Kaitstud: keskealise proua koolivaheaeg

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements
Rubriigid: kool, lasteteemad, lora

36. Antti Tuuri “Igitee”

Film jäi vaatamata, kui see kinos jooksis. Kuskilt lugesin, et raamat on ka hea. Tavaliselt hirmutavad mind raamatud, mille kaanel on kinofilmi “plakat”. Seekord siis võtsin ette (kuna mulle meeldivad enamasti raamatud rohkem kui filmid). Ikka väga raske lugeda – mitte sisu mõttes, vaid stiili mõttes. Ei ole seda edasiviivat jõudu justkui. Triinu Rannaäär kirjutab Lugemiselamuste blogis nii: “Dialooge ei ole. Alguses see natuke häiris lugemist, aga ajapikku suutsin sellest mööda vaadata. Raamat edeneb päris kiiresti, kuigi teema on raske.” Ma ei saa nõustuda – 50 esimest lehekülge võiks ühe leheküljega kokku võtta. Mees viiakse kodutalust ära ja ta kirjeldab üksikasjalikult, kes mida ütleb, kelle vahele istuma pannakse, kes lööb, kuhu põlvili surutakse, kus käiakse metsas kusel, kes toob kandiku, kes viib tagasi, kes mida ütleb, millistes “tapijaamades” nad käivad, kuidas Vene piirile jõuab… See kõik on liiga üksikasjalik ja kirjeldav, seda on piinav lugeda. Stiili mõttes! Seega lugu on vajalik, aga teostus ei sobi mulle mitte kuidagi.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

35. Justin Petrone “Peegelmees”

Jälle sattusin kunagi olema teleka ees, kui käis Nädalalõpp Kanal2-ga ja saatekülaliseks Justin Petrone. Tellisin selle raamatu kohe raamatukogust (ja sain eile kätte).

See on järjekordselt selline nunnu täiskasvanud mehe raamat – ma tõesti ei oska leida teist omadussõna. Siiras oleks ilmselt järgmine. Kohati võiks need asetada Mihkel Raua eneseabiraamatuga ühte – Mihkel Raud püüdis ennast lahata irooniliselt ja arrogantselt, tuues süstemaatiliselt välja eneseabiõpikute teooriaid enda elu näitel. Justin selles osas nii süstemaatiline pole, sest siin on ka lugusid peale tema enda ka presidentidest ja lastest ja nende ponilembusest jne jne. Osalt on ka Justin P eneseirooniline, aga mitte kunagi arrogantne. Vaid nunnu 🙂 .

Lugemine on lihtne – siiski ajakirjanduslik või blogilik stiil, samas ei häiri mitte miski. Loed, kuidas Itaalia juurtega ameeriklane on Eestis… “naturaliseerunud” (?), saanud eestlaseks. Omal moel.

Paar kohta tegid ootamatult nalja ka. Esimene tartlaste kohta. Tegelikult jalutavad nad rootslasest sõbra Jonasega mööda Stockholmi ja arutlevad maailma muutumise üle, mh. Rootsi muutumise üle. Ja see Jonas ütleb, et on üsna tavaline, et inimestel Rootsis on oma “knullkompis” – tõlkes “kepisõber”:

Igatahes on sama nähtus olemas ka Eestis. Alles hiljaaegu tutvustas üks pikalt vallaspõlve nautinud tartlanne mulle fakti, et Tartu linn olevat täis lõtvu seksuaalsuhteid. “Tõsi või?” küsisin ma. “Mulle tundub, et Tartu linn on täis vanainimesi nagu Aino ja Endel.” – “Just nimelt, jah, see Endel…” vastas ta kelmikal looritatud pilgul, justkui meenutades midagi, millest pole sobilik seltskonnas rääkida. Ma hakkasin seepeale Tartus ringi liikuvaid inimesi, ka vanainimesi, veidi teise pilguga vaatama. (:D lk. 180, tõlkijad Raivo Hool ja Epp Petrone).

Ja teine koht, kui ma naerma hakkasin, oli siis, kui Justin kirjeldas Epu kivipoe avamisega seotud asju, mida ta kõrvaltvaatajana läbi tegi.

Või üks teine mälestus: ühel ööl enne seda, kui Epp oma kivipoe avas, viis ta oma ehtekogu kohaliku Tartu nõia Toomas Pälli juurde, et neid puhastada ja energiaga laadida. Mina viisin samal ajal meie tütre Anna jalgpallitrenni. Kui ma kaks tundi hiljem Annaga kodutänavale jõudsin, küsis ta, kus emme on. “Ära muretse, ta on varsti kodus,” vastasin ma. “Ta läks lihtsalt nõia juurde kive laadima.” (lk. 199)

Nii et mulle istus. Esialgu oma keskealisusest ja kriisist, lõpus pisut lahutusejärgsest tundest, keskel tükikesi niisama siit-sealt. Ponide peatükk, mida mainisin, oli muidugi sümpaatne, väga tuttav tuli ette – see dialoog eesti keeles on lahedam (kuigi originaalis toimus vbolla hoopis inglise keeles):

Mina ise pole muidugi kõige profim ponimääraja, aga vähemasti ma üritan. Vahel panevad mu tütred mu teadmisi proovile. “Neli tükki. Mis nende nimed on?” küsib kaheksa-aastane Anna ponisid ritta pannes ja mulle ootavalt otsa vahtides.

“Mmm… äkki Õunapannkook?”

“Õunarüüp ikka!” Tüdruk saab naerda. “Igaüks teab ju!”

“Oi jah, vabandust. Ja see on vist Võimääre?”

“Misasi?!”

“Või äkki siis Vikerkaarepirukas?”

“See on ju Videvikusära, issi! Jumal küll, kuidas sulle küll meelde ei jää?!” (lk. 146-147)

Teised on kirjutanud:

  • Mae, kes on kõiki raamatuid lugenud; – kohati olen nõus, et teravust pole, aga teravus oli minu jaoks ainult Minu Eesti 1-s ja see oli 8,5 a tagasi ja ma ei tea enam, milles see esimene värskus minu jaoks seisnes, mistõttu Justin P muutus niisama sümpaatseks ja võisin seda nämmutamist lugeda küll. Ma isegi ei ütleks, et nämmutamine tegelikult.
  • Dagmar Lamp kirjutab – tema on sõber ja tema kiidab läbini.
  • Lõik raamatust
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | 2 kommentaari

34. Umberto Eco “Olematu number”

See on teine raamat Umberto Ecolt, mille ma läbi saan. Olen tema raamatute kallale innukalt ennegi asunud, aga on pooleli jäänud/pole suutnud õieti alustadagi. Peale Roosi nime, mille lugesin läbi ca 20 a tagasi, kui see meil ilmus ja mulle kingiti – kingitud raamat on ikka viisakas läbi lugeda. Ja oli hea&põnev ka. (Aga oli 20 a tagasi ka, seega ei mäleta ja ei tea, kuidas praegu suhtuks). Seega Eco esimese romaani ja viimase romaani olen nüüd läbi lugenud (kokku oli tal 7 romaani. 3 olen veel alustanud, järelikult 2 ongi tutvumiseks jäänud 🙂 ).

Selle raamatu puhul jään ilmselt enamusega eriarvamusele (eks ma uuri, mida teised kirjutavad). Minu arvates oli see lihtsalt igav raamat. Jah, kõik perspektiivid olid ju huvitavalt nihkes (eks ikka sinna nulli suunas) – et kokku kutsutakse ajalehetoimetus, mis peaks välja andma ajalehe “Homme” 12 pilootnumbrit, mis kajastaksid juba toimunud uudiseid. Nagu ma aru saan, siis selleks, et omanik saaks teatud ringkondadele tutvustada seda ja et ta võetaks nendesse ringkondadesse vastu. Umbes et näidataks numbreid, kuidas nad “juba olid toona ette teadnud seda ja toda”. Nojah, vot see ongi raamatu üks tasand või osa või teemadering. Kuidas meedia lugejaga manipuleerib – siin antakse kohe hellalt, puust ja punaseks, sõnade valikuni välja. (Ja numbreid nimetatakse 0/1 ja 0/2, sealt siis (originaal)pealkirjaga seos, Numero Zero – 0-numbriks nimetatavat sellist numbrit, mis näeb välja nagu päris, aga ei kanna veel järjekorranumbrit 1).

Teiseks tegelased: minategelane Colonna oleks justkui keskmes, tema kutsutakse selle n-ö ajalehetoimetuse juurde kirjutama raamatut selle ajalehetoimetuse pseudo(aja)loost – jällegi üks samm olematuse/nihke suunas. Ja samas ülejäänud toimetusele öeldakse, et ta on peatoimetaja abi või midagi sellist (või oli lausa peatoimetaja, kuna Simei oli vist vastutav väljaandja hoopis). Muidu kuuluvad ajakirjanike hulka suhteliselt läbikukkunud kirjamehed, kellel pole õnnestunud teha seda tööd, milleks nad end arvavad sobivat (Maia puhul peab see ilmselt ka paika – noor väga intelligentne naine, keda üks toladest ajakirjanikest (Braggadocio) autistiks peab. Just Maia selgitus asjale raamatu lõpus tundub jälle kui mõistuse hääl – et ilmselt on hoopis manipuleerijatega manipuleeritud ja nüüd mõtlevad nad kõik üle).

Minategelane hakkab järgemööda nendega ükshaaval õhtuti välja minema – nii tundus mulle alguses, kuigi siis selgus, et õnneks piirdus Braggadocio ja Maiaga (viimasega tekkis isegi suhe ja tunded, kuigi mees oli ca 50 ja naine ca 29). Braggadocio ongi põhjus, miks vallanduvad kahtlased sündmused – st. raamatu alguses loeme, kuidas minategelasel on korteri peakraan kinni keeratud, kuigi ta ise ei teagi, kust seda keeratakse, muidu oleks juba ammu ühe tilkuva kraani pärast seda teinud. Ja lõpus loeme, et Braggadocio tapetakse, toimetus saadetakse laiali, Simei annab kõigile paari kuu raha ja soovitab ka Colonnal ennast varjata – juhuks kui Braggadocio ta oma konspiratsiooniteooriaid temale jõudis rääkida. Sest arvavad, et mingi osa tema arvukatest konspiratsiooniteooriatest pidi ilmselt paika pidama.

Suhteliselt kogu lugu. Seega peale ajakirjandusliku manipulatsiooni on väga suur osa raamatust Braggadocio südamepuistamised Colonnale selles osas, millega ta tegeleb ja millise artikli ta saaks läbi 12 numbri kirjutada – ta on tõesti konspiratsiooniteooriate meister! Ka ameeriklaste käimine Kuul mainiti algatuseks ära (ütleks lausa, et kui sümbol). Ülejäänud tähtis konspiratsioon on seotud esiteks Mussolini väidetava tapmisega 1945. aastal – kuna kõik oli väga kahtlane ja lahkamisaruandest selgus ainult, et inimene oli täiesti puru ja lömastatud ning Mussolini üldtuntud haigusi ei nimetatud üldse, siis on ju siit nähtuv loogiline konspiratsioon, et tegemist oli alatihti ettesöödetud teisikuga ja Mussolini sai Vatikani abil üldse põgenema, ehk isegi Argentiinasse. See aga viib tema uurimustöö edasi salajasele operatsiooni Gladio juurde, mis oli pärast II MS väidetavalt NATO varjuna igal pool tegutses. See ongi nüüd see osa, mis peaks siis lugejale ka huvi pakkuma. Ilmselt siis ka pakub, eriti nendele, kes on asjaga kuskilt serva pidi kursis ja suudavad erinevate nimede, ametite ja organisatsioonide rägastikus vabalt orienteeruda. Sest need Braggadocio jutud kestavadki lihtsalt kui ajalooraamat kümneid lehekülgi (mille vahele vahel harva siis pikitakse neid “ajakirjandus manipuleerib lugejatega” lõike ja veidi “Colonna kurameerib Maiaga” lõike. Aga kuna raamat on kokku vaid ca 200 lehekülge, siis võite arvata, et sedagi pole kuigi palju).

Seega – minu jaoks ei pakkunud see huvi, kuna asjad ei tulnud järk-järgult välja, vaid jutustati nagu suvalises aimeraamatus. Teema kahjuks pole üldse minu tassike teed. Ja see oli igavalt (!!!) kirjutatud, igas mõttes. Jälle polnud mina sihtrühm. Ka raamiks kirjutatud “kriminaalne” või mõistatuslik osa ei haakunud kuigivõrd – nojah, kui mitte arvestada, et on väga loogiline, et kui hakkad valitsuste tasandil hämaraid asju uurima, siis sind kohe saladuslikult ka tapetakse.

Teised:

  • Loomulikult kiidab dotsent Ülar Ploom raamatut, kuna on kursis ka taustadega. Raamatu sündmused toimuvad nimelt aastal 1992. “”See on raamat, mis viib tagasi aastasse 1992, tähelepanuväärne aasta Itaalia ajaloos, kus mõnes mõttes on korraga tagasiminek ja edasiminek. Tagasiminek selles mõttes, et Sitsiaalias tapetakse kaks maffiavastase võitluse peategelast ja samas, selsamal aastal algab Itaalias operatsioon nimega Mani Pulite ehk Käed Puhtaks, mis on seotud laialdase korruptiivse tegevusega, mis hõlmab peaaegu kõiki tollaseid parteisid,” avas ta teose tausta.”
  • Linda Järve Kruusatee blogis on väga hästi kirjutatud, tõesti soovitan pigem tema juttu lugeda. Seal on raamatu tugevused välja toodud, millega ma nõus olen, kuigi see ei pane seda raamatut mulle meeldima. “näitab ühtaegu vandenõuteooriate loomise mehhanisme kui ka toob esile mõned levinumad vandenõuteooriad.
    […] Eco käsitleb selles raamatus […] oma kaasaja Itaalia olukorda, aga ei lähe vandenõuteooriaid valgustades mööda ka näiteks duce surma asjaoludest. Kellele Mussolini elukäik huvi pakub, sellele võib romaanist päris suure osa võttev surmalugu pinget pakkuda, […]. Eco seletab napisõnaliselt, kuid üsna huvitavalt ära mitu ühiskonnas toimivat faktorit, mille hulka kuuluvad ajaloo, poliitika ja majanduse alustalad ning negatiivsed ilmingud. Näiteks korruptsioon ja prostitutsioon. / Ma ei  ole kusagil juhtunud nägema paremat rahapesu selgitust, kui Eco selle kirja on pannud. Nii täpselt ja arusaadavalt, et see oleks lausa pärl kõigis majandusõpikutes. […] Kriitikud on Ecot süüdistanud, et „Numero Zero“ on liiga konspektiivne, justkui võimalike hüpoteeside kataloog […].”
  • Karl-Martin Sinijärv kiidab Rahvusraamatukogu leheküljel: “Peenema maitsega kirjanduskurjustajad on siin-seal jõudnud Umberto Eco viimaseks jäänud romaani mõnevõrra maha teha. Et olevat nagu vaese mehe “Foucault’ pendel” või muidu tiba lõdva randmega antud tekst. No annaks taevas rohkem säherdust randmelõtvust enamatele kirjutajatele, ütleksin. Eco näitab “Olematus numbris” end taas suurepärase jutuvestjana, kel pole mingi mure kirjutada ühe suht-koht õhukese raamatu sisse hunnik lugusid või looalgmeid, millest igaühest vähemad velled paksu tellise välja punnitanuks.” – mina pole ei peenema maitsega kirjanduskurjustaja ega ole ma ka Foucault’ pendlini endiselt jõudnud, aga mulle tundus siiski, et siin oligi lihtsalt ühe inimese monoloogina kogu hunnik vandenõuteooriaid antud, mis oleks võinud olla nt. brošüüris “Huvitavaid konspiratsiooniteooriaid Itaali uusimast ajast”. Kui K-M Sinijärv siis edasi kirjutab: “Küllaltki jabura raami sees (fiktiivse ajalehe loomine japutitamine) käiakse üle mitmetest ajaloolistest keerukohtadest, paitatakse leebelt iga põnevikukirjaniku lemmiklooma ehk Vandenõuteooriat, osatatakse sõbralikult postmodernset distantseeritust, on ka romantiline liin ja muid helgemaid hetki.” – ja selles osas vaidleks ma talle vastu: see “küllaltki jabur raam” on asja tuum, see, mis kõik nihkesse viib ja nullile lähendab; milline on siin see “sõbralik postmodernne distantseeritus”, ma ei oska öeldagi ja “romantiline liin”… andke andeks, see oli lihtsalt islandi saaga kombel: “läksid, vaatasid, tegid, olid”, mingit romantilist liini väga ju ei olnud.
  • Hõbemäe artikkel Ekspressis on kahjuks tasuline, seega ei tea, mida tema mõtleb.
  • Loterii, tundub, on üsna sama meelt mis mina.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

33. Dmitri Lipskerov “Sellest ja liblikatest”

Selle raamatu olin juba raamatupoes oma pikka nimekirja üles kirjutanud, aga laenutada/tellida otsustasin siiski alles pärast ühest blogist lugemist. Praegu otsides tundub, et Mae omast. Ja nüüd tema kirjutist üle lugedes näengi, et ta on seda raamatut arutult palju kiitnud :). Või lugesin hoopis Raamatutega blogist – temagi kiidab.

Mina ütleksin niimoodi, et tunne oli umbes nagu siis, kui ma lugesin liiga noorena esimest korda Bulgakovi Meistrit ja Margaritat. Ma ei suutnud aru saada, mis jant seal käib. Ja ka siin raamatus jookseb paljutki sellest klassikast läbi – ometi tunnen, et olen jälle “liiga noor” või “liiga loll” selle mõistmiseks.

Raamatu kokkuvõte ütleb jälle lühidalt:

Ilus, kuulus ja rikas 50. aastates arhitekt Arseni Iratov teeb ühel hommikul ärgates hirmsa avastuse: tema meheau on haihtunud. Kadunud kallisvara ilmub aga välja viletsa Vene külakeses 13-aastase Aliska ja tema joodikust vanaema juures, kasvab ja kosub ning sirgub imekauniks noormeheks.

Tegelikult on selle kokkuvõttega ära toodud umbes kaks esimest peatükki. Sellest alles käivitub see segane virrvarr. (Raamat, muide, pole väga pikk – 300 lk -, aga mina lugesin hooga läbi alles eile õhtuks, kuna uued raamatud tulid peale, kuigi olin alustanud juba nädal tagasi umbes – peab ikka lugema korraga, nii et kõik tegelased kenasti meeles püsiksid ega peaks ettepoole sirvima, et “kes see Sveta nüüd oligi” jne. Peeter Helme kirjutab ERRis: “üle pika aja üks teoseid, mida ma mitte lihtsalt ei lugenud, vaid mille ma ahmisin läbi. Sedavõrd naljakas, jabur, kaasahaarav ja huvitav on Lipskerovi teos.” Nõus – jabur tegelikult veel kõige enam.)

Novot, härra Arseni Iratovist kõneldakse kolmandas isikus, kes on aga mõistatuslik minategelane, kes kõikide kohta kõike teab, nii ette kui tahapoole? See on nt väga tugev paralleel Wolandiga – alles lõpus antakse mingi absurdne lahendus, kui kõik “langenud inglid” kutsutakse “Prahasse pidu pidama”. (Üks tegelane, muide, kolib raamatu lõpupoole Patriarhi tiikide juurde mingisse korterisse elama ka).

Nojah, kokkuvõttest ehk ei selgu, et peale Arseni Iratovi jäävad “sellest” kehaosast ilma peagi kõik mehed maamunal. Ainult Arseni kadunud nokust sirgunud noormees, kelle Aliska nimetab Eugene’iks, elab Arseni noore naisega kokku, nii et minategelasinglil läheb süda pahaks. Noh, elus türa pannakse lõpuks omaenda sisemistes leekides põlema ja Vera muutub Verotškast Veruškaks tagasi. Maailma päästab Iratovi kahe sohijärglase ühtimine – Jossifi ja Zoika. Seepeale lendab kõikidel maailma naistel kõhust (jne) liblikas välja, nii et ühus on äkki miljoneid liblikad.

Muidu on maailm testosteroonist tühjaks jooksnud, teadusavastusi ega teravust enam pole. Pole ka sõdasid, aga kõik on lahja ja lame. Selline kokkuvõte siis. Priit Hõbemägi võtab selle Ekspressis pikemalt kokku (sisu kirjeldamisel):

Vähe sellest, kogu maailma mehed jäävad oma riistadest ilma. Elanikkonna kõige vähem pettunud osad olid lesbide kogukonnad, „kes hakkasid ootamatult pretendeerima kogu inimkonna valitsemisele“, sest neil oli säilinud seksuaalne orientatsioon koos võimekuse ja sooviga seda kinnitada. Mille tulemusena „peaaegu kõik planeedi naised liitusid lühikese aja vältel vähemusega, muutes selle ligi sajaprotsendiliseks enamuseks“. Kuna riistaga mehi enam ei olnud ja poisslapsi ei sündinud, siis jäi inimkonnal elada veel sadakond aastat. Aga ressursse selleks oli ju küllalt…

On selge, et sellises nutuses olukorras suudavad lahendust pakkuda ainult vanatestamentlikud jõud. Kolm langenud inglit saavadki kauaoodatud korralduse osta rongipiletid ja istuda Prahasse sõitvale rongile. Moskvas sõlmitakse abielu, mille tulemusena võib maailma ilmuda uus Lunastaja… Midagi on teoksil.

Ja mina ei oska otsustada, kas see ikka oli hea raamat (nagu Meistri ja Margarita ülelugemisel nooruses mõned aastad hiljem selle raamatu osas veendusin). Sest Bulgakovi M&M lugedes ikkagi tõesti nautisid kogu tausta ja sündmustikku (aga sellestki on nüüd 22 a möödas), siin ei olnud nauditavat peale üldfilosoofilise idee mitte midagi. Ja ka selle üldfilosoofilise ideega on natuke nagu on – ma ei saa üle ega ümbert, et see on tänapäeva (keskealise valge?) mehe fallosekaotushirm tänapäeva maailmas. Ja selline harmagedoon, mis juhtuks koos mehelikkuse kadumisega maailmast. Seega üldine mõte koos kõikide nende viidetega teistele kirjandusteostele (Ilf&Petrov, Gogol, mulle endale meenus Marquez ka, ja Hõbemäele samuti, aga ma ei ole kindel, kas see nii oli mõeldud, kui tegelikult oli justkui püütud püsida Vene ühiskonnas – külaühiskonnast oligarhideni välja) oli ju omapärane ja iseloomustab tegelikult ülihästi ka tänapäeva maailma ja tegelikke hirme sellest (Bulgakovi ideed usust ja lunastusest vs Lipskerovi vanatestamentlik langenud inglite ja karistuste teema, kus Lunastaja ehk alles sündimas?), aga just sellepärast jäigi minu jaoks sisuliselt midagi puudu. Kõik, mis on hea, ei pruugi olla hea sinu jaoks. Nii-öelda.

Eks las settib ja mõtlen. Sellepärast ka selline üsna spoileritaoline kokkuvõte.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

32. Alberto Manguel “Õhtud Borgesega”

Ka selle raamatu ostsin kogemata, kui reedel raamatupoes käisin. (Ja imestan ikka, et vaid sellised väikesed vihikukesed võivad saavutada tavalise pocket-raamatu hinna… Eestis on raamatud jube kallid ja pärast seda, kui need euro saabumisel nii kalliks muutusid, tunduvad mulle raamatud nt Rootsi raamatupoodides odavad või samavõrdsed, kuigi varem ma sealsete kõvakaaneliste poole ei julgenud vaadatagi. Ja seal on ka lai valik pocketeid, mille hind on alla 100 SEKi, enamasti mingi pakkumine juures, et osta neli ja maksa kolme eest. 45-krooniseid raamatuid, tõsi, enam väga pole. Aga eks me siin maksamegi raamatu kui luksuskauba eest, kuna meid on nii vähe ja pooled meist ilmselt ei loe. Vähemalt ei pea ostma, vaid rahulduvad laenutatuga.)

See polnud asjakohane sissejuhatus, aga haakub teemaga vaid sedavõrd, et Borges oli suur raamatusõber. Lugemissõber. See oli nii meeldiv, lühike ja armas raamat. (Ilmselt sobib hästi ka kinkimiseks, aga ma enda oma ei raatsi ära kinkida). Tänuväärne, et Kätlin&Hanneleele Kaldmaa on oma kirjastuse alt välja andnud ja ise tõlkinud – ilmselt on sedalaadi lühikesi raamatuid maailm täis, mille olemasolust me teada ei saagi, mistõttu on tore, et see on eesti lugeja jaoks avastatud, tõlgitud ja väljagi antud.

Alberto Manguel on “Argentiina-Kanada kirjanik, tõlkija, esseist ja toimetaja. /…/ Kui Manguel sai kooliealiseks, naasti Buenos Airesesse, kus ta teismelisena Pygmalioni raamatupoes töötades kohtas juba pimedaks jäänud Jogre Luis Borgest, kellele käis aastatel 1964-1968 raamatuid ette lugemas. Manguel on tuntud kui raamatute ja lugemise propageerija.” (kirjutatakse kaanel). Seega pidas ta Borgese juures käimise kohta päevikut, kuna ta ema leidis, et see on erakordne au – sel ajal, kui poiss oli ise 16 ega osanud oma uljuses seda millekski ebatavaliseks pidada – raamatud on ju elu, järelikult on kellelegi ette lugemine, mis sest, et tegemist on Argentiina suurima elava klassikuga, lihtsalt asjade normaalne käik. Jutuajamised raamatutest kuuluvad ju elu juurde! Ja neid ettelugemisi on ta väga lühidalt kirjeldanud, nendest raamatu kirjutanud (eestikeelne raamat 62 lk väikses formaadis). Vahelduvad kursiivkirjas ja tavaline tekst, kursiivkirjas kirjutatu on siis ilmselt pärit tollastest päevikutest, kuna kirjeldavad Borgest olevikus.

See annab väga põgusa, kuid minu arvates just piisavalt hea sissevaate sellesse, milline Borges oli. Ja ühtlasi töötab ka selles suunas, et “propageerib raamatute lugemist”, millega Manguel ilmselt siis läbi elu tegelenud on.

“Ma ei tea täpselt, miks ma usun, et raamat toob meile võimaluse õnneks,” ütles ta. “Aga ma olen selle tagasihoidliku ime eest südamest tänulik.” (tõlk. Kätlin Kaldmaa, lk. 61)

Jutustaja ei varja ka, et Borgesel olid väga konkreetsed teemad, mida polnud temaga mõtet arutada. Näiteks et ta võis olla täielik rassist. Või kui pikk oli loetelu suurtest kirjanikest, kes talle ei meeldinud. Pean tunnistama, et paljusid ma ise lugenud ei ole (kuigi olen nende kohta õppinud), aga need, keda olen, ei meeldi mulle ka väga :). Mulle väga meeldis tsitaat põhjenduse kohta:

Teda ei huvitanud (pärast nooruse eksperimente) uuendus uuenduse pärast. Ta ütles, et kirjanik ei tohiks olla nii ebaviisakas, et lugejat üllatab. (lk. 58-59) 🙂

Üldse pooldas ta siiski lugemist ja raamatute armastamist, mitte kirjanduse KOHTA õppimist. “Me ei õpi ülikoolis kirjandust,” kaebas ta. “Me õpime kirjandusajalugu.” (lk. 52). Ilmselt on seda öelnud teisedki, aga see on väga täpselt öeldud ja ma nõustun sellega 110%. (Sellepärast hindan kahte õpetajat oma ülikoolistuudiumi ajast, kes rääkisid mulle kirjandusest ja õpetasid mindki kirjandust lugema ja tunnetama, mitte seda, kuidas keegi kirjutas, millistesse perioodidesse kellegi loomingu peaks jaotama ja millised pealkirjad võiks pähe taguda.) Armastusest raamatute vastu räägib ka see, mida Manguel kirjutab tema raamatukogu kohta.

Tema raamatukogu (mis, nagu iga lugeja raamatukogu, oli ka tema autobiograafia) peegeldas tema usku juhuslikkusse ja anarhia reeglitesse. “Ma olen lugeja, kes otsib naudingut: ma ei ole kunagi lubanud oma kohusetundel mõjutada niivõrd isiklikku asja nagu seda on raamatute ostmine.” (lk. 25.)

Muide, hiljem kirjutatakse, et enda kirjutatud raamatud tema isiklikku raamatukokku ei kuulunud. Kuigi ta paljudele ajakirjanikkudele väitis, et on varemkirjutatu unustanud, oli tal alati kõik sõna-sõnalt peas. Tal oli üldse imehea mälu ning ta õppis ka kõik oma kõned pähe. Peróni ajal jäi ta oma tööst haruraamatukogu nooremraamatukoguhoidjana ilma ja suunati linnulihainspektoriks (teiste jutu järgi linna mesinduskooli). Aga kuna pärast isa surma oli tema pere ülalpidaja (enda ja oma ema), tuli tal siiski leida mingi sissetulek.

Tagasihoidlikkusest hoolimata hakkas ta andma avalikke loenguid ning arendas välja stiili ja lektorihääle, mida ta senimaani kasutab. Ma jälgin, kuidas ta valmistub Itaalia Kultuuriinstituudis peetavaks loenguks. Ta on selle tervenisti pähe õppinud, korranud seda rida rea, lõik lõigu järel, kuni viimane kui ebalus, just nagu õige sõna otsimine, iga leidlik fraas on kindlalt mällu sööbinud. “Ma mõtlen oma avalikest kõnedest kui ujeda mehe kättemaksust,” ütleb ta naerdes. (lk. 57-58)

Lõpetan tsitaatide väljatoomise sellega:

Tal oli annet paradokside, elegantse nonsensi peale, nagu näiteks see manitsus, millega ta kutsus korrale oma viie- või kuueaastast õepoega: “Kui sa hästi käitud, annan ma sulle loa karu peale mõelda.” (lk. 37 !!!!!)

Ostke ja lugege kindlasti. Sest väga kallis see pole ja samas on väga armas lugemine. Aega ei võta, aga sirvida tore. Ja märkmeid juurde teha.

Teised on kirjutanud:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | 2 kommentaari

31. A.G. Roemmers “Noore printsi tagasitulek”

Selle raamatu soetasin poest. Ma ei osta üldjuhul raamatuid, neid on isegi nii palju. Aga teinekord on mõni oluline raamat, mis tuleb osta või loen millegi läbi, meeldib, ja ostan. Selle raamatu ostsin aga kinki otsides. Ja ei raatsinud esimesele ära kinkida – mõtlesin, et loen läbi, äkki ei raatsigi ikka ära kinkida. Väga hea, et läbi lugesin. Nüüd olen täiesti segaduses, mida selle raamatuga peale hakata – kinkida küll ei saa! Kõikide Väikese printsi austajate jaoks on see väga vale raamat. Ja neile, kes pole Väikese printsi austajad (on selliseid?) ei paku see ju ammugi huvi.

Nüüd ma solvan veidi üldistavalt, aga see on “keskealise valge mehe” targutamine. Härra võtab tee kõrvalt peale noormeheks sirgunud Väikese Printsi, kes on tulnud otsima oma sõpra – seda, kes kinkis talle “kasti lambaga”. Ehk Antoine Saint-Exuperyd. Noor prints on nimelt oma planeedil avastanud (ja seda teatas talle rohututt!), et sellises väikeses kastis ei saa ühtegi lammast olla, kuna see on nii väike. Järelikult – printsile kingiti illusioon! Prints muutub kurvaks, vist lausa pahaseks, ja tuleb Maale, et oma sõber üles otsida. Ja siis minategelane (kes on muidugi Väikest printsi lugenud ja tunneb poisi selle järgi ära) räägib printsile, kuidas peab andestama ja alati armastama ja miks ollakse pahased illusiooni purustaja peale jne jne jne jne. Üldistab, kastistab… Kogu see targutamine ajab nii närvi, seda enam, et see on selline filosofeerimine ja selgitamine “mis on õige” ja “mis on hea”, mida minu arvates Väikeses printsis üldse ei olnud. Seega kardinaalselt teine asi. “Salamõtetele ei tee sõnad head”….

Noh, siis raamatu jooksul muidugi selgub, et mees (minategelane) ise ei käitu sugugi oma õpetuse järgi. Ja kui printsist lahkub, mõistab ootamatult, et prints ju teadis oma küsimustele vastuseid – küsis lihtsalt, et meest ennast juhatada. Tegi ise häid tegusid teel, et oma eeskujuga näidata õiget teed. Oeh. No nii kehv mekk jäi. Nüüd sirvisin Väikest printsi ka… teatud määral rikkus see Noore printsi raamat algversiooni lugemise elamuse ära. Ärge lugege.

Eestikeelseid arvamusi ma veel ei leia, aga üks ingliskeelne kirjutab täpselt:

But never has the old axiom about judging books by their cover felt truer.

The Little Prince is back with a “problem”, a disappointment that he needs to come to terms with. However, despite the foreword by Bruno d’Agay, legitimizing the story from “a member of the Saint-Exupéry family”, A.G. Roemmers’ The Return Of The Young Prince should not be read as a sequel to Saint-Exupéry’s tale. You will set yourself up for tremendous disappointment if you do so.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar