34. Fjodor Dostojevski “Vennad Karamazovid”

Nii. Kogu suve ei suutnud midagi lugeda ja võtsin lihtsalt voodi kõrvalt riiulist Karamazovid. Mida olen nooruses lugenud, esimest osa suisa kaks korda. Arusaadaval kombel ei suuda ma seda raamatut blogipostitusega kokku võtta. Võib-olla siis isiklikud tähelepanekud seekordsel lugemisel. Sest tegemist on raamatuga, mida ma olen juba 26 aastat oma lemmikraamatuks pidanud ja mis on mu elu, tõekspidamisi ja mõtlemisi mõjutanud, eriti tugevalt andis see mulle jõudu 1993. aasta suvel ja sügisel.

Seekord lugema hakates imestasin, kui aeglaselt kõik edenes. Ühelt poolt pani imestama, kuidas ma seda 19-aastaselt lugesin – pidevalt kujutasin ette, kui võimatu on seda tänapäeval suvalisele 19-aastasele lugeda anda. Tempod on paratamatult hoopis teised, asjad, millega ollakse harjunud. Vanasti vaatasime telekast ka pidevalt mingeid Vene filme, kus oli peamiselt väga pime ja sündmustik vaat et ei liikunudki edasi (meil polnud Soome TV-d, eksole, seevastu erinevaid Kestelevisioone). Minu mälestus raamatust oli, et esimese osa lõpus oli vanake Zossima jutustus, siis toimus “isatapp” ja siis asja lahendus. Tegelikult selgus Fjodor Pavlovitši tapmise asjaolu alles teise osa lõpuks, kui Mitja Mokrojes üle kuulati. Kogu kolmas osa läks … ma ei teagi. Iljušenka teemat oli selles üsna palju – nii algus kui lõpp. Seega tundus ülesehituse osa üsna üllatav – ei mäletanud. (Kohati mõtlen, et ehk ongi hea, et ma seda nooruses lugesin – tänapäeval poleks ehk suutnudki enam läbi lugeda, kui poleks teadnud, mis seal kõik on, mis mind vapustas ja mis mõju avaldas.)

Teiseks vennad ise. Aljoša puhul ei olnud erilisi üllatusi, teda ma mäletan. Kui muidu öeldakse, et Mõšin “Idioodis” on Kristuse kuju, siis sellest pole ma kunagi aru saanud. See oli kuidagi tahtejõuetu ja imelik tüüp. Aljoša puhul – palun väga. Ja samas nüüd lugedes – Zossima saatis ta tagasi ilmalikku ellu, kus tal veel palju teha. Eks ta oligi pigem ikkagi Kristuse hääletoru, sõnumite edastaja ja vahendaja, seega ma ei hakkaks isegi nüüd enam Kristusega võrdlema.

Ivan oli minu mälu järgi (ja ilmselt mõjutatuna ka sellest, mida ma hiljem raamatu kohta olen lugenud) see euroopalik vend, lääs. See oli minu jaoks vägagi üllatav seekord. Ivan oli tõesti läänelike arusaamadega, aga sugugi mitte euroopalik. Ta oli usklik uskmatu, või kuidas seda öeldagi. Temast on väga kerge aru saada, vähemalt nendes osades, kui ta tõesti ise sõna võtab ega räägita, mida ta kuskil oli öelnud. Suure inkvisiitori osa on tegelikult ilmselt selline süžee, mida paljud kirjanikud on ekspluateerinud. See dilemma, kuidas inimesed ei saaks Kristusega hakkama, vabadusega hakkama, kuidas inimestel pole enddil tihtipeale mingit moraalset ega muud kompassi, mistõttu neile on vaja karmi kätt. Samas kogu see “lubatud tappa” teema – ega ta nii väga arvanudki, et on lubatud tappa. Ta oli pidevas süümepiinas, miks ta ühte või teist asja tunneb.

Ja siis Mitja – teda mäletan sellena, kes lõpuks leidis usu ja oli nõus sunnitööle minema, et oma süü (kasvõi süütult) ära kanda. See arusaam lõi ka vägagi kõikuma. Tõesti keevaline ja tasakaalutu, vägivaldne (eks ikka see lapsepõlve mõju, sotsiaalse keskkonna mõju, mida Dostojevski nii paljudes muudes kontekstides ja raamatutes välja toob). Ja see lunastus raamatu ja kohtuprotsessi lõpus – ka see sai nüüd mu peas vastutõuke, kui lõpus toimub stseen Mitja ja Aljoša vahel (Mitja räägib oma põgenemiskavast ja tagasi Venemaale suundumise plaanist), kui saabub ka Katja – nende vahel toimuv, mis üllatab ka Aljošat, ja lõpuks Grušenka ilmumine uksele. Minu arvates lõi see kõik otsad jälle pisut laiali. Jah, ega Dostojevski kirjutagi inglise krimkasid, et lõpuks selgub, kes oli mõrvar ja kõik otsad seotakse kokku. Tema kõneleb elust, mis on pidevas liikumises, inimestest, kes pole ideaalsed. Kuidas iganes – see Mitja loo osa ja kohtuprotsessi lõpul lausutud laused on ikkagi minu jaoks olulised, mis sest, et sealt jätkub edasi inimlikult.

Fjodor Pavlovitš – esialgu Zossima juures kogunedes ja Fjodor Pavlovitši ridu lugedes tundus, et jälle tegelane, kellele suudad kaasa tunda, kelle poole võtta, kellest aru saada. Aga ei, siis hakkas mingi triksterdamine ja tõtt-öelda maalitigi temast pilt kui üksildasest jätisest, kes võib küll ühel hetkel rääkida ja tunda inimese moodi, aga kes peletab kõik inimesed oma madalusega eemale. Pole siis ime, et Mitja teda vihkas ja Ivanil oli keeruline mõista, miks ta tunneb nagu tunneb. (Jah, Aleksei oli Aljoša, Dmitri oli Mitja, aga Ivani Vanjaks küll kordagi ei nimetatud).

Smerdjakov – täpselt see lakei, kellena ta kirjandusajalugudeski esineb. Ilmselt noorena lugedes ei saanud ma sellest kõigest niimoodi aru (kunagi ei tea, üldse raske mõista, et 19-aastasena seda lugesin ja et see tõesti taolist mõju avaldas). Kui ühelt poolt on Ivan oma moodsate ideedega, haridusega, tõestusega, polemiseerimisega, siis Smerdjakov on ju õnnetu wannabe, kellel ei ole haridust ega tausta. Ainuüksi vestlusest kuuldud ja kopeeritud laused ei tee sellisest inimesest veel intellektuaali – kellena Smerdjakov ise meeleldi paista tahab. Lihtsatele tüdrukutele. Oma lihtsatele kasuvanematele. Kui Ivani valitsevad kõikide oma teooriate juures vägagi vägevad kõhklused, ta oma ajust välja ilmuv Kurat – kelle olemasolusse ta väga selgelt ei usu, ometi on kurat hallutsinatsioonina kohal – siis Smerdjakov kuulab neid jutte, kopeerib, paneb nendest kokku omaenda arusaama, loeb sinna juttu sisse tagamõtteid, mida seal pole olnud. Temasuguse lihtsa hinge jaoks on see kõik liig – mõju oleks pidanud avaldama keegi teine, mitte just Ivan.

Raamatu algus liigub väga aeglaselt, ometi on seal palju väga olulist. Esiteks on seal pikalt sellest, kuidas poisid sündisid ja üles kasvasid (kuidas Fjodor Pavlovitš nende emadega kohtus ja mis nendest sai). Paraku jõuab see ikka meelest minna, loe või veel üle. Siis aga pikk külaskäik vanake Zossima juurde.

(Peaksingi mainima, et mul on olemas kolm erinevat väljaannet raamatust. Esiteks esimene, Dostojevski kogutud teoste raames 1939.-1940. aastal välja antud J. Kurfeldti tõlge (Aita (Justa) Kurfeldt). Seda versiooni lugesin 1993. aastal, toona laenutatuna. Siis ostsin uue 2001. aasta väljaande (Kupar), mis on vana tõlke kohandatud väljaanne. Lõpuks on mul olemas Virve Krimmi tõlgitud versioon 2016. aastast. Viimase väljaande lõpus on Peeter Toropi ulatuslik järelsõna. Lisaks on mul ühest vanast Loomingust  (Looming nr 1, 1995) olemas Hermann Hesse artikkel “Vennad Karamazovid ehk Euroopa allakäik” – toonane teine lemmik kirjutas! Lugesin kõiki vaheldumisi. Vahel sõltus justkui sellest, mida oli mugavam käes hoida. Teinekord tekkis vana tõlget lugedes küsimus, kuidas seda uues on nimetatud. Seega lugesin näiteks praegu Voostrist, aga lõpus jälle uuemat tõlget lugedes selgus, et tegemist oli Nuhkuga! Uues oli vuhvat nimetatud (paraku ei leia, seetõttu ei suuda ka vanast välja otsida). Aga kõige suurem erinevus kolme raamatu puhul on vanake Zossima. Kasutan seda nimetust, kuna sellisena on see mulle noorusest ja esimesest tõlkest meelde jäänud. Selle tõlke uues väljaandes on vanake nimetatud staaretsiks, mis on tegelikult ilmselt tõelähedasem. Nüüd viimases on tegemist vagamees Zossimaga.)

Just see külaskäik Zossima juurde, kus kõik kogunevad (ka ebaolulised kõrvaltegelased – ja seda kõike juba alguses, mis võib tekitada täieliku tegelaste virrvarri ja segaduse), on väga oluline. Toona suve keskel leidsin, et suisa tore, et ma ei jõua õhtul kuigi palju järjest lugeda. Sest lugenud pisut, oli ka palju, mille üle pärast veel mõelda. Kõik vestlused vanake Zossimaga olid äärmiselt olulised, kuigi ta esineski ise veidi vaid seal alguses, hetk enne oma surma ja esimese osa lõpus oma elulookirjelduses. Need on õnnistavad vestlused, õigele teele juhtivad vestlused. Raamatu moraalse aluse loovad vestlused. Iseäranis mäletan noorusest, et Zossima elukirjeldus avaldas mulle äärmiselt tugevat muljet. Kuna vanast väljaandest on mul esimene osa just puudu, paljundasin selle osa sealt endale. Nüüd lugedes ei saanud ma toonasest vaimustusest isegi väga aru. Zossima kohtumised kõikidega, kes tema juurde õnnistust või abi tulid saama, oli minu arvates tähenduslikumgi. Siin on noore naine pöördumine, kes tahaks teha head, aga mõtleb, kas ta suudabki näha haigeid, paiseid jms., äkki tahab ta teha head lihtsalt selleks, et enda headust tähtsustada – Zossima ütleb, et ainuüksi see mõte on juba edasiminek. Tuleb teha armastuse ja teiste pärast, mitte enda pärast. (Vms). Paraku pole (I osa) raamatut praegu käepärast, ei saa enam sirvida ja meenutada.

Teine, läbiv, pea kõige olulisem liin on õigusemõistmine, vastandumine Ida-Lääs, süü kui selline, karistus kui selline. Ivan on üks nendest, kes vaagub kahe maailma vahel, mõistes mõistusega üht, tundes südamega teist. Kohtuprotsess (või õigemini kogu selle kuriteo võimalikkus, miks see toime pandi) on teine väga elavalt illustreeritud näide. Ja täpselt sama teema tuleb välja ka juba vaidlusel Zossima juures (kui Zossima ise veel tulnud ei olnud, vist…). Kohtutest, kirikukohtust, kohtumõistmisest. Pole mõtet enam süvitsi minna, ilmselt on sellest paljugi kirjutatud. Üks mõte oli, kas on vaja ilmalikult kohut mõista, kui selle peaks sisemise veendumuse, usu, religiooni, hingepuhtuse peale jätma. Kogu lõpus toimuv kohtuprotsess on selle eredaks näiteks. Meie lugejana teame, kes oli tapja. Kui me seda ei teaks ja loeksime süüdistuskõnet (kõikide detailidega ja süütõenditega) ning kaitsekõnet – me ei oskakski öelda, mis on mis. Süüdimõistev otsus on tegelikult pisut loogilisem – kirjanik on aga teinud nii, et meie teame, et Mitja pole tapnud. Seetõttu on meil seda põnevam jälgida, kuidas õigusemõistmine on väga peenikesel joonel kõndimine. (Meenub Vanemuises ammu aega tagasi nähtud “12 tooli” – kõik vandemehed peale ühe olid täiesti kindlad, et süüalune on süüdi, otsus oleks sündinud kiiresti ja peaaegu ühehäälselt. Lõpuks õnnestus kõik ümber veenda). Kust siis leida see lunastus, paranemine, halastus, andeksand, kohtumõistmine? Kas karistusega määratud töös või omaenda hinges?

Ja veel üks väga suur teema – isa. Kes on isa, milline on isa roll. Karamazovite looga paralleelselt näeme ju Iljuša ja tema isa, staabikapten Snegirevi lugu. Lugu armastavast isast ja isa kaitseks välja astuvast pojast. Selle paari ümber tekkivast sõprusest poiste vahel – see, millega lõpeb raamat. See, et surnud Iljuša oli see eeskuju, kes need lapsed mingil hetkel kokku tõi ja nendes midagi suurt ja armurikast avas. Mida tuleks mäletada. (Ja kaitsja pikk kõne sellest, kes on isa, kas sigitaja või keegi teine. Siin on ju tegelikult ka vanad teenijad Grigori ja Marfa, kes on nii mõnedki neist üles kasvatanud – kas see, et Mitja Grigori peaaegu oimetuks lõi, pole samavõrra isatapp?).

Kogu raamatut läbivad väikesed detailid, mille peale ise ei tulekski (hahaa, nagu muu peale tuleks!). Kui Mitja oma rahaga Mokrojesse pummeldama sõidab, on lugeja täiesti kindel, et ta tappis oma isa. Keegi (nagu ka süüdistaja välja toob) ei usuks ega suudaks mõelda mingile säästetud 1500 rublale, mille ta on pluusi sisse õmmelnud. Ja millepärast? Mis vahe on pummeldamisel ja mahaprassimisel ja teadlikul…. varastamisel? See moraalne süü Mitjas on nii oluline. Teine asi on see Fjodor Pavlovitši juures põrandale jäetud rahapakk, mille ümber on pael. Alles siis, kui Smerdjakov kirjeldab, miks ta selle sinna viskas, hakkab lugeja mõtlema, miks see oluline oli.

Muidugi on Dostojevskil alati ka nimed väga olulised. Siin on (nagu raamatu lõpupoole selgub, Grušenka perekonnanimi) Svetlova, Rakitin, Hohlakova, Fetjukovitš, Snegirev, Krassotkin …. ja Karamazov (кара – karm karistus, nuhtlus). (Kui ma nüüd järele mõtlema hakkan – ma ei usu eluilmas, et ta tahtiski Mõšinit Kristusena kujutada 🙂 Hiirekest!). Seda enam on ehk tähenduslik, et kirjanik tapab isa, Fjodori, oma nimekaimu (kirjanik ise on Mihhaili poeg).

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: uutest hobidest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: hobid, lasteteemad

33. Arikawa Hiro “Rändava kassi kroonikad”

Isegi ei mäleta, kust see raamat mulle silma jäi, järjekorda ma ennast panin ja möödus terve igavik (jõudsin isegi unustada), kui raamat äkki kohal oli. Lugemiseks ei lähe kindlasti üle päeva-paari.

Mul on hetkel raamatulugemisega mõõn, loen juhuslikult ja vähe, enamasti ühte vana asja (kolmandat korda). Selle mõtlesin siiski läbi lugeda.

Osalt on tegemist toreda raamatuga. Nimelt on see jutustatud enamvähem läbivalt kassi pilgu läbi – hulkuv kass, kellest saab Satoru Miyawaki kass. Raamat räägib sellest, kuidas nende teed ristuvad ja kuidas pärast viit aastat koos elamist peab Satoru kassi kellelegi ära andma ja võtab seetõttu ette reisi. Kõikide vanade sõprade juures ilmneb midagi, miks Nanat (kassi – nimi tähendavat seitset, sest kassi saba on seitsme kujuga) sinna jätta ei saa. Kass (ja tegelikult ka Satoru) on selle üle väga rahul, kass lausa ütleb, et ega tema jaoks on tegemist reisiga, mitte reaalse võimalusega kuhugi mujale jääda.

Esiteks käib Satoru oma algkoolisõbra Kōsuke juures, kes peab fotoateljeed ja kelle juurest naine on minema läinud. Kohtumisel saab kass teada, kuidas Satoru Kōsukega tuttavaks sai ja mis neid sidus (eelmise kassi võtmine, mida Kōsuke range isa ei lubanud ja kelle Satoru toona endale sai, kuid kellest lahkuma pidi, kui ta vanemad surid). Nana teeb kõike endast oleneva, et välja näidata, et Kōsuke tahab teda endale valedel põhjustel (et äkki naine tuleb tagasi?).

Edasi liigub Satoru Yoshimine juurde, kes on talunik. Sõit kestab igaviku, tee peal tuleb lausa öömajas ööbida – tavaliselt pidi see olema lennukiga läbitav maa. Aga kassi pärast võtab Satoru ette autosõidu. Siin kuuleb ta loo, mis ühendab Satorut Yoshiminega ja tolle vanaemast. Yoshimine pool õpetab Nana välja ühe väikese armetu hulkurkassi, kellele Yoshimine on halastanud ja enda poole võtnud, aga kes ei oska veel jahti pidada. Inimesed tõlgendavad seda muidugi kaklemise ja pahasusega, seega jätkab Satoru teed koos oma kassiga.

Edasi sõidab Satoru oma keskkooliaegsete ja ülikooliaegsete sõprade poole – Sugide poole (ei leia selle mehe eesnime, naine oli Chikako). Mees tunneb pidevaid süümekaid, kuna Chikako on talle lapsepõlvest saadik meeldinud, aga näeb, et Satoru Miawakile meeldib ta ka ja tüdrukule poiss samuti. Seega tõmbub Satoru kenasti ausalt eemale. Sugidel on koer Toramaru ja vana kass Momo. Jällegi – see, mis toimub loomade vahel, on hoopis midagi muud kui inimesed seda mõistavad. Igatahes lahkuvad Satoru ja Nana rahulikult ka sealt. Suundudes Satoru tädi Noriko juurde elama. Sest Satoru on, nagu selgub, parandamatult haige ja lõpuks ka sureb. Vot täpselt seal oleks see raamat lõppeda ka võinud. Natuke tuleb sellist moraali osa ka lõppu.

Üldiselt lihtsakoeline raamat, samas nauditav selles lihtsuses. Natuke häiris, et trükivigu oli üsna palju, toimetamist justkui vähevõitu. Nähtavasti sobiks veel iseäranis kassiinimestele. (Ilmselt vajan ise hetkel midagi teistsugust – kahtlustan, et see kirjandusliku maitse muutumine on seotud ka eaga, mitte vaid loetud raamatutega. Seega ma pole enam sellepärast kuigi usaldusväärne soovitaja või mahategija. Pole muidugi kunagi olnud oma absoluutselt teistest erineva maitsega. Kõige hullem asja juures on see, et tegelikult kardan raamatuid, mis mulle kunagi väga meeldisid, uuesti võtta – äkki selgub, et kunagised lemmikud on täiesti keskpärased?).

(Otsides, mida teised on kirjutanud, kahtlustan, et äkki märkasin seda sissekannet Sulepuru blogis? Samas ta kirjutab: “Kõige suurem pahameele tekitaja on mu enda valed ootused — ma ootasin kassiraamatut ja siis hakkasid inimesed kõva häälega kassist üle rääkima.” – mistõttu ma pole kindel, kas ma ikka tellisin selle peale? Äkki nägin lihtsalt Postimehe raamatulisas? Pole võimatu. Üldiselt olen Sulepuruga sama meelt, kuigi vbolla erinevatel põhjustel – kassiinimene ma ju pole, inimhäälte domineerimine mind ei häiriks muidu.)

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: kustpoolt tõuseb päike ehk kõik-kõik on uus septembrikuus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: hobid, ilus, lasteteemad, lora

32. Anna Bågstam “Ögonvittnet”

Rootsikeelne krimka. Nii mõndagi jäi ebaselgeks, et mitte öelda suht kõik. Juba algusest saadik kahtlustasin mõrvas ühte, kes – nagu hiljem selgus – ei olnud küll mõrvar, aga mõrva varjamise tõttu ja veidi muude asjade tõttu siiski kaasosaline, seega ei saa positiivseks pidada. (Krimkast on kummaline kirjutada – tahaks kirja panna, et pärast meelde tuletada, aga ei saa ju sisu ära rääkida). Kuna raamat lõppes “kõige põnevama koha peal”, võiks arvata, et järgmises osas äkki selgub, mis nendest kõigist sai, kes mõrvarid polnud. Nojah, üks, kes oli mingil hetkel kahtlustatav ja väga halb, osutus ju ootamatult “heaks”, kuigi kirjelduse järgi, mida ta tegi, oli ainult hea, et ta kuuli sai. Muidu oleks kirjanik või lugeja pidanud seisukohta võtma tema osas. Praegu jäi kõlama positiivne noot. Ja kes lekitas politseiinfot meediale? Jälle jäi lahtiseks, kuigi viidati tõesti väga konkreetselt lõpuks ühes stseenis ühele tüübile ja ühele motiivile. Samas – kas järgmises raamatus selgub, et tegelikult oli tegemist hoopis teisega, sellega, keda mina pidevalt kahtlustasin – et raamatul oleks mingigi sügavus või vunk….

Minu arust võiks jääda mulje, et leitud süüdlane pole siiski ainus süüdlane (kuigi kõlama jäi veidi sedamoodi küll), vaid pigem ohver – aga siit ei tulnud seda otseselt välja. Moraali seisukohast ikka kuidagi väga kummaline. (Ega asjale ilmselt aita kaasa ka see, et ma samal ajal ka Dostojevskit loen….)

Veel on siin umbes nagu 50 hallis varjundis imeline täiuslik mees – ilus, tark, viisakas, hooliv, rikas, ülikonnas jne. Ja armub esimesest pilgust kohmakasse peategelasse, suht tingimusteta.

Sisu on üldiselt selline, et noor kriminaaluurija tuleb lapsepõlve kodukanti, kus elab ta vana isa. Nende küla lähedal mõisas on jõhkralt tapetud üks vanapaar. Tuleb asja uurima hakata. Ja siis hakkavad mingid asjad ja tegelased alles kuskilt keskelt ilmuma. Kaanepilt on minu arust eksitav. Või kes see pealtnägija siis ikkagi oli? Naine, mees?

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: salajased klassikakuulajad

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad, meelelahutus

Kaitstud: kulminatsioon

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: hobid, ilus, lora