64. David Foenkinos “Delikaatsus”

Lugesin nüüd kolmanda eesti keeles ilmunud Fuenkinose ka läbi (kronoloogiliselt siiski enne tõlgitud). Jälle selline lihtne ja rahulik lugemine (ja vaatan, et ka teised kirjutavad umbes sama). Keskmes on Nathalie, kes saab kokku Francois’ga, kes siis aga ootamatult jooksma minnes auto alla jääb ja sureb. Nende perfektne abielu, mis on kestnud mitu aastat (kuid veel teadlikult lapsi saamata) on ühtäkki läbi ja naine peab edasi minema. Mattub töösse, tõmbub endasse. Siis on seal veel ülemus Charles, kes on temast kangesti sisse võetud, aga ei tunne, kust läheb delikaatsuse piir ja pressib ennast väga toetama. Ja siis on mingi tühmakas rootslane, keda keegi kontoris isegi tähele ei pane, aga kuna tegemist on Rootsi firmaga, siis pidi mõni rootslane olema ja kvoodi tõttu võeti. Markus. Kord astub Nathalie oma kabineti uksest välja, Markus on kuidagi ukse taga, Nathalie (maailma kõige ilusam ja ihaldatavam naine) suudleb teda pikalt ja läheb oma teed. Markus on aga alati olnud kõrvaletõugatu ja ta ei saa aru, mis juhtus. Kui aru saab, et see ei tähendanudki midagi, nõuab vähemalt, et Nathalie temaga ühele õhtusöögile tuleks. Ja siis ootamatult selgub, et hoopis nemad sobivad, iseäranis seetõttu, et Markusel pole enam lootusi ja et ta ei pressi ennast peale, vaid on loomulik. Novot, siis tahab Charles kohe Markuse edutada ja ta Rootsi saata, mispeale nii Nathalie kui Markus ootamatult hoopis töölt minema sõidavad. Nathalie vanaema juurde. Ja hauda vaatama.

Vändatud on ka film “Õrnad tunded” Audrey Tatouga peaosas.

Seega absoluutne sisuspoiler. Ja muud ei juhtunudki. Aga see kirjutamisstiil on samasugune lihtne ja omamoodi, väikeste kõrvalpõigetega ja infokildudega. Ja täiesti kontekstiväline tsitaat ka (selline, mis sobib aforismikogusse):

Armuloos saadab alkohol kaht vastandlikku ajahetke: kui teineteist avastatakse ja tuleb endast rääkida ning kui pole teineteisele enam midagi öelda. (lk. 115, tõlk. Pille Kruus)

Kuna see ilmus üsna ammu, 2013 juba, on kirjutatud palju:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

63. Rosa Liksom “Koloneliproua”

See on vist võrdlemisi uus raamat – nägin poes, tellisin raamatukogust ja sain läbi (lühike). Originaalis ilmunud eelmisel aastal, eesti keeles Kadri Jaanitsa heas tõlkes sel aastal. Esiteks ametlik kokkuvõte:

„Koloneliproua“ on ühe öö romaan, sisemonoloog, mis laieneb oma ajastu läbilõikeks. See on lugu Soomest, kus valmistutakse sõjaks, elatakse Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel ning ollakse kõvasti kaldu viimase poole, kuni sõjaline liit laguneb. See on ka lugu ühest teisest liidust – põrgulikust abielust. See on lugu võimust, võimu haaramisest ja sellele alistumisest: abielus, äsja iseseisvunud riigis ja Euroopas.

Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant.

Tegelikult on see kokkuvõte sedapuhku tõesti täpne – “ühe öö raamat” seda enam. Tegemist on mingis mõttes unenäolise kirjandusega, mis tuleks korraga läbi lugeda (mul kahjuks läks ikka kaks õhtut enne magamaminekut, kuna oli teisi jutuajamisi). Kadri Jaanitsa tõlge on samuti väga oluline ja hea – nimelt on tekst justkui murdes (stiliseeritud murdes ilmselt). Hakkasin möödunud aastal ühte teist sarnaselt tõlgitud raamatut lugema (minu arust ka soome kirjandus ja Kadri Jaanits), aga ei läinud kuidagi minema.

See raamat veab oma sisemonoloogiga tõesti kaasa. Ainult keskel takerdub pisut, kui jutt läheb liiga pikalt sõja ajale ja kindlatele inimestele. Enamasti tuttavad nimed, aga ajalootundjatele siiski põnevam. Tegemist on täiesti ootamatu vaatenurgaga 20. sajandi esimese poole sündmustele – ja siinkohal pole ootamatuks mitte natsimeelsus, vaid pigem see naise hääl, vaatenurk. Siin pole tegelikult isegi hukkamõistu – samas pole jäädud ka tuhmi kriitikapuuduse juurde. Minategelast pole seega lihtsustatud ega kergema vastupanu teed mindud, samas on tegemist siiski harukordselt erilisi tüübiga.

Ja läbini soomelik – siin on nii palju ilusat Lapimaa loodust, üldse Soome loodust – järved, rabad, sood, metsad…. Osalt justkui looduse enda sisemonoloog. Mingi sisemise jõu monoloog.

Seda raamatut ei saa soovitada neile, kes otsivad sisu, põnevust, sündmuste hargnemist ja lahendust. See raamat mõjub oma stiili ja vaatenurgaga. Ometi on see mõjus. Kahjuks ei ole veel eriti palju kirjutatud. Ehk hiljem lingin, kui tuleb midagi. Seniks:

Mäletasin, et olen temalt enne ka ühe raamatu lugenud. Kokkuvõtet läbi lugedes siiski väga ei meenunud…

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

kinofilm Astridi noorusajast

Läksin filmi vaatama väga ettevaatlikult. Peale kõikjalt kostvate vaimustushüüete oli siiski paar tuttavat, kes söandasid jääda reserveerituks. Ja üks, kes ütles, et film iseenesest pole paha, aga. Seega lähtepunkt filmi nägemiseks oli hea – lauskiidu peale minnes võib pettuda. Üldiselt otsustasin ka, et püüan vaadata filmi kui eraldiseisvat üksust, seostamata seda Astrid Lindgreniga. Lugesin aasta tagasi ju Jens Anderseni raamatut ja see meeldis mulle väga. See andis väga hea ajastukirjelduse ja aimu, kuidas Astridist kujunes see kirjanik, kelleks ta sai. Kuidas ta võitles ja milliseid iseseisvaid otsuseid ta elus vastu võttis.

Paraku häirib filmis see seostatus Astrid Lindgreni nimega ikka rohkem, kui ma oleks tahtnud. Seda ei saa siiski vaadata kui noore inimese kujunemislugu tol ajastul – ehk läbi 20. sajandi (olgu, tegelikult 20. sajandi esimesel poolel, kuna film võttiski ette ainult elu noorena ja selle osa ta elust, millest ta ei olnud ka oma lastega rääkinud, mida ei pidanud üldse oluliseks teiste inimeste jaoks – ennast, oma isikut, oma elukäiku). Miks ei saa? Astridist ei ole seal peale mõne välise kokkulangevuse sündmuste vahel ju midagi. Kogu lugu on lihtsustatud – ja minu arust vales suunas. Teiseks on kogu lugu jutustatud läbi tänapäeva arusaamade ja prisma – kaduma läheb jällegi ajastu, see, mis raamatus nii hästi välja tuli. Mind paneb tänapäeva rootslaste (kirjanike ja filmitegelaste) puhul teinekord imestama, kuidas nad ei suuda ajastusse sisse minna. Kasvõi see väike seik, mis oli justkui sisse toodud Astridi raamatute meeleolu edasi andes – kuidas perekond kartuleid pannes äkki kartulisõda pidama hakkab. Võib-olla on Astrid sellest kuskil kirjutanud? Minul on samas väga keeruline uskuda, et 1920ndate jumalakartlik talunik oleks kevadisel kartulipanekul sedasi kartuleid raiskama hakanud. Selline “toiduga mängimine” on ikka pigem uue aja teema… Kartul ja leib – kas need polnud siis pühad? Nii nagu minu lapsepõlves, nii ehk vähemalt 1920ndate Smålandis, taluperes? (Või päriselt – miks tuleb puid kuurist sellise suure käruga välja ajada? Sisse – ma saan aru. Võtad suurest lõhutud puude hunnikust, viid sisse ja laod riita. Aga kuurist viid ju ahjukütteks ühe, kaks sületäit/korvitäit? Kas režissööril oli vaja näidata, et ta teeb talutöid ja ei tulnud hästi meelde, mis töid olemas on?)

Teiseks tundus mulle, et oli siiski läbivalt kasutatud sinatamist (palun parandage mind, kui ma valesti mäletan). Sest oli hetki, kui ma imestasin, et isegi meil veel teatud kontekstis siiski teietataks…. Rootsi sinatamise komme ilmus ju ometi alles 1960ndatel? Ja vahepeal nimetati inimesi nende poole pöördudes kolmandas isikus – proua Andersson ja härra Persson….

Siis veel seegi, et iga uudistelugeja ja reporter räägib minu arust tänapäeval mõnda põriseva r-iga murret. Kas siis tõesti ei ole ühtegi näitlejat valida, kes räägikski smålandi murret? Seda enam, et neid poleks ju palju vaja läinud… Ainult Astridi emal oli midagi sinnapoole (nii täpselt ma ära ei kuule, aga see minu jaoks sobis). Härra Blomberg oli ju puhas Stockholmi härrasmees tänapäevast. Sileda lõuaga ja veel 50ndates noorusliku väljanägemisega. (Hea, et Marie vähemalt taani keelt rääkis 🙂 ). Ja nende lugu – nii vähe, kui sellest niikuinii teada on – ei kulgenud ju üldse sedasi. Ainult jämedates joontes. Uskuda, et noor ja kogenematu usklikust perest pärit Astrid ennast ajalehetoimetuses lihtsalt koketeerivalt lahti riietama hakkaks, tundub tõtt-öelda mõeldamatuna. (Ja muidugi “pühatuse teotamisena” – vaene Astrid Lindgren, kes tegelikult ei tahtnud oma eraelu üldse rambivalgusesse seada. Ja kes ei saa ennast enam kaitstagi. Ta perekond küll on avaldanud nördimust, aga siiski).

Samas jääb filmi-Astridist siiski mulje, et ta on noor ja rumal, väga mõjutatav, iseäranis sellest Blombergist. Raamatust jäi mulje, et ta siiski hakkas juba enne kalduma iseseisvumise poole, nägema enda võimalusi, soovimatust ennast siduda vanema härrasmehega, kelle ca 8-le lapsele ta peaks kasuemaks hakkama. Ta soovis ennast arendada, teha karjääri, kaldus juba toona kirjutamise ja ajakirjanduse poole. Kuna film keerles tõesti ainuüksi selle ühe armuloo ja lapse ümber, jäi välja ka see, kuidas Astrid iseseisvaks kujunes, kuidas nad sõbrannadega mööda Rootsit ringi sõitsid – noored tüdrukud, üksi! Siin näitas noori tüdrukuid ainult kontekstis, kui nad jõid, tantsisid ja laaberdasid ega omanud mingit iseseisvat mõtlemist. Filmist jääb mulje, et sellele iseseisvumise teele tõukas ta ainult juhus – see armumine Vimmerby ajalehe omanikku ja vajadus väikesest kohast põgeneda, et oma sohilaps ilmale tuua….

Ma saan aru, et filmis on teatud lihtsustatust vaja, et tekiksid selgemad jooned – kõike ju ei saa. Samas mõjus see lihtsustatus vales suunas. Ma ei saa öelda, et poleks üldse meeldinud – ilusad looduskaadrid on alati midagi väärt ja Alba August oli imeilus! Aga kogu see hollivuudlik ülesehitus ja lõpp… Meenub alati see, mida ütles Magnus (kelle perekonnanime ma ei tea ega mäletaks) 1996. aastal Rootsis, kui vaatasime kõik koos mingit filmi: “Puudu on vaid see, et nüüd tuleks õnnelik perekond üle välja, käiks lugu Love lifts us up where we belong ja koer lippaks ka kõigi sabas”. Vot sellest filmist see otseselt puudu ei olnud. Õnnelik perekond astus uhkelt kirikusse, vanaemal “sohilaps” süles 🙂

Ma ei viitsi väga teisi arvustusi otsida (SvD ja DN on ju tasulised ka), seega lugesin ainult SVT oma ja Fredrik Sahlin leiab üldiselt sama, mida minagi:

Men hur fint och insiktsfullt denna livsavgörande konflikt än skildras, blir det i längden lätt enahanda, odramatiskt. Filmmakarna har varit så måna om att inte fabulera (förutom sexet då) kring nationalikonen Lindgrens liv att resultatet ter sig lite väl mjäkigt.

Kui ilusti ja mõistvalt seda otsustavat konflikti tema elus ka ei kirjeldata, on see pikemas perspektiivis ühenäoline, mitte dramaatiline. Filmitegijad on nii püüdlikult proovinud vältida rahvusikoon Lindgreni elu fabuleerimist (peale seksi, ühesõnaga), nii et tulemus on saanud pisut õrnake.

Mulle väga meeldis, kuidas Krista Kumberg sellest filmist Deltas rääkis.

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

62. David Fuenkinos “Henri Picki müsteerium”

Eelmist raamatut lugedes sain teada, et Fuenkinoselt on eesti keeles veel raamatuid ilmunud. See konkreetne siis 2017 (hiljem kui Mälestused – 2015).

Raamat ja stiil on üsna sarnane – lugemine on kerge, kiire, veidi fragmentaarne, valgustades erinevaid inimesi ja tahke. Taustateemaks on üks Brautigani raamatu idee järgi tehtud “tagasilükatud käsikirjade raamatukogu”, mida külastavad noor kirjastaja Delphine ja temakirjanikust elukaaslane Frédéric naise vanematekodu juures mereääreses väikelinnas. Nad leiavad käsikirja, mille müügiedu sõltub sellest, et käsikirja peal on kohaliku vana pitsameistri nimi, kes on ise mõned aastad tagasi surnud. Raamatus näidatakse meile, kuidas raamatud müügiedu saavutavad – kuidas sensatsioon ise muutub tähtsamaks kui raamat ise. Mida kõike selline sensatsioon võib mõjutada – alates sellest, et tagasilükatud käsikirjade raamatukogu hakkab paisuma, rahvas hakkab hordidena selles väikelinnas käima, otsitakse üles see pitsarestoran, mille uus omanik pakub pannkooke, aga peab hakkama ka pitsasid pakkuma, kuidas võõrad inimesed hakkavad käima mehe haual (mis ei meeldi üldse ta naisele), kuidas see mõjutab Henri Picki tütart – 50-aastast lahutatud naist, kes on lahutusest saadik oma meest, Marci taga nutnud. Kuidas see mõjutab pensioneerunud ja kõrvale lükatud kirjanduskriitikut Rouche’i, kes hakkab käsikirja kallal tegema detektiivitööd ja järeldab, et Henri Pick seda küll kirjutada ei saanud. Tema otsingud viivad ta hoopis teistele radadele ja tekitavad hoopis teisi reaktsioone.

Jah, tegelikult oma lihtsuses suht hea raamat. Kiiresti lugemiseks. Sest ilmselt nii just raamatutega juhtubki – see, millist raamatut saadab edu, võib sõltuda hoopis millestki muust kui raamatust endast. Kui pall juba veerema hakkab, ei saa seda enam peatada. Viimasel ajal olen ise ka märganud, et teatud raamatutel ehk polegi väga sisu, aga turundus on nii kõva, et inimestele tundub, et raamatut loetakse selle headuse pärast…

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

61. David Foenkinos “Mälestused”

Kõndisin mööda raamatupoodi ja nägin, et see raamat oli ca 3 eurole alla hinnatud. Jalutasin tükk aega, raamat käes, mööda poodi ringi, kui otsustasin hoopis raamatukogust tellida ja läbi lugeda. Ei pea kahetsema. Oleksin võinud põhimõtteliselt ka osta. Raamat on ilmunud 2011. aastal, eesti keeles 2015 – seega üldse mitte enam uus. Nüüd näen, et Foenkinoselt on juba Punases sarjaski kolm raamatut ilmunud….

See raamat mulle meeldis. Huvitav ülesehitus, huvitav rütm, kuidagi südamlik kirjeldus. Alguses arvasingi, et kogu raamat on siiski minategelase suhtest oma peresse, iseäranis vanaemast ja kaanel kujutatud lehmapildist. Tegelikult ei olnud – sisuliin läks edasi tema abieluga ja lõppes lahutusega, kuigi taustal ikkagi suhted perega – nii naise lesestunud isaga kui ta oma lahutavate vanematega. Kes lõpuks uuesti kokku saavad.

Kogu romaani esimene pool oleks siiski justkui suhetest vanemate ja vanavanematega – algab vanaisa haiglasoleku ja surmaga. Vanaema lein. Vanaema kukkumised kodus, mistõttu ta vanadekodusse paigutatakse. Tagaselja korter maha müüakse. Kuidas vanaema kellelegi sõnagi lausumata vanadekodust “põgeneb” ja kuidas minategelane teda otsib, leiab. Nende omavahelisest suhtest. Kuidas minategelane näeb kõrvalt oma vanemate pensionilejäämist ja isa käitumist/suhtumist/kohmetust/kurbust, kui too peale töö, isa ja naise ka ema kaotab. Kogu see osa kuni vanaema surmani on kuidagi ühtne ja südamlik lugu tänapäeva ühiskonnas tekkinud vanemate-laste-vanavanemate suhetest. Võõrandumisest (ehk mitte tänapäeva ühiskonna?). Sidemest vanaema ja lapselapse vahel, kui lapsed ise suhtuvad oma vanasse emasse kui “lapsesse” (taskuraha jms).

Venitan kirjutamisega, sest näen, et ma kuidagi ei oska ikka sõnadesse panna, millest raamat räägib. Väljatoodud asjad on ju tegelikult ainult raamistik. Mulle meeldisid minategelase arutelud (mis sest, et see mees tundus olevat ikkagi samamoodi läänelik äpu, nagu nüüdsel ajal kirjanduses ikka). Mulle meeldis väga see vanaema. Samas on raamat täis seda, kui palju toimub elus juhuse läbi, kui vähe on siin planeerida, kui ootamatud kõik asjad võivad olla. Ahjaa, võtakski siis kokku just läbi pealkirja võtme – mälestused. Sest siit selgub (selle kohta oli vist isegi Mastroiannit parafraseeriv tsitaat), et mälestused on ainus asi, mis kuuluvad tõeliselt meile. Muu mitte. Isegi mitte see, kus me hetkel oma elus oleme, kas meil on hästi või arvab keegi kõrvalt, et me peame lahutama, meid tuleks haiglasse paigutada vms. Ja kogu selle jutu sisse on pikitud eelmises peatükis mõne juhuslikult mainitud tegelase mälestus. Olgu see siis mõni kuulsus või fiktiivne raamatutegelane.

Teiseks: see lehmapilt kaanel ei ole tegelikult nii läbiv sümbol, et see eraldi välja tuua. Aga kuna see on esikaanele toodud, siis see justkui rõhutab olulisust ja ka läbi selle on võimalik raamatut tõlgendada. Tegemist on nimelt pildiga, mis ripub vanadekodus seinal. Vanaema on olnud esteet, tal on olnud maitset – ja siis paigutatakse ta vanadekodusse, kus seintel on nii koledad ja maitsetud pildid. Lehmapilt on lausa nii hirmus, et see muutub omaette huvitavaks. Käivad pojapojaga seda eraldi vaatamas, kui tuju väga pahaks läheb. Kord otsivad isegi kunstniku üles ja lähevad talle külla (tõtt-öelda arvasin täiesti kindlalt, kui vanaema kadus, et ta on kuidagi selle kunstniku juurde läinud ja nad moodustavad nüüd koos mingi hüljatud inimeste üksuse vms… ). Igal juhul on see maitsetuste teema, mis meid ümbritseb või kujutab meid ümbritsevat elu, siin ka üsna läbiv.

Siin oli toredaid kohti, aga tsitaadina toon välja ühe, mis niisama hästi kirjeldab:

Kurnav oli ka lakkamatu rändamine meie vastandlike soovide vahel. Sisuliselt kulgesid asjad 20. sajandil järgmiselt: esiti sündis õnn, vähemalt õigus õnnele ning ligipääs meelelahutusele ja puhkusele. See oli 1930ndatel, kui valitses vasakrinne. Seejärel liikusime edasi progressi teise etapi juurde, mida võib kutsuda “õiguseks olla rahulolematu”. See tekkis 1970ndatel abordi ja muidugi lahutuse seadustamisega. Vahel kipume unustama, et abielurikkumine oli 1975. aastani seadusega keelatud. Nii saime õiguse hinnata oma õnne. Ning nüüd oleme jõudnud kolmandasse etappi, vahest kõige piinarikkamasse: pideva kõhkluse etappi. Meil on õnn ja meil on õigus selle õnnega mitte rahul olla, mis avab mitmeid teid. Millis teed valida? Kogesin tugevalt seda tänapäevase maiguga rahutust. (lk. 203, tõlk. Pille Kruus)

Ka teised lugejad on kirjutanud:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

60. Agneta Pleijel “Spådomen”

Ostsin selle raamatu viimasel Rootsireisil. Kuna pakkumises on alati 4 pocketit 3 hinna eest, siis 4 paberkaantega raamatut on alati korvis. Küll aga panin ühe tagasi, et osta kaks Pleijeli romaani, millest on kirjutatud. Pleijelit olen juba ülikooli ajast piielnud, aga polnud veel mitte ühtegi tema romaani lugenud.

Nüüd siis lugesin. Oeh. Ma lihtsalt ei saa aru sellisest kirjandusest, miks seda kiidetakse, miks seda ülistatakse, miks sellist loetakse. See on järjekordne naiste hala raske elu üle – ei mingit väikestki distantsi, vaid ikka urgitsemine kõiges, väga üksikasjalikult, lõpupoole tundub, nagu olekski enda elust kirjutanud. Seekord on raamatu pealkirjaks “Ennustus” (ilmub peagi ka eestikeelses tõlkes, eks näis, mis pealkirjaga) ja see viitab tegelikult üsna konkreetselt esmalt sellele ennustusele, mille mingi ennustaja peategelase tädile (isa õele) kunagi tegi. Alguses tundus, et ilmselt siis tulebki juttu sellest tädist – miks ta pole abielus, tal oli seal mingi sõbranna Lisa, tädi ise oli kogu suguvõsast kõige lahedam… Aga tegelikult ei räägi raamat üldse tädist. Tegelikult räägib raamat ikka sellest minategelasest ja tema sirgumisest oma vanemate peres, kus isa suht avalikult hakkab perekonnatuttavate naisega hoopis liini ajama. Ja ema ega perekonnatuttav mees ei märka midagi, kuigi lapsed ja linn teab. Kuigi ei! Tegelikult sinnani jõudmiseks räägitakse veel ikka lapse kasvamisest, kolimisest, koolikiusamisest Stocki eeslinnas (Årsta nagu on kuskil sealkandis, eksole), kolimisest Lundi. Vähemalt neli lehekülge jälle pikalt sellest, kuidas päevad hakkavad, kuidas sõbrannal päevad hakkavad, kuidas nad muljeid vahetavad – no kamoon! Kas see on nii oluline osa naiseks sirgumisel, et seda on vaja ilukirjanduslikes tekstides nõnda palju lahata? (Eva Koff tegi ju juba sama). Ootame põnevusega, kui hakatakse kirjutama memuaare beebieast ja arusaamast, mis vedelikud su seest tulevad ja kuidas sa adud, et neid saab kinni hoida ja näiteks potile lasta – ka ju väga oluline samm inimeseks arenemisel.

Nojah, puudu pole muidugi kliitori avastamine oma kehal ja lõpupoole veel eneserahuldamine, sureva tädi kodu baarikapist leitud konjakiga. See on ilmselt ka kirjanduslikult tugev kujund.

Kuskil 70ndate lk paiku hakkas tunduma, et tekib mingi unenäoline rütm – sõit autoga läbi Rootsi, kolimine Lundi. Mingi nuga, mis kõike lõikab (kujuteldav). Perspektiivivahetus, kus ühel leheküljel räägitakse samast tüdrukust minavormis, järgmises lauses juba kolmandas isikus. Ilmselt kunstiline väljendusviis distantseerimaks ennast ja enda mälestust üksteisest.

Kokkuvõtteks – vähemalt see tunne, mis jääb raamatu lõpuks, kuigi see tegevusliin sai justkui alguse alles kuskilt keskelt – kuidas vanemate otsustamatu lahkukolimine (isa kolib välja, aga nad ei lahuta, tütardele ja emale jääb lootus, et äkki tahab isa siis tagasi kolida millalgi) rikub kogu noore inimese elu ja ta ei oska endaga midagi peale hakata. Sest on ootel. Sest peab olema emale toeks – pildilt kadunud isa toetava rolli endale võtma, kuigi ainus, mida ema teeb, on isa sõimamine ja kõikide vedamine alla sügavikku. Kui tüdruk kord püüabki isa kaitsta – et ta pole ju läbini halb – tuleb pasalaviin ta enda peale ja ta teab, et peab ennast hoidma teatud kaitsva “kelme” all.

Raamatu pealkiri, mis tegelikult tähendab nii ennet kui ennustust, tundus raamatu keskpaigas tähendavat ka veel kõike muud – tüdruk mõtles palju jumalale ja kas jumal ikka on olemas, uurisvastuseid täiskasvanutelt, kuulis sajatusi naabritüdrukult Nannalt, kes luges Nietzschelt…. siis lõpupoole ei haaku see ennustuse teema minategelasega enam kuidagi. Ainult sureva tädiga, kelle kohta see käis….

Ühesõnaga. Ma olen nõus paljustki mööda vaatama, kui see teenib kunstilist tervikut ja kui midagi on läbivat, kooshoidvat, kirjanduslikku, ehk ka ilusat (kuigi mõni raamat on hea ka oma masenduses). Sellist kuradi ingumist ma ikkagi ei kannata, sorri. (Ja mu reaktsioon võib olla tingitud muuhulgas ka sellest, et see on nii läbiv trend rootsi kirjanduses…) Urgitsege oma minevikus oma päevikutes, kõigega ei pea kunsti nime all välja tulema. Sest kellel meist ei oleks midagi oma lapsepõlvest võtta, mis pole eluks ajaks mõjutanud? (Ja ammugi ei saa ma aru, miks kriitikud selliseid asju pidevalt kiidavad – kas tõesti perspektiivivahetus mina/tema vahel ja keel suudavad seda? Ei, loen, et nad tõesti hindavad seda lahkamist, kuidas katkine vanematekodu tütreid mõjutab – midagi polevat üleliia, väidetakse GP-s. Aftonbladetis kiidetakse. Expressenis kiidetakse)

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

59. Camilla Grebe “Husdjuret” (Koduloom)

Selle raamatu näol on tegemist thrillerilaadse põneviku või krimkaga, ma pakuks, et sihtrühmaks võiksid olla noored, aga tegelikult on see lihtsalt selline põnev raamat. See räägib ühest Rootsi maakolkast, Ormbergist, kus mitte midagi ei toimu ja kust kõik noored püüavad minema pääseda, vanad on kas joodikud, poolearulised, lihtsalt vanad vms. Ja see koht on metsade sees. Lisaks on sealsed tööstusettevõtted (kaks tükki) kinni pandud, mistõttu tööd pole. Ja endises vabrikus oli 90ndatel ja on nüüd põgenike varjupaik, millesse kohalikud suhtuvad väga skeptiliselt.

Siis leitakse sealt ühe väikese lapse luukere, seda asja hakatakse uuesti uurima 8 a hiljem ja ühtäkki leitakse ühe vanema naise surnukeha sealtsamast. No ja uuritakse ja puuritakse. Ja uurijatest kaks kaovad algatuseks ära, üks tuleb välja, teine mitte. Jutustajateks on vaheldumisi Malin (noor politseinik, kes on Ormbergist pärit ja oli juhtumisi ka see, kes selle tüdruku skeleti teismelisena metsast leidis) ja nooruke Jake – emata poiss, kelle isa on joodik ja teismeline õde varaküps. Jake’i ennast kiusatakse tema naiselikkuse või nohiklikkuse pärast koolis ja külas päris kõvasti, seda enam on tal probleem, et tegelikult meeldib talle kangesti ennast naisena riietada. Mistõttu ta ei saa politseinike juurde minna infoga, mis on tema käsutuses. Novot.

Asjad arenevad, mõrvar leitakse, saladused paljastatakse, on palju pimedaid metsi ja muud jubedat. Ei saa väga palju ära rääkida, muidu pole asjal mõtet. Igatahes on sümptomaatiline see kirjeldus, kuidas lihtsad inimesed kahtlustavad ega salli sõjapõgenikke, kes “saavad tasuta söögi ja peavarju, kuigi kohalikke, kes on jäänud tööta, ei aita keegi kunagi”. Jne jne. Samas kirjeldatakse kohalike endi pahesid: neid kiusajaid poisse, kuritööregistrist selgub ka, et ühe tüübi isa istub karmi režiimiga vanglas pedofiilia pärast, Jake’i isa on joodik, mh. ei salli pagulasi ja astub selle vastu oma väikseid rumalaid samme, Saga ema uus mees/poiss-sõber on aga retsidivist, kes on kõiki oma naisi varem väärkohelnud. Seega, mõtlemisainet on.

Kuulu järgi ilmub ka eesti keeles.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar