35. Rein Raud “Kell ja haamer”

Võtsin julguse kokku ja ostsin pooleldi kinkekaartide eest selle (kusjuures juhtumisi autogrammiga) raamatu (22,75 EUR on hind!). Sest Rein Raud oli kunagi mu suur lemmik – vist siis, kui kõik lugesid ja kiitsid Venda, lugesin ka, aga siis tema vanemaid raamatuid ja need väga meeldisid. Venna osas jäin kuidagi kahevahele, Hotell Amalfi oli ka mis ta oli, Rekonstruktsiooni puhul ägasin juba (toona tegin ka selle kehva otsuse, et peaks ise ostma ja pärast nägin kanget vaeva, kellele ja kuhu ära sokutada. Ei mäletagi, kas sain lahti ja sel juhul kes see vastutulelik oli) ja Täiusliku lause surm oli ka väga igav. Ainult vahele see Vanem, paksem, tigedam oli veel südantsoojendav. No ja nüüd rääkis ta kõikjal meedias, et alustas selle raamatu kirjutamist juba 1987. aastal, aga ju polnud aeg veel küps ja osaliselt muinasjutuline ja… Raamatu kujundus ja väljanägemine olid ka nii ilusad, et ei suutnud vastu pidada. (Asko Künnap).

Veebis veel väga keegi kirjutanud ei ole, Janika Läänemets ERRi kultuuriportaalis ainult. Seetõttu on sutsu õnnetu lugu nüüd, kui keegi minu kokkuvõtet esimesena loeb (nojah, võib-olla intrigeeribki). Sest minule see raamat ÜLDSE ei meeldinud. Ühestki otsast. (Peale väljanägemise, mis oli imeline). Minule jäi täpselt selline mulje, et kunagi 1987. aastal alustas Rein Raud mingi asja kirjutamist ja arvas, et küll selle kuidagi annab kokku siduda, kui mingi hea mõte tuleb. No ja kuna nüüd enam muid mõtteid ka polnud, siis kirjutaski kokku ja püüdis, aga välja õieti ei tulnud (mul on kange hirm, et need vanad raamatud, mis mulle väga meeldisid, äkki ka enam ei meeldi – seda on varemgi juhtunud, et mingid järgnevad teosed muudavad ühtlasi esmaloetu muljet ja tõlgendust. Sellepärast ei julge ma oma vanu lemmikuid teinekord enam uuesti üle lugeda). Sellepärast soovitangi enne lugeda seda arvustust ERRi kultuuriportaalis, kuna minu arvamus ja maitse on alati kõikidest teistest erinev ja minu võime ennast väljendada annab alati soovida. Nt kirjutab Janika Läänemets:

“Kell ja haamer” on väga mitmekihiline teos. Tegu on korraga nii ajaloolise romaani, müstilise põneviku, ulmeka kui ka filosoofilise mõtisklusega aja, saatuse ja jumaliku tasakaalu teemadel. Autor ei näi seejuures üht lugemisviisi teistele eelistavat, kõik romaani kihid on tähtsuselt (ja ka mahult enam-vähem) võrdsed. See peaks omakorda kindlustama raamatule laia lugejaskonna.

Olgu, väga sümpaatne on see mäng, mis oleks justkui kõige aluseks. Kell ja haamer. Kõik see, mis oli kirjas tagakaanel, andiski lootust, et raamat on hea:

Sümbolid on samad: naine lastega tähendab kannatust ja lootust, puud tähendavad elu jätkumist. Täring on juhus, vähim number tema tahkudel on üks, suurim kuus. Meri tähendab lõpmatust. Kellan on siin vanad ja südametega, sestap kulgeb ka aeg teisiti, libiseb koos osutitega mööda sihverplaate, mitte ei üple kaasa koos üksteist väljavahetavate numbritega tumedal ekraanil.

Ja peategelaseks oleva mängu kirjeldus:

Tarvis läheb viit erinevat kaarti, millel on kujutatud vastavalt kell, haamer, kell ja haamer, kimmel ja võõrastemaja, ning kaheksat täringut. Kuuel neist on ühel küljel üks arv ühest kuueni, ülejäänud küljed on tühjad. Seitsmenda täringu ühel küljel on kell. Kaheksanda täringu ühel küljel on haamer.

Noh, innustab ju lugema? Seega algatuseks tundub, et liigume kahe aja vahel – 19. sajandi esimene pool ehk Otto von Dodeckeri elukäik ja Undivere mõisa käekäik toona, teiseks kaasaeg, kui Jasper tuleb mõisas asuvasse muuseumisse praktikale, et Otto von Dodeckeri päevikuid ja kirju uurida. Palju tegelasi. Jasper on siin keskmes, aga ka keegi Sigrid, kes lööb Pärnumaal kehvas kodus ukse kinni ja tuleb Tallinna ja teenib raha stripibaaris. Aga ei, siis oleme äkki ka 1950. aastas, kui Undivere mõisas tegutses lastekodu ja taheti ka kooli avada. Teiseks ka äkki 1980. aasta, kui külanõukogu esimees püüab alustada mõisahoone restaureerimis- ja renoveerimisprojektiga. No võiks ju arvata, et see paljusus on tingitud kuidagi selle mängu kaartide arvust või nimetusest, aga kuidas ka ei püüa – ei. Lihtsalt on vaja palju erinevaid aegu näidata, millest 2 on nõukogude ajal ja ülejäänud kaks sündmuste arengu mõttes alg- ja lõpp-punktis. Kui see kaardimäng on siin olulisel kohal, siis oleks tegelikult tahtnudki kuidagigi sisse elada mingitesse sündmusmustritesse, mis oleksid kuidagi ka kaardimängu hiljem aidanud paremini mõista: et ahaa, oleme selle tee kõik läbi teinud sündmustega, mis nüüd mängus. Reaalselt oli siin aga üks raamatu vahelt välja kukkunud kaart siin, teine fragment seal ja seoses kaardimänguga suurt muud ei midagi. Vihjed, salapäratsemine – seda oli seevastu küll.

Lisaks oli igas ajastus üks punapäine rohesilmne naine (no vbolla olen selle rohelise asetamisega nüüd viltu pannud, äkki olid tal alati rohelised riided 🙂 ), kes kuskilt ilmus, kuhugi kadus, aga oli alati nagu mingi võlur, kes lükkas asju maja korrashoiu poole teele. Samas need inimesed … noh, ei tundunud kuidagi nii olulised, et läbiksid selge punase joonena ja tekitaksid arusaama, miks peaks lisaks kaardi- ja täringumängule lisatama veel üks vana muistend ühest punapäisest üleloomulikust olendist, kes igas ajas uuesti kummitama tuleb. Eriti “Punamütsike” Ira oli minu jaoks arusaamatu lisand sellel teel. Nüüd võib muidugi öelda, et ma olen loll ja ega peagi seda kõike mingitmoodi tõlgendama ja kirjanik saab habemesse naerda, millist arusaamatust tal vaeste kirjandushuviliste prouade seas on õnnestunud külvata. Mina mäletan aga juba ülikooli ajast, et mind hakkas lõpuks juba ärritama, et kõik endast lugupidavad romaanid pidid sulle rääkima vähemalt kaks lugu, mis lõpuks kuidagimoodi ühendati – teinekord ei olnud sellisel võttel mingit mõtetki. Nüüdki raamatupoodides tagakaanelt kokkuvõtteid lugedes on need umbes sarnased: “Pärast X juhtumist, peab tegelane Y suunduma Z-sse, lahti hakkavad kooruma hirmsad tõsiasjad minevikust” ja kogu raamat jälgib siis truilt Y aega ja seda vana aega, mil kõik alguse sai. Rein Raud aga segab jälgi ega räägi meile muud lugu kui Undivere mõisa oma, seevastu umbes neljal ajajärgul (võib öelda, et ühiseks nimetajaks on hoone, aga 1950/1980/2016 on ka paar tegelast, kes ühendavad – samas MIKS siis just ainult uuema aja tegelaste seas, kui 19. sajandi alguse omadega nii kui nii ei saa samu tegelasi läbi vedada). Raamatu peategelaseks on seatud mõis ja selle ümber toimuv. See, kuidas see mõis elukäike mõjutab. AGA. Segame sisse müstilisi elemente, asju, mis tekivad kuskile ja siis ootamatult kaovad, mingid müstilised Kalamehed, kes inimesi kuhugi (Unustatud linna, õige, kuhu mujale) ära viivad ja kes on läbi aja Undivere kandis välja ilmunud küll Fischeri, Rõbakovi või Skare (? ma hetkel ei viitsi otsida, kas oli) nime all. Nojah, tore on, kui sellised muinasjututegelased, aga ma ei suuda seda kõike muidu nii realistliku vaat et 80ndate kirjandust meenutava olustikukirjeldusega kokku viia. Nagu mingit Raimond Kaugveri bestsellerit loeks mingite segaste lisanditega.

Näiteks on siin veel üks Aafrikast toodud imelik must kujuke, kes korraldab jamasid. Nii väikesed sutsud sellest, et kipuvad raamatulugemise jooksul juba ununema ja lõpuks isegi Otto Dodeckeri kirjas natuke kõneldakse sellest – aga see ei anna ka mitte midagi peale lihtsa “noh sihuke väike lisadetail” juurde. Sama lugu klaveriga mõisas – seda nimetatakse ühes, teises ja kolmandas ajas. Järelikult raamatutegelane. Aga üks paljudest ja võime kohe ka unustada. Kirjutuslaud – sama asi. Või see Airi, kellega Jasper rannas juhtumisi kokku saab ja kelle Kalamehed minema viivad ja kes veel paar korda Jasperile siis unes ilmub.

Või kasvõi see, et Jasperi sattumine Undivere mõisasse muuseumidokumente uurima saab alguse mingitest kahtlastest tüüpidest, kes maksavad talle peale ja korraldavad talle selle koha, et too saaks Jürgeni (üks kohalik spsonsor ja rikkur, Sigridi mees – sest Sigridil on mehe eest õnnestunud varjata oma stripitüdruku tausta ja jõuda eesmärgile ning temaga abielluda ning sinna kolida) “nõrga koha” välja uurida. Võiks ju siis arvata, et siin on tegemist Kalameeste või mõne osaga kooruvast mustrist. Aga ei, lõpus justkui selgub, et need on lihtlabased Jürgeni konkurendid (kes teavad nähtavasti Jürgenist kordades rohkem kui Jasperil üldse oma ühe-kahe kohtumisega õnnestub teada saada). Seega muudkui loed ja loed, püüad meelde jätta, loodad, et tekib mingi seos millegi või kellegagi, aga seda ei teki.

Kuniks lõpuks lausa möödaminnes siis paljastatakse, mis selle hasartmänguga teha saab. Aga siis on juba hilja, siis ei paku miski enam huvi, siis ei teki ka mingit asjade omadele kohtadele asetumise tunnet enam. Paraku. Noh, äärmisel juhul mõistad, miks see Sigridi lugu sinna üleüldse sedasi sisse oli pressitud. Sest just lõpupoole oli tõesti füüsiliselt vastik lugeda – ja kindlasti see oli ka eesmärk, häštääg miitoo, eksole.

Või kui raamat algab keldrilabürintides, kus oskab ringi liikuda vaid Oskar, siis hakkad nagu arvama, et see labürint mängib seal raamatus mingit rolli. Aga ei mängi – paar korda käiakse seal veel, täiesti niisama, Oskariga rääkimas. Ja kuna siis raamat lõppevat pööningul (noh… möödaminnes ehk), siis saabki kogu selle põneva alguslabürindi sisseoomise mõte olla vaid alustada keldriga ja lõpetada pööninguga ja kogu muusika.

Minu etteheited läksid nüüd põhiliselt üldise sisuliini pihta. Kui iga eraldiseisev lugu oleks olnud kuidagi kaasahaarav või kirjanduslikult imeline (no miks mitte nagu tagakaane teksti muinasjutuline alatoongi), oleksin suutnud ehk muu andestada. Ent mida kaugemale ma raamatulugemisega jõudsin, seda rohkem hakkasin ärrituma, et me ei saa ühessegi tegelasse mingit mõistlikku sisevaadet, kõik ainult kulgevad oma argisustega. Justkui tahaks kirjanik lihtsalt veidi ühest, teisest, kolmandast ja neljandast ajast kirjutada. Noh niisama, lõbu pärast. Luua mingeid keskkondi sinna Undiverre. Sest talle meeldib kirjutada ja ta oskab seda hästi teha. Tegelaste galerii oli ju lai ja mõne kohta oleks võinud siis ehk sisuliselt rohkem teada saada. Otto von Dodeckerist ja Jasperist justkui oleks tahetud pisut anda, aga ei tulnud sealt siiski midagi peale nn ajalooliste andmete järgi rekonstrueerimise. Vahepealne lastekodujuhataja Ester – mõtlesin, et haakub kuidagi muudmoodi, kuna temast oli ka juba tekkimas mingi pilt, aga kadus nagu ilmuski. Milli juurde haigevoodisse 1980ndal. Jürgeni isa Arno tekkis ja kadus, kuigi oli ka justkui üks raamatu võtmetegelastest…

Lõpuni jäi mulle arusaamatuks see lastekodulaste vanus. Korrati muudkui üle, et lasteaed ja vanem rühm ja noorem rühm, magavad lõunaund, tahetakse kooli teha, et nad saaksid pärast lasteaeda samas majas jätkata jne. “Punamütsike” Ira aga oli 5-aastane – järeldan, et ka tema rühmakaaslased siis sinnakanti (Theodor ja Mattias või mis nad olidki). Ometi olid kirjeldatud probleemid 5. klassile omased. Tekkis tunne, et kirjanik hakkas nagu 5. klassi lastest kirjutama 1987. aastal, aga siis oli vaja seda kooliloomise asja siia vahele teha ja muutis pundi lasteaialasteks ümber, unustades, et lasteaialapsed käituvad veidi teistmoodi. Ira muutumise sisemiselt täiskasvanuks püüab ta isegi kuidagimoodi edasi anda, aga juba enne seda oli ta selline, et ükski viieaastane ilmapeal sedasi analüütiliselt ei suuda käituda.

Seega mina just lugeda ei soovita, aga teinekord võib selline mahategemine tekitada huvi ja eelarvamusega alustamine annab tegelikult ootamatuid tulemusi. Ja kui Rein Raud just hiljaaegu Ishiguro asjus sõna võttis ja tõi tema puhul esile teda kui žanrikirjanikku, kelle kaldumised müstikasse või ulmesse kindlasti juurde on andnud, siis antud hetkel selle raamatuga ei saa minu arust paralleele tõmmata. Ishigurol on need utoopiad või muinasjutud siis stiilipuhtad – mitte vahepeal külanõukogu esimehe saunas viinavõtmisest 80ndatel ja järgmisel hetkel 19. sajandi stiilis kirjad ja päevikud ning müstiliselt ilmuvad ja kaduvad esemed, uksed, trepid, inimesed jms.

Advertisements
Rubriigid: raamat | Sildid: , | 2 kommentaari

Kaitstud: Nii palju vastuseid!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

Kaitstud: et mitte fb-d koormata

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

34. Martina Haag “Midagi on valesti”

Lugesin vahele selle raamatu. Kui Martina Haagi eelmised raamatud ca 10-15 a tagasi ilmusid, ei suutnud ma neid eriti lugeda, kuigi sõbrannad lugesid ja kiitsid. Ma ei mäleta, miks. Mine võta kinni. Seekordne, nn “lahutusraamat” oli täitsa ok. (Kõlab kuidagi lakooniliselt ja üleolevalt, aga eks ma siis ütlen veel paar sõna, sest mul ei ole selle raamatu vastu midagi, üleolekut mh ka mitte).

See raamat põhineb tegelikult kirjaniku enda lahutusaegsetel tunnetel ja mõtetel, see on osalt kirja pandud nende tunnetega toimetulekuks. Martina Haag ja tema mees Erik olid Rootsi avalikkusele väga tuntud inimesed. Mh sellepärast, et Erik töötas teles ja sellised inimesed jäävadki rohkem silma, ning sellepärast ka, et Martina raamatud olid meelelahutuslikud ja meeldisid paljudele. Sellepärast oli nende lahutus ka suur meediasündmus, mis raskendas olukorda veelgi.

Raamatus vaheldub aeg, mil peategelane Petra sai teada mehe uuest armsamast selle ajaga, kui ta pärast lahutust on tõmbunud Põhja-Rootsi kaugesse nurka, Kungsledeni matkaraja viimasesse punkti, kust lähimasse asustatud punkti on 2 päeva teekond ja kus ei ole mobiililevi ega elektrit (v.a. päikesepatareil töötav üks kontakt, kust vahel arvutit laadida – ta kirjutab nimelt raamatut. Lahutusest). Matkamaja perenaiseks kolmeks nädalaks. See on seega konkreetne raam.

Need tunded, mis valdavad inimest, kes mõistab, et tema elu, nagu ta on seda seni tundnud (Petra oli 15 a abielus olnud, neil oli kaks last /Martina oli 20 a koos olnud oma mehega ja neil oli 4 last), variseb kokku. See põhjatu valu ja varing, tühjus. Ta on seda väga hästi ja täpselt kirjeldanud – ma ei usu, et seda reaalselt mõistavad need, kelle endaga seda juhtunud ei ole. Võivad teadmiseks võtta. Sest ükski loogika ega “maailma suurim õiglus” selles osas tänapäeval kahjuks üldse ei kehti. Kui üks pool on leidnud teise ja kavatseb senisele suhtele otsa teha, siis peab see teine pool siiski oma eluga edasi minema. Sellest see raamat ongi – kuidas tulla toime selle pettumuse, viha, jõuetuse, lootuse ja masendusega. Unetusega. Söömisvajaduse kadumisega. Breakdowniga. Sest on ju lapsed ja nende jaoks tuleb kõik siiski talutavaks teha. “Emme ja issi armastavad teid endiselt”, “Emme ja issi saavad kenasti läbi”, “See pole teie süü” jne. Selleks on vaja tugevaid inimesi, kuigi just sellisel hetkel on peategelane ju ise nõrgem ja sügavamal augus kui keegi teine. Nagu Martina Haag on raamatut tutvustades mitu korda öelnud: tekib hetk, kui pead hakkama mõtlema, kes sa oled, kui sinu elust 20 aastat (mis on täiskasvanuelust lõviosa) oled olnud ühe perekonna osa ja seal on olnud su ankur ja baas. Kirjanik on ka öelnud, et ta tahtis analüüsida, kuidas sellest välja tulla, et tegemist ei ole kättemaksuraamatuga. Ja ega ei olegi – igaüks võib oma järeldusi ise teha. (Kehvem on see ehk Rootsis, kus kõik asjaosalised täiskasvanud on avaliku elu tegelased ja meedia kõrgendatud huvi all. Mistõttu on ta tegelikult tahes-tahtmata ikka veidi päevavalgele tirinud – on see fiktsioon või mitte, ei tea ju keegi, kui juttu tuleb sõnumitest, kinkidest ja küünlajalgadest voodi kõrval).

Selles osas on eesti lugejal parem lähtekoht – ta ei tunne asjaosalisi, kelle baasilt see fiktiivne lugu on kirja pandud. See tegeleb lihtsalt lahutusse sattunud naise tunnetega. Ei mängi kaasa see, kas Martina Haag on meile sümpaatne või mitte ja mida me teame Erik Haagist ja üldse sellest, kuidas nad oma varasemat suhet meedias eksponeerisid või muud sellist.

Hetkel aktuaalsete sündmuste valguses on siin raamatus tegelikult ka see aspekt, mida teeb avalik meediatähelepanu, kui tegemist on sinu enda kõige isiklikumate asjadega. Mulle meeldis väga see üks koht:

Lähen Konsumisse. Õhtulehtede esiküljed hüppavad näkku: Muinasjutuline armastus sai otsa! Pilt, kus me Andersiga teineteisele naerdes otsa vaatame. Kujundaja on arvuti joonistusprogrammiga vaeva näinud ja hiirega hoolega klikkides meie pildi peale pika siksaki joonistanud, nii et tulemuseks on puruks rebitud süda. Täiskasvanud inimene, kellel on võib-olla ka endal perekond, on teinud seda oma tööajal. Ta sai selle eest palka. (lk. 139, tõlk. Kadri Papp)

Selge see, et on inimesi, kes ise oma eraeluga ja armastustega seltskonnaveergudel eputavad ja seetõttu tekib inimestel kõrgendatud huvi just nende eraelu vastu. Samas ei tohiks tõesti hetkekski unustada, et siin on tegemist siiski inimeste päristunnetega ja elusfääriga, kuhu meil ei ole asja. Sest meil siin Eestis on praegu samamoodi vaja hakkida ja nokkida, kõikidel on vaja sõna võtta ja pasundada, Vahur Kersna ei saa näiteks oma kahjurõõmsat klähvimist kunagi maha keerata. Jajah, nõmedad lood, aga unustame, et siin on asjaosalistel endil tegemist ja jama küllalt, veidikenegi respekti, isegi kui konkreetsed inimesed meile endile võib-olla tihtipeale ei sümpatiseeri. Jätame otseselt paarisuhtesse tikkumise tegemata.

Ja veel üks asi, miks see raamat on sümpaatne. Esiteks on siin just nii vähe glamuuri kui vaja – olemegi Põhja-Rootsis ja ümberringi on metsik ja imeline loodus, mis on linnainimesele tihtipeale siiski hirmutav. See on see, mida keegi hiljaaegu Washington Postis vist rootsi kirjandusele ette heitis, väites, et seda Nobeli kirjandusauhinda tuleks seetõttu rootslaste otsustusväljast võimalikult kaugel hoida (vms). Lume langemine, mets, tuul, aeglus. Minu hinnangul on seda rootsi kirjanduses ikka suhteliselt vähe, pigem alati mingid moodsused ja uus moraal, millel pole enam pidepunkti. Seda enam oli tore lugeda just rootsi kirjandusest traditsioonilise abielu purunemise raskest traumast – selle lähtepunkt on just traditsioonilise abielu olemasolu, mis on justkui moraalne pidepunkt ning millest sündmused ja tunded hakkavad lähtuma. See on omamoodi kosutav. (Ja ärge tulge ütlema, et Martina Haag on ju tegelikult eesti juurtega (vanaisa). Sest tegelikult on ka tema lahutuslaps ja teiseks on ta siiski sündinud ja kasvanud täielikult Rootsis ega oma Eestiga siiski mingeid seoseid. Samamoodi tema õde Bea Uusma, kes on samuti mh. ühe huvitava raamatu kirjutanud).

Niisiis kokkuvõtteks: lihtne ja kiire lugemine, aga mitte labane.

Teised kirjutavad ehk paremini:

Rubriigid: lasteteemad | Sildid: , | Lisa kommentaar

Teineteiseta Vanemuises

Teatrietendustest kirjutamine pole tegelikult minu rida. Aga meeldetuletuseks ja soovitamiseks ma siiski paneks märgi maha. David Hare’i Teineteiseta (lavastaja Jüri Lumiste) esietendus Vanemuises vist suisa sel nädalal alles. See tükk on üle maailma suhteliselt populaarseks osutunud, isegi Broadwayle jõudnud. Ma ei tea, kas autoriõigused seetõttu ka kallimad olid. Aga minu arvates on Vanemuisest tark tegu investeerida heasse tükki ja heasse külalisnäitlejasse: Tõnu Ojasse. Sest just selle näidendi tekst ja Tõnu Oja tegid sellest etendusest tõsise elamuse. Muu ei olnud kehv, aga muu üksi ei oleks nii tähelepanuväärne olnud.

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Mainin kohe algul ära, et mulle meeldis lavakujundus, kuna see oli tavaline ega olnud midagi sümboolset ega imelikku, vaid klassikaline ja kõik vajalikud mööblitükid olid olemas. Diivanist ja söögilauast kuni külmkapi, pliidi ja veekraaniga kraanikausini välja. Pidage mind vanamoodsaks, aga selline klassikalisus rahustab lausa hinge (kunstnik Pille Jänes).

Kokkuvõte kõlab sedasi:

Kaks üksildast inimest, noor naine ja pisut vanem mees, kes kunagi teineteist salaja armastasid, püüavad ühel jahedal ööl selgusele jõuda, mis ja kui palju neid päriselt ühendab. Mees on edukas restoraniärimees. Naine töötab õpetajana tagasihoidlikus linnakoolis ning tema koduks on äärelinna kesine üürikorter. Selgub, et kuigi kirg pole nende suhetest kadunud, on ootused ja vaated elule vägagi erinevad. Kas mees suudab loobuda eelarvamustest? Kas naine tahab oma põhimõtteid muuta? Saavad nad kokku? Või mõistab naist hoopis mehe noorukist poeg?

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Aga selge on, et tegelikult ei anna seda etendust ainult selliselt kokku võtta. Võib-olla tunduski häiriv see, et tegelikult vaatad ja kuulad ja saad mõlemast poolest aru, mõlemal on õigus, kumbki pole ebameeldiv. Pooli valida pole seega tõepoolest võimalik (kuigi minul tekkis kangesti ikka mõte, et MIKS sellele Tomile see Kyra üldse nii kangesti meeldis, kui nad olid ilmselgelt täiesti erinevad. Ses suhtes pean tunnistama, et ma siiski valisin poole – Tomi poole – aga mitte objektiivsetel alustel). Tõnu Oja Tom oli nii inimlik ja nii usutav ja nii hea, tundus mulle. Ja Maria Annus Kyra osas oli täitsa okei, kuigi karp ei vajunud lahti otseselt, et “oh, milline leid!” vms. (Samas Vanemuise näitlejatest õiges vanusegrupis siiski ainuke, kes sinna sobiski).

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Samuti oli Kyra juures paar omadust, mis tema “imelise altruismi ja eneseohverduse” juures tundus kahtlane. On lihtsalt üht tüüpi inimesi, kelle ideed on väga üllad, aga, nagu Tom ütleb, kelle üllus avaldub tänu sellele, et nad saavad bussi pealt maha astuda ega pea “nende inimestega” elama. Enese pühendamine pärissuhtesse ja toimetulemine raskustega enda elus ei kuulunud Kyra ampluaasse. Nimelt üks asi tundus karjuvalt kahtlane: kui Kyra hakkas rääkima, kuidas ta süüdistab Tomi selles, et too tema kirju reisilt ei peitnud pööningule salakappi, vaid jättis kööki, kust Tomi naine Alice need avastas, mis viis Kyra lahkumiseni nende elust. Päevapealt. Kyra leiab, et Tom tegi seda nimelt. Aga kullakesed – kui tegigi? Siis oli ta nõus tooma asjad päevavalgele, tegema läbi raskused ja lõpetama patuse topeltelu.

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Kuidas Kyrale see õiglane ei tundunud – ta süüdistab Tomi, et too ei ole kunagi suutnud taluda tõelist ÕNNE. No halloo – sa heidad abielumehele ette, et too ei ole nõus jätkama 6 aastat kestnud topeltelu, armuafääri peres elava assistendiga, kes on ühtlasi ta naise hea sõbranna? Hmm. See nagu loksutas kõik paika ja ma ei suutnud Kyrast tegelikult aru saada. Päästa üks õpilane sitasest eeslinnakoolist, leida temas säde, julgustada teda – palun väga, see on õilis ja tore. Aga selle juures rikastele ette heita nende elu ja leida, et elada külmas äärelinnakorteris oma töökohast teisel pool (Londoni suur)linna – seda pean ka mina pisut märterlikuks nagu Tomgi. Jah, kui pole teist võimalust – aga kui oleks? Ega pea villasse kolima, palmisaarele. Aga elutingimuste lihtlabane pisikenegi parandamine ei saa olla vastuolus õilsa ülesandega parandada maailma, andes oma väike panud ühiskonna kõige madalamas kihis.

Kaldun liiga isikukeskseks, analüüsin tekstis leiduvate inimeste käitumist ja iseloomu. Teatri puhul pole see ehk kõige olulisem. Olulisem on, kuidas see kõik välja toodi. Vot ja Tomi valu ma nägin, see oli imeliselt välja toodud. Postimehes kirjutab Liisa Ojakõiv, et Kyra enesevalitsus (või pigem ärritus) avaldus selles, kuidas ta süüa tegi. Ja kuidas see lõpuks pooleli jäi, kuna spagetid keesid liiga ära. Ta tõi esile, kui hästi Kyra kui õpetaja suutis vestluses kuulajaks jääda ja pigem suunata (võib olla tõsi. Kuigi see puudutab ka pigem teksti kui lavastust ennast).

Tjah, ikkagi oli põnev ja samas valus näha, kuidas kaks inimest, kes põhimõtteliselt teineteisest hoolivad, ei saa koos elus edasi minna, kuna mõlemal on erinev arusaam. Tegelikult (minu arusaamist mööda) pigem naisel.

Mis ma ikka jahun, midagi mõistlikku öelda ei oska. Igatahes julgeksin öelda, et seda Vanemuise tükki vaadata oleks isegi mõtet ja ei pea kahetsema 🙂

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

33. Andrea Chapin “Koduõpetaja. Romaan William Shakespeare’ist”

Jällegi olin selle raamatu oma nimekirja pannud, kuna mingil põhjusel tekitas vast poes huvi. Lugemiselamus on mõõdukas, aga püüan pisut selgitada.

Meid viiakse 16. sajandi lõpu Inglismaale, Shakespeare’i noorusaega. Alapealkiri “Romaan William Shakespeare‘ist” on mõnevõrra eksitav, sest tegelikult oli see romaan Katharine’ist ja tema armumisest 26-aastasesse koduõpetajasse Willi ning pettumusest. Ses osas seega eksitav, et me nägime sündmustikku ainult Katharine’i silme läbi. Samas olin justkui tagasi Jane Austeni ja Brontë õhustikes – inglise maamajad/lossid, nende elanikud, naised ja toatüdrukud, raamatulugemine, raamatukogutoa akendest maastiku vaatamine, jahilkäimine jne jne. Kuigi ajastu varasem. Ajastu puhul on oluline reformatsioonijärgne Euroopa olukord, eriti Inglismaa olukord, kus väidetavalt “20 viimase aasta jooksul on usk kolm korda vahetunud”, tagakiusamine, vangistamine jms. usulistel põhjustel. Teisest küljest ei ole see ajastutruu selles osas, mis Austen või Brontëd, kuna on siiski kirja pandud praegu. Seetõttu vaheldub hillitsetus ja vooruslikkuse märkustega ihadest, otseste viidetega naistele kui omandile ja muid kohati liiga moodsatena näivate sutsudega. Eh, ega see häiri.

Kui sisu mõttes jälgib romaan suhteliselt täpselt ühe suhte tekkimist, kulmineerumist ja kustumist, siis etteheitena võiks öelda (aga see oleneb ehk minu kirjanduslikust maitsest või hetkeolukorrast või varemloetust või east?), et kõik on suhteliselt etteaimatav ja sellist taganttõukavad põnevust, mis nt. kunagi Jane Eyre‘i lugedes, ma ei tundnud. Suhte areng ja kulminatsioon on pidevas võrdluses (tema läbimurde)poeemi “Veenus ja Adonis” kirjutamise ja arenguga, Katharine on justkui Shakespeare’i esimeseks toimetajaks, mis oli otsustava tähtsusega tema hilisemale loomingule (kuna Shakespeare’i elust pole sellel ajal kuigi palju, vist üldse mitte midagi teada, siis on igasugused fantaasiad ju teretulnud, miks mitte). Siit ehk ka raamatu originaalpealkiri: The Tutor. Sest Shakespeare oli seal küll koduõpetajana ametis, aga kes keda juhendas, eksole.

Tegelasi/majalisi on suhteliselt palju ja kohati on ka teiste lugusid jutustatud, kuigi siiski põgusalt. Igatahes on kogu selle loo arengus minu jaoks kuidagi vähe pinget ja liiga palju etteaimatavust. Muuhulgas selles osas, mis puudutab müürsepp (toona ei olnud kasutatud veel arhitekti ametinimetust) Robert Smythsonit – üks kahest ajaloolisest isikust romaanis. Positiivne kangelane, imeline kunstnik ja töömees. Järelsõnast:

Müürseppmeister Robert Smythsonit loetakse üheks esimeseks Inglise arhitektiks. Elizabethi ajal oli mõiste “arhitekt”, ehkki tuntud Prantsusmaal ja Itaalias, veel uus. Smythson oli innovaator, kes arendas välja inglise renessansi, ühendades flaami ja itaalia arhitektuuri elemendid inglise gootikaga. Smythsoni ja tema poja ning hiljem tema pojapoja Huntingtoni projekteeritud ja ehitatud hooned oma dramaatilise sümmeetria, elegantsete fassaadide ja tohutute aknaridadega olid oma aja kõige märkimisväärsemad ja romantilisemad ehitised. Mõned neist uhketest majadest, nagu võrratu Hardwick Hall, on säilinud, teised on lammutatud või oskamatult renoveeritud või pöördumatult alla käinud. (lk 334)

Kostüümide kirjeldamine on samas olulisel kohal – kuidas riides käidi, mida telliti jne.

Seega mingis mõttes lihtne ajaviide, kindlasti annab mingi väikse pildi ka ajastust. (Mäletan lapsepõlvest Geoffrey Trease‘i Saladuse võtit, mis oli väga põnev ja justkui samast ajastust. Nüüd kokkuvõttest loen, et ainult esimene osa oli sellest ajastust 🙂 ).

 

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

32. Per Petterson “Ma nean aja voolu”

Ma ei tea, miks ja kust ma selle raamatu endale lugemist ootavate raamatute nimekirja kirja panin. (Olen tegelikult pettunud juba neljas raamatus, mis ma sealt nimekirjast võtsin – kolm viisin raamatukokku tagasi ilma läbi lugemata. Osalt alustasin, osalt lugesin suisa 100 lk. Ikka suur vedamine, kui järjest tulevad HEAD RAAMATUD nagu vahel on juhtunud).

Nüüd ma muidugi juba paljastasin ka selle, et see raamat mulle ei meeldinud (oleksin pooleli jätnud, kui see poleks nii lühike olnud). Mul on norra kirjandusega üldse mingi jama – ma ei leia ega leia sealt seda, mis minu maitsega klapiks. Pidevalt mingi sisutu soigumine, ei teki poeetilist tervikut ega paku midagi hingele.

1989. aastal on Arvid Jensen on parajasti abielu lahutamas, tema ema aga saab teada, et põeb ravimatus staadiumis maovähki ja läheb kõigile ootamatult paariks päevaks oma kodumaale Taani. Nüüdseks 37-aastane poeg Arvid järgneb talle päev hiljem. Ja tegevus toimubki aeglaselt selles ajas ning tagasivaadetena Arvidi noorusesse ja lapsepõlve. Nimelt on ta tulnud kõrgkoolist ära, et minna tootvale tööle vabrikusse, kuna on hakanud kommunistiks. Tagakaanel leiduva tutvustuse järgi tundub minategelasele, et “just selle otsusega kaotas ta läheduse emaga, kes ise pidi ülikoolist loobuma olude sunnil ja jäi eluks ajaks lihttööliseks.” Tjah, see kindlasti klapib. Minu arust ongi kogu raamat selle väikese poisi karje või püüdlemine ema poole, samas igasugused vaheklipid sellest, kuidas ta tüdrukuga käima hakkab, ei paljasta sugugi seost nende võimaliku lahutuse või isegi sellega, et sellest tüdrukust võiski saada tema naine ja laste ema. Mulle jäi hoomamatuks, kuidas see üleüldse asjasse puutus. (Möönan, et vbolla lugesin kuidagi pealiskaudselt ja mõte läks otsustava tähtsusega kohtadel siis uitama äkki). Iseäranis vaidleks aga vastu tagakaanel öeldule, et kui Arvid Taani emale järele jõuab: “Kohapeal avastab ta õudusega, et tema teadmata on langenud Berliini müür ning et ema meeli näib köitvat rohkem Gorbatšovi kui Arvidi saatus” – selle lause puhul on konkreetselt tunne, et tegemist peab olema mingi muu raamatuga! Sest tegelikult ei olnud see aastaarv siin kuigi oluline! Oluline oli kõik muu. Elamata elud. Saavutamata kontaktid. Seega lause: “Autor ei kiirusta puändini jõudmisega, see on peidetud lugemise protsessi endasse ja aja voolu paratamatuse tunnetamisse valusse.” on mõnevõrra eksitav, kuna väga konkreetset püänti, peab tunnistama, polegi. Peale selle ema järele ihalemise ja peategelase ääretu (suisa ärritava) ebaküpsuse ongi väga oluline teema n-ö “elamata elud”. Ühel ei ole võimalik haridust saada (kuigi on lugenud kõiki uuemaid raamatuid ja on suhteliselt haritud), teine otsustab ise sellest teest loobuda kommunistliku ideoloogia tõttu.

Minult soovitust ei saa, pigem hoiatuse. (Ja ärge mind uskuge – kui raamat on nii paljudesse keeltesse tõlgitud ja ka mingeid preemiaid saanud, siis peab seal ju midagi olema. Põhjamaade nõukogu kirjanduspreemia, Bragepreemia, Kriitikute preemia/Kritikerprisen).

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar