31. Dina Rubina “Córdoba valge tuvi”

See oli viimane raamat, mis mulle sulgemiseelsest ajast raamatukogust kätte oli jäänud. Kõige paksem. Ja lugemiseks kulus tegelikult häbematult palju aega – see on raamat, mis tuleks läbi lugeda korraga, mitte jupitades nädala sees mõnel õhtul (põhiliselt lugesin siiski nüüd, nädalavahetusel, aga tegelasi on palju, kohti, aegu on palju – kui lugeda jupitades, on suur oht, et kõik läheb segi, ununeb, jääb pooleli).

Raamatu kokkuvõte oli küll ahvatlev, kuid sedasi tagantjärele lugedes tundub, et ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Kas olekski saanud. Lugedes tekib mingil hetkel tunne, et see on kirjanduslik sümfoonia – oma hääled, korduvad teemad, variatsioonid. Oluline ongi korraga ja ärksa meelega lugeda, siis ei lähe inimgalerii ja sündmusedki meelest.

Tegelaste galerii on üks oluline teema. Nimelt on peategelane Zahhar Kordovin kunstnik ja ta jälgib kõiki kunstniku visuaalse täpsusega. Ta näeb tüüpe, inimesi (sellest oli vahepeal mingi lause, aga ma ei kirjutanud üles). Seega tegelikult on ta veendunud, et kõik inimesed on mingid tüübid – neid võib küll palju olla, aga mingist hetkest hakkavad ikka korduma. Ta on väga hea inimestetundja, samas ka tohutu manipulaator. Segadust võib ehk tekitada see, et kõik ajad ja kohad on raamatus segi paisatud, ja kui kohe alguses pihta ei saa, kes-mis-kus, võib keeruline tunduda. Tegelasgalerii puhul on väga oluline ka Zahhari geneetiline kood – väidetavalt oli ta vanaisa täpselt samasugune, nii välimuselt kui iseloomult. Samamoodi kordub Zahhari ema raamatu lõpu Manuelas. Ja kogu punt omakorda korduv läbi ajaloo Hispaania juutidest alguse saanud perekonnaloos.

Zahharist ei saa kunstnikku, vaid kunsti restaureerija, asjatundja ja… vähestele teadaolevalt ka kunstitööde võltsija. Väga asjatundlik võltsija, kes valmistab leidude juhuslikku väljatulemist erinevatest vanadest majadest, pööningutelt jne väga filigraanselt ette. Ta on oma ala asjatundja ja autoriteet.

Pool raamatut on aga, nagu öeldud, vaade minevikku, tema suguvõsa loosse Venemaal kui tema enda lapsepõlve ja noorusaega. Põnevuse tekitamiseks on asjasse segatud üks kättemaksulugu. Nimelt vihjatakse juba algusest peale, et Andrjuša on mingi eksituse läbi kunagi tapetud ja tema eest tuleb kätte maksta. Milles aga asi, kes seda tegi, miks – kõik see saab selgeks üsna raamatu teises pooles ja tundub mingis mõttes juhuslik. Lisaks tundub (sügavamalt järele mõeldes) ja juhuslik kättemaksuks välja valitud inimese valik. Sest tõtt-öelda oleks pidanud minu arust see uusrikas, kes asja taga oli, kõrvaldatama 🙂 . Ilmselt oligi see kõik rohkem nagu asja kriminaalsemaks muutmise mõttes vajalik, eks see mingit pinget hoidis küll.

Raamatu pealkiri on seotud selle väikese salajase lisandiga, mille Zahhar oma võltsingutele lisas – alati väikese valge tuvi. No ja siis ta lõpuks põgenebki suvaliselt Córdobasse, vaatleb seal linde, kuulab flamenkoetendusel laulusõnu, näeb oma ema reinkarnatsioonina Manuelat ja jõuab lähemale oma juurde legendidele.

Cuando llegue mi muerte
En mi hombro se posara
La blanca paloma,
La blanca paloma de Córdoba.

[—]

Lo has desperdigado,
Has apagado su sangre caliente,
Has enfriado su semilla ardiente
Y ahora estas solo, en las puertas del Cielo,
con una paloma sobre tu hombro,
La blanca paloma de Córdoba.

Kui tuleb mu surm
avanevad ühekorraga kõik uksed
ja vali ingel,
vali ingel küsib minult:

“Su surm on nüüd tulnud,
aga kus siis on sinu pärisosa,
see varandus, mida sajandeid kogusid
su alistamatud esivanemad?

Sa oled selle tuulde lasknud,
nende keevalist verd jahutanud,
kustutanud nende tulise seemne ja seisad
nüüd taevaväravas üksipäini –
vaid tuvi istub su õlal,
Córdoba valge tuvi.” (lk. 482-483, vene keelest tõlkinud Veronika Einberg)

Jah, ei tohi unustada, et perekonnavarana hoiti pikalt ühte hõbepeekrit, mille servale oli midagi jidišist kirjutatud, mida keegi lugeda ei osanud. Zahhar müüs selle noorena maha, aga see kummitas teda unenägudes – ka tekst, mida ta nüüd osanuks lugeda. Seega on üsna etteaimatav, et kui Manuela räägib, et neil on üks perekonnareliikvia, on tegemist selle peekri kaksikuga. Kuna perekonnalugu saab alguse ühele Ladina-Ameerika saarele pagendusse saadetud Hispaania juutide kaksikutepaarist, kellest said piraadid. Jah, see piraaditeema, “hispaanlase“-teema – kõik kordub läbi põlvkondade. Lõpetuseks sünnitab Pilargi kaksikud. Lisaks on väga oluline üks pilt, mille Zahhar leiab ühest Toleda kohvikust ja olematu summa eest endale ostab. Kuna tema üheks uurimisteemaks on El Greco ehk kreeklane, on ta üsna kindel, et selle pildi Pühast Benedictusest saab ElGreco pähe maha müüa – tegemist on sama ajastuga. Ent kes selle pildi tegelikult tegi? Keegi tema kaasaegne Zacharias Cordovera? Nojah, eks sealtkaudu kõik põimub, need teemad läbivadki raamatut.

Lisaks on olulised unenäod (mäletan juba Viiuldaja katusel puhul vanaema vaimu, siingi on juudi traditsiooni unenäod väga tähenduslikud).

Soovitan lugeda, aga siis, kui on aega. Selline… suur kirjandus kuidagi.

Ei leia palju linke: Karoliina Kagovere soovitab Postimehes ja väga lühidalt Eklektilistes lugemistes. Ilmselt on lugejaid olnud palju, lihtsalt nemad parajasti pole kirjutanud. Linda Järve luges vene keeles ja kirjutas oma Kruusatee/Iltaka blogis.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 2 kommentaari

30. Vladimir Kantor “100 dollarit. Njanja. Pensionäri surm”

Nüüd võtsin lõpuks ette ka ühe nendest raamatutest, mis kogemata raamatukoguriiulite vahele sattudes näppu jäid. Igaks juhuks alustasin õhemast. Tegelikult õigustas valik ennast. Ümberlülitumine Melchiori krimi pealt on muidugi suhteliselt 180 kraadi, aga siiski.

Oleme sattunud vene kirjanduse traditsiooni, milles liiguvad ringi materiaalsetest huvidest kauged inimesed, sellised humanitaarid, kes tsiteerivad klassikuid ja mõtlevad võrdlustes kirjandustegelastega. Dostojevskit (igasuguseid tema “vaeseid inimesi” ja “väeteid tegelasi”) meenutatakse veel õige tihti. Kokkuvõttes öeldakse ka: “Kogumikus on kolm pikemat juttu, mille kõigi puhul on ühendavaks teemaks vene intelligendi kohanemine ja kohanematus muutuvate aegadega.”

Raamat koosneb kolmest jutust. Esimese (“100 dollarit”) tegevustik toimub ka Eestis, mis ilmselt ajendas ka eesti keelde tõlkima. Selle loo haritlane on kimpus, kuna ei oska enda oskusi müüa, ei astu õigel ajal parteisse ja korterimure lahendamiseks on tal kohe vaja 100 dollarit. Noorem vend aga, keda ta on elu aeg aidanud, on muutunud uhkeks ja Venemaa eurooplaseks, löönud läbi Läänes jms – aga noh, üldiselt siis selline alatu. Selle jutu teema kokkuvõtteks on vendlus, mida selle all silmas peetakse. Au. No üldiselt vene suur romaan, Dostojevski “Vennad Karamazovid” on väga tugev taust taga – isegi mainitud, et kõik kolm venda/poega tapsid isa omal moel. Kas õiged vennad on bioloogilised või hoopis kauged inimesed?

Teine lugu on kõige lühem, “Njanja”. See on mõnevõrra teistlaadi. Aga samamoodi on peategelasteks noor haritlaspere, kes võtab endale hoidja, et ise rahus tööd teha ja õhtuti sõpradega suhelda. Umbes et nii on haritlastel ikka kombeks olnud. Ja kuna aspirandipalk on niigi närune, pole enam vahet, kui sealt olematult palgalt veel mingi jupike ära makstakse. Njanjaks tuleb aga üks paras frukt. Nojah, mis siin ikka ümber jutustada.

Kolmas lugu, “Pensionäri surm”, räägibki pensionäri surmast. Oleme tagasi üsna sarnase kombinatsiooni juures – noorem vend on rikas, aga ei aita. Vanem vend on 67, aga peab käima hooldekodus isa vaatamas. Kord tänaval hüppab ta kõnniteed rammmiva auto eest eemale ja kukub, nendesse vaevustesse lõpuks ka sureb oma korteris. Ja keegi tükk aega ei leia. Samas on selle loo alguses väga tugev kujund: ühes Aafrika hõimus tehtavat vanainimestega nii, et nood peavad ronima puu otsa. Hakatakse raputama. Kui kukub alla surnuks, oligi nõrk. Kui mitte, võib veel nende seas edasi elada. Ja peategelane Pavel Galahhov leiabki, et on liiga nõrk – ei julge arste ega kedagi tülitada. Kuigi ajab trepikojast minema kodutu (ja leiab, et ilmselt on see karistus selle eest, et “raputas teise vanainimese puu otsast alla”). Ise on muidugi samuti professor – kellel, nagu aru saada, pole muidugi erilist raha ega pensionit. Muidugi pole siin üldse oluline jälle konktreetne sisu, vaid kogu mõtteraamistik. Mulle meeldis, kuidas ta viitas Anderseni Lumekuningannale:

Anderseni geniaalne idee “Lumekuningannas”, et igavikku ei saa laduda jääst, luua seda jääkülma südamega. Igavik nõuab südamesoojust. Armastav süda loob selle vaid ajutiselt, nii kauaks kui võimalik. (lk. 141, tõlk. Jüri Ojamaa).

Teise tsitaadi tooksin niisama, see iseloomustab ühte (ja paljusid) venelasi, kes on Venemaalt minema jooksnud ja välismaale elama asunud.

Edasi arenes vestlus nagu kaasaegses näidendis: “Kas sa oled haige?” – “Olen jah.” – “Mis sul viga on?” – “Olen vist külmetanud.” – “Millega sa end ravid?” – “Rahvameditsiiniga.” – “Kas aitavad?” – “Mitte eriti.” – “Võib-olla pole rahvas õige?” (lk. 145)

Üldiselt ikkagi kosutav lugemine, venelik. Kellele selline asi istub.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

29. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium”

Ootasin selle raamatu ilmumist raamatukogusüsteemi juba nii vara, et polnud vist õieti müügilegi jõudnud. Mäletan, et registreerisin ennast kohe järjekorda, kui see juhtus (see pidi olema novembris), aga mulle kuidagi tundus, et süsteem ei haakinud mind sappa (muidu näitab, et kus raamat parajasti on ja kui palju inimesi järjekorras), seega tellisin justkui uuesti – ja just nädalake enne raamatukogu sulgemist (pandeemia tõttu) sain lõpuks kätte.

Esiteks pean kahetsusega märkima, et mul on kõik eelnenud Melchiori-raamatud peaaegu täielikult meelest läinud. Suutsin peast meenutada ainult 5 osa (kuigi pidi olema 7 – nüüd vaatasin, mille pealkirjad olid ununud), samuti mäletan, et apteeker Melchior on lesk, tütar on Pirita kloostris aednik ja noor Melchior pidi minema Saksamaale selliks õppima, aga sattus kellegi Notke juurde (seda pigem meenutas praegu loetud osa) salagildi. Ilmselt on eelis neil, kes hakkavad lugema alles nüüd ja saavad kõik korraga lugeda – mitte et tegevustikke oleks raske jälgida, need pole omavahel seotud, aga lihtsalt oleks kuidagi hea mäletada umbes samu inimesi, keda Melchior kasvõi enda headeks sõpradeks on pidanud.

Pikk jutt, sitt jutt. Kui ma mäletan päris esimestest osadest, et mulle meeldis ajastu ja Tallinna kirjeldamine, apteegirohtude segamise kirjeldamine, ja krimisisu polnudki nii põnev, siis on see osa tõesti krimiloona nauditav. Muidugi tuleb alati meeles pidada, et nendes raamatutes on algul mõni surnu ja siis tekib neid veel – see mulle enamasti ei meeldi, sest pead kogu aeg valvel olema, et mõnda sulle meeldinud tegelane maha ei koksataks. Seekord andis vihje juba kaart raamatu algul. Muidu on ju tegemist klassikaga – leitakse surnu (Johann von Brakel), tema kõrvalt, oma verine pistoda käes, tema sõber (Rolof Metsentaken), keda ootab kohus ja hukkamine. Sõbra isa, Harju rikas läänimees vasall Hunold Metsentaken palub Melchioril elada Toompeal rüütel Detmar von Wenthuseni majas ja tõe välja selgitada, sest tundub, justkui poleks Rolof siiski süüdi. Melchior panebki siis mingite lubakirjade abil oma all-linna apteegi kinni ja asub Toompeale Wenthuseni majja elama. (Tegelikult eelneb pikk lugu ka sellest, kuidas von Brakelite ja Metsentakenite vahel valitses kauaaegne vihavaen ja kuidas lõpuks selle lepituseks kumbki andis oma poja rüütli juurde elama, et nad lepiksid ja sõbruneksid ning et vaen kaoks).

Tänu sellele on meil nüüd üks majapidamine ja selles mõrva ööl viibinud 9 inimest. Ja on “raamatukogus kogunemise stseen” ehk siinkohal kogunetakse suures saalis laua taga, kus Melchior räägib lahti, kuidas kõik oli. Isegi üsna klassikaliselt tekitab esialgu teisi kahtlusaluseid. Ja lugejal on olnud võimalik algusest peale kõiki ühtviisi kahtlustada ja seega kahtlustada samamoodi ka tegelikku tapjat (paraku ei saa siin lahti kirjutada, seega kahju, et mul endal ka ununeb äkki jälle). Samas on miinuseks see, et isegi kui vahepeal seda inimest kahtlustad, teeb kirjanik jooksvalt pidevalt kõik endast oleneva, et see inimene tunduks siiski väljaspool igasugust kahtlust. Teine konks on see, et üks tunnistus on vale. Ja kuigi seda võid juba ise ka alguses kahtlustada, kahtlustaksid, et nähtut on muudetud, mitte seda, et midagi sellist polnudki. (Ja krimka puhul on see ehk kõige nõrgem koht, sest lugejal pole alust arvata, et mitte midagi sellist polnudki).

Seega üsna klassikaline krimilugu ja nauditav, läheb kiiresti. Mulle meeldis, et kõik oli justkui oluline, mida kirjeldati, kõik oli mingitpidi vajalik. Pealkirjas viidatud Pilaatuse evangeelium…. Või pistrikujaht. Nojah. Ei hakka ära rääkima. (Kuigi need vahelepõiked noore Melchiori ellu, mille puhul peaks pisut mäletama eelmist osa – aga mina põhimõtteliselt peale nimede ei mäleta sealt mitte midagi – on veidi igavamad, kuna pole ka veel selle osaga vana Melchiori tegemistes seotud. See tähendab, et noore Melchiori lugu jätkub järgmises osaski ja selleks tuleks seda mäletada.)

Ajalooline pool on tegelikult väga põnev. Kuna see on pseudoajalooline, oleks muidugi hea, kui lugeja oleks ajastuga kursis ja saaks aru, kus kirjanik juurde luuletab (üldiselt on põhjalikus eessõnas sedagi pakutud). Oleks vaja teada võimuhierarhiat nii Toompeal kui linnas. Kes on komtuur. Prior. Ja muud sellist (kahtlustan, et ilmselt annaks paljugi juurde, kui mäletaks paremini eelmisi, sest igas osas on midagi jälle lahti kirjutatud).

Apteeker Melchiori raamatutes on alati ka tore, et on olemas mingid kaardid. Enamasti on need olnud linnakaardid, nüüd aga kogu see majapidamine mitmes lõikes ja kahe korruse jagu (Marge Nelk). See on üldiselt väga abistav. Samas on seal kaks aga, mis pisut segadusse võivad ajada – esiteks on maja pilt pandud vastupidiselt ilmakaartele. Kui nimetatakse läänetiiba, siis tuleb vaadata parempoolset majatiiba, ja vastupidi. Toompea müür on lõunas ja ma ei näe mingit olulist kunstilist põhjust, miks seda niipidi pidi kujutama. Samuti on muidugi väga tore, et kunstnik on tubadesse joonistanud ka mõned mööbliesemed. Oluline on aga, et need võinuksid alati klappida originaaliga – Odele ja Ere toa puhul ei klappinud. Sinna on joonistatud kaks voodit, ometi on kummagi abikaasa toast ligipääsetavas keskmises magamiskambris abieluvoodi. Teiseks on joonistamata jäetud lapse häll. Toa kirjeldus lk. 164:

Tuba oli vaipadega väga soojaks ja mugavaks vooderdatud, seal oli peale hälle veel neiu Ere voodi, mõned riidekirstud ja kaks lauda pehmete toolidega, ühe peal võis näha mingit mängu, mida mängiti male moodi laual, väikesel riiulil olid kaks vilepilli ja noodiraamat.

Seega millest lähtus kunstnik sinna tuppa kahe voodi, ühe riidekirstu, kirjutuslaua ja kõva tooli joonistamisel, ei tea.

Kaanepildist – kummaline on see, et Harglale olla just iseäranis rahul olnud, et Paweł Kardise kaanepilt nii hea tuli (kirjutab Ulmeajakiri esitlusest). Mind paneb aga konkreetselt imestama, miks nii … kole, kuidagi halva arvutimängulik pilt. Just Hargla Suudlevate vampiiride puhul oli mul see tunne, et raamat üsna normaalne, isegi hea, aga kaanepilt hirmutab kõik oma kitšilikkusega eemale. Samas mäletan, et mõni apteekri sarja raamatutest oli ikka väga ilusa kujundusega. Maitsed on ilmselt vägagi erinevad.

Keeleliselt (seda olen varemgi märganud) on raamat ka omalaadne. Esiteks püüab kirjanik kasutada veidi vanemat kõnepruuki – aga ainult vahel. Öelda asju rahvusvaheliste sõnadega, mis ilmselt olid olemas enne eestikeelset. Samuti on laused tihtipeale kirjutatud nii, nagu oleksid need otse mõnest germaani keelest tõlgitud. Või on saia kohta öeldud valge leib. Ühest küljest on see ilmselt taotluslik, et väljendada ajastut ja anda edasi keelt, milles tegelased räägivad, teisalt tundub, et niimoodi oleks neid ka lihtsam germaani keeltesse panna – ja eriti selle osa põhjal ütleks, et tasuks tõlkida! (Tõsi, ühes kohas tekkis mul arusaamatus – aga ma ei jõua lehekülge üles otsida – öeldi, et “siis läksid nad saksa keele peale üle. Ja ma mõtlesin vestlejate peale mõeldes, mis muud keelt nad oleksid võinud rääkida seal. Ei olnud mingi teoloogiline ega juriidiline passus ka, et oleksid ehk ladina keeles vestelnud. Eesti keeles…. no ma ei tea, kas oleks üldse nende tegelaste puhul võimalik olnud?)

Lingikogu (paljud blogid selles nimekirjas ei kirjutagi kuigi palju raamatust endast, aga oluline on ehk, et selleks ajaks, kui lihtinimesele raamatukogust lõpuks kätte jõuab, on nii paljud lugenud, et isegi kirjutanud on paljud):

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

28. P.I. Filimonov “Asünkroonujumine”

Filimonov jäi mulle silma juba üle 10 aasta tagasi Mitte-eukleidilise geomeetria tsooniga ja pärast seda olen teda põnevusega jälginud. Samasugust elamust nagu esimesest raamatust, pole tegelikult enam hiljem saanud, aga ta kuidagi isiklikult tundus lõppkokkuvõttes väga sümpaatne. Seega haarasin kohe selle raamatu uudisriiulilt, kui nägin (ja nüüd on raamatukogu kinni koguni).

Mis ma oskan öelda. Kuidagi poifilimonovlik, selline mulje on jäänud just viimaste raamatute tõttu. Neid on justkui mingi programm või fantaasia, mitte niisama liikumine. Siin on selleks siis keegi Jõhvikas, kes on ilge sahkerdaja ja otsustab tuua Eesti olümpiavõidule täiesti uue spordialaga – sünkroonujumises meestele. Selleks tuleb aga oma niite tõmmata, nii et see jõuaks olümpia kavasse suhteliselt lühikese etteütlemisajata, et Eestil oleks võiduvõimalusi. Samas – mine võta kinni, millest see raamat siis tegelikult rääkis. Sünkroonsusest? Asünkroonsusest? Kas see maa-alune maailm, too vabariik, oli päriselt olemas või eksisteeris mingitmoodi vastupidises asünkroonsuses sünkroonujujate peas? Kuidas homo viidi saatust juhtima ja alfaisane elundidoonoriks?

Huvitav oli ka peatükkide jaotus. Või ei, pigem peatükkide nimed. Mõtlesin, et vaatan sisukorrast täpsemalt. Ja mis ma näen – esiteks on raamat jagatud kahte ossa: Ariadne ja Rashomoni väravad. Peatükke on vastavalt 11+11, need on:

Lood
Mida
Me
Välja mõtleme
Hullutavad
Meid
Nii
Et
Aeg-ajalt
On
Raske

Taibata
Kes
Keda
Tegelikult
Välja
Mõtleb
Ja see
Ajab
Ärevusse
Ka kõige
Rafineerituma mõistuse

Nii et palun, mine võta kinni, mis tagamõte kõigel on. Ariadne pole meile ilmselt keeruline aru saada, aga mina pole filmikunstiga kuigi tuttav ja see Rashomon viib otsinguga Akira Kurosawa filmini. Mille sisu (Wikipedia järgi):

The film opens on a woodcutter (木樵り; Kikori, played by Takashi Shimura) and a priest (旅法師; Tabi Hōshi, Minoru Chiaki) sitting beneath the Rashōmon city gate to stay dry in a downpour. A commoner (Kichijiro Ueda) joins them and they tell him that they have witnessed a disturbing story, which they then begin recounting to him. The woodcutter claims he found the body of a murdered samurai three days earlier while looking for wood in the forest. As he testifies he first found a woman’s hat (which belonged to the wife), then a samurai cap (which belonged to the bandit), then cut rope (which had bound the husband), then an amulet, and finally he came upon the body. Upon discovering the body, he says, he fled in a panic to notify the authorities. The priest says that he saw the samurai with his wife travelling the same day the murder happened. Both men are then summoned to testify in court, where they meet the captured bandit Tajōmaru (多襄丸), who claims to have followed the couple after coveting the woman when he glimpses her in the forest.

Kas ka need väravad on sellega seotud? Kuidas teisiti? Ka P.I.Filimonovi raamatus on Jõhvikale viidatud kui üksikule samuraile. Lisaks see, et me näeme kõike erinevatest vaatenurkadest – me näeme Jõhvika vaatenurka, Antoni liikumist maa-aluses labürindis ja Viktori liikumist maa-aluses kaadripõrgus, kus saatusi otsustatakse. Kokku peame kõik panema ise – nii hästi-halvasti kui suudame. Lugege Rashomon efekti kohta.

Teised ei ole veel kirjutanud, aga lingin siia toreda intervjuu autoriga ERR lehelt.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: kesknädal

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

27. Ernesto Sábato “Tunnel”

See raamat jäi pihku raamatukogu uudiskirjanduse riiulist. Vaatan, et järjekordne Postimehe kirjastuse väljaanne (ja nüüd otsinguid tehes märkasin, et tegelikult on juba 1982. aastal LR-s ilmunud). Oli asju, mis kokkuvõttes tundusid ahvatlevad, ja teisi, mis tekitasid ettevaatust. Õnneks oli lühike raamat ja tagantjärele võingi öelda, et oli mõlemat. Teades algusest peale, millega raamat lõpeb, püüdsin ennast sellest sellegipoolest välja lülitada. Sedasi lugedes tundub esimene pool raamatust eriti kütkestav ja ilus. Saamatu kunstnik leiab oma näituselt üheainsa tüdruku, kes vaatab ta maalil detaili, millel on oluline tähtsus. Teised kiidavad ja ülistavad seda, mis on esiplaanil. Püüd kohtuda, kohtumine. Kohtmakas ja armas.

Samas ma tean, et igasugust stalkerlust ja kinnisideid romaanide peategelastel on mul raske taluda. Samuti siin – kõik on ju edasi antud kenasti kompaktselt ja lühidalt, aga minu jaoks on painav sedasorti inimkäitumisest lugeda (kuigi häiris sedakorda vähem kui sageli varem. Muide, Postimehe kirjastus on uuesti välja andnud ka Fowlesi Liblikapüüdja, mille eelmise väljaande kunagi endale lausa poest hankisin – pealkiri ja väljanägemine nii meeldisid – aga mille lugemine oli täielik paine! Tänaseks olen sellest raamatust vabanenud).

Ehk ongi siis selle raamatu tugevus just skisofreense (vabandan, kasutan seda terminit suvaliselt, mitte kliinilise täpsusega) kunstniku mitmepalgelisuse täpne kujutamine – kaunis, hõrk, loov ja ilus vaheldub painavate kinnisideede ja jälitusmaaniaga – ilmselt tunneb iga lugeja ennast seda lugedes nagu piinatud geenius. Minu arvates oli näiteks väga tugev peatükk peategelase unenägu sellest, kuidas ta muutus linnuks. Ja mitte keegi ei märganud.

Nauditav oli ka Hunteri arutelu sellest, kuidas krimkad on tänapäeval samad, mis kunagi rüütliromaanid. Et keegi võiks vabalt krimkade paroodia kirjutada (ja pakkus välja ühe stsenaariumigi). 

Hetkel ei leia, et sellest oleks eriti palju kirjutatud. Triinu raamatutes näiteks.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

25. Alessandro Baricco “Korda kolm koidikul”

Ilmselt seisab see raamat (sõbrad, Apollos tundub olevat eriliselt soodne allahindlus – tellige poest kindlasti karantiini ajal ja lugege. Või kinkimiseks) mu lugemisnimekirjas juba neli aastat, ilmumisest saadik. Näppu jäi lihtsalt sellepärast, et kõndisin raamatukogus hooletult riiulini, kus on D-täht, B lihtsalt jäi silma. Õnneks on see väga lühike, sain kiirelt läbi lugeda. Baricco on varasemast meelde jäänud hõrgu stiiliga, kunagi suisa ostsin Novecento pärast lugemist riiulisse, aga unustanud olen ilmselt ikka. (Siidi lugesin rootsi keeles ja ilmselt ei tunnetanud seda luulelisust, kuigi sisu mõnes mõttes mäletan ja võin aimata, et siiski väga hea oli. Eriti soovitajale mõeldes).

Ka see raamat oli just selline, millised mulle meeldivad. Kolm kohtumist koidikul, mis toimuvad eri aegadel ühe mehega, segipaisatud järjekorras. Kohtumised erinevate naistega – st. igas loos ühe naisega. Siis, kui ta oli laps ja ta silme all põles ära ta kodumaja, sinna sisse omavahel tülitsevad vanemad. Siis, kui ta oli just kellegi tapnud ja ta vangi viidi. Siis, kui ta aitas ühel noore tüdrukul oma jõhkra poisi juurest minema joosta. (See kõik kõlab väga banaalselt, aga mul on tõesti raskusi mõne aja pärast meenutamisega, millest see raamat üldse rääkis).

Just need inimlikud kontaktid lakoonilise, kuid täpse dialoogiga on ilmselt see osa, mis mind kõige rohkem võlub.

Ega polegi midagi pikemalt kirjutada.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Lisa kommentaar