Kaitstud: hooaeg avatud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements
Rubriigid: lasteteemad, lora

46. Francesc Miralles “Armastus pisiasjadest”

See raamat on lugemisnimekirjas ilmselt olnud aastaid, kuna ilmus 2014 ja raamatublogides on palju sissekandeid. Kummaline on, et ma ei oska suurt midagi öelda selle raamatu kohta. Mulle meeldis. Lisaks kiire lugemine (kuigi mul teatud asjaolude tõttu võttis nüüd aega).

Kui sisu kokku võtta, siis meenuvad mõned raamatud, mida olen lugenud 5-10 a tagasi ja ehk enam ei valikski. Peategelane on üksik 35-aastane mees, kirjandusinimene ja suhteliselt õrnahingeline (mehe kohta, eksole). Ühel hommikul jalutab üks kass tema poole sisse, kellele ta piima pakub, ja jääb. Ja see viib ühe ja teise ja kolmanda asjani, mistõttu ta töötabki oma peas välja teooria, kuidas erinevatest pisiasjadest koorub armastus või mingi sündmustejada, mis mõjutab su elu, kuigi mis üksikjuhtumitena tunduvad juhuslikud. Mehe ellu tuleb kaks kummalist vanameest, üks nooruspõlve armastus jne.

Kuigi see pole absoluutselt filosoofiline teos, soovitaksin ma just filosoofiahuvilistel pigem sedasorti raamatuid lugeda ja selle baasilt filosofeerimist alustada (kui selliste raamatutega, kus tahetakse selgeks teha “kuidas asjad on”). Kui ei viitsi, saab niisama rahulikult ka lugeda. Mõtlesin mõned tsitaadid välja kirjutada, aga pean kohe hoiatama, et raamatu tegevuse või üldse romaani kohta need suurt midagi siiski ei ütle.

Esiteks loeb minategelane Samuel raamatut, kus on ära toodud sõnad, mis on keelespetsiifilised ja mida enamikes teistes keeltes ei ole.

See sõna näis olevat loodud Goethe kangelase jaoks. Sõnastiku autor oli lisanud sissekande lõppu täpsustuse:

“Need, kes kannatavad Weltschmertz’i all, jagavad ühist omadust: tegemist on tihti rikaste vanemate poegadega (harvemal juhul tütardega), kes ei pea vaevama oma pead söögi või peavarju küsimusega ning saavad vabalt pühenduda valusale tundele, et oma eksistensiaalsust väljendada.” (lk. 47-48, tõlk. Mai Tõnisoo)

Kuna minategelane on ülikooli õppejõud, siis ta adub, et ta mõtleb liiga “üle” või “targalt” ja püüab alati kõike analüüsida. Kohtudes Gabrielaga sooviks ta ilmselt seda joont vähendada. Gabriela ütleb:

“Kasutasid oma mõtte selgitamiseks Buddhat.”

“Näed? Olen parandamatu. Seda ma tahangi öelda: pean õpitu unustama, et minust saaks taas normaalne inimene. Kultuur on kui taustamüra, mis ei luba mul elu võtta selisena, nagu see on. Kultuur ei tee kedagi õnnelikuks. Tahaksin olla kultuuritu või siis tark maamees, kes oskab ennustada vihmasadu ning uinub ja tõuseb päikesega.” (lk. 142-143)

Samamoodi on raamatusõpradele järgmine tsitaat, kui minategelane raamatupoest kaks raamatut ostab – endale ja sõbrannale, kellega kohtuma läheb.

Lasin mõlemad romaanid kingitusena ära pakkida. Kui ostan endale raamatu, hoian seda tavaliselt pakkepaberis, kuni tunnen, et olen preemia ära teeninud. Ning siis kingin raamatu endale suurima hea meelega. (lk. 183)

Kahjuks pole aega rohkem läbi mõelda ja kirjutada. Panen hunniku linke teistesse blogidesse.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

45. Nora Ikstena “Emapiim”

Seda raamatut hakkasin raamatukogust otsima juba üsna ammu, kui see veel registrisse ei olnud kantud. Nüüd lõpuks sai tellitud, järjekorras kätte oodatud ja loetud. Ja ma ühinen teiste arvamustega, mida olen kuulnud. Hea raamat. Ühtlasi järjekordselt väga naiselik raamat. Kirjanik ei ole midagi peitnud – juba pealkirjas emapiim (mida ema tütrele ei anna, kadudes mitmeks päevaks pärast tütre sündi – aimab, et tema piim ei ole lapsele hea), ema raamatus on naistearstiks õppinud (ja kõik, mis sellega seondub – ka teadus, võimalik kunstlik viljastamine ja hormoonravi soosegaduse puhul). Ometi ei ole siin skandinaavia kirjandusele (ja tundub, et meie endi kirjandusele) viimasel ajal iseloomulikku muude kehavedelike kirjeldusi, mis jätab raamatust kokkuvõtteks hõrguma mulje. Mul ei ole praegu piisavat keskendumisvõimet ja aega, et raamat uuesti läbi sirvida ja veel näiteid tuua. Siin voolab jõgi majast mööda kui “lüpsisoe piim”. Siin saabub leevendus ema masendusele, kui ta kuuleb mahajäetud kirikus jumalaema palvet. Lugu Bambist, meriseast, kes tahab puurist välja ja sureb, kui ei lasta – karistuseks selle eest, et ta sõi ära oma poja… Tütre vastumeelsus piima vastu.

Ühtlasi vaheldub jutustaja perspektiiv kahe isiku vahelema ja tütre. (Esialgu on keeruline järge hoida, õnneks lähevad need peatükid täpselt vaheldumisi, aga algavad mõlema lapsepõlvest. Hiljem on juba selgem – üks on ema ja teine oma ema tütar).

Mingil põhjusel ei ole vanaema tõlgitud vanaemaks, vaid ema emaks. See keeleliselt tegelikul häirib. Ma ei tea, kuidas on lätikeelne originaalsõna (rootsi keeles ju ongi emaema või isaema, mistõttu ei teki kunagi arusaamatusi, millisest jutt käib. Aga kui läti keeles on muidu nt. vanaema, siis on see “ema ema” kirjanikupoolne otsus. Ja google translate annabki “Vecmāmiņa“, ilmselt neil ka muidu üldnimetus).

Sisust. Vanaema peitus 1940ndatel vastsündinuga tahatoa kappi, et peita end õuele tulnud venelaste eest, ja pani (tulevase) “ema” kohvrisse, et neid kaitsta. Isa (kes läks õue protesteerima kuusenoorendiku mahavõtmise vastu) peksti läbi ja viidi minema, vanaema kasvatas ema üles kasuisaga. Ema sai lapse juhuslikult, kuigi teda huvitas alati pigem teadus, entsüklopeediad ja raamatud, eriti anatoomia. Seega vanaema ja kasuisa kasvatasid ka lapselast, kuniks ema Leningradis teadust tegi või oma asjadega tegeles. Siis aga andis ema kord purjus naabrimehele molli, kes oli oma raseda naise jälle läbi peksnud – tegemist oli aga Suure Isamaasõja veteraniga, mistõttu Leningradi teadusinstituudist tuli lahkuda ja elama asuda kolkaküla ambulantsi ehk arstijaoskonda. Kuhu võttis tütre kaasa – valus lahkumine vanavanematest. Tegelikult on sisu ümberjutustamine kuidagi kohatu. Oluline on see, et tegelikult jutustatakse mitte ülearu pealetükkivalt Läti ajalugu, mis nendel aastatel meie ajalooga kokku langeb. Inimeludest ja tunnetest. Kuidas vanaema suutis oma lapse 1944. aastal ellu jätta ja siis kasuisaga koos üles kasvatada. Ja kuidas ema tunneb ennast absurdses ühiskonnas lõksus olevana. Seda enam, kui ta Leningradist tagasi Lätti saadetakse. Kogu näiline ühiskond, mis on vaid loor millelegi absurdsele ja mõttetule. Kogu elu on ta suitsiidne ja lõpuks väidetavalt õnnestubki end tappa kuidagi. Ja kuidas see on suureks koormaks nii vanaemale kui tütrele (kui hiljem nende juurde kolinud Jessele).

Ei, sisuliine kokku võtta on siiski mõttetu. Mulle meeldis raamatu proportsionaalsus (see, mis minu jaoks jäi Eva Koffi puhul puudu). Siin polnud midagi ülearu, siin ei tekkinud küsimust, miks midagi sisse oli kirjutatud, siin ei kiilutud vahele kommentaare stiilis “sel hetkel toimus seal juba see”. See annab edasi kogu ajastu tunde (seda on tutvustustes, intervjuus ja arvustustes rõhutatud ning see ongi tähtis – aga ma ei tähtsustaks üle. Ses suhtes, et minu jaoks see naiselik alge ja voolamine on nagu olulisem, seekord lihtsalt siis väga tabavalt paigutatud sellisesse ajastusse) ja ka  rõõmu, mida selles absurdses ajastus siiski tunda oli võimalik (kontrastina emale, kes ei suutnud rõõmu tunda). Kui absurdselt ühiskond toimis. (Teadlase ja arstina oli ema alati väga vaene. Kui aga pärast enesetapukatset ja viibimist psühhiaatriahaiglas tuli ka arstiametist lahkuda – kuigi tema juures käisid naised nii lähemalt kui kaugelt – hakkas ta traatharju valmistama. Ja siis hakkas raha alles sisse voolama…

Mul on hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud (kuna läti keelest ju niigi kuigi palju ei tõlgita). Minul tekkis mingi assotsiatsioon Kai Aareleidi Vene verega, kuigi ma isegi ei mäleta tollest raamatust midagi. Aga just see põlvkondade teema, naiste teema läbi erinevate põlvkondade, hõrk – see võiks lätlastele meie kirjandusest vastu minna. (Ja siis tekkis paralleel Eva Koffi Sinise mäega, aga pigem võrdlusena, kuidas on hea ja kuidas ei ole).

Lingid:

Rubriigid: lasteteemad, raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

44. Frank Brady “Lõppmäng. Legendaarse malegeeniuse Bobby Fischeri silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelse piirile”

Ma ei tea, miks selline minu jaoks ebaharilik raamat mind kohe Varraku raamatulisas kõnetas. Ilmselt olen hakanud elulugusid rohkem hindama, teiseks pakkus huvi see maletaja – Bobby Fischer – kelle järgi arvasin olevat kokku kirjutatud Chessi muusikal. Härra kinnitas, et nii see on, ja kui ma lugemisega lõppu jõudsin, et saanud ma aru, kas see on eksitus – Chess on mul peas nii teksti kui meloodiaga, aga midagi Bobby Fischeri elust seal pole (peale ekstsentrilise Ameerika maletaja). Ja nüüd lugesingi, et seal on väga õhuke seos, kuigi tõesti Fischerit on silmas peetud.

Hindan ka autori põhimõtet raamatust välja jätta kõik mänguskeemid (mida mõned malehuvilised olla talle ette heitnud). Ma tean male käike, aga mulle meeldib lugeda üldisemalt, sest ma ei tea midagi avangutest ja mängustrateegiatest, aga see viis, kuidas autor on peategelase lahti kirjutanud, rääkides muuhulgas siiski ka mängudest (aga täpsustamata täpseid skeeme), on väga põnev.

Bobby (Robert) Fischeri näol oli tegemist malegeeniusega, kes jõudis maleni suhteliselt juhuslikult. Soov silma paista ja paremust näidata oli samuti ta loomuses, seega tema ääretu süvenemisoskus ja huvi male vastu viis ta kombineeritult terava mõistusega selleni, kes ta oli.

Mina olen male suhtes alati võhik olnud. Ka malemängijate osas. Meie pioneerirühmal oli Paul Kerese nimi (väga sobilik), Karpovit ja Kasparovit teadsin nime järgi ka. Seega on kindlasti veel põnevam lugeda neil, kes teavad ka teisi maletajaid, keda raamatus kohtad. See aitab ilmselt aduda mastaape.

Mina lugesin seda kui … teatud määral imelapse kasvamise lugu. Inimlikus mõttes ikka üsna traagiline. Iseäranis see, kui kuulsaks saadakse ootamatult ja väga noorelt. Kool jääb pooleli. Tavaline turvaline haridustaust jääb puudu (=süsteemne pluss ehk loodetavasti allikakriitiline). Seevastu kasvab ego (=puudu jääb see võrdsus koolis, et õpilasi on palju ja nad on siiski võrdsel pulgal, vaatamata oma võimetele). Seda enam, et tegemist oli tõesti andeka inimesega, kes hiljem neelas raamatuid ajaloost, religioonist ja filosoofiast ja kellel olid kõik eeldused igati olemas. Inimlikus mõttes käändus aga arengutee. Ilmselt ka mingid eeldused. Minu jaoks seega üsna ehmatav, et kui Fischer 1972 lõpuks Islandil (ka pärast pikka pausi) Spasskiga kokku läks ja maailmameistri tiitlile mängis, saades maailmameistriks, ei mänginud ta pärast seda enam 20 aastat. Ja siis ka 1992. aastal üsna juhuslikult ja mitte kõige õigematel alustel mingit Jugoslaavia mahhinaatorite korraldusel, kui Ameerika oli Jugoslaaviale sanktsioonid kehtestanud ja keelas Bobbyl mängimise. Pärast mida ta enam USAsse ei naasnudki. Kuniks ta lausa ootamatult 2004 Jaapani lennujaamas jõhkralt kinni võeti ja 9 kuud vangistuses hoiti. Pääsemiseks oli vaja terve Islandi valitsuse (tegelt lausa Althingi) ühehäälset otsust, et talle pakutakse Islandi kodakondsus ja ta sai Islandile elama asuda poliitilise pagulasena (põhjus: ta oli mänginud Jugoslaavias ja ta ei olnud alates 1972. aastast maksnud riigile makse). Seega oli ta kuulus ka minu eluajal, surres alles 2008. aasta jaanuaris, ta polnud isegi mänginud kurikuulsat matši Jugoslaavias 1992. aastal, kui mina juba Chessi peast teadsin…. Ja ma ei teadnud tema olemasolust midagi. Vaat siis. (Ja ta ei olnud veel Islandile kolinud, kui ma vahepeal seal elasin).

Samas on hirmuäratav kuulda tema väljaütlemisi juutide, holokausti, lausa 9/11-i suhtes. Äärmine paranoia. Paralleelselt sellega, kui ta suutis olla väga meeldiv ja südamlik inimene. Ja kuidas ta siiski kõikidega kapitaalselt tülli pööras, ka nendega, kes teda igati aitasid.

Mart Juur soovitab ka Kirjandusministeeriumis: “”Malemängust tean ma vähe, kui see raamat aga ilmus, saatsin ma meili oma sõbrale Toomas Kallile, kes on patoloogiline maletaja,” mainis ta ja tõdes, et sõber soovitas tal lugeda kohe veel mitut raamatut Bobby Fisherist. Kirjandusminister rõhutas, et “Lõppmäng” on nagu seiklusjutt ka nende jaoks, kes vaevu teavad seda, kuidas ratsu kahib oda.”

Bobby Fischerist saab lugeda wikipediast, Delfi Elutargast väljavõtetena raamatust.

Just sel nädalal loeti seda raamatut ette ka Kukus.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

HÖV 10

Käisin eile kontserdil. Ma ei teagi, kevadel ei jaksa raamatuid lugeda (valges on justkui imelik lugeda, teile ei tundu?) ja teatri- ja kontserdipiletite ostmisest ka pigem hoidun. HÖVi puhul tegin erandi, seda enam, et tegemist oli argipäevaga (nädalavahetusi enam ei ohverdaks millelegi).

Kontsert algas esiettekandega – kolm eesti vaimulikku rahvaviisi seadet, mille Pärt Uusberg oli oma eelmisel hooajal Leedus õppides kirjutanud. Kontserdi nimilugu “Et kiitke Jumalat, kes on nii helde” (Reigi), “Päev lõpeb tääl, mu vaim ja meel” (Reigi) ja “Sa oled viimsekski” (Kaarma). See oli muusika hingekosutav. Ma ei ole mingi muusikaarvustaja, see jäägu teistele. Aga mulle pakkus esiteks kosutust juba see puhas koorilauluheli. Pole ammu enam kontserdil käinud ja viimatine koorilaulusündmus oli hoopis meie endi konkurss, mille salvestust ei oleks pidanud pigem kuulamagi…. HÖVi ühtlus, milles ei kostunud erinevaid hääli, vaid tervik, häälikud, mis kõik kuhugi edasi viisid. Pianod ja forted, mis lugudes dünaamikat tekitasid. Ning muidugi jälle solistide kasutamine laulus “Sa oled viimsekski”. Puhtad helisevad hääled. Ja just äsja väideti mulle jälle, et Pauluses olla nii kehv akustika – läksin siis eriti tähelepanelikult kuulama, kas olen tõesti eksinud. Teate, ma pakun, et kogu see “Pauluse halva akustika” jutt tuleb kuskilt Karlova koolist ja ilmselt on lauljatel ja esinejatel seal kuidagi teistmoodi laulda, aga kuulates on see akustika Tartu parim. Nii loll ma ei ole, et milleski sellises nii kardinaalselt eksiksin.

Teiseks need vaimulikud rahvalaulud ise. Ma ei tea komponeerimisest midagi, mina ei oska öelda, milline on selle tase, aga kuulata oli lihtsalt imeilus. Mulle meeldib see Pärt Uusbergi joon tekitada harmoonilist kõla ülearu moodsaks (kakofooniaks) minemata. Ilmselt seal midagi moodsat ju on, aga minule kõlas kõik imekenasti ja loomulikult. Kõik laused olid erinevaid helisid täis. Oli klassikaliselt mitmehäälne koor. Ja vaimulikud rahvaviisid on ühed ilusamad rahvaviisid üldse! (Mäletan, et sain 2001 aastal Seglora kirikus Skansenis täielikult puuga-pähe-elamuse, kui läti rahvamuusikaansambel Ilgi seal vaikseid vaimulikke viise mängis. See oli täiesti ootamatu elamus, mida pole õnnestunud isegi meenutada/korrata, kuna plaadile ja suurele lavale kogusid nad hoopis teised lood ja palju valjemas komplektis!).

Kontserdi põhiosa oli Arvo Pärdi “Te Deum”. Kohati on jäänud mulje, et Pärdi suurteoseid on Eestis laulda julgenud ainult Fila ja Vox Clamantis, äkki juba ka Collegium Musicale ja ilmselt muidugi Voces Musicales ka. HÖV laulis minu arvates täpselt sama kaunilt! Puhtad helid, loomulikud hääled, kavalehel pole küll solistide nimesid, aga siin astus esile üks uus sopran ja mul oli lausa kahju, kui tema lühike soolofraas juba ära lõppes. See oli nii ilus. (Kavaleht jättis üldse pisut soovida. See oli pigem laulusõnade raamat. Teoste kohta ühtteist ikka oli ja esinejate nimed ka, aga kas orkestril üldist nime polegi? Ainult osalejad?)

Kontserdi lõpus oleks aplodeerimine muidugi kauemgi kestnud. Teatris kutsutakse Tartus ikka kolm korda tagasi. Kooriga on keerulisem – kui nad juba ära lähevad, ega naljalt tagasi ei tule. Ainult Pärt Uusberg korra tuli ja lehvitas veel viimast korda, mul tuli naer peale – nagu Telepoiss pärast lastesaadet. Vanasti.

Tegelikult oleks selle postituse samahästi tegemata võinud jätta, kuna ma midagi ju ära ei ütlegi. Üle pika aja jälle tore puhtaid helisid kuulda.

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

43. Andres Küng “Tuule lapsed” (LR 1990/nr 10)

Kuskilt lugesin, et see raamat avas kellegi silmad (ca). Äkki oli kirjakoi? Pole võimatu, aga pead ei anna, sest ma ei mäleta, kui kaua see raamat mul nimekirjas on olnud. Välja on see antud aastal 1990. Ja see annab tunda. Originaalis on see raamat kirjutatud 1983. Eessõnas ütleb autor, et Eesti väljaande tarbeks lühendab ta teksti ja võtab ära need kohad, millega kohalik lugeja isegi kursis on – tänapäeval tuleks seda just Eesti lugeja tarbeks lisada. Lisaks on tegemist 80ndatega, kui maailmas ei olnud veel olemas internetti. Seega hetkel selline kaasajooksikute kirjeldamine ei ole enam kuigi aktuaalne. Praegu on juba uued teemad ja kaasajooksiklus on võtmas massiivseid mastaape – info on kõikidel käes ja seetõttu valivad inimesed ise, mida uskuda ja siis lähevad tihtipeale kõik väiksemadki teemad suure lumepallina ja muutuvad rahvamasside üritusteks, meeleavaldusteks, puude kaitsmiseks, loomade lahtilaskmiseks farmides ja nii edasi ja nii edasi. (Ma ei hakka konkreetsemaid ja aktuaalsemaid teemasid toomagi, kuna ilmselt on pooled mu tutvusringkonnastki kohe kurjad, kui hakkan konkreetsemaks minema). See oleks justkui teema, mida võiks puust ja punaseks lahti kirjutada inimestele. Kuidas me arvame, et analüüsime allikaid, aga tegelikult oleme ikkagi mõjutatud kellegi infost, kes seda meile tahab sellisena pakkuda. Ja tihtipeale nendest, kes on meile “targa mulje jätnud”, kuigi teinekord mõtlemata, et hoopis teises valdkonnas. (Kui mingi teema ajalehtedes liiga suureks paisub ja igaüks sõna võtab – ka facebookis – siis võib juba üsna kindel olla, et pole mõtet massiga kaasa minna, kuna mingi nõks on asja taga, mida ei saa uskuda.).

Välja tooksin ainult ühe tsitaadi, mis veidi ka seda teemat puudutab:

Intellektuaalid armastavad pidada ennast ja omataolisi eriti kriitilisteks, objektiivseteks ja ratsionaalseteks inimesteks. Kuid ajaloolises perspektiivis on “intelligentsi poliitilisel angažeeritusel olnud täiesti ebaintellektuaalne iseloom”, konstateerib Svante Folin, uurides kaasajooksiklust läbi aegade (“Svenska Dagbladet” 8.5.83).

Paljusid intellektuaale on rohkem huvitanud tõe kuulutamine kui tõe otsimine. Kui tegelikkus ei ole vastanud luulelennule, näiteks ühiskondades nagu N. Liit, on paljud kaasajooksikud, tsiteerides Arthur Kostlerit, andunud “kontrollitud skisofreeniale”. Teiste sõnadega, nad on aina edasi rääkinud üht, isegi kui nad juba olid hakanud mõtlema hoopis teist. Kui kaua allub niisugune skisofreenia kontrollile? Kas ei oleks tervislikum ja kindlam alati tõtt rääkida, nii nagu sellest aru saadakse? (lk. 56, tõlk. Anu Saluäär)

Nojah, ikkagi kindlasti silmiavav neile noortele inimestele, kes pole seda lähemalt pealt näinud. Nõukogude Liidu andunud ülistajaid oli ju väga paljudes riikides, seega vanemat generatsiooni see justkui ei üllata. Samas noored on puutumata igasugusest süstemaatilisest pahatahtlikust propagandast ja muust, seega kes teab. Äkki oleks kasulik algatuseks seda lugeda. Ja siis edasi vaadata kõiki ajaleheartikleid pisut kriitilise pilguga – ei aita sellest, kui sõna võtab “ülikooli inimene, teaduskraadidega” või muu tark (=”kui tema juba ütleb, ju siis ikka on õige”). Meil on praegu ka ühiskonnas paar sellist teemat väga tugevalt üleval, kus kõik võtavad sõna ja arvavad midagi, mina aga tunnen, et mul pole piisavalt infotki, et seisukoht võtta. Ega teadmisi, oskamaks välja raalida asjalikku infot ja niisama kaagutamist….

Väga lühike vihikuke.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

42. Tommi Kinnunen “Nelja tee rist”

Selle raamatu võtsin ette pärast Peraküla ja olen rahul, et sedapidi. Muidu oleks ilmselt liiga fragmentaarne ja arusaamatu võinud tunduda. Nüüd oli mul selle perekonna lugu teada, aga räägiti eraldi Maria, Lahja, Kaarina ja Onni lood. Fragmentaarselt algusest lõpuni. Seega kronoloogiliselt ei pidanud siin miski paika ja pealkirjadest ma seekord (ega ka eelmine kord Peraküla puhul, kui pealkirjadeks olid enamasti Soome Eurovisioonilugude sõnad) aru ei saanud. Seda enam, et need aastaarvud ei saanud teatud juhtudel klappida – kui see polnud trükiviga, kui ma veel jälgisin, siis polnud mõtetki jälgida

Stiil ja raamat aga kutsuvad jällegi lugema. Lõpetad peatüki ja mõtled, et paned ära – aga kuidagi loomulik tundub jätkata (kuigi ma pole enam ammu nii pikalt ühte raamatut lugenud, ilmselt kaks nädalat ja iga päev veidikene. Raamat ei ole väga paks, ca 250+ lk). Samamoodi on sisu tegelikult suhteliselt õnnetu – kõik inimesed on õnnetud omal viisil. Kõik närivad tahtmatult kellelgi teisel hinge seest (kuigi enamasti on see kiuslik ikkagi Lahja – ja seda teadsin juba Peraküla raamatust). Kõigil on oma võitlus. Siin pole lähemalt juttu Helenast ja Tuomast mainitakse üldse väga episoodiliselt.

Toon välja teiste öeldu, mis kõneleb minu eest:

  • Lugemiselamuste blogis kirjutab Piret Pärgma üsna tabavalt: “Võib julgelt öelda, et majad on üheks raamatu tegelasteks. Sopilised, teistest suuremad ja kõrgemad majad, kus igal on oma nurk. Põhjamaade mentaliteedile omaselt jäävad ka mõtted ja tunded tihti oma nurka kinni. Palju jääb ütlemata, mitmed tunded jäävad näitamata või läbi elamata. Ja sedasi peabki lugeja ise sündmustest lõpliku pildi kokku panema. Seda aitavad teha läbi nelja tegelase silmade nähtud, nende jutustatud lood. Ka Kinnunen ei ütle kõike lõpuni otse välja, nii mõnigi seik jääb lugeja järeldada.”
  • Paul Raud kirjutab arglikult Sirbis.
  • Lääne-Virumaa Keskraamatukogu postituses viidatakse, et “Eesti mütoloogias peeti nelja tee risti kodu ja muu maailma piiriks, kuhu mindi siis, kui häda käes või teda kardeti, käidi soove soovimas või endeid kuulamas.”
  • Mae (on sedagi raamatut lugenud) toob välja ühe toreda tsitaadi.
  • Kultuuritarbija60+ sõnastab tabavalt raamatu ülesehituse: “selles on mingi maagiline korrapära ja rütm”
  • Indigoaalane kirjutab: “Mind on väga ammu intrigeerinud “iseeneseks jäämise” mõte ja kontseptsioon. Kui palju me peame maha suruma oma enese mina, et sobituda ümbritsevaga ja vastata sotsiaalsetele normidele- mis on ju ootuspärane, et meil kõigil oleks mugavam ja parem elada. / Ning teiselt poolt. Millise piirini peaks neid teistsuguseid tolereerima ja mõistma? Kui ta ei käitu ega suhtle kirjutamata reeglite järgi… kas lasta tal siis olla.” Teda kõnetas nt. kõige rohkem Lahja lugu – ja tõesti, ta toob ära tabavalt: “Rohkem on meie ümber inimesi, kes on selliseks muutunud. On see siis kibestumine, pettumus, haigetsaamine… Nagu raamatu peategelane – sa näed ja mõistad ja tajud, et inimesed väldivad sind, aga sa ei suuda sellest ringist välja murda. Sa oled unustanud, kuidas olla hea ja nunnu. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ja armastusest ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.”
  • Marie Saarkoppel kirjutab Lugemissoovituse blogis õigesti, et “Kinnuse stiil on napp, ent lõpptulemus tekitab lugemise juures just selle parima tunde nii, et raamatut on võimatu enne viimast kirjavahemärki käest panna. Loomulikult on kandev roll ka Jan Kausi suurepärasel tõlketööl.” Nõus, seegi kord tunnen, et Kausi stiil ja hea tõlge annab väga palju juurde.
  • Tasuline intervjuu või lugu Ekspressis.
  • Palamuse raamatukogu blogis kirjutab Lagle: “Mind paneb imestama, et raamatu autor on mees. Enamus jutustusest on  antud naise silme läbi. Kuidas saab mees nii detailiderohkelt kirjeldada näiteks ämmaemanda elukutset 19. ja 20. sajandi vahetusel ning muudki, mis seondub vaid naiste maailmaga? Kokkuvõtteks, see on raske lugemine, aga tänu sellele me mõistame paremini inimesi, kel on olnud karm elusaatus.”
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar