20. Börge Hellström, Anders Roslund “Kolm sekundit”

Lugemislauale sattus ootamatult ja minu raamat see kindlasti ei ole, seega pole mõtet minult ka midagi asjalikku kuulda. Lihtsalt kui kellelgi on ilmnenud minuga sarnane maitse (mida juhtub harva), siis teab hoiduda.* (Ma kahetsen juba aastaid, et panin blogis tag’i nimeks “kriminull”, sest enamasti on loetud raamatud midagi thrillerisarnast. Aga las jääda).

Raamatu kokkuvõte ütleb kõik ära:

„Kolme sekundi” peategelane on Piet Hoffmann, endine narkar, kelle politsei on vanglas värvanud oma agendiks. Mees on pärit Köningsbergist, oskab vene ja poola keelt ning tal on ülesanne “imbuda” Poola narkomaffiasse ja kui see on korda läinud, sokutatakse ta range režiimiga vanglasse, et ta aitaks seal tegutsevad “pahad” kindlaks teha ja maffiaharu likvideerida. Ühel kohtumisel Poola narkomuuladega on ta mõrva tunnistajaks. Politsei aga otsustab selle mõrva “kinni mätsida” ja Hoffmanni ikkagi vangalsse sokutada, lubades talle pärast ülesande täitmist tasu ja uut elu.

Kui kriminaalkomissar Ewert Grens mõrva uurides kahtlustama hakkab, otsustavad kõrged politseiametnikud agent Hoffmanni (kellel on naine ja kaks väikest poega) maha müüa. Hoffmann on enne oma tagalat kindlustanud ja kuuleb raadiosaatjast snaipri ja Ewert Grensi juttu ja teab, millal tulistatakse vangla kõrval asuva kiriku tornist teda surmav kuul. 1503 m läbimiseks (just niisugune on vahemaa kiriku ja vangla vahel) kulub täpselt 3 sekundit.

Nojah, täpselt nii kõik ongi, võib lihtsalt üksikasjalikult lugeda, kuidas keegi kellegagi kohtub, kuidas nad need asjad kokku lepivad, kuidas Piret Hoffmann ettevalmistusi teeb (mille jaks, seda lugeja ei tea ja mida teada tahtes justkui loedki edasi). Vahele siis mõrvauurima sattunud peategelasest kriminaalkomissar Ewert Grens, kes on tuntud selle poolest, et on “vana kool” ja teeb asjad lõpuni. Satub uurima mõrva, mille kohta paar ülemust ja üks agent temaga ühelt korruselt kõike teavad ja seega oma infot varjavad. No igati absurdne olukord, siia vahele veel täiesti absurdsed korraliku Rootsi bürokraatia ajajad (umbes et kuidas saada sõjaväesnaiper 1,5 km kauguselt kirikutornist üks pantvangidraama korraldanud vang sodiks lasta – kellega teadaolevalt viibivad ruumis kaks pantvangi, üks neist eakas osakonnajuht vanglast, kelle pärast üldse asi kätte võetakse. Mingid absurdsed seadusest kõrvalehiilimised jms). Kui mäng juba nii kõrgelt käima pidi, oleks ilmselt parem koostöö ja taust olnud ja poleks enda meest vanglamüüride vahel üles andma maffiale (huvitav, et see käis neil küll ilgelt lihtsalt – kui nii head teadmised ja kontaktid juba olid, miks siis nii peeneid mänge üldse infiltreerumise jms-ga). Selmet lihtsalt Grens enda poole saada ja rääkida, et asi on nii. Tjah.

Ma olen kusjuures kindel, et see pole lihtsalt minu raamat. Sest Roslundil ja Hellströmil (Hellström kahjuks suri nüüd, Roslund jätkab üksi) ilmub pea iga aasta mõni Grensiraamat, eesti keeleski juba 7 ilmunud, ilmselt siis rahvas loeb ja on rahul. Nii et kui kellelegi meeldib, siis peaks olema hea uudis, et need raamatud niisama lihtsalt otsa ei saa, aina loe ja loe (ja Roslund kirjutab ka pärast Hellströmi lahkumist edasi, nii et fännid ei pea kurvastama). Ja need on paksud raamatud! Apollo e-raamatute edetabelis 2017 on juba kaks teost. Ja Jaan Martinsongi kirjutab:

Nende „Hoiukapp 21“ on kirja pandud Ida-Euroopast ja Baltikumist Rootsi meelitatud ja prostitutsioonile sunnitud naiste juttude põhjal. „Tunnelitüdruk“ – samuti ülimalt jõuline raamat – kirjeldab Stockholmi maa-alust rahvast ning selleks intervjueeris duo arvukalt tõelisi tunnelitüdrukuid, kellest sotsialistlikud kuningriiklased midagi ei tea ega tahagi teada.

Kuna „Kolm minutit“ on sedavõrd tundlik raamat, kirjeldades kuritegelikku maailma imbunud agentide elu ja surma, on Roslund ja Hellström tavapäratult tagasihoidlikud allika(te)st rääkides. Kui muidu on romaani lõpus pikk kirjeldus, kuidas teose loomiseks materjali hangiti, siis seekord piirdutakse vaid ühe lausega: „Autorite tänusõnad lähevad S-ile selle eest, et sa lubasid meid nii kaua ja nii sügavale oma maailma, et me saime osa sellest – reaalsusest, millesse pääsevad väljastpoolt nii vähesed.“

Seega ilmselt põhineb paljutki tegelikul elul. Kuigi arvata on, et mitte see pääsemine ja olukorra lahendamine sellistel meetoditel. Ja need kaks peamist, Piet Hoffmann ja Ewert Grens… nad ei tundu mulle usutavad. Ma ei suuda Piet Hoffmanni puhul uskuda sellist Jekyll/Hyde muundumist – et suudad olla (ja sisemuses oledki) täielik pätt, ja siis oled ühtäkki tavaline rootsi pereisa, kes on nii leebe kui üldse mõeldav. Ja Ewert Grens, agressiivsushoogude all kannatav edukas kriminaaluurija – kõik on lausa leppinud, et ta sõimab, peksab vastu seinu, kappe, laudu. Ööd veedab enamasti oma kabinetis võidunud diivanil või selle taga põrandal. Ilmselt ei vaheta mitte kunagi riideid, ei pese ega aja habet. Kirjutada on seda kõik ok, aga reaalselt see ei toimiks mitte kuidagi ju? Ja sinna vahele tema eitus, et naine on surnud.

Mirabilia sarjast, muide.

* Mulle teatud kriminaallood ikka väga meeldivad. Mulle väga meeldis Ristikivi Kahekordne mäng. Samuti Tove Alsterdali Ulata mulle käsi ei ajanud mind närvi. Mingid asjad, mis on tõetruud, ja lahendused, mis tõetruuduse tõttu on kuidagi valusad või raskedki. (Nojah, tegelikult oli seal ikka üht-teist mitte kuigi tõetruud, aga mitte nii närviajavalt). Pealegi saab mõlemas neist midagi ajaloost teada. Ilmselt Melchiori lugusid loen ka pigem ajaloo kui krimiloo pärast, mis – ei saa salata – asja siiski põnevamaks teeb.

Advertisements
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

19. Elin Toona Gottschalk “Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”

Seda raamatut ootasin raamatukogust pikka aega. Lõpuks tuli. Lugesin läbi põlemisega, mida pole ammu olnud. Kiskus tagasi raamatu poole. See on väga valus, aga väga ilus lugu pagulusse sattumisest. Valus on enesestkimõista sisu – olen varem Ellat lugenud ja minu udusest mälusopist meenus, kui keeruline oli pagulusseminek selles suunas – Saksamaa ja Inglismaa. Siin on see pikemalt lahti kirjutatud, detailsed mälestused… Mul endalgi jõudis juba lugemise jooksul meelest minna, mis kus juhtus (piinlik).

Huvitav on see, et Elin on sündinud 1937. aasta suvel ja kohe vanaema juurde Haapsalusse jäetud – vanematel oma elu (näitlejatena) Tallinnas. Vanaema Ella ja tolle õde Alma siis kasvatasid teda. Vanaema oli kunstnik, Ernst Enno lesk, Alma pianist ja klaveriõpetaja. Ja elasid nad muidugimõista Promenaadil praeguse Laine laienduse juures. (Ilon Wikland kolis umbes sel ajal Haapsallu, olles ise sündinud 1930. Ja oli kunstihuvidega. Kindlasti ristusid nende teed, ilmselt teineteist tundmata – vanusevahe tõttu. Lahkusid Eestist ka vahetult enne Tallinna pommitamist mõlemad.

Samas märkisin ma, et see raamat on ka ilus. Mismoodi? Siin on see tugev vanaemakuju koos oma usuga – usk on headuses, armastuses ja andestuses. Sellesama vanaema usk ja trööst viib ka lugeja läbi kogu raamatu. Õigupoolest läbi sõja, aga rahuajal on tema roll episoodilisem. Nagu see kujunes ka Elini enda elus, kui ta emast ja vanaemast eraldati või kui ta juba suuremaks kasvas ja varahommikust saadik ketrusvabrikus töötas ning õhtuti õppimas käis.

I. kirjutas lühikese ja tabava kokkuvõtte. Lugedes tekibki lootusetusetunne ja masendus, kui ebaõiglane see kõik on, et klassiühiskonnas suhtutakse sinusse kui rämpsu ka siis, kui sul on kolm võõrkeelt suus, tsiteerid saksa keeles vabalt Rilket (või teisi luuletajaid) ja olles teenija, kuulad hoopis Beethovenit…. Ja samas aitab ikka see vanaema “armas Ärni” ja halastav jumal.

See on raamat, mida ma soovitan kõikidel lugeda. Lugedes läksid mõtted koolilastele. Maainimestele. Õpetajana oleks ime, kui saaks noored vabatahtlikult seda raamatut lugema (450+ lk), ometi just see enesele kindlaksjäämine ja oma väärikuse säilitamine, mida kiirgab vanaemast ja mis on aidanud ilmselt Elinil läbi elu tulla, annaks ilmselt kõikidele hingekosutust ja süvendaks arusaama, kuidas meil kõigil on vedanud. Elades vabal maal. Ka napiga võib läbi ajada, peaasi on säilitada iseend.

Lõpus räägib Elin oma esimesest külaskäigust Eestisse (1990) – kui ta näeb siin paljus ainult venelasi ja Venemaad. Hiljem jääb okkana hinge kriipima maadetagastus, kui väideti, et maatükki tagasi ei saa, pakuti 200 dollari eesti EVP-sid, aga siis löödi krunt ikka müüki, müüjateks linnaisad. Eh, nii see käis, igal pool. Ega ka “mõnele kunstnikule ostmiseks mõeldud maja” tekkis sellise nime all müüki just siis, kui mu tuttav näitas välja huvi maja ostmise vastu. Et temasugused välistada, tuli teha konkreetne suunatud pakkumine. Mingi Elin Toona kui “ka kunstnikuhing” ei oleks ilmselgelt toonagi kõne alla tulnud. Nojah – see lõpp vajub mingil määral muidugi mustrist välja, kuigi sõlmib teema mõttes siiski otsad kokku. Kodumaata inimesed, kes osalt justkui kuuluks siia, aga on oma teadliku elu siiski mujal elanud – samas on kõik lähedased ja lood ning nende paigad siin. See on ääretult raske. Elin väidab raamatus kahel korral, et ilmselt muutus ta esmakordselt pagulaseks siis, kui vanaema suri (1971. vist alles, ca 90-aastasena). Ma olen väga tänulik, et Elin oma vanaema kirjandusse pani – elades sellist vaevalist ja kõrvalist elu, on ta siiski saanud paljudele lugejatele lähedaseks ja peale Elini oleme ka meie teda armastama hakanud.

Raamatust on üsna palju kirjutatud. Mh valis The Economist selle romaani 2013. aasta parimate mälestusraamatute hulka. Ilmselt on see praeguses pagulasteemade rägastikus taas aktuaalne teema ka. Sest peale hunnikute majanduspagulaste on sõjakolletest oma mahapommitatud elukohtadest siiski lahkuma pidanud kõiksugu inimesi. Ilmselt ka neid, kes räägivad nelja võõrkeelt ja on omal alal kõrgele jõudnud ning võivad oma kultuuriruumi tekste peast tsiteerida vms. Kui sageli peab aga iga võõras kohtama kõõrdpilke ja taluma solvanguid…

  • Lääne Elus raamatu ilmumisest ja kohtumisest kirjanikuga (80-aastane 2017. aasta sügisel!)
  • Made Luiga Sirbis. (Tema leiab, et saagat oleks võinud lõpust lausa kärpida, kuna need hilisemad tülitamised KGB poolt ja ilmselt 90ndate Eesti langesid ka tema arust teise temaatikasse. Aga minule meeldis, et see pikendas raamatulugemise elamust ja liitis siia erineva nurga alt taas rahu teema.
  • Andres Laiapea kirjutab. Mh nimetab temagi, et 90ndate Eesti kirjeldus tundus nagu klišeelikult väliseestlaslik. Aga ma olen selles osas leplik – hilisemadki siiatulnud on vaadanud filme ja juhtinud tähelepanu, et 80ndate linnad olid rohkem korras ja värvilisemad kui 90ndate omad. Ju me ei pannud tähele ja olime muudmoodi eufoorias. Lisaks noored ja kartmatud toona (kuigi pidevalt kõmmutati rahvast maha mingites omavahelistes arveteklaarimistes). Ja mäletan meie endi 7. klassi ekskursioonilt Tallinnasse, kui pead tõstev rahvuslus lubas ühel klassiõel pirtsutada, miks sööklatädi käest ei võiks eesti keeles küsides toitu saada – elame ikkagi Eestis! Ja meie, teised, nohisesime tagasihoidlikult ega julgenud piuksuda sel teemal. Ilmselt ikka oli seda vene keelt teenindussektoris ja sööklates üksjagu.
  • Aija Sakova kirjutab Loomingus.
  • Anne Valmas kirjutas Loomingus pärast ingliskeelse originaali ilmumist.
  • Siiliste raamaturiiul.
  • EPLi intervjuu on tasuline. Võtan neilt siis hoopis foto (mis oli ka raamatus).
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

18. Kristel Halman “Minu Tšehhi. Parajad Šveikid”

Märkasin seda raamatut poes ja tellisin kohe raamatukogust. Teatud eelnev huvi seoses teatud sõpradega. Lugedes ajas mind algusest peale närvi, et ma unustasin kõik kohe ära. Kui minult praegu küsida, kuidas tšehhid tähistavad jõule, lihavõtteid või veelkäimist (kanuutamist) vms…. noh, peaaegu meelest pühitud. Milleks ma üldse loen?

Tegemist oli jälle inimese enda looga. Kohe algusest saadik, kui oli jutt mingist 9 aastast Tšehhis ja kui esimene sõit sinna toimus umbes 2001. aastal, jäi kuhugi pähe tiksuma, et ilmselt läksid nad siis mehega lahku. Täpselt nii oligi. (Sellest ilmselt ka tasakaalukas toon, kirjeldades ühist aega – ei mingit mahategemist, aga kuskilt ei kiirga ka armumist ega sooje tundeid tšehhi noormehe vastu.) Seega raamatu kirjutamise ajaks on lisandunud mõned külaskäigud Tšehhi ja Prahasse, mis veel ära tuuakse, enamus raamatust jutustab siiski 00ndate loo. Ja suisa ajast enne EL-ga liitumist – mäletame neid piirikontrolle ja asjaajamisi.

Tšehhi ja tšehhidega on eestlastel vist selline lugu, et peame neid (nagu mingil põhjuselt ka iirlasi ja islandlasi) endile sarnasteks. Ilmselt on seal mingi tõepõhi taga. Mul on neisse enamasti positiivne eelarvamus. Samas – tegelikult ma suurt kedagi ei tunne ja ses osas ei oska väga midagi kosta. Raamatut lugedes tuli tahtmine Tšehhi minna. Aga tšehhe kohata – ei teagi! 🙂 Jah, ma olen Prahas vist korra (turismigrupiga noore ja rohelisena) käinud. Seal veeti meid vähemalt tähtsaid kohti pidi, aga kas noorel ja rohelisel siis midagi külge jääb. Kas noor ja roheline üldse millestki huvitus…

Samas inimesed ja asjaajamised, kogu ühiskond – raamat ei kummutanud minu varasemat eelarvamust, et seal on asjad ikka palju võõramad ja kuidagi nõukalikumad kui meil. Olin teatud jutte varemgi kuulnud (sünnitusmajast, lasteaedadest ja muust) ja siinne ei lükanud seda arvamust ümber, pigem kinnitas. Seega mulle tundub, et Tšehhi võiks olla tore koht, kuhu reisida, kus matkata või sõpru külastada, aga elama sinna minna ei tahaks. Rääkimata sellest, et meile ettekujuteldamatu – mõned inimesed ei ole oma elu jooksul mere äärde saanudki, kuna Tšehhi asub nii sügaval sisemaal.

Jutt on muidu ladus ja lugemiseks ilmselt eriti sobiv, kui sinna just plaanis minna või seal tuttavaid.

Teised:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

17. Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

Selle raamatu pealkirja kirjutasin üles poes, kui oli äsja ilmunud. Vaatan, et ilmumisaasta on 2016. Aga nimekiri on pikk ja ei tea, mida eelistada. Punase sarja puhul olen ka tihtilugu kahtlev – olen laenutanud ja tagasi viinud, kuna pole istunud. Seekord ajendas mind kätte võtma blogipostitus. Kuigi ma ei saa aru, millest see tõuge – postitus on ju lakooniline. Igatahes võlus mind juba pealkiri, mis viitavat armeenia muinasjuttudele: “Armeenia muinasjutud lõpevad tihti sellega, et taevast kukub kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas, aga kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse.”

See raamat ongi nagu üks pikk muinasjutt. Või rahvajutt. Või pärimus. Noorena mulle poleks ilmselt meeldinud (nagu ei meeldinud noorena Lindgreni Mao tee kalju peal). Esiteks on siin tegemist Armeenia mägikülaga – Maniš-kari läänenõlval asuva Marani küla – ja sealsete inimeste ja nende lugudega. Õnneks on keskmes Anatolia, kes esimeses peatükis heidab voodisse ja ootab surma, pannud eelnevalt kõik valmis. Anatolia on 59-aastane, aga alanud verejooks teeb talle muret. Ja kuna ta järeldab, et ilmselt jookseb nüüd verest tühjaks, aga alla orgu haigeravi poole pöördumine on talle äärmisel vastumeelne, siis otsustab hoopis teiste eest varjata. Kui suremine nihu läheb. Tasapisi jutustatakse meile Anatolia lugu – ei, mitte ainult temast, ikka suulise pärimuse kombel esivanematest ja siis õdedest. Ühtäkki liigub perspektiiv naabrite peale. Või sepp Vassili peale ja tema esivanemate peale. Vano ja Valinka peale, kes aitasid külas üles kasvatada “Noa laeva loomad”, et külale pärast näljahäda ja sõda ikkagi elu sisse jääks. Ja läbi nende inimeste lugude loemegi küla ajaloost – küla on tabanud erinevad õnnetused. Kõige hullem on poole küla varisemine kuristikku. Mägiküla ikkagi. Sõda. Nälg. Kõik surevad – kas sõjas või nälga. Masendav? See pole selline raamat, see on kurb, aga elu läheb edasi. Sellest kõneldakse kui olnust. Niisama nostalgitsemine ei sobi. Vassili viib isegi pere pildialbumi sugulase juurde varjule, et naine poegi teises ilmas ei tülitaks oma muredega (Vassili sattus nimelt kunagi peale, kui naine seda tegi).

Kui olin raamatulugemisega juba lõpusirgel (ca 70 lk jäänud), lugesin tagakaanelt ka sisukokkuvõtte. Seda ma küll teha ei soovita. Sain teada, mis välja tuuakse ja sellest hetkest teadsin, mis sünnib. Imeefekt jäi puudu. Võib-olla oleks siis põhjust ka siin mitte kirjutada. Igatahes on see omamoodi kaunis muinaslugu või ehk lausa saaga, kus ei juhtu suurt midagi ja saame kuulda külast ja külaelanike esivanematest, Anatolia emast Voskest, tegelaste järeltulijatest, Vassili tulevikku ettenägevast vennast Akopist. Ka pildikesi külakesest, kuna Valinka ja Vano lapselaps abiellub kunstniku kalduvustega Nastasjaga ja tuleb kord neile külla, kõnnib mööda küla ja joonistab paljutki üles, mis Valinkale on tundunud tavapärane, aga mida nad alles tema pliiatsijoonistuses näevad.

Üldse on siin mõned imelised kuidagi marquezlikud pildikesed – ei, maagilist realismi siin tegelikult kuskil ei ole, lihtsalt õues pesunööril kuivavad raamatud pärast õnnetut külma talve, kui kõik raamatukogu raamatud puruksläinud akendega raamatukogus hallitama läksid. Või need valgussambad, mida näeb Akop nälja ajal, kui palju inimesi igal ööl sureb. Samuti see vana kanakakane söödaküna, kust siisikesed söömas käivad (lk. 143).

Ilus raamat, väga meeldis. Valimatult ei soovita. Veidi maitse küsimus.

Linke:

Tundub, et arvustusi õieti polegi (ma ei leidnud päevalehtedest ega nädalalehtedest). Kaks inimest on aasta parimate nimekirjas ära ka toonud – Kaspar Viilup ja Valner Valme (kuigi ilmus tegelikult 2016, mitte 2017).

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Aleksei. Karenin.

Võib öelda, et sellele etendusele sattusin üsna juhuslikult. Nägin facebookis üritust ja keegi vist kiitis ka ning ostsin pileti ära. Kuigi toimumiskohaks on ERM ja mina olen jalgsikäija, aga sinna linna serva tühermaale (=B sissepääs) ei julge enam pimedas minna.*

Ma ei hakka etendusest kuigi palju kirjutama. Pigem oma subjektiivsest elamusest sellega seoses. Nimelt leidsin ma hiljaaegu, et Vanemuine pole enam mingi tegija … Näitetrupp on kuidagi väikeseks kahanenud, vanu mehi saavad mängida ainult paar inimest, noori naisi teine paar, umbes sedasi. Ainult mujalt sisseostmisega tekib midagi. Seega tuleb etenduste valikul lähtuda sellest, kes on näitlejateks valitud, koht või teatri vorm ei ole sõnalavastuste puhul küll enam olulised. Muidugi on tore vaadata uhket pöördlava, aga uhkest ümbrusest paraku ei sõltu sisu. (Ballettide ja ooperitega on muidugi teine lugu, neid peale Tallinna õieti mujal ei näegi. Ja muusikalid tuleb harjumuse pärast ära vaadata, kuigi ka nende tase on aasta-aastalt järjest ebaühtlasem. Sisemiselt.)

Seekord mängis peaosatäitjat, Aleksei Aleksandrovitš Kareninit Aivar Tommingas. Meie Vanemuise hea näitleja. Ja pean veelkord ütlema, et Tommingale kuidagi kohe sobivad need vanade meeste rollid. Nooruses mängis Joosep Tootsi ja ma ei suutnud ta võlust midagi taibata. Muusikalide poolkoomilised rollid – no las olla. Aga see vanus sobib talle imehästi! Noor Anna Karenina – Elina Purde. Vastuolu noore naise ja vana mehe abielus tuli kenasti esile – just see vanuse teema. Roland Laos Vronskina oli selline hale tänapäevane lumehelbeke – Karenini vaatepunktist kirjutatud teksti ja lavastuse jaoks sobis. Ses mõttes, et noor, aga ei ilmnenud kuskilt mingit muud tugevust või voorust, mis aitaks vaatajal mõista Anna kirge.

Ja nagu pealkirjastki aimub, räägitakse seekord Aleksei Karenini lugu, tema on keskmes, temal on roll. Terje Pennie Lidia Ivanovna osas oli ka värvikas. Elina Purde oli pisut hillitsetum, ta oli väga ilus. Tossu lasti kohati liiga palju – isegi liikusime pimedates “katakombides” saali jõudmiseks, tuli koridoris ei põlenud ja hiljem immitses suitsuruumist suitsuhaisu ka lisaks. Aga üldiselt väga tore üllatus R.A.A.A.M teatrilt. Muusikavalik oli ka ilus – klassikaline. Enamasti ilmselt siis Glinka, vahele ka Philip Glassi, aga just klassikaliste instrumentidega Glassi. (Ilmselt oli see üks põhjustest, mis tõid lõpuks pisarad silmi). Lavastajaks Aleksei Pesegov ja kunstnikuks Svetlana Pesegova. Teksti autor Vassili Sigarev – muidugimõista koostöös Tolstoiga. Lisan siia alla mõned videod – vana Mosfilm, Sigarevi enda teksti esitamine lugemisena, uuem Anna Karenina film. Lääne filmi ma ei pane, ainult stseeni Kareniniga – esiteks on lääne Karenin ikkagi noor mees. Teiseks on Anna neil… ma ei tea, pole usutav ega meeldi.

Teised:

*Kord sügisel sain valges kohale, aga ärasõiduks tellisin takso, B-sissepääsu juurde, panin taxify’s kaardil isegi tähise. Taksojuht helistas, et on kohal – A-sissepääsu juures. Ja mina ootasin pimedas mahajäetud lennujaamas, üksi, sest kõik olid selleks hetkeks sealt pimedusest juba lahkunud. Ja vihma sadas ja oli kottpime. Eile juhtus meil auto väljas olema ja sõitsin siis sellega kohale. Tee peal minu ees pööras üks džiip tühermaal keset teed ringi – nad lihtsalt ei uskunud, et on siiski õigel teel. Hiljem tuli tagasi. Ma ei osanud otsustada, millisesse pimedasse kohta parkida – lennuväli suur ja lai. Kuniks džiip läks müüride vahele ja läksin minagi (ja hiljem mitmed teised). Vähemalt mingi õrn valguskuma… Kuna olid tugevad miinuskraadid, tuli autot pärast etendust parasjagu soojendada, enne kui ära sõita sai. Jälle tühjenes parkla teistest autodest. Kui esiaknast nägi juba väikese luugi jagu välja, tulin tulema… See on päriselt ka USKUMATU. Võib-olla tuleb lihtsalt teinekord veel pimedas ERMi vasakult küljelt jalgsiminekut katsetada – äkki ei tundu, et oled kellegi tagahoovis ja prügikastide vahel (sügisel paremat külge mööda tulles tuli esmalt kõndida ümber veekogu ja siis segada kohalike suitsupausi ja mööduda prügikastidest). Üritusi ja häid näitusi ju on….

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

16. Tanel Saimre “Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid”

Tundus, et peaks ikka Skandinaavia kohta käivad raamatud sarjast ära lugema. Seega võtsin selle siia kiiresti vahele. PetronePrint on öelnud, et nad tahavad erinevaid taustu erinevatele raamatutele – umbes nii, et üliõpilane ühes kohas, väljamaale abiellunu teises, diplomaadiproua kolmandas ja maavärinast pääsenu neljandas. Fair enough.

Seekord võiks öelda, et raamat jaguneb kaheks eraldiseisvaks üksuseks. Üks on visuaalantropoloogia magistriõpe Tromsøs, teine osa noore pereisana tööotsingutel ja uuel erialal Bergenis. Lisaks peab ütlema, et Norrast räägib see tegelikult vähem. Pigem globaalsest külast, rahvusvahelistest seltskondadest. Esmalt oma 9 kursakaaslasega erinevatest maailma nurkadest, hiljem erinevate lihttööde tegemine koos poolakate, rumeenlaste jt. Samas on tähelepanekud kuidagi toredad rõõmsad ja isiklikud, nagu loeks lihtsalt poisi enda päevikut (millest eraelu on targu välja jäetud).

Üht-teist loeme muidugi ka Norra kohta. Polaarööst näiteks (ja mina täna imetlesin kell pool 5 õhtul, et oli valge ja taevas veel sinine! Neil tuli vist päike alles nüüd korraks välja). Bürokraatiast. Ilmast. Pisut siiski ka loodusest. Ja naftapuurimistornidest (või mis need iganes olid). Paari koha peal oli päris lõbus, peaks välja kirjutama. Esimene puudutab Bergeni ilma ja sealset pidevalt vihma – seda on ehk terve peatükk.

Tulevikus, kui inimkond on asutanud Marsile koloonia ja ma sinna eama olen kolinud, märkavad kaaskolonistid mu rõõmsat meelt ning justkui lõppematut enegiat ja teotahet. Neid kummastab see, et keegi võib nii rasketes tingimustes, vähese õhu ja vee, peaaegu täielikult puuduva päikesepaiste ja luidhõrendavalt nõrga gravitatsioonijõu tingimustes olla pidevalt teotahteline ja niimoodi naeratada.

[…]

“Ma olen elanud Bergenis.” (lk. 118 – äh, lugege ise, ma ei viitsi kõike kirjutada ja väljavõte tundub verevaene. Ja ma olen sada korda nõus – Tartus sadas sügisel umbes kaks nädalat järjest vihma ühe erandliku päiksepaistelise päevaga nende vahel. Ma olin juba sellest suremas – see oli nii troostitu! Muul ajal ei ole ma Eestis kordagi märganud, et meil oleks kehv kliima. Suvel sajab ja on sajuta vaheldumisi, täiesti parasjagu.)

Pisut ühema tsitaadiga saaks kokku võtta ilmastikkupuutuva, kui ta kirjeldab lasteaeda, kus nende laps käima hakkab (kirjeldab üldiselt vähe):

Uudiskirjas, mida lasteaia juhataja igal kuul lastevanemate listi saadab, mainitakse mitmel korral, et eesmärk on tekitada lastes positiivseid assostsiatsioone õues viibimisega. Ega siin Bergenis teistmoodi ei saagi. Kui mitte sihipäraselt vastupidises suunas pingutada, siis hakkab õues viibimine väga ruttu tunduma asjatu, vastiku ja vältimist väärivana. (lk. 187)

Muidugimõista kokkupuuted taani keelega on iga kord naljakad. (Vabandust, taanlased, see lihtsalt on nii. Teie keele üle jäädaksegi nalja heitma, kuniks te ei hakka seda hääldama nagu islandlased. Selgelt ja arusaadavalt 🙂 ).

Norra keeles, nagu juba varem öeldud, on murdeid säilinud tänapäevani üsna palju. Seega, kui ma kuulen kedagi jälle järjekordsel veidral viisil kõnelemas, püüan aru saada, mis murdega on tegu. Mõned ma oskan juba ka kaardile asetada, et ahah, see on vestlandsk ja too on selline trøndersk’i moodi. Aga sealsamas kolimistööl kohtan ma meest, kelle murrak mulle alatiseks meelde jääb. Alguses ei saa ma tegelikult üldse aru, kas ta räägib või puhastab kurku rögast. Kehakeele ja miimika järgi tundub siiski, et räägib. Ta näeb natuke eksootiline välja: lühike ja jässakas, veidi tõmmu ja pilusilmadega. Selle järgi saan lõpuks aru – ta on inuit. Ja keel, mida ta räägib, on grööni aktsendiga taani keel. Ma saan sellest imekombel isegi natuke aru. Tunne on selline, nagu kuulaks köögikombaini, mis klopib mune ja hakib sibulat, ning avastaks ühtäkki üllatusega, et need hääled, mida see teeb, moodustavad tegelikult sõnu ja lauseid. (lk. 138)

Või kohtumine ühe teise taanlasest töökaaslasega, kelle nime ta ei oskagi kuidagipidi kirja panna:

Kui koostada taani keele murrete arusaadavuse kaart, siis tööline, kellest siinkohal juttu, pärineks kindlasti selle kõige punasemast piirkonnast, Taanit tabanud logopeedilise katastroofi epitsenrist. (lk. 178-179)

Nojah, kokkuvõttes tundub tegelikult, et ta kirjeldab tõepoolest seda maailma, mida Wells oma utoopias, ehk olekski võinud kogu raamatu kuidagi läbiva niidistikuna selliselt üles ehitada. Teiseks nagu nõukogude aeg – esmalt see meeletu bürokraatia. Skandinaavid arvavad, et meil on ülearune bürokraatia, aga nad ilmselt ei ole oma kodumaal ühegi paberi kordaajamisega väljamaalasena tegelenud. Tegelikult on see nõukaaegne edasijuhatamine, järgmise ametkonna juurde saatmine jms. Skandinaavias äärmiselt tavaline. Seda kõike tehakse enamasti veidi ehmunud ilmel ja väga heatahtlikult. Kunagi ütles üks kaasstipendiaat, et rootslasele tuleb öelda “Tyst nu!” ja asjad hakkavad liikuma. See oli muidugi nali, aga üldiselt märkasin ka ise, et kui nende juurde minna ja öelda, “Palun kirjutage sellele blanketile see lause”, saad asjad aetud. Kui hakkad küsima (end eelnevalt ise kurssi viimata), et oleks vaja mingit dokumenti, mis kinnitaks, et ma siin õpin vms, hakatakse kohe kokutama ja ütlema, et ei tea, kas kõnealune isik ikka tohib kirjutada sellist tõendit või väljastada taolist dokumenti. //Seetõttu olin äärmiselt positiivselt üllatunud, kui Uppsala kultuuriteaduskonnas õppekorraldusspetsialist oligi ise mõtlev inimene ja ajas kõik asjad kiiresti ja abivalmilt korda. GörelTunerlöv äkki oli nimeks? (Kontrollisin – oligi! See on lausa uskumatu, et ta nimi on mulle meelde jäänud!)//

See selleks. Teine tore nõukaaegne joon on see, et toona töötasid ka kõik haritlased katlakütjatena umbes. Meenub Dovlatovi Kompromiss – tahtis tootvale ja lihtsale tööle minna, läks katlakütjaks ja avastas, et seal oli koos mingi kuradi filosoofide klubi! Ka mitmed kolimistööde tegijad ja mõned turvatöötajad olid kõrgete kraadidega väljamaalased, kellel oli vaja raha teenida. (Oli ka teistsuguseid muidugi).

Kirjanduslikku elamust just ei saa, Norrast ei saa samuti kuigi palju teada, aga noh, ajaviiteks niisama lugeda – miks mitte. Vahvaid äratuntavaid mõtteid on siin, mis tõukuvad ta erialast. Kunsti piirid näiteks – olles koristaja Tromsø kunstimuuseumis, koristab ta kogemata installatsioonist mingi osa ära. (Ruben Östlundi “Ruut” – täpselt!). Supermarketis toitu ostmas käies arvab ta olevat sisenenud kunstiprojekti, mida lubas sisenemisel üks silt. Hiljem väljumisel kontrollides, kus on selle kodulehekülg, selgub, et projekt pole veel alanud. Või vaadeldes kunstiprojektina oma naftaplatvormi – kõikide torude ja kangidega.

Niisama vahva lugeda, kuidas meie noored käivad ja tudeerivad ja õpivad maailma tundma.

Teised:

Autori vimeokanalist leiab filmi nii mainitud virmaliste vaatamisest kui ilmselt treileri ta magistriprojektist – Nepaali filmist. Ja veebis avalikult pildid.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

15. Marek Kahro “Kuradil on lapse nägu”

Selle raamatu kohta lugesin alles sel nädalal kuskilt, tellisin ja ootamatult kohe sain kätte ka. Kuna tõotas olla kiire ja lihtne lugemine, lugesin eile õhtul läbi (tjah, eks venis kella kaheni öösel, aga täna oleks tahtnud juba uue kallale asuda). Põhjus, miks see raamat mulle silma jäi, oli Tammsaare lugejapreemia pälvimine. Põhjenduseks toodi mh. “Marek Kahro teos pälvis žürii tähelepanu, sest see on nende hinnangul sisutihe ja lugemakutsuv romaan […] Aga samas on ta ka väga hästi kirjutatud, keelt kasutatud, ajalugu uuritud. Lauseehitus kena, kui me räägime, kuidas raamatut lugeda.”

Paljutõotav, eksole. Seda enam, et tegevus toimub Põlvamaal hüpoteetiliselt suhteliselt meite kandis. Muide, noor kirjanik on sellega koos juba 5 romaani välja andnud ja pälvinud (või nomineeritud) hulgaliselt peeneid auhindu (Kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse III koht 2010, Betti Alveri debüüdipreemia nominent 2011, kirjanduskonkursi “Bestseller” I koht 2015, Bernard Kangro kirjanduspreemia 2016, nüüd siis A. H. Tammsaare nimeline lugejapreemia 2018). Ilmselt ongi tagumine aeg nimi meelde jätta.

Mis siis öelda? Algatuseks head: et kui loed, mõtled, et saaks ruutu läbi loetud, kuna nii paks raamat ju pole. Kellele põnevus meeldib – noh, põnev ju ongi. Palju tegelasi ja suht igaüks võiks olla kahtlustatav. Samas on mõne puhul kirjeldatud mingeid elamusi nende vaatenurgast, mis välistavad nad vaikselt mõrvakahtlusest lugeja silmis. Minu tüüpi kirjandus päris pole, minu tüüpi krimikirjandus ka mitte.

Panin ausalt öeldes suhteliselt algusest peale imeks, et sellisele raamatule on auhind antud. Muidugi lugejapreemia (on lugejapreemia laureaate, kes on tõesit kehvad, palju hullemad, seega noh, nii ja naa muidugi). Sest niipea, kui proloog 17. sajandi lõpu võllamäega Tartus lõppes ja meid paari aasta tagusele Põlvamaale toodi, hakkas lajatama ühe klišeega teise järel. Kui on klišee, võib selle ju ümber lükata ja võiks selguda, et näed, eelarvamused on asjata. Aga kus nad siis on, kui pea kõik kirjeldatavad tegelased on vastikud. Üks üllameelne ja eestimeelne kirikuõpetaja on liiga kindel ja eestimeelne ja üllas, et see võiks paljastamata jääda, tundub. Ei, ainus, millele vihjatakse, on see, et ta on võib-olla hoopis poistepilastaja. Hmm. Kas see siiski ka järgmine klišee pole – küll katoliku presstrite kohta. Siis on armeenlane Hajk ja külaelanike umbusaldus tumedat verd mehe vastu – klišee purustamiseks võiks ju arvata, et vanima kristluse hällist pärit mees osutub veel kõige puhtamaks ingliks (mis oleks muidugimõista samuti paras klišee), aga ei, tegelikult on kõige suurema kurja juured just nemad, Armeeniast pärit lindpriid. Kohe alguses pastoraadi süütamine, kohalikud pätid ja pea kohe arvatakse, et tegemist võib olla vihakuriteoga, kuna armeenlane Hajk elas seal ja kirikuõpetaja olla seda pakkunud ka pagulaste majutamiseks välja. Telefonikõne Tõnis Viigile keset ööd – pahur mees paneb ennast riidesse ja käratab midagi äärmiselt alandavat ja nõmedat oma naisele. Vastumeelne. (Õige küll – selgubki hiljem, et nende abielu oli pigem mingi mahhinatsioon – kes keda ära kasutas, ei saanud nad ise ka aru). Siis uus pilt – teismeline noor Lasse mängib zombietapmise arvutimängu ja siseneb tema loikamist ja külapätist vend Janar. Ülbamist, mööda küüru saamist, magamaheitmine ilma kõhutäieta, kuna süüa pole ja isa on Soomes bussijuht. Kas ei saa nagu päris palju neid klišeesid üksteise otsa?

Siis muidugi põnev ajalooline taust nõiaprotsessist noore poisi vastu 17. sajandi lõpul, mida uurib oma Tartu kambrikeses doktorant Mauri. Kes kirjutab doktoritööd sedasi kenasti järjest peatükkide kaupa nagu juturaamatut.

Ei puudu ka küla kaunitar, kes paari võtmeisikuga kepib – aga ilmselgelt on ka tema pärit mujalt ja külla hiljem kolinud.

Järgneb üsna mitu surma – enamjaolt juhuslikke õnnetusjuhtumeid, mis lõpuks osutuvad mõrvadeks. Ja moraal – enne oli maal rahulik, aga kõik need uued, kes pärast kolhoosiaega külla lisandusid, on probleeme tekitanud. Kolm vana sõpra (hmm, ei sõbrad nad ju polnud, neid lihtsalt sidus teatud seik nooruses) kolivad oma pered Pedastesse Põlvamaal. Ja kust oleks tänapäeva vanematele meestele leida mingit noorusaegset pattu kui mitte nõukogude ajast ja KGB-st, nende tudengiaegsetest sündmustest 1980ndate algul. Et kogu see asi siis veel kuidagi 17. sajandi nõiaprotsessiga ühendada – olgu, mingi loogika seal on, aga need seoses joonistusid üsna hõredalt välja ja oli palju lisamüra.

Kokkuvõtteks – pole üldse minu raamat, aga põnevuse tõttu ja kuna lõpp minu arust algusest saadik paistis, lugesin ühe jutiga kiirelt läbi. Nagu ka härra. Ilmselt parem kui nii mõnigi teine eesti raamat, aga ikka suhteliselt lihtsakoeline ja kahjuks liiga klišeedel mängiv, süvenemata isiksustesse ja nende sisemisse arengusse. Sorry.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar