Kaitstud: Kuidas traditsioonist on saanudki traditsioon. Põlvkonnaülene

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus, lasteteemad | Sildid: ,

Kaitstud: see hetk, kui saad minna kasvuhoonet avama

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus

15. Torgny Lindgren “Dorés Bibel”

Selle raamatu hankisin endale suhteliselt kogemata. Ma tean, et olin seda köidet juba varemgi poes vaadanud ja jõudnud järeldusele, et see sisaldab osaliselt juba loetud raamatuid ja on kallis. Seekord mais vaatasin, et oleks nagu uus teos (Nåden har ingen lag) ja ostsin ära, et juba tagasiteel avastada, et neljast romaanist, mida see sisaldab, on mul kaks loetud. Nüüd siis kolm. Ja kogu kogumik on eesti keeleski olemas (Isa arm) ja mul endalgi riiulis (juhin tähelepanu, et tookord hinnati see eestikeelne kogumik ka väga odavaks alla). Eestikeelsest on puudu viimane, Norrlands akvavit.

Kuivõrd ma alles nüüd avastasin, et see on eesti keeles olemas, kopeerin eestikeelse sisukokkuvõtte esmalt:

Doré Piibel, räägib iseäralikust vanemast mehest, kes istub Põhja-Rootsis Västerbottenis mäe tipul asuvas majas ja jäädvustab oma elu diktofonilindile. Mees ei ole iial õppinud lugema ega kirjutama. Tema puue on ta ühiskonnast välja arvanud, aga see ei takista teda oma elu mõtestamast. Tema ainsaks toetuspunktiks ja teadmiste allikaks on vana Doré pildi-Piibel, mille ta lapsena on detailselt meelde jätnud. Raamatust ilma jäänud, katsub ta terve elu neid pilte reprodutseerida, et näidata neid Isale, kes on ta hüljanud. Selles näeb ta oma eluülesannet.

Tegelikult on see raamat puhas nauding, lihtsalt algusest lõpuni. Midagi ju eriti ei toimu, aga just see jumalik arm on justkui peategelase üle, mis teda igal pool toetab ja ta kõigesse optimistlikult ja headusega suhtuma paneb. Raamatu kõige valusam koht on ehk see, kui minategelane tsiteerib peast seda kirja, mille isa on talle kunagi kirjutanud, aga mida ta kunagi avanud pole ega ka lasknud endale ette lugeda – ta on lihtsalt täiesti kindel, et ta teab sõna-sõnalt, kuidas isa talle kirjutas. Kui seesama kiri siis mõned leheküljed hiljem ära tuuakse… erinevus on valus.

Samuti on oluline see, kuidas on võimalik elu ilma kirjasõnata – see tähendab siinkohal küll suhteliselt vastupidist. Peategelane võib pea kõiki raamatuid peast tsiteerida, mida talle ette on loetud. Lihtsalt tähti ei suuda ta ise kokku lugeda. Ta suudab seda vaid kord elus – siis, kui ta enda purju joob. Pärast seda hakkab tal nii õudne, et ta enam kunagi ei joo. Seevastu (nagu näiteks Klingsoriski) pöördub ta hoopis kujutava kunsti poole. Selle aluseks on Doré pildipiibel, mis talle lapsena kätte satub ja mille taastamisele ta kulutab vaat et kogu oma elu. Edasi ka teised kunstnikud ja kunstitööd.

Samas trikitab Lindgren jälle nagu alati. Kust ta kõik need toredad vimkad võtab, ei tea. Mulle istub sedasorti krutski. Igatahes on siin sees jälle Norrland, kellest saab tema raamatutes tihtipeale eraldi tegelane.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

14. Jörn Donner “Rootsi. Rännakud võõral maal”

See raamat ilmus sel kevadel ja ma tahtsin end asjaga kurssi viia. Ma ei teagi, kui suur selle raamatu lugejaskond Eestis võiks olla ja tegelikult tänuväärne, et tõlkida on võetud (Tõnis Arnover, kirjastus Hea Lugu). Eestikeelsest veebiruumist ma selle kohta veel arvustusi ega arvamusi ei leidnud, seevastu on rootsikeelses meedias nii mõndagi (lisan lõppu).

Eestikeelse raamatuväljaande üheks miinuseks on see, et puudub eessõna, kasvõi lühike, mis oleks selle raamatu puhul oluline. Nimelt avaldas Jörn Donner 1973. aastal raamatu Sverigeboken ja seekordne oleks justkui järg toonasele, n-ö Rootsiraamat 2.0 🙂 . Toonane raamat oli aga justkui viide Heine 1844. avaldatud raamatule Saksamaa. Üks talvemuinasjutt. kus kirjeldatakse satiiriliste luuletuste kaudu tolleagset Saksamaad (1830-40). (Heine teose pealkiri viitab omakorda Shakespeare’i Talvemuinasjutule, 1623). Lisaks võiks eessõnas kirjutada ka sellest, kes Jörn Donner täpsemalt on. Tema raamatuid olen eesti keeles ennegi näinud, ju on seal eessõnad olemas, aga ei saa ülehinnata lugeja teadmisi kirjanikest. Jörn Donner on küll rootslane, aga soomerootslane, kuna on sündinud ja kasvanud Soomes, sealt saanud hariduse, seal tegutsesid ta teised tuntud ja haritud sugulased. Samas on Jörn Donner olnud väga rahvusvaheline mees, muuhulgas elanud pikalt Rootsis, aga töötanud ka Europarlamendis ja peakonsulina USA-s. Ta on tuntud just Rootsi filmimaailmas (mõned filmid, aga Rootsi Filmiinstituudi tegevdirektorina ja osalemine filmiauhindade žüriides), aga teatud mõttes ka ikka ja alati kui “vihane (noor) mees”. 1973. aasta Rootsiraamat (mida ma ei ole lugenud) olla olnud läbilõige Rootsi ühiskonnast, kohati irooniline, kohati kiitev.

Nüüd siis see nõndanimetatud järg. Algatuseks oli päris tore – vana mees sõidab mööda Rootsit ringi, ülevalt Põhja-Rootsist alla Skåneni välja, mõtiskleb suhteliselt laialivalguvalt. Mingist hetkest hakkabki see laialivalguvus ja targutamine pisut häirima. Siin on küll palju tsitaate teiste kirjameeste (ja -naiste) töödest, mille tõlkija Tõnis Arnover on ka meile vahendanud, aga mingi selgem kontuur on siit sellegipoolest puudu. Huvitav on asja juures muidugi see, et kirjutaja ise ei ole Rootsis sündinud rootslane ja vaatab seega teatud mõttes kõrvaltvaataja pilguga, teisalt on ta Rootsiga siiski sedavõrd tuttav, et päris valearusaamu ei levita. Mida levitab, on ehk Rootsi enda kontekstid poliitiliselt ebakorrektsete arvamustena näivad väljaütlemised, mida võib pidada tema isiklikeks arvamusteks ja millele paljud Rootsi avalikkusest (st. saadikud, poliitikud jne) alla ei kirjutaks. Teisalt ei ole see jälle nii lahmiv nagu tihtipeale Eestist lähtuv kriitika või tõlgendamine Rootsi suunal (reportaaž Kanal2 Radaris 14. märtsil 2017 oli kui õpikunäide halvast ajakirjandusest, kus ajakirjanik püüdis justkui mingit pilti vahendada, mis kohale jõudes päris tõele ei vastanud – algus tundus lausa alevströmilik, lõpuks läks pisut paremaks. Sellegipoolest suutis ta väga paljud eesti vaatajad ära veenda. Eriti need, kes ise Rootsis ringi pole käinud).

Donner toob ära (nagu öeldud) teiste arvajate tsitaate ja kommenteerib siis ise, kas arvab nii või mitte. Ma ei jõua õigeid kohti üles otsida, aga üks näide:

Ka niivõrd radikaalne ja kriitiline hindaja nagu Hans Magnus Enzensberger, kellelt ajaleht Dagens Nyheter tellis 1982. aastal Rootsi kohta seeria artikleid, söandab esitada ainult mõne ebamäärase väite, mis näitavad, kui võimatu on praktikas luua pilti ühe riigi kohta. Mõned näited:

[…]

“Milles see tuleb, et riigi kummardamisest on paljudest riikides, ja ma kardan, et ka Rootsis, kujunenud vasakpoolsete usutunnistus, samal ajal kui iseotsustamise soovist on saanud kodanliku kangekaelsuse sümbol, sellest ei ole ma tegelikult kunagi aru saanud.” (“Rootsi sügis“)

Seda on kirjutanud filosoofias pädev saksa intellektuaal. Mina ei tunne niisugust ühiskonda, isegi mitte oma mälestustes tollest 1982. aastast. Ma ei tea ka seda, missugust Rootsit need vaatlejad on näinud. (lk. 135)

Kuna raamatu kirjutamise ajal (2014 sügis) on Rootsis just valimised ja valimiseelne aeg, siis mõlgutab Donner mõtteid poliitika ja selle jõujoonte üle. Võrdlemisi neutraalselt, tema seisukohti võib tõlgendada kui kõrvaltvaataja pilku, kuigi mingid sümpaatiad siiski paistavad välja. Üldiselt ta märgib, et poliitika on alati sama, ainult nimed muutuvad. Toon ühe koha veel välja, kus teema viib selleni, kuidas Rootsi on n-ö “rahukahjustustega riik” (kellegi teise väljend – aga umbes see, mida meie, naabermaad, kuidagi Rootsi puhul märganud oleme – rootslased lihtsalt ei usu inimeste kurjusesse ega sõja võimalikkusesse ja kollektiivne arvamus on justkui, et Rootsi on 200 a “pääsenud” sõjast oma rahuliku meelelaadi tõttu).

Paistab, et Rootsi on ärganud ja märkab, mis Euroopas ja lähipiirkonnas toimub. Kujutan ette, et rahandusministriks kavandatud Magdalena Andersson võib peatada kaitsekulude liiga järsu suurendamise. Ta võib ka, raamatupidaja, nagu ta on, soovi korral viidata ajalookogemusele.

Sisuliselt kaitsetu Rootsi nägi pealt, kuidas Hitler vallutas Taani ja Norra. Soomele tunti Rootsis Talvesõja ajal igati kaasa, anti abi, kuid mitte valitsuse tasandul, ja aastail 1941-1945 hakati vähehaaval mõtlema, kummal jalal tuleks seista, kuni Rootsi valitsusele sai selgeks, et peaaegu alati on parem hoida võitjate poolele.

Seda siiski võimalusel, et võitja ei ole täiesti vastuvõetamatu. 1945. aasta mais, kui Stockholmis valitses võidujoovastus, ei olnud enamikul inimestest päris selget ettekujutust, mis tüüpi on Stalini diktatuur. Selle haarmed ei ulatunud Rootsi, kuid lähinaabruses pidid Balti riigid ja Soome kogemata eri määral kogema vägivalda ja repressioone. (lk. 153-154)

Keda huvitab Rootsi ühiskond, võiks selle raamatu oma öökapile soetada, et vahel veidi sirvida, mõtteid mõlgutada, seisukohti võtta, edasi uurida. Tore oleks lugeda ja 1973. aasta raamatut, aga Tartu Linnaraamatukogust selle viitega saabuv raamat on kahjuks hoopis sootuks üks teine üldse teiste autorite kokku pandud teatmeteos (leksikon Rootsi paikadest).

Raamatu puhul on häirivaks toimetajatöö puudumine (kuigi toimetaja oleks nagu kirjade järgi olemas). Mitmed trükivead, mille keegi oleks võinud ära parandada. Teiseks tundub kummaline, et sellises raamatus, milles on Jörn Donneri enda poolt terve kirjandusnimekiri ja isikuregister lõpus, ei ole kasvõi joonealuste märkustena ära toodud viidatud raamatute olemasolu eesti keeles ja tõlkijaid/kirjastusi. Ma ei hakanud kontrollima, aga arvata on, et ka tsitaadid on Tõnis Arnoveri tõlgitud, mitte juba olemasoleva tõlke järgi. Keda see ikka segab, muidugi… Aga tunduks kuidagi korrektne ja õige, seda enam, et võib-olla tahab mõni lugeja mõnda viidatud raamatutest eesti keeles lugeda. Näiteks esimene reaktsioon, kui mainitakse Elisabeth Åsbrinki romaani Och i Wienerwald står träden kvar, mille Kadri Papp tõlkis suhteliselt kiiresti eesti keelde pealkirjaga Veel kohisevad Viini metsad. Või Lagercrantzi raamat Zlatanist (mis on küll eesti keelde tõlgitud ingliskeelse väljaande kaudu… Virgo Siil). Muidugi on lihtsam tsitaadid ise ära tõlkida, aga kas ka siin ei oleks toimetaja saanud appi tulla?

Väiksem asi, mis võib-olla kedagi teist ei häiri: iga kord, kui kõrvuti seisavad tähed s ja t, on raamatu jaoks valitud šriftis imelik kombinatsioon, mingi ilukirjalisus, mis mind mnevõrra häiris.

Rootsikeelses meedias (kõikidest saab parema pildi kui minu sisutust mölast eespool):

Eestikeelses meedias ka:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: hoiatus masinas

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: teater-muusika-kino | Sildid: ,

13. Ann-Luise Bertell “Vänd om min längtan”

Selle raamatu haarasin raamatupoest ainult ehku peale. Kokkuvõte kuidagi kõnetas mind, kuigi kirjanik on tundmatu ja raamatust ei olnud ka midagi kuulnud. Romaan on saanud Rootsikeelse YLE (Svenska YLE) kirjandusauhinna 2016. aastal. Kokkuvõttes on veel üks selline kummaline lause: “En roman om att först i dödens väntrum berätta det mest väsentliga. Om människor som tiger i flera generationer. Om tårar som skall stanna på insidan – fast för läsaren blir det så gott som omöjligt.” / “Romaan sellest, kuidas alles surma ooteruumis räägitakse kïge olulisemast. Inimestest, kes vaikivad mitu põlvkonda. Pisaratest, mis peaksid jääma inimese sisse – kuigi lugeja jaoks on see vaat et võimatu.” Muidu kõlab sisukokkuvõte järgnevalt:

Tegemist on väljarände-eeposega [no siin nad ehk siiski pisut liialdavad – kõik raamatud ei saa kohe väljarände-eeposed olla, Kallifatidese Med sina läppars svalka kohta öeldi ju sama], mis on kristalliseerunud stseenidena Maria Alina elust [see, et minategelase nimi on ka Alina, saamegi teada ainult sellest lausest]. Ta oli isa, kes suri liiga vara, ja ema, kes oskas hobuste igatsustele teist suunda anda. Väikevend Jakob unistas linnuks muutumisest. Suur vend Harald sõidab Kanadasse ja saadab siis raha, et kuueteistaastane Maria võiks talle järgneda.

Kui ma veel kirjeldaksin sündmusi, mis siin aset leiavad, võiks vabalt jäädagi mulje, et tegemist on mingi Soome masendusega, talupojaromaaniga, lehmadega, põldudega, vägivaldsete meestega jne. Tegelikult on siin paar raskemat kohta (just need kaks kohta, kus mehed naiste vastu käe tõstavad), aga ma suutsin need ära lugeda ja jätkata. Sest raamatu stiil haaras mind esimesest leheküljest. Ann-Luise Bertell olla enne avaldanud luulet, novelle ja lasteraamatu, see on tema esimene romaan. Luulelisus paistab aga kohe välja. Selline asi mulle väga meeldib. Siin ei ole sotsrealismi, vaid mingi õhkõrn kurbus. Tegelikult lausa lootus parema ja ilusama poole. Tegemist on ühe vanema naise kirjadega oma tütrele (kes on kirjutamise hetkel ca 67-aastane, kuna naine ise on 87-ne). Kirjadega vahelduvad mälestused tema lapsepõlvest ja noorusest. Naine tahab oma tütrele rääkida, miks ta oli sunnitud temast loobuma – sest tütar on üles kasvanud ilma emata (alates 4. eluaastast).

Ei, sisust ei ole siinkohal tegelikult mõtet kirjutada rohkem kui hädapärast tarvis, et raamat ei ununeks. See, mis siinkohal aga haarab ja hinge puudutab, on siiski stiil. Siin on palju väga liigutavaid kohti. Lisaks on siin siiski seda “soome raskemeelsust”, vaikimist, mis on ka eestlastele nii omane. Kokkuvõtte kirjutajalgi on õigus, kui ta ütleb, et lugejatel on tegemist, et pisarad ei vallanduks. Seekord ei vallandunud, aga oleks vabalt võinud, mitmes kohas.

Kahjuks ei oska ma midagi mõistlikku kirjutada. Aga olen väga rahul, et ma selle raamatu ostsin – kaalusin veel kassas, kas liiga palju ei saa ja see oleks olnud esimene, millest loobuda.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

12. Tove Jansson “Bulevarden och andra texter”

Jälle üks suhteliselt uus raamat – ilmumisaasta jälle 2017. (Toimetaja ja eessõna+järelsõna: Sirke Happonen). Tove Janssoni lugemine on kui palsam hingele. Minu jaoks on raamatu füüsiline vorm ikka ka väga tähtis – jah, ma loen väga tihti küll suvalisi paberkaanelisi väljaandeid, aga kui siis satub kätte mingi selline mõnusa tekstuuri, imeliste värvidega ja Tove Janssoni piltidega raamat, siis olen ma juba enne lugemist rahul.

Ja lugemine võimendab neid positiivseid muljed veelgi. Tegelikult on tegemist perioodilistes väljaannetes ilmunud lühijuttudega, mis on varem ilmunudki vaid nendest ajalehtedes ja jõulunumbrites. Nüüd on need kokku kogutud, sinna juurde Tove Janssoni enda illustratsioonid (enamasti sellisena ilmusidki) ja iga loo vahele veel illustratsioone teistele juttudele – sellisel juhul on lühidalt kokku võetud ka vastavad lood, millele TJ pildid juurde on joonistatud. Ja need pildid on pandud sellise loo järele, mis temaatiliselt sobivad ka nende teiste lugude ja nende piltidega. Raamatu eessõnas soovitatakse seda raamatut lugeda paralleelselt tema kirjavahetusraamatuga – seegi ootab riiulil oma järge, aga hetkel kõrvuti lugemiseks ei olnud mahti.

Raamatus on järgnevad lood:

  • Bulevarden (1934)
  • Kliche (1935)
  • Stadsbarn (1935)
  • Brevet (1936)
  • Bryggliv (1937)
  • Quatz’ Arts (1938)
  • Skägget (1938)
  • Hyra rum… (1939)
  • Aldrig mera Capri! (1939)
  • Fiolen (1940)
  • 1 stjärna (1940)
  • Ön (1961)
  • Den lömska barnboksförfattaren (1961)
  • En ohemul historia (1966)
  • Muminhuset, Mumindalen (1979)
  • En gång i en park (1997)

Nagu lühilugudega ikka, lähevad nad kõik kiiresti meelest. Jääb ainult see tunne, see vahva jutustamisviis. Kusjuures keeleliselt mahlakas – võib-olla osaliselt tänu sellele, et on soomerootslane, osalt tänu ajale, millal enamus neist kirjutati ja osalt muidugi Tove Janssoni enda hea stiil. Mulle meeldis näiteks väga lugu “Kiri”/”Brevet” – eks need kõik lood siin räägivad mingil määral üksindusest, aga just see oli kuidagi väga armas. Just see algus, mis häälestab kogu looks – kuidas vanamees ärkab hommikul muusika peale üles. See häälestab teda, tekib tunne, et see päev toob midagi erilist.

Bryggliv“/ “Paadisillal” puudutas mereteemat ehk sagimist paadisillal, mis kuidagi seostub Tove Janssoniga. “Skägget” / “Habe” oli toredalt irooniline lugu habemega kunstnikust, kes hakkas noorele tüdrukule mesijuttu ajama. “Hyra rum” / “Toa üürimine” oli kindlasti väga ajakohane, kui noor Tove selle kirjutas. Sellest, kuidas inimesed käivad mööda linna ja otsivad üürikorterit, kuidas nad end tutvustavad, millised need korterid või korteriperenaised on, mida nõutakse, kuidas sellest saab vaat et omamoodi meelelahutus. “Aldrig mera Capri!” / “Capri, ei iial enam!” oli väga tuttavlik lugu turistisaarest, kus naine ja mees ideaalsest puhkusest erinevalt aru saavad, naine eraldub, et näha “päris ehtsat saart, selle rustikaalsust” ja mees jääb peenesse hotelli, kus teda ümmardatakse. Ja kuidas mõlemad lõpuks väga pettuvad ja kiirelt koju kiirustavad. “Fiolen” / “Viiul” oli lihtsalt vaikne kulgemine ja sõbrakssaamine, selline õnnelik jõululugu. “Ön” /”Saar” oli vaat et minu lemmik. Jälle samamoodi mereteema, Tove Janssoni teema. Teiseks, kuidas peategelane püüab olla saarel kuni jaksab. See saarel viibimise rahu, kirjeldamine, nauditav. Ja siis põrutab suure hooga talveks minema – lõpus lausa:

Du sommarkräk, tänkte man. Du tror att du älskar din ö och har aldrig uthärdat en vinter tillsammans med den. Du sommarfågel, du strandbadare, du parasit på en lättillgänglig ensamhet, du som leker med det primitiva och pittoreska, du gemena stadsbo.

[—]

Jag rodde på instinkt, nånstans där inne fanns det trygga fastlandet med sovande hus, längre bort den upplysta staden. Den där jag bodde, den som jag hörde till, den som innebar hela vintern. (sid 189-190)

Väga ligikaudne kiire tõlge:

Sa igavene põlastusväärne suvitaja, käis mõte läbi pea. Sa arvad, et armastad oma saart ja pole kunagi ühtegi talve temaga koos üle elanud. Sa suvelinnuke, sa rannas supleja, sa hõlpsasti ligipääsetava üksinduse parasiit, sina, kes sa mängid primitiivsuse ja maalilisusega, sa igavene linnaelanik.

[—]

Ma aerutasin instinktiivselt, kuskil seal kaugemal oli turvaline maismaa uinuvate majadega, veidi eemal valgustatud linn. See, kus ma elasin, kuhu ma kuulusin, mis tähendas kogu talve.

Ka “Den lömska barnboksförfattaren” / “Silmakirjalik lastekirjanik” on hästi tore jutt. Siin püüab ta lahti kirjutada, miks küll võiks keegi lastekirjanikuks saada. Kuigi algab täielikus arusaamatuses, kuidas selline asi saab juhtuda:

Det fanns inte mycket att säga. Vad vet man om barn? Snälla barn gör en blyg och stygga barn skrämmer en. Och där fanns inget motiv till att man frivilligt skrivit den ena barnboken efter den andra. (sid 195)

Polnud kuigi palju öelda. Mida lastest teatakse? Head lapsed muudavad su häbelikuks ja halvad lapsed ajavad hirmu nahka. Ja polnud mingit motiivi, miks inimene vabatahtlikult oli kirjutanud ühe raamatu teise järel.

Nojah, mis siin ikka. Jätan selle raamatu riiulisse ja teinekordki kindlasti tore kätte võtta ja sirvida, lugeda. Sest novellidega on kord juba selline lugu, et nad ununevad nii ruttu ja kindlasti on ülelugemine sama tore kui esimene lugemine.

Teised kirjutavad:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar