38. Ray Bradbury “Võilillevein”

Nii imelist ja helget raamatut ei ole ma väga ammu enam lugenud. Ja millised oleksid üldse olnud šansid, et see 1994. välja antud raamat mu kätte jõuab, kui enam aktuaalnegi pole? Minuni jõudis pigem pealtkuuldud/-nähtud soovituse peale ja panin igaks juhuks kirja ja üsna juhus, millise kirjapandud pealkirjadest ma endale lugemiseks tellin.

Esimene teadaanne: kindlasti lugege seda raamatut, see on väga hea ja südantsoojendav!

Kokkuvõtte osas ei oskagi muud öelda, kui et tegemist on kahe venna (12- ja 10-aastase) ühe suvega (1928) Ameerika väikelinnas. Douglas (=Doug) on peamine, tema on 12-aastane, samas ei jää kuigi palju varju ka Tom, kuna mõnes episoodis Doug täitsa puudub. Edasi on tegemist nende endi suure perega. Ja siis kogu linna omapäraste inimestega, kellest igaühest räägitakse enamasti ainult üks lugu. Dougile jõuab suve alguses väga selgelt kohale, et ta on elus ja ta on sellest mõttest vaimustunud. Siis hakkab ta märkmikku kirjutama üles kahte tüüpi sündmusi: esiteks on asjad, mida tehakse igal suvel (nt nagu suve sisse juhatav võililleveini tegu – kuigi seda tehakse läbi suve ja pärast, talvel mekkides, võib meenutada möödunud suve ja selle erinevaid päevi) – liigitab nimetuse “Kombetalitused ja tseremooniad” alla. Teiseks need asjad, mis on asjad, millele hakkad alles mõtlema, mis tunduvad põnevad uued mõtted, kasvõi sellesama võililleveini villimise juures – stiilis “Paned hoiule terve kamaka 1928. aastat” (lk 21, tõlk. Laine Hone).

Algus tundub seega üsna tavaline lapsepõlvekirjeldus. Kuid siis hakkab avanema kogu raamatu rütm. Kuidas poiste vanaisa ütleb Leo Auffmannile, et too peaks leiutama õnnemasina – ja kuidas ta siis seda teeb ja kuidas tolle naine Lena sellele reageerib ja mis Leo asjast õpib… Oi, tegelikult ei ole ikkagi mõtet hakata episoode lahti kirjutama, kuigi on hirmus kahju, et need aja möödudes ununevad. Nimelt on selle raamatu puhul üks läbivaid teemasid kontaktid põlvkondade vahel ja kogukond ning pere. On palju laste ja vanainimeste kontaktidest, isegi üsna paljud vanainimesed surevad. Isegi Doug on kord palavikku suremise äärel. Kõikidest surmadest saab sellegipoolest mingi lepitus või mõistmine (v.a. üks mõrvapeatükk, mida ma lugesin just eile täiskuuööl metsa serval majakeses). Targem on siiski, kui ma ise suurt midagi ei kirjuta. Raadioarhiivis loeb Heino Mandri (juba 1983!) seda raamatut ka ette, aga Heino Mandri hääl minule kahjuks ei sobi, seega ma ei hakka linkima ka. Panen  mõned tsitaadid.

Näiteks sellest, millist imelist tunnet vanaisa kogeb, kui kuuleb esimesi suviseid muruniitmisi. Õue minnes selgub, et üks nende kostiline on hankinud hoopis muruseemet, millest kasvavat muru ainult teatud pikkuseni ja seda polevatki tarvis niita! Ja vanaisa hakkab Billiga kohe pragama:

“Selles see teie sugupõlve häda ongi,” vastas vanaisa. “Mul on teie pärast häbi, Bill – ise veel ajakirjanik! Kõik selle, mis on inimestele antud, et elu mõnusaks teha, hävitate te ära. Teie ütlete, et tuleb säästa aega, tuleb säästa tööd.” Vanaisa tonksas murualuseid lugupidamatult. “Kui te kord nii vanaks olete saanud, nagu mina praegu, Bill, siis taiptate, et väikesed mõnud on väljesed asjad on hoopis tähtsamad kui suured. Kevadhommikune jalutuskäik on palju etem kui kaheksakümnemiiline sõit kihutavas autos. Ja kas teate, miks? Sest see on täis lõhnu, täis igasuguseid asju, mis kasvavad. Teil on aega ringi vaadata ja neid leida. Ma tean küll, praegu aetakse taga vägevat efekti, ja küllap see nii peabki olema. Aga noorel ajalehemehel peab olema silma nii viinamarjade kui arbuuside jaoks. Teie imetlete kõike ülalhoidvat skeletti, aga minule jälle meeldivad sõrmejäljed; olgu nii. Praegu tunduvad säärased asjad teile tülikad, ja minu arust lihtsalt sellepärast, et teid pole õpetatud neid kasutama. Kui teie saaksite oma tahtmise, siis võtaksite vastu seaduse, mis keelaks ära kõik väikesed tööd, kõik väikesed asjad. Aga siis poleks teil suurte tööde vaheajal enam midagi teha ja te näeksite kuradimoodi vaeva, püüdes välja mõelda, mida enesega peale hakata, et mitte hulluks minna. Miks ei võiks selle asemel lasta loodusel endale midagi õpetada. Muru niitmine ja umbrohu kitkumine võivad olla eluviis, mu poeg.” (lk. 37)

Kord tutvustab üks poistekambast teistele ajamasinat, viies sõbrad külla kolonel Freeleigh’ juurde – tarvitseb neil kiiktoolis (tugitoolis?) tiksuvale igivanale härrale vaid mainida mõnda kohta ja aastaarvu, kui nad kuulevad lugusid tolle lapsepõlvest, noorusajast ja iseäranis erinevatest lahingutest kodusõjas. Aga mees ei oska poistele vastata, kummal pool ta võitles. Poisid proovivad üht- ja teistpidi, üks pakub, et äkki mäletab vanahärra võite, nende järgi võiks meenutada.

“Aga te mäletate ju võitusid? Mõnda lahingut, mis te kuskil võitsite?”

“Ei,” ütles vanamees sügaval tasasel häälel, “ma ei mäleta, et keegi oleks kuskil kunagi võitnud. Sõjas ei võideta, Charlie. Kogu aeg aina kaotatakse, ja see, kes viimasena kaotab, palub esitada endale tingimused. Ainus, mida ma mäletan, on tohutult kaotusi ja kurbust, ja mitte midagi head peale selle, et see ära lõppes. Selle lõpp, Charles, oli iseensest võit, millel polnud midagi pistmist kahuritega. […]” (lk. 63-64)

Paremat kokkuvõtet ühegi sõja kohta ma lugenud ei ole.

Muidu on Doug selline mõtlikum, tundlikum poiss kui Tom, ta noorem vend. Kuna kõike kirjeldatakse siiski pisut rohkem Dougi vaatenurgast, siis me loeme, milline imeline suvi see talle on ja kui palju uusi asju ta avastab – kõikide nende tavaliste ja igasuviste rutiinide vahelt. Ometi on ka see imelik kerkiv palavik keset palavat suvepäeva kuidagi seotud tema ülitundlikkusega (antakse mõista, kui vanakraamikaupmees tema voodi ääres öösel vaikselt talle veidi mõnest asjast räägib ja talle purgitäie head õhku jätab). Sest kui Doug on ohtlikult kõrges palavikus ja arst vangutab pead ja kehitab vaid õlgu, tormab Tom vanakraamikaupmehe (ränd-) Jonase juurde ja räägib, et Dougil on olnud raske suvi – ta loeb üles vaid mõned venna ebaõnnestumistest, mis on katki läinud, kuidas teda tüssati mingi vahetuskauba puhul jne jne. Asjad, millest lugeja pole kuulnudki, sest meie teame ainult nendest elulistest tähtsatest ja ühtlasi õnnistavatest asjadest… Kord räägivad vennad (pärast haigust) omavahel pärast kinost tulekut:

[Doug:] “Mis on saanud õnnelikkudest lõppudest?”

“Need on laupäevahommikustel seanssidel.”

“Jah, aga elus?”

“Tean ainult seda, Doug, et õhtul on hea magama heita. See on ainuke õnnelik lõpp päeva jooksul. Järgmisel hommikul tõusen jälle üles ja võib-olla siis läheb mul kehvasti. Aga kui ma ainult meeles pean, et õhtul heidan jälle magama ja alguses lihtsalt laman natuke aega, siis on kõik jälle kombes.”

[…]

“Sa lihtsalt ei taha tunnistada, et sulle meeldib ka nutta. Nuta peatäis ära, ja kõik on jälle kombes. See ongi su õnnelik lõpp. […]”

“Ennast öösel korralikult välja magada, kümme minutit töinata või süüa ära pint šokolaadijäätist, või kõik kolm korraga – see on hea arstirohi, Dug. Sa võta kuulda meditsiinidoktor Tom Spauldingit.” (lk. 118)

Kui targad sõnad 🙂 (raamatus öelduna 10-aastase poisi poolt).

Huvitav on muidugi raamatu väljanägemine, väljaanne kui selline. Kaanepilt on väga kaunis, aga sellega kogu ilu ka piirdub. 1990ndatel hakkas toimetajaid ja korrektoreid ilmselt nappima (trükivead), teiseks oli see aeg, kui võimalikult palju teksti võimalikult vähesele paberile ära püüti mahutada (mõelgem või neid vanu Loomingu Raamatukogusid! “Siddharta” lugemiseks oleks ilmselt nüüdsel ajal luupi vaja). Seega on leheküljel 46 rida (Lugesin järgmisest tänapäeval välja antud raamatust read leheküljel ära – 32!). Read aga on pikad, serv kitsam kui tänapäeval harjunud. Teiseks on mõttepausideks mõeldud väikesed vahed peatüki sees nii imetibatillukesed, et neid on vaevu märgata. Uued peatükid ei alga uuelt leheküljeltki. Ja seega on raamat kokku 181 lk – tänapäeval saaks ilmselt korraliku paksukaanelise, oma 300 lk pikk. Vanasti mulle meeldisid sellised vanaaegsed raamatud odaval paberil, nüüd enam mitte. Kuigi selle raamatu tahaks lausa endale hankida!

Advertisements
Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

37. Tommi Kinnunen “Peraküla”

See raamat tuleb jälle Soome raamatuklubis arutlusele – lugesin jälle läbi, kuigi sinna minna ei saa. (See polegi võib-olla tähtis – mulle meeldib, et on teisigi, kes loevad, ja teiseks, et see on nagu soovitus). See olla järg raamatule Nelja tee rist, mis mul ka juba ammu lugemisnimekirjas ootab, aga mida ma lugenud ei ole – ei takistanud sugugi lugemist.

Sedapuhku oli lugemine hoopis teine tera, kui Antti Tuuri. Stiil oli väga kena juba algusest saadik – selliseid raamatuid ma ilmselt loeksingi. Ometi oli see raamat sündmuste mõttes ilmselt kordades vaesem kui eelmine. Lugesin kaua, kuna olen sel nädalal hilisõhtuni tööd teinud, aga ei saa öelda, et seegi oleks väga seganud. Aegade vahel hüppamine oli küll esmalt keeruline, kuna veel ei olnud pimeda Helena suguselts/peregi otseselt meelde jäänud (vanem õde Anna ja väikevend Johannes), kui juba tuli Tuomas, kes kõneles isa Johannesest ja vanaema Lahjast, mistõttu oli aru saada, et on tegemist Helena väikevenna kõige noorema pojaga – neidki lapsi oli kokku oma 4-5 🙂 . (Minna, Maarit, Tapio, Tuomas – kas seal vahepeal oli veel üks vend?). Kui siis veel Johannese naise Kaarina vanemate juurde sõideti, läks pilt üsna kirjuks. Kui oli minajutustus, siis oli tegemist Helena peatükiga, kui kolmandas isikus, siis Tuomasega/Tuomaga. Samas oleme esmalt ajaliselt seal, kus Johannes veel vaevu kõnnib, vanaema elab, isa on sõjast tulnud ja hoiab omaette, edasi sealmaal, kui Johannes on väike poiss, edasi Helenaga koos pimedate internaadis Helsingis, kuhu pere ta ära saatis, siis Johannese enda peres, kui kõik lapsed on juba sündinud, Helena kohtumine Kariga, abiellumine, raseduste katkemised ja abielu lagunemine joova ja vägivaldse mehega, lõpuks on Johannes ja Helena mõlemad üsna vanad juba, Johannese lapsed pesast väljas, ka Tuomas. Tuomase lugu räägibki sellest, kuidas ta kodust ära kõige kaugemasse ülikooli kolib, kuhu sisse sai (jälle ei viitsi otsida, aga miks mulle tundus, et see on Turus? Äkki oli hoopis Oulus tema ka?). Tuomas on nimelt homo ja väikeses külaühiskonnas kaugel põhjas ei saa ta ilmselgelt kapist välja tulla, mistõttu ta otsib anonüümsust ja suuremat linna. Ning tunneb kahjutunnet, et kõik heterod on saanud juba teismelisest saadik harjutada – esimesi ettevaatlikke samme kuni kaugemateni. Homod peavad alustama alles kolmandal aastakümnel ehk pärast 20. eluaastat… Kuniks ta alles pärast 6-aastase stuudiumi lõpetanult ja tükk aega töötanult leiab oma elu armastuse. Ja kuidas nad lapse saavad ja sellest kohe ilma jäetakse.

Osalt pean ütlema, et see homo osa meenutas mulle vägagi Gardelli Torka aldrig… – samas oli Kinnuneni kirjutatu pehmem, leebem ja õnnelikum. Gardelli oma kandis väga selgelt 80ndate alguse joont ja AIDSi teemat, olles seega palju traagilisem – igast otsast (kuigi ka väga hea).

Lisaks see Helena osa – loed ja tunned ennast ise pimedana! Hüpe järgmisse peatükki tundub kummaline, kuna esimesel leheküljel pead meeles pidama, et Tuomas ja sealsed tegelased näevad, mis ümberringi sünnib – see pimedusest eemaldumine võtab tõesti oma aja!

Raamatule annab kindlasti poole juurde Jan Kausi hea tõlge. Seevastu raamatu pealkiri – Peraküla. Raamatus see kasutatakse siiski nimetust Lopotti, mis minu silmale nägi välja kui millegi ots, lõpp. Poole lugemise ajal avastasin tiitellehe pöördel selgituse:

Originaali pealkiri “Lopotti” tähendab “küla” soome murdekeeles, aeg-ajalt ka “kolkaküla” või “metsaküla”, teistest eraldi asuvat pisikest asumit. Laensõna, algupäraselt vene keele “слобода”. On tähendanud ka omavalitsuslikku asundust või kohta, millel on eriõigusi. Foneetiline mugandus venekeelsest sõnast “свобода”.

Kas sõnatüvi “lõpp” ei olegi meie ühine sõna? Ilmselt kogu see vene laenude jutt pole ka laest võetud. Sellegipoolest on pealkirjas Peraküla, mida raamatus kordagi isegi ei esine. Ja tegelikult võib selle andeks anda – sest mõlemad raamatu peategelased on need, kes on pärit kuskilt servast, ääremaalt, eraldatud oma eripära tõttu. Üks on pime, teine homo – täiesti tavalised targad ja nutikad ning heatahtlikud inimesed, lihtsalt inimesed võõristavad selle kuskil äärealal asuva eripära tõttu. Mõlemat peetakse puudeks. Kuna Tuomase jutu tegevus käib siiski hilisemal ajal kui Gardelli oma (tundub, et ca 20 aastat, sest mainitakse WTC-sse sõitvat lennukit), on homoteema juba kõikjal rohkem mõistmist leidnud – kui lapsekasvatuseni välja jõutakse… lapsesaamiseni. Tuomase vanaisa, kes tuli sõjast ja pärast ei tahtnud enam oma naisega magada (esmalt Helena lugu lugedes muidugi ei arva veel midagi – sõjast tulnutel on maadlemist palju niigi…) ja keda Helena lõpuks Oulu haiglas vaatamas käib – isa käed on kinni seotud ja verel. Mulje jääb siiski, et on tahtnud enesetappu sooritada. Alles lõpupoole antakse mõista, et tol ajal raviti homoseksuaalsust veel sedasi – elektrišokkide ja kinnisidumistega. (Täiesti arusaamatuks jäi, miks Helena sealt ülepeakaela minema jooksis, kui isa talle ütles, et “Sa oled minu tüdruk!”).

Väga vägev sümboolika lahvatas ka siis, kui Tuomas kõneles sellest, kuidas nad Erikuga lahku läksid. Esmalt arvasin ma tõesti, et tekkis tulekahju, kuniks see ainult jätkus ja jätkus… Võimas kujund.

Jah, osalt on see laiaulatuslik romaan perekonnast, minejatest ja jääjatest, keskpunktist suguseltsis. Suure kontrastina on välja toodud Kaarina ja Johannese pered, kust nad pärit on (Johannese oma on see, millest ju siiski juttu enamasti). Sellest, kuidas ühes suguseltsis on liikvel ühed ja samad lood, samad ütlemised. Teised sõbrad võivad tulla ja minna, aga suguselts, nii kummaline ja imelik kui see ka pole, on ikka see, kus sa oled oma kontekstis ja kus inimestel on sama taust ja teadmine. (Ma ei kirjuta seda enam kuigi veenvalt, kuna teatud mõttes ma ei teagi, kui kaugele ma selle filosoofiaga nõus olen – see oli kuskil täpselt kirjaski, ei jaksa uuesti välja otsida. Suguvõsas – nagu ka siinsete kirjelduste puhul – jääb ju igaüks täpselt sellesse rolli, nagu ta seal alati on olnud. Tuomas jääb kõige väiksemaks vennaks. Ja Helena pimedaks õeks. Heas ja halvas. Täiskasvanuks saadakse alles siis, kui su vanemad on surnud – isegi kui see juhtub siis, kui ise oled 50ndates nagu Helena).

Ma ei leia, et peavoolumeedias keegi veel midagi kirjutanud oleks, kõigest katkend on üles tõmmatud.

Seevastu leian kahest blogist:

  • Siiliste raamaturiiul – tunneb kahjutunnet, et kirjanik oma peategelastele sellise elukäigu valis, mõistes, et mingi happy end ei oleks kõne alla tulnudki. Minu arvates oli siiski suhteliselt positiivne, keskmise inimese elu, kuigi Tuomas ja Helena olid äärealadel ja pidid sellise elu elamiseks palju rohkem vaeva nägema ja ennast tõestama. Iseendale ja teistele. Ma panen imeks, et see raamat ei jätnud kokkuvõtteks väga masendavat muljet.
  • Ja Mae (kes on ju kõik raamatud läbi lugenud!) – soovitan läbi lugeda, ta toob just need helged või tähtsad kohad välja, mis selle raamatu puhul liigutavad. Kirjelduse tuulelohest või külmatundest.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: keskealise proua koolivaheaeg

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: kool, lasteteemad, lora

36. Antti Tuuri “Igitee”

Film jäi vaatamata, kui see kinos jooksis. Kuskilt lugesin, et raamat on ka hea. Tavaliselt hirmutavad mind raamatud, mille kaanel on kinofilmi “plakat”. Seekord siis võtsin ette (kuna mulle meeldivad enamasti raamatud rohkem kui filmid). Ikka väga raske lugeda – mitte sisu mõttes, vaid stiili mõttes. Ei ole seda edasiviivat jõudu justkui. Triinu Rannaäär kirjutab Lugemiselamuste blogis nii: “Dialooge ei ole. Alguses see natuke häiris lugemist, aga ajapikku suutsin sellest mööda vaadata. Raamat edeneb päris kiiresti, kuigi teema on raske.” Ma ei saa nõustuda – 50 esimest lehekülge võiks ühe leheküljega kokku võtta. Mees viiakse kodutalust ära ja ta kirjeldab üksikasjalikult, kes mida ütleb, kelle vahele istuma pannakse, kes lööb, kuhu põlvili surutakse, kus käiakse metsas kusel, kes toob kandiku, kes viib tagasi, kes mida ütleb, millistes “tapijaamades” nad käivad, kuidas Vene piirile jõuab… See kõik on liiga üksikasjalik ja kirjeldav, seda on piinav lugeda. Stiili mõttes! Seega lugu on vajalik, aga teostus ei sobi mulle mitte kuidagi.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

35. Justin Petrone “Peegelmees”

Jälle sattusin kunagi olema teleka ees, kui käis Nädalalõpp Kanal2-ga ja saatekülaliseks Justin Petrone. Tellisin selle raamatu kohe raamatukogust (ja sain eile kätte).

See on järjekordselt selline nunnu täiskasvanud mehe raamat – ma tõesti ei oska leida teist omadussõna. Siiras oleks ilmselt järgmine. Kohati võiks need asetada Mihkel Raua eneseabiraamatuga ühte – Mihkel Raud püüdis ennast lahata irooniliselt ja arrogantselt, tuues süstemaatiliselt välja eneseabiõpikute teooriaid enda elu näitel. Justin selles osas nii süstemaatiline pole, sest siin on ka lugusid peale tema enda ka presidentidest ja lastest ja nende ponilembusest jne jne. Osalt on ka Justin P eneseirooniline, aga mitte kunagi arrogantne. Vaid nunnu 🙂 .

Lugemine on lihtne – siiski ajakirjanduslik või blogilik stiil, samas ei häiri mitte miski. Loed, kuidas Itaalia juurtega ameeriklane on Eestis… “naturaliseerunud” (?), saanud eestlaseks. Omal moel.

Paar kohta tegid ootamatult nalja ka. Esimene tartlaste kohta. Tegelikult jalutavad nad rootslasest sõbra Jonasega mööda Stockholmi ja arutlevad maailma muutumise üle, mh. Rootsi muutumise üle. Ja see Jonas ütleb, et on üsna tavaline, et inimestel Rootsis on oma “knullkompis” – tõlkes “kepisõber”:

Igatahes on sama nähtus olemas ka Eestis. Alles hiljaaegu tutvustas üks pikalt vallaspõlve nautinud tartlanne mulle fakti, et Tartu linn olevat täis lõtvu seksuaalsuhteid. “Tõsi või?” küsisin ma. “Mulle tundub, et Tartu linn on täis vanainimesi nagu Aino ja Endel.” – “Just nimelt, jah, see Endel…” vastas ta kelmikal looritatud pilgul, justkui meenutades midagi, millest pole sobilik seltskonnas rääkida. Ma hakkasin seepeale Tartus ringi liikuvaid inimesi, ka vanainimesi, veidi teise pilguga vaatama. (:D lk. 180, tõlkijad Raivo Hool ja Epp Petrone).

Ja teine koht, kui ma naerma hakkasin, oli siis, kui Justin kirjeldas Epu kivipoe avamisega seotud asju, mida ta kõrvaltvaatajana läbi tegi.

Või üks teine mälestus: ühel ööl enne seda, kui Epp oma kivipoe avas, viis ta oma ehtekogu kohaliku Tartu nõia Toomas Pälli juurde, et neid puhastada ja energiaga laadida. Mina viisin samal ajal meie tütre Anna jalgpallitrenni. Kui ma kaks tundi hiljem Annaga kodutänavale jõudsin, küsis ta, kus emme on. “Ära muretse, ta on varsti kodus,” vastasin ma. “Ta läks lihtsalt nõia juurde kive laadima.” (lk. 199)

Nii et mulle istus. Esialgu oma keskealisusest ja kriisist, lõpus pisut lahutusejärgsest tundest, keskel tükikesi niisama siit-sealt. Ponide peatükk, mida mainisin, oli muidugi sümpaatne, väga tuttav tuli ette – see dialoog eesti keeles on lahedam (kuigi originaalis toimus vbolla hoopis inglise keeles):

Mina ise pole muidugi kõige profim ponimääraja, aga vähemasti ma üritan. Vahel panevad mu tütred mu teadmisi proovile. “Neli tükki. Mis nende nimed on?” küsib kaheksa-aastane Anna ponisid ritta pannes ja mulle ootavalt otsa vahtides.

“Mmm… äkki Õunapannkook?”

“Õunarüüp ikka!” Tüdruk saab naerda. “Igaüks teab ju!”

“Oi jah, vabandust. Ja see on vist Võimääre?”

“Misasi?!”

“Või äkki siis Vikerkaarepirukas?”

“See on ju Videvikusära, issi! Jumal küll, kuidas sulle küll meelde ei jää?!” (lk. 146-147)

Teised on kirjutanud:

  • Mae, kes on kõiki raamatuid lugenud; – kohati olen nõus, et teravust pole, aga teravus oli minu jaoks ainult Minu Eesti 1-s ja see oli 8,5 a tagasi ja ma ei tea enam, milles see esimene värskus minu jaoks seisnes, mistõttu Justin P muutus niisama sümpaatseks ja võisin seda nämmutamist lugeda küll. Ma isegi ei ütleks, et nämmutamine tegelikult.
  • Dagmar Lamp kirjutab – tema on sõber ja tema kiidab läbini.
  • Lõik raamatust
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | 2 kommentaari

34. Umberto Eco “Olematu number”

See on teine raamat Umberto Ecolt, mille ma läbi saan. Olen tema raamatute kallale innukalt ennegi asunud, aga on pooleli jäänud/pole suutnud õieti alustadagi. Peale Roosi nime, mille lugesin läbi ca 20 a tagasi, kui see meil ilmus ja mulle kingiti – kingitud raamat on ikka viisakas läbi lugeda. Ja oli hea&põnev ka. (Aga oli 20 a tagasi ka, seega ei mäleta ja ei tea, kuidas praegu suhtuks). Seega Eco esimese romaani ja viimase romaani olen nüüd läbi lugenud (kokku oli tal 7 romaani. 3 olen veel alustanud, järelikult 2 ongi tutvumiseks jäänud 🙂 ).

Selle raamatu puhul jään ilmselt enamusega eriarvamusele (eks ma uuri, mida teised kirjutavad). Minu arvates oli see lihtsalt igav raamat. Jah, kõik perspektiivid olid ju huvitavalt nihkes (eks ikka sinna nulli suunas) – et kokku kutsutakse ajalehetoimetus, mis peaks välja andma ajalehe “Homme” 12 pilootnumbrit, mis kajastaksid juba toimunud uudiseid. Nagu ma aru saan, siis selleks, et omanik saaks teatud ringkondadele tutvustada seda ja et ta võetaks nendesse ringkondadesse vastu. Umbes et näidataks numbreid, kuidas nad “juba olid toona ette teadnud seda ja toda”. Nojah, vot see ongi raamatu üks tasand või osa või teemadering. Kuidas meedia lugejaga manipuleerib – siin antakse kohe hellalt, puust ja punaseks, sõnade valikuni välja. (Ja numbreid nimetatakse 0/1 ja 0/2, sealt siis (originaal)pealkirjaga seos, Numero Zero – 0-numbriks nimetatavat sellist numbrit, mis näeb välja nagu päris, aga ei kanna veel järjekorranumbrit 1).

Teiseks tegelased: minategelane Colonna oleks justkui keskmes, tema kutsutakse selle n-ö ajalehetoimetuse juurde kirjutama raamatut selle ajalehetoimetuse pseudo(aja)loost – jällegi üks samm olematuse/nihke suunas. Ja samas ülejäänud toimetusele öeldakse, et ta on peatoimetaja abi või midagi sellist (või oli lausa peatoimetaja, kuna Simei oli vist vastutav väljaandja hoopis). Muidu kuuluvad ajakirjanike hulka suhteliselt läbikukkunud kirjamehed, kellel pole õnnestunud teha seda tööd, milleks nad end arvavad sobivat (Maia puhul peab see ilmselt ka paika – noor väga intelligentne naine, keda üks toladest ajakirjanikest (Braggadocio) autistiks peab. Just Maia selgitus asjale raamatu lõpus tundub jälle kui mõistuse hääl – et ilmselt on hoopis manipuleerijatega manipuleeritud ja nüüd mõtlevad nad kõik üle).

Minategelane hakkab järgemööda nendega ükshaaval õhtuti välja minema – nii tundus mulle alguses, kuigi siis selgus, et õnneks piirdus Braggadocio ja Maiaga (viimasega tekkis isegi suhe ja tunded, kuigi mees oli ca 50 ja naine ca 29). Braggadocio ongi põhjus, miks vallanduvad kahtlased sündmused – st. raamatu alguses loeme, kuidas minategelasel on korteri peakraan kinni keeratud, kuigi ta ise ei teagi, kust seda keeratakse, muidu oleks juba ammu ühe tilkuva kraani pärast seda teinud. Ja lõpus loeme, et Braggadocio tapetakse, toimetus saadetakse laiali, Simei annab kõigile paari kuu raha ja soovitab ka Colonnal ennast varjata – juhuks kui Braggadocio ta oma konspiratsiooniteooriaid temale jõudis rääkida. Sest arvavad, et mingi osa tema arvukatest konspiratsiooniteooriatest pidi ilmselt paika pidama.

Suhteliselt kogu lugu. Seega peale ajakirjandusliku manipulatsiooni on väga suur osa raamatust Braggadocio südamepuistamised Colonnale selles osas, millega ta tegeleb ja millise artikli ta saaks läbi 12 numbri kirjutada – ta on tõesti konspiratsiooniteooriate meister! Ka ameeriklaste käimine Kuul mainiti algatuseks ära (ütleks lausa, et kui sümbol). Ülejäänud tähtis konspiratsioon on seotud esiteks Mussolini väidetava tapmisega 1945. aastal – kuna kõik oli väga kahtlane ja lahkamisaruandest selgus ainult, et inimene oli täiesti puru ja lömastatud ning Mussolini üldtuntud haigusi ei nimetatud üldse, siis on ju siit nähtuv loogiline konspiratsioon, et tegemist oli alatihti ettesöödetud teisikuga ja Mussolini sai Vatikani abil üldse põgenema, ehk isegi Argentiinasse. See aga viib tema uurimustöö edasi salajasele operatsiooni Gladio juurde, mis oli pärast II MS väidetavalt NATO varjuna igal pool tegutses. See ongi nüüd see osa, mis peaks siis lugejale ka huvi pakkuma. Ilmselt siis ka pakub, eriti nendele, kes on asjaga kuskilt serva pidi kursis ja suudavad erinevate nimede, ametite ja organisatsioonide rägastikus vabalt orienteeruda. Sest need Braggadocio jutud kestavadki lihtsalt kui ajalooraamat kümneid lehekülgi (mille vahele vahel harva siis pikitakse neid “ajakirjandus manipuleerib lugejatega” lõike ja veidi “Colonna kurameerib Maiaga” lõike. Aga kuna raamat on kokku vaid ca 200 lehekülge, siis võite arvata, et sedagi pole kuigi palju).

Seega – minu jaoks ei pakkunud see huvi, kuna asjad ei tulnud järk-järgult välja, vaid jutustati nagu suvalises aimeraamatus. Teema kahjuks pole üldse minu tassike teed. Ja see oli igavalt (!!!) kirjutatud, igas mõttes. Jälle polnud mina sihtrühm. Ka raamiks kirjutatud “kriminaalne” või mõistatuslik osa ei haakunud kuigivõrd – nojah, kui mitte arvestada, et on väga loogiline, et kui hakkad valitsuste tasandil hämaraid asju uurima, siis sind kohe saladuslikult ka tapetakse.

Teised:

  • Loomulikult kiidab dotsent Ülar Ploom raamatut, kuna on kursis ka taustadega. Raamatu sündmused toimuvad nimelt aastal 1992. “”See on raamat, mis viib tagasi aastasse 1992, tähelepanuväärne aasta Itaalia ajaloos, kus mõnes mõttes on korraga tagasiminek ja edasiminek. Tagasiminek selles mõttes, et Sitsiaalias tapetakse kaks maffiavastase võitluse peategelast ja samas, selsamal aastal algab Itaalias operatsioon nimega Mani Pulite ehk Käed Puhtaks, mis on seotud laialdase korruptiivse tegevusega, mis hõlmab peaaegu kõiki tollaseid parteisid,” avas ta teose tausta.”
  • Linda Järve Kruusatee blogis on väga hästi kirjutatud, tõesti soovitan pigem tema juttu lugeda. Seal on raamatu tugevused välja toodud, millega ma nõus olen, kuigi see ei pane seda raamatut mulle meeldima. “näitab ühtaegu vandenõuteooriate loomise mehhanisme kui ka toob esile mõned levinumad vandenõuteooriad.
    […] Eco käsitleb selles raamatus […] oma kaasaja Itaalia olukorda, aga ei lähe vandenõuteooriaid valgustades mööda ka näiteks duce surma asjaoludest. Kellele Mussolini elukäik huvi pakub, sellele võib romaanist päris suure osa võttev surmalugu pinget pakkuda, […]. Eco seletab napisõnaliselt, kuid üsna huvitavalt ära mitu ühiskonnas toimivat faktorit, mille hulka kuuluvad ajaloo, poliitika ja majanduse alustalad ning negatiivsed ilmingud. Näiteks korruptsioon ja prostitutsioon. / Ma ei  ole kusagil juhtunud nägema paremat rahapesu selgitust, kui Eco selle kirja on pannud. Nii täpselt ja arusaadavalt, et see oleks lausa pärl kõigis majandusõpikutes. […] Kriitikud on Ecot süüdistanud, et „Numero Zero“ on liiga konspektiivne, justkui võimalike hüpoteeside kataloog […].”
  • Karl-Martin Sinijärv kiidab Rahvusraamatukogu leheküljel: “Peenema maitsega kirjanduskurjustajad on siin-seal jõudnud Umberto Eco viimaseks jäänud romaani mõnevõrra maha teha. Et olevat nagu vaese mehe “Foucault’ pendel” või muidu tiba lõdva randmega antud tekst. No annaks taevas rohkem säherdust randmelõtvust enamatele kirjutajatele, ütleksin. Eco näitab “Olematus numbris” end taas suurepärase jutuvestjana, kel pole mingi mure kirjutada ühe suht-koht õhukese raamatu sisse hunnik lugusid või looalgmeid, millest igaühest vähemad velled paksu tellise välja punnitanuks.” – mina pole ei peenema maitsega kirjanduskurjustaja ega ole ma ka Foucault’ pendlini endiselt jõudnud, aga mulle tundus siiski, et siin oligi lihtsalt ühe inimese monoloogina kogu hunnik vandenõuteooriaid antud, mis oleks võinud olla nt. brošüüris “Huvitavaid konspiratsiooniteooriaid Itaali uusimast ajast”. Kui K-M Sinijärv siis edasi kirjutab: “Küllaltki jabura raami sees (fiktiivse ajalehe loomine japutitamine) käiakse üle mitmetest ajaloolistest keerukohtadest, paitatakse leebelt iga põnevikukirjaniku lemmiklooma ehk Vandenõuteooriat, osatatakse sõbralikult postmodernset distantseeritust, on ka romantiline liin ja muid helgemaid hetki.” – ja selles osas vaidleks ma talle vastu: see “küllaltki jabur raam” on asja tuum, see, mis kõik nihkesse viib ja nullile lähendab; milline on siin see “sõbralik postmodernne distantseeritus”, ma ei oska öeldagi ja “romantiline liin”… andke andeks, see oli lihtsalt islandi saaga kombel: “läksid, vaatasid, tegid, olid”, mingit romantilist liini väga ju ei olnud.
  • Hõbemäe artikkel Ekspressis on kahjuks tasuline, seega ei tea, mida tema mõtleb.
  • Loterii, tundub, on üsna sama meelt mis mina.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

33. Dmitri Lipskerov “Sellest ja liblikatest”

Selle raamatu olin juba raamatupoes oma pikka nimekirja üles kirjutanud, aga laenutada/tellida otsustasin siiski alles pärast ühest blogist lugemist. Praegu otsides tundub, et Mae omast. Ja nüüd tema kirjutist üle lugedes näengi, et ta on seda raamatut arutult palju kiitnud :). Või lugesin hoopis Raamatutega blogist – temagi kiidab.

Mina ütleksin niimoodi, et tunne oli umbes nagu siis, kui ma lugesin liiga noorena esimest korda Bulgakovi Meistrit ja Margaritat. Ma ei suutnud aru saada, mis jant seal käib. Ja ka siin raamatus jookseb paljutki sellest klassikast läbi – ometi tunnen, et olen jälle “liiga noor” või “liiga loll” selle mõistmiseks.

Raamatu kokkuvõte ütleb jälle lühidalt:

Ilus, kuulus ja rikas 50. aastates arhitekt Arseni Iratov teeb ühel hommikul ärgates hirmsa avastuse: tema meheau on haihtunud. Kadunud kallisvara ilmub aga välja viletsa Vene külakeses 13-aastase Aliska ja tema joodikust vanaema juures, kasvab ja kosub ning sirgub imekauniks noormeheks.

Tegelikult on selle kokkuvõttega ära toodud umbes kaks esimest peatükki. Sellest alles käivitub see segane virrvarr. (Raamat, muide, pole väga pikk – 300 lk -, aga mina lugesin hooga läbi alles eile õhtuks, kuna uued raamatud tulid peale, kuigi olin alustanud juba nädal tagasi umbes – peab ikka lugema korraga, nii et kõik tegelased kenasti meeles püsiksid ega peaks ettepoole sirvima, et “kes see Sveta nüüd oligi” jne. Peeter Helme kirjutab ERRis: “üle pika aja üks teoseid, mida ma mitte lihtsalt ei lugenud, vaid mille ma ahmisin läbi. Sedavõrd naljakas, jabur, kaasahaarav ja huvitav on Lipskerovi teos.” Nõus – jabur tegelikult veel kõige enam.)

Novot, härra Arseni Iratovist kõneldakse kolmandas isikus, kes on aga mõistatuslik minategelane, kes kõikide kohta kõike teab, nii ette kui tahapoole? See on nt väga tugev paralleel Wolandiga – alles lõpus antakse mingi absurdne lahendus, kui kõik “langenud inglid” kutsutakse “Prahasse pidu pidama”. (Üks tegelane, muide, kolib raamatu lõpupoole Patriarhi tiikide juurde mingisse korterisse elama ka).

Nojah, kokkuvõttest ehk ei selgu, et peale Arseni Iratovi jäävad “sellest” kehaosast ilma peagi kõik mehed maamunal. Ainult Arseni kadunud nokust sirgunud noormees, kelle Aliska nimetab Eugene’iks, elab Arseni noore naisega kokku, nii et minategelasinglil läheb süda pahaks. Noh, elus türa pannakse lõpuks omaenda sisemistes leekides põlema ja Vera muutub Verotškast Veruškaks tagasi. Maailma päästab Iratovi kahe sohijärglase ühtimine – Jossifi ja Zoika. Seepeale lendab kõikidel maailma naistel kõhust (jne) liblikas välja, nii et ühus on äkki miljoneid liblikad.

Muidu on maailm testosteroonist tühjaks jooksnud, teadusavastusi ega teravust enam pole. Pole ka sõdasid, aga kõik on lahja ja lame. Selline kokkuvõte siis. Priit Hõbemägi võtab selle Ekspressis pikemalt kokku (sisu kirjeldamisel):

Vähe sellest, kogu maailma mehed jäävad oma riistadest ilma. Elanikkonna kõige vähem pettunud osad olid lesbide kogukonnad, „kes hakkasid ootamatult pretendeerima kogu inimkonna valitsemisele“, sest neil oli säilinud seksuaalne orientatsioon koos võimekuse ja sooviga seda kinnitada. Mille tulemusena „peaaegu kõik planeedi naised liitusid lühikese aja vältel vähemusega, muutes selle ligi sajaprotsendiliseks enamuseks“. Kuna riistaga mehi enam ei olnud ja poisslapsi ei sündinud, siis jäi inimkonnal elada veel sadakond aastat. Aga ressursse selleks oli ju küllalt…

On selge, et sellises nutuses olukorras suudavad lahendust pakkuda ainult vanatestamentlikud jõud. Kolm langenud inglit saavadki kauaoodatud korralduse osta rongipiletid ja istuda Prahasse sõitvale rongile. Moskvas sõlmitakse abielu, mille tulemusena võib maailma ilmuda uus Lunastaja… Midagi on teoksil.

Ja mina ei oska otsustada, kas see ikka oli hea raamat (nagu Meistri ja Margarita ülelugemisel nooruses mõned aastad hiljem selle raamatu osas veendusin). Sest Bulgakovi M&M lugedes ikkagi tõesti nautisid kogu tausta ja sündmustikku (aga sellestki on nüüd 22 a möödas), siin ei olnud nauditavat peale üldfilosoofilise idee mitte midagi. Ja ka selle üldfilosoofilise ideega on natuke nagu on – ma ei saa üle ega ümbert, et see on tänapäeva (keskealise valge?) mehe fallosekaotushirm tänapäeva maailmas. Ja selline harmagedoon, mis juhtuks koos mehelikkuse kadumisega maailmast. Seega üldine mõte koos kõikide nende viidetega teistele kirjandusteostele (Ilf&Petrov, Gogol, mulle endale meenus Marquez ka, ja Hõbemäele samuti, aga ma ei ole kindel, kas see nii oli mõeldud, kui tegelikult oli justkui püütud püsida Vene ühiskonnas – külaühiskonnast oligarhideni välja) oli ju omapärane ja iseloomustab tegelikult ülihästi ka tänapäeva maailma ja tegelikke hirme sellest (Bulgakovi ideed usust ja lunastusest vs Lipskerovi vanatestamentlik langenud inglite ja karistuste teema, kus Lunastaja ehk alles sündimas?), aga just sellepärast jäigi minu jaoks sisuliselt midagi puudu. Kõik, mis on hea, ei pruugi olla hea sinu jaoks. Nii-öelda.

Eks las settib ja mõtlen. Sellepärast ka selline üsna spoileritaoline kokkuvõte.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar