25. Jonas Jonasson “Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju”

No kui juba kursis olla, pidi ju selle raamatu ka läbi lugema. Selles suhtes on tunne sama – igavene jant. Ilmselt oli seda ka Saja-aastane…, lihtsalt tookord oli esimene ja värskendav kord. Kirjanik ütleb eessõnas, et maailmas toimub nii palju asju, et Allan Karlsson tuli lihtsalt jälle tegevusse heita. Seekordne tegevus käib enamjaolt Põhja-Korea, Venemaa ja USA teemadel – keskmes Põhja-Korea ja rikastatud uraan. Ja muidugi satub kõige selle keerisesse põhimõtteliselt ootamatult Allan Karlsson ja Julius Jonasson (tegevusse tekib ka Sabine Jonasson, kes pole Juliuse sugulane, aga see on lihtsalt nii tavaline nimi, eksole). Erinevad viisid äri teha kerkivad esile ka siin nagu Mõrtsuk-Andersis. Omamoodi lihtsalt seikluslik muinasjutt kaasaegse maailma teemal. Näiteks, kuidas käib kohtumine Kim Jong-uniga, Donald Trumpi parodeerimine, kuidas ta kõike kaks kord järjest ütleb, Angela Merkeli pidamine ainsaks kahe jalaga maa peal olevaks suuremaks juhiks, Margot Wallström on ka vägagi sümpaatne ja ehtrootslaslik. Ei taha pahandusi, tahab head, teinekord juhtub aga nagu ikka… Lisaks on Allan Karlssonil uus vidin – tahvelarvuti. Selle kaudu saab ta pidevalt igasuguseid uudiseid maailmast, mida teistele muudkui edasi räägib ja teised lõpuks täiesti marru lähevad (need uudised on muidugi seinast seina ja heas humoorikas võtmes, aga põhinevad ju pärisuudistel, mis tol hetkel avaldati. Raamatu originaal ilmus 2018, meil 2019). Rootsi on 2018 ÜRO julgeolekunõukogu (mittealaline) liige ja Wallström Rootsi välisministrina esindaja.

Põhimõtteliselt räägib raamat sellest, kuidas USA ja Venemaa püüavad Põhja-Koread ja sellega maailma mõjutada, destabiliseerida, mida keegi sellest ka ei võidaks. Infosõda. Infot on nii palju, sellest võib lolliks minna – see ongi asi, mida Allan Karlsson lõpus tunnistab – ta pole kunagi enda pead väga millegi üle vaevanud, aga talle endalegi tundub nüüd, et mõtleb liiga palju.

Kokkuvõttes oli maailm parem koht kui sada aastat varem, ehkki areng ei kulgenud nähtavasti sirgjooneliselt. See liikus tsüklitena üles ja alla.

Nii palju, kui Allan Aru sai, oli areng praegu languses. Oli oht, et suund muutub alles siis, kui piisavalt paljud on piisavalt kaua üksteist piisavalt halvasti kohelnud. Siis hakkavad inimesed uuesti mõtlema.

Nii on see alati olnud. Aga kas on kindel, et see uuesti nii ka läheb? Alles hiljuti väitsid teadlased, et keskmine intelligents on langustrendis. Allan luges, et see, kes liiga palju oma tahvliga suhtleb, kaotab oskuse dialoogi arendada. Tahvli omaduseks on ju selle omanikule pigem monoloogi pidamine kui vestluse arendamine. Inimesed liiguvad seega internetis ja lasevad teistel enda eest mõelda, mille tulemusena jäävad aga ise üha lollimaks.

Allanile tegi muret taipamine, et koos intelligentsiga kipub kaduma ka tõde. Vanasti oli lihtne teada, mis on tõsi ja mis mitte. Viin oli hea. Kaks pluss kaks ei olnud viis.

Aga kuna inimesed ei räägi enam üksteisega, tuleb võitjaks see, kes ühte ja sama asja kõige enam kordab. (lk. 318, tõlk. Kadri Papp)

Just raamatu lõpulehekülgedel peab Putin kokku võtma, et alguses läks justkui õnneks (USA presidendivalimiste ja Brexitiga, aga alates Prantsusmaast hakkas juba kiiva kiskuma ja kuskilt tekkis ootamatult Macron ja see ajas asja Putini kontrolli alt välja.

Lisaks teenis venelaste huve Euroopasse saabuv pidev põgenikevool. Iga õnnetuke, kellel õnnestub kontinendi kõige rumalamates riikides elamisluba saada, nuumab riigi sees hõõguvat võõraviha. Tahtmatus aidata oli kõige suurem seal, kus ka varem polnud kedagi aidatud. See on inimlik kadedus. (lk. 316-317. Väike nööge Eesti-sugustele 😉 )

Teised kirjutavad:

  • Mae kirjutab. Kusjuures mulle tundus esimene osa ikka samasugune – et maailmapoliitilised sündmused läbi 20. sajandi tuli ühe inimese elu kaudu läbi võtta. Ja kuna Aafrika jäi toona puudu, siis pidi kirjutama Kirjaoskamatu….. Ja nüüd siis see uus olukord.
  • Linda Järve Kruusatee.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

24. Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Kuna viimati loetud Backman mulle väga meeldis, võtsin ka selle ette. Britt-Marie näol on tegemist tegelasega eelmisest raamatust, raamat räägib sellest, mis temast sai pärast. Kaanepilt on mõnevõrra eksitav. Peategelase näol on ju siiski tegemist 63-aastase prouaga, kellel on alati seelik seljas ja kes ise palli siiski ei puutu.

Ilmselt on see nüüd Ove naisversioon. Oma kiiksudega vananev proua, kes on kogu oma elu mehe seljataga elanud ja peab nüüd asjaolude sunnil midagi oma eluga ette võtma. Satub suvalisse alevikku teeserval. Tegelikult on see oma loomult selline klišeelik raamat, et hoiame neid väheseid, kes meil on, ja armastus võidab kõik ja muu selline. Ometi on just selles peategelasest ja tema vinguviiuldamises, korrektsuses ja isikus midagi nii erakordset. Või pigem – ta on ju nii vastik mutt kõige järgi, mida ta teeb või ütleb, kuigi sisimas üldse pole. No ja tunnedki ära enda ja selle, et sisimas pole üldse selline, aga miks ometi ümbritsev maailm mind sellisena näeb 😉 ?

Ka siin on värvikas tegelasgalerii. Minu vanaldane aju ei teinud isegi kõikidel poistel vahet (tegelikult oleks ikkagi viisakas meelde jätta, kes on kelle vanemad ja mis on ükskõik millise lapse ja tema nime taga). Kõige kummalisem oli, et tegelane nimega Keegi on, nagu selgub raamatu jooksul, naisterahvas! Võib-olla mõtles tõlkija selle siiski kuidagi läbi ja äkki kuskil alguses siiski viidati juba temale kui naisele. Kui siis mingil hetkel öeldakse, et Britt-Mariel (mina paneks Britt-Marie’l, kuna rootsi keeles hääldub ju [brittmarii]) polnudki varem sõbrannasid olnud, lugesin mitu korda üle ja mõtlesin, et ahah, seda ratastoolis Keegit võrreldakse siis “sõbrannatsemisega”, kuigi tegemis on mehega. Aga ei, tegemist oligi naisega. Kes oli ratastoolis ja muuhulgas ühel hommikul ka nii täis/pohmas, et jäi, pea söögiriistade sahtlis, magama. Pealegi tundub mõne koha järgi tõlkes, et ikkagi mingi sisserändaja ta on (see oli vbolla kõik alguses olemas, aga mul olid kõik veel peas segi ja ma ei mäleta…).

Midagi ümber jutustama hakata pole siiski mõtet. Vanaema-raamat avaldas mulle sügavamat muljet muidugi, aga see on tegelikult ka üsna hea. (Ove mulle ju tegelikult väga ei meeldinudki. Kuigi nad on oma loomult sarnased raamatud. Vanainimese südame võitmine, laste vahetu poolehoid).

Soovitan lugeda. Lihtsalt ja selgelt kirjutab, kui oluline on, et inimest/inimesi märgataks, nähtaks, et nad saaksid end vajalikuna tunda. Kogukonna tähtsus. Kõikidele tuleb andeks anda, muidu pole sul enam kedagi, kellele andeks andagi. (Reaalses elus on, ma arvan, pigem vastupidi kui siin raamatus. Et kui maakas tuleb linna, siis ei võeta teda ilmselt kuidagi eriliselt vastu ega kohelda päritolu osas imelikult, ei vaadata viltu, ei saada arugi. Kui aga suuremast kohast väiksemasse lähed, ei võeta sind pigem kunagi omaks. Alati oled “uus”.)

Lisaks muidugi jalgpalliarmastusest. Britt-Marie ei saa sellest (algul) aru ja muutub hiljem ka fänniks. Inimeste liigitamine selle järgi, milline team neile meeldib. Liverpool – kõik seisud on võimalik pöörata paremuse poole, alati on lootust. Tottenham – alati loodad, aga alati on sada võimalust, kuidas meeskond sulle pettumuse valmistab. Manchester United – alati võidavad. Kuniks lõpuks on kõik sitasti, treener lastakse lahti ja tuleb nullist üles ehitama hakata. Ja Aston Villa – keegi pole nende poolt, tasub vbolla sellepärast nende poolt olla. Või sellepärast, et neil on ilus vorm. No ja siis need, kes on oma lapse meeskonna poolt. Alati.

Vaatamata sellele, et 2019. alles ilmunud, on juba mitmed kirjutanud:

  • Mae muidugimõista;
  • A.Luik samuti. Tema toob ära ka hulgaliselt tsitaate. Mulle endale meeldis üks koht, kus Britt-Marie mõttes maast laeni ulatuvaid aknaid kommenteeris – “need on ilmselt kavandanud inimene, kelle meelest on olulisem näha sisse kui välja” (lk. 225, tõlk. Ene Mäe). !!! 🙂
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

23. “The Soviet Union as Herluf Bidstrup Saw It”

Ma ei tea, kuidas teised, aga meie lugesime lapsepõlves Bidstrupi karikatuuride raamatu ribadeks. See avaldas lausa sellist muljet, et kui kunagi 90ndatel mingil allahindlusel uut väljaannet nägin, ostsin kohe ära. Umbes siis saingi teada, et Bidstrup oli taanlane (nüüd loen, et taanlane, kes elas Saksamaal, ema oli sakslane. Kolisid hiljem Taani). Ja veelgi hiljem, et kodumaal üldse mitte kuigi populaarne oma punaste vaadete pärast. Seetõttu pigem populaarne Nõukogude Liidus ja Saksa DV-s.

Täna Tallinnas Harju tänava raamatupoest möödudes (no sealt ei saa isegi mööduda, ilma midagi ostmata, sest alati on midagi huvipakkuvat juba vitriinis) nägin seda raamatut. Pakkus huvi. Ja tõesti – täpselt sama stiiliga joonistab Bidstrup üles, mida ta nägi Nõukogude Liidus ja kuidas töörahvas on tubli ja kuidas rõhujatele molli anti. Raamat on kirjutatud Novosti Press Agency tellimusel 1968. aastal ja eessõnas autor lausa vabandab, et teinekord paistab mõni joonistus satiirina, aga ta ei mõtle sugugi halvasti! Eesti kohta üldiselt ei leia, Baltimaid on nimetatud üldiselt ja näited on läti kaluritest ja supelrannal peesitajatest. Neid karikatuurilaadseid, peab ütlema, polnud ikka kuigi palju (vanas raamatus olid harjunud, et igal lehel üks sketš). Julgeks leheküljeks pidasin ma seda:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

22. Anne Swärd “Vera”

Seda raamatut ootasin juba ammu, nüüd tuli ja lugesin läbi. Pidi olema omapärane. Noh, võiks öelda, et mingis mõttes oli ka. Vahelduseks kiirem lugemine (st. lehekülgi oli küll 312, aga need läksid kiiresti). Kokkuvõte pakub nagu selgepiirilisemat raamatut:

Vale nime all põgeneb noor Sandrine sõja süngustest päikesesse uppunud varasuvisesse Rootsi. On aasta 1945. Tema ainsaks pagasiks on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus.

Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Kes ta on? Mis sõja ajal juhtus?
Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.

Aasta 1945… no aru on saada, et sõja lõppemine, Nürnbergi protsess, aga üldiselt ei mainita aastaarvu raamatus kuskil (ei, täitsa nõus, et see romaan ei räägi ajatust põgenemisest, vaid just II maailmasõja lõppemisest). Pagasiks laps – see tuleb välja, kuna raamat algab pulmade ja sünnitusega. Ohtlik saladus? Hm. Ta enda päritolu oli saladus, mida ta varjas. Seda peetakse ehk ohtlikkuse all silmas. Lapse isa. Häbi, mis ei tohi välja tulla. Et tõde kildhaaval päevavalgele hakkab ilmuma just seoses tütre, Vera sünniga, on lihtsalt asjaolude kokkulangemine, sest lugeja kuuleb Sandrine’i lugu/meenutusi raamatu vältel ja laps sünnib kohe alguses. Perekonnast ei saa ju siiski mitte keegi mitte midagi (olulist) teada. Ainult vihjatakse, et seoses Levi nime väljaotsimisega olla paljut muudki huvitavat välja tulnud – seda ütleb aga manipulaator, see võib olla tühi ähvardus.

Seega on mu point selles, et kokkuvõttest aimatavat ohtlikku saladust, mis kuidagi seoses Vera kasvamisega järk-järgult välja koorub, ei ole. On Sandrine’i pere (naiste) lugu ja tema enda lugu. Põgenemisest on väga vähe – sellest põgenemisest, mis ta Ivani juurde tõi. Pigem on ehk oluline, et pinevus püsib – pigem selle kohta, millised saladused on Cederite perekonnal (nojah, pole ju needki teab mis suured, mida poleks saanud paari lausega ära rääkida – see, et Ivan on homo, see, et Maurits on naistemees nagu ta kadunud isagi, see, et Vanna on teenijatütre sohitütar nende kadunud isaga … No ja natuke sellest, kes on Jannik). Huvitav ongi, et raamatu ülesehitus hoiab pinget üleval kuni lõpuni – ja lõpus tegelikult mingit olulist kliimaksit ei saabu. Esialgu tundub põgenemine sellise kõrgpunktina, aga kui Vanna viimasel hetkel Vera Sandrine’iga kaasa paneb ja Sandrine sellepärast oma reisisihti muudab, et lahendada küsimus, kuidas lapsest lahti saada … siis tundub, et tegemist on pooleli jäänud seriaaliga, mis ei paku nagu ühtegi lahendust. Või noh… telefonikõne Levi numbril justkui pakuks sellise äkilise lahenduse puudumise (kuigi jah, seda ma aimasin algusest saadik, et mingit häppi endi ei saa sellises raamatus olla, ses suhtes ei oodanudki mingit rõõmsat taasühinemist ja rõõmsa perena üle päikselise aasa kõndimist).

Tegelikult ei oskagi midagi tabavat kirjutada, mis selle raamatu kokku võiks võtta. Ühest küljest muidugi segase ja segunenud taustaga põgenik vs kõrgklassi Rootsi pere, kes on sisuliselt mädanenum kui mädapaisetest, näljast ja viletsusest pärit põgenik. See on ju klassikaline. Ilmselt Sandrine’i isiklik areng ja pimedusse sattumine on keskne telg – tema passiivsus pärast kõige hetkelist kokkuvarisemist on hämmastav. Seetõttu tundubki põgenemine lõpus mustrist väljamurdmisena – aga kuhu? Perekonna/Ivani meremajja? Noh, võta ja loe, kuidas tahad.

Mis mind imestama pani: raamatu pealkirjaks on valitud tütre nimi, mis on ühtlasi ka Cederite pere kadunud/põgenenud tütre nimi. Ühtlasi viidatakse ka sellele, et tegemist on vene nimega – sellele Sandrine ju reageerib, kui tütrele nimi pannakse. AGA. Kirjutatakse, et see tähendab lootust! ?? Vera, Nadežda, Ljubov eksole…. Vera tähendab siiski usku. Kui mingi point oli sellele nimele kui lootusele ehitatud, läks see ju kaduma.

  • A.Luik kirjutab Loetu kajas. Tema kokkuvõte on seoslikum, mh. kirjutab ta: “rikutud maine pärandub edasi põlvest põlve ning see taak juba maha jääda ei taha”.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

21. Christopher Isherwood “Kohtumine jõe ääres”

Jälle üks õhem raamat, mille haarasin uudiskirjanduse riiulilt (välja antud 2019, Allikaäärne, tõlkija Mathura). Hoolimata raamatu petlikust õhukesest väljanägemisest läheb lugemine ootamatult aeglaselt. Keskmes kaks venda – üks, Oliver, on pere radarilt mõneks ajaks kadunud olnud ja teatab nüüd kirja teel vennale, Patrickule, et hakkab peagi mungaks ja elab Indias ühes kloostris. Filmitegijast vend kirjutab kohe vastu, seega raamat algab klassikalise kiriromaanina. Siis aga läheb vend teel Singapuri läbi ka Indiast ja peatub siis venna kloostri juures, enne kui too swamiks, mungaks pühitsetakse. Ja äkki loeme kirju, mida vanem vend saadab oma naisele Penelope’le (kes oma palju ringi reisivat meest lastega kodus ikka ootab…. ja kellesse tegelikult Oliver on armunud. Vist Penny ise ka Oliveri armunud olnud), emale ja … armsamale, Tomile. Noorem vend, see, kes tahab mungaks saada, kirjutab päevikusissekandeid.

Ääretult põnev ülesehitus. Esialgu loed ühe venna kirja, siis teise venna kirja ja jääd ootama, kuidas edasi läheb. Ootamatult aga loed noorema venna päevikusissekannet ja selgub, mida ta vanemast vennast tegelikult mõtleb ning kuidas ta tema käitumist tõlgendab. Küüniliselt, üsna mittemungalikult, mingi kompleksiga, mis ei lase tal vennast midagi head näha ega uskuda tema headesse kavatsustesse. Lugeja hakkab kalduma vanema venna poolele, et näha, kuhu viib see mõte, et ilmalik vend on avatum, leplikum, armastavam, vastuvõtlikum jne kui vaimuliku staatusesse pürgiv vend. Kuniks loed jälle vanema venna kirja emale ja Pennyle, oma naisele – kaks täiesti erinevat kirja ühest ja samast asjast – oma venna elust India kloostris. Ootamatult kiri ta armsamale, Tomile, temast palju nooremale mehele, kellega nad on tööreisi ajal elanud läbi suure kirehoo ning on nüüd väga armunud. Näed, kuidas tegelikkus on konstrueeritav sõnadega. Kumba ta siis tegelikult armastab, kellele õigust räägib … Kas ta on kahepalgeline või lihtsalt eksinu või armastab ta võrdselt siiski mõlemat? Ja selline arusaamade paljusus kuni raamatu absoluutse lõpuni, kus üsna sümpaatseks muutunud vanem vend Patrick reageerib äkki sedasi, mis paneb lugeja jälle üllatuma ja … pettuma? Vot, ei teagi. Selles suhtes imetore, et mitte midagi pole kirjutatud puust ja punaseks. Samas võid pidevalt mõelda, mis inimesi elus edasi viib, mis on usk, mis on enesepilt, mida minnakse otsima enese sisse vaatamisest, kas on vaja põgeneda kaugele India kloostrisse, kas usuline ärkamine on võimalik, kas see on tõeline või kellegi illusioon. Jne. Jne. Ja sees kuidagi kriibib, et kumbki peategelane pole veatu ning mõistad, et nii see just täpselt ongi ka elus…

Raamatus oli kokku alla 150 lk teksti, ometi, nagu öeldud, läheb lugemine ootamatult aeglaselt ja pakub pinget algusest lõpuni. Minu jaoks täiesti juhuslik leid ja ma olen väga rahul ning soovitan!

Järelsõnas kirjutab Mathura, et kummaski vennast on ära tunda Isherwoodi enda mina erinevad poolused. Ilmselgelt võib lugeda ka sedasi – võib-olla esmalt mitte, esialgu parem sellele mitte mõelda. Need erinevad aspektid ühest asjast kõnelemisel on väga väärtuslikud!

Meile, kes me Isherwoodi nime kuuldes kohe ei suuda meenutada, kas me temast midagi varasemast ka teame ja mida, tuleb meenutada, et “Berliini lood” olla tema üks tuntumaid teoseid, sh jutustus “Hüvasti, Berliin” (Ene-Reet Sooviku tõlkes, 2001), mille põhjal on loodud muusikal ja film “Kabaree” 🙂 .

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

20. Mati Unt “Kollontai” (dokumentaalnäidend)

Hakkas huvitama, kuna Aleksandra Kollontai oli 1930-40ndatel Rootsis Nõukogude Liidu saadik ja ta nimi oli kuskilt varasemast kõrvu jäänud. See konkreetne “näidend” on muidugi kirjutatud/avaldatud 1977. aastal, mistõttu ei oska otseselt tõlgendada ka. Loomulikult tõukas väga paljusid sotsialiste (ja edasi ka kommuniste) tagant soov inimeste võrdse kohtlemise taotlemise järele, ent mingist hetkest on siiski arusaadav, et see teos on kirjutatud oma aega. Oleks huvitav teada, mis tõukas tagant Mati Unti.

Nii palju, kui ma veebist teada sain (vägagi põgusal otsingul), oli Kollontai näol tegemist näiteks esimese naissoost saadikuga maailmas, kui ta asus tööle NL saadikuna Norras. Teiseks olla ta olnud üks esimesi suuri feministe. Siingi on kirjutatud, kuidas ta luges Rosa Luxemburgi, hiljem temaga ka ise kohtus. (Siin on ka teisi nimesid, mis minule paraku tundmatud ja pole parata – selles osas olen suhteliselt rumal ka. Ideede ajalugu jne). Kuskil kirjutati, et ta oligi igas mõttes vabameelsuse ja seksuaalse vabaduse toetaja nii teoorias kui praktikas. Jumal teab – aga sellest ilmselt ei saanud 1977. aastal ka Mati Unt kirjutada. Eesti keeles on tema kohta ilmunud teisigi käsitlusi.

  • Anna Itkina „Revolutsionäär, tribuun, diplomaat. Aleksandra Kollontai elulehekülgi“ (1977, tõlk. M. Juske),
  • Emili Mindlini „Koduks maailm. Jutustus Aleksandra Kollontaist“ (1987, tõlk. Jüri Karindi)
  • Arkadi Vaksbergi „Aleksandra Kollontai. Revolutsiooni valküür“ (2006, tõlk. Linda Ruud).

See ei oleks nii, kui tegemist ei oleks olulise isikuga. Samas on tegemist siiski tulihingelise menševistiga. Muuhulgas, nagu ma aru saan, erakordne ka seetõttu, et Stalin ta ellu jättis. Seega sain teada seda, et ma ei tea temast midagi, lünk on suur  ja peaks täitma. (Oleks tore, kui keegi mulle räägiks, siia alla kommenteeriks. Sest ilmselt niipea ise uurima ei hakka ja taust on ka nõrk).

Näidendiks seda samas pidada ei saa. Tegemist on justkui Kollontai häälega, kes kõneleb oma elust sünnist surmani, vahele lükitud tsitaate suurtelt vene autoritelt (Turgenev, Blok). (Tänu Danzumehe kommentaarile sain teada, et see “näidend” on isegi teleteatris lavastatud! Nii et ikka on mõtet üles kirjutada, saab huvitavaid viiteid!)

See “näidend” sisaldub Mati Undi kogumikus “Valitud teosed 2” (1985, lk 282-304, vahetult enne “Sügisballi”).

Rubriigid: raamat | 2 kommentaari

19. Oscar Wilde “Granaatõuntest maja”

Lugesin vahele jälle ühe lühikese vahepala. Milline leid ja taasavastus. Kuna Wilde kuulub nende kirjanike hulka, keda sai loetud absoluutses nooruses, siis mäletasin ainult seda, et kõne all oli esteetika ja eetika (ilmselt Dorian Gray – aga mäletan justkui, et lugesime ka midagi muud. Swallow, swallow, little swallow – “Happy Prince” – ju kasvõi!). Vaatan, et mul on veel riiulis ka Oscar Wilde’i testament – lugesin ta elulugu kunagi.

See raamat on muinasjutukogu. Väga hea. Siin on sees neli muinasjuttu.

      1. Noor kuningas.
      2. Infanta sünnipäev.
      3. Kalur ja tema hing.
      4. Tähelaps.

Jälle on teemadeks hinge õilsus, armastus vs ilu. Need muinasjutud on kuidagi nii ilusad, samas klassikalised, kurvadki. “Infanta sünnipäev” on selles osas eriti silmapaistev – ilu, tõde, rõõm, õnn, lõbu kõik ühe kaardi erinevatel külgedel. Väike kääbus, kes ei aima midagi oma jubedast väljanägemisest ja armub printsessi.

Kalur ja tema hing” on kõige pikem muinaslugu. Ühtlasi on see kuidagi mitmes mõttes sarnane Anderseni “Merineitsi” ja “Varjuga”. Noor kalur armub merineitsisse, aga selleks, et temaga olla, peab loobuma oma hingest. Omaette osa on see, kuidas hingest loobumine käib – kuidas suhtuvad sellesse kirikuõpetaja, kaupmehed, nõid. Järgmine osa räägib sellest, kuidas õnnestub hingest eraldumine. Hing ei taha eralduda, anub, et talle ka süda kaasa antaks, kalur keeldub. Igal aastal tuleb ta tagasi, et kalurile rääkida, mida ta on läbi elanud ja ahvatleb teda kaasa tulema. Kalur keeldub, kuna ta ei näe, et miski võiks teda oma armsama juurest ära meelitada. Kolmas mõtteline osa on see, kuidas hingel õnnestub kalur lõpuks kaasa meelitada – lubab lähimasse linna, kuid veab ühest linnast teise ja käseb kaluril seal nurjatusi teha. Kalur teab, aga küsib pärast linnast põgenemist, miks tal ometi kästakse selliseid pahategusid teha. Hing ütleb, et ta on nii kaua ilma südameta ringi käinud, asi selles. Neljas mõtteline osa on finaal, kui kalur läheb tagasi mere äärde merineitsit kutsuma, see aga ei tule. Kuidas merineitsi lõpuks sureb, ka kalur. Kuidas kirikuõpetaja ei luba neid matta mujale kui Vanutajate väljakule (tõlk. O. Truu, 1935), kus korraga kasvavad kaunid lilled. Kirikuõpetaja jutlus ja lõpp.

Samas on kuidagi muinasjutulik ja oskarwilde’lik, et kõik muinasjutud on seotud mingite kuningatega/printsidega/printsessidega. Öelgem siis, et mingis mõttes ülekantud tähenduses, kuigi muinasjutus enamasti ka tegelastena. Toimub mingi õnnistamine, “ametisse õnnistamine”. Ja alati toimub see mingi puhastumise või selgenemise järel.

Mina soovitaks eriti noorele endale seda raamatut. Gümnaasiumi viimase klassi tüdrukule, kes oli kohustuslikust teismelise masendusest üle saanud.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar