2. María Dueñas “Õmblejanna Madridist”

omblejanna-madriidistLugesin selle raamatu ka “palavikuliselt” läbi, kuna teadsin, et muidu jääks ajanappuses pooleli. (Olemas ka e-raamatuna). Sedakorda on raamat vastuvõetavam kui eelmine. Samas peab tunnistama, et kogu ligi 600 lehekülje juures ei olnud seda oodatavat loomulikku pingetõusu, kliimaksit või asjadele lahendusi. Ei olnud mingeid erilisi kirjanduslikke võtteid (siiski, mõned lihtsamad olid). Oli ühe noore õmblejanna kujunemise lugu Hispaania kodusõja ajal ja Teise maailmasõja aastail. Madriid, Tetuan (Maroko) ja taas Madriid. (Kirjeldused Marokost on tegelikult väga toredad, kuna meie ajalooteadmised piirduvad ju enamasti lähipiirkonnaga, maksimaalselt Euroopaga.) Üks kõrvalepõige ka Lissaboni. Seega just sellest vaatenurgast ja spiooniloo vinklist nähtud ajaloo areng. Kõige parem on lugeda raamatu ühe tõlkija (ja kirjastuse taga seisva) Mari Laane kokkuvõtet kirjastus Toledo koduleheküljel. Sealt saate teada kõik, mis on lugemiseks õhutamisel teada vaja. Ka seda, kes on raamatus kirjeldatud tegelastest päriselust maha võetud (kindral Juan Luis Beigbeder ja tema armuke Rosalinda Fox, Ramón Serrano Suñer ja Briti mereväeatašee Alan Hillgarth).

Lugemise tegi mõnusaks see, et raamat oli toredasti paks, mingeid teemasid ei nämmutatud üleliia ja, vaatamata oma ohtlikule elule, läks peategelasel kõik üllatavalt kergelt ja tõketeta. Mõnes mõttes loob see alge heaks bestselleriks ja oma vaimusilmas näen terve hooajapikkust BBC sarja, mille saab selle raamatu põhjal kokku panna. Kaunid 1930ndate ja 1940ndate kleidid, aksessuaarid, peened daamid, kangad. Loen Mari Laane kokkuvõttest, et Hispaanias on 2009. aastal selle järgi teleseriaal juba tehtud: El tiempo entre costuras, inglise keeles The time in between (tutvustavaid treilereid allpool).

Raamatu sisu läheb mul nähtavasti kiirelt meelest, aga siia ümberkirjutamine tähendaks teistele selle ette avaldamise. Las jääda, nagu on. Sellist filmiseeriat võiks ehk isegi vaadata. Raamatuna on tavaline, kuigi hea pikk. Ja väga hästi tõlgitud, muide (Mari Laan ja Kristiina Raudsepp). Ma arvan, et see on just paras raamat kuskil puhkusel ette võtta – ei lõpe niipea.

Posted in raamat | Tagged , | Lisa kommentaar

1. Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”

inimesed-puude-vorasKuidagi huvitav pealkiri raamatul, kas pole? Autori nimi ka na eksootiline (olla noor Hawai kirjanik), et kutsub tutvuma. Raamatu enda tutvustus kõlab nt nii:

Rahutukstegev ja kaasahaarav „Inimesed puude võras“ on traagiline nägemus sellest, mis võib juhtuda kultuuride kokkupõrkel.

Noor arst Norton Perina sõidab kaugele Mikroneesia saarele otsima kadunud suguharu. Ta ei leia mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalise väga pikaealise metsahõimu. Perina oletuste kohaselt peitub saladus haruldase kilpkonna liha söömises. Oletused osutuvad tõeks ning Perina teenib oma tööga ära ülemaailmse tuntuse ja Nobeli preemia.

Kuid edul on ka süngem pool ja üsna varsti ilmneb, et kättevõidetu eest tuleb maksta hirmsat hinda.

Kui ma poleks seda raamatut palavikulise kiirusega lugema hakanud, oleks vist seegi pooleli jäänud. Pea 500 lehekülge teksti, mis sujub suhteliselt tavapärases rütmis ja kronoloogias, kuigi raamist selgub, et asjad on kehvasti läinud (sellest rahutukstegev alatoon). Tegemist on justkui kuulsa teadlase ja Nobeli preemia laureaadi vanglas kirjutatud mälestustega, millele on eessüna, järelsõna ja kommentaarid (“allikatega”) kirjutanud tema noor kolleeg, kes tema geeniust ja isiksust jumaldab. Selgub, et kogu lugu on tugevalt mõjutatud Daniel Carleton Gajduseki elust (ekspeditsioon eksootilisele maale ja ühe hõimu põhjal tehtud teaduslik avastus, palju lapsendatud lapsi), tööst (mh Nobeli preemia 1976) ja käekäigust (pedofiiliasüüdistus ja aastane vangistus). Gajduseki enda elulookirjeldus on sellel lingil.

Ütleme nii, et reisikirjana ja pseudo-allikakriitiliste kommentaaridega loona on asjal ju jumet – ekspeditsiooni, maadeavastusliku poole kirjeldamise osas. Lisaks muidugi see põhiline konflikt, kui lihtne on hävitada tervet väikest põlisrahvast, primitiivseid pärismaalaste hõime – ühe teadusliku artikliga. Lubatud tsivilisatsioonide konflikt. Ehk ongi vaja just nõnda utreeritult, et näha, kui vajalikud on inimestele juures, traditsioonid, kultuur, kombed, tavad? Ma ei loekski siia sisse seda vanamoelist valge lääne mehe ja põlisrahva vahelist konflikti, vaid üldisemat.

Juba pseudo-eessõnast selgub, et kõrgesti austatud doktor Perina on vangi pandud, süüdistatuna pedofiilias, mida dr Robert Kubodera täiesti võimatuks peab ning seetõttu Perinale ettepaneku teeb, et too oma eluloo kirja paneks (viidatakse muidugi ka paljudele põhjalikele ilmunud käsitlustele, mille biograafid ja teadusajaloolased on kirjutanud 🙂 ).

Just seetõttu paneb lugeja tähele erinevaid sellesse teemasse puutuvaid õhustikke. Seetõttu kumab läbi kogu raamatu, kui väga Perinale mehed, mehe kehade ilu jms meeldivad (kasvõi tema latentne kiindumus esimese ekspeditsiooni juhti Tallenti vastu, kelle heakskiitu ta janunes, kuigi püüdis endale mõistusega sisendada, et ta ju tegelikult põlgab kogu antropoloogiat) – kirjeldused pole sugugi eksplitsiitsed, vaid kuidagi aimamisi ja taustal. Juba äärmine võõristus oma ema suhtes ja armastus venna vastu. Vend on avalikult homo, elades koos erinevate noorte meestega. Perina aga suhtub naistesse täiesti ükskõikselt, oma esimese ekspeditsiooni juhi Tallenti naisassistenti Esmesse suhtub aga lausa vaenulikult ning kirjeldab muuhulgas tema keha ja poore ja higistamist ilmselge vastikusega. Nagu ka kõike muud, mis Esme Duffi puutub. Samas ei avalda ta kunagi ühtegi mõtet enda erootiliste elamuste kohta, pigem kirjeldab põlisrahva seas nähtud kummalist siirderituaali neutraalsusega. Raamat lõpeb aga Kubodera poolt memuaaridest välja lõigatud peatükiga ning “Kubodera kommentaariga”, et see lõik võivat lugejat eksitada. Tjah, mis siin eksitada. Kunstiline võte, kõik otse ja ilustamata välja öelda. Ning tekivad ka paralleelid sama ivu’ivulaste rituaaliga: 60-aastane külavanem ja ca 10-aastane üleminekueas poiss. (Kes, kas mitte, pole selle “ilusa poisi” … poeg, kes talle pähe määriti?).

Nojah. Kohati on kiidetud kirjandust lugedes tunne, et ahah, paksem, eepilisem, luuleline ja hea stiiliga kirjutatud, huvitavalt üles ehitatud, pseudoallikad jms… Siis aga mõtled suhteliselt kogu raamatu vältel, et seda puudutust hingesse ei teki mitte ühestki kohast, mitte ühestki kirjeldusest. Ja kuna see raamat lausa õhkab implitsiitselt ja salamisi pidevalt meesarmastust, mis täidab selle raamatu maailma, siis ongi ehk ette nähtud, et minule jääb kättesaamatuks. Soovitan samas kindlasti selle suunitlusega meestele, kuna võib aimata, et see võiks selle taustana ja hingusena kõnetada, mis minul raamatust leidmata jäi muu sisu kõrvalt (ei, seal ei ole pornot ega midagist, sellest suhtes karske raamat, ärge kartke).

Võiksin ka välja tuua veel ühe joone, mille peale lugedes tihtipeale mõtlesin. Nimelt on raamatu “toimetanud” ja “eessõna ja järelsõnaga varustanud” fiktiivne noorem teadlane, kes ülistab dr Norton Perinat taevani. Seega tekib lugejas positiivne eelarvamus, enne kui memuaare lugemagi hakkab. Elab noorele Perinale kaasa, samastub – nagu ikka. Ometi tuleb siin ja seal mingeid väikeseid detaile (kasvõi kilpkonna kaasa varastamine?), mis panevad selle imetluse mingil määral kõikuma. Seda enam lõpupoole, kui Perina kirjeldab elu oma lastega – korduvalt käis peast läbi mõte, et selle raamatu põhjal saaks teha filmi, millel on kaks osa: esimeses osas räägitakse meile lugu Perina silmade läbi, teinekord kõikide kaaskondlaste silmade läbi (laborikaaslased teadlase laboris nooruses, kes teda ei sallinud… Esme, kes teda ei kannatanud. Paljud teised, kes väidetavalt süüdistuste esitamise ajaks hakkasid teda materdama. Ja see, kuidas ta kasvatas oma lapsi – nähtavasti kasvataski neid ju pigem majahoidja, kuna Perina oli ise palju tööl ja tööreisidel ja ta oli harjunud, et lapsed teismelisena kõik teda vihkasid, et siin täiskasvanutena jälle tänutundest nõretada. See toon, millega Perina sellest räägib, on ehk taotluslikult niivõrd lastekauge või… ma ei teagi. Jutt sellest, et ta ei suuda oma laste nimesid meeles pidada? 43 kasulast erinevate pesakondade ja vanuserühmadena on kui üks-kaks kooliklassi. Ometi suudame nime- ja nägupidi meelde jätta klassitäisi inimesi, klassikaaslasi, koolikaaslasi jne jne). Sellest saaks Sliding doors moodi film :).

Ühesõnaga – minu raamat ei olnud, eriti oma lõpu pärast (mis tekitas erilise pettumuse, kuigi kirjanduslikult sidus kenasti otsad kokku). Aga Valner Valme nt toob 2016. aastal loetud raamatute seast lausa välja.

Posted in raamat | Tagged | Lisa kommentaar

Kaitstud: kokkuvõte

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Posted in ilus, lora

51. Joel Haahtela “Elena”

haahtelaelenaLäksin raamatukokku ja tegin vanaaegset asja: astusin riiulite juurde ja otsisin raamatuid. Lugemiseks. (Eks ma tegin vea, kuna laenutasin oma neli-viis raamatut ja nüüd hakkavad järjekorraraamatud minuni jõudma – kaks paksu ühe päevaga, seega ei teagi, kas vanaaegselt ilma järjekorrata laenutatud raamatuid lugeda jõuangi). Haahtela raamat pakkus huvi – kaunis raamatukaas ja teiseks on kõik Haahtela raamatud olnud imeliselt poeetilised.

Esimesena võtsingi selle kätte ja lugesin läbi. Lühike ja poeetiline, ka seekord. Ja juba algusest saadik aimad, et päris nii see pole, kui paistab. Rohkem pole mõtet mu postitust lugeda, spoiler-alert. Mees näeb kord juhtumisi pargis ühte noort naist. Juhtumisi seetõttu, et just tol päeval on mees mitu peatust varem trammilt maha tulnud. Edaspidi hakkab ta just seda tegema – trammilt varem maha tulema ja sel kellaajal pargipingil istuma, et näha mööduvat tüdrukut. Oleme taas Helsingis. Suveks tüdruk kaob ja mees märkab, et ta igatseb teda kangesti. Kohati tundub, et tegemist on stalker-romaaniga. Ja seda ma ju Haahtelast ei usuks. Mehe vanus jääb kuni raamatu lõpuni veidi häguseks, kuniks lõpuks selgub, et ta saab 81-aastaseks. Siis langevad asjad teise perspektiivi, selgub põhjus ja kõik muutub justkui helgeks.

Kui tihti kõnnivad inimesed üksteisest mööda, jätavad endast maha unistuse sellest, kuidas kõik oleks võinud olla, need juhuslikud kohtumised, möödakihutavad hetked, mis silmapilguks jäädvustuvad meeltesse ja kaovad argisesse maailma, autode mürasse, jutusuminasse, karjumisse ja kolinasse, mida kostab üle tee ehitusplatsilt, kuhu ehitatakse vana kaubapalee asemele uut kaubapaleed. Aga sellest ei ole veel valmis muud kui sügav auk, vesi põhjas ja servadel tihedas riis roostevärvi metalltalad.

Ent aeg-ajalt juhtub midagi arusaamatut, seletamatut, mis muudab meie elu kulgu ja paneb mõtlema, mida kõik tähendab, Õigupoolest ei ole see minu lugu, vaid see on Elena lugu, lugu sellest, mis toimub tema elu äärealal, kus mina olen ainult üks kõrvaline rada ja kus meie teed on ristunud üksnes lühikeseks hetkeks. Ma ei tea Elenast midagi, ja tema ei tea minust midagi ja sellegipoolest on ta päästnud mu elu ja meie vahele on sündinud midagi, mida mõni nimetab saatuseks ja mõni juhuseks ja mõni nende mõlema keeruliseks kombinatsiooniks või kes milles. (lk. 143-144, tõlk. Hille Lagerspetz)

See on raamat, kus kirjutatakse väga õrnalt ja luuleliselt igatsusest, leinast ja päiksekiirest.

Posted in raamat | Tagged , | Lisa kommentaar

50. Vladimir Beekman “Alles see oli…”

alles-see-oliMul on viimasel ajal kolm raamatut pooleli jäänud. Kui raamatukokku kogemata võetud lasteraamatu tagasi viisin (keegi veebis kiitis ja laenutasin, märkamata, et tegemist oli lasteraamatuga) ja haarasin pühadeks lugemiseks kaasa esimese ettejuhtuva raamatu – Beekmani elulooraamatu (elulookirjandus on laenutusleti kõrval kohe). Ei pea kahetsema. Just midagi parajat vahele lugemiseks.

Vladimir Beekman hoiatab juba alguses, et ta ei hakka kirjutama kronoloogiliselt, vaid mingite meeldejäänud sündmuste ümber liha kogudes. Tulemus on hea ja üsnagi kronoloogiline. Algab tema pere evakueerumisest sõjaeelsest Tallinnast Venemaale (ka arutlus, millest selline mõte võis tulla, et just sinnapoole põgeneda), isa kadumine sõjas, ema kadumine, tema sattumine lastekodusse ja hiljem, kui ema kiirendatud korras vangist lahti saanud, mööda Venemaa avarusi, et lõpuks ka tagasi Eestisse jõuda (ilma dokumentideta ja vanglast tulnuna ei olnud ka uute dokumentide hankimine käkitegu).

Ega ma enne ei teadnudki, milline Beekmani ametlik karjäär oli – eks me teame teda kõik kui Lindgreni tõlkijat (ja üldse suurt tõlkijat). Juhtivad kohad kirjanike liidus ja kuulumine ülemnõukogu presiidiumi – see võib tänapäeva inimeste seas nähtavasti tekitada teatud umbusku. Arvukad välisreisidki. Samas eks ole aktiivsed inimesed igas ühiskonnas aktiivsed ja teevad oma tööd parima võimaliku eesmärgi nimel.

Tegelikult ongi üks hiljaaegu (kuu aega tagasi ehk) poolelijäänud raamat Kafkapaviljongen – kontrautoopia ehk mis oleks võinud saada, kui natsid oleksid võitnud Teise maailmasõja ja Rootsis oleks (juba toona tegutsenud) natsid võimule tulnud. Kuidas režiim vajas kirjanikke ning kuidas noored antifašistlikud kirjanikud selleks vangi pandi ja õige meelsusega kirjutama sunniti lõpuks. Pooleli ongi see raamat seetõttu, et eks ole juba keskel (üle 200 lk olen lugenud) näha, kuhu see viib – aeg kõigub kolme aja vahel – ja samas on see ühe kirjaniku mõttemäng. Mis pole pooltki nii hirmutav, õudne ja absurdne kui kirjeldused sellest, mis siinpool lahte sotsialismi võidutsedes tegelikult toimus (olen ju äsja lugenud Višnevskaja ja Šostakovitši raamatuid, raamatuid kirjanike ja tõlkijate eludest Eestis nõukogude ajal…. ) ja siis kogu see “omapärane mõttemäng” kahvatub.

Ma ei suuda Beekmani raamatust midagi eraldi välja tuua, aga oli huvitav lugemine ja andis oma panuse toimunu kirjeldamisse. Sõbralikus toonis.

Posted in raamat | Tagged , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: töö tegi ahvist inimese?

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Posted in lora

Madre mia, “Mamma mia”

Käisime siis Mamma Miat vaatamas. Seekord ostsin kevadel lihtsalt sellepärast piletid ära, et kui kõik kiitma hakkavad, oleks pilet olemas ja arvamus ka. Heili Sibritsa arvamusega teisipäevases Postimehes olen nõus. Kusjuures ta teeb ka selle ära, mida ma hetkel ei jaksa: kiidab kõik head asjad alguses ära ja tuleb siis alles kriitikaga. Jah, ma ka kiidan – esiteks Lello Tungali tõlkeid! Silmapaistvalt head ja sobivad, nagu olekski eestikeelsetena loodud need laulud. Teiseks oli seal nii mõnigi naljakas ja tore koht, eriti võlus ära lõpp. No pisarateni sai naerda. Muus osas… selline tunne, et koostööprojekt “rahvateater ja professionaalne teater saavad kokku”. Kui sellisena vaadatagi – külateater teeb Mamma Miat, siis ei ole midagi ette heita. Ainult imestada, et külateater on saanud kampa ka mõned professionaalid. Tõesti – Anne Reemann on lihtsalt nii hea, tal on nii lahe hääl, lisaks on ta imeilus. Terje Pennie oli väga tuttav, kuigi nime järgi ei ütleks… Viited Eesti kultuuritaustale on tegelikult ka leidlikud, kuigi kokkuvõtteks ehk natuke liiga stand-up comedy (sarnasus Anne Veskiga või Siin me oleme ministriproua tants). Kaljujärv ja Dvinjaninov oskasid muidugi hästi laulda ja eks nad on ikka professionaalid. (Vaene Dvinjaninov pidi muidugi pidevalt meeleheitlikult seina taguma, tegelt ka Merle Jalakas, naerma ajas juba).  Tanel Joonas meeldis mulle VÄGA! Priit Strandberg sobis ka sellesse ossa kenasti. No aga muus osas… ma ei tea, korduvalt oli lauspiinlik näiteks. Korduvalt pani lihtsalt õlgu kehitama – laulutekste ei viitsitud nagu väljagi artikuleerida. Peategelane Donna… oli nagu mingi kuri tädi. Nojah, ei jaksa midagi muud kirjutada. Laulud iseenesest on head, muusika on hea, kuigi teostus ja seaded polnud alati minu rida.

Ja nagu Heili Sibritski ära märkis: kavaleht 4 eurot!!! Suht mittemidagiütleva kalli köite eest.

Posted in teater-muusika-kino | Tagged | 2 kommentaari