6. Rakel Liehu “Helene”

Sel õppeaastal/hooajal (aastal ei saa ju öelda, kuna alles algas) olen näinud Schjerfbecki töid kahel näitusel – ja need on silma hakanud. Käisin just KUMUs Eesti ja Soome naiste näitusel – esialgu see näitus ehmatas, kuna alustati algusest, traditsionaalsest/vanemast ajast, sellest, mis pole päris minu maitse. Siis aga hakkas minema üha põnevamaks, mh ka Helene Schjerfbeck. Lõpuks muuseumipoest läbi astudes leidsin suhteliselt leti lähedalt ootamatult sellise raamatu. (Ja targu üldse kaugemale ei läinudki, mine tea, mis oleks veel käe otsa jäänud. Lisaks vaatan, et igal pool on läbi müüdud, ka kasutatud raamatutes). Raamatu, mida ma pole näinud ei raamatulettidel uudiskirjanduse all, raamatukogus juhuslikult väljatooduna ega muidu – ometi on ilmunud NyNordi kirjastuse alt juba 2013. aastal! Seega asjaolu, et see romaan mu lugemislauale üldse jõudis, on seotud tugevasti ainult sellega, et hetkel on see näitus üleval ning raamat oli KUMU poes suhteliselt poe etteotsa toodud. Kaanepilt (ja üldse raamatu väljanägemine) võlusid sedavõrd, et ostsin kohe ära (ja ei olnud odav).

Ühtlasi hakkasin raamatut mingi ime läbi suhteliselt keskööl (hilja) magama minnes veel lugema ja sattusin hoogu. See on omamoodi raamat. Minu arvates nautimise raamat – oskaks ma vaid selgitada. Kes raamatutest sisu ja selle arengut, ehk lausa kliimaksit otsib, siit seda ei leia. Seevastu on pidevalt tegemist tunnetusliku kirjeldusega – üks ajaline raamistus hakkab jooksma 1944. aasta algusest Mariefredi hooldekodust, kus kunstnik Schjerfberk saab tänu Gösta Stenmanile viibida – surmani (1946. aasta jaanuaris). Teise ajatelje peal (ehk tegelikult meenutustena) räägib minategelane oma eluloo – pöördudes mõttes inimeste poole, kes on tema elus olulised olnud. Seega on lähenev surm ja vanadus tegelikult pidevalt tuntavad, raamatusse sisse kirjutatud, väga poeetiliselt. Mõlemad – nii 1940ndate kui varasemate aastate ajateljed on paraku ka pisut segamini. See omakorda loobki mulje, et tegelikult on kõik hetked ühes, pole tähtis, millisel hetkel midagi tundsid, eriti siis, kui niikuinii kõigele tagasi vaatad.

“Annuli lugemas” 1923 (KUMU näituselt)

Ilmselt paeluski mind algusest peale kirjutatu lüürika, lisaks ka sügavus, see, et kõnetas minus midagi rohkemat, puudutas midagi seesmiselt. Kui ma ei oleks sellise hooga alustanud, oleks jäänud võib-olla venima, inimesed oleksid peas segamini läinud – lugedes mõtlesin mitut puhku, et näed, kuidas ma seda soovitada saan, mitte midagi ei juhtu (ehk seal nooruse poole veidi), ja kokku on 513 lehekülge (laias kirjas, tihti lühikesed read, justkui proosaluuletus või mõttekatke).

Nähtavasti mõjub kõige paremini, kuidas kirjanik on suutnud väga veenvalt esitada ühe vanemaealise kunstniku vaate, siseelu, mõtted. Sügavuti, huvitavalt, vestluste, sisemonoloogide, mõtete, kirjade näol. (Sisemonoloogid on enamasti pöördumised kauaaegsete sõprade poole, kellest paljud on ajapikku ära surnud – Helena/Helene ise sündis 1862. aastal, seega oli surres 83,5! Ma mõtlen, et seda raamatut võiks hinnata inimene, kes on tuttav tema loominguga ja kellele see meeldib, võib-olla ka vanem inimene (selles kontekstis tundus mulle minu 40+ ka täiesti paras juba), kellel polegi vaja niivõrd sündmusi kui muud. Kuna tegemist oli mu enda raamatuga, tegin lehtedele julgelt märkmeid, otsisin luuletuste originaale välja. Panen maitseproove. Mälupilt sellest, kui oli 2-aastane:

Kas Jumal lõi maailma mitu korda? Esmalt armastusest, siis vihast, siis joovastavast rõõmust … Rõõmust lõi ta lilled.

Päris esimeses mälu kojas, sügaval aegruumi ajatuses ta puhkab: Jumala lill. Noor tüdruk andis selle mulle meie Yrjönkatu korteri õuel. (lk. 27, tõlk. Tiiu Kokla – väga hea tõlge on!)

“Ahjusuu ees” (näitus HAMis novembris 2019)

Või pöördumine juba lahkunud vanemate poole:

Te kohtlesite mind nagu tuigerdavat vasikat, kentsakat olendit, kes nopib taevatähti kõveraks tõmbunud murult, joonistab muinaslugusid, kus nõidade puusad põlevad …

Aga kas te armastasite mind? (lk. 44)

Mulle meeldis see kujundlikkus, see keel:

Üksindus on omaenese valik. Kui üldse keegi teab, siis sina, Wester [Helena Westermarck, sõbranna kunstiõpingute ajast, Helen Westermark]: kurvameelsus on saatnud mind läbi elu nagu must niit, heites vilksamisi pilke kõrval jookvale kuldniidile, mis sealt kuhugi ei kao: loomisiha. […]

Temale [inglasest peigmehele] ma rääkisin, tahtsin rääkida, sest tema otsmikuluu – nii ma arvasin, ja ehk mul oligi õigus – oli tehtud samast paradiisi seedripuust kui minu oma. (lk. 47)

“Pärnapuu all” 1911 (KUMU näitusel)

Helene’i (Helena) isa sirutab surivoodilt tütre poole käe, suutmata midagi öelda. See mälestus jääb kunstnikule eluks ajaks helge mälestusena südamesse. Või paremini öeldult:

Ma ei saa enam tema lähedale minna, aga ta suhtleb minuga, ja mu südame pisike purjelaevuke puhkab tema küsivais silmis – (lk. 79)

Armastusest:

See, et sa teist kärmelt mõistad, sama kärmelt kui lind oma pessa lendab, on üks nimi armastusele.

Sa ehk ei mõista kõike, kuid tahad õppida. (lk. 126)

“Mustlasnaine” 1919 (KUMU näitusel)

Helene Schjerfbecki elu kulges läbi raskete aastate – mõelgem esialgu 19. sajandi teisele poolele Soomes, 20. sajandi algusele, siis I maailmasõda, II maailmasõda… Samas on kõikidest nendest sõdadest siiski kaduvalt vähe kirjutatud, sest meenutab ta enamasti siiski teisi asju – värve, pilte, kujundeid, tundeid, vestlusi, modelle, pilke, valguseid… Ometi on üks tabav dialoog, mis räägib soomlaste kodusõja ajast – kui soomlased jagunesid valgeteks ja punasteks.

“Kumma poolel olete?” küsib “valge” Calonius.

“Olen õigluse poolel,” ütlen.

“No aga kes teile seda teada annab?”

“Te vaadake mahalastud last.” (lk. 322)

Ning juba järgmisel leheküljel:

Lähen valin põllumeeste nimekirjast, sest ma pole ju ka parempoolne. Soomeski peaks olema “eurooplaste” partei, õiguse ja inimsuse partei, rahumeelse elu partei. (lk. 323)

Näitus HAMis 2019 novembris

Muidugi mõlgutab kunstnik palju mõtteid surma üle – tegelikult läbi kogu raamatu (nagu öeldud) on see kohal, kuna tegemist on tagasivaatega (ent mitte nii silmnähtavaga kui tavaliselt).

Missugune on Jumal? Kas küsimatut tohib küsida?

Kui ta on päev, siis oleme me kõik valgusse kätketud, lunastatud. Kui ta on KA pimedus, siis puhkame, hingame temas ka öös.

Ta kulgeb läbi meie unede. Ta on nagu ema rind. (lk. 445)

Ja hiljem:

Igatsus on tegelikult kõige väärtuslikum asi, seda võib omada ka kõige kuritegelikum, kõige haigem tüüp. Selle kaotamine tähendab KÕIGE kaotamist. (lk. 480)

Näitus HAM-is 2019. a. novembris

Üks asi pani pead murdma. Nimelt on kirjanik soomlane, kunstnik Schjerfbeck aga soomerootslane, soome keelt põhimõtteliselt isegi ei oska väga. Seega on täiesti õiglane, et soomlasest kirjanik kirjutab oma soomekeelsesse teksti Helsingi, Tammisaari ja Valentinikatu ja Vironkatu. Schjerfbecki maailmas olid need aga Helsingfors, Ekenäs jne. Aga kui eesti keelde tõlkida? Pole ju loogiline, et tänavad ja linnad tõlgitaks siis rootsi keelde, eksole (äärmisel juhul rootsikeelses tõlkes). Ometi võiks kasvõi sellise muutusega anda märku, et tegemist ei olnud soomlase, vaid soomemaalasega (finländare). Alles lõpupoole tuleb see välja, kui kirjanik (nähtavasti just sellepärast) peab vajalikuks meenutada, kuidas üks laps hakkas minategelasele veel soome keelt õpetama, alustades sõnast “päike” (“aurinko” – oleks ehk pidanud selle “võõrkeelseks” tõlkima? Jällegi – soomekeelne algtekst, ei saa ju…). Kuna äsjalinastunud film, tundub, on samuti suures osas selle raamatu põhjal vändatud, siis ei imestanud, kui ka selle arvustuses sama lugesin.

När den gäller den språkliga aspekten känns det dessvärre lite påklistrat att på slutet klämma in en textplansch som låter oss få veta att Schjerfbeck var finlandssvensk, men rent berättarmässigt är språket de facto av underordnad betydelse. / Här är det bilderna som talar. På alla språk. (Silja Sahlgren-Fodstad, “Film: Helene – vackert och själfullt om Schjerfbeck”, Svenska YLE, 16. jaanuar 2020)

Kuigi, nagu märgib kriitik – keel on marginaalse tähtsusega, tähtsad on pildid, mis kõnelevad.

Kes vähegi tundis, et selline asi võiks kõnetada, lugege! Ma ei leia isegi veebist midagi selle kohta kirjutatut (eesti keeles). Ometi võitis see raamat 2004. aastal Runebergi nimelise kirjanduspreemia. (Nomineeriti ka 2005. Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale, aga ei võitnud, kuigi kaanetekstil seda on lubatud.

Selles videos (keskel) näitab näitusel ka tema autoportreesid – kuidas need justkui ei huvitu keha vananemisest, vaid psühholoogilisest vananemisest, kuidas värvid on laigud, ei segune, jääb tunnetus (täpselt seda andis ka Liehu raamatus edasi):

See on Frankfurdi Schirn kunstimuuseumi näituse tutvustav video 5 a tagasi (2014/15):

Ingliskeelne video tema ühest esimesest tunnustatud tööst, “Paranejast”:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: komplimentide võlu

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus, kool, lasteteemad, lora

5. Majgull Axelsson “Ditt liv och mitt”

Järgmine raamat minu Rootsist toodud raamatute virnast (kolmas). Ja seekordki olen väga rahul. Nooruses lugesin Aprilhäxanit ja Slumpvandringut, mis olid mõlemad suhteliselt loetavad raamatud, toona lihtsalt ei osanud ilmselt veel midagi arvata ja võrlusmaterjali oli vähem. Kui nüüd hiljaaegu Jag heter inte Miriam läbi lugesin, olin rahul – just see ajalooline taust, mis põhineb uurimustel, on ilukirjanduslike raamatute puhul suureks plussiks. Seega seekord poest raamatut valides jäin ka pidama sellele, et siin on juttu tõestisündinud looga arengupeetusega inimeste asutustest veel 1960ndatel. Muul juhul võib öelda, et poolte raamatute sisukokkuvõte kõlab umbes nii, et “X pole Ykümmend aastat enam W-s käinud, aga nooruspõlve radadele tagasi pöördudes kerkivad pinnale mälestused, mida X on püüdnud alla suruda/saladused, millest keegi midagi ei teadnud”. Ütleme nii, et selline kokkuvõte ei pane mind enamasti raamatut ostma – seda teeb miski muu. Kirjanik, viide tõestisündinule. Seekord lisaks ka naasmine Lundi (ja Norrköpingisse).

Raamatu minategelane on Märit, kes saab kahe päeva pärast (raamatu tegevus toimubki kolmel päeval) 70 ja kaksikvenna naine Kajsa, tema kunagine parim sõbranna, käib talle peale, et ta kindlasti kohale tuleks (Norrköpingisse). Kaksikvend Jonas on aga läbi elu olnud tõbras, Märit on teda selle eest ka kogu elu vihanud (nojah, vend on näiteks kambas, kui kooli priimus Märit lõpupeol kuhugi järve äärde viiakse ja poistekamp tema kallale asuda tahab). Lisaks on taustal see, et Märit ja Jonas on küll kaksikud, aga kolmas, kes nendega koos sündis, suri sünnitusel – too on siis Märiti pähe endale pesa teinud ja muudkui sekkub (Den Andra). Temast ei tohi teistele rääkida, peetaks hullumeelseks. Lisaks oli neil vanem vend Hull-Lars, kelle eest ema hoolt kandis, nii et kaksikute jaoks ei jäänud eriti aega. Isal oli oma töökoda maja kõrval, vanaema-vanaisa elasid teise korruse korteris, noored alumisel korrusel. Ühel päeval aga ema suri ootamatult, Lars viidi kuhugi teadmata kohta ära – vot tolle Larsi jälgi ajades läheb Märit pärast kooli lõppu ühte Värnhemi ehk taolisse hoolekandeasutusse suvetööle, astub ka Lundi ülikooli arstiteaduskonda, et saada arstiks, külastab kord oma venda Lundi taolises asutuses Vipeholmis (kuhu Lars on viidud, nagu selgub), näeb, kui julmalt teda ja teisi koheldakse. Ja lõpuks tormab päeva pealt Lundist minema, kui arstitudengid hakkavad laipu prepareerima ja selgib, et neid saadakse … Vipeholmist. Ja tema ees laual on surnud vend (vägivallatunnustega).

Kokkuvõtet lugedes tundub ilmselt, et midagi masendavamat on keeruline leida. Sest tegelikult läbib ka seda raamatut minategelase pidev süütunne – hääl ta peas parastab pidevalt, et oled küll “hea” ja “tubli”, aga tegelt… jne. Aga see pole selline rusuv või õudne nagu teiste taoliste puhul – ilmselt on see parajalt ilukirjanduslik, et ei häiriks. (Ilmselt maitse küsimus nii või naa). Seega liigume kolme päeva jooksul sellest hetkest, kui Märit kaks päeva enne 70-seks saamist ootamatult Lundis rongilt maha astub selle hetkeni, kui ta oma lapsepõlvekodust Norrköpingis hetk enne Jonase (ja tema enda) sünnipäevapidu oma kohvri võtab ja minema astub. Alatiseks. Vahepeal meenutused sellest, kuidas tema (ja sõbranna Kajsa) elu on läinud, nende saladused, endasse hoidmised.

Omamoodi püshholoogiline, teisalt on taustal tõesti see arengupeetusega inimestesse suhtumine ja nende kohtlemine ühiskonnas. Kajsa ema oli “hull”, ehk langes tihti masendusse, viidi Vadstenasse “hullumajja”. Hull-Lars oli väga hea kunstnik, kuigi teisest küljest siiski arengupeetusega. Larsi toimetamine konkreetselt Vipeholmenisse seab kogu tegevustiku väga konkreetsesse raami – asutus, mis eksisteeris veel lähiminevikus ja kus rakendati jõudsalt veel koonduslaagri režiimi, kõige taustal vana hea natsimõtlemine, et hälvikud tuleb normaalsetest eraldada ja parem on, kui ära surevad. Seni aga võib nende peal erinevaid eksperimente teha. Sellest võib ka veebist lugeda.

Ma ei oskagi öelda, miks see raamat mulle siiski meeldis. Kuidagi tore, eepiline, sammanhängande, nagu keegi kuskilt kirjutas – lootustandev, ajalooliselt paikapidav. Mitte ülearu masendav – taustal on ju siiski see, et Märit saabub parajasti kaugelt Indiast, kus tänapäeval elab ta tütar Elisabeth oma mehe ja tütre Signega – Märiti ainsa lapselapsega. Need inimesed, kes annavad jõudu, kelle paljas eksistents annab elule mõtte ja helgust.

Teised:

Siin on juttu ka sellest, et raamatus on juttu kollektiivsest kurjusest – läbi jookseb, et mitte ainult see pole kurja teinud, kes teeb kurja, vaid ka need, kes vaatavad pealt ega ütle midagi.

 

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

4. Olavi Antons “Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane”

Mujal on see raamat praegu 7-päeva laenutuses (asjaolu, mis tekitab minus alati raamatuid laenutades stressi), minu eksemplar ei olnud, ometi lugesin selle kohe läbi. Teate, minu arvates on see väga hea. Minu loetud “Minu…” sarja raamatutest parim. See formaat ei nõuagi muidugi mingit tavapärast ilukirjanduslikku tippu, aga ka meelelahutuskirjanduses ja memuaaride puhul on mingi latt, millest allapoole lugedes on veidi ebamugav (ja tihtipeale ei oska ma kirjeldada, kust see õhkõrn joon jookseb).

Olavi Antonsi raamatus on kõik justkui tasakaalus. Tegelikult räägib ta tõesti lood oma firma loomisest, kõikidest raskustest Tenerife ametivõimudega, teiste asutustega, reisibüroodega, ajalehetoimetusega jne. Lugu jookseb loogiliselt, vahele ei pikita näiteks lugusid sellest, kuidas käia pesu pesemas või asjadest, mis otseselt sellesse teemasse ei puutu. Ja ometi saab saare kohta kuidagi parema pildi kui eelmisest samanimelisest. Lisaks on Olavil kirjutades väga hea stiil, taustal kumavad põhjalikud teadmised ja lugemus, tema võrdlused ja metafoorid ajavad aga nii tihti naerma, et tsitaatide väljakirjutamine oleks peaaegu mõttetu (seda enam, et ilmselt mõjuvad need kõige paremini just kontekstis). Ta on tolerantne. Kassiinimene – väga sümpaatsed kirjeldused kassidest. Raamat algabki in medias res – nagu mõni põnevik! – kassiteemal.

Lõpu pool kirjeldab ta ka lähemalt kummalisi kliente – aga mitte niisama, vaid mõtleb näiteks välja sõna “galerofoobia”, mis viitab kübarates daamidele. Loed ja purtsud pidevalt naerda. Stiilis “Što za voda?”, mille vastus, selgub, on Atlandi ookean – seda vett küsija mõtleski. No aga mis see teine sellisel juhul on – milline teine? Aa, saare teisel küljel…..

Samas kirjutab ta juba alguses:

Tenerifel puhkab peamiselt saare lõunaosas sadu tuhandeid britte, kes ei käsitle Tenerifet mitte kui eksootilist paradiisisaart, vaid – noh, ütleme, nagu tallinlane käsitles Muugat neil päevil, kui see oli veel kapsamaadega aedlinn. See võrdlus ei ole küll kaugeltki täpne ega täiuslik, aga paremat ma ei leia. Sest just nimelt suvilana enamik britte Costa Adejet käsitleb. (lk. 43)

Seetõttu tunneb ta enamasti ka lakitud pediküüritud varvaste järgi Ida-Euroopa turisti ära, kuna “suvilasse sõites ei viitsita vaeva näha” (=nt inglased).

Väljendid nagu “allkirjaorgia” (lk. 58) täiesti ootamatult pärast pangas konto avamist (oli vist?) või “Passikoopiaid oli mul varuks kilodes, sest Tenerifel asju ajades ei või sa iial teada, palju neid nädalas kulub” (lk. 63) või reklaamsiltide, eriti ühe kohta: “Selle teostaja oli kas maani täis või pime, aga ilmselt koguni mõlemat” (lk. 220) või kassi kohta “keskenduda elegantseimate pooside lihvimisele kujundmagamises” (lk. 139) või inglaste arusaamast kohvi kohta: “Kanaaride kentsakas kohvieelistuses võis süüdistada peamiselt inglastest baariomanikke, kes teavad kohvist vaid seda, et see peab olema lahustuv, ning kõige parem kohv on teadagi hoopis tee kuuma piimaga” (lk 170) ajavad ka ootamatult naerma.

Kui ta kirjeldab oma esimest “otsetee” otsimist Pal Mari:

Mu katsumuste kõige helgem hetk oli ühe barranco põhjas, kus ma nägin maas vedelevad pleekinud Coca-Cola pudelit, ja selle kõrval ei valendanud inimskeletti. (lk. 77)

Kangesti ajas naerma (läbi pisarate) käik reklaamibüroosse, mille olemasolu autor oli kellegi suunamisel tuvastanud.

Et neil kodulehte ei olnud, selle olin ma juba ette tuvastanud, aga fakt, et kodulehed maailmas eksisteerivad, oli tal ikkagi ilmselt teada. [—ja pärast Google Mapsi tutvustamist prouale arvutis, aeglase ühendusega, riskis panna hübriidvaate ja näidata ka maju – nt seda, kus nad viibisid – püüdes selgeks teha, et kaardirakendusest võiks ta võita] Kui ma aru sain, et ta mind enam absoluutselt ei kuula, jäin ma lihtsalt vait. Proua nühkis raevukalt hiirega ja kui pani lõpuks tähele, et ma olin vait jäänud, vaatas mulle otsa ja osutas ekraanile. Ma tõusin püsti ja vaatasin samuti ekraanile. Sealt paistis Valdés Centeri maja otsas olev killustikuga parkla, suumituna nii suureks kui võimalik. Proua koputas maniküüritud sõrmega ekraani parkla nurga kohal. Ja sai nüüd lõpuks sõna suust. Et miks ta ei näe oma autot, mille ta ometi hommikul just sinna jättis?! (lk. 104-105)

Kohalike ametivõimudega asjaajamine on masendav, kuigi ta suudab sellest tõesti kena irooniaga kirjutada (sellest ka “naer läbi pisarate”). Olen tuhatkordselt temaga ühel meelel, et meil ei tasu vinguda mõne totaka ametniku pärast – me oleme lihtsalt priviligeeritud oma e-riigi ja selge asjaajamisega.

Maksuamet oli omal kohal, uksed avatud, aga pabereid meilt vastu ei võetud. Tulge siis, kui noorkuu on kolm korda ümber Teide käinud, sisse astuge vasaku jalaga, aga tagurpidi kõndides, punast mütsi hoidke käes. Mitte päris nii, aga umbes nii meile öeldi. (lk. 198)

Küll mulle tegi nalja, kui ta kirjeldas, kuidas tavapärase terrassiperemise asemel tundus, et olid ära pestud ka kõrvalterrassid ja hoov. Ja ta guugeldas, et äkki on mingi tähtis püha ja ei taha silma jääda kui “loll ja kuskilt Ida-Euroopast ja oma terrassi ei pese”, nii et talle tuuaks veel midagi Tahma-Toomase taolist ukse taha. Lõpuks alles jõudis kohale, et vihma oli sadanud 🙂

Oma puuduliku hispaania keele oskuse kohta kirjutas ka nii leidlikult:

Ma naeratasin prouale (tõenäoliselt virilalt) ning hakkasin kobamisi moodustama lauset, mida selles ruumis hispaaniakeelseks pidasime vast ainult meie Jaaguga – eriti Jaak (Mosin, kes oskas ise võõrkeeltest ainult vene keelt. lk 162).

Mulle meeldis Olavi realistlik suhtumine Kanaarireisidesse – tavapärane on (eriti tema sihtrühma puhul), et reisiks on raha kogutud, võib-olla isegi tehes mingit tööd, mis endale väga ei meeldi. Ja sellesse tuleb suhtuda austusega – seetõttu ei tahaks oma kliente sugugi alt vedada.

Kõik need, kes tahaks nüüd öelda, et nii pole õige elada ja töö peab valima ikka sellise, mis rahusldust pakub, olge nii paid ja minge ajage sellist juttu Facebookis oma seinal. Ja ärge hoidke sealjuures muidugi emotikonidega kokku, see on ju hoolivuse sümbol. (lk. 179)

Üks naljakas koht raamatus oli ilmselt võetud hoopis Uku Randmaa “Minu maailmameri” raamatust. See on umbes, kuidas on olla laevaomanik/purjekaomanik – need kulud on jube suured.

Uku Randmaa kirjutab oma “Minu maailmamere” raamatus, kuidas ta soovitab merekaugetele sõpradele minna asjast aimu saamiseks täies riides vanni, lasta naisel muudkui kausiga külma vett pähe uhada, ise samal ajal sajaeuroseid pooleks rebides. (lk. 202)

Samuti põnev fakt oli see, et sisseviskajatele tuleks öelda midagi võimalikult aktsendivabalt saksa keeles, sest siis jätvat nad su rahule, kuna “sakslased olevat kitsid ja neid ei soovita sisse sikutada” (lk. 215). Kuna see olla aga nii levinud, siis juhtus temagagi kord, et nähes ühte vene vanaprouat juba mitmendat korda nõutult edasi-tagasi käimas, tahtis abi pakkuda ja küsis kohe vene keeles, kas on abi vaja.

Mammi jõllitas mind. Siis kuulutas Kaluuga-Tveri aktsendiga: “Doitš!” ning tatsas minema ja rohkem ma teda ei näinud. (lk 216)

Uskumatu kirjeldus oli Starmusi festival, kus kogunesid astronoomid, kosmonaudid, astronaudid, taikonaudid – seda tegelikult osalt just Brian May algatusel, kes on sealses ülikoolis tegev (ja mingi kosmosetolmu kohta teadust teinud, “sodiaagivalgust, mida sodiaagitolmu pilv peegeldab” lk. 241) – ja kontsert ka. Kuidas ta sellega väga tegev oli ja maailmakuulsustega ühes ruumis viibis (asi, mis oli tõesti mõjuavaldav, eriti meie põlvkonnale, kes sellel kosmose arendamise ajastul lapsed olime – meenus kohe Kollane mask lausa – nagu oleks kosmonautidega kohtunud toonane Saša). Kohtumist Gorbatkoga kirjeldas ta lausa lähemalt (nõukogude kosmonaut, kes oleks peaaegu olnud esimene inimene Kuul, kui Armstrong poleks ette jõudnud – kuigi venelaste puhul oleks ilmselt riskitegureid arvestades olnud tegemist ühe otsa piletiga, mille Gorbatko täie teadlikkusega oleks võtnud).

Et Gorbatko poliitilised veendumused põhinesid tema oma mudelil “seakarjusest kosmonaudiks ehk nõukogude kord õnnistas kõiki, keda ta puutus”, siis maailmakorralduslikel teemadel oli meil päris raske ühisosa leida, kuna ma esindasin ikkagi vennalikust sotsialismileerist pagenud lühinägelike kitsarinnaliste reeturite klassi. (lk. 242. Olgu öeldud, et muus osas olid jutuajamised siiski põnevad Olavi tänuväärne kuulaja).

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on raamatuga, mille võiks lausa osta, kui oleks selline raamatute ostja tüüp. Ise paraku mõtlen, et ilmselt ma ju teist korda ette ei võta – noh, väljalaenamiseks siis. Lugemiseks soovitan igal juhul, sest siin on nii firma loomisest ja arendamisest kui ka Tenerifest selle kõige taustal. Väga toreda jutuvestja toonil.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

2. Mikael Niemi “Koka björn”

See on üks paljudest raamatutest, mille ma endale sügiseste kruiiside ajal ostsin (see on Stockholmist). Raamatuvirn oli kõrge ja ei teadnud, kust otsast alustada – seda enam, et raamatukogust hakkavad tellitud raamatud ilmselt millalgi korraga saabuma. Pelgasin veidi – 451 lehekülge – aga õnneks sain ühe jutiga loetud (lihtsalt võtsin aega ega teinud tööd).

Ma olen väga rahul oma ostuga. Nautisin seda raamatut peaaegu otsast lõpuni. (Noh, lõpu osas ei võinud olla kindel, kas pakutakse tänapäeva inimesele vastu tulles õnnelik lõpp või mitte – tegemist ju siiski Pajala ja Põhja-Soome ning saamide aladega, mine tea neid. Teisalt ikkagi tänapäevane raamat ja vaja, et kõik ostaksid, eksole). Mulle meeldis tema jutustav stiil, tema looduskirjeldused, see karge põhjamaine loodus, taimed. Teiseks meeldis, et kõik detailid olid paigas, miski polnud traageldatud (nojah, kui siis lõpp nüüd veidi välja jätta, mis mulle lõpp-kokkuvõtteks küll “õnneliku lõpuna” tundus, aga samas ka veidi Serafimat ja Bogdani meenutas). Jutustajaks on põhiliselt Jussi, õnnetu saami poiss, kes on kodust minema jooksnud ja kelle mingil hetkel on teepervelt üles korjanud pastor. (Alles poole raamatu pealt lugesin tagant uuesti kokkuvõtet ja selgus, et tegemist oli kuulsa Lars Levi Laestadiusega – see ongi kirjas vaid kokkuvõttes, raamatus mitte). Pastor on poisi üles kasvatanud kui oma poja, õpetanud lugema, kirjutama, tahab, et õpiks ka rääkima (ilusti, kujundlikult, haritult, eksole).

Siis muutub raamat ühtäkki tegelikult kriminaalromaaniks – külast kaob üks noor tüdruk. Nad leiavad ta hiljem soost. Selgub, et pastor on väga tähelepanelik vaatleja ja nad käivad Jussiga ringi ja pastor taastab, mis on juhtunud. Vastupidiselt lensmanni pröökamisele, et tegemist oli karuga, on pastor veendunud, et see karu käib ringi inimnahas ja on vabaduses. Karu püütakse kinni, tapetakse. Ometi kaob järgmiselt peolt tüdruk, keda on rünnatud, aga kes on saanud põgenema ja varjanud ennast mingis aidas (ma nii täpselt ei mäleta ja tõtt-öelda alati ei viitsinud täpseid termineid välja ka otsida). Pärast pole kunagi endine ja “poob enda üles”. Ka siis taastab pastor analüütiliselt märkide järgi sündmuste käigu ja järeldab, et poominegi oli lavastatud. Juba algusest saadik on hirm nahas, et ilmselt mängitakse Jussi kunagi süüdi, kuna ta tundus teistele võõras. Ta ei rääkinud teistega, hoidis omaette. Aga oli vooruslik. No ja siis tapetakse külas veel kunstnik (mürgitamine, kuigi uksed-aknad on seestpoolt lukus). Lensmann Brahe on väga kuri, kui pastor selliste ilmselgete asjade nagu “karu rünnak”, “enesetapp” ja “haigushoog” vastu mingeid muid asitõendeid hakkab leidma. Kuidagi soomlaslikult hoiab ta kõik teadmised enda (ja Jussi) teada. Vahepeal saab Jussi jubedalt peksa ka metsateel, nii et vaevu elama jääb (nagu ma aru sain, lõigati tal munad ka maha või midagi sinnapoole. Viidati ainult). No ja lõpuks lavastataksegi Jussi süüdi, koheldakse ebainimlikult, pannakse vangi, toimub kohus, kus pastor ise Jussit kaitseb – aga tulutult, mõistetakse süüdi pea maharaiumise läbi. Sündmused toimuvad 19. sajandi keskel.

See oli siis sisu.

Samas on muidugi kirjeldatud aega, kui Laestadius äratusliikumise algatas – kui palju oli tal pooldajaid, vastaseid, kuidas eemal kulmineerusid laplaste rahutused, kes pidasid end ärganuteks, ent said asjast muidugi pisut valesti aru (Kautokeino ülestõus). Muuhulgas on väga oluline osa sõnal, tekstil – kuidas tähed moodustavad lauseid ja raamatud loovad meie peades maailmu, samas kuidas sõnad jutluses ei tähenda paberil enne midagi, kui pastor need kirikus ette loeb, üle oma huulte laseb. Juttu on kõnelemisoskusest, lootusest, et haridus, lugemine-kirjutamine ja oskus sõnadega asju klaarida, võiks tuua Põhjalasse parema tuleviku. Võitlus viinakuradiga.

Üldiselt oli igatpidi väga nauditav lugemine, Mikael Niemi on saanud inspiratsiooni Laestadiusest ja ka anonüümse saami autori elulookirjeldusest (“Mu eallin” 1860), mis pärinevat 19. sajandist. Mäletan kuskilt uduselt, et pärast “Popmusik från Vittula” raamatut (mis mulle väga ei meeldinud toona, lugesin 2001. kevadel, tundus poisteraamat rohkem, šveikilik) lugesin ka “Mannen som dog som en lax“, mis meeldis rohkem, aga millest paraku enam midagi ei mäleta ka (nii umbes 11-12 a tagasi).

Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen leidnud ikkagi uue jutustaja, kelle teisi raamatuid võiks veel lugeda. Meeldis. Kui midagi eesti keelde tõlkida, siis näiteks midagi sellist – soovitan.

Teised:

  1. Martina Montelius Expressenis kiidab – et Niemi kirjutab nagu hüpnotisöör.
  2. Jan Karlsson Kristiandstadsbladetis kirjutab ka häid sõnu.
  3. Saade raadios Mikael Niemiga.
  4. Joanna och dagarna går blogis kiidetakse.
  5. Bokstunder on nõus, et hea raamat, aga arvab ise, et ikka ei elanud piisavalt peategelastesse sisse ja liiga pikk oli.
  6. Ugglan och boken on ka väga rahul – ütleb, et algul ei saanud minema, aga pärast oleks veel tahtnud lugeda.
  7. Tasuline Svenska Dagbladetis.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

1. J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

See raamat jäi lihtsalt mu käe külge, kui käisin poest ühte teist ära toomas. Mõtlesin, et kingin äkki, aga selgus, et kasutütrel juba on. Lugesin igatahes läbi ja oi, mulle nii meeldis! Tegelikult ei ole siin muud kui viis suhteliselt lühikest muinaslugu – aga need on võlurilaste vennad Grimm. Ja pärast igat muinasjuttu on Albus Dumbledore’i märkmed ja kommentaarid. Ainuüksi selline vorm on nii sümpaatne! Muinasjutud ongi väga õpetlikud, aga Dumbledore nagu seletab tausta lahti. Paljude asjade puhul on lausa nii, et “veel ei olnud reguleeritud” ja “see must loits polnud tol ajal veel keelatud”. Huvitav oli ka tausta lahtikirjutus – ajast, mil tegelikult käis “nõiajaht” ja mis seetõttu annab muinasjutule hoopis teistmoodi tõlgendusvõimaluse.

Lasteraamat, mis on ikkagi Harry Potteri sõpradele täiskasvanutele ka väga hea lugemine.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

62. Merete Mazzarella “Det enda som egentligen händer oss. Ett år i livet”

Huvitav on see, et kui oled raamatukogus umbes viie raamatu järjekorras, siis ei julge enam pakse raamatuid vahelugemiseks võtta. Kodus ootab terve virn Rootsist ja Soomest toodud raamatuid – ette aga võtsin raamatu, mille olen ostnud ammu. Õnnetul kombel juba riiulisse paigutanud ning olemasolu unustanud. Oleksin äärepealt juba tuttavalt laenuks nõudnud, kui avastasin (tema vihje peale?), et mul on see endal ka olemas.

Tõsiasi on see, et Merete Mazzarellat pole mõtet palju järjest lugeda. Nüüd ma päris järjest siiski ei lugenud, aga mul on tunne, et see on umbes minimaalne vahe ka. Seekord seda mõtteraamatut lugedes ei saanudki justkui päris selgeks, millest siis jutt käis täpsemalt. Nagu alapealkiri ütleb – ühest aastast tema elus. Jah, täpselt nii see oligi. Ühe tuttava arust on tegemist selle raamatuga, kui ta oma vana mehe noorema vastu vahetab. Teine viitas kui raamatule, mille Merete kirjutas, kui lõpuks oma lapsepõlvekodu maha müüs ja kolis. Suureks sai. Jah, eks ta ole nii ühest kui teisest. Kui “Resa med rabatt” oli pensioneerumisest, siis nüüd kinnitab ta, et toda raamatut kirjutades ei olnud tal veel pensionipõlvest aimugi ja alapealkiri – “kunst olla pensionär” oleks pidanud olema “kunst saada pensionäriks”. Ilmselt on selles raamatus kõigest, mis talle tol aastal pähe tuli – ja muidugi olid kaks suurimat muutust elukohavahetus ja elukaaslase vahetus. Igas mõttes kojujõudmise raamat. See osa, mis räägib tema armastusest elukaaslase vastu ja kuidas see tunne ei paista vaibuvat, on väga südantsoojendav. Loomulikult hirm – nii “vanas” eas teineteist leides (65 vist?) jääb ühist aega tahes-tahtmata vähemaks. Seega räägib ta palju elust ja õnnest, motoks on ta suisa valinud Freudi sõnad Marilyn Monroe öelduna (teadlikult. Kaheldes, kas Monroe üldse Freudi samasisulisest avaldusest teadlik oli) – ainus, mis tegelikult korda läheb (või meiega juhtub – nagu pealkirjas öeldakse), on armastus ja töö. Ja üks ilma teiseta pole ka suurt midagi väärt.

Kohati tunduski pool raamatut nagu suvaliselt veidi sellest, tollest ja kolmandast rääkimisena. Lisaks jälle see tunne, et kas Merete läheduses inimesed julgevadki enam rääkida – pannakse kohe raamatusse. Kohati on selline asi ikkagi võõrastav. Eriti kohtades, kus ta kirjutab: “Kas ma julgen seda talle öelda?” jms – muidugi, mis sa siin ikka julged. Kirjuta raamatus kogu maailmale 🙂

Samas on siin palju toredaid mõtteid. Ma olen temaga maailma asjus väga ühel meelel. Kasvõi selles, et meie aastaajad on toredad. Et kui sügis tuleb ja puud hakkavad raagu kiskuma, ongi tore vaheldus pidevale rohelusele. See on imeline. Sama asi kevadega – kui ühel päeval on asfalt kuiv ja päike paistab, järgmisel sajab lund, siis see ongi tore. Kevad on ootuste aeg, pole vaja ennast kohe kätte anda. Lisaks pidev skeptilisus igasuguse pideva “programmi” suhtes. Et kui töölt ära, siis täie auruga “hobide” kallale – selleks vaja kallist varustust, palju logistikat, tormata kuhugi möllama… Tema hobiks on lugemine, mõtlemine, kirjutamine, jalutamine. Minu jaoks täiesti üllatuslikult ei armasta ta kontserte – ta ei saa aru, mida inimesed (tema sõnul musikaalsed) sealt leiavad. Samas naudib ta ilmselt sellevõrra rohkem kunsti – ja seda koos uue mehega.

Muidugi arutleb ta erinevate keeleliste tähenduste üle ja mulle tundus sümpaatne ühe saamikeelse sõna tutvustus:

Jag skulle önska att alla ord hade samma glasklara precision som det samiska “jassa” som det beskrivits av den norske filosofen Jakob Meløe. Ordboken uppger att en “jassa” är “en snöfläck under senvår eller sommar” men genom samtal med samer har Meløe inhämtat att den måste utgöras av en alldeles bestämd sorts snö som står emot renarnas trampande och solens hetta och att den måste vara belägen på ett alldeles bestämt sätt, omgiven av bra bete. (lk 183)

Siin on mõttemäng sellest, et kuna nii Pipi kui Muumi sündisid 20. sajandi keskel, võiks keegi nende järje välja mõelda – fantaasia teemal, kui nad oleksid abiellunud: ilmselt oleks ettepaneku teinud Pipi ja siis oma emaga väga seotud meest samamoodi hoolitsevalt kohelnud nagu Tommyt ja Annikat. Kas nad oleksid Segasumma Suvila aias mahetoitu kasvatanud? Oleksid praeguseks armastusväärne pensionäripaar (65-aastased) või hoopis lahus?

Äratundmist “teeninduse” ehk pigem “service” teemale:

Vad är service?

Service är inte hemsidor på nätet där vi omständligt ska logga in oss med användarnamn och lösenord och sedan betjäna oss själva, det är inte metalliska telefonmeddelanden som säger: “Din åsikt är viktig” eller “Tack för att du väntar”.

Det är inte specialerbjudanden eller bonuskort.

Service – liksom vård och omsorg – är att få möta en människa. (lk. 155)

ja edasi umbes samal teemal mõned leheküljed hiljem:

Jag har en räkning att betala men plötsligt är det stört omöjligt att logga in på min rikssvenska nätbanks hemsida. Jag får order om att göra en ny installering genom att gå in på verktygsmenyn och sedan klicka mig fram i fem steg. Jag lyder fastän jag inte skulle vilja, fastän det känns som att kasta bort en omistlig del av min korta stund på jorden men hur jag än bjuder till vill det inte lyckas. Jag ringer till kundtjänst, jag får ett meddelande om att samtalet kommer att bandas för att bankens service ska kunna utvecklas vidare och medan jag köar – jag köar länge – tänker jag på att den egentliga anledningen till att banda samtalen snarare måtte vara att få de mest rasande kunderna att besinna sig och inte bli direkt ärekränkande. Men damen jag till slut får tala med är vänlig, hon ber om ursäkt å bankens vägnar, hon erbjuder sig att betala min räkning, hon försäkrar att jag gjort allting rätt, att problemet ligger hos banken och att de nu gör allt som står i deras makt för att få det löst. Jag är så innerligt lättad över att få veta att jag gjort allting rätt, att inte behandlas med överseende som en typisk pensionär, som en gammal dam som egentligen helst skulle vilja ha sina pengar under madrassen. […] Ja, så lättad är jag att jag till slut tackar henne å det varmaste och önskar henne ett trevligt veckoslut.

Först när jag har lagt på inser jag att det är onsdag och förstår att det goda intryck jag bemödat mig om att göra nu gått om intet. (lk. 160) 😀

Järele mõeldes käib ka kolmas tsitaat umbes sama teema kohta:

Flickan i spritbutiken Alkos kassa ser däremot glad ut, hon är ung, hon har svarta, pigga Pippi Långstrumpflätor med röda rosetter i. Hon ler när hon frågar: “Ska det vara något mer?” När jag har betalat säger hon: “Ha en bra dag.” Sådana var inte biträdena på Alko förr. De var äldre, de var allvarliga för att inte säga förebrående och framförallt skulle det inte ha fallit dem in att fråga om det skulle vara något mer, ja, blotta tanken hade förefallit djupt olämplig eftersom kunder ju en gång för alla var personer som betett sig olämpligt helt enkelt genom att komma in och köpa. (lk. 200)

Seega – kokkuvõtteks siiski tore taaskohtumine “vana tuttavaga” – ja ühtlasi ohutu. Ei panda raamatusse sellise kohtumise peale 🙂

Teised:

  • Kajsa Öberg GP:s – “andra bok om åldrandet har ett smärtsamt tema under sin struktur av spridda anteckningar” – “Men ibland får jag en känsla av att bokens lösa struktur och många utvikningar – om filosofi, politik, litteratur och sedernas förfall – är till för att mildra och beslöja bokens verkliga, smärtsamma tema. Det handlar om ett moraliskt dilemma: en kvinna som slutat älska sin gamle man, och därför tycker så synd om honom att hon nästan inte förmår överge honom. Gång på gång återvänder hon till honom, för att utröna om han mår dåligt. / Var gång detta tema återkommer väcks mitt hopp om att de spridda anteckningarna ”om stort och smått” skall förvandlas till ett litterärt verk. Men det sker aldrig.”
  • Sofia Torvalds i Kyrkpressen: “Det är en hänvisning till autofiktionens guldgosse Karl Ove Knausgård, och faktiskt är det något ovanligt knausgårdskt över den här boken som handlar om kärlek, skuld och lite grann om skam också.”, “Den här boken är det baraste jag läst av Mazzarella. Den handlar, som sagt, om skuld och om lycka.”
  • Marie Pettersson HD-s on ka üsna kriitiline, aga paraku kumab minu arust läbi pigem rootslane kui kriitik.
  • Nina Lekander Expressenis on natuke liiga labane, aga see on rootslaste puhul ilmselt pigem reegel kui erand. Võrrelda Meretet mozzarellaga, tuua esile kirjeldus vetsupottidest jms…
  • SvD tasuline.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar