Kaitstud: taas päälinnas käimas

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus, lora

Kaitstud: mis üllatab ja mis paneb kukalt kratsima

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

4. Anne B. Ragde “Berliini paplid”

berliini-paplidSee on jälle raamat, mille haarasin raamatukoguriiulist hetke ajel. Pluss seetõttu, et ca 10 aastat tagasi keegi rääkis sellest raamatust. Lisaks on see ka raamat, mille kohta minu arvamus ja teiste inimeste arvamus tõenäoliselt lahku lähevad. Norra kirjandusega on kohe nii, et ma ei saa päris hästi lainele – ja samas kõik teised kiidavad. (Kasvõi Knausgårdi triloogia esimene raamat – ma ei saanud pihta, mis seal nii toredat peaks olema, ometi tundun kuuluvat absoluutsesse vähemusse selle arvamusega). Näiteks Mae toob mh selle raamatu ära eriti meeldinute hulgas 2012. aastal. Sauga raamatukogu on ka üsna heal arvamusel. Rääkimata sellest, et Anne Ragde sai selle raamatu kirjutamise järel Riksmålsforbundeti kirjandusauhinna. Seega kõlab, et õigus on neil ja mitte minul.

Ma ei saa öelda, et see oleks halb raamat. Lihtsalt ma ei leia jälle midagi, mis mind ennast kõnetaks. On välja mõeldud sisu, sinna istutatud omamoodi inimesed ja lõpetuseks (pluss raamjutustus) keeratud üks väike vint ka peale. Kõik ülejäänu on erinevad kirjeldused erinevate tegelaste tunnetest, mõtetest ja argipäevast, nende otsingutest armastuse järele või arusaam selle puudumisest. Sisu on selline, et ühes vanas ja armetus talus, Neshovi talus Trondheimi lähedal on üles kasvanud kolm poega. Üks neist on homo, kõige noorem poeg Erlend, tema lahkus talust pärast vanaisa Tallaki surma ja elab nüüd Kopenhaagenis oma vanemapoolse tüseda elukaaslasega (Raasuke) ja kujundab vitriinaknaid. Teine on kohalik matusekorraldaja Margido, selline üksik ja pisut torssis kuju. Kolmas on aidanud talu pidada. Kõige vanem, Tor. Ühel hetkel aga ei tõuse nende vana ema enam voodist ja lõpuks tuleb haiglasse viia, kus ta ka sureb. Vennad pole enam aastaid suhelnud ega ka Neshovil käinud – nüüd siis on põhjus kogunemiseks. Muuhulgas ka Tori ebaseaduslik laps, kelle seesama pereema Anna ära põlgas, mistõttu on Torunn üles kasvanud oma ema ja kasuisaga. Lisaks on majas ka isa, vana mees, kes on kummaline, hoiab omaette ja keda Tor lausa ei salli.

Kõikidest nendest kohtumistest ongi jutt. Loomulikult jälle suur koristamine talumajas, kui Erlend ja Torunn kohale jõuavad (tjah, pisut meenutab ju Knausgårdi see detail). Sissevaated kõikide tegelaste argipäeva väljaspool/enne seda kohtumist. No ja lõpuks vint, mille ette rääkimine rikuks lugemiselamuse ja eks ma püüan siis ise meeles pidada ilma üles kirjutamata.

Ma ei tea, mis mul on teatud raamatutega – kui ei kõneta mingi loodustunnetus või muu tunnetus, mingid suhted ja nende arengud, siis jääb raamat lihtsalt sõnade kokku kuhjatud kogumikuks ja ma ei oska seda vääriliselt hinnata. Norra kirjandusega on mul juba oma 25 aastat kana kitkuda – proovin küll, aga olen leidnud üksikuid, mis mulle tegelikult siiski meeldivad. (No kasvõi Lars Saabye Christenseni Oscar Wilde’i lift või Laila Stieni Päikseline veranda.) Lugege ise ja otsustage.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

3. Vitali Vilenkin “Amedeo Modigliani”

modiglianiLugesin elulooraamatu läbi, et näitusele minnes oleksin paremini ette valmistunud. See oli väga põhjalik raamat iseenesest. Kuidagi kuivavõitu (eks põhjalikkusega kaasnebki tavapärasus ja mitte kirjanduslikud liialdused), aga informatiivne muidugi. Natuke rohkem kui muidu ehk proovitud kohandada ajastusse ja kohta, kus raamat välja anti – st Nõukogude Liidus. Mõned kohustuslikud viited erilisest huvist lihtinimeste ja tööinimeste elude vastu või revolutsioonilise taustaga sugulastest, aga meie ajastu inimesed oskavad selliseid asju märgata ega ülehinda seda kogu kontekstis.

Tegelikult tahaks midagi põhjalikumat ja ilusamat. Näitusele minnes olin juba ette valmistunud, et pärast võib tükk aega muuseumipoes ringi vaadata, ehk mõne plakati reproga osta või midagi. Muuseumipood osutus aga üheks pisikeseks riiuliks, kust ei olnud peale mõne märkmiku ja vist näituse brošüüri suurt midagi võtta.

170114helsingis19170114helsingis20Näituse enda osas ei julge ma sõna võtta. Esiteks olin üllatunud, et olin Ateneumist nii mitmeid kordi mööda käinud, teadmata, et seal on kunstimuuseum. Tolvan, eksole. Väga võimas hoone, eriti seest. Ja siis olid näitused sinna nii orgaaniliselt sobitatud, osaliselt juba projektorist seintele lastavate kujutistega vestibüülis või treppidel. Lakooniline ja huvitav piltide esitusviis. Kasvõi Modigliani kaasaegsed, kellega tal oli vastastikune mõju, esimeses saalis. 170114helsingis01Tekstid olid just sedavõrd informatiivsed, et olin juba kõike enne lugenud ja midagi uut nendest ei tulnud. Sellegipoolest oli kogu näitus ise üles pandud tervikuna ja huvitavalt – need punased seinad, mis vaheldusid valgetega.170114helsingis06 Ühes saalis käis film ajastust ja oli püütud tekitada tolleaegse tänava muljet. Olgu siis. Eksponeeritud oli ka palju tema kaasaegsete maale, mitte ainult Modigliani enda omi. Maalide ja muude taieste kohta ma sõna võtma ei hakka.

Soome kunsti näitus oli ka huvitav – hoopis teistsugune. Kuidagi elav ja värvikas ja looduspilte täis võrreldes tagasihoidliku ja reserveeritud Modiglianiga ja tema selgete piiridega ja valitud toonidega.

Eelmisel nädalal näitas ka OP!-is just neid näituseid, kuhu mul oli plaanis minna. Kui ma siis trammiga linna poole sõitsin, oli meid seal kohe palju – avamise ajal tulidki vist kõik eestlased. Venelasi oli ka. 170114helsingis21Hiljem lisandus soomlasi. Kahjuks teisele näitusele (Yayoi Kusama) ei saanudki, kuna järjekord oli nii pikk, et see rahvahulk ajas mulle hirmu nahka. Ainult esimesel korrusel oli üks valge tuba, kuhu kõik saabujad said kleepida ühe värvilise täpi. Lisasin oma kollase täpi ka – lahe ruum tekkis 🙂

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | 3 kommentaari

Kaitstud: Meie. Mina.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: kool, lasteteemad

2. María Dueñas “Õmblejanna Madridist”

omblejanna-madriidistLugesin selle raamatu ka “palavikuliselt” läbi, kuna teadsin, et muidu jääks ajanappuses pooleli. (Olemas ka e-raamatuna). Sedakorda on raamat vastuvõetavam kui eelmine. Samas peab tunnistama, et kogu ligi 600 lehekülje juures ei olnud seda oodatavat loomulikku pingetõusu, kliimaksit või asjadele lahendusi. Ei olnud mingeid erilisi kirjanduslikke võtteid (siiski, mõned lihtsamad olid). Oli ühe noore õmblejanna kujunemise lugu Hispaania kodusõja ajal ja Teise maailmasõja aastail. Madriid, Tetuan (Maroko) ja taas Madriid. (Kirjeldused Marokost on tegelikult väga toredad, kuna meie ajalooteadmised piirduvad ju enamasti lähipiirkonnaga, maksimaalselt Euroopaga.) Üks kõrvalepõige ka Lissaboni. Seega just sellest vaatenurgast ja spiooniloo vinklist nähtud ajaloo areng. Kõige parem on lugeda raamatu ühe tõlkija (ja kirjastuse taga seisva) Mari Laane kokkuvõtet kirjastus Toledo koduleheküljel. Sealt saate teada kõik, mis on lugemiseks õhutamisel teada vaja. Ka seda, kes on raamatus kirjeldatud tegelastest päriselust maha võetud (kindral Juan Luis Beigbeder ja tema armuke Rosalinda Fox, Ramón Serrano Suñer ja Briti mereväeatašee Alan Hillgarth).

Lugemise tegi mõnusaks see, et raamat oli toredasti paks, mingeid teemasid ei nämmutatud üleliia ja, vaatamata oma ohtlikule elule, läks peategelasel kõik üllatavalt kergelt ja tõketeta. Mõnes mõttes loob see alge heaks bestselleriks ja oma vaimusilmas näen terve hooajapikkust BBC sarja, mille saab selle raamatu põhjal kokku panna. Kaunid 1930ndate ja 1940ndate kleidid, aksessuaarid, peened daamid, kangad. Loen Mari Laane kokkuvõttest, et Hispaanias on 2009. aastal selle järgi teleseriaal juba tehtud: El tiempo entre costuras, inglise keeles The time in between (tutvustavaid treilereid allpool).

Raamatu sisu läheb mul nähtavasti kiirelt meelest, aga siia ümberkirjutamine tähendaks teistele selle ette avaldamise. Las jääda, nagu on. Sellist filmiseeriat võiks ehk isegi vaadata. Raamatuna on tavaline, kuigi hea pikk. Ja väga hästi tõlgitud, muide (Mari Laan ja Kristiina Raudsepp). Ma arvan, et see on just paras raamat kuskil puhkusel ette võtta – ei lõpe niipea.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

1. Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”

inimesed-puude-vorasKuidagi huvitav pealkiri raamatul, kas pole? Autori nimi ka na eksootiline (olla noor Hawai kirjanik), et kutsub tutvuma. Raamatu enda tutvustus kõlab nt nii:

Rahutukstegev ja kaasahaarav „Inimesed puude võras“ on traagiline nägemus sellest, mis võib juhtuda kultuuride kokkupõrkel.

Noor arst Norton Perina sõidab kaugele Mikroneesia saarele otsima kadunud suguharu. Ta ei leia mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalise väga pikaealise metsahõimu. Perina oletuste kohaselt peitub saladus haruldase kilpkonna liha söömises. Oletused osutuvad tõeks ning Perina teenib oma tööga ära ülemaailmse tuntuse ja Nobeli preemia.

Kuid edul on ka süngem pool ja üsna varsti ilmneb, et kättevõidetu eest tuleb maksta hirmsat hinda.

Kui ma poleks seda raamatut palavikulise kiirusega lugema hakanud, oleks vist seegi pooleli jäänud. Pea 500 lehekülge teksti, mis sujub suhteliselt tavapärases rütmis ja kronoloogias, kuigi raamist selgub, et asjad on kehvasti läinud (sellest rahutukstegev alatoon). Tegemist on justkui kuulsa teadlase ja Nobeli preemia laureaadi vanglas kirjutatud mälestustega, millele on eessüna, järelsõna ja kommentaarid (“allikatega”) kirjutanud tema noor kolleeg, kes tema geeniust ja isiksust jumaldab. Selgub, et kogu lugu on tugevalt mõjutatud Daniel Carleton Gajduseki elust (ekspeditsioon eksootilisele maale ja ühe hõimu põhjal tehtud teaduslik avastus, palju lapsendatud lapsi), tööst (mh Nobeli preemia 1976) ja käekäigust (pedofiiliasüüdistus ja aastane vangistus). Gajduseki enda elulookirjeldus on sellel lingil.

Ütleme nii, et reisikirjana ja pseudo-allikakriitiliste kommentaaridega loona on asjal ju jumet – ekspeditsiooni, maadeavastusliku poole kirjeldamise osas. Lisaks muidugi see põhiline konflikt, kui lihtne on hävitada tervet väikest põlisrahvast, primitiivseid pärismaalaste hõime – ühe teadusliku artikliga. Lubatud tsivilisatsioonide konflikt. Ehk ongi vaja just nõnda utreeritult, et näha, kui vajalikud on inimestele juures, traditsioonid, kultuur, kombed, tavad? Ma ei loekski siia sisse seda vanamoelist valge lääne mehe ja põlisrahva vahelist konflikti, vaid üldisemat.

Juba pseudo-eessõnast selgub, et kõrgesti austatud doktor Perina on vangi pandud, süüdistatuna pedofiilias, mida dr Robert Kubodera täiesti võimatuks peab ning seetõttu Perinale ettepaneku teeb, et too oma eluloo kirja paneks (viidatakse muidugi ka paljudele põhjalikele ilmunud käsitlustele, mille biograafid ja teadusajaloolased on kirjutanud 🙂 ).

Just seetõttu paneb lugeja tähele erinevaid sellesse teemasse puutuvaid õhustikke. Seetõttu kumab läbi kogu raamatu, kui väga Perinale mehed, mehe kehade ilu jms meeldivad (kasvõi tema latentne kiindumus esimese ekspeditsiooni juhti Tallenti vastu, kelle heakskiitu ta janunes, kuigi püüdis endale mõistusega sisendada, et ta ju tegelikult põlgab kogu antropoloogiat) – kirjeldused pole sugugi eksplitsiitsed, vaid kuidagi aimamisi ja taustal. Juba äärmine võõristus oma ema suhtes ja armastus venna vastu. Vend on avalikult homo, elades koos erinevate noorte meestega. Perina aga suhtub naistesse täiesti ükskõikselt, oma esimese ekspeditsiooni juhi Tallenti naisassistenti Esmesse suhtub aga lausa vaenulikult ning kirjeldab muuhulgas tema keha ja poore ja higistamist ilmselge vastikusega. Nagu ka kõike muud, mis Esme Duffi puutub. Samas ei avalda ta kunagi ühtegi mõtet enda erootiliste elamuste kohta, pigem kirjeldab põlisrahva seas nähtud kummalist siirderituaali neutraalsusega. Raamat lõpeb aga Kubodera poolt memuaaridest välja lõigatud peatükiga ning “Kubodera kommentaariga”, et see lõik võivat lugejat eksitada. Tjah, mis siin eksitada. Kunstiline võte, kõik otse ja ilustamata välja öelda. Ning tekivad ka paralleelid sama ivu’ivulaste rituaaliga: 60-aastane külavanem ja ca 10-aastane üleminekueas poiss. (Kes, kas mitte, pole selle “ilusa poisi” … poeg, kes talle pähe määriti?).

Nojah. Kohati on kiidetud kirjandust lugedes tunne, et ahah, paksem, eepilisem, luuleline ja hea stiiliga kirjutatud, huvitavalt üles ehitatud, pseudoallikad jms… Siis aga mõtled suhteliselt kogu raamatu vältel, et seda puudutust hingesse ei teki mitte ühestki kohast, mitte ühestki kirjeldusest. Ja kuna see raamat lausa õhkab implitsiitselt ja salamisi pidevalt meesarmastust, mis täidab selle raamatu maailma, siis ongi ehk ette nähtud, et minule jääb kättesaamatuks. Soovitan samas kindlasti selle suunitlusega meestele, kuna võib aimata, et see võiks selle taustana ja hingusena kõnetada, mis minul raamatust leidmata jäi muu sisu kõrvalt (ei, seal ei ole pornot ega midagist, sellest suhtes karske raamat, ärge kartke).

Võiksin ka välja tuua veel ühe joone, mille peale lugedes tihtipeale mõtlesin. Nimelt on raamatu “toimetanud” ja “eessõna ja järelsõnaga varustanud” fiktiivne noorem teadlane, kes ülistab dr Norton Perinat taevani. Seega tekib lugejas positiivne eelarvamus, enne kui memuaare lugemagi hakkab. Elab noorele Perinale kaasa, samastub – nagu ikka. Ometi tuleb siin ja seal mingeid väikeseid detaile (kasvõi kilpkonna kaasa varastamine?), mis panevad selle imetluse mingil määral kõikuma. Seda enam lõpupoole, kui Perina kirjeldab elu oma lastega – korduvalt käis peast läbi mõte, et selle raamatu põhjal saaks teha filmi, millel on kaks osa: esimeses osas räägitakse meile lugu Perina silmade läbi, teinekord kõikide kaaskondlaste silmade läbi (laborikaaslased teadlase laboris nooruses, kes teda ei sallinud… Esme, kes teda ei kannatanud. Paljud teised, kes väidetavalt süüdistuste esitamise ajaks hakkasid teda materdama. Ja see, kuidas ta kasvatas oma lapsi – nähtavasti kasvataski neid ju pigem majahoidja, kuna Perina oli ise palju tööl ja tööreisidel ja ta oli harjunud, et lapsed teismelisena kõik teda vihkasid, et siin täiskasvanutena jälle tänutundest nõretada. See toon, millega Perina sellest räägib, on ehk taotluslikult niivõrd lastekauge või… ma ei teagi. Jutt sellest, et ta ei suuda oma laste nimesid meeles pidada? 43 kasulast erinevate pesakondade ja vanuserühmadena on kui üks-kaks kooliklassi. Ometi suudame nime- ja nägupidi meelde jätta klassitäisi inimesi, klassikaaslasi, koolikaaslasi jne jne). Sellest saaks Sliding doors moodi film :).

Ühesõnaga – minu raamat ei olnud, eriti oma lõpu pärast (mis tekitas erilise pettumuse, kuigi kirjanduslikult sidus kenasti otsad kokku). Aga Valner Valme nt toob 2016. aastal loetud raamatute seast lausa välja.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar