31. Jens Andersen “Astrid Lindgren. Päev nagu elu”

Kuna ma selle raamatu ostsin, jäin õhtul sirvima ja lugesin ootamatult läbi, kuigi teine raamat on pooleli. Lugesin seekord kogu päeva – alustasin juba hommikul, sest kl 11 pidi tulema üks töö ja kartsin, et siis läheb kogu päev ja hilisõhtu selle peale. Töö jäi õnneks tulemata, aga lugemise hoog oli sees ja otsustasin mitte tunda end patusena, kui keset päeva raamatut loen 🙂 . See kõik klappis veel iseäranis hästi, kuna eile oli kaneelisaia päev ja koolist saabus puruhaige laps, seega olin täiega koduperenaine, kes valmistas sooja lõuna, jahutas külma märja lapiga lapse kuumavat laupa, pikutas tema kõrval ja tegi viinasokke. Vahele lugesin Astrid Lindgrenist, kelle raamatus räägitakse palju lastest, nende hirmudest, üksindusest ja nende vajadusest (vähemalt ühe) täiskasvanu järele, kellele toetuda.

Ma pole sel aastal kuigi palju raamatuid lugenud ja nende seas pole väga häid raamatuid palju olnud (enamasti olid head raamatud maikuus loetud). Selle raamatu kohta aga võiks öelda, et mulle väga meeldis. Ma ei ole ju Astrid Lindgreni elust kuigi palju lugenud ega teadnud, seega minu jaoks oli kõik põnev ja uus, seda enam, et Jens Andersen ei kirjuta seda raamatut lakooniliselt, kronoloogiliselt ja fakte üles lugedes, vaid toetub paljudele seniavaldamata kirjadele Astrid Lindgreni mahukast kirjavahetusest, mis on UNESCO Maailma Mälu pärandina Kuningliku Raamatukogu arhiivis säilitatud (pidi olema 150 riiulimeetrit, seega suurim eraisikust jäänud kogu Rootsis), ja suudab igast eluetapist välja noppida just mingi temaatilise terviku, et kronoloogilist edasi-tagasi hüppamist on kokkuvõtteks tegelikult suhteliselt vähe.

Muidugi on eesti lugeja jaoks suhteliselt esmakordselt pikemalt juttu sellest, et Astrid sünnitas oma esimese poja juba 19-aastase tütarlapsena salaja Kopenhaagenis, kus laps kolm esimest eluaastat ka kasuperes elas. Lootuse alleel (Håbets allé 36) Kopenhaagenis Brønshøj linnaosas. Tegelikult lähebki sellele raamatust suhteliselt palju lehekülgi, kuna see on varasemates biograafiates väheräägitud (kas üldse?) punkt – Lasse sünnist ja käekäigust on kirjutatud nii pikalt, et jutt hakkab kirjandusliku loomingu poole kalduma alles pärast 125. lehekülge (tõele au andes tuleb muidugi mainida, et algab kogu see saaga 54. leheküljelt alles). Omal moel sensatsiooniline, aga on pälvinud raamatus teenitult just nii palju lehekülgi – eks just see oli üks väga tugev raputus, mis pani aluse nii paljudele üksikutele lastele ja väikestele üksindust tundvatele poistele Astrid Lindgreni loomingus. Mulle meeldib, et Jens Andersen oskab kõike justkui seostada, analüüsida, viidata asjadele, millele paratamatult varem väga mõelnud ei ole, kuna tema raamatuid, mis siin salata, lugesin siiski pigem lapsepõlves. (Viimane raamat, mis meie lapsepõlves ilmus, oli Vennad Lõvisüdamed ja Röövlitütar Ronja ühisköide. Mio, mu Mio, Madlikeseraamatud, Hakkaja Kaisa, Päevanurme, Lärmisepa tänava Lota, isegi Vahtramäe Emil – kõik need ilmusid hiljem ja nende sisusid tean peamiselt ainult lastefilmidest või (Emili puhul) ettelugemisest). Ja minule tundub endiselt, et need on head lasteraamatud – täiskasvanuna lahedad ainult kuidagi laste kontekstis. (Muumid mulle samas lapsena üldse kohale ei jõudnud, seevastu täiskasvanuna meeldisid vägagi).

Vaatan, et kaldun selles postituses kõrvale ja raamatust kirjutan vähe. Täpselt – mis sa ikka oskad kirjutada. Soovitan lugeda. Raamat inimesest, mitte sündmustest. Jaanika Palm Lastekirjanduse Keskusest ütles kultuuriuudistele: “Kui rootslaste puhul oleks ilmselt Astrid Lindgren hästi püha inimene, siis taanlaste puhul paistab natukene rohkem seda inimest ennast või tema elu sealt tagant välja.” See oli ka üks lause, mis mind lugema ahvatles. Võib-olla just mitte päris sellepärast, et “rootslastele on AL püha”, vaid taani kirjanik ei saa raamatut kirjutades eeldada, et kõik tunnevad Rootsi taustu, mistõttu ta ei võta seda enesestmõistetavalt ja selgitab. Meile, samuti Rootsist väljaspool elavatele inimestele, on see vägagi tervitatav. Kuigi mulle ehk mõned nimed ongi rohkem tuttavad kui keskmisele eestlasele.

Astrid Lindgren ongi inimesena nii põnev, et temast raamatu lugemine ei pea sugugi olema seotud tema enda loominguga. See tähendab – need, kes pole biograafilise meetodi erilised pooldajad, ei peaks väga muretsema. Lindgreni elulugu on ajastu lugu ja inimese lugu. Kuidas oli sündida Smålandis Vimmerby lähedal Näsi talus 20. sajandi algul ja teha “iseenda näitel” läbi kogu sajandi areng. Teha iseteadlikud valikud väga noores eas (mitte abielluda 50-aastase kirjastajaga, kes oli Lasse isa ja kes oleks meeleldi Astridi pärast oma lahutust ära kosinud ja koju viinud oma (lisaks Lassele) 8 lapse kasuemaks), elada üle sõda, abielukriis, mehe surm, muutused lastekirjanduses ja lastekasvatuses jne. Ainus osa, mis mulle väga ei sümpatiseerinud, oli tema poliitiline võitlus ehk nn. Pomperipossa juhtum, kui ta sotsiaaldemokraatias pettus ja Expresseni veergudel nende valitsusega valimiste eel maksupoliitika teemadel võitlust pidama hakkas. Kuulun vist pigem nende hulka, kellele tundub see lugu veidi… fookusest väljas. Muidugi on võimalik sedasi tähelepanu juhtida asjadele, mis on valesti ja kindlasti oli Astrid Lindgrenil terav pilk. Aga ta oli siiski üks kodanik teiste seas, temal oli üks arvamus, paljudel teistel ehk teine. Samas oli ta tuntud nimi ja Expresseni peatoimetaja oli lähedane peretuttav, seega tundub see eriti just tänases kontekstis kuidagi näotu. Hilisem loomade õiguse eest võitlemine on ka õilis, aga tema stiil oli nendel aegadel kuidagi ikkagi “kuulsa vanainimese” oma. Nojah, tegelikult mingi loomakaitseseadus tema 80ndaks juubeliks talle (ja Rootsile) ju kingiti, aga tollega ei olnud kaitsjad tegelikult rahul – oli vaja kaugemale minna. See üritus on iseenesest loogilisem Astrid Lindgreni suguse inimese võitlusena ning tema kui paljudest idüllilistest talumaastikest kirjutanud maailmakuulus lastekirjanik sai kindlasti olla abiks tähelepanu tõmbamisel sellele teemale.

Veel märgiks ära pealkirja, mis pärineb Thomas Thorildilt (18. saj) ja mida Astrid Lindgren nägi noorena Ellen Key Strandis seinale kirjutatult, kui nad sõbrannadega parajasti 300-kilomeetrilist jalgsimatka tegid. Aasta oli vist 1925, suvi. Päev nagu elu. Denna dagen, ett liv. See on ka lause, mida onu Melker tihtipeale Soolavaresel kasutab. Beekmani tõlkes olla see “On see alles päev!”, millega lause sisu tegelikult veidi kaduma läheb. Tegemist on omamoodi Carpe Diem manifestatsiooniga, mida Melker söögilauas ka Pellele selgitab. Sellisena elas Astrid Lindgren – see Thorildi fraas tundub suhteliselt tabava kokkuvõttena tema elust.

Niisiis – ma soovitan seda raamatut lugeda. Tiina Toometi tõlge on ka väga hea. Paraku ei tunneta toimetaja või korrektori tööd, kuna trükivigu oli masendavalt palju 😦 .

Melker arvab siin, et Denna dag, inte ett liv / Päev, aga ei mingit elu.

Advertisements
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Emadepäev

Ugala käis Tartus külalisetendust andmas. Ma olin selle kohta kiidusõnu kuulnud, aga see ei tähenda minu jaoks enamasti midagi. Mu maitse on teinekord teistest kardinaalselt erinev ja mitmed üleskiidetud tükid pole mulle üldse meeldinud.

Kui Emadepäev algas, vaatasin ka, et nojah, eks näis. Edasi tulid väikesed lakoonilised etüüdid, mis olid nagu peaaegu kõik minu elust maha kirjutatud. Lihtsalt vaata ja imesta, kas Liisa on meie elu elanud? Vaheldumisi sai täiesti ootamatult naerda ja nutta. Ma ei teagi, miks hakkasid pisarad voolama täiesti imelike kohtade peal (kasvõi seesama vana laul, mida pole ammu kuulnud “Ema, kui mina kord suureks saan, kingin siis sinule linna” … Jaana Kena, kes on minule täiesti võõras tegelane, laulis – nii imehästi!) Äratundmisi oli tõesti väga palju (kuigi kõik, olgu, polnud päris minu elust). Alates sellest, kui pidevalt küsitakse “millal siis pisiperet on oodata?”, “on sul mingi viga küljes äkki” jne.

Ma ei oska seda kellelegi soovitada (vaheajal kuulsin kiidusõnu rahva seast), sest ma ei tea, kas mind kõnetas see, et ma olen kõik selle äsja läbi teinud või olen ma ise veidi samasugune või on see universaalsem. Igatahes ma oleksin nõus seda tükki veel vaatama minema …

Terje Pennie on minu jaoks avastus. Näost oli ju enne juba tuttav, aga miks ma teda kuskil (peale Mamma Mia) näinud pole? Ta on hullult lahe 🙂 (kui nii võib öelda). Võib-olla talle noorte osad ei sobinudki, aga nüüd keskealiste omad seevastu vägagi hästi.

Sellest on ka üsna palju kirjutatud juba:

  • Tutvustus Kuluur.err.ee-s;
  • Laiapea – tema näiteks ei suhestu ka eriti. Ma ei saa mittenõustuda ega nõustuda, sest just selline see tükk oligi – et minule meeldis ja ma ei tea, miks, ja ma ei tea, kellele soovitada.
  • Kultuuritarbija60+ – tema samamoodi ei suhestu ja ütleb, et mida edasi, seda rohkem estraadietendus. Võib olla küll.
  • Põim Kama kirjutab Postimehes – tema on justkui see minu tüüp, tema arvustusele suudaks alla kirjutada. Äkki “keskealised valged mehed” tunnevad alles nüüd, mis mulje meid, “keskealisi” naisi valdab, kui me loeme nt kirjandust keskeakriisides vananevatest meestest, kellel on alati lisaks kõigele mingid peeniseprobleemid ;)? Ma ei tea kusjuures.
  • Intervjuu autoriga;
  • Postimees – lühitutvustus; ja veel üks;
  • Margus Mikomägi – tasuline artikkel Maalehes

Igatahes on mul tunne, et see lugu ei sobi väga meestele (kuigi kes teab, eksole), tundub ka, et vanemate naiste jaoks pole seal seda “Ahhaa” efekti. Lisaks ei oska ma arvata, mida mõtleksid lasteta naised, lapsed, noored. Seega – igaüks peabki ise arvamuse kujundama.

PS. Mina ei näe nii väikest kirja lugeda, mis lavale vahepeal projitseeriti. Mõned naljad läksid kaduma. Seekord ei saanud nimelt esimesse ega ka teise ega ka mitte kolmandasse ritta. Viies rida on minu jaoks liiga kaugel.

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

Kaitstud: virtuaal, reaal ja traumad

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad, tervis | Sildid:

29. Helle Helle “Kui tahad”

Kuidagi jäi silma, et raamat, kus midagi otsekui ei juhtu, kaks tegelast eksivad metsa ära ja peavad seal seetõttu paar ööd veetma. Tundus, et võiks ehk midagi minu jaoks olla? Võtsin raamatukogust ja otsustasin kohe läbi lugeda, kuna raamat on õhuke (suurte peatükivahedega ca 122 lk). Hmm. Meenub, et lugesin kellegi blogist ka seda, kui naljakas on siiski lugeda Taani metsa äraeksimisest (püüan selle lingi siiski leida, hetkel ei leidnud). Ja mind ennast valdas täpselt samasugune tunne. Kui kaks inimest on sattunud 44. nädalal (mis pagana nädal see on? Peale skandinaavide ei kasuta ükski inimene sellist ajaarvestust! Sel aastal 30. oktoober – 5. november) terviserajale jooksma – mh on ühe näol tegemist inimesega, kes jookseb ehk 15 minutit. Selle ajaga on nad (meenutagem – terviserajal) lootusetult ära eksinud. Kohtuvad paar korda ja ekslevad edasi. Kuniks kohtuvad ja sinna hirmsasse terviseradu täis metsa ööseks jäävad. Kus on mingi varjualune, eemal mingi oja. Tegelikult ei maksa sellesse ülearu realistlikult suhtuda, muidu ajab tõesti ainult õlgu kehitama. Pigem tuleb lugeda ülekantumalt, siis läheb lugemine ehk paremini. Või teine võimalus – lugedagi kui kahe linnainimese absoluutset võõrandatust loodusest ja metsast, nii et nad suudavad ära eksida jooksuradadel ja pärast ühte ööd metsas on peaaegu suremise äärel. Mehel jalas vill ja naine oksendab, kuna jõi janutamiseks liiga palju jõevett! Kui teise päeva õhtuks leiavad maja, kus on sees hubane, kaminatuli põleb ja lapsed mängivad, aga sisse neid ei lasta (aga ka politseid ei kutsuta), siis ööbivad selle maja abihoones ja kedagi ei huvita, et mingid kaks kaltsakat sinna üheks ööks sisse kolisid. Hommikul tulevad ainult lapsed uksele.

Järelsõnast nähtub, et tegemist on siiski peene raamatuga – et mõjutusi Herman Bangilt ja kust kõik. Et seal öeldavat vähe, lugeda tulevat ridade vahelt. Ma ei tea – minu arvates ei olnud ridade vahel tõesti mitte midagi. Ja vahele tuli lisaks liialt ebaproportsionaalselt selle tüdruku (38-aastase, st) elulookirjeldust, mida too pärast 19-aastaseks saamist umbes tegi, kus ja kellega elas, kuidas oma elukaaslase Christianiga kokku sai ja nii. Minule jääb küll mulje pigem laisalt kirjutatud raamatust. Kuigi ma peaksin sel korral võib-olla tõesti tunnistama, et ju ma siis lihtsalt enam ei küündi mingitest raamatutest arusaamiseni.

Ka ühes teises blogis märgitakse, et toimetaja on veidi ülenurga tööd teinud (ma lausa uurisin, kes seekord toimetaja on – auväärt Rein Põder – kas siis vanemaks jäänud nüüd? 74-aastane, loen). Esiteks mingid väikesed trükivead, punktide puudumised lõpust, pöörded-käänded vahel viltu. Ja kohati oli mul tunne, et lausa mõni taanikeelne sõna oli sisse jäänud… Muidu ei olekski arvanud – arvaks, et ma lihtsalt ise ei tea neid sõnu. Aga kuna see toimetajatöö oli kuidagi ebaühtlane, siis hakkasin kartma, et ta lihtsalt ei märganud, kui tõlkesse oli taanikeelne sisse jäänud, mis ootas veel eestikeelse vaste leidmist. Mis on nt “fiberhusk” (lk 112)? Nüüd veebist näen, et tõesti ka eestikeelsetel lehtedel selle nimega see toode.

Keegi väidab blogis, et kohati polegi aru saada, kas tegemist on naise või mehega – et ainult kinganumber ütleb seda. Et võiks tegemist olla ka kahe naisega tegelikult. Sellega on nii, et skandinaavia (ja üldse indo-euroopa) keeltes ei saa kirjutada, määramata sugu. Seega on originaalkeeles lugejale kohe täpselt aru saada, kes on kes. Sageli ütleb tema midagi ja tema vastab ja tema ütleb talle ja ta vastab temale. Meie oleme totaalses segaduses, aga originaalilugeja mitte. He-she, han-hon – seal on otsekohe vahe sees. Seetõttu häiris ka siin raamatus, et olidki jäänud ainult need “temad”, kuigi kohati pidanuks ehk ütlema “mees” või midagi sinnapoole – kuna originaali lugejale ei ole see arusaamatu, pole vaja seda dimensiooni minu arvates eesti keeles juurde tekitada.*

Tjah. Minu raamat igatahes ei olnud. Ütleksin, et loodusest võõrandunud linnalaste kurb lugu, kui nende ainus tänapäevane kokkupuude loodusega on jooksmas käimine.

Teised kirjutavad:

* See on tegelikult omamoodi paradoks – nt. rootsi keelde Rootsis, kus see sooneutraalsus hakkab juba liialt võimust võtma, ei ole samas võimalik tõlkida nt Sipsikut, ilma et sa ära ei määraks, kas see nukk on naine või mees. Meie ei ole sellisele asjale ju mitte kunagi isegi mõelnud! Kui vaja tõlkida, siis ma ehk naissoost sõna ei kasutaks – aga milleks meessoost sõna? Sipsik on ju lihtsalt Sipsik! Ja kui Almqvist kirjutas (rootsi keeles) oma Tintomara-tegelase, siis ta tahtis anda mõista, et keegi ei saa täpselt aru, on ta naine või mees, laps või loom. Ometi pidi ta kasutama asesõna ja sellest nähtus ju otsekohe, et naissoost. Kahju kohe neist.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

28. Nicole Krauss “Suur koda”

Selle raamatu ostsin (2015), kuna olin tema eelmisest eesti keeles ilmunud raamatust vaimustuses. Aasta oli toona 2010 – 7 aastat tagasi! (Tegelikult näen, et see romaan ilmus originaalis tol aastal). Ja nagu Mae kirjutab oma blogis, nii pidin ka mina seda mitu korda alustama. Tegelikult on juba raamatu omamine põhjuseks, miks sul on aega lugeda maa ja ilm ja siis jäävad need kuidagi ootama. Seega alustasin … ammu, vist eelmisel aastal. Kui sel suvel uuesti kätte võtsin, teadsin kohe, et pean alustama päris algusest. Alustasingi. Aga selle napi 296 lehekülje lugemiseks on mul ikka läinud paar kuud!

Romaan on sama segane kui olid Foeri ja tema enda eelmised. Tahaksin öelda, et see oli isegi segasem, kuna lõimed ei jooksnudki kuni lõpuni isiklikus plaanis kokku – kõik keerles siiski ainult nende inimeste elusaatuste ümber, kellel oli olnud kokkupuude ja mingi isiklik side SELLE KIRJUTUSLAUAGA. Ja kuigi need erinevad osad olid üksikult täiesti haaravad (laused aga kuidagi pikad ja sedakorda tundus vahel ka, et liiga keeruliselt tõlgitud), siis ärritas lausa, et need osad olid täiesti erinevatest asjadest, erinevatest aegadest ja erinevatest eludest. Kohati on tunne, et kas siis peab kõike nii keeruliseks ja kunstipäraseks ajama…

Ma ei suuda leida kultuuriajakirjanduse linke selle raamatu kohta – kas võib olla, et polegi kirjutatud??? Seevastu on mitmed blogijad sellest kirjutanud ja tundub lausa veidi mõttetu kõike uuesti kirja panna.

Tjah. Millest see raamat siis räägib? Kaotusest, minevikest, mida varjutab saladusloor. Tsiteerin teisi kirjutajaid parem:

  • Alli Kass: “Raamatu selgrooks on kirjutuslaud ning inimeste elud, keda see puudutanud on. Imelik, kuidas õnnelikult elavad vaid need, kelles see mööblitükks ebatervet uudishimu või omandiiha esile pole jõudnud kutsuda või nendest tunnetest vabaneda suudavad. Imelik, kuidas tõeliselt ilusatest asjadest jutustavad hästi vaid neid isiklikult kogenud. Imelik, kuidas tõeliselt kohutavaid luguseid ei jutusta kõige paremini kunagi need, kes need vahetult läbi on elanud, vaid nende inimeste lähedal seisnud.”

Ja teised, kes ütlevad midagi lühemalt ja tsiteerivad:

Muide – läksin kohe ka kontrollima, kas Foer ja Krauss enam koos elavad (viimati lugesin, et nad laiendasid eluruume, et lapsed saaksid kenasti kasvada). Nüüd selgub (ja sellised uudised enam ei üllata, kuna ma seda nagu otsima vist läksingi), et nad on juba mõned aastad lahus ja nüüd kohe oktoobris ilmub Elle’s lausa intervjuu Nicole Kraussiga, kes olla kirjutanud oma uue ja kõige parema romaani Forest Dark just autobiograafilisele materjalile toetudes. Minategelane olla 39-aastane naine, kes hakkab lahutama.

Foeri käekäigust.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

27. Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”

Lugesin sellest raamatust kellegi blogist (nüüd näen, et vaatamata sellele, et ilmus alles 2017, on väga paljud blogid sellest juba kirjutanud. Originaal ilmus alles 2015). Ma ei mäleta täpselt, kuidas seal väljenduti, aga umbes sama tunne valdas ka mind – ei tundunud kuigi “minu raamat” olema, aga miski vedas edasi ja lõpetades ja raamatut käest pannes valdas mind tunne, et oli väga hea. Et mitte mainida lisandunud (suht ootamatuid) pisaraid.

Sealsamas blogis vist mainiti, et tegemist on fantasy-raamatuga (nüüd loen, et kõik mainivad). Just see sõna tekitab teinekord võõristust või ettevaatust, kas raamat ikka on minule või mitte. Nüüd võin öelda, et samahästi võiks selle raamatu kohta võimalik öelda muinasjutt. See ju ka fantasy, eksole? Samas ajalooga segatud muinasjutt, pseudoajalooline muinasjutt ehk? Tegevustik toimub kuningas Arthuri valitsemisjärgsel ajal. Wikipedia ütleb, et kuningas Arthuri* legendid on niivõrd põimunud rahvaluulega, et nüüdseks on kuninga kunagises olemasolus hakatud juba kahtlema. Seda kontekstisobivamaks muutub seesama raamat. Ja just see poolmuinasjutuline ümbrus (scenery) aitab ehk puhtal mõttel lihtsamini esile tulla?

Kusjuures ma alustasin lugemist tempokalt, kartes, et muidu võib pooleli jääda. Peamised tegelased Axl ja Beatrice elavad mingis koobastikulaadses külakeses oma toas, neilt on ära võetud õigus küünlale. Miks? Keegi ei mäleta. Nad on vanad. Kardetakse koletisi. Seega esimene n-ö lavakujundus ja stseen viib meid utoopiasse. Tegelikult hakkab üha enam välja tulema mingeid seoseid ajaloolise ajaga: britid ja saksid. Ristiusk. Mure on selles, et kõiki on tabanud unustushaigus (hm… kuigi mitte selline nagu Marquezil) ja vanad otsustavad mingil hetkel teele asuda, et külastada oma poega ülejärgmises külas, enne kui hilja. Kuigi alul öeldakse, et neil polegi lapsi. Justnimelt sedasorti väga tillukesed detailid, mis kohati nihkeid pakuvad, annavad seda unustushaigust edasi. Enamasti kirjeldatakse seda siiski suhteliselt loogiliselt. Kord ühes tunnelis kõndides satuvad tegelased surnud nahkhiire peale, aga kõik kolm näevad selles erinevaid asju – mis on tõene?

Järgmisesse, sakside külla satuvad nad äreval õhtul. Nende külavanem on küll britt, keda kõik austavad, aga üldiselt on inimesed ärevil ja unustavad kohati, miks või kelle pärast/peale. Külla saabunud võõras sõdalane, saks Wistan aitab kolli käest päästa noore poisi, Edwini, aga külarahvas tahab Edwinit nüüd tappa, kuna see on saanud kollihammustuse ja seetõttu arvatakse, et teda täidavad varsti deemonid. Seega võtab sõdalane Wistan ta kaasa ja nad jätkavad teed neljakesi – vanapaar, Wistan ja noor poiss.

Tee järgmisse külla viiks küll otse, aga nad otsustavad käia ära mäe peal kloostris, kus olla vend Jonus, kes oskab ravitseda. Beatrice’il on mingid väikesed eakohased valud. Teel kohtuvad nad sõdalastega, kes nad alul üle silla lasevad, ent üks vanem hallipäine sõdur tuleb neile siiski järele, kuna paljastas nende pettuse (et nendega on kaasas Wistan, kes on saksi sõdur ja keda kõik kuninga mehed taga otsivad ja keda ei tohi nendele aladele lasta).Reisiseltskond on aga just sõbrunenud vana Sir Gawainiga, kuningas Arthuri endise rüütliga, kes endiselt oma hobu Horatioga, mõlemad turvises, ringi kõnnib. Nojah, hallipäine sõdur langeb ausas võitluses Wistaniga ja Gawain ei lähe talle appi.

Kloostris toimub rida sündmusi, seiklusi ja nad lahkuvad sealt kõik eri viisidel ja eri suundades (v.a. vanapaar, kes hoiab väga kokku). Neid huvitab, miks see unustustõbi kõikidel kallal on, mis selle “udu” on põhjustanud. Kloostris saavad nad teada, et selle põhjustajaks on emalohe Querig. Ja vbolla tuleks enda jaoks meelespidamise mõttes kirja panna, et kloostris tahavad suht kõik neid kõiki tappa, v.a. siis vend Jonus (kes on ise juba poolsurnud) ja tema vaikimisvande andnud munk Ninian.

Iga päevaga, iga kohtumisega hakkab erinevate tegelaste taustades ja tagamõtetest üha rohkem välja tulema. Samm-sammult, märkamatult. Sest nende teed viivad ikka mingil põhjusel edasi ühes suunas – nad kohtuvad kõik taas Hiiglase kalmu lähedal, et jätkata teed emalohe Querigi juurde. Kel ülesanne ta tappa, kel ülesannet teda kaitsta, kel soov leida ema, kelle briti sõdurid kunagi minema viisid. Ja vanapaaril huvi kergitada loori oma unustatud ühiselt ajalt ning ühtlasi kartus, et võib meenuda midagi, mis nende praegust armastust teineteise vastu kahandaks.

Kui see loheteema saab lõpetatud ja kurnatud vanapaar mäest alla ronib, aitab “minategelane” paadimees nad varju alla. Beatrice’ile meenub, kus nende poeg on – seal saarel, kuhu saab siit lähedalt abajast. Kahjuks ei saa ma väga rohkem kirjutada, et mitte väga palju paljastada. Igatahes on seda lugu ju võimalik lugeda kui tavalist muinasjuttu, aga samas on ju iga muinasjutt mingitpidi allegooria – igaüks võib välja lugeda täpselt seda, mida ise rohkem otsib. Lugesin kuskilt kokkuvõttest (tundub, et raamatu tagakaane pöördelt, ka veebilehel): “Armastuse ja unustamise kõrval on raamatu teiseks oluliseks teemaks võltsmälestused, see, kuidas inimesed ise oma mälestusi kujundavad ja kuidas rahvad oma minevikku loovad.” See tuksus mul pidevalt kuklas, kui lugesin.

Nagu juba traditsiooniks saanud, pean tunnistama, et ei oska suurt midagi kosta, et öeldu annaks adekvaatse pildi. Miks see raamat mulle kokkuvõtteks siis nii meeldis? Nähtavasti just selle armastuse, hoolivuse, heatahtlikkuse pärast (kuigi siin näidatakse kõrvuti sellega inimeste kurjust, kättemaksuiha ja piiratust). Leplikkuse pärast. Ehk. Raamatut läbi tõesti rahulik rütm – nagu rahvalugudes teinekord ikka. Mingit põnevuse üleskruvimist pole rohkem kui tavapärases muinasloos. Lihtsalt tekivad mõtted, iseäranis muidugi mäletamise-unustamise teljel, aga minu jaoks oli see armastuse temaatika olulisemgi.

Ilus muinasjutt. Krista Kaera tõlge oli ka hea ja aitas kindlasti kaasa. Ja kujundus (Britt Urbla Keller).

Lingikogu:

* Kuningas Arthur on keskaja Lääne-Euroopa kirjanduses legendaarne kuningas Suurbritannias. Traditsiooniliselt dateeritakse kuningas Arthuri valitsusaeg 5. sajandi lõppu ja 6. sajandi algusse. Keskaegsete ajalooraamatute ja rüütliromaanide väitel juhtis Arthur rooma-keldi Inglismaa kaitset saksi sissetungijate vastu 6. sajandi alguses. Arthuri legendis on põimunud rahvaluule ja kirjandus ning tänapäeval on tema ajalooline olemasolu kahtluse all.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

26. Annie M.G. Schmidt “Miisu”

Sattusin valesse toidupoodi – toidupoodide raamatuletid on kuidagi väga toredad. Seal jõuad nagu haarata ja tihtipeale tahad just sealt raamatuid osta (raamatupoes kirjutan pealkirju üles ja laenutan siis raamatukogust). No ja seal see siis seisis – Annie M.G. Schmidti Miisu, (originaalis Minoes) mis tutvustuse järgi olla tema tähtteos! Meie ajal oli Viplala muidugi põhiline, lastele lugesin Pluk ja punane autokraana; Jip ja Janneke olid pisut enne minu lapsi ja neile nagu ei läinud väga peale (ja ma ise ei lugenud). Kui aga öeldakse ikka, et äratas maailmas tähelepanu, tuleb hankida ja loota, et äkki siis lapselastele millalgi :)?

Sihuke vahva ja kiire raamat, 160 lk, kuidagi klassikaline meie lapsepõlve kujundus ja isegi pilte vahepeal. Peategelaseks on Miisu, kes on kuskilt instituudi prügikastist mingit kahtlast värki söönud ja inimeseks muutunud. Kassi kombed aga alles. Ta satub elama noore ujeda ajakirjaniku härra Tibbe juurde, kes tänu Miisule muutub julgemaks. See on raamat eriti kassisõpradele. Ja nooremale koolieale. Selline nunnu. Nagu Viplalas või raamatus Kardemoni linna rahvas ja röövlid, on ka siin väike linnake, siin tegutseb linnanõunik, pagar, kalakioski omanik, suurtööstur ja õpetajahärra.

Lisaks on kunstnik ka vahva – Carl Hollanderi illustratsioonid meenutavad (vähemalt kaanepilt) kangesti Edgar Valteri töid.

Rubriigid: lasteteemad | Sildid: , , | Lisa kommentaar