54. Andrei Beljanin “Musta missa vandenõu”

Kuna selgus, et ka teine osa on ilmunud, lugesin siis ühe jutiga läbi. Pärast muidu ei mäleta tegelasi ja lühike on ka. (Jälle raamatukaas, mis ei kutsu sugugi lugema, kuigi jah, sisuga ju haakub).

Kui ma võrdlen eelmise loetud raamatuga (Backman), siis siinkohal on tegemist just vastupidiselt poliitiliselt ÄÄRMISELT ebakorrektse raamatuga. Mõnes mõttes isegi lisaväärtus või lisanali. Kuskil blogis oli ka seda mainitud – viis, kuidas ta kujutab teisi rahvusi – armeenlast, sakslasi või juudist kaupmeest… 🙂 Rääkimata muidugi naistest, keda tsaar uurija-vojevood Ivašovile preemiaks tahab pakkuda (naitumise eesmärgil – sest naine siis teeb kõik ja allub ja nii).

Noh, siin raamatus on samamoodi paras farss, kus uurija, väga aateline ja aus piirkonnavolinik, miilitsa nooremleitnant uurib asju, aga Baba Jagaa, kelle juures ta korteris on, saab kohe aru, et mingi tugev nõidus on asjasse segatud. Ja kuidas nad siis Venemaad ja nende muinasjutulist usku päästavad. Sisu mõttes pole tõesti midagi lugeda, paras jant, aga just niisama, juhtumid, absurd, nagu muinasjutt. Mingit sügavamat ja ülekantud tähendust ei hakkaks ka asjale andma, aga jälle – vene muinasjutud, vene hinged, nende usk. Ja lõputul hulgal igasuguseid viiteid meieaegsetele nähtustele ja asjadele. Päris raamatu lõpus pahvatasin ma tõesti naerma, kui ta nimetas, mis suure operatsiooni nimi on. Nimelt sai kurjategijate kamp end kärbesteks muuta, mistõttu said igale poole sisse. Seega kärbeste teema oli väga üleval – mh see Beltsebul, kes lõpuks mustal missal välja kutsuti, oli hiigelsuure kärbse kujuga. Operatsiooni nimi – Dihlofoss! No kes meie lapsepõlvest pärit pole, sellel on siin isegi raske nalja näha (juba putukatõrjevahendite ja kaubamärkide rohkuse tõttu).

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

53. Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Päris hea meel oli, kui sain piirangute lõppedes jälle järjekorda panna ennast raamatutele. See oli raamat, mida juba ammu mõtlesin lugeda.

Mis ma oskan öelda. Meelelahutus, aga rootslaslik ja täpne. Kerge, aga samas selline ollivuudlikult sügav. Läbi mõeldud, komponeeritud, võiks saada filmiks. Ja vägagi rootslaslikult poliitiliselt väga korrektne. Kui pangaröövi edutult saavutaja taustast räägitakse, mõtled pikalt, kas mees või naine, aga kui abikaasa ülemusega minema jookseb, siis eeldad ju, et ok, mees, kelle naine läks ülemusega. Ei, alati on vastupidi. Last ootav lesbipaar. Sisserännanu. Noh, ja las olla – toob erinevaid teemasid lauale.

Backman üritab pidevalt jube vaimukas olla, tihtipeale see tal täitsa õnnestub ka. Nii et soovitan meelelahutusena, mis närvi ei aja. Puudutab raskeid teemasid, pöörab need armastuseks ja õnnelikuks lõpuks. Lohutav. Kellel päriselt selliste teemadega kokkupuude – ma ei tea, kas lohutab. Ehk lohutab.

Lingid (näen ainult blogisid, ma ei tea, kas lehed ei pidanud oluliseks mainida…):

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

52. Daniel Wisser “Mägede kuninganna”

Selle raamatu valisin lihtsalt riiulist. Ei olnud midagi kuulnud ei kirjanikust ega raamatust. Hea raamat. Aga kirjutada on sellest keeruline, ei oskagi nagu. Esiteks panen siis ametliku kokkuvõtte (linkide tekst ei ole sama, mis raamatu tagakaanel, kirjutan hoopis viimase):

Robert Turin on neljakümne viie aastane mees, kes põeb raskekujulist hulgiskleroosi. Mägede kuningannaks nimetab ta oma tõbe. Endine IT-firma omanik ja naistemees elab juba aastaid hooldekodus, liigub ratastoolis, sõltudes hooldusõdede abist. Ta trimpab veini ja viskit, teab täpselt, mis teda ees ootab ning otsib inimest (soovitatavalt naissoost), kes saadaks teda Šveitsi abistatud enesetappu tegema. “Mägede kuninganna” on inimlik, mõtlemapanev ja ohtra musta huumoriga romaan ootamatul teemal.

Mõneti annab see kokkuvõte minu arvates jälle teise mulje, kui raamat ise, aga ma ei oska ise ka midagi teisiti öelda – peale selle, et “endine naistemees” ja “soovitatavalt naissoost” jätaks ma välja. Sest kui sa oled nii tugevasti ratastooli aheldatud ja sinu ümber on ainult haiglaõed, siis võid ju rahus nende rindadele mõelda. Armastab oma naist, hoolib temast, kirjutab kogu vara tema nimele, loodab, et ta leiab kellegi ega taha talle koormaks olla. On olnud armunud tema õesse ja ajanud liini ühe kaastöötajaga. Vihjatakse muidugi, et “naistemees”, aga noh, mina seda välja ei lugenud ja minu arvates ei olnud see nagu nii tähtis. Vbolla oli.

Raamatu ülesehitus on omamoodi. Seal ju ei juhtu mitte midagi. Seal on 312 lehekülge argipäeva, vaikset mõtlemist, kuidas saaks siit elust lahkuda enne, kui muutud päris köögiviljaks. Esimene katse: hüpe remonditavalt prantsuse rõdult neljandal korrusel… õnnetul kombel kukkumine vaid kolmandale ja ei juhtu eriti midagi. Teine katse – rohud. Aga leiti liiga vara. Kuniks lõpuks on keegi nõus ta vaikselt Šveitsi viima – asjad on juba tasapisi mehel endal korda aetud. Millega saab üldse inimene ennast hooldekodus enam lõbustada… Ja vahele igasugustest Ameerika presidentidest ja ka Trumpi valimisvõidust. Üsna kuiv-sarkastiliselt. Musta huumoriga. Vestlused surnud kass Dukakisega (muide, magama pandud temagi kunagi). Aga samas ka kõikide teiste tegelaste repliigid. Kus? Päriselus? Ettekujutus? Mingi protokoll? Mõnikord on lauseid maha tõmmatud.

Ei, mina ei oska sellest raamatust kirjutada, ometi oli see kuidagi … liigutav-raputav-tugev. Ja samas – mitte midagi ei toimu.

  • Päevalehes küsib Indrek Tark: “Abistatud suitsiid nõuab väga suurt vaprust nii inimeselt, kes selle tee valivad, kui ka neilt, kes oma lähedast aitavad. Kellelegi ei saa sellises olukorras ette heita vapruse puudumist, kuid romaan tõstatab siiski küsimuse: kas meil on õigus nõuda, et pöördumatult haige kannataks hääletult, pimedana, aastaid oma kehasse vangistatuna, lihtsalt seetõttu, et meil oleks tema enesetappu ära hoides kergem?”
  • Asko Tamme kirjutab raamatukogu blogis, et tegemist on armastusromaaniga. Mulle see mõte meeldib, olen temaga igati nõus. Lihtsalt teistmoodi armastusromaan.
  • Kirjakoile väga ei meeldi.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

51. Thomas Sjöberg “Ingmar Bergman. Armastus, seks ja truudusetus”

Käisin riiulite vahel ja mõtlesin seekord raamatukogust midagi niisama ja ette plaanimata laenutada. Sattus kätte see raamat.

Mind valdab mingit laadi nõutus. Sama nõutus valdas mind siis, kui vaatasin hiljaaegu Ingmar Bergmanist filmi. Nimelt vaatasin tema enda tehtud filme noorena (kindlasti mitte pooligi), need meeldisid mulle väga, panid väga mõtlema, puudutasid. Lugesin toona ilmunud uuemaid raamatuid nagu Den goda viljan ja Söndagsbarn, Laterna magica lugesin ka läbi, aga ei mäleta millestki midagi. Alles sel hooajal lugesin läbi Linn Ullmanni raamatu Rahutud. (Jälle…. ei mäleta väga enam). Viimati nähtud film temast ja käesolev raamat aga tekitavad mulje, nagu tahaks keegi tõestada, et olgu ta filmid, mis nad on (sellised sügavmõttelised ja masendavad jms), aga et ta ise oli ometi igavene närvihaige!

Selle raamatu algul öeldakse otse, et looming ei puutu asjasse, räägime hoopis tema eraelust ja naistest-abieludest. Paraku pole perekond teda oma arhiividele ligi lasknud, aga muu töö allikatega on väga mahukas. Loed ja mõtled – milleks? Siin pole sõnagi temast kui inimesest (valetan, muidugi on, aga kuidagi läbi kirjaniku tõlgenduse ja üksnes läbi naiste prisma. Ja kohati on kirjaniku tõlgendused ebameeldivalt üleolevad). Teemaderingidest, mis ajendasid tegema just selliseid lavastusi ja filme. Loed seda ja mõtled, et inimene on NII PALJU vaeva näinud – selleks et kujutada tõesti suure filmirežissööri katkist eraelu, katkist isiksust, talle justkui koht kätte näidata. Võib-olla on see kellegi jaoks vajalik, aga ma pole päris kindel, kas isegi tema endised naised rõõmustaksid seda käsitlust lugedes ja tunneksid, et keegi astub nende kaitseks välja ja paljastab, kuidas ta ühega abielus olemise ajal juba teisega käis, magas jne.

Kogu raamat pani õlgu kehitama (ja lugemine läks aeglaselt ja ununes sel hetkel, kui jõudsin lugemisega järgmise naise juurde). Kogu raamatu eesmärk oli justkui näidata, kui ebastabiilne Ingmar Bergman oli. (Väga suur osa materjalist pärines ema Karin Bergmani päevikutest). Samas… seda ju teavad kõik, et ta oli ebastabiilne, tal olid hirmud, tal oli saja naisega sada last (9 last vist? aga mitme naisega… kas sel on siis tähtsust). Ilmselt ei olnud minu raamat. Kogu aeg tiksus veel peas mõte, kas mitte sama autor ei kirjutanud klatširaamatut kuningast – leidsin nüüd kinnitust, kirjutaski (isegi eesti keeles olemas). Ilmselt selline klatšipool ongi tema eriala. Kuningaraamatut ma lugenud ega sirvinud pole, ma ei tea, kas temastki sobib sedasi kirjutada. Bergmani puhul on minu arvates siiski esmatähtis tema looming ja kogu see inetu naiste ja laste mahajätmine jäägugi seltskonnaajakirjandusse. Inimesed teavad, aga kivisse raiuda ja pakkuda raamatu pähe Ingmar Bergmanist…

Mis ma vingun. Pealkirjas juba seisab, et “armastus, seks ja truudusetus” ja siin on korralik uurimustöö sellest, et näed, oligi truudusetu. Kui keegi tahab tehniliselt näha, kuidas ja mida ema sellest arvas ja milliste sõnadega ning kus ta naisi ära rääkis – palun. Ei soovita.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

50. Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud”

Imelik lugu. Haarasin selle raamatu tegelikult juba häbiväärselt ammu raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt. Sirvisin ja ei tahtnud kohe tagasi viia. Mul on Afanasjeviga vastuolulised tunded – ta oskab nagu kirjutada, stiil ja keel, aga Serafima-Bogdani puhul oli sisu liiga palju ja liiga tasakaalustamata (Minu Brüsselist ei olnudki võimalik tegelikult kirjanikuna midagi teada saada). Seega need luuletused ka kuidagi paeluvad, lausa sedavõrd, et kuigi ma igapäevaselt eriti luulet ei loe, ei raatsinud niisiis veel tagasi viia ja mõtlesin veel sirvida. Nüüd nägin, et teisipäeval tuleb raamatuesitlus lausa, seega oleks viisakas see kiiresti tagasi saata.

Ka raamatu kujundus on väga ilus, korralik, kutsub lugema. Teostus: Külli Tammes.

Luuletused ise… on ilusad ja pigem kurvad või lootusetud. Tegelikult on palju surmast, surma kutsest… (Ma ütleks isegi, et ohumärk). Ja jälle kohati samasugune tunne – et osalt meeldivad, aga kuskilt jälle kriibib vastu mu maitsega. Äkki need riimid teinekord?

Võtan täiesti suvalise luuletuse tsiteerimiseks ka:

Aken

Siit aknast tahtsin hüpata alla,
kuida miski mind jääma siis palus.
Ma vahel siin olla ei malda,
kuid mõtegi minekust valus.

Siit aknast ma vaatasin vihma,
käis päikene trellide taga.
Siit aknalt ma ära ei ihka.
Ükskõik kus või kellega magan.

Tõi aknale härmatis lilled,
kuid võttis ta alasti kevad.
Veel neelata mõrudaid pille
ma tahan, kui sa mind ei reeda.

Nii mõnus, kui kardinad ette
ma tõmban ja enesest välja
siis lähen ja näen minarette –
see kustutab rändamisnälja.

(lk. 109)

Või:

Igal puul on oma laulud

Igal puul on oma laulud,
laulud headest närvidest,
mis ei pikka muret haudu,
mõeldes sügisvärvidest.

Haua äärest kinni hoiab
inimese kange taht.
Puule surmahirm ei koida,
kui ta märgib metsavaht.

Aga mulle piisab kasest,
milles läigib lehekuld,
et ma teaks, mis moodi maitseb
rammus kodumaine muld.

Iial puhata ei taha,
sest on elu käänakud
mulle ülearu armsad,
isegi kui väänatud

on mu kiirustavad kurvid
õnne poole tormates.
kursis pole ilmselt surmgi,
kus on õnne koormates.

Mida vahet mul ei ütle,
seda kasedki ei tea.
Saladuse kannab ette
hoopis väike meelespea.

(lk. 56-57)

Viimaks üks eestpoolt, pealkirjaga seonduv

Ma pole üldse hõbehundi sugu

Ma pole üldse hõbehundi sugu,
kuid ööde kutset siiski armastan.
Kord kirgastas mind sute ohtlik suudlus –
on selles paigas hingenarmad maas.

Nüüd otsin kõrgest rohust tema jälgi,
ent aruheina selg ei enam nõtku.
Mis kõikjal on, see leidmata mul jäigi.
Ma läbi une emban ainult õhku,

kui kuulen kauguses ma hundiulgu.
Veel tahan talitseda rahutust.
Kuukiiri mööda sute seltsis hulgun
ja tähti püüdes taevas lahustun.

Ei usu üldse, et see oleks uni.
Liig palju soovin iseennast murda,
ja keset suve – keset surmatundi -,
kus oli hing, seal püssikuuli tunda.

(lk 17)

Luuleleid – tsiteerib teist luuletust.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

49. Andrei Beljanin “Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Lugesin sellest ilmselt Sulepuru blogist ja nüüd vaatan ka, et päris palju on loetud-kirjutatud, kuigi eelmisel aastal ilmunud raamat. Väljanägemine on selline, et mitte ilma peal ei võtaks raamatukogust – ei aimakski, et võiks midagi mulle olla.

Ja täitsa lahe värk! Olen ühel nõul Kaja Kleimanniga (linnaraamatukogu blogi), et ega tea, kellele oskaks soovitada. Paras absurd, aga tegelikult ju tõsine juurdlus, spioneerimine, reetmine, vargus. Lihtsalt et miilitsa nooremleitnant Nikita on ühe operatsiooni ajal astunud mingi vana mahajäetud maja keldrisse ja sealt tagasi tulles leiab end ootamatult Baba Jagaa tarest. Sattunud muinasjutumaailma, Lukoškinosse, kus valitseb tsaar Gorohh, kellel on ustavad streletsid ja bojaarid. Varahoidja. Jne. Ja kuna peale ametimundri oli Nikital kaasas veel vaid planšett (pika õlarihmaga kirjutusalus, milles saab hoida protokolle ja muid dokumente), siis hakkab ka uues maailmas tööd miilitsaleitnant-vojevoodina. Elab Baba Jagaa juures, kes oskab nii ühes kui teises isegi aidata, eriti just nõidusega. Ühte lihtsat vargust uurima minnes, liiatigi, kui varastatud kirstuke ilmub välja, satub nooremleitnant hoopis mastaapsemate mõõtudega vandenõu peale.

Vahva lugeda, sest osalt muidugi võib kõik mõnes mõttes üle kanda mingitele venelaslikele tüüpidele, kultuur, mis toetub tugevasti oma muinaslugudele ja kangelaslugudele. Tarekesed. Küla nimi Lukoškino – Лукошко aga tähendavat vene keeles seenekorvi. Minategelane ise on pärit meie ajast, teab meieaegseid organeid, multikaid, laulab külalollile, kes saatuse tahtel ta kaastööliseks saab, Võssotski laule ja tsiteerib Prostokvašinot. Võõrsõnu kasutades kutsuvad teised teda korrale (eriti Baba Jagaa) ja palub arusaadavas keeles kõnelda.

Teisalt on seal muidugi ikka ka nõidust ja moondumist jms. Seega juba see osa, teadagi, kõikidele ei sobi.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

48. Peter Handke “Soovideta õnnetu”

soovideta-c3b5nnetu-1Handke sai eelmisel (2019.) aastal Nobeli kirjanduspreemia (ja kohe tuli kriitika tema ja tema väljaütlemiste kohta ka). Tellisin selle raamatu, kuna tundus, et võiks kõnetada, lisaks tutvuks lõpuks autoriga. Ta nimi on juba ammustest aegadest silme ees, aga ma ei usu, et olen midagi läbi lugenud. Selle raamatu tutvustus kõlab:

„Soovideta õnnetu“ on vormilt lühiromaan, kuid seda on sageli peetud Peter Handke kõige olulisemaks teoseks. Raamatu peategelane on Handke ema, kes lõpetas elu enesetapuga – tekst jälgib tema elukäiku paralleelselt ühiskondlike muutustega. Tulemuseks on sügavalt isiklik ja terav kirjeldus inimese murdumisest.

Lühiromaan oli see tõesti, kõigest ca 60 lehekülge hõredat teksti. Autor on selle kirjutanud kohe pärast ema surma 1971 (kirjutas jaan-veebr 1972), et leinaga toime tulla. Lõpetuseks ütleb ta siiski, et kirjutamine ei ole aidanud. Kui tavaliselt kirjutab asjad endast välja, mis siis eemalduvad, siis seda materjali pole ta tahtnudki endast eemale kirjutada. Lühidalt ja väga põgusalt kirjeldab ta oma ema tausta ja elu, vaesust, keskkonna mõju inimese kadumisele, hääbumisele, enesekaotamisele. Osalt siiski valus lugemine – naised, kes kaovad koduseinte vahele, mees, kes joob ja peksab, abordid või lapsed, endassetõmbumine, kodused tööd. Tundliku meelega tark naine, kes mattub kuhugi külla. Ja lõpuks enesekindlalt ja väärikalt oma elu lõpetab. Lugege parem, mida kirjutab Aija Sakova kirjutab Sirbis. Et Handke ei süüdista kedagi, keele roll tunnete ja oma loomuse selgitamisel jne.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

47. Elo Selirand “Elu eesliinil”

Mul on hea meel, et ma lugesin Elo Seliranna raamatud sellises järjekorras. Sest see siin on siiski pigem ajakirjanduslik projekt, mille toimumisest pole veel kahte kuud möödas (8.-18. aprill 2020). Seetõttu on sissekandedki ikka autentsed, päevikulaadsed, näitavad hetkemeeleolu ja nende meeleolude arengut. Samalaadset tervikut kui Punases päevikus ei teki. Võib-olla tänu kiirele väljaandmisele on sisse jäänud ka mingid kiired selgitused või kirjeldused, kus minusugune pikajuhtmeline päris kõike jälgida ei suuda – et kellest jälle täpselt jutt. Tegelased pole ju samavõrra lahti kirjutatud kui ilukirjanduses (just patsiendid, kellele ta oli pigem hüüdnimed andnud nagu Liblikas, Viiking, Vanapagan ja Kadakajuur).

Tsiteerin ERRi kokkuvõtet: “Haigla suletud osakonna ukse taga avaneb maailm täis hirmu, teadmatust, oskamatust ja puudust ning ebainimlikku hierarhiat. Aga ka värvikaid karaktereid, sooja huumorit, hellust ja lootust, et ükskord pääseb sealt minema.”

Ma saan aru nii, et Kuressaare haiglas oli neli Covid-19 osakonda ja välihaigla. Ma ei usu, et see siit välja tuli. Tundus, et see osakond, kus tema töötas, oli see hooldushaigla rahvas, kes oli jäänud koroonasse. Aga pead ma ei anna, sest nii põhjalikku kirjeldust seal minu arust ei olnud. Teiseks jäi mulje, et haigla seisabki ainult hooldajatel, vahel harva eksib ära mõni õde ja äärmiselt harva mõni arst, needki erandkorras Tallinnast saadetud ja vaid ühel tekkis mingi püsivam kontakt töötajatega (kirjelduse järgi). Ma pole päris kindel, kas see tõesti nii on – kui lugeda töötajate kaebekirja Edward Laanele, siis see kõik justkui klapiks. Kui aga kuulata teisi tuttavaid, kes palju ei räägi, aga kes ka seal koha peal olid, kalduksin pigem teisele poole. Seega pigem ei hakka üldse midagi arvama.

See, et venelannad on head hooldajad, olen ka kuulnud (vist isegi kogenud, aga see oli ammu). See, et haiglas valitseb selline juhuslikkus, mis raamatust välja tuli – ei tea, võib-olla ei tohiks siis uskuda kõike, muidu teen jälle kellelegi teisele liiga. Teisalt võib igati paika pidada, et Tallinnast saadetud kontrollid või end teistest targemaks pidavad arstid võivad kohalikul kopsu üle maksa ajada. (Noh, tundus, et pigem olid kohalikud vähenõudlikud ja leplikud, kõike näinud ja üle elanud).

Iseenesest on vahvad kohtumised vanade tugevate saarlaste ja nende samade kohalike hooldajatega (neid, ma sain aru, oli üsna vähe vahepeal, kuna nad kõik haigestusid, sest väljaspool riskigruppi ei lubatud testida… Seega vahepeal tundus, nagu oleks 5 päeva töötanud Elo ise olnud kõige staažikam töötaja). Müts maha tõesti kogu selle raske töö ees, mida tuleb hooldajana teha. (Mina isiklikult oleksin nõus rohtu viima ja aitama, aga ilmselt ikkagi alumise otsa tühjendused ja pesemised oleksid liig, seega respekt kõikide ees, kes seda tööd teevad).

Hierarhiad meditsiinis… jälle ei räägi kaasa, aga mine tea, võib-olla siis vaadataksegi hooldajatele ülevalt alla? Elo Selirand on ise öelnud, et kuna seal koroonaosakonnas olid kõik ühed “konnad” või “tulnukad”, muutusid kõik üheks massiks, kes võitlesid ühe asja eest, polnud vahet, kas tegemist on hooldaja, õe või arstiga. Arvab, et see on üks õppetund, mille võib kriisi ajast kaasa võtta.

Kokkuvõtteks võib tegelikult öelda, et uskumatu, kuidas üks inimene nii palju teeb ja suudab. Vahva. Läänemaal nimetatakse neid vist Sädeinimesteks 🙂 .

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | 1 kommentaar

46. Elo Selirand “Punane päevik”

Selle raamatu tellisin raamatukogust siis, kui tegelikult ilmus raamat elust eesliinil. Mõtlesin, et mis siin ikka, tutvun mõlemaga. Võtsin kätte, lugesin neid Eesti nimesid – Mai (peategelane), Priit, Kersti, Kristin… noh, selline pioneeriks saamise aeg, kirjeldused minuaegsest koolivormist. Noh, mõtlesin, et vast loen ikka läbi.

Aga mingist hetkest hakkas raamatus tekkima mõnus rütm. Peategelane Mai kasvõi – ta ei tea väga paljusid asju, ta on kenasti tavaline 4. a klassi õpilane, see on priimuste klass. Sellised akadeemikud, udupead. Kartlikud või nohikud või paksukesed. Passiivsed. Nad pole keegi mingid süsteemi õõnestajad, vaid rahulikult oma õiges eas noored. Keda mõned aktivistid-õpetajad tüütavad oma pioneerindusega. (Seinaleht lõpus kukub mõne õpilase jaoks kindlasti välja juhuslikult sellistes värvides – paljude eest ju varjati, mistõttu ei osatud midagi paha näha). Ajastu absurd tuleb kuidagi suhteliselt coolilt välja. Ausalt. Ajastutruult, sugugi mitte üleolevalt. Ka need, kes näevad süsteemi absurdsust, võtavad asja külma kõhuga ja väikse huumoriga. Tegemist on täpselt minu koolieaga, kuigi väikese hüppe ta siiski teeb. (Ma mäletan nimelt väga täpselt, kui uus koolivorm tuli, see, mis enam polnud teksariidest. See tuli ca 1984. aasta kevadel, nii et pioneeridena 4. klassis olime me kõik juba uues koolivormis, mõni juba 3. klassi lõpupildil. Ja samas toimusid teised asjad raamatus just 1986. aastal (Gorbatšov, kuiv seadus, Tšernobõl) – ja tegelikult ma ei heidagi ette, sest see kõik sobibki äkki paremini kokku. Lõpuks imbuvad raamatusse sisse juba fosforiiditeemadki.) Väga tuttav oli ka see a, b ja c klassi jaotus, kus c klassides olid parajad pätid koos. Rühmapäeviku pidamine on ka paraku väga tuttav teema – kuidas tuli kirjutada, see žargoon, mis on õige…

Ometi ei taha ma justkui esile tuua seda ajastut sel põhjusel, et “see oli minu aeg” (kuigi jah, eks ka sellepärast, palju, väga palju äratundmist), vaid selle lapseliku hääle tõttu, mis ei eputa, vaid näitab seda püüdu, mis paljusid tüdrukuid toona taga utsitas. Mitte silma jääda. Kartus, et keegi teeb valju häält. Absurd. Seega soovitan küll 🙂 . Eesti kirjandus on saanud lisaks täiesti arvestatava ajastutruu lapsepõlvekirjelduse.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

45. Albert Engström “Moskoviidid” (LR 2020, nr 14-15)

See raamat potsatas postkasti umbes kuu aega tagasi. Kuna tekkis lühike lugemispaus kahe raamatu vahel, siis töötasin läbi. Põnev muidugi lugeda raamatut, kuhu on juurde lisatud kunstniku enda visandid tegelastest ja tüüpidest. Ta ütleb muidugi ise ka raamatu algul, et ta pole mingi poliitika ega ühiskonnategelane, lihtsalt kunstnik, vaba nägema ja kirjeldama, mida soovib. Külaskäik Venemaale 1923. aastal, kui riik püüab revolutsiooni järgselt kosuda. Ma ütleksin, et natuke selline pealiskaudne vaatlemine toimubki – taustainfo tuleb endal hankida, seda peab ise teadma. Engström kirjeldab. Ja teinekord ikkagi üllatab mingite asjadega (nt. juutide kohta – et teatud puhastus oli võib-olla õigustatud….).

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

44. Amos Oz “Juudas”

Piidlesin seda raamatut raamatukogu uudisriiulil juba talvel mitu korda. Tundus kuidagi liiga paks ja kahtlesin, kas suudan keskenduda. Nüüd piirangute ajal märkasin, et sai tellida ja tellisin. Lugesin läbi (kuigi vahele veel kaks raamatut). Pean ütlema, et toekas ja mõtlemapanev, kuigi sisuliselt ju mitte midagi ei juhtu (kes sisu põnevust otsime lähevad).

Mind väga paeluvad need teemad, ometi näen, et mu üldine lugemustaust pole piisav kõige mõistmiseks, sellesse kultuuriruumi sulandumiseks. Ammugi kirjutamiseks. Ometi soovitan ja loodan, et kui keegi midagi asjalikumat suudab kirjutada, siis saan siia linkida.

Ametlik kokkuvõte: “tegevustik leiab aset 20. sajandi keskpaigas [ca 50ndatel] Jeruusalemmas. Peategelaseks on nooruke ülikoolist välja langenud Šmuel Aš, kelle täiskasvanuks  sirgumise teekonna keskseks  teemaks kujuneb küsimus reetmise  tähendusest. Kolides elama vana  vaidlushimulise mehe (Geršom Wald) süngesse elamisse, armub noor mees samas maja elavasse salapärasesse  40ndates eluaastates naisesse (Atalja Abravanel).  Ühes sellega hakkab talle aga huvi  pakkuma ka naise  kadunud isa,  mees, keda peeti Iisraeli reeturiks.  Amos Oz uurib reetmise tähendust  Juuda loosse süüvides. Ta teeb  seda mõista soovides,  kuristikke ületadas.”

Pealkirja ja kokkuvõtte järgi võib juba näha, et teemad ringlevad reetmise ümber – ent pigem selle ümber, keda peetakse reeturiks ja mille eest. Ja kõik see on segunenud juutide suursüüga, Jeesuse ristilöömisega, Juudaga, keda peetakse juutide võrdkujuks, reeturiks… Šmuel Aši teema ülikooliski räägib juutide Juuda-käsitlusest või pigem sellest, miks Juudast on nendest käsitlustes pigem välditud. Jättes õpingud pooleli ja kolides Abravaneli majja Geršom Waldi meelt lahutama (6 tundi alates õhtul kella viiest kella 23ni öösel), vestleb ta tihtipeale Waldiga sel teemal, ka Ataljaga, kirjutab inspiratsioonihoos mõned peatükid oma teooriast, lisaks lõpus ka peatükk nn. “Juuda evangeeliumi” – Juudasest, kes näeb, et Jeesus kannatab, hüüab isa, miks ta on ta maha jätnud, kaotab lootuse, peab kõike enda süüks ja poob end üles.

Mõned tsitaadid, mis toovad ilmselt paremini välja, mille ümber käib arutlemine:

“[…] Ometi, kui poleks olnud Juudast, ei oleks ehk olnud ka ristilöömist, ja ilma ristilöömiseta poleks olnud ristiusku.[“] (lk. 93)

“[…] On igati loomulik, et preestrid nägid temas [Jeesuses] vaenlast. Ma usun, et Karioti Šimeoni poeg Juudas oli üks neist preestritest. Või siis seisis neile vähemalt lähedal. Võib-olla saatsid Jeruusalemma preestrid ta Jeesuse järgijatega liituma, et ta nende järele luuraks ja nende tegemistest Jeruusalemma ette kannaks, kuid temast sai Jeesuse õpilane ja ta armastas teda kogu südamest, nii et temast sai Jeesuse kõige ustavam jünger ja ta tegutses kogu grupi varahoidjana. […]” (lk. 121)

“[…] Ja ma usun, et Juudas Iskariot oli kõigist tema jüngritest kõige ustavam ja pühendunum ega reetnud teda, vaid vastupidi, soovis näidata kogu maailmale tema suurust. […]” (lk. 123)

Nende ridade alla kirjutas Šmuel Aš suure erutusega umbes pool tundi pärast südaööd:
Juudas Iskariot oli ristiusu rajaja. Ta oli heal järjel mees Juudamaalt, mitte nagu teised jüngrid, kes olid kaugetest Galilea küladest pärit kalurid ja põlluharijad. Jeruusalemma preestriteni olid jõudnud kummalised kuuldused isemoodi imetegijast Galileas, kes tõmbas siin- ja sealpoool külades ning unustatud linnakestest Galilea järve kallastel ligi järgijaid, kasutades selleks igasuguseid rahvalille imetegusid, nagu kümned teised isehakanud prohvetid, nägijad ja imetegijad, kellest suur osa olid šarlatanid või hullumeelsed või mõlemad korraga. Ainult et see galilealane leidis rohkem järgijaid kui teised ning tema kuulsus levis. Seetõttu valisid Jeruusalemma preestrid välja Juudas Iskarioti, jõuka, haritud ja targa mehe, kes tundis nii kirjapandud kui suulist Toorat ja kes seisis lähedal variseridele ja kirjatundjatele, ning saatsid ta teele, et ta liituks seltskonnaga, kes käis noore galilealase järel külast külla, sulanduks nende hulka ja kannaks endast mingit erilist ohtu. Lõppude lõpuks tegi see Galileast pärit petis oma trikke kõrvalistes paikades, lihtsakoeliste külaelanike silme ees, kes olid valmis uskuma igasuguseid sortse, nõidujaid ja šarlatane. Juudas Iskariot pani seega selga kehvad rõivad, läks Galileasse, otsis ja leidis sealt üles Jeesuse ja tema järgijad ning liitus nendega. Tal õnnestus peagi võita poolehoid sekti liikmete, karja kaltsakate hulgas, kes järgnesid Jeesusele külast külla. Juudas sai sõbraks ka Jeesuse endaga. […]

Siinkohal aga toimus loos huvitav pööre. Mehest, kelle Jeruusalemma presstrid olid saatnud Galilea imetegija ja tema järgijate järele luurama ning neid paljastama, sai tulihingeline uskuja. Jeesuse isiksus, avatud, ligitõmbav armastus, mis temast kiirgas, lihtsus, alandlikkus, heasüdamlik huumor ja soe lähedus kõigi inimestega, nagu ka moraalsed arusaamad, arenenud kujutlusvõime, tema õpetussõnade täpne ilu ja tema imelise sõnumi võlu muutsid mõistliku, kaine mõtlemisega skeptilise mehe Kariotist ustavaks jüngriks, kes andus kogu hingest galilealasele ja tema õpetusele. […] (lk. 156-157)

Siit jõuamegi kitsamalt oludesse, kus Šmuel ühel talvel viibib-elab. Selgub, et Atalja on Waldil minia, tema ainsa poja minia. Poja, kes läks lootustandva matemaatikateadlasena hoopis sõtta (38-aastasena) ja suri (ja alandati surmas). Sõda, mida kõik “omad” pidasid enesestmõistetavaks, vajalikuks. Mille järel kõikide selliste arengute vastu võidelnud Šealtiel Abravanel* (Atalja isa) oma väimehe isa enda majja elama kutsus. Maja, mis sidus kolme elus pettunud või oleks  õigem öelda elus kõik kaotanud inimest. Atalja, kes oli kaotanud oma mehe. Wald, kes oli kaotanud oma ainsa poja. Abravanel, kes oli kaotanud juudid, keda hakati pidama reeturiks – tema loo taust on järgmine reeturi teemaga seonduv. Raamatu sündmuste hargnemise alguseks on tema juba surnud. (Abravanel on fiktiivne tegelane, samas kui tema vastane Ben Gurion on siiski ajalooline isik).

“Abravanel ei olnud kunagi rahvuslusest vaimustuses. Mitte kunagi. Mitte mingil juhul. Ta ei soovinud maailma, mis on jagatud sadadeks rahvusriikideks. Nagu lõputu puuride rivi loomaaias. Ta ei osanud jidišit, ta rääkis heebrea ja araabia keelt, ladiino, inglise, prantsuse, türgi ja kreeka keelt, kuid kõigi maailma maade kohta kasutas ta just jidišikeelset väljendit gojim naches – lollide lõbu. Igasugune riikluse idee oli tema silmis lapsik ja iganenud.” (lk. 193)

Geršom Wald Atalja isast Abravanelist:

“[…] Korra või paar katkestas ta vaikuse ja ütles mulle, et sionismi rajajad kasutasid meelega ära juudi rahva südamesse aegade jooksul kogunenud religioossed ja messiaanlikud energiad ja rakendasid need poliitilise liikumise teenistusse, mis oli olemuselt ilmalik, pragmaatiline ja odernne. Aga ühel päeval, ütles ta, tõuseb, see golem oma looja vastu üles: religioossed ja messiaanlikud energiad, ebaratsionaalsed energiad, mida sionismi rajajad kasutasid oma ilmalike, kaasaegsete püüdluste tarvis, vallanduvad paisu tagant ja pühivad minema kõik selle, mida need rahvusluse idee loojad üritasid siia rajada. Ta ei astunud Sionistlikust Maailmaorganisatsioonist välja mitte sellepärast, et ta poleks enam sionist olnud, vaid sellepärast, et ta uskus, et nad kõik seal on teelt kõrvale kaldunud; et nad olid kinnisilmi järgnenud Ben Gurioni hullusele; et nad olid rööbastelt maha sõitnud ja muutunud kõik üleöö Jabotinsky, kui mitte koguni Sterni järgijateks. […]” (lk. 210-211)

Siin tulebki mängu Iisraeli ajalugu. Riik, mis loodi pärast II maailmasõda. Ja kuidas seda luua. Kas koos araablastega või nende vastu astudes. See on see osa, mida ma oma postituses välja ei kirjuta, et vältida rumalaid vigu. Üldiselt haakub sama teemaga näiteks ka see tsitaat Geršom Waldi telefonikõnest, mida ta peab siis, kui Šmuel Aš esimest korda nende majja tuleb:

“… kuid peaasjalikult on kahtlustamine, tagakiusatud olemise rõõm ja koguni viha terve inimkonna vastu oma olemuselt palju vähem kahjulik, kui seda on armastus inimkonna vastu, millest õhkub verejõgede igiammust lehka. Minu silmis on põhjuseta armastus hullem kui põhjuseta vihkamine: need kes armastavad kogu inimkonda, maailmaparandajatest rändrüütlid, need, kes põlvest põlve tõusevad meie vastu üles, et meid päästa, ja ei ole kedagi, kes meid nende käest päästaks, kas pole mitte just nemad …” (lk. 28-29, tõlk. Anu Põldsam).

Reetmine ja mida reetmiseks peetakse tuleb ka teistelt tasanditelt välja. Näiteks Šmuel Aši enda vanaisa lugu, kes oli pärit Lätist:

“Ja vanaisa, kellest te mulle rääkinud olete, see, kes teenis mandaatvalitsuse politseijõududes ja kelle meie fanaatikud tapsid, kuna ta kandis inglaste mundrit – kas ka tema oli Lätist pärit?”

“Jah. Kuid tegelikult ühines ta Briti politseiga selleks, et koguda põrandaaluse liikumise jaoks informatsiooni. Ta oli teatud mõttes nagu topeltagent, kes võitles salaja sama vastupanuliikumise heaks, mille liikmed ta tapsid. Teda peeti reeturiks.” (lk. 60)

Või kuidas Šmuel ise tunneb, et teda peetakse oma peres reeturiks, kuigi ehk suisa valedel põhjustel, kuna ta on oma pere “reetnud” juba varem:

“[…] Mu vanemad ja ka mu õde süüdistavad mind nüüd, et ma reetsin sellega oma perekona, et ma õpingud pooleli jätsin. Võib-olla on neil rohkemgi õigus, kui nad arvavad, sest tegelikult reetsin ma nad juba ammu enne seda, kui ma õpingud katkestasin. Reetsin nad juba siis, kui ma olin väike ja unistasin teistsugustest vanematest. Igaüht, kes on valmis muutuma, kelles on jõudu muutuda,” ütles Šmuel, “peetakse alati reeturiks nende poolt, kes ei suuda muutuda ja tunnevad muutuste ees surmahirmu ning ei mõista muutusi ja need ära põlgavad. Šealtiel Abravanelil oli ilus unistus ja selle unistuse tõttu nimetati teda reeturiks.” (lk. 257-258)

* Huvitav perekonnanimevalik.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

43. J.M. Ilves “Piirilinn. Nukumaja”

Kaalusin, kas üldse sissekannet teha – tihtipeale sellised lisan lihtsalt nimekirja ega kirjuta midagi. Krimisõpradele, kes armastavad lihtsaid ja kiiresti loetavaid raamatuid, võib-olla sobib. Mina pole krimižanri austaja, kui see pole läbi põimitud mitmel tasandil või kuidagi põnevalt ja ajalooliselt. Lugesin läbi vist ühe õhtuga (=näitab, et sedavõrd põnev on, et läheb kiiresti ikka). Aga kogu süžee jäi … mõttetuks minu jaoks. Minu jaoks uus info, et postfactumi kirjastus ja Postimehe kirjastus on sama – ilmselt siis kasvas üks teisest välja.

Selle raamatu puhul on tegemist Piirilinna sarja esimese raamatuga. Nimelt kolib Helsingis tööga hõivatud olnud kriminaalpolitseinik (no ilmselt komissar vms jälle) Kari Sorjonen koos perega Lappeenranta, oma naise päritolulinna nende vanasse majasse. Lootuses leida aega pere jaoks. Muidugimõista juhtuvad kohe mingid asjad, leitakse lühikese vahega kaks laipa – üks tüdruk veest ja teine kuuli saanud automüüja. Ja Lappeenranta on nii väike linn, et kõik tunnevad kõiki. Kõik on kellegi endised klassikaaslased või peresõbrad. Lisaks asub linn Vene piiri lähedal. No eks näis siis, mitu raamatut seerias ilmub ja kas Lappeenrantaga juhtub midagi Midsommeri taolist, kus tegelt peaksid juba kõik surnud olema (ei-ei, Midsommeriga polnud seal küll midagi muud ühist. Ikka aina klišeed).

No ja mehel on harukordne võime näha detaile ja luua nendest tervikpilt, aga väljaspool tööd on muidugi harukordselt halb suhtleja ja ei leia isegi oma uut kodu üles jms.

Lingid:

Selgus, et sellest on väga edukas ja populaarne sari, õigupoolest ollagi sari olnud enne kui raamat. Netflixis vaadatav ja puha, inimestele meeldib. Natuke nagu “Sild”, ainult et piir on teine. Seal pidavat kaasa tegema ka Rein Oja ja Leino Rei.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

42. Loone Ots “Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel”

Mul on Loone Otsa vastu väga suur austus, tema teadmistepagas on niivõrd suur, et ilmselt oleks elu mitu korda põnevam, kui oleks nii palju teadmisi, millega kõike seostada. Seetõttu ma saan aru, kui põnev oli temal Odessas ja selle lähedal ringi kõndida, olles elus paariks kuuks tempo maha võtnud ja Tallinnast ära kolinud. Tekkis tahtmine lugeda Ilfi ja Petrovi Kahtteist tooli otse loomulikult (olen kunagi alustanud ainult). Igasuguseid põnevaid legende ja ajaloolisi seiku, inimesi, kelle järgi on nimetatud tänavaid, sildu või astmeid. Laulusõnu, lauljaid, näitlejaid. Minu jaoks on see kõik paraku ühest kõrvast sisse ja siis teisest jälle välja, kuna mälu on kehv ja seostada varasemaga ka keeruline. Seekord oli reisikirja elamus kõige tugevam – selles suhtes, et mis “Minu…” raamatutes võivad erinevad aspektid esile tulla, küll bürokraatia, küll ettevõtlus, küll see, kuidas pidutseda või kuidas väikse lapsega hakkama saada. Siin siis reisikiri – kõik need targad jutud segatud sellega, et ta ise parajasti seal viibis. Huvitav on muidugi mitut puhku sattuda kohtadele, kus kirjeldatakse kas pandeemiat või katku või kuidas sellest välja tuldi. Loone Otsa vastu respekt endiselt säilib, aga see (Minu… sarja) formaat sobib mulle üha vähem. Soovitan neile, kes Odessasse reisivad – reisijuhina on kindlasti asendamatu.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

40. Ben Macintyre “Spioon ja reetur. Külma sõja põnevaim spioonilugu”

See raamat oli silma jäänud ja juhtumisi oli piirangute ajal korra raamatukogus ka vaba. Lugemiseni jõudsin veidi hiljem. Ja ma kinnitan, et ma pole üldiselt ilmselt isegi sellise raamatu sihtrühm, midagi taolist pole nähtavasti varem kunagi lugenud. Aga oli põnev, pole midagi öelda. Väga põhjalike dokumentide, mälestuste ja intervjuude põhjal kokku pandud lugu Oleg Gordijevskist, kes kasvas kagebiitide peres – isa oli Ukraina holodomori korraldajate seas, vend Praha kevade allasurujate seas. Oleg põlgas nõukogude süsteemi, ühiskonna, isikuvabaduste piiramist, kahepalgelisust üha enam. Kopenhaagenis nõukogude saatkonnas töötades (KGB-lasena, varjatult) hüppas ta üle Briti luuresse. Ja algul mulle tundus, et tuleb meelde jätta kõigest see MI6, aga siis selgus, et on veel MI5 ka ja eks need struktuurid olid lugedeski peas segi (KGB omad samuti, need veel eriti).

Lugedes oma olemuselt ajaloolist ja dokumentaalset romaani, tundub tõesti, nagu loeks põnevikku – selle vahega, et see kõik põhineb tõestisündinud lugudel. Nimede meeldejätmine oli ka keeruline, aga õnneks selgus, et inglaste nimed olid enamasti ka muudetud, nii et pole lugu, kui meelestki lähevad. (Just sedasi olin raamatututvustustest ka kuskilt lugenud, mistõttu tellisin selle raamatukogust – et loe nagu põnevikku).

Sisu pole mõtet edasi anda, põnev oli lugeda luure toimimisest, ülehüppamisest, spioneerimisest. Pidevalt tuksus ikkagi kuklas ka see, et spioon ja ülejooksik on ikka reetur ja teda oli väga positiivses valguses näidatud – kuna ta tegutses ideoloogilistel põhjustel (nagu lõpus öeldi) “heade” poolel 🙂 . Külma sõja lõpp ja NL lagunemine jäi tema aega, suures osas tema kaasabil (kuigi mitte ainult, nagu rõhutati muidugi korduvalt). 1985. aasta juulis käivitati operatsioon PIMLICO ja viidi läbi – uskumatu põnevus…. Aga kohati … ta reetis kõikide lähedaste ja sõprade usalduse, suure idee nimel. Suure ülesande ohvrid.

Lingikogu (seni):

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

39. Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

Ma olin sellel raamatul raamatukogus nii kaua järjekorras, et tõtt-öelda ei lootnudki veel eriolukorra ajal midagi sellest nimekirjast kätte saada. Aga sain ja mõtlesin “ruttu” läbi lugeda – mis kevadel venib alati ikka pikema aja peale, sest õhtud on valged ja kuidagi tegevust täis isegi ajal, kui mitte midagi pole.

Ma avastasin Hvostovi enda jaoks 10 aastat tagasi, seega ikka täiskasvanu inimesena juba. Ega saa väita, et ma praegu enam midagi väga mäletaks peale selle tunde, mis toona tekkis – et meeldis. Ootused olid lisaks üles kruvitud veel ka sellepärast, et see raamat nomineeriti kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. AGA. Ei vastanud ootustele… Tahaks siiski väita, et asi pole mitte ainuüksi minu vanemaks saamises, vaid et ka Hvostov kirjutas teistmoodi (aga pead ei anna). Sest seekord oli mul tunne, et … noh, pole ju raamat päris. Osaliselt oli lausa ebamugav, et loed liiga eraviisilisi asju, mis puudutavad nii teda kui ta lähedasi. Teisalt on tunne, et tegemist on mingi sõbra üksikute vestlusteemadega, mis pole kuigivõrd orgaaniliselt seotud ja mis iga teema sees samamoodi lähevad lappesse – nagu ikka juttu ajades. Et räägid ühest asjast, jõuad järgmiseni ja nii edasi. Peale kõige muu meenutas ta mulle selles raamatus oma isikliku alastusega ühte teist sõpra ja tekkiski tunne, et sellist haavatavuse taset nagu ei sobi avalikult püünele tuua (noh, minu jaoks kuidagi stilistiline häiritus, võiks öelda). Kolmandaks tundus ikkagi, et Hvostov oli lati alt läinud, nagu oleks öeldud, et tead, kirjuta midagi nii-ja-nii-palju lehekülgi ja ajakirjanikul pole mingit muret kirjutada need kuusteist artiklit. Pisut “vana aja asjade” stiilis. Sest idee mõttes – kirjad lapselapsele – on ju kõik kena. Aga siit juba esimesed ebakõlad – lapselaps on juba olemas, teda saab juba hoidmas käia, seega tema pole enam abstraktsioon. Ometi ei taha tõesti ükski lapselaps teada vanaisa seksuaalsetest kihkudest ja kummikasutamisest – üldises joones, miks mitte. Detailselt – mkm. (Nüüd tõin täiesti ebaolulise detaili siit välja, mis muidugi ei prevaleerinud, aga mõnes osas oli neid asju veel, mis nagu ei olnud päris kirjad lapselapsele, kes on saanud täiskasvanuks).

Samuti on omamoodi huvitav see perspektiiv, et seda raamatut peaks lapselaps lugema umbes selle sajandi keskpaigas ja need nähtused, mida kirjanik siis “vana aja asjade” kombel käsitleb, mingid ühiskonnanähtused jms., annab iseloomustab samuti raamatut huvitavast küljest. Mida ta teab oma aja ära elanuks. Millisena ta aimab tulevikku. Samas – siingi ei näe ma läbivat ja seostatud joont, ligadi-logadi….

Muidugi on üks osa minu kriitikast, mis käib terviklikkuse pihta, just need üksikud liiga kitsad nähtused, mis alati pikalt ja ootamatult palju ruumi saavad. “Tiblakompleks” – mulle endalegi hakkas siin juba tunduma, et see on tal paisunud kompleksiks. Tõsi, probleem on, aga mul oli jälle kuidagi raske näha, miks tasakaalupendel sellise hoo ja ägedusega äkki just sinna pöördus. Veelgi arusaamatum ja kontekstivälisem oli peatükk Savisaarest. Ma saan täiesti aru, et see on mingis mõttes põnev mõttearendus, samuti miks mitte rääkida sellistest teemadest (sest seoses Savisaarega käsitleti hoopis erinevaid teemasid nagu mis tõmbab teatud meeste puhul naisi ligi, kuidas ajalugu kirjutatakse, kuidas lubadusi peetakse, kuidas koerad klähvivad kooris), aga mulle jäi ikkagi tasakaalupunkt mõistetamatuks. See oli ajalehekolumn, ei tundunud kirjandus jälle…

Üks lisateema, mis igalt poolt läbi kumab, on (positiivne) feminism, matriarhaadi kirjeldus ja põhjendus – nii realistlik-ajalooliselt kui juurdemõeldult. Mis on muidugi väga sümpaatne. Sest veel sel talvel pidin minagi istuma juba ammuse sõbraga köögilaua taga ja tõsiselt vaidlema vastu arusaamisele, et “naised on ise süüdi, et võim meeste käes on” vms. (Ja sõber ise läks ise järgmisel päeval TÜsse mingit loengut lugema – seega me räägime vähemalt nende näitajate järgi siiski targast intelligentsest meesterahvast?). Aeg-ajalt oleks tõesti vaja meestel neid sõnu kirjutada.

Raamat algab peatükiga “Tartu tramm” – see on raamatu alguseks tegelikult väga hea valik. Nimelt mäletas kirjanik punast trammi, mis mäest alla sõitis – täiskasvanuks saades selgus, et trammi pole Tartus kunagi olnudki. Seega annab ta häälestatuse, et kõik, mida ta kirjutab ja mäletab, võib osutuda “Tartu trammiks” – mälestused ongi petlikud, võib-olla erinevatest mälupiltidest kokku sulandunud. Mina kusjuures suudan seda pilti (isegi tartlasena, kes on Jakobi mäge üle pool oma elust silme ees näinud) ette kujutada. Minu arvates meenutab see kõiki neid punaseid busse ja autoronge, mis sealt järjest alla tulid. Seda pilti võis vabalt kinnistada veel “Keskea rõõmude” film 🙂 – Ülle Kaljuste sõitis mäest alla punase autoga.

[youtube=https://youtu.be/vh58L-inqWo?t=36]

Kokkuvõtteks ütleks, et olen kriitiline ja pigem vist just sellepärast, et ootasin Hvostovilt nii palju enamat. Natuke liiga enesepaljastuslik ja asjadest, millest poleks vbolla vaja laiemale avalikkusele…

Raamatust on väga palju linke ka:

  • Autor ise ütleb ERR:i lingil, et see raamat on “esseistlik mõtisklus”, “õpik ühiskonnaõpetuse ja inimeseõpetuse tundidesse”, mitte autobiograafia. Muus osas on see jutt, mida ta räägib, sümpaatne. Võiks öelda, et tekitab ka kõrgendatud ootusi raamatu enda suhtes;
  • Intervjuu autoriga ka OPis;
  • Sveta Grigorjeva Sirbis;
  • Remsu Loomingus;
  • Päevalehe kultuurilehel kirjutab Aro Velmet: “Hvostovil on kolm kinnisideed: militarism, ksenofoobia ja silmakirjalik moralism. Lühemalt võiks öelda, et ta kinnisideeks on läbi reflekteerimata rahvuslus.” Ma nii väga kõigega nõus ei ole – “„Kirjad Maarale” on raamat, mille lõpus tunned, et nüüd on kõik öeldud. Enam rohkem midagi ei ole. Selliseid raamatuid ilmub Eestis harva, kuigi, peab tõdema, rohkem kui meie rahvaarv ja valmidus ennast peeglist vaadata lubada võiks.”
  • Intervjuu Vilja Kiisleriga raamatu esitlusel;
  • Jaak Urmet vestleb Tallinna TVs kirjanikuga (vaatasin kogu saate ära ja teate, siin on Tartu-Tallinna vastamisi seadmine, igas mõttes. Kogu austuse juures…. Jaak Urmeti küsimused, katkestused, teemaasetused…. see on nii Peda. Ja ei, ma ei ole ise mingi tarkpea, seega selle ütlemisega peab ettevaatlik olema … Aga siin saates jäi nii palju samamoodi pooleli ja fragmentaarseks nende katkestuste ja pealiskaudsuse tõttu);
  • Reet Kukk Viimsi Teatajas kirjutab: “Andrei Hvostovi raamat ei ole laiahaardeline teos valitsenud oludest, vaid eelkõige elu tervikpildi mosaiigikillud tema jaoks olulistest sündmustest ja küsimustest. Autor ei kuuluta kindlat tõde. Ta hoiatab lugejat, et meie mälestused on täis illusioone ja hallutsinatsioone, kõik ei pruugi olla täpselt nii, nagu meie seda mäletame.”
  • Liina Leemet kirjutab Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituse blogis “Ka „Kirjade Maarale“ puhul tekkis vahepeal mulje, et Andrei Hvostov, kelle (ideaal)adressaat on 33aastane Maara, seletab nii mõnigi kord sündmusi ning asju ikkagi praegusele Maarale, kes on alles väike laps. See on ka arusaadav, ent tekitas omalaadse healoomulise õõvatunde, sest neist lõikudest kumab erilist soojust. Muidu nii iroonialembene autor annab end neis lõikudes ära, näitab end varjamatult armastava vanaisana, kes soovib oma lapselapsele parimat võimalikku tulevikku.”;
  • Mariann Vendelin Apollo lehel;
  • Indigoaalane – tema ei suhestu selle eestlaste maailma keskpunkti kriitika teemaga ega ka selle seksuaalsuse teemaga (tõsi, meie vanemad ja vanavanemad said lapsed pühast vaimust, muust me kuulda ei taha), aga ta tunnustab ühiskondlikku aktuaalsust;
  • Triinu raamatud – kiidab samuti;
  • Hyperebaaktiivne loeb ja kiidab;
  • A Luik loeb;
  • Katu loeb ja kiidab;
  • Minutavaline blogis kiidetakse;
  • raamatutega;
  • Järjejutuna Apollo lehelt.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

38. Ljudmila Ulitskaja “Kukotski juhtum”

Järgmine raamat Punasest sarjast. Ka seda raamatut lugesin üsna kaua ja keskelt mingi unenäoline osa jäigi pooleli (50 lk lugemata). Ulitskaja haare mulle meeldib. Seekord on peategelaseks günekoloog Pavel Aleksejevitš Kukotski ja tema perekonna lugu. Mäluga on mul nagu on, algusest väga palju ei meenu (seal oli juttu ka Pavel Aleksejevitši isast Aleksei Gavrilovitšist, kes oli nagu ka arst, aga oli pikalt ka koduabilise Vassilissa Gavrilovna kasvamisest ja elust, lisaks PA abikaasa Jelena Georgijevna vanematest tolstoilaste kogukonnas ja tüdruku kasvamisest vanaema juures linnas väljaspool tolstoilaste kogukonda, mis ta ka päästis – teised viidi laagrisse).

Mõnes mõttes ongi raamat selline pikk perekonnalugu, millega räägitakse tegelikult ajastute lugu. Mis oli enne revolutsiooni, revolutsiooni ajal, sõja ajal, kuuekümnendatel. Seoses sellega, et peategelane PA on günekoloog, on juttu ka soovimatutest rasedustest ja abortidest, mis on keelatud ja mille seadustamise eest PA võitleb. (Mingis mõttes on see võti kogu raamatulesünnid, mitte-sünnid, abortidega kaasnevad surmad). Oma naisega kohtub ta samuti haiglas, kui on peaaegu võimatuna näiva operatsiooni järgselt Jelena päästnud. Jelenal on oma endise mehega, kes läks rindele ja jäi kadunuks, kaheaastane tütar Tanja, kelle PA isana üles kasvatab ja kellesse ta väga kiindub. (Surmateade lahingul langenud endisest mehest Antonist ütleb, et mees oli hukkunud samal päeval, kui Jelena PA-ga üheks sai. Aga hiljem selgus, et oli kuhugi Ladina-Ameerika maale põgeneda saanud ja seal hilises eas surnud ja Jelenale ja Tanjale päranduse jätnud. Millest Tanja ei taha kuuldagi).

Huvitav on kogu raamatu jooksul pigem see, kuidas perekondadena elavad koos võõrad inimesed. Osalt on see süsteemi, osalt muude elujuhtumite tõttu nii. PA pole ju Tanja lihane isa, Vassilissa on lihtsalt Jelenaga kaasa pärandatud koduabiline (lihtne ja üliusklik veidi piiratud tädike). Siis lisandub peresse Toma, kelle saabumisest kõik viltu veab ja kes tegelikult kogu korteri hiljem endale saab ja pereema Jelena Vassilissa komkusse elama paneb (ja kogu muu lihtsa inimese suhtumine sinna juurde – et uued ja kvaliteetsed asjad pannakse hoiule, pidev kokkuhoid, eriti vanainimese arvelt, mustus…). Tanja abiellub ühega Goldbergi poistest, kes pääseb seeläbi sõjaväest, ise läheb teisega, kumma last ootab, ei tea. Aga puhkusereisil oma “tööandja” Kitsega (ehteid tegev naisterahvas) kohtub saksofonimängija Sergeiga ja tunneb elus esimest korda tõelist armastust. Seega Tanja tütar Ženja (Jevgenia, Jelena ema järgi) kasvab Sergei tütrena, kuniks Tanja ise sureb. Mistõttu Ženja elab vanaisa PA juures ja edasi oma “ametliku” isa Vitali Goldbergi juures.

Nojah, siis vangilaagrid või joomine, et mitte parteikoosolekutel käia… Põgenemine läände (Gennadi Goldberg ja nende isa oma noore naisega). Polegi jaksu pikemalt kirjutada, aga kirjas on absurdne nõukogude aeg läbi inimsaatuste (kuigi siiski just inimeste loomuomadused ja nende isiklikud valikud on siin samuti väga olulised).

Oluline osa on ka Jelena nägemuslikkus, unenäolisus, mis on tegelikult kogu maailma tajumine ette ja taha. Osalt peetakse seda ta keskeas tekkinud haiguse süüks (mäluprobleemid, millesse ta langeb, vahepeal kirjutab ta oma märkmeid, et mitte unustada), tegelikult selgub üsna sageli, et ta on lihtsalt asju väga selgelt ette näinud. Seega see pikk unenäoline osa raamatust, kus peategelased on justkui Paljaksraseeritu ja Juut – PA ja tema juudist sõber, teadlane Goldberg, aga palju teisi. Muuhulgas Uueke ise, kes elule kutsutakse. Ja siis veel üks, kelle elulekutsumine päris hästi ei õnnestu…. Tuleb ca 100 lk lugeda äärmise tähelepanuga, aru saada, seoseid luua (lk. 217-314), kuigi ülejäänud raamatuga seosed on hoopis teistlaadi. Ilmselt annaks see suures osas võtme kogu lugemisele…

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

37. Kurt Vonnegut “Isemängiv klaver”

Raamatukoguraamatute lugemine jätkub. Vahepealne seisakuraamat lihtsalt seisab (ei tea, kas jõuangi läbi). Lihtsalt meenus, et kui ma kunagi riiulite vahele sattusin, otsustasin kaasa haarata Punase sarja vene autorid ja mõtlesin, et olgu, teiselt poolt võtan hiljem – ja need teise poole raamatud olid ju riiulil olemas. Seega tellisin ja sain (kuigi jah, riiulilt).

Vonnegut on teadupoolest vana lemmik. Mõnes mõttes tekib kahtluski, kas noorena lugedes midagi aru sain – samas, ehk sain. Kunagi lugesin Vonneguti Sinihabet (täiskasvanuna) ja mäletan samuti vaimustust.

Isemängiva klaveri puhul kartsin alguses suisa, et olen kunagi alustanud ja pooleli jätnud (ega tea, väga tuttav ei tulnud). Sest tegemist oli justkui utoopiaga, kirjutatud 1950ndate algul. Utoopiate puhul ei tea kunagi, kuidas mõjuvad. Kokkuvõte:

Kurt Vonneguti esimene romaan jutustab insener Paul Proteuse loo. Paul peab toime tulema Kolmanda maailmasõja järgses maailmas, mida juhib superarvuti ja kus kõik olulised toimingud sooritavad masinad. Paul otsustab oma elu sellele ette nähtud voolusängist kõrvale juhtida ning põhjustab sellega enda ümber korraliku segaduse ja selle kõige kaudu jõuab Vonnegut juba oma debüütromaanis talle ainuomasel teravmeelsel, satiirilisel moel kapitalistliku ühiskonna mõttetuse ja sihituse teemani, mis läbib hiljem punase joonena tervet tema loomingut.

(Kusjuures üllatas, et tegemist on ta esimese romaaniga!) Hakkad siis lugema – tegu on ühiskonnaga, milles kõik on automatiseeritud ja inimestel on koodid eriala ja järgu järgi, kõikidel on IQ avalik ja põhimõtteliselt on insenerid kõrgklass, teistel pole erilisi võimalusi. Tehastest on inimesed ammu minema aetud, sest nemad tegid rohkem vigu kui masinad. Samamoodi konduktorite kohalt rongis. Kodud valmistatakse valmismoodulitena, kõikidel riiklikult ka täisautomaatsed kodumasinad. Ja nii edasi. Tundub isegi teatud viisil must-valge?

Tegelikult ongi kogu sarm selles, et kõik ongi nii pagana mitmetahuline ja Vonnegut oskab geniaalselt anda kõik erinevad tahud – üldiselt pigem ikka selles mõttes, et ükskõik, mis me teeme, kõik on naeruväärne. Mingist vaatenurgast. Head/halba ei ole, kõik sõltub vaatenurgast. Lugedes tundub, et loed küll väga konkreetset sündmustikku, nagu vaataks mingit sigrimirgi-pilti, millest ühtäkki kerkib välja 3D pilt, kujutis, mis kuidagi läheb mitmedimensiooniliseks ja avaneb ainult siis, kui teatud nurga alt tunnetada.

Näiteks täiesti geniaalne vahelugu jookseb sellel teemal, kuidas üks kõrge sõjaväelane Bratpuhri šahhile oma maad tutvustab (ja kuidas šahhi vennapoeg Khashdrahr Miasma tõlgib). Kuidas doktor Halyard talle ka oma maad ja hüvesid tutvustada ei püüa, ütleb šahh ikkagi, “ahah, kommunism” või “ahah, ori”. Lõpuks lõpetab Khashdrahr selle tõlkimise orjaks, läheb üle “kodanikule”. 🙂 Kui näiteks Halyard tutvustab nende superarvutit (elektrooniline arvutusmasin – meenutagem, et raamat on kirjutatud 1950ndate algul), öeldes:

“See on elektrooniline arvutusmasin – aju, kui soovite. Juba üksnes siin ruumis, mis on kõigist kasutatavatest kõige väiksem, on piisavalt traati, et ulatuda neli korda siit Kuuni. Kogu seadeldises on rohkem elektronlampe kui New Yorgi osariigis enne II maailmasõda.”[—]

Šahh mõtles järele, kihistas ujedalt naerda ning Khashdrahr liitus tema vaikse idamaise rõõmuavaldusega.

“Šahh ütles,” sõnas Khashdrahr, “et tema maal magavad inimesed tarkade naistega ja teevad odavalt häid ajusid. Hoiavad kokku piisavalt traati, et tuha korda Kuu peal käia.” (tõlk. Tiina Randus, lk. 127) 🙂

Maailmakord on selline, et ka poliitika ja valitsemine on lahku löödud. Halyard mõtleb näiteks:

Ning Halyard sai äkitselt aru, et täpselt nagu religioon ja valitsemine olid kunagi sajandite eest lahku löödud, elutsesid poliitika ja valitsemine nüüd tänu masinatele külg külje kõrval, kuid ei puutunud peaaegu üldse kokku. Ta põrnitses president Jonathan Lynni ning kujutas hirmuga ette, milline oleks riik siis, kui iga loll väike Ameerika poisike võib presidendiks saada nagu praegugi, aga peaks päriselt ise riiki juhtima! (lk. 130 – ja seda kirjutas ta 1950ndatel pärast sõda, eksole, mitte praegu, Trumpi ajal)

Selle šahhi vaatenurga kõrvutamine tänapäeva ühiskonnaga (no ma ei suuda teisiti, kui loen seda kohati, 70 aastat hiljem, reaalse ühiskonna kirjeldusena – tõesti, mitte läbinisti, aga palju vähem utoopilisemalt kui ta kirjutamise hetkel mõjus) on tegelikult vägagi värskendav. Just see, et ta peab kõiki orjadeks ja ameeriklane püüab talle selgeks teha, millise õnne ja vabaduse sees nende inimesed elavad! Teenides, kus vaja, tasuta arstiabi, kohustused riigi ees… Tööstus ja tehased on riigi alla tõmmatud, inimestest pääsevad ainult kõige nutikamad läbi sõela inseneriks ja tööstusesse, ülejäänutele jääb raipe- ja kanalisatsioonikorpus või sõjavägi. Kommunism 🙂 Kõige hullem on, kuidas noored pingutavad ja ennast lolliks õpivad, et eksamitest läbi pääseda ja hea elu peale saada – aga kuidas paljud siis ise oma elu lõpetavad, kui eksam ei õnnestu. (Appike, need eksamipinged ja muu jama… nii tuttav).

Kord kutsub šahh enda autosse tänaval seisva tüdruku, kellega on juhtunud õnnetus – ta mees on koodilt romaanikirjanik, aga kirjutatu ei sobinud ja siis muudeti koodi:

“Kaks päeva tagasi oli tal number – W-441.”

“Algaja romaanikirjanik,” selgitas Halyard Khashdrahrile.

“Jah,” vastab tüdruk. “Ja see pidi talle jääma seniks, kuni ta romaani valmis saab. Seejärel pidi ta saama kas W-440 …”

“Tegutsev romaanikirjanik,” ütles Halyard.

“Või siis W-225.”

“Avalikud suhted,” ütles Halyard.

“Palun, mis asjad on avalikud suhted?” küsis Khashdrahr.

Halyard tsiteeris mälu järgi “Käsiraamatut”: “See amet spetsialiseerub massikommunikatsioonivahendeid ja rakenduspsühholoogiat kasutades soodsa avaliku arvamuse loomisele, arvestades vastuolulisi teemasid ja institutsioone, solvamata ühtki olulisemat isikut ning keskendudes eeskätt majanduse ja ühiskonna jätkuvale stabiilsusele.”” (lk. 254 – milline tikksirge ja otsene loogika, terav ja tabav – kui sinust ei saa tegutsevat romaanikirjanikku, siis oled numbrite jagu kohe allpool järgmisel tööl, mis sõnaseadmist vajab.)

Muide, selle läbikukkunud kirjaniku lugu ei ole veel läbi, järgmisel leheküljel arutletakse:

“Tundub, et ta on halvasti kohandunud,” arvas Halyard pahaselt. “Kui te minu arvamust küsite, kallis, siis tal oleks vaja pädevat psühhiaatrit. Tänapäeval teevad psühhiaatrid imesid. Võtavad täiesti lootusetuid juhtumeid ja teevad neist A-klassi kodanikud. Kas ta ei usu psühhiaatriasse?”

“Usub küll. ta nägi, kuidas ta vend psühhiaatria abil meelerahu leidis. Seepärast ta ei tahagi sellega tegemist teha.”

“Ma ei saa aru. Kas ta vend ei ole siis rahul?”

“Läbinisti ja alati rahul. Ja minu abikaasa ütleb, et keegi lihtsalt peab halvasti kohandunud olema, et keegi peab end piisavalt halvasti tundma, et mõelda, kuhu inimese don jõudnud, kuhu nad lähevad ja miks nad sinna lähevad. See oligi tema raamatu viga. See tõstatas need küsimused ning lükati tagasi. Talle anti käsk minna avalike suhete valdkonda.” (lk. 257)

Kogu pundi üks võimukamaid mehi on peategelane Pauli isa kunagine hea sõber, Riikliku Tööstus-, Kaubandus-, Kommunikatsiooni-, Toiduainete- ja Ressursiameti direktori Francis Eldgrin Gelhorne. Sellest vanast võimukast mehest mäletab Paul kohtumist, kui Paul oli noor. Gelhorne küsis, kas vastab tõele, nagu räägitakse, et Paul on tark poiss. Paul tagasihoidlikult siis tunnistab. Ja Gelhorne, täielik self-made man, ütleb:

“Keegi pole nii hästi haritud, et 90 protsendi tema õpitust ei saaks kuue nädalaga selgeks. Ülejäänud kümme protsenti on puhas dekoratsioon.” (lk. 240)

Ed Finnerty on kunagisest andekate noorte inseneride sõpruskonnast see, kes Iliumi vabrikutest eemale kolis, et karjääri teha, sai isegi edutatud, aga rebis ennast süsteemist lahti. Temaga on seal mingid probleemid, siis ta kaob silmist, ilmub põrandaaluse liikumise ühe juhina mingil hetkel jälle välja. Kui keegi küsib, mida ta ütles enda tegevusalaks, vastatakse: “Ta ütles, et hakkab pimedate kirjas pornograafiat välja andma.” (lk. 242). Kui Ed Iliumi tagasi jõuab, otsib ta Pauli üles ja Paulgi on oodanud kohtumist temaga. Teatud määral tunneb ta mingit värskust, teisalt on ka mõnevõrra ärritunud Edi üleolevast ja hoolimatust stiilist. Ka Ed ise ütleb:

“Naljakas, mida ma meie taaskohtumiselt lootsin, ilmselt seda, mida kõik tundeküllastelt taaskohtumistelt loodavad. Ma mõtlesin, et sinu nägemine kaotab imeväel kõiksugu probleemid ja aitab mul mõtteid koguda,” sõnas Finnerty. […]

[—]

“Aga peatselt saab selgeks, et vanad sõbrad on vanad sõbrad ja ei midagi muud – nad pole targemad ega kasulikumad kui kõik teised. Nojah, kuradile sellega, see ei tähenda, nagu mul poleks pagana hea meel sind jälle näha.” (lk. 96-97)

Väga pikalt ei jõua kogu raamatust kirjutada, aga oluline on ka Kummitussärgi liikumine, mis raamatu lõpusirgel põranda alt välja tuleb ja kõik (töölisrevolutsiooni kombel) maha lõhub. Tegelikult oli muidugi plaan pisut teistsugune, samas oli teatud anarhia ka sisse kavandatud – et las üksused tegutsevad veidi oma maitse järgi. Kummitussärgi liikumise manifest, mille alla kirjutati Pauli allkiri, kõlas muuhulgas nii:

Ebatäiuslikkuses peab peituma voorus, sest inimene on ebatäuslik ja inimene on jumala loodud.

Nõrkuses peab peituma voorus, sest inimene on nõrk ja inimene on jumala loodud.

Ebatõhususes peab peituma voorus, sest inimene on ebatõhus ja inimene on jumala loodud.

Tarkuses segatuna rumalusega peab peituma voorus, sest inimene on vaheldumisi tark ja rumal ja inimene on jumala loodud. (lk. 315)

Ja üsna lõpus räägib Paul kohtus enese kaitseks:

“Ameerika Ühendriikide sõltumatuse pandiks on selle inimesed, mitte masinad, ja on inimeste asi see tagasi võtta, kui nad seda soovivad,” ütles Paul. “Masinad on ületanud selle sõltumatuse piirid, mille Ameerika inimesed neile hea valitsemise huvides vabatahtlikult üle andsid. Masinad, organisatsioon ja tõhususe tagaajamine on inimesed ilma jätnud vabadusest ja õnnepüüdlustest.” (lk. 328)

Jälle mõtled – ja seda kirjutati 1950ndate algul…

Kuna tsitaate sai palju, oleks vaja midagi kokkuvõtvalt öelda. Selleks naaseksin hetkeks veel sisu juurde. Peategelane on ju ikkagi Paul, kes tunneb, et selline elu on tema kasuks ebaõiglane. Ta otsustab töölt ära tulla – aga pärast tööstuste suvepäevi (mingi Meadows). (Appike, lugege ainult nende suvepäevade kirjeldust – täpselt õudusunenägu! Ilmselt väga paljudele inimestele meeldib – erinevad spordivõistlused, taidlused, programm, lõkkeõhtu jms. See kuulub ju endast lugupidava firma juurde. Aga kui siis on mõni, kellele ÜLDSE ei istu selline karjas lõbutsemine… siis võib asja täpselt just niisama paroodiana näha, nagu Vonnegut kujutas). Ootamatult aga serveeritakse talle Meadowsis, et ta “mängult” vallandatakse, et ta saaks Kummitussärkidesse imbuda – otsekohe jääb ta ilma kõikidest privileegidest ja peab kuidagi rongiga koju jõudma. Pauli juures on sümpaatne see, et ta näeb tõesti, kui ebaõiglaselt see ühiskond loodud on, aga samas ei saa ta ka naljalt midagi ära teha. Ise süsteemist eraldudes, kaotab ta ju kõik – ja kõike kaotada pole ka tore. Või kui tuleb suur revolutsioon, siis istuvad nad Ed Finnertyga oma vabriku juures, ühe vana tootmishoone kõrval (58) ja meenutavad, kui toredad olid need ajad, kui nad õhinal oma esimesi masinaid leiutasid! Nii et mine võta kinni – pole halba ilma heata, pole head ilma halvata. Seega – mida me ikka teha saame, kui miski ei meeldi, eksole.

Eks ta ole.

Lingid:

Hetkel teisi ei leidnud, aga kindlasti on.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

36. Sylvia Plath “Klaaskuppel”

Kuna mõned Postimehe kirjastuse välja antud raamatud on mulle positiivsetena silma jäänud, kirjutasin ka selle teose oma nimekirja. Sylvia Plath ja “Klaaskuppel” – kuidagi kõnetas. Seda enam täitis mind õnnejoovastus, kui see raamat ootamatult riiulilgi oli ja ma sain selle raamatukogust tellida! Seega asusin hoogsalt lugema ja tõsi, kiiresti läheb see raamat küll.

Esimesest otsast ei saanud alguses sottigi – raamatu tutvustust ega kokkuvõtet ma siis ette enam ei lugenud ja tundus, et tohoh, mingi kummaline chick-lit. Ja muidugi oli keskkond ja aeg teine, sellest võis ka mingite märkide järgi aru saada – kahtlane soorollide ja lubatu/mittelubatu jaotus. Pärast 100 lehekülge lugesin kokkuvõtte läbi ja järgmisel õhtul lugema hakates oleks nagu teist raamatut lugenud:

[…] peategelane Esther Greenwood on andekas ja ilus noor naine 1950. aastate New Yorgis. Hoolimata edust ja paljutõotavatest karjäärivõimalustest murdub ta vaimselt – võib-olla lõplikult. Tema mentaalne kokkuvarisemine, enesetapukatsed ja sellele järgnenud kuud vaimuhaiglas on lugejateni toodud erakordses eheduses.
Inimpsüühika kõige tumedamatesse nurkadesse tungiv „Klaaskuppel“ on Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv erakordne teos. See on šokeeriv, realistlik ja intensiivselt emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav romaan naisest, kes langeb depressiooni haardesse. Teoses leiab käsitlemist ka ühiskonna eeldustest tulenev ebaõiglus, millega peategelane Esther on noore naisena sunnitud kokku puutuma. Tema võimetus leppida naistele ette kirjutatud koduperenaise rolliga peegeldab ka Plathi kahevahelolekut ja soovi olla korraga nii ema kui ka looja, poetess.

Kolmandik raamatust oli läbi ja seni oli olnud niisama mõttetu ringisebimine, miski ei viidanud süžee arengule üheski suunas. Seega just järgmisel õhtul lugema hakates nägingi järjest depressiooni langevat noort inimest. Juba olin ka aru saanud, et tegevustik toimub 1950ndatel – ja seda jubedam tundus. Depressioon ja selle ravimine või mõistmine. Huh. Mis siin ikka rohkem kokku võtta. Üldiselt hoiataksin pigem lugemise eest – eriti neid, keda ennast depressioon või enesehaletsus või madal enesehinnang valdavad. Valus äratundmine lisaks ajastule, kus ümbruskond ei oska ka toetada. Muuhulgas kriipiv sisemine protest soorollide teemal, mh. lesbilisuse võimalikkusest (väga riivamisi ja aimatavalt).

Võiks öelda, et kui mul poleks raamatu puhtfüüsilise kättesaamise üle nii arutut rõõmu olnud, oleksin võinud suisa pettuda. Nüüd ootan, mis aeg (peale unustamise) mu elamusega teeb. Järelsõnastki lugesin (ilmselt esmakordselt Plathi enda kohta), et (meie jaoks) luuletaja lahkus elust samuti enesetapu läbi üsna noorelt (30) ja tema “postuumne kuulsus rajaneb põhiliselt ta kuue viimase elukuu luulel” (lk. 301, tõlkija Inna Feldbachi järelsõnast). Ilmselt on põhiline väärtus stiilis.

Üsna palju on juba blogideski kirjutatud (hm, loomulikult sellepärast, et see raamat on juba varemgi välja antud, nagu nüüd näen. teiseks olid mõned tekstid kahel lingil):

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

Kaitstud: statement

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

35. Merete Mazzarella “Ingen saknad, ingen sorg. En dag i Zacharias Topelius liv”

Lugemisseisaku olukorras ja olukorras, kus viimane raamatukoguraamat ikka üldse ei edene, võtsin kiiresti vahele koduriiulis juba mitu aastat seisnud raamatu Merete Mazzarellalt. Millal ma selle ostsin, ei mäletagi enam – välja on antud 2009 (siis kindlasti mitte, ikka hiljem).

Tegemist on raamatuga Zacharias Topeliusest, soomerootslasest kultuuritegelasest, eelkõige tuntud kui muinasjutuvestjast, aga ka muidu ärkamisaegsest tegelasest. Mina imetlesin kõige rohkem raamatu ülesehitust ja rõhuasetusi. Merete kujutab justkui Topeliuse eluõhtut (ühtainust päeva detsembris 1897 enne oma juubelit) ja tema mõtteid oma elule, eelkõige aga murest (ja rõõmust) tütarde pärast. Nii et omamoodi ka feministlik kirjutis – see perspektiiv on põimitud sisse lihtsalt nii oskuslikult – eks ole ju nii, et feminismiga Topelius päris ise ei tegelenud (kuigi naiste õiguse eest ülikoolis õppida vist kunagi siiski seisis). Aga tal on kolm tütart, kõik omamoodi, erinevad. Ja läbi nende näemegi tegelikult ühiskonna muutumist ja Topeliuse enda arusaamu.

Tema keskmine tütar, tundub, on lesbi. (Sellele viidatakse mitmeti, aga eriti seeläbi, et ta pole abiellunud. Ja et tal on mõned kindlad sõbrannad, kellele ta järgneks või maailma lõppu). Vanapapa Topeliuse arutelu Toini teemal:

Men själv hade man minsann uppmuntrat Toini, man hade som sagt gett henne Nya Trollsländan och vad kunde då vara lämpligare, vad kunde vara mer sant kvinnligt för en kvinna som varken hade man eller egna barn än en barntidning? Att få skriva sagor och små verser, att få lära ut rättskänsla och sanningskärlek. Och att få göra det i hemmet, utan att uppgiften behövde inkränkta på andra plikter? Ja, för när Eva väl gift sig var det ju inte längre bara trädgården Toini hade ansvar för, också i hushållet förunnades det henne att känna sig behövd. Värdinna hade hon fått vara, hade inte sällan fått samla ett tjugotal kring bordet. Man hade påpekat att hon fick vara tacksam att hon som var ogift ändå förunnades så många av den sanna kvinnlighetens uppgifter. (lk. 50-51)

Ma ei jaksa seda kõike värvikalt ära tõlkida, aga mõte on sellest, et heatahtlik papa Topelius kirjutab, kuidas vaatamata sellele, et Toini pole abielus ega pole tal ka lapsi, tehakse talle teene, kui ta saab koduseid töid teha ja vastuvõtte korraldada – ta peaks aru saama, kui heatahtlikult seda tal võimaldatakse, selliseid tõsinaiselikke tegevusi. Muuhulgas on papa andnud talle toimetada lasteajakirja, kus ta saab naisele kohaselt lihtsate muinasjuttude kirjutamise ja muu sellisega panustada (sest tõsised ja moraalsed teemad ei sobi naistele, kuskil mainis ka, et Hamleti lugemine näiteks ei sobivat noortele neidudele sugugi). Seda kõike kirjutab ta heatahtlikult ja armastusega, lähtudes oma ajastu moraalinormidest.

Ühtlasi näeme tegelikult tagasi ka Zacharias Topeliuse enda elule, tema esivanemate lugudele. Raamat ise on võrdlemisi lühike, ilma järelsõnata 175 lehekülge – aga väga ammendav. Lugedes imetlesin (tõesti imetlesin), kust võtab Merete selle vana mehe hääle ja kuidas ta üksikutest kirjadest, päevikusissekannetest ja muudest allikatest suudab nii usutavalt kokku panna vana mehe mälestused. Kus ta need katked, tsitaadid, juhtumused ära kasutab. Ja millal ta kirjutab “või kes see mäletab, kas kõik nii oligi”. Just ülesehitus ja vana mehe perspektiiv oli siin ääretult paeluv.

Ja samas muidugi ka kuidagi veniv, sest tegemist oli vana mehe katkematu mõttelõngaga, milles polnud peatükipiire. (Aga raamat oli lühike, seega jaksasin kenasti läbi lugeda). Ja teine asi, mida Merete oli väga hästi tabanud, oli just vanainimese perspektiiv. See, et sa oled vana, väeti, kõik hoiavad sul salamisi silma peal ja muretsevad, sa polegi justkui enam inimene, vaid hoolealune, kelle puhul tütre sõbranna, kes sind kõrvatoas valvab, saab õiguse täiesti süüdimatult iga päev küsida, kas kõht on juba läbi käinud. Kelle eakaaslased on enamasti surnud ja kes on sellepärast üksi – noored ei tea, kes ja milline inimene ta on, jah, isegi ta oma tütred ei tunne teda inimesena, nii leiab ta.

Numera hade han börjat förstå varför gamla människor pratade för sig själva. Gamla människor var i grunden ensamma för också om de var omgivna av unga människor var de ensamma med sina erfarenheter. Gamla människor har varit unga och minns hur det var, unga människor har aldrig varit gamla.

Det var en avgörande skillnad. (lk. 14)

Praeguseks oli ta hakanud aru saama, miks vanainimesed omaette rääkisid. Vanad inimesed on tegelikult üksi, sest ka siis, kui neid ümbritsevad noored, on nad üksi oma kogemustega. Vanad inimesed on olnud noored ja mäletavad, kuidas see oli, noored pole kunagi vanad olnud.

Selles on määrav erinevus. (lk. 14).

Ja:

Inte sällan slog det en: nästan alla de människor som verkligen visste vem man var var borta. Ens döttrar visste inte vem man var, inte egentligen. (lk. 131)

Huvitav on see, et raamatut läbivad viitamistärnid, aga kui hakkasin otsima, millele viidatakse, ei leidnud registrit. Ilmselt on tegemist omalaadse asjaga – kindlasti on need viited kuskil olemas (järelsõna pole ma veel jõudnud täiesti läbi lugeda, äkki kirjanik selgitab seal), meile lugejatena annab see lihtsalt aeg-ajalt teada, et nimetatud tsitaat pärineb ilmselt mõnest ajaleheartiklist, kirjast, päevikusissekandest… (See panebki mõtlema, kui nutikatesse kohtadesse neid võis pikkida – kas viitas keegi noortest mõnes vaidluses onu Zachariase varem kirjutatule või meenutas ta ise….). Näiteks toon ära vestluse tütre sõbrannaga (Alta, kes teda “valvab”), mis räägib Topeliuse luuletusest – see Merete oskus panna isegi Topelius hetkeks kahtlema, kas kõik nii hästi välja on tulnud kogu aeg. Arutelu Altaga käib selle üle, kas naised peaksid tegelema mõtisklustega ja seeläbi enesest teadlikuks saamisega:

Hur skulle nu detta pareras? Vad man egentligen ville säga var att sann kvinnlighet enligt ens mening är främmande för medvetenhet om sig själv men det var förmodligen bättre för husfridens skulle att hålla tyst. Tystnaden gav henne tillfälle att fortsätta: “I den där dikten står det också: “Och spinn, och sy och baka; läs, spela, sjung också -“

“Ja, det är väl bra? Alta ser ju själv: det är inte bara hushållssysslor jag föreskriver fllickor.”

“Jo, men så fortsätter det: ‘bliv som en sockerkaka med hjortronsylt uppå.’ Hade farbror inte lite, bara lite, rimnöd den gången kanske?” (lk. 104)

Üks huvitav võrdlus oli tähistatud tärniga – see puudutas perekonda, kui nad saabusid reisilt Lõuna-Euroopast (mis võeti ette ema tervise parandamiseks, kuigi ema oleks kõige parema meelega Soomes omas kodus olnud).

Vid hemkomsten var man själv som en gammal julgran vilken först varit med om all härlighet, sedan kastats på sophögen och slutligen åter blivit förd till sin bergskreva och slagit nya rötter*. (lk 46)

Koju saabudes olid ise kui üks vana jõulupuu, mis on esmalt kogenud kogu toredust, siis heidetud prügimäele ja lõpuks uuesti tagasi oma kaljulõhesse viidud, kus see taas juured alla ajab. (lk. 46)

Seega üldiselt väga hea raamat, kuigi Topelius, kes oli oma aja Tove Jansson või H C Andersen, on nüüdseks väljaspool Soomet unustusse vajunud, ka soome lapsed ilmselt enam teda väga ei tunne (Merete ütleb järelsõnas, et tema on viimane põlvkond, kes Topeliusega üles kasvas). Aga huvitav on see ka neile, kes Topeliusest ei tea, sest teisest küljest on see lugu eluõhtust ja tagasivaatamisest.

Lingid:

  • Ulrika Milles Sydsvenskanis; Ta kirjutab: “Denna dagen som är ett liv utspelar sig under en iskall 16 december 1897. Topelius ska fylla 80 i januari, och nationens firande kommer att bli hans död. I sin ålderdoms herrgårdsvilla Björk­udden har han bara minnen, tjänstefolk, sin kropp och väderleken som sällskap, alltsammans opålitligt.”
  • Philip Teir Expressenis;
  • Raamatust ja väljavõtted arvustustest;
  • Monika Tunbäck-Hanson Göteborgs-Postenis.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

33. Urmas Vadi “Elu mõttetusest”

Lugemisseisaku teine vahelugemine, jälle ühe õhtu raamat. Seisab juba ammu mu virnas, aga kuna pole raamatukogust, vaid õelt, pole lugemisega otseselt kiire olnud. Väga vadilik teos. Meenub, kuidas Vadi proovis kirjutada romaani ja sai lühijutud. Ka nüüd raamistab ta inimgaleriist kirjutamise sellena, et ta kutsuti Pettunud inimeste külla kroonikuks ja nii ta seal siis elab ja vaatleb inimesi. Kohati Tallinnas, kohati Tartus (Tartu puhul näiteks ühe läbiva tegelase, Andrese kohtumised armukesega Raja pargis – koju saata ei tohi armukest, sest mees pidada kogu aeg kodus olema. Lõpuks järeldab, et äkki ikkagi hullumajast… 🙂 Hullumaja tuleb üsna tuttavlikult ka teises kahes loos välja – esimene lugu meenutab lausa meie enda pere lugu. Nahaarstid on nimelt samas majas. Aga majas kellegagi kohtudes ei tule ju jutuks, miks sa seal oled 🙂 Keegi Madis, tegelane raamatust, unustab nahaarstile minnes riidehoius numbri võtta ja riidehoiutädi pärast noogutab mõistvalt “Eks see haigus teeb seda.”, lk . 105. Aga Vadi puhul on põnev, et järgmises lühiloos arendab ta sisu juba edasi 🙂 ).

Kõige pealt raamatu kujundusest. Ilus raamat kätte võtta. Loen siit praegu, et “illustratsioonid ja nahkköite disain” Anu Kookla, Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputöö (juhendaja Kerli Jõgi). Kujundaja Peeter Laurits. Silma hakkavad linnade ja maastike “kaardid” raamatu alguses, mis on tegelikult kuidagi nii ilmselgelt mingid rakud, organid. Ilmselt meditsiiniinimestele oleks arusaadavamad, kuna ühe pildi puhul meenub mulle kohe meditsiinilistelt piltidelt tuttav rind – ja üks lugu rääkis justnimelt rindadest (naine oli läinud Mardi juurest Kalle juurde, Mart oli selline imelik mees, aga lõpuks võttis siiski Kallega jutuks, et äkki võtab too ikka rinnaoperatsiooni eest maksmise enda peale, et ta ei peaks neid osamakseid enam ise tegema… paar aastat pärast operatsiooni 🙂 ). Ja peale vaadates – tõesti ainult meenutab, sest teistpidi silmitsedes võib näha muud. Raamatukaanel on minu arusaamist mööda aju. Paar lugu räägib ka möödaminnes sellest, kuidas inimese seest võetakse siseelundid ära (ilmselt kuidagi haakub ka illustratsioonidega). Sedasorti “maagiline realism”, mis justkui oleks väga reaalne, mees tuleb töölt, pistab käe ribide alla ja … laseb käia. Või kui lõpeb kirjaniku “residentuur”….

Mingist hetkest hakkasin jälle leheküljenumbreid üles kirjutama – kuidagi vahvad lood. Näiteks “Maša ja karu”, kui noored lapsevanemad esmakordselt kaks aastat pärast esimese lapse sündi saavad õhtul täiesti omavahel kodus olla, kõik läheb ilusti, kuni imelise lõpuni jõudes hakkavad nad kuskilt kuulma “Maša ja karu” multika muusikat. Oma peades. Ohkavad. Pole nagu see. Tooks lapsed ära? Aga nad on ju Pärnus… Lähme kutsume naabrilapsed ja hoiame neid mõned tunnid? “Meil on jäätist ka!” (lk. 78-80). Ilmselt väga tuttav tunne kõikidele väikelaste vanematele.

Toredaid ja armsaid, samas muidugi nukraid asju on erinevast kaarest. Näiteks figureerib siin paaris kohas abielupaar, Egon ja Astrid. Esimeses loos kutsutakse nad kaugete sugulaste pulma, püüavad igatpidi varju hoida, et keegi ei hakkaks pärast küsima, kes need veel olid. Sellised tagasihoidlikud inimesed. Teine lugu on sellest, kuidas Egon läheb Astridit haiglasse vaatama, kuna see on haiglas masinate all (nojah, praegusel ajal vbolla teised seosed, aga mis sest). Õde julgustab Egonit ikka kaasaga rääkima, kirjeldama asju, kasvõi mida täna sõi, väidetavalt patsiendid ikka kuulevad, sellest pidi taastumisel abi olema. Ja üksi jäädes räägib Egon: “Noh… Sul on nii palju igasugu vooolikuid ja juhtmeid küljes… sa oled nagu robot.” 🙂 (lk. 50).

Teiseks meeldis mulle kuidagi kontseptsioonilt lugu riiklikust lepitajast, kes igal õhtul töölt koju läheb. Või siis lugu väga reaalsest olukorrast (ma pole otseselt ise kogenud, aga lugesin sellest umbes üle 10 aasta tagasi kellegi blogist – tõsimeelselt kirjutas kusjuures): kassajärjekord toidupoes tipptunnil pärast tööpäeva. Kõik on pisut närvilised, aga üks tunkedes mees eriti. Pilk ta ees seisvale naisele lausa tapab, mühatab midagi. Kui naine lõpuks aru tahab saada, mida ta valesti on teinud:

Mees kordab aga veelgi enam ärritatult ning koputab nimetissõrmega kassalindile:

“Igaüks paneb ise enda järele pulga.” (lk. 70)

(Mina ka ei tea, kust selline arusaam on tulnud, sest mina näiteks pole siis pannud, kui minu järel kedagi ei tule. Nüüd püüan olla hoolikam pärast blogi lugemist aastal 2007 umbes – tõesti on inimesi, keda selline asi võib häirida. Kuigi mingi loogika ütleb, et see, kes tahab kassalindile kaupu laduma hakata, pangu pulk viisakusest vahele 🙂 ). Vadi puhul pole muidugi otsene sisu nii oluline – selle loo puhul lihtsalt tuleb lk. 83 väike tagasivaade samale mehele, kes oli ärritunud:

Mees, kes on alati hädas sellega, et inimesed oma ostude järel kassalindile pulka ei pane, käib ka täna poes. Ja jälle peab ta inimesi selles osas õpetama. Ise ostab ta vaid leiva, muud pole tõesti hetkel vaja, ta maksab kõik kenasti ära.

Õhtul leivakotti avades alles avastab – kõik on kontsikud! 🙂 Argipäevakarma vadilikus kastmes.

Veel on siin juttu inimestest, kes tahavad kuidagigi oma õnnetut olukorda pisikese võidurõõmuga parandada. Näiteks üks Madis, kes on siin samuti läbiv tegelane, peetakse kinni, politsei kutsub lausa oma autosse. Selgub nimelt, et mehel on load aegunud, tehnoülevaatust ka pole…

Politseiautost väljudes nentis ta, et oli pistnud taskusse politseiniku pastaka. Ja ei saa öelda, et see juhtus kogemata või hajameelsusest:

“Kuidagi peab ju ebaõiglustunnet korvama.” (lk. 81)

Või mehel, kellel läheb kõik halvasti, üks õnnetu juhus teise otsa, kuni on peaaegu auto alla jäämas, aga pääseb kerge müksu ja ehmatusega. Siis aga virutab täiest jõust jalaga vastu selle auto ust, paras mõlk jääb. Ja kui siis eemaldub, peatub hetkeks ja ütleb lõpuks endale: “Lõpuks ometi sõltub ka minust midagi!” (lk. 116).

Täiesti totakas, aga naljakas siiski on lugu mehest, kes kaugliinibussi minemise eel jõi kaks õlut ja on sunnitud sõidu ajal bussi vetsu minema. Korraliku mehe kombel ta muidugi seisab seal ka, aga:

[…] jääb siis mõttesse, teda tabab teatav heiastus, üks uhke kujutelm:

“Kui buss mu ümbert ära võtta, siis lendan ma praegu meetri kõrgusel maantee kohal, till pihus, ja kihutan 90 kilti tunnis.” (lk. 108)

Raamatus on juttu erinevatest kurbustest, üksindustest, väljatõrjumisest jms. üldse, ega kõiki jõuagi välja tuua. (Ka see hull bussisõidulugu oli tegelikult järg teisele, kus mees bussile ei mahtunud, kõik kohad olid välja müüdud, mees aga pakkus, et võib kogu tee vetsus istuda – ikka ei lastud peale. Seevastu käis seal vetsus siis teine mees). Kuidagi silma jäid veel kaks lugu. Üks räägib mitmes üksikus loos naisest, kes vastasmaja korteris liigub, tekk ümber (ja tema mehest). Seda näeb minategelane/kroonik korduvalt, läheb kord isegi uksele, sest näeb pimeduses mingeid sädemeid ja kardab, et midagi on lahti. Naine aga avab ukse ja ütleb, et see tekk lööb staatilisest elektrist sädemeid ja kuna ta elus on nii vähe sädet, siis ta vahel tantsib pimeduses, et sädemeid tekitada :). Või lugu “Vastik laps”, keda mitte keegi mängu ei taha võtta ja kes on suhtlusoskuste poolest hälvik. Täiesti üleolevast perspektiivist kirjutatud jutust selgub tegelikult, et tegemist on lihtsalt vaesest perest ja kehvadest sotsiaalsetest oludest pärit poisiga. Hinnangutest.

Ja siis refrään. See viib teksti justkui teise žanri mingis mõttes. Meenutab vanu keskaegseid ballaade, kui refräänis kordus mingi üks lause, vahele jutustati terveid kroonikaid ajastust. Siin on see lause “Kogu aeg tuleb nutt peale“. Lugesin üle, sain 7 (lk. 48, 71, 84, 94, 118, 123, 147).

Mulle ikkagi meeldis. Hinna ja välimuse poolest sobiks kinkeraamatuks, sisu on ju ka tore, aga noh, kas saab kinkida mõtet, et elu on tegelt üks hädaorg. Oma pisiasjades 🙂

Lingid:

  • ERR kultuuriportaalis tutvustatakse ja pakutakse ka katkendit. Kokkuvõttena on siin kirjas: “See on kui kaleidoskoop, kus kord võib näha inimest, kes on pikalt oodanud puhkust, et alustada vannitoa remondiga, kuid teel ehituspoest koju lõhkeb tema auto tagaistmel montaaživahupurk. Siin on naine, kes oskab teha suppi, kui majapidamises pole enam mitte midagi, millest suppi teha. Siin on vana saarevaht Martin, kes tuleb linna elama, sest surnud meremeeste vaimud ei anna asu, juba ronivad talle isegi
    voodisse! Siin on Tõnu, kes tahab sõita reede õhtul koju, aga kõik kohad on välja müüdud ja nii teeb ta bussijuhile ettepaneku, et võib terve tee istuda vetsus. Mõned neist tegelastest on kui hetkeks tänaval möödujad, teised tulevad taas ja taas, sest on midagi, mis ei lase neil niisama olla.” (kuigi see ongi vist sama jutt, mis Apollo raamatuportaalis/Postimees. Piltidelt tundub, et on ka eksklusiivsema väljanägemisega köiteid?);
  • Priit Hõbemägi peab seda Ekspressis kirjutades ausaks raamatuks – tore arvustus on üldse;
  • Jürgen Rooste Päevalehes/Delfis – ka väga tore arvustus. Soovitan lugeda, toob teisi aspekte välja;
  • Loterii blogis arvab “kolm umbes”, et tegemist võiks olla fiktiivse kohapärimusega.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

32. Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” (LR nr. 8-9, 2020)

Absoluutne lugemisseisak. Juba kaks nädalat järjest loen ühte raamatut ja olen jõudnud umbes 204. leheküljeni (seetõttu olen ootamatult mitu filmigi ära näinud – 2 filmi ja 1,5 ooperi). Eile võtsin õhtul lihtsalt selle uue Loomingu Raamatukogu lugemiseks vahele ja väga hea tunne on. Uued elamused, seisaku katkestus.

Nimelt läheb see raamat kiiresti käima, kuigi lugesin esimest kahte lehekülge juba siis kaks korda, kui postkasti jõudis. Kes räägib, kes on kes. Eile alustasin kolmandat korda ja lugesin kohe läbi. Tõesti väga huvitav jutustamistehnika, pinge, lausa õud. Kohati ebareaalsuse piiril, aga väga tasakaalus – jutustamistehnika ja stiil annavad keskkonda väga tabavalt edasi.

Millest? Ametlik kokkuvõte: “Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.” Tõlkija Ruth Sepa järelsõna on ka väga informatiivne ja hea. (Nagu ka tõlge).

Ma alustan pigem kohe sellest algusest – dialoog, osalt kursiivis, osalt mitte. Raske on aru saada, kes räägivad, mis soost nad on, millisest ajast nad räägivad. Kursiivkirjas on Davidi repliigid – tegemist peaks olema lapsega, aga kui vanaga? Ei mõista. Ja mingi hetkeline viide oli justkui 6 aasta möödumisele (aga võin valesti mäletada)? Põhiline jutustaja ja sündmuste taastaja on Amanda, Nina ema. Dialoogi peetaks justkui … kiirabijaamas, kus on (väikse koha tõttu?) ka ebarditest laste hooldekodu, sest kodus ei osata nende lastega midagi peale hakata. Teine naine jutustuses on Carla, Davidi ema. Amanda jutustab kohtumisest Carlaga ja tollega juhtunust (kuidas David sai mürgituse ja tema elu päästmiseks tuli kohaliku nõia juures korraldada “ränne”, et pool haigust paraku osaliselt koos hingega mõnda teise kehasse ümber asuks – pärast mida David on imelik. Ja mürgitusest laiguline. Ilma ripsmeteta (oli vist?). Carla räägib imelikke lugusid Davidist. Kuidas tundub, et ta vaatab loomi (parte ja koera) ja need surevad, siis aga matab ta nad maha. Amanda on Ninaga tulnud lihtsalt puhkama, üüritud suvemajja, linnakärast minema. Mingis mõttes kandub see õud Amandale üle ja ta otsustab suhteliselt kiiresti tagasi linna minna – aga viisakusest enne Carla juurest töölt läbi sõita. Tüdruk istub maas, millegipärast saab märjaks (alguses arvavad, et hommikune kaste…) ja siis juhtub tal endal ka midagi. Edasi langeb ta ise juba mürgitusuima, milles (nagu tundub) jutustabki, aga tütar – kuhu tema kaob? David, kes Amandaga dialoogi peab, otsib üksikasju, tahab jõuda tuumani, teatud asjade kohta ütleb, et see pole üldse oluline, teiste kohta aga (ilma jalata koer jms) – see on väga oluline.

Need olid füüsilised sündmused, mis justkui päriselt toimusid, mida taastatakse. Seevastu on oluline kõik muu. Näiteks kasutab Amanda mõistet “päästekaugus” – see on see kaugus lapsest, kust ta veel jõuaks päästma, kui midagi ootamatult juhtuks. Emad ilmselt teavad, millest jutt. Sõltuvalt kohast ja tingimustest on see erineva pikkusega. Kogu raamatu põhiline motiiv ongi see, kuidas tema lähedal istunud tütar ikkagi saab mürgituse – päästekaugus ei mõju, nähtamatu niit* nende vahel katkeb, ta kaotab tütre silmist (langedes ise mürgitusuima, mistõttu ta enam ei tea, mis ta lapsega toimub. Vihjatakse, et temagagi võeti ette sama”ränne”, et ta üldse ellu jääks. Kuhu aga läks teine pool ta hingest? Vihjatakse, et Davidisse. Tobe välja kirjutada, sest raamatus on siiski vaid vihjed).

Amanda kirjeldab tunnet, kui see nähtamatu niit tõmbub pingule, venib, järele annab. Nii et tegelikult võib kogu raamatut lugeda täiesti sümboolselt – ja see on nii tugev paralleel ja võimalus! Emad ja nende ühendusniit oma lastega. Kuidas isegi silma peal hoides võivad neis idaneda uued, teistsugused ideed, mõtted, kuidas varem või hiljem nad silmist kaotatakse, niit katkeb. Carla ütleb esimesel korral juba Amandale, et “sa ei tahaks, et su Nina minu Davidiga sõbrustaks”. Õudusloo küljelt vaadatuna – tõsi. Esimene suur hirm poebki ju Amandasse, kui ta läheneb majale, mille kõik aknad ta lahti oli jätnud, aga nüüd on kõik lukus ja majas on äkki ka David – üksi koos Ninaga. Kuidas David välja saab – ta ei mõista, temast ta ju ei möödu, aga õues ta mingil hetkel on. Nii tugevad paralleelid metatasandiga. Raamatu lõpuks Amanda justkui sureb, näeb asju kõrvalt, lõpeb Davidi ja Nina isade kohtumisega – kui Nina isa autosse ronib lahkumisel hoopis David…., keda tema isa siiski kaasa ei luba.

Ja kui vaadata mööda reaalsemast tasandist mürgitusega ja üldisemast ülekantud tähendusest nähtamatute niitidega, on taustal ka päris konkreetne Argentiina. Sojapõllud, mida pritsitakse suurtes kogustes glüfosaadiga, mis mürgitab ümberkaudset loodust, sünnitab värdjaid ja kahjustab tervist, eriti lastel. On loodud isegi Ituzaingó Emade ühendus (mis toob tõesti meelde diktatuuriohvrite emade liikumise “Madres de la Plaza del Mayo”, nagu viitab ka Ruth Sepp järelsõnas), mis selle vastu võitleb. (Mai väljaku emadest lugesin Tove Alsterdali raamatust, soovitan seda ka, kuigi hoopis teine žanr).

* Selgub, et erinevates keeltes on pealkirja tõlgitud erinevalt. Pigem oli ka pealkiri originaalis “Päästekaugus”, aga kuna paljudki on tõlkinud pigem “Nähtamatute niitide” suunas, on Eestis ka seda teed mindud. Noh, ei saa öelda, et midagi vähemaks võtaks või muudaks. Kuigi lisab mõiste originaalfraasi laiendamiseks siiski.

Lingid:

  • Intervjuu tõlkijaga;
  • Andres Laiapea kirjutab; Ta on ka mh. välja uurinud, et see film saab varsti valmis (järelsõnas vist kirjutati, et tehtud on film – eks tulevikus adekvaatsem järelsõna). Filmilikus mõttes läheks ilmselt kirjanduslik pool kaduma, sest sündmused otseselt ei ole põhilise tähtsusega. Sellest võib mingi õudukas saada 🙂 Lisaks kirjutan alla ta hoiatusele: “Ma ei soovita seda rasedatele ning väikeste lastega naistele – raamatu lugemine võib süvendada lastega seotud hirme ja ärevust.” Lisaksin omalt poolt hetkel ka need, kes on praeguse pandeemia pärast paanika äärel.
  • Marko Kivimäe Ulmebaasis;
  • Apollo raamatuportaal/Postimees (ma autori nime ei suuda leida);
  • Katkend.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Kaitstud: seisak

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora, tervis

31. Dina Rubina “Córdoba valge tuvi”

See oli viimane raamat, mis mulle sulgemiseelsest ajast raamatukogust kätte oli jäänud. Kõige paksem. Ja lugemiseks kulus tegelikult häbematult palju aega – see on raamat, mis tuleks läbi lugeda korraga, mitte jupitades nädala sees mõnel õhtul (põhiliselt lugesin siiski nüüd, nädalavahetusel, aga tegelasi on palju, kohti, aegu on palju – kui lugeda jupitades, on suur oht, et kõik läheb segi, ununeb, jääb pooleli).

Raamatu kokkuvõte oli küll ahvatlev, kuid sedasi tagantjärele lugedes tundub, et ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Kas olekski saanud. Lugedes tekib mingil hetkel tunne, et see on kirjanduslik sümfoonia – oma hääled, korduvad teemad, variatsioonid. Oluline ongi korraga ja ärksa meelega lugeda, siis ei lähe inimgalerii ja sündmusedki meelest.

Tegelaste galerii on üks oluline teema. Nimelt on peategelane Zahhar Kordovin kunstnik ja ta jälgib kõiki kunstniku visuaalse täpsusega. Ta näeb tüüpe, inimesi (sellest oli vahepeal mingi lause, aga ma ei kirjutanud üles). Seega tegelikult on ta veendunud, et kõik inimesed on mingid tüübid – neid võib küll palju olla, aga mingist hetkest hakkavad ikka korduma. Ta on väga hea inimestetundja, samas ka tohutu manipulaator. Segadust võib ehk tekitada see, et kõik ajad ja kohad on raamatus segi paisatud, ja kui kohe alguses pihta ei saa, kes-mis-kus, võib keeruline tunduda. Tegelasgalerii puhul on väga oluline ka Zahhari geneetiline kood – väidetavalt oli ta vanaisa täpselt samasugune, nii välimuselt kui iseloomult. Samamoodi kordub Zahhari ema raamatu lõpu Manuelas. Ja kogu punt omakorda korduv läbi ajaloo Hispaania juutidest alguse saanud perekonnaloos.

Zahharist ei saa kunstnikku, vaid kunsti restaureerija, asjatundja ja… vähestele teadaolevalt ka kunstitööde võltsija. Väga asjatundlik võltsija, kes valmistab leidude juhuslikku väljatulemist erinevatest vanadest majadest, pööningutelt jne väga filigraanselt ette. Ta on oma ala asjatundja ja autoriteet.

Pool raamatut on aga, nagu öeldud, vaade minevikku, tema suguvõsa loosse Venemaal kui tema enda lapsepõlve ja noorusaega. Põnevuse tekitamiseks on asjasse segatud üks kättemaksulugu. Nimelt vihjatakse juba algusest peale, et Andrjuša on mingi eksituse läbi kunagi tapetud ja tema eest tuleb kätte maksta. Milles aga asi, kes seda tegi, miks – kõik see saab selgeks üsna raamatu teises pooles ja tundub mingis mõttes juhuslik. Lisaks tundub (sügavamalt järele mõeldes) ja juhuslik kättemaksuks välja valitud inimese valik. Sest tõtt-öelda oleks pidanud minu arust see uusrikas, kes asja taga oli, kõrvaldatama 🙂 . Ilmselt oligi see kõik rohkem nagu asja kriminaalsemaks muutmise mõttes vajalik, eks see mingit pinget hoidis küll.

Raamatu pealkiri on seotud selle väikese salajase lisandiga, mille Zahhar oma võltsingutele lisas – alati väikese valge tuvi. No ja siis ta lõpuks põgenebki suvaliselt Córdobasse, vaatleb seal linde, kuulab flamenkoetendusel laulusõnu, näeb oma ema reinkarnatsioonina Manuelat ja jõuab lähemale oma juurde legendidele.

Cuando llegue mi muerte
En mi hombro se posara
La blanca paloma,
La blanca paloma de Córdoba.

[—]

Lo has desperdigado,
Has apagado su sangre caliente,
Has enfriado su semilla ardiente
Y ahora estas solo, en las puertas del Cielo,
con una paloma sobre tu hombro,
La blanca paloma de Córdoba.

Kui tuleb mu surm
avanevad ühekorraga kõik uksed
ja vali ingel,
vali ingel küsib minult:

“Su surm on nüüd tulnud,
aga kus siis on sinu pärisosa,
see varandus, mida sajandeid kogusid
su alistamatud esivanemad?

Sa oled selle tuulde lasknud,
nende keevalist verd jahutanud,
kustutanud nende tulise seemne ja seisad
nüüd taevaväravas üksipäini –
vaid tuvi istub su õlal,
Córdoba valge tuvi.” (lk. 482-483, vene keelest tõlkinud Veronika Einberg)

Jah, ei tohi unustada, et perekonnavarana hoiti pikalt ühte hõbepeekrit, mille servale oli midagi jidišist kirjutatud, mida keegi lugeda ei osanud. Zahhar müüs selle noorena maha, aga see kummitas teda unenägudes – ka tekst, mida ta nüüd osanuks lugeda. Seega on üsna etteaimatav, et kui Manuela räägib, et neil on üks perekonnareliikvia, on tegemist selle peekri kaksikuga. Kuna perekonnalugu saab alguse ühele Ladina-Ameerika saarele pagendusse saadetud Hispaania juutide kaksikutepaarist, kellest said piraadid. Jah, see piraaditeema, “hispaanlase“-teema – kõik kordub läbi põlvkondade. Lõpetuseks sünnitab Pilargi kaksikud. Lisaks on väga oluline üks pilt, mille Zahhar leiab ühest Toleda kohvikust ja olematu summa eest endale ostab. Kuna tema üheks uurimisteemaks on El Greco ehk kreeklane, on ta üsna kindel, et selle pildi Pühast Benedictusest saab ElGreco pähe maha müüa – tegemist on sama ajastuga. Ent kes selle pildi tegelikult tegi? Keegi tema kaasaegne Zacharias Cordovera? Nojah, eks sealtkaudu kõik põimub, need teemad läbivadki raamatut.

Lisaks on olulised unenäod (mäletan juba Viiuldaja katusel puhul vanaema vaimu, siingi on juudi traditsiooni unenäod väga tähenduslikud).

Soovitan lugeda, aga siis, kui on aega. Selline… suur kirjandus kuidagi.

Ei leia palju linke: Karoliina Kagovere soovitab Postimehes ja väga lühidalt Eklektilistes lugemistes. Ilmselt on lugejaid olnud palju, lihtsalt nemad parajasti pole kirjutanud. Linda Järve luges vene keeles ja kirjutas oma Kruusatee/Iltaka blogis.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 2 kommentaari

30. Vladimir Kantor “100 dollarit. Njanja. Pensionäri surm”

Nüüd võtsin lõpuks ette ka ühe nendest raamatutest, mis kogemata raamatukoguriiulite vahele sattudes näppu jäid. Igaks juhuks alustasin õhemast. Tegelikult õigustas valik ennast. Ümberlülitumine Melchiori krimi pealt on muidugi suhteliselt 180 kraadi, aga siiski.

Oleme sattunud vene kirjanduse traditsiooni, milles liiguvad ringi materiaalsetest huvidest kauged inimesed, sellised humanitaarid, kes tsiteerivad klassikuid ja mõtlevad võrdlustes kirjandustegelastega. Dostojevskit (igasuguseid tema “vaeseid inimesi” ja “väeteid tegelasi”) meenutatakse veel õige tihti. Kokkuvõttes öeldakse ka: “Kogumikus on kolm pikemat juttu, mille kõigi puhul on ühendavaks teemaks vene intelligendi kohanemine ja kohanematus muutuvate aegadega.”

Raamat koosneb kolmest jutust. Esimese (“100 dollarit”) tegevustik toimub ka Eestis, mis ilmselt ajendas ka eesti keelde tõlkima. Selle loo haritlane on kimpus, kuna ei oska enda oskusi müüa, ei astu õigel ajal parteisse ja korterimure lahendamiseks on tal kohe vaja 100 dollarit. Noorem vend aga, keda ta on elu aeg aidanud, on muutunud uhkeks ja Venemaa eurooplaseks, löönud läbi Läänes jms – aga noh, üldiselt siis selline alatu. Selle jutu teema kokkuvõtteks on vendlus, mida selle all silmas peetakse. Au. No üldiselt vene suur romaan, Dostojevski “Vennad Karamazovid” on väga tugev taust taga – isegi mainitud, et kõik kolm venda/poega tapsid isa omal moel. Kas õiged vennad on bioloogilised või hoopis kauged inimesed?

Teine lugu on kõige lühem, “Njanja”. See on mõnevõrra teistlaadi. Aga samamoodi on peategelasteks noor haritlaspere, kes võtab endale hoidja, et ise rahus tööd teha ja õhtuti sõpradega suhelda. Umbes et nii on haritlastel ikka kombeks olnud. Ja kuna aspirandipalk on niigi närune, pole enam vahet, kui sealt olematult palgalt veel mingi jupike ära makstakse. Njanjaks tuleb aga üks paras frukt. Nojah, mis siin ikka ümber jutustada.

Kolmas lugu, “Pensionäri surm”, räägibki pensionäri surmast. Oleme tagasi üsna sarnase kombinatsiooni juures – noorem vend on rikas, aga ei aita. Vanem vend on 67, aga peab käima hooldekodus isa vaatamas. Kord tänaval hüppab ta kõnniteed rammmiva auto eest eemale ja kukub, nendesse vaevustesse lõpuks ka sureb oma korteris. Ja keegi tükk aega ei leia. Samas on selle loo alguses väga tugev kujund: ühes Aafrika hõimus tehtavat vanainimestega nii, et nood peavad ronima puu otsa. Hakatakse raputama. Kui kukub alla surnuks, oligi nõrk. Kui mitte, võib veel nende seas edasi elada. Ja peategelane Pavel Galahhov leiabki, et on liiga nõrk – ei julge arste ega kedagi tülitada. Kuigi ajab trepikojast minema kodutu (ja leiab, et ilmselt on see karistus selle eest, et “raputas teise vanainimese puu otsast alla”). Ise on muidugi samuti professor – kellel, nagu aru saada, pole muidugi erilist raha ega pensionit. Muidugi pole siin üldse oluline jälle konktreetne sisu, vaid kogu mõtteraamistik. Mulle meeldis, kuidas ta viitas Anderseni Lumekuningannale:

Anderseni geniaalne idee “Lumekuningannas”, et igavikku ei saa laduda jääst, luua seda jääkülma südamega. Igavik nõuab südamesoojust. Armastav süda loob selle vaid ajutiselt, nii kauaks kui võimalik. (lk. 141, tõlk. Jüri Ojamaa).

Teise tsitaadi tooksin niisama, see iseloomustab ühte (ja paljusid) venelasi, kes on Venemaalt minema jooksnud ja välismaale elama asunud.

Edasi arenes vestlus nagu kaasaegses näidendis: “Kas sa oled haige?” – “Olen jah.” – “Mis sul viga on?” – “Olen vist külmetanud.” – “Millega sa end ravid?” – “Rahvameditsiiniga.” – “Kas aitavad?” – “Mitte eriti.” – “Võib-olla pole rahvas õige?” (lk. 145)

Üldiselt ikkagi kosutav lugemine, venelik. Kellele selline asi istub.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

29. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium”

Ootasin selle raamatu ilmumist raamatukogusüsteemi juba nii vara, et polnud vist õieti müügilegi jõudnud. Mäletan, et registreerisin ennast kohe järjekorda, kui see juhtus (see pidi olema novembris), aga mulle kuidagi tundus, et süsteem ei haakinud mind sappa (muidu näitab, et kus raamat parajasti on ja kui palju inimesi järjekorras), seega tellisin justkui uuesti – ja just nädalake enne raamatukogu sulgemist (pandeemia tõttu) sain lõpuks kätte.

Esiteks pean kahetsusega märkima, et mul on kõik eelnenud Melchiori-raamatud peaaegu täielikult meelest läinud. Suutsin peast meenutada ainult 5 osa (kuigi pidi olema 7 – nüüd vaatasin, mille pealkirjad olid ununud), samuti mäletan, et apteeker Melchior on lesk, tütar on Pirita kloostris aednik ja noor Melchior pidi minema Saksamaale selliks õppima, aga sattus kellegi Notke juurde (seda pigem meenutas praegu loetud osa) salagildi. Ilmselt on eelis neil, kes hakkavad lugema alles nüüd ja saavad kõik korraga lugeda – mitte et tegevustikke oleks raske jälgida, need pole omavahel seotud, aga lihtsalt oleks kuidagi hea mäletada umbes samu inimesi, keda Melchior kasvõi enda headeks sõpradeks on pidanud.

Pikk jutt, sitt jutt. Kui ma mäletan päris esimestest osadest, et mulle meeldis ajastu ja Tallinna kirjeldamine, apteegirohtude segamise kirjeldamine, ja krimisisu polnudki nii põnev, siis on see osa tõesti krimiloona nauditav. Muidugi tuleb alati meeles pidada, et nendes raamatutes on algul mõni surnu ja siis tekib neid veel – see mulle enamasti ei meeldi, sest pead kogu aeg valvel olema, et mõnda sulle meeldinud tegelane maha ei koksataks. Seekord andis vihje juba kaart raamatu algul. Muidu on ju tegemist klassikaga – leitakse surnu (Johann von Brakel), tema kõrvalt, oma verine pistoda käes, tema sõber (Rolof Metsentaken), keda ootab kohus ja hukkamine. Sõbra isa, Harju rikas läänimees vasall Hunold Metsentaken palub Melchioril elada Toompeal rüütel Detmar von Wenthuseni majas ja tõe välja selgitada, sest tundub, justkui poleks Rolof siiski süüdi. Melchior panebki siis mingite lubakirjade abil oma all-linna apteegi kinni ja asub Toompeale Wenthuseni majja elama. (Tegelikult eelneb pikk lugu ka sellest, kuidas von Brakelite ja Metsentakenite vahel valitses kauaaegne vihavaen ja kuidas lõpuks selle lepituseks kumbki andis oma poja rüütli juurde elama, et nad lepiksid ja sõbruneksid ning et vaen kaoks).

Tänu sellele on meil nüüd üks majapidamine ja selles mõrva ööl viibinud 9 inimest. Ja on “raamatukogus kogunemise stseen” ehk siinkohal kogunetakse suures saalis laua taga, kus Melchior räägib lahti, kuidas kõik oli. Isegi üsna klassikaliselt tekitab esialgu teisi kahtlusaluseid. Ja lugejal on olnud võimalik algusest peale kõiki ühtviisi kahtlustada ja seega kahtlustada samamoodi ka tegelikku tapjat (paraku ei saa siin lahti kirjutada, seega kahju, et mul endal ka ununeb äkki jälle). Samas on miinuseks see, et isegi kui vahepeal seda inimest kahtlustad, teeb kirjanik jooksvalt pidevalt kõik endast oleneva, et see inimene tunduks siiski väljaspool igasugust kahtlust. Teine konks on see, et üks tunnistus on vale. Ja kuigi seda võid juba ise ka alguses kahtlustada, kahtlustaksid, et nähtut on muudetud, mitte seda, et midagi sellist polnudki. (Ja krimka puhul on see ehk kõige nõrgem koht, sest lugejal pole alust arvata, et mitte midagi sellist polnudki).

Seega üsna klassikaline krimilugu ja nauditav, läheb kiiresti. Mulle meeldis, et kõik oli justkui oluline, mida kirjeldati, kõik oli mingitpidi vajalik. Pealkirjas viidatud Pilaatuse evangeelium…. Või pistrikujaht. Nojah. Ei hakka ära rääkima. (Kuigi need vahelepõiked noore Melchiori ellu, mille puhul peaks pisut mäletama eelmist osa – aga mina põhimõtteliselt peale nimede ei mäleta sealt mitte midagi – on veidi igavamad, kuna pole ka veel selle osaga vana Melchiori tegemistes seotud. See tähendab, et noore Melchiori lugu jätkub järgmises osaski ja selleks tuleks seda mäletada.)

Ajalooline pool on tegelikult väga põnev. Kuna see on pseudoajalooline, oleks muidugi hea, kui lugeja oleks ajastuga kursis ja saaks aru, kus kirjanik juurde luuletab (üldiselt on põhjalikus eessõnas sedagi pakutud). Oleks vaja teada võimuhierarhiat nii Toompeal kui linnas. Kes on komtuur. Prior. Ja muud sellist (kahtlustan, et ilmselt annaks paljugi juurde, kui mäletaks paremini eelmisi, sest igas osas on midagi jälle lahti kirjutatud).

Apteeker Melchiori raamatutes on alati ka tore, et on olemas mingid kaardid. Enamasti on need olnud linnakaardid, nüüd aga kogu see majapidamine mitmes lõikes ja kahe korruse jagu (Marge Nelk). See on üldiselt väga abistav. Samas on seal kaks aga, mis pisut segadusse võivad ajada – esiteks on maja pilt pandud vastupidiselt ilmakaartele. Kui nimetatakse läänetiiba, siis tuleb vaadata parempoolset majatiiba, ja vastupidi. Toompea müür on lõunas ja ma ei näe mingit olulist kunstilist põhjust, miks seda niipidi pidi kujutama. Samuti on muidugi väga tore, et kunstnik on tubadesse joonistanud ka mõned mööbliesemed. Oluline on aga, et need võinuksid alati klappida originaaliga – Odele ja Ere toa puhul ei klappinud. Sinna on joonistatud kaks voodit, ometi on kummagi abikaasa toast ligipääsetavas keskmises magamiskambris abieluvoodi. Teiseks on joonistamata jäetud lapse häll. Toa kirjeldus lk. 164:

Tuba oli vaipadega väga soojaks ja mugavaks vooderdatud, seal oli peale hälle veel neiu Ere voodi, mõned riidekirstud ja kaks lauda pehmete toolidega, ühe peal võis näha mingit mängu, mida mängiti male moodi laual, väikesel riiulil olid kaks vilepilli ja noodiraamat.

Seega millest lähtus kunstnik sinna tuppa kahe voodi, ühe riidekirstu, kirjutuslaua ja kõva tooli joonistamisel, ei tea.

Kaanepildist – kummaline on see, et Harglale olla just iseäranis rahul olnud, et Paweł Kardise kaanepilt nii hea tuli (kirjutab Ulmeajakiri esitlusest). Mind paneb aga konkreetselt imestama, miks nii … kole, kuidagi halva arvutimängulik pilt. Just Hargla Suudlevate vampiiride puhul oli mul see tunne, et raamat üsna normaalne, isegi hea, aga kaanepilt hirmutab kõik oma kitšilikkusega eemale. Samas mäletan, et mõni apteekri sarja raamatutest oli ikka väga ilusa kujundusega. Maitsed on ilmselt vägagi erinevad.

Keeleliselt (seda olen varemgi märganud) on raamat ka omalaadne. Esiteks püüab kirjanik kasutada veidi vanemat kõnepruuki – aga ainult vahel. Öelda asju rahvusvaheliste sõnadega, mis ilmselt olid olemas enne eestikeelset. Samuti on laused tihtipeale kirjutatud nii, nagu oleksid need otse mõnest germaani keelest tõlgitud. Või on saia kohta öeldud valge leib. Ühest küljest on see ilmselt taotluslik, et väljendada ajastut ja anda edasi keelt, milles tegelased räägivad, teisalt tundub, et niimoodi oleks neid ka lihtsam germaani keeltesse panna – ja eriti selle osa põhjal ütleks, et tasuks tõlkida! (Tõsi, ühes kohas tekkis mul arusaamatus – aga ma ei jõua lehekülge üles otsida – öeldi, et “siis läksid nad saksa keele peale üle. Ja ma mõtlesin vestlejate peale mõeldes, mis muud keelt nad oleksid võinud rääkida seal. Ei olnud mingi teoloogiline ega juriidiline passus ka, et oleksid ehk ladina keeles vestelnud. Eesti keeles…. no ma ei tea, kas oleks üldse nende tegelaste puhul võimalik olnud?)

Lingikogu (paljud blogid selles nimekirjas ei kirjutagi kuigi palju raamatust endast, aga oluline on ehk, et selleks ajaks, kui lihtinimesele raamatukogust lõpuks kätte jõuab, on nii paljud lugenud, et isegi kirjutanud on paljud):

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

28. P.I. Filimonov “Asünkroonujumine”

Filimonov jäi mulle silma juba üle 10 aasta tagasi Mitte-eukleidilise geomeetria tsooniga ja pärast seda olen teda põnevusega jälginud. Samasugust elamust nagu esimesest raamatust, pole tegelikult enam hiljem saanud, aga ta kuidagi isiklikult tundus lõppkokkuvõttes väga sümpaatne. Seega haarasin kohe selle raamatu uudisriiulilt, kui nägin (ja nüüd on raamatukogu kinni koguni).

Mis ma oskan öelda. Kuidagi poifilimonovlik, selline mulje on jäänud just viimaste raamatute tõttu. Neid on justkui mingi programm või fantaasia, mitte niisama liikumine. Siin on selleks siis keegi Jõhvikas, kes on ilge sahkerdaja ja otsustab tuua Eesti olümpiavõidule täiesti uue spordialaga – sünkroonujumises meestele. Selleks tuleb aga oma niite tõmmata, nii et see jõuaks olümpia kavasse suhteliselt lühikese etteütlemisajata, et Eestil oleks võiduvõimalusi. Samas – mine võta kinni, millest see raamat siis tegelikult rääkis. Sünkroonsusest? Asünkroonsusest? Kas see maa-alune maailm, too vabariik, oli päriselt olemas või eksisteeris mingitmoodi vastupidises asünkroonsuses sünkroonujujate peas? Kuidas homo viidi saatust juhtima ja alfaisane elundidoonoriks?

Huvitav oli ka peatükkide jaotus. Või ei, pigem peatükkide nimed. Mõtlesin, et vaatan sisukorrast täpsemalt. Ja mis ma näen – esiteks on raamat jagatud kahte ossa: Ariadne ja Rashomoni väravad. Peatükke on vastavalt 11+11, need on:

Lood
Mida
Me
Välja mõtleme
Hullutavad
Meid
Nii
Et
Aeg-ajalt
On
Raske

Taibata
Kes
Keda
Tegelikult
Välja
Mõtleb
Ja see
Ajab
Ärevusse
Ka kõige
Rafineerituma mõistuse

Nii et palun, mine võta kinni, mis tagamõte kõigel on. Ariadne pole meile ilmselt keeruline aru saada, aga mina pole filmikunstiga kuigi tuttav ja see Rashomon viib otsinguga Akira Kurosawa filmini. Mille sisu (Wikipedia järgi):

The film opens on a woodcutter (木樵り; Kikori, played by Takashi Shimura) and a priest (旅法師; Tabi Hōshi, Minoru Chiaki) sitting beneath the Rashōmon city gate to stay dry in a downpour. A commoner (Kichijiro Ueda) joins them and they tell him that they have witnessed a disturbing story, which they then begin recounting to him. The woodcutter claims he found the body of a murdered samurai three days earlier while looking for wood in the forest. As he testifies he first found a woman’s hat (which belonged to the wife), then a samurai cap (which belonged to the bandit), then cut rope (which had bound the husband), then an amulet, and finally he came upon the body. Upon discovering the body, he says, he fled in a panic to notify the authorities. The priest says that he saw the samurai with his wife travelling the same day the murder happened. Both men are then summoned to testify in court, where they meet the captured bandit Tajōmaru (多襄丸), who claims to have followed the couple after coveting the woman when he glimpses her in the forest.

Kas ka need väravad on sellega seotud? Kuidas teisiti? Ka P.I.Filimonovi raamatus on Jõhvikale viidatud kui üksikule samuraile. Lisaks see, et me näeme kõike erinevatest vaatenurkadest – me näeme Jõhvika vaatenurka, Antoni liikumist maa-aluses labürindis ja Viktori liikumist maa-aluses kaadripõrgus, kus saatusi otsustatakse. Kokku peame kõik panema ise – nii hästi-halvasti kui suudame. Lugege Rashomon efekti kohta.

Teised ei ole veel kirjutanud, aga lingin siia toreda intervjuu autoriga ERR lehelt.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: kesknädal

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

27. Ernesto Sábato “Tunnel”

See raamat jäi pihku raamatukogu uudiskirjanduse riiulist. Vaatan, et järjekordne Postimehe kirjastuse väljaanne (ja nüüd otsinguid tehes märkasin, et tegelikult on juba 1982. aastal LR-s ilmunud). Oli asju, mis kokkuvõttes tundusid ahvatlevad, ja teisi, mis tekitasid ettevaatust. Õnneks oli lühike raamat ja tagantjärele võingi öelda, et oli mõlemat. Teades algusest peale, millega raamat lõpeb, püüdsin ennast sellest sellegipoolest välja lülitada. Sedasi lugedes tundub esimene pool raamatust eriti kütkestav ja ilus. Saamatu kunstnik leiab oma näituselt üheainsa tüdruku, kes vaatab ta maalil detaili, millel on oluline tähtsus. Teised kiidavad ja ülistavad seda, mis on esiplaanil. Püüd kohtuda, kohtumine. Kohtmakas ja armas.

Samas ma tean, et igasugust stalkerlust ja kinnisideid romaanide peategelastel on mul raske taluda. Samuti siin – kõik on ju edasi antud kenasti kompaktselt ja lühidalt, aga minu jaoks on painav sedasorti inimkäitumisest lugeda (kuigi häiris sedakorda vähem kui sageli varem. Muide, Postimehe kirjastus on uuesti välja andnud ka Fowlesi Liblikapüüdja, mille eelmise väljaande kunagi endale lausa poest hankisin – pealkiri ja väljanägemine nii meeldisid – aga mille lugemine oli täielik paine! Tänaseks olen sellest raamatust vabanenud).

Ehk ongi siis selle raamatu tugevus just skisofreense (vabandan, kasutan seda terminit suvaliselt, mitte kliinilise täpsusega) kunstniku mitmepalgelisuse täpne kujutamine – kaunis, hõrk, loov ja ilus vaheldub painavate kinnisideede ja jälitusmaaniaga – ilmselt tunneb iga lugeja ennast seda lugedes nagu piinatud geenius. Minu arvates oli näiteks väga tugev peatükk peategelase unenägu sellest, kuidas ta muutus linnuks. Ja mitte keegi ei märganud.

Nauditav oli ka Hunteri arutelu sellest, kuidas krimkad on tänapäeval samad, mis kunagi rüütliromaanid. Et keegi võiks vabalt krimkade paroodia kirjutada (ja pakkus välja ühe stsenaariumigi). 

Hetkel ei leia, et sellest oleks eriti palju kirjutatud. Triinu raamatutes näiteks.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

25. Alessandro Baricco “Korda kolm koidikul”

Ilmselt seisab see raamat (sõbrad, Apollos tundub olevat eriliselt soodne allahindlus – tellige poest kindlasti karantiini ajal ja lugege. Või kinkimiseks) mu lugemisnimekirjas juba neli aastat, ilmumisest saadik. Näppu jäi lihtsalt sellepärast, et kõndisin raamatukogus hooletult riiulini, kus on D-täht, B lihtsalt jäi silma. Õnneks on see väga lühike, sain kiirelt läbi lugeda. Baricco on varasemast meelde jäänud hõrgu stiiliga, kunagi suisa ostsin Novecento pärast lugemist riiulisse, aga unustanud olen ilmselt ikka. (Siidi lugesin rootsi keeles ja ilmselt ei tunnetanud seda luulelisust, kuigi sisu mõnes mõttes mäletan ja võin aimata, et siiski väga hea oli. Eriti soovitajale mõeldes).

Ka see raamat oli just selline, millised mulle meeldivad. Kolm kohtumist koidikul, mis toimuvad eri aegadel ühe mehega, segipaisatud järjekorras. Kohtumised erinevate naistega – st. igas loos ühe naisega. Siis, kui ta oli laps ja ta silme all põles ära ta kodumaja, sinna sisse omavahel tülitsevad vanemad. Siis, kui ta oli just kellegi tapnud ja ta vangi viidi. Siis, kui ta aitas ühel noore tüdrukul oma jõhkra poisi juurest minema joosta. (See kõik kõlab väga banaalselt, aga mul on tõesti raskusi mõne aja pärast meenutamisega, millest see raamat üldse rääkis).

Just need inimlikud kontaktid lakoonilise, kuid täpse dialoogiga on ilmselt see osa, mis mind kõige rohkem võlub.

Ega polegi midagi pikemalt kirjutada.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Lisa kommentaar

24. Jan Stocklassa “Stieg Larssoni jälgedes”

See raamat jäi silma Apollos – allahinnatuna (kirjastusest otse ja RahvaRaamatust ostes oleks kallim). Tõtt-öelda ei saanudki rampsist tellides veel täpselt aru, millega tegu. Ja lugemine nädala sees võttis ka omajagu aega – lugesin seda raamatut konkreetselt kogu nädala.

Seda raamatut kirjeldab ilmselt kõige täpsemini ametlik kokkuvõte:

Rootsi peaministri Olof Palme mõrv 1986. aastal on tänaseni lahendamata ja üks kummalisemaid sündmusi Rootsi ajaloos. Kui endine diplomaat, ärimees, filmimees, ajakirjanik ja kirjanik Jan Stocklassa seda omal käel uurima asus, viisid jäljed ta Rootsi ühe kõige kuulsama krimikirjaniku ja ajakirjaniku Stieg Larssoni arhiivini, mis oli pärast Larssoni surma seisnud kümme aastat unustusehõlmas. Arhiiv sisaldas 20 kastitäit materjale ja sellest selgus, et ka Larsson oli Palme mõrva uurimisega põhjalikult tegelenud ja ka politseile vastavaid vihjeid teinud, paraku aga tulutult.

Stieg Larsson oli võtnud erilise luubi alla Rootsi paremäärmusluse ja jõudnud sealtkaudu oletuseni, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) eriteenistusega. Kõigi aegade üks intelligentsemaid ja tuntumaid Rootsi peaministreid Olof Palme oli vastuoluline isiksus, kõrgklassi sots, kelle põhihuvi oli välispoliitika, kuhu ta aktiivselt sekkus, soetades endale sel moel palju vaenlasi. Paremäärmuslikud ohvitserid pidasid teda KGB agendiks, kes tahab Rootsit venelastele maha müüa. Samas tundis Palme huvi LAV-i apartheidirežiimi relvatehingute vastu, mille taga oli tegelikult USA, kes kartis tehingute avalikuks tulekut.

Larssoni arhiiviga tutvunud Stocklassa kaldub seda teooriat toetama. Ta jätkab Larssoni ootamatu surma tõttu poolelijäänud tööd ja usub, et mõrvarite leidmine ei ole enam kaugel, kui vaid Rootsi politseil oleks tahtmist nad üles leida.

Käesolev raamat on kirjutatud haarava põnevikuna, kus autor selgitab oma samme ja kohtub uurimise käigus võimalike mõrvarite ja eriteenistuse agentidega, et tõele lähemale jõuda. Stocklassa on Stieg Larssonile väga tänulik ja leiab, et ehkki maailmas on ilmunud Stieg Larssoni kriminaalromaane üle 80 miljoni eksemplari, on ta siiski suurema ja tähtsama panuse andnud uuriva ajakirjanikuna.

Lisaks pean ütlema, et kindlasti on tegemist rohkem meesteraamatuga, sest mina pean kahjutundega tunnistama, et lõpuks olid juba esimeste kahtlusaluste taustad meelest läinud, struktuurides ka nii hästi ei orienteeru. Sellegipoolest oli tõesti põnev lugemine! Nagu autor ka järelsõnas ütles – ta tõi meelega sisse dramaatilisi võtteid ja dialoogide kirjeldusi, et poleks tuim dokumentide loetelu. Aukartustäratav töö – nii Stieg Larssoni kui Jan Stocklassa poolt! Soovitan kindlasti.

Muuhulgas on pisut huvitav ka Eesti Maja seotud uurimismaterjalidega, kuna mitmed paremäärmuslikud rühmitused tegutsesid Wallingatani hoones.

Hämmastama paneb aga raamatu … toimetamatus. Arnoveri tõlge on üldiselt ikkagi hea, aga teatud kohtades oleks olnud vaja kasvõi trükivead ära parandada. Rääkimata mingitest muudest sisulistest apsudest, kus oleks originaaliga võinud võrrelda. Kas Tre Backar tõesti muutub Kolmeks kaitsjaks? (Triinuraamatud toob sama kriitika ära. Kuigi selles osas olen ma pigem Arnoveriga ühel nõul, et “Mehed, kes vihkavad naisi” on parem pealkiri, mille tõlkimine eesti keelde läbi ingliskeelse pealkirja oli täiesti tarbetu – raamatu mõte läheb suisa osaliselt kaduma). Esialgu läkski lugemine sellevõrra lausa aeglasemalt, et leheküljed olid pikad, teksti real rohkem, laused kuidagi rasked. Hiljem harjusin selle tempoga ära.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

23. Vilmos Kondor “Budapest noir”

Selle raamatu järjekorraski seisin õige pikka aega. Ootused olid kuidagi üles kruvitud. Pidi jube põnev olema. Nüüd, raamatu läbi lugenuna, ütleksin, et krimkad pole eriti minu teema ilmselt. See oli suhteliselt klassikaline krimka. Leiti surnud tüdruk, ajakirjanik märkas, et justkui keegi ei hakka asja uurima ja tegeles detektiivitööga ise. Mingeid eriti ootamatuid pöördeid ei ole (või olen ebaõiglane?), käib ühe inimese juurest teise juurde, saab väikseid niite igalt poolt järgmise otsingu tegemiseks. Kuniks jõuab võika lahenduseni.

Tjah, ma ei oska öelda. Kirjanduslikult oli suhteliselt tavaline, mingid isiklikud arengud kuigivõrd välja ei paistnud, omavahelised inimlikud suhted jäid tagaplaanile (sest ajakirjanik/uurija oli pidevalt nii tegevuses ja minu arust nagu ei hoolinud ka ülearu muust). Ka lähisuhtes olev paar teietas. Põnev….

Krimkasõpradele soovitan, viibime II maailmasõja eelses Budapestis. Väljaandja on Regio, sest väidetavalt on siin kirjeldatud kõiki tänavaid ja linnaosi nii täpselt nagu mõnel kaardil. Võib täitsa juhtuda, trammiliinidki olid üsna selged. Mina aga ei tunne Budapesti ja minu jaoks oli see pisut raskendav nüanss (sellepärast meeldib mulle pigem Rootsi linnade kohta lugeda – seal kujutad ette, kus keegi liigub).

Õigesti ütleb Krisztina Lengyel Tóth Apollo leheküljel: “Võime raamatut nimetada ka sotsioromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevale mõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust.” ja lisaks:

Loo kangelane on ajakirjanik Zsigmond Gordon, kes hakkab omal algatusel uurima tundmatu prostituudi mõrva, mille lahendamata jätmist ja kinni mätsimist paistavad kõik asjaosalised eelistavat, sest vähesed juhtlõngad viivad väga kõrgele ja kaugele. Lisaks Zsigmond Gordonile ilmub lugeja ette terve hulk mõrvaloo vaatenurgast suurema või vähema tähtsusega tegelasi, igaüks neist lihast ja luust inimene oma elu ja minevikuga.
Raamatutegelased elustavad kirjaniku sõna abil loodud salapärased ja apokalüptilisevõitu sõjaeelse ajastu dekoratsioonid – särava pealispinna all mädaneva moraaliga Budapesti. Autor püstitab raamatus mälestusmärgi ka infoühiskonna-eelse ajastu kangelastele – ajakirjanikele, kelle jaoks uudised olid pühad ja arvamus vaba ning mittevirtuaalse sotsiaalvõrgustiku kaudu saadud informatsioon oli ainsaks allikaks võitluses selle nimel, et saladused ei jääks saladusteks ja kurjategijad saaksid oma karistuse.

Lugedes ligi suhteliselt filmilik tunne. Raamatust ongi vändatud ka film – just kolmapäeval oli selleteemaline õhtu Elektriteatris (mul polnud tol õhtul aega). Hetkel tundub, et ma ei olekski tahtnud seda filmi näha, mul on hetkel tunne, et kui, siis vaataks teistsuguseid asju.

Hiljem lisatud:

 

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

22. Katarina Frostenson “K”

Tänane postitus on arutult pikk. Aga tekst ja selle fragmentaarsus nõuavad justkui. Teiseks oli mul seekord teistlaadi eksemplar, nii et kirjutasin julgelt märkusi ja kommentaare teksti sisse.

Katarina Frostenson, rootsi luuletaja, Rootsi Akadeemia (nüüd endine) liige, Jean-Claude Arnault’ abikaasa. See on tema raamat juhtunust, sellele järgnenud ajast, tema luuleline eksistentsiaalne päevik.

Alustagem sellest, et seda raamatut võib lugeda kui pooleldi luulet, pooleldi luulelist esseistikat pagulusest, tagakiusamisest meedias. Just algus – loed, oled veel eelmise raamatu lummuses selles mõttes, et tegelikult kirjutas Matilda Gustavsson Frostensonist üldiselt väga aupaklikult. Naudid hoopis teistsugust stiili, intertekstuaalsust, viiteid paikadele, tekstidele (Unter den Linden; längtar stenarna där barn jag lekt osv). Luulet. Võtkem kõik eksiilis elanud rootsi kirjanikud-kultuuritegelasedki, kellele ta oma raamatus sageli viitab. Strindberg. Bergman. Almqvist. Ma tean, mis tunne võib olla, kui meedia hakkab fakte kontrollimata tümitama ja massid hüsteeriaga liituvad, endale tõsiasju selgeks tegemata. Muidugi pagevad nad Pariisi – tagakiusatud loomepaar. Päevad on täis jalutuskäike Seine’i ääres, näitustel, kinoseansside, allesjäänud sõbrade pool. Vein. Vein. Vein. (Hea vein, muidugimõista).

Raamat algab sellest, kuidas paar pärast skandaali lahvatamist rongile istub ja Euroopasse sõidab, esialgu Kopenhaageni hotellitoa alkoovis magab, pea kohal Anderseni Reisikaaslase pilt. See muinaslugu jookseb lõikudena läbi kogu raamatu, lõpus püütakse seda ka tõlgendada. Edasi liigutakse Pariisi. Seega läbi ja lõhki poeetiline lähenemine.

Frostenson kirjutab kohe alguses, et temal on alati olnud raskusi tegevustikuga, tema ei suuda seda jälgida. Tema jälgib ja tabab meeleolusid ja tundeid. Tõlgendusi. Seetõttu jutustab ta ka siin Anderseni reisikaaslast juppidena, see moodustab ainsa väga konkreetse tegevusliini.

Tihti liigutaksegi sellel piiril, et minategelase nimi on Katarina, puhas. Nimi, mida (nagu hiljem loeme) nüüd muudkui porri tallutakse, mustatakse, tekib vajadus oma pühaduse puhtast nimest välja tulla, nahka vahetada…. Kirjanikust sõbranna, keda ta taga igatseb, on Birgitta (Trotzig). Hiljem räägin esitähtedest ja selle olulisusest. Aga Birgitta on ikka Birgitta. Ja siis on isegi peatükk, mille peakiri on “HELIG”, püha. Seega liigume üsna selgepiiriliselt pühaduse, inglite piirimail. (Katarina/Birgitta).

Senikaua, kui Frostenson püsib fiktsiooni ja umbisikulisuse piirides (enam-vähem), on lugu loetav eraldiseisvana. Luuletaja kirjutatud. Mitte ajakirjaniku. Seega kõrge tase, alliteratsioonid, valitud sõnad, stiil.

OVIDIUS

“svara inte trots förtal

försvarstal är sällan ett motgift.” (lk. 21)

Jag tänker på den skamsna tystnaden hos “vännerna”. Och jag tänker på tystnaden som man bör behålla för sin värdighets skull: att inte förklara sig i hatets och förtalets tid, att inte tvinga sig att “försvara” sig. (lk. 242. Ärgem unustagem, et ta kirjutab siiski terve raamatu. Kuigi tõsi, midagi peale enda haletsemise ju väga pole – ta ei kirjelda, kuidas asjad olid – see pole ka ilmselt eesmärk).

Katarina, puhas:

Här går Katarina, som betyder “den rena”, på sin namnsdag den 25 november 2017, hon vandrar fram i den avlövade allén på Boulevard de Clichy med resekamraten, älskade JC, vid sin sida. (lk. 21)

Ett nytt liv [Theodor Kallifatides] har ett Aristoteles-citat som motto: “Inget är dyrbarare än en vän.” (lk. 22. Tegelikult on Kallifatidese raamatu pealkiri “Ännu ett liv” ja see on ka eesti keelde tõlgitud, “Veel üks elu”.)

24. november – Black Friday (2017), 25. november – kadripäev ehk Katarina päev – surnud hirv põllul. Georges Battaille “Himlens blå”: Troppmann, Dorothea (Dirty) ja Lazare.

I stunden tänker jag mest på hennes [Simone Weil] ord om kollektivet i Personen och det heliga:

“Kollektivet är inte bara direkt främmande för det heliga, utan därtill direkt vilseförande, därigenom att det erbjuder en falsk efterapning.”

Den efterapning av känslan av helgd som kollektivet ger är vad som kallas “ersatz”. (lk. 20)

(Lihtsalt meenutagem, et Rootsis on ka sellenimeline kirjastus, ersatz, millest Frostenson kirjutab pikemalt lk 105: “Makarna som med sitt bokförlag “Ersatx” har velat vara en annan väg: de med många utgivna verk av om om förföljda författare, om det ryska trettiotalet, de med engagemang för utsatta författare, avlägsnade omgående ditt namn från sin hemsida när kalabalartikeln kom i “morgontidningen” i slutet av november.” Võrdlusest Nõukogude Liidu 1930ndatega allpool).

Jag skriver att “ledamöter sjöng i kör” och jag tänker på orden av Henri Michaux om hur gruppbeteendet leder till blindhet som driver fram grymhet. (lk. 104 – täitsa nõus tegelikult Michaux’ga).

Ta elab keeles, luules, laulusõnades. See on sümpaatne, annab elule teise dimensiooni. Kasvõi Sacre Coeri juures tänavalaulikut (Hugo) märgates, kes laulab parajasti “Let it be” ja “My Way” – (“Sångerna säger det, det finns inte mycket att tillägga.” lk. 33).

LANDSFLYKT

=elilendi. Förvisning. Elände. Och enkel glädje. (lk. 39; hiljem veel pikemalt lk. 81)

ja kohe samal leheküljel Almqvisti värss:

“Emot min egen vilja

har av denna trarilja

blivit bara persilja.”

Või:

OM FALLET

“Varför har du skrivit så mycket om att falla?” Det är min syster som frågar det, när jag möter henne ett par timmar i mars. Hennes fråga låter som ett beklagande.

Varför – å, falla, falla är längtan, längtan och skräck! Att ge efter, att handlöst dala ut i luften; att sväva. (lk. 141)

ATT LEVA I SKRÄCK, TERROR

Att framhärda dagar i fasa. Hur är det att leva i ständig skräck?

Det är att aldrig vara säker, att vara förberedd på ett slag, ett anfall, ibland från helt oväntat håll. Vänta på onda, elaka ord, förtal och anklagelser. (lk 170 – ja tahtmatult annab ta sellega tegelikult hääle neile ärakasutatud naistele, kes elasid hirmus toona, hirm, mis pole õigupoolest lõplikult kadunud, hirm, mis tuli esile uuesti, kui teema üles tõsteti ja kui nad teadlikult ohverdasid oma loo, et seda enam ei juhtuks – ka neid süüdistatakse, ka neid materdatakse).

DYKUNGENS DOTTERS FALL (lk. 142) – siin viitab nii Birgitta Trotzigi samanimelisele romaanile kui Strindbergi luuletusele, millest see on inspireeritud.

“Dy, dy, dy, dy, dit! Hyv, hyv, hyva, hit!

I dy, i dy, i dy

dog du!

Ur dyn, ur dyn, ur dyn

uppstod du!”

(Strindberg, När träsvalan kom i getapeln. Motto till Dykungens dotter).

Peatükk “BLODTÖRST” lk. 155.

Peatükk “VAD ÄR TRAGEDI?” (lk. 192), milles ta kirjutab: Definitionen är att ingen har rätt. Ofta rör konflikten, som är olöslig, en individ och ett samhälle. Ödet spelar in. Och ödet är opåverkbart.

Samas hakkab mingist hetkest võimatu mööda vaadata, et jutt käib siiski samast skandaalist. Tema mehest, kes üsna tõestatult aastakümnete jooksul noori tüdrukuid ahistas ja vägistaski. Kes siin on pidevalt taustal, “sina”, armastatu. Reisikaaslane. Esimene suurem ehmatus on Nobeli päeval, 10. detsembril (kogu raamat on pooleaastane päevik alates novembrisündmustest kuni mai lõpuni. 2017-2018):

Varför får de bittra “modiga” kvinnorna yla offentligt i grupp? Varför ylar de? För att de är illasinnade eller frustrerade, hämndandar. För att de är avundsamma. För att de vill stå på scen och synas, bli röster i kören, krigerskor i hären. Och i somliga fall har de en agenda, ett litterärt eller politiskt mål: att destabilisera, att ta makten, att inta platsen. Att byta regim. (lk. 51)

Kui see kõik oleks tõsi, oleks kirjanduslik kujund tugev. Samas … tegelike sündmuste valguses … Õõvastav lugeda tegelikult, eriti naisterahva sulest. Kas see on täielik eitus, ülivõimas kõikehõlmav armastus – ei oska öelda. “Jag vet att du, min älskade, just nu förhörs av polis om våld som du inte har begått. / Du skulle aldrig skada eller förnedra någon. Du huar aldrig våldfört dig på en människa.” (kl 179). (Ja nagu selgus ka Matilda Gustavssoni raamatust – paraku polegi kõik mustvalge, aga kui sa lähed meessoost sõbraga üksi kuhugi korterisse, peaksid sa olema siiski kaitstud vägistamise eest. Vägistamine pole kunagi õigustatud. Ja kui me ei usu isegi kohtuotsust, siis mida? Kas see pole haletsusväärne – ja teisalt kuidagi…. pimestav armastus? On see päris? On seegi lavastatud?)

Et selles raamatus on olulised erinevad autorid ja nende teosed, need on igal juhul ja alati märgilised. Üks oluline ja korduv kunstiteos on Eugène Delacroix’ maal Jaakobi võitlusest ingliga, mida on kujutatud Saint-Sulpice kirikus, mille ees oli varemalt Strindbergi kuju. Kunstiteos, mis on valitud ka raamatukaanele.

Mingist hetkest hakkab tunduma, et võrdlused kõikide heitlustega, raskuste ja tagakiusamistega lähevad liiale. Ta küll nimetab, et on kohatu ennast võrrelda…. aga kirjutab ikka samasuguse tagamõttega ning võrdleks ennast justkui Mandelštamidega, Tvetajevaga, Ahmatovaga (need on eriti teravalt lk. 197), Iiobiga … Kohati tekib ebameeldiv tunne, et kas ta tahaks, et me tema raamatut peaksime umbes “Stalini naise nutulauluks”? Samalaadne liialdatud võrdlus, kas pole? Ma olen nõus, et inimesed võivad sattuda meedia asjatute rünnakute ohvriks ja massid, nende kaasa minek on arutu. Seda ju juba vanast ajast, võtkem või Jeesuse ristilöömine. (Jah, Juudast kui seda, kes Jeesust ehk kõige rohkem armastas, tuuakse mitmel korral esile – kust Amos Ozi raamatu “Juudas” näitel. Mulle meenus, et tegelikult ka Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice kujutasid sellist Juudast ja selliseid arutuid rahvahulki). Siia vahele ka muidugi võrdlus Rudolfiga, punase ninaga põhjapõdraga. Rudolfi võrdlemine juutidega.

Varför var katarerna så förföljda i 1200-talets Frankrike?

För att de kallade sig “parfaits”, säger han. För att de gjorde anspråk på att vara fulländade. (lk. 120) 🙂

Või:

Var är Hon? I ett trettiotal österut eller i ett femtiotal västerut där lögner och förtal togs för sanningar och nu som “stackars utsatta kvinnors sanna språk”? (lk. 139)

Valus lugeda sedasorti võrdluseid. Just see võimaldab võimuinimeste karistamatusel välja tulla, et me enam ei ela nendes “kolmekümnendates idas”….

Tagapool üks (siiski hea) mõttetera, mille ta toob välja Iiobi raamatust.

Det var när Job till sist gav upp tanken på att få rätt som han fick tillbaka allt. (lk. 242)

Enda kaitseks kirjutab ta ju tegelikult tõesti, et ei, ta ei võrdle:

ATT JÄMFÖRA LIDANDE

är dumt. Det är korkat att jämföra. Den som jämför blir olycklig. Vem fick mest? Vem kom först? Vem är bäst? Vem har lidit mest? (lk. 124)

Ometi ta teeb seda, muud eesmärki siin pole – jah, ehk ta ei võrdle kannatuse suurust, aga olukordi ja seda, et kannatus on raske ja temal on raske. Seetõttu hakkab pisut riivama see absoluutne õigustamine, mis läheb üha detailsemaks – rünnakuna Rootsi Akadeemia ja eriti Sara Daniuse vastu, kuigi jah, kõiki nimetatakse ainult esitähtedega. Läbi raamatu. Kunstiliselt halvasti mõjuvad isiklikud torked:

Frackar över stinna bukar, mjäll över skuldrorna och blänkande häxdrottningsklänningar. (lk. 52)

Sara [Lidman] var inte pryd, hon var inte puritan eller sipp som dagens krönikörkvinnor i omlottklänning med handen på höften och frontal blick, som ska signalera självförtroende och rättrådighet. (lk. 91)

Kuigi ta kirjutab ju enda motona, et kirjutamine on oluline, looming on oluline, madalatesse maistesse asjadesse, süüdistustesse, riietusse ei tohi takerduda – kuigi teeb seda sama raamatu lehekülgedel ja üsna õelalt.

Att skriva är vad det handlar om. Tappar man den tråden och fastnar i att klaga på supén eller att avundas någons lägenhet, skvallra och fantisera om andras erotiska liv, faller man. (lk. 55)

Lõpuks hakkab isegi liiga häirima see suhtumine “õieke sõnnikuhunnikul” ja selletaolised võrdlused.

Detta har vi så ofta talat om och velat förmedla till andra och yngre läsare av litteratur, fjärran tankar på att vad diplom och priser heter. (lk. 199 – ei-ei, üksi diplom ega preemia mind, õiekest, ei liiguta)

Seda enam lause, mis mind üllatas alguses, kui oli juttu tema valimisest Rootsi Akadeemiasse ja kuidas ta endine õpetaja talle sel puhul kirjutas – et ta kuuluvat kokku rootsi suurte autoritega. Ja tema enda lause:

En trängre krets dör ingen ser på någon annan, tänker jag. Där vill jag vara i fortsättningen. (lk. 45)

Tegelikult tuli see välja ka Matilda Gustavssoni raamatust, et Katarina Frostensonile ei meeldi esile tükkida, talle ei meeldi rahvahulgad, ta hoiab omaette. Fair enough, vägagi sümpaatne. Siingi kirjutab:

Jag gillade det aldrig riktigt: att stå i hopen, att vara en del av en grupp. (lk. 46)

[…] men mig skrämmer alltid grupper, utopism och programförklaringar. (lk 191)

Ja kui ta siin paaris kohas ahastab, et tema pole milleski süüdi, ta pole kellelegi Nobeli kirjanduspreemiate saajaid välja rääkinud. Ometi tiksub kuskil taustal teadmine, et paljud akadeemiasse valitutest on just Forumis esinenud ja ühtäkki kirjutab ta oma sõbrast, kadunud Mare Kandrest:

En kväll kom Mare ner för trappan till Forum på Sigtunagatan 14, hon klev in i det vita avlånga rummet och sa i högan sky, rakt ut: “Ni kan välj välja in mig i Akademien, jag vill också ha lite lajbans!” (lk. 53)

??? Kogu jutu mõte oli temal muus, aga lugejana reageerin mina (kes ma kuulsin Forumist esmakordselt 2017. aasta hilissügisel) küll sellele, et kust võtab ükskõik mis kirjanik suvalises kultuuriklubis mõtte midagi sellist hüüatada? Inimestele, kes pole üldse korrumpeerunud ega üks kinnine klikk? Meeleheitlik kindlus, et tema pole midagi lekitanud, tema on pühak – ja siis mingil hetkel advokatutredningu kohta, mis peab olema konfidentsiaalne ja millest teistele ei tohtivat rääkida, ka mitte talle – “en budbärare i församlingen delger mig att detta ändå ska ske och berättar vad som förväntas stå i texten” (lk. 207) – puhas tõestus, et mingeid saladusi see punt omavahel ei pea. Kui tema ei lekitanud nobelistide nimesid, siis võis seda vabalt teha ka teine J-C Arnault’d viimase võimaluseni kaitsev sõber Horace Engdahl (raamatus sõber, rüütel H) …

Nagu öeldud, hakkab see “õieke sõnnikuhunnikus” lõpuks siiski pisut häirima. Kõige selgemalt (olen ridade kõrvale joonistanud kuldmedali, mille saaks talle kaela riputada):

Jag, poet Katarina Frostenson sen fyrtio år, av författaren Erik Beckman en gång kallad för “diktens drottning”: uttrycket har upprepats. Som invaldes i SA vid trettionio års åkder. Som utgivit en lång rad böcker, ibland mött motstånd för “obegriplighet”, men som i det stora hela har kritikerhyllats och det under en mycket lång tid.

Nu ska vi tas ner. Det är dags för somliga att försöka ta platserna. De ska fram och de lyckas få med omvärlden på sitt spel.

Och sen kommer det tredje bytet, som är större, för att inte säga jättestort: en Akademi. En hemlighetsfull och från staten självständig plats och kraft. SA som “morgontidningen” dreglar efter att få insyn i och kontroll över. Det är inte första gången ett angrepp sker. (lk. 133)

Päriselt? Kõik on hüsteeriliste naiste väljamõeldis, et oma kõrgeima eesmärgina Rootsi Akadeemia lagundada???

Tähed ongi väga olulised. Ma mõtlesin, et kui oleks aega korralikumalt läbi vaadata, leiaks ehk sõprade nimede eestähtedest mingi mustri, millest moodustuks sõna (H, Co, U, D, Ma, Mo… E). Igatahes on väga oluline täht K – pealkiri. Katarina Frostenson – see on K. Samas – Kafka Protsessis on K. Jälle … natuke riivav võrdlus. Kuigi olgu, tunne võib sellegipoolest sama olla (kui püüda ennast pidevalt välja lõigata asjade tegelikust käigust ja asjaolust, et päris nii luuleline ja taevalik ei saanud see kõik olla, kui reaalsuskaugena ta ennast ka kujutab). Katarina – mis tähendab puhtust (ärgem unustagem, et Frostenson viitab tugevasti külmale – ja tegelikult kerkib kirjanik siin esile teatud lumekuningannana, rootsi keeles jääkuningannana, sest lugeja ei suuda siiski naljalt päriselus toimuvaid sündmusi tema isikust lahus hoida). Kris. Katastrof. Kärlek. (lk. 183) Kunst. Lõpupoole viitab ta ka oma teisele nimele (rootslastel on neid alati mitu, pöördutakse enamasti teise nimega, seega esimene nimi on… Alma! Millised seosed). Juba lk. 29 kirjutab ta: “Att se sitt namn förlöjligas och smutskastas leder till lusten att ta sig ur det. Ömsa skinn.” See motiiv kordubki lõpus, kui ta oma esimese nime avaldab.

Järgmine väga oluline täht on S, mis Tegnéri ajal tähendas uhkeid asju (Skidbladner/diktens skepp, Solen som Tegnér besjunger, i namnet Svea, nationen han hyllar, och i Segern Tegnér ständigt önskar sig, i utropet “Segla oförskräckt!”, lk. 61), aga on nüüdseks muutunud kõigeks, mis on halb (skräckvälde, Sveden, Stortorget, Svenska Akademien, Ständiga sekreteraren. De förkortas SA, SS. SD. lk. 61, ka lk 234 – päriselt? Ta tõmbab sellised paralleelid? Tausta teadmata oleks tugev kirjanduslik kujund, tingimata. Aga nüüd?). Lk. 233: Skam, svek. Svikare. SSS. Lk 237: Såret.

Huvitav on see, kuidas kirjanik näeb kogu skandaali taga muuhulgas ka võõraviha – kuidas alati jäävad süüdi väljamaalased (mh. lk. 107). Selles õelas jubedas Svea riigis. Kuigi just Rootsi Akadeemia loodi Prantsusmaa eeskujul! Tegnéri luuleread ise koos järgnevaga on siin:

“Där låg ett skimmer över Gustavs dagar,

fantastiskt, utländskt, flärdfullt om du vill,

med det var sol däri, och, hur du klagar,

var stodo vi om de ej varit till?

All bildning står på ofri grund till slutet,

blott barbarit var en gång fosterländskt;

men vett blev plantat, järnhårt språk blev brutet,

och sången stämd och livet mänskligt njutet,

och vad Gustaviskt var blev därför även svenskt.”

Den sista satsen blev inte besannad i det lång loppet. Det var det franska inflytandet som Tegnér hyllade: fransosens sol och glans, hans “désir” – detta svåröversatta ord – och “la jouissance”, njutningen. Skumma saker för svensken: att öppet vilja vara åtråvärd, att gilla att tjusa och att vara elegant. Du har för snygga skor, för vackra skjortor, min käre. Bara det är nog.

[—]

Svensken är en gäddfisk som lurar i bakhåll. Fransmannen en forell. (lk. 56)

Du liknar en faun, du har nästan nåt av satyr i blicken, (lk. 216 ühte vana fotot vaadates J-C kohta).

Du må ha betett dig lätt amoraliskt men detta förtal är förföljelse. (lk. 243)

Järgmine koht, mille peale mõtled: “Päriselt????” Kas Katarina Frostensoni arvates on asi selles, et ta mehel olid liiga elegantsed riided ja ta vaatas prantslaspäraselt hindavalt ja flirtivalt naistele otsa? Puudutas neid mööda minnes sõbralikult, sest rahvast oli palju? Et rootslased sellise asja peale tuuri lähevad??? (Kroonprintsess Victoria tagumikule käe panekut tõlgendab ta selles raamatus täpselt niimoodi). Jean Zay ja … oma mehe võrdlus? Või mida selle lk. 248-249 jutuga meile öelda tahetakse….

“En dag utan lögner och förtal är en bra dag.” (Ett nytt talesätt.) (lk. 58)

“Att göra andra ont, det är att få någonting av dem i gengäld. Vad skulle det vara? […] Man har fyllt ut en tomhet hos sig själv genom att skapa den hos en annan.” (Simone Weil, lk. 58)

“Den icke-personliga sfären nås endast med hjälp av en uppmärksamhet av sällsynt kvalitet, och som är möjlig att uppnå endast i ensamhet. Inte bara yttre ensamhet utan också inre. Det är omöjligt hos den som upplever sig själv som del av ett kollektiv, som del av ett “vi”. Kollektivets människor når aldrig fram till det icke-personliga ens i dess lägre former. […]” (Simone Weil, lk. 239)

Kui täpselt need sõna kirjeldavad juhtunut. Iseäranis seda, mida tema mees on nendele naistele aastakümnetega põhjustanud….

Ta toob välja Wim Wenderi filmi Taevas Berliini kohal/Himmel över Berlin, pr. k. Les ailes du désir.

Jag tänker på dem som, när filmen kom, kritiserade den för dess överlastade filosofiska dialog och lite väl utdragna förlopp. Jag tänker på dem som småaktiga. […] Filmen, om två änglar som svävar över staden och iakttar stadens människor med avstånd och kärlek, samtidigt som de längtar ner, är mer levande än de flesta av oss. Den handlar om att se med förundran och kärlek. Om att vilja vara människa: närvarande, bristfällig, ensam människa och medmänniska. Att vilja vara med sin tid. (lk. 225-226)

Ja tegelikult võib seda raamatut lugeda kui armuavaldust mehele. Kaitsev saatja, Reisikaaslane. Kes on küll ise surnud, aga tuleb ja võidab Johannesele kuningriigi ja vabastab printsessi nõidusest, et siis ise tagasi surnuteriiki naasta. Tegelikult pakubki just seesama muinasjutt palju lisatõlgendusvõimalusi. Kes on reisija, kes kaaslane? Kas JC on K-le reisikaaslane, kes tema kõrgustesse tõstab, et ise surnuteriiki naasta? Mida sümboliseerivad kõik need vahepealsed sündmused, mil reisikaaslane Johannest aitab? Kõige ehmatavam on stseen, kui lindudelt tiivad maha raiutakse:

En stor vit fågel svävar över Johannes och resekamraten när de står på ett berg i solskenet. Det är en sångsvan med en underbar sång. Med ens blir sången svagare och svanen sjunker sakta, tills den lägger sig vid deras fötter, där den ligger död, den vackra fågeln. Vackra vita vingar, så bra att jag har en sabel, tänker resekamraten och hugger av fågeln vingarna som kan vara värda mycket pengar. (lk. 99)

Selles lühikeses lõigus on nii palju tähendust, nii palju võimalusi. Ja nagu selle raamatu puhul üldiselt – tihtipeale ei lange lugeja tõlgendatavad sümbolid kokku Katarina Frostensoni enda poolt vihjatud sümboolse sisuga. Kuna ambivalentne suhe, kellele on siiski liiga tehtud, kes tegi kurja, on pidevalt õhus. (Hiljem kasutab reisikaaslane neid tiibu, et jälitada nõidprintsessi, kes öösel trolli juures kohtamas käib. Tänu reisikaaslasele teab Johannes hommikul alati õigeid vastuseid).

Sama muinasjutu kohta loeme hiljem tema tõlgendust:

Jag tänker på sagan. Vad är det jag inte förstår? Det händer hela tiden nya saker: människor dyker upp, de skadas ofta, och de lagas ibland. Och Johannes och hans resekamrat vandrar vidare. Vart? (lk. 137)

Huvitav sümboolne väärtus on ühel stseenil, kus Katarina Frostenson käib arstidele oma loomingut lugemas – pärast kriisi. Süütuse ja puhtuse valge värv. Valged kitlid. Soojad pilgud hooldusvaldkonna inimestelt. Ja arst, kes ta kutsus – Astrid. Nad olekski tegemist helendavate valgete tähtedega, mis valgustavad pimeduses, mis annavad lootust. (Läbini kirjanduslik!)

Mul endal tekkis hoopis teine kirjanduslik paralleel, kui lugesin tema viiteid teostele ja autoritele. “Dorian Gray portree”. Ta pole seda enam ammu pööningul vaatamas käinud vist… See, mis maaliti tema kaunist prantslasest.

Veel lahti kirjutamata ja nimetatud tegelasi ja teoseid: Artemis, Lucifer, Karen Blixeni “Babettes gästabud” – systrarna som tar emot den landsflyktiga fransyskan på Jyllands strand….; Lindgren “Varför gör de på detta viset?” kordub mitmes kohas. “Vofför” kujul samuti. Birgitta Trotzig, nt “Anima”. Stig Dagerman “Vårt behov av tröst”. Heidenstam “Jag längtar hem…” (mitmes kohas, mh lk. 111, pikalt lk. 220). Shakespeare “Hamlet”. Jane Campioni film “Piano” – mahalïgatud sõrmed, millega luua. Film lõpeb Stefan Zweigi sõnadega (võtan tsitaadina rootsi keelest): “Jag vill hellre förstå människorna än döma dem.” (lk 25). Charles Baudelaire “L’Étranger” (Võõras), lk. 37 – see luuletus lõpeb rootsikeelses tõlkes “Jag älskar skyarna … skyarna som gå … där … de underliga skyarna!” ja Katarina Frostenson kirjutab: “Jag vill ändra den sista raden till “Jag älskar molnen som drar över skyn … molnen … de underbara molnen.” Merveilleux är ordet.” (lk. 38) – tänu sellele jäävad silma ka teised kohad, mil raamatus erinevates prantsuskeelsetes fraasides see sõna ette tuleb.

Montaigne ja tema kuju Pariisis, ta kingad (mida minagi pildistasin) – lk. 222.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

21. Matilda Gustavsson “Klubben. En undersökning”

Kui see raamat ilmus ja ajakirjandusest silma jäi, astus üks tuttav just Stockholmis Akademibokhandelnisse ja küsis, kas midagi Eestisse tuua. Pakkusin selle välja. Seda enam, et on palju raamatuid, mida tahaks lugeda, mitte endale osta, aga Eesti raamatukogudest neid ei saa (kes teab, mõnda võib-olla saab), seega võiks tuttavatelt laenata. Sel nädalal jõudis raamat minuni – väga õigel ajal, kui sellest jälle juttu tuli. Lugesin läbi.

Väga hea raamat, ütleksin. Autoriks on noor kultuuriajakirjanik, kes 2017. aastal paljastas #metoo liikumise raames Rootsi kultuurielu pikaajalisima ja maha vaikituma skandaali. Ajakirjanduses oli toona võimatu seda lainet märkamata jätta – mina ei saanud veel aru, kas Kulturprofil on keegi, keda kõik rootslased teavad, nimega ei nimetatud (esialgu). Siin kirjeldab Matilda Gustavsson pool raamatut, kuidas ta selleks artikliks valmistus, millist tööd tegi allikatega, kuidas uuris taustu. Kui delikaatselt püüdis suhelda. (Huvitav oli ühe inimese reaktsioon pärast temaga kohtumist – oli arvanud, et tegemist on jõulisemalt peale lendava uuriva ajakirjanikuga, aga üllatus, kui nägi suhteliselt malbet ja tagasihoidlikku tüüpi, mõistmata, et see oli mh eelduseks, et Matilda selle artikli kirjutada sai. Ja nüüd raamatu). Kuidas DN toimetuses istuti lausa advokaatidega, et mitte avaldada midagi, mis poleks tõestatav. Mis tunne oli seda avaldades – teadmatus, kuhupoole kõik pöörab, kas vaikitakse jälle maha, kas ta jääb tööst ilma mõjuvõimsate vaenlaste tõttu jms.

Att vara reporter handlar om att försöka arbeta sig så nära verkligheten som möjligt. Det är uppdrag som skulle kunna framstå som tråkigt och nyktert. När jag sitter på ett möte med DN:s redaktionschef och hör mig själv säga att jag vill upplösa myten runt Forum låter det som om jag är ordningsvakten som plötsligt kliver in på festen och tänder lysrörslampan.

Men jag känner mig aldrig som sådan. Jag upplever inte att vittnesmålen har något med den bilden att göra – och det beror på att de för fram en så stor och förnekad del av Stockholms kulturliv att det som utmanas inte är en enskild person utan en värld. Själva den gemensamma verklighetsuppfattningen. Att inte publicera är det trygga alternativet. Att däremot offentliggöra uppgifterna vore att riskera mycket av det som är välbekant och som länge har förknippats med ordning och reda. (lk. 129)

Muuhulgas on noor naisajakirjanik hirmul, et kui keegi tõesti haisu ninna saab, siis võidakse lugu peatada – ta ei tea ju isegi seda, millised on lojaalsussuhted ta oma ülemuse ja kultuurieliidi vahel. Ja pimedas tänavatel kõndides tekib tal teinekord paranoia….

22. november 2017, DN esileht

Ja siis kirjeldatakse kronoloogiliselt ja järjest ka seda, mis järgnes. Kui võimsalt ja adekvaatselt reageeris Svenska Akademien Sara Daniuse juhtimise all. Ja kuidas siis Horace Engdahli tiib võimu tagasi haaras ja mingil hetkel hoopis Sara Danius, Sara Stridsberg lahkuma sunniti, et Kulturprofileni abikaasa, Svenska Akademieni liige Katarina Frostenson saaks tagasi tulla… (sedasi kokku võttes kõlabki umbes nii, nagu ma olin enne teadnud – nüanssideta, arusaamatult – sest näiteks Sara Daniuse lahkumine tundus nii ebaloogiline, et ma leidsin toona, et saan ilmselt ise millestki valesti aru).

See oli lühike sisukirjeldus. Ülesehitus on aga tugev, rabav. Alustasin lugemist õhtul sellisel kellaajal, kui ma tavaliselt juba magan (lugesin nimelt Mudlumi lõpuni ja panin ruttu kirja, et saaksin kohe alustada – ja kell oli selleks ajaks juba 23 läbi). Ja tekkinud põnevus sarnanes tõesti mõne krimiloo lugemisele – tahad üha rohkem teada. Sest kõik sai alguse üsna juhuslikult. Kui Harvey Weinsteini lugu #metoo‘le alguse pani, mõlgutas noor ajakirjanik lihtsalt mõtteid, et kas ka Rootsi kultuurimaailmas on selliseid mõjukaid inimesi. Kuulas maad, siit-sealt. Keegi soovitas kellegagi ühendust võtta, kellel olid mõned halvad kogemused. Kui siis järjest rohkemad teada said, et ta Jean-Claude Arnault’ asju uurib, raputas avanev pilt teda tugevalt. Asjad, mis on toimunud 1980ndatest ja millest peaaegu kõik lähikonnas on teadnud, aga mis vaikitakse maha. Noored naised, kes ei aimagi ehk, kui palju on nendesuguseid, kes üksi oma kogemusega võitlema peavad, ennast süüdistama peavad, on sunnitud välja mõtlema oma loo, et toimunuga pagasis kuidagi edasi elada. Ja siin pole jutt käperdamisest ja nilbetest kommentaaridest, jutt käib tõsistest ahistamistest, psühholoogilistest murdmistest, ähvardustest ja eelkõige konkreetsetest vägistamistest, millest paljud leiavad aset Svenska Akademienile kuuluvates korterites…

Selle loo räpasuse sügavust on raske kirjeldada (selleks tulebki seda raamatut lugeda). Samuti loo mitmetasandilisust – seda, mis on vägistamine. Nagu autorgi välja toob, peavad naised, kes jutustavad, oluliseks tuua välja kõik aspektid – kirjanik ise ütlebki, et oleks palju lihtsam olnud kirjutada, kui kõik oleks olnud üheselt mõistetav, stiilis “põõsast kargas välja vägistaja” ning “süütust tütarlapsest sai ohver”. Mure on aga selles, et mitte miski pole elus mustvalge. Forum (kultuuriklubi Sigtunagatanil Stockholmis, mis sai alguse abielupaar Frostenson-Arnault ühest projektist) oli olnud äärmiselt elava kultuurieluga väga hea koht. Katarina Frostenson oli pidevalt pigem tagaplaanile hoidnud, aga Arnault tegutses galantse peremehena, suhtles inimestega, veetles. Katarina Frostensoni annet ei sea autor näiteks kordagi kahtluse alla – ta räägib poetessist aupaklikult. Lihtsalt ajapikku koorub ka midagi muud välja. (Kui see oleks ilukirjandus, siis öeldaks, et selle tegelase puhul puudus usutavus, sest taustale hoidev ja inimmassidest eemale hoidev Rootsi 80ndate luulet uuendanud imeline poetess ei saa aeg-ajalt sõimlevaks fuuriaks muutuda, kes oma ääretult perversselt käituvat abikaasat sellise lõvina kaitseb – olles olnud teadlik nendest kümnetest ja kümnetest noortest naistest, keda ta mees avalikult on ahistanud või kellega pidevalt “truudust murdnud”, keda keppinud).

Noored kunstnikud, kellele anti võimalus Forumis väljapanek korraldada, olidki andekad, aga tänu Forumile sai nende karjäär ka tõuke avalikkuse ette, mida märgati. See oli paljude puhul põhjus, miks nad ei saanud Arnault’st (ja tema võimukast ringkonnast) endale vaenlast teha. Kes otsustavalt ära tuli ja tegi, see elaski vaikselt edasi, mattes oma kunstnikuambitsioonid maha. (Naine, kes juba 1985. aastal Svenska Akademienile (toonane “ständig sekreterare” oli Sture Allén) selle kohta kirja kirjutas ja asja Expressenile avaldas, taandus käsitööõpetajaks. Kuigi tegutseb vist Götalandis (või oli Smålandis) edasi, kuid pealinna kultuuriskeenelt taandus kiirelt pärast paljulubavat ja tormilist karjääri algust). Seega jälle kahetine – need naised ei saanud endale tülliminekut Arnault’ga lubada, seda enam, et see hakkas üha enam tundma end võitmatuna, kui Rootsi Akadeemia oli tal selja taga ja selgus, et kaitseb teda ka siis, kui asi avalikkuse ette jõuab. Ja uus uudis kiirelt peale tuleb, nii et eriliseks kaitsmiseks enam põhjustki pole.

Ja siis kõige suurem hall ala, millepärast need noored (kuna see on kestnud 80ndatest, siis paljud neist pole enam sugugi noored) naised pole julgenud avalikkuse ette tulla – naiste seksuaalne vabadus. Mõnda hoiatati ette, et Arnault on naistemees – see andis tõuke suhelda, et ilma suhet loomata lihtsalt seksida saaks. Selgus aga, et miski polnud nii lihtne. Arnault’st lahtisaamine oli samuti keeruline – ta ei talunud, et “teda maha jäeti”. Näen, et hakkan jälle üksikasjalikult situatsioone kirjeldama, aga selleks peaks siiski raamatut lugema – need lood on tõesti väga keerulised. Nii vanu vägistamisi ei saa muidugi kuigi lihtsalt kohtus tõestada, aga mõned juhtumid on siiski lõppenud Arnault’ süüdimõistmisega – ja seda põhjusel, et lugusid on võimalik taastada päevikute ja terapeutide märkmete kuupäevade järgi… Kui katki ta inimesi tegi.

Kui ma sel nädalal kuulsin, et see raamat on tõlgitud (või tõlkelepingud müüdud?) 37-sse keelde, siis pidasin endamisi aru, kas tegemist pole siiski liialt Rootsi-spetsiiifilise sisuga. Jah, olen küll mõnevõrra ise Rootsi asjadega rohkem kursis, aga sellegipoolest tundub mulle, et Matilda Gustavssoni raamat on tegelikult üldisem. Olulised on struktuurid, mustrid. On noored andekad kunstnikud ja nende karjäär, on pealinn. On mees (Prantsusmaalt saabunud mütomaan, kes esitleb ennast fotograafi, ooperilavasta ja palju muuna, räägib oma otsustavast rollist 1968. aast tudengiülestõusudes Pariisis, mille tõttu ta pidanud Rootsi tulema, mütologiseerib ka oma hariduslikku tausta – ometi õnnestub tal oluline kultuurieliit Stockholmis äkki ümber oma sõrme keerata), kes nende haavatavuse ja samas edasipüüdlikkuse ära tunneb. On ümbritsevad inimesed, kes teavad, aga pööravad pilgu ära ja vaikivad. On rahastusskeemid, millega kultuuriklubi saab tohutuid summasid – esinejad, ka need, kes on tegutsenud ja programmi panustanud aastakümneid, saavad vaid näruseid sajalisi ümbrikus (kuigi – nad ei tee seda raha, vaid selle ürituse ja loodud keskkonna pärast, mis inspireerib). Kuidas noore inimese kunstiteos kaob (või mitme noore teosed) väidetava “sissemurdmise” tõttu… ja kuidas Suur Poetess (Katarina Frostenson) Noore Kunstniku (Katarina Norling) idee “Nende” maast endale põlistab…. Ja lõpuks on Rootsi Akadeemia – riigi autonoomne kultuurivalitseja, kes jagab rahasid ja valib eluaegseid liikmeid. Kust info ei tohi välja liikuda. Kellest viimased 9 (nagu ma aru sain?) olid Forumi lavadel üles astunud.  Kes on Forumit aastate jooksul palju rahastanud, lisaks maksnud Arnault’le oma korterite haldamise eest Pariisis… Ja kõige lõpuks – on vanamoodsa vanameesteklubi Rootsi Akadeemia avatus ja adekvaatne reaktsioon Sara Daniusega eesotsas – mis TÄIESTI ootamatult pöördub. Loed ja mõtled – kas see on kõik võimalik? 90ndatel Rootsis olles mõtlesin pidevalt, et “meil pole õnneks nii” ja “meil pole õnneks naa” – hiljem on selgunud, et meil on vägagi nii ja naa ja kui polnud toona, tuli see aeg kohe pea. Seega ma ei julge öelda, kas meil midagi nii sügavalt korrumpeerunut kultuurimaailmas ikka on (arvaks, et pole – aga võib-olla olen sinisilmne. Pealegi on Eesti liiga väike ja “uus”, et saaks tekkida midagi nii võimsat, ajaloolist ja kopitanut….).

See, mida autor kardab, näeb ja kirjeldab, on ka see, kuidas inimest, tema teoseid ja tema tegusid ei suudeta avalikkuses lahus hoida. Tema artiklist alguse saanud laviin põhjustab (nagu alati) masside liikumise, tümitamise, millest erinevaid asju segi aetakse. Oma raamatus on ta algusest lõpuni järjekindel, väites, et Forum kui kultuuristseen, tähendas Stockholmile ääretult palju. Sealt kasvas välja erineva ala väljapaistvaid andeid. Kunstnikke, luuletajaid, muusikuid. Ta ei vähenda kordagi Katarina Frostensoni panust rootsi kirjandusse, iseäranis luulesse. Austus, mida rootslased oma “Doris Kareva” vastu tunnevad, on piiritu ja see tuleb raamatust välja. Ehmatab hoopis, kuidas see võib järsult muutuda – ja mitte luule pärast.

Samuti on huvitav, kuidas ajakirjanik liigub Arnault’ Prantsusmaa jälgedes ning Charcot’ endise Salpêtrière’ kliiniku juures – nagu ma aru sain, veetles nii Arnault’d kui Frostensoni see, mida Charcot tegi. Mingis mõttes läbib sarnane joon Klubbeni raamatut – “hüsteerilised naised”, keda ilmselt seksuaalselt ära kasutatakse ja keda avalikel loengutel näidatakse.

Aga need mustrid – neid sellise kokkuvõtva postitusega ära ei kirjelda. Ma soovitan ka eesti keelde tõlkida. Tegelikult on ka Matilda Gustavssonil endal üllatav, kuidas Rootsi Akadeemia on tänu sellele artiklile peaaegu lagunenud, 2018. aastal ei antud isegi Nobeli kirjanduspreemiat välja, Nobeli sihtasutus kahtles, kas jätta neile selle väljaandmise õigustki ja lepiti kokku lisajõududes antud komisjonis. Gustav III-st alguse saanud institutsioon kõigub. (Ja mille pärast, eks?)

Linke:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

20. Mudlum “Poola poisid”

Mis see nüüd oli??? Ma ootasin kannatlikult raamatukogu järjekorras mitu kuud (tundub vähemalt). Kui see raamat saabus, meeldis see mulle välimuselt nii väga, seda oli kohe äärmiselt mõnus käes hoida. Paksud kaaned, pilt kaanel, leheküljed, kohe meeldis ka stiil, jutulaad, tegelased… Aga millest see raamat räägib? Teate, mine võta kinni. Tagakaanelt on lugeda ainult Mart Juure tekst:

Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!

Hmm. See ongi üks asi, mis selle raamatu puhul võlub – Poola poisid. Miks Poola? Kust võetakse Poola, Varssavi tänavad, Poola ajalugu? Kuidagi osalt on ilmselge, et samamoodi võib rääkida meie endi ajaloost, peites selle Poola taha. Samas on Poolal veidi teistsugune taust, teistsugune hingelaad – ometi see kõik klapib kuidagi. Hetkekski ei teki tunnet, et see ei sobi, ei klapi. Pigem tekib mõnda sõna lugedes vahel tahtmatult impulss, et tahaks teada, kuidas siin originaalis oli. Ja siis jõuab kohale, et ei-ei, ma loengi originaali, see pole poola keelest ümber pandud.

Ja siis sisu – puhas kulgemine. Läbi aja. Kõrvalepõiked, suhteliselt suvalised siiski, Adami ema, Adami isa armukese juurde, tegelikult saab ka Adam ise lapse, ja siis on ta ise koos naisega, kes saab lapse teiselt mehelt. Seetõttu võib alguses tekkida mõte, et äkki siin kirjeldataksegi kuidagi naised versus mehed reaalsust, ideaalide otsinguid vs argielu. Eks ta osalt nii oli. Ometi ei saa öelda, et see oleks klassikaline romaan sissejuhatuse, teemaarenduse, kliimaksi ja kokkuvõttega. Meie ette tuuakse terve kamp erinevaid boheemlasi (eelnevalt muidugi teisi ajastuid ka, nii möödaminnes), kõikide eluseikadesse ära eksides. Sest tegelikult tundub ju, et peategelane võiks olla Adam Mackiewicz, sest tema vanemate lugu, isa armukese lugu jne räägiti lahti. Tegelikult ei saa öelda, et tema oli peategelane, sest peategelane oli hoopis voog. Poola poisid. Mehed. Ideaalid. Teisalt ka elu ilma materiaalsete huvideta (mida see muidugi kaasa toob, kasvõi teistele).

Mingil hetkel, kui fookus jääb sellele boheemlikule kambale pidama, räägitakse, kuidas nad teevad kultuuriajalehte. Mille eest ei saa tasu. Mis ei too sisse. Ja kui nad siis 30le lähenevad ja nad kõik võetakse etableerunud ajakirja tööle, et tekitada skandaali, kuidas nad enam toime ei tule. Kuidas ideaalid surevad. Raha eest tegemine suretab vaimu (aga jah, see on ju päris lõpp, ei saa tegelikult öelda, et 400 lehekülge sellest räägib).

Jah, jumala eest, mis see oli? Mõttekäigud, arutelud, elufilosoofiad, paratamatuste kirjeldamine… Ma ütleks (vabandage mind, eks) et sugugi mitte naiselik kirjandus, sugugi mitte naiselik keel (kuigi ma tean, et Mudlum on naisautor). Nauditav, ilma liigse ballastita keel – ja samas, möönan, ei, midagi ei juhtu tõesti. Ja mis kõige imelikum – see ju ei häiri ka!

Kogu tegevustiku istutamine Poola ei teeni ka sellist eesmärki, mis Ristikivil Imede saare utoopias või Lohe hammastes, kus lihtsalt ei ole mõtet otse Rootsist või eestlastest kirjutada. Ometi kumab muidugi läbi, et eks me kõik oleme sedasorti, see materiaalse poole puudumisest kasvanud idealism, vaimuelu. Ehk sellepärast vajadus Poola järele, et rookida välja Eesti patriotism ja rahvuslus, näidates, et see pole asja juures hetkel oluline? Ühtäkki tsiteeritakse ju näiteks Paul-Erik Rummot!

Kirjutaksin ehk välja mõned tsitaadid, andmaks aimu, milliseid vestlusi peeti, millest jutustaja kõneles.

“[—] Väga suur headus nagu ka väga suur kurjus on kõrvalekalded, ja suur kurjus on isegi ebaharilikum. Headus saab olla headus vaid kurjaga kõrvu. Ei ole nii, et jumal justnagu on ja muuhulgas ka hea ja kuradiga pole tarvis pead vaevata. On-on! Seda kurja ja tumedat tunned sa enda sees kogu aeg, kui oled maailmast jälle avastanud mõne “probleemi”, “suhte”, mis pole õigesti, nii nagu sulle meeldib, kõike on sul tarvis tormata muutma ja parandama, nii nagu sinu meelest õige on. [—] Me ei seisa mitte hiilgava homse lävel, vaid paikneme suvalises punktis ajaloos. Elame suvalises impeeriumis, mis tõuseb ja langeb nagu iga teine kurjuse impeerium ega ole neist isegi kuidagi eriliselt kurjem. Ning materialistlik Lääs, mis algas 12. sajandi eelrenessansiga, ei ole mitte tuleviku stardiplatvorm, vaid imelik ja huvitav mutatsioon, mida varem või hiljem tabab väljasuremine. […]” (lk. 273-274 – ja tõttöelda ei oska kuskilt midagi täpselt välja tuua, see lõik, on nagu iga teine, arutelud, mõtisklused, vaidlused)

“[…]Normaalne oleks, kui elada saaks ilma rahatagi, aga kui on nii, et ei saa, siis minul ei ole küll mingit moraalset tõrget minna poodi vargile, kui mul on kõht tühi. Esindan siinkohal jesuiitlikku vaatepunkti maailmale. Raha on – hea, kui raha ei ole, tuleb leida ja kui ei leia, tuleb võtta. Ja enamiku aega saab ilma hakkama. […]” (lk. 324)

“[…] Ja võim tuleb võtta siis, kui see on ripakil ja keegi teine seda ei taha. Või tahab vähem. Kuidagi leigelt. Alati on süsteemis praod, kust immitseb natuke valgust ja kuhu saab ehitada ilusaid asju … Aga niimoodi paistab see ainult sellistele inimestele nagu Adam ja Sulisław ja Arkadiusz ja Samuel ja kõik need teised. Istuda pragudes, teha illusat. “See on jama!” kuulutas Goldinski. “Istuda pragudes ja oodata, millal asfalt lõhki kasvab, see võtab ju sajandeid. Ma ikka arvan, et krijaga tuleb peale lennata.” (lk. 339, seda rääkis vist Abram).

Mõnes mõttes tundub, nagu tuleks siin lõpu poole, kui nad ajakirja tööle lähevad, mingi programmiline punkt välja. Tsiteerin pikalt (ja näeme tegelikult seoseid ka meiega):

Mingil põhjusel arvati, et noor, lennukas uus põlvkonnamõte võiks kallata värsket verd ka riiklikku sfääri. Muidugi sama uskumatu ja võimatu, nagu on kamba koolihariduseta kuttide istumine vana ajaloolise Żyto toimetuses, on ju ka see, et tänavalt leitud talent kirjutab peasekretärile kõne. […] Kuid oletame provisoorselt, et seletamatutel asjaoludel pöörduks Poola valitsus just poola poiste poole ja tahaks teada, mis oleksid need kuni kümme asja, mida nemad järgmise nelja aasta jooksul siin riigis ära teeksid? Mida algataksid, muudaksid, parandaksid ja läbi viiksid? Mis oleks see hea, mida nad korda saadaksid, kui kogu ärategemise võim Poolas kuuluks just neile? No palun? [—]

[—]

[—] Sa oled siin ühiskonnas nagu üksi toas, sa võid teha, mida tahad, halvim, mis võib juhtuda, on see, et keegi ei pane tähele, kuid kui keegi juba niigi ei pane tähele, ei ole ka midagi kaotada. Suuri asju on tehtud nimelt niimoodi, et neid on võimalikuks peetud, ning sageli on neid katsetusi saatnud nööked ja pilge.” (lk. 364, 366)

Foto: Madli Lippur

Foto: Madli Lippur

Ahjaa, ja see kaanepilt. “Kaanel Adam Mackiewiczi maal”. Kes see Adam Mackiewicz on? Minu arvates pole sellist. Ka kaanepilt on fiktsioon. Seevastu imeline, viidates mingil moel ka Vincent van Goghi maalile toast. Tunnustamata kunstnik omal ajal.

Ja kuigi RahvaRaamatu lehel öeldakse kokkuvõttes ka “tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.”, siis ma isegi otseselt ei nõustuks. See siin on kuidagi materiaalse elu väline noorus, ideaalidele pühendunud noorus, mis praktilises mõttes ju ei toimi. Toimimiseks tuleb saada suureks, võib-olla leida töö, jääda erakuks, imelikuks.

Tartlasena lugedes ääretult sümpaatne. Umbes nagu Marju Lepajõe film ja Plekktrumm – ah, mis materiaalne? Aa, see, mille eest süüa ja toasooja saab. No aga idealiseerime, kirjutame, teeme kunsti, loeme edasi. (Mulle väga meeldis vahepeal idee sellest Poola ajaloost, mille Sulisław (oli ju?) kirjutas. Mitte see, mis oli, vaid see, mis kõik oleks võinud olla – mitte kahetsevalt, vaid nonäed, milline hiilgus ja ilu!).

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

19. Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”

Seda raamatut nägin hiljaaegu ootamatult raamatupoodi sattudes ja tellisin otsekohe raamatukokku. Eelmine Ishiguro raamat eesti keeles (Maetud hiiglane) nägi sarnane välja ja too meeldis mulle väga. Seega lugesin ka praeguse ühe jutiga läbi.

Kummaline oli see raamat! Ja just selles mõttes, et loed ja mõistad, et midagi siin ei klapi, miski on siin veider. Esialgu tundub, et satume mingi krimiloo lahendamisele, mis sai alguse aastate eest, kui minategelase vanemad kadusid. Minategelane on just lõpetanud ülikooli ja asub Londonis iseseisvalt elama. Esimene peatükk “on kirja pandud” 1930. aasta suvel. Ja järjepanu leiame tagasivaateid nii lähiminevikku kui lapsepõlve, kui need sündmused toimusid. Mõned peatükid hiljem oleme juba liikunud järgmisesse aastasse (uus osa). Siis 30ndate lõppu. Viimane, epiloogitaoline osa, leiab aset 1958. aastal.

Kuna minategelane on oma vanemate kadumise tõttu lapsest saadik tahtnud saada detektiiviks ja nad mängisid naabripoiss Akiraga detektiivne varasest lapsepõlvest peale, tundub esiti, et nii ongi läinud. Minategelane on detektiiv, väljapaistev detektiiv sealjuures. Lapsepõlv möödus neil Shanghai rahvusvahelises asunduses. Akira oli jaapanlane, Christopher Banks aga inglane, kelle isa töötas inglise kompaniis (sellele kuulus ka maja), mille rikkused pärinesid hiinlastele oopiumi müümisest. (Mille vastu ema agaralt võitles. Koos “onu” Philipiga).

Siis loedki esialgu kui tavalist romaani, peategelane on detektiiv, lahendab edukalt mingeid juhtumeid (mitte kunagi samas ei kirjelda, milles juhtumid seisnesid), jõuab oma töös järjest lähemale sellele, mis ta vanematega võis toona juhtuda (sest veedab palju aega Briti muuseumis ja uurib ka vanu ajalehti). Senikaua mõtled, et see on mingi huvitav nipp, kuidas rääkida kuritööst, kui sellest tegelikult kordagi ei räägita. Kuidas rääkida lahtiharutamisest, kui sellest tegelikult ei räägitagi.

Teine kirjutamisvõte, mida kirjanik tundub kasutavat, on jälle minategelase enesepilt, mis tõtt-öelda kõikide väliste näitajate järgi justkui päris hästi ei klapi – alguses on see muidugi varjatum, aga hiljem hakkab üha rohkem tunduma. Mida raamatu lõpu poole jõuame, seda kahtlasem tundub, kuidas ta saab olla terane detektiiv, kui ta läheb tagasi Shanghaisse, et vabastada oma vanemad…. Millisel alusel ta arvab, et vanemad on kõik need 18 aastat istunud kenasti ühes kohas, kus neil on olnud head tingimused ja teenijad – täpselt nagu nende lapsepõlveaegsetes mängudes Akiraga? (Ja siis mõtled, et hm, ta tõesti küsis kelleltki, kes oli Shanghais käinud, kas too on kohanud Akirat. Talle tõesti vilksatas Akira kord endalegi, kui Shanghais viibis. Kuniks lõpuks leiab rusude vahelt jaapanlase, kelles tunneb ära Akira – kes ilmselt siiski pole seda üldse mitte). Ta kirjutab väga usutavalt, kuidas ta kellegi läbi näeb, ta käib isegi “parima uurija” Kungi juures, kes on alla käinud suurest elupõletamisest ja oopiumist. Ema nimelt väitis pojale, et isa kadumist on uurima pandud Shanghai parim uurija Kung. Kui Kung siis ühe oopiumiannuse suitsetab, meenub talle äkki see “üks maja”, millele tema uurimisrühm ligi ei saanud seoses inimröövide jõugu paljastamisega – see asuvat seal ja seal. See, kuidas minategelane siis Jaapani ja Hiina sõjatandrile satub ja selle maja üles otsib, on nagu mõne ameerika filmi põnev kulminatsioon.

Ja raamatu lõpetab rahulik epiloog sellest, kuidas nad suhtlevad oma kasutütrega (orb Jennifer, kelle ta on üles kasvatanud ja kes on nüüd 32) – auväärne vanahärra ja keskealine vanatüdruk. Meenutus ka sellest, kuidas mees hiljaaegu ühest Hongkongi hooldekodust oma seniilse ema üles leidis.

(Tegelikult selgus, et isa oli armukesega jalga lasknud ja mõned aastad hiljem viirushaigusesse surnud. Ema aga oli üks karm väepealik-röövel oma orjatariks ja liignaiseks võtnud ja onu Philip toimetas poisi äraviimise hetkeks linna, et tema päästa…).

Väärt lugemine oli ka tõlkija Aet Variku järelsõna, kus ta küsib, kas ta on ainus, kellele tundub minategelase nimi kokku pandud Christopher Robinist ja Mary Poppinsi perekond Banksist 🙂 . Ma ise sellele ei tulnud, aga ma leian, et see on väga adekvaatne mõte! Tema kirjutab ka lahti selle täieliku enesepettuse, mis läbib kogu raamatut. Huvitav ongi, et sa võid seda romaani lugeda algusest lõpuni kui auväärse detektiivi arengulugu, millele tõsise mõra lööb lihtsalt onu Philipi jutustus lõpus – aga teisalt, tema oli ju kommunistide spioon, nii et kes teab, eksole 🙂 .

Tõlge oli ka väga hea. Leidsin kuskil algusepoole toreda sõna, mida saaks teinekord ise ka kasutada – “kummatigi”. Ja siis leidsin, et paraku kordus see sõna lausa liiga tihti, mõnikord ajas juba naermagi. Aga hea sõna ikkagi, tuleb kasutusele võtta!

Soovitamise koha pealt oleksingi ettevaatlik. Kes otsib reaalselt krimilugu, ei leia siit absoluutselt mitte midagi. Kes otsib seltskonnast kõnelevat intriigidelugu või armulugu, peab ka pettuma, sest lootust antakse, aga seegi ei vii kuhugi. Just see enesepetmise teema nii usutavalt ja läbivalt. Mina hakkasin lugema puhtalt lehelt, seega ma ei tea, mis tunne on lugeda siis, kui seda ette tead.

Soovitan pigem lugeda neid arvamusi:

  • Rein Raud kirjutab pikalt Sirbis.
  • Iltaka /Linda Järve kirjutab oma blogis (ja ERR kultuuriportaalis) tabavalt: “Palju olulisem on Ishiguro loodud detektiivi jaoks oma lapsepõlve idealiseerimine ja sellest ilmajäämisega seostuvate valusate kaotsiminekute analüüs. Lapsepõlvest mõtleb ta hardumusega, aga ka väga sügavate kahtlustega, kas kõik ikka oli nii, nagu ta mäletab.” Lisan, et ma ei nimetanud, et orbe on siin ju teisigi – Jenniferi ma nimetasin, aga ka Sarah Hemmings oli ju orb (seda poleks vbolla märganudki, kui raamatul poleks selline pealkiri, mistõttu jääb silma).
  • Marca kirjutab ka väga hästi ja tabavalt, et põhiline toimub siin romaanis siiski metatasandil ja tegeleb lapsepõlvetraumaga. Mis on peidetud loogilise raamatu taha.
Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

18. Paul Raud “Kellata torn. Mosaiikromaan üheksas osas”

Selle raamatu lugesin läbi huvist – on ilmunud, väga noore autori sulest, Raudade klannist (varem olin kindel, et ta on Rein Raua poeg, aga vist hiljuti jäi silma pildike OPist, kust selgus, et Piret Raua poeg. Ilmselt segadus perekonnanime pärast, naiste lapsed tihtipeale erineva nimega. Eks sa siis kasva sellisest suguvõsast kirjanikuks, ja veel nii, et tähele pandaks, eksole. Või samas – proovi mitte kasvada kirjanikuks 🙂 ). Kaanel on kujutatud Paul Raua maali “Rooma motiiv” (1902). Ei viitsi süveneda, aga tegemist on ilmselgelt esivanemaga 🙂

Mäletan, et lugesin kuskilt blogist (ei suudagi enam leida, kust) veidi kahetiste tunnetega kirja pandud muljeid, seega oli lugema asudes ettevaatlik. Pidevalt kartsin, et äkki vajubki ära, äkki ei juhtugi midagi. Samas ma nagu teadsin seda ka, seega ei olnud see pettumus, et otsingud olidki otsingud, peategelane Nicolas lahendusele lähemale ei jõudnud.

Millega siis tegu? Tõtt-öelda oli see tõesti täiesti omamoodi raamat (lugedes ei lähe samas hetkekski meelest, et kirjanik oli raamatu ilmudes kõigest 20, kirjutades ilmselt nooremgi. Ei, see ei paista tekstist, sellele mõtlesin lihtsalt ise*). Minu arvates annab tekstile mõõtme ja mõtte just see alapealkiri – mosaiikromaan üheksas osas. Tegemist oligi mingitpidi mosaiigiga, mis ühendas täiesti läbisegi erinevaid aegu, kohti ja inimesi. Sõna otseses mõttes. Tegemist võis olla ooperiteatriga, mille telefonid asuvad maja välisseinal ja käskjalad jooksevad teatega, keldris aga köetakse söemägede vahel seistes, mõnes teises peatükis aga elatakse/töötatakse pilvelõhkujas, kasutatakse kõige moodsamaid telefone ja peenemaid autosid. Ja sel teljel käib tekst kõik nurgad läbi – söekeldrist pilvelõhkujani. Sajanditetagusest ooperiteatrist tänapäevani. Linnamaastikust metsasügavusteni. Ballisaali melust metsarägastikus pagemise õuduseni. Ja samas pole ükski jutustus ainult ühes dimensioonis – ei ajaliselt ega geograafiliselt. Ootamatult Vennavere-nimelises kohas on viinamäed, palun väga. (Kui keegi seda võõrkeelde tõlkida peaks tahtma, siis tuleks Vennavere vaat et ära tõlkida – korra vihjati – samas tuleneb tavaline Eesti kohanimelõpp -vere ju muust, “veere”, olles siiski vägagi lokaalse karakteriga nimi).

Esimeses peatükis selgub, et Nicolas asub otsima kadumaläinud sõpra Brunot. Alustab otsinguid mingil põhjusel Tooma Toomkoolist. Kohati täiesti ajatu peatükk, viidates minu arvates tugevalt VHK-le. Kool, selle sopid, keldrid ja raamatukogu. Samas liikumine mööda selle soppe (jälle labürint, kelder) küünlavalgel. Vihjamisi kooli peamisest autoriteedist isa Diegost, kes on mh pahane artikli peale, mis kooli kohta on ilmunud. Arvustav. Sisu ei paljastata, aga muljeid võib jääda igasuguseid. Üks teema on see, kuidas Tooma koguduse konvendihoone üle võtnud dominiiklased varasemaid asukaid ajaloos eitavad või maha vaikivad (ja kuidas Bruno oli kooli ajal olnud üks endise ajaloo tuliseid kaitsjaid, väljatoojaid, propageerijaid). Teine vihje käib karmikäelisuse ja moraalinormide kohta. Paratamatult liigub mõte siiski ka katoliku koolide jamade peale maailmas üldiselt. Poistekoolid ja nende karmikäelised õpetajad.

Läbi raamatu esineb Nicolas ise paaril korral Brunona, kuna ta viibib Bruno korteris ja võtab vastu telefonikõne, milles täpsustatakse suguvõsa koosviibimisele saabumist. Brunost 10 a vanem vend Leo ei tunnegi ära, arvab, et tegemist on Brunoga, kes on pead värvinud. Huvitav valeidentiteedi all esinemine kahes peatükis. See viib pikkamisi mõtted kahele rajale:

  • tegemist on eneseotsingutega, Bruno ja Nicolas on justkui samad isikud, üks osa inimesest on kuhugi kadunud, muutunud, mis temast on saanud?
  • teine mõte viib aga selleni, et tegemist on ilusti varjatud homoarmastusromaaniga, sest vahepeal kursiivis esile kerkivad laused on kirjas pea eranditult hoopis seal, kui muidu ilmub nähtavale mõni naine. Just see algus kummalises katakombidega usukoolis vanalinnas võimaldaks sellist tõlgendust. Vihjeid. Keelatust.

Teekonnal kohtame mitmeid (naisi), kes räägivad Brunost. Üks neist nimetab, et Bruno jäi viimast kursustki kordama, kuna tal oli silmi vaid Nicolase jaoks. Nicolasel on aga ühes teises peatükis lühike armulugu kummalise naisega jazziklubi vetsus, mis keeraks kogu taolise tõlgenduse osaliselt pahupidi (kuigi mitte tingimata). Plussiks ongi, et seda ei pea kuidagipidi tõlgendama, loe, kuidas tahad, mosaiik on igatpidi vaadeldav pildina!

Kõige arusaamatum oligi tegelikult raamatu algus – kursiivis kirjutatud lugu linnast, mille keskel on kõrb. Seda peaks lugema vaid allegooriana, et asi senssi meigiks 🙂 . Seega. Täiesti arusaadav, et kes läheb klassikalist romaani otsima, pettub. Lugema peab ühe jutiga, muidu läheb kõik pea segi. Mind aga paelus see mosaiikpall, mis ulatus absoluutselt igas suunas – laiusesse, kõrgusesse, ajalisse dimensiooni, sisemisse dimensiooni, allegooria ja tegelikkus segunesid servapidi. Ja isikud segunesid! Mine võta kinni, mis suhe Nicolasel ja Brunol oli, kus nende piirid jooksid. Tegelikult ei saa ka öelda, et kõiki peatükke pidanuks just sellises järjekorras lugema – mosaiigitükid ei moodustanud mitte 2D pannood, vaid 4D! Allusioone leidus ilmselt paljudele muinaslugudele ja tekstidele (kolm ratsut tallis? eksimine võlumetsa? vana Minerva, surnud tädi Minni? Kahes loos vigastas Nicolas oma kätt – ja ühes teises mainitakse, et käsi oli sidemes, kuigi lugeja on juba unustama hakanud, et oot, miks…. aa, eelnevalt vist aitas kustutada kellegi põlevat kleidisaba!). Kohati liigselt tänapäeva probleemidele osutamine ehk polnud meeltmööda.

Muidugi tegi nalja ka just peatükk tallist leitud kolme ratsuga, kelle seast ühe valis ja põgenema hakkas.

Nicolase jälitajad olid tal aga endiselt sabas. Kummatigi lippasid nendega käppade välkudes kaasa suured verekoerad, kelle lõrisemine kõlas niivõrd lähedalt, et noormehele tundus, nagu võiksid nad soovi korral koguni tema kandu limpsata. Esiotsa eristas ta vaid nelja kabjapaari tüminat, ent peagi ühines nendega veel ka kolmas ratsu, kes oma kaaslastest hirmsa hooga mööda tuhises, kabjad neile musta pori näkku löömas. Siis paistis kolmas ratsanik ent veidi pidurdavat, teistega sama tempot hoidvat, ning nüüd kostis noormehe selja tagant ühtlane ähvardav müdin. Hetkeks jõudis Nicolas endamisi muiates imestadagi, kas need neli mitte Tori täkud pole. […] Värisedes peitis Nicolas näo oma hobuse lakka, tahtmata sõidu lõpust õieti mõeldagi. Aga tee ei lõppenud, otsa sõit ei saanud. (lk. 101-102)

Vaadake, see raamat lülitub igast otsast ka peretraditsiooni 🙂 Alustades kaanepildist, võttes need Eno Raua sõnad, mis kandusid onu raamatu pealkirjaks. Mistõttu ma üldse ei imesta, kui siin on veel vihjeid, mida ma ei tabanudki. Näiteks Ratsanik Melchiori lugesin üsna ammu (toona pidasin Rein Rauda oma lemmikkirjanikukski), aga too keskaja allegooria avaldas toona tugevat muljet.

Seega – loe, mõtle, ragista ajusid ja imesta, et selle pani kirja 20-aastane (või pigem noorem) autor. Ja kes teab, äkki elabki tekst oma elu ja ta ise ei pannudki kõike selliselt kirja, kukkus lihtsalt nii välja.

* Päris alguses tekkis küll selline tunne, et tekst on valminud keeletunnis. Ülesanne: laienda! Lk. 9:

Linna südames laiutas liivakõrb

…kombitsad hargnemas ljööde kaugusele,

…tuul pühkimas penikoormaid.

Sügaval linna südames laiutas hiiglaslik liivakõrb,

tolmused kombitsad hargnemas loendamatute ljööde kaugusele,

tüdinud tuul pühkimas penikoormaid silmapilguga.

Ja nii pea iga lause. Samas hiljem seda nii palju polnud.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

17. Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Kuskil jäi silma või kõrvu, et Ikstenalt on uus raamat (tõlge) ilmunud ja tellisin. Märkan, et raske on kuskilt otsast kirjutama hakata. Üsna lugemise alguses lugesin teksti tagakaanelt, lootes leida mingi võtme (sest olin vist ühe peatüki lugenud ja ei suutnud meenutada). Tore oligi. Nimelt kirjutatakse tagakaanel hoopis kellestki Dzintars Sodumsist:

Dzintars Sodums (1922–2008) oli läti luuletaja, kirjanik ja tõlkija, kellel õnnestus Teise maailmasõja lõpul Kuramaa rannikult Läände põgeneda. 1960. aastal ilmus Sodumsi ligi kümneaastase töö viljana Rootsis James Joyce’i „Ulyssese“ lätikeelne tõlge, mille eest saadud paarisaja dollariga taskus asus ta teele Ameerikasse. Tagasi Lätimaale jõudis ta Nora Ikstena kutsel XXI sajandi alguses. Paar viimast eluaastat elas Ikstena juures Ikšķiles, tõlkides „Ulyssese“ sisuliselt uuesti läti keelde.

Siis alles küsitakse: “Käesolevas raamatus õpivad teineteist tundma Tebe ja Tütreke. Kas Tebe on Dzintars Sodums? Kas Tütreke on Nora Ikstena? Kas see on isa ja tütre suhe või midagi enamat?” ja kõik saab mulle selgemaks (sest kust sa siis muidu lugedes esmalt aru saad, et Tütreke ei räägi oma töössemattunud isast, keda ta kunagi näinud pole 🙂 ).

Raamat koosnebki esiteks mehe ja naise kirjavahetusest, vahele olustikupiltidest, eraldi, koos. Sest see raamat algab jutuga kolimisest (Tebe kolitakse USAst Lätti tagasi, kuna ei suuda vana mehena enam endaga hakkama saada – meile pakutav pilt on asjade pakkimisest, valimisest), et siis sündmuste algusesse hüpata. Peatükkide pealkirjad on kas kohanimed, kust kiri on saadetud, või – e-kirjade tekkides – “subj.” ja mõni pealkiri.

Loeme vanema mehe ja noore kirjaniku hingesugulusest, vanema mehe õpetussõnu, mõtteid, arutelusid. Väga palju on tsitaate kõikidelt neilt kirjanikelt, keda Sodums on tõlkinud – muidugimõista Ulysses, aga ka Dublinlased, Finnegan’s Wake (korralikult siiski Finnegani peiedeks tõlgituna), viited Chauserile jt. Kuna aga minu teada pole ei Ulyssest ega Finnegan’s Wake’i siiski eesti keelde tõlgitud nende keerukuse ja sõnamängulisuse pärast, on need tsitaadid (ilmselt?) selle raamatu tarbeks tõlgitud (iseäranis Paul-Erik Rummo tõlked). Tiitellehe pöördel tänab tõlkija Hannes Korjus väga paljusid – põhimõtteliselt heade tõlkijate kahurväge – ja lugedes näedki, kui palju tõlketsitaate see raamat sisaldab.

Stiililt aga on see romaan pigem poeetiline, sugugi mitte lihtsalt ülelibisetav, mõtteid-tundeid täis. Sündmusi on vähem. Kuigi on. Realistliku pildina on tegemist ju selge mõistuse ja vaimsete võimete juures oleva vanahärra hääbumine füüsiliselt, mida Tütreke püüab leevendada (praktilist poolt – söögitegemine, pesupesemine, koristamine, saun, jalahaavade sidumine), et Tebe saaks tegeleda oma tööga, oma Kogemusraamatut kirjutada, tõlkeid ümber teha. Väga õrnalt aimub ka Tebe ja Tütrekese erinev taust – Tebele tundub tegelikult, et nõukogude aeg ja mentaliteet on Tütrekese mõtteviisi ja haridust mõjutanud, halvas suunas; Tütreke aga näeb Tebe juures asju, millest tema on maailmas loobunud ega oska hinnata – oma elutrauma pärast. Huvitav tundus seevastu Tebe mõttekäik (mingi ajakirjanik vist küsitles – ja ärge laske end eksitada, midagi nii maist sellest raamatus enamasti polnud ja vastusedki on antud fragmentidena):

Kuidas hindate taasiseseisvumist?

[…]

Kodumaal tuleks pöörata tähelepanu sellele, et siinne elanike koosseis on nii ebaühtlane. Mitte patriootlikku kasvatust ei lähe tarvis, vaid ühiskondlikku. Mitte ajalugu, vaid teadmisi poliitikast – ja demokraatiast. (lk. 129)

Kohati tundus mulle, et väljaande kvaliteet võinuks pisut kõrgem olla – ei, muidugi on ära tehtud uskumatult suur töö, et meie keelde üldse see raamat ja tõlketsitaadid jõudsid. Aga küljendus, kujundus, toimetamine (kui poolitusmärgid jäävad kogemata poolitamata sõnade vahele uuele reale või jäävad muud trükivead sisse, või on tsitaadid suvalises koledas teises šriftis vahele antud); üsna suvaline ja raamatu mõistes siiski kauge kaanefoto (see pärineb küll paraku originaalilt. Mu arust ei viita ei Kuramaale, Gotska Sandönile ega Läti loodusele. Võib-olla väga konkreetselt siis Tebe elukohale Ameerikas, pole hakanud otsima).

Kuna suur osa raamatust kõneleb keelest, keelest kui kunstivormist, elukeskkonnast, kus elada, vajamata muud – Tebe polnud kunagi reisinud, kui välja arvata tema pagemine ja jõudmine oma elukohtadesse – siis kohati tekib mulje, et Tebele suhu pandud sõnad (tõlke läbi) on teinekord väga keelekauged. Muidugi võib olla, et Tebe keeletunnetus ongi aastatega Ameerikas halvemaks läinud ning ta kasutab amerikanisme – samas antakse ju mõista, et ta tõlkis põhimõtteliselt Ulyssese uuesti läbi, veel tagasi Lätti jõudes, elupäevade lõpus. Seega kas uskuda tõlkijat või mitte? Eksaktne oli näiteks üks sõna, kuhu takerdusin – ja kuna see kordus nii mitu korda, arvasingi, et äkki ka lätikeelses tekstis oli midagi keelepäratut. Või insulaarne vs kontinentaalne. “Kontinentaalne” on tavaline, aga “insulaarne” on mõistetav, kuid sugugi mitte tavapärane. Ometi on kirjavahetuse algusepoole Tebe juhised noorele kirjanikule, kuidas öelda parema stiiliga: avaldas isegi soovi –> isegi soovis; nad olid imestunud –> nad imestasid. Teised valitud ebatavalised sõnad on samas juba tõlkija stiil, valik, soov – kui mulle tunduvadki võõrad, siis neid ma ei kritiseerigi.

Seega – kokkuvõtteks hea, et selline raamat meie keeleruumi toodi, siin on palju head. Samas mõistan, et ei saa valimatult soovitama hakata, kuna kui siit mingid asjad põhimõtteliselt kirjanduses ei kõneta, siis see raamat muljet ei jäta. Aga just see hingesugulus üle põlvkondade, millest on tegelikult maha roogitud erootilisus, vaid on öeldud selgelt, et “kui ma oleksin noorem” või ilmub Tebe lihtsalt noorena Tütrekese unedesse, mingi võnge on aga muud erootilist mitte.

Sulepuru kirjutab.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 1 kommentaar

Lutsu “Laul õnnest”

Ma olen viimasel ajal teatrist rohkem poole pealt ära tulnud kui lõpuni vaadanud. Võtsin uueks motoks “raha on juba niikuinii raisatud, pole vaja tingimata aega ka raisata”. Teinekord polegi kõnealused tükid nii halvad olnud, aga mind üldse ei kõneta ja sellepärast ei viitsi lõpuni istuda. Mõnikord on paraku siiski ka tükk olnud piinlik.

Seetõttu oli see noorte tehtud Luts erand (kuigi, jah, vaheaega polnud, seega poole pealt äratulemine ei olnudki teema). “Laul õnnest“, lavaka 29. lend, lavastaja Elise Metsanurk samast lennust (juhendaja Merle Karusoo – see oli ilmselt põhjus, miks ma suvel pileti ära ostsin).

Mulle meeldis seekord:

  1. Fragment (c) Margus Ansu fotost Postimehes

    Tekst (mis on alati tugevaks eelduseks teatrielamuse saamisel). Ajatu. (Jaak Alliku sõnul kohendatud). Kuidas inimesed teevad kõike paremas usus, aga kuidas just see võib teistele haiget teha – ja see kehtib seal kõikide tegelaste kohta. Heaks illustratsiooniks on kasvõi see pilt – kui erinevate tunnetega need ühes pidulauas lustivad inimesed seal tegelikult on!

  2. Lavakujundus – need napid vahendid, mida väga huvitavalt kasutati. Ilmselt see valge siidlina nii läbiva sümbolina on põhiline, mis eriti meeldis (nt pilt ülal). Kuidas sellest võib saada ühest otsast pruudiloor, teisest poomisnöör. Kuidas sellest saab pulmalaua lina või lina abieluvoodis. Või pesu. Oma valges värvis alati täiesti süütu ja puhas. Ka redeli kasutus erineval eesmärgil (kuigi neid eesmärke oli vähem).
  3. Noortepärasus, mis sealt läbi kumas. Muusikaline kujundus. See haakub tegelikult otseselt selle noortepärasusega, mis mulle selles tükis meeldis. Nimelt oli sisse toodud tänapäeval nii popp luupimine, mis justkui võttis Lutsu tekstilt ära selle aukartuse, et midagi vana ja kuidas siis nii. Esialgu orelimängijalt, siis üha rohkem kõnesse üle minev, iseäranis teises pooles, kui orel oli maha müüdud. Umbes, et kas need helid ei jää kummitama teie juttudesse, tülidesse… Huvitav kunstiline lahendus – aga kuidagi värske ja nooruslik! Siia juurde lisaks ka teinekord liiga valjuks minev muusika, aga just äärmiselt kaasaegsed tantsuliigutused, mis meenutasid praeguseid TicToci-tantse.
  4. Fragment (c) Margus Ansu fotost Postimehes.

    Näitlejatööde osas: muidugi meeldis mulle iseäranis Marika Barabanštšikova karakter. Ta oskab sedasorti asju! “33 variatsioonis” oli ka just tema roll (pluss Pekarevi arhivaar) ja muutus haiguse astmes see, mis tüki vaadatavaks tegi. Noortest mõnesid olin ma juba nende Tšehhovi-ainelises tükis näinud (Kristiin Räägel – tema potentsiaali kuidagi tundub, et olen pisut näinud). Jah, nad olid noored, ilmselt tuleb nende karakteritesse tulevikus veel midagi huvitavat juurde, aga kõik mängisid hästi. Võib-olla ei haakunud Ekke Märten Heklese mäng selle rolliga, mida ta teksti järgi pidanuks esitama – sest tema oli seekord avaneva teksti kohaselt kogu pundist kõige egoistlikum, ei saanud lõpuni millestki aru – siin aga jäi mulje temast, kui heasüdamlikust paljasjalgsest boheemist. See ärahellitatud egoism ja ainult iseendast lähtumine võinuks minu arust paremini haakuda (samas võib see olla lavastaja erinev arusaam tekstist võrreldes minuga).

Aga tegelikult on põhjus, miks ma selle sissekande lõpuks otsustasin teha, selles, et ma pettusin ääretult Liisa Ojakõivu arvustuses, mis ilmus Tartu Postimehes. Oleks kuskil vaielda tahtnud. Tundus lausa, et konkreetset arvustust pole, vaid kirjeldused ja mingid arusaamatud subjektiivsed deklaratsioonid stiilis “seejärel jätab Orel publiku ja tegelased kahjuks maha” (sest orel oli müüdud, luupimine kandus dialoogidesse, mida tema kirjeldab, kui “Etenduse teises pooles võimendavad teksti mõju mitmetes stseenides fraasikordused, mida tegelased üksteisele justkui võitlussteenis tuliselt vastakuti pilluvad”. See oli ühtne tervik, tõlgendatav koos) või “Kokkuvõtvalt mõjub Lutsu draama Lavakunstikooli tudengite tõlgenduses kui katse elustada sajanditagust seebiooperit mitmesuguste atraktiivsete üllatustega, mille võimalusi lõpuni ei kasutata” või et “Suur osa draamast jääb kanda tegelaste psühholoogilisel veenvusel, milles kõik näitlejad oma rolli vältel algusest lõpuni ei püsi. Mehed üldiselt mängivad värvikama psühholoogilise paletiga kui nende noored naispartnerid”. Põhjendusi õieti polnud. Põhjalikke tõlgendusi polnud. (Mul hakkas isegi kohati tekkima kahtlus, et kas arusaamine oli?) Ma mõistan, kui arvustuses kuidagi põhjendatakse ja ma kas nõustun või mitte. Sedapuhku oli lausa tunne, kas noorte vastu mitte ebaõiglane poldud. Täna aga ilmus Jaak Alliku arvustus suures Postimehes – ja tore oli. Sest vastukaaluks näed, kuidas erinevaid osi kirjeldatakse arvustusena, mitte ümberjutustuse ega deklaratsioonina. Muidugi on ka siin subjektiivsust, sest iga inimene vaatab ju oma maitse järgi, lihtsalt need põhjendused on kuidagi usutavamad, vähemalt on need läbi kirjutatud. Lisaks olin ma Allikuga seekord suht ühel nõul, kuigi oli asju, mida ma polnud sedasi tõlgendanud (nt. “Elu armastan sind” kui emade põlvkonna lugu, võib-olla ka Metslangi karakteri tõlgendus).

Ma ise ei väida muidugi, et see oli minu unelmate lavastus (selliseid on maailmas üldse vähe, sest teater pole minu kunstiliik, möönan), aga ma nägin vähemalt, et oli põnevalt lahendatud ja hästi tehtud. Ja tekst oli hea. Lihtsalt üks arvustus tundus liialt ebaõiglane ja põhjendamata.

Rubriigid: teater-muusika-kino | Sildid: | Lisa kommentaar

16. Joel Haahtela “Adèle’i küsimus”

See on nii uus raamat, et pole veel meile raamatukokku jõudnud. Mõtlesin kannatlikult oodata. Siis aga selgus, et võiksin sõbrale kinkida raamatu (ta ise pakkus) ja otsustasin kohe Haahtela kasuks – ostes olin isegi ebakindel, kas ikka on õige raamat. Ja lugesin otse loomulikult enne läbi ja veendusin – ma olen valikuga rahul!

Haahtelast on minu jaoks saanud juba kvaliteedimärk, mulle väga meeldivad ta maailmatunnetus ja kirjastiil. Muidugi on Kai Aareleid tõlkijana teine kvaliteedimärk, seega oli lugemine puhas nauding. Kuigi sisult ei juhtunud ju sealgi suurt midagi ebatavalist võrreldes muu kirjandusega. Sisukokkuvõte:

Mees läheb Lõuna-Prantsusmaal asuvasse kloostrisse uurima lugu pühakuks kuulutatud naisest [Adèle], ning samas algab rännak mehe enese minevikku. Kui kaugele on inimesel tarvis rännata, et sõlmida rahu omaenda ajalooga ja leida vastus küsimusele, kas imed on üldse võimalikud?

Võtkem või raamatu algus (ja ilmselt oleks juba selle järgi võimalik otsustada, kas see raamat võiks meeldida või mitte):

Just hakkas lund sadama. Räägitakse, et tähed on inglite südamed, mis põlevad nende läbipaistvates kehades. Pimedus aga kujutab endast kustunud südameid, mida on mitu korda rohkem, ning seepärast on öös rohkem pimedust kui valgust. Ja lumesadu on kustunud südamete tuhk. (lk. 7)

Ega polegi muud rääkida tegelikult. Sündmuseid väga pole, on ringiliikumine, oma muremõtetega toimetulek, küsimus, kas imed on võimalikud? Sellepärast tulebki peategelane kloostrisse Adèle’i imet uurima, dokumente lugema, et mõista, kuidas oli hüpe sügavusse võimalik, nii et ta ei surnud, vaid sai hoopis teiseks, enam ei longanud ega midagi… Seda enam, et mehe vana sõber, kellel oli elus kõik kuidagi kehvasti läinud ja kes läks Prantsusmaale põhimõtteliselt üheotsapiletiga, sattus sama kloostri kirikusse, puhkas seal ja puudutas laegast, mille järel midagi ootamatult muutus. See ei anna peategelasele rahu – kas sellised asjad on veel tänapäevalgi võimalikud? Vend Paul aga ütleb, et andku inimene endale asu ja aega.

Vend Paul kõnnib mu kõrval ja ütleb, et on imesid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja maailm on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. (lk. 78, tõlk. Kai Aareleid)

Muretsemine on õigupoolest jumalateotus, või vähemasti on see Jumala alahindamine, sest muretsemisega me püüame Jumalalt võimu enda kätte võtta, ja tema kogemuste kohaselt see kuigi hästi ei õnnestu. Pealegi on mured inimesele lõpuks kasuks, sest need panevad meid pöörduma Jumala poole, tahame seda või ei. (lk. 55)

Siin kloostris püüavad nad uuesti kodutee leida, märgib vend Paul. Kuid kerge see pole. Olgugi et vennad loobuvad maisest varast, toob igaüks siiski kaasa enda, oma väikluse, oma osa maailma kurjusest. Ent vahest on põhjust rõõmustada ka iseloomu puudulikkuse üle, sest need hoiavad meele alandliku. Kui voorusest saab põhjus uhkustamiseks, lakkab see ju olemast voorus. (lk. 83)

Need kolm välja kirjutatud tsitaati võivad jätta eksliku mulje, et ka siin käiakse ringi ja räägitakse filosoofiast (nagu Huxley Saares), aga tegelikult oli siin niisama ringiliikumist, olemist, kohtumisi, meenutusi. Pealegi selgus ju ka alles lõpus, et peategelase ema raskemeelsus, mille edasikandumist üle põlvkonna oma pojale mees pelgas/kahtlustas, viis lõpuks selleni, et naine ühel hommikul aknaid pestes aknast alla surnuks kukkus. Olles tol hommikul tavapäratult rõõmus ja tegus olnud. Poeg/peategelane on kindel, et tegelikult oli ta otsustanud selle hüppe teha – ja sealt ka paralleel Adèle’i müüdiga. Hüpe sügavikku, mis midagi muudab.

Tegemist on eesti keeles uue raamatuga, ühtlasi hea raamatuga. Seega ma olen kindel, et sellest kirjutatakse mitmes kohas veel. Hetkel veel linke polnud. Kui kunagi peale satun, siis lisan.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

15. Arkadi ja Boriss Strugatski “Miljard aastat enne maailmalõppu”

Lugemislauale sattus see raamat vägagi juhuslikult (astusin kord ka raamaturiiulite juurde, see võib halvasti lõppeda, sest kuhjasin igavese hunniku kaasa). Tegemist on sisult novelliga, tundub mulle (mis sest et raamatu mõõtu, 151 lk). Esialgu üsna pikalt venelikku janti – Dmitri Maljanov on nimelt astrofüüsik, kes on oma teaduslikule läbimurdele lähedal, aga ta ei saa eriti sellega tegeleda, sest kogu aeg segatakse. Kokkuvõttes on kõik kenasti ära öeldud:

Vendade Strugatskite meisterlik sci-fi romaan räägib astrofüüsik Dmitri Maljanovist, kes on kindel, et ees terendab Nobeli preemia. Ta  saadab pere jalust ära maale, et tööle pühenduda, kuid lakkamatu segamine ei lase kuidagi keskenduda – kõigepealt ootamatu viina ja kaaviarisaadetis, siis kaunis võõras naine ukse taga, kes jääb ööbima … ja sõbrad. Sõbrad, kes on samuti jõudnud oma valdkonnas olulise läbimurde lävele. Selgub, et nad kõik on kogenud häirimist, mis ületab kaugelt normaalsuse piiri. Kas tõesti tegutseb nende vastu mingi kummaline jõud? Või on neil lihtsalt närvid läbi? Või hoopis …  force majeure? Loos, milles segunevad koomika ja põnevus, tõstatavad autorid küsimuse – inimene võib ju arvata, et ta on looduse kuningas, aga kui universum on otsustanud meid paika panna, kas meil siis on valikut?

Tegelasteks on Maljanov (kes ajuti muutub minategelaseks – üsna ootamatult, nuputad, et kas see on mingi taotluslik nipp), Veingarten, Zahhar Gubar, Gluhhov ja Vetšerovski. Jääb mulje, et nendel nimedelgi on tagamõte – kõige olulisemalt hakkab see justkui paistma Vetšerovski nimest. Uurisin, et малять tähendab “askeldama” (Google), Snegovoi, Veingarteni ja Gluhhoviga pole ka küsimust. Gubar (губар – kubjas). Seega kogunevad mehed ja on mures – iga kord, kui tööga tegelevad, juhtub midagi – kas tegemist on supertsivilisatsiooniga? Vetšerovski selgitab hiljem midagi homöopaatilisest ilmaruumist, selgub, et tegelikult on temal see juba kauemgi kestnud.

Paraku ma ei jõua kõike ümber kirjutada, ilmselt siis hiljem ununeb. Igatahes huvitav on asjaolu, et 1973. aastal, kui neilt see telliti, ei võetud lõpptulemust nähes trükki. Said ilmutada ajakirjas Znanije – Sila. Ja kui siis hakkad lugema teatud mõttes allegooriana, töötab ka. Ühes pikas arutelus, kui mehed on veel supertsivilisatsiooni teooria juures, mida Maljanov ei taha uskuda, öeldes, et milleks siis nii palju kära ja müra, kui aitaks lihtsamatest ja selgemini suunatud aktsioonidest, vastab Vetšerovski:

“Need on detailid, Dima,” lausus Vetšerovski vaikselt. “Milleks mõõta inimvälist otstarbekust inimlike mõõdupuudega? Ja pealegi, sa kujuta ette: missuguse jõuga sa lööd endale vastu nägu, et tappa vaest sääske? Sihukese löögiga võiks ju tappa üksiti kõik ümbruskonna sääsed.”

Veingarten tähendas vahele:

“Või näiteks: jõele silla ehitamise otstarbekus haugi seisukohalt?” (lk. 84-84, tõlk. Maiga Varik)

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

14. Daniel Kehlmann “Tyll”

Laenutasin kaks Kehlmanni raamatukogust korraga, selle paksema lugesin nüüd. Leidsin ühtlasi, et olen lugenud ära kõik eesti keeles ilmunud Kehlmannid, mis teeb minust kindla lugeja, kui midagi veel peaks ilmuma.

Kellele võiks see raamat meeldida?

  • Esiteks: neile, kes teavad midagi 17. sajandist ja keda see paelub;
  • neile, kellele meeldib kronoloogiata kirjandus.
  • Eelduseks lugemisel: hea mälu/teadmised.

Seega mina ise olen piiri peal ja seda mälu puudumise ja üldharituse põhjustel. Ent pean tõdema, et tegelikult oli ikka hea raamat, vbolla isegi väga hea. Ja läheb kiiresti (hoolimata oma ca 400 lk-st) – samas aeglaselt ei saagi lugeda, muidu läheb tõesti kõik meelest ja ei märka seoseid.

Nimitegelane on Tyll Ulenspiegel – kuigi veebist lugedes tundub, et iseenesest pärineb see tüüp varasemast ajast. Kristel Kaljund kirjutab oma arvustuses Ekspressis: “Peategelaseks valis Kehlmann Tyll Ulenspiegeli, mõistatusliku narri, kelle prototüüp on sündinud 1300. aasta paiku. Esimest korda mainitakse teda kirjasõnas 1510. aastal, misjärel tegelaskuju hakkas isepäiselt oma elu elama rahvapärimuses ja hiljem ka 19. sajandi ilukirjanduses hispaanlaste vastu võidelnud flaami rahvakangelasena.” Seega miks mitte – seda enam, et tema on see niit, mis ühendab kõiki teisi jutte ja liine. Ja seda enam, et tegemist on tüübiga, kes otsustab, et ta mitte iial ei sure. (Jällegi oleks abiks, kui oleksin tuttav varasemate juttudega temast, kasvõi lavastustega, mina tean aga ainult Olav Ehala sulest pärit laulu 🙂 ja sellest muidugi ei piisa).

Ametlik kokkuvõte kõlab nii:

TYLL ULENSPIEGEL – vagabund, komejant ja provokaator – sünnib 17. sajandi algul väikese kolkaküla möldri pojana. Tema ravitsejast isa satub peagi konflikti kirikuga ja Tyll peab põgenema, saatjaks pagari tütar Nele. Mööda ususõdadest laastatud maad rännates kohtavad nad palju lihtsaid inimesi ja mitut oma aja suurmeest: noort Martin von Wolkensteini, kelle suurim soov on oma silmaga sõda näha, pagenduses Böömimaa kuningapaari Elizabethi ja Friedrichit, kelle saamatus omal ajal sõja vallandas, arst Paul Flemingit, kellel veider plaan saksa keeles luuletusi kirjutada, ja silmapaistvat õpetlast Athanasius Kircherit. Nende saatustest põimub kokku ajakangas, Kolmekümne aastase sõja eepos. Ja kes teine võiks selle lahti rullida kui mitte Tyll, too mõistatuslik narr, kes ühel päeval otsustab, et ei sure iial.

Daniel Kehlmann autorina hakkab mulle ka üha rohkem sümpatiseerima (mäletan, et Maailma mõõtmine ei jätnud mulle kuigi sügavat muljet, seevastu aga Kuulsus. Mine tea, äkki meeldiks Maailma mõõtmine nüüd ka rohkem?) – just see, et näed fragmentaarselt samu sündmusi erinevatest vaatenurkadest, inimeste mälu on erinev, inimeste enesepilt võib kardinaalselt erineda “objektiivsest” (kui selline asi olemas peaks olema).

Lugu läheb lahti looga “Kingad” – kuidas Tyll ja Nele saabuvad ühte külla, peategelane, väike 12-aastane tüdruk, jälgib nende esinemist, nende tegutsemisviisi, on lummatud. Tylli show seisneb aga tegelikult selles, et ta näitab inimestele, kui alatud nad tegelikult on. Tyll kutsub ta kaasa, tema aga ei julge/taha siiski kodust lahkuda. Siis tuleb sõda, kõik tapetakse, ka tüdruk ise. Seega mingit tulevikku ikka ei olnud. Lõpp. Mõtlesin, et tohoh, kas siiski eraldiseisvad novellid? Jah, mõnes mõttes nagu Kuulsuses. Järgneb “Õhu valitseja” ja see annab meile Tylli teekonna alguse. Siin on keskmes tema vanemad, isa mõtisklused, ravitsemisvõimed, möldritöö, see, kuidas väike Tyll jääb eesliga üksi metsa, kui emal on nurisünnitus ja ta sulasega koju tagasi läheb. Lõpuks see, kuidas külla saabunud doktorid isa kui nõia kinni võtavad, kõiki ülestunnistuste saamiseks piinavad, kohtuprotsessi peavad, võtavad kinni ka juhuslikult saabunud kaitsja (temast nagu ei kuulnudki hiljem? Kas see võib võimalik olla?). Isa ja timukas respekteerivad teineteist. Ja poiss lahkub koos pagari tütre Nelega.

Siis aga järgmine “novell” – “Zusmarshausen“, mis kõneleb justkui kereka krahvi (Martin von Wolkenstein) (kriitilisi ja kommenteeritud) mälestustest selle kohta, kuidas ta käis koos kaaskonnaga läbi sõjast laastatud maa Andechsi kloostrist Tylli keisri korraldusel ära toomas. Kloostrisse oli Tyll põgenenud, kuna see olla kindel koht, ent nüüd oli seegi laastatud. (Muide, viimase osa lõpus annab Tyll rõdul lumesajust Elizabethile/Lizile teada, et ta lahkub kloostrisse. Rääkides kronoloogia segiajamisest). Üks kereka krahvi kaaskondlastest, Karl von Doder, oli kloostri raamatukogus uurinud “Ars magna lucis et umbrae”, mille on kirjutanud Kircher – tegelane, kes oli doktor Tesimondi jünger Tylli isa kohtuprotsessis ja kes ka hiljem ilmub tagasi “Valguse ja varju suur kunst” peatükis, kohtub salapärase ja juba kuulsaks saanud Tylliga, põgeneb, surmahirmul.

Peatükk “Kuningad talvel” räägib aga hoopis pigem Talvekuningast ja Talvekuningannast Friedrichist ja Elizabethist. Selles osas ongi huvitav näha, kuidas Liz pidevalt tunneb, kui hädine ja rumal on ta mees, lugejana võtame tema poole. Kui siis Friedrichi-poolne kirjeldus algab, pakutakse nii toredasti hoopis teine vaatenurk. Friedrich nimelt läheb läbi sõjast laastatud maa kohtuma Gustav II Adolfiga sõjaväljal, et temaga kui oma viimase lootusega koostööd teha. GA pakub talle ta enda maid läänina – see käib aga kuningliku uhkuse vastu ja Friedrich lahkub. Teel koju haigestub ta katku ja sureb. Tyll on Lizi ja Friedrichi kojanarr, mis sest, et nende kuningriiki (Böömimaad) enam pole. Narri olemasolu kinnitab, et oled kuninglik kõrgus. Tyll saadab Friedrichit tema retkel, lõpuks jääb kuningas temast surnuna maha, teised kaaskondlased on juba varem ükshaaval lahkunud. Tyll jõuab koju, võtab eesli (kellele ta parajast kuninga ülesandel kõnelemist õpetas) ja Nele kaasa ning jätab Lizile kirja. Sellest peatükist tegi mulle nalja, kuidas Liz kirjeldas saksa keelt:

Saksa maadel ei tuntud korralikku teatrit, seal rändasid haletsusväärsed komödiandid vihma käes ringi ning kisasid ja kargasid ja peeretasid ja peksid üksteist. Arvatavasti oli põhjus kohmakas keeles; see polnud sugugi teatrile sobiv keel, see oli mingi vusserdis oigamisest ja rämedast röhkimisest, see oli keel, mis kõlas nii, nagu võitleks keegi lämbumisega, nagu oleks veisel köhahoog peale tulnud, nagu purskaks kellelgi õlu nina kaudu välja. (lk. 194, väga hästi tõlkinud Piret Pääsuke)

Järgmine peatükk on “Nälg“, mis räägib Tylli ja Nele elust suhteliselt peagi pärast põgenemist. Nad otsustasid ju oma leitud õpetaja jätta ja liituda Pirminiga, kes neile paljutki õpetas, aga kes oli kuri ja õel. Temaga koos pidid nad üsna palju nälga kannatama. Teistes osades on viidatud, et Tyll või Nele mürgitas Pirmini. Siin jääb üsna lahtiseks, mis täpselt juhtus, aga kui nad Pirmini surnukehast lahkuvad, siis tunnevad nad halbu vaime ja tulevadki vastu kurjad sõjasulased, purjus, rahuldamata. Nelel õnnestub põgeneda, Tyllil mitte….

Valguse ja varju suur kunst” räägib sellest, kuidas seesama hull paater Athanasius Kircher, Collegium Romanumi professor, saabub tagasi Saksamaale, et leida ainus ja viimane lohe (sest pooled tema ravijutud käivad selle kohta, kuidas loheveri aitaks erinevaid haigusi ravida ja asjaolu, et tema tehtud katsetel teiste ainetega on asi lõppenud kehvasti, on talle tõenduseks, et päris loheveri oleks lahenduseks). Endaga kaasa saab ta Adam Oleariuse (Gottorfi õukonna matemaatiku) ja tolle reisikaaslase Paul Flemingi. Kuna lohe väljameelitamiseks on vaja muusikat, siis liiguvad nad Tylli tsirkuse juurde, et neilt muusikud üle osta. Seal tõllas Tyll siis Kircherile ilmubki, mille järel Kircher tuhatnelja tagasi Rooma turvaliste seinte vahele tagasi raamatuid kirjutama suundub.

Eelviimane lugu on “Tunnelis” – ka sellele on viidatud millalgi varem, et Tyll on sissevarisenud tunnelist eluga pääsenud. Selles loos kirjeldataksegi, kuidas Tyll kolme kaaslasega sissevarisenud kaevikus maamassiivi alla jääb. Kuidas teised ükshaaval surevad (paar vist seetõttu, et Tyll hakkab laest kive lahti koukima ja pimedas kukkuvad kivid tapavad nad). Samal ajal külastavad teda ennast surnute vaimud, Pirmin, isa, ka see eesel, kes leiti peata ja surnult pärast seda, kui ta lapsena öö üksi metsas pidi veetma.

Kõige viimane peatükk, “Vestfaal” toimub rahukõneluste ajal. Liz läheb kuningliku hoiakuga läbirääkijate juurde ja ütleb, et talle tuleks Pfalz ennistada, et ta saaks sellest siis loobuda. Milleks? Nimetagem seda poliitikaks.

Nüüd hakkas mul kiire, enam ei jõua edasi kirjutada. Aga mulle väga meeldis, kuidas tekkis selline hõlmav kirjanduse tunne – et seda teksti tuli erinevatest aegadest ja kohtadest ja ümbritses sind, mistõttu olid nagu kõiges sees. Inimloomus selle närususes, Tyll oskab selle eriti kenasti välja tuua 🙂

Järjejutuna: 1; 2; 3.

  • Kristel Kaljund Ekspressis.
  • Linda Jahilo Lugemissoovituse blogis (2 a tagasi, kui veel eesti keeles polnud). Ta kirjutab tabavalt: “Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.”
Rubriigid: raamat | Sildid: , | 1 kommentaar

13. Maciej Zaremba “Huset med de två tornen”

See on järjekordne raamat (originaali ilmumisaasta on 2018), mille oktoobrivaheajal Stockholmist ostsin. Seekord on jälle hästi läinud – taas väga tugev teos! Ja kindlasti võiks kaaluda selle tõlkimist* – mul pole aimugi, kas see müüks, aga see on nii põhjalik ja korralik teos, väga olulisel teemal peale kauba. Võib-olla on mõni sari, mille alt välja andes paremini silma jääks? Muuhulgas sai see raamat eelmisel aastal ka Ryszard Kapuściński auhinna – nii raamat ise kui selle tõlge poola keelde.

Niisiis. Millest see raamat räägib. Mulle tundub, et žanrimääratluselt on tegemist reportaažraamatuga – põhimõtteliselt kirjutab ta siin enda loo – jõudes oma vanemate taustadeni, millest tal kogu lapsepõlve ajal polnud kõige vähematki aimu. Alles siis, kui ta ema tuleb 1969. aastal ta tuppa ja ütleb, et me peame ära minema, vastab Maciej “Jah, kallis ema”, teadmata kõike seda, mida ta teab nüüd ja mida teame meie lugejatena. Põhiteema on juudid ja antisemitism. Raamatus on teisigi fotosid peale kaanefoto ta vanematest. Kirjaniku ema oli isast mitukümmend aastat noorem, isal oli juba varasem abielu (kuigi toona, nagu ma aru sain, suhteliselt sunnitud. Enamasti elasidki lahus sõja ja muu tõttu), mille pidi laskma Lilaga abielludes tühistada, kuna lahutada ei olnud võimalik (muutes oma varasema perekonna uue abieluga sohiperekonnaks, oma seni seaduslikud lapsed sohilasteks….).

Ei, enne, kui ma hakkan sisuliselt midagi kirjeldama, tahaksin öelda, et esiletõstmist vääribki ülesehitus. Samal teemal oleks võinud kirjutada täiesti tavalise kronoloogilise jutustuse – see osa on ka siin tegelikult olemas: kümneid lehekülgi vaheldumise “HAN” ja “HON” sellest, kuidas ema ja isa sõja üle elasid. Ema koos oma emaga pidevalt pogrommide eest põgenedes, mingi ime läbi abi leides, šansid ellu jääda lihtsalt väiksemad kui kaduvväiksed (kirjanik rõhutabki, et see, et tema üldse olemas on, on niivõrd ebareaalsete juhtumiste summa). Isa, olles tolleks hetkeks juba kogenud psühhiaater, kellel oli oma haigla (“hullumaja”, mille ta nimetas ümber sanatooriumiks), on enamuse ajast vangilaagris – aga sellist tüüpi, mille olemasolust mina ei olnud kuulnudki. Oflag II B (Offizierlager für kriegsgefangene Offiziere). Päris raamatu lõpus kirjanik selgitabki, mis võis olla taolise erikohtlemise põhjuseks, mis neile osaks langes. Ferdinand Herman Rudolf von Löbbecke on sealne komandant (ilmselt on olemas õigem termin) ja ühe käskjala/reamehe mälestusmärkmetes seisab, et Löbbecke arvates seisid ohvitserid teistest kõrgemal, ning tundis ise vaat et suuremat kokkukuuluvust vaenlase vangi langenud ohvitseridega kui oma riigi reameestega (no Zaremba selgitab seda muidugi pikemalt, põhjalikumalt, paremini ja lausa ajaloo hämarustest alates sõja ausust puudutavaid kokkuleppeid lahti selgitades).

Hakkasin ikka juba sisu kirjeldama. Püüaksin ikka enne vormi puudutada – nimelt oskab Zaremba lugejale edasi anda sama teadmatust, mis valdas teda ennast, kui ta turvaliselt oma lapsepõlve veetis, kus üles kasvas. Ei mõelnud, miks pidi uhkest kahe torniga majast (ehk isa suurest haiglast) ära kolima – isale anti valida, kas jätkata või lasta lahti oma abikaasa, kes oli ka psühhiaater. Ühtlasi juudi päritolu. Maciej sündis 1951. aastal, muide. Laps kadestab teisi vanemaid, kes sasivad oma laste päid ja ütlevad neile “totu”. Alles kooli minnes saab ta teada, et vanemad võivad lastega ka ka mängida. Neil endil pole justkui sugulasi ega juuri, lugusid minevikust. Ta ei tea, et ta ema on juut. Aga pealekaebajaid ja näpuga näitajaid on igal pool, seda saab ta ka omal nahal tunda, kuigi ta ei tea, miks. (Kirjutades tunnen, kuidas mälu juba alt veab – tegelikult oli juba Lila enda lapsepõlv selline, et emapoolse vanaisa juures olid kõrged laed, head vanavanemad, jalutuskäigud, jutuajamised; isa oli aga kuri kohtunik, kellel oli ainult vaja põhjust, et kehaliselt karistada. Zaremba on ka selle loo sügavustesse keskendunud, käinud arhiivides, saanud teada, mis toimus vanaisa Izakiga, kohtunikuga, juudiga, keda üks advokaat avalikult mõnitas, salaja kiusas – sellepärast, et too oli juut). Poiss kasvab peres, kus üsna ootamatult ema kord 1969. aastal tema tuppa tuleb ja teatab, et nad ei saa Poolas edasi elada. Just taoline kronoloogia või vorm annab teosele teise mõõtme – näeme lapse sirgumist, vihjeid, millele ta ehk toona ei osanud tähelepanu pöörata. Ja siis, kui laps on kasvanud ja arhiivides ning perekonnast alles jäänud kirjavahetuses ning muus tuhninud, saame teada, kuidas selline elusaatus kujunes. Muuhulgas muudab see järjekordse juudiloo isiklikuks ning tundub, et tänapäeval on ikka ja jälle vaja selliseid teoseid, et inimesed mõistaksid. Kuidas on võimalik, et veel äsja, 2020. aasta holokausti mälestuspäeval mäkerdatakse Turu linna juutide sünagoog punasega üle??? Selle kohta peakski tooma ühe tabava tsitaadi lihtsalt raamatu keskelt, mis käib 2011. aasta kohta:

“HAMAS, HAMAS, JUDEN AUF DEN GAS!” skanderar fotbollssupportrar under en match i Warsawa i april 2011. Sjutton av dem fastnar på bild och blir dömda. Ur förhören:

Lagerarbetare: Jag vet inget om judarnas historia. Jag tyckte det lät kul.

Student, tekniska högskolan: Jag vet inte vad “Hamas” betyder. “Gas” förstår jag, men inte “Jude”. Jag gjorde inte Hitlerhälsning utan bara pekade på något.

Gymnasist: Vi tänker på motståndarlaget som judar. Jag vet inte varför. Jag vet att judar mördats i gaskamrarna. Jag visste inte att det var brottsligt att ropa så.

Frisör: Jag visste vad det betydde, men ville inte att någon skulle se att jag inte hejar på laget. Jag ropade “Humus”.

Student, statsvetenskap: Jag förstod inte vad jag skrek, det var ju på tyska.

Arbetslös elektriker: Jag vet att “Hamas” betyder “gasa judar”. Jag är inte rasist. Jag vet inte varför jag skrek. Alla andra gjorde det.

Sjukgymnast: Jag rycktes med av atmosfären. Det var inte meningen.

Yrkessoldat: Motståndarlaget var från Łódź, som anses vara en judisk stad. Jag skriker alltid med klacken.

Bland de dömda finns också en historielärare, en domstolsanställd och två företagare. (lk. 143-144)

Mulle meeldib, et kirjanik ei piirdu ainult väga põhjalike arhiividokumentide uurimisega, vaid ka väga põhjaliku ajaloolise tausta tundmisega, millega ta samas ei liialda. Ilmselt oleme me siin idablokis kõik tundnud seda Rootsis valitsevat üleolekut (ei, see pole otseselt isiklik, aga selline ilmselt vähem asja tundvate masside hoiak), et rootslased on rahumeelsed ja diplomaatilised ja demokraatlikud, sellepärast olid nemad sõja ajal neutraalsed (alltekstina stiilis “miks te sõdida tahtsite, ah?”), meie aga olime natsid, kommunistid ja sellepärast juhtuski meil sõda jms. Juudiküsimus oli ju tõesti suurem Kesk-Euroopas, sest seal elas kordades rohkem juute, mistõttu kogu see jube hävitustöö.

VAD SKA DET HETA, det som gjorde mig statslös – “polsk antisemitism” eller “den polska antisemitismen”?

I fyrtio år brukade jag slå bakut när en svensk använde den bestämda formen. Hurså den polska? Skulle den vara annorlunda än den svenska? Av äldre datum kanske? Och medan människan rodnade fick hon höra att skälet till att vi vet namnet på Sveriges första jude var att han behövde personligt tillstånd för att leva här, att det var 1776, ifall hon inte visste, då det levde fler judar i Polen än någon annanstans i världen. Och varför? Kan hon gissa? [siin tsiteerib peast 1264. aastal kirja pandud seadust]

Vi försbjuda strängeligen att judar i vårt rike klandras för att dricka människoblod, ty enligt judisk lag avstår varje from jude från blod i sin föda … Anklagas en jude för att ha dräpt en kristen gosse skall hans skuld bevisas av tre kristna och lika många judar. (jne. jne. lk. 132-133)

Samasse kategooriasse kuulub ka tegelikult nii ilmne arusaam, et me võime küll ahhetada, kuidas kõik see võimalik on olnud, meie küll sedasi ei tee…, aga…. Kes toona sekkus? Takistas? Kes teeb/teeks seda nüüd?

Nästan all forskning om Tredje riket söker förstå hur barbariet blev möjligt. Numera vet vi att fallenheten för lidelsefritt dödande inte är begränsad till tysktalande. Människor som på 2000-talet utbrister “ofattbart” om Auschwitz eller Rwanda är den sortens moralister som är främmande för det onda eftersom de aldrig märkt av det hos sig själva. Det är vad deras “ofattbart” egentligen vill säga. (lk. 283-284)

Nüüd olekski õige aeg veel sisu nimetada. Siin on silmiavavaid kirjeldusi kõigest sellest, mis viis juutide hävitamiseni Poolas enne sõda, aga siin on väga palju ka sellest, mis toimus hiljem külma sõja ajal – mis tegelikult viis selleni, et Maziej Zaremba ema pidi oma poegadega riigist lahkuma, isa aga jäi. See, kuidas ema Lila (kes vahetas nime Elzbietaks) koos oma ema Rosaga sõjast läbi tuli, on omaette ime (selle kohta ütleks ilmselt, et ilukirjanduslikus teoses tunduks, et autor liialdab veidi ja kuhjab üle. See siin on aga päriselt juhtunud). Huvi pakub just see süstemaatiline eelnev võõrandamine, alandamine, kõik see, mis tegi kogu juutide pogrommide sündimise hiljem võimalikuks (ja need, kes selle on üle elanud, püüavad muudkui häält teha ja rääkida, kuidas nad praegused tendentsid vägagi ära tunnevad – aga ega inimesed vist adu.)

Kogu raamatut läbib tugev isiklik joon, kirjanik annab oma tunnetele voli, möönab, et milleks seda kõike vaja kirja panna ja enda halvemat poolt näidata – kuidas tekib tunne, et tahaks öelda, tahaks pahandada, tahaks näpuga näidata…. samas on seda vaja teha, juba selleks, et mõista, miks ja kuidas sai üldse võimalikuks tema sünd maailma ja see, et ta seda raamatut Rootsis elades kirjutab.

Igatahes soovitan. Soovitan lugeda, aga sestap ka tõlkida ja eesti keeles välja anda. Vajalik.

* Tõlkimist võiks kaaluda kasvõi sellepärast, et minategelase isa on õppinud Tartus – tolle aja ühes väljapaistvamas meditsiini õpetavas kõrgkoolis.

[…] läser han medicin i Dorpat, som numera heter Tartu och ligger i Estland. Jag vet inte var han bor utom att det är i ett ruckel som säkert brunnit i något av de tre krigen. Men hans två viktigaste rum står kvar. Det första är runt, med mycket höga fönster och golv med passande blodröda stenplattor. I mitten ett stort ovalt bord täckt med zinkplåt och runt det två halvcirklar av spröda läktare. Theatrum anatomicum. Allt i gustavianskt grått, så som det måste ha varit från början. Han står själv i parken utanför med en ritning i näven, Gustaf II Adolf, grundaren av Dorpats universitet.

[…] Oskars lärare i kirurgi heter Werner Zoege von Manteuffel. Nej, ni minns inte, men han blev historisk genom insikten att händerna som bökar i en människa bör vara sterila. Men då det ställer sig ogörligt att skålla kirurghänder bör de ha handskar som kan kokas. Alltså av gummi och inte av läder.

Jag läser listan över professorerna och gläds för Oskars skull. Det gustavianska arvet har förvaltats väl. Han hade inte kunnat få en bättre skola i det här imperiet. Under de sista årtiondena av den gamla världen drar Gustaviana till sig de bästa medicinarna. Det är här som Emil Kraeplin börjar rycka läran om vansinnet ur häxdoktorernas grepp. Och i det runda rummet med zinkbordet kan man lyssna till självaste Rauber. August Rauber, Oskars andra uppenbarelse. (jne jne lk. 173-174)

Panen paari linki ka, kuigi postitus venib juba liiga pikaks. Tasulisi ja lihtsalt kokkuvõtteid ei pane:

  • Göran Sommardal Aftonbladetis – ka tema möönab (nagu mulle endalegi tundub), et selle raamatu puhul ühest lugemisest ei piisa, palju ununeb, tahaks üle lugeda;
  • Per Wirtén Expressenis – nimetab, et see on raamat “vaikuse/vaikimise kultuurist” ja et seda viha, mis kirjanikus tahes-tahtmata keema läheb, ei suuna ta Poolale või Poola antisemitismile, vaid kogu fažismile ja “natsionalismi loogikale kõikidel aegadel ja kõikides riikides”.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

12. Aldous Huxley “Saar”

Raamat jäi silma jälle uudiskirjanduse riiulil. Huxley Head uut ilma ei ole ma tegelikult kunagi lugenud (see on mul olemas ja vbolla ootab oma aega? Ka Koltunud lehed tuleb vägagi tuttav ette), seevastu tema lühikese romaani Geenius ja jumalanna (=unustatud raamat).

Kuna Saar olla Hea uue ilma utoopiline vaste, siis mõtlesin, et teen katset, saan maitse suhu. Ja mida öelda. Ma näen lugedes, et raamatul on sihtrühm, keda see vägagi kõnetab. (Ühtlasi panin tähele, et väljaandjaks on Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon ESTRA ja raamat kuulub Transpersonaalse psühholoogia varamu sarja). Siin on palju toredaid mõtteid.

Sisu on selline, et üks mees satub pärast oma jahiõnnetust (laevaõnnetust) saarele, kus ta päästetakse ja kus teda ravitakse. Tegemist on utoopilise saarega, kus kõik elavad täielikus harmoonias iseenda ja üksteisega, vähemalt õpetatakse neile erinevaid budistlikke võtteid ja õpetusi maast madalast. Samas on saarel naftat, mistõttu pakub huvi paljudele suurmagnaatidele ja naaberriigi diktaatorile. Kogu raamatu vältel tutvub Will saareelanike ja nende erinevate asutuste ja riitustega, samas ka Raniga – valitsejaga, kelle poeg (Vana Radža pojapoeg) Murugan saab kohe-kohe 18-aastaseks. Olles ise naaberriigi diktaatori noor armuke, on selge, et ta soovib ühinemist, tehnilist arengut, tarbimist jms. Ametlik kokkuvõte on ilmselt parem:

Teoses kirjeldatakse Pala saart, kus püütakse sulatada omavahel kokku loodusteaduslik-tehnilise tsivilisatsiooni teadmised ja idamaine tarkus, et jõuda uue ühtse kultuurini, mis ühendab viljakal moel mõistuse ja müstika. Pala asukate elus mängib olulist rolli seenest saadav võludroog, mokša-rohi. Selle tarvitamine on lubatud vaid olulistel eluetappidel. Pala noored saavad seda pühitsusriituse käigus; romaani peategelasele manustatakse seda ühes elukriisis psühhoteraapilise vestluse raames; ning ühel surijal kergendab see maise ihu mahajätmist ja üleminekut teispoolsusesse. Kuid selline ideaalne ühiskond meelitab ligi ümbritseva maailma kadedust, vaenulikkust ja omakasupüüdlikkust.

Tegemist olla Huxley viimase raamatuga. Ja tõtt-öelda olen ma vaat et igati nõus arvustusega, mille leidsin Goodreadsist. Kohati tabas ennastki tunne, et talumatu juba lugeda, okseleajavalt targutav, kõik on nii head (et sulavad ära kui või). Tegevust on minimaalselt, põhiliselt antakse edasi programmilisi vaateid, kuidas oleks õige elada. Kuidas oleks õige inimesi vormida. Kuidas tuumikpere enam ei tööta, vaid oleks vaja kärgperesid, mille vahel lapsed saavad oma äranägemise järgi valida. Ei tohi ka unustada, et raamat on originaalis ilmunud 1962. aastal, kui paljutki siinkirjutatust võiski ette kujutada utoopiana, nüüd aga võib-olla ei oskaks reageeridagi. Näiteks kord ühe mehega tema poole koju minnes imetab naine veel last ja jätkab sellega rahus ega häbene. Ja siis läheb mees seetõttu lõunat valmistama, et naisel pole hetkel aega olnud. Teisalt on raamatu kvaliteet muidu kõrge, kui lugeda neid programmiliste mõtetena minimaalse ilukirjandusliku tegevuse taustal.

Huvitav oli ka jälgida tõlget (tore tõlge, tõlkija Ragne Kepler) – sai kasutada sõnu, mida tegelikult 1960ndatel veel olemaski polnud. Kärgpere ja kaasamine on kaks näidet. Mõnes mõttes muidugi küsitav, kui ajastupõhiseid sõnu siis kasutama peaks, aga ma leian, et raamat ilmselt siiski võidab, kui kasutataksegi sõnu, mis taolise utoopia (osalt vildakalt) realiseerudes on päriselt nüüdseks kasutusele võetud.

Samas – oma sihtrühmale suunatuna on see raamat kindlasti hea. Põhjalikkuselt, stiililt, võib-olla eriti neile, kellele meeldiks filosoofilisi traktaate lugeda, vähem tegevust (kuigi jah, näitlikustamist ikka mingil määral oli).

Mõned tsitaadid. Näiteks kui üks peategelastest tutvustab jälle erinevust Lääne ühiskonna ja nende saare filosoofiliste lähtepunktide vahel, kasutab ta sellist võrdlust:

Meloodia või noodikiri, protsessid või elemendid? “Meloodia,” ütleb budism ja kaasaegne teadus. “Noodikiri,” ütlevad Lääne klassikalised filosoofid. Budism ja kaasaegne teadus mõtlevad maailmasst muusikalistes terminites. Kujutis, mis tuleb pähe, kui lugeda Lääne filosoofe, on bütsantsi mosaiik, täpne, sümmeetriine, valmistatud miljonitest tillukestest kiviruudukestest ja kindlalt akendeta basiilika seintesse tsementeeritud. (lk. 188)

Programmiline jutt on ka järgnev – mõeldes raamatu ilmumise aastale on üsna märgiline (ilmselt oli kõik sama selge juba toona):

“[…] Alustuseks ei lubanud me endile rohkem lapsi, kui suutsime toieta, riietada, majutada ja inimeseks kasvatada. Me pole ülerahvastatud, nii et millestki pole puudust. Ehkki millestki pole puudust, oleme suutnud vastu panna kiusatusele, millele Lääs on alla andnud – ületarbimise kiusatusele. Me ei tekita endale tromboosi, ahmides kuus korda rohkem küllastunud rasvu kui peaks. Me ei püüa veenda end uskuma, et kaks telerit teeb meid kaks korda õnnelikumaks kui üks teler. Ja viimaks, me ei kuluta veerandit rahvuslikust koguproduktist, et valmistuda kolmandaks maailmasõjaks või isegi maailmasõja väikevennaks, kohalikuks sõjaks MMMCCCXXXIII. Relvastumine, võlgu elamine ja kavandatud moraalne kululmine – need on Lääne majandusliku õitsengu kolm sammast. Kui sõda, laristamine ja liigkasuvõtjad ära kaotada, varisete kokku. Ja samal ajal, kui teie liigtarbite, vajub muu maailm järjest sügavamale ja sügavamale kroonilisse hävingusse. Teadmiste puudumine, militarism ja sigimine, need kolm – ja suurim neist on sigimine. Pole lootust, vähimatki võimalust lahendada majanduslik probleem enne, kui see on kontrolli all. Rahvastiku kasvades jõukus kahaneb.” […] “Ja kui jõukus langeb, hakkab kasvama” […] “rahulolematus ja vastuhakk, poliitiline hoolimatus ja ühepartei reegel, natsionalism ja sõjakus. Veel kümme või viisteist aastat kontrollimatut paljunemist ja kogu maailm alates Hiinast kuni Peruuni läbi Aafrika ja Lähis-Ida kubiseb Suurtest Juhtidest, kes on pühendunud vabaduse mahasurumisele, kõik Venemaa või Ameerika, või veel parem mõlema poolt korraga hambuni relvastatud, kõik lehvitavad lippe ja nõuavad Lebensraum’i.” (lk. 159-160)

Lapsed peavad vahepeal käima põllul hernehirmutist liigutamas – hernehirmutised on aga imeilusad ja neid saab põlluservast niitidega liigutada, mis on päris lõbus mäng. Sellelgi on oma tagamõte:

“See oli Vana Radža idee,” vastas Vijaya. “Tema tahtis, et lapsed saaksid aru, et kõik jumalad on omatehtud, ja et need oleme meie, kes nööre tõmbavad, ja anname seeläbi jumalatele võimu meie nööre tõmmata.” (lk. 218)

Meil on ilmumisaastaks 2019, seega eks näis, vast kunagi kuskil veel kirjutatakse ja saan linkida.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

11. Daniel Kehlmann “Mina ja Kaminski”

Tõtt-öelda sattus see raamat siia vahele juhuslikult – lugesin Danzumehe 2019. aasta kokkuvõtet raamatutest, õigupoolest lugesin pealkirju ja pisut siit-sealt ning tundus, et Kehlmann võiks kõnetada. Enda üllatuseks nägin, et raamat on väikseformaadiline ja väga lühike – teatud mõttes peitubki selles ka raamatu võlu.

Esiteks on kuidagi üllatav… või ei, huvitav, kuidas autor oskab peategelase maalida äärmiselt ebameeldivaks, kuigi tegemist on minategelasega, kes on just iseendast äärmiselt heal arvamusel. Seega kui vaikimisi on nii, et minategelasega samastutakse, sest tema mõttekäikudest saadakse kõige paremini aru, siis siin on see just imepeenelt edasi antud – Sebastian Zöllnerist jubedamat inimest pole lihtsalt olemas. Noormees (noh, vist 31 a vana), kes enda arvates hakkab Kaminski (viimast) elulugu kirja panema. Lisaks sellisel eeldusel, et see avaldatakse, kui kuulus kunstnik on surnud – sest hetkel on kõik ta juba unustanud, kuigi oli kunagi väga tuntud – antakse mõista, et samas reas Picasso jt.-ga. Tegelikkuses (tundub) on see kunstnik välja mõeldud, kuigi nimi viitab väga kahtlaselt Kandinskyle – samuti ka vihjed tema geomeetrilistele piltidele (muus osas ei klapi siiski üldse, ajastu – arvuti, diktofon). Muide, see on ka põhjus, miks mõnele lugejale võib raamat ebameeldiv tunduda – jajah, eks see samastumine minategelasega on mõnevõrra ju veres ja sellisega samastumine on lihtsalt jube.

Seega sõidab see Zöllner kohale külakesse, kus kunstnik elab, näitab ennast pidevalt jube vastikust küljest, muuhulgas hakkab ka selguma, et ta ei tea midagi erilist kunstist ega muust, pinnapealseim inimene pealekauba. Mingi juhuse läbi saab ta majapidajanna Anna minema saata, kui tütar Miriam parajasti eemal viibib. Loodab kunstnikule ligi pääseda. Tuhnib asjades. Endises galeriis. Teeb pilte. Salvestab jutuajamist Kaminskiga (kuigi mingit jutuajamist ei teki tegelikult). Kuniks ta mingil hetkel otsustab mainida suvalist kõmuväärtusega uudist, mida just teada sai – et Therese, kellesse Kaminski olla nooruses armunud olnud ja pärast kelle lahkumist alles kuulsaid maale tegema hakanud, on elus. Väidetavalt on kunstnikule öeldud, et Therese on surnud, aga tegelikult on ta elus ja Zöllneril ka tema aadress ja telefon (no tõtt-öelda ei tea lugeja kuni üsna lõpuni, kas tal need siis on või sõidavad suvaliselt mingi blufi peale).

Sellest saab alguse teelviibimise romaan (100-aastane…. eksole), mõned seiklused – kord Kaminski pereautoga, siis takso, siis rong, siis Zöllneri elukaaslase auto (elukaaslane on ta väga selgesõnaliselt kodust väljagi visanud). Kuniks jõuavad Therese’i juurde. Kuniks uuesti Miriami eest plehku panevad, kuna Kaminski ütleb, et ta pole kunagi merd näinud ja tahaks seda näha.

Lõpp muutub pisut klišeeks – kui eespool on mainitud 6. sajandil elanud Bodhidharma õpetust, kes ütleb oma õpilasele, kes on öelnud, et tal pole midagi – “viska see minema”, siis nüüd ütleb samamoodi Kaminski Zöllnerile ja sellele saabub justkui mingi valgustus ja ta viskab ära kõik salvestused, märkmed, joonistused. Vette. Kaminski aga jääb mere äärde tõusuvett ootama.

Kogu selles romaanis võlub ikkagi kõige rohkem pime kunstnik, kes eriti midagi ei ütle, kui ütlebki, siis tegelikult see Zöllner temast küll midagi aru ei saa (nende autosse sattunud Karl Ludwig seevastu saab väga hästi). Samuti veab Zöllner ta korraks ühe näituse avamisele – see, kuidas Kaminski seda tõlgendab (“tahtsid mulle näidata, kuidas on olla surnud – keegi ei mäletagi mind enam”), ei jõua minategelasele kuidagi kohale. Tema üheplaaniline elupilt suudab mõelda vaid sellele, et koos Kaminskiga ilmudes tõusevad ta enda aktsiad ja saab ehk töö parema ajakirja juures. Ja ei, see pole selline tore zen-kunstnik, vaid riukalik – ta ise kinnitab, et on elu aeg olnud keeruline inimene – minategelase hindamisvõime puudumise tõttu ei adu too teda ikka üldse.

Kogu raamatukirjutamise töö on ka tegelikult (nagu tundub) talle välja mõeldud vaid selleks, et ta silme eest minema saada. Krediitkaart pannakse kinni, ülemus teeb nägu, et tal pole aega rääkida ka. (Jälle tagasi esimese teema juures, kuidas lugeja näeb asju, mida minategelane ei näe). Ja kokkuvõtteks taipab ja näeb pime kunstnik Kaminski muidugi kõige enam (see pole ilmselt üllatus), ta ei proovigi öelda asju, mida teised peaksid mõistma. Vaid räägib tihtipeale üldse ümber nurga või lihtsate sõnumitena “mul on lõunauinaku aeg” 🙂 . Need paar korda, kui ta midagi olulist poetab, on peidetud muu müra sisse.

Lingid:

See raamat on veidi enam aktuaalsust kogunud seoses Wolfgang Beckeri 2015. aasta samanimelise filmiga – Eestis veel iseäranis seetõttu, et noort kunstnikku mängib Tambet Tuisk. Vaatasin treilerit ja mingit seost raamatuga ma seal ei näe (minu arust on juurde poogitud ka peategelase soov tõestada, et kunstnik tegelikult polegi pime – mu arust viib see raamatust eriti kaugele. Kui seda kuulutama hakata). Peeter Helme kirjutas KesKusis just, et film on raamatust parem – ma ei oska midagi arvata, kuna pole filmi näinud, aga mulle tundub, et see võib küll hea olla, aga see pole selle raamatu järgi. (Kõik “tuttavad” stseenid ja inimesed tunduvad valed, muist treilerist nähtud asju raamatus polnudki).

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

10. Linn Ullmann “Rahutud”

Seda raamatut hakkasin lugema niisama, kuna tuttav on sellest kirjanikust huvitatud ja tahtsin ennast samuti kurssi viia. Ma pole isegi kindel, kas ma pole ehk kunagi ammu tema esikromaani, Enne kui sa uinud, lugenud (ega suurt vahet pole, ma ei mäletaks niikuinii. Muide, soovitan tingimata lugeda LR kuldsarjas uuesti välja antavat Bayard’i raamatut Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud, kuna põhimõtteliselt teeb temagi seal selgeks, et on olemas igasuguseid raamatuid ja raamatukogusid, aga sellist nagu “loetud raamat” polegi, sest see võib ikkagi pigem “unustatud raamatu” või “kuuldud raamatu” alla kuuluda).

Seda raamatut lugedes tuleb esmalt leida raamatu rütm, paigutada see kuhugi oma peas, et mõista, millega tegu. Ei, siin pole tegu romaaniga oma elust kuulsate vanematega. Ega Ingmar Bergmani elupäevade loojangust. Ometi on samas siiski ka mõlema teemaga tegu. See pole elulookirjandus (kuigi mul pole paremat täägi võtta), kuigi toetub tõsielusündmustele, muutes selle ajatuks ja impersonaalseks fiktsiooniks. Tõsiasi, et Linni ema Liv ennast vist puudutatuna tundis, on mõistetav. Tegelikult.

Teiseks paigutan selle raamatu oma peas ka norra kirjanduse alla – ja see on kirjandus, millega ma vaevu olen kontakti suutnud leida. Kirjanikud, keda kiidetakse ja austatakse, ei ole olnud minu jaoks (võtkem või Hamsun, Undset, Knausgård, Anne B. Ragde, Vigdis Hjorth) – seevastu on mulle meeldinud Lars Saabye Christensen (kontrollisin isegi, ega ta juhtumisi ikka taani kirjanik pole, aga pole) ja Laila Stien. Ega Ketil Bjørnstadilgi häda polnud, kuigi see oli ehk kergem kirjandus jälle. Norras on mingi teistmoodi kulgemine, aeglus. Selles raamatus avaldub see teatud poeetilisuses (kui mõnes teises jällegi sündmuste kirjeldamises ja kirjeldamises ja kirjeldamises, millest peab ilmselt tekkima samuti rütm, mida mina ei taju). Linn Ullmanni raamatus on olemas teatud kronoloogia, kuigi rangelt võttes on ajad pisut siiski segi paisatud ning raamistikuna ikkagi isa surm.

Linn Ullmann. (c) Foto: Agnete Brun

Linn Ullman on Liv Ullmanni ja Ingmar Bergmani tütar. Vanemad olid koos 1960ndate teises pooles 5 aastat, kuigi ei abiellunud. Vanusevahe oli suur. Sellest ka suur vanusevahe Linni ja isa vahel (48 aastat).* Oma eluõhtul on nad otsustanud (Ingmar ja Linn) teha mingid intervjuud ning nende põhjal kirja panna raamatu. Ingmar tahab olla kindel, et salvestustehnika on hea, kaasaegne. Linn ütleb, et küllap on ega kontrolli järelegi. Olemasolevad kuus-seitse lindistust on aga nii jubeda kvaliteediga, nagu hiljem selgub, et on peaaegu kuuldamatud. Esialgu ei suuda ta neid isegi kuulata (kui lõpuks üldse proovib):

Kui paps suri, ei suutnud ma linte kuulata: tema ponnistamist, aeglust, sõnade otsimist. Ja mu oma häält, nagu eksalteeritud plokkflöödimängija keset reekviemi. (lk. 265, tõlk. Sigrid Tooming).

Jah, Rahutud ongi SEE raamat, mis nendest intervjuudest sai, aga kui keegi tuleb otsima Ingmar Bergmani elulugu, siis on see siit täiesti puudu. Intervjuud muutuvadki täpselt selleks, mis neist sai – kasutu materjal, millest polnud võimalik midagi välja lugeda. (Kui oligi, on Linn just need kohad välja jätnud). Seevastu räägib see tütre elust sellist vanematega, fragmentidena, tunnetena, mingite üksikute mälestustena enda vaatenurgast – siia lisatuna isa raugastumine. Vananemine kui töö (nagu Ingmar Bergman seda ka ise olla nimetanud: Ma arvan, et vananemine on raske, kurnav ja välise särata töö, mille päevanorm on lõputu. lk. 324).

Ingmar Bergman. Foto: Bengt Wanselius

Just see fragmentaarsus, kordused, ajajoone segipaiskamine, keskendumine mingitele üldisematele teemadele nagu lapse vajadus turvatunde ja vanemate armastuse ning vananemine, teevadki sellest ilukirjandusliku teose, mida lugedes oleks ehk mõnes mõttes õiglasem ära unustada, kes need vanemad olid. Samas – ei, siiski tore on ju lugeda konkreetselt Ingmar Bergmanist. Liv Ullmanniga mul erilist sidet ei olnud, ka siin oli ta EMA, kehastus emast, kes manitseb, armastab, viibib eemal, kelle kadumise pärast laps paanitseb jms. Tegelikult on vahva lugeda Bergmani alatistest ärevustest. Tema unenäod, soovimatus reisida, hirm kõikide haiguste vastu.

Paljud asjad olid ohtlikud. Loomulikult kõik tavapärased asjad, nagu kilekoti pähe tõmbamine (lämbumissurm), märgade aluspükste, trikoo või ujumispükstega käimine (põiepõletikusurm), puuki välja tõmmates valepidi keerutamine (veremürgitussurm), ujumine vähem kui tund aega pärast õhtusööki (krambisurm), võõrasse autosse istumine (lapse-, röövi-, vägistamis- või mõrvasurm) – kuid leidus ka ohte, mis olid iseloomulikud ainuüksi Hammarsile: ei tohtinud maja juurde randa uhutud haakrikku puutuda; ei tohtinud puutuda, nuusutada ega jumala eest mitte maitsta võõrkeelsete etikettide ja võõraste tähtedega viinapudeleid, sigaretipakke, šampoonipudeleid, konservikarpe (mürgitussurm), ei tohtinud istuda tuuletõmbuses (külmetussurm), ei tohtinud külma saada (Hammarsist pagendamise surm), ei tohtinud istuda kuivatuskapis (lämbumis- ja elektrisurm), ei tohtinud hiljaks jääda (hilinejale on surm tõeline lohutus ja ainumõeldav hilinemise õigustus). (lk. 30)

Vananemise kui töö kohta oli raamatu alguses pikemalt:

Mäletan, et ta ütles, et vanaks saamine on töö, et ta koostab igal hommikul nimekirja kõigist oma vaevustest (puusast kange, halvasti maganud, kõhuvalu, lohutamatult kurb ja haige igatsusest Ingridi järele, kerelt nõder, eesseisva päeva pärast rahutu, hambavalu jne), ja kui ta sai vaevusi kokku kaheksa või alla selle, siis tõusis ta üles. Kui ta sai neid üle kaheksa, jäi ta voodisse. Aga seda ei juhtunud peaaegu kunagi.

“Miks kaheksa?”

“Aga sellepärast, et ma olen üle kaheksakümne. Ma luban endale iga kümne aasta kohta ühe vaevuse.” (lk. 53).

Pean siiski uuesti rõhutama, et kes tahab sealt raamatust lugeda midagi Ingmar Bergmani elu kohta, seda ei leia. Sellised fragmendid on lühikesed anekdoodid, mis võiksid käia ükskõik millise muretseva vana inimese kohta, ilukirjandusliku tegelase kohta.

Ma ei ole üles kirjutanud kohti, mis räägivad Lapse (Linni) hirmudest ja trotsist seoses emaga. Ometi meeldis mulle üks koht, kus ta kõneles ema usust, Jumalast. Isa Ingmar Bergman oli ju kirikuõpetaja poeg ja on usuteemasid käsitlenud väga paljudes oma raamatutes ja filmides, aga Livi kohta:

Emal oli isast lihtsam Jumalasse uskuda. Emal oli lapseusk. Õhtupalve. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi. Jumal oli hääletu, aga ema ümber oli harva hääletu, ja see hääletus ehk tähendas, et Jumal kuulas, ja mitte ainult poole kõrvaga, vaid maailmaruumi suuruse kõrvaga, ja selles hääletuses võis ema saada ükskõik kelleks ja armastada häbi tundmata. (lk. 114)

Kokkuvõtteks võib öelda, et usku norra kirjandusse otseselt veel ei tekitanud, aga just pärast lugemist settivad tunded on kuidagi toredad, mustrid, mis tekivad. Ja kuigi see raamat ilmus originaalis 2015 ja eesti keeles 2017, ei leia ma veebist esialgu eesti keeles muud kui üks vanem Anne&Stiili artikkel Linnist.

* Ingmar Bergman oli “täppis mees”, nagu Tooming on tõlkinud. Tal pidi olema kõik plaani järgi, kellaajad täpsed jne. Seega olid tal tütre Linniga, kui too suviti Gotlandil elas, jutuajamised. Kell 11. Näiteks tore ja kõnekas näide lk. 123-124:

[…] loomulikult oli neil suur vanusevahe, sinna ei saanud kumbki midagi parata või sellega midagi peale hakata. Tüdruk oli rääkinud toolist, mida ta soovis, toolist, mis oleks ilusam kui kõik teised toolid kogu maailmas.

“Kas see on metafoor?” küsis isa.

“Mida?”

“Vahel on nii, et mõni asi ei ole see, millest räägitakse, vaid midagi muud. Seda nimetatakse metafooriks. Ma tahan nüüd teada, kas see tool sümboliseerib sinu jaoks midagi? Midagi, millest sa mõtled? Millest sa unistad?”

“Ei, vaevalt küll.”

“Kas see on äkki võlutool?”

“Ei ole!” Tüdruk ohkas. “See on kõige harilikum tool.”

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

9. Eia Uus “Tüdrukune”

Kuna sellest raamatust on nii palju kirjutatud, panin ka ennast raamatukogus järjekorda. Ja kuna raamat lõpuks saabus just siis, kui mul oli üks läbi saanud, mõtlesin “kiiresti” vahele lugeda. Et teada, millest nad räägivad. Ei olnud ootusi ega lootusi, pigem eeldasin, et kui ei istu, jätan pooleli ja viin tagasi – hetkel ka ainult 7 päeva laenutus.

Tõtt-öelda ma üllatusin. Ma olin Eia Uusilt varem lugenud Minu-sarja raamatu ja selle järgi poleks osanud ka midagi oodata. Kindel on see, et Tüdrukune läks kohe käima, kiirelt, ja tegelikult peole sattumisega, mis ju ka üldiselt midagi ei luba. Aga mulle tõesti meeldis juba see, et kohe 40-seks saav peategelane tunnetas oma vanusevahet 20-25-aastastega. (Vahelduseks juttudele “ma olen nii noor nagu ma ennast tunnen” ja “mind peeti omavanuseks”. Sest tõsiasi on see, et 40 on 20-aastastele ikka VANUS juba). Tunnetas just selles osas, et teadis, mida nagu ei sobiks endal teha, aga ka seda, kui palju arukamaks või enesekindlamaks ta võrreldes selle vanusega aastatega on muutunud. (Äkki 20-25-aastased tundsid ennast puudutatutena – ma ei tea, tõesti mitte. Äkki tundsid nad end hoopis ära?) Kuidas ta teab, mida tahab, on oma naiselikkusega sinasõbraks saanud. Ja just selles osas imetleb ta neid noori – eriti 20-aastast Monat, kellega see pidu ta kokku viib. Kuidas saab olla nii enesestmõistetav ja mitte muretseda sedavõrd oma välimuse eest, olla rahul. Võrdluseks “meie” põlvkonnaga, kus oli oluline olla nt. kõhn, kus olematuga rasvavolt pani ahastama. Polegi mõtet pikemalt heietada, lihtsalt võtan kokku, et see põlvkondade vahe ja erinevus oli raamatus üks teema – et pole nii, et vanem õpetab nooremat, vaid noorem õpetab ka vana. Ja kosutav, et keegi ometi rahulikult kirjutab sellest ja tunnistab – et 40-aastased on siiski 40-aastased ja selles pole midagi taunimisväärset.*

Samas on lk. 253-255 Mona pikk sõimukõne Lilianile, kuidas too arvab, et peab kõiki endasarnasteks voolima, kuidas ta Monale ema mängis – saagu ometi aru, et põlvkondade vahelisi piire pole, on indiviidid, inimesed. Kes tahavadki erinevaid asju!

Teine oluline teema on tõmme kahe naise vahel. Ilmselt on ka see eesti kirjanduses üsna uus nähe. Samas ei ole siin mingit ülevoolavat lesbilisust, vaid just aimamised, segadus enda peas (“mind on elu aeg tõmmanud mehed”), ebakindlus, kas ta kujutab endale kõike ette või mitte. Pealegi tundes, et tegelikult on ta 20-aastasest Monast nii palju vanem, et võiks olla talle ema eest. (Napilt – 19 a vanem). Ja selles osas jääb ka lõpp lahtiseks, mis on tore.

Tegelikult on aga väga suur osa raamatust sellest, kuidas on olla naine. Ühiskonnas. Selle illustreerimiseks on peategelane Lilian karjäärinaine, kes on just ühest tööst ilma jäänud ja saab ootamatult kaks uut tööpakkumist. Üks oleks pulmapidude korraldaja – see töö käib talle juba põhimõtteliselt vastu, ta ei pea pulmadest ise suurt midagi, tööintervjuu asemel on mingid testid stiilis “mida teeksid, kui pruut tahaks plehku panna” – “las minna”, julgustaks ta mõttes, kuigi pakub puusalt “õiged” vastused. Siis aga pakutakse tööd sotside naissoost peaministrikandidaadi kampaaniajuhina. Ehk on see tõesti suur käärsamm oma seksuaalsuse tunnetamisest ja noore naisterahva ihaldamisest kohe poliitilistele teemadele, aga teisest küljest on see just samm otse ühiskonna vaatenurkade juurde kõige nähtavamalt kohalt. Sest ajastul, kus me arvame, et naistel on võrdsed võimalused ja presidendiks saab naine, Soome peaministriks saab NOOR NAINE, on see kõik veel teema. (Soome peaministri käest küsitakse intervjuus, et teil on kabinetis ka teised naised – kuidas ja kus te koosolekut peate? Nagu? Sanna Marin ütles nii kenasti, et koguneme kokku ja peame koosolekuid nagu ka teised valitsused, me ei kohtu naiste riiuetusruumis ega aja naistejutte.) See on teema, kuidas naispresident/-peaminister välja näeb. Kas tal on lapsi või mitte (rongaema vs karjäärimutt). Muid taolisi teemasid, mis tõesti kunagi arutlusele ei tule, kui kõne all on meespoliitik, keegi ei tuleks selle pealegi, et öelda meespresident…

Sealt edasi tulevad sisse ahistamisteemad. Tavalisest suhtumisest samm edasi selleni, kuidas mööda tänavaid liikuda. Kui on lühike maa ja tahaks jalgsi minna, millega siis riskid (ja kuidas ühiskonnas ongi suhtumine, et nojah, ise võtsid selle riski. Oli äkki seelik ka veel seljas?). Kuidas üks vastu tulnud mees ümber pöörab ja peategelase järel käima hakkab. Kuidas ta julgestuseks saadab sõbrannale sõnumi, kas tohiks helistada. Ja räägib siis juttu. Kui selgub, et mees on lihtsalt teel sõbra juurde (oli või? lõpuks jäi see ikkagi lahtiseks), peab naine ennast paranoiliseks, kuniks seesama mees ikkagi tuleb ja tal hargivahest haarab. Ei, midagi ei juhtunud. ROHKEMAT. Aga??? Otsus minna terapeudi juurde, kuna tänu Ameerika filmidele on need meilgi nüüd tavalisemad ja seisukohad, mida ta sealt kuuleb (jah, riski ta ju võttis sedasi pimedas kilomeetri jalgsi minnes, seelik ka veel seljas. Ja üldse – kaugemale ju asjad ei läinud, füüsiliselt ta ju viga ei saanud). Kogu see temaatika kulmineerub ühel õhtusöögil omaealistega, millel osaleb ka 20-aastane Mona. Selles kohas ma mõtlesin, et väga programmiliseks kisub. (Sellistel hetkedel muidugi mõtled tagasi oma elule ja tõded, et pole siiski midagi sellist kunagi läbi elama pidanud). Kui aga Mona siis lõpuks vihases telefonikõnes talle välja laob, millised “üksikud power-naised” nad sõbrannadega on, seatakse ka see programmiline vahepala teise valgusesse.

Samas – mingid teismeliseea kehaga seotud traumad, millega pole ei noorena ega hiljem kuhugi pöörduda (ilmselt ikka kuhugi saab ja kõik terapeudid pole sellised nagu raamatuskirjeldatu. Kuigi paraku pole ka minul erilist usku neisse, olles paaril korral proovinud). Teismelised käperdavad poisid, kes sind kinni hoiavad, maasikaid teevad. Boikoteeriv klass, kes sind seepeale kohe litsiks peab. Kuigi sellistes olukordades soovitatakse olla apaatne, et vägistaja/ahistaja huvi kaotaks, soovitab peategelase tädi, seksuaalselt väärkoheldud naiste ja noortega tegelenud psühholoog (?), alati vastu võidelda, et oleksid näha võitlusmärgid, millega tunnistada – muidu on tulemuseks ainult asja avalikkuse ette toomine, aga süütõendite puudumisel asja lõpetamine….

Kokkuvõtteks võiks öelda, et see raamat on tõesti igast otsast tüdrukune. Tüdrukud ühiskonnas, tüdrukud iseenda silmis, tüdrukud seksuaalobjektidena, tüdrukute omavaheline armastus (platooniline), tüdrukute ihad, keha, isegi valud uue seksuaalpartneriga harjumisel. Ja kõik oli kokku ühtlaselt kirjutatud, minu maitsele polnud vääratusi liiga detailseks kehavedelike kirjeldamisele ega liiga poeetiliseks minekut. Selline raamat tekitaks ilmselt mitmeid arutelusid ja mõtteid gümnaasiumiski lugedes (kuigi jah, ei taha, et ükski selline raamat kohustuslikuks tehtaks – mõju võib olla vastupidine). Ma saan aru nendest, kellele ei meeldi, aga minu õnneks ei teadnud ma mitte midagi oodata ja olin positiivselt üllatunud. Sellist asja oli vaja meie kirjandusse, seda kindlasti.

* Ise olen viimasel ajal jõudnud arusaamisele, milline (lisa)voorus on noorus. Vaatad kõiki noori enda ümber ja mõtled, et lisaks sellele, et peate püüdma olla head, toredad või tublid inimesed, on teil see üks, mis on ajutine, aga siiski reaalne – noorus. Mille jaoks te pole muidugi ise pidanud pingutama, aga see on olemas ja enesestmõistetav ja juba selles võluv. Noorus on kaitse, mis aitab õppida, vigu teha ja toredaks muutuda (kui juba nooruse pärast paljut andeks antakse) 🙂 . Seetõttu võib vaat et öelda, et kõik noored inimesed on toredad! (Vanemad peavad ise ka toredad olema).

Erinevad lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 1 kommentaar

8. Delia Owens “Kus laulavad langustid”

Ilmselt jäi see raamat silma Bukahooliku blogist. (Nüüd vaatan, et ka Hyperebaaktiivne on lugenud ja kirjutanud – kuna jälgin ka Raamatusirvija postitusi FB-s, siis ei tea, kumma kirjeldus raamatu tellima pani. Seda enam, et näen, et ka raamatud.postimees on Marianni, st Hyperebaaktiivse postituse avaldanud).

Kummaline, aga ma ei oska tegelikult midagi kirjutada. See on suhteliselt mahukas raamat (389 lk), suhteliselt eepiline. Paralleelselt jookseb kaks aega – esiteks 1969-70, kui padura torni alt leitakse tuntud kohalik noormees, teiseks Kya Clarke’i lugu, mis saab alguse 1950ndatest ja kestab nii 1970. aastani kui lühidalt veel edasi kuni Kya surmani 64-aastasena.

Seekord lugesin ma enne kirjutama hakkamist need kaks eelnimetatud blogipostitust läbi ja soovitaksin tegelikult neid lugeda. Sest jah, see raamat on kaasakiskuv, sest siin on nii arengulugu, armulugu kui mõrvalugu. Ometi on see jutustav, siin on palju loodusvaatlusi. Võin samamoodi kinnitada, et “padur” on minu jaoks uus sõna ja tore oli teada saada, et polder ongi kuivatatud padur.

Lugesin tagantjärele ka autori kohta ja tema vastu tekib täielik respekt. Loodusteadlane, kes on palju looduses viibinud, hoiab väga oma sõpru lapsepõlvest peale, jne. See raamat oli vist lausa ilukirjanduslik debüüt (ainuautorina). Ta on sündinud 1949, raamat ilmus esialgu tagasihoidlikuma tiraažiga 2018.

Sisu on kokku võetud teiste linkide all, seda uuesti üle kirjutama ei viitsi hakata. (Midagi uut lisada mul ju pole). Mõtlesin aga lugemise ajal pidevalt sellele, et kogu see raamat haakub oma traditsioonilt, kirjutamisviisilt ja õhustikult Ameerika kirjandustraditsiooniga (ilmselt). (Mariann kirjutab ka, et mõnes mõttes tundus segu kahest raamatust: “Harper Lee «Kuidas tappa laulurästast» […] + Kevin Brooks «Lucas».”) Mitte et sellel peaks üldse midagi viga olema, aga tunnetasin kuidagi, et näen enda silme ees filmi – ilusaid looduskaadreid, dramaatilisi sündmusi elus, erinevaid tegelasi, mitte ülearu palju tegelasi, mistõttu mõrvamüsteeriumgi pole kuigi suur müsteerium, huvi pakub pigem protsess. Rõõmuga nägin, et kohtuistung ei olnudki päris raamatu lõpus, vaid hakkas juba keskelt pihta (vast nii 100 lk enne lõppu) – mistõttu tekkis jälle see seos Ameerika filmide või seriaalidega, kus kohtusaalis otsustatakse ja sõltub, kuidas kaitsja/süüdistaja esinevad. Kuni lõpuni ju tegelikult ei teadnud, kes selle Chase’i tornist alla lükkas (võimalusi ei olnud ülearu palju). Ja kas. Mistõttu jäigi nagu kummaliseks, kuidas linnarahvas kohe pärast kohtuistungit rahunes, kuigi osad neist vähemalt pidid ju eeldama, et kui see pole Kya, siis on tegelik tapja endiselt vabaduses ja müsteerium lahendamata.

Seega – olles tõesti korralikult läbi kirjutatud raamat, milles polnud ka traagelniite paista, tundus mulle ikkagi, et ilmselt saaks sellest (pigem) väga korraliku filmi. Selline Ameerika film, mida on tore kinos vaadata. Võib-olla saaks seal näidata Põhja-Carolina loodust, loodushääli, teha veidi “Fred Jüssi filmi”. Raamatuna jäid olulised muud aspektid minu jaoks kuidagi puudu, kas siis poeetiline keel* või mingid viitelised paralleelid…. (Siinkohal rõhutan, et mu maitse kirjanduses on kõikidest teistest mu tuttavatest väga erinev). Nii et ma nõustun kõikide eelkõnelejatega, et hea raamat, lihtsalt mingis sellises traditsioonis, mis pole päris isiklik maitse-eelistus (mis ei võta raamatu väärtust vähemaks, eksole). Eks muidugi ettevaatlikuks teeb, kui esikaanel on kirjas “menuk”. Aga mitte midagi siiski ette heita ei saa ja kui mõnel lugejal seda lugedes pisara välja kisub, puudutab ikka kindlasti paljudes midagi.

* Kuna lugesin Bukahooliku postituse enne kirjutamist läbi, siis nõustun ka selle osaga – et tihtipeale mingist hetkest uurid lähemalt, kes on tõlkinud ja kes toimetanud. Tõlkija on siin väga hea, Bibi Raid – temale ei ole poeetilisuse puudumises midagi ette heita. Äsja Rakel Liehu raamatut lugenuna lihtsalt võrdlen selles osas originaale ega väida, et paduraraamat pidanuks selline olema. Seevastu pole ikkagi ka see (trüki-)vigadeta raamat, nagu viimati Olavi Tenerife. Esialgu komad, pärast mingid muud pisikesed asjad.

Rubriigid: raamat | Sildid: | 1 kommentaar

7. Peeter Sauter “Tülikas laste raamat”

Seda raamatut kohtasin lihtsalt raamatukoguriiulil ja haarasin kaasa, kuigi pooleliolevate ja raamatukogust tulevate raamatute voog on hetkel ülepea kasvamas. Oeh – oli kohe tore raamat! Loomulikult oli pool elamusest Reti Saksa piltide pärast. Neid võib tükk aega imetleda, seda võib võtta kui tema kunstiraamatut. Ometi teisalt on need Peeter Sauteri lood ka nii kosutavad! Loed ja mõtled, et on ikka hea, kui on omakeelne kirjandus. Asju öeldakse nende sõnadega, mis tunduvad paslikud, mida tahaks kirjutada. Sisuliselt on mõnusalt absurdilaadne, mõned lood kohe päris. Teised jälle niisama kosutavad lood. Ja kindlasti ei tohiks segi ajada – need pole lastele ettelugemise lood (kuigi kes teab, mingis eas ehk pole neilgi mingit erilist sisu vaja ja aitab sõnadest). Poest leidsin aga just lastekirjanduse riiulist, kenasti riiulisse ära panduna, nii et kaas ka ei paistnud. Julgustan kõiki – minge ostma. Tundub nii tore raamat, et peaks ehk isegi ostma. Samas – hoian ennast tagasi ja kuna on võimalik just kingiks osta, siis teen hoopis seda. Sestap lasen postitusel ilmuda alles homme, kui kink üle antud.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

6. Rakel Liehu “Helene”

Sel õppeaastal/hooajal (aastal ei saa ju öelda, kuna alles algas) olen näinud Schjerfbecki töid kahel näitusel – ja need on silma hakanud. Käisin just KUMUs Eesti ja Soome naiste näitusel – esialgu see näitus ehmatas, kuna alustati algusest, traditsionaalsest/vanemast ajast, sellest, mis pole päris minu maitse. Siis aga hakkas minema üha põnevamaks, mh ka Helene Schjerfbeck. Lõpuks muuseumipoest läbi astudes leidsin suhteliselt leti lähedalt ootamatult sellise raamatu. (Ja targu üldse kaugemale ei läinudki, mine tea, mis oleks veel käe otsa jäänud. Lisaks vaatan, et igal pool on läbi müüdud, ka kasutatud raamatutes). Raamatu, mida ma pole näinud ei raamatulettidel uudiskirjanduse all, raamatukogus juhuslikult väljatooduna ega muidu – ometi on ilmunud NyNordi kirjastuse alt juba 2013. aastal! Seega asjaolu, et see romaan mu lugemislauale üldse jõudis, on seotud tugevasti ainult sellega, et hetkel on see näitus üleval ning raamat oli KUMU poes suhteliselt poe etteotsa toodud. Kaanepilt (ja üldse raamatu väljanägemine) võlusid sedavõrd, et ostsin kohe ära (ja ei olnud odav).

Ühtlasi hakkasin raamatut mingi ime läbi suhteliselt keskööl (hilja) magama minnes veel lugema ja sattusin hoogu. See on omamoodi raamat. Minu arvates nautimise raamat – oskaks ma vaid selgitada. Kes raamatutest sisu ja selle arengut, ehk lausa kliimaksit otsib, siit seda ei leia. Seevastu on pidevalt tegemist tunnetusliku kirjeldusega – üks ajaline raamistus hakkab jooksma 1944. aasta algusest Mariefredi hooldekodust, kus kunstnik Schjerfberk saab tänu Gösta Stenmanile viibida – surmani (1946. aasta jaanuaris). Teise ajatelje peal (ehk tegelikult meenutustena) räägib minategelane oma eluloo – pöördudes mõttes inimeste poole, kes on tema elus olulised olnud. Seega on lähenev surm ja vanadus tegelikult pidevalt tuntavad, raamatusse sisse kirjutatud, väga poeetiliselt. Mõlemad – nii 1940ndate kui varasemate aastate ajateljed on paraku ka pisut segamini. See omakorda loobki mulje, et tegelikult on kõik hetked ühes, pole tähtis, millisel hetkel midagi tundsid, eriti siis, kui niikuinii kõigele tagasi vaatad.

“Annuli lugemas” 1923 (KUMU näituselt)

Ilmselt paeluski mind algusest peale kirjutatu lüürika, lisaks ka sügavus, see, et kõnetas minus midagi rohkemat, puudutas midagi seesmiselt. Kui ma ei oleks sellise hooga alustanud, oleks jäänud võib-olla venima, inimesed oleksid peas segamini läinud – lugedes mõtlesin mitut puhku, et näed, kuidas ma seda soovitada saan, mitte midagi ei juhtu (ehk seal nooruse poole veidi), ja kokku on 513 lehekülge (laias kirjas, tihti lühikesed read, justkui proosaluuletus või mõttekatke).

Nähtavasti mõjub kõige paremini, kuidas kirjanik on suutnud väga veenvalt esitada ühe vanemaealise kunstniku vaate, siseelu, mõtted. Sügavuti, huvitavalt, vestluste, sisemonoloogide, mõtete, kirjade näol. (Sisemonoloogid on enamasti pöördumised kauaaegsete sõprade poole, kellest paljud on ajapikku ära surnud – Helena/Helene ise sündis 1862. aastal, seega oli surres 83,5! Ma mõtlen, et seda raamatut võiks hinnata inimene, kes on tuttav tema loominguga ja kellele see meeldib, võib-olla ka vanem inimene (selles kontekstis tundus mulle minu 40+ ka täiesti paras juba), kellel polegi vaja niivõrd sündmusi kui muud. Kuna tegemist oli mu enda raamatuga, tegin lehtedele julgelt märkmeid, otsisin luuletuste originaale välja. Panen maitseproove. Mälupilt sellest, kui oli 2-aastane:

Kas Jumal lõi maailma mitu korda? Esmalt armastusest, siis vihast, siis joovastavast rõõmust … Rõõmust lõi ta lilled.

Päris esimeses mälu kojas, sügaval aegruumi ajatuses ta puhkab: Jumala lill. Noor tüdruk andis selle mulle meie Yrjönkatu korteri õuel. (lk. 27, tõlk. Tiiu Kokla – väga hea tõlge on!)

“Ahjusuu ees” (näitus HAMis novembris 2019)

Või pöördumine juba lahkunud vanemate poole:

Te kohtlesite mind nagu tuigerdavat vasikat, kentsakat olendit, kes nopib taevatähti kõveraks tõmbunud murult, joonistab muinaslugusid, kus nõidade puusad põlevad …

Aga kas te armastasite mind? (lk. 44)

Mulle meeldis see kujundlikkus, see keel:

Üksindus on omaenese valik. Kui üldse keegi teab, siis sina, Wester [Helena Westermarck, sõbranna kunstiõpingute ajast, Helen Westermark]: kurvameelsus on saatnud mind läbi elu nagu must niit, heites vilksamisi pilke kõrval jookvale kuldniidile, mis sealt kuhugi ei kao: loomisiha. […]

Temale [inglasest peigmehele] ma rääkisin, tahtsin rääkida, sest tema otsmikuluu – nii ma arvasin, ja ehk mul oligi õigus – oli tehtud samast paradiisi seedripuust kui minu oma. (lk. 47)

“Pärnapuu all” 1911 (KUMU näitusel)

Helene’i (Helena) isa sirutab surivoodilt tütre poole käe, suutmata midagi öelda. See mälestus jääb kunstnikule eluks ajaks helge mälestusena südamesse. Või paremini öeldult:

Ma ei saa enam tema lähedale minna, aga ta suhtleb minuga, ja mu südame pisike purjelaevuke puhkab tema küsivais silmis – (lk. 79)

Armastusest:

See, et sa teist kärmelt mõistad, sama kärmelt kui lind oma pessa lendab, on üks nimi armastusele.

Sa ehk ei mõista kõike, kuid tahad õppida. (lk. 126)

“Mustlasnaine” 1919 (KUMU näitusel)

Helene Schjerfbecki elu kulges läbi raskete aastate – mõelgem esialgu 19. sajandi teisele poolele Soomes, 20. sajandi algusele, siis I maailmasõda, II maailmasõda… Samas on kõikidest nendest sõdadest siiski kaduvalt vähe kirjutatud, sest meenutab ta enamasti siiski teisi asju – värve, pilte, kujundeid, tundeid, vestlusi, modelle, pilke, valguseid… Ometi on üks tabav dialoog, mis räägib soomlaste kodusõja ajast – kui soomlased jagunesid valgeteks ja punasteks.

“Kumma poolel olete?” küsib “valge” Calonius.

“Olen õigluse poolel,” ütlen.

“No aga kes teile seda teada annab?”

“Te vaadake mahalastud last.” (lk. 322)

Ning juba järgmisel leheküljel:

Lähen valin põllumeeste nimekirjast, sest ma pole ju ka parempoolne. Soomeski peaks olema “eurooplaste” partei, õiguse ja inimsuse partei, rahumeelse elu partei. (lk. 323)

Näitus HAMis 2019 novembris

Muidugi mõlgutab kunstnik palju mõtteid surma üle – tegelikult läbi kogu raamatu (nagu öeldud) on see kohal, kuna tegemist on tagasivaatega (ent mitte nii silmnähtavaga kui tavaliselt).

Missugune on Jumal? Kas küsimatut tohib küsida?

Kui ta on päev, siis oleme me kõik valgusse kätketud, lunastatud. Kui ta on KA pimedus, siis puhkame, hingame temas ka öös.

Ta kulgeb läbi meie unede. Ta on nagu ema rind. (lk. 445)

Ja hiljem:

Igatsus on tegelikult kõige väärtuslikum asi, seda võib omada ka kõige kuritegelikum, kõige haigem tüüp. Selle kaotamine tähendab KÕIGE kaotamist. (lk. 480)

Näitus HAM-is 2019. a. novembris

Üks asi pani pead murdma. Nimelt on kirjanik soomlane, kunstnik Schjerfbeck aga soomerootslane, soome keelt põhimõtteliselt isegi ei oska väga. Seega on täiesti õiglane, et soomlasest kirjanik kirjutab oma soomekeelsesse teksti Helsingi, Tammisaari ja Valentinikatu ja Vironkatu. Schjerfbecki maailmas olid need aga Helsingfors, Ekenäs jne. Aga kui eesti keelde tõlkida? Pole ju loogiline, et tänavad ja linnad tõlgitaks siis rootsi keelde, eksole (äärmisel juhul rootsikeelses tõlkes). Ometi võiks kasvõi sellise muutusega anda märku, et tegemist ei olnud soomlase, vaid soomemaalasega (finländare). Alles lõpupoole tuleb see välja, kui kirjanik (nähtavasti just sellepärast) peab vajalikuks meenutada, kuidas üks laps hakkas minategelasele veel soome keelt õpetama, alustades sõnast “päike” (“aurinko” – oleks ehk pidanud selle “võõrkeelseks” tõlkima? Jällegi – soomekeelne algtekst, ei saa ju…). Kuna äsjalinastunud film, tundub, on samuti suures osas selle raamatu põhjal vändatud, siis ei imestanud, kui ka selle arvustuses sama lugesin.

När den gäller den språkliga aspekten känns det dessvärre lite påklistrat att på slutet klämma in en textplansch som låter oss få veta att Schjerfbeck var finlandssvensk, men rent berättarmässigt är språket de facto av underordnad betydelse. / Här är det bilderna som talar. På alla språk. (Silja Sahlgren-Fodstad, “Film: Helene – vackert och själfullt om Schjerfbeck”, Svenska YLE, 16. jaanuar 2020)

Kuigi, nagu märgib kriitik – keel on marginaalse tähtsusega, tähtsad on pildid, mis kõnelevad. (Veel üks filmiarvustus – seda filmi tahaks kohe näha. Ja veel ühes arvustuses laidetakse, et üleni soomekeelne. ).

Kes vähegi tundis, et selline asi võiks kõnetada, lugege! Ma ei leia isegi veebist midagi selle kohta kirjutatut (eesti keeles). Ometi võitis see raamat 2004. aastal Runebergi nimelise kirjanduspreemia. (Nomineeriti ka 2005. Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale, aga ei võitnud, kuigi kaanetekstil seda on lubatud.

Selles videos (keskel) näitab näitusel ka tema autoportreesid – kuidas need justkui ei huvitu keha vananemisest, vaid psühholoogilisest vananemisest, kuidas värvid on laigud, ei segune, jääb tunnetus (täpselt seda andis ka Liehu raamatus edasi):

See on Frankfurdi Schirn kunstimuuseumi näituse tutvustav video 5 a tagasi (2014/15):

Ingliskeelne video tema ühest esimesest tunnustatud tööst, “Paranejast”:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar