Mul ei oleks iialgi tulnud pähe seda raamatut lugeda, ammugi siis osta (kuna ma ostan niigi väga väheseid raamatuid muidu). Laupäeval aga kohtusime kirjanikuga (ja see oli suhteliselt juhuslik, et ta oli viimasel hetkel esinema kutsutud). Tekkis huvi. Pigem tekkis huvi tema ulmetriloogia vastu (millest kolmas osa on veel kirjutamisel), aga hankisin ka Sõdurjumala teenri. Ulmetriloogia esimese osaga jäin esialgu kuskil esimese 100 lk peale toppama, aga selle raamatu lugesin… tegelikult põnevusega kiiresti läbi. (Kogumikku kuulub ka Kustumatu valguse maailm, mida ma veel lugenud ei ole ja mida teised, kes olid, nii väga ei kiitnud. Tagantjärele peab aga ikka tunnistama, et mu maitse ei ole kõnealuste “teistega” muudes asjades ka ühtinud, seega pean ikka “oma silm on kuningas” meetodil selgitama, kas meeldib või mitte. PS – nüüd lugesin läbi ja linkisin).
Niisiis – Sõdurjumala teener. Esimest peatükki e. osa lugedes jäi mulje, et see on koolipoistele mõeldud ja liiga puust/punaseks tehtud. Pigem kinnitas üldlevinud stereotüüpi Kunnasest kui sõjardist. Tagantjärele võib aga öelda, et, taotluslik või mitte, esimene osa on võetav ka kui arengu esimene etapp, kus noor mees mõtlebki liiga lihtsustatult. (Kuigi ma tegelikkuses ei usu, et see läbinisti selliselt mõeldud oli). Esimeses osas on fookuses minategelane Peeter, tema Vene poolelt pärit sõber Pavel ja Kapten. Teine osa algab tsoonist pääsemisega ja põgenemisega (Nataša ja ta ema, armastus). Kolmas on sõjaväeteenistusest ja tapmisest, sõjaväeteenistusest räägib ka neljas. Viies osa on “sõjast, mis ei alanud” – ehk 1991. aasta augustisündmustest. Ning tervikuna on raamat justkui kasvamine ühte filosoofiasse, sõduri filosoofiasse, mis Kunnase puhul on läbi põimitud jaapani Bushido-filosoofiaga. Viimane on sõduri kui üksiketturi idamaine filosoofia. Kohtumisel autoriga oli samuti läbivaks jooneks, et kõiges, mis meie või meie riik siin elus teeb, on tähtsaimal kohal tahe – kindel tahe, siht, plaan, läbimõeldus. See aga omakorda pole enam isegi ainult sõduritega seotud, vaid igaühega meist.
Millest siis koosneb see Bushido-võitlejate filosoofia, nende treenimise filosoofia? Nagu ütleb Inazo Nitobé raamat Bushido: Samurai Ethics and the Soul of Japan (lk. 6-7):
Bushido then is the code of moral principles, which the knights were required or instructed to observe. It’s not a written code; at best it consists of a few maxims handed down from mouth to mouth or coming from the pen of some well-known warrior or savant. More frequently it is a code unuttered and unwritten, possessing all the more powerful sanction of veritable deed, and of a law written on the fleshly tablets of the heart.
Kokkuvõttes oligi kogu raamat täis justkui sedasama inimeselt-inimesele liikuvat teadmist ja tegevuses tekkivat kogemust sõduriks hakkamisel – kuidas sünnib kaitsetahe, kuidas sellega seoses on vaja teised eesmärgid endi omadest ülemaks seada. Eeskujud. Peab olema plaan, peab suutma endale uusi ja uusi küsimusi esitada (isegi, kui vastuseid ei leia), peab suutma oma peaga mõelda.
Kisub hetkel liiga üldsõnaliseks ja filosoofiliseks. Raamat ise kirjeldab aga hoopis teistsuguseid seiklusi – neid, mis pole sugugi kuigi õilsad. (Nagu öeldud – kasvab kõik järjest välja 2001. aasta augustisse, kui saadud teadmiste põhjalt oldi valmis vastu hakkama, kui oleks tuli avatud. Ja selleks läks vaja nii oskusi relvadest, koostööst, korrumpeerunud sõjaväelastest, ärikatest jms). Üks osaleja küsis laupäeval kirjanikult (pigem nentis kui retoorilist küsimust): “Aga teie raamat on ju ikka pigem poistele?” Nüüd, lugenud seda raamatut, ei saa ma öelda, et oleks ikka ainult poisteraamat olnud. Poiste puhul on muidugi see lugu, et nad peavad teemaga justkui ise vahetumalt suhestuma – see kõnetab ju mingitpidi neid ja nende valmisolekut viimases hädas relvile tulla (ettevalmistunult, kindlalt, taktikaliselt). See dimensioon raamatust on naiste jaoks puudu (ja poja emana ma veel ei suhestunud ka teistpidi). Teisipidi on mingi osa raamatust (eriti teine) tavaline seikluslugu, kui tahta sedasi lugeda. Tõesti põnev. Viib lugeja ühtlasi nõukogudeaegse korrakaitse absurdsuse juurde, tutvustab ajastut, Suure Nõukogude Kodumaa geograafilist perspektiivi. Eks ole siiski mingitpidi huvitav lugeda inimeste füüsilistest ja süsteemipõhistest raskustest ning nende ületamistest (filmina ei tahaks sellist asja näha). Kolmandas osas – põnev lahendus tikkudega, jälle sammuke “valmisoleku” poole. Neljandas surmaga silmitsiseismine ja enese vabaks kirjutamine, Sõdurjumala leidmine.
Ainus koht, millega viriseks (ja mis tekitas sama tunde, mis ulmetriloogia alguse puhul), oli viimase osa sõjaliste planeeringute ja strateegiaharjutuste liiga täpne kirjeldamine. Vot selle osa kohta võib küll öelda, et on läbinisti poistele – oleneb, kui millistele poistele selline teema siis rohkem huvi pakub.
Kokkuvõtvalt võiksin siis öelda, et ei tundu mahavisatud ajana. Samas ei oska ehk päris tühjalt lehelt läheneda ka, kuna eelnes kohtumine kirjanikuga ja teiste inimeste arvamused, millega ma mingitpidi hoopis vastandun. Üldse on mul tegelikult kahju, et ei olnud kohtumise ajaks raamatut läbi lugenud (see tuli ootamatuna) – ise oleksin hoopis teistsuguseid küsimusi küsinud ja tagantjärgi tundusid pooled esitatud küsimustest ka asjakohatud…. Seega ega ma soovitada ka ei julge.
Kirjaniku kui isikuga käib muidugi kaasas sõjardi-imago. Kuna ma ise väga selleteemaliste arvamusartiklitega kursis ei olnud, lugesin mõned artiklid tagantjärgi läbi. Ei saa öelda, et ma nendele vastanduksin – mulle meeldib haritus, analüütilisus ja läbimõeldus, mitte niisama rapsimine. Ja Kunnase argumendid on veenvad. (Kindlasti ei ütleks “ei” ka sama tarkadele vastuargumentidele).
PS. Ja poeg vaatas seda kaanepilti ja pealkirja ning nentis, et seal on nende salakeelest juba aru saadud – neil olla ainult üks täht veidi teistmoodi!
Tähelaev, 26.02.2012
SEHKENDAMINE 