5. Kai Aareleid “Salaelud”

Selle raamatu haarasin üsna huupi uudisriiulilt (jah, uudisriiulil on siin lausa uut kirjandust!) ja olin jälle ootamatult Kai Aareleiu hõrgus ilukirjanduslikus maailmas. Nagu ma aru saan, on mitmed siin avaldatud novellid juba varasemaltki Loomingus ilmunud. Aga ma ei loe Loomingut, mistõttu on tore, et need ka raamatuna välja anti. Esmalt lugesingi neid novelle ühekaupa, magustoiduks teiste raamatute vahele. Siis langesid aga teised raamatud kõrvalt ära (mitmed jäid pooleli, sest ikka ei istunud) ja lugesin korraga lõpuni. Loodan, et midagi jääb nendest novellidest ka meelde vaatamata kiirele läbilugemisele.

Need novellid olid õrnad, hõrgud, infolüngaga, ehk alati jäi kuhugi mingi saladus, kellegi saladus (ilmselt sellest ka pealkiri, “Salaelud”, kuigi seda märkasin alles poole pealt…). Ametlik sisukokkuvõte on väga tabav ja täpne:

Salaelud” sisaldab aastatel 2010–2018 kirjutatud novelle ja miniatuure, osa on varem avaldatud ajakirjanduses, suurem osa seni avaldamata. Täpses ja tihedas naiselikus käekirjas käsitleb autor oma proosaloomingus läbivaid teemasid, nagu mälu, juured, reetmine, kaotusvalu ning habras joon tõeluse ja väljamõeldise vahel.

Novellide ja miniatuuride pealkirjad:

  • Süütus
  • “Valge kleit”
  • “Nende viimane suvi”
  • “Lili”
  • “Paremad päevad”
  • “Tango”
  • “Rubinsteini tõlk”
  • “Mehe lõhn”
  • “Kooritüdrukud”
  • “Üksi”
  • “Sild”
  • “Aastapäev”
  • “Fuuga”
  • Lisalugu: Milla S. Teik. “Ülestõusmine”

Poole raamatu peal tulid mõned sellised (“Üksi” ja “Aastapäev”), mis polnud võib-olla teiste seas nii erilised, ehk tavalisemad, lihalikumad. Ilmselt mingi lihalikkus tegigi teatud novellid natuke liiga maiseks mu jaoks. Seevastu kõik alguses: “Süütus”, mis räägib lapspõlves haigusele kaotatud sõbrast ja enne seda mängitud mängudest. “Valge kleit”, mis räägib tegelikult vanaemast läbi kleitide… “Nende viimases suves” jäi ju kõik (lihalik) ütlemata, tegevus toimus kõik kuidagi saladusloori varjus… Või lugu kummalisest õpetajaprouast Lilist, kellest keegi midagi ei teadnud, kuid kelle matustest saab loo raam. “Paremad päevad” oli lihtsalt üks õhkõrn ja ilus looduspoeesia, segatud kröömikese kiindumusega (absoluutselt lihalikuta 😉 ), taas midagi kättesaamatut, unenäolist. “Tango” oli ka pisut maisem, teemadeks elu kujutamine draamatekstis, piirid, autorlus, asjad, mida saad teada teksti kaudu vms. “Rubinsteini tõlk” oli lihtsalt kuidagi geniaalselt komponeeritud – väike ninanips anti ameeriklaste meelelaadi ja pealiskaudsusele (noh, samas nende positiivsusele), samas kogu see tõlkimine/selgitamine/öeldu mõistmine oma nihetega oli kuidagi geniaalne. Põimituna selle õhkõrna viitega saladusele, mis tegelikult kogu novellile taustapinge andis…. “Mehe lõhn” on ilmselt see, mida peab nimetama miniatuuriks – vägagi tuttav…

Siit edasi läheb teema truuduse murdmise peale. “Kooritüdrukud” (ilmselt ka miniatuur), “Sild” (võib-olla kunagine armastus, mitte päris truuduse murdmine), “Üksi” (lausa koos lühikese lesbilise stseeniga – küll truudusetusest, aga läbi omamoodi vindi), “Aastapäev” ka mõistmisest, kes kellega käib ehk truudusetusest läbi kahe aja. “Fuuga” on veidi pikem novell, tegeleb mäletamise ja mälu teemaga, veidi maagilist realismi ja aegadega mängimist. Lõpetuseks see lisalugu ehk toimetaja nimega M.S.Teik – tõtt-öelda tundus mulle, et siin oli tegemist väikese sisenaljaga Kai Aareleidi ja Janika Kronbergi vahel, nähtavasti kirjandusringkondades. Osalt tuli novelli point ka minusugusele tavalugejale välja, aga osalt jäi sinna inside joke’i piiridesse.

Igal juhul olen väga rõõmus, et see raamat mulle kätte sattus. Kange tahtmine tuli see isegi endale soetada, kuniks jõudsin nende keskmiste novellideni ja suutsin endale selgeks teha, et suudan elada ka ilma raamatut ostmata….

Ma ei tea, kas 2018. aasta novelliauhinnad on juba laiali jagatud, aga seda raamatut võiks minu arvates tunnustada küll.

Teised pole ka kuigi pikalt kirjutanud: Mae ja Raamatutega.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

4. J. M. G. Le Clézio “Diego ja Frida”

Mõtlesin ühendada Le Clézio loominguga tutvumise ja kunstnikupaari kohta lugemise. Le Clézio poole pealt olen ilmselt sama tark kui ennegi, sest midagi eriskummalist ja teistmoodi selles raamatus polnud, mis tema isiklikku stiili või midagi sellist oleks väga paljastanud (see polnud ilukirjanduslik šedööver, ikka pigem dokumentalistika). Ütleks lausa, et see raamat oli kuidagi venivalt kirjutatud. Selle asemel, et lugedes tekiks kindel arusaam erinevatest aastakümnetest paari elus, on mul peas kõik segi (jajah, tegelikult on see vist enamjaolt mu enda süü, vana pea. Ilmselt oleks ka tore, kui neid taustu paremini teaks, sest sellisesse mahtu on võimatu ära mahutada Diego taust, Euroopa taust, Mehhiko taust – kirjanik igatahes proovis). Samas võin kindlalt öelda, et kordusi oli lihtsalt liiga palju. See korrutamine, kuidas Diego oli Frida jaoks elu armastus jms. jätkus ikka algusest lõpuni, saavutamata kuidagi tunnetuslikku sügavust või sisu. Raamat on välja antud 2007. aastal (originaal varem. Nobeli kirjanduspreemia sai ta just 2008. aastal), seega vähemalt on tore, et raamatu keskel olid mõned illustreerivad pildid maalide ja fotodega (kui teksti sees ei saa). Üldiselt laenutasin Tascheni väljaande Frida Kahlost juurde, et raamatus kirjeldatud pilte vaadata. (Diego pilte ei näinudki ja kõik ta seinapannood hakkasid peas segi minema. St. mitte ei “hakanud”, vaid “läksid kohe segi”).

Minu huvi seda raamatut lugeda tekkis vist osalt seetõttu, et lugesin mõned aastad tagasi Elena Poniatowska kiriromaani, saades teada, et Diego Riveral oli Euroopas naine (ja laps). Pole võimatu, et teadmine Fridast ja Diegost kui paarist jõudis ka alles siis mu teadvusesse. Praegu seda Le Clézio raamatut lugedes tekkis ikkagi pigem huvi mõne muu käsitluse vastu Frida elust. Siin jäi mulle paljutki arusaamatuks, avamata. Kirjanik võis korrutada, kuidas Frida oli kindlameelne, tugev, tema revolutsioon käis kunsti, mitte poliitika kaudu, tema armastus Diego vastu oli möödapääsmatu…. aga selle olemus ei jõudnud kuidagi minuni.

Ilmselt on siin oma osa ka selles, et minu jaoks on selline armastus mõistetamatu, kuivõrd Diego pani nii vasakult kui paremalt, pidevalt, tegi ju põhimõtteliselt kogu aeg talle haiget. Ja oli nii kole ka 🙂 . Eks Frida ise kirjeldaski teda kui kärnkonna – hüüdnime Saporona (kärnkonn) oli talle andnud tema -, mees olla lihtsalt väga nunnu. See kirjeldus ongi tegelikult armastav ja imeline, nt kuskilt poole pealt:

Teda alasti nähes läheb igaühe mõte konnapojale, kes on tõusnud tagumistele jalgadele. Tema nahk on valge, ent roheka varjundiga nagu mingil veeloomal. …

[…]

Tema hiiglaslik kõht, pehme ja vetruv nagu pall, lasubtoekatel jalgadel, mis on ilusad nagu sambad ja lõpevad suurte väljapoole pööratud labajalgadega, mis moodustavad nürinurga, otsekui toetudes kogu maale ja seistes seal vankumatult nagu mõni veeuputuse-eelne olend, kelle kerest kasvab välja meist kaks või kolm tuhat aastat ees olev tulevikuinimene. …

Diego on nagu võrgutav monstrum, keda esivanem, Suur Võlur, tarvilik ja igavikuline mateeria, inimeste ja kõigi jumalate ema, kelle nad hirmust ja näljast tekkinud sonimises on leiutanud, NAINE – ja nende hulgas ka MINA – tahaks hoida igavesti oma käte vahel nagu vastsündinud beebit. (tõlk. Sirje Keevallik, lk. 170-171)

Rubriigid: lasteteemad | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: võtsin raha välja

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

3. Eugen Ruge “Kahaneva valguse aegu”

Paraku mul selle raamatu jaoks häid sõnu ei jagu. Ja ma tegelikult ei oska arvata, kas asi on lihtsalt minu maitses või muus (nt. kirjanduse) ülekülluses. Kindel on see, et ma ei soovi lugeda inimestest, kellel pidevalt halvasti läheb või kes on silmakirjalikud või halvad. Samamoodi suhtun juba teatud reservatsioonidega keskealiste meeste halasse, mida viimasel ajal on paraku rohkem kätte sattunud (ja millest mõned olengi pooleli jätnud).

Sellest raamatust peab teadma, et jah, valgus kahaneb, Saksa DV kommunistid jäävad vanaks, nende järeltulijaid valdab masendus, nad ei leia oma kohta elus jne. Ma olen varem ka ühte Ruge raamatut lugenud, täpselt ei mäleta, aga tundub, et üks osa sellest oli siin Alexandrist, mis meenutas kangesti toda LR välja antut. See keskealise mehe uitamine, kes on teada saanud (selles raamatus siin), et põeb ravimatut haigust.

Lugemissoovituse blogist loen:

Eugen Ruge on sündinud 1954. a Siberis, üles kasvanud Ida-Saksamaal, õppinud matemaatikat ja kirjutanud enne proosakirjaniku karjääri arvukalt näidendeid. Prosaistina alustas ta 50ndates eluaastates juba küpse autorina. Tema suuresti autobiograafiline perekonnasaaga „Kahaneva valguse aegu“ on üllatavalt põneva struktuuriga romaan, mis kujutab ühe Saksa kommunistide perekonna allakäiku 50 aasta jooksul läbi nelja põlvkonna saatuse. See ei ole lineaarne romaan — vahelduvad aastad ja kõnelejad. Romaani on nimetatud isegi SDV „Buddenbrookideks“.

Ma ei tea, mis selles struktuuris nii üllatavalt põnevat oli…. ajad ja jutustajaperspektiivid segi aetud, kõikidel kordus ka üks kindel kuupäev – 1. oktoober 1989, kui (vana)vanaisa Wilhelm 90 sai (ja, nagu kuskil vihjatakse, tol päeval ta ka suri). Seda ma vist nimetangi ülekülluseks, et kuna sellised romaanid on tänapäeval pigem reegel kui erand, ei üllata nad seetõttu üldse.

Ahjaa, ilmselt on vaja selle raamatu kohta teada tõesti sugupuud, millest jutt. Ja nende lood läbi aastate siis.

ALuik kirjutab kuidagi sõbralikumalt, kuigi ka tema märgib lõpus, et kuidagi aeglaselt läks ja päris tema raamat polnud.

Intervjuu autoriga Sirbis.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

2. Sofia Lundberg “Ett frågetecken är ett halvt hjärta”

Võiks öelda, et naistekas. Üsna tüüpilisena keegi edukas hakkab oma lapsepõlve vaatama, et sellega leppida ja eluga edasi minna. Edasi läheb nii, et kõik on õnnelikud.

Edukas ollakse praegu, NY-is, staarfotograaf. Lapsepõlv oli Gotlandil vaesuses ja viletsuses. Umbes nagu see, kui meie lapsepõlves “maalapsi” mängisime – nii raske elu.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

sama jõuetu tunne

Vaatasin Rootsi Televisioonist ära Jonas Gardelli käsikirjal põhineva kolmeosalise minisarja De dagar som blommorna blomma (Päevad, mil lilled õitsevad). Seda paraku veebi vahendusel ei näe, peab vaatama otse telekast ja Telial on SVT1 ja 2 noppekanalitena olemas. Kuna sellel seriaalil oli ka seos Eestiga, tundus oluline, et oleksin seda näinud. 1 jaanuaril kirjutas Aftonbladet, et kolmandast osast räägib Rootsi veel kaua. Noh, eile vaatasin siis kolmanda ka ära. Ja tunne on täpselt samasugune (täielik déjà vu), nagu esmakursuslasena En komikers uppväxt filmi vaatamise järel.

Kui ma järele mõtlen, oli minu jaoks  1990ndatel rootsi kirjanduses (ka lastekirjanduses) üllatus, kui palju on kirjandust (ja lavastuskunsti), mille sisu on selles, kuidas välise fassaadi taga on midagi valesti, mingi tohutu äng, mis ei pääse mitte kuskilt välja. (Ma kujutan ette, et see on tegelikult üldine asi maailmakirjanduses, lihtsalt toona ehmatas mind kõige rohkem see valdav koolikiusamise teema, mis minu jaoks oli täiesti uus. Ja ei meenu, et mujal oleks sellist näohoidmist ja sisemise valu vahelist käärimist … Võib juhtuda, et kirjutan liiga kiiresti).

Ja Gardelli En komikers uppväxt seostus just sellise füüsilise vastikustundega, füüsiliselt vastiku ängiga. Mäletan, et läksin koju ja nägin kõvasti vaeva, et see tunne maha saada. Pärast eilse, kolmanda osa lõppu oli tunne sama.

Selle miniseriaali keskmes on ridamajade linnaosa ja kolme naaberperekonna elud. Igas majas on lapsed, kes on omavahel sõbrad. Erik on see poiss, kelle vanaisa on Eestist 1930ndatel Rootsi sattunud juut, kelle ülejäänud pere jäi raudse eesriide taha ja väidetavalt Siberisse küüditati, kõik olla surnud. Teises peres on Benny, kellel on veel kolm õde ja kelle vanemad lahutavad, sest isa hakkab oma sekretäri armastama. See perekond on siis kõige lähedasem Gardelli enda omale, mh. saab Bennyst näitekirjanik, kes kirjutab näidendeid oma naabritest ja lõpuks siis ka oma perekonna lagunemisest (ja viib ema esietendusele). Kolmandas perekonnas on Mikael, kelle vanem vend Torbjörn on süstiv narkar ja kelle ema püüab väliselt hoida nii head nägu kui võimalik. Tänapäeval manipuleerib see Torbjörn jätkuvalt oma vennaga, vastikult, ülbelt, demagoogitsedes. Ja vend muudkui ei suuda käratada ja minema jalutada, vaid teeb vaikides lõpuks kõik, mida nõutakse. Jõuetus! Vaatad ja ei saa aru (tunnen ennast nagu lõunaeurooplane), et kui on konflikt, siis võikski olla konflikt, mürtsu, lahendust. Nii raske on vaadata, kui keegi lihtsalt alati oma kookonisse tõmbub, raha annab, laenu käendab, osutamata vastupanu, mh perekonna arvelt.

Eriku perest tuleb seeria pealkiri. Nimelt on (Eestist pärit juudist) vanaisal kombeks suvel suvila juures lillede õitsemise aegu alati aastalilli lauale punasesse kaussi tuua. Et mäletaksime neid, keda enam ei ole. Laual on siis enamasti foto tema suurest juudi perekonnast ühe Tallinna maja ees (oma elumaja) ja nii lapsed kui lapselapsed kui lõpuks ka Eriku laps (oli vist Jonatan?) kõiki pildil tunnevad. Erik viib seda traditsiooni edasi ka pärast vanaisa surma. (Enesetapp, korrusmaja aknast alla hüppamine). Erik hakkab energiliselt vanaisa juuri taga otsima ja käib piiride avanedes Maneeži tänaval Riigiarhiiviski. (Esimesel korral tahab sadamas raha vahetada, küsib inglise keeles, vastatakse isegi, aga raha vahetada ei saa. Sest raha ei saa trükkida, paberit pole! ??? ???). Viimases osas on ta leidnud oma onupoja (oli vist), Simon Lipschitzi. Helistab ja helistab, keegi ei võta. Kuniks lõpuks võetakse. Raivo E. Tamm (parim variant ilmselt juudi kehastamiseks….) võtab vastu ja oskab inglise keeles vastata. Erik otsustab oma noore perega külla sõita. Viljandisse (usutav, Tallinnast saadeti ebasoovitav element tihtipeale kaugemale). Lähevad külla. Simon on kuri, pahane (=”Teil oli ja on kõik olemas, meil polnud midagi, mina pidin lapsena tundide kaupa sabas seisma, et tükki suhkrut osta. Nüüd on sul kõik olemas, tahad siin mingit õnnelikku perekonna kokkutulekut.”). Teiseks võtab neid vastu köögilaua taga. Kolmandaks hüppab Viljandi tänavalt välja rootsi keelt aktsendita kõnelev tõlk (eesti keelt räägib pigem kummaliselt). Nojah, keda see huvitab, kui tõetruu kogu see Eesti osa oli (ennastki vaevu). Lihtsalt teades, kuidas 1990ndatel väljamaalasi vastu võeti, eriti kaugeid kadunud sugulasi… Mitte keegi ei ajanud sugulasi minema, kõik olid rõõmsad selle üle. Köögis ei võetud toona kalleid külalisi vastu, eriti väljamaalasi. Inglise keele oskus… nojah, las ta siis olla, et osati juba suhelda inglise keeles.

Ja siis läheb tagasiteel auto katki, niisama bensukas kohatud Olle pakub naisele ja lapsele sadamasse küüti, isa Erik peab tulema järele siis, kui auto ära parandatakse. Jõuavad laevale. Estonia peale. Mis on nii selge ja tahad, et see kõik lihtsalt ära lõpeks.

Dramaturgia poolest – jah, miks mitte (enne viimast osa oli lausa hoiatus, et sisaldab ebameeldivaid kohti. Sisaldas ka. Narkomaanist poeg sõimas ja peksis ema. Estonia hukk). Lihtsalt palun väga, mina ei soovi selliseid tundeid endas äratada kunstiteosed vaadates/lugedes. See ongi väga kindel kriteerium. Punkt.

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

Kaitstud: elu fiktsioonis

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus, lora