus lubatakse igavest noorust. Aga Soome vaesel ei ole tööd, sest see tehas, kuhu ta pidi tööle minema, pandi kinni ja tootmine viidi üle Hiinasse. Nende asjade keskel istuvad nii vaene kui rikas oma ühesugustes saunades ja kurvastavad. Peegeluksega kapis on kreemitopsi kõrval topsik peaaju tablettidega, mille abil püütakse täita tühjust, kuigi suusatamisest oleks rohkem abi. Ainult et lund ei ole. See kadus koos kliimamuutusega. (lk. 77)

Idülliline ettekujutus vanaks jäämiseks:

Mõtlesin, et teen tööd, kuni saan seitsekümmend ja seitse ning pärast seda istun kambrisse emanda kõrvale ja hoian käest kinni. Seinakell tiksuks, me vaataksime natuke televiisurit, sirviksime ajalehti ja jõuluaegu küsiksime üksteiselt, et ellelt täna kaart tui ja et kas peaks kuuse tuppa tooma ja kas jõulusink on juba sulanud. Ootaksin suusahüppevõistlusi ja märgiksin esimesed paiselehed kalendrisse. Siis me sureksime nagu vana puu. Umbes kolmepäevase vahega, minna [sic!] enne, perenaine natuke hiljem. (lk. 83-84)

Rändlindudest:

Inimesel kulus kümneid tuhandeid aastaid enne, kui kõik mandrid üles leiti ja siis peeti ka ühte maad teiseks. Eks rändlinnud vaatasid Kolumbruse ekslemist, muie mokanurgas ja arutasid, et kas lendame õige esimesse kohta, mis meie väikese ajuga peakestesse torkab. (lk. 88-89)

Tülitsemisest:

Mina ise ei osanud perenaisega pikalt tülis olla, eks see enamasti ikka alla aasta jäi. Kolehmaisega läheb vist kuueteistkümnes aasta. (lk. 91)

Hotelli hmmikusöögist:

Loomulikult maitsesin ma kõike, kui juba tasuta sai.

Hallitus sobib juustule üllatavalt hästi. Palju paremini kui leivale või siis maja vundamendile. (lk. 95)

Suusatamisest:

Kui tuleb õige pikk sõit, peab kulgema ainult ökonoomselt ja libisedes nagu Kekkose Urho, kes sundis nii kodumaal kui naaberriikides alkohoolikuid suusatama metsaonnidesse ja tagasi, et saada allkirju paberi- ja metsatööstust edendavatele paberitele. (lk. 101)

Tublidest taimaalastest:

Ma arvan, et taimaalased peavad pisikesest peale riisipõllul ja marjametsades kükitama ning et seal ei istuta ekraane silitades pehmetes toolides ega murta pead, mis täna kõige rohkem masendab. (lk. 102)

Niisama mõtisklus:

Puu on maalähedasem ja soojem kui graniiditükk. Nii soe, elav ja tähtis on puu soomlase jaoks, et Huovise Veikko on sel teemal kirjutanudmitmesaja lehekülje paksuse raamatu. Mitte ei tea, kas kivist ja kaljust ikka saaks raamatu kirjutada. Kui Aleksis Kivi nimi oleks olnud Aleksis Puu, siis oleks tal kindla peale olnud rohkem sõpru ja ta poleks pidanud veetma elu lõppu viletsuses ja külmas tares. (lk. 183)

Oma matuselauda ette plaanides:

Aga veel on vaja teist lauda noorte jaoks ja originaalitsejatele: sinna pajapraad taimaalaste moodi ja tuubiga kepapikastet. Lihtast keeldujatele salatit, kurki, tomatit, kaalikat ja keedetud viinereid. (lk. 196)

Teised:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 1 kommentaar