3. Aleksei Ivanov “Sööklaplokk”

Nägin GoodReadsis, et paljud olid seda raamatut lugenud ja kiitsid. Mõtlesin tellida ja järjekorda ootama jääda. Ootamatult sain kohe kätte. Ametlik kokkuvõte ütleb:

1980. aasta kuumal suvel, kui Moskva hingab olümpiamängude rütmis, on elu Volga-äärses pioneerilaagris Tormilind vaikne ja rahulik. Pioneerid peavad koondusi, mängivad jalgpalli ja räägivad öösiti õudusjutte. Noored kasvatajad armuvad üksteisesse, jõetramm toob sööklaplokki söögikraami, männimets õhkab suvist kuumust. Kuid suveidüllil on ka varjupool – laagris toimub midagi ebamaist ja verdtarretavat. Pioneeride seas peidavad end vampiirid.

„Sööklaplokk“ on väga mitmekülgse ja populaarse Vene kirjaniku Aleksei Ivanovi uusim teos, mille kohta ta ise ütleb: lihtne ja lõbus lugu keerulistest ja tõsistest asjadest. Pioneerilaagri eluolu ja nõukogudeaegne lastefolkloor on selles raamatus väga tähtsal kohal, kuid see on ka lugu hääbuva impeeriumi sisutute rituaalide ja peatselt saabuva uue ajastu kohtumisest.

Nii et mida siis arvata pioneerilaagrist, kus möllavad vampiirid? Tegemist on minu esimese vampiiriraamatuga ja väidetavalt on ka mõnes teises kõik väga loomulikult koos. Mõnes mõttes on siin tegemist nõukaaegse härripotteriga – st. laste internaadiks on seekord pioneerilaager ja mingeid imelikke ja veidi üleloomulikke asju tuleb välja, midagi tuleb teha. Ja peategelaseks on “hale äbarik” prillipapa, kuigi ta on suhteliselt kõigest üle ja tal on sisu (“integritet”). Seevastu on kõikides lastes suudetud siiski edasi anda mingi 12-aastaste naiivsus, see on tore

Pioneerilaager…. no ma ei pidanud muud tegemagi, kui kujutama ette meie endi oma (tegelikult päris mitte, meil oli kõik ühes majas, selles raamatus on tegemist eraldi majakestega söökla jaoks, malevamaja (ringid-värgid) jt). Ometi pesukorpus tõi silme ette täpselt samasuguse pesemiskoha (üks plekist renn ja kraanid toruga kohal). Hommikuvõimlemine. Rivistus. Ringid (laulmine ja kunstiring olid mul ka). Söökla. Isegi mingid pärismajad laagrimaja kõrval, kus mingi osa abipersonalist ilmselt elaski. Kõige huvitavam asja juures oli see, et tegelikult ka kogu muu folkloor oleks justkui sama olnud, mõni üksik mäng erines, aga oli oma stiililt sarnane (ilmselt sõltus lihtsalt kasvatajatest, millised mängud täpselt olid). Tondijutud – no nii sarnased. Sõbramärkmikud kokku volditud lehekülgedega. Sööklas jäätmete viskamine mingisse jäledasse solgitünni (see meenub muidugi pigem kooliajast. Ja see, et kokatädidel olid kodus omad sead, kellele tuli jääke ja rokka viia). 

Ja sisu. On olümpia-aasta, lisaks olümpiavahetus laagris, 1980. On kasvatajate liin ja on laste liin. Mis muidugi tänu vampiirindusele veidi segunevad. Võitluse viivad läbi üks kasvataja, vuntsidega filoloog Igor, ja üks poiss, see prillidega Valerka. Kokku tekib ka mingi oma süsteem – stratelaat, kaanid ja lihakehad. Ja lugedes tiksus pidevalt kuklas tunne, et tegu pole ollivuudi filmiga ja see kõik ei pruugi üldse hästi või õnnelikult lõppeda. Õnneks väga hullusti ei läinud, aga samas… eks õnnelik lõpp see vist polnud tõesti. (Kuigi – jõetrammiga mööda Volgat tuleviku poole – eks teatud kujund on selleski). 

Ma ei oska öelda, kas seda vampiirinduse asja peljata või mitte, pole ühegi sarnase asjaga varasemast võrrelda. Samas pioneerilaagrite ja sealse vormitäitmise ja tobeduste kohta lugeda ilma mingi põnevusloota võib-olla polekski nii lahe olnud. Kohati siis lugeda seda punast sümboolikat ja värki lihtsalt millegi teise varjamisena.

Aga need poisid ja nende nimed läksid küll pidevalt segi mul (seda enam, et tihtipeale nimetatakse inimesi hüüdnimedega, siis eesnime lühendiga, kasvatajatest tehakse üldse teinekord ees- ja isanime järgi mingi lühend – kasvataja Igor on nt Gor-Sanõtš, Irina oli mingi Rin…. Ei mäleta enam. Veronikast sai ka mitu varianti). 

Tunnustan ka seda, et igasugused meie jaoks tavalisedki asjad on joone all ära selgitatud. Ma ei tea, miks viimasel ajal joonealused nii out muidu on. 

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

2. Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”

Haruki Murakami on vist selline autor, kelle ma lihtsalt pean läbi lugema, kui midagi ilmub (eesti keeles), tingitud refleks. Ja samas – üledoos hakkab tulema. Seega ma pole enam pädev otsustama selle raamatu üle. Kes loeb Murakamit esimest korda, sellel on ilmselt midagi leida. Minul oli sedapuhku küll tunne, et lihtsalt kirjutab, peategelane oleks justkui igal pool sama, siis see kellegi ütlus, et “kaob nagu naisi Murakami teostes” peab ka paika*. Muidugi on originaal välja antud juba 1988. aastal, seega võib-olla sai sealt see kadumine alles hoo sisse. Lisaks see jaapani jahedus – ma ei mäleta ühestki raamatust, et näeksin kirge, soojust või inimestevahelisi suhteid, mis oleksid mingilgi määral tuttavad. Kõik justkui mingi sordiini all. See raamat läks ka tõesti väga ruttu, aga tabasin end korduvalt mõtlemast, et noh, hakkas kirjutama ja mõtles, et eks vaatame, mis mõtted pähe tulevad. Kirjutaks õige siia vahele midagi ilgelt pikalt Kafka protsessilikku. Ilmselt ikkagi tõmmati lõpuks ka mingid otsad kokku, aga mulle tundus, et minu loogikaga see ei suhestunud, loogika kui selline tundus konstrueeritud. Läbi paralleelmaailmade jälle. Siis lisaks näpuotsaga kaasaegse maailma, väärtuste ja raha väärtuse ebaloogilisust. Nagu mõelnuks, et näitaks, kuidas inimesed võõranduvad (aga jaapanlaste kirjanduses on minu arust kõik tegelased alati võõrandunud ja tundekülmad, kuidagi teistmoodi). Muidugi tavapäraselt hästi suur hulk rock- ja popbändide nimesid ja tingimata nende lugude pealkirju, mida parajasti kuulatakse. Nende järgi jääb ka siin raamatus mulje, et oma artiste seal maailma nurgas ei kuulata, kõik on Läänemaailmast tuttav.

Ametlik kokkuvõte:

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!”** (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Ega mul tegelikult maksa siin ironiseerida, sest tegelikult oli siin ju Murakami oma tuntud headuses. Või siis, nagu nüüd tunduma hakkab, üksluisuses. Kuna ma varasemate raamatute sisusid ju õieti enam ei mäleta, mäletan vaid mingit tunnet. Ja see tunne on kõikides sarnane.

Peategelane on nimeta, nagu kokkuvõtegi mainib. Võtnud end pärast imelikku kutsuvat unenägu mõneks kuuks töölt lahti, sõidab ta Sapporosse Delfiini hotelli. Sapporo hotellis kohtub ta vastuvõtutöötajaga. Vahetavad vahel mõne sõna. Siis aitab ta Yuki, 13-aastase tüdruku sealt lennkiga tagasi Tokyosse – nimelt olla tüdrukul ekstsentriline ema Ame, suur fotograaf, kes tõmbas Katmandu poole lesta ja kellele meenus alles 3 päeva möödudes, et tütar jäi kuhugi Sapporosse. Siis käibki veel peategelase ringiuitamine Tokyos, vahel üksi, vahel koos selle 13-aastasega, vahel oma endise klassivenna Gotandaga, kellest on saanud filmimaailma vang, kuigi kes on pururikas ja tohutu suurtes võlgades, seega oma agentuuri ori. Vahepeal käivad peategelane ja Yuki Havail, kus Yuki ema parajasti tegutseb oma ühekäelise ameeriklasest armukesega. Siis ootamatult tagasi ja veel kügelemist Tokyos.

Kõige selle taustal mingi unenägu, kus üks naine, Kiki, kes kunagi temaga elas, teda kutsub. Peategelane ajaks justkui läbi kogu raamatu tema jälgi, siseneb Sapporo hotellis isegi paralleelmaailma, mingile imelikule korrusele, mida näevad vaid tema ja hotelli vastuvõtutöötaja Yumiyoshi, mingil määral tunnetab ka Yuki, kuigi tema tunnetab pigem peategelast ja temas toimuvat. No ja siis mõned inimesed surevad, üks kahtlaselt, teine jääb auto alla. Peategelane hakkab selles mustrit nägema – kord isegi joonistab puhvetis kuskile salvrätile inimesed, kes on alates esimesest Kiki unenäost tema ellu sattunud ja kuidas nad omavahel seotud on – minu arust on seal isegi kuidagi ühendavad jooned ebaloogiliselt. Nojah, ma ei tea. Kunagi lugesin ju näiteks After Darki, kus oli sarnaseid jooni, aga toona see mulle küll väga meeldis. Elevant haihtub meeldis mulle väga.

Seega ilmselt on tegemist kena loetava raamatuga, kui varem poleks liiga palju samalt autorilt lugenud.

* Olen kirjutanud Sputnik Sweethearti kokkuvõttes, et DanielZalewski olla NY Timesis kirjutanud (link enam ei tööta): “Women disappear more frequently in Haruki Murakami novels than they do on stage with David Copperfield.”

** Ega saagi täpselt aru, mis kirjavahemärgid pealkirjas peaksid olema….

Linke veel palju pole, aga:

  • Eleen Änilane EPLis kirjutab: “„Tantsi, tantsi, tantsi” on kriipivalt aus lugu depressioonist ja kaotusvalust, aga kõige rohkem ehk isegi hoiatuslik muinasjutt kapitalistliku maailma absurdsusest. Kolmas paralleeluniversum, millesse peategelane eduka klassivenna ja uue sõbranna rikaste vanemate kaudu kistakse, on reaalsus, kus eliidi jõukus on nii suureks kasvanud, et raha füüsilisel kujul ei eksisteerigi. Kõik, nii lennupiletid kui ka lõbumaja prostituudid, deklareeritakse „kuludena”.”
  • Kadri Kõusaar kirjutab Ekspressis: “Igatahes on Murakami melanhoolne sürrealism või sürreaalne melanhoolia väga nauditav, ainult üliharva sattub ta kitshi küüsi. [—] Murakami Mehe abikaasa on hell koduperenaine, kes ei oma isegi karisma varju, ja kelle ainus roll seisneb Murakami Mehe kurbuse ära tundmises. Millalgi ilmub aga välja Murakami Naine, kes on Murakami Mehe tõeline huvi ja armastus, – sama tark-tundlik ja seletamatu kui Murakami Mees. Murakami Naine ei pruugi olla ilus, aga tingimata on ta elegantselt riietuv, salapärane ja… kaduv nagu suits.”
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

1. J. K. Rowling “Ickabog”

Tegelikult läksin Apollosse mõnele tellitud raamatule järele, aga seal oli masendav allahindlus, ka paljudele headele raamatutele. Ei, Rowling nende alla ei kuulunud, mõtlesin, et võin ühe esindusliku veel osta, tundus muinasjutt.

Hm. Ma ei oskagi öelda. Täiskasvanute jaoks on ehk liiga läbinähtav ja reljeefne. Laste jaoks ilmselgelt liiga õudne. Õudne selles mõttes, et täiesti möödaminnes järjest tapetakse inimesi, surevad ka peategelaste vanemad. Ei mingit võitlust, ei mingit muud värki, kui et põmm! ja surnud. Ma mõtlesin, et kuivõrd on nii lihtne muinasjutt, siis mingi nangijaalanduse või muu lohutusega siiski kõik need süütud ärkavad surnuist üles või midagi – ei ärka nad midagi. Seevastu selgub, et Ickabog on hea, tuleb pärast, lilled käes, rahvas koguneb ümber…. Selline ollivuudlik stseen. Hea võidab kurja. Heh, ma ei teagi.

Eks natuke ülekantud tähenduses on võimalik lugeda, aga samas on selleks liiga lahtiste kaartidega kirjutatud. Diktatuure võiks lastele selle raamatuga selgitada (aga selleks oli Umbridge’i osa Harry Potteris isegi parem). Koroonaeitajad ja vandenõuteoreetikud saaksid sellega oma pointi ka selgitada lastele. (Kusjuures ma saan aru nii, et see raamat oli küll ammu  kirjutatud, aga seisis avaldamata kujul – kuni kirjanik nüüd koroona-aastal selle internetis avaldas ja lastel illustreerida palus. Võidutööd on üleval raamatu lehel, aga Varrak on ilmselt Eesti lastele uue võimaluse pakkunud – jah, ongi. Sellel Facebooki-lehel isegi avaldatakse mõned).

Illustratsioonideks olid laste joonistused – ja minu arusaamist järgi Eesti laste. Seega see mõte oleks nagu hea (ilmselt igal maal omad lapsed). Ilus raamat on igatpidi, aga kokkuvõtteks veidi “heh…”.

Rubriigid: raamat | Lisa kommentaar

Kaitstud: aasta kultuurisündmuste kokkuvõte

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: raamat, teater-muusika-kino | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

83. Tove Jansson “Dockskåpet”

Seda raamatut vahele lugedes hing puhkas. Tove Janssoni lugudega on ilmselt nii, et neid võibki alati vahele lugeda. Hingekosutavad ja üldse mitte lääged. Ilmselt ei tohikski väga järjest lugeda, lähevad veel segamini. 

Selles kogumikus on 12 lugu. Tutvustuses öeldakse, et kõikides lugudes on tegemist erinevate loomeinimeste muredega, aga tegelikult on siin ka muid muresid ja inimesi, kes pole loomeinimesed (või vähemalt pole see oluline, millega nad tegelevad muidu). 

Need lood on:20201223_082659

Näen, et kui ma nende lugude sisusid üles ei kirjuta, siis ma unustan need ära. (Tundub, et mõned juba olengi unustanud, peaks sirvima ja meenutama – pealkiri üksi ei too veel meelde). Tove Jansson oskab kuidagi hästi inimlikult kõik kurvad või probleemsed või inimliku kadeduse või roidumuse või sõltuvuse teemad ära kirjutada. Armukadedus “Nukumajas” (nimiloos), “Koomiksite joonistaja” inimlik tüdimus, kuigi tahaks ehk aeg-ajalt veel mõne teha, “Pearolli” puhul näitlejanna tutvumine oma hallist hiirekesest sugulasega, et õppida tema pealt ühte rolli…., “Lillelaps” sellest, kuidas elu märkamatult möödub ja su vanad sõbrannad kõik oma elu peale läheb ja noorusaegset tõelist huvi üksteise vastu te enam kunagi ei saavuta, “Suur reis” valikust ema ja kallima vahel ja selle vahel, kas julgeb emale öelda, kes see sõbranna on, samas kui süütunne ja otsustamatus on põhiline vaevaja, “Hilo jutt, Havailt” on teisipidi lahe, kuidas kohalik “oma” turisti peab, madalhooajal, mida talle hambasse puhub jms. 

Selle raamatu puhul on vist ka oluline see, et siin on mitmes loos samasoolised paarid. Ja need lood on kirjutatud veel siis, kui homoseksuaalsus oli Soomes kriminaalselt karistatav (kuni aastani 1971). Raamat ilmus esmakordselt 1978.

Eessõna algab tsitaadiga novellist “Kunst looduses”: “Igaüks näeb seda, mida suudab, ja see ongi asja mõte.” Mitme novelli keskmes on jõud, mis mõjutavad erinevaid suhteid ja neid räsivad: aeg, vahemaa, süümekad, eneseteostus…. (see on ka Kai Korkea-aho eessõnast). 

Soovitan kindlasti. 

Autor on nimiloo ka sisse lugenud, olemas Youtube’is:

Uurige sellest listist, seal on mitmed lood olemas ja ma ei oska päris hästi linkida, segamini on, osad huller om buller.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

81. Monika Fagerholm “Vem dödade Bambi”

Ootasin ammu, et saaksin seda raamatut lugeda. Ei jäänud lõpuks muud üle, kui pidin postiga tellima. Lugema hakkasin entusiastlikult, sest kõik on kiitnud, see romaan on isegi Põhjamaade Nõukogu kirjanduspreemia saanud.

Ma ei saanud mitte midagi aru. Päriselt. Ma ei saanud absoluutselt aru, miks pool teksti oli kursiivis. Miks mõned üksikud sõnad olid paksus kirjas. Ma ei saanud aru, kellest see lugu rääkis – võib-olla kõikidest peategelastest (nagu Westöl näiteks). Kui tundub, et peamine oleks justkui olnud grupiviisiline vägistamine, millele viidati kohe alguses ja mille poole liiguti kogu romaani vältel, sellest mööda ja läbigi, siis ma ei saa aru, miks oli nii pikalt teistest – Emmy, Saga-Lill, Angela, Annelise, isegi Cosmo. Seega mitte üldse ainult Gusten ja Nathan. Kui oli viidatud, et tegelikult samad lood läbi aegade, siis nii sügavamõtteline kõik muu minu arust ei olnud, et annaks põhjust neid paralleele tõmmata. Kuigi äkki oli seda just püütud teha? Gusten ja Nathan, ühesugused nokkmütsid, äravahetamiseni sarnased. Ja lõpus Nathan ja Cosmo – sarnased mütsid, sarnased, vanad sõbrad. Mees läheb naise/kellegi sekretäri/vastuvõtutüdrukuga minema. Norrasse, Šveitsi.

Kordused, pidev asjade kordamine, millel minu arust polnud muud efekti kui väga sügava ebameeldivustunde tekitamine – võib-olla oli see eesmärk, ses suhtes toimis. Ja siiski – see vägistamine, mis justkui oleks olnud kogu sündmustiku keskmes, see “villastadeni” (tähtsate kõrgklassi inimeste) ja ühiskonna kõntsakihi (Grawelli internaatkooli kasvandikud) vastandamine. Kuhu sa ka ei tüki, on kõrgkiht omavahel seotud, neile kehtivad teised moraalinormid, kõike on võimalik rahaga kinni mätsida. Ja siis Grawellska tüdrukud, kes on sealt küll välja murdnud (Nathani ema abielu kaudu, Sascha ujumise ja tippspordi kaudu), aga kelle ringkond kohe unustab ja endast tõukab, kui midagi juhtub. “Ju nad on ise süüdi”.

Ja kuigi tundus, et kogu jutustus käib põhiliselt Gusteni ümber – poisi, kes osales grupiviisilises vägistamises (mis sest, et ta seda pildistas, läks pärast oksele ja oli täis, isegi fotokaga politseisse pöördus ja andis ennastki üles, tahtis end ka ära tappa, sattus hullumajja….), on see kõik kuidagi taustal ja sa ei tea, MIKS sa peaksid seda Gustenit kuulama, austama, tema armastusest midagi teadma. Millal jõutakse vägistamise moraalsete tagajärgedeni? Ei jõutagi – ainult see läbiv pimedus ja äng. Kuigi kirjeldatud sündmused pole Gusteni elukäiku pärast kuigivõrd mõjutanud. Esmalt teatrikool, elu armastus Emmy, pärast Emmy sõbranna…. Ja tekibki küsimus – aga miks samas nii pikalt Emmy enda loost, tema truudust murdvast mehest, tema päritolust, tema armastusest Saga-Lille venna Joeli vastu, kes muidugi 15-aastasena kuhugi spordilaagrisse sõites bussiõnnetuses surma sai. Pimedus, mustad värvid – igal pool.

Huvitav on veel see, et naissoost kirjanik kirjutab justkui Gusteni lugu (mis poleks iseenesest kirjanduses tavatu) – aga et see on just vägistamisest. Ma ei tea, aga ma tunnen, et ma ei usu ei poisi poolt ega vägistatud tüdruku poolt sellest.

Ja siis see, et Cosmo tahab asjast filmi teha ja panna pealkirjaks “Kes tappis Bambi”. Isegi Emmyst on ta teinud pildi, küülik süles (oma vanaisa loomapoest, kus Emmy töötas. Pildil pole Emmyt ennast näha), seda tahtvat filmi tunnuspildiks. Ja siis lõpuks – ei tule tegelikult ikkagi välja – mis film, mida? Teeb ju hoopis ühe teise filmi ja jälle Nathan ja tema rikas isa pundis. (Algul arvasin, et kursiivis kiri on filmistsenaarium, aga see nagu ei klappinud. Siis mõtlesin, et Saga-Lille jutustus – see ka ei klappinud.)

Teine asi, mis oli minu jaoks harjumatu: keel. Esiteks on see raamat väga selges soomerootsi keeles. Rootsikeelsetes raamatutes on muidu laused teistsugused, lühikesed. Soomerootsi omas on laused pikemad, neid tehakse pikemaks nagu meil eesti keeles. Tõlkides ei saakski ilmselt aru, et originaal on teistsugune, lugedes – harjumatu, suisa raske. Komasid neil ju sellegipoolest eriti pole. Teiseks inglise keele pidev põimimine teksti – tõtt-öelda tundsin, et suisa häiris. Samas on see Fagerholmi puhul ilmselt mingi kindel võte. Lugesin 1998. aastal ka ühe tema romaani (vist läbi?), aga ma mäletan, et Ameerikaga flirtimine, siin raamatus ka poplugude tekstidega, on tal sees mõlemas.

Teate, see võib vabalt olla väärtkirjandus. Sest ta ju puudutas, häiris. Lihtsalt ma lootsin, et mingil hetkel tuleb mingi sügav ja kõikehõlmav kliimaks, mis kõik klotsid omadele kohtadele seab – minu jaoks seda ei tulnud. Ainult kordused, kordused, kordused. Mis ajasid mind lõpuks närvi – ühe asja ütlemine mitmes kontekstis. Sest lõpuks läks isegi sündmuste toimumise järg segaseks.

Ma ei imestaks, kui kunagi eesti keelde ka tõlgitaks… aga minu maitse paraku pole.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

80. Alex Schulman “Överlevarna”

Omamoodi raamat. Läbi raamatu jookseb kaks aega, olevikuaeg liigub vastassuunas (einoh, Tenet, eksole – autor ütleb ise ka, et on Nolanilt inspiratsiooni saanud), seega algab romaaniaeg lõpust. Ja samas korduvad mingid laused peatükkide alguses, mis on järgmise olevikuaja lõpus – ja siis kord ei osuta samale korrale.

Minu jaoks on see esmatutvus Schulmani loominguga, kuigi ma näen, et ta on oma lapsepõlve kasutanud mitme romaani kirjutamisel – väidetavalt see pole tema perekonnast (kuna ma veel midagi ei tea, lähen nüüd uurima, ta oli hiljuti Babelis ka just selle raamatuga).

Mõnes mõttes on tegemist suhteliselt tavapärase süžeega – ses mõttes, et raske lapsepõlv, mis on üle elatud, eks ole. Just see aegade nihestatus ja koer Molly on võtmed, mis raamatu huvitavaks muudavad. Kuna ma olin veebist enne näinud mingeid kommentaare, hakkasin poole pealt aimama, mis lõpuks välja tuleb. Kes ei taha lugemiselamust rikkuda, ärge edasi lugege.

Ka jutustaja Benjamin on osalt ebausutav – lõpus me ei tea enam, kes ta selline on. Juttu on ju sellest, kuidas isa teeb hommikusööki – kord, kui Benjamin on juba 20 saanud. Nad lähevad kahekesi rõdule esimesi kevadisi päiksekiiri nautima. Miks? Tundub ju, et ta on täie mõistuse juures, sõidab autoga, viib vennad tagasi vanasse maakodusse. Aga ometi – ta on 20, jälgib, kuidas isa teeb hommikusööki ja kõnnib tema kannul rõdule. Passiivsena. Ja siis meenub Faulkneri “Hälin ja raev” – ja sealne Benjamin. Kas mitte tema jutustusega ei alanud kogu raamat – kõik tundus nii segane, nii arusaamatu. Alles hiljem langes kõik omadele kohtadele.

Sisuspoiler. Teatud sündmused toimuvad maamajas ja selle ümber, kord saab üks vendadest, peategelane Benjamin lahti murtud uksega alajaamast tohutu elektrilöögi ja kui ta mitme tunni pärast (või mitme päeva pärast?) teadvusele tuleb, on tema kõrval ka nende koer, surnud. Alles lõpuks terapeudi juures ja ema kirjast selgub, et mingit koera pole kunagi olnudki. Oma hirmsates mälestustes on Benjamin selle alla surunud – tegemist oli ta väikese õega. Kirjutatud on palju:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

79. Tove Jansson “Katten & Ön”

See raamat saabus postiga eile. Ja see on tõesti raamat, kuigi võinuksin märkida pealkirjas mõlemad sõnad eraldi jutumärkides – tegemist on kahe väga lühikese jutuga.

Üks räägib kassidest. Vanaemast ja Sophie’st (äkki oli see episood Suveraamatus sees? Paraku ei mäleta, alati tore lugeda). Kuidas kass Mappe (Ma Petite) elab kassielu, püüab linde, see tundub Sophie’le nii jube, et ta lõpetab kassiga rääkimise. Kord vahetab kassi naabersaare elanikega ära, kes oma kassi minema viivad, sest too ei püüa hiiri. Ja kuidas lõpuks ikkagi tagasi vahetada tuleb.

Teine lugu räägib saarest. Armastusest saare vastu. Kuniks tuleb sügis, hakkab jube, siis tuleb talv ja tuleb tõmbuda oma turvalisse linnakorterisse.

Tovejanssonilikult armas ja täpne.

Ametlik kokkuvõte:

Om att älska någon – om än motvilligt – och om en envis liten vildkatt handlar Tove Janssons poetiska berättelse Katten. I den här Novellix-utgåvan samsas den med Ön, en historia om karghet och hav, tångbankar och tallar som är krökta av piskande vind.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: niisama

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: raamat | Sildid: | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

76. Margaret Atwood “Nõiasigidik”

Kuskilt jäi see teos silma, tellisin raamatukogust ja sain kätte. Alapealkiri kinnitab “William Shakespeare’i näidendi “Torm” ümberjutustus” ja algab värsivormis. Kättevõtmisega oli teatud tõrge. Aga – siis käivitus romaan. Ja enam ei olnudki võimalik käest ära panna! Tänuväärne teost igas mõttes! Võtsin riiulist 1935. aastal Ants Orase tõlgitud “Tormi” väljaande ja pidin lehekülgi lahti rebima – 1940. aastast riiulis olnud (vanaema nimi ja aastaarv sees), aga pole keegi lugenud. Muide, käisin peas läbi, kas meenuks originaalpealkiri – ei meenunud. Kontrollisin – The Tempest!

Ametlik kokkuvõte kõlab nii: 

Shakespeare’i „Tormi” ainetel loodud „Nõiasigidik” on lugu kättemaksust, uutest võimalustest ja petlikest illusioonidest. Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on tippvormis. Iga tema uus lavastus suudab hämmastada ja üllatada. Järgmiseks on tal plaanis tuua lavale Shakespeare’i „Torm” ja teha seda nii, nagu keegi kunagi varem pole teinud. Lisaks aule ja kuulsusele, mis lavastus talle tooma peaks, loodab ta tüki abil ka oma hingehaavu ravida. Olukord võtab aga ootamatu pöörde, kui Felix reedetakse. Üleelamistest räsituna elab Felix kõrvalises paigas väikeses lobudikus, kus teda kummitavad mälestused nii armastatud ja kaotatud tütrest kui ka kättemaksust. Kaksteist aastat hiljem saab Felix oma võimaluse ja kättemaksuplaan hakkab kuju võtma kohaliku vangla seinte vahel, kus mees vangidele teatritunde annab. Uuesti „Tormi” lavastama asudes seab ta oma reetjale kuratlikult kavala püünise. Kui kõik hästi läheb, õnnestub Felixil vaenlane võita ja taas jalule tõusta. Aga elul – ja veelgi enam teatril – on kombeks üllatada.

Võiks öelda, et sellise kokkuvõtte saaks kirjutada ka labasemast raamatust. Praegu aga, mõni hetk pärast läbilugemist, tundub, et Atwood on end minu jaoks igati tõestanud! (Ma olen teda varemgi lugenud, mh. tema müüdiraamatut, aga ilmselt jättis see seniloetutest kõige parema mulje. Samas peab muidugi tuure tagasi tõmbama, kiitmine ei tee kunagi head). 

Mulle meeldis, kuidas ta suutis luua suhteliselt kiiresti väga loogilise paralleeli “Tormiga”. Ehk oligi huvitav, kuidas alguses võis mööduda 3 ja 7 aastat paari peatükiga, kui siis ülejäänud raamatusündmused toimusid umbes kahe kuu vältel. Teine asi: peategelane Felix on oma tütrele, kes paraku tema teatrikunsti tõttu lapsena suri, pannud nimeks Miranda.) Felixil olid tähtsad proovid ja ta palus ennast proovide ajal mitte segada, mistõttu lapsehoidja ei saanud teda kätte ja tütar suri 3-aastasena meningiiti). Mõtlesin kohe, kus ma seda nime veel kohanud olen hiljuti – see oli Õhtupoolikutes Emilyga, kus peategelane sai endale lapsepõlves selle Shakespeare’i tegelase järgi uue nime (Miranda ehk Mira). Seega Felixi tütar on erinevalt Prospero omast juba alguses surnud. Koopalaadne elamine, mille ta endale pagendusse asudes leiab, pidada kummitama, hoiatab omanik, aga see on kõigest meeldivaks vihjeks, kuna Felix tunnetabki Miranda kohalolu, vestlusi, tema küsimusi, malemänge temaga… (No ja nimed – Felix, Prospero… lootus). Tema õnnetäht on juhuslikult Estelle…

Teiseks on see vaat et ainedidaktiline õppematerjal draamatundideks, draamast ja draamakirjandusest kirjaoskuse arendajana. See aspekt eraldiseisvalt on ka juba paeluv. Hollivuudis on selletaolisi filme mu arvates ennegi tehtud – täiesti pekkis kooliõpilased hakkavad tänu karismaatilisele õpetajale ühtäkki luulet armastama. Atwood on lähtunud tegelikult ka ainealasest kirjandusest, mis puudutab draamaõpet vanglates. Nii et jah, mine tea. 

Kui 12 aastat pärast enda tagandamist avaneb võimalus anda etendus kõrgetele võimukandjatele, on nendeks võimukandjateks justnimelt need tegelinskid, kes ta kunagi troonilt tõukasid, et ise karjääri tegid. Seega otsustab ta tavapärase ajaloolise draama asemel lavastada “Tormi”, etenduse, mille proovide eel ta kunagi tagandati, päeva pealt minema saadeti. Ja välja mõtleb ta selle kõik peenemalt kui varem – kuna tavaliseltki on etendusele pääsejate arv piiratud, kantakse see videos väljaspool teatriruume ette. Seekordki filmivad nad oma stseenid üles, aga etenduse annavad hoopis interaktiivselt. Sest kõik tegelased klapivad nende ülikutega, kes “Tormis” 12 aastat hiljem saarele satuvad. Antonio on Anthony ehk Tony, nimesarnasusi on veelgi, rollisarnasusi enamgi. Felixi kättemaksujanu ajab isegi mõnele vangile hirmu nahka. Tulemus on muidugi täpselt see, mis “Tormis” eneses. Üles kerkivad küsimused kättemaksust ja andestamisest. Šeikspiirlikult on originaalis muidu ka igasugust võlukunsti ja tohutult palju tegelasi, aga Atwoodi selline lahtikirjutus aitaks imeliselt läheneda originaaltekstile. (Silme ette kerkis kohe Tartu Waldorfkool ja nende Shakespeare’i lavastused – ilmselt on nad seda raamatutki lugenud, võib-olla lavastavad kunagi hoopis Atwoodi!).

Muidugi kogu see piiride temaatika – sündmused leiavad ju aset suures osas vanglas ja kurjategijate seas. Kust läheb aga see õhkõrn piir selle vahel, mis on moraalselt õige, mis vale, kas on vaja karistust ja kättemaksu?

Sellised raamatut aitavad riiulist võtta 1935. aasta väljaande ja selle leheküljed lahti rebida (nojah, tõele au andes olid ainult viimased leheküljed lahti rebimata). Vähendavad aukartust. Piire ajastute vahel. Vaat et soovitaks kooliõpetajatele… äkki haagib õpilastega?

 

Lingid:

  • Triinu Pakk kirjutab Postimehe kultuurilehekülgedel, et “Atwoodi „Nõiasigidik“ võtab käsile Shakespeare’i „Tormi“ ja teeb sellest omaenda paraja tuulispasa, mis mõneski mõttes üritab originaali lausa üle trumbata. Kasutades üht Shakespeare’i sagedast nippi panna näidendi sisse teine näidend – „Tormis“ endaski sisaldub teatavasti väike maskimäng –, mahutab Atwood lugusid üksteise sisse lausa kolm.”
  • Linda Järve kirjutab, mh kiidab tõlkijat – ühinen nende kiidusõnadega. Riina Jesmin on leidnud toredaid väljendusi. Muidugi oleks seda teksti kõige mõnusam lugeda inglise keeles, kui tunned keelelisi nüansse, lisaks, kui tunned Shakespeare’i loomingut ja viiteid (eestikeelses on vähemalt joone all kirjas, kust mingi fraas leitud) Räpikeelena on inglise keel ka loomulikum minu arvates (sama leidis ka Triinu Pakk mu arust). 
  • Bukahoolik kirjutab. Mh näen juba mitmendast kohast, et tegemist on mingi Shakespeare’i teoste ümberkirjutamise sarjaga, Hogarth Shakespeare’i sari – väga tänuväärne. Oskan edaspidi tähele panna ja vanemaid ehk aja tekkides ette võtta. (Mh on põnev, et Atwoodi “Penelopeia“, mida ma lugesin, oli müütide sarjast). 
  • Jaan Martinson ei kirjuta EPLi raamatublogis üleliia pikalt, aga toob ka välja, et vähemalt viib “Tormi” sirvimiseni! 

PS. Imelik on see, et olen Atwoodi ilmselt lugenud põhiliselt enne blogi aega. Mäletan “Kassisilma” (1999 äkki?), ja miskipärast meenub, nagu oleksin 2002 lugenud ka “Pinnaletõusu“. Samas – sisu ei mäleta muidugi. No ja “Penelopeia” – ilmselt vahetult enne blogipidamist. Tundub kohati muidugi, et tema raamatute eestikeelsete väljaannete kaaned ei kutsu ka lugema 🙂

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

75. Julio Llamazares “Kuidas vaadata vett”

kuidas-vaadata-vettSelle raamatu puhul on kõige olulisem teada tausta, sest ma leian, et seotus ajalooga on siin oluline. Taustast võib põhjalikult lugeda Mari Laane järelsõnast raamatule:

1960. aastate lõpus jäi Hispaanias Leóni provintsis Porma jõe orus veehoidla alla üheksa küla, mis olid koduks rohkem kui kolmele tuhandele inimesele. Riik vajas elektriaenergiat ja vett põldude niisutamiseks ning selle nimel pidid elanikud loobuma sajanditepikkusest eluviisist, kodudest ja maadest. […]

Sama saatus oli Hispaanias paljudel, veehoidlale jäi jalgu rohkem kui viissada küla ning Porma oli vaid üks neist paistjärvedest, mis Franco ajal ja pärast tema surma, niinimetatud üleminekuajal, projekteeriti. Oli elujõulisi piirkondi, nagu Riaño, kus inimesed ootasid oma saatust üle kahekümne aasta, elades pidevas väljatõstmise hirmus: maad olid juba sundvõõrandatud ja kaartidelegi joonistatud veehoidla, ent mitu tuhat sealset elanikku sunniti protestiliikumisest hoolimata väevõimuega lahkuma alles 1980-ndate lõpul. Ometi ei teadvusta paljud hispaanlased selliste veehoidlate tähendust – vee emotsionaalset hinda -, nii nagu ka ühiskonna vaadet esindav juhuslik möödasõitja raamatu viimases peatükis. (Mari Laan, lk 147-148)

Kogu raamatu ülesehitus on aga erinevate sugulaste mõtted teel vanaisa/isa/abikaasa tuhka veehoidlasse puistama, päev pärast matuseid. Vanaisa pole sealt lahkudes kordagi enam tagasi läinud, aga palus, et ta tuhk sinna puistataks. (Ja seegi pole nii tavapärane mõte, sest nad on pärit konservatiivsest ja usklikust perekonnast, kus viimsele teele saadetakse kirikust mulla alla). Kõikidel jutustajatel on selle veega erinev suhe ja perega oma lugu. Mõni mäletab elu külas enne väljarännet, mõni mäletab vähe, aga see puudumine ja juurtetus on sellegipoolest haaranud. Mõni peab taganutmist mõttetuks, sest ei tunne üldse mingeid juuri. Ja siis lõpuks tõesti juhuslik autojuht, kes mõtleb, et mis seltskonnaga tegu, ja tõlgendab, et ah, ju tulid ilusat ilma nautima.

Kusjuures mina ei oskagi mitte midagi muud selle raamatu kohta öelda. Urmas Vadi räägib ja Gogolis (ca 45:36) on omalt poolt soovitatud. Lugege ka intervjuud osalise tõlkijaga – üliõpilase Madis Kuusega (tõlgitud kahasse juhendaja Mari Laanega). Huvitav on see, et selle lühikese raamatu (143 lk teksti lõppemiseni) lugemine läks väga aeglaselt. Korraga 2 lugu maksimaalselt.

Katkend.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

74. Nina Wähä “Testament”

Selle raamatu kohta olin kuulnud ainult head. Ja samas ka kokkuvõtteid, et kõikidel läheb seal väga halvasti, aga ikka on hea kuidagi. Lisaks hirmutas esiti raamatu paksus (474 lk). Aga nüüd, kui olen läbi lugenud, võin kinnitada teistelt kuuldut: tõsi, kõikidel läheb seal mingit pidi halvasti – teisalt jälle hästi, kõikides on mingi inimlikkus, mida siiski näidatakse  (ka halvimate tegelaste puhul), kõikidel on mingi oma õnn, üldine õhkkond ei ole masendav, kuigi (eriti alguses) hiilib pidevalt kahtlus, et kohe juhtub midagi, midagi ebaõiglast ja hirmsat. Samas – tegelikult ei juhtu. (No igasuguseid asju juhtub, aga selliseid ehmatavaid ja pettuma panevad äkilisi õnnetusi nagu pole, mida lugejana raskem seedida).

Tegemist on perekonnalooga. Lugedes raamatu algusest tegelaste loetelu – enamasti ühe pere lapsed, mõne kaaslane ja sõber lisaks – mõtled, et see pole võimalik. See kõik ei jää mulle meelde. Ometi läheb lugemine kiirelt, kõik seotakse kuidagi ühte sündmusse, esialgu Annie’i kojutuleku ümber. Selle ümber hakkab tekkima tagasivaateid erinevate õdede ja vendade lukku, ema lukku. Kui Annie tagasi Stockholmi sõidab ja jõustub vanemate lahutus, on jutustusel uus keskpunkt ja jätkatakse ikka tegelaste lugude jutustamisega. Samas on kõik kuidagi nii orgaaniliselt kokku seotud, et hetkekski ei teki tunnet, et loed erinevaid lugusid, mida pead pärast kuidagi ise peas kokku viima. Muide, lapsi oli 12 (või 14, kui surnud lapsi ka arvestada), lisaks kummagi vanema lugu. Kas üldse on enne lugemist usutav, et seda kõike saab rääkida seotult, põnevalt, nii et lugemiseks läheb kaks õhtut ja pühapäev?

Üks olulisi asju siin oli õhkkond. Tegu on ju põhimõtteliselt Põhja-Soome pere looga – ometi on see kirjutatud rootsi keeles (ja Kadri Papp on selle imekiiresti eesti keelde vahendanud, originaal ilmus alles 2019 ja sai veel Rootsi Raadio romaaniauhinna sel aastal). Aga sisult on tegemist igas mõttes soome romaaniga – siin on soome hõngu! Siin hoiavad kõik kõike enda teada, keegi ei pea oma elust, oma muredest, oma haigustest, oma suhtemuredest kõnelemist heaks tooniks. Kui just keegi ise tahab rääkida, kuulatakse, aga küsimist, edasi uurimist peetakse ebasobivaks. Seega kõik see vaikimine. Ja siis on Annie’l Stockholmis elukaaslane Alex, kellest ta on rasedaks jäänud. Kui Alexit kujutatakse, ei ole temas ühtegi negatiivset joont (kirjelduse järgi), ometi mõtleb Annie, kui ebasobivalt jutukas või pealetükkiv mees on – tahab kõneleda, on avatud, tuleb hoiatamata…

Pere 14-st lapsest ca 3 on homoseksuaalsed (statistiliselt muidugi loogiline). Ka see, kuidas neil ei ole kuidagi mõeldavgi sinna elama jääda, väikesesse kohta, vanade traditsioonidega kohta. Kuidas neil on vaja õhku. (Muide, ühe venna mure jäigi lahtiseks – Lauri tuli ju Kopenhaagenist tagasi kodutallu enne lõpusündmusi, aga miks, ei saanudki lugeja ega Annie teada).

Nagu lõpuks tundub, on kirjanik ise see, kes lõpuks sünnib, Annie’ laps. Ja Annie oli see, kes läks Rootsi poolele, Stockholmi tööle. Kuivõrd siin mingi tegelik perekonnalugu on, tuleks guugeldada ja uurida. (Hetkel pole aega).

Kadri Papp on raamatule kirjutanud pika järelsõna lestadiusluse rajajast Lars Levi Laestadiusest, kuna tegelikult elab kogu pere (kodutalu) Põhja-Soomes isa Pentti kodukohas, aga kogu Pentti pere on lestadiuslased. Ja samas Pentti erineb neist, ei usu isegi jumalasse – kogu see lestadiuslaste värk on justkui see, millest on eemaldutud, kuigi mis istub kuidagi sees (rangus, vaikus, et ei räägita jms. Ometi joomine on pere noorte seas tihtipeale tavapärane ning erineb lestadiuslaste õpetusest, üks põhialustest – tuleb olla karsklane).

Ilmselt kirjutatakse sellest raamatust peagi rohkem. Tähelepanuväärne ja kuidagi eepiline, mastaapne, hea. Seni leian ainult linnaraamatukogu blogi lingi, kus Kaja Kleimann romaanist kirjutab. Muide, just sealt lugesin esimest lõiku ja mõtlesin, kuidas saab see raamat hea olla (selles mõttes, et mulle meeldida): “Raamatu algupoole arvasin, et see on üks väga õnnetu pere. (Aeg-ajalt tabasin end mõtlemas: „Armas taevas, mis inimesed need on?”) Aga pärast kogu raamatu läbi lugemist päris nii öelda ei saa. Ehk ei olegi õnnetu perekond, vaid iga selle liige eraldi?” Ja sellega võib igati nõustuda! 🙂 Sest üks asi, mida ma lugedes pidevalt tajusin, ei olnud sugugi masendus ja õnnetus, vaid ÕNN, mingi turvatunne, midagi, mis on seotud juurte, pere koosolemise, olemasoluga. Kuigi kõik on õnnetud erinevat moodi (peale Siri, ema, tema ometi polnud lõpuks enam nii õnnetu?), seob neid midagi, mida Annie nimetab rotikuningaks – seda, et nad on vältimatult kuidagi kokku seotud (kuigi ta tunnetab, et see laguneb pärast isa surma ja kummalist testamenti ja sellest tekkinud vastuolusid – ja pärast lapse sündi, kui ta astub sellest elust välja uude ellu ega muretse enam vana pärast, teiste pärast).

RahvaRaamat on välja pannud ka katkendi raamatust, kuigi ma ei tea, kas eraldiseisvalt on mõtet lugeda. Just see eepika, see mastaapsus, mis tekib väikestest asjadest ja mis panevad kiiresti lehte keerama. Siin on palju tahke, kokku võtta pole niimoodi lühidalt võimalik isegi. (Muide, isegi selliseid kohti oli, mida oleks tahtnud tsitaadina säilitada, aga seekord ei viitsinud välja kirjutada).

Ahjaa. Mis tundus imelik. Rootsi keeles on tänapäeval väga tavaline mingite ingliskeelsete fraaside vahele poetamine. Siin olid lausa osade pealkirjad ingliskeelsetena. Eestikeelses tekstis mõjub see (vähemalt esialgu) pisut võõrana.

Ja samas oli seekord täiesti põhjendatud, miks Soome koha- ja tänavanimed olid soomekeelsed, kuna tegevus toimus soome peres. Mis sest, et raamat on kirjutatud Rootsis ja rootsi keeles.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

73. Olga Pogodina-Kuzmina “Uraan”

Nõme nädal on olnud – ei ole saanud aega tööd teha ega lugeda. Lõpuks, kui virn teisi raamatuid juba ootab, sain selle romaani läbi. Tugev. Hea. Ja lisaks hea tõlge.

Ametlik kokkuvõte kõlab nii:

1953. aasta Nõukogude Eestis. Salajane Kombinaat nr 7 peab tagama uraani katkematu tarnimise Nõukogude aatomiprojekti jaoks. Direktor Gakov saab teada kavatsetavast diversioonist tootmisüksuses. Samal ajal hakkavad linnakeses toimuma mõistatuslikud mõrvad. Nõukogudemaa aga elab läbi muutuste aega – Stalini surm pöörab kogu varasema elukorralduse uude suunda.

Romaan põhineb suletud Sillamäe linna elanike mälestustel ning hiljuti avatud CIA arhiivist leitud dokumentaalsel materjalil. Tekstis on kasutatud ka tegelikke dokumente.

See on tõesti väga üldine kokkuvõte, tegelikkuses näeme jutustusi erinevatest vaatenurkadest, erinevate inimeste lugusid. Taustal tugev vihje müütidele – iseäranis Uranosele, kelle pojad ta lõpuks tapsid. Sisuline vihje, hüüdnimelised vihjed. Siin on Gakovi lugu, Taissia lugu, Vorontsevi lugu, Ljonja Nenužnõi/Mai (Majevski) lugu. Else Sepp ja tema vennad (ja viited Metsluikedele) – metsavennad. Tegelikult väga palju teisigi. Ja kuna tegemist on aastaga 1953, siis ei ole vahet, kuidas sa elad, millistest ideoloogiatest lähtud – alati on põhjust olla hirmul. Alati on võimalik hulluks minna. Tohutult palju kasulikest idiootidest – alati on mingite ideoloogiate ja usuliikumistega kaasaminemine seotud ohuga. Oma mineviku, tuleviku, oleviku pärast. Taissia kui (mõnes mõttes) püha hoor (see on vale sõna, ma näen, aga vene kirjandusele kuidagi omane ja kui õige sõna meenub, võin vahetada). Kui lunastus. Isegi keelatud homoseksuaalsuse teema on sisse toodud. Kadunud pojad. Ja väga suur osa raamatust räägib paranduslaagritest, erinevatest hierarhiatest tsoonis. Platnoid, urkad, kuked. Kogu see sõnavara siin Erle Nõmme tõlkes (Ilona Martson pani lausa lisasõnastiku kokku Varlam Šalamovi raamatut tõlkides, Tõlkija hääl VIII).

Mulle meeldis üks juhuslik lõik intelligentidest, lisan fotona.

Kadri Kõusaar kirjutab Ekspressis, et liiga traageldatud raamat, eestlased šabloonsed, liiga palju erinevaid liine. Ma saan aru, et selline kriitika võib tekkida. Samas on tänapäeval fragmentaarsed raamatud pigem reegel kui erand, ja eestlasi oligi Sillamäel ilmselt vähevõitu, seega võis neid mõnda kujutada šabloonselt. Mine tea.

Samas põhineb lugu paljuski reaalsetel dokumentidel, mille ümber on kirjutatud spioonilugu, Stalini surma-aasta lugu, Sillamäe rajamise lugu… Minu arvates igati kaasahaarav. (Ja juba lugedes mõtlesin, et mida ma küll kirjutan – tegelikult on seal kõikidel kõik halvasti, palju tapmisi, pealegi võikaid. Aga oli hea lugemine, tugev raamat, just oma seoste ja taustadega lisaks ajaloolisusele).

Sirbis arutlevad Epp Annus ja Ene-Mari Talivee samuti pikalt selle raamatu teemal, võttes läbi erinevaid tahke. Muuhulgas viitavad seminarile Saaremaal, kus ka Linda Kaljundi on avaldanud arvamust, et teinekord on siin olnud tegu “bulvariromaanilike, lugejat üles kütvate võtetega”. Minul nii peent silma pole, lähtun enamasti enda lugemiselamusest.

Igal juhul soovitan lugeda – kuigi tõsi, kõik on pahasti, õnnetuid lõppe jagub. Ja vbolla tõesti kujutatakse eestlasi liiga šabloonselt või sakslaslikena. Nojah, aga eks me ju teisalt oleme ka. Paljuski.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

72. Samantha Schweblin “Kentukid”

Kuna Schweblini “Nähtamatu niit” sai kevadisel koroonaajal loetud ja see tekitas huvitava tunde (just see, kuidas ta ängi edasi andis), olin ka seda raamatut ette võttes ootusi täis. Sisuliselt liikusin samal lainel praegu, kui Pelevinit lugedes – tegemist on teatud tehnoloogilise utoopiaga, kuigi utoopia määr siin on kordades väiksem muidugi kui Pelevinil. Võiks toimuda praegu, kui oleksid olemas sellised mänguloomad nagu kentukid. Ametlik kokkuvõte kõlab nii:

Vanaproua Limas, koolipoiss Antiguas, üksikisa Itaalia väikelinnas, häkker Horvaatias – neid ja paljusid teisi maailma eri paigus seovad kentukid, omalaadsed tehnoloogilised lemmikloomad, midagi plüüslelu ja mobiilirakenduse vahepealset, armsad ja pealtnäha süütud seltsilised, kelle väikeste silmakeste kaudu vaatab keegi anonüümne võõras oma „omaniku” eraellu. „Kentukid” viib lugeja rahutukstegeva õhustikuga maailma, kus ei kehti alati samad reeglid mis päriselus. See on lugu tehnoloogia vahendatud inimsuhetest, vuajerismist ja üksindusest, mis on ühtaegu lämmatav, värske ja sügavalt inimlik.

Ja kuna raamatukaanel on Aro Velmeti tsitaat (pildile klõpsates ilmselt saab lähemalt lugeda – ka tutvustav), siis otsisin välja ka ERR kultuuriportaali lingi, kus Velmet seda raamatut veel teiste sõnadega tutvustab.

Raamat räägib maailmast, kus inimestel on võimalus läbi armsa mängulooma sisse peidetud tehnoloogilise lahenduse piiluda võõraste inimeste eraellu.

Vikerkaare toimetaja Aro Velmet rõhutas, et Schweblini teos näitab, kuidas tehnoloogial ei ole alati üheselt mõistetavalt head ja halba tagajärge, vaid sellega saab teha erinevaid asju. Ulmeromaani asemel võib teost tema arvates nimetada ka maagiliseks realismiks.

Lugemine läheb ruttu. Aga ma pean ütlema, et see oli vastikult masendav, painav. Minu arvates oli see maagilisest realismist kaugel, sest kõik oli liigagi reaalne. Ja samas – võrreldes Peleviniga – nii läbinähtav ja kuidagi mustvalgele kalduv. Umbes tõesti, et on “head ja paha”, mis juhtuda saab. Kuna ma eile vaatasin soovituse peale filmi “Circle“, on tunne veidi sarnane. Inimestel on rohkem mõistust peas, et sellised asjad saaksid juhtuda mujal kui muinasjutus (sellepärast oli Pelevin oma utoopilisuses palju reaalsem tegelikult – asjad, mis võiksid praegugi mitmeti toimuda). Või nagu Aro Velmet väga tabavalt ütleb: “Kui paljudel meist on kentukid juba kodus olemas? Siri, ütle mulle: Kui paljudel?” Ja see muudabki nii Kentukid kui Circle’i minu jaoks liiga “puust ja punaseks” konstruktsiooniks. Kunstruktsioon, mille puhul iga lugeja eranditult mõtleb, et “tema küll nii loll poleks”. See, et kogu jälgimine võib toimuda nagu Pelevinil, on igal lugejal paraku palju raskem uskuda, kuigi see on reaalsem. Seda esiteks.

Teiseks see masendav pool – üksikud teineteisest kaugenevad inimesed. Keegi elab oma vana isaga ühe katuse all, aga kokkupuude on ainult läbi tema tehtud jogurti söömise, muu aeg läheb kentukidele. Väike koolipoiss, kes on kaotanud ema ja õppimise tähe all isoleeritult kabinetis istudes liigub öösel Norras ringi. Kunstniku pruut, kelle mees veedab päevad läbi ateljees ja kes endale kentuki võtab – see inimestesse peidetud agressioon, mis suunatakse nüüd kentukide* vastu, on masendav. Kuidas kentukid enesetapu sooritavad (nt vanadekodus, kui näevad, kuhu on sattunud). Purunevad. Kokkuvõtteks tundus, et meile näidati, mida tunnevad inimesed maailmas, kus nad on taandatud anonüümseteks mänguasjadeks, keda võib kohelda ükskõik kuidas ja kellel pole õigeid lähedasi sidemeid enam kellegagi. Elud võivad otsa saada sama kiiresti kui algasid. Keegi võib tüdineda, enamasti mingi hirm või viha lõpetab ühenduse.

Ma suundun nüüd teisi arvustusi lugema ja vaatan, kas teised on olnud positiivsemad.

Lingid:

  • Linda Järve kirjutab selgemalt. Viimases lõigus väljatoodu, et äkki peavad infotehnoloogid seda liiga naiivseks, ongi üks minu suurimaid ärrituspunkte – et on ühendatud must-valge (allegooriana või muinasjutuna võiks töötada) ja tänapäeva tehnikamaailm (mis viib võimaluse midagi allegooria või muinasjutuna lugeda), kokku jääb vastik maik. (“Ma ei tea, kas Schweblini loodud kentukimaailm on näiteks arvutispetsialistide jaoks tehnoloogiliselt õige või tundub see neile naiivsevõitu, kuid inimeste muutumist ja harjumist kuulumisega mingisse kes teab kelle jälgitavasse võrgustikku illustreerib kirjaniku fantaasia küll.”)
  • Iida Ligi kirjutab, võrreldes Schweblini “Nähtamatu niidiga”: “Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama tegelikult mitte eriti olulise teistsugususe pärast. Selles mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… noh, “Kentukid” võib-olla lihtsalt ei vasta ootustele.” – Nõus. Ma ei suuda näha paralleeli kentukide ja Facebooki vahel (ega suutnud ka näha Circle’is) – üks on koht, kus vanemad inimesed eksponeerivad endast asju, mida ise valivad (ja mis võib nende päriselust kardinaalselt erineda), teisel puhul, nagu siin blogis küll tabavalt öeldakse, “Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, maksma selle eest? Ja miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat?”
  • Loe katkendit.
  • Kuna eestikeelseid veel eriti ei leidnud, sattus ette üks norrakeelne arvustus (Katrine Judit Urke, Dagbladet) – tema arust on samuti kogu raamatu idee liiga “otsitud”: “Jeg opplever at vi er såpass bevisst på personvern at hele denne ideen er noe søkt. Det første jeg begynner å stusse over, er hvem det er som ønsker å være en eier, altså å bli sett på hele dagen, framfor å se på en annen. Ville dette gått opp slik at det blir halvparten av hver?”

* Ma imestasin tegelikult, et niimoodi käänati. Ilmselt on siiski õige, kuigi ma ise tahaks siis viimast k-tähte dubleerida või käänata tugeva t-ga.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

71. Viktor Pelevin “iPhuck 10”

Kuidas ja mida sellest raamatust üldse kirjutada? Ma arvan, et lugejad jagunevad suhteliselt kaheks, võib-olla teises alajaotuses toimub jagunemine:

  1. ei meeldi absoluutselt
          1. meeldib väga
          2. meeldib, kuigi mõte ei jõua kõiges järele ja kõiki assotsiatsioone ei taba

Ma ise kuulun ilmselt kolmandasse jaotusesse – kohati ikka raske lugeda, aga pagan, selline pelevinlikult läbi komponeeritud ja nii läbi mõeldud. Kõige esmalt panen ametliku kokkuvõtte, et vaadata, kas saan mingis punktis juba abi:

Viktor Pelevini romaani „iPhuck 10” tegevus toimub 21. sajandi teisel poolel. Selle peategelane, algoritm Porfiri Petrovitš, iseloomustab ennast kui oma ajastu tüüpilist vene tehisintellekti. Tema erialaks on kuritegude uurimine, ühteaegu kirjutab ta nendest ka kriminaalromaane, teenides sel moel politseivalitsusele sissetulekut.

Romaani teine peategelane on varakas kunstiteadlane Maruha Tsho, kes tegeleb niinimetatud kipsiajastu ehk 21. sajandi esimese veerandi kunsti uurimisega. Kunstituru analüüsimiseks vajab ta abilist ja rendib selleks algoritm Porfiri.

„iPhuck 10” on üks seksituru kallimaid armumänguvidinaid ja samas ka Porfiri kõige kuulsama kriminaalromaani pealkiri. Seesinane romaan on sajandialguse politseiproosa tõeline pärl, mis pakub põhjalikku ülevaadet armastuse, kunsti ja ülepea kõige muu arengust mitte eriti kauges tulevikus.

Seega pole sisust justkui midagi eriti ära öeldud, pigem tegelaste kohta. Väga korraliku ja hea kokkuvõtte on kirjutanud Artjom Astrov Ekspressis 3 aastat tagasi (kui seda raamatut veel eesti keeles ei olnud) – kogu artiklit siia kopeerida oleks alatu, aga ma pean seda peaaegu et tegema.

[…] romaani tegevus leiab aset XXI sajandi lõpu Putini-järgsel Venemaal või „Jumalamahajäetul“ nagu seda nimetab rahvas. Uuel poliitilisel kaardil tegutseb neli suuremat jõudu: Euroopaliit, mille liikmeteks on jäänud Venemaa, Ukraina, Valgevenemaa ja Balti riigid (Tallinn on saanud tagasi ka oma vana nime – Revel), Kalifaat ehk Lääne-Euroopa, kus valitseb eurošariaat, Dafago ehk Aasia megajõud ja USSA (United Safe Spaces of America), kus kõige paremini elavad mustanahalised kodanikud, kelle tarvis õigluse jaluleseadmiseks on loodud heaolupiirkonnad ehk nn welfareland’id. Kui valge kodanik on distsiplineeritud ja töökas, siis võib ta elu lõpus saada „niggeri“ staatuse ja loa elada welfareland’is, kus elatakse lihtsalt ja suitsetatakse gandžat.

PEATEGELANE JA ÜHTLASI SELLE romaani autor on Porfiri ­Petrovitš – politseialgoritm ja kirjanik, kes kriminaalseid juhtumeid uurides suudab sellest reaalajas bestsellereid toota. Nende loomise põhiprintsiip on ärisaladus, aga „põhineb üldiselt vene proosa parimatel näidetel“. Ta pole ei arvuti ega robot, vaid kood, mis ei asu kusagil ja on samal ajal kõikjal, kuhu iganes levib, sest Porfiri ametistaatus võimaldab tal olla ühendatud kõigi kaamerate ja tehniliste vidinatega. Oma järgmise politseitööna loodab ta lõpuks ometi saada laiba, kuid ta renditakse hoopis välja kaasaegse kunsti kuraatorile Maruha Tšole (gender-staatus „munadega naine“), kes vajab Porfiri Petrovitši abi seoses uurimisoperatsiooniga kaasaegse kunsti turul.

Maruha tegeleb XXI sajandi alguse kunstiga, mida ­nimetatakse „kipsi ajastuks“ ja kust pärinevad kõige kallimad ja hinnalisemad kunstiteosed. Esimese pilguga võib tunduda, et Pelevin teeb nalja kaasaegse kunsti üle. (Mis võiks olla parem meelelahutus kui vene politseialgoritm, kes jagab oma mõttekäike moodsa kunsti kohta?) Siiski on tunda, et „kipsis“ on alles midagi habrast ja inimlikku, justkui inimkonna viimane võimalus valitud suunalt ära pöörata.

Olgu, edasi lugege artiklist. Ja mõeldes, et ma lugesin enne seda raamatut, mis pidi justkui kujutama aega vahetult pärast koroonat (mis on välja antud koroona ajal) ja nüüd seda, mis anti välja kolm aastat tagasi – selles on palju rohkem seda koroonast jäänud tunnetust (mitte et see üleüldse relevantne oleks praegu, lihtsalt mingi muutus). Raamat on kirjutatud ju siiski utoopiana.

Võib-olla siis esimene asi, mis selle teose puhul oli vahva: viited vene kultuurile, tegelikult ka maailma kultuurile. Oluline, kus ja mis. Kasvõi see Porfiri Petrovitš! (Kuritöö ja Karistus, eksole). Seal(gi?) oli tegemist politseiuurijaga, kes kavaldas kurjategija üle, teades tema süüd enne, kui ametlikult vahele jäi. Ja samas – muutudes siin romaanis vahepeal filmikriitikuks, lisandub talle perekonnanimi Kamenev! Mis viite järgi tulenevat isanimest ja viitab samuti kivile (pärast seda ei suuda ma ilmselt ühelegi Peetrile mõelda ilma selle kiviseoseta). Gogolit oli üsna palju, aga tegelikult ka õrnemaid viiteid, millest kindlasti pooligi ei adunud – kindlasti palju äratundmist just neile, kes vene kirjandust paremini tunnevad. Samas on viiteid ka mujale ja mulle tegi nalja lk. 274, kus Porfiri kipsiklastris Maraga kokku saab ja viimane küsib, kuidas Porfiri ta leidis.

[…] Sa sõitsid sinise elevandi seljas, ja seal, kuhu astus tema jalg, hakkasid kasvama bodläärikud.”

“Bodläärikud?”

“Need on niisugused kollakasoranžid lilled.” (tõlk. Maiga Varik – väga hea ja leidlik tõlge läbi kogu raamatu!)

Lugejale antakse ruumi mõtlemiseks ja tõlgendamiseks. Elevant (budismisümboolikat on Pelevinil varemgi palju esinenud, aga minu mõtted nt lähevad Marquézile). Baudelaire ja Kurja lilled? Kollakasoranžid! Seega mõte kohe tagasi Marquezil…. Ja kirja pannes tundub, et pole mõtetki kirja panna, sest näib ülemõtlemisena. Pigem vaikselt tajuda, millal ja kus midagi vihjab.

Edasi arutelud kunstist, eriti just alguses (lõpus tekib filmikunst sisse). Kunsti väärtus – asi, mis on alati inimkonnas kõmu tekitanud. Mille järgi väärtust hinnatakse. Võltsingute tuvastamine. Muu selline. Huvitav on lugeda teatud kunstiteoste ülesehituse ja mõju kohta – meeletu fantaasia tegelikult.

Peamine teema kogu raamatus on arvutialane tegevus. Ilmselt ei ole see isegi õige termin. Aga Porfirit pole ju näiteks päriselt olemas, ta on kogum signaalidest, ta räägib seda, mida teised inimesed on rääkinud ja öelnud, kuna kõik on salvestunud ja sedasi leiab ta õigeid reaktsioone inimlikuks vestluseks. Tõlgendab sedasi ka ilmeid, žeste, varjatud ja põgusaid ehmatusaistinguid jne. Üsna nalja tegi, kuidas ta arutleb naistega suheldes – põhimõtteliselt analüüsib ta pidevalt gigabaitide viisi infot, aga lugejale vastu tulles kirjeldab ja avab, kirjutab lahti – sest see on osa tema funktsioonist (uurida ja kirjutada jooksvalt romaan).

Naist meelitada – eriti tarka – tuleb jõhkralt ja häbematult, varjates kähku ühe totruse teisega ja teise kolmandaga, sest sedaaegu, kui teie plõksutate tema ajus dopamiinitumblereid, langeb tema terav intellekt talveunne. Ka siis, kui ta ise sellest väga hästi aru saab. Seda on praktikas korduvalt järele proovitud. Vähe sellest, rahvasuu väidab, ja koguni põhjendatult, et niisuguse lähenemisega võib löögile pääseda otse tutvumispäeval. (lk. 177)

Hetkel tundub, et sellest lähtub lausa kogu meie väikse riigi valitsus rahva puhul. Ei tahaks küll päevakajaliseks muutuda, aga lihtsalt jäid silma ka kohe sodoomia teema. Nimelt ühel kohtumisel valivad Porfiri/Mara muusikaks “midagi vene rahvalikku” nagu Porfiri soovib ja Mara paneb käima ühe töötluse, mis olla hitt, mida kogu Moskva hetkel kuulavat. Mingi TMB (Transgender Bathroom Maggots) esitab – kasakate laul keerukas elektroonilises töötluses ja äkki hakkab Porfiri paukuma:

“Mind vapustab kogu see meie lipitsev pugejalikkus. Mingid määndunud importväärakad suvatsesid lahkust ilmutada – võtsid meie laulu, tegid täis ja moonutasid ära … Ja kus see on alles suur õnne vene hingele. Põhjus uhkust tunda. Pededele jäi silma. Kust ometi on meisse tulnud see orjalik lömitamine nürimeelsete ja jultunud ookeanitaguste sigade ees? Miks mind informeeritakse pidevalt Hollywoodi soodoma uudistest? Ma ei taha neist midagi teada!” (lk. 129-130)

Ja kui neil tuleb Maraga jutuks Porfiri enda looming ja Mara ütleb, et on palju kriitikat lugenud nende teoste kohta, läheb politseiarvuti samuti marru. Kurjustades, et kõik on niivõrd judeokristliku anglosaksi paradigma kütkeis, et ehtvenelikku ei tohigi enam teha. Mara:

“Võta siis teadmiseks, et kuidas sa seda ka ei nimetaks, see on väga suur kultuur, sõbrake, ja tal on hulganisti korruseid. Ja neil toimuvad vägagi erinevad asjad. Sealhulgas ka selle kultuuri enese radikaalne eitamine.”

Ma tegin jälle facepalm’i. Materjali oli võrgus rohkem kui küll.

20201025_093454“Korrused? Ha-ha. Kas sa tead ka, milles seisneb judeogrmanistliku vaimu tipp ja olemus? Ma ütlen sulle. Panna selga anarhistist punkari ürbid ja lakkuda raevukalt üleilmse kapitali mune, pööramata pilku teleprompterilt, kus on kirjas, kuidas on täna lubatud keelt liigutada. Ja kas on kästud väheke hammustada ka.” (lk. 187)

Ühesõnaga – väga küüniline ja teiseks – loomulikult on kogu raamatu läbiv motiiv igasugune keppimine ja seksuaalsed võrdlused. Selles osas õrnahingelistele ka ei soovita (no ei saa öelda, et ma ise muidu selliseid teemasid raamatutes armastan, aga siinkohal on see väga suur ja oluline osa kogu keskkonnast, utoopiast, tulevikust. Lisaks on see väga suures osas ka just vene subkultuuride ja isegi kultuurisõnavara taustasüsteemist. Mäletan ülikooli ajast isegi Ülle Pärli loengut sellistest veidi pehmematest roppustest, mis mängivad neil kirjanduses olulist rolli – kuidas tõlgendada).

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean tooma ära koha, kus Porfiri kirjanduskriitikuid sõimab. Võrdlus ikkagi räme ja seksuaalne.

20201025_090138“Kohe selgitan. Kriitik, kes ameti poolest loeb kõiki ilmuvaid raamatuid, sarnaneb raudteejaamas ringleva suhuvõtjaga, kes iga päev võtab oma peas vastu palju igasuguseid kodanikke – kuid mitte südame sunnil, vaid see on tema töö. Tema arvamust ükskõik kelle kohta neist, isegi kui see on päris siiras, moonutavad soolane elukogemus, permanentne valgumürgitus, raudteejaamalik pidev paratamatus kusta tuule käes koos teiste suhuvõtjatega ja peaasjalikult varjatud nördimus selle üle, et päevaseks neelamistulemuseks jääb nüüdse aja kohta täiesti naeruväärne rahasumma.”

“Võimalik küll.”

“Isegi kui mitte pidada seda naisterahvast teadlikult kuritahtlikuks,” jätkasin ma, “kuigi pean sulgudes märkima, et paljudel klientidel imeb ta juba aastaid sunniviisiliselt ja kurdab sõnaohtralt üle terve jaamahoone, et oleks äärepealt kurku tõmmanud … nojah, aga kui isegi mitte pidada teda teadlikult kuritahtlikuks, on ometi selge, et retsenseeritavate objektide mõned omadused võivad tal kergesti tähele panemata jääda. Lihtsalt psüühikamuutuste tõttu, mis kaasnevad niisuguse eluviisiga. Ometi ronib ta pärast igat töövahetust jaamahoone torni ja karjub sealt megafoni: “Näete, too seal, ruudulise kohvriga! Ma ei tajunud soojust! Ega saanud aru, kus on valupunktid. Aga seesama, veluurkaabuga, millal sa küll viimati pesemas käisid?!”” (lk. 181-182)

Jah, räige, igati. Aga sedasi mitmes punktis kohe täpselt vene (sub?)kultuuri keskmesse kõige oma raudteemetafooriga! Ja tegelikult väga terav ja täpne.

Suhteliselt täpselt sama räigelt võetakse hiljem üles filosoofide tundmise vajadus noorte seas (oi, kuidas see mulle meeldib, sest ma ise pole ka filosoofidega kunagi osanud suhestuda…) See on hoopis Mara päevikust, mis vahepeal üle võtab:

Einoh, mõistagi on niinimetatud “humanitaarteaduste” õppejõududele vajalik söödabaas. Kuid seesugune olukord on minu meelest kahjurlus. Öelda noorele ja värskele mõistusele: loe õige enesearenduseks Heideggeri, Sartre’it, Vedrovois’d ja Beyondi – see on sama hea, kui soovitada noorukesele külakaunitarile: et elu tundma õppida, kulla piiga, maga kümme korda igaühega teie depoo kaheteistkümnest mootoriõlisest mehhanisaatorist. Muidugi teeb ta seda – see liigutavalt kuulekas vaeseke. Ja teatud mõttes õpib ta elu tundma. Kuid kaunitariks ta enam ei jää: esiteks ei saa tisse enam elu sees puhtaks ja teiseks kuseb mootoriõli oma elupäevade lõpuni. (lk. 287-288).

Sisust ei ole ma ise üldse midagi jõudnud kirjutada, Artjom Astrov pani üldjoontest. Põnevuse säilitamiseks muidugi ei tohigi muud öelda – põhiline on siiski, et mingi võitlus käib kahtlase kunstispekulandi ja politseiarvuti vahel. Ja vaatamata rämedale kõnepruugile, mille Porfiri kõnegeneraator välja ütleb, on ta ikkagi läbini lojaalne ja idealistlik õiguse eest seisja, eksole. Idealistlik, nagu õilsale vene valemile kohane! Seetõttu õnnestub tal kuidagi kipsiklastris filmi kokku pannes surgata sisse režissööri nimi (Antoine) Konchalovsky, mistõttu – nagu hiljem selgub – kategoriseerub see film tsaaripere solvamise alla. Sellekohane seadus on Vana-Rooma aegsest lèse-majesté järgi, et tsaaripere kohta ei tohi midagi halba öelda. AGA – tsaar on kloonitud rakkudest, tal ei ole tegelikult sugulasi, kuus klooni ainult. Nali on jälle minu arust suht peen:

Neile, kes pole Venemaa oludega kursis, tuleb siinkohal selgitada, kes on meie Valitseja. Kui kolmekümnendate lõpus asuti monarhiat taastama, ei pidanud mitte keegi tõsimeeli silmas neid traditsioonilisi troonipretendente, kes ikka veel elasid kuskil Euroopas. See oli disainerilapsukese ajastu, teadus tundus kõikvõimas ja Venemaa geneetikud olid kindlad, et suudavad luua geneetilises mõttes ideaalse monarhi.

[—]

Ajastute sümboolse järjepidevuse tagamiseks tuli lõppsaaduses ühendada vana vene aadelkonna parimad geenid kõige isukama nõukogude nomenklatuuri pärilikkusainega. [—]

Kahekümnendate ja kolmekümnendate tormiliste sündmuste järel ei olnud valikuvõimalusi enam kuigivõrd – sobiva DNA elusaid kandjaid polnud praktiliselt võttes enam olemas. Genoomi täpset koostist ei ole kunagi ametlikult avalikustatud – see on riiklik saladus. Kuid anonüümselt võrku lekitatud info põhjal said peamise geneetilise materjali allikaks (kolmkümmend kaheksa protsenti) filmisuurkuju Nikita Mihhalkovi vasaku vuntsi karvad, mis on asitõendina säilinud Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi arhiivis.

Ülejäänud protsendid täideti Euroopa, Hiina ja Abessiinia dünastiate genoomide hoolikalt valitud segmentidega, aga lisati ka Nelja Suure Ema koodi elemente, mis tegid tulevasest keisrist Galaatia juudi […]

Peale selle – kuigi meie mail seda meelde ei tuletata – on meie keiser tehniliselt võttes veel ka neeger: mitte mustanahaline muidugi, vaid quadruple-milk-coffee, nii et ameeriklase vilunud silma tabab kohe diversity, ent hooletu venelane ei märka midagi. Ja see on väga arukas lähenemine – ei antisemitismis ega valges šovinismis ei ole valitsevat koda seni veel süüdistatud. (lk 300-301)

Varjatud probleem seisnes filmirežissööri nimes – nimelt on Andrei Kontšalovski tuntud filmirežissöör ja produtsent 20 saj/21. sajandi algusest, tema aga on Nikita Mihhalkovi vend! No lihtsalt nii absurdne ja … leidlik 🙂 .

Ma arvan täiesti siiralt, et monarhia on üpris kasulik institutsioon, eriti meie segastel aegadel. Sest mille poolest siis erineb monarhia niinimetatud “esindusdemokraatiast”? Ainult sedavõrd, et halvimal juhul saab monarhia etteotsa üks – ainult üks – halb inimene. Aga niinimetatud “esindusdemokraatias” sagib ülal alati sadakond jäledat ussikest-senaatorit ning igaühel neist on oma nurjatu päevakord ja majatäis kõigeks valmis infosita valajaid. Nagu ennevanasti öeldi, monarh võib puhtjuhuslikult osutuda ka tubliks meheks. Poliitik – mitte mingil juhul. (lk 301).

Nojah, jutt sai laialivalguv. Väga tõin ilmselt proportsionaalselt valesid asju. Raamatu esimese poole põhirõhk läks sellele, kuidas ühiskond toimib ja kuidas politseiarvuti (ehk Porfiri) saab liikuda ainult mööda elektroonilisi seadmeid – ekraanid, kaamerad, igasugu muud vidinad, mis igal pool on. Kuivõrd mõni on olnud tark ja teatud asjad turvavõrguga kaitsnud, samas aga võib teinekord siseneda mingi laadija kaudu, mida keegi ei viitsi kaitsta. Tegelikult vaikselt juba praegune argipäev. Telefonist sisselülitatavad tolmuimejad jms.

Hetkel ei leia, et sellest raamatust veel kirjutatud oleks, aga kindlasti tuleb arvustusi. Tegelt on täiega pöörane, kuigi … no las keegi teine sõnastab, miks kohati on tüütu lugeda (mul polnud sel nädalal ühtegi vaba õhtut, seega sain väga kehvasti lugeda, oleks võinud korraga läbi lugeda).

PS. Ega pealkirja pole võimalik ilma ropendamata väljagi öelda, eksole. Aga kui ma hakkasin veel mõtlema seerianumbrile 10…. ja kuidas see vene keeles kõlab (Ю) 🙂 Pisidetailideni ikka!

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

70. Kjell Westö “Tritonus”

Selle raamatu võtsin kätte teiste lugemiste vahele ja väga positiivsete eelarvamustega. Esiteks nägin seda raamatut, kui ma ei saanud laenutada. Siis nägin SVT-s Babeli saates intervjuud autoriga ja tekkis veelgi suurem huvi – raamat on ju uus, aga ilmunud ka juba meil eesti keeles Tõnis Arnoveri tõlkes. Siis jutuajamine inimesega, kes ütles, et ta armastab Westö raamatuid ja peab ka Tritonuse kuskilt saama ja läbi lugema. Ja järgnev jutt, mis ma kirja panen, on ilmselt erinev kõikide teiste tõsiste raamatulugejate arvamusest. Seega lugege ise ja arvake vastupidist pigem.

Westöga on mul selline lugu, et ma pole osanud õieti suhestuda. Kõik ju kiidavad üldiselt, esimene novellikogumik jättis ilmselt normaalse mulje, Lang ei meeldinud (aga nähtavasti olin toona ise ka noorem ja pidasin keskealise mehe mitte kuhugi viivaid eneseotsinguid ja peenisepiinu võõraks). Samas Drakarna över Helsingfors oli oma eepilisuses kuidagi mõjus, sama ka Vådan av att vara Skrake – võimsad sõpruskonna-/suguvõsalood. Siis mäletan, et Terendus 38 eristus mingi sisulise ülesehituse poolest, tekkis teadmislünk, põnevus, muuhulgas oli see ehitatud ajaloole, ja olulisele ajaloole, mida ei tohi unustada. (Näen, et kordan eelmiste sissekannete kokkuvõtet algusi juba). Viimati lugesin Väävelkollast taevast ja näen, et minu mulje Westöst on ilmselt nüüdki sama.

Aga alustagem algusest. Uus aktuaalne romaan Tritonus. Pealkiri viitab tritoonile, neljast täistoonist koosneva rea esimese ja viimase noodi vahele jäävale intervallile, suurendatud kvardile, saatana intervallile, mis oli väidetavalt mingil ajal muusikas lausa keelatud intervall. Sellise nime annab üks peategelastest, Brander, oma uhkele villale, mille ta laseb saarestikku ehitada. Kui ma vaatasin Babelit, kasvas mu huvi veelgi (ja positiivne eelarvamus). Nimelt küsib saatejuht igasuguste loomade kohta, kes igal pool neid ümbritsevad, muudkui teele jooksevad jms. Ja sellest, et Brander justkui elaks muusikas, kuuleb kõikjal, igal elu hetkel muusikat, mis teda nagu lausa piinaks. Siis rääkisid nad Lindellist, kuidas too alati kõikide asjadesse sekkub ja nii. Ja küsiti veel, et kui oleks valida, kummaga Westö ise tahaks sõber olla. Ja Westö vastas järele mõeldes, et ilmselt Lindelliga siiski. Muuhulgas kõneles Westö sellest, et olles proosakirjanik, on ta tegelikult hingelt luuletaja. Et ta on elu aeg luulet lugenud, kirjutades tunnetavat stiili, mõnikord minevat tükk aega, kui näeb, et mingi sõna on leheküljel valesti, ei sobi. Selliste eelteadmistega asusin lugema.

Ja mis mind otsekohe ehmatas: tõlge. Tõnis Arnover. Juba teist korda tema puhul. Mina pidasin teda meie rootsi kirjanduse tõlkimise raudvaraks. Nüüd tundus, et ta oli kiire tõlke ära teinud ja polnud pärast enam üle vaadanud. Just see osa, kuidas tekst jooksma hakkab, kuhu tulevad asesõnad, kuhu pärisnimed. (Mitte väljendid ega fraasid, sõnavalik oli ka ju muidu hea). Seda enam, et rootsi keeles on naissoost ja meessoost asesõnu võimalik eristada, eesti keeles mitte, mistõttu teinekord tuleb ettevaatlik olla, kui viimati mainitu on just teine – viiteprobleem. Siis massiliselt trükivigu, käändeid, sõnajärjevigu. Mitte miski ei meenutanudki juttu sellest, kuidas tekst peaks meloodiliselt ka jooksma hakkama (kui tõesti polnud mõeldud, et tekstis peab läbima tritoon, täielik kakofoonia, kõige ebakõlalisem intervall). Ja lugedes veendusin üha enam, et toimetaja fail peab olema kaduma läinud. Päris tõsiselt. Teades selle toimetaja tööd – see pole võimalik. Kuivõrd ma lugesin siiski eestikeelset ja originaalis lugema enam ei hakka, ei saa ka võrrelda. Aga kõige kõnekam viga tundub olema (ma ei saa originaaliga võrrelda):

Ta oli paigutanud Maja tema vanasse Hickrumisse […] (lk. 280)

Kui täiskasvanud tütar tuleb külla ja ta pannakse oma vanasse tuppa, siis on originaalis üsna kindlalt flickrum, mida tõlkija nägi ehk Hickrum ja käänas ka veel. Kuigi seda sõna nägemata on juba aru saada, millisesse tuppa tütar pandi – oma vanasse tuppa. Sellist viga ei lase ükski toimetaja läbi, see konkreetne kindlasti mitte. Lihtsalt ei usu (kui fail tõesti ei salvestunud või ära ei kadunud). (Kaus ka mainib, et hakkas jubedalt häirima).

Aga sisust. Lugedes mõtlesin pidevalt, et Babeli vestlusest jäi absoluutselt teistsugune mulje. Jäi mulje Lindellist, kui mingist teiste eludesse sekkuvast tüütusest, lobamokast, külamehest. Ja Branderist kui suurest muusikust, kelle sees kõlab pidevalt muusika. Kui ma raamatuga juba lõpu poole hakkasin jõudma, saingi aru, et sisu ei viigi mitte kuhugi. Ilmselt sama tunne, mis Väävelkollase taeva puhul (loomulikult ei mäleta ma tollest muud midagi kui ka sarnaseid pilte ainult, loodust, mingit maja). Kaks 54-59-aastast üksikut meest, kes püüavad oma eluga kuidagi hakkama saada. Lindell on saarestikuinimene – inimesed hoiavad kokku, kuuluvad volikogusse, ajavad asju, oma elukeskkonna pärast, oma lapsepõlvesõprade ja nende laste pärast tuleb pingutada, neid ei tohi hädas üksi jätta. Ise on ta koolipsühholoog, kellel mh õnnestub anoreksia madalamast faasist päästa üks tüdruk (sellest ei räägita pikemalt, aga on näha, et kevadel on tüdruk tõmmatud organiseerima suursündmust, tema anded on ära kasutatud). Sellele vastukaaluks muusik, kes on läbini egoistlik. Ma ei tea dirigentide maailmast mitte midagi, minule on meie omad tundunud ikkagi imeinimestena. Ei jää muljet sellisest inimlikust jäätumisest kui Branderi puhul. Kes laseb endale ehitada kirikulaadse suure majakolossi (ümbruskonda sulandumisega ei saa ju sedasi kuidagi arvestada?), üks tuba läbi kolme korruse, lift, panoraamaken merele – jah, väga kena, aga see tõesti muudab ta kellekski, “kellest ei saa kunagi ühte nendest”, nagu Bigi talle ütleb. Ma ei tea, alandlikkust, muusika pakutavast nüansirikkusest inimsuhetes…. polnud nagu eriti. Või teisipidi – ehk oli püütud kirjeldada, aga see jäigi pidevaks kirjeldamiseks, ühtegi arengut ei olnud, miski ei viinud millenigi. Mingid üksikud detailid, mis tundusid olulised, nagu viiksid mõne dramaatilise või sisu mõttes olulise kõrgpunktini, osutusid ikkagi ebaolulisteks.

Nagu näha, kõneleb minus pettumus. Ootused ei tohiks olla liiga kõrged, eriti ei tohiks need olla seotud muusikaga – see kergitab ilmselt ootusi veelgi. Tõsi on see, et mitmes kohas otsid välja Youtube’i või Spotify ja paned taustaks need teosed, millest parajasti kõneldakse. Esialgu lugesingi ju positiivselt, ootusärevalt, võib-olla olid omal kohal. Lõpuks jäi mulje, et see ei andnud sisuliselt midagi juurde. Peale teadmise, et ta tunneb muusikaliteratuuri ja oskab sellest põnevalt kirjutada. Lihtsalt miks siis kõikide nende huvitavate kirjelduste kontrastiks panna ikkagi naisteprobleemid, “peeniseprobleemid”, nagu ma olen varem Langi puhul talle ette heitnud. (Tegelikult eemaldumine oma lastest samuti – osalt küll liigset eemaldumist, aga küll ka pigem paratamatusest. Lapsed elavad oma elu. Nii Branderi kui Lindelli puhul. Lindelli ümber oli aga kogukond, kokkuhoidev. Branderil olid ta kaks noorusaegset sõpra, kes poja väljaütlemisi uskudes olid siiski samamoodi ainult karjäärile pühendunud, kogu elu. (Ühel neist oli siiski toimiv pikaaegne abielu).

Siis romaani ajast. Kirjanik ise rääkis Babelis, et hakkas kirjutama nii, et oleks pidanud olema 2019-2020 ehk (alustas vist 2016-2017 kirjutamist). Aga pandeemia saabudes mõistis, et ei saa seda 2020. aastasse kirjutada. Tõsi, ei saa. Samas – seda oleks väga kenasti saanud kirjutada 2017-2018 aastasse – see tohutu kuum suvi 2018, MeToo, mida ta soovis sisse panna (üldiselt veidi ebameeldivalt, justkui oleksidki siiski ohvriks kõik mehed, kelle annavad üles naised, kes ei saa, mida tahavad, nii ka Branderi puhul). Nüüd aga kirjutas justkui 2021.-2022. aastasse oma sõnul – kontserttegevus, ringirändamine, endiselt terav nulltolerantsiga MeToo dirigentide osas, suvekuumus, lumi talvel…. Rahvakogunemised, kuhu vahele poetatakse, et “mõni kandis maski” ja mingis kohas, kuidas Brander pärast hullult käsi peseb. Kõik. Ei tea, 2017-2018 oleksid väga kenasti mõjunud, nüüd läks kuidagi kummaliseks, nagu poleks katkestust vahepeal olnud. Aru saada, et see tuli hiljem kuhugi sisse kirjutada. Terrorirünnak Zaventemis, mis Branderit on mõjutanud – kust ta napilt pääses. Mis toimus 2016. Siis kliimakriisi tunnetus – sellest ei tohi ju mööda minna.

Kokkuvõtteks. Lugege ilma eelarvamuseta, pigem negatiivsega, sest ilmselt see meeldib Westö austajatele samamoodi nagu ta eelmised. Lihtsalt kõik need sündmused tundusid mulle kuidagi niisama, ei viinud kuhugi, kirjeldati. Lõpus toimuvat kammermuusika kontserti kujutati mingil määral uhke finaalina, ehk sellena, kuhu kõik jõudis – aga samas jäi osalt ka mulje, et see kõik toimub Branderi peas ja paar päeva pärast puugi väljavõtmist ja puhtalt pealevaatamisega borrelioosidiagnoosi saamist pani ta pildi tasku. No mine võta kinni.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 2 kommentaari

69. Mikael Persbrandt. “Så som jag minns det” (Carl-Johan Vallgren)

mikael-persbrandt-sa-som-jag-minns-detSee raamat ilmus juba ammu, 2017. Toona vaatasin poes ja jätsin ikka ostmata. Aasta tagasi ostsin paper-backi (toona oli võimalik veel Stockholmis käia!) ja oma raamatute lugemisega on ju alati aega…. Võtsin lõpuks ette ja läks kiirelt käima ja mulle väga meeldis.

Eellugu on ehk see, et olin 2014. aasta algul vaadanud “Mig äger ingen“, kus ta mängis (mh ka) vana alkoholiseerunud isa (Åsa Linderborgi raamatu ainetel).

Siis käisin kunagi PÖFFil vaatamas Taani filmi “En du elsker”. Sealtsaadik on mul mõnel plaadil see lugu:

Toona oli veel kade meel, et Persbrandt pidi tulema Tallinnasse ise ka rahvaga kohtuma, aga mina olen ju Tartus. Kui selgus, et ta sulges ennast  hotellituppa ja hakkas jooma ega tulnud enam välja sealt, siis oli mul isegi hea meel. Ei jäänud millestki ilma…. Ja tõsi, selles raamatus selgub, et see oli üsna vahetult enne absoluutselt põhja jõudmist:

Mul on raske mingit kokkuvõtet kirjutada. Ainult fragmentidena. Nimelt see, et 2010ndatel, kui ma teda kahes filmis nägin, hakkas ta mulle väga meeldima ja tuli ju kuskilt tuttav ette. Guugeldasin – nägin teda filmides noorema tegelasena ja vaatasin, et ei meeldi üldse. Siin raamatus räägib ta ka, et mingil hetkel sai ta need vanemate meeste rollid ja pelgas, kuidas välja tuleb. Mina leian, et vanemad mehed (rollid) sobivad talle palju paremini!

Olin vaadanud ka Skavlani saatelõiku temaga – vaatasin selle ka nüüd üle. Seda enam, et alles nüüd sain teada, et neil on ka teistmoodi side, millele nad intervjuu alguses viitavad, aga millest ma toona aru ei saanud. Mikaeli esimene suur armastus / pikaajaline elukaaslane on nüüd Skavlani naine ja neil on kolm last.

See, millise põhjalikkuse ja selgusega see lugu on jutustatud, on paeluv. Seda võib lugeda ka üsna üldiselt kui ühe inimese lugu karjääriredelil ja samas ka allakäiguteel (alkohol ja kokaiin). Ainuke asi, mis võis hulluks ajada – alatihti kerkisid üles nimed (näitlejad, lavastajad, režissöörid), keda tuli guugeldada, et üldse mingi pilt tekiks. Väga paljusid näitlejaid ma tean nägupidi, teistel jälle nime, aga nägu ei tule kohe meelde. Paljud sain alles guugeldades selgeks. Lisaks igasugu suhted sinna juurde.

Veel meeldis mulle, kuidas ta nii paljude näitlejate ja lavastajate kohta hästi kirjutas. Mõne kohta ka halvasti, aga enamasti siiski hästi ka ette.

Tegelikult meeldib mulle tema poosi puudumine – et ta on oma loomult lihtne Jakani poiss. Ja ei häbene, et huvitub motospordist. Terve pikk peatükk on erinevatest autodest ja mootorratastest, mis tal on, kus ta nendega rallimas käib ja millist rahuldust pakub lõõgastumine pärast tööpäeva garaažis neid tjuunides või parandades.

Samas on ta ju ka täielik kunstnik. Kunst oli mh see, mille abil ta põhjast välja ronima hakkas. Maalides. Ja maalides. Ja maalides. (Ta on seda isegi nooruses õppinud. Peale kõige muu, mida ta on õppinud. Käinud tantsuakadeemias. Lavakoolis samas mitte).

Mis ma oskan öelda. Et vaadake enne nt. see saade ära ja siis on juba natuke kergem raamatus ka mõned tegelased omale kohale seada:

Ahjaa. Ta kirjutab siin palju ka erinevatest filmidest, milles ta on osalenud. Mis oli huvitav, mis hea, kus režissöör andis häid viiteid, milliste näitlejatega oli hea koos töötada. Muuhulgas tekkis mul huvi ühe filmi vastu (Staho “Dag of nat”) ja ma leidsin selle täies pikkuses Youtube’ist, mistõttu venis raamatulugemine ka selle võrra, et vaatasin selle eile ära. Võiks öelda, et hea. (Kuigi Persbrandt ise noorena ei meeldi mulle samavõrra kui vanana, liiga sile).

Võiks öelda, et ingmarbergmanlik – selline pikad kaadrid, näod, tegelt on kõikide elu raske. Ometi midagi siin on, mis mullegi meeldib (masendus ju muidu ei meeldi).

Lausa anekdootlik oli, kui ta valiti Beorni osatäitjaks ühte maailma kalleimasse filmi, “Kääbikusse”. Kogu selles anekdootlikkuses oli samas sees ääretu kurbus (maailma pärast, Micke pärast, filmitööstuse pärast). Näiteks see, kui kallis oli tema kohale lennutamine. Kuidas ta pidi kella 3-4 ajal öösel grimmi minema, sest grimmi tegemine võttis 4 tundi (lõpuks juba 3). Mingeid karvu kleebiti, silikooni, käpad…. ja siis kuidas istud ja ootad, millal võtteks läheb. Teinekord jääb võte siis hoopis ära. Sõidad Rootsi tagasi (üks ots üle 30 tunni lendu). Filmis pidi olema kokku vaid paar kohta, kus ta on sees – ja teda sõidutati kohale üle kümne korra…. Ja kui ta siis nt Ian McEwaniga toimuvat stseeni mängima lootis hakata…. Kuna Beorn pidi olema nii palju teistest suurem, tuli tal ringi käia, käes tokk, mille otsas tennisepall. See oli märguanne tema “külalistele” selle kohta, kus hakkab tulevikus asuma Beorni pea. Kui tema aga mängima sain hakata, tulid külaliste asemele tennisepallid, kellega ta pidi suhtlema – teiste hääled tulid kõrvaklapist. Jube. Ja see, kuidas ta kirjeldas – naljakas.

Ja mis on kõige imelikum – pärast lugemist enne magamaminekut muutusid unenäod jube ärevateks või seikluslikeks (mitte tavapäraselt, vaid mingi sebimine ja jama).

  • Åsa Linderborgi kokkuvõte Aftonbladetis on lugemist väärt. “Som spökskrivare för Så som jag minns det har Carl-Johan Vallgren förvaltat Persbrandts berättartalang mer än väl, språkligt och inte minst dramaturgiskt. Det här är en av de mest intensiva memoarer jag någonsin läst. Omslagets våldsamma blå kulör – som jag gissar ska föra tankarna till Persbrandts karaktäristiska ögon – härbärgerar hisnande läsning.” […] “Det är en bok om kärlek till kvinnorna, Maria Bonnevie och Sanna Lundell – good lord, vilket tålamod! Det är Sanna som får honom att inse att han är bipolär. Det är först då, 2014, som han får ordning på sitt liv.” […] “Så som jag minns det är ingen skrytfest över alla framgångar, heller inte en romantisering av självförbränningen. Det är fasaväckande läsning, möjligen ibland tragikomisk, med betoning på tragisk.”
  • Intervjuu Mikael Persbrandti ja Vallgreniga.
  • Mårten Westö HBL-is.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

68. Ain Kütt “Kuldse medaljoni mõistatus”

Rõõmsa uudisena ilmus järgmine osa Virumaa mõisate krimilugude sarjast. Ametlik kokkuvõte:

Põnev ja ettearvamatute pööretega sündmustik algab Kavastu mõisa suveballil, kus enne oma esinemist sureb segastel asjaoludel lauljanna Anna Maria Engelhart. Kuigi selline õnnetu surm on omal ajal tõesti ühes Eesti mõisas aset leidnud, ei kahtlustatud toona juhtunus midagi kriminaalset. Raamatus hakkab arvatavat mõrva uurima Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, kes on kohaliku meeskohtu eesistuja. Teda aitavad Annikvere südikas mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck ning Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner, kes on Focki ülikoolikaaslane ja hea sõber. Enne kui süüdlane paljastatud saab, lisandub veel mitu kahtlast surmajuhtumit. „Kuldse medaljoni mõistatus“ on mõtteline järg autori samade peategelastega debüütromaanile „Risti soldati mõistatus“.

Ega väga palju muud krimiloo puhul ju öelda polegi. Tore, et ajastu ja paiga lugu on ellu äratatud. Ka neile, kes ajalooraamatuid väga ei loe. Kõnekeel oli teinekord liialt moodne ja edasiliikumise tempo nagu veidi veniv – kõik need kemplemised ja asja juurde mitte jõudmised. Teinekord ka see, kui on mingid väga selged märgid, mida kohe uurima ei hakata või mille peale keegi nutikatest peategelastest suht ebausutava ja mõttetu vastuväitega esineb (tekkis juba vaat et arusaam, et järelikult on see oluline info). Kasvõi see, et kes olid üllatuskülalised tegelikult – kas tõesti hakatakse kahtlema alles 150. leheküljel? Samas – krimilugude ülesehitamine ongi väga keeruline kunst ja tegelikult on see ikka paras tükk. Põhiline siiski, et see keskkond on elavalt silme ette toodud. Ei ühtegi halba sõna.

Samade tegelastega esimene osa.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

67. Åsa Linderborg ”Året med 13 månader”

Selle raamatu tellisin niipea, kui märkasin, et müügile jõudis. (Sellepärast on see globaliseerunud maailm muidugi hea, et saab rahus Rootsist raamatuid tellida ja kohe tasuda. Kui saaks ainult laenutada kerge vaevaga, oleks veel parem.

Tegemist on Åsa päeviku väljavõtetega 2017. aasta septembrist 2018. aasta augustini. See oli kõik äsja, aga tegemist on #metoo sügisega, kui järgemööda lahvatasid erinevad skandaalid, Rootsis eriti heleda leegiga, eriti just kultuurieliidi vastu. Siis Arnault’ juhtum ja tagatipuks veel Stadsteaterni juhi Benny Fredrikssoni enesetapp, mille eest veeretati süü Aftonbladetile ja Åsale. Vaadates ühiskondlikele protsessidele, nende kiirusele, kui vähe on inimestel aega süveneda, arvamust kujundada, kuidas kõik kiirelt ka ununeb…. masendav.

Sellest raamatust on raske kokkuvõtet kirjutada – osalt on siin lausa kaks erinevat kokkuvõtet vaja kirjutada, kaks erinevat arvamust. Esimene puudutab ühiskondlikku poolt, teine eraelulist ja isiklikku poolt. Esimese kirjutamiseks peaks olema targem ja paremini orienteeruma maailmavaatelistest küsimustes skaalal parem-vasak, liberaal-konservatiiv, Rootsi ühiskonnas (häirivalt palju nimesid, paljud ka kordusid, aga mina paraku nii hästi ei orienteeru). Teise kirjutamisel on kuidagi tunne, et ei saa midagi öelda, ütlemata midagi inimese isikliku elu kohta – tegemist pole ju raamatutegelasega, vaid reaalse inimesega äsja, 2 a tagasi. Ja muuhulgas – ta tegi seda jälle. Tõi avalikkuse ette paljud eraviisilised vestlused (väidetavalt jättis palju sellist ka välja), vahepeal isegi ta tütar Amanda ütleb kuskil, et ei julge midagi öelda, sa paned kõik kohe raamatusse. Ja ta ise kirjutas, et iga nime mainimisega suleb ta järgmise ukse oma elus. Mõnes mõttes on see tõesti üks oluline teema, mida üldse siinkohal käsitleda. Sama juhtus ju ka Mig äger ingeniga. Paljastas asju, mille pärast osa suguvõsast lõpetas temaga suhtlemise.

Võtkem kõigepealt see metoo-kisa. Asi, mis oma olemuselt oli oluline, et ühiskonnas teadvustada, et kõik siiski ei ole okei. Samas asi, mis muudeti kuidagi arusaamatult kiiresti nõiajahiks – piisas vaid kellelgi poolanonüümselt kellegi peale osutada, kui läks andmiseks ja „kus suitsu seal tuld“-filosoofia muutus kreedoks. Ja Åsa, kes lähtub oma kirjutamises oma maailmavaatelistest eelistustest ning ajakirjanduseetikast, ei saa juba alguses aru, kuidas see kõik võimalik on. Teda ärritab, kuidas asjast kirjutatakse, ta võtab oma Aftonbladeti ridadel sõna (muuseas, väga sümpaatne, kui lojaalne ta on oma ajalehele, pidades seda mingi maailmavaate kandjaks, töölisklassi ajaleheks, mille kaudu jõuda ka tavalisema inimeseni ja neid mitte alahinnata) ja ta tembeldatakse antifeministiks ja vastaseks. Ometi tulevad paljud talle eravestluses ütlema, et nad on temaga nõus. See kõik peegeldab väga ilmekalt tänapäeva maailma – kui keegi sinu kaitseks avalikult välja ei astu, sest oma nahka tuleb hoida. Kahes kohas jooksis läbi ka see, kuidas üks jõuk kambakesi ühe tüdruku mingis eeslinnas ära vägistas – keegi soovitas tüdrukul pöörduda politseisse. Politsei läks kohale, otsis VALEST trepikojast ja üldse jäi see asi justkui õhku. Ja samas on asju, mille kohta keegi midagi väidab 10 ja 2 aasta järel, kes on ise kaasa läinud, et seksida – ja selliste asjade eest saab kohus süüdi mõista. Seega asi pole justkui sellest mida tohib ja ei tohi, vaid keda eelistatakse, miks keegi kõrvale jäetakse, millest see ebaproportsionaalsus. Klass. Pealegi ärritab teda, et #metoo on meid, naisi, endid nurka mänginud:

(12. märts 2018) Rotar man lite i de olika högarna av metoo-historier hittar man ofta just det: kvinnor som känner sig utnyttjade för att det första sexet inte ledde vidare till något mer eller större.

Kvinnan fick dagsböter men med uttalad straffrabatt eftersom hon, som rätten skriver, ”drogs med i den allmänna vågen”. Metoo har med andra ord förvandlat synen på oss kvinnor till några tossor, som inte vet vad vi gör. (lk 244)

Kuidas teema on nii labastatud, et see on iseenda paroodiaks muutunud. Tal on väga tugev kommunistliku maailmavaate taust (see on asi, mis inimesi ärritab, eksole), seega ta toob tihtipeale võrdluseks feministlikku võitlust 70ndatel, kui võideldi süsteemimuutuste eest, osutamata nõiajahi korras inimestele.

(26 august 2018) Vi hamnade rätt snart i metoo. Lena berättade om en halvkändis som på Facebook har gjort avbön för sitt tafsande. Han ska ha tagit på sin tjej i köket och hon blev irriterad, för hon var ”inte på humör”. Mannen har nu insett att man måste fråga sin sambo först om man får ta på henne, ge en puss och så vidare. Som om detta inte vore nog, har någon på fullaste allvar uppmanat honom att polisanmäla sig själv.

– Det finns ingen satiriker i världen som kan göra parodi på metoo efter det här, sa Lena. (lk. 442)

(1. september 2018) När pressetiken upphör att gälla vissa individer är de inte längre människor, de är något annat. Varje avhumanisering av en medmänniska är en akt där man avhumaniserar sig själv. (lk. 452)

Lähemalt peab muidugi raamatust endast lugema, aga ta on tõesti väga kindla maailmavaatega väga tark naine (ajaloodoktor Uppsala ülikoolist siiski), kindlasti peaks paremini mäletama ka, mis tol sügisel toimus, aga mina valin tema uskumise – et tema oli algul ainus kriitik, hiljem hakkasid just need inimesed, kes tema kolleegi parnassile vedasid ja kelle elu nad sellega hävitasid, osutama Åsale kui Benny Fredrikssoni enesetapule õhutajale, süüdlasele (kuigi raamatust jäi ka selles osas mulje, et tema võttis vastutuse oma ajalehe eest….).

Mis toobki mind tegelikult inimliku poole juurde. See, mis tol talvel/aastal väga paljut mõjutas. Lahkuminek elukaaslasest. Väga raske periood elus (vananemine ja leppimine oma keha vananemisega on niisamagi paras läbielamine siia lisaks), kui neli päeva pärast ootamatult lahkuminekut tapab end Benny Fredriksson. Artiklid, mis ta on kirjutanud ja mida ta enam ei mäleta. Sõbrad, kes meenutavad, et eks ta oli parajalt kuri ikka tol perioodil. Päevikust tuleb välja, kui palju ta nuttis – iga järgmine sõber või tuttav, ta räägib lahkuminekust, nutab järgmise pintsakuõla täis. Ja see osa (eks ma olen lugedes niikuinii veidi subjektiivne) on kuidagi nii inimlik. Näitab NAIST temas, seda venelanna verd (vanaema oli venelanna), kes lõpuks pisaratel voolata laseb. Häirimatult. Paljude sõpradega rääkides. (Ja kui palju on tal sõpru, tuttavaid, kellega istuda, järjekordne vein võtta – hea, et toidupilte juures polnud, väga isuäratav. Ka see pidev veinivõtmine pigem lohutab, sest eks ma siin ise ka ikka ühel ja teisel õhtul 😀 ).

Korraks eemaldun veel erasfäärist, mingil määral. Tegelikult on sümpaatne, kuidas tema hoiab oma kaastöötaja poole, kes oli esimene, kes häbiposti tõsteti. Kelle lapsi ei kutsuta enam sünnipäevadele. Kes ei saa restoranis käia, ilma et inimesed ei hakkaks sõimama. Just selles valguses meeldis mulle ka tema mõttekäik Svenska Akademieni kohta – pole võimalik kõike võtta must-valgelt. Sest tegemist on kauaaegsete sõprade, kolleegide, võitluskaaslastega. Alati ei hüpata alt, kui su sõber on midagi halba teinud, teatud lojaalsus on vähemalt mingit austust väärt.

(11. mai 2018) DN vill att historien om Forum och Svenska Akademien ska handla om moral och principer, men det är en berättelse om gamla vänskaper och kotterier som ömsar skinn. Om människor som umgåtts med varandra i decennier med de livslånga band som sådana relationer skapar. Det är sinnen, minnen, samtal, förtroenden huller om buller, är ut och år in – en massa lockelser och lojaliteter, begär och beundran, kamratskap och konkurrens. (lk 320)

Seega – kogu see lugu on loomulikult väga vastuoluline kõikidest oma aspektides. Mida on tehtud, mida on endale lubatud, kuidas pealtnägijad vaikivad jms. Aga mis tähtis – midagi must-valget ei ole olemas. Ja see on üks suurimaid muresid, mida Åsa siin raamatus endaga kannab (peale isiklike, mis on ehk isegi esiplaanil) – kuidas on Rootsi jõudnud olukorda, kus inimesed karjakaupa lähevad mingi asjaga kaasa ja absoluutselt välistavad asjaliku debati. Häbivääristavad inimesi lihtsalt sellepärast, et nad esindavad teistsugust, „valet“ maailmapilti. Vahele isikliku kõrvalepõikena – mind äärmiselt solvas, kuidas mulle 90ndatel ütles mu eakaaslane, toona 20ndates tudeng, et „teie seal NL mõtlesite ju kõik ühtmoodi, te pole arvamuste paljususega harjunud“ vms. See oli tõesti vihaleajav, sest üks asi, mida ma olin Rootsis elades märganud, oli just see, et kõik mõtlevad mingi kirjutamata seaduse järgi ühtemoodi ja kui sa siis teistmoodi mõtled, siis pole vaja isegi põhjendada, lihtsalt vaadatakse sinu poole kui vaesele „vanalt sovjetimaalt pärit õnnetukesele, kes ise ka täpselt ei tea“, heatahtlikult ja õlgu kehitades. Eriti olid need erinevused paista selle sotsialistliku maailmapildi vahel, millest meie (iseäranis 90ndatel) olime eemaldunud, aga mida nemad tolereerisid täielikult ega mõistnud ühtegi katsetki põhjendada, miks teatud juhtudel võiks erasektorist millegi sisseostmine aidata. Mine tea, mida ma praegu arvaksin, aga see heatahtlik targutamine võis hulluks ajada – eriti võrreldes toonase 90ndate Eestiga mõtlesid rootslased toona tõesti kõik ühtmoodi.

Muidugi toredaks vahepalaks on jaapanlased, kes loodavad, et Murakami saab Nobeli preemia. See kõlab kui mingi anekdootlik vaherefrään, mis annab lausa kunstilise mõõdu sedasi. Kui veel ilmneb, et mingi „Nya akademien“ annab oma alternatiivse dünamiidileiutaja preemia välja, on jaapanlased jälle platsis.

(10. juuli 2018) […] ”Nya Akademien” har presenterat en lista med den något udda siffran 46 nominerade till ”Alternativa Nobelpriset”. Ett av namnen är Ulf Lundell. Stackars sate. Murakami är också nominerad. Jag fick genast mejl från japanska TT, de vill komma hir för en större intervju i september, när prisutdelningen närmar sig. (lk. 390)

Iga natukese aja tagant on jaapanlased platsis. Äkki ikka Murakami saab mõne preemia 🙂 .

Üks proportsionaalselt liiga pikk tsitaat pärineb sellest, kuidas ta kord püüdis Göteboorgi kaudu Varbergi sõita. See on olukord, mida ma samuti vahel olen Rootsis tundnud – nii paljud asjad, mis meil on enam-vähem enesestmõistetavad veel, ei tööta nagu üldse. Ja pole kunagi kedagi, kes päriselt vastutaks. Alati on mingi jagatud vastutus, enamasti keegi ei vastutagi millegi eest üksipäini.

(13 juuli 2018) Resan ner till Göteborg/Varberg blev oändlig, vi omdirigerades till orter som jag inte visste fanns. […] Tre timmar försenade anlände vi till Göteborg. När tåget rullade in på centralen började det knastra igen i högtalarsystemet; det har brunnit i en godsvagn i Varberg, tågförbindelsen dit är inställd. En extrainsatt buss annonserades avgå klockan 22.55.

När jag skulle leta rätt på bussen visade det sig att den också var inställd. Det gick inte att få information någonstans, tidtavlorna låtsades som ingenting, högtalarsystemet var övergivet och det fanns inga stationsvärdar att fråga. Sådana finns i alla länder utom Sverige, här finns bara väktare.

Jag började googla efter ett hotellrum när det plötsligt dök upp ett tåg på displayen, det var tolv minuter kvar till avgång.

Jag blev akut kissnödig och skyndade iväg till toaletten en trappa ner. Den var stängd för kvällen, man hänvisades till bussterminalen. Där var två toaletter trasiga och kön lång. Man betalade med antingen kontanter, tio kronor, som ingen hade, eller med sms. Jag messade och fick en kod som inte funkade. En annan kvinna gjorde samma sak, det fungerade inte för henne heller. Kön växte med äldre kvinnor med rullväskor. Flera oroade sig över betalningen, de hade ingen sådan funktion på sina mobiler. Den enda toalett som fungerade fick gå i arv till nästföljande. Den saknade lampa, jag fick lysa mig fram med mobilen. Gumman som stod näst på tur hade ingen smartphone, hon fick låna min. Det var fyra minuter kvar till avgång.

Stationen var tom och ödslig så när som på väktarna och olika grupper av sysslolösa killar som närt en dröm om ett bra liv i Sverige men nu hamnat i något annat. De drog runt, glodde, sökte kontakt, skrek åt varandra. En kille närmade sig en av de äldre kvinnorna, kanske frågade han bara om hon behövde hjälp med väskan men hon började springa och halvskrek något av rädsla. Väktarna var någon annanstans, vad de nu skulle kunna göra. (lk. 392-393)

Mulle jäi silma üks koht raamatust – hoopis teistel põhjustel kui see, mille juurde Åsa muudkui tagasi tuleb – ei saa ta ema aru, millest selline reaktsioon lihtsale inimesele, hiljem ta ise tuleb tagasi ja tõlgendab. Olgu öeldud, et mina reageerin sellepärast, et on teatud hulk inimesi, kes ei suuda telefoniga (ega kellegi kaaslasega) ühistranspordis vaikselt rääkida. Ma olen tihti omaette pobisenud, et „me ei taha kõik teada seda“, kui keegi jälle oma plaanidest või juhtumistest räägib. See on Rootsis palju tavalisem kui Eestis, aga Eestis ka üha enam (hiljaaegu tulin bussiga Tallinnast ja üks tädi rääkis terve tee üle vahekäigu videokõnet ilma kõrvaklappideta!!!! Minu klappidest tuli ka paraku läbi, võimatu oli keskenduda. Kusjuures tädi ise oli täitsa tavaline, rääkis nii vene kui eesti keeles erinevad kõned, isegi võiks öelda, et sümpaatne. Aga inimene lihtsalt ei saa aru, et klappidega oleks palju viisakam, isegi kui on väga oluline, et see kõik käiks videopildi vahendusel).

(10. märts 2018) I Sundbyberg klev en pensionär på. […] Senig, inga utsvävningar där, levde ensam, jag såg det direkt. Hon tittade sysslolös ut genom fönstret när mobilen ringde. Hon pratade i många minuter, sa att hon var på väg till Köping, hon hade kompisar där, hon hade packat ner gummistövlarna för en rejäl promenad. Hon var påtagligt glad för utflykten, pratade med hög, manierad röst. Jag blev irriterad, kunde inte läsa. En minut senare ringde mobilen igen, samma information om gummistövlarna och kompisarna i Köping, hög röst, tillgjort skratt, prat prat prat, minuterna gick. Hon lade på. Strax senare ringde mobilen igen, gummistövlarna och Köping, jag höll på att bli galen, et timmes lästid gick upp i rök bara för att hon nödvändigt var tvungen att prata i telefon inför alla oss andra. (lk. 241)

Söndag 8 juli 2018

Jag tänker på kvinnan på tåget, med gummistövlarna. På alla människor som folk ser ner på eller tycker synd om, för att de lever ensamma. Alla vi som måste försvara och förklara vår belägenhet.

Hur många stannar kvar i sina döda relationer för att de sitter fast med varandra ekonomiskt, nu när alla måste äga sitt eget boende? Hur många trasslar på i tvåsamheten för att de inte tror, inte fattar, att de klarar sig själva? (lk. 389)

Seega mina ei näe seda seika kui üksiku inimese teemat, pigem mingi kultuuriline vahe. Aga mulle alati samavõrra ärritav. Olgu inimene üksik või mitte (minu näide nt ei olnud üksik).

Üks stseen on lausa anekdootlik, kuigi kirjeldab Åsa järgnevat kurbusehoogu üksinda restoranis oma korteri lähedal.

(10. juuni 2018) Jag har slängt böcker som jag saknar och sparat det mest obegripliga. I dag hittade jag morfars samling av gamla sovjetiska ledares tal och skrifter. Jag tog med mig Jurij Andropov till creperian på Katarina Bangata. Andropov är lite intressant, eftersom han gillade amerikansk jazz och försökte reformera Sovjetunionen innan Gorbatjov gjorde det. Första talet är daterat 1982, Andropov är nyvald och håller ett stort anförande till småpåvarna i alla sovjetrepubliken. Det är ingen större skillnad på det talet och Jean-Claude Junckers lovsång till EU-federationen.

Stark längtan efter mormor och morfar. Då kom tårarna igen, stora, tysta. Jag har gråtit så mycket de senaste månaderna att jag knappt märker när det börjar om. Lokalen var dunkel, jag lät det rinna. Vid bordet snett mitt emot satt ett något yngre par. Mannen viskade: ”Vänd dig inte om, men bakom dig sitter Åsa Linderborg och gråter när hon läser Andropov, Sovjets gamla kommunistledare, du vet.” (lk. 355)

Tegelikult näen, et tegelikult lähtun ma siin palju tsitaatidest ja pole jõudnudki sellest eraelulisest poolest kirjutada, millest kirjutamine on kuidagi keeruline. Nimelt see osa, milles peategelane, Rootsi kultuurielus tuntud Åsa Linderborg räägib endast naisena. Paljastab ennast suisa rohkem kui reaalse avaliku elu tegelase puhul teada tahaks. Nutmised on veel süütud. Oma keha vananemise jälgimine ja sellega seonduv masendus, mis ilmselt tabab meid mingil hetkel kõiki (või peaaegu), muutuste märkamine. Kui oled elu aeg olnud väike, kõhn, habras ja vanus tuleb sinulegi peale. Rinnad hakkavad venima, silmalaud silmadele vajuma, põsed lonti vajuma … Tegelikult on Åsa ju endiselt ilus naine. Eks me kõik vananeme ja kes teda esimest korda näeb, ütleb endiselt, et heas vormis ja näeb hea välja. 6 a tagustel piltidel oleme me mõlemad nooremad, nüüd olen mina sama vana kui tema toona. Ta mainib raamatus tihti möödaminnes, mis tal seljas on. Umbes selles valguses, et jälle oli must pluus, mustad teksad, must kleit, must, must, must. (See on nii mina! Kõige kindlam valik). Ometi oli 6 a tagasi väga selge, et tal olid paariks päevaks siin käies just värvilised kleidid! Väga naiselikud ja julged lilledega argipäevakleidid. Järelikult on see muutus riietuse värvi osas seotud ikka ja jälle kehaga. Ja tõsi – tal pole vaja tegelikult muretseda. Samas – kellelegi meist ei jää seda keha, mis meil oli 30ndates eluaastates. (Noh, mõni erand ilmselt on 🙂 ). Teiseks – ja see on alaline teema rootsi kirjanduses – kehavedelikud. Kui oma lapsepõlvest või noorusajast kirjutades keegi oma seksuaalseid tunge väljendab või mainib mööda jalgu allavoolavat spermat, siis on see mingis mõttes tagasivaade ja olgu siis nii. 50-aastase naise (kehtib ka meeste kohta) kohta ei taha sellest keegi peale teiste samas vanuses naiste lugeda. Iseäranis oma ema kohta. Oma vanaema kohta (tema küll bioloogiline vanaema veel pole). Inimlikus mõttes – muidugi kirjutab inimene ehk päevikus, mõtleb, kes ta keha veel kunagi tahab, kas mõni mees näeb enam kunagi elus ta alasti keha. Lihtsalt kogu see muu temaatika, mida loevad paljud teised sihtrühmad, võiks tingida, et neid lugejaid säästetakse.

Ja samas on ÄÄRETULT sümpaatne, et ta muutus selleks haavatavaks naiseks. Nendel ridadel. Sest ilmselt tuntakse teda Rootsis siiski pigem kui „Nataša Kalašnikovat“ – seda võitlevat kommunisti (mul on raske kirjutada kommunist – ta polemiseerib ju ise ka nendel lehekülgedel selle üle, kuidas sai vanaema kiita NL-i, olles teadlik vabaduste puudumistest ja kogu terrorist. Ja samas toob ta välja, et ema ja vanaema võitlesid kogu elu õiglasema, võrdsema elu nimel – lühem tööpäev, naiste õigused, võrdõiguslikkus. Ja tal on välja kujunenud arusaam, mis on praegusel ajal selle erakonna puudused Rootsis.)

Teine äratundmiskoht tuli ühe suhteliselt kõrvalise ja ebaolulise tsitaadi juures:

(20. juuli 2018)

– Du, ska du verkligen sitta på stranden i svarta jeans? frågar Sara. Blir det inte varmt?

– Jag har inget annat med mig.

– Va, ska du inte bara? frågar Pelle.

– Jag badar aldrig.

Jag spände fast bilbältet och började gråta. Varför kan jag aldrig vara som andra? Varför kan jag inte bjuda lite på mig själv, varför måste jag alltid placera mig vid sidan av? (lk. 402)

Tuttav kuidagi…. Nii palju on olukordi, kus seltskond, kellega sa parajasti oled, teeb midagi sellist (ringmäng, spordivõistlus, ma ei tea, mis iganes), kõik on rõõmsad, seltskondlikud. Ja ma tunnen täpselt sama – ma ei suuda niimoodi. Miks ma olen selline?

Osalt tundub selline päeviku avaldamine eneseõigustusena – vaadake, mida ma sel ajal tegelikult mõtlesin, vaadake, milline ma tegelikult olen. Ma tunnen ka süüd, ma võtan vastutuse (ja meie ei saa kunagi teada, kui palju on selles redigeeritut ja kohandatut). Samas ta võtab ju omaks ka vigu, enesesüüdistused ja kriitika enda vastu on siin olemas (ja kui lülitada välja mõte, et see on mingil moel näitamiseks ja eputamiseks – sest tegelikult – miks peaks keegi enda salajasemad mõtted avalikkuse ette tooma). Samal teemal vestlevad nad ka raamatumessi intervjuus (link allpool). Näiteks see, kuidas ta oma elukaaslasest lahku läks – niipea, kui kuulis, et tollel on (on olnud?) keegi teine, palus ta viivitamatult asjad pakkida ja kaduda ja ei kuulanud teda rohkem ega kohanud. Ja siis ta oma ajalugu – truudusemurdmised, lahkumine endistest meestest/laste isadest. Ega ta halasta:

(7. september 2018) – Jag tyckte att jag gott kunde få bete mig just för att jag var kvinna, så frigjord och modern! Och dessutom: min höga arbetsmoral motiverade rätten att ha dålig privatmoral. (lk. 462)

Ta ei otsi endale õigust. On nõus, et ta on nii mõnigi kord siiski ise ka paras bitch olnud. Ometi meeldib mulle temas tema lojaalsus. Lojaalsus inimeste ja sõprade vastu. (Seltsimehelikkus, eksole). On inimesi, kes on talle sümpaatsed, neid, keda ta väga austab. Ja ta imestab ise ka, kuidas ühes või teises debatis nüüd sedasi läks – ta austas oma vastast! Sõprus Lena Anderssoniga tugineb ka ääretule austusele, mis on tekkinud selletõttu, et Lena oskab oma mõtteid selgitada, on aus, ei jookse massidega kaasa. Kuigi maailmavaateliselt on nad kahes erinevas äärmuses. Kui ta siis kord seltskonnas peab lihtsalt vajalikuks mainida, kui Lenat materdama hakatakse, et tegemist on siiski tema sõbraga (noh, et inimesed ennast pärast pahasti ei tunneks, kui on klatšinud kellegi head sõpra) ja rootslane vaatab talle otsa ja ütleb: „Väga kahju!“. Umbes et KAHJU! Sellele järgneb arusaam, et pole võimatu, et ka Lena on pidanud kergitatud kulmude ees põhjendama, miks ta Åsaga üldse sõbrustab. See meeldib mulle – maailmavaateline erinevus ei seisa tee peal ees, kui inimene leiab teise, keda ta kõrgelt hindab.

Onsdag 1 augusti 2018

När jag vaknar på morgnarna vet jag inte om det har gått en natt eller en vecka. Alla drömmar är som Tjechov-pjäser; jag skulle kunna ändra på något avgörande om jag bara inte var tvungen att passa tåget. I Tjeckovs värld kan ingen svära sig fri från sitt ansvar, ingen kan skylla allt på omständigheterna. (lk. 417)

Lõpetuseks suvaline tsitaat. Muuhulgas on siin raamatus ka niisama tähelepanekuid, see üks Södermalmis mööda tänavat kõndides mõeldu, kuidagi kõnetas.

(3. august 2018) Nästan alla som passerar är mönstrade med bläck, det ligger tatueringsstudios överallt. Och en massa raksalonger, där någon hipster får sitt skägg löddrat och knivvårdat av män med jättestora muskler. Progressiva Södermalm, där medelklassens män påbjuds maskulinitetsskam, har små, dyra oaser som ångar av testosteron. (lk. 418)

Åsa oli just eelmisel nädalal Skavlanis ja Göteborgi raamatumessil. Vaatan nüüd raamatumessi video ehk ka lõpuni.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

teater septembris

Tegelikult imestan ma ise ka, kuhu ma kõik need külastused mahutasin. Lihtsalt juhtus sel korral nii. (Oktoober peaks olema vaba, eks? Esialgu ei meenu midagi).

  1. Kuu algas Griškovetsi “Kaaludega” Vanemuises. See oli etendus, mille esika piletid koroonakevadest edasi sai lükatud. Ütleks, et tekst oli ikkagi väga tore ja tükis mängisid kõige klassikalisemad Vanemuise näitlejad. Kaljujärv, Kütsar, Saldre, Jaanovitš. Lisaks Reimo Sagar. Aga tänu tekstile olid nad mingis mõttes nagu uued – kuigi olid täpselt samasugused nagu igas teises tükis. Ikkagi võib soovitada, pold nii tüütult sama 🙂
  2. Teiseks käisin kahel Arvo Pärdi päevade kontserdil – nendel kahel, mis toimusid Tartus. Mäletan seda tunnet kevadel, kui ostsin pärikontserdi piletid, pisar pidi silma tulema. On see üldse võimalik? Summa tekitas mõneti kahetisi tundeid. Esiteks mõjus Rascher Saxophone Quartet lihtsalt hüpnootiliselt ja mida lõpu poole, seda rohkem pelgasin, sest kartsin et jään kohe magama. Hüpnotiseeriv sõna otseses mõttes (äkki seda tehaksegi nende multikast mäletatud ussidega, kes vilepilli peale välja tulevad kotist….). Muidu oli põnev kuulda Bachi – orelivilede asemel just erinevaid saksofone. Collegium Musicale koosseis oli justkui noorenenud. Minu arust sealt ka see tunne, et hääled olid heledamad ja nõrgemad. Tartu kontserdil mulle need väiksemate koosseisudega meeldisidki kõige enam, aga “Summa” kõlas Tallinna kontserdi ülekandes täiesti valesti…
  3. Pärdi päevade teine kontsert – Fila Risto Joosti juhatamisel ja Tõnu Kõrvitsa Sei da luce see oli värske elamus (ja Pauluse akustika). Kõike väärt. Sedasorti teosed ongi kontserdil vahetumad ja ilusamad. Kasvõi see meisterlik ja ühtlane fade in….  (kodus plaadiga võid lihtsalt volüümi keerata, eksole). Ma olin juba enne kontserti näinud, et nad jagavad selle plaadi infot, guugeldasin, otsisin, ei midagi. Kontserdile saabudes olin nii ähmi täis, et isegi ei märganud, et seda plaati müüdi all mingis piiratud koguses. Lahkudes oli muidugi juba otsas. (Ja enne Ringlemisi sain siiski osta! Ja nüüd mitu korda kuulata).
  4. Paraku toimus Pärdi päevadega üheaegselt ka Draamafestival, kuhu ostsin neli piletit, aga minimeerisin külastused siiski kolmele. Esimene tükk oli suvel FB kaudu avastatud Kristina Normani “Kergem kui naine. Mõte oli tegelikult väga põnev. Panna kokku kaalutaolek maiste töödega, hoolitsemisega vana ema eest, mis tuleb ära teha. Võimalus karjääri teha. Vs mis üldse on karjäär – üks ukraina naine ütles, et on unistanud, et saaks kodus olla päevad läbi – nüüd saavatki. Küpsetab ja hoolitseb… ja on kodus. Kuigi taustal oli see badantede orjatöö, must, õigusteta, tegelikult lubamatu ja lubamatult raske. Ja see kõik oli esitatud peaaegu et dokumentaalfilmina, mida jutustati piltide joonistamise ja paari minimaalse liigutusega.
  5. Ka Theatrumi “See laps meeldis mulle. Väga theatrumlikult lahendatud etüüdid erinevatest olukordadest, mis on seotud teemaga “laps”. Kuna oli Tartus, pidi lausa vaatama minema.
  6. Kosmilised saialilled” – kunstiline kujundus oli juba põnev, omamoodi (kunagi ju ei tea, mis tekstis on selle kohta). Sisu oli muidugi ääretult masendav ja raske. Oma vanuses ma pigem väldiks selliseid paineid. Hoopis painavam oli aga õhu puudumine koroonaaegses maailmas – ma istusin esimeses reas, aga minulgi polnud midagi hingata ja ma planeerisin põgenemist. Kogu aeg. Kuniks 20 min enne lõppu otsustasin lõpuni vaadata….
  7. Juba kevadel, kui Estonia tegi “Faustist” ülekande, olin sellises vaimustuses, pigem vist sellise mõju all, et ostsin kohe ka sügiseks piletid – Gounod’ “Faust” ja Ain Anger. Mõnikord tundub veebis (või kunsti puhul reprodel) vaadates, et reaalsus on kindlasti kordades võimsam. Jah, Ain Angerit jälle näha, lisaks ka Luc Robert’i…. aga mingi osa oli teisiti tasakaalus kui ülekandel. Ma eelistan endiselt esimesest reast otse solistile silma vaadata. See oli hoopis imelisem eelmisel aastal…. 27. septembril vist….
  8. Vahepeal oli terve nädal, kui mul polnud ühtegi piletit ja sain nädalavahetusegi maal veeta. Siis aga ootamatult (vaatasin, et ei unustaks) toimus Genialistides Musta Kasti “Memm“. Õige saali leidsin kolmanda katse peale – esmalt ronisin Tartu Uude Teatrisse, siis oli Genialistide/Möku majas all saalis mingi koolitus. Näkasemat maja annab Tartus ette kujutada – paluti jalatsidki ära võtta ja sokkis saali tulla…. Samas saali saabudes valdas mind väga soe tunne. See, mida nad lõhnade ja aistingutega tegid… nad jätkasid selle tegemist läbi terve etenduse. Lausa “häirivalt”. Kõrbelõhn. Suitsulõhn. Odav parfüüm. Enne oli kohv. Rahulikud dialoogid mulle meeldisid – karjumised ja vägivald mitte (need jäid mulle isegi arusaamatuks lausa). Kõik oligi fragmentaarne, räägiti justkui ühte lugu, aga kõik minu jaoks ei seostunud. (1,5 tundi pidi kestma, 1,75 kestis).
  9. Edasi käisin veel Tallinnas Theatrumi “Poega vaatamas – tegemist ka etendusega, mille esikas pidi olema kevadel ja mille pilet sügisesse lükati. Väga tugev tekst (Florian Zeller taas…), Theatrumi trupp. Ja juba kavalehelt oli mõista, mis juhtub – mõnes mõttes olen ma neile tänulik, et ette teadsin. Ääretult valus ja kurb muidugi. Siinkohal palun isiklikult kogu trupilt vabandust, et ma aplausi ajal minema tormasin, sest ootamatult suure rõõmuga avastasin, et jõuan viimasele bussile Tallinnast – ja ärkasingi järgmisel hommikul siiski oma voodis Tartus! Kultuurihuvilisi ilmselt polevat nii palju kui öiseid sõitjaid, kes tulid lennukilt ja laevalt… kl 23 buss on liinilt maha võetud. (Kava unustasin pimedas bussi, kui ühe inimese kõrvalt vabale istmele läksin).
  10. Ringlemisi” – ootused olid laes. Programm ja esinemine meeldis. “Agad” olid kohati see seintel värelev videoinstallatsioon, mis tekitas minu jaoks liiga kirju tausta. Seal oli mitu väga nutikat osa, aga paraku ei saa kõike jälgida (nii külgi kui lava kui lava taustal liikuvat videot, mis enamasti siiski kattus külgedega). Teiseks – tee või tina – see Vanemuise kontserdimaja saal. Nii ilma akustikata kui üldse ette kujutada saab, lõpupianodesse undasid prožektorid sisse. Lihtsalt närvi ajab. Liisi Koiksonil on tõesti väga ilus hääl – ja samas ma nagu ei mõistnud, kuidas see sinna tervikusse sulanduma pidi. Mikrofoniga, poplaulja toon…. See oli nagu omaette etendus. Üldiselt oli Koiksoni ikka vähe (alguses tundus tihedam ja lõpus paar korda ka), koor on hea ja Tormise asjad kõlavad väga hästi, kuigi ise neid laulda on kuidagi raske. Ja seal lõkketule juures tundus, et tuleb Raua needmine – sama vägev ja lausa ekstaatiline oli küll.
  11. Rakvere teatri “Charlotte Löwensköld – professionaalsest huvist. Ei pidanud pettuma. Lagerlöf on ju tegelikult oma olemuselt klassikaline, pisut saagalik isegi, selged jooned, muinasjutu koostisosad (kohati). Ma ei ole paraku ühtegi osa triloogiast lugenud (jajah, tegelikult hakkas Lagerlöf mulle 00ndatel väga meeldima ja peaks muidugi lugema rohkem), seega ei saa midagi öelda raamatust tekkida võiva tunde võrdluseks. Aga tükk meeldis – oma klassikalisuses, lihtsuses ja…. lausa naljategevates repliikides. Tore tasakaal. Ja see esiplaanil üksi keerutamine, mida esines nii päris alguses (Charlotte), keskel (Anna Svärd) kui lõpupoole (ema, Charlotte/Hagerström). (Vbolla võiks keegi osutada, et Ekenstedt ei hääldu päris Jekkenstett ja Löwensköld on tegelikult keskelt [š]-laadse tootega…. Ja kui kavalehti veel juurde trükitakse, siis Lagerlöfi kodutalu oli Mårbacka. Üldse mitte Märbacka 🙂 )
Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

66. Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”

Ma ei oleks ise seda raamatut laenutanud, aga soovitati. Sama autori eelmist eesti keelde tõlgitud raamatut ma äkki proovisin (no ei meenu täpselt, aga tundub….) ja jäi pooleli (nüüd tundub, et vbolla peaks ikka selle ka lugema). Sest tundub, et autori stiil sobib mulle. Esiteks panen ametliku kokkuvõtte:

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel. Soomlanna Mia Kankimäki [—] laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema? „Naised, kellest ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile.

Ja jätkan sealt, kus pooleli jäin. Nimelt tema stiil. Nendest tähelepanuväärsetest naistest raamatus pole kirjutatud kuivalt ja niisama kokkuvõtvalt-elulooliselt, vaid autor suhestub nendega pidevalt ja küsib, kuidas nad jaksasid, julgesid, esitab neile tekstis küsimusi ja saadab lausa postuumselt paar konkreetset kirja. Ka muidu oskab ta leida huvitavaid ja naljakaid fakte ja pisiasju. Taustatöö on väga põhjalik, aga tema toob meile, lugejatele välja justkui kokkuvõtlikult teda ennast huvitanud kõige põnevamad asjad. Samas kuulub kogu loo juurde väike eneseiroonia. Veidi kumab läbi, et ta tunneb depressiooni või masendust või ennast elus läbikukkununa (kuna pole peret ega midagi, eksole….) – aga see pole mingi hala. Ta võtabki need inspireerivad naised ja hakkab nende jälgedes käima. Osalt. Leheküljel 141 ta isegi põhjendab, millised naised ta välja valis ja millised üle parda heitis. Mõned kergema käega, mõned raske käega. Põhimõtteliselt võiks kokku võtta lausega raamatust: “Neil ei olnud raha, füüsilist vormi, teadusharidust, ühiskondlikku tuge ning nad polnud tihtipeale isegi noored ja terved. Ja ometi nad läksid.” (Vaidleksin muidugi mõne koha pealt vastu, aga ma saan loogikast aru.) Kronoloogiliselt on need naised muidugi segi paisatud ja on heausklik loota, et mulle midagi meelde jääks või et ma neid segi ajama ei hakka. Aga ma mõtlesin nii paljudes kohtades, et kirjutaks õige need tsitaadid välja. Need annavad midagi edasi raamatu meelsuse, mitte sisu kohta ilmselt.

Näiteks Karen Blixeni radadest Aafrikas kirjutab ta nii:

Ka õhk kiltmaal on nii puhas ja klaar, et kuulu järgi tabas valgenahalisi seal omalaadne eufooria, nii et nad polnud päris süüdivad – emigrandid harrastasid isegi kiresuhteid nii sundimatult, et aurikute baarides küsiti naistelt: kas olete abielus või elate Keenias? (lk. 31, tõlk Triin Tael – väga hea tõlge, muide. Kogu mahlakus on tekstis olemas!)

Siis selgitab ta, kuidas ta sai võõrustajapere naise käest oma kanga, traditsioonilise rõivaeseme:

Kanga’del on alati mingi tekst, tavaliselt kõnekäänd, millega saab käesoleva päeva meeleolu väljendada või naabritele või abikaasale sõnumeid edastada. Minu kanga‘l on kirjas mungu hamtupi mja wake, jumala õnnistust. Mulle kuluks ära ka mõni selline, millel seisaks: Maha sääsed. Või: Tahame lõvisid näha. Või: Neljakümnendates eluaastates naine otsib elu mõtet. (lk. 39)

Üldse tunneme meie end siin lugedes ära, kuna sarnaneme soomlastega ega aja liiga palju juttu, talume vaikust paremini. Aafrikasse sattudes on ta teejuhil vaja harjuda ja teistelegi selgitada.

Ilmneb, et ta on reisi jooksul pidanud mu “kidakeelsust” ja “kummalisust” korduvalt põhjendama. Vaikimine olla siinsete inimeste meelest ebaviisakas, ja kui ma kogu aeg agaralt ei vahuta, peetakse mind rahulolematuks. Kui istun vaikselt ja kirjutan, arvatakse, et ma panen kirja kaebusi! Näiteks Arusha looduspargi ranger’it oli Fazal enda sõnul ette hoiatanud, et too ei imestaks, kui ma safarijalutuskäigul kose juurde eriti palju ei räägi. Pärastpoole oli mees hoiatuse eest tänanud, ta oleks meie retke muidu läbikukkunuks pidanud, ja ta oli lausa imeks pannud, kui ma ikkagi jootraha andsin. Mida kuradit – mida ma oleksin selle metsavahiga rääkima pidanud, ise ta ei rääkinud midagi, vantsis ainult oma vintpüssiga ees! (lk. 93)

Iga peatüki algul on justkui mingi mõttetera välja toodud, Mary Kingsley peatüki eel näiteks: “Kui oled üksi ja keegi sind ei vaja, võid sama hästi sõita Lääne-Aafrikasse surema ja kogu tee naerda.” (lk. 186). Kusjuures see Mary peatükk meeldiski mulle iseäranis. (Vist Nellie ka).

Näiteks juba teel Aafrikasse suhtleb ta laeval reisivate kaupmeestega (ainult mehed ju reisisidki, aasta on 1893 või midagi):

Mary sai teada, et Aafrikas rändajal on alati põhjust üht korralikumat rõivakomplekti kaasas kanda – mitte sugugi piduliku õhtusöögi, vaid (omaenese) matuste puhuks. Mehed valgustasid teda ka selles, et lisaks palavikule ja malaariale on sortimendis Portugali sügelised, paised, leemendavad haavandid, parasiitide põhjustatud tõved, unitõbi, kollapalavik, koolera, rõuged ja pahaendelise kõlaga vaevus kraw kraw. Mary lustlik kokkuvõte laevareisist oli järgmine: “Mul pole vist elu sees nii tore olnud”, ning vastu kõiki ootusi sai ta kaupmeestega sõbraks. (lk. 193)

Kuna üksiku naise reisimine oli toona imelik, ka ohtlik, siis oli Mary välja töötanud vastuse küsimusele, kus ta mees (=omanik) on.

Hiljem Inglismaal andis ta üksi reisivatele naistele praktilise nõuande: “Igale vanapiigale […], kes plaanib minna [Aafrikat] uurima, võin ma öelda, et teda hakatakse pidevalt alandama abikaasa kohta pärimisega. Teie käest ei küsita, kas teil üldse on abikaasat – – vaid kus ta on. Vaadake, et te ei ütle, et abikaasat polegi; olen seda proovinud ja tagajärjeks on üksnes veelgi hirmsamad küsimused. On targem öelda, et otsite teda parajasti, ning osutada siis selles suunas, kuhu te niigi minekul olete; see äratab kuulajates abivalmidust ja osavõtlikkust.” (lk. 194)

Noh, ootamatult tegid nalja ka sellised laused:

Kord või õigupoolest mitu korda kukkus ta käigurajal ette tulnud püünisauku. “Säärastel hetkedel mõistad, milline õnnistus on korralik paks seelik,” kirjutas Mary ning jäädvustas seega ühe oma kuulsamatest lendlausetest. (lk. 197)

Mary sattus nimelt matkama ka fangidega, kes olid tuntud inimsööjad. Esialgu ta ikka pelgab, kuuldes lugusid neist, aga siis selgub, et keegi tema kaaskonnast tundis sealt kedagi ja üldiselt said kenasti hakkama. Palkas neid lausa teejuhtideks oma käikudel.

Seevastu fangide väidetavat kannibalismi ei pidanud Mary valgetele matkajatele ohuks, kuid tegemist sellega tema sõnul siiski oli, kuna “tuli takistada oma musti seltsimehi söögiks langemast”. (lk. 199)

Tohutult tegi mulle nalja episood, kui autorit (Mia Kankimäkit) taheti ajakirja jaoks pildistada – ta oli siiski juba mõnevõrra kuulsust kogunud ja iga selline ettevõtmine aitaks tal müüa rohkem raamatuid ja saada reisil järgmine söök (osta). Juba see, kuidas öeldakse, et tulge võimalikult loomulikult ja siis on fotograafidel endil kaasas terve laar esemeid, riideid ja asju, millega kantakse hoolt, et ta tingimata üldse enda moodi välja ei näeks. Kogu lehekülg on huvitav, aga kirjutan nt ühe lõigu:

Kogu pildistamispäev on kehaväline kogemus. Sõidame Eiranrantas mööda location‘eid ehk potentsiaalseid pildistamispaiku, meesmeikar topsutab kogu aeg mu näole lauvärvi ja ripsmetušši juurde ja stilist sätib kaeluseid. See on nagu mingis tippmodelli-telesarjas ning ma mõistan küll, et siinsed tipp-profid teevad praegu oma tipp-professionaalset tööd, aga seda ma küll ei mõista, mida mina siin teen. Fotograaf on õnneks krõbeda suuvärgiga ja hästi vaimukas. Ta käsib mul tippida tööstusrann

a kruusal kümne sentimeetri kõrgustel kontsadel ringi sellise näoga, nagu oleksin “teiselt planeedilt alla potsatanud” – samal ajal tuleb meeles pidada, et suu peab olema lõtv, lükata lõuga kentsakalt ette ja vaadata kruusa intensiivse imestusega, mis muuseas on kuratlikult raske. (lk. 214)

Naerupahvak tuleb peale, kui loed mõned leheküljed hiljem:

Ja mõne päeva pärast ilmub see ängistav naisteajakiri, see, kus ma seisan litritega stiletodes ja vahin intensiivselt imestades kruusa.

Loen hommikul parajasti ajalehte, kui märkan seal terve lehekülje suurust reklaami naisteajakirja uue numbrii kohta. Ajakirja kaanel on tekst: Moedisainer Mia Kankimäki: “Oleme kirglikust suguseltsist.” Tõmban genmaicha’t hingekurku. Hirnu herneks! (lk. 228)

Peatükk Nellie Bly’st oli ka väga tore, kuigi see oli juba lühem. Tema reisimõte:

Oma ehk kõige kuulsama idee peale tuli Nellie järgnevalt. Ühel pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel ööl New Yorgis aastal 1888 vähkres ta unetult voodis: hommikuks tuli ülemusele, ajalehe New York World peatoimetajale Joseph Pulitzerile artikli idee välja mõelda. (Ma isiklikult kangestuksin töövõimetuks, kui mu boss oleks see kuulus Pulitzer.) Kell kolm prahvatas Nellie’le meeleheitlikult pähe, et vajab puhkust. Oleksin ma ometi teisel pool maakera, mõtles ta. Raks-raks-raks. Aga see oli ju täitsa hea mõte: minna ümbermaailmareisile. Raks-raks. Kas ta suudaks reisida ümber maailma kiiremini kui Jules Verne’i ilukirjanduslik sangar Phileas Fogg ülipopulaarses raamatus “80 päevaga ümber maakera”? Tuleb välja selgitada, mõtles Nellie ja vajus rahulikku unne. (lk. 244)

Lingid:

  • Marca.
  • Tegelikult oli paar linki veel, aga üks ei käivitunud, teine oli Tallinna keskraamatukogu soovitus.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

65. Marianne Mikko “Kroon kuningriigis”

Kui sellest raamatust kuulsin, tellisin ja lugesin läbi. Lause, mis pani mind  tellima, lubas justkui midagi muud. Artiklid pealkirjaga “Ellujääja päevik” ja “Rootsi erinev koroonapoliitika” tekitasid ootusi kuidagi teises suunas. Tegelikkuses on tegemist lahke vanaema kirjadega (Rootsi)maalt – kus jalutas, mida nägi, milliseid lilli imetles, mida naaber hommikul teeb, kuidas tuvid rõdule pesa punuma tulevad, kellel külas käis, mida rääkisid, mida jõid, millises kohvikus/restoranis sõid, mis uudistesaates räägiti, millist filmi õhtul vaatasid. Ja seda kokku 40 päeva, quarantino. Mitte karantiini selle tavapärases mõttes, vaid pigem kinnijäämist Rootsi, kui tal kõik tööalane vaat et seisis.

Tegemist on teise selle kevade koroona kohta rääkiva raamatuga, mida lugesin. Kui Elo Seliranna oma oli rohkem nagu ajakirjanduslik eksperiment (kuigi tegelikult oli ta isiklik eksperiment, mille sai vormida ajakirjanduslikuks raamatuks), oli see tõesti konkreetne reportaaž millestki väga erinevast ja teistsugusest, mh. sissevaade haigla ellu. See raamat siin aga ei räägi justkui mitte millestki erilisest – mõtlesin, et distantseerub mingil moel sellest kevadisest koroonapaanikast, aga oma olemuselt on veidi rohkem hirmul kui me hetkel ise pärast koroonapausi Eestis (iseäranis algus, kui kodus desinfitseeritakse pindu, kasupoja toa linki, toit kinnastega tema tuppa… ). Juba kevadel oli aru saada, et varem või hiljem tuleb meil kõigil minna Rootsi rada – ja teised maad otsustasid siis minna hiljem (lootuses leida ravi või vaktsiin, et ohvrite arv ei oleks nii kõrge). See, kuidas eestlased rootslasi sarjasid (ma ei tea, äkki sarjavad kuskil endiselt, kuigi ka uudistes on lõpuks hakatud rääkima ka sellest, et “äkki oli ikka rootslastel õigus” jms), oli ärritav. Samas ei paku see raamatki mingit konkreetselt kontrasti – ka Rootsis pandi kohti kinni, kohvikutes käis vähe rahvast jms. (Näiteks praeguse Eestiga ei anna üldse võrrelda – meil elatakse ikka hetkel suhteliselt nii, nagu polekski koroonat olemas enam. Tjah, ehk saame seda pärast koroonapausi veel veidi lubada). Kogu poleemika selle üle, keda intensiivis eelistada…. minu arust on see üles puhutud. Esiteks ei pidanud ka Rootsi neid valikuid veel tegema, kuna ülekoormust ei tekkinud (mäletate ikka, et meil pandi korraline ravi kevadel üldse kinni? Ja inimesed leiavad küsitlustes ikka, et kellegi õigusi ei ole piiratud). Sellised reeglid olid ka Eestis – et kui juhtub, millest lähtuda. Sellest lihtsalt ei räägita. Poliitilise kasu lõikamise aspekt tuuakse küll mingis tüdimusastmes juba välja, kui laiemalt kohale jõudis, et Eesti valitsusel pole mingeid väljumisplaane – lihtsalt kõike kinni panna oli justkui lihtne. Samas mingeid rahalisi toetusi kahe maa vahel võrdlema hakata pole ka päris aus, sest asjaolu, et meil üldse oma napi miljoni elanikuga oma riik saab olla, on igas mõttes luksus. Tore, kui mingeid toetusi ja laene kuskilt tuleb. Ma küll täpselt ei kujuta ette, mille arvelt.

Minu poolt veidi mõttetu sedasi enda arvamust kirja panna, ma ei taha tegelikult autorit solvata. Lihtsalt ma ootasin midagi muud ja ma ise ei näe põhjust seda kellelegi lugemiseks soovitada – see oleks ehk olnud aktuaalne kevadel, kui me kõik kodudes istusime ja üle 2 inimese koos ei tohtinud õues kõndidagi, tänavad olid tühjad, maailmas oli eksperiment… Sel hetkel lugeda, et keegi saab põhimõtteliselt poes käia, kohvikus käia (kuigi – ka meie kodune puhvet ei pannud kordagi uksi kinni, päevapraade ja lõunasööke käidi ikka söömas). Tänasel hetkel see osa enam üllatuma ju ei pane. Ka kujundus (st. fotod) pole ühestki otsast professionaalsed – Minu-sarja formaat oma olemuselt. PS. Motivatsioonikõnelejaks käis autor ilmselt FutureHeroes gaalal, mitte SuperHeroes gaalal.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

64. Aidi Vallik “Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn”

Ootamatult tekkis vahele äsja ilmunud “Minu Haapsalu“. Kuivõrd raamatukokku pole veel saabunud, sain sõbrannalt laenutada. Ja eks Haapsalu-raamat pakub ikka huvi, ka minul on lühike periood “oma Haapsalut”.

Raamatu algus mulle meeldis – muidu võiks isegi öelda, et tervel raamatul ei olnud väga häda, aga peatükk/peatükid poliitikast rikkusid väga tõsiselt kogu tervikut. Ei, alati võib kirjutada oma tegevusest, aga paralleel tekkis Aili Paju “linnuraamatuga”, mis oli läbinisti vahva, kuniks lindudest rääkis. Päevapoliitikast või poliitika toimumise mehhanismidest… pole vaja. (Ma lihtsalt rohkem ei ütle selle kohta).

Seega – algus ja vanem aeg, kirjaniku enda vanem aeg. Mulle väga meeldis, et kõik Haapsalu olulised tahud, just ka ajaloolises mõttes olulised, said puudutatud täiesti isikliku kogemuse kaudu. Ei olnud vajadust kuivalt sisse kirjutada ajalootundi Haapsalu linnusest, toomkirikust – see oli orgaaniliselt mingil eluperioodil autori elu osa. Mingis nooruslikus müstilises võtmes. Sinna mahtus ka viide minevikule – aga samas näitas, et see Haapsalu linna sümbol elab praegugi inimeste eludes olulisel kohal edasi (jah, jutt käis muidugi 1990ndate algusest, kui kõik oli võimalik. Nüüd ei pääse iga mats muidugi sinna paraku ligi, seega ma praeguste haapsallaste kogemusi ei oska hinnata).

Samuti on Haapsalu tuntud kuurortlinnana – suviti käis seal palju vene turiste ja kui kõik sanatooriumidesse ära ei mahtunud, võis korterisse jääda kellegi kodus. Seegi on sisse toodud, kuna Aidi Valliku vanaema pakkus oma maja sellistele külalistele. Ja naabrinaised samuti. Jälle saab see oluline aspekt linna olemusest ja ajaloost puudutatud.

Mudaravila ja sanatooriumide kõrval on Haapsalus legendaarselt hea taastusravi (jälle – praegu pole kokkupuudet, ei tea, aga varem oli kindlasti – vast on praeguseni). Ka kokkupuude selle teemaga on Aidil isiklik – läbi tütre sünnitrauma. Siia lisanduvad ka Haapsalus paiknenud imearstid, nt. Luule Viilma.

Haapsalu sall on oluline osa Haapsalu identiteedist – ka sellest oli juttu isiklikus võtmes, kui ma õigesti mäletan.

Minu enda Haapsalul on teatud kokkupuutepunkte raamatu omaga. Centus/Centralis sai küll vahel harva käidud, Gambrinusest/Obolonist on ka läbi astutud, Sadama Viis oli tõesti legend. Haapsalus olles oli huvitav lihtsalt see, et kõik ühetaolised said varem või hiljem kokku. Näiteks need, kes Tartus ülikoolis käinud. Ajaloolased, filoloogid, ajakirjanikud. Mina viibisin Haapsalus põgusamalt, kogunemise keskus oli veidi mujal.

Ajas tänapäevale lähemale jõudes on pikk peatükk sellest, kuidas ta jõudis Anni raamatuteni – ja seda läbi asjaolu, et ta jõudis esialgu juhtumisi kooliõpetajana tööle. Sellest hetkest ilmus ta ka minu teadvusesse – kui arvutan ja tagasi mõtlen, pidi see olema juba pärast minu lahkumist Haapsalust ja siis, kui ta oli Annid kirjutanud. Muidu poleks olnud asjakohane info, et ta on sõprade poja õpetaja. Millalgi hakkasin ka tähele panema Ott Valliku piltidega nädalasündmuste kokkuvõtet Lääne Elus – ega tea, millal Aidi kirjutamise üle võttis. Sest nende pulmade ajahetkel elasin ma veel seal. Ja mingist hetkest oma 13-14 aastat tagasi hakkasin ta blogi jälgima, mistõttu nii mõnigi asi raamatu lõpupool kirjutatust oli mulle juba eelnevalt tuttav. Koidula maja õu ja lokkav aiandus, väga inspireeriv, vahepealne ogorodina, siis kolimine, uue aia loomine. Ülikoolis puutusin ka ta tütrega kokku mõnel korral mingite ürituste raames.

Tegelikult võiks öelda, et see aiandusteema raamatus annab edasi järgmist olulist teemat Haapsalus – esiteks ilusad aiad, teiseks see eeslinna kant, kus Aidigi elas – vaatad neid väikseid eramaju ja mõtled, et tegelikkuses on nad väiksemad kui mõni tavaline korter. Aiadki on tihtipeale mikroskoopilised või just sellised piklikud nagu kirjanikul (ja sada naabrit) – aga väga ilusti korras ja imeilusad. Sel suvel Haapsalus ringi käies (küll pigem Viigi ümber ja tagalahe ääres) süvenes see arusaam veelgi – minu seal elamise ajast on aiad muutunud väga ilusateks, armsateks.

Ära on mainitud ka kõik omapärased isikud, kes Haapsalus on silma jäänud – just need kummalisemad. Priskilla näiteks. Eda. Gunnar. (Gunnari legendide koha pealt: mina sain tema naabrilt, kes minuteada on noorusest saadik teda teadnud, kuulda, et G. vanemad tapeti tema nähes. Sellest trauma). Käis tõesti ka meil. Ma ütlesin, et mul on pudelid kodus. Tuli järgmisel korral uuesti – kogu pika maa – ja küsis, kas ma tõin kodust pudelid… Järgmisel korral siis tõin. Kuigi ise elasin peaaegu tema kõrval, mõni tänavavahe.

Linke veel ei leia. Arvo Tarmula fotod esitluselt.

Tekkinud lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | 1 kommentaar

63. Alexandra Lapierre “Mura leegitsevad mälestused”

Sellest raamatust kirjutas Silja ja ma kohe tellisin. Väga kogukas ja põhjalik elulooline raamat. Kusjuures inimesest, kellest ma enne ei olnud midagi kuulnud, seda enam pani üllatuma, et ta oli olemas. Ja tänuväärne, et keegi on nii põhjaliku uurimustöö teinud ja kirjutanud kokku romaani, kus on edasi antud isegi dialooge. Lugedes märkasin pidevalt, et usaldan biograafi nii väga, et usun kõike – usun, et temal on õigus. Esiteks lisan siia ametliku kokkuvõtte:

Erakordse saatusega naine 20. sajandi Venemaa tormiste ajaloosündmuste keerises – vene päritolu aristokraat Maria Zakrevskaja, proua Benckendorff, paruness Budberg ehk lihtsalt Mura. Eestis tuntud kui Jäneda viimane mõisaproua, oli Mura ühtaegu Briti salaagendi armuke, Maksim Gorki muusa, H. G. Wellsi kallim ja Londoni haritlaskonna loominguline innustaja. Ta suhtles 20. sajandi tõeliste suurkujudega: tsaari, Stalini, Churchilli, de Gaulle’iga.

Vene tsaaririigi jõukasse aristokraadiperre sündinud Murat näis ootavat helge tulevik. Bolševike revolutsiooniga aga variseb kogu ta maailm kokku. Samal ajal kui Lenini julmad politseiorganid tema peret ja sõpru taga kiusavad, armub ta meeletult Briti salaagenti Sir Robert Bruce Lockharti. Kui aga too Venemaalt välja saadetakse, jääb Mura üksi. Ellujäämiseks saab ta loota vaid omaenda tarkusele. On neid, kes ülistavad selle naise õrnust ja vankumatut truudust. Teised omakorda mõistavad hukka tema valed. Kõik on aga nõus, et Mura kehastab Elu …

Autor pole sugugi liialdanud, kui ta on jaotanud raamatu alapeatükkideks, mis kujutavad Mura elusid – tundub, et tal oli neid tõesti mitu. Siinkohal pean silmas puhtkronoloogilist elu – lapsepõlv, noorus, revolutsiooni aeg jne jne. Jällegi masendav on näha, kuidas Venemaa lihtsalt hävitati, kuidas nii süstemaatiliselt hävitati ja kaotati terveid ühiskonnaklasse, massiliselt kultuuri, hävitati inimmasse.

Soovitan kindlasti lugeda. Lisaks soovitan lugeda teiste kokkuvõtteid, sest ma ise ei osanudki midagi eriti kirjutada. Imetlusväärne tausta uurimise töö autorilt, hea tõlge Madis Jürvistelt.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

62. Tove Jansson & Tuulikki Pietilä “Anteckningar från en ö”

Nägin juhtumisi, et sel aastal on selline raamat välja antud (pakun, et kordustrükis, kuigi võin lähemalt uurida – tõesti, 1993. aastal ilmunud, illustreeris Tuulikki. Kaanepildi autor on Ham, Tove ema, kunstnik Signe Hammarsten Jansson, selle väljaande on kujundanud Tove venna lapselaps James Zambra). Selle raamatu käeshoidmine juba on imeline. Kujundus. Väljanägemine. Sisu. Tegelikult on tegemist väga lühikese raamatuga, mis koosneb Tove Janssoni märkmetest, kui nad endale Klovharunile maja ehitasid ja veidi hilisemast ka. Vahele Brunströmi märkmed ajast, mil ta aitas neil maja ehitada. Ja siis ilmselt hiljem lisatud tekstilõigud Tove Janssonilt – kõik jõuab välja selleni, kui nad mõistsid, et on aeg saar jätta ja enam mitte kunagi naasta. Ei, ärgem öelgem välja, et nad olid võib-olla liiga vanaks jäänud. Ehitasid maja 1964, lahkusid 1994 – 30 aastat hiljem. Tove oli sündinud 1914, Tuulikki 1917. Tove oli nt 50-80-aastane, kui suvesid seal veetis (ema oli tal muidugi veel vanem, kui juba ehituse ajal ja hiljem nende juures suvitas).

Aga raamatust. Kõik on nii lakooniline, väikesed pildid, eksole. Ometi on siin ikkagi see Tove Janssoni krutski sees (mõnes mõttes kõlab see halvasti. Ega ta kloun polnud. Aga ta oli nii otsast lõpuni siiras ja elust huvitatud. Ei teeselnud). Muidugi on siin sees ka Brunströmi krutski ja tolle soomlaslik suhtumine asjadesse. Lisaks on siin muidugi Klovharun ise ja mereäärse elu halastamatus – siiski fragmentaarselt. Fragmentidest loed välja, milline hullumeelne ettevõtmine oli sellisele väikesele saarele maja ehitada. (Ja ehitama tuli hakata kohe, kalju sisse süvendikku lõhkama, keldri jaoks. Brunström ütles, et kui siin lubasid ootama jääda, leitakse sada põhjendust, miks ei saa. Kui pool juba valmis, pole enam pääsu).

Mõnes mõttes sattus ka see raamat õigel ajal kätte – mina ei lahku ju maalt igaveseks, lihtsalt hooaeg hakkab ümber saama ja otsi tuleb kokku tõmmata. (Peaks viima sisse traditsiooni ka seda raamatut igal aastal suve lõpul lugeda). Tove Janssoni raamatus lõppes kõik keldrist leitud tuulelohega, mille nad merelt tulnud bambusest 1960ndatel valmistasid, erinevate nägudega kaunistasid ja lennutada tahtsid – ja mis kuidagi tuult alla võtta ei tahtnud. Nüüd tõi Tuulikki ühe välja ja see lendas minema, üle Soome lahe. Väga sümboolne.

Pildistasin mitu kohta raamatust lihtsalt üles, et mälestuseks siia panna. Kangesti tahaks, et see ära tõlgitaks (siin on vaja meretermineid ja soomerootsi keele nüansse ka tunda).

* Pipsu (Psipsina) on nende kass, kes jalgupidi tõrvasele pinnale kukkus ja siis püüti teda igasuguste tärpentinide ja bensiinidega puhastada ja ta solvus niimoodi, et läks minema ja Tuulikki arvas, et tegi enesetapu. Tove kirjutab tema tagasitulemise järel: “Kattfan har förlåtit oss. Jag säger bara ha ha.” (“Kassiraisk on meile andeks andnud. Ma ütlen (vaid) ha-ha.”

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

61. Raul Oreškin “Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi”

Selle raamatu pidin kiiruga läbi lugema, sest laenutustähtaeg on lühike. Kiire lugemine, soe lugemine. Rauli ja Kaili majaostust kuni selle kevadeni, st. 2020. aastani. Loomulikult on siin just põhiliselt “Minu Peipsiveer” ehk Raul Oreškini Peipsiveer – nende tegemistest seoses maja ja galeriiga. Ja mulle nii meeldiski. Orgaaniliselt paigutuvad sekka paikkonna ajalugu ja tavad. Lisaks lühikesed sutsud kohalike (ja Venemaa ja Soome) kunstnike kohta. Lugedes tekib tunne, et tahaks tulla ja sellest pisutki osa saada (hea meelega pesen nõusid, eksole! Samas… nojah, ma oma tarest ikka suvel minema ei lähe naljalt….). Meil õnnestus galeriid külastada vaid korra – Sibulatee puhvetite päevadel, väidetavalt eelmisel sügisel (2019. Mul endal on kõik aastad juba peas segi, eriti viimased). Siis aga oli kuidagi jube palju rahvast ja osalt tundus, et nuusime teiste kodus ringi (ilmselt kui käia tavalisel suvepäeval, saad pererahvale viisakalt teregi öelda). Seda enam, et ma klõpsisin pilte ja erinevalt raamatu autori soovitustest ei pane ma neid pilte selfie’de ega häšštäägidega kuhugi nähtavale kohale üles (endale mälestuseks kinnisesse kausta enamasti ikka). Meenub, et toetasin Hooandjas isegi Skulptuuride pargi avamist ja olen mõned kutsedki saanud – aga ajad ei klapi ja oma tarest minema ei lähe…. Sel aastaltäna ongi viimane päev. Seega jälle ei jõua.

Muidu on siin lühemaid ja veel lühemaid peatükke, sekka ka mõni järjekordne unenägu. Muidu on mingid väikesed pildikesed väga vahvad. Vaatan, et ka E on oma blogis pealkirjana välja toonud ühe tsitaadi, mis mulle nalja tegi. Panen kolm udupilti raamatulehekülgedelt mälestuseks siiagi.

Minu…. sarja formaati kuuluvad alati ka fotod – selle raamatu eripära on ilusad ja enamasti professionaalsed fotod! Oleks tahtnud näha ka klõpse näitustelt, eksole, aga anname andeks. Arusaadav mingis mõttes.

Linke (ilmselt neid tekib veel palju):

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

60. Guillaume Musso “Central Park”

Tellisin korraga mitu Mussod. Seda ei julgenudki ette võtta, kuna tegelikult tundus kokkuvõtet vaadates, et äkki olen ma seda juba lugenud. Ei olnud (õnneks on mul blogi, sain järele vaadata. Originaal on alles 2014 ilmunud).

Seega loed raamatut, mis on jälle kiirelt edasiliikuv ja väga põnev, sisupööretega. Ometi lõpplahendus jätab veidi suud maigutama – et niimoodi siis? Tegite jälle ollivuudi mulle? Kui ma midagi sisust ei kirjuta, siis ma midagi pärast ka ei mäleta. Panen siis ametliku kokkuvõtte:

Alice, noor Pariisi politseinik, ja Gabriel, Ameerika džässpianist, leiavad end käeraudadega teineteise külge aheldatuna ühelt pingilt Central Parkis. Nad ei tunne teineteist ega mäleta oma kohtumist. Eelmisel õhtul pidutses Alice koos sõbrataridega Champs-Élysées’l, aga Gabriel mängis klaverit ühes Dublini klubis. Võimatu? Ent ometi…

Jahmatusele järgnevad küsimused. Kuidas nad leidsid end nii ohtlikust olukorrast? Kelle vereplekid on Alice’i pluusil? Miks puudub ta relvast üks kuul? Et nendega juhtunut mõista ja tavaellu tagasi jõuda, peavad Alice ja Gabriel tegutsema koos. Tõde, mille nad avastavad, pöörab nende elu pea peale…

Ja rohkem ei tohigi muidugi öelda, et mitte sisu ja lõppu paljastada. Enda jaoks (spoiler!) kirjutan siiski, et lõpuks selgub, et kõik on lavastatud ja siis nad elasid õnnelikult elu lõpuni. Oeh.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

59. William Boyd “Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu”

Ma ei mäletagi, kus see raamat mulle silma jäi – ilmselt siiski kellegi kirjutisest. Olin suhteliselt kaua ka järjekorras. Huvitav raamat. Kusjuures ma olin kuni lõpuni veendunud, et tegemist on ajaloolise isikuga, kuna illustreerimiseks on autentsed fotod. Tegelikult on inspiratsiooni ammutatud tuntud naisfotograafide eludest, ilmselt siis ka fotod erinevatelt, kelle nimesid ei mainita. Seetõttu ka peategelase nimi Amory, mis olla nii mehe- kui naisenimi.

Ma ei oska selle raamatu kokkuvõtteks paraku midagi väga öelda. Läbilõige 20. sajandist, pseudoelulugu. Aga lugemine läks ladusalt.

Ametlik kokkuvõte:

Romaanis „Sulnis hellitus” ühendab William Boyd oma suurepärase jutustusoskuse, kultuuriajaloo tundmise ja pikaaegse kire fotograafia vastu. Ammutades inspiratsiooni tuntud naisfotograafide eludest, toob ta lugejani põneva ja liigutava loo Amory Clay elust ja eneseavastamisest pikal 20. sajandil. Amory, kellele poega soovinud isa pani androgüünse nime, siirdub Esimese maailmasõja järellainetusest dekadentlikku 1930. aastate Berliini, Teise maailmasõja aegsesse Pariisi ja teistesse maailma tulipunktidesse, et leida eneseteostust ja tunnustust. Elujanus naise soov võimalikult palju kogeda läheb kahtlemata täide, kuigi ehk mitte nii, nagu ta ise ootab.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

58. Guillaume Musso “Mis saab pärast…”

Noh, sattusin hoogu. Tellisin nüüd suveks Musso’d, sest on kerge lugemine ja pole nii väga vastumeelne olnud (nagu öeldud, esimesest midagi ei mäleta peale selle tunde). Eh, ega saa sedasi järjest lugeda. Raamatu kohta võib öelda: korralik tükk, kerge lugemine (üks laupäev), aga mingi imelik segu ollivuudist ja Coelho Veronikast. Noh, paar üksikut pisidetaili loogikas nagu häiris, aga üldiselt häiris seekord siiski see ollivuudlikkus.

Esiteks panen ametliku kokkuvõtte:

Nathan upub kaheksa-aastaselt järve, kui läheb üht tüdrukut päästma.
Südame seiskumine, valgustunnel, kliiniline surm. Ja siis vastu kõiki ootusi uuesti ellu naasmine.

Kolmekümne kaheksa aastaselt on Nathan hiilgav New Yorgi advokaat. Lahutusest masendatuna matab ta end töösse. Siis ilmub ta ellu salapärane arst.

Nojah, see salapärane arst on justkui surmade ettenägija ja Nathan mõistab, et ta vaevu elab selle aasta jõulud üle. Eks selline “ela nii, nagu oleks see suu viimane päev” stiilis raamat ole. Seiklusi. Ja samas ka, et poleks vaja teada, et me sureme, hakkame üle kombineerima. Aga üldiselt võib öelda, et mind ajas pisut närvi ja lugesin kiirelt ära, et asuda ühe paksema kallale, mida ilmselt loen järgmised kuu aega…

Ma ei saa jälle sisu ju ära rääkida, aga enda jaoks paneks siiski kirja, nii et ärge edasi lugege. Sest kokkuvõtteks muidugi selgub, et hoopis Nathanist endast saab see surmade ettenägija ehk sõnumitooja. Ja see asi saab alati alguse lähedasest inimesest. Seega tundub osaliselt kogu eelnev kuidagi… elu eriline ohtuseadmine, mõttetu. Kui äi põhjustab purjus peaga avarii ja põgeneb sündmuskohalt, võtab näiteks Nathan süü endale, kuna teab, et sureb kohe ja on parem, kui süüdistus esitataks talle ja perekond jääks terveks. Noh, selgub siis lõpuks, et surema hakkab ilmselt ta lahutatud naine, keda ta endiselt väga armastab ja kellega on õnnelik reunion.

Kergeks suvelugemiseks – miks mitte. Ma ise pole sedasorti raamatute eriline lugeja, aga möönan, et see on mu enda probleem. Kes soovib midagi lihtsamat ja köitvat – palun.

Ja ongi film ka vändatud (see ei kutsu nagu isegi vaatama 🙂 )

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

57. Rose MacMurray “Õhtupoolikud Emilyga”

Seda raamatut olen ma lugenud… vist juba poolteist kuud. Sageli juhtub, et ma jätan siis üldse pooleli. Selle raamatu puhul pole viga niivõrd raamatus kui suves, sest suvel pole pimedaid õhtuid – no ja lehekülgede arv ka, 511. Selle raamatu puhul tooksin kindlasti välja ametliku sisukokkuvõtte:

Noorukese Miranda Chase’i pere asub elama Uus-Inglismaa alevisse Amhersti, kus kohaliku koorekihi seas tekitab kõneainet eraklik luuletav daam Emily Dickinson. Emily ja Miranda vahel hakkab arenema isevärki sõprus. Emily vaimukas keelepruuk, särav mõistus ja luuleanne ning keeldumine puritaanliku seltskonna reeglitega mugandumast tõmbavad Mirandat ligi, sest temagi ei ole päris tavaline 19. sajandi keskpaiga koolitüdruk. Ajapikku selgub, et nõudliku Emilyga ei ole kerge sõbrustada. Kui Miranda hakkab Emily loodud raamidest välja kasvama, on konflikt vältimatu.

Huvi Emily Dickinsoni loomingu vastu ajendas autorit uurima ka luuletaja elu. Nii sündiski see romaan, mida peetakse üheks õnnestunumaks Emily Dickinsoni portreeks ilukirjanduses.

Seega – millest raamat räägib? Ei, Emily Dickinsonist see siiski ei ole. Emily matused on raam, mille vahel romaan Mirandast sünnist abiellumiseni. Raamat räägib Miranda Chase’ist ja 19. sajandi keskpaiga Ameerikast, mh. kodusõjast. Tegelikult on tüdruku sünninimi Arethusa ja teda kutsutakse Ara’ks, ent nad muudavad ta nime, kui elavad Barbadosel (pärast ema surma) ja ta tegelikult alles “elama” hakkab. Seega Miranda nimi tuleb Shakespeare’ilt, kuna Miranda osa ettelugemine tuli tal kõige paremini välja.

Tegevusaeg on 1843-69, ja raam, Emily matused, on 1886. Romaani keskpunkt on seega hoopis ajastu, inimese areng, rõõm haridusest ja uue haridusfilosoofia elluviimine. Naise areng – naise positsioon ühiskonnas, mis on lubatud, mida eeldatakse.

Miranda lapsepõlves peeti teda tiisikushaigeks, kuna ta ema oli elujõuetu tiisikushaige ja eemalehoidev. Kui ema suri, viis isa tütre Barbadosele vanade sõprade juurde ja nad elasid mitu aastat seal. Seal tuli ka välja (isa sõber arst ütles), et tüdrukul pole mingit tiisikust ja teda on lihtsalt kuritegelikult sedasi nelja seina vahel teistest omavanustest eemal hoitud. Kõige sügavama jälje aga jätab Arale/Mirandale tema koduõpetaja Alan Harnett, kes muudab hariduse talle niivõrd huvitavaks, et tüdruk ei saa aru, kuidas üldse teisiti on võimalik. Mistõttu sealt kasvabki välja mõte luua samasuguse pedagoogikaga kool nii New Yorgis kui Amherstis (kuhu nad isaga pärast Barbadost kolivad – koos isa õe Heleni ja tema tütre Kate’iga, kellest saavad talle justkui ema ja õde).

Tüdrukud sirguvad kõrvuti, Kate on pisut vanem, armub nende uue maja arhitekti ja nad abielluvad, kolivad Springfieldi. Jälle naise roll – lootustandev imelise häälega Kate jääb lapseootele, raske sünnitus. Ja arusaam, et tal ei ole enam üldse aega laulmiseks. Järgneb veel kaks last, kuigi sünnitamine on talle väga vastunäidustatud – muidugi surebki kolmandas nurgavoodis. Miranda jääb Ethanile kolme lapse juurde appi, kuniks märkab, et ta enda unistused jäävad teostamata, kui kauemaks jääb – Ethaniga tekib tugev side, isegi väike kutse hakata ta naiseks… Ometi see laste asi laheneb pärast mõnda aega nii, et Elena tuuakse vanaema Heleni ja Miranda juurde Amhersti üles kasvama ja Miranda jääb talle emaks.

No ja siis noore Miranda armastus ja kirjavahetus Davyga, kes suundub kodusõtta – uljalt, nagu noored mehed ikka. Nojah, Davy sureb samuti. Isegi isa saab mingil hetkel nii vanaks, et sureb. Ja Miranda võtab Kate’i noorima lapse Elena kaasa ning suundub lõpuks tagasi külla Barbadosele leedi Adelaide’i juurde. Uus armastus on paraku lubamatu, sest mees on ametlikult abielus, kuigi ta naine on juba ammu haigevoodis ega tunne teda ära.

Mis siin ikka. Koolid saavad avatud, lõpuks saavad nad ka Rogeriga abielluda.

Ja siis vahele siis Emily Dickinson, kes on maailmast eemale tõmbunud ega lase inimesi enda ligi. Miranda on erand – teistega peab ohtrat kirjavahetust. Muidugi joonistub välja Emily vastuoluline kuju. Oma geniaalsuses, aga ka oma poosides. Kui kooliõpilasest Mirandale avaldab keeleliselt suurt mõju ja arendab, siis hiljem lausa pärsib… Vahele Emily Dickinsoni luule Tiina Augi ja Doris Kareva tõlkes. Paraku oli see kõik vägagi kõrvalliin, sugugi mitte otseselt läbiv.

Nii et kellele meeldib lugeda 19. sajandist, Ameerikast, kodusõjaaegsest elust, naiste rollist ja välja rebimisest sellest – see raamat on teile. Ene Mäe tõlge on ka väga nauditav. Raamat ise on ilmunud juba 2009. aastal (originaalis vist 2007).

Rubriigid: raamat | Sildid: | 2 kommentaari

56. Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Lugesin kellegi blogist (äkki oli Castorbakar, sest Raamatusirvija jagas), et see raamat on põnev ja ei saa käest panna. Mäletasin uduselt, et olen Mussolt varem ka midagi lugenud, mulje oli nagu sama (vaatasin blogist järele, tõesti. Paraku sisu ei mäleta, kuna ma pole ka midagi sisu kohta kirjutanud). Raamatusirvija oli välja toonud lause: “See oli väga hea raamat. Sisutihe, paljude põnevate pööretega ja üllatava lõpuga, mida ma ei suutnud ära arvata. Mida rohkem lugeda, seda haruldasemaks muutuvad hetked, kus kirjanik suudab raamatu lõpuga üllatada ja siin suudeti.”

Jah, ses suhtes kindlasti võib soovitada. Hoopis teisipidi üles ehitatud krimiromaan. Nimelt on meil olemas justkui kurjategijad, kelle kuritegu on 25 a tagune ja kes ootamatult löövad kartma, et nüüd tuleb kõik välja. (Krimkade puhul on muidugi alati see, et kui siia midagi kirjutama hakata, võib ju sisu välja rääkida, siis pole põnev lugeda. Samas – nagu juhtus mu eelmise Mussoga – on oht, et ma ise ei mäleta kuu aja pärast tuhkagi. Seega ma seekord panen ilmselt paar sõna ka sisu kohta, nii et ei tohi lugeda siis edasi).

Kindel on see, et tegemist on kiire ja põneva lugemisega (ei tohi võtta ette suvel, kui on valge ja lugemiseks pole õhtuti üldse aega) ja pöördeid tuleb ette üsna palju, üllatavaid. Ühe-kahe õhtu lugemine muidu.

Nüüd siis sisust, mida ei tohi lugeda: Vinca Rockwell kaob ühel 1992. aasta detsembriööl. Ühtlasi kaob samal ajal ka õpetaja Alexis Clement. Ja kuna arvatakse, et neil oli armulugu, siis järeldatakse, et nad on koos põgenenud. Isegi mingid jäljed viivad kuhugi välja – hotellituba, punapäine tüdruk, nokkmütsis mees – aga siis kaovad kõik jäljed. Minategelane Thomas tuleb 2017. aastal kooli kokkutulekule, sest Maxime, tema eluaegne parim sõber on kutsunud – hakatakse lammutama kooli võimlat ja neil pole pääsu. See, mida nad 1992. aastal tegid, tuleb nüüd vääramatult välja. Thomas’st on saanud kuulus kirjanik, aga ta on elu aeg Vincasse armunud olnud ja pole suutnud eluga edasi minna, perekonda tal pole. Maxime seevastu on kapist välja tulnud ja oma elukaaslasega isegi kaks last muretsenud, lisaks kandideerib valimistel. Nojah, tol ööl, kui kogu kampus oli peaaegu tühi, olid tüdrukute ühikas vaid kaks õpilast, Vinca ja Fanny. Viimane on Thomas’sse elu aeg armunud olnud ja tegelikult Vinca talle ei meeldinud. Oma arust tappis tema Vinca ära tol ööl – pannes liiga palju rahustit tema teesse. Poole pealt selgub, et ei, tapjaks oli (oma arust) hoopis koolijuht, Thomas’ ema. Kuna Vinca näitab kõrges palavikus sõber Thomas’le rasedustesti ja ütleb, et Alexis sundis teda selleks, plahvatab noormehes viha ja ta tormab õpetaja Alexis’ juurde ja hakkab teda mingi kaikaga peksma. Kui jõudude vahekord muutub, tapab keegi õpetaja selja tagant – noaga. Sõber Maxime. Seega on nad elu aeg teadnud, et nemad on tapnud õpetaja. Ja Maxime’i isa on aidanud pooleliolevasse võimlasse betooni valada kaks surnukeha (nojah, see selgub ju alles raamatu keskel, et neid võib seal kaks olla). Oeh, tegelt ikkagi tobe sedasi sisu kirjeldada. Maxime’i isa Francis on kooli majandusjuhataja (umbes), nad on Thomas’ peresõbrad. Tema on raamatu olevikuaja suhtes möödunud aasta lõpus jõhkralt läbi pekstud ja tapetud. Ikka targem, kui ma nüüd muud enam ei kirjutaks.

Tõsi on see, et pöördeid jätkub viimaste lehekülgedeni, kuigi viimaste pöörete osas annab autor vihje, et kuna ta on kirjanik (noh, minategelane siiski on ju kirjanik), siis võib ta kirjutada juurde selle ja tolle ja loota, et oli umbes nii. (Mille peale pärisautor peab täpsustama, et tema siiski pole kedagi tapnud).

Omamoodi mingeid riiveid tekitab muidugi moraali seisukoht – tegelikult on meil tegemist inimestega, kes tapsid (süütud?) inimesed ja pääsevad karistamatult. Ehk. Vist. Eksole. Samas raamatuna – olgu, las olla nii.

Kirjutatud on üsna palju:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

54. Andrei Beljanin “Musta missa vandenõu”

Kuna selgus, et ka teine osa on ilmunud, lugesin siis ühe jutiga läbi. Pärast muidu ei mäleta tegelasi ja lühike on ka. (Jälle raamatukaas, mis ei kutsu sugugi lugema, kuigi jah, sisuga ju haakub).

Kui ma võrdlen eelmise loetud raamatuga (Backman), siis siinkohal on tegemist just vastupidiselt poliitiliselt ÄÄRMISELT ebakorrektse raamatuga. Mõnes mõttes isegi lisaväärtus või lisanali. Kuskil blogis oli ka seda mainitud – viis, kuidas ta kujutab teisi rahvusi – armeenlast, sakslasi või juudist kaupmeest… 🙂 Rääkimata muidugi naistest, keda tsaar uurija-vojevood Ivašovile preemiaks tahab pakkuda (naitumise eesmärgil – sest naine siis teeb kõik ja allub ja nii).

Noh, siin raamatus on samamoodi paras farss, kus uurija, väga aateline ja aus piirkonnavolinik, miilitsa nooremleitnant uurib asju, aga Baba Jagaa, kelle juures ta korteris on, saab kohe aru, et mingi tugev nõidus on asjasse segatud. Ja kuidas nad siis Venemaad ja nende muinasjutulist usku päästavad. Sisu mõttes pole tõesti midagi lugeda, paras jant, aga just niisama, juhtumid, absurd, nagu muinasjutt. Mingit sügavamat ja ülekantud tähendust ei hakkaks ka asjale andma, aga jälle – vene muinasjutud, vene hinged, nende usk. Ja lõputul hulgal igasuguseid viiteid meieaegsetele nähtustele ja asjadele. Päris raamatu lõpus pahvatasin ma tõesti naerma, kui ta nimetas, mis suure operatsiooni nimi on. Nimelt sai kurjategijate kamp end kärbesteks muuta, mistõttu said igale poole sisse. Seega kärbeste teema oli väga üleval – mh see Beltsebul, kes lõpuks mustal missal välja kutsuti, oli hiigelsuure kärbse kujuga. Operatsiooni nimi – Dihlofoss! No kes meie lapsepõlvest pärit pole, sellel on siin isegi raske nalja näha (juba putukatõrjevahendite ja kaubamärkide rohkuse tõttu).

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

53. Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Päris hea meel oli, kui sain piirangute lõppedes jälle järjekorda panna ennast raamatutele. See oli raamat, mida juba ammu mõtlesin lugeda.

Mis ma oskan öelda. Meelelahutus, aga rootslaslik ja täpne. Kerge, aga samas selline ollivuudlikult sügav. Läbi mõeldud, komponeeritud, võiks saada filmiks. Ja vägagi rootslaslikult poliitiliselt väga korrektne. Kui pangaröövi edutult saavutaja taustast räägitakse, mõtled pikalt, kas mees või naine, aga kui abikaasa ülemusega minema jookseb, siis eeldad ju, et ok, mees, kelle naine läks ülemusega. Ei, alati on vastupidi. Last ootav lesbipaar. Sisserännanu. Noh, ja las olla – toob erinevaid teemasid lauale.

Backman üritab pidevalt jube vaimukas olla, tihtipeale see tal täitsa õnnestub ka. Nii et soovitan meelelahutusena, mis närvi ei aja. Puudutab raskeid teemasid, pöörab need armastuseks ja õnnelikuks lõpuks. Lohutav. Kellel päriselt selliste teemadega kokkupuude – ma ei tea, kas lohutab. Ehk lohutab.

Lingid (näen ainult blogisid, ma ei tea, kas lehed ei pidanud oluliseks mainida…):

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 1 kommentaar

52. Daniel Wisser “Mägede kuninganna”

Selle raamatu valisin lihtsalt riiulist. Ei olnud midagi kuulnud ei kirjanikust ega raamatust. Hea raamat. Aga kirjutada on sellest keeruline, ei oskagi nagu. Esiteks panen siis ametliku kokkuvõtte (linkide tekst ei ole sama, mis raamatu tagakaanel, kirjutan hoopis viimase):

Robert Turin on neljakümne viie aastane mees, kes põeb raskekujulist hulgiskleroosi. Mägede kuningannaks nimetab ta oma tõbe. Endine IT-firma omanik ja naistemees elab juba aastaid hooldekodus, liigub ratastoolis, sõltudes hooldusõdede abist. Ta trimpab veini ja viskit, teab täpselt, mis teda ees ootab ning otsib inimest (soovitatavalt naissoost), kes saadaks teda Šveitsi abistatud enesetappu tegema. “Mägede kuninganna” on inimlik, mõtlemapanev ja ohtra musta huumoriga romaan ootamatul teemal.

Mõneti annab see kokkuvõte minu arvates jälle teise mulje, kui raamat ise, aga ma ei oska ise ka midagi teisiti öelda – peale selle, et “endine naistemees” ja “soovitatavalt naissoost” jätaks ma välja. Sest kui sa oled nii tugevasti ratastooli aheldatud ja sinu ümber on ainult haiglaõed, siis võid ju rahus nende rindadele mõelda. Armastab oma naist, hoolib temast, kirjutab kogu vara tema nimele, loodab, et ta leiab kellegi ega taha talle koormaks olla. On olnud armunud tema õesse ja ajanud liini ühe kaastöötajaga. Vihjatakse muidugi, et “naistemees”, aga noh, mina seda välja ei lugenud ja minu arvates ei olnud see nagu nii tähtis. Vbolla oli.

Raamatu ülesehitus on omamoodi. Seal ju ei juhtu mitte midagi. Seal on 312 lehekülge argipäeva, vaikset mõtlemist, kuidas saaks siit elust lahkuda enne, kui muutud päris köögiviljaks. Esimene katse: hüpe remonditavalt prantsuse rõdult neljandal korrusel… õnnetul kombel kukkumine vaid kolmandale ja ei juhtu eriti midagi. Teine katse – rohud. Aga leiti liiga vara. Kuniks lõpuks on keegi nõus ta vaikselt Šveitsi viima – asjad on juba tasapisi mehel endal korda aetud. Millega saab üldse inimene ennast hooldekodus enam lõbustada… Ja vahele igasugustest Ameerika presidentidest ja ka Trumpi valimisvõidust. Üsna kuiv-sarkastiliselt. Musta huumoriga. Vestlused surnud kass Dukakisega (muide, magama pandud temagi kunagi). Aga samas ka kõikide teiste tegelaste repliigid. Kus? Päriselus? Ettekujutus? Mingi protokoll? Mõnikord on lauseid maha tõmmatud.

Ei, mina ei oska sellest raamatust kirjutada, ometi oli see kuidagi … liigutav-raputav-tugev. Ja samas – mitte midagi ei toimu.

  • Päevalehes küsib Indrek Tark: “Abistatud suitsiid nõuab väga suurt vaprust nii inimeselt, kes selle tee valivad, kui ka neilt, kes oma lähedast aitavad. Kellelegi ei saa sellises olukorras ette heita vapruse puudumist, kuid romaan tõstatab siiski küsimuse: kas meil on õigus nõuda, et pöördumatult haige kannataks hääletult, pimedana, aastaid oma kehasse vangistatuna, lihtsalt seetõttu, et meil oleks tema enesetappu ära hoides kergem?”
  • Asko Tamme kirjutab raamatukogu blogis, et tegemist on armastusromaaniga. Mulle see mõte meeldib, olen temaga igati nõus. Lihtsalt teistmoodi armastusromaan.
  • Kirjakoile väga ei meeldi.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

51. Thomas Sjöberg “Ingmar Bergman. Armastus, seks ja truudusetus”

Käisin riiulite vahel ja mõtlesin seekord raamatukogust midagi niisama ja ette plaanimata laenutada. Sattus kätte see raamat.

Mind valdab mingit laadi nõutus. Sama nõutus valdas mind siis, kui vaatasin hiljaaegu Ingmar Bergmanist filmi. Nimelt vaatasin tema enda tehtud filme noorena (kindlasti mitte pooligi), need meeldisid mulle väga, panid väga mõtlema, puudutasid. Lugesin toona ilmunud uuemaid raamatuid nagu Den goda viljan ja Söndagsbarn, Laterna magica lugesin ka läbi, aga ei mäleta millestki midagi. Alles sel hooajal lugesin läbi Linn Ullmanni raamatu Rahutud. (Jälle…. ei mäleta väga enam). Viimati nähtud film temast ja käesolev raamat aga tekitavad mulje, nagu tahaks keegi tõestada, et olgu ta filmid, mis nad on (sellised sügavmõttelised ja masendavad jms), aga et ta ise oli ometi igavene närvihaige!

Selle raamatu algul öeldakse otse, et looming ei puutu asjasse, räägime hoopis tema eraelust ja naistest-abieludest. Paraku pole perekond teda oma arhiividele ligi lasknud, aga muu töö allikatega on väga mahukas. Loed ja mõtled – milleks? Siin pole sõnagi temast kui inimesest (valetan, muidugi on, aga kuidagi läbi kirjaniku tõlgenduse ja üksnes läbi naiste prisma. Ja kohati on kirjaniku tõlgendused ebameeldivalt üleolevad). Teemaderingidest, mis ajendasid tegema just selliseid lavastusi ja filme. Loed seda ja mõtled, et inimene on NII PALJU vaeva näinud – selleks et kujutada tõesti suure filmirežissööri katkist eraelu, katkist isiksust, talle justkui koht kätte näidata. Võib-olla on see kellegi jaoks vajalik, aga ma pole päris kindel, kas isegi tema endised naised rõõmustaksid seda käsitlust lugedes ja tunneksid, et keegi astub nende kaitseks välja ja paljastab, kuidas ta ühega abielus olemise ajal juba teisega käis, magas jne.

Kogu raamat pani õlgu kehitama (ja lugemine läks aeglaselt ja ununes sel hetkel, kui jõudsin lugemisega järgmise naise juurde). Kogu raamatu eesmärk oli justkui näidata, kui ebastabiilne Ingmar Bergman oli. (Väga suur osa materjalist pärines ema Karin Bergmani päevikutest). Samas… seda ju teavad kõik, et ta oli ebastabiilne, tal olid hirmud, tal oli saja naisega sada last (9 last vist? aga mitme naisega… kas sel on siis tähtsust). Ilmselt ei olnud minu raamat. Kogu aeg tiksus veel peas mõte, kas mitte sama autor ei kirjutanud klatširaamatut kuningast – leidsin nüüd kinnitust, kirjutaski (isegi eesti keeles olemas). Ilmselt selline klatšipool ongi tema eriala. Kuningaraamatut ma lugenud ega sirvinud pole, ma ei tea, kas temastki sobib sedasi kirjutada. Bergmani puhul on minu arvates siiski esmatähtis tema looming ja kogu see inetu naiste ja laste mahajätmine jäägugi seltskonnaajakirjandusse. Inimesed teavad, aga kivisse raiuda ja pakkuda raamatu pähe Ingmar Bergmanist…

Mis ma vingun. Pealkirjas juba seisab, et “armastus, seks ja truudusetus” ja siin on korralik uurimustöö sellest, et näed, oligi truudusetu. Kui keegi tahab tehniliselt näha, kuidas ja mida ema sellest arvas ja milliste sõnadega ning kus ta naisi ära rääkis – palun. Ei soovita.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

50. Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud”

Imelik lugu. Haarasin selle raamatu tegelikult juba häbiväärselt ammu raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt. Sirvisin ja ei tahtnud kohe tagasi viia. Mul on Afanasjeviga vastuolulised tunded – ta oskab nagu kirjutada, stiil ja keel, aga Serafima-Bogdani puhul oli sisu liiga palju ja liiga tasakaalustamata (Minu Brüsselist ei olnudki võimalik tegelikult kirjanikuna midagi teada saada). Seega need luuletused ka kuidagi paeluvad, lausa sedavõrd, et kuigi ma igapäevaselt eriti luulet ei loe, ei raatsinud niisiis veel tagasi viia ja mõtlesin veel sirvida. Nüüd nägin, et teisipäeval tuleb raamatuesitlus lausa, seega oleks viisakas see kiiresti tagasi saata.

Ka raamatu kujundus on väga ilus, korralik, kutsub lugema. Teostus: Külli Tammes.

Luuletused ise… on ilusad ja pigem kurvad või lootusetud. Tegelikult on palju surmast, surma kutsest… (Ma ütleks isegi, et ohumärk). Ja jälle kohati samasugune tunne – et osalt meeldivad, aga kuskilt jälle kriibib vastu mu maitsega. Äkki need riimid teinekord?

Võtan täiesti suvalise luuletuse tsiteerimiseks ka:

Aken

Siit aknast tahtsin hüpata alla,
kuida miski mind jääma siis palus.
Ma vahel siin olla ei malda,
kuid mõtegi minekust valus.

Siit aknast ma vaatasin vihma,
käis päikene trellide taga.
Siit aknalt ma ära ei ihka.
Ükskõik kus või kellega magan.

Tõi aknale härmatis lilled,
kuid võttis ta alasti kevad.
Veel neelata mõrudaid pille
ma tahan, kui sa mind ei reeda.

Nii mõnus, kui kardinad ette
ma tõmban ja enesest välja
siis lähen ja näen minarette –
see kustutab rändamisnälja.

(lk. 109)

Või:

Igal puul on oma laulud

Igal puul on oma laulud,
laulud headest närvidest,
mis ei pikka muret haudu,
mõeldes sügisvärvidest.

Haua äärest kinni hoiab
inimese kange taht.
Puule surmahirm ei koida,
kui ta märgib metsavaht.

Aga mulle piisab kasest,
milles läigib lehekuld,
et ma teaks, mis moodi maitseb
rammus kodumaine muld.

Iial puhata ei taha,
sest on elu käänakud
mulle ülearu armsad,
isegi kui väänatud

on mu kiirustavad kurvid
õnne poole tormates.
kursis pole ilmselt surmgi,
kus on õnne koormates.

Mida vahet mul ei ütle,
seda kasedki ei tea.
Saladuse kannab ette
hoopis väike meelespea.

(lk. 56-57)

Viimaks üks eestpoolt, pealkirjaga seonduv

Ma pole üldse hõbehundi sugu

Ma pole üldse hõbehundi sugu,
kuid ööde kutset siiski armastan.
Kord kirgastas mind sute ohtlik suudlus –
on selles paigas hingenarmad maas.

Nüüd otsin kõrgest rohust tema jälgi,
ent aruheina selg ei enam nõtku.
Mis kõikjal on, see leidmata mul jäigi.
Ma läbi une emban ainult õhku,

kui kuulen kauguses ma hundiulgu.
Veel tahan talitseda rahutust.
Kuukiiri mööda sute seltsis hulgun
ja tähti püüdes taevas lahustun.

Ei usu üldse, et see oleks uni.
Liig palju soovin iseennast murda,
ja keset suve – keset surmatundi -,
kus oli hing, seal püssikuuli tunda.

(lk 17)

Luuleleid – tsiteerib teist luuletust.

Tiina Sulg Lugemissoovituse blogis.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

49. Andrei Beljanin “Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Lugesin sellest ilmselt Sulepuru blogist ja nüüd vaatan ka, et päris palju on loetud-kirjutatud, kuigi eelmisel aastal ilmunud raamat. Väljanägemine on selline, et mitte ilma peal ei võtaks raamatukogust – ei aimakski, et võiks midagi mulle olla.

Ja täitsa lahe värk! Olen ühel nõul Kaja Kleimanniga (linnaraamatukogu blogi), et ega tea, kellele oskaks soovitada. Paras absurd, aga tegelikult ju tõsine juurdlus, spioneerimine, reetmine, vargus. Lihtsalt et miilitsa nooremleitnant Nikita on ühe operatsiooni ajal astunud mingi vana mahajäetud maja keldrisse ja sealt tagasi tulles leiab end ootamatult Baba Jagaa tarest. Sattunud muinasjutumaailma, Lukoškinosse, kus valitseb tsaar Gorohh, kellel on ustavad streletsid ja bojaarid. Varahoidja. Jne. Ja kuna peale ametimundri oli Nikital kaasas veel vaid planšett (pika õlarihmaga kirjutusalus, milles saab hoida protokolle ja muid dokumente), siis hakkab ka uues maailmas tööd miilitsaleitnant-vojevoodina. Elab Baba Jagaa juures, kes oskab nii ühes kui teises isegi aidata, eriti just nõidusega. Ühte lihtsat vargust uurima minnes, liiatigi, kui varastatud kirstuke ilmub välja, satub nooremleitnant hoopis mastaapsemate mõõtudega vandenõu peale.

Vahva lugeda, sest osalt muidugi võib kõik mõnes mõttes üle kanda mingitele venelaslikele tüüpidele, kultuur, mis toetub tugevasti oma muinaslugudele ja kangelaslugudele. Tarekesed. Küla nimi Lukoškino – Лукошко aga tähendavat vene keeles seenekorvi. Minategelane ise on pärit meie ajast, teab meieaegseid organeid, multikaid, laulab külalollile, kes saatuse tahtel ta kaastööliseks saab, Võssotski laule ja tsiteerib Prostokvašinot. Võõrsõnu kasutades kutsuvad teised teda korrale (eriti Baba Jagaa) ja palub arusaadavas keeles kõnelda.

Teisalt on seal muidugi ikka ka nõidust ja moondumist jms. Seega juba see osa, teadagi, kõikidele ei sobi.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

48. Peter Handke “Soovideta õnnetu”

soovideta-c3b5nnetu-1Handke sai eelmisel (2019.) aastal Nobeli kirjanduspreemia (ja kohe tuli kriitika tema ja tema väljaütlemiste kohta ka). Tellisin selle raamatu, kuna tundus, et võiks kõnetada, lisaks tutvuks lõpuks autoriga. Ta nimi on juba ammustest aegadest silme ees, aga ma ei usu, et olen midagi läbi lugenud. Selle raamatu tutvustus kõlab:

„Soovideta õnnetu“ on vormilt lühiromaan, kuid seda on sageli peetud Peter Handke kõige olulisemaks teoseks. Raamatu peategelane on Handke ema, kes lõpetas elu enesetapuga – tekst jälgib tema elukäiku paralleelselt ühiskondlike muutustega. Tulemuseks on sügavalt isiklik ja terav kirjeldus inimese murdumisest.

Lühiromaan oli see tõesti, kõigest ca 60 lehekülge hõredat teksti. Autor on selle kirjutanud kohe pärast ema surma 1971 (kirjutas jaan-veebr 1972), et leinaga toime tulla. Lõpetuseks ütleb ta siiski, et kirjutamine ei ole aidanud. Kui tavaliselt kirjutab asjad endast välja, mis siis eemalduvad, siis seda materjali pole ta tahtnudki endast eemale kirjutada. Lühidalt ja väga põgusalt kirjeldab ta oma ema tausta ja elu, vaesust, keskkonna mõju inimese kadumisele, hääbumisele, enesekaotamisele. Osalt siiski valus lugemine – naised, kes kaovad koduseinte vahele, mees, kes joob ja peksab, abordid või lapsed, endassetõmbumine, kodused tööd. Tundliku meelega tark naine, kes mattub kuhugi külla. Ja lõpuks enesekindlalt ja väärikalt oma elu lõpetab. Lugege parem, mida kirjutab Aija Sakova kirjutab Sirbis. Et Handke ei süüdista kedagi, keele roll tunnete ja oma loomuse selgitamisel jne.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

47. Elo Selirand “Elu eesliinil”

Mul on hea meel, et ma lugesin Elo Seliranna raamatud sellises järjekorras. Sest see siin on siiski pigem ajakirjanduslik projekt, mille toimumisest pole veel kahte kuud möödas (8.-18. aprill 2020). Seetõttu on sissekandedki ikka autentsed, päevikulaadsed, näitavad hetkemeeleolu ja nende meeleolude arengut. Samalaadset tervikut kui Punases päevikus ei teki. Võib-olla tänu kiirele väljaandmisele on sisse jäänud ka mingid kiired selgitused või kirjeldused, kus minusugune pikajuhtmeline päris kõike jälgida ei suuda – et kellest jälle täpselt jutt. Tegelased pole ju samavõrra lahti kirjutatud kui ilukirjanduses (just patsiendid, kellele ta oli pigem hüüdnimed andnud nagu Liblikas, Viiking, Vanapagan ja Kadakajuur).

Tsiteerin ERRi kokkuvõtet: “Haigla suletud osakonna ukse taga avaneb maailm täis hirmu, teadmatust, oskamatust ja puudust ning ebainimlikku hierarhiat. Aga ka värvikaid karaktereid, sooja huumorit, hellust ja lootust, et ükskord pääseb sealt minema.”

Ma saan aru nii, et Kuressaare haiglas oli neli Covid-19 osakonda ja välihaigla. Ma ei usu, et see siit välja tuli. Tundus, et see osakond, kus tema töötas, oli see hooldushaigla rahvas, kes oli jäänud koroonasse. Aga pead ma ei anna, sest nii põhjalikku kirjeldust seal minu arust ei olnud. Teiseks jäi mulje, et haigla seisabki ainult hooldajatel, vahel harva eksib ära mõni õde ja äärmiselt harva mõni arst, needki erandkorras Tallinnast saadetud ja vaid ühel tekkis mingi püsivam kontakt töötajatega (kirjelduse järgi). Ma pole päris kindel, kas see tõesti nii on – kui lugeda töötajate kaebekirja Edward Laanele, siis see kõik justkui klapiks. Kui aga kuulata teisi tuttavaid, kes palju ei räägi, aga kes ka seal koha peal olid, kalduksin pigem teisele poole. Seega pigem ei hakka üldse midagi arvama.

See, et venelannad on head hooldajad, olen ka kuulnud (vist isegi kogenud, aga see oli ammu). See, et haiglas valitseb selline juhuslikkus, mis raamatust välja tuli – ei tea, võib-olla ei tohiks siis uskuda kõike, muidu teen jälle kellelegi teisele liiga. Teisalt võib igati paika pidada, et Tallinnast saadetud kontrollid või end teistest targemaks pidavad arstid võivad kohalikul kopsu üle maksa ajada. (Noh, tundus, et pigem olid kohalikud vähenõudlikud ja leplikud, kõike näinud ja üle elanud).

Iseenesest on vahvad kohtumised vanade tugevate saarlaste ja nende samade kohalike hooldajatega (neid, ma sain aru, oli üsna vähe vahepeal, kuna nad kõik haigestusid, sest väljaspool riskigruppi ei lubatud testida… Seega vahepeal tundus, nagu oleks 5 päeva töötanud Elo ise olnud kõige staažikam töötaja). Müts maha tõesti kogu selle raske töö ees, mida tuleb hooldajana teha. (Mina isiklikult oleksin nõus rohtu viima ja aitama, aga ilmselt ikkagi alumise otsa tühjendused ja pesemised oleksid liig, seega respekt kõikide ees, kes seda tööd teevad).

Hierarhiad meditsiinis… jälle ei räägi kaasa, aga mine tea, võib-olla siis vaadataksegi hooldajatele ülevalt alla? Elo Selirand on ise öelnud, et kuna seal koroonaosakonnas olid kõik ühed “konnad” või “tulnukad”, muutusid kõik üheks massiks, kes võitlesid ühe asja eest, polnud vahet, kas tegemist on hooldaja, õe või arstiga. Arvab, et see on üks õppetund, mille võib kriisi ajast kaasa võtta.

Kokkuvõtteks võib tegelikult öelda, et uskumatu, kuidas üks inimene nii palju teeb ja suudab. Vahva. Läänemaal nimetatakse neid vist Sädeinimesteks 🙂 .

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | 1 kommentaar

46. Elo Selirand “Punane päevik”

Selle raamatu tellisin raamatukogust siis, kui tegelikult ilmus raamat elust eesliinil. Mõtlesin, et mis siin ikka, tutvun mõlemaga. Võtsin kätte, lugesin neid Eesti nimesid – Mai (peategelane), Priit, Kersti, Kristin… noh, selline pioneeriks saamise aeg, kirjeldused minuaegsest koolivormist. Noh, mõtlesin, et vast loen ikka läbi.

Aga mingist hetkest hakkas raamatus tekkima mõnus rütm. Peategelane Mai kasvõi – ta ei tea väga paljusid asju, ta on kenasti tavaline 4. a klassi õpilane, see on priimuste klass. Sellised akadeemikud, udupead. Kartlikud või nohikud või paksukesed. Passiivsed. Nad pole keegi mingid süsteemi õõnestajad, vaid rahulikult oma õiges eas noored. Keda mõned aktivistid-õpetajad tüütavad oma pioneerindusega. (Seinaleht lõpus kukub mõne õpilase jaoks kindlasti välja juhuslikult sellistes värvides – paljude eest ju varjati, mistõttu ei osatud midagi paha näha). Ajastu absurd tuleb kuidagi suhteliselt coolilt välja. Ausalt. Ajastutruult, sugugi mitte üleolevalt. Ka need, kes näevad süsteemi absurdsust, võtavad asja külma kõhuga ja väikse huumoriga. Tegemist on täpselt minu koolieaga, kuigi väikese hüppe ta siiski teeb. (Ma mäletan nimelt väga täpselt, kui uus koolivorm tuli, see, mis enam polnud teksariidest. See tuli ca 1984. aasta kevadel, nii et pioneeridena 4. klassis olime me kõik juba uues koolivormis, mõni juba 3. klassi lõpupildil. Ja samas toimusid teised asjad raamatus just 1986. aastal (Gorbatšov, kuiv seadus, Tšernobõl) – ja tegelikult ma ei heidagi ette, sest see kõik sobibki äkki paremini kokku. Lõpuks imbuvad raamatusse sisse juba fosforiiditeemadki.) Väga tuttav oli ka see a, b ja c klassi jaotus, kus c klassides olid parajad pätid koos. Rühmapäeviku pidamine on ka paraku väga tuttav teema – kuidas tuli kirjutada, see žargoon, mis on õige…

Ometi ei taha ma justkui esile tuua seda ajastut sel põhjusel, et “see oli minu aeg” (kuigi jah, eks ka sellepärast, palju, väga palju äratundmist), vaid selle lapseliku hääle tõttu, mis ei eputa, vaid näitab seda püüdu, mis paljusid tüdrukuid toona taga utsitas. Mitte silma jääda. Kartus, et keegi teeb valju häält. Absurd. Seega soovitan küll 🙂 . Eesti kirjandus on saanud lisaks täiesti arvestatava ajastutruu lapsepõlvekirjelduse.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

45. Albert Engström “Moskoviidid” (LR 2020, nr 14-15)

See raamat potsatas postkasti umbes kuu aega tagasi. Kuna tekkis lühike lugemispaus kahe raamatu vahel, siis töötasin läbi. Põnev muidugi lugeda raamatut, kuhu on juurde lisatud kunstniku enda visandid tegelastest ja tüüpidest. Ta ütleb muidugi ise ka raamatu algul, et ta pole mingi poliitika ega ühiskonnategelane, lihtsalt kunstnik, vaba nägema ja kirjeldama, mida soovib. Külaskäik Venemaale 1923. aastal, kui riik püüab revolutsiooni järgselt kosuda. Ma ütleksin, et natuke selline pealiskaudne vaatlemine toimubki – taustainfo tuleb endal hankida, seda peab ise teadma. Engström kirjeldab. Ja teinekord ikkagi üllatab mingite asjadega (nt. juutide kohta – et teatud puhastus oli võib-olla õigustatud….).

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

44. Amos Oz “Juudas”

Piidlesin seda raamatut raamatukogu uudisriiulil juba talvel mitu korda. Tundus kuidagi liiga paks ja kahtlesin, kas suudan keskenduda. Nüüd piirangute ajal märkasin, et sai tellida ja tellisin. Lugesin läbi (kuigi vahele veel kaks raamatut). Pean ütlema, et toekas ja mõtlemapanev, kuigi sisuliselt ju mitte midagi ei juhtu (kes sisu põnevust otsime lähevad).

Mind väga paeluvad need teemad, ometi näen, et mu üldine lugemustaust pole piisav kõige mõistmiseks, sellesse kultuuriruumi sulandumiseks. Ammugi kirjutamiseks. Ometi soovitan ja loodan, et kui keegi midagi asjalikumat suudab kirjutada, siis saan siia linkida.

Ametlik kokkuvõte: “tegevustik leiab aset 20. sajandi keskpaigas [ca 50ndatel] Jeruusalemmas. Peategelaseks on nooruke ülikoolist välja langenud Šmuel Aš, kelle täiskasvanuks  sirgumise teekonna keskseks  teemaks kujuneb küsimus reetmise  tähendusest. Kolides elama vana  vaidlushimulise mehe (Geršom Wald) süngesse elamisse, armub noor mees samas maja elavasse salapärasesse  40ndates eluaastates naisesse (Atalja Abravanel).  Ühes sellega hakkab talle aga huvi  pakkuma ka naise  kadunud isa,  mees, keda peeti Iisraeli reeturiks.  Amos Oz uurib reetmise tähendust  Juuda loosse süüvides. Ta teeb  seda mõista soovides,  kuristikke ületadas.”

Pealkirja ja kokkuvõtte järgi võib juba näha, et teemad ringlevad reetmise ümber – ent pigem selle ümber, keda peetakse reeturiks ja mille eest. Ja kõik see on segunenud juutide suursüüga, Jeesuse ristilöömisega, Juudaga, keda peetakse juutide võrdkujuks, reeturiks… Šmuel Aši teema ülikooliski räägib juutide Juuda-käsitlusest või pigem sellest, miks Juudast on nendest käsitlustes pigem välditud. Jättes õpingud pooleli ja kolides Abravaneli majja Geršom Waldi meelt lahutama (6 tundi alates õhtul kella viiest kella 23ni öösel), vestleb ta tihtipeale Waldiga sel teemal, ka Ataljaga, kirjutab inspiratsioonihoos mõned peatükid oma teooriast, lisaks lõpus ka peatükk nn. “Juuda evangeeliumi” – Juudasest, kes näeb, et Jeesus kannatab, hüüab isa, miks ta on ta maha jätnud, kaotab lootuse, peab kõike enda süüks ja poob end üles.

Mõned tsitaadid, mis toovad ilmselt paremini välja, mille ümber käib arutlemine:

“[…] Ometi, kui poleks olnud Juudast, ei oleks ehk olnud ka ristilöömist, ja ilma ristilöömiseta poleks olnud ristiusku.[“] (lk. 93)

“[…] On igati loomulik, et preestrid nägid temas [Jeesuses] vaenlast. Ma usun, et Karioti Šimeoni poeg Juudas oli üks neist preestritest. Või siis seisis neile vähemalt lähedal. Võib-olla saatsid Jeruusalemma preestrid ta Jeesuse järgijatega liituma, et ta nende järele luuraks ja nende tegemistest Jeruusalemma ette kannaks, kuid temast sai Jeesuse õpilane ja ta armastas teda kogu südamest, nii et temast sai Jeesuse kõige ustavam jünger ja ta tegutses kogu grupi varahoidjana. […]” (lk. 121)

“[…] Ja ma usun, et Juudas Iskariot oli kõigist tema jüngritest kõige ustavam ja pühendunum ega reetnud teda, vaid vastupidi, soovis näidata kogu maailmale tema suurust. […]” (lk. 123)

Nende ridade alla kirjutas Šmuel Aš suure erutusega umbes pool tundi pärast südaööd:
Juudas Iskariot oli ristiusu rajaja. Ta oli heal järjel mees Juudamaalt, mitte nagu teised jüngrid, kes olid kaugetest Galilea küladest pärit kalurid ja põlluharijad. Jeruusalemma preestriteni olid jõudnud kummalised kuuldused isemoodi imetegijast Galileas, kes tõmbas siin- ja sealpoool külades ning unustatud linnakestest Galilea järve kallastel ligi järgijaid, kasutades selleks igasuguseid rahvalille imetegusid, nagu kümned teised isehakanud prohvetid, nägijad ja imetegijad, kellest suur osa olid šarlatanid või hullumeelsed või mõlemad korraga. Ainult et see galilealane leidis rohkem järgijaid kui teised ning tema kuulsus levis. Seetõttu valisid Jeruusalemma preestrid välja Juudas Iskarioti, jõuka, haritud ja targa mehe, kes tundis nii kirjapandud kui suulist Toorat ja kes seisis lähedal variseridele ja kirjatundjatele, ning saatsid ta teele, et ta liituks seltskonnaga, kes käis noore galilealase järel külast külla, sulanduks nende hulka ja kannaks endast mingit erilist ohtu. Lõppude lõpuks tegi see Galileast pärit petis oma trikke kõrvalistes paikades, lihtsakoeliste külaelanike silme ees, kes olid valmis uskuma igasuguseid sortse, nõidujaid ja šarlatane. Juudas Iskariot pani seega selga kehvad rõivad, läks Galileasse, otsis ja leidis sealt üles Jeesuse ja tema järgijad ning liitus nendega. Tal õnnestus peagi võita poolehoid sekti liikmete, karja kaltsakate hulgas, kes järgnesid Jeesusele külast külla. Juudas sai sõbraks ka Jeesuse endaga. […]

Siinkohal aga toimus loos huvitav pööre. Mehest, kelle Jeruusalemma presstrid olid saatnud Galilea imetegija ja tema järgijate järele luurama ning neid paljastama, sai tulihingeline uskuja. Jeesuse isiksus, avatud, ligitõmbav armastus, mis temast kiirgas, lihtsus, alandlikkus, heasüdamlik huumor ja soe lähedus kõigi inimestega, nagu ka moraalsed arusaamad, arenenud kujutlusvõime, tema õpetussõnade täpne ilu ja tema imelise sõnumi võlu muutsid mõistliku, kaine mõtlemisega skeptilise mehe Kariotist ustavaks jüngriks, kes andus kogu hingest galilealasele ja tema õpetusele. […] (lk. 156-157)

Siit jõuamegi kitsamalt oludesse, kus Šmuel ühel talvel viibib-elab. Selgub, et Atalja on Waldil minia, tema ainsa poja minia. Poja, kes läks lootustandva matemaatikateadlasena hoopis sõtta (38-aastasena) ja suri (ja alandati surmas). Sõda, mida kõik “omad” pidasid enesestmõistetavaks, vajalikuks. Mille järel kõikide selliste arengute vastu võidelnud Šealtiel Abravanel* (Atalja isa) oma väimehe isa enda majja elama kutsus. Maja, mis sidus kolme elus pettunud või oleks  õigem öelda elus kõik kaotanud inimest. Atalja, kes oli kaotanud oma mehe. Wald, kes oli kaotanud oma ainsa poja. Abravanel, kes oli kaotanud juudid, keda hakati pidama reeturiks – tema loo taust on järgmine reeturi teemaga seonduv. Raamatu sündmuste hargnemise alguseks on tema juba surnud. (Abravanel on fiktiivne tegelane, samas kui tema vastane Ben Gurion on siiski ajalooline isik).

“Abravanel ei olnud kunagi rahvuslusest vaimustuses. Mitte kunagi. Mitte mingil juhul. Ta ei soovinud maailma, mis on jagatud sadadeks rahvusriikideks. Nagu lõputu puuride rivi loomaaias. Ta ei osanud jidišit, ta rääkis heebrea ja araabia keelt, ladiino, inglise, prantsuse, türgi ja kreeka keelt, kuid kõigi maailma maade kohta kasutas ta just jidišikeelset väljendit gojim naches – lollide lõbu. Igasugune riikluse idee oli tema silmis lapsik ja iganenud.” (lk. 193)

Geršom Wald Atalja isast Abravanelist:

“[…] Korra või paar katkestas ta vaikuse ja ütles mulle, et sionismi rajajad kasutasid meelega ära juudi rahva südamesse aegade jooksul kogunenud religioossed ja messiaanlikud energiad ja rakendasid need poliitilise liikumise teenistusse, mis oli olemuselt ilmalik, pragmaatiline ja odernne. Aga ühel päeval, ütles ta, tõuseb, see golem oma looja vastu üles: religioossed ja messiaanlikud energiad, ebaratsionaalsed energiad, mida sionismi rajajad kasutasid oma ilmalike, kaasaegsete püüdluste tarvis, vallanduvad paisu tagant ja pühivad minema kõik selle, mida need rahvusluse idee loojad üritasid siia rajada. Ta ei astunud Sionistlikust Maailmaorganisatsioonist välja mitte sellepärast, et ta poleks enam sionist olnud, vaid sellepärast, et ta uskus, et nad kõik seal on teelt kõrvale kaldunud; et nad olid kinnisilmi järgnenud Ben Gurioni hullusele; et nad olid rööbastelt maha sõitnud ja muutunud kõik üleöö Jabotinsky, kui mitte koguni Sterni järgijateks. […]” (lk. 210-211)

Siin tulebki mängu Iisraeli ajalugu. Riik, mis loodi pärast II maailmasõda. Ja kuidas seda luua. Kas koos araablastega või nende vastu astudes. See on see osa, mida ma oma postituses välja ei kirjuta, et vältida rumalaid vigu. Üldiselt haakub sama teemaga näiteks ka see tsitaat Geršom Waldi telefonikõnest, mida ta peab siis, kui Šmuel Aš esimest korda nende majja tuleb:

“… kuid peaasjalikult on kahtlustamine, tagakiusatud olemise rõõm ja koguni viha terve inimkonna vastu oma olemuselt palju vähem kahjulik, kui seda on armastus inimkonna vastu, millest õhkub verejõgede igiammust lehka. Minu silmis on põhjuseta armastus hullem kui põhjuseta vihkamine: need kes armastavad kogu inimkonda, maailmaparandajatest rändrüütlid, need, kes põlvest põlve tõusevad meie vastu üles, et meid päästa, ja ei ole kedagi, kes meid nende käest päästaks, kas pole mitte just nemad …” (lk. 28-29, tõlk. Anu Põldsam).

Reetmine ja mida reetmiseks peetakse tuleb ka teistelt tasanditelt välja. Näiteks Šmuel Aši enda vanaisa lugu, kes oli pärit Lätist:

“Ja vanaisa, kellest te mulle rääkinud olete, see, kes teenis mandaatvalitsuse politseijõududes ja kelle meie fanaatikud tapsid, kuna ta kandis inglaste mundrit – kas ka tema oli Lätist pärit?”

“Jah. Kuid tegelikult ühines ta Briti politseiga selleks, et koguda põrandaaluse liikumise jaoks informatsiooni. Ta oli teatud mõttes nagu topeltagent, kes võitles salaja sama vastupanuliikumise heaks, mille liikmed ta tapsid. Teda peeti reeturiks.” (lk. 60)

Või kuidas Šmuel ise tunneb, et teda peetakse oma peres reeturiks, kuigi ehk suisa valedel põhjustel, kuna ta on oma pere “reetnud” juba varem:

“[…] Mu vanemad ja ka mu õde süüdistavad mind nüüd, et ma reetsin sellega oma perekona, et ma õpingud pooleli jätsin. Võib-olla on neil rohkemgi õigus, kui nad arvavad, sest tegelikult reetsin ma nad juba ammu enne seda, kui ma õpingud katkestasin. Reetsin nad juba siis, kui ma olin väike ja unistasin teistsugustest vanematest. Igaüht, kes on valmis muutuma, kelles on jõudu muutuda,” ütles Šmuel, “peetakse alati reeturiks nende poolt, kes ei suuda muutuda ja tunnevad muutuste ees surmahirmu ning ei mõista muutusi ja need ära põlgavad. Šealtiel Abravanelil oli ilus unistus ja selle unistuse tõttu nimetati teda reeturiks.” (lk. 257-258)

* Huvitav perekonnanimevalik.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

43. J.M. Ilves “Piirilinn. Nukumaja”

Kaalusin, kas üldse sissekannet teha – tihtipeale sellised lisan lihtsalt nimekirja ega kirjuta midagi. Krimisõpradele, kes armastavad lihtsaid ja kiiresti loetavaid raamatuid, võib-olla sobib. Mina pole krimižanri austaja, kui see pole läbi põimitud mitmel tasandil või kuidagi põnevalt ja ajalooliselt. Lugesin läbi vist ühe õhtuga (=näitab, et sedavõrd põnev on, et läheb kiiresti ikka). Aga kogu süžee jäi … mõttetuks minu jaoks. Minu jaoks uus info, et postfactumi kirjastus ja Postimehe kirjastus on sama – ilmselt siis kasvas üks teisest välja.

Selle raamatu puhul on tegemist Piirilinna sarja esimese raamatuga. Nimelt kolib Helsingis tööga hõivatud olnud kriminaalpolitseinik (no ilmselt komissar vms jälle) Kari Sorjonen koos perega Lappeenranta, oma naise päritolulinna nende vanasse majasse. Lootuses leida aega pere jaoks. Muidugimõista juhtuvad kohe mingid asjad, leitakse lühikese vahega kaks laipa – üks tüdruk veest ja teine kuuli saanud automüüja. Ja Lappeenranta on nii väike linn, et kõik tunnevad kõiki. Kõik on kellegi endised klassikaaslased või peresõbrad. Lisaks asub linn Vene piiri lähedal. No eks näis siis, mitu raamatut seerias ilmub ja kas Lappeenrantaga juhtub midagi Midsommeri taolist, kus tegelt peaksid juba kõik surnud olema (ei-ei, Midsommeriga polnud seal küll midagi muud ühist. Ikka aina klišeed).

No ja mehel on harukordne võime näha detaile ja luua nendest tervikpilt, aga väljaspool tööd on muidugi harukordselt halb suhtleja ja ei leia isegi oma uut kodu üles jms.

Lingid:

Selgus, et sellest on väga edukas ja populaarne sari, õigupoolest ollagi sari olnud enne kui raamat. Netflixis vaadatav ja puha, inimestele meeldib. Natuke nagu “Sild”, ainult et piir on teine. Seal pidavat kaasa tegema ka Rein Oja ja Leino Rei.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

42. Loone Ots “Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel”

Mul on Loone Otsa vastu väga suur austus, tema teadmistepagas on niivõrd suur, et ilmselt oleks elu mitu korda põnevam, kui oleks nii palju teadmisi, millega kõike seostada. Seetõttu ma saan aru, kui põnev oli temal Odessas ja selle lähedal ringi kõndida, olles elus paariks kuuks tempo maha võtnud ja Tallinnast ära kolinud. Tekkis tahtmine lugeda Ilfi ja Petrovi Kahtteist tooli otse loomulikult (olen kunagi alustanud ainult). Igasuguseid põnevaid legende ja ajaloolisi seiku, inimesi, kelle järgi on nimetatud tänavaid, sildu või astmeid. Laulusõnu, lauljaid, näitlejaid. Minu jaoks on see kõik paraku ühest kõrvast sisse ja siis teisest jälle välja, kuna mälu on kehv ja seostada varasemaga ka keeruline. Seekord oli reisikirja elamus kõige tugevam – selles suhtes, et mis “Minu…” raamatutes võivad erinevad aspektid esile tulla, küll bürokraatia, küll ettevõtlus, küll see, kuidas pidutseda või kuidas väikse lapsega hakkama saada. Siin siis reisikiri – kõik need targad jutud segatud sellega, et ta ise parajasti seal viibis. Huvitav on muidugi mitut puhku sattuda kohtadele, kus kirjeldatakse kas pandeemiat või katku või kuidas sellest välja tuldi. Loone Otsa vastu respekt endiselt säilib, aga see (Minu… sarja) formaat sobib mulle üha vähem. Soovitan neile, kes Odessasse reisivad – reisijuhina on kindlasti asendamatu.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

40. Ben Macintyre “Spioon ja reetur. Külma sõja põnevaim spioonilugu”

See raamat oli silma jäänud ja juhtumisi oli piirangute ajal korra raamatukogus ka vaba. Lugemiseni jõudsin veidi hiljem. Ja ma kinnitan, et ma pole üldiselt ilmselt isegi sellise raamatu sihtrühm, midagi taolist pole nähtavasti varem kunagi lugenud. Aga oli põnev, pole midagi öelda. Väga põhjalike dokumentide, mälestuste ja intervjuude põhjal kokku pandud lugu Oleg Gordijevskist, kes kasvas kagebiitide peres – isa oli Ukraina holodomori korraldajate seas, vend Praha kevade allasurujate seas. Oleg põlgas nõukogude süsteemi, ühiskonna, isikuvabaduste piiramist, kahepalgelisust üha enam. Kopenhaagenis nõukogude saatkonnas töötades (KGB-lasena, varjatult) hüppas ta üle Briti luuresse. Ja algul mulle tundus, et tuleb meelde jätta kõigest see MI6, aga siis selgus, et on veel MI5 ka ja eks need struktuurid olid lugedeski peas segi (KGB omad samuti, need veel eriti).

Lugedes oma olemuselt ajaloolist ja dokumentaalset romaani, tundub tõesti, nagu loeks põnevikku – selle vahega, et see kõik põhineb tõestisündinud lugudel. Nimede meeldejätmine oli ka keeruline, aga õnneks selgus, et inglaste nimed olid enamasti ka muudetud, nii et pole lugu, kui meelestki lähevad. (Just sedasi olin raamatututvustustest ka kuskilt lugenud, mistõttu tellisin selle raamatukogust – et loe nagu põnevikku).

Sisu pole mõtet edasi anda, põnev oli lugeda luure toimimisest, ülehüppamisest, spioneerimisest. Pidevalt tuksus ikkagi kuklas ka see, et spioon ja ülejooksik on ikka reetur ja teda oli väga positiivses valguses näidatud – kuna ta tegutses ideoloogilistel põhjustel (nagu lõpus öeldi) “heade” poolel 🙂 . Külma sõja lõpp ja NL lagunemine jäi tema aega, suures osas tema kaasabil (kuigi mitte ainult, nagu rõhutati muidugi korduvalt). 1985. aasta juulis käivitati operatsioon PIMLICO ja viidi läbi – uskumatu põnevus…. Aga kohati … ta reetis kõikide lähedaste ja sõprade usalduse, suure idee nimel. Suure ülesande ohvrid.

Lingikogu (seni):

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

39. Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

Ma olin sellel raamatul raamatukogus nii kaua järjekorras, et tõtt-öelda ei lootnudki veel eriolukorra ajal midagi sellest nimekirjast kätte saada. Aga sain ja mõtlesin “ruttu” läbi lugeda – mis kevadel venib alati ikka pikema aja peale, sest õhtud on valged ja kuidagi tegevust täis isegi ajal, kui mitte midagi pole.

Ma avastasin Hvostovi enda jaoks 10 aastat tagasi, seega ikka täiskasvanu inimesena juba. Ega saa väita, et ma praegu enam midagi väga mäletaks peale selle tunde, mis toona tekkis – et meeldis. Ootused olid lisaks üles kruvitud veel ka sellepärast, et see raamat nomineeriti kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. AGA. Ei vastanud ootustele… Tahaks siiski väita, et asi pole mitte ainuüksi minu vanemaks saamises, vaid et ka Hvostov kirjutas teistmoodi (aga pead ei anna). Sest seekord oli mul tunne, et … noh, pole ju raamat päris. Osaliselt oli lausa ebamugav, et loed liiga eraviisilisi asju, mis puudutavad nii teda kui ta lähedasi. Teisalt on tunne, et tegemist on mingi sõbra üksikute vestlusteemadega, mis pole kuigivõrd orgaaniliselt seotud ja mis iga teema sees samamoodi lähevad lappesse – nagu ikka juttu ajades. Et räägid ühest asjast, jõuad järgmiseni ja nii edasi. Peale kõige muu meenutas ta mulle selles raamatus oma isikliku alastusega ühte teist sõpra ja tekkiski tunne, et sellist haavatavuse taset nagu ei sobi avalikult püünele tuua (noh, minu jaoks kuidagi stilistiline häiritus, võiks öelda). Kolmandaks tundus ikkagi, et Hvostov oli lati alt läinud, nagu oleks öeldud, et tead, kirjuta midagi nii-ja-nii-palju lehekülgi ja ajakirjanikul pole mingit muret kirjutada need kuusteist artiklit. Pisut “vana aja asjade” stiilis. Sest idee mõttes – kirjad lapselapsele – on ju kõik kena. Aga siit juba esimesed ebakõlad – lapselaps on juba olemas, teda saab juba hoidmas käia, seega tema pole enam abstraktsioon. Ometi ei taha tõesti ükski lapselaps teada vanaisa seksuaalsetest kihkudest ja kummikasutamisest – üldises joones, miks mitte. Detailselt – mkm. (Nüüd tõin täiesti ebaolulise detaili siit välja, mis muidugi ei prevaleerinud, aga mõnes osas oli neid asju veel, mis nagu ei olnud päris kirjad lapselapsele, kes on saanud täiskasvanuks).

Samuti on omamoodi huvitav see perspektiiv, et seda raamatut peaks lapselaps lugema umbes selle sajandi keskpaigas ja need nähtused, mida kirjanik siis “vana aja asjade” kombel käsitleb, mingid ühiskonnanähtused jms., annab iseloomustab samuti raamatut huvitavast küljest. Mida ta teab oma aja ära elanuks. Millisena ta aimab tulevikku. Samas – siingi ei näe ma läbivat ja seostatud joont, ligadi-logadi….

Muidugi on üks osa minu kriitikast, mis käib terviklikkuse pihta, just need üksikud liiga kitsad nähtused, mis alati pikalt ja ootamatult palju ruumi saavad. “Tiblakompleks” – mulle endalegi hakkas siin juba tunduma, et see on tal paisunud kompleksiks. Tõsi, probleem on, aga mul oli jälle kuidagi raske näha, miks tasakaalupendel sellise hoo ja ägedusega äkki just sinna pöördus. Veelgi arusaamatum ja kontekstivälisem oli peatükk Savisaarest. Ma saan täiesti aru, et see on mingis mõttes põnev mõttearendus, samuti miks mitte rääkida sellistest teemadest (sest seoses Savisaarega käsitleti hoopis erinevaid teemasid nagu mis tõmbab teatud meeste puhul naisi ligi, kuidas ajalugu kirjutatakse, kuidas lubadusi peetakse, kuidas koerad klähvivad kooris), aga mulle jäi ikkagi tasakaalupunkt mõistetamatuks. See oli ajalehekolumn, ei tundunud kirjandus jälle…

Üks lisateema, mis igalt poolt läbi kumab, on (positiivne) feminism, matriarhaadi kirjeldus ja põhjendus – nii realistlik-ajalooliselt kui juurdemõeldult. Mis on muidugi väga sümpaatne. Sest veel sel talvel pidin minagi istuma juba ammuse sõbraga köögilaua taga ja tõsiselt vaidlema vastu arusaamisele, et “naised on ise süüdi, et võim meeste käes on” vms. (Ja sõber ise läks ise järgmisel päeval TÜsse mingit loengut lugema – seega me räägime vähemalt nende näitajate järgi siiski targast intelligentsest meesterahvast?). Aeg-ajalt oleks tõesti vaja meestel neid sõnu kirjutada.

Raamat algab peatükiga “Tartu tramm” – see on raamatu alguseks tegelikult väga hea valik. Nimelt mäletas kirjanik punast trammi, mis mäest alla sõitis – täiskasvanuks saades selgus, et trammi pole Tartus kunagi olnudki. Seega annab ta häälestatuse, et kõik, mida ta kirjutab ja mäletab, võib osutuda “Tartu trammiks” – mälestused ongi petlikud, võib-olla erinevatest mälupiltidest kokku sulandunud. Mina kusjuures suudan seda pilti (isegi tartlasena, kes on Jakobi mäge üle pool oma elust silme ees näinud) ette kujutada. Minu arvates meenutab see kõiki neid punaseid busse ja autoronge, mis sealt järjest alla tulid. Seda pilti võis vabalt kinnistada veel “Keskea rõõmude” film 🙂 – Ülle Kaljuste sõitis mäest alla punase autoga.

[youtube=https://youtu.be/vh58L-inqWo?t=36]

Kokkuvõtteks ütleks, et olen kriitiline ja pigem vist just sellepärast, et ootasin Hvostovilt nii palju enamat. Natuke liiga enesepaljastuslik ja asjadest, millest poleks vbolla vaja laiemale avalikkusele…

Raamatust on väga palju linke ka:

  • Autor ise ütleb ERR:i lingil, et see raamat on “esseistlik mõtisklus”, “õpik ühiskonnaõpetuse ja inimeseõpetuse tundidesse”, mitte autobiograafia. Muus osas on see jutt, mida ta räägib, sümpaatne. Võiks öelda, et tekitab ka kõrgendatud ootusi raamatu enda suhtes;
  • Intervjuu autoriga ka OPis;
  • Sveta Grigorjeva Sirbis;
  • Remsu Loomingus;
  • Päevalehe kultuurilehel kirjutab Aro Velmet: “Hvostovil on kolm kinnisideed: militarism, ksenofoobia ja silmakirjalik moralism. Lühemalt võiks öelda, et ta kinnisideeks on läbi reflekteerimata rahvuslus.” Ma nii väga kõigega nõus ei ole – “„Kirjad Maarale” on raamat, mille lõpus tunned, et nüüd on kõik öeldud. Enam rohkem midagi ei ole. Selliseid raamatuid ilmub Eestis harva, kuigi, peab tõdema, rohkem kui meie rahvaarv ja valmidus ennast peeglist vaadata lubada võiks.”
  • Intervjuu Vilja Kiisleriga raamatu esitlusel;
  • Jaak Urmet vestleb Tallinna TVs kirjanikuga (vaatasin kogu saate ära ja teate, siin on Tartu-Tallinna vastamisi seadmine, igas mõttes. Kogu austuse juures…. Jaak Urmeti küsimused, katkestused, teemaasetused…. see on nii Peda. Ja ei, ma ei ole ise mingi tarkpea, seega selle ütlemisega peab ettevaatlik olema … Aga siin saates jäi nii palju samamoodi pooleli ja fragmentaarseks nende katkestuste ja pealiskaudsuse tõttu);
  • Reet Kukk Viimsi Teatajas kirjutab: “Andrei Hvostovi raamat ei ole laiahaardeline teos valitsenud oludest, vaid eelkõige elu tervikpildi mosaiigikillud tema jaoks olulistest sündmustest ja küsimustest. Autor ei kuuluta kindlat tõde. Ta hoiatab lugejat, et meie mälestused on täis illusioone ja hallutsinatsioone, kõik ei pruugi olla täpselt nii, nagu meie seda mäletame.”
  • Liina Leemet kirjutab Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituse blogis “Ka „Kirjade Maarale“ puhul tekkis vahepeal mulje, et Andrei Hvostov, kelle (ideaal)adressaat on 33aastane Maara, seletab nii mõnigi kord sündmusi ning asju ikkagi praegusele Maarale, kes on alles väike laps. See on ka arusaadav, ent tekitas omalaadse healoomulise õõvatunde, sest neist lõikudest kumab erilist soojust. Muidu nii iroonialembene autor annab end neis lõikudes ära, näitab end varjamatult armastava vanaisana, kes soovib oma lapselapsele parimat võimalikku tulevikku.”;
  • Mariann Vendelin Apollo lehel;
  • Indigoaalane – tema ei suhestu selle eestlaste maailma keskpunkti kriitika teemaga ega ka selle seksuaalsuse teemaga (tõsi, meie vanemad ja vanavanemad said lapsed pühast vaimust, muust me kuulda ei taha), aga ta tunnustab ühiskondlikku aktuaalsust;
  • Triinu raamatud – kiidab samuti;
  • Hyperebaaktiivne loeb ja kiidab;
  • A Luik loeb;
  • Katu loeb ja kiidab;
  • Minutavaline blogis kiidetakse;
  • raamatutega;
  • Järjejutuna Apollo lehelt.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

38. Ljudmila Ulitskaja “Kukotski juhtum”

Järgmine raamat Punasest sarjast. Ka seda raamatut lugesin üsna kaua ja keskelt mingi unenäoline osa jäigi pooleli (50 lk lugemata). Ulitskaja haare mulle meeldib. Seekord on peategelaseks günekoloog Pavel Aleksejevitš Kukotski ja tema perekonna lugu. Mäluga on mul nagu on, algusest väga palju ei meenu (seal oli juttu ka Pavel Aleksejevitši isast Aleksei Gavrilovitšist, kes oli nagu ka arst, aga oli pikalt ka koduabilise Vassilissa Gavrilovna kasvamisest ja elust, lisaks PA abikaasa Jelena Georgijevna vanematest tolstoilaste kogukonnas ja tüdruku kasvamisest vanaema juures linnas väljaspool tolstoilaste kogukonda, mis ta ka päästis – teised viidi laagrisse).

Mõnes mõttes ongi raamat selline pikk perekonnalugu, millega räägitakse tegelikult ajastute lugu. Mis oli enne revolutsiooni, revolutsiooni ajal, sõja ajal, kuuekümnendatel. Seoses sellega, et peategelane PA on günekoloog, on juttu ka soovimatutest rasedustest ja abortidest, mis on keelatud ja mille seadustamise eest PA võitleb. (Mingis mõttes on see võti kogu raamatulesünnid, mitte-sünnid, abortidega kaasnevad surmad). Oma naisega kohtub ta samuti haiglas, kui on peaaegu võimatuna näiva operatsiooni järgselt Jelena päästnud. Jelenal on oma endise mehega, kes läks rindele ja jäi kadunuks, kaheaastane tütar Tanja, kelle PA isana üles kasvatab ja kellesse ta väga kiindub. (Surmateade lahingul langenud endisest mehest Antonist ütleb, et mees oli hukkunud samal päeval, kui Jelena PA-ga üheks sai. Aga hiljem selgus, et oli kuhugi Ladina-Ameerika maale põgeneda saanud ja seal hilises eas surnud ja Jelenale ja Tanjale päranduse jätnud. Millest Tanja ei taha kuuldagi).

Huvitav on kogu raamatu jooksul pigem see, kuidas perekondadena elavad koos võõrad inimesed. Osalt on see süsteemi, osalt muude elujuhtumite tõttu nii. PA pole ju Tanja lihane isa, Vassilissa on lihtsalt Jelenaga kaasa pärandatud koduabiline (lihtne ja üliusklik veidi piiratud tädike). Siis lisandub peresse Toma, kelle saabumisest kõik viltu veab ja kes tegelikult kogu korteri hiljem endale saab ja pereema Jelena Vassilissa komkusse elama paneb (ja kogu muu lihtsa inimese suhtumine sinna juurde – et uued ja kvaliteetsed asjad pannakse hoiule, pidev kokkuhoid, eriti vanainimese arvelt, mustus…). Tanja abiellub ühega Goldbergi poistest, kes pääseb seeläbi sõjaväest, ise läheb teisega, kumma last ootab, ei tea. Aga puhkusereisil oma “tööandja” Kitsega (ehteid tegev naisterahvas) kohtub saksofonimängija Sergeiga ja tunneb elus esimest korda tõelist armastust. Seega Tanja tütar Ženja (Jevgenia, Jelena ema järgi) kasvab Sergei tütrena, kuniks Tanja ise sureb. Mistõttu Ženja elab vanaisa PA juures ja edasi oma “ametliku” isa Vitali Goldbergi juures.

Nojah, siis vangilaagrid või joomine, et mitte parteikoosolekutel käia… Põgenemine läände (Gennadi Goldberg ja nende isa oma noore naisega). Polegi jaksu pikemalt kirjutada, aga kirjas on absurdne nõukogude aeg läbi inimsaatuste (kuigi siiski just inimeste loomuomadused ja nende isiklikud valikud on siin samuti väga olulised).

Oluline osa on ka Jelena nägemuslikkus, unenäolisus, mis on tegelikult kogu maailma tajumine ette ja taha. Osalt peetakse seda ta keskeas tekkinud haiguse süüks (mäluprobleemid, millesse ta langeb, vahepeal kirjutab ta oma märkmeid, et mitte unustada), tegelikult selgub üsna sageli, et ta on lihtsalt asju väga selgelt ette näinud. Seega see pikk unenäoline osa raamatust, kus peategelased on justkui Paljaksraseeritu ja Juut – PA ja tema juudist sõber, teadlane Goldberg, aga palju teisi. Muuhulgas Uueke ise, kes elule kutsutakse. Ja siis veel üks, kelle elulekutsumine päris hästi ei õnnestu…. Tuleb ca 100 lk lugeda äärmise tähelepanuga, aru saada, seoseid luua (lk. 217-314), kuigi ülejäänud raamatuga seosed on hoopis teistlaadi. Ilmselt annaks see suures osas võtme kogu lugemisele…

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

37. Kurt Vonnegut “Isemängiv klaver”

Raamatukoguraamatute lugemine jätkub. Vahepealne seisakuraamat lihtsalt seisab (ei tea, kas jõuangi läbi). Lihtsalt meenus, et kui ma kunagi riiulite vahele sattusin, otsustasin kaasa haarata Punase sarja vene autorid ja mõtlesin, et olgu, teiselt poolt võtan hiljem – ja need teise poole raamatud olid ju riiulil olemas. Seega tellisin ja sain (kuigi jah, riiulilt).

Vonnegut on teadupoolest vana lemmik. Mõnes mõttes tekib kahtluski, kas noorena lugedes midagi aru sain – samas, ehk sain. Kunagi lugesin Vonneguti Sinihabet (täiskasvanuna) ja mäletan samuti vaimustust.

Isemängiva klaveri puhul kartsin alguses suisa, et olen kunagi alustanud ja pooleli jätnud (ega tea, väga tuttav ei tulnud). Sest tegemist oli justkui utoopiaga, kirjutatud 1950ndate algul. Utoopiate puhul ei tea kunagi, kuidas mõjuvad. Kokkuvõte:

Kurt Vonneguti esimene romaan jutustab insener Paul Proteuse loo. Paul peab toime tulema Kolmanda maailmasõja järgses maailmas, mida juhib superarvuti ja kus kõik olulised toimingud sooritavad masinad. Paul otsustab oma elu sellele ette nähtud voolusängist kõrvale juhtida ning põhjustab sellega enda ümber korraliku segaduse ja selle kõige kaudu jõuab Vonnegut juba oma debüütromaanis talle ainuomasel teravmeelsel, satiirilisel moel kapitalistliku ühiskonna mõttetuse ja sihituse teemani, mis läbib hiljem punase joonena tervet tema loomingut.

(Kusjuures üllatas, et tegemist on ta esimese romaaniga!) Hakkad siis lugema – tegu on ühiskonnaga, milles kõik on automatiseeritud ja inimestel on koodid eriala ja järgu järgi, kõikidel on IQ avalik ja põhimõtteliselt on insenerid kõrgklass, teistel pole erilisi võimalusi. Tehastest on inimesed ammu minema aetud, sest nemad tegid rohkem vigu kui masinad. Samamoodi konduktorite kohalt rongis. Kodud valmistatakse valmismoodulitena, kõikidel riiklikult ka täisautomaatsed kodumasinad. Ja nii edasi. Tundub isegi teatud viisil must-valge?

Tegelikult ongi kogu sarm selles, et kõik ongi nii pagana mitmetahuline ja Vonnegut oskab geniaalselt anda kõik erinevad tahud – üldiselt pigem ikka selles mõttes, et ükskõik, mis me teeme, kõik on naeruväärne. Mingist vaatenurgast. Head/halba ei ole, kõik sõltub vaatenurgast. Lugedes tundub, et loed küll väga konkreetset sündmustikku, nagu vaataks mingit sigrimirgi-pilti, millest ühtäkki kerkib välja 3D pilt, kujutis, mis kuidagi läheb mitmedimensiooniliseks ja avaneb ainult siis, kui teatud nurga alt tunnetada.

Näiteks täiesti geniaalne vahelugu jookseb sellel teemal, kuidas üks kõrge sõjaväelane Bratpuhri šahhile oma maad tutvustab (ja kuidas šahhi vennapoeg Khashdrahr Miasma tõlgib). Kuidas doktor Halyard talle ka oma maad ja hüvesid tutvustada ei püüa, ütleb šahh ikkagi, “ahah, kommunism” või “ahah, ori”. Lõpuks lõpetab Khashdrahr selle tõlkimise orjaks, läheb üle “kodanikule”. 🙂 Kui näiteks Halyard tutvustab nende superarvutit (elektrooniline arvutusmasin – meenutagem, et raamat on kirjutatud 1950ndate algul), öeldes:

“See on elektrooniline arvutusmasin – aju, kui soovite. Juba üksnes siin ruumis, mis on kõigist kasutatavatest kõige väiksem, on piisavalt traati, et ulatuda neli korda siit Kuuni. Kogu seadeldises on rohkem elektronlampe kui New Yorgi osariigis enne II maailmasõda.”[—]

Šahh mõtles järele, kihistas ujedalt naerda ning Khashdrahr liitus tema vaikse idamaise rõõmuavaldusega.

“Šahh ütles,” sõnas Khashdrahr, “et tema maal magavad inimesed tarkade naistega ja teevad odavalt häid ajusid. Hoiavad kokku piisavalt traati, et tuha korda Kuu peal käia.” (tõlk. Tiina Randus, lk. 127) 🙂

Maailmakord on selline, et ka poliitika ja valitsemine on lahku löödud. Halyard mõtleb näiteks:

Ning Halyard sai äkitselt aru, et täpselt nagu religioon ja valitsemine olid kunagi sajandite eest lahku löödud, elutsesid poliitika ja valitsemine nüüd tänu masinatele külg külje kõrval, kuid ei puutunud peaaegu üldse kokku. Ta põrnitses president Jonathan Lynni ning kujutas hirmuga ette, milline oleks riik siis, kui iga loll väike Ameerika poisike võib presidendiks saada nagu praegugi, aga peaks päriselt ise riiki juhtima! (lk. 130 – ja seda kirjutas ta 1950ndatel pärast sõda, eksole, mitte praegu, Trumpi ajal)

Selle šahhi vaatenurga kõrvutamine tänapäeva ühiskonnaga (no ma ei suuda teisiti, kui loen seda kohati, 70 aastat hiljem, reaalse ühiskonna kirjeldusena – tõesti, mitte läbinisti, aga palju vähem utoopilisemalt kui ta kirjutamise hetkel mõjus) on tegelikult vägagi värskendav. Just see, et ta peab kõiki orjadeks ja ameeriklane püüab talle selgeks teha, millise õnne ja vabaduse sees nende inimesed elavad! Teenides, kus vaja, tasuta arstiabi, kohustused riigi ees… Tööstus ja tehased on riigi alla tõmmatud, inimestest pääsevad ainult kõige nutikamad läbi sõela inseneriks ja tööstusesse, ülejäänutele jääb raipe- ja kanalisatsioonikorpus või sõjavägi. Kommunism 🙂 Kõige hullem on, kuidas noored pingutavad ja ennast lolliks õpivad, et eksamitest läbi pääseda ja hea elu peale saada – aga kuidas paljud siis ise oma elu lõpetavad, kui eksam ei õnnestu. (Appike, need eksamipinged ja muu jama… nii tuttav).

Kord kutsub šahh enda autosse tänaval seisva tüdruku, kellega on juhtunud õnnetus – ta mees on koodilt romaanikirjanik, aga kirjutatu ei sobinud ja siis muudeti koodi:

“Kaks päeva tagasi oli tal number – W-441.”

“Algaja romaanikirjanik,” selgitas Halyard Khashdrahrile.

“Jah,” vastab tüdruk. “Ja see pidi talle jääma seniks, kuni ta romaani valmis saab. Seejärel pidi ta saama kas W-440 …”

“Tegutsev romaanikirjanik,” ütles Halyard.

“Või siis W-225.”

“Avalikud suhted,” ütles Halyard.

“Palun, mis asjad on avalikud suhted?” küsis Khashdrahr.

Halyard tsiteeris mälu järgi “Käsiraamatut”: “See amet spetsialiseerub massikommunikatsioonivahendeid ja rakenduspsühholoogiat kasutades soodsa avaliku arvamuse loomisele, arvestades vastuolulisi teemasid ja institutsioone, solvamata ühtki olulisemat isikut ning keskendudes eeskätt majanduse ja ühiskonna jätkuvale stabiilsusele.”” (lk. 254 – milline tikksirge ja otsene loogika, terav ja tabav – kui sinust ei saa tegutsevat romaanikirjanikku, siis oled numbrite jagu kohe allpool järgmisel tööl, mis sõnaseadmist vajab.)

Muide, selle läbikukkunud kirjaniku lugu ei ole veel läbi, järgmisel leheküljel arutletakse:

“Tundub, et ta on halvasti kohandunud,” arvas Halyard pahaselt. “Kui te minu arvamust küsite, kallis, siis tal oleks vaja pädevat psühhiaatrit. Tänapäeval teevad psühhiaatrid imesid. Võtavad täiesti lootusetuid juhtumeid ja teevad neist A-klassi kodanikud. Kas ta ei usu psühhiaatriasse?”

“Usub küll. ta nägi, kuidas ta vend psühhiaatria abil meelerahu leidis. Seepärast ta ei tahagi sellega tegemist teha.”

“Ma ei saa aru. Kas ta vend ei ole siis rahul?”

“Läbinisti ja alati rahul. Ja minu abikaasa ütleb, et keegi lihtsalt peab halvasti kohandunud olema, et keegi peab end piisavalt halvasti tundma, et mõelda, kuhu inimese don jõudnud, kuhu nad lähevad ja miks nad sinna lähevad. See oligi tema raamatu viga. See tõstatas need küsimused ning lükati tagasi. Talle anti käsk minna avalike suhete valdkonda.” (lk. 257)

Kogu pundi üks võimukamaid mehi on peategelane Pauli isa kunagine hea sõber, Riikliku Tööstus-, Kaubandus-, Kommunikatsiooni-, Toiduainete- ja Ressursiameti direktori Francis Eldgrin Gelhorne. Sellest vanast võimukast mehest mäletab Paul kohtumist, kui Paul oli noor. Gelhorne küsis, kas vastab tõele, nagu räägitakse, et Paul on tark poiss. Paul tagasihoidlikult siis tunnistab. Ja Gelhorne, täielik self-made man, ütleb:

“Keegi pole nii hästi haritud, et 90 protsendi tema õpitust ei saaks kuue nädalaga selgeks. Ülejäänud kümme protsenti on puhas dekoratsioon.” (lk. 240)

Ed Finnerty on kunagisest andekate noorte inseneride sõpruskonnast see, kes Iliumi vabrikutest eemale kolis, et karjääri teha, sai isegi edutatud, aga rebis ennast süsteemist lahti. Temaga on seal mingid probleemid, siis ta kaob silmist, ilmub põrandaaluse liikumise ühe juhina mingil hetkel jälle välja. Kui keegi küsib, mida ta ütles enda tegevusalaks, vastatakse: “Ta ütles, et hakkab pimedate kirjas pornograafiat välja andma.” (lk. 242). Kui Ed Iliumi tagasi jõuab, otsib ta Pauli üles ja Paulgi on oodanud kohtumist temaga. Teatud määral tunneb ta mingit värskust, teisalt on ka mõnevõrra ärritunud Edi üleolevast ja hoolimatust stiilist. Ka Ed ise ütleb:

“Naljakas, mida ma meie taaskohtumiselt lootsin, ilmselt seda, mida kõik tundeküllastelt taaskohtumistelt loodavad. Ma mõtlesin, et sinu nägemine kaotab imeväel kõiksugu probleemid ja aitab mul mõtteid koguda,” sõnas Finnerty. […]

[—]

“Aga peatselt saab selgeks, et vanad sõbrad on vanad sõbrad ja ei midagi muud – nad pole targemad ega kasulikumad kui kõik teised. Nojah, kuradile sellega, see ei tähenda, nagu mul poleks pagana hea meel sind jälle näha.” (lk. 96-97)

Väga pikalt ei jõua kogu raamatust kirjutada, aga oluline on ka Kummitussärgi liikumine, mis raamatu lõpusirgel põranda alt välja tuleb ja kõik (töölisrevolutsiooni kombel) maha lõhub. Tegelikult oli muidugi plaan pisut teistsugune, samas oli teatud anarhia ka sisse kavandatud – et las üksused tegutsevad veidi oma maitse järgi. Kummitussärgi liikumise manifest, mille alla kirjutati Pauli allkiri, kõlas muuhulgas nii:

Ebatäiuslikkuses peab peituma voorus, sest inimene on ebatäuslik ja inimene on jumala loodud.

Nõrkuses peab peituma voorus, sest inimene on nõrk ja inimene on jumala loodud.

Ebatõhususes peab peituma voorus, sest inimene on ebatõhus ja inimene on jumala loodud.

Tarkuses segatuna rumalusega peab peituma voorus, sest inimene on vaheldumisi tark ja rumal ja inimene on jumala loodud. (lk. 315)

Ja üsna lõpus räägib Paul kohtus enese kaitseks:

“Ameerika Ühendriikide sõltumatuse pandiks on selle inimesed, mitte masinad, ja on inimeste asi see tagasi võtta, kui nad seda soovivad,” ütles Paul. “Masinad on ületanud selle sõltumatuse piirid, mille Ameerika inimesed neile hea valitsemise huvides vabatahtlikult üle andsid. Masinad, organisatsioon ja tõhususe tagaajamine on inimesed ilma jätnud vabadusest ja õnnepüüdlustest.” (lk. 328)

Jälle mõtled – ja seda kirjutati 1950ndate algul…

Kuna tsitaate sai palju, oleks vaja midagi kokkuvõtvalt öelda. Selleks naaseksin hetkeks veel sisu juurde. Peategelane on ju ikkagi Paul, kes tunneb, et selline elu on tema kasuks ebaõiglane. Ta otsustab töölt ära tulla – aga pärast tööstuste suvepäevi (mingi Meadows). (Appike, lugege ainult nende suvepäevade kirjeldust – täpselt õudusunenägu! Ilmselt väga paljudele inimestele meeldib – erinevad spordivõistlused, taidlused, programm, lõkkeõhtu jms. See kuulub ju endast lugupidava firma juurde. Aga kui siis on mõni, kellele ÜLDSE ei istu selline karjas lõbutsemine… siis võib asja täpselt just niisama paroodiana näha, nagu Vonnegut kujutas). Ootamatult aga serveeritakse talle Meadowsis, et ta “mängult” vallandatakse, et ta saaks Kummitussärkidesse imbuda – otsekohe jääb ta ilma kõikidest privileegidest ja peab kuidagi rongiga koju jõudma. Pauli juures on sümpaatne see, et ta näeb tõesti, kui ebaõiglaselt see ühiskond loodud on, aga samas ei saa ta ka naljalt midagi ära teha. Ise süsteemist eraldudes, kaotab ta ju kõik – ja kõike kaotada pole ka tore. Või kui tuleb suur revolutsioon, siis istuvad nad Ed Finnertyga oma vabriku juures, ühe vana tootmishoone kõrval (58) ja meenutavad, kui toredad olid need ajad, kui nad õhinal oma esimesi masinaid leiutasid! Nii et mine võta kinni – pole halba ilma heata, pole head ilma halvata. Seega – mida me ikka teha saame, kui miski ei meeldi, eksole.

Eks ta ole.

Lingid:

Hetkel teisi ei leidnud, aga kindlasti on.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

36. Sylvia Plath “Klaaskuppel”

Kuna mõned Postimehe kirjastuse välja antud raamatud on mulle positiivsetena silma jäänud, kirjutasin ka selle teose oma nimekirja. Sylvia Plath ja “Klaaskuppel” – kuidagi kõnetas. Seda enam täitis mind õnnejoovastus, kui see raamat ootamatult riiulilgi oli ja ma sain selle raamatukogust tellida! Seega asusin hoogsalt lugema ja tõsi, kiiresti läheb see raamat küll.

Esimesest otsast ei saanud alguses sottigi – raamatu tutvustust ega kokkuvõtet ma siis ette enam ei lugenud ja tundus, et tohoh, mingi kummaline chick-lit. Ja muidugi oli keskkond ja aeg teine, sellest võis ka mingite märkide järgi aru saada – kahtlane soorollide ja lubatu/mittelubatu jaotus. Pärast 100 lehekülge lugesin kokkuvõtte läbi ja järgmisel õhtul lugema hakates oleks nagu teist raamatut lugenud:

[…] peategelane Esther Greenwood on andekas ja ilus noor naine 1950. aastate New Yorgis. Hoolimata edust ja paljutõotavatest karjäärivõimalustest murdub ta vaimselt – võib-olla lõplikult. Tema mentaalne kokkuvarisemine, enesetapukatsed ja sellele järgnenud kuud vaimuhaiglas on lugejateni toodud erakordses eheduses.
Inimpsüühika kõige tumedamatesse nurkadesse tungiv „Klaaskuppel“ on Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv erakordne teos. See on šokeeriv, realistlik ja intensiivselt emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav romaan naisest, kes langeb depressiooni haardesse. Teoses leiab käsitlemist ka ühiskonna eeldustest tulenev ebaõiglus, millega peategelane Esther on noore naisena sunnitud kokku puutuma. Tema võimetus leppida naistele ette kirjutatud koduperenaise rolliga peegeldab ka Plathi kahevahelolekut ja soovi olla korraga nii ema kui ka looja, poetess.

Kolmandik raamatust oli läbi ja seni oli olnud niisama mõttetu ringisebimine, miski ei viidanud süžee arengule üheski suunas. Seega just järgmisel õhtul lugema hakates nägingi järjest depressiooni langevat noort inimest. Juba olin ka aru saanud, et tegevustik toimub 1950ndatel – ja seda jubedam tundus. Depressioon ja selle ravimine või mõistmine. Huh. Mis siin ikka rohkem kokku võtta. Üldiselt hoiataksin pigem lugemise eest – eriti neid, keda ennast depressioon või enesehaletsus või madal enesehinnang valdavad. Valus äratundmine lisaks ajastule, kus ümbruskond ei oska ka toetada. Muuhulgas kriipiv sisemine protest soorollide teemal, mh. lesbilisuse võimalikkusest (väga riivamisi ja aimatavalt).

Võiks öelda, et kui mul poleks raamatu puhtfüüsilise kättesaamise üle nii arutut rõõmu olnud, oleksin võinud suisa pettuda. Nüüd ootan, mis aeg (peale unustamise) mu elamusega teeb. Järelsõnastki lugesin (ilmselt esmakordselt Plathi enda kohta), et (meie jaoks) luuletaja lahkus elust samuti enesetapu läbi üsna noorelt (30) ja tema “postuumne kuulsus rajaneb põhiliselt ta kuue viimase elukuu luulel” (lk. 301, tõlkija Inna Feldbachi järelsõnast). Ilmselt on põhiline väärtus stiilis.

Üsna palju on juba blogideski kirjutatud (hm, loomulikult sellepärast, et see raamat on juba varemgi välja antud, nagu nüüd näen. teiseks olid mõned tekstid kahel lingil):

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

Kaitstud: statement

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

35. Merete Mazzarella “Ingen saknad, ingen sorg. En dag i Zacharias Topelius liv”

Lugemisseisaku olukorras ja olukorras, kus viimane raamatukoguraamat ikka üldse ei edene, võtsin kiiresti vahele koduriiulis juba mitu aastat seisnud raamatu Merete Mazzarellalt. Millal ma selle ostsin, ei mäletagi enam – välja on antud 2009 (siis kindlasti mitte, ikka hiljem).

Tegemist on raamatuga Zacharias Topeliusest, soomerootslasest kultuuritegelasest, eelkõige tuntud kui muinasjutuvestjast, aga ka muidu ärkamisaegsest tegelasest. Mina imetlesin kõige rohkem raamatu ülesehitust ja rõhuasetusi. Merete kujutab justkui Topeliuse eluõhtut (ühtainust päeva detsembris 1897 enne oma juubelit) ja tema mõtteid oma elule, eelkõige aga murest (ja rõõmust) tütarde pärast. Nii et omamoodi ka feministlik kirjutis – see perspektiiv on põimitud sisse lihtsalt nii oskuslikult – eks ole ju nii, et feminismiga Topelius päris ise ei tegelenud (kuigi naiste õiguse eest ülikoolis õppida vist kunagi siiski seisis). Aga tal on kolm tütart, kõik omamoodi, erinevad. Ja läbi nende näemegi tegelikult ühiskonna muutumist ja Topeliuse enda arusaamu.

Tema keskmine tütar, tundub, on lesbi. (Sellele viidatakse mitmeti, aga eriti seeläbi, et ta pole abiellunud. Ja et tal on mõned kindlad sõbrannad, kellele ta järgneks või maailma lõppu). Vanapapa Topeliuse arutelu Toini teemal:

Men själv hade man minsann uppmuntrat Toini, man hade som sagt gett henne Nya Trollsländan och vad kunde då vara lämpligare, vad kunde vara mer sant kvinnligt för en kvinna som varken hade man eller egna barn än en barntidning? Att få skriva sagor och små verser, att få lära ut rättskänsla och sanningskärlek. Och att få göra det i hemmet, utan att uppgiften behövde inkränkta på andra plikter? Ja, för när Eva väl gift sig var det ju inte längre bara trädgården Toini hade ansvar för, också i hushållet förunnades det henne att känna sig behövd. Värdinna hade hon fått vara, hade inte sällan fått samla ett tjugotal kring bordet. Man hade påpekat att hon fick vara tacksam att hon som var ogift ändå förunnades så många av den sanna kvinnlighetens uppgifter. (lk. 50-51)

Ma ei jaksa seda kõike värvikalt ära tõlkida, aga mõte on sellest, et heatahtlik papa Topelius kirjutab, kuidas vaatamata sellele, et Toini pole abielus ega pole tal ka lapsi, tehakse talle teene, kui ta saab koduseid töid teha ja vastuvõtte korraldada – ta peaks aru saama, kui heatahtlikult seda tal võimaldatakse, selliseid tõsinaiselikke tegevusi. Muuhulgas on papa andnud talle toimetada lasteajakirja, kus ta saab naisele kohaselt lihtsate muinasjuttude kirjutamise ja muu sellisega panustada (sest tõsised ja moraalsed teemad ei sobi naistele, kuskil mainis ka, et Hamleti lugemine näiteks ei sobivat noortele neidudele sugugi). Seda kõike kirjutab ta heatahtlikult ja armastusega, lähtudes oma ajastu moraalinormidest.

Ühtlasi näeme tegelikult tagasi ka Zacharias Topeliuse enda elule, tema esivanemate lugudele. Raamat ise on võrdlemisi lühike, ilma järelsõnata 175 lehekülge – aga väga ammendav. Lugedes imetlesin (tõesti imetlesin), kust võtab Merete selle vana mehe hääle ja kuidas ta üksikutest kirjadest, päevikusissekannetest ja muudest allikatest suudab nii usutavalt kokku panna vana mehe mälestused. Kus ta need katked, tsitaadid, juhtumused ära kasutab. Ja millal ta kirjutab “või kes see mäletab, kas kõik nii oligi”. Just ülesehitus ja vana mehe perspektiiv oli siin ääretult paeluv.

Ja samas muidugi ka kuidagi veniv, sest tegemist oli vana mehe katkematu mõttelõngaga, milles polnud peatükipiire. (Aga raamat oli lühike, seega jaksasin kenasti läbi lugeda). Ja teine asi, mida Merete oli väga hästi tabanud, oli just vanainimese perspektiiv. See, et sa oled vana, väeti, kõik hoiavad sul salamisi silma peal ja muretsevad, sa polegi justkui enam inimene, vaid hoolealune, kelle puhul tütre sõbranna, kes sind kõrvatoas valvab, saab õiguse täiesti süüdimatult iga päev küsida, kas kõht on juba läbi käinud. Kelle eakaaslased on enamasti surnud ja kes on sellepärast üksi – noored ei tea, kes ja milline inimene ta on, jah, isegi ta oma tütred ei tunne teda inimesena, nii leiab ta.

Numera hade han börjat förstå varför gamla människor pratade för sig själva. Gamla människor var i grunden ensamma för också om de var omgivna av unga människor var de ensamma med sina erfarenheter. Gamla människor har varit unga och minns hur det var, unga människor har aldrig varit gamla.

Det var en avgörande skillnad. (lk. 14)

Praeguseks oli ta hakanud aru saama, miks vanainimesed omaette rääkisid. Vanad inimesed on tegelikult üksi, sest ka siis, kui neid ümbritsevad noored, on nad üksi oma kogemustega. Vanad inimesed on olnud noored ja mäletavad, kuidas see oli, noored pole kunagi vanad olnud.

Selles on määrav erinevus. (lk. 14).

Ja:

Inte sällan slog det en: nästan alla de människor som verkligen visste vem man var var borta. Ens döttrar visste inte vem man var, inte egentligen. (lk. 131)

Huvitav on see, et raamatut läbivad viitamistärnid, aga kui hakkasin otsima, millele viidatakse, ei leidnud registrit. Ilmselt on tegemist omalaadse asjaga – kindlasti on need viited kuskil olemas (järelsõna pole ma veel jõudnud täiesti läbi lugeda, äkki kirjanik selgitab seal), meile lugejatena annab see lihtsalt aeg-ajalt teada, et nimetatud tsitaat pärineb ilmselt mõnest ajaleheartiklist, kirjast, päevikusissekandest… (See panebki mõtlema, kui nutikatesse kohtadesse neid võis pikkida – kas viitas keegi noortest mõnes vaidluses onu Zachariase varem kirjutatule või meenutas ta ise….). Näiteks toon ära vestluse tütre sõbrannaga (Alta, kes teda “valvab”), mis räägib Topeliuse luuletusest – see Merete oskus panna isegi Topelius hetkeks kahtlema, kas kõik nii hästi välja on tulnud kogu aeg. Arutelu Altaga käib selle üle, kas naised peaksid tegelema mõtisklustega ja seeläbi enesest teadlikuks saamisega:

Hur skulle nu detta pareras? Vad man egentligen ville säga var att sann kvinnlighet enligt ens mening är främmande för medvetenhet om sig själv men det var förmodligen bättre för husfridens skulle att hålla tyst. Tystnaden gav henne tillfälle att fortsätta: “I den där dikten står det också: “Och spinn, och sy och baka; läs, spela, sjung också -“

“Ja, det är väl bra? Alta ser ju själv: det är inte bara hushållssysslor jag föreskriver fllickor.”

“Jo, men så fortsätter det: ‘bliv som en sockerkaka med hjortronsylt uppå.’ Hade farbror inte lite, bara lite, rimnöd den gången kanske?” (lk. 104)

Üks huvitav võrdlus oli tähistatud tärniga – see puudutas perekonda, kui nad saabusid reisilt Lõuna-Euroopast (mis võeti ette ema tervise parandamiseks, kuigi ema oleks kõige parema meelega Soomes omas kodus olnud).

Vid hemkomsten var man själv som en gammal julgran vilken först varit med om all härlighet, sedan kastats på sophögen och slutligen åter blivit förd till sin bergskreva och slagit nya rötter*. (lk 46)

Koju saabudes olid ise kui üks vana jõulupuu, mis on esmalt kogenud kogu toredust, siis heidetud prügimäele ja lõpuks uuesti tagasi oma kaljulõhesse viidud, kus see taas juured alla ajab. (lk. 46)

Seega üldiselt väga hea raamat, kuigi Topelius, kes oli oma aja Tove Jansson või H C Andersen, on nüüdseks väljaspool Soomet unustusse vajunud, ka soome lapsed ilmselt enam teda väga ei tunne (Merete ütleb järelsõnas, et tema on viimane põlvkond, kes Topeliusega üles kasvas). Aga huvitav on see ka neile, kes Topeliusest ei tea, sest teisest küljest on see lugu eluõhtust ja tagasivaatamisest.

Lingid:

  • Ulrika Milles Sydsvenskanis; Ta kirjutab: “Denna dagen som är ett liv utspelar sig under en iskall 16 december 1897. Topelius ska fylla 80 i januari, och nationens firande kommer att bli hans död. I sin ålderdoms herrgårdsvilla Björk­udden har han bara minnen, tjänstefolk, sin kropp och väderleken som sällskap, alltsammans opålitligt.”
  • Philip Teir Expressenis;
  • Raamatust ja väljavõtted arvustustest;
  • Monika Tunbäck-Hanson Göteborgs-Postenis.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

33. Urmas Vadi “Elu mõttetusest”

Lugemisseisaku teine vahelugemine, jälle ühe õhtu raamat. Seisab juba ammu mu virnas, aga kuna pole raamatukogust, vaid õelt, pole lugemisega otseselt kiire olnud. Väga vadilik teos. Meenub, kuidas Vadi proovis kirjutada romaani ja sai lühijutud. Ka nüüd raamistab ta inimgaleriist kirjutamise sellena, et ta kutsuti Pettunud inimeste külla kroonikuks ja nii ta seal siis elab ja vaatleb inimesi. Kohati Tallinnas, kohati Tartus (Tartu puhul näiteks ühe läbiva tegelase, Andrese kohtumised armukesega Raja pargis – koju saata ei tohi armukest, sest mees pidada kogu aeg kodus olema. Lõpuks järeldab, et äkki ikkagi hullumajast… 🙂 Hullumaja tuleb üsna tuttavlikult ka teises kahes loos välja – esimene lugu meenutab lausa meie enda pere lugu. Nahaarstid on nimelt samas majas. Aga majas kellegagi kohtudes ei tule ju jutuks, miks sa seal oled 🙂 Keegi Madis, tegelane raamatust, unustab nahaarstile minnes riidehoius numbri võtta ja riidehoiutädi pärast noogutab mõistvalt “Eks see haigus teeb seda.”, lk . 105. Aga Vadi puhul on põnev, et järgmises lühiloos arendab ta sisu juba edasi 🙂 ).

Kõige pealt raamatu kujundusest. Ilus raamat kätte võtta. Loen siit praegu, et “illustratsioonid ja nahkköite disain” Anu Kookla, Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputöö (juhendaja Kerli Jõgi). Kujundaja Peeter Laurits. Silma hakkavad linnade ja maastike “kaardid” raamatu alguses, mis on tegelikult kuidagi nii ilmselgelt mingid rakud, organid. Ilmselt meditsiiniinimestele oleks arusaadavamad, kuna ühe pildi puhul meenub mulle kohe meditsiinilistelt piltidelt tuttav rind – ja üks lugu rääkis justnimelt rindadest (naine oli läinud Mardi juurest Kalle juurde, Mart oli selline imelik mees, aga lõpuks võttis siiski Kallega jutuks, et äkki võtab too ikka rinnaoperatsiooni eest maksmise enda peale, et ta ei peaks neid osamakseid enam ise tegema… paar aastat pärast operatsiooni 🙂 ). Ja peale vaadates – tõesti ainult meenutab, sest teistpidi silmitsedes võib näha muud. Raamatukaanel on minu arusaamist mööda aju. Paar lugu räägib ka möödaminnes sellest, kuidas inimese seest võetakse siseelundid ära (ilmselt kuidagi haakub ka illustratsioonidega). Sedasorti “maagiline realism”, mis justkui oleks väga reaalne, mees tuleb töölt, pistab käe ribide alla ja … laseb käia. Või kui lõpeb kirjaniku “residentuur”….

Mingist hetkest hakkasin jälle leheküljenumbreid üles kirjutama – kuidagi vahvad lood. Näiteks “Maša ja karu”, kui noored lapsevanemad esmakordselt kaks aastat pärast esimese lapse sündi saavad õhtul täiesti omavahel kodus olla, kõik läheb ilusti, kuni imelise lõpuni jõudes hakkavad nad kuskilt kuulma “Maša ja karu” multika muusikat. Oma peades. Ohkavad. Pole nagu see. Tooks lapsed ära? Aga nad on ju Pärnus… Lähme kutsume naabrilapsed ja hoiame neid mõned tunnid? “Meil on jäätist ka!” (lk. 78-80). Ilmselt väga tuttav tunne kõikidele väikelaste vanematele.

Toredaid ja armsaid, samas muidugi nukraid asju on erinevast kaarest. Näiteks figureerib siin paaris kohas abielupaar, Egon ja Astrid. Esimeses loos kutsutakse nad kaugete sugulaste pulma, püüavad igatpidi varju hoida, et keegi ei hakkaks pärast küsima, kes need veel olid. Sellised tagasihoidlikud inimesed. Teine lugu on sellest, kuidas Egon läheb Astridit haiglasse vaatama, kuna see on haiglas masinate all (nojah, praegusel ajal vbolla teised seosed, aga mis sest). Õde julgustab Egonit ikka kaasaga rääkima, kirjeldama asju, kasvõi mida täna sõi, väidetavalt patsiendid ikka kuulevad, sellest pidi taastumisel abi olema. Ja üksi jäädes räägib Egon: “Noh… Sul on nii palju igasugu vooolikuid ja juhtmeid küljes… sa oled nagu robot.” 🙂 (lk. 50).

Teiseks meeldis mulle kuidagi kontseptsioonilt lugu riiklikust lepitajast, kes igal õhtul töölt koju läheb. Või siis lugu väga reaalsest olukorrast (ma pole otseselt ise kogenud, aga lugesin sellest umbes üle 10 aasta tagasi kellegi blogist – tõsimeelselt kirjutas kusjuures): kassajärjekord toidupoes tipptunnil pärast tööpäeva. Kõik on pisut närvilised, aga üks tunkedes mees eriti. Pilk ta ees seisvale naisele lausa tapab, mühatab midagi. Kui naine lõpuks aru tahab saada, mida ta valesti on teinud:

Mees kordab aga veelgi enam ärritatult ning koputab nimetissõrmega kassalindile:

“Igaüks paneb ise enda järele pulga.” (lk. 70)

(Mina ka ei tea, kust selline arusaam on tulnud, sest mina näiteks pole siis pannud, kui minu järel kedagi ei tule. Nüüd püüan olla hoolikam pärast blogi lugemist aastal 2007 umbes – tõesti on inimesi, keda selline asi võib häirida. Kuigi mingi loogika ütleb, et see, kes tahab kassalindile kaupu laduma hakata, pangu pulk viisakusest vahele 🙂 ). Vadi puhul pole muidugi otsene sisu nii oluline – selle loo puhul lihtsalt tuleb lk. 83 väike tagasivaade samale mehele, kes oli ärritunud:

Mees, kes on alati hädas sellega, et inimesed oma ostude järel kassalindile pulka ei pane, käib ka täna poes. Ja jälle peab ta inimesi selles osas õpetama. Ise ostab ta vaid leiva, muud pole tõesti hetkel vaja, ta maksab kõik kenasti ära.

Õhtul leivakotti avades alles avastab – kõik on kontsikud! 🙂 Argipäevakarma vadilikus kastmes.

Veel on siin juttu inimestest, kes tahavad kuidagigi oma õnnetut olukorda pisikese võidurõõmuga parandada. Näiteks üks Madis, kes on siin samuti läbiv tegelane, peetakse kinni, politsei kutsub lausa oma autosse. Selgub nimelt, et mehel on load aegunud, tehnoülevaatust ka pole…

Politseiautost väljudes nentis ta, et oli pistnud taskusse politseiniku pastaka. Ja ei saa öelda, et see juhtus kogemata või hajameelsusest:

“Kuidagi peab ju ebaõiglustunnet korvama.” (lk. 81)

Või mehel, kellel läheb kõik halvasti, üks õnnetu juhus teise otsa, kuni on peaaegu auto alla jäämas, aga pääseb kerge müksu ja ehmatusega. Siis aga virutab täiest jõust jalaga vastu selle auto ust, paras mõlk jääb. Ja kui siis eemaldub, peatub hetkeks ja ütleb lõpuks endale: “Lõpuks ometi sõltub ka minust midagi!” (lk. 116).

Täiesti totakas, aga naljakas siiski on lugu mehest, kes kaugliinibussi minemise eel jõi kaks õlut ja on sunnitud sõidu ajal bussi vetsu minema. Korraliku mehe kombel ta muidugi seisab seal ka, aga:

[…] jääb siis mõttesse, teda tabab teatav heiastus, üks uhke kujutelm:

“Kui buss mu ümbert ära võtta, siis lendan ma praegu meetri kõrgusel maantee kohal, till pihus, ja kihutan 90 kilti tunnis.” (lk. 108)

Raamatus on juttu erinevatest kurbustest, üksindustest, väljatõrjumisest jms. üldse, ega kõiki jõuagi välja tuua. (Ka see hull bussisõidulugu oli tegelikult järg teisele, kus mees bussile ei mahtunud, kõik kohad olid välja müüdud, mees aga pakkus, et võib kogu tee vetsus istuda – ikka ei lastud peale. Seevastu käis seal vetsus siis teine mees). Kuidagi silma jäid veel kaks lugu. Üks räägib mitmes üksikus loos naisest, kes vastasmaja korteris liigub, tekk ümber (ja tema mehest). Seda näeb minategelane/kroonik korduvalt, läheb kord isegi uksele, sest näeb pimeduses mingeid sädemeid ja kardab, et midagi on lahti. Naine aga avab ukse ja ütleb, et see tekk lööb staatilisest elektrist sädemeid ja kuna ta elus on nii vähe sädet, siis ta vahel tantsib pimeduses, et sädemeid tekitada :). Või lugu “Vastik laps”, keda mitte keegi mängu ei taha võtta ja kes on suhtlusoskuste poolest hälvik. Täiesti üleolevast perspektiivist kirjutatud jutust selgub tegelikult, et tegemist on lihtsalt vaesest perest ja kehvadest sotsiaalsetest oludest pärit poisiga. Hinnangutest.

Ja siis refrään. See viib teksti justkui teise žanri mingis mõttes. Meenutab vanu keskaegseid ballaade, kui refräänis kordus mingi üks lause, vahele jutustati terveid kroonikaid ajastust. Siin on see lause “Kogu aeg tuleb nutt peale“. Lugesin üle, sain 7 (lk. 48, 71, 84, 94, 118, 123, 147).

Mulle ikkagi meeldis. Hinna ja välimuse poolest sobiks kinkeraamatuks, sisu on ju ka tore, aga noh, kas saab kinkida mõtet, et elu on tegelt üks hädaorg. Oma pisiasjades 🙂

Lingid:

  • ERR kultuuriportaalis tutvustatakse ja pakutakse ka katkendit. Kokkuvõttena on siin kirjas: “See on kui kaleidoskoop, kus kord võib näha inimest, kes on pikalt oodanud puhkust, et alustada vannitoa remondiga, kuid teel ehituspoest koju lõhkeb tema auto tagaistmel montaaživahupurk. Siin on naine, kes oskab teha suppi, kui majapidamises pole enam mitte midagi, millest suppi teha. Siin on vana saarevaht Martin, kes tuleb linna elama, sest surnud meremeeste vaimud ei anna asu, juba ronivad talle isegi
    voodisse! Siin on Tõnu, kes tahab sõita reede õhtul koju, aga kõik kohad on välja müüdud ja nii teeb ta bussijuhile ettepaneku, et võib terve tee istuda vetsus. Mõned neist tegelastest on kui hetkeks tänaval möödujad, teised tulevad taas ja taas, sest on midagi, mis ei lase neil niisama olla.” (kuigi see ongi vist sama jutt, mis Apollo raamatuportaalis/Postimees. Piltidelt tundub, et on ka eksklusiivsema väljanägemisega köiteid?);
  • Priit Hõbemägi peab seda Ekspressis kirjutades ausaks raamatuks – tore arvustus on üldse;
  • Jürgen Rooste Päevalehes/Delfis – ka väga tore arvustus. Soovitan lugeda, toob teisi aspekte välja;
  • Loterii blogis arvab “kolm umbes”, et tegemist võiks olla fiktiivse kohapärimusega.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

32. Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” (LR nr. 8-9, 2020)

Absoluutne lugemisseisak. Juba kaks nädalat järjest loen ühte raamatut ja olen jõudnud umbes 204. leheküljeni (seetõttu olen ootamatult mitu filmigi ära näinud – 2 filmi ja 1,5 ooperi). Eile võtsin õhtul lihtsalt selle uue Loomingu Raamatukogu lugemiseks vahele ja väga hea tunne on. Uued elamused, seisaku katkestus.

Nimelt läheb see raamat kiiresti käima, kuigi lugesin esimest kahte lehekülge juba siis kaks korda, kui postkasti jõudis. Kes räägib, kes on kes. Eile alustasin kolmandat korda ja lugesin kohe läbi. Tõesti väga huvitav jutustamistehnika, pinge, lausa õud. Kohati ebareaalsuse piiril, aga väga tasakaalus – jutustamistehnika ja stiil annavad keskkonda väga tabavalt edasi.

Millest? Ametlik kokkuvõte: “Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.” Tõlkija Ruth Sepa järelsõna on ka väga informatiivne ja hea. (Nagu ka tõlge).

Ma alustan pigem kohe sellest algusest – dialoog, osalt kursiivis, osalt mitte. Raske on aru saada, kes räägivad, mis soost nad on, millisest ajast nad räägivad. Kursiivkirjas on Davidi repliigid – tegemist peaks olema lapsega, aga kui vanaga? Ei mõista. Ja mingi hetkeline viide oli justkui 6 aasta möödumisele (aga võin valesti mäletada)? Põhiline jutustaja ja sündmuste taastaja on Amanda, Nina ema. Dialoogi peetaks justkui … kiirabijaamas, kus on (väikse koha tõttu?) ka ebarditest laste hooldekodu, sest kodus ei osata nende lastega midagi peale hakata. Teine naine jutustuses on Carla, Davidi ema. Amanda jutustab kohtumisest Carlaga ja tollega juhtunust (kuidas David sai mürgituse ja tema elu päästmiseks tuli kohaliku nõia juures korraldada “ränne”, et pool haigust paraku osaliselt koos hingega mõnda teise kehasse ümber asuks – pärast mida David on imelik. Ja mürgitusest laiguline. Ilma ripsmeteta (oli vist?). Carla räägib imelikke lugusid Davidist. Kuidas tundub, et ta vaatab loomi (parte ja koera) ja need surevad, siis aga matab ta nad maha. Amanda on Ninaga tulnud lihtsalt puhkama, üüritud suvemajja, linnakärast minema. Mingis mõttes kandub see õud Amandale üle ja ta otsustab suhteliselt kiiresti tagasi linna minna – aga viisakusest enne Carla juurest töölt läbi sõita. Tüdruk istub maas, millegipärast saab märjaks (alguses arvavad, et hommikune kaste…) ja siis juhtub tal endal ka midagi. Edasi langeb ta ise juba mürgitusuima, milles (nagu tundub) jutustabki, aga tütar – kuhu tema kaob? David, kes Amandaga dialoogi peab, otsib üksikasju, tahab jõuda tuumani, teatud asjade kohta ütleb, et see pole üldse oluline, teiste kohta aga (ilma jalata koer jms) – see on väga oluline.

Need olid füüsilised sündmused, mis justkui päriselt toimusid, mida taastatakse. Seevastu on oluline kõik muu. Näiteks kasutab Amanda mõistet “päästekaugus” – see on see kaugus lapsest, kust ta veel jõuaks päästma, kui midagi ootamatult juhtuks. Emad ilmselt teavad, millest jutt. Sõltuvalt kohast ja tingimustest on see erineva pikkusega. Kogu raamatu põhiline motiiv ongi see, kuidas tema lähedal istunud tütar ikkagi saab mürgituse – päästekaugus ei mõju, nähtamatu niit* nende vahel katkeb, ta kaotab tütre silmist (langedes ise mürgitusuima, mistõttu ta enam ei tea, mis ta lapsega toimub. Vihjatakse, et temagagi võeti ette sama”ränne”, et ta üldse ellu jääks. Kuhu aga läks teine pool ta hingest? Vihjatakse, et Davidisse. Tobe välja kirjutada, sest raamatus on siiski vaid vihjed).

Amanda kirjeldab tunnet, kui see nähtamatu niit tõmbub pingule, venib, järele annab. Nii et tegelikult võib kogu raamatut lugeda täiesti sümboolselt – ja see on nii tugev paralleel ja võimalus! Emad ja nende ühendusniit oma lastega. Kuidas isegi silma peal hoides võivad neis idaneda uued, teistsugused ideed, mõtted, kuidas varem või hiljem nad silmist kaotatakse, niit katkeb. Carla ütleb esimesel korral juba Amandale, et “sa ei tahaks, et su Nina minu Davidiga sõbrustaks”. Õudusloo küljelt vaadatuna – tõsi. Esimene suur hirm poebki ju Amandasse, kui ta läheneb majale, mille kõik aknad ta lahti oli jätnud, aga nüüd on kõik lukus ja majas on äkki ka David – üksi koos Ninaga. Kuidas David välja saab – ta ei mõista, temast ta ju ei möödu, aga õues ta mingil hetkel on. Nii tugevad paralleelid metatasandiga. Raamatu lõpuks Amanda justkui sureb, näeb asju kõrvalt, lõpeb Davidi ja Nina isade kohtumisega – kui Nina isa autosse ronib lahkumisel hoopis David…., keda tema isa siiski kaasa ei luba.

Ja kui vaadata mööda reaalsemast tasandist mürgitusega ja üldisemast ülekantud tähendusest nähtamatute niitidega, on taustal ka päris konkreetne Argentiina. Sojapõllud, mida pritsitakse suurtes kogustes glüfosaadiga, mis mürgitab ümberkaudset loodust, sünnitab värdjaid ja kahjustab tervist, eriti lastel. On loodud isegi Ituzaingó Emade ühendus (mis toob tõesti meelde diktatuuriohvrite emade liikumise “Madres de la Plaza del Mayo”, nagu viitab ka Ruth Sepp järelsõnas), mis selle vastu võitleb. (Mai väljaku emadest lugesin Tove Alsterdali raamatust, soovitan seda ka, kuigi hoopis teine žanr).

* Selgub, et erinevates keeltes on pealkirja tõlgitud erinevalt. Pigem oli ka pealkiri originaalis “Päästekaugus”, aga kuna paljudki on tõlkinud pigem “Nähtamatute niitide” suunas, on Eestis ka seda teed mindud. Noh, ei saa öelda, et midagi vähemaks võtaks või muudaks. Kuigi lisab mõiste originaalfraasi laiendamiseks siiski.

Lingid:

  • Intervjuu tõlkijaga;
  • Andres Laiapea kirjutab; Ta on ka mh. välja uurinud, et see film saab varsti valmis (järelsõnas vist kirjutati, et tehtud on film – eks tulevikus adekvaatsem järelsõna). Filmilikus mõttes läheks ilmselt kirjanduslik pool kaduma, sest sündmused otseselt ei ole põhilise tähtsusega. Sellest võib mingi õudukas saada 🙂 Lisaks kirjutan alla ta hoiatusele: “Ma ei soovita seda rasedatele ning väikeste lastega naistele – raamatu lugemine võib süvendada lastega seotud hirme ja ärevust.” Lisaksin omalt poolt hetkel ka need, kes on praeguse pandeemia pärast paanika äärel.
  • Marko Kivimäe Ulmebaasis;
  • Apollo raamatuportaal/Postimees (ma autori nime ei suuda leida);
  • Katkend.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Kaitstud: seisak

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora, tervis | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

31. Dina Rubina “Córdoba valge tuvi”

See oli viimane raamat, mis mulle sulgemiseelsest ajast raamatukogust kätte oli jäänud. Kõige paksem. Ja lugemiseks kulus tegelikult häbematult palju aega – see on raamat, mis tuleks läbi lugeda korraga, mitte jupitades nädala sees mõnel õhtul (põhiliselt lugesin siiski nüüd, nädalavahetusel, aga tegelasi on palju, kohti, aegu on palju – kui lugeda jupitades, on suur oht, et kõik läheb segi, ununeb, jääb pooleli).

Raamatu kokkuvõte oli küll ahvatlev, kuid sedasi tagantjärele lugedes tundub, et ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Kas olekski saanud. Lugedes tekib mingil hetkel tunne, et see on kirjanduslik sümfoonia – oma hääled, korduvad teemad, variatsioonid. Oluline ongi korraga ja ärksa meelega lugeda, siis ei lähe inimgalerii ja sündmusedki meelest.

Tegelaste galerii on üks oluline teema. Nimelt on peategelane Zahhar Kordovin kunstnik ja ta jälgib kõiki kunstniku visuaalse täpsusega. Ta näeb tüüpe, inimesi (sellest oli vahepeal mingi lause, aga ma ei kirjutanud üles). Seega tegelikult on ta veendunud, et kõik inimesed on mingid tüübid – neid võib küll palju olla, aga mingist hetkest hakkavad ikka korduma. Ta on väga hea inimestetundja, samas ka tohutu manipulaator. Segadust võib ehk tekitada see, et kõik ajad ja kohad on raamatus segi paisatud, ja kui kohe alguses pihta ei saa, kes-mis-kus, võib keeruline tunduda. Tegelasgalerii puhul on väga oluline ka Zahhari geneetiline kood – väidetavalt oli ta vanaisa täpselt samasugune, nii välimuselt kui iseloomult. Samamoodi kordub Zahhari ema raamatu lõpu Manuelas. Ja kogu punt omakorda korduv läbi ajaloo Hispaania juutidest alguse saanud perekonnaloos.

Zahharist ei saa kunstnikku, vaid kunsti restaureerija, asjatundja ja… vähestele teadaolevalt ka kunstitööde võltsija. Väga asjatundlik võltsija, kes valmistab leidude juhuslikku väljatulemist erinevatest vanadest majadest, pööningutelt jne väga filigraanselt ette. Ta on oma ala asjatundja ja autoriteet.

Pool raamatut on aga, nagu öeldud, vaade minevikku, tema suguvõsa loosse Venemaal kui tema enda lapsepõlve ja noorusaega. Põnevuse tekitamiseks on asjasse segatud üks kättemaksulugu. Nimelt vihjatakse juba algusest peale, et Andrjuša on mingi eksituse läbi kunagi tapetud ja tema eest tuleb kätte maksta. Milles aga asi, kes seda tegi, miks – kõik see saab selgeks üsna raamatu teises pooles ja tundub mingis mõttes juhuslik. Lisaks tundub (sügavamalt järele mõeldes) ja juhuslik kättemaksuks välja valitud inimese valik. Sest tõtt-öelda oleks pidanud minu arust see uusrikas, kes asja taga oli, kõrvaldatama 🙂 . Ilmselt oligi see kõik rohkem nagu asja kriminaalsemaks muutmise mõttes vajalik, eks see mingit pinget hoidis küll.

Raamatu pealkiri on seotud selle väikese salajase lisandiga, mille Zahhar oma võltsingutele lisas – alati väikese valge tuvi. No ja siis ta lõpuks põgenebki suvaliselt Córdobasse, vaatleb seal linde, kuulab flamenkoetendusel laulusõnu, näeb oma ema reinkarnatsioonina Manuelat ja jõuab lähemale oma juurde legendidele.

Cuando llegue mi muerte
En mi hombro se posara
La blanca paloma,
La blanca paloma de Córdoba.

[—]

Lo has desperdigado,
Has apagado su sangre caliente,
Has enfriado su semilla ardiente
Y ahora estas solo, en las puertas del Cielo,
con una paloma sobre tu hombro,
La blanca paloma de Córdoba.

Kui tuleb mu surm
avanevad ühekorraga kõik uksed
ja vali ingel,
vali ingel küsib minult:

“Su surm on nüüd tulnud,
aga kus siis on sinu pärisosa,
see varandus, mida sajandeid kogusid
su alistamatud esivanemad?

Sa oled selle tuulde lasknud,
nende keevalist verd jahutanud,
kustutanud nende tulise seemne ja seisad
nüüd taevaväravas üksipäini –
vaid tuvi istub su õlal,
Córdoba valge tuvi.” (lk. 482-483, vene keelest tõlkinud Veronika Einberg)

Jah, ei tohi unustada, et perekonnavarana hoiti pikalt ühte hõbepeekrit, mille servale oli midagi jidišist kirjutatud, mida keegi lugeda ei osanud. Zahhar müüs selle noorena maha, aga see kummitas teda unenägudes – ka tekst, mida ta nüüd osanuks lugeda. Seega on üsna etteaimatav, et kui Manuela räägib, et neil on üks perekonnareliikvia, on tegemist selle peekri kaksikuga. Kuna perekonnalugu saab alguse ühele Ladina-Ameerika saarele pagendusse saadetud Hispaania juutide kaksikutepaarist, kellest said piraadid. Jah, see piraaditeema, “hispaanlase“-teema – kõik kordub läbi põlvkondade. Lõpetuseks sünnitab Pilargi kaksikud. Lisaks on väga oluline üks pilt, mille Zahhar leiab ühest Toleda kohvikust ja olematu summa eest endale ostab. Kuna tema üheks uurimisteemaks on El Greco ehk kreeklane, on ta üsna kindel, et selle pildi Pühast Benedictusest saab ElGreco pähe maha müüa – tegemist on sama ajastuga. Ent kes selle pildi tegelikult tegi? Keegi tema kaasaegne Zacharias Cordovera? Nojah, eks sealtkaudu kõik põimub, need teemad läbivadki raamatut.

Lisaks on olulised unenäod (mäletan juba Viiuldaja katusel puhul vanaema vaimu, siingi on juudi traditsiooni unenäod väga tähenduslikud).

Soovitan lugeda, aga siis, kui on aega. Selline… suur kirjandus kuidagi.

Ei leia palju linke: Karoliina Kagovere soovitab Postimehes ja väga lühidalt Eklektilistes lugemistes. Ilmselt on lugejaid olnud palju, lihtsalt nemad parajasti pole kirjutanud. Linda Järve luges vene keeles ja kirjutas oma Kruusatee/Iltaka blogis.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 2 kommentaari

30. Vladimir Kantor “100 dollarit. Njanja. Pensionäri surm”

Nüüd võtsin lõpuks ette ka ühe nendest raamatutest, mis kogemata raamatukoguriiulite vahele sattudes näppu jäid. Igaks juhuks alustasin õhemast. Tegelikult õigustas valik ennast. Ümberlülitumine Melchiori krimi pealt on muidugi suhteliselt 180 kraadi, aga siiski.

Oleme sattunud vene kirjanduse traditsiooni, milles liiguvad ringi materiaalsetest huvidest kauged inimesed, sellised humanitaarid, kes tsiteerivad klassikuid ja mõtlevad võrdlustes kirjandustegelastega. Dostojevskit (igasuguseid tema “vaeseid inimesi” ja “väeteid tegelasi”) meenutatakse veel õige tihti. Kokkuvõttes öeldakse ka: “Kogumikus on kolm pikemat juttu, mille kõigi puhul on ühendavaks teemaks vene intelligendi kohanemine ja kohanematus muutuvate aegadega.”

Raamat koosneb kolmest jutust. Esimese (“100 dollarit”) tegevustik toimub ka Eestis, mis ilmselt ajendas ka eesti keelde tõlkima. Selle loo haritlane on kimpus, kuna ei oska enda oskusi müüa, ei astu õigel ajal parteisse ja korterimure lahendamiseks on tal kohe vaja 100 dollarit. Noorem vend aga, keda ta on elu aeg aidanud, on muutunud uhkeks ja Venemaa eurooplaseks, löönud läbi Läänes jms – aga noh, üldiselt siis selline alatu. Selle jutu teema kokkuvõtteks on vendlus, mida selle all silmas peetakse. Au. No üldiselt vene suur romaan, Dostojevski “Vennad Karamazovid” on väga tugev taust taga – isegi mainitud, et kõik kolm venda/poega tapsid isa omal moel. Kas õiged vennad on bioloogilised või hoopis kauged inimesed?

Teine lugu on kõige lühem, “Njanja”. See on mõnevõrra teistlaadi. Aga samamoodi on peategelasteks noor haritlaspere, kes võtab endale hoidja, et ise rahus tööd teha ja õhtuti sõpradega suhelda. Umbes et nii on haritlastel ikka kombeks olnud. Ja kuna aspirandipalk on niigi närune, pole enam vahet, kui sealt olematult palgalt veel mingi jupike ära makstakse. Njanjaks tuleb aga üks paras frukt. Nojah, mis siin ikka ümber jutustada.

Kolmas lugu, “Pensionäri surm”, räägibki pensionäri surmast. Oleme tagasi üsna sarnase kombinatsiooni juures – noorem vend on rikas, aga ei aita. Vanem vend on 67, aga peab käima hooldekodus isa vaatamas. Kord tänaval hüppab ta kõnniteed rammmiva auto eest eemale ja kukub, nendesse vaevustesse lõpuks ka sureb oma korteris. Ja keegi tükk aega ei leia. Samas on selle loo alguses väga tugev kujund: ühes Aafrika hõimus tehtavat vanainimestega nii, et nood peavad ronima puu otsa. Hakatakse raputama. Kui kukub alla surnuks, oligi nõrk. Kui mitte, võib veel nende seas edasi elada. Ja peategelane Pavel Galahhov leiabki, et on liiga nõrk – ei julge arste ega kedagi tülitada. Kuigi ajab trepikojast minema kodutu (ja leiab, et ilmselt on see karistus selle eest, et “raputas teise vanainimese puu otsast alla”). Ise on muidugi samuti professor – kellel, nagu aru saada, pole muidugi erilist raha ega pensionit. Muidugi pole siin üldse oluline jälle konktreetne sisu, vaid kogu mõtteraamistik. Mulle meeldis, kuidas ta viitas Anderseni Lumekuningannale:

Anderseni geniaalne idee “Lumekuningannas”, et igavikku ei saa laduda jääst, luua seda jääkülma südamega. Igavik nõuab südamesoojust. Armastav süda loob selle vaid ajutiselt, nii kauaks kui võimalik. (lk. 141, tõlk. Jüri Ojamaa).

Teise tsitaadi tooksin niisama, see iseloomustab ühte (ja paljusid) venelasi, kes on Venemaalt minema jooksnud ja välismaale elama asunud.

Edasi arenes vestlus nagu kaasaegses näidendis: “Kas sa oled haige?” – “Olen jah.” – “Mis sul viga on?” – “Olen vist külmetanud.” – “Millega sa end ravid?” – “Rahvameditsiiniga.” – “Kas aitavad?” – “Mitte eriti.” – “Võib-olla pole rahvas õige?” (lk. 145)

Üldiselt ikkagi kosutav lugemine, venelik. Kellele selline asi istub.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

29. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium”

Ootasin selle raamatu ilmumist raamatukogusüsteemi juba nii vara, et polnud vist õieti müügilegi jõudnud. Mäletan, et registreerisin ennast kohe järjekorda, kui see juhtus (see pidi olema novembris), aga mulle kuidagi tundus, et süsteem ei haakinud mind sappa (muidu näitab, et kus raamat parajasti on ja kui palju inimesi järjekorras), seega tellisin justkui uuesti – ja just nädalake enne raamatukogu sulgemist (pandeemia tõttu) sain lõpuks kätte.

Esiteks pean kahetsusega märkima, et mul on kõik eelnenud Melchiori-raamatud peaaegu täielikult meelest läinud. Suutsin peast meenutada ainult 5 osa (kuigi pidi olema 7 – nüüd vaatasin, mille pealkirjad olid ununud), samuti mäletan, et apteeker Melchior on lesk, tütar on Pirita kloostris aednik ja noor Melchior pidi minema Saksamaale selliks õppima, aga sattus kellegi Notke juurde (seda pigem meenutas praegu loetud osa) salagildi. Ilmselt on eelis neil, kes hakkavad lugema alles nüüd ja saavad kõik korraga lugeda – mitte et tegevustikke oleks raske jälgida, need pole omavahel seotud, aga lihtsalt oleks kuidagi hea mäletada umbes samu inimesi, keda Melchior kasvõi enda headeks sõpradeks on pidanud.

Pikk jutt, sitt jutt. Kui ma mäletan päris esimestest osadest, et mulle meeldis ajastu ja Tallinna kirjeldamine, apteegirohtude segamise kirjeldamine, ja krimisisu polnudki nii põnev, siis on see osa tõesti krimiloona nauditav. Muidugi tuleb alati meeles pidada, et nendes raamatutes on algul mõni surnu ja siis tekib neid veel – see mulle enamasti ei meeldi, sest pead kogu aeg valvel olema, et mõnda sulle meeldinud tegelane maha ei koksataks. Seekord andis vihje juba kaart raamatu algul. Muidu on ju tegemist klassikaga – leitakse surnu (Johann von Brakel), tema kõrvalt, oma verine pistoda käes, tema sõber (Rolof Metsentaken), keda ootab kohus ja hukkamine. Sõbra isa, Harju rikas läänimees vasall Hunold Metsentaken palub Melchioril elada Toompeal rüütel Detmar von Wenthuseni majas ja tõe välja selgitada, sest tundub, justkui poleks Rolof siiski süüdi. Melchior panebki siis mingite lubakirjade abil oma all-linna apteegi kinni ja asub Toompeale Wenthuseni majja elama. (Tegelikult eelneb pikk lugu ka sellest, kuidas von Brakelite ja Metsentakenite vahel valitses kauaaegne vihavaen ja kuidas lõpuks selle lepituseks kumbki andis oma poja rüütli juurde elama, et nad lepiksid ja sõbruneksid ning et vaen kaoks).

Tänu sellele on meil nüüd üks majapidamine ja selles mõrva ööl viibinud 9 inimest. Ja on “raamatukogus kogunemise stseen” ehk siinkohal kogunetakse suures saalis laua taga, kus Melchior räägib lahti, kuidas kõik oli. Isegi üsna klassikaliselt tekitab esialgu teisi kahtlusaluseid. Ja lugejal on olnud võimalik algusest peale kõiki ühtviisi kahtlustada ja seega kahtlustada samamoodi ka tegelikku tapjat (paraku ei saa siin lahti kirjutada, seega kahju, et mul endal ka ununeb äkki jälle). Samas on miinuseks see, et isegi kui vahepeal seda inimest kahtlustad, teeb kirjanik jooksvalt pidevalt kõik endast oleneva, et see inimene tunduks siiski väljaspool igasugust kahtlust. Teine konks on see, et üks tunnistus on vale. Ja kuigi seda võid juba ise ka alguses kahtlustada, kahtlustaksid, et nähtut on muudetud, mitte seda, et midagi sellist polnudki. (Ja krimka puhul on see ehk kõige nõrgem koht, sest lugejal pole alust arvata, et mitte midagi sellist polnudki).

Seega üsna klassikaline krimilugu ja nauditav, läheb kiiresti. Mulle meeldis, et kõik oli justkui oluline, mida kirjeldati, kõik oli mingitpidi vajalik. Pealkirjas viidatud Pilaatuse evangeelium…. Või pistrikujaht. Nojah. Ei hakka ära rääkima. (Kuigi need vahelepõiked noore Melchiori ellu, mille puhul peaks pisut mäletama eelmist osa – aga mina põhimõtteliselt peale nimede ei mäleta sealt mitte midagi – on veidi igavamad, kuna pole ka veel selle osaga vana Melchiori tegemistes seotud. See tähendab, et noore Melchiori lugu jätkub järgmises osaski ja selleks tuleks seda mäletada.)

Ajalooline pool on tegelikult väga põnev. Kuna see on pseudoajalooline, oleks muidugi hea, kui lugeja oleks ajastuga kursis ja saaks aru, kus kirjanik juurde luuletab (üldiselt on põhjalikus eessõnas sedagi pakutud). Oleks vaja teada võimuhierarhiat nii Toompeal kui linnas. Kes on komtuur. Prior. Ja muud sellist (kahtlustan, et ilmselt annaks paljugi juurde, kui mäletaks paremini eelmisi, sest igas osas on midagi jälle lahti kirjutatud).

Apteeker Melchiori raamatutes on alati ka tore, et on olemas mingid kaardid. Enamasti on need olnud linnakaardid, nüüd aga kogu see majapidamine mitmes lõikes ja kahe korruse jagu (Marge Nelk). See on üldiselt väga abistav. Samas on seal kaks aga, mis pisut segadusse võivad ajada – esiteks on maja pilt pandud vastupidiselt ilmakaartele. Kui nimetatakse läänetiiba, siis tuleb vaadata parempoolset majatiiba, ja vastupidi. Toompea müür on lõunas ja ma ei näe mingit olulist kunstilist põhjust, miks seda niipidi pidi kujutama. Samuti on muidugi väga tore, et kunstnik on tubadesse joonistanud ka mõned mööbliesemed. Oluline on aga, et need võinuksid alati klappida originaaliga – Odele ja Ere toa puhul ei klappinud. Sinna on joonistatud kaks voodit, ometi on kummagi abikaasa toast ligipääsetavas keskmises magamiskambris abieluvoodi. Teiseks on joonistamata jäetud lapse häll. Toa kirjeldus lk. 164:

Tuba oli vaipadega väga soojaks ja mugavaks vooderdatud, seal oli peale hälle veel neiu Ere voodi, mõned riidekirstud ja kaks lauda pehmete toolidega, ühe peal võis näha mingit mängu, mida mängiti male moodi laual, väikesel riiulil olid kaks vilepilli ja noodiraamat.

Seega millest lähtus kunstnik sinna tuppa kahe voodi, ühe riidekirstu, kirjutuslaua ja kõva tooli joonistamisel, ei tea.

Kaanepildist – kummaline on see, et Harglale olla just iseäranis rahul olnud, et Paweł Kardise kaanepilt nii hea tuli (kirjutab Ulmeajakiri esitlusest). Mind paneb aga konkreetselt imestama, miks nii … kole, kuidagi halva arvutimängulik pilt. Just Hargla Suudlevate vampiiride puhul oli mul see tunne, et raamat üsna normaalne, isegi hea, aga kaanepilt hirmutab kõik oma kitšilikkusega eemale. Samas mäletan, et mõni apteekri sarja raamatutest oli ikka väga ilusa kujundusega. Maitsed on ilmselt vägagi erinevad.

Keeleliselt (seda olen varemgi märganud) on raamat ka omalaadne. Esiteks püüab kirjanik kasutada veidi vanemat kõnepruuki – aga ainult vahel. Öelda asju rahvusvaheliste sõnadega, mis ilmselt olid olemas enne eestikeelset. Samuti on laused tihtipeale kirjutatud nii, nagu oleksid need otse mõnest germaani keelest tõlgitud. Või on saia kohta öeldud valge leib. Ühest küljest on see ilmselt taotluslik, et väljendada ajastut ja anda edasi keelt, milles tegelased räägivad, teisalt tundub, et niimoodi oleks neid ka lihtsam germaani keeltesse panna – ja eriti selle osa põhjal ütleks, et tasuks tõlkida! (Tõsi, ühes kohas tekkis mul arusaamatus – aga ma ei jõua lehekülge üles otsida – öeldi, et “siis läksid nad saksa keele peale üle. Ja ma mõtlesin vestlejate peale mõeldes, mis muud keelt nad oleksid võinud rääkida seal. Ei olnud mingi teoloogiline ega juriidiline passus ka, et oleksid ehk ladina keeles vestelnud. Eesti keeles…. no ma ei tea, kas oleks üldse nende tegelaste puhul võimalik olnud?)

Lingikogu (paljud blogid selles nimekirjas ei kirjutagi kuigi palju raamatust endast, aga oluline on ehk, et selleks ajaks, kui lihtinimesele raamatukogust lõpuks kätte jõuab, on nii paljud lugenud, et isegi kirjutanud on paljud):

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

28. P.I. Filimonov “Asünkroonujumine”

Filimonov jäi mulle silma juba üle 10 aasta tagasi Mitte-eukleidilise geomeetria tsooniga ja pärast seda olen teda põnevusega jälginud. Samasugust elamust nagu esimesest raamatust, pole tegelikult enam hiljem saanud, aga ta kuidagi isiklikult tundus lõppkokkuvõttes väga sümpaatne. Seega haarasin kohe selle raamatu uudisriiulilt, kui nägin (ja nüüd on raamatukogu kinni koguni).

Mis ma oskan öelda. Kuidagi poifilimonovlik, selline mulje on jäänud just viimaste raamatute tõttu. Neid on justkui mingi programm või fantaasia, mitte niisama liikumine. Siin on selleks siis keegi Jõhvikas, kes on ilge sahkerdaja ja otsustab tuua Eesti olümpiavõidule täiesti uue spordialaga – sünkroonujumises meestele. Selleks tuleb aga oma niite tõmmata, nii et see jõuaks olümpia kavasse suhteliselt lühikese etteütlemisajata, et Eestil oleks võiduvõimalusi. Samas – mine võta kinni, millest see raamat siis tegelikult rääkis. Sünkroonsusest? Asünkroonsusest? Kas see maa-alune maailm, too vabariik, oli päriselt olemas või eksisteeris mingitmoodi vastupidises asünkroonsuses sünkroonujujate peas? Kuidas homo viidi saatust juhtima ja alfaisane elundidoonoriks?

Huvitav oli ka peatükkide jaotus. Või ei, pigem peatükkide nimed. Mõtlesin, et vaatan sisukorrast täpsemalt. Ja mis ma näen – esiteks on raamat jagatud kahte ossa: Ariadne ja Rashomoni väravad. Peatükke on vastavalt 11+11, need on:

Lood
Mida
Me
Välja mõtleme
Hullutavad
Meid
Nii
Et
Aeg-ajalt
On
Raske

Taibata
Kes
Keda
Tegelikult
Välja
Mõtleb
Ja see
Ajab
Ärevusse
Ka kõige
Rafineerituma mõistuse

Nii et palun, mine võta kinni, mis tagamõte kõigel on. Ariadne pole meile ilmselt keeruline aru saada, aga mina pole filmikunstiga kuigi tuttav ja see Rashomon viib otsinguga Akira Kurosawa filmini. Mille sisu (Wikipedia järgi):

The film opens on a woodcutter (木樵り; Kikori, played by Takashi Shimura) and a priest (旅法師; Tabi Hōshi, Minoru Chiaki) sitting beneath the Rashōmon city gate to stay dry in a downpour. A commoner (Kichijiro Ueda) joins them and they tell him that they have witnessed a disturbing story, which they then begin recounting to him. The woodcutter claims he found the body of a murdered samurai three days earlier while looking for wood in the forest. As he testifies he first found a woman’s hat (which belonged to the wife), then a samurai cap (which belonged to the bandit), then cut rope (which had bound the husband), then an amulet, and finally he came upon the body. Upon discovering the body, he says, he fled in a panic to notify the authorities. The priest says that he saw the samurai with his wife travelling the same day the murder happened. Both men are then summoned to testify in court, where they meet the captured bandit Tajōmaru (多襄丸), who claims to have followed the couple after coveting the woman when he glimpses her in the forest.

Kas ka need väravad on sellega seotud? Kuidas teisiti? Ka P.I.Filimonovi raamatus on Jõhvikale viidatud kui üksikule samuraile. Lisaks see, et me näeme kõike erinevatest vaatenurkadest – me näeme Jõhvika vaatenurka, Antoni liikumist maa-aluses labürindis ja Viktori liikumist maa-aluses kaadripõrgus, kus saatusi otsustatakse. Kokku peame kõik panema ise – nii hästi-halvasti kui suudame. Lugege Rashomon efekti kohta.

Teised ei ole veel kirjutanud, aga lingin siia toreda intervjuu autoriga ERR lehelt.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: kesknädal

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

27. Ernesto Sábato “Tunnel”

See raamat jäi pihku raamatukogu uudiskirjanduse riiulist. Vaatan, et järjekordne Postimehe kirjastuse väljaanne (ja nüüd otsinguid tehes märkasin, et tegelikult on juba 1982. aastal LR-s ilmunud). Oli asju, mis kokkuvõttes tundusid ahvatlevad, ja teisi, mis tekitasid ettevaatust. Õnneks oli lühike raamat ja tagantjärele võingi öelda, et oli mõlemat. Teades algusest peale, millega raamat lõpeb, püüdsin ennast sellest sellegipoolest välja lülitada. Sedasi lugedes tundub esimene pool raamatust eriti kütkestav ja ilus. Saamatu kunstnik leiab oma näituselt üheainsa tüdruku, kes vaatab ta maalil detaili, millel on oluline tähtsus. Teised kiidavad ja ülistavad seda, mis on esiplaanil. Püüd kohtuda, kohtumine. Kohtmakas ja armas.

Samas ma tean, et igasugust stalkerlust ja kinnisideid romaanide peategelastel on mul raske taluda. Samuti siin – kõik on ju edasi antud kenasti kompaktselt ja lühidalt, aga minu jaoks on painav sedasorti inimkäitumisest lugeda (kuigi häiris sedakorda vähem kui sageli varem. Muide, Postimehe kirjastus on uuesti välja andnud ka Fowlesi Liblikapüüdja, mille eelmise väljaande kunagi endale lausa poest hankisin – pealkiri ja väljanägemine nii meeldisid – aga mille lugemine oli täielik paine! Tänaseks olen sellest raamatust vabanenud).

Ehk ongi siis selle raamatu tugevus just skisofreense (vabandan, kasutan seda terminit suvaliselt, mitte kliinilise täpsusega) kunstniku mitmepalgelisuse täpne kujutamine – kaunis, hõrk, loov ja ilus vaheldub painavate kinnisideede ja jälitusmaaniaga – ilmselt tunneb iga lugeja ennast seda lugedes nagu piinatud geenius. Minu arvates oli näiteks väga tugev peatükk peategelase unenägu sellest, kuidas ta muutus linnuks. Ja mitte keegi ei märganud.

Nauditav oli ka Hunteri arutelu sellest, kuidas krimkad on tänapäeval samad, mis kunagi rüütliromaanid. Et keegi võiks vabalt krimkade paroodia kirjutada (ja pakkus välja ühe stsenaariumigi). 

Hetkel ei leia, et sellest oleks eriti palju kirjutatud. Triinu raamatutes näiteks.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

25. Alessandro Baricco “Korda kolm koidikul”

Ilmselt seisab see raamat (sõbrad, Apollos tundub olevat eriliselt soodne allahindlus – tellige poest kindlasti karantiini ajal ja lugege. Või kinkimiseks) mu lugemisnimekirjas juba neli aastat, ilmumisest saadik. Näppu jäi lihtsalt sellepärast, et kõndisin raamatukogus hooletult riiulini, kus on D-täht, B lihtsalt jäi silma. Õnneks on see väga lühike, sain kiirelt läbi lugeda. Baricco on varasemast meelde jäänud hõrgu stiiliga, kunagi suisa ostsin Novecento pärast lugemist riiulisse, aga unustanud olen ilmselt ikka. (Siidi lugesin rootsi keeles ja ilmselt ei tunnetanud seda luulelisust, kuigi sisu mõnes mõttes mäletan ja võin aimata, et siiski väga hea oli. Eriti soovitajale mõeldes).

Ka see raamat oli just selline, millised mulle meeldivad. Kolm kohtumist koidikul, mis toimuvad eri aegadel ühe mehega, segipaisatud järjekorras. Kohtumised erinevate naistega – st. igas loos ühe naisega. Siis, kui ta oli laps ja ta silme all põles ära ta kodumaja, sinna sisse omavahel tülitsevad vanemad. Siis, kui ta oli just kellegi tapnud ja ta vangi viidi. Siis, kui ta aitas ühel noore tüdrukul oma jõhkra poisi juurest minema joosta. (See kõik kõlab väga banaalselt, aga mul on tõesti raskusi mõne aja pärast meenutamisega, millest see raamat üldse rääkis).

Just need inimlikud kontaktid lakoonilise, kuid täpse dialoogiga on ilmselt see osa, mis mind kõige rohkem võlub.

Ega polegi midagi pikemalt kirjutada.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Lisa kommentaar

24. Jan Stocklassa “Stieg Larssoni jälgedes”

See raamat jäi silma Apollos – allahinnatuna (kirjastusest otse ja RahvaRaamatust ostes oleks kallim). Tõtt-öelda ei saanudki rampsist tellides veel täpselt aru, millega tegu. Ja lugemine nädala sees võttis ka omajagu aega – lugesin seda raamatut konkreetselt kogu nädala.

Seda raamatut kirjeldab ilmselt kõige täpsemini ametlik kokkuvõte:

Rootsi peaministri Olof Palme mõrv 1986. aastal on tänaseni lahendamata ja üks kummalisemaid sündmusi Rootsi ajaloos. Kui endine diplomaat, ärimees, filmimees, ajakirjanik ja kirjanik Jan Stocklassa seda omal käel uurima asus, viisid jäljed ta Rootsi ühe kõige kuulsama krimikirjaniku ja ajakirjaniku Stieg Larssoni arhiivini, mis oli pärast Larssoni surma seisnud kümme aastat unustusehõlmas. Arhiiv sisaldas 20 kastitäit materjale ja sellest selgus, et ka Larsson oli Palme mõrva uurimisega põhjalikult tegelenud ja ka politseile vastavaid vihjeid teinud, paraku aga tulutult.

Stieg Larsson oli võtnud erilise luubi alla Rootsi paremäärmusluse ja jõudnud sealtkaudu oletuseni, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) eriteenistusega. Kõigi aegade üks intelligentsemaid ja tuntumaid Rootsi peaministreid Olof Palme oli vastuoluline isiksus, kõrgklassi sots, kelle põhihuvi oli välispoliitika, kuhu ta aktiivselt sekkus, soetades endale sel moel palju vaenlasi. Paremäärmuslikud ohvitserid pidasid teda KGB agendiks, kes tahab Rootsit venelastele maha müüa. Samas tundis Palme huvi LAV-i apartheidirežiimi relvatehingute vastu, mille taga oli tegelikult USA, kes kartis tehingute avalikuks tulekut.

Larssoni arhiiviga tutvunud Stocklassa kaldub seda teooriat toetama. Ta jätkab Larssoni ootamatu surma tõttu poolelijäänud tööd ja usub, et mõrvarite leidmine ei ole enam kaugel, kui vaid Rootsi politseil oleks tahtmist nad üles leida.

Käesolev raamat on kirjutatud haarava põnevikuna, kus autor selgitab oma samme ja kohtub uurimise käigus võimalike mõrvarite ja eriteenistuse agentidega, et tõele lähemale jõuda. Stocklassa on Stieg Larssonile väga tänulik ja leiab, et ehkki maailmas on ilmunud Stieg Larssoni kriminaalromaane üle 80 miljoni eksemplari, on ta siiski suurema ja tähtsama panuse andnud uuriva ajakirjanikuna.

Lisaks pean ütlema, et kindlasti on tegemist rohkem meesteraamatuga, sest mina pean kahjutundega tunnistama, et lõpuks olid juba esimeste kahtlusaluste taustad meelest läinud, struktuurides ka nii hästi ei orienteeru. Sellegipoolest oli tõesti põnev lugemine! Nagu autor ka järelsõnas ütles – ta tõi meelega sisse dramaatilisi võtteid ja dialoogide kirjeldusi, et poleks tuim dokumentide loetelu. Aukartustäratav töö – nii Stieg Larssoni kui Jan Stocklassa poolt! Soovitan kindlasti.

Muuhulgas on pisut huvitav ka Eesti Maja seotud uurimismaterjalidega, kuna mitmed paremäärmuslikud rühmitused tegutsesid Wallingatani hoones.

Hämmastama paneb aga raamatu … toimetamatus. Arnoveri tõlge on üldiselt ikkagi hea, aga teatud kohtades oleks olnud vaja kasvõi trükivead ära parandada. Rääkimata mingitest muudest sisulistest apsudest, kus oleks originaaliga võinud võrrelda. Kas Tre Backar tõesti muutub Kolmeks kaitsjaks? (Triinuraamatud toob sama kriitika ära. Kuigi selles osas olen ma pigem Arnoveriga ühel nõul, et “Mehed, kes vihkavad naisi” on parem pealkiri, mille tõlkimine eesti keelde läbi ingliskeelse pealkirja oli täiesti tarbetu – raamatu mõte läheb suisa osaliselt kaduma). Esialgu läkski lugemine sellevõrra lausa aeglasemalt, et leheküljed olid pikad, teksti real rohkem, laused kuidagi rasked. Hiljem harjusin selle tempoga ära.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

23. Vilmos Kondor “Budapest noir”

Selle raamatu järjekorraski seisin õige pikka aega. Ootused olid kuidagi üles kruvitud. Pidi jube põnev olema. Nüüd, raamatu läbi lugenuna, ütleksin, et krimkad pole eriti minu teema ilmselt. See oli suhteliselt klassikaline krimka. Leiti surnud tüdruk, ajakirjanik märkas, et justkui keegi ei hakka asja uurima ja tegeles detektiivitööga ise. Mingeid eriti ootamatuid pöördeid ei ole (või olen ebaõiglane?), käib ühe inimese juurest teise juurde, saab väikseid niite igalt poolt järgmise otsingu tegemiseks. Kuniks jõuab võika lahenduseni.

Tjah, ma ei oska öelda. Kirjanduslikult oli suhteliselt tavaline, mingid isiklikud arengud kuigivõrd välja ei paistnud, omavahelised inimlikud suhted jäid tagaplaanile (sest ajakirjanik/uurija oli pidevalt nii tegevuses ja minu arust nagu ei hoolinud ka ülearu muust). Ka lähisuhtes olev paar teietas. Põnev….

Krimkasõpradele soovitan, viibime II maailmasõja eelses Budapestis. Väljaandja on Regio, sest väidetavalt on siin kirjeldatud kõiki tänavaid ja linnaosi nii täpselt nagu mõnel kaardil. Võib täitsa juhtuda, trammiliinidki olid üsna selged. Mina aga ei tunne Budapesti ja minu jaoks oli see pisut raskendav nüanss (sellepärast meeldib mulle pigem Rootsi linnade kohta lugeda – seal kujutad ette, kus keegi liigub).

Õigesti ütleb Krisztina Lengyel Tóth Apollo leheküljel: “Võime raamatut nimetada ka sotsioromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevale mõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust.” ja lisaks:

Loo kangelane on ajakirjanik Zsigmond Gordon, kes hakkab omal algatusel uurima tundmatu prostituudi mõrva, mille lahendamata jätmist ja kinni mätsimist paistavad kõik asjaosalised eelistavat, sest vähesed juhtlõngad viivad väga kõrgele ja kaugele. Lisaks Zsigmond Gordonile ilmub lugeja ette terve hulk mõrvaloo vaatenurgast suurema või vähema tähtsusega tegelasi, igaüks neist lihast ja luust inimene oma elu ja minevikuga.
Raamatutegelased elustavad kirjaniku sõna abil loodud salapärased ja apokalüptilisevõitu sõjaeelse ajastu dekoratsioonid – särava pealispinna all mädaneva moraaliga Budapesti. Autor püstitab raamatus mälestusmärgi ka infoühiskonna-eelse ajastu kangelastele – ajakirjanikele, kelle jaoks uudised olid pühad ja arvamus vaba ning mittevirtuaalse sotsiaalvõrgustiku kaudu saadud informatsioon oli ainsaks allikaks võitluses selle nimel, et saladused ei jääks saladusteks ja kurjategijad saaksid oma karistuse.

Lugedes ligi suhteliselt filmilik tunne. Raamatust ongi vändatud ka film – just kolmapäeval oli selleteemaline õhtu Elektriteatris (mul polnud tol õhtul aega). Hetkel tundub, et ma ei olekski tahtnud seda filmi näha, mul on hetkel tunne, et kui, siis vaataks teistsuguseid asju.

Hiljem lisatud:

 

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

22. Katarina Frostenson “K”

Tänane postitus on arutult pikk. Aga tekst ja selle fragmentaarsus nõuavad justkui. Teiseks oli mul seekord teistlaadi eksemplar, nii et kirjutasin julgelt märkusi ja kommentaare teksti sisse.

Katarina Frostenson, rootsi luuletaja, Rootsi Akadeemia (nüüd endine) liige, Jean-Claude Arnault’ abikaasa. See on tema raamat juhtunust, sellele järgnenud ajast, tema luuleline eksistentsiaalne päevik.

Alustagem sellest, et seda raamatut võib lugeda kui pooleldi luulet, pooleldi luulelist esseistikat pagulusest, tagakiusamisest meedias. Just algus – loed, oled veel eelmise raamatu lummuses selles mõttes, et tegelikult kirjutas Matilda Gustavsson Frostensonist üldiselt väga aupaklikult. Naudid hoopis teistsugust stiili, intertekstuaalsust, viiteid paikadele, tekstidele (Unter den Linden; längtar stenarna där barn jag lekt osv). Luulet. Võtkem kõik eksiilis elanud rootsi kirjanikud-kultuuritegelasedki, kellele ta oma raamatus sageli viitab. Strindberg. Bergman. Almqvist. Ma tean, mis tunne võib olla, kui meedia hakkab fakte kontrollimata tümitama ja massid hüsteeriaga liituvad, endale tõsiasju selgeks tegemata. Muidugi pagevad nad Pariisi – tagakiusatud loomepaar. Päevad on täis jalutuskäike Seine’i ääres, näitustel, kinoseansside, allesjäänud sõbrade pool. Vein. Vein. Vein. (Hea vein, muidugimõista).

Raamat algab sellest, kuidas paar pärast skandaali lahvatamist rongile istub ja Euroopasse sõidab, esialgu Kopenhaageni hotellitoa alkoovis magab, pea kohal Anderseni Reisikaaslase pilt. See muinaslugu jookseb lõikudena läbi kogu raamatu, lõpus püütakse seda ka tõlgendada. Edasi liigutakse Pariisi. Seega läbi ja lõhki poeetiline lähenemine.

Frostenson kirjutab kohe alguses, et temal on alati olnud raskusi tegevustikuga, tema ei suuda seda jälgida. Tema jälgib ja tabab meeleolusid ja tundeid. Tõlgendusi. Seetõttu jutustab ta ka siin Anderseni reisikaaslast juppidena, see moodustab ainsa väga konkreetse tegevusliini.

Tihti liigutaksegi sellel piiril, et minategelase nimi on Katarina, puhas. Nimi, mida (nagu hiljem loeme) nüüd muudkui porri tallutakse, mustatakse, tekib vajadus oma pühaduse puhtast nimest välja tulla, nahka vahetada…. Kirjanikust sõbranna, keda ta taga igatseb, on Birgitta (Trotzig). Hiljem räägin esitähtedest ja selle olulisusest. Aga Birgitta on ikka Birgitta. Ja siis on isegi peatükk, mille peakiri on “HELIG”, püha. Seega liigume üsna selgepiiriliselt pühaduse, inglite piirimail. (Katarina/Birgitta).

Senikaua, kui Frostenson püsib fiktsiooni ja umbisikulisuse piirides (enam-vähem), on lugu loetav eraldiseisvana. Luuletaja kirjutatud. Mitte ajakirjaniku. Seega kõrge tase, alliteratsioonid, valitud sõnad, stiil.

OVIDIUS

“svara inte trots förtal

försvarstal är sällan ett motgift.” (lk. 21)

Jag tänker på den skamsna tystnaden hos “vännerna”. Och jag tänker på tystnaden som man bör behålla för sin värdighets skull: att inte förklara sig i hatets och förtalets tid, att inte tvinga sig att “försvara” sig. (lk. 242. Ärgem unustagem, et ta kirjutab siiski terve raamatu. Kuigi tõsi, midagi peale enda haletsemise ju väga pole – ta ei kirjelda, kuidas asjad olid – see pole ka ilmselt eesmärk).

Katarina, puhas:

Här går Katarina, som betyder “den rena”, på sin namnsdag den 25 november 2017, hon vandrar fram i den avlövade allén på Boulevard de Clichy med resekamraten, älskade JC, vid sin sida. (lk. 21)

Ett nytt liv [Theodor Kallifatides] har ett Aristoteles-citat som motto: “Inget är dyrbarare än en vän.” (lk. 22. Tegelikult on Kallifatidese raamatu pealkiri “Ännu ett liv” ja see on ka eesti keelde tõlgitud, “Veel üks elu”.)

24. november – Black Friday (2017), 25. november – kadripäev ehk Katarina päev – surnud hirv põllul. Georges Battaille “Himlens blå”: Troppmann, Dorothea (Dirty) ja Lazare.

I stunden tänker jag mest på hennes [Simone Weil] ord om kollektivet i Personen och det heliga:

“Kollektivet är inte bara direkt främmande för det heliga, utan därtill direkt vilseförande, därigenom att det erbjuder en falsk efterapning.”

Den efterapning av känslan av helgd som kollektivet ger är vad som kallas “ersatz”. (lk. 20)

(Lihtsalt meenutagem, et Rootsis on ka sellenimeline kirjastus, ersatz, millest Frostenson kirjutab pikemalt lk 105: “Makarna som med sitt bokförlag “Ersatx” har velat vara en annan väg: de med många utgivna verk av om om förföljda författare, om det ryska trettiotalet, de med engagemang för utsatta författare, avlägsnade omgående ditt namn från sin hemsida när kalabalartikeln kom i “morgontidningen” i slutet av november.” Võrdlusest Nõukogude Liidu 1930ndatega allpool).

Jag skriver att “ledamöter sjöng i kör” och jag tänker på orden av Henri Michaux om hur gruppbeteendet leder till blindhet som driver fram grymhet. (lk. 104 – täitsa nõus tegelikult Michaux’ga).

Ta elab keeles, luules, laulusõnades. See on sümpaatne, annab elule teise dimensiooni. Kasvõi Sacre Coeri juures tänavalaulikut (Hugo) märgates, kes laulab parajasti “Let it be” ja “My Way” – (“Sångerna säger det, det finns inte mycket att tillägga.” lk. 33).

LANDSFLYKT

=elilendi. Förvisning. Elände. Och enkel glädje. (lk. 39; hiljem veel pikemalt lk. 81)

ja kohe samal leheküljel Almqvisti värss:

“Emot min egen vilja

har av denna trarilja

blivit bara persilja.”

Või:

OM FALLET

“Varför har du skrivit så mycket om att falla?” Det är min syster som frågar det, när jag möter henne ett par timmar i mars. Hennes fråga låter som ett beklagande.

Varför – å, falla, falla är längtan, längtan och skräck! Att ge efter, att handlöst dala ut i luften; att sväva. (lk. 141)

ATT LEVA I SKRÄCK, TERROR

Att framhärda dagar i fasa. Hur är det att leva i ständig skräck?

Det är att aldrig vara säker, att vara förberedd på ett slag, ett anfall, ibland från helt oväntat håll. Vänta på onda, elaka ord, förtal och anklagelser. (lk 170 – ja tahtmatult annab ta sellega tegelikult hääle neile ärakasutatud naistele, kes elasid hirmus toona, hirm, mis pole õigupoolest lõplikult kadunud, hirm, mis tuli esile uuesti, kui teema üles tõsteti ja kui nad teadlikult ohverdasid oma loo, et seda enam ei juhtuks – ka neid süüdistatakse, ka neid materdatakse).

DYKUNGENS DOTTERS FALL (lk. 142) – siin viitab nii Birgitta Trotzigi samanimelisele romaanile kui Strindbergi luuletusele, millest see on inspireeritud.

“Dy, dy, dy, dy, dit! Hyv, hyv, hyva, hit!

I dy, i dy, i dy

dog du!

Ur dyn, ur dyn, ur dyn

uppstod du!”

(Strindberg, När träsvalan kom i getapeln. Motto till Dykungens dotter).

Peatükk “BLODTÖRST” lk. 155.

Peatükk “VAD ÄR TRAGEDI?” (lk. 192), milles ta kirjutab: Definitionen är att ingen har rätt. Ofta rör konflikten, som är olöslig, en individ och ett samhälle. Ödet spelar in. Och ödet är opåverkbart.

Samas hakkab mingist hetkest võimatu mööda vaadata, et jutt käib siiski samast skandaalist. Tema mehest, kes üsna tõestatult aastakümnete jooksul noori tüdrukuid ahistas ja vägistaski. Kes siin on pidevalt taustal, “sina”, armastatu. Reisikaaslane. Esimene suurem ehmatus on Nobeli päeval, 10. detsembril (kogu raamat on pooleaastane päevik alates novembrisündmustest kuni mai lõpuni. 2017-2018):

Varför får de bittra “modiga” kvinnorna yla offentligt i grupp? Varför ylar de? För att de är illasinnade eller frustrerade, hämndandar. För att de är avundsamma. För att de vill stå på scen och synas, bli röster i kören, krigerskor i hären. Och i somliga fall har de en agenda, ett litterärt eller politiskt mål: att destabilisera, att ta makten, att inta platsen. Att byta regim. (lk. 51)

Kui see kõik oleks tõsi, oleks kirjanduslik kujund tugev. Samas … tegelike sündmuste valguses … Õõvastav lugeda tegelikult, eriti naisterahva sulest. Kas see on täielik eitus, ülivõimas kõikehõlmav armastus – ei oska öelda. “Jag vet att du, min älskade, just nu förhörs av polis om våld som du inte har begått. / Du skulle aldrig skada eller förnedra någon. Du huar aldrig våldfört dig på en människa.” (kl 179). (Ja nagu selgus ka Matilda Gustavssoni raamatust – paraku polegi kõik mustvalge, aga kui sa lähed meessoost sõbraga üksi kuhugi korterisse, peaksid sa olema siiski kaitstud vägistamise eest. Vägistamine pole kunagi õigustatud. Ja kui me ei usu isegi kohtuotsust, siis mida? Kas see pole haletsusväärne – ja teisalt kuidagi…. pimestav armastus? On see päris? On seegi lavastatud?)

Et selles raamatus on olulised erinevad autorid ja nende teosed, need on igal juhul ja alati märgilised. Üks oluline ja korduv kunstiteos on Eugène Delacroix’ maal Jaakobi võitlusest ingliga, mida on kujutatud Saint-Sulpice kirikus, mille ees oli varemalt Strindbergi kuju. Kunstiteos, mis on valitud ka raamatukaanele.

Mingist hetkest hakkab tunduma, et võrdlused kõikide heitlustega, raskuste ja tagakiusamistega lähevad liiale. Ta küll nimetab, et on kohatu ennast võrrelda…. aga kirjutab ikka samasuguse tagamõttega ning võrdleks ennast justkui Mandelštamidega, Tvetajevaga, Ahmatovaga (need on eriti teravalt lk. 197), Iiobiga … Kohati tekib ebameeldiv tunne, et kas ta tahaks, et me tema raamatut peaksime umbes “Stalini naise nutulauluks”? Samalaadne liialdatud võrdlus, kas pole? Ma olen nõus, et inimesed võivad sattuda meedia asjatute rünnakute ohvriks ja massid, nende kaasa minek on arutu. Seda ju juba vanast ajast, võtkem või Jeesuse ristilöömine. (Jah, Juudast kui seda, kes Jeesust ehk kõige rohkem armastas, tuuakse mitmel korral esile – kust Amos Ozi raamatu “Juudas” näitel. Mulle meenus, et tegelikult ka Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice kujutasid sellist Juudast ja selliseid arutuid rahvahulki). Siia vahele ka muidugi võrdlus Rudolfiga, punase ninaga põhjapõdraga. Rudolfi võrdlemine juutidega.

Varför var katarerna så förföljda i 1200-talets Frankrike?

För att de kallade sig “parfaits”, säger han. För att de gjorde anspråk på att vara fulländade. (lk. 120) 🙂

Või:

Var är Hon? I ett trettiotal österut eller i ett femtiotal västerut där lögner och förtal togs för sanningar och nu som “stackars utsatta kvinnors sanna språk”? (lk. 139)

Valus lugeda sedasorti võrdluseid. Just see võimaldab võimuinimeste karistamatusel välja tulla, et me enam ei ela nendes “kolmekümnendates idas”….

Tagapool üks (siiski hea) mõttetera, mille ta toob välja Iiobi raamatust.

Det var när Job till sist gav upp tanken på att få rätt som han fick tillbaka allt. (lk. 242)

Enda kaitseks kirjutab ta ju tegelikult tõesti, et ei, ta ei võrdle:

ATT JÄMFÖRA LIDANDE

är dumt. Det är korkat att jämföra. Den som jämför blir olycklig. Vem fick mest? Vem kom först? Vem är bäst? Vem har lidit mest? (lk. 124)

Ometi ta teeb seda, muud eesmärki siin pole – jah, ehk ta ei võrdle kannatuse suurust, aga olukordi ja seda, et kannatus on raske ja temal on raske. Seetõttu hakkab pisut riivama see absoluutne õigustamine, mis läheb üha detailsemaks – rünnakuna Rootsi Akadeemia ja eriti Sara Daniuse vastu, kuigi jah, kõiki nimetatakse ainult esitähtedega. Läbi raamatu. Kunstiliselt halvasti mõjuvad isiklikud torked:

Frackar över stinna bukar, mjäll över skuldrorna och blänkande häxdrottningsklänningar. (lk. 52)

Sara [Lidman] var inte pryd, hon var inte puritan eller sipp som dagens krönikörkvinnor i omlottklänning med handen på höften och frontal blick, som ska signalera självförtroende och rättrådighet. (lk. 91)

Kuigi ta kirjutab ju enda motona, et kirjutamine on oluline, looming on oluline, madalatesse maistesse asjadesse, süüdistustesse, riietusse ei tohi takerduda – kuigi teeb seda sama raamatu lehekülgedel ja üsna õelalt.

Att skriva är vad det handlar om. Tappar man den tråden och fastnar i att klaga på supén eller att avundas någons lägenhet, skvallra och fantisera om andras erotiska liv, faller man. (lk. 55)

Lõpuks hakkab isegi liiga häirima see suhtumine “õieke sõnnikuhunnikul” ja selletaolised võrdlused.

Detta har vi så ofta talat om och velat förmedla till andra och yngre läsare av litteratur, fjärran tankar på att vad diplom och priser heter. (lk. 199 – ei-ei, üksi diplom ega preemia mind, õiekest, ei liiguta)

Seda enam lause, mis mind üllatas alguses, kui oli juttu tema valimisest Rootsi Akadeemiasse ja kuidas ta endine õpetaja talle sel puhul kirjutas – et ta kuuluvat kokku rootsi suurte autoritega. Ja tema enda lause:

En trängre krets dör ingen ser på någon annan, tänker jag. Där vill jag vara i fortsättningen. (lk. 45)

Tegelikult tuli see välja ka Matilda Gustavssoni raamatust, et Katarina Frostensonile ei meeldi esile tükkida, talle ei meeldi rahvahulgad, ta hoiab omaette. Fair enough, vägagi sümpaatne. Siingi kirjutab:

Jag gillade det aldrig riktigt: att stå i hopen, att vara en del av en grupp. (lk. 46)

[…] men mig skrämmer alltid grupper, utopism och programförklaringar. (lk 191)

Ja kui ta siin paaris kohas ahastab, et tema pole milleski süüdi, ta pole kellelegi Nobeli kirjanduspreemiate saajaid välja rääkinud. Ometi tiksub kuskil taustal teadmine, et paljud akadeemiasse valitutest on just Forumis esinenud ja ühtäkki kirjutab ta oma sõbrast, kadunud Mare Kandrest:

En kväll kom Mare ner för trappan till Forum på Sigtunagatan 14, hon klev in i det vita avlånga rummet och sa i högan sky, rakt ut: “Ni kan välj välja in mig i Akademien, jag vill också ha lite lajbans!” (lk. 53)

??? Kogu jutu mõte oli temal muus, aga lugejana reageerin mina (kes ma kuulsin Forumist esmakordselt 2017. aasta hilissügisel) küll sellele, et kust võtab ükskõik mis kirjanik suvalises kultuuriklubis mõtte midagi sellist hüüatada? Inimestele, kes pole üldse korrumpeerunud ega üks kinnine klikk? Meeleheitlik kindlus, et tema pole midagi lekitanud, tema on pühak – ja siis mingil hetkel advokatutredningu kohta, mis peab olema konfidentsiaalne ja millest teistele ei tohtivat rääkida, ka mitte talle – “en budbärare i församlingen delger mig att detta ändå ska ske och berättar vad som förväntas stå i texten” (lk. 207) – puhas tõestus, et mingeid saladusi see punt omavahel ei pea. Kui tema ei lekitanud nobelistide nimesid, siis võis seda vabalt teha ka teine J-C Arnault’d viimase võimaluseni kaitsev sõber Horace Engdahl (raamatus sõber, rüütel H) …

Nagu öeldud, hakkab see “õieke sõnnikuhunnikus” lõpuks siiski pisut häirima. Kõige selgemalt (olen ridade kõrvale joonistanud kuldmedali, mille saaks talle kaela riputada):

Jag, poet Katarina Frostenson sen fyrtio år, av författaren Erik Beckman en gång kallad för “diktens drottning”: uttrycket har upprepats. Som invaldes i SA vid trettionio års åkder. Som utgivit en lång rad böcker, ibland mött motstånd för “obegriplighet”, men som i det stora hela har kritikerhyllats och det under en mycket lång tid.

Nu ska vi tas ner. Det är dags för somliga att försöka ta platserna. De ska fram och de lyckas få med omvärlden på sitt spel.

Och sen kommer det tredje bytet, som är större, för att inte säga jättestort: en Akademi. En hemlighetsfull och från staten självständig plats och kraft. SA som “morgontidningen” dreglar efter att få insyn i och kontroll över. Det är inte första gången ett angrepp sker. (lk. 133)

Päriselt? Kõik on hüsteeriliste naiste väljamõeldis, et oma kõrgeima eesmärgina Rootsi Akadeemia lagundada???

Tähed ongi väga olulised. Ma mõtlesin, et kui oleks aega korralikumalt läbi vaadata, leiaks ehk sõprade nimede eestähtedest mingi mustri, millest moodustuks sõna (H, Co, U, D, Ma, Mo… E). Igatahes on väga oluline täht K – pealkiri. Katarina Frostenson – see on K. Samas – Kafka Protsessis on K. Jälle … natuke riivav võrdlus. Kuigi olgu, tunne võib sellegipoolest sama olla (kui püüda ennast pidevalt välja lõigata asjade tegelikust käigust ja asjaolust, et päris nii luuleline ja taevalik ei saanud see kõik olla, kui reaalsuskaugena ta ennast ka kujutab). Katarina – mis tähendab puhtust (ärgem unustagem, et Frostenson viitab tugevasti külmale – ja tegelikult kerkib kirjanik siin esile teatud lumekuningannana, rootsi keeles jääkuningannana, sest lugeja ei suuda siiski naljalt päriselus toimuvaid sündmusi tema isikust lahus hoida). Kris. Katastrof. Kärlek. (lk. 183) Kunst. Lõpupoole viitab ta ka oma teisele nimele (rootslastel on neid alati mitu, pöördutakse enamasti teise nimega, seega esimene nimi on… Alma! Millised seosed). Juba lk. 29 kirjutab ta: “Att se sitt namn förlöjligas och smutskastas leder till lusten att ta sig ur det. Ömsa skinn.” See motiiv kordubki lõpus, kui ta oma esimese nime avaldab.

Järgmine väga oluline täht on S, mis Tegnéri ajal tähendas uhkeid asju (Skidbladner/diktens skepp, Solen som Tegnér besjunger, i namnet Svea, nationen han hyllar, och i Segern Tegnér ständigt önskar sig, i utropet “Segla oförskräckt!”, lk. 61), aga on nüüdseks muutunud kõigeks, mis on halb (skräckvälde, Sveden, Stortorget, Svenska Akademien, Ständiga sekreteraren. De förkortas SA, SS. SD. lk. 61, ka lk 234 – päriselt? Ta tõmbab sellised paralleelid? Tausta teadmata oleks tugev kirjanduslik kujund, tingimata. Aga nüüd?). Lk. 233: Skam, svek. Svikare. SSS. Lk 237: Såret.

Huvitav on see, kuidas kirjanik näeb kogu skandaali taga muuhulgas ka võõraviha – kuidas alati jäävad süüdi väljamaalased (mh. lk. 107). Selles õelas jubedas Svea riigis. Kuigi just Rootsi Akadeemia loodi Prantsusmaa eeskujul! Tegnéri luuleread ise koos järgnevaga on siin:

“Där låg ett skimmer över Gustavs dagar,

fantastiskt, utländskt, flärdfullt om du vill,

med det var sol däri, och, hur du klagar,

var stodo vi om de ej varit till?

All bildning står på ofri grund till slutet,

blott barbarit var en gång fosterländskt;

men vett blev plantat, järnhårt språk blev brutet,

och sången stämd och livet mänskligt njutet,

och vad Gustaviskt var blev därför även svenskt.”

Den sista satsen blev inte besannad i det lång loppet. Det var det franska inflytandet som Tegnér hyllade: fransosens sol och glans, hans “désir” – detta svåröversatta ord – och “la jouissance”, njutningen. Skumma saker för svensken: att öppet vilja vara åtråvärd, att gilla att tjusa och att vara elegant. Du har för snygga skor, för vackra skjortor, min käre. Bara det är nog.

[—]

Svensken är en gäddfisk som lurar i bakhåll. Fransmannen en forell. (lk. 56)

Du liknar en faun, du har nästan nåt av satyr i blicken, (lk. 216 ühte vana fotot vaadates J-C kohta).

Du må ha betett dig lätt amoraliskt men detta förtal är förföljelse. (lk. 243)

Järgmine koht, mille peale mõtled: “Päriselt????” Kas Katarina Frostensoni arvates on asi selles, et ta mehel olid liiga elegantsed riided ja ta vaatas prantslaspäraselt hindavalt ja flirtivalt naistele otsa? Puudutas neid mööda minnes sõbralikult, sest rahvast oli palju? Et rootslased sellise asja peale tuuri lähevad??? (Kroonprintsess Victoria tagumikule käe panekut tõlgendab ta selles raamatus täpselt niimoodi). Jean Zay ja … oma mehe võrdlus? Või mida selle lk. 248-249 jutuga meile öelda tahetakse….

“En dag utan lögner och förtal är en bra dag.” (Ett nytt talesätt.) (lk. 58)

“Att göra andra ont, det är att få någonting av dem i gengäld. Vad skulle det vara? […] Man har fyllt ut en tomhet hos sig själv genom att skapa den hos en annan.” (Simone Weil, lk. 58)

“Den icke-personliga sfären nås endast med hjälp av en uppmärksamhet av sällsynt kvalitet, och som är möjlig att uppnå endast i ensamhet. Inte bara yttre ensamhet utan också inre. Det är omöjligt hos den som upplever sig själv som del av ett kollektiv, som del av ett “vi”. Kollektivets människor når aldrig fram till det icke-personliga ens i dess lägre former. […]” (Simone Weil, lk. 239)

Kui täpselt need sõna kirjeldavad juhtunut. Iseäranis seda, mida tema mees on nendele naistele aastakümnetega põhjustanud….

Ta toob välja Wim Wenderi filmi Taevas Berliini kohal/Himmel över Berlin, pr. k. Les ailes du désir.

Jag tänker på dem som, när filmen kom, kritiserade den för dess överlastade filosofiska dialog och lite väl utdragna förlopp. Jag tänker på dem som småaktiga. […] Filmen, om två änglar som svävar över staden och iakttar stadens människor med avstånd och kärlek, samtidigt som de längtar ner, är mer levande än de flesta av oss. Den handlar om att se med förundran och kärlek. Om att vilja vara människa: närvarande, bristfällig, ensam människa och medmänniska. Att vilja vara med sin tid. (lk. 225-226)

Ja tegelikult võib seda raamatut lugeda kui armuavaldust mehele. Kaitsev saatja, Reisikaaslane. Kes on küll ise surnud, aga tuleb ja võidab Johannesele kuningriigi ja vabastab printsessi nõidusest, et siis ise tagasi surnuteriiki naasta. Tegelikult pakubki just seesama muinasjutt palju lisatõlgendusvõimalusi. Kes on reisija, kes kaaslane? Kas JC on K-le reisikaaslane, kes tema kõrgustesse tõstab, et ise surnuteriiki naasta? Mida sümboliseerivad kõik need vahepealsed sündmused, mil reisikaaslane Johannest aitab? Kõige ehmatavam on stseen, kui lindudelt tiivad maha raiutakse:

En stor vit fågel svävar över Johannes och resekamraten när de står på ett berg i solskenet. Det är en sångsvan med en underbar sång. Med ens blir sången svagare och svanen sjunker sakta, tills den lägger sig vid deras fötter, där den ligger död, den vackra fågeln. Vackra vita vingar, så bra att jag har en sabel, tänker resekamraten och hugger av fågeln vingarna som kan vara värda mycket pengar. (lk. 99)

Selles lühikeses lõigus on nii palju tähendust, nii palju võimalusi. Ja nagu selle raamatu puhul üldiselt – tihtipeale ei lange lugeja tõlgendatavad sümbolid kokku Katarina Frostensoni enda poolt vihjatud sümboolse sisuga. Kuna ambivalentne suhe, kellele on siiski liiga tehtud, kes tegi kurja, on pidevalt õhus. (Hiljem kasutab reisikaaslane neid tiibu, et jälitada nõidprintsessi, kes öösel trolli juures kohtamas käib. Tänu reisikaaslasele teab Johannes hommikul alati õigeid vastuseid).

Sama muinasjutu kohta loeme hiljem tema tõlgendust:

Jag tänker på sagan. Vad är det jag inte förstår? Det händer hela tiden nya saker: människor dyker upp, de skadas ofta, och de lagas ibland. Och Johannes och hans resekamrat vandrar vidare. Vart? (lk. 137)

Huvitav sümboolne väärtus on ühel stseenil, kus Katarina Frostenson käib arstidele oma loomingut lugemas – pärast kriisi. Süütuse ja puhtuse valge värv. Valged kitlid. Soojad pilgud hooldusvaldkonna inimestelt. Ja arst, kes ta kutsus – Astrid. Nad olekski tegemist helendavate valgete tähtedega, mis valgustavad pimeduses, mis annavad lootust. (Läbini kirjanduslik!)

Mul endal tekkis hoopis teine kirjanduslik paralleel, kui lugesin tema viiteid teostele ja autoritele. “Dorian Gray portree”. Ta pole seda enam ammu pööningul vaatamas käinud vist… See, mis maaliti tema kaunist prantslasest.

Veel lahti kirjutamata ja nimetatud tegelasi ja teoseid: Artemis, Lucifer, Karen Blixeni “Babettes gästabud” – systrarna som tar emot den landsflyktiga fransyskan på Jyllands strand….; Lindgren “Varför gör de på detta viset?” kordub mitmes kohas. “Vofför” kujul samuti. Birgitta Trotzig, nt “Anima”. Stig Dagerman “Vårt behov av tröst”. Heidenstam “Jag längtar hem…” (mitmes kohas, mh lk. 111, pikalt lk. 220). Shakespeare “Hamlet”. Jane Campioni film “Piano” – mahalïgatud sõrmed, millega luua. Film lõpeb Stefan Zweigi sõnadega (võtan tsitaadina rootsi keelest): “Jag vill hellre förstå människorna än döma dem.” (lk 25). Charles Baudelaire “L’Étranger” (Võõras), lk. 37 – see luuletus lõpeb rootsikeelses tõlkes “Jag älskar skyarna … skyarna som gå … där … de underliga skyarna!” ja Katarina Frostenson kirjutab: “Jag vill ändra den sista raden till “Jag älskar molnen som drar över skyn … molnen … de underbara molnen.” Merveilleux är ordet.” (lk. 38) – tänu sellele jäävad silma ka teised kohad, mil raamatus erinevates prantsuskeelsetes fraasides see sõna ette tuleb.

Montaigne ja tema kuju Pariisis, ta kingad (mida minagi pildistasin) – lk. 222.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

21. Matilda Gustavsson “Klubben. En undersökning”

Kui see raamat ilmus ja ajakirjandusest silma jäi, astus üks tuttav just Stockholmis Akademibokhandelnisse ja küsis, kas midagi Eestisse tuua. Pakkusin selle välja. Seda enam, et on palju raamatuid, mida tahaks lugeda, mitte endale osta, aga Eesti raamatukogudest neid ei saa (kes teab, mõnda võib-olla saab), seega võiks tuttavatelt laenata. Sel nädalal jõudis raamat minuni – väga õigel ajal, kui sellest jälle juttu tuli. Lugesin läbi.

Väga hea raamat, ütleksin. Autoriks on noor kultuuriajakirjanik, kes 2017. aastal paljastas #metoo liikumise raames Rootsi kultuurielu pikaajalisima ja maha vaikituma skandaali. Ajakirjanduses oli toona võimatu seda lainet märkamata jätta – mina ei saanud veel aru, kas Kulturprofil on keegi, keda kõik rootslased teavad, nimega ei nimetatud (esialgu). Siin kirjeldab Matilda Gustavsson pool raamatut, kuidas ta selleks artikliks valmistus, millist tööd tegi allikatega, kuidas uuris taustu. Kui delikaatselt püüdis suhelda. (Huvitav oli ühe inimese reaktsioon pärast temaga kohtumist – oli arvanud, et tegemist on jõulisemalt peale lendava uuriva ajakirjanikuga, aga üllatus, kui nägi suhteliselt malbet ja tagasihoidlikku tüüpi, mõistmata, et see oli mh eelduseks, et Matilda selle artikli kirjutada sai. Ja nüüd raamatu). Kuidas DN toimetuses istuti lausa advokaatidega, et mitte avaldada midagi, mis poleks tõestatav. Mis tunne oli seda avaldades – teadmatus, kuhupoole kõik pöörab, kas vaikitakse jälle maha, kas ta jääb tööst ilma mõjuvõimsate vaenlaste tõttu jms.

Att vara reporter handlar om att försöka arbeta sig så nära verkligheten som möjligt. Det är uppdrag som skulle kunna framstå som tråkigt och nyktert. När jag sitter på ett möte med DN:s redaktionschef och hör mig själv säga att jag vill upplösa myten runt Forum låter det som om jag är ordningsvakten som plötsligt kliver in på festen och tänder lysrörslampan.

Men jag känner mig aldrig som sådan. Jag upplever inte att vittnesmålen har något med den bilden att göra – och det beror på att de för fram en så stor och förnekad del av Stockholms kulturliv att det som utmanas inte är en enskild person utan en värld. Själva den gemensamma verklighetsuppfattningen. Att inte publicera är det trygga alternativet. Att däremot offentliggöra uppgifterna vore att riskera mycket av det som är välbekant och som länge har förknippats med ordning och reda. (lk. 129)

Muuhulgas on noor naisajakirjanik hirmul, et kui keegi tõesti haisu ninna saab, siis võidakse lugu peatada – ta ei tea ju isegi seda, millised on lojaalsussuhted ta oma ülemuse ja kultuurieliidi vahel. Ja pimedas tänavatel kõndides tekib tal teinekord paranoia….

22. november 2017, DN esileht

Ja siis kirjeldatakse kronoloogiliselt ja järjest ka seda, mis järgnes. Kui võimsalt ja adekvaatselt reageeris Svenska Akademien Sara Daniuse juhtimise all. Ja kuidas siis Horace Engdahli tiib võimu tagasi haaras ja mingil hetkel hoopis Sara Danius, Sara Stridsberg lahkuma sunniti, et Kulturprofileni abikaasa, Svenska Akademieni liige Katarina Frostenson saaks tagasi tulla… (sedasi kokku võttes kõlabki umbes nii, nagu ma olin enne teadnud – nüanssideta, arusaamatult – sest näiteks Sara Daniuse lahkumine tundus nii ebaloogiline, et ma leidsin toona, et saan ilmselt ise millestki valesti aru).

See oli lühike sisukirjeldus. Ülesehitus on aga tugev, rabav. Alustasin lugemist õhtul sellisel kellaajal, kui ma tavaliselt juba magan (lugesin nimelt Mudlumi lõpuni ja panin ruttu kirja, et saaksin kohe alustada – ja kell oli selleks ajaks juba 23 läbi). Ja tekkinud põnevus sarnanes tõesti mõne krimiloo lugemisele – tahad üha rohkem teada. Sest kõik sai alguse üsna juhuslikult. Kui Harvey Weinsteini lugu #metoo‘le alguse pani, mõlgutas noor ajakirjanik lihtsalt mõtteid, et kas ka Rootsi kultuurimaailmas on selliseid mõjukaid inimesi. Kuulas maad, siit-sealt. Keegi soovitas kellegagi ühendust võtta, kellel olid mõned halvad kogemused. Kui siis järjest rohkemad teada said, et ta Jean-Claude Arnault’ asju uurib, raputas avanev pilt teda tugevalt. Asjad, mis on toimunud 1980ndatest ja millest peaaegu kõik lähikonnas on teadnud, aga mis vaikitakse maha. Noored naised, kes ei aimagi ehk, kui palju on nendesuguseid, kes üksi oma kogemusega võitlema peavad, ennast süüdistama peavad, on sunnitud välja mõtlema oma loo, et toimunuga pagasis kuidagi edasi elada. Ja siin pole jutt käperdamisest ja nilbetest kommentaaridest, jutt käib tõsistest ahistamistest, psühholoogilistest murdmistest, ähvardustest ja eelkõige konkreetsetest vägistamistest, millest paljud leiavad aset Svenska Akademienile kuuluvates korterites…

Selle loo räpasuse sügavust on raske kirjeldada (selleks tulebki seda raamatut lugeda). Samuti loo mitmetasandilisust – seda, mis on vägistamine. Nagu autorgi välja toob, peavad naised, kes jutustavad, oluliseks tuua välja kõik aspektid – kirjanik ise ütlebki, et oleks palju lihtsam olnud kirjutada, kui kõik oleks olnud üheselt mõistetav, stiilis “põõsast kargas välja vägistaja” ning “süütust tütarlapsest sai ohver”. Mure on aga selles, et mitte miski pole elus mustvalge. Forum (kultuuriklubi Sigtunagatanil Stockholmis, mis sai alguse abielupaar Frostenson-Arnault ühest projektist) oli olnud äärmiselt elava kultuurieluga väga hea koht. Katarina Frostenson oli pidevalt pigem tagaplaanile hoidnud, aga Arnault tegutses galantse peremehena, suhtles inimestega, veetles. Katarina Frostensoni annet ei sea autor näiteks kordagi kahtluse alla – ta räägib poetessist aupaklikult. Lihtsalt ajapikku koorub ka midagi muud välja. (Kui see oleks ilukirjandus, siis öeldaks, et selle tegelase puhul puudus usutavus, sest taustale hoidev ja inimmassidest eemale hoidev Rootsi 80ndate luulet uuendanud imeline poetess ei saa aeg-ajalt sõimlevaks fuuriaks muutuda, kes oma ääretult perversselt käituvat abikaasat sellise lõvina kaitseb – olles olnud teadlik nendest kümnetest ja kümnetest noortest naistest, keda ta mees avalikult on ahistanud või kellega pidevalt “truudust murdnud”, keda keppinud).

Noored kunstnikud, kellele anti võimalus Forumis väljapanek korraldada, olidki andekad, aga tänu Forumile sai nende karjäär ka tõuke avalikkuse ette, mida märgati. See oli paljude puhul põhjus, miks nad ei saanud Arnault’st (ja tema võimukast ringkonnast) endale vaenlast teha. Kes otsustavalt ära tuli ja tegi, see elaski vaikselt edasi, mattes oma kunstnikuambitsioonid maha. (Naine, kes juba 1985. aastal Svenska Akademienile (toonane “ständig sekreterare” oli Sture Allén) selle kohta kirja kirjutas ja asja Expressenile avaldas, taandus käsitööõpetajaks. Kuigi tegutseb vist Götalandis (või oli Smålandis) edasi, kuid pealinna kultuuriskeenelt taandus kiirelt pärast paljulubavat ja tormilist karjääri algust). Seega jälle kahetine – need naised ei saanud endale tülliminekut Arnault’ga lubada, seda enam, et see hakkas üha enam tundma end võitmatuna, kui Rootsi Akadeemia oli tal selja taga ja selgus, et kaitseb teda ka siis, kui asi avalikkuse ette jõuab. Ja uus uudis kiirelt peale tuleb, nii et eriliseks kaitsmiseks enam põhjustki pole.

Ja siis kõige suurem hall ala, millepärast need noored (kuna see on kestnud 80ndatest, siis paljud neist pole enam sugugi noored) naised pole julgenud avalikkuse ette tulla – naiste seksuaalne vabadus. Mõnda hoiatati ette, et Arnault on naistemees – see andis tõuke suhelda, et ilma suhet loomata lihtsalt seksida saaks. Selgus aga, et miski polnud nii lihtne. Arnault’st lahtisaamine oli samuti keeruline – ta ei talunud, et “teda maha jäeti”. Näen, et hakkan jälle üksikasjalikult situatsioone kirjeldama, aga selleks peaks siiski raamatut lugema – need lood on tõesti väga keerulised. Nii vanu vägistamisi ei saa muidugi kuigi lihtsalt kohtus tõestada, aga mõned juhtumid on siiski lõppenud Arnault’ süüdimõistmisega – ja seda põhjusel, et lugusid on võimalik taastada päevikute ja terapeutide märkmete kuupäevade järgi… Kui katki ta inimesi tegi.

Kui ma sel nädalal kuulsin, et see raamat on tõlgitud (või tõlkelepingud müüdud?) 37-sse keelde, siis pidasin endamisi aru, kas tegemist pole siiski liialt Rootsi-spetsiiifilise sisuga. Jah, olen küll mõnevõrra ise Rootsi asjadega rohkem kursis, aga sellegipoolest tundub mulle, et Matilda Gustavssoni raamat on tegelikult üldisem. Olulised on struktuurid, mustrid. On noored andekad kunstnikud ja nende karjäär, on pealinn. On mees (Prantsusmaalt saabunud mütomaan, kes esitleb ennast fotograafi, ooperilavasta ja palju muuna, räägib oma otsustavast rollist 1968. aast tudengiülestõusudes Pariisis, mille tõttu ta pidanud Rootsi tulema, mütologiseerib ka oma hariduslikku tausta – ometi õnnestub tal oluline kultuurieliit Stockholmis äkki ümber oma sõrme keerata), kes nende haavatavuse ja samas edasipüüdlikkuse ära tunneb. On ümbritsevad inimesed, kes teavad, aga pööravad pilgu ära ja vaikivad. On rahastusskeemid, millega kultuuriklubi saab tohutuid summasid – esinejad, ka need, kes on tegutsenud ja programmi panustanud aastakümneid, saavad vaid näruseid sajalisi ümbrikus (kuigi – nad ei tee seda raha, vaid selle ürituse ja loodud keskkonna pärast, mis inspireerib). Kuidas noore inimese kunstiteos kaob (või mitme noore teosed) väidetava “sissemurdmise” tõttu… ja kuidas Suur Poetess (Katarina Frostenson) Noore Kunstniku (Katarina Norling) idee “Nende” maast endale põlistab…. Ja lõpuks on Rootsi Akadeemia – riigi autonoomne kultuurivalitseja, kes jagab rahasid ja valib eluaegseid liikmeid. Kust info ei tohi välja liikuda. Kellest viimased 9 (nagu ma aru sain?) olid Forumi lavadel üles astunud.  Kes on Forumit aastate jooksul palju rahastanud, lisaks maksnud Arnault’le oma korterite haldamise eest Pariisis… Ja kõige lõpuks – on vanamoodsa vanameesteklubi Rootsi Akadeemia avatus ja adekvaatne reaktsioon Sara Daniusega eesotsas – mis TÄIESTI ootamatult pöördub. Loed ja mõtled – kas see on kõik võimalik? 90ndatel Rootsis olles mõtlesin pidevalt, et “meil pole õnneks nii” ja “meil pole õnneks naa” – hiljem on selgunud, et meil on vägagi nii ja naa ja kui polnud toona, tuli see aeg kohe pea. Seega ma ei julge öelda, kas meil midagi nii sügavalt korrumpeerunut kultuurimaailmas ikka on (arvaks, et pole – aga võib-olla olen sinisilmne. Pealegi on Eesti liiga väike ja “uus”, et saaks tekkida midagi nii võimsat, ajaloolist ja kopitanut….).

See, mida autor kardab, näeb ja kirjeldab, on ka see, kuidas inimest, tema teoseid ja tema tegusid ei suudeta avalikkuses lahus hoida. Tema artiklist alguse saanud laviin põhjustab (nagu alati) masside liikumise, tümitamise, millest erinevaid asju segi aetakse. Oma raamatus on ta algusest lõpuni järjekindel, väites, et Forum kui kultuuristseen, tähendas Stockholmile ääretult palju. Sealt kasvas välja erineva ala väljapaistvaid andeid. Kunstnikke, luuletajaid, muusikuid. Ta ei vähenda kordagi Katarina Frostensoni panust rootsi kirjandusse, iseäranis luulesse. Austus, mida rootslased oma “Doris Kareva” vastu tunnevad, on piiritu ja see tuleb raamatust välja. Ehmatab hoopis, kuidas see võib järsult muutuda – ja mitte luule pärast.

Samuti on huvitav, kuidas ajakirjanik liigub Arnault’ Prantsusmaa jälgedes ning Charcot’ endise Salpêtrière’ kliiniku juures – nagu ma aru sain, veetles nii Arnault’d kui Frostensoni see, mida Charcot tegi. Mingis mõttes läbib sarnane joon Klubbeni raamatut – “hüsteerilised naised”, keda ilmselt seksuaalselt ära kasutatakse ja keda avalikel loengutel näidatakse.

Aga need mustrid – neid sellise kokkuvõtva postitusega ära ei kirjelda. Ma soovitan ka eesti keelde tõlkida. Tegelikult on ka Matilda Gustavssonil endal üllatav, kuidas Rootsi Akadeemia on tänu sellele artiklile peaaegu lagunenud, 2018. aastal ei antud isegi Nobeli kirjanduspreemiat välja, Nobeli sihtasutus kahtles, kas jätta neile selle väljaandmise õigustki ja lepiti kokku lisajõududes antud komisjonis. Gustav III-st alguse saanud institutsioon kõigub. (Ja mille pärast, eks?)

Linke:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

20. Mudlum “Poola poisid”

Mis see nüüd oli??? Ma ootasin kannatlikult raamatukogu järjekorras mitu kuud (tundub vähemalt). Kui see raamat saabus, meeldis see mulle välimuselt nii väga, seda oli kohe äärmiselt mõnus käes hoida. Paksud kaaned, pilt kaanel, leheküljed, kohe meeldis ka stiil, jutulaad, tegelased… Aga millest see raamat räägib? Teate, mine võta kinni. Tagakaanelt on lugeda ainult Mart Juure tekst:

Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!

Hmm. See ongi üks asi, mis selle raamatu puhul võlub – Poola poisid. Miks Poola? Kust võetakse Poola, Varssavi tänavad, Poola ajalugu? Kuidagi osalt on ilmselge, et samamoodi võib rääkida meie endi ajaloost, peites selle Poola taha. Samas on Poolal veidi teistsugune taust, teistsugune hingelaad – ometi see kõik klapib kuidagi. Hetkekski ei teki tunnet, et see ei sobi, ei klapi. Pigem tekib mõnda sõna lugedes vahel tahtmatult impulss, et tahaks teada, kuidas siin originaalis oli. Ja siis jõuab kohale, et ei-ei, ma loengi originaali, see pole poola keelest ümber pandud.

Ja siis sisu – puhas kulgemine. Läbi aja. Kõrvalepõiked, suhteliselt suvalised siiski, Adami ema, Adami isa armukese juurde, tegelikult saab ka Adam ise lapse, ja siis on ta ise koos naisega, kes saab lapse teiselt mehelt. Seetõttu võib alguses tekkida mõte, et äkki siin kirjeldataksegi kuidagi naised versus mehed reaalsust, ideaalide otsinguid vs argielu. Eks ta osalt nii oli. Ometi ei saa öelda, et see oleks klassikaline romaan sissejuhatuse, teemaarenduse, kliimaksi ja kokkuvõttega. Meie ette tuuakse terve kamp erinevaid boheemlasi (eelnevalt muidugi teisi ajastuid ka, nii möödaminnes), kõikide eluseikadesse ära eksides. Sest tegelikult tundub ju, et peategelane võiks olla Adam Mackiewicz, sest tema vanemate lugu, isa armukese lugu jne räägiti lahti. Tegelikult ei saa öelda, et tema oli peategelane, sest peategelane oli hoopis voog. Poola poisid. Mehed. Ideaalid. Teisalt ka elu ilma materiaalsete huvideta (mida see muidugi kaasa toob, kasvõi teistele).

Mingil hetkel, kui fookus jääb sellele boheemlikule kambale pidama, räägitakse, kuidas nad teevad kultuuriajalehte. Mille eest ei saa tasu. Mis ei too sisse. Ja kui nad siis 30le lähenevad ja nad kõik võetakse etableerunud ajakirja tööle, et tekitada skandaali, kuidas nad enam toime ei tule. Kuidas ideaalid surevad. Raha eest tegemine suretab vaimu (aga jah, see on ju päris lõpp, ei saa tegelikult öelda, et 400 lehekülge sellest räägib).

Jah, jumala eest, mis see oli? Mõttekäigud, arutelud, elufilosoofiad, paratamatuste kirjeldamine… Ma ütleks (vabandage mind, eks) et sugugi mitte naiselik kirjandus, sugugi mitte naiselik keel (kuigi ma tean, et Mudlum on naisautor). Nauditav, ilma liigse ballastita keel – ja samas, möönan, ei, midagi ei juhtu tõesti. Ja mis kõige imelikum – see ju ei häiri ka!

Kogu tegevustiku istutamine Poola ei teeni ka sellist eesmärki, mis Ristikivil Imede saare utoopias või Lohe hammastes, kus lihtsalt ei ole mõtet otse Rootsist või eestlastest kirjutada. Ometi kumab muidugi läbi, et eks me kõik oleme sedasorti, see materiaalse poole puudumisest kasvanud idealism, vaimuelu. Ehk sellepärast vajadus Poola järele, et rookida välja Eesti patriotism ja rahvuslus, näidates, et see pole asja juures hetkel oluline? Ühtäkki tsiteeritakse ju näiteks Paul-Erik Rummot!

Kirjutaksin ehk välja mõned tsitaadid, andmaks aimu, milliseid vestlusi peeti, millest jutustaja kõneles.

“[—] Väga suur headus nagu ka väga suur kurjus on kõrvalekalded, ja suur kurjus on isegi ebaharilikum. Headus saab olla headus vaid kurjaga kõrvu. Ei ole nii, et jumal justnagu on ja muuhulgas ka hea ja kuradiga pole tarvis pead vaevata. On-on! Seda kurja ja tumedat tunned sa enda sees kogu aeg, kui oled maailmast jälle avastanud mõne “probleemi”, “suhte”, mis pole õigesti, nii nagu sulle meeldib, kõike on sul tarvis tormata muutma ja parandama, nii nagu sinu meelest õige on. [—] Me ei seisa mitte hiilgava homse lävel, vaid paikneme suvalises punktis ajaloos. Elame suvalises impeeriumis, mis tõuseb ja langeb nagu iga teine kurjuse impeerium ega ole neist isegi kuidagi eriliselt kurjem. Ning materialistlik Lääs, mis algas 12. sajandi eelrenessansiga, ei ole mitte tuleviku stardiplatvorm, vaid imelik ja huvitav mutatsioon, mida varem või hiljem tabab väljasuremine. […]” (lk. 273-274 – ja tõttöelda ei oska kuskilt midagi täpselt välja tuua, see lõik, on nagu iga teine, arutelud, mõtisklused, vaidlused)

“[…]Normaalne oleks, kui elada saaks ilma rahatagi, aga kui on nii, et ei saa, siis minul ei ole küll mingit moraalset tõrget minna poodi vargile, kui mul on kõht tühi. Esindan siinkohal jesuiitlikku vaatepunkti maailmale. Raha on – hea, kui raha ei ole, tuleb leida ja kui ei leia, tuleb võtta. Ja enamiku aega saab ilma hakkama. […]” (lk. 324)

“[…] Ja võim tuleb võtta siis, kui see on ripakil ja keegi teine seda ei taha. Või tahab vähem. Kuidagi leigelt. Alati on süsteemis praod, kust immitseb natuke valgust ja kuhu saab ehitada ilusaid asju … Aga niimoodi paistab see ainult sellistele inimestele nagu Adam ja Sulisław ja Arkadiusz ja Samuel ja kõik need teised. Istuda pragudes, teha illusat. “See on jama!” kuulutas Goldinski. “Istuda pragudes ja oodata, millal asfalt lõhki kasvab, see võtab ju sajandeid. Ma ikka arvan, et krijaga tuleb peale lennata.” (lk. 339, seda rääkis vist Abram).

Mõnes mõttes tundub, nagu tuleks siin lõpu poole, kui nad ajakirja tööle lähevad, mingi programmiline punkt välja. Tsiteerin pikalt (ja näeme tegelikult seoseid ka meiega):

Mingil põhjusel arvati, et noor, lennukas uus põlvkonnamõte võiks kallata värsket verd ka riiklikku sfääri. Muidugi sama uskumatu ja võimatu, nagu on kamba koolihariduseta kuttide istumine vana ajaloolise Żyto toimetuses, on ju ka see, et tänavalt leitud talent kirjutab peasekretärile kõne. […] Kuid oletame provisoorselt, et seletamatutel asjaoludel pöörduks Poola valitsus just poola poiste poole ja tahaks teada, mis oleksid need kuni kümme asja, mida nemad järgmise nelja aasta jooksul siin riigis ära teeksid? Mida algataksid, muudaksid, parandaksid ja läbi viiksid? Mis oleks see hea, mida nad korda saadaksid, kui kogu ärategemise võim Poolas kuuluks just neile? No palun? [—]

[—]

[—] Sa oled siin ühiskonnas nagu üksi toas, sa võid teha, mida tahad, halvim, mis võib juhtuda, on see, et keegi ei pane tähele, kuid kui keegi juba niigi ei pane tähele, ei ole ka midagi kaotada. Suuri asju on tehtud nimelt niimoodi, et neid on võimalikuks peetud, ning sageli on neid katsetusi saatnud nööked ja pilge.” (lk. 364, 366)

Foto: Madli Lippur

Foto: Madli Lippur

Ahjaa, ja see kaanepilt. “Kaanel Adam Mackiewiczi maal”. Kes see Adam Mackiewicz on? Minu arvates pole sellist. Ka kaanepilt on fiktsioon. Seevastu imeline, viidates mingil moel ka Vincent van Goghi maalile toast. Tunnustamata kunstnik omal ajal.

Ja kuigi RahvaRaamatu lehel öeldakse kokkuvõttes ka “tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.”, siis ma isegi otseselt ei nõustuks. See siin on kuidagi materiaalse elu väline noorus, ideaalidele pühendunud noorus, mis praktilises mõttes ju ei toimi. Toimimiseks tuleb saada suureks, võib-olla leida töö, jääda erakuks, imelikuks.

Tartlasena lugedes ääretult sümpaatne. Umbes nagu Marju Lepajõe film ja Plekktrumm – ah, mis materiaalne? Aa, see, mille eest süüa ja toasooja saab. No aga idealiseerime, kirjutame, teeme kunsti, loeme edasi. (Mulle väga meeldis vahepeal idee sellest Poola ajaloost, mille Sulisław (oli ju?) kirjutas. Mitte see, mis oli, vaid see, mis kõik oleks võinud olla – mitte kahetsevalt, vaid nonäed, milline hiilgus ja ilu!).

Lingikogu:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

19. Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”

Seda raamatut nägin hiljaaegu ootamatult raamatupoodi sattudes ja tellisin otsekohe raamatukokku. Eelmine Ishiguro raamat eesti keeles (Maetud hiiglane) nägi sarnane välja ja too meeldis mulle väga. Seega lugesin ka praeguse ühe jutiga läbi.

Kummaline oli see raamat! Ja just selles mõttes, et loed ja mõistad, et midagi siin ei klapi, miski on siin veider. Esialgu tundub, et satume mingi krimiloo lahendamisele, mis sai alguse aastate eest, kui minategelase vanemad kadusid. Minategelane on just lõpetanud ülikooli ja asub Londonis iseseisvalt elama. Esimene peatükk “on kirja pandud” 1930. aasta suvel. Ja järjepanu leiame tagasivaateid nii lähiminevikku kui lapsepõlve, kui need sündmused toimusid. Mõned peatükid hiljem oleme juba liikunud järgmisesse aastasse (uus osa). Siis 30ndate lõppu. Viimane, epiloogitaoline osa, leiab aset 1958. aastal.

Kuna minategelane on oma vanemate kadumise tõttu lapsest saadik tahtnud saada detektiiviks ja nad mängisid naabripoiss Akiraga detektiivne varasest lapsepõlvest peale, tundub esiti, et nii ongi läinud. Minategelane on detektiiv, väljapaistev detektiiv sealjuures. Lapsepõlv möödus neil Shanghai rahvusvahelises asunduses. Akira oli jaapanlane, Christopher Banks aga inglane, kelle isa töötas inglise kompaniis (sellele kuulus ka maja), mille rikkused pärinesid hiinlastele oopiumi müümisest. (Mille vastu ema agaralt võitles. Koos “onu” Philipiga).

Siis loedki esialgu kui tavalist romaani, peategelane on detektiiv, lahendab edukalt mingeid juhtumeid (mitte kunagi samas ei kirjelda, milles juhtumid seisnesid), jõuab oma töös järjest lähemale sellele, mis ta vanematega võis toona juhtuda (sest veedab palju aega Briti muuseumis ja uurib ka vanu ajalehti). Senikaua mõtled, et see on mingi huvitav nipp, kuidas rääkida kuritööst, kui sellest tegelikult kordagi ei räägita. Kuidas rääkida lahtiharutamisest, kui sellest tegelikult ei räägitagi.

Teine kirjutamisvõte, mida kirjanik tundub kasutavat, on jälle minategelase enesepilt, mis tõtt-öelda kõikide väliste näitajate järgi justkui päris hästi ei klapi – alguses on see muidugi varjatum, aga hiljem hakkab üha rohkem tunduma. Mida raamatu lõpu poole jõuame, seda kahtlasem tundub, kuidas ta saab olla terane detektiiv, kui ta läheb tagasi Shanghaisse, et vabastada oma vanemad…. Millisel alusel ta arvab, et vanemad on kõik need 18 aastat istunud kenasti ühes kohas, kus neil on olnud head tingimused ja teenijad – täpselt nagu nende lapsepõlveaegsetes mängudes Akiraga? (Ja siis mõtled, et hm, ta tõesti küsis kelleltki, kes oli Shanghais käinud, kas too on kohanud Akirat. Talle tõesti vilksatas Akira kord endalegi, kui Shanghais viibis. Kuniks lõpuks leiab rusude vahelt jaapanlase, kelles tunneb ära Akira – kes ilmselt siiski pole seda üldse mitte). Ta kirjutab väga usutavalt, kuidas ta kellegi läbi näeb, ta käib isegi “parima uurija” Kungi juures, kes on alla käinud suurest elupõletamisest ja oopiumist. Ema nimelt väitis pojale, et isa kadumist on uurima pandud Shanghai parim uurija Kung. Kui Kung siis ühe oopiumiannuse suitsetab, meenub talle äkki see “üks maja”, millele tema uurimisrühm ligi ei saanud seoses inimröövide jõugu paljastamisega – see asuvat seal ja seal. See, kuidas minategelane siis Jaapani ja Hiina sõjatandrile satub ja selle maja üles otsib, on nagu mõne ameerika filmi põnev kulminatsioon.

Ja raamatu lõpetab rahulik epiloog sellest, kuidas nad suhtlevad oma kasutütrega (orb Jennifer, kelle ta on üles kasvatanud ja kes on nüüd 32) – auväärne vanahärra ja keskealine vanatüdruk. Meenutus ka sellest, kuidas mees hiljaaegu ühest Hongkongi hooldekodust oma seniilse ema üles leidis.

(Tegelikult selgus, et isa oli armukesega jalga lasknud ja mõned aastad hiljem viirushaigusesse surnud. Ema aga oli üks karm väepealik-röövel oma orjatariks ja liignaiseks võtnud ja onu Philip toimetas poisi äraviimise hetkeks linna, et tema päästa…).

Väärt lugemine oli ka tõlkija Aet Variku järelsõna, kus ta küsib, kas ta on ainus, kellele tundub minategelase nimi kokku pandud Christopher Robinist ja Mary Poppinsi perekond Banksist 🙂 . Ma ise sellele ei tulnud, aga ma leian, et see on väga adekvaatne mõte! Tema kirjutab ka lahti selle täieliku enesepettuse, mis läbib kogu raamatut. Huvitav ongi, et sa võid seda romaani lugeda algusest lõpuni kui auväärse detektiivi arengulugu, millele tõsise mõra lööb lihtsalt onu Philipi jutustus lõpus – aga teisalt, tema oli ju kommunistide spioon, nii et kes teab, eksole 🙂 .

Tõlge oli ka väga hea. Leidsin kuskil algusepoole toreda sõna, mida saaks teinekord ise ka kasutada – “kummatigi”. Ja siis leidsin, et paraku kordus see sõna lausa liiga tihti, mõnikord ajas juba naermagi. Aga hea sõna ikkagi, tuleb kasutusele võtta!

Soovitamise koha pealt oleksingi ettevaatlik. Kes otsib reaalselt krimilugu, ei leia siit absoluutselt mitte midagi. Kes otsib seltskonnast kõnelevat intriigidelugu või armulugu, peab ka pettuma, sest lootust antakse, aga seegi ei vii kuhugi. Just see enesepetmise teema nii usutavalt ja läbivalt. Mina hakkasin lugema puhtalt lehelt, seega ma ei tea, mis tunne on lugeda siis, kui seda ette tead.

Soovitan pigem lugeda neid arvamusi:

  • Rein Raud kirjutab pikalt Sirbis.
  • Iltaka /Linda Järve kirjutab oma blogis (ja ERR kultuuriportaalis) tabavalt: “Palju olulisem on Ishiguro loodud detektiivi jaoks oma lapsepõlve idealiseerimine ja sellest ilmajäämisega seostuvate valusate kaotsiminekute analüüs. Lapsepõlvest mõtleb ta hardumusega, aga ka väga sügavate kahtlustega, kas kõik ikka oli nii, nagu ta mäletab.” Lisan, et ma ei nimetanud, et orbe on siin ju teisigi – Jenniferi ma nimetasin, aga ka Sarah Hemmings oli ju orb (seda poleks vbolla märganudki, kui raamatul poleks selline pealkiri, mistõttu jääb silma).
  • Marca kirjutab ka väga hästi ja tabavalt, et põhiline toimub siin romaanis siiski metatasandil ja tegeleb lapsepõlvetraumaga. Mis on peidetud loogilise raamatu taha.
Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

18. Paul Raud “Kellata torn. Mosaiikromaan üheksas osas”

Selle raamatu lugesin läbi huvist – on ilmunud, väga noore autori sulest, Raudade klannist (varem olin kindel, et ta on Rein Raua poeg, aga vist hiljuti jäi silma pildike OPist, kust selgus, et Piret Raua poeg. Ilmselt segadus perekonnanime pärast, naiste lapsed tihtipeale erineva nimega. Eks sa siis kasva sellisest suguvõsast kirjanikuks, ja veel nii, et tähele pandaks, eksole. Või samas – proovi mitte kasvada kirjanikuks 🙂 ). Kaanel on kujutatud Paul Raua maali “Rooma motiiv” (1902). Ei viitsi süveneda, aga tegemist on ilmselgelt esivanemaga 🙂

Mäletan, et lugesin kuskilt blogist (ei suudagi enam leida, kust) veidi kahetiste tunnetega kirja pandud muljeid, seega oli lugema asudes ettevaatlik. Pidevalt kartsin, et äkki vajubki ära, äkki ei juhtugi midagi. Samas ma nagu teadsin seda ka, seega ei olnud see pettumus, et otsingud olidki otsingud, peategelane Nicolas lahendusele lähemale ei jõudnud.

Millega siis tegu? Tõtt-öelda oli see tõesti täiesti omamoodi raamat (lugedes ei lähe samas hetkekski meelest, et kirjanik oli raamatu ilmudes kõigest 20, kirjutades ilmselt nooremgi. Ei, see ei paista tekstist, sellele mõtlesin lihtsalt ise*). Minu arvates annab tekstile mõõtme ja mõtte just see alapealkiri – mosaiikromaan üheksas osas. Tegemist oligi mingitpidi mosaiigiga, mis ühendas täiesti läbisegi erinevaid aegu, kohti ja inimesi. Sõna otseses mõttes. Tegemist võis olla ooperiteatriga, mille telefonid asuvad maja välisseinal ja käskjalad jooksevad teatega, keldris aga köetakse söemägede vahel seistes, mõnes teises peatükis aga elatakse/töötatakse pilvelõhkujas, kasutatakse kõige moodsamaid telefone ja peenemaid autosid. Ja sel teljel käib tekst kõik nurgad läbi – söekeldrist pilvelõhkujani. Sajanditetagusest ooperiteatrist tänapäevani. Linnamaastikust metsasügavusteni. Ballisaali melust metsarägastikus pagemise õuduseni. Ja samas pole ükski jutustus ainult ühes dimensioonis – ei ajaliselt ega geograafiliselt. Ootamatult Vennavere-nimelises kohas on viinamäed, palun väga. (Kui keegi seda võõrkeelde tõlkida peaks tahtma, siis tuleks Vennavere vaat et ära tõlkida – korra vihjati – samas tuleneb tavaline Eesti kohanimelõpp -vere ju muust, “veere”, olles siiski vägagi lokaalse karakteriga nimi).

Esimeses peatükis selgub, et Nicolas asub otsima kadumaläinud sõpra Brunot. Alustab otsinguid mingil põhjusel Tooma Toomkoolist. Kohati täiesti ajatu peatükk, viidates minu arvates tugevalt VHK-le. Kool, selle sopid, keldrid ja raamatukogu. Samas liikumine mööda selle soppe (jälle labürint, kelder) küünlavalgel. Vihjamisi kooli peamisest autoriteedist isa Diegost, kes on mh pahane artikli peale, mis kooli kohta on ilmunud. Arvustav. Sisu ei paljastata, aga muljeid võib jääda igasuguseid. Üks teema on see, kuidas Tooma koguduse konvendihoone üle võtnud dominiiklased varasemaid asukaid ajaloos eitavad või maha vaikivad (ja kuidas Bruno oli kooli ajal olnud üks endise ajaloo tuliseid kaitsjaid, väljatoojaid, propageerijaid). Teine vihje käib karmikäelisuse ja moraalinormide kohta. Paratamatult liigub mõte siiski ka katoliku koolide jamade peale maailmas üldiselt. Poistekoolid ja nende karmikäelised õpetajad.

Läbi raamatu esineb Nicolas ise paaril korral Brunona, kuna ta viibib Bruno korteris ja võtab vastu telefonikõne, milles täpsustatakse suguvõsa koosviibimisele saabumist. Brunost 10 a vanem vend Leo ei tunnegi ära, arvab, et tegemist on Brunoga, kes on pead värvinud. Huvitav valeidentiteedi all esinemine kahes peatükis. See viib pikkamisi mõtted kahele rajale:

  • tegemist on eneseotsingutega, Bruno ja Nicolas on justkui samad isikud, üks osa inimesest on kuhugi kadunud, muutunud, mis temast on saanud?
  • teine mõte viib aga selleni, et tegemist on ilusti varjatud homoarmastusromaaniga, sest vahepeal kursiivis esile kerkivad laused on kirjas pea eranditult hoopis seal, kui muidu ilmub nähtavale mõni naine. Just see algus kummalises katakombidega usukoolis vanalinnas võimaldaks sellist tõlgendust. Vihjeid. Keelatust.

Teekonnal kohtame mitmeid (naisi), kes räägivad Brunost. Üks neist nimetab, et Bruno jäi viimast kursustki kordama, kuna tal oli silmi vaid Nicolase jaoks. Nicolasel on aga ühes teises peatükis lühike armulugu kummalise naisega jazziklubi vetsus, mis keeraks kogu taolise tõlgenduse osaliselt pahupidi (kuigi mitte tingimata). Plussiks ongi, et seda ei pea kuidagipidi tõlgendama, loe, kuidas tahad, mosaiik on igatpidi vaadeldav pildina!

Kõige arusaamatum oligi tegelikult raamatu algus – kursiivis kirjutatud lugu linnast, mille keskel on kõrb. Seda peaks lugema vaid allegooriana, et asi senssi meigiks 🙂 . Seega. Täiesti arusaadav, et kes läheb klassikalist romaani otsima, pettub. Lugema peab ühe jutiga, muidu läheb kõik pea segi. Mind aga paelus see mosaiikpall, mis ulatus absoluutselt igas suunas – laiusesse, kõrgusesse, ajalisse dimensiooni, sisemisse dimensiooni, allegooria ja tegelikkus segunesid servapidi. Ja isikud segunesid! Mine võta kinni, mis suhe Nicolasel ja Brunol oli, kus nende piirid jooksid. Tegelikult ei saa ka öelda, et kõiki peatükke pidanuks just sellises järjekorras lugema – mosaiigitükid ei moodustanud mitte 2D pannood, vaid 4D! Allusioone leidus ilmselt paljudele muinaslugudele ja tekstidele (kolm ratsut tallis? eksimine võlumetsa? vana Minerva, surnud tädi Minni? Kahes loos vigastas Nicolas oma kätt – ja ühes teises mainitakse, et käsi oli sidemes, kuigi lugeja on juba unustama hakanud, et oot, miks…. aa, eelnevalt vist aitas kustutada kellegi põlevat kleidisaba!). Kohati liigselt tänapäeva probleemidele osutamine ehk polnud meeltmööda.

Muidugi tegi nalja ka just peatükk tallist leitud kolme ratsuga, kelle seast ühe valis ja põgenema hakkas.

Nicolase jälitajad olid tal aga endiselt sabas. Kummatigi lippasid nendega käppade välkudes kaasa suured verekoerad, kelle lõrisemine kõlas niivõrd lähedalt, et noormehele tundus, nagu võiksid nad soovi korral koguni tema kandu limpsata. Esiotsa eristas ta vaid nelja kabjapaari tüminat, ent peagi ühines nendega veel ka kolmas ratsu, kes oma kaaslastest hirmsa hooga mööda tuhises, kabjad neile musta pori näkku löömas. Siis paistis kolmas ratsanik ent veidi pidurdavat, teistega sama tempot hoidvat, ning nüüd kostis noormehe selja tagant ühtlane ähvardav müdin. Hetkeks jõudis Nicolas endamisi muiates imestadagi, kas need neli mitte Tori täkud pole. […] Värisedes peitis Nicolas näo oma hobuse lakka, tahtmata sõidu lõpust õieti mõeldagi. Aga tee ei lõppenud, otsa sõit ei saanud. (lk. 101-102)

Vaadake, see raamat lülitub igast otsast ka peretraditsiooni 🙂 Alustades kaanepildist, võttes need Eno Raua sõnad, mis kandusid onu raamatu pealkirjaks. Mistõttu ma üldse ei imesta, kui siin on veel vihjeid, mida ma ei tabanudki. Näiteks Ratsanik Melchiori lugesin üsna ammu (toona pidasin Rein Rauda oma lemmikkirjanikukski), aga too keskaja allegooria avaldas toona tugevat muljet.

Seega – loe, mõtle, ragista ajusid ja imesta, et selle pani kirja 20-aastane (või pigem noorem) autor. Ja kes teab, äkki elabki tekst oma elu ja ta ise ei pannudki kõike selliselt kirja, kukkus lihtsalt nii välja.

* Päris alguses tekkis küll selline tunne, et tekst on valminud keeletunnis. Ülesanne: laienda! Lk. 9:

Linna südames laiutas liivakõrb

…kombitsad hargnemas ljööde kaugusele,

…tuul pühkimas penikoormaid.

Sügaval linna südames laiutas hiiglaslik liivakõrb,

tolmused kombitsad hargnemas loendamatute ljööde kaugusele,

tüdinud tuul pühkimas penikoormaid silmapilguga.

Ja nii pea iga lause. Samas hiljem seda nii palju polnud.

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

17. Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Kuskil jäi silma või kõrvu, et Ikstenalt on uus raamat (tõlge) ilmunud ja tellisin. Märkan, et raske on kuskilt otsast kirjutama hakata. Üsna lugemise alguses lugesin teksti tagakaanelt, lootes leida mingi võtme (sest olin vist ühe peatüki lugenud ja ei suutnud meenutada). Tore oligi. Nimelt kirjutatakse tagakaanel hoopis kellestki Dzintars Sodumsist:

Dzintars Sodums (1922–2008) oli läti luuletaja, kirjanik ja tõlkija, kellel õnnestus Teise maailmasõja lõpul Kuramaa rannikult Läände põgeneda. 1960. aastal ilmus Sodumsi ligi kümneaastase töö viljana Rootsis James Joyce’i „Ulyssese“ lätikeelne tõlge, mille eest saadud paarisaja dollariga taskus asus ta teele Ameerikasse. Tagasi Lätimaale jõudis ta Nora Ikstena kutsel XXI sajandi alguses. Paar viimast eluaastat elas Ikstena juures Ikšķiles, tõlkides „Ulyssese“ sisuliselt uuesti läti keelde.

Siis alles küsitakse: “Käesolevas raamatus õpivad teineteist tundma Tebe ja Tütreke. Kas Tebe on Dzintars Sodums? Kas Tütreke on Nora Ikstena? Kas see on isa ja tütre suhe või midagi enamat?” ja kõik saab mulle selgemaks (sest kust sa siis muidu lugedes esmalt aru saad, et Tütreke ei räägi oma töössemattunud isast, keda ta kunagi näinud pole 🙂 ).

Raamat koosnebki esiteks mehe ja naise kirjavahetusest, vahele olustikupiltidest, eraldi, koos. Sest see raamat algab jutuga kolimisest (Tebe kolitakse USAst Lätti tagasi, kuna ei suuda vana mehena enam endaga hakkama saada – meile pakutav pilt on asjade pakkimisest, valimisest), et siis sündmuste algusesse hüpata. Peatükkide pealkirjad on kas kohanimed, kust kiri on saadetud, või – e-kirjade tekkides – “subj.” ja mõni pealkiri.

Loeme vanema mehe ja noore kirjaniku hingesugulusest, vanema mehe õpetussõnu, mõtteid, arutelusid. Väga palju on tsitaate kõikidelt neilt kirjanikelt, keda Sodums on tõlkinud – muidugimõista Ulysses, aga ka Dublinlased, Finnegan’s Wake (korralikult siiski Finnegani peiedeks tõlgituna), viited Chauserile jt. Kuna aga minu teada pole ei Ulyssest ega Finnegan’s Wake’i siiski eesti keelde tõlgitud nende keerukuse ja sõnamängulisuse pärast, on need tsitaadid (ilmselt?) selle raamatu tarbeks tõlgitud (iseäranis Paul-Erik Rummo tõlked). Tiitellehe pöördel tänab tõlkija Hannes Korjus väga paljusid – põhimõtteliselt heade tõlkijate kahurväge – ja lugedes näedki, kui palju tõlketsitaate see raamat sisaldab.

Stiililt aga on see romaan pigem poeetiline, sugugi mitte lihtsalt ülelibisetav, mõtteid-tundeid täis. Sündmusi on vähem. Kuigi on. Realistliku pildina on tegemist ju selge mõistuse ja vaimsete võimete juures oleva vanahärra hääbumine füüsiliselt, mida Tütreke püüab leevendada (praktilist poolt – söögitegemine, pesupesemine, koristamine, saun, jalahaavade sidumine), et Tebe saaks tegeleda oma tööga, oma Kogemusraamatut kirjutada, tõlkeid ümber teha. Väga õrnalt aimub ka Tebe ja Tütrekese erinev taust – Tebele tundub tegelikult, et nõukogude aeg ja mentaliteet on Tütrekese mõtteviisi ja haridust mõjutanud, halvas suunas; Tütreke aga näeb Tebe juures asju, millest tema on maailmas loobunud ega oska hinnata – oma elutrauma pärast. Huvitav tundus seevastu Tebe mõttekäik (mingi ajakirjanik vist küsitles – ja ärge laske end eksitada, midagi nii maist sellest raamatus enamasti polnud ja vastusedki on antud fragmentidena):

Kuidas hindate taasiseseisvumist?

[…]

Kodumaal tuleks pöörata tähelepanu sellele, et siinne elanike koosseis on nii ebaühtlane. Mitte patriootlikku kasvatust ei lähe tarvis, vaid ühiskondlikku. Mitte ajalugu, vaid teadmisi poliitikast – ja demokraatiast. (lk. 129)

Kohati tundus mulle, et väljaande kvaliteet võinuks pisut kõrgem olla – ei, muidugi on ära tehtud uskumatult suur töö, et meie keelde üldse see raamat ja tõlketsitaadid jõudsid. Aga küljendus, kujundus, toimetamine (kui poolitusmärgid jäävad kogemata poolitamata sõnade vahele uuele reale või jäävad muud trükivead sisse, või on tsitaadid suvalises koledas teises šriftis vahele antud); üsna suvaline ja raamatu mõistes siiski kauge kaanefoto (see pärineb küll paraku originaalilt. Mu arust ei viita ei Kuramaale, Gotska Sandönile ega Läti loodusele. Võib-olla väga konkreetselt siis Tebe elukohale Ameerikas, pole hakanud otsima).

Kuna suur osa raamatust kõneleb keelest, keelest kui kunstivormist, elukeskkonnast, kus elada, vajamata muud – Tebe polnud kunagi reisinud, kui välja arvata tema pagemine ja jõudmine oma elukohtadesse – siis kohati tekib mulje, et Tebele suhu pandud sõnad (tõlke läbi) on teinekord väga keelekauged. Muidugi võib olla, et Tebe keeletunnetus ongi aastatega Ameerikas halvemaks läinud ning ta kasutab amerikanisme – samas antakse ju mõista, et ta tõlkis põhimõtteliselt Ulyssese uuesti läbi, veel tagasi Lätti jõudes, elupäevade lõpus. Seega kas uskuda tõlkijat või mitte? Eksaktne oli näiteks üks sõna, kuhu takerdusin – ja kuna see kordus nii mitu korda, arvasingi, et äkki ka lätikeelses tekstis oli midagi keelepäratut. Või insulaarne vs kontinentaalne. “Kontinentaalne” on tavaline, aga “insulaarne” on mõistetav, kuid sugugi mitte tavapärane. Ometi on kirjavahetuse algusepoole Tebe juhised noorele kirjanikule, kuidas öelda parema stiiliga: avaldas isegi soovi –> isegi soovis; nad olid imestunud –> nad imestasid. Teised valitud ebatavalised sõnad on samas juba tõlkija stiil, valik, soov – kui mulle tunduvadki võõrad, siis neid ma ei kritiseerigi.

Seega – kokkuvõtteks hea, et selline raamat meie keeleruumi toodi, siin on palju head. Samas mõistan, et ei saa valimatult soovitama hakata, kuna kui siit mingid asjad põhimõtteliselt kirjanduses ei kõneta, siis see raamat muljet ei jäta. Aga just see hingesugulus üle põlvkondade, millest on tegelikult maha roogitud erootilisus, vaid on öeldud selgelt, et “kui ma oleksin noorem” või ilmub Tebe lihtsalt noorena Tütrekese unedesse, mingi võnge on aga muud erootilist mitte.

Sulepuru kirjutab.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 1 kommentaar

Lutsu “Laul õnnest”

Ma olen viimasel ajal teatrist rohkem poole pealt ära tulnud kui lõpuni vaadanud. Võtsin uueks motoks “raha on juba niikuinii raisatud, pole vaja tingimata aega ka raisata”. Teinekord polegi kõnealused tükid nii halvad olnud, aga mind üldse ei kõneta ja sellepärast ei viitsi lõpuni istuda. Mõnikord on paraku siiski ka tükk olnud piinlik.

Seetõttu oli see noorte tehtud Luts erand (kuigi, jah, vaheaega polnud, seega poole pealt äratulemine ei olnudki teema). “Laul õnnest“, lavaka 29. lend, lavastaja Elise Metsanurk samast lennust (juhendaja Merle Karusoo – see oli ilmselt põhjus, miks ma suvel pileti ära ostsin).

Mulle meeldis seekord:

  1. Fragment (c) Margus Ansu fotost Postimehes

    Tekst (mis on alati tugevaks eelduseks teatrielamuse saamisel). Ajatu. (Jaak Alliku sõnul kohendatud). Kuidas inimesed teevad kõike paremas usus, aga kuidas just see võib teistele haiget teha – ja see kehtib seal kõikide tegelaste kohta. Heaks illustratsiooniks on kasvõi see pilt – kui erinevate tunnetega need ühes pidulauas lustivad inimesed seal tegelikult on!

  2. Lavakujundus – need napid vahendid, mida väga huvitavalt kasutati. Ilmselt see valge siidlina nii läbiva sümbolina on põhiline, mis eriti meeldis (nt pilt ülal). Kuidas sellest võib saada ühest otsast pruudiloor, teisest poomisnöör. Kuidas sellest saab pulmalaua lina või lina abieluvoodis. Või pesu. Oma valges värvis alati täiesti süütu ja puhas. Ka redeli kasutus erineval eesmärgil (kuigi neid eesmärke oli vähem).
  3. Noortepärasus, mis sealt läbi kumas. Muusikaline kujundus. See haakub tegelikult otseselt selle noortepärasusega, mis mulle selles tükis meeldis. Nimelt oli sisse toodud tänapäeval nii popp luupimine, mis justkui võttis Lutsu tekstilt ära selle aukartuse, et midagi vana ja kuidas siis nii. Esialgu orelimängijalt, siis üha rohkem kõnesse üle minev, iseäranis teises pooles, kui orel oli maha müüdud. Umbes, et kas need helid ei jää kummitama teie juttudesse, tülidesse… Huvitav kunstiline lahendus – aga kuidagi värske ja nooruslik! Siia juurde lisaks ka teinekord liiga valjuks minev muusika, aga just äärmiselt kaasaegsed tantsuliigutused, mis meenutasid praeguseid TicToci-tantse.
  4. Fragment (c) Margus Ansu fotost Postimehes.

    Näitlejatööde osas: muidugi meeldis mulle iseäranis Marika Barabanštšikova karakter. Ta oskab sedasorti asju! “33 variatsioonis” oli ka just tema roll (pluss Pekarevi arhivaar) ja muutus haiguse astmes see, mis tüki vaadatavaks tegi. Noortest mõnesid olin ma juba nende Tšehhovi-ainelises tükis näinud (Kristiin Räägel – tema potentsiaali kuidagi tundub, et olen pisut näinud). Jah, nad olid noored, ilmselt tuleb nende karakteritesse tulevikus veel midagi huvitavat juurde, aga kõik mängisid hästi. Võib-olla ei haakunud Ekke Märten Heklese mäng selle rolliga, mida ta teksti järgi pidanuks esitama – sest tema oli seekord avaneva teksti kohaselt kogu pundist kõige egoistlikum, ei saanud lõpuni millestki aru – siin aga jäi mulje temast, kui heasüdamlikust paljasjalgsest boheemist. See ärahellitatud egoism ja ainult iseendast lähtumine võinuks minu arust paremini haakuda (samas võib see olla lavastaja erinev arusaam tekstist võrreldes minuga).

Aga tegelikult on põhjus, miks ma selle sissekande lõpuks otsustasin teha, selles, et ma pettusin ääretult Liisa Ojakõivu arvustuses, mis ilmus Tartu Postimehes. Oleks kuskil vaielda tahtnud. Tundus lausa, et konkreetset arvustust pole, vaid kirjeldused ja mingid arusaamatud subjektiivsed deklaratsioonid stiilis “seejärel jätab Orel publiku ja tegelased kahjuks maha” (sest orel oli müüdud, luupimine kandus dialoogidesse, mida tema kirjeldab, kui “Etenduse teises pooles võimendavad teksti mõju mitmetes stseenides fraasikordused, mida tegelased üksteisele justkui võitlussteenis tuliselt vastakuti pilluvad”. See oli ühtne tervik, tõlgendatav koos) või “Kokkuvõtvalt mõjub Lutsu draama Lavakunstikooli tudengite tõlgenduses kui katse elustada sajanditagust seebiooperit mitmesuguste atraktiivsete üllatustega, mille võimalusi lõpuni ei kasutata” või et “Suur osa draamast jääb kanda tegelaste psühholoogilisel veenvusel, milles kõik näitlejad oma rolli vältel algusest lõpuni ei püsi. Mehed üldiselt mängivad värvikama psühholoogilise paletiga kui nende noored naispartnerid”. Põhjendusi õieti polnud. Põhjalikke tõlgendusi polnud. (Mul hakkas isegi kohati tekkima kahtlus, et kas arusaamine oli?) Ma mõistan, kui arvustuses kuidagi põhjendatakse ja ma kas nõustun või mitte. Sedapuhku oli lausa tunne, kas noorte vastu mitte ebaõiglane poldud. Täna aga ilmus Jaak Alliku arvustus suures Postimehes – ja tore oli. Sest vastukaaluks näed, kuidas erinevaid osi kirjeldatakse arvustusena, mitte ümberjutustuse ega deklaratsioonina. Muidugi on ka siin subjektiivsust, sest iga inimene vaatab ju oma maitse järgi, lihtsalt need põhjendused on kuidagi usutavamad, vähemalt on need läbi kirjutatud. Lisaks olin ma Allikuga seekord suht ühel nõul, kuigi oli asju, mida ma polnud sedasi tõlgendanud (nt. “Elu armastan sind” kui emade põlvkonna lugu, võib-olla ka Metslangi karakteri tõlgendus).

Ma ise ei väida muidugi, et see oli minu unelmate lavastus (selliseid on maailmas üldse vähe, sest teater pole minu kunstiliik, möönan), aga ma nägin vähemalt, et oli põnevalt lahendatud ja hästi tehtud. Ja tekst oli hea. Lihtsalt üks arvustus tundus liialt ebaõiglane ja põhjendamata.

Rubriigid: teater-muusika-kino | Sildid: | Lisa kommentaar

16. Joel Haahtela “Adèle’i küsimus”

See on nii uus raamat, et pole veel meile raamatukokku jõudnud. Mõtlesin kannatlikult oodata. Siis aga selgus, et võiksin sõbrale kinkida raamatu (ta ise pakkus) ja otsustasin kohe Haahtela kasuks – ostes olin isegi ebakindel, kas ikka on õige raamat. Ja lugesin otse loomulikult enne läbi ja veendusin – ma olen valikuga rahul!

Haahtelast on minu jaoks saanud juba kvaliteedimärk, mulle väga meeldivad ta maailmatunnetus ja kirjastiil. Muidugi on Kai Aareleid tõlkijana teine kvaliteedimärk, seega oli lugemine puhas nauding. Kuigi sisult ei juhtunud ju sealgi suurt midagi ebatavalist võrreldes muu kirjandusega. Sisukokkuvõte:

Mees läheb Lõuna-Prantsusmaal asuvasse kloostrisse uurima lugu pühakuks kuulutatud naisest [Adèle], ning samas algab rännak mehe enese minevikku. Kui kaugele on inimesel tarvis rännata, et sõlmida rahu omaenda ajalooga ja leida vastus küsimusele, kas imed on üldse võimalikud?

Võtkem või raamatu algus (ja ilmselt oleks juba selle järgi võimalik otsustada, kas see raamat võiks meeldida või mitte):

Just hakkas lund sadama. Räägitakse, et tähed on inglite südamed, mis põlevad nende läbipaistvates kehades. Pimedus aga kujutab endast kustunud südameid, mida on mitu korda rohkem, ning seepärast on öös rohkem pimedust kui valgust. Ja lumesadu on kustunud südamete tuhk. (lk. 7)

Ega polegi muud rääkida tegelikult. Sündmuseid väga pole, on ringiliikumine, oma muremõtetega toimetulek, küsimus, kas imed on võimalikud? Sellepärast tulebki peategelane kloostrisse Adèle’i imet uurima, dokumente lugema, et mõista, kuidas oli hüpe sügavusse võimalik, nii et ta ei surnud, vaid sai hoopis teiseks, enam ei longanud ega midagi… Seda enam, et mehe vana sõber, kellel oli elus kõik kuidagi kehvasti läinud ja kes läks Prantsusmaale põhimõtteliselt üheotsapiletiga, sattus sama kloostri kirikusse, puhkas seal ja puudutas laegast, mille järel midagi ootamatult muutus. See ei anna peategelasele rahu – kas sellised asjad on veel tänapäevalgi võimalikud? Vend Paul aga ütleb, et andku inimene endale asu ja aega.

Vend Paul kõnnib mu kõrval ja ütleb, et on imesid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja maailm on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. (lk. 78, tõlk. Kai Aareleid)

Muretsemine on õigupoolest jumalateotus, või vähemasti on see Jumala alahindamine, sest muretsemisega me püüame Jumalalt võimu enda kätte võtta, ja tema kogemuste kohaselt see kuigi hästi ei õnnestu. Pealegi on mured inimesele lõpuks kasuks, sest need panevad meid pöörduma Jumala poole, tahame seda või ei. (lk. 55)

Siin kloostris püüavad nad uuesti kodutee leida, märgib vend Paul. Kuid kerge see pole. Olgugi et vennad loobuvad maisest varast, toob igaüks siiski kaasa enda, oma väikluse, oma osa maailma kurjusest. Ent vahest on põhjust rõõmustada ka iseloomu puudulikkuse üle, sest need hoiavad meele alandliku. Kui voorusest saab põhjus uhkustamiseks, lakkab see ju olemast voorus. (lk. 83)

Need kolm välja kirjutatud tsitaati võivad jätta eksliku mulje, et ka siin käiakse ringi ja räägitakse filosoofiast (nagu Huxley Saares), aga tegelikult oli siin niisama ringiliikumist, olemist, kohtumisi, meenutusi. Pealegi selgus ju ka alles lõpus, et peategelase ema raskemeelsus, mille edasikandumist üle põlvkonna oma pojale mees pelgas/kahtlustas, viis lõpuks selleni, et naine ühel hommikul aknaid pestes aknast alla surnuks kukkus. Olles tol hommikul tavapäratult rõõmus ja tegus olnud. Poeg/peategelane on kindel, et tegelikult oli ta otsustanud selle hüppe teha – ja sealt ka paralleel Adèle’i müüdiga. Hüpe sügavikku, mis midagi muudab.

Tegemist on eesti keeles uue raamatuga, ühtlasi hea raamatuga. Seega ma olen kindel, et sellest kirjutatakse mitmes kohas veel. Hetkel veel linke polnud. Kui kunagi peale satun, siis lisan.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

15. Arkadi ja Boriss Strugatski “Miljard aastat enne maailmalõppu”

Lugemislauale sattus see raamat vägagi juhuslikult (astusin kord ka raamaturiiulite juurde, see võib halvasti lõppeda, sest kuhjasin igavese hunniku kaasa). Tegemist on sisult novelliga, tundub mulle (mis sest et raamatu mõõtu, 151 lk). Esialgu üsna pikalt venelikku janti – Dmitri Maljanov on nimelt astrofüüsik, kes on oma teaduslikule läbimurdele lähedal, aga ta ei saa eriti sellega tegeleda, sest kogu aeg segatakse. Kokkuvõttes on kõik kenasti ära öeldud:

Vendade Strugatskite meisterlik sci-fi romaan räägib astrofüüsik Dmitri Maljanovist, kes on kindel, et ees terendab Nobeli preemia. Ta  saadab pere jalust ära maale, et tööle pühenduda, kuid lakkamatu segamine ei lase kuidagi keskenduda – kõigepealt ootamatu viina ja kaaviarisaadetis, siis kaunis võõras naine ukse taga, kes jääb ööbima … ja sõbrad. Sõbrad, kes on samuti jõudnud oma valdkonnas olulise läbimurde lävele. Selgub, et nad kõik on kogenud häirimist, mis ületab kaugelt normaalsuse piiri. Kas tõesti tegutseb nende vastu mingi kummaline jõud? Või on neil lihtsalt närvid läbi? Või hoopis …  force majeure? Loos, milles segunevad koomika ja põnevus, tõstatavad autorid küsimuse – inimene võib ju arvata, et ta on looduse kuningas, aga kui universum on otsustanud meid paika panna, kas meil siis on valikut?

Tegelasteks on Maljanov (kes ajuti muutub minategelaseks – üsna ootamatult, nuputad, et kas see on mingi taotluslik nipp), Veingarten, Zahhar Gubar, Gluhhov ja Vetšerovski. Jääb mulje, et nendel nimedelgi on tagamõte – kõige olulisemalt hakkab see justkui paistma Vetšerovski nimest. Uurisin, et малять tähendab “askeldama” (Google), Snegovoi, Veingarteni ja Gluhhoviga pole ka küsimust. Gubar (губар – kubjas). Seega kogunevad mehed ja on mures – iga kord, kui tööga tegelevad, juhtub midagi – kas tegemist on supertsivilisatsiooniga? Vetšerovski selgitab hiljem midagi homöopaatilisest ilmaruumist, selgub, et tegelikult on temal see juba kauemgi kestnud.

Paraku ma ei jõua kõike ümber kirjutada, ilmselt siis hiljem ununeb. Igatahes huvitav on asjaolu, et 1973. aastal, kui neilt see telliti, ei võetud lõpptulemust nähes trükki. Said ilmutada ajakirjas Znanije – Sila. Ja kui siis hakkad lugema teatud mõttes allegooriana, töötab ka. Ühes pikas arutelus, kui mehed on veel supertsivilisatsiooni teooria juures, mida Maljanov ei taha uskuda, öeldes, et milleks siis nii palju kära ja müra, kui aitaks lihtsamatest ja selgemini suunatud aktsioonidest, vastab Vetšerovski:

“Need on detailid, Dima,” lausus Vetšerovski vaikselt. “Milleks mõõta inimvälist otstarbekust inimlike mõõdupuudega? Ja pealegi, sa kujuta ette: missuguse jõuga sa lööd endale vastu nägu, et tappa vaest sääske? Sihukese löögiga võiks ju tappa üksiti kõik ümbruskonna sääsed.”

Veingarten tähendas vahele:

“Või näiteks: jõele silla ehitamise otstarbekus haugi seisukohalt?” (lk. 84-84, tõlk. Maiga Varik)

Lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

14. Daniel Kehlmann “Tyll”

Laenutasin kaks Kehlmanni raamatukogust korraga, selle paksema lugesin nüüd. Leidsin ühtlasi, et olen lugenud ära kõik eesti keeles ilmunud Kehlmannid, mis teeb minust kindla lugeja, kui midagi veel peaks ilmuma.

Kellele võiks see raamat meeldida?

  • Esiteks: neile, kes teavad midagi 17. sajandist ja keda see paelub;
  • neile, kellele meeldib kronoloogiata kirjandus.
  • Eelduseks lugemisel: hea mälu/teadmised.

Seega mina ise olen piiri peal ja seda mälu puudumise ja üldharituse põhjustel. Ent pean tõdema, et tegelikult oli ikka hea raamat, vbolla isegi väga hea. Ja läheb kiiresti (hoolimata oma ca 400 lk-st) – samas aeglaselt ei saagi lugeda, muidu läheb tõesti kõik meelest ja ei märka seoseid.

Nimitegelane on Tyll Ulenspiegel – kuigi veebist lugedes tundub, et iseenesest pärineb see tüüp varasemast ajast. Kristel Kaljund kirjutab oma arvustuses Ekspressis: “Peategelaseks valis Kehlmann Tyll Ulenspiegeli, mõistatusliku narri, kelle prototüüp on sündinud 1300. aasta paiku. Esimest korda mainitakse teda kirjasõnas 1510. aastal, misjärel tegelaskuju hakkas isepäiselt oma elu elama rahvapärimuses ja hiljem ka 19. sajandi ilukirjanduses hispaanlaste vastu võidelnud flaami rahvakangelasena.” Seega miks mitte – seda enam, et tema on see niit, mis ühendab kõiki teisi jutte ja liine. Ja seda enam, et tegemist on tüübiga, kes otsustab, et ta mitte iial ei sure. (Jällegi oleks abiks, kui oleksin tuttav varasemate juttudega temast, kasvõi lavastustega, mina tean aga ainult Olav Ehala sulest pärit laulu 🙂 ja sellest muidugi ei piisa).

Ametlik kokkuvõte kõlab nii:

TYLL ULENSPIEGEL – vagabund, komejant ja provokaator – sünnib 17. sajandi algul väikese kolkaküla möldri pojana. Tema ravitsejast isa satub peagi konflikti kirikuga ja Tyll peab põgenema, saatjaks pagari tütar Nele. Mööda ususõdadest laastatud maad rännates kohtavad nad palju lihtsaid inimesi ja mitut oma aja suurmeest: noort Martin von Wolkensteini, kelle suurim soov on oma silmaga sõda näha, pagenduses Böömimaa kuningapaari Elizabethi ja Friedrichit, kelle saamatus omal ajal sõja vallandas, arst Paul Flemingit, kellel veider plaan saksa keeles luuletusi kirjutada, ja silmapaistvat õpetlast Athanasius Kircherit. Nende saatustest põimub kokku ajakangas, Kolmekümne aastase sõja eepos. Ja kes teine võiks selle lahti rullida kui mitte Tyll, too mõistatuslik narr, kes ühel päeval otsustab, et ei sure iial.

Daniel Kehlmann autorina hakkab mulle ka üha rohkem sümpatiseerima (mäletan, et Maailma mõõtmine ei jätnud mulle kuigi sügavat muljet, seevastu aga Kuulsus. Mine tea, äkki meeldiks Maailma mõõtmine nüüd ka rohkem?) – just see, et näed fragmentaarselt samu sündmusi erinevatest vaatenurkadest, inimeste mälu on erinev, inimeste enesepilt võib kardinaalselt erineda “objektiivsest” (kui selline asi olemas peaks olema).

Lugu läheb lahti looga “Kingad” – kuidas Tyll ja Nele saabuvad ühte külla, peategelane, väike 12-aastane tüdruk, jälgib nende esinemist, nende tegutsemisviisi, on lummatud. Tylli show seisneb aga tegelikult selles, et ta näitab inimestele, kui alatud nad tegelikult on. Tyll kutsub ta kaasa, tema aga ei julge/taha siiski kodust lahkuda. Siis tuleb sõda, kõik tapetakse, ka tüdruk ise. Seega mingit tulevikku ikka ei olnud. Lõpp. Mõtlesin, et tohoh, kas siiski eraldiseisvad novellid? Jah, mõnes mõttes nagu Kuulsuses. Järgneb “Õhu valitseja” ja see annab meile Tylli teekonna alguse. Siin on keskmes tema vanemad, isa mõtisklused, ravitsemisvõimed, möldritöö, see, kuidas väike Tyll jääb eesliga üksi metsa, kui emal on nurisünnitus ja ta sulasega koju tagasi läheb. Lõpuks see, kuidas külla saabunud doktorid isa kui nõia kinni võtavad, kõiki ülestunnistuste saamiseks piinavad, kohtuprotsessi peavad, võtavad kinni ka juhuslikult saabunud kaitsja (temast nagu ei kuulnudki hiljem? Kas see võib võimalik olla?). Isa ja timukas respekteerivad teineteist. Ja poiss lahkub koos pagari tütre Nelega.

Siis aga järgmine “novell” – “Zusmarshausen“, mis kõneleb justkui kereka krahvi (Martin von Wolkenstein) (kriitilisi ja kommenteeritud) mälestustest selle kohta, kuidas ta käis koos kaaskonnaga läbi sõjast laastatud maa Andechsi kloostrist Tylli keisri korraldusel ära toomas. Kloostrisse oli Tyll põgenenud, kuna see olla kindel koht, ent nüüd oli seegi laastatud. (Muide, viimase osa lõpus annab Tyll rõdul lumesajust Elizabethile/Lizile teada, et ta lahkub kloostrisse. Rääkides kronoloogia segiajamisest). Üks kereka krahvi kaaskondlastest, Karl von Doder, oli kloostri raamatukogus uurinud “Ars magna lucis et umbrae”, mille on kirjutanud Kircher – tegelane, kes oli doktor Tesimondi jünger Tylli isa kohtuprotsessis ja kes ka hiljem ilmub tagasi “Valguse ja varju suur kunst” peatükis, kohtub salapärase ja juba kuulsaks saanud Tylliga, põgeneb, surmahirmul.

Peatükk “Kuningad talvel” räägib aga hoopis pigem Talvekuningast ja Talvekuningannast Friedrichist ja Elizabethist. Selles osas ongi huvitav näha, kuidas Liz pidevalt tunneb, kui hädine ja rumal on ta mees, lugejana võtame tema poole. Kui siis Friedrichi-poolne kirjeldus algab, pakutakse nii toredasti hoopis teine vaatenurk. Friedrich nimelt läheb läbi sõjast laastatud maa kohtuma Gustav II Adolfiga sõjaväljal, et temaga kui oma viimase lootusega koostööd teha. GA pakub talle ta enda maid läänina – see käib aga kuningliku uhkuse vastu ja Friedrich lahkub. Teel koju haigestub ta katku ja sureb. Tyll on Lizi ja Friedrichi kojanarr, mis sest, et nende kuningriiki (Böömimaad) enam pole. Narri olemasolu kinnitab, et oled kuninglik kõrgus. Tyll saadab Friedrichit tema retkel, lõpuks jääb kuningas temast surnuna maha, teised kaaskondlased on juba varem ükshaaval lahkunud. Tyll jõuab koju, võtab eesli (kellele ta parajast kuninga ülesandel kõnelemist õpetas) ja Nele kaasa ning jätab Lizile kirja. Sellest peatükist tegi mulle nalja, kuidas Liz kirjeldas saksa keelt:

Saksa maadel ei tuntud korralikku teatrit, seal rändasid haletsusväärsed komödiandid vihma käes ringi ning kisasid ja kargasid ja peeretasid ja peksid üksteist. Arvatavasti oli põhjus kohmakas keeles; see polnud sugugi teatrile sobiv keel, see oli mingi vusserdis oigamisest ja rämedast röhkimisest, see oli keel, mis kõlas nii, nagu võitleks keegi lämbumisega, nagu oleks veisel köhahoog peale tulnud, nagu purskaks kellelgi õlu nina kaudu välja. (lk. 194, väga hästi tõlkinud Piret Pääsuke)

Järgmine peatükk on “Nälg“, mis räägib Tylli ja Nele elust suhteliselt peagi pärast põgenemist. Nad otsustasid ju oma leitud õpetaja jätta ja liituda Pirminiga, kes neile paljutki õpetas, aga kes oli kuri ja õel. Temaga koos pidid nad üsna palju nälga kannatama. Teistes osades on viidatud, et Tyll või Nele mürgitas Pirmini. Siin jääb üsna lahtiseks, mis täpselt juhtus, aga kui nad Pirmini surnukehast lahkuvad, siis tunnevad nad halbu vaime ja tulevadki vastu kurjad sõjasulased, purjus, rahuldamata. Nelel õnnestub põgeneda, Tyllil mitte….

Valguse ja varju suur kunst” räägib sellest, kuidas seesama hull paater Athanasius Kircher, Collegium Romanumi professor, saabub tagasi Saksamaale, et leida ainus ja viimane lohe (sest pooled tema ravijutud käivad selle kohta, kuidas loheveri aitaks erinevaid haigusi ravida ja asjaolu, et tema tehtud katsetel teiste ainetega on asi lõppenud kehvasti, on talle tõenduseks, et päris loheveri oleks lahenduseks). Endaga kaasa saab ta Adam Oleariuse (Gottorfi õukonna matemaatiku) ja tolle reisikaaslase Paul Flemingi. Kuna lohe väljameelitamiseks on vaja muusikat, siis liiguvad nad Tylli tsirkuse juurde, et neilt muusikud üle osta. Seal tõllas Tyll siis Kircherile ilmubki, mille järel Kircher tuhatnelja tagasi Rooma turvaliste seinte vahele tagasi raamatuid kirjutama suundub.

Eelviimane lugu on “Tunnelis” – ka sellele on viidatud millalgi varem, et Tyll on sissevarisenud tunnelist eluga pääsenud. Selles loos kirjeldataksegi, kuidas Tyll kolme kaaslasega sissevarisenud kaevikus maamassiivi alla jääb. Kuidas teised ükshaaval surevad (paar vist seetõttu, et Tyll hakkab laest kive lahti koukima ja pimedas kukkuvad kivid tapavad nad). Samal ajal külastavad teda ennast surnute vaimud, Pirmin, isa, ka see eesel, kes leiti peata ja surnult pärast seda, kui ta lapsena öö üksi metsas pidi veetma.

Kõige viimane peatükk, “Vestfaal” toimub rahukõneluste ajal. Liz läheb kuningliku hoiakuga läbirääkijate juurde ja ütleb, et talle tuleks Pfalz ennistada, et ta saaks sellest siis loobuda. Milleks? Nimetagem seda poliitikaks.

Nüüd hakkas mul kiire, enam ei jõua edasi kirjutada. Aga mulle väga meeldis, kuidas tekkis selline hõlmav kirjanduse tunne – et seda teksti tuli erinevatest aegadest ja kohtadest ja ümbritses sind, mistõttu olid nagu kõiges sees. Inimloomus selle närususes, Tyll oskab selle eriti kenasti välja tuua 🙂

Järjejutuna: 1; 2; 3.

  • Kristel Kaljund Ekspressis.
  • Linda Jahilo Lugemissoovituse blogis (2 a tagasi, kui veel eesti keeles polnud). Ta kirjutab tabavalt: “Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.”
Rubriigid: raamat | Sildid: , | 1 kommentaar

13. Maciej Zaremba “Huset med de två tornen”

See on järjekordne raamat (originaali ilmumisaasta on 2018), mille oktoobrivaheajal Stockholmist ostsin. Seekord on jälle hästi läinud – taas väga tugev teos! Ja kindlasti võiks kaaluda selle tõlkimist* – mul pole aimugi, kas see müüks, aga see on nii põhjalik ja korralik teos, väga olulisel teemal peale kauba. Võib-olla on mõni sari, mille alt välja andes paremini silma jääks? Muuhulgas sai see raamat eelmisel aastal ka Ryszard Kapuściński auhinna – nii raamat ise kui selle tõlge poola keelde.

Niisiis. Millest see raamat räägib. Mulle tundub, et žanrimääratluselt on tegemist reportaažraamatuga – põhimõtteliselt kirjutab ta siin enda loo – jõudes oma vanemate taustadeni, millest tal kogu lapsepõlve ajal polnud kõige vähematki aimu. Alles siis, kui ta ema tuleb 1969. aastal ta tuppa ja ütleb, et me peame ära minema, vastab Maciej “Jah, kallis ema”, teadmata kõike seda, mida ta teab nüüd ja mida teame meie lugejatena. Põhiteema on juudid ja antisemitism. Raamatus on teisigi fotosid peale kaanefoto ta vanematest. Kirjaniku ema oli isast mitukümmend aastat noorem, isal oli juba varasem abielu (kuigi toona, nagu ma aru sain, suhteliselt sunnitud. Enamasti elasidki lahus sõja ja muu tõttu), mille pidi laskma Lilaga abielludes tühistada, kuna lahutada ei olnud võimalik (muutes oma varasema perekonna uue abieluga sohiperekonnaks, oma seni seaduslikud lapsed sohilasteks….).

Ei, enne, kui ma hakkan sisuliselt midagi kirjeldama, tahaksin öelda, et esiletõstmist vääribki ülesehitus. Samal teemal oleks võinud kirjutada täiesti tavalise kronoloogilise jutustuse – see osa on ka siin tegelikult olemas: kümneid lehekülgi vaheldumise “HAN” ja “HON” sellest, kuidas ema ja isa sõja üle elasid. Ema koos oma emaga pidevalt pogrommide eest põgenedes, mingi ime läbi abi leides, šansid ellu jääda lihtsalt väiksemad kui kaduvväiksed (kirjanik rõhutabki, et see, et tema üldse olemas on, on niivõrd ebareaalsete juhtumiste summa). Isa, olles tolleks hetkeks juba kogenud psühhiaater, kellel oli oma haigla (“hullumaja”, mille ta nimetas ümber sanatooriumiks), on enamuse ajast vangilaagris – aga sellist tüüpi, mille olemasolust mina ei olnud kuulnudki. Oflag II B (Offizierlager für kriegsgefangene Offiziere). Päris raamatu lõpus kirjanik selgitabki, mis võis olla taolise erikohtlemise põhjuseks, mis neile osaks langes. Ferdinand Herman Rudolf von Löbbecke on sealne komandant (ilmselt on olemas õigem termin) ja ühe käskjala/reamehe mälestusmärkmetes seisab, et Löbbecke arvates seisid ohvitserid teistest kõrgemal, ning tundis ise vaat et suuremat kokkukuuluvust vaenlase vangi langenud ohvitseridega kui oma riigi reameestega (no Zaremba selgitab seda muidugi pikemalt, põhjalikumalt, paremini ja lausa ajaloo hämarustest alates sõja ausust puudutavaid kokkuleppeid lahti selgitades).

Hakkasin ikka juba sisu kirjeldama. Püüaksin ikka enne vormi puudutada – nimelt oskab Zaremba lugejale edasi anda sama teadmatust, mis valdas teda ennast, kui ta turvaliselt oma lapsepõlve veetis, kus üles kasvas. Ei mõelnud, miks pidi uhkest kahe torniga majast (ehk isa suurest haiglast) ära kolima – isale anti valida, kas jätkata või lasta lahti oma abikaasa, kes oli ka psühhiaater. Ühtlasi juudi päritolu. Maciej sündis 1951. aastal, muide. Laps kadestab teisi vanemaid, kes sasivad oma laste päid ja ütlevad neile “totu”. Alles kooli minnes saab ta teada, et vanemad võivad lastega ka ka mängida. Neil endil pole justkui sugulasi ega juuri, lugusid minevikust. Ta ei tea, et ta ema on juut. Aga pealekaebajaid ja näpuga näitajaid on igal pool, seda saab ta ka omal nahal tunda, kuigi ta ei tea, miks. (Kirjutades tunnen, kuidas mälu juba alt veab – tegelikult oli juba Lila enda lapsepõlv selline, et emapoolse vanaisa juures olid kõrged laed, head vanavanemad, jalutuskäigud, jutuajamised; isa oli aga kuri kohtunik, kellel oli ainult vaja põhjust, et kehaliselt karistada. Zaremba on ka selle loo sügavustesse keskendunud, käinud arhiivides, saanud teada, mis toimus vanaisa Izakiga, kohtunikuga, juudiga, keda üks advokaat avalikult mõnitas, salaja kiusas – sellepärast, et too oli juut). Poiss kasvab peres, kus üsna ootamatult ema kord 1969. aastal tema tuppa tuleb ja teatab, et nad ei saa Poolas edasi elada. Just taoline kronoloogia või vorm annab teosele teise mõõtme – näeme lapse sirgumist, vihjeid, millele ta ehk toona ei osanud tähelepanu pöörata. Ja siis, kui laps on kasvanud ja arhiivides ning perekonnast alles jäänud kirjavahetuses ning muus tuhninud, saame teada, kuidas selline elusaatus kujunes. Muuhulgas muudab see järjekordse juudiloo isiklikuks ning tundub, et tänapäeval on ikka ja jälle vaja selliseid teoseid, et inimesed mõistaksid. Kuidas on võimalik, et veel äsja, 2020. aasta holokausti mälestuspäeval mäkerdatakse Turu linna juutide sünagoog punasega üle??? Selle kohta peakski tooma ühe tabava tsitaadi lihtsalt raamatu keskelt, mis käib 2011. aasta kohta:

“HAMAS, HAMAS, JUDEN AUF DEN GAS!” skanderar fotbollssupportrar under en match i Warsawa i april 2011. Sjutton av dem fastnar på bild och blir dömda. Ur förhören:

Lagerarbetare: Jag vet inget om judarnas historia. Jag tyckte det lät kul.

Student, tekniska högskolan: Jag vet inte vad “Hamas” betyder. “Gas” förstår jag, men inte “Jude”. Jag gjorde inte Hitlerhälsning utan bara pekade på något.

Gymnasist: Vi tänker på motståndarlaget som judar. Jag vet inte varför. Jag vet att judar mördats i gaskamrarna. Jag visste inte att det var brottsligt att ropa så.

Frisör: Jag visste vad det betydde, men ville inte att någon skulle se att jag inte hejar på laget. Jag ropade “Humus”.

Student, statsvetenskap: Jag förstod inte vad jag skrek, det var ju på tyska.

Arbetslös elektriker: Jag vet att “Hamas” betyder “gasa judar”. Jag är inte rasist. Jag vet inte varför jag skrek. Alla andra gjorde det.

Sjukgymnast: Jag rycktes med av atmosfären. Det var inte meningen.

Yrkessoldat: Motståndarlaget var från Łódź, som anses vara en judisk stad. Jag skriker alltid med klacken.

Bland de dömda finns också en historielärare, en domstolsanställd och två företagare. (lk. 143-144)

Mulle meeldib, et kirjanik ei piirdu ainult väga põhjalike arhiividokumentide uurimisega, vaid ka väga põhjaliku ajaloolise tausta tundmisega, millega ta samas ei liialda. Ilmselt oleme me siin idablokis kõik tundnud seda Rootsis valitsevat üleolekut (ei, see pole otseselt isiklik, aga selline ilmselt vähem asja tundvate masside hoiak), et rootslased on rahumeelsed ja diplomaatilised ja demokraatlikud, sellepärast olid nemad sõja ajal neutraalsed (alltekstina stiilis “miks te sõdida tahtsite, ah?”), meie aga olime natsid, kommunistid ja sellepärast juhtuski meil sõda jms. Juudiküsimus oli ju tõesti suurem Kesk-Euroopas, sest seal elas kordades rohkem juute, mistõttu kogu see jube hävitustöö.

VAD SKA DET HETA, det som gjorde mig statslös – “polsk antisemitism” eller “den polska antisemitismen”?

I fyrtio år brukade jag slå bakut när en svensk använde den bestämda formen. Hurså den polska? Skulle den vara annorlunda än den svenska? Av äldre datum kanske? Och medan människan rodnade fick hon höra att skälet till att vi vet namnet på Sveriges första jude var att han behövde personligt tillstånd för att leva här, att det var 1776, ifall hon inte visste, då det levde fler judar i Polen än någon annanstans i världen. Och varför? Kan hon gissa? [siin tsiteerib peast 1264. aastal kirja pandud seadust]

Vi försbjuda strängeligen att judar i vårt rike klandras för att dricka människoblod, ty enligt judisk lag avstår varje from jude från blod i sin föda … Anklagas en jude för att ha dräpt en kristen gosse skall hans skuld bevisas av tre kristna och lika många judar. (jne. jne. lk. 132-133)

Samasse kategooriasse kuulub ka tegelikult nii ilmne arusaam, et me võime küll ahhetada, kuidas kõik see võimalik on olnud, meie küll sedasi ei tee…, aga…. Kes toona sekkus? Takistas? Kes teeb/teeks seda nüüd?

Nästan all forskning om Tredje riket söker förstå hur barbariet blev möjligt. Numera vet vi att fallenheten för lidelsefritt dödande inte är begränsad till tysktalande. Människor som på 2000-talet utbrister “ofattbart” om Auschwitz eller Rwanda är den sortens moralister som är främmande för det onda eftersom de aldrig märkt av det hos sig själva. Det är vad deras “ofattbart” egentligen vill säga. (lk. 283-284)

Nüüd olekski õige aeg veel sisu nimetada. Siin on silmiavavaid kirjeldusi kõigest sellest, mis viis juutide hävitamiseni Poolas enne sõda, aga siin on väga palju ka sellest, mis toimus hiljem külma sõja ajal – mis tegelikult viis selleni, et Maziej Zaremba ema pidi oma poegadega riigist lahkuma, isa aga jäi. See, kuidas ema Lila (kes vahetas nime Elzbietaks) koos oma ema Rosaga sõjast läbi tuli, on omaette ime (selle kohta ütleks ilmselt, et ilukirjanduslikus teoses tunduks, et autor liialdab veidi ja kuhjab üle. See siin on aga päriselt juhtunud). Huvi pakub just see süstemaatiline eelnev võõrandamine, alandamine, kõik see, mis tegi kogu juutide pogrommide sündimise hiljem võimalikuks (ja need, kes selle on üle elanud, püüavad muudkui häält teha ja rääkida, kuidas nad praegused tendentsid vägagi ära tunnevad – aga ega inimesed vist adu.)

Kogu raamatut läbib tugev isiklik joon, kirjanik annab oma tunnetele voli, möönab, et milleks seda kõike vaja kirja panna ja enda halvemat poolt näidata – kuidas tekib tunne, et tahaks öelda, tahaks pahandada, tahaks näpuga näidata…. samas on seda vaja teha, juba selleks, et mõista, miks ja kuidas sai üldse võimalikuks tema sünd maailma ja see, et ta seda raamatut Rootsis elades kirjutab.

Igatahes soovitan. Soovitan lugeda, aga sestap ka tõlkida ja eesti keeles välja anda. Vajalik.

* Tõlkimist võiks kaaluda kasvõi sellepärast, et minategelase isa on õppinud Tartus – tolle aja ühes väljapaistvamas meditsiini õpetavas kõrgkoolis.

[…] läser han medicin i Dorpat, som numera heter Tartu och ligger i Estland. Jag vet inte var han bor utom att det är i ett ruckel som säkert brunnit i något av de tre krigen. Men hans två viktigaste rum står kvar. Det första är runt, med mycket höga fönster och golv med passande blodröda stenplattor. I mitten ett stort ovalt bord täckt med zinkplåt och runt det två halvcirklar av spröda läktare. Theatrum anatomicum. Allt i gustavianskt grått, så som det måste ha varit från början. Han står själv i parken utanför med en ritning i näven, Gustaf II Adolf, grundaren av Dorpats universitet.

[…] Oskars lärare i kirurgi heter Werner Zoege von Manteuffel. Nej, ni minns inte, men han blev historisk genom insikten att händerna som bökar i en människa bör vara sterila. Men då det ställer sig ogörligt att skålla kirurghänder bör de ha handskar som kan kokas. Alltså av gummi och inte av läder.

Jag läser listan över professorerna och gläds för Oskars skull. Det gustavianska arvet har förvaltats väl. Han hade inte kunnat få en bättre skola i det här imperiet. Under de sista årtiondena av den gamla världen drar Gustaviana till sig de bästa medicinarna. Det är här som Emil Kraeplin börjar rycka läran om vansinnet ur häxdoktorernas grepp. Och i det runda rummet med zinkbordet kan man lyssna till självaste Rauber. August Rauber, Oskars andra uppenbarelse. (jne jne lk. 173-174)

Panen paari linki ka, kuigi postitus venib juba liiga pikaks. Tasulisi ja lihtsalt kokkuvõtteid ei pane:

  • Göran Sommardal Aftonbladetis – ka tema möönab (nagu mulle endalegi tundub), et selle raamatu puhul ühest lugemisest ei piisa, palju ununeb, tahaks üle lugeda;
  • Per Wirtén Expressenis – nimetab, et see on raamat “vaikuse/vaikimise kultuurist” ja et seda viha, mis kirjanikus tahes-tahtmata keema läheb, ei suuna ta Poolale või Poola antisemitismile, vaid kogu fažismile ja “natsionalismi loogikale kõikidel aegadel ja kõikides riikides”.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

12. Aldous Huxley “Saar”

Raamat jäi silma jälle uudiskirjanduse riiulil. Huxley Head uut ilma ei ole ma tegelikult kunagi lugenud (see on mul olemas ja vbolla ootab oma aega? Ka Koltunud lehed tuleb vägagi tuttav ette), seevastu tema lühikese romaani Geenius ja jumalanna (=unustatud raamat).

Kuna Saar olla Hea uue ilma utoopiline vaste, siis mõtlesin, et teen katset, saan maitse suhu. Ja mida öelda. Ma näen lugedes, et raamatul on sihtrühm, keda see vägagi kõnetab. (Ühtlasi panin tähele, et väljaandjaks on Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon ESTRA ja raamat kuulub Transpersonaalse psühholoogia varamu sarja). Siin on palju toredaid mõtteid.

Sisu on selline, et üks mees satub pärast oma jahiõnnetust (laevaõnnetust) saarele, kus ta päästetakse ja kus teda ravitakse. Tegemist on utoopilise saarega, kus kõik elavad täielikus harmoonias iseenda ja üksteisega, vähemalt õpetatakse neile erinevaid budistlikke võtteid ja õpetusi maast madalast. Samas on saarel naftat, mistõttu pakub huvi paljudele suurmagnaatidele ja naaberriigi diktaatorile. Kogu raamatu vältel tutvub Will saareelanike ja nende erinevate asutuste ja riitustega, samas ka Raniga – valitsejaga, kelle poeg (Vana Radža pojapoeg) Murugan saab kohe-kohe 18-aastaseks. Olles ise naaberriigi diktaatori noor armuke, on selge, et ta soovib ühinemist, tehnilist arengut, tarbimist jms. Ametlik kokkuvõte on ilmselt parem:

Teoses kirjeldatakse Pala saart, kus püütakse sulatada omavahel kokku loodusteaduslik-tehnilise tsivilisatsiooni teadmised ja idamaine tarkus, et jõuda uue ühtse kultuurini, mis ühendab viljakal moel mõistuse ja müstika. Pala asukate elus mängib olulist rolli seenest saadav võludroog, mokša-rohi. Selle tarvitamine on lubatud vaid olulistel eluetappidel. Pala noored saavad seda pühitsusriituse käigus; romaani peategelasele manustatakse seda ühes elukriisis psühhoteraapilise vestluse raames; ning ühel surijal kergendab see maise ihu mahajätmist ja üleminekut teispoolsusesse. Kuid selline ideaalne ühiskond meelitab ligi ümbritseva maailma kadedust, vaenulikkust ja omakasupüüdlikkust.

Tegemist olla Huxley viimase raamatuga. Ja tõtt-öelda olen ma vaat et igati nõus arvustusega, mille leidsin Goodreadsist. Kohati tabas ennastki tunne, et talumatu juba lugeda, okseleajavalt targutav, kõik on nii head (et sulavad ära kui või). Tegevust on minimaalselt, põhiliselt antakse edasi programmilisi vaateid, kuidas oleks õige elada. Kuidas oleks õige inimesi vormida. Kuidas tuumikpere enam ei tööta, vaid oleks vaja kärgperesid, mille vahel lapsed saavad oma äranägemise järgi valida. Ei tohi ka unustada, et raamat on originaalis ilmunud 1962. aastal, kui paljutki siinkirjutatust võiski ette kujutada utoopiana, nüüd aga võib-olla ei oskaks reageeridagi. Näiteks kord ühe mehega tema poole koju minnes imetab naine veel last ja jätkab sellega rahus ega häbene. Ja siis läheb mees seetõttu lõunat valmistama, et naisel pole hetkel aega olnud. Teisalt on raamatu kvaliteet muidu kõrge, kui lugeda neid programmiliste mõtetena minimaalse ilukirjandusliku tegevuse taustal.

Huvitav oli ka jälgida tõlget (tore tõlge, tõlkija Ragne Kepler) – sai kasutada sõnu, mida tegelikult 1960ndatel veel olemaski polnud. Kärgpere ja kaasamine on kaks näidet. Mõnes mõttes muidugi küsitav, kui ajastupõhiseid sõnu siis kasutama peaks, aga ma leian, et raamat ilmselt siiski võidab, kui kasutataksegi sõnu, mis taolise utoopia (osalt vildakalt) realiseerudes on päriselt nüüdseks kasutusele võetud.

Samas – oma sihtrühmale suunatuna on see raamat kindlasti hea. Põhjalikkuselt, stiililt, võib-olla eriti neile, kellele meeldiks filosoofilisi traktaate lugeda, vähem tegevust (kuigi jah, näitlikustamist ikka mingil määral oli).

Mõned tsitaadid. Näiteks kui üks peategelastest tutvustab jälle erinevust Lääne ühiskonna ja nende saare filosoofiliste lähtepunktide vahel, kasutab ta sellist võrdlust:

Meloodia või noodikiri, protsessid või elemendid? “Meloodia,” ütleb budism ja kaasaegne teadus. “Noodikiri,” ütlevad Lääne klassikalised filosoofid. Budism ja kaasaegne teadus mõtlevad maailmasst muusikalistes terminites. Kujutis, mis tuleb pähe, kui lugeda Lääne filosoofe, on bütsantsi mosaiik, täpne, sümmeetriine, valmistatud miljonitest tillukestest kiviruudukestest ja kindlalt akendeta basiilika seintesse tsementeeritud. (lk. 188)

Programmiline jutt on ka järgnev – mõeldes raamatu ilmumise aastale on üsna märgiline (ilmselt oli kõik sama selge juba toona):

“[…] Alustuseks ei lubanud me endile rohkem lapsi, kui suutsime toieta, riietada, majutada ja inimeseks kasvatada. Me pole ülerahvastatud, nii et millestki pole puudust. Ehkki millestki pole puudust, oleme suutnud vastu panna kiusatusele, millele Lääs on alla andnud – ületarbimise kiusatusele. Me ei tekita endale tromboosi, ahmides kuus korda rohkem küllastunud rasvu kui peaks. Me ei püüa veenda end uskuma, et kaks telerit teeb meid kaks korda õnnelikumaks kui üks teler. Ja viimaks, me ei kuluta veerandit rahvuslikust koguproduktist, et valmistuda kolmandaks maailmasõjaks või isegi maailmasõja väikevennaks, kohalikuks sõjaks MMMCCCXXXIII. Relvastumine, võlgu elamine ja kavandatud moraalne kululmine – need on Lääne majandusliku õitsengu kolm sammast. Kui sõda, laristamine ja liigkasuvõtjad ära kaotada, varisete kokku. Ja samal ajal, kui teie liigtarbite, vajub muu maailm järjest sügavamale ja sügavamale kroonilisse hävingusse. Teadmiste puudumine, militarism ja sigimine, need kolm – ja suurim neist on sigimine. Pole lootust, vähimatki võimalust lahendada majanduslik probleem enne, kui see on kontrolli all. Rahvastiku kasvades jõukus kahaneb.” […] “Ja kui jõukus langeb, hakkab kasvama” […] “rahulolematus ja vastuhakk, poliitiline hoolimatus ja ühepartei reegel, natsionalism ja sõjakus. Veel kümme või viisteist aastat kontrollimatut paljunemist ja kogu maailm alates Hiinast kuni Peruuni läbi Aafrika ja Lähis-Ida kubiseb Suurtest Juhtidest, kes on pühendunud vabaduse mahasurumisele, kõik Venemaa või Ameerika, või veel parem mõlema poolt korraga hambuni relvastatud, kõik lehvitavad lippe ja nõuavad Lebensraum’i.” (lk. 159-160)

Lapsed peavad vahepeal käima põllul hernehirmutist liigutamas – hernehirmutised on aga imeilusad ja neid saab põlluservast niitidega liigutada, mis on päris lõbus mäng. Sellelgi on oma tagamõte:

“See oli Vana Radža idee,” vastas Vijaya. “Tema tahtis, et lapsed saaksid aru, et kõik jumalad on omatehtud, ja et need oleme meie, kes nööre tõmbavad, ja anname seeläbi jumalatele võimu meie nööre tõmmata.” (lk. 218)

Meil on ilmumisaastaks 2019, seega eks näis, vast kunagi kuskil veel kirjutatakse ja saan linkida.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

11. Daniel Kehlmann “Mina ja Kaminski”

Tõtt-öelda sattus see raamat siia vahele juhuslikult – lugesin Danzumehe 2019. aasta kokkuvõtet raamatutest, õigupoolest lugesin pealkirju ja pisut siit-sealt ning tundus, et Kehlmann võiks kõnetada. Enda üllatuseks nägin, et raamat on väikseformaadiline ja väga lühike – teatud mõttes peitubki selles ka raamatu võlu.

Esiteks on kuidagi üllatav… või ei, huvitav, kuidas autor oskab peategelase maalida äärmiselt ebameeldivaks, kuigi tegemist on minategelasega, kes on just iseendast äärmiselt heal arvamusel. Seega kui vaikimisi on nii, et minategelasega samastutakse, sest tema mõttekäikudest saadakse kõige paremini aru, siis siin on see just imepeenelt edasi antud – Sebastian Zöllnerist jubedamat inimest pole lihtsalt olemas. Noormees (noh, vist 31 a vana), kes enda arvates hakkab Kaminski (viimast) elulugu kirja panema. Lisaks sellisel eeldusel, et see avaldatakse, kui kuulus kunstnik on surnud – sest hetkel on kõik ta juba unustanud, kuigi oli kunagi väga tuntud – antakse mõista, et samas reas Picasso jt.-ga. Tegelikkuses (tundub) on see kunstnik välja mõeldud, kuigi nimi viitab väga kahtlaselt Kandinskyle – samuti ka vihjed tema geomeetrilistele piltidele (muus osas ei klapi siiski üldse, ajastu – arvuti, diktofon). Muide, see on ka põhjus, miks mõnele lugejale võib raamat ebameeldiv tunduda – jajah, eks see samastumine minategelasega on mõnevõrra ju veres ja sellisega samastumine on lihtsalt jube.

Seega sõidab see Zöllner kohale külakesse, kus kunstnik elab, näitab ennast pidevalt jube vastikust küljest, muuhulgas hakkab ka selguma, et ta ei tea midagi erilist kunstist ega muust, pinnapealseim inimene pealekauba. Mingi juhuse läbi saab ta majapidajanna Anna minema saata, kui tütar Miriam parajasti eemal viibib. Loodab kunstnikule ligi pääseda. Tuhnib asjades. Endises galeriis. Teeb pilte. Salvestab jutuajamist Kaminskiga (kuigi mingit jutuajamist ei teki tegelikult). Kuniks ta mingil hetkel otsustab mainida suvalist kõmuväärtusega uudist, mida just teada sai – et Therese, kellesse Kaminski olla nooruses armunud olnud ja pärast kelle lahkumist alles kuulsaid maale tegema hakanud, on elus. Väidetavalt on kunstnikule öeldud, et Therese on surnud, aga tegelikult on ta elus ja Zöllneril ka tema aadress ja telefon (no tõtt-öelda ei tea lugeja kuni üsna lõpuni, kas tal need siis on või sõidavad suvaliselt mingi blufi peale).

Sellest saab alguse teelviibimise romaan (100-aastane…. eksole), mõned seiklused – kord Kaminski pereautoga, siis takso, siis rong, siis Zöllneri elukaaslase auto (elukaaslane on ta väga selgesõnaliselt kodust väljagi visanud). Kuniks jõuavad Therese’i juurde. Kuniks uuesti Miriami eest plehku panevad, kuna Kaminski ütleb, et ta pole kunagi merd näinud ja tahaks seda näha.

Lõpp muutub pisut klišeeks – kui eespool on mainitud 6. sajandil elanud Bodhidharma õpetust, kes ütleb oma õpilasele, kes on öelnud, et tal pole midagi – “viska see minema”, siis nüüd ütleb samamoodi Kaminski Zöllnerile ja sellele saabub justkui mingi valgustus ja ta viskab ära kõik salvestused, märkmed, joonistused. Vette. Kaminski aga jääb mere äärde tõusuvett ootama.

Kogu selles romaanis võlub ikkagi kõige rohkem pime kunstnik, kes eriti midagi ei ütle, kui ütlebki, siis tegelikult see Zöllner temast küll midagi aru ei saa (nende autosse sattunud Karl Ludwig seevastu saab väga hästi). Samuti veab Zöllner ta korraks ühe näituse avamisele – see, kuidas Kaminski seda tõlgendab (“tahtsid mulle näidata, kuidas on olla surnud – keegi ei mäletagi mind enam”), ei jõua minategelasele kuidagi kohale. Tema üheplaaniline elupilt suudab mõelda vaid sellele, et koos Kaminskiga ilmudes tõusevad ta enda aktsiad ja saab ehk töö parema ajakirja juures. Ja ei, see pole selline tore zen-kunstnik, vaid riukalik – ta ise kinnitab, et on elu aeg olnud keeruline inimene – minategelase hindamisvõime puudumise tõttu ei adu too teda ikka üldse.

Kogu raamatukirjutamise töö on ka tegelikult (nagu tundub) talle välja mõeldud vaid selleks, et ta silme eest minema saada. Krediitkaart pannakse kinni, ülemus teeb nägu, et tal pole aega rääkida ka. (Jälle tagasi esimese teema juures, kuidas lugeja näeb asju, mida minategelane ei näe). Ja kokkuvõtteks taipab ja näeb pime kunstnik Kaminski muidugi kõige enam (see pole ilmselt üllatus), ta ei proovigi öelda asju, mida teised peaksid mõistma. Vaid räägib tihtipeale üldse ümber nurga või lihtsate sõnumitena “mul on lõunauinaku aeg” 🙂 . Need paar korda, kui ta midagi olulist poetab, on peidetud muu müra sisse.

Lingid:

See raamat on veidi enam aktuaalsust kogunud seoses Wolfgang Beckeri 2015. aasta samanimelise filmiga – Eestis veel iseäranis seetõttu, et noort kunstnikku mängib Tambet Tuisk. Vaatasin treilerit ja mingit seost raamatuga ma seal ei näe (minu arust on juurde poogitud ka peategelase soov tõestada, et kunstnik tegelikult polegi pime – mu arust viib see raamatust eriti kaugele. Kui seda kuulutama hakata). Peeter Helme kirjutas KesKusis just, et film on raamatust parem – ma ei oska midagi arvata, kuna pole filmi näinud, aga mulle tundub, et see võib küll hea olla, aga see pole selle raamatu järgi. (Kõik “tuttavad” stseenid ja inimesed tunduvad valed, muist treilerist nähtud asju raamatus polnudki).

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

10. Linn Ullmann “Rahutud”

Seda raamatut hakkasin lugema niisama, kuna tuttav on sellest kirjanikust huvitatud ja tahtsin ennast samuti kurssi viia. Ma pole isegi kindel, kas ma pole ehk kunagi ammu tema esikromaani, Enne kui sa uinud, lugenud (ega suurt vahet pole, ma ei mäletaks niikuinii. Muide, soovitan tingimata lugeda LR kuldsarjas uuesti välja antavat Bayard’i raamatut Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud, kuna põhimõtteliselt teeb temagi seal selgeks, et on olemas igasuguseid raamatuid ja raamatukogusid, aga sellist nagu “loetud raamat” polegi, sest see võib ikkagi pigem “unustatud raamatu” või “kuuldud raamatu” alla kuuluda).

Seda raamatut lugedes tuleb esmalt leida raamatu rütm, paigutada see kuhugi oma peas, et mõista, millega tegu. Ei, siin pole tegu romaaniga oma elust kuulsate vanematega. Ega Ingmar Bergmani elupäevade loojangust. Ometi on samas siiski ka mõlema teemaga tegu. See pole elulookirjandus (kuigi mul pole paremat täägi võtta), kuigi toetub tõsielusündmustele, muutes selle ajatuks ja impersonaalseks fiktsiooniks. Tõsiasi, et Linni ema Liv ennast vist puudutatuna tundis, on mõistetav. Tegelikult.

Teiseks paigutan selle raamatu oma peas ka norra kirjanduse alla – ja see on kirjandus, millega ma vaevu olen kontakti suutnud leida. Kirjanikud, keda kiidetakse ja austatakse, ei ole olnud minu jaoks (võtkem või Hamsun, Undset, Knausgård, Anne B. Ragde, Vigdis Hjorth) – seevastu on mulle meeldinud Lars Saabye Christensen (kontrollisin isegi, ega ta juhtumisi ikka taani kirjanik pole, aga pole) ja Laila Stien. Ega Ketil Bjørnstadilgi häda polnud, kuigi see oli ehk kergem kirjandus jälle. Norras on mingi teistmoodi kulgemine, aeglus. Selles raamatus avaldub see teatud poeetilisuses (kui mõnes teises jällegi sündmuste kirjeldamises ja kirjeldamises ja kirjeldamises, millest peab ilmselt tekkima samuti rütm, mida mina ei taju). Linn Ullmanni raamatus on olemas teatud kronoloogia, kuigi rangelt võttes on ajad pisut siiski segi paisatud ning raamistikuna ikkagi isa surm.

Linn Ullmann. (c) Foto: Agnete Brun

Linn Ullman on Liv Ullmanni ja Ingmar Bergmani tütar. Vanemad olid koos 1960ndate teises pooles 5 aastat, kuigi ei abiellunud. Vanusevahe oli suur. Sellest ka suur vanusevahe Linni ja isa vahel (48 aastat).* Oma eluõhtul on nad otsustanud (Ingmar ja Linn) teha mingid intervjuud ning nende põhjal kirja panna raamatu. Ingmar tahab olla kindel, et salvestustehnika on hea, kaasaegne. Linn ütleb, et küllap on ega kontrolli järelegi. Olemasolevad kuus-seitse lindistust on aga nii jubeda kvaliteediga, nagu hiljem selgub, et on peaaegu kuuldamatud. Esialgu ei suuda ta neid isegi kuulata (kui lõpuks üldse proovib):

Kui paps suri, ei suutnud ma linte kuulata: tema ponnistamist, aeglust, sõnade otsimist. Ja mu oma häält, nagu eksalteeritud plokkflöödimängija keset reekviemi. (lk. 265, tõlk. Sigrid Tooming).

Jah, Rahutud ongi SEE raamat, mis nendest intervjuudest sai, aga kui keegi tuleb otsima Ingmar Bergmani elulugu, siis on see siit täiesti puudu. Intervjuud muutuvadki täpselt selleks, mis neist sai – kasutu materjal, millest polnud võimalik midagi välja lugeda. (Kui oligi, on Linn just need kohad välja jätnud). Seevastu räägib see tütre elust sellist vanematega, fragmentidena, tunnetena, mingite üksikute mälestustena enda vaatenurgast – siia lisatuna isa raugastumine. Vananemine kui töö (nagu Ingmar Bergman seda ka ise olla nimetanud: Ma arvan, et vananemine on raske, kurnav ja välise särata töö, mille päevanorm on lõputu. lk. 324).

Ingmar Bergman. Foto: Bengt Wanselius

Just see fragmentaarsus, kordused, ajajoone segipaiskamine, keskendumine mingitele üldisematele teemadele nagu lapse vajadus turvatunde ja vanemate armastuse ning vananemine, teevadki sellest ilukirjandusliku teose, mida lugedes oleks ehk mõnes mõttes õiglasem ära unustada, kes need vanemad olid. Samas – ei, siiski tore on ju lugeda konkreetselt Ingmar Bergmanist. Liv Ullmanniga mul erilist sidet ei olnud, ka siin oli ta EMA, kehastus emast, kes manitseb, armastab, viibib eemal, kelle kadumise pärast laps paanitseb jms. Tegelikult on vahva lugeda Bergmani alatistest ärevustest. Tema unenäod, soovimatus reisida, hirm kõikide haiguste vastu.

Paljud asjad olid ohtlikud. Loomulikult kõik tavapärased asjad, nagu kilekoti pähe tõmbamine (lämbumissurm), märgade aluspükste, trikoo või ujumispükstega käimine (põiepõletikusurm), puuki välja tõmmates valepidi keerutamine (veremürgitussurm), ujumine vähem kui tund aega pärast õhtusööki (krambisurm), võõrasse autosse istumine (lapse-, röövi-, vägistamis- või mõrvasurm) – kuid leidus ka ohte, mis olid iseloomulikud ainuüksi Hammarsile: ei tohtinud maja juurde randa uhutud haakrikku puutuda; ei tohtinud puutuda, nuusutada ega jumala eest mitte maitsta võõrkeelsete etikettide ja võõraste tähtedega viinapudeleid, sigaretipakke, šampoonipudeleid, konservikarpe (mürgitussurm), ei tohtinud istuda tuuletõmbuses (külmetussurm), ei tohtinud külma saada (Hammarsist pagendamise surm), ei tohtinud istuda kuivatuskapis (lämbumis- ja elektrisurm), ei tohtinud hiljaks jääda (hilinejale on surm tõeline lohutus ja ainumõeldav hilinemise õigustus). (lk. 30)

Vananemise kui töö kohta oli raamatu alguses pikemalt:

Mäletan, et ta ütles, et vanaks saamine on töö, et ta koostab igal hommikul nimekirja kõigist oma vaevustest (puusast kange, halvasti maganud, kõhuvalu, lohutamatult kurb ja haige igatsusest Ingridi järele, kerelt nõder, eesseisva päeva pärast rahutu, hambavalu jne), ja kui ta sai vaevusi kokku kaheksa või alla selle, siis tõusis ta üles. Kui ta sai neid üle kaheksa, jäi ta voodisse. Aga seda ei juhtunud peaaegu kunagi.

“Miks kaheksa?”

“Aga sellepärast, et ma olen üle kaheksakümne. Ma luban endale iga kümne aasta kohta ühe vaevuse.” (lk. 53).

Pean siiski uuesti rõhutama, et kes tahab sealt raamatust lugeda midagi Ingmar Bergmani elu kohta, seda ei leia. Sellised fragmendid on lühikesed anekdoodid, mis võiksid käia ükskõik millise muretseva vana inimese kohta, ilukirjandusliku tegelase kohta.

Ma ei ole üles kirjutanud kohti, mis räägivad Lapse (Linni) hirmudest ja trotsist seoses emaga. Ometi meeldis mulle üks koht, kus ta kõneles ema usust, Jumalast. Isa Ingmar Bergman oli ju kirikuõpetaja poeg ja on usuteemasid käsitlenud väga paljudes oma raamatutes ja filmides, aga Livi kohta:

Emal oli isast lihtsam Jumalasse uskuda. Emal oli lapseusk. Õhtupalve. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi. Jumal oli hääletu, aga ema ümber oli harva hääletu, ja see hääletus ehk tähendas, et Jumal kuulas, ja mitte ainult poole kõrvaga, vaid maailmaruumi suuruse kõrvaga, ja selles hääletuses võis ema saada ükskõik kelleks ja armastada häbi tundmata. (lk. 114)

Kokkuvõtteks võib öelda, et usku norra kirjandusse otseselt veel ei tekitanud, aga just pärast lugemist settivad tunded on kuidagi toredad, mustrid, mis tekivad. Ja kuigi see raamat ilmus originaalis 2015 ja eesti keeles 2017, ei leia ma veebist esialgu eesti keeles muud kui üks vanem Anne&Stiili artikkel Linnist.

* Ingmar Bergman oli “täppis mees”, nagu Tooming on tõlkinud. Tal pidi olema kõik plaani järgi, kellaajad täpsed jne. Seega olid tal tütre Linniga, kui too suviti Gotlandil elas, jutuajamised. Kell 11. Näiteks tore ja kõnekas näide lk. 123-124:

[…] loomulikult oli neil suur vanusevahe, sinna ei saanud kumbki midagi parata või sellega midagi peale hakata. Tüdruk oli rääkinud toolist, mida ta soovis, toolist, mis oleks ilusam kui kõik teised toolid kogu maailmas.

“Kas see on metafoor?” küsis isa.

“Mida?”

“Vahel on nii, et mõni asi ei ole see, millest räägitakse, vaid midagi muud. Seda nimetatakse metafooriks. Ma tahan nüüd teada, kas see tool sümboliseerib sinu jaoks midagi? Midagi, millest sa mõtled? Millest sa unistad?”

“Ei, vaevalt küll.”

“Kas see on äkki võlutool?”

“Ei ole!” Tüdruk ohkas. “See on kõige harilikum tool.”

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

9. Eia Uus “Tüdrukune”

Kuna sellest raamatust on nii palju kirjutatud, panin ka ennast raamatukogus järjekorda. Ja kuna raamat lõpuks saabus just siis, kui mul oli üks läbi saanud, mõtlesin “kiiresti” vahele lugeda. Et teada, millest nad räägivad. Ei olnud ootusi ega lootusi, pigem eeldasin, et kui ei istu, jätan pooleli ja viin tagasi – hetkel ka ainult 7 päeva laenutus.

Tõtt-öelda ma üllatusin. Ma olin Eia Uusilt varem lugenud Minu-sarja raamatu ja selle järgi poleks osanud ka midagi oodata. Kindel on see, et Tüdrukune läks kohe käima, kiirelt, ja tegelikult peole sattumisega, mis ju ka üldiselt midagi ei luba. Aga mulle tõesti meeldis juba see, et kohe 40-seks saav peategelane tunnetas oma vanusevahet 20-25-aastastega. (Vahelduseks juttudele “ma olen nii noor nagu ma ennast tunnen” ja “mind peeti omavanuseks”. Sest tõsiasi on see, et 40 on 20-aastastele ikka VANUS juba). Tunnetas just selles osas, et teadis, mida nagu ei sobiks endal teha, aga ka seda, kui palju arukamaks või enesekindlamaks ta võrreldes selle vanusega aastatega on muutunud. (Äkki 20-25-aastased tundsid ennast puudutatutena – ma ei tea, tõesti mitte. Äkki tundsid nad end hoopis ära?) Kuidas ta teab, mida tahab, on oma naiselikkusega sinasõbraks saanud. Ja just selles osas imetleb ta neid noori – eriti 20-aastast Monat, kellega see pidu ta kokku viib. Kuidas saab olla nii enesestmõistetav ja mitte muretseda sedavõrd oma välimuse eest, olla rahul. Võrdluseks “meie” põlvkonnaga, kus oli oluline olla nt. kõhn, kus olematuga rasvavolt pani ahastama. Polegi mõtet pikemalt heietada, lihtsalt võtan kokku, et see põlvkondade vahe ja erinevus oli raamatus üks teema – et pole nii, et vanem õpetab nooremat, vaid noorem õpetab ka vana. Ja kosutav, et keegi ometi rahulikult kirjutab sellest ja tunnistab – et 40-aastased on siiski 40-aastased ja selles pole midagi taunimisväärset.*

Samas on lk. 253-255 Mona pikk sõimukõne Lilianile, kuidas too arvab, et peab kõiki endasarnasteks voolima, kuidas ta Monale ema mängis – saagu ometi aru, et põlvkondade vahelisi piire pole, on indiviidid, inimesed. Kes tahavadki erinevaid asju!

Teine oluline teema on tõmme kahe naise vahel. Ilmselt on ka see eesti kirjanduses üsna uus nähe. Samas ei ole siin mingit ülevoolavat lesbilisust, vaid just aimamised, segadus enda peas (“mind on elu aeg tõmmanud mehed”), ebakindlus, kas ta kujutab endale kõike ette või mitte. Pealegi tundes, et tegelikult on ta 20-aastasest Monast nii palju vanem, et võiks olla talle ema eest. (Napilt – 19 a vanem). Ja selles osas jääb ka lõpp lahtiseks, mis on tore.

Tegelikult on aga väga suur osa raamatust sellest, kuidas on olla naine. Ühiskonnas. Selle illustreerimiseks on peategelane Lilian karjäärinaine, kes on just ühest tööst ilma jäänud ja saab ootamatult kaks uut tööpakkumist. Üks oleks pulmapidude korraldaja – see töö käib talle juba põhimõtteliselt vastu, ta ei pea pulmadest ise suurt midagi, tööintervjuu asemel on mingid testid stiilis “mida teeksid, kui pruut tahaks plehku panna” – “las minna”, julgustaks ta mõttes, kuigi pakub puusalt “õiged” vastused. Siis aga pakutakse tööd sotside naissoost peaministrikandidaadi kampaaniajuhina. Ehk on see tõesti suur käärsamm oma seksuaalsuse tunnetamisest ja noore naisterahva ihaldamisest kohe poliitilistele teemadele, aga teisest küljest on see just samm otse ühiskonna vaatenurkade juurde kõige nähtavamalt kohalt. Sest ajastul, kus me arvame, et naistel on võrdsed võimalused ja presidendiks saab naine, Soome peaministriks saab NOOR NAINE, on see kõik veel teema. (Soome peaministri käest küsitakse intervjuus, et teil on kabinetis ka teised naised – kuidas ja kus te koosolekut peate? Nagu? Sanna Marin ütles nii kenasti, et koguneme kokku ja peame koosolekuid nagu ka teised valitsused, me ei kohtu naiste riietusruumis ega aja naistejutte.) See on teema, kuidas naispresident/-peaminister välja näeb. Kas tal on lapsi või mitte (rongaema vs karjäärimutt). Muid taolisi teemasid, mis tõesti kunagi arutlusele ei tule, kui kõne all on meespoliitik, keegi ei tuleks selle pealegi, et öelda meespresident…

Sealt edasi tulevad sisse ahistamisteemad. Tavalisest suhtumisest samm edasi selleni, kuidas mööda tänavaid liikuda. Kui on lühike maa ja tahaks jalgsi minna, millega siis riskid (ja kuidas ühiskonnas ongi suhtumine, et nojah, ise võtsid selle riski. Oli äkki seelik ka veel seljas?). Kuidas üks vastu tulnud mees ümber pöörab ja peategelase järel käima hakkab. Kuidas ta julgestuseks saadab sõbrannale sõnumi, kas tohiks helistada. Ja räägib siis juttu. Kui selgub, et mees on lihtsalt teel sõbra juurde (oli või? lõpuks jäi see ikkagi lahtiseks), peab naine ennast paranoiliseks, kuniks seesama mees ikkagi tuleb ja tal hargivahest haarab. Ei, midagi ei juhtunud. ROHKEMAT. Aga??? Otsus minna terapeudi juurde, kuna tänu Ameerika filmidele on need meilgi nüüd tavalisemad ja seisukohad, mida ta sealt kuuleb (jah, riski ta ju võttis sedasi pimedas kilomeetri jalgsi minnes, seelik ka veel seljas. Ja üldse – kaugemale ju asjad ei läinud, füüsiliselt ta ju viga ei saanud). Kogu see temaatika kulmineerub ühel õhtusöögil omaealistega, millel osaleb ka 20-aastane Mona. Selles kohas ma mõtlesin, et väga programmiliseks kisub. (Sellistel hetkedel muidugi mõtled tagasi oma elule ja tõded, et pole siiski midagi sellist kunagi läbi elama pidanud). Kui aga Mona siis lõpuks vihases telefonikõnes talle välja laob, millised “üksikud power-naised” nad sõbrannadega on, seatakse ka see programmiline vahepala teise valgusesse.

Samas – mingid teismeliseea kehaga seotud traumad, millega pole ei noorena ega hiljem kuhugi pöörduda (ilmselt ikka kuhugi saab ja kõik terapeudid pole sellised nagu raamatuskirjeldatu. Kuigi paraku pole ka minul erilist usku neisse, olles paaril korral proovinud). Teismelised käperdavad poisid, kes sind kinni hoiavad, maasikaid teevad. Boikoteeriv klass, kes sind seepeale kohe litsiks peab. Kuigi sellistes olukordades soovitatakse olla apaatne, et vägistaja/ahistaja huvi kaotaks, soovitab peategelase tädi, seksuaalselt väärkoheldud naiste ja noortega tegelenud psühholoog (?), alati vastu võidelda, et oleksid näha võitlusmärgid, millega tunnistada – muidu on tulemuseks ainult asja avalikkuse ette toomine, aga süütõendite puudumisel asja lõpetamine….

Kokkuvõtteks võiks öelda, et see raamat on tõesti igast otsast tüdrukune. Tüdrukud ühiskonnas, tüdrukud iseenda silmis, tüdrukud seksuaalobjektidena, tüdrukute omavaheline armastus (platooniline), tüdrukute ihad, keha, isegi valud uue seksuaalpartneriga harjumisel. Ja kõik oli kokku ühtlaselt kirjutatud, minu maitsele polnud vääratusi liiga detailseks kehavedelike kirjeldamisele ega liiga poeetiliseks minekut. Selline raamat tekitaks ilmselt mitmeid arutelusid ja mõtteid gümnaasiumiski lugedes (kuigi jah, ei taha, et ükski selline raamat kohustuslikuks tehtaks – mõju võib olla vastupidine). Ma saan aru nendest, kellele ei meeldi, aga minu õnneks ei teadnud ma mitte midagi oodata ja olin positiivselt üllatunud. Sellist asja oli vaja meie kirjandusse, seda kindlasti.

* Ise olen viimasel ajal jõudnud arusaamisele, milline (lisa)voorus on noorus. Vaatad kõiki noori enda ümber ja mõtled, et lisaks sellele, et peate püüdma olla head, toredad või tublid inimesed, on teil see üks, mis on ajutine, aga siiski reaalne – noorus. Mille jaoks te pole muidugi ise pidanud pingutama, aga see on olemas ja enesestmõistetav ja juba selles võluv. Noorus on kaitse, mis aitab õppida, vigu teha ja toredaks muutuda (kui juba nooruse pärast paljut andeks antakse) 🙂 . Seetõttu võib vaat et öelda, et kõik noored inimesed on toredad! (Vanemad peavad ise ka toredad olema).

Erinevad lingid:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 1 kommentaar

8. Delia Owens “Kus laulavad langustid”

Ilmselt jäi see raamat silma Bukahooliku blogist. (Nüüd vaatan, et ka Hyperebaaktiivne on lugenud ja kirjutanud – kuna jälgin ka Raamatusirvija postitusi FB-s, siis ei tea, kumma kirjeldus raamatu tellima pani. Seda enam, et näen, et ka raamatud.postimees on Marianni, st Hyperebaaktiivse postituse avaldanud).

Kummaline, aga ma ei oska tegelikult midagi kirjutada. See on suhteliselt mahukas raamat (389 lk), suhteliselt eepiline. Paralleelselt jookseb kaks aega – esiteks 1969-70, kui padura torni alt leitakse tuntud kohalik noormees, teiseks Kya Clarke’i lugu, mis saab alguse 1950ndatest ja kestab nii 1970. aastani kui lühidalt veel edasi kuni Kya surmani 64-aastasena.

Seekord lugesin ma enne kirjutama hakkamist need kaks eelnimetatud blogipostitust läbi ja soovitaksin tegelikult neid lugeda. Sest jah, see raamat on kaasakiskuv, sest siin on nii arengulugu, armulugu kui mõrvalugu. Ometi on see jutustav, siin on palju loodusvaatlusi. Võin samamoodi kinnitada, et “padur” on minu jaoks uus sõna ja tore oli teada saada, et polder ongi kuivatatud padur.

Lugesin tagantjärele ka autori kohta ja tema vastu tekib täielik respekt. Loodusteadlane, kes on palju looduses viibinud, hoiab väga oma sõpru lapsepõlvest peale, jne. See raamat oli vist lausa ilukirjanduslik debüüt (ainuautorina). Ta on sündinud 1949, raamat ilmus esialgu tagasihoidlikuma tiraažiga 2018.

Sisu on kokku võetud teiste linkide all, seda uuesti üle kirjutama ei viitsi hakata. (Midagi uut lisada mul ju pole). Mõtlesin aga lugemise ajal pidevalt sellele, et kogu see raamat haakub oma traditsioonilt, kirjutamisviisilt ja õhustikult Ameerika kirjandustraditsiooniga (ilmselt). (Mariann kirjutab ka, et mõnes mõttes tundus segu kahest raamatust: “Harper Lee «Kuidas tappa laulurästast» […] + Kevin Brooks «Lucas».”) Mitte et sellel peaks üldse midagi viga olema, aga tunnetasin kuidagi, et näen enda silme ees filmi – ilusaid looduskaadreid, dramaatilisi sündmusi elus, erinevaid tegelasi, mitte ülearu palju tegelasi, mistõttu mõrvamüsteeriumgi pole kuigi suur müsteerium, huvi pakub pigem protsess. Rõõmuga nägin, et kohtuistung ei olnudki päris raamatu lõpus, vaid hakkas juba keskelt pihta (vast nii 100 lk enne lõppu) – mistõttu tekkis jälle see seos Ameerika filmide või seriaalidega, kus kohtusaalis otsustatakse ja sõltub, kuidas kaitsja/süüdistaja esinevad. Kuni lõpuni ju tegelikult ei teadnud, kes selle Chase’i tornist alla lükkas (võimalusi ei olnud ülearu palju). Ja kas. Mistõttu jäigi nagu kummaliseks, kuidas linnarahvas kohe pärast kohtuistungit rahunes, kuigi osad neist vähemalt pidid ju eeldama, et kui see pole Kya, siis on tegelik tapja endiselt vabaduses ja müsteerium lahendamata.

Seega – olles tõesti korralikult läbi kirjutatud raamat, milles polnud ka traagelniite paista, tundus mulle ikkagi, et ilmselt saaks sellest (pigem) väga korraliku filmi. Selline Ameerika film, mida on tore kinos vaadata. Võib-olla saaks seal näidata Põhja-Carolina loodust, loodushääli, teha veidi “Fred Jüssi filmi”. Raamatuna jäid olulised muud aspektid minu jaoks kuidagi puudu, kas siis poeetiline keel* või mingid viitelised paralleelid…. (Siinkohal rõhutan, et mu maitse kirjanduses on kõikidest teistest mu tuttavatest väga erinev). Nii et ma nõustun kõikide eelkõnelejatega, et hea raamat, lihtsalt mingis sellises traditsioonis, mis pole päris isiklik maitse-eelistus (mis ei võta raamatu väärtust vähemaks, eksole). Eks muidugi ettevaatlikuks teeb, kui esikaanel on kirjas “menuk”. Aga mitte midagi siiski ette heita ei saa ja kui mõnel lugejal seda lugedes pisara välja kisub, puudutab ikka kindlasti paljudes midagi.

* Kuna lugesin Bukahooliku postituse enne kirjutamist läbi, siis nõustun ka selle osaga – et tihtipeale mingist hetkest uurid lähemalt, kes on tõlkinud ja kes toimetanud. Tõlkija on siin väga hea, Bibi Raid – temale ei ole poeetilisuse puudumises midagi ette heita. Äsja Rakel Liehu raamatut lugenuna lihtsalt võrdlen selles osas originaale ega väida, et paduraraamat pidanuks selline olema. Seevastu pole ikkagi ka see (trüki-)vigadeta raamat, nagu viimati Olavi Tenerife. Esialgu komad, pärast mingid muud pisikesed asjad.

Rubriigid: raamat | Sildid: | 1 kommentaar

7. Peeter Sauter “Tülikas laste raamat”

Seda raamatut kohtasin lihtsalt raamatukoguriiulil ja haarasin kaasa, kuigi pooleliolevate ja raamatukogust tulevate raamatute voog on hetkel ülepea kasvamas. Oeh – oli kohe tore raamat! Loomulikult oli pool elamusest Reti Saksa piltide pärast. Neid võib tükk aega imetleda, seda võib võtta kui tema kunstiraamatut. Ometi teisalt on need Peeter Sauteri lood ka nii kosutavad! Loed ja mõtled, et on ikka hea, kui on omakeelne kirjandus. Asju öeldakse nende sõnadega, mis tunduvad paslikud, mida tahaks kirjutada. Sisuliselt on mõnusalt absurdilaadne, mõned lood kohe päris. Teised jälle niisama kosutavad lood. Ja kindlasti ei tohiks segi ajada – need pole lastele ettelugemise lood (kuigi kes teab, mingis eas ehk pole neilgi mingit erilist sisu vaja ja aitab sõnadest). Poest leidsin aga just lastekirjanduse riiulist, kenasti riiulisse ära panduna, nii et kaas ka ei paistnud. Julgustan kõiki – minge ostma. Tundub nii tore raamat, et peaks ehk isegi ostma. Samas – hoian ennast tagasi ja kuna on võimalik just kingiks osta, siis teen hoopis seda. Sestap lasen postitusel ilmuda alles homme, kui kink üle antud.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

6. Rakel Liehu “Helene”

Sel õppeaastal/hooajal (aastal ei saa ju öelda, kuna alles algas) olen näinud Schjerfbecki töid kahel näitusel – ja need on silma hakanud. Käisin just KUMUs Eesti ja Soome naiste näitusel – esialgu see näitus ehmatas, kuna alustati algusest, traditsionaalsest/vanemast ajast, sellest, mis pole päris minu maitse. Siis aga hakkas minema üha põnevamaks, mh ka Helene Schjerfbeck. Lõpuks muuseumipoest läbi astudes leidsin suhteliselt leti lähedalt ootamatult sellise raamatu. (Ja targu üldse kaugemale ei läinudki, mine tea, mis oleks veel käe otsa jäänud. Lisaks vaatan, et igal pool on läbi müüdud, ka kasutatud raamatutes). Raamatu, mida ma pole näinud ei raamatulettidel uudiskirjanduse all, raamatukogus juhuslikult väljatooduna ega muidu – ometi on ilmunud NyNordi kirjastuse alt juba 2013. aastal! Seega asjaolu, et see romaan mu lugemislauale üldse jõudis, on seotud tugevasti ainult sellega, et hetkel on see näitus üleval ning raamat oli KUMU poes suhteliselt poe etteotsa toodud. Kaanepilt (ja üldse raamatu väljanägemine) võlusid sedavõrd, et ostsin kohe ära (ja ei olnud odav).

Ühtlasi hakkasin raamatut mingi ime läbi suhteliselt keskööl (hilja) magama minnes veel lugema ja sattusin hoogu. See on omamoodi raamat. Minu arvates nautimise raamat – oskaks ma vaid selgitada. Kes raamatutest sisu ja selle arengut, ehk lausa kliimaksit otsib, siit seda ei leia. Seevastu on pidevalt tegemist tunnetusliku kirjeldusega – üks ajaline raamistus hakkab jooksma 1944. aasta algusest Mariefredi hooldekodust, kus kunstnik Schjerfberk saab tänu Gösta Stenmanile viibida – surmani (1946. aasta jaanuaris). Teise ajatelje peal (ehk tegelikult meenutustena) räägib minategelane oma eluloo – pöördudes mõttes inimeste poole, kes on tema elus olulised olnud. Seega on lähenev surm ja vanadus tegelikult pidevalt tuntavad, raamatusse sisse kirjutatud, väga poeetiliselt. Mõlemad – nii 1940ndate kui varasemate aastate ajateljed on paraku ka pisut segamini. See omakorda loobki mulje, et tegelikult on kõik hetked ühes, pole tähtis, millisel hetkel midagi tundsid, eriti siis, kui niikuinii kõigele tagasi vaatad.

“Annuli lugemas” 1923 (KUMU näituselt)

Ilmselt paeluski mind algusest peale kirjutatu lüürika, lisaks ka sügavus, see, et kõnetas minus midagi rohkemat, puudutas midagi seesmiselt. Kui ma ei oleks sellise hooga alustanud, oleks jäänud võib-olla venima, inimesed oleksid peas segamini läinud – lugedes mõtlesin mitut puhku, et näed, kuidas ma seda soovitada saan, mitte midagi ei juhtu (ehk seal nooruse poole veidi), ja kokku on 513 lehekülge (laias kirjas, tihti lühikesed read, justkui proosaluuletus või mõttekatke).

Nähtavasti mõjub kõige paremini, kuidas kirjanik on suutnud väga veenvalt esitada ühe vanemaealise kunstniku vaate, siseelu, mõtted. Sügavuti, huvitavalt, vestluste, sisemonoloogide, mõtete, kirjade näol. (Sisemonoloogid on enamasti pöördumised kauaaegsete sõprade poole, kellest paljud on ajapikku ära surnud – Helena/Helene ise sündis 1862. aastal, seega oli surres 83,5! Ma mõtlen, et seda raamatut võiks hinnata inimene, kes on tuttav tema loominguga ja kellele see meeldib, võib-olla ka vanem inimene (selles kontekstis tundus mulle minu 40+ ka täiesti paras juba), kellel polegi vaja niivõrd sündmusi kui muud. Kuna tegemist oli mu enda raamatuga, tegin lehtedele julgelt märkmeid, otsisin luuletuste originaale välja. Panen maitseproove. Mälupilt sellest, kui oli 2-aastane:

Kas Jumal lõi maailma mitu korda? Esmalt armastusest, siis vihast, siis joovastavast rõõmust … Rõõmust lõi ta lilled.

Päris esimeses mälu kojas, sügaval aegruumi ajatuses ta puhkab: Jumala lill. Noor tüdruk andis selle mulle meie Yrjönkatu korteri õuel. (lk. 27, tõlk. Tiiu Kokla – väga hea tõlge on!)

“Ahjusuu ees” (näitus HAMis novembris 2019)

Või pöördumine juba lahkunud vanemate poole:

Te kohtlesite mind nagu tuigerdavat vasikat, kentsakat olendit, kes nopib taevatähti kõveraks tõmbunud murult, joonistab muinaslugusid, kus nõidade puusad põlevad …

Aga kas te armastasite mind? (lk. 44)

Mulle meeldis see kujundlikkus, see keel:

Üksindus on omaenese valik. Kui üldse keegi teab, siis sina, Wester [Helena Westermarck, sõbranna kunstiõpingute ajast, Helen Westermark]: kurvameelsus on saatnud mind läbi elu nagu must niit, heites vilksamisi pilke kõrval jookvale kuldniidile, mis sealt kuhugi ei kao: loomisiha. […]

Temale [inglasest peigmehele] ma rääkisin, tahtsin rääkida, sest tema otsmikuluu – nii ma arvasin, ja ehk mul oligi õigus – oli tehtud samast paradiisi seedripuust kui minu oma. (lk. 47)

“Pärnapuu all” 1911 (KUMU näitusel)

Helene’i (Helena) isa sirutab surivoodilt tütre poole käe, suutmata midagi öelda. See mälestus jääb kunstnikule eluks ajaks helge mälestusena südamesse. Või paremini öeldult:

Ma ei saa enam tema lähedale minna, aga ta suhtleb minuga, ja mu südame pisike purjelaevuke puhkab tema küsivais silmis – (lk. 79)

Armastusest:

See, et sa teist kärmelt mõistad, sama kärmelt kui lind oma pessa lendab, on üks nimi armastusele.

Sa ehk ei mõista kõike, kuid tahad õppida. (lk. 126)

“Mustlasnaine” 1919 (KUMU näitusel)

Helene Schjerfbecki elu kulges läbi raskete aastate – mõelgem esialgu 19. sajandi teisele poolele Soomes, 20. sajandi algusele, siis I maailmasõda, II maailmasõda… Samas on kõikidest nendest sõdadest siiski kaduvalt vähe kirjutatud, sest meenutab ta enamasti siiski teisi asju – värve, pilte, kujundeid, tundeid, vestlusi, modelle, pilke, valguseid… Ometi on üks tabav dialoog, mis räägib soomlaste kodusõja ajast – kui soomlased jagunesid valgeteks ja punasteks.

“Kumma poolel olete?” küsib “valge” Calonius.

“Olen õigluse poolel,” ütlen.

“No aga kes teile seda teada annab?”

“Te vaadake mahalastud last.” (lk. 322)

Ning juba järgmisel leheküljel:

Lähen valin põllumeeste nimekirjast, sest ma pole ju ka parempoolne. Soomeski peaks olema “eurooplaste” partei, õiguse ja inimsuse partei, rahumeelse elu partei. (lk. 323)

Näitus HAMis 2019 novembris

Muidugi mõlgutab kunstnik palju mõtteid surma üle – tegelikult läbi kogu raamatu (nagu öeldud) on see kohal, kuna tegemist on tagasivaatega (ent mitte nii silmnähtavaga kui tavaliselt).

Missugune on Jumal? Kas küsimatut tohib küsida?

Kui ta on päev, siis oleme me kõik valgusse kätketud, lunastatud. Kui ta on KA pimedus, siis puhkame, hingame temas ka öös.

Ta kulgeb läbi meie unede. Ta on nagu ema rind. (lk. 445)

Ja hiljem:

Igatsus on tegelikult kõige väärtuslikum asi, seda võib omada ka kõige kuritegelikum, kõige haigem tüüp. Selle kaotamine tähendab KÕIGE kaotamist. (lk. 480)

Näitus HAM-is 2019. a. novembris

Üks asi pani pead murdma. Nimelt on kirjanik soomlane, kunstnik Schjerfbeck aga soomerootslane, soome keelt põhimõtteliselt isegi ei oska väga. Seega on täiesti õiglane, et soomlasest kirjanik kirjutab oma soomekeelsesse teksti Helsingi, Tammisaari ja Valentinikatu ja Vironkatu. Schjerfbecki maailmas olid need aga Helsingfors, Ekenäs jne. Aga kui eesti keelde tõlkida? Pole ju loogiline, et tänavad ja linnad tõlgitaks siis rootsi keelde, eksole (äärmisel juhul rootsikeelses tõlkes). Ometi võiks kasvõi sellise muutusega anda märku, et tegemist ei olnud soomlase, vaid soomemaalasega (finländare). Alles lõpupoole tuleb see välja, kui kirjanik (nähtavasti just sellepärast) peab vajalikuks meenutada, kuidas üks laps hakkas minategelasele veel soome keelt õpetama, alustades sõnast “päike” (“aurinko” – oleks ehk pidanud selle “võõrkeelseks” tõlkima? Jällegi – soomekeelne algtekst, ei saa ju…). Kuna äsjalinastunud film, tundub, on samuti suures osas selle raamatu põhjal vändatud, siis ei imestanud, kui ka selle arvustuses sama lugesin.

När den gäller den språkliga aspekten känns det dessvärre lite påklistrat att på slutet klämma in en textplansch som låter oss få veta att Schjerfbeck var finlandssvensk, men rent berättarmässigt är språket de facto av underordnad betydelse. / Här är det bilderna som talar. På alla språk. (Silja Sahlgren-Fodstad, “Film: Helene – vackert och själfullt om Schjerfbeck”, Svenska YLE, 16. jaanuar 2020)

Kuigi, nagu märgib kriitik – keel on marginaalse tähtsusega, tähtsad on pildid, mis kõnelevad. (Veel üks filmiarvustus – seda filmi tahaks kohe näha. Ja veel ühes arvustuses laidetakse, et üleni soomekeelne. ).

Kes vähegi tundis, et selline asi võiks kõnetada, lugege! Ma ei leia isegi veebist midagi selle kohta kirjutatut (eesti keeles). Ometi võitis see raamat 2004. aastal Runebergi nimelise kirjanduspreemia. (Nomineeriti ka 2005. Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale, aga ei võitnud, kuigi kaanetekstil seda on lubatud.

Selles videos (keskel) näitab näitusel ka tema autoportreesid – kuidas need justkui ei huvitu keha vananemisest, vaid psühholoogilisest vananemisest, kuidas värvid on laigud, ei segune, jääb tunnetus (täpselt seda andis ka Liehu raamatus edasi):

See on Frankfurdi Schirn kunstimuuseumi näituse tutvustav video 5 a tagasi (2014/15):

Ingliskeelne video tema ühest esimesest tunnustatud tööst, “Paranejast”:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: komplimentide võlu

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus, kool, lasteteemad, lora | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

5. Majgull Axelsson “Ditt liv och mitt”

Järgmine raamat minu Rootsist toodud raamatute virnast (kolmas). Ja seekordki olen väga rahul. Nooruses lugesin Aprilhäxanit ja Slumpvandringut, mis olid mõlemad suhteliselt loetavad raamatud, toona lihtsalt ei osanud ilmselt veel midagi arvata ja võrlusmaterjali oli vähem. Kui nüüd hiljaaegu Jag heter inte Miriam läbi lugesin, olin rahul – just see ajalooline taust, mis põhineb uurimustel, on ilukirjanduslike raamatute puhul suureks plussiks. Seega seekord poest raamatut valides jäin ka pidama sellele, et siin on juttu tõestisündinud looga arengupeetusega inimeste asutustest veel 1960ndatel. Muul juhul võib öelda, et poolte raamatute sisukokkuvõte kõlab umbes nii, et “X pole Ykümmend aastat enam W-s käinud, aga nooruspõlve radadele tagasi pöördudes kerkivad pinnale mälestused, mida X on püüdnud alla suruda/saladused, millest keegi midagi ei teadnud”. Ütleme nii, et selline kokkuvõte ei pane mind enamasti raamatut ostma – seda teeb miski muu. Kirjanik, viide tõestisündinule. Seekord lisaks ka naasmine Lundi (ja Norrköpingisse).

Raamatu minategelane on Märit, kes saab kahe päeva pärast (raamatu tegevus toimubki kolmel päeval) 70 ja kaksikvenna naine Kajsa, tema kunagine parim sõbranna, käib talle peale, et ta kindlasti kohale tuleks (Norrköpingisse). Kaksikvend Jonas on aga läbi elu olnud tõbras, Märit on teda selle eest ka kogu elu vihanud (nojah, vend on näiteks kambas, kui kooli priimus Märit lõpupeol kuhugi järve äärde viiakse ja poistekamp tema kallale asuda tahab). Lisaks on taustal see, et Märit ja Jonas on küll kaksikud, aga kolmas, kes nendega koos sündis, suri sünnitusel – too on siis Märiti pähe endale pesa teinud ja muudkui sekkub (Den Andra). Temast ei tohi teistele rääkida, peetaks hullumeelseks. Lisaks oli neil vanem vend Hull-Lars, kelle eest ema hoolt kandis, nii et kaksikute jaoks ei jäänud eriti aega. Isal oli oma töökoda maja kõrval, vanaema-vanaisa elasid teise korruse korteris, noored alumisel korrusel. Ühel päeval aga ema suri ootamatult, Lars viidi kuhugi teadmata kohta ära – vot tolle Larsi jälgi ajades läheb Märit pärast kooli lõppu ühte Värnhemi ehk taolisse hoolekandeasutusse suvetööle, astub ka Lundi ülikooli arstiteaduskonda, et saada arstiks, külastab kord oma venda Lundi taolises asutuses Vipeholmis (kuhu Lars on viidud, nagu selgub), näeb, kui julmalt teda ja teisi koheldakse. Ja lõpuks tormab päeva pealt Lundist minema, kui arstitudengid hakkavad laipu prepareerima ja selgib, et neid saadakse … Vipeholmist. Ja tema ees laual on surnud vend (vägivallatunnustega).

Kokkuvõtet lugedes tundub ilmselt, et midagi masendavamat on keeruline leida. Sest tegelikult läbib ka seda raamatut minategelase pidev süütunne – hääl ta peas parastab pidevalt, et oled küll “hea” ja “tubli”, aga tegelt… jne. Aga see pole selline rusuv või õudne nagu teiste taoliste puhul – ilmselt on see parajalt ilukirjanduslik, et ei häiriks. (Ilmselt maitse küsimus nii või naa). Seega liigume kolme päeva jooksul sellest hetkest, kui Märit kaks päeva enne 70-seks saamist ootamatult Lundis rongilt maha astub selle hetkeni, kui ta oma lapsepõlvekodust Norrköpingis hetk enne Jonase (ja tema enda) sünnipäevapidu oma kohvri võtab ja minema astub. Alatiseks. Vahepeal meenutused sellest, kuidas tema (ja sõbranna Kajsa) elu on läinud, nende saladused, endasse hoidmised.

Omamoodi püshholoogiline, teisalt on taustal tõesti see arengupeetusega inimestesse suhtumine ja nende kohtlemine ühiskonnas. Kajsa ema oli “hull”, ehk langes tihti masendusse, viidi Vadstenasse “hullumajja”. Hull-Lars oli väga hea kunstnik, kuigi teisest küljest siiski arengupeetusega. Larsi toimetamine konkreetselt Vipeholmenisse seab kogu tegevustiku väga konkreetsesse raami – asutus, mis eksisteeris veel lähiminevikus ja kus rakendati jõudsalt veel koonduslaagri režiimi, kõige taustal vana hea natsimõtlemine, et hälvikud tuleb normaalsetest eraldada ja parem on, kui ära surevad. Seni aga võib nende peal erinevaid eksperimente teha. Sellest võib ka veebist lugeda.

Ma ei oskagi öelda, miks see raamat mulle siiski meeldis. Kuidagi tore, eepiline, sammanhängande, nagu keegi kuskilt kirjutas – lootustandev, ajalooliselt paikapidav. Mitte ülearu masendav – taustal on ju siiski see, et Märit saabub parajasti kaugelt Indiast, kus tänapäeval elab ta tütar Elisabeth oma mehe ja tütre Signega – Märiti ainsa lapselapsega. Need inimesed, kes annavad jõudu, kelle paljas eksistents annab elule mõtte ja helgust.

Teised:

Siin on juttu ka sellest, et raamatus on juttu kollektiivsest kurjusest – läbi jookseb, et mitte ainult see pole kurja teinud, kes teeb kurja, vaid ka need, kes vaatavad pealt ega ütle midagi.

 

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

4. Olavi Antons “Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane”

Mujal on see raamat praegu 7-päeva laenutuses (asjaolu, mis tekitab minus alati raamatuid laenutades stressi), minu eksemplar ei olnud, ometi lugesin selle kohe läbi. Teate, minu arvates on see väga hea. Minu loetud “Minu…” sarja raamatutest parim. See formaat ei nõuagi muidugi mingit tavapärast ilukirjanduslikku tippu, aga ka meelelahutuskirjanduses ja memuaaride puhul on mingi latt, millest allapoole lugedes on veidi ebamugav (ja tihtipeale ei oska ma kirjeldada, kust see õhkõrn joon jookseb).

Olavi Antonsi raamatus on kõik justkui tasakaalus. Tegelikult räägib ta tõesti lood oma firma loomisest, kõikidest raskustest Tenerife ametivõimudega, teiste asutustega, reisibüroodega, ajalehetoimetusega jne. Lugu jookseb loogiliselt, vahele ei pikita näiteks lugusid sellest, kuidas käia pesu pesemas või asjadest, mis otseselt sellesse teemasse ei puutu. Ja ometi saab saare kohta kuidagi parema pildi kui eelmisest samanimelisest. Lisaks on Olavil kirjutades väga hea stiil, taustal kumavad põhjalikud teadmised ja lugemus, tema võrdlused ja metafoorid ajavad aga nii tihti naerma, et tsitaatide väljakirjutamine oleks peaaegu mõttetu (seda enam, et ilmselt mõjuvad need kõige paremini just kontekstis). Ta on tolerantne. Kassiinimene – väga sümpaatsed kirjeldused kassidest. Raamat algabki in medias res – nagu mõni põnevik! – kassiteemal.

Lõpu pool kirjeldab ta ka lähemalt kummalisi kliente – aga mitte niisama, vaid mõtleb näiteks välja sõna “galerofoobia”, mis viitab kübarates daamidele. Loed ja purtsud pidevalt naerda. Stiilis “Što za voda?”, mille vastus, selgub, on Atlandi ookean – seda vett küsija mõtleski. No aga mis see teine sellisel juhul on – milline teine? Aa, saare teisel küljel…..

Samas kirjutab ta juba alguses:

Tenerifel puhkab peamiselt saare lõunaosas sadu tuhandeid britte, kes ei käsitle Tenerifet mitte kui eksootilist paradiisisaart, vaid – noh, ütleme, nagu tallinlane käsitles Muugat neil päevil, kui see oli veel kapsamaadega aedlinn. See võrdlus ei ole küll kaugeltki täpne ega täiuslik, aga paremat ma ei leia. Sest just nimelt suvilana enamik britte Costa Adejet käsitleb. (lk. 43)

Seetõttu tunneb ta enamasti ka lakitud pediküüritud varvaste järgi Ida-Euroopa turisti ära, kuna “suvilasse sõites ei viitsita vaeva näha” (=nt inglased).

Väljendid nagu “allkirjaorgia” (lk. 58) täiesti ootamatult pärast pangas konto avamist (oli vist?) või “Passikoopiaid oli mul varuks kilodes, sest Tenerifel asju ajades ei või sa iial teada, palju neid nädalas kulub” (lk. 63) või reklaamsiltide, eriti ühe kohta: “Selle teostaja oli kas maani täis või pime, aga ilmselt koguni mõlemat” (lk. 220) või kassi kohta “keskenduda elegantseimate pooside lihvimisele kujundmagamises” (lk. 139) või inglaste arusaamast kohvi kohta: “Kanaaride kentsakas kohvieelistuses võis süüdistada peamiselt inglastest baariomanikke, kes teavad kohvist vaid seda, et see peab olema lahustuv, ning kõige parem kohv on teadagi hoopis tee kuuma piimaga” (lk 170) ajavad ka ootamatult naerma.

Kui ta kirjeldab oma esimest “otsetee” otsimist Pal Mari:

Mu katsumuste kõige helgem hetk oli ühe barranco põhjas, kus ma nägin maas vedelevad pleekinud Coca-Cola pudelit, ja selle kõrval ei valendanud inimskeletti. (lk. 77)

Kangesti ajas naerma (läbi pisarate) käik reklaamibüroosse, mille olemasolu autor oli kellegi suunamisel tuvastanud.

Et neil kodulehte ei olnud, selle olin ma juba ette tuvastanud, aga fakt, et kodulehed maailmas eksisteerivad, oli tal ikkagi ilmselt teada. [—ja pärast Google Mapsi tutvustamist prouale arvutis, aeglase ühendusega, riskis panna hübriidvaate ja näidata ka maju – nt seda, kus nad viibisid – püüdes selgeks teha, et kaardirakendusest võiks ta võita] Kui ma aru sain, et ta mind enam absoluutselt ei kuula, jäin ma lihtsalt vait. Proua nühkis raevukalt hiirega ja kui pani lõpuks tähele, et ma olin vait jäänud, vaatas mulle otsa ja osutas ekraanile. Ma tõusin püsti ja vaatasin samuti ekraanile. Sealt paistis Valdés Centeri maja otsas olev killustikuga parkla, suumituna nii suureks kui võimalik. Proua koputas maniküüritud sõrmega ekraani parkla nurga kohal. Ja sai nüüd lõpuks sõna suust. Et miks ta ei näe oma autot, mille ta ometi hommikul just sinna jättis?! (lk. 104-105)

Kohalike ametivõimudega asjaajamine on masendav, kuigi ta suudab sellest tõesti kena irooniaga kirjutada (sellest ka “naer läbi pisarate”). Olen tuhatkordselt temaga ühel meelel, et meil ei tasu vinguda mõne totaka ametniku pärast – me oleme lihtsalt priviligeeritud oma e-riigi ja selge asjaajamisega.

Maksuamet oli omal kohal, uksed avatud, aga pabereid meilt vastu ei võetud. Tulge siis, kui noorkuu on kolm korda ümber Teide käinud, sisse astuge vasaku jalaga, aga tagurpidi kõndides, punast mütsi hoidke käes. Mitte päris nii, aga umbes nii meile öeldi. (lk. 198)

Küll mulle tegi nalja, kui ta kirjeldas, kuidas tavapärase terrassiperemise asemel tundus, et olid ära pestud ka kõrvalterrassid ja hoov. Ja ta guugeldas, et äkki on mingi tähtis püha ja ei taha silma jääda kui “loll ja kuskilt Ida-Euroopast ja oma terrassi ei pese”, nii et talle tuuaks veel midagi Tahma-Toomase taolist ukse taha. Lõpuks alles jõudis kohale, et vihma oli sadanud 🙂

Oma puuduliku hispaania keele oskuse kohta kirjutas ka nii leidlikult:

Ma naeratasin prouale (tõenäoliselt virilalt) ning hakkasin kobamisi moodustama lauset, mida selles ruumis hispaaniakeelseks pidasime vast ainult meie Jaaguga – eriti Jaak (Mosin, kes oskas ise võõrkeeltest ainult vene keelt. lk 162).

Mulle meeldis Olavi realistlik suhtumine Kanaarireisidesse – tavapärane on (eriti tema sihtrühma puhul), et reisiks on raha kogutud, võib-olla isegi tehes mingit tööd, mis endale väga ei meeldi. Ja sellesse tuleb suhtuda austusega – seetõttu ei tahaks oma kliente sugugi alt vedada.

Kõik need, kes tahaks nüüd öelda, et nii pole õige elada ja töö peab valima ikka sellise, mis rahusldust pakub, olge nii paid ja minge ajage sellist juttu Facebookis oma seinal. Ja ärge hoidke sealjuures muidugi emotikonidega kokku, see on ju hoolivuse sümbol. (lk. 179)

Üks naljakas koht raamatus oli ilmselt võetud hoopis Uku Randmaa “Minu maailmameri” raamatust. See on umbes, kuidas on olla laevaomanik/purjekaomanik – need kulud on jube suured.

Uku Randmaa kirjutab oma “Minu maailmamere” raamatus, kuidas ta soovitab merekaugetele sõpradele minna asjast aimu saamiseks täies riides vanni, lasta naisel muudkui kausiga külma vett pähe uhada, ise samal ajal sajaeuroseid pooleks rebides. (lk. 202)

Samuti põnev fakt oli see, et sisseviskajatele tuleks öelda midagi võimalikult aktsendivabalt saksa keeles, sest siis jätvat nad su rahule, kuna “sakslased olevat kitsid ja neid ei soovita sisse sikutada” (lk. 215). Kuna see olla aga nii levinud, siis juhtus temagagi kord, et nähes ühte vene vanaprouat juba mitmendat korda nõutult edasi-tagasi käimas, tahtis abi pakkuda ja küsis kohe vene keeles, kas on abi vaja.

Mammi jõllitas mind. Siis kuulutas Kaluuga-Tveri aktsendiga: “Doitš!” ning tatsas minema ja rohkem ma teda ei näinud. (lk 216)

Uskumatu kirjeldus oli Starmusi festival, kus kogunesid astronoomid, kosmonaudid, astronaudid, taikonaudid – seda tegelikult osalt just Brian May algatusel, kes on sealses ülikoolis tegev (ja mingi kosmosetolmu kohta teadust teinud, “sodiaagivalgust, mida sodiaagitolmu pilv peegeldab” lk. 241) – ja kontsert ka. Kuidas ta sellega väga tegev oli ja maailmakuulsustega ühes ruumis viibis (asi, mis oli tõesti mõjuavaldav, eriti meie põlvkonnale, kes sellel kosmose arendamise ajastul lapsed olime – meenus kohe Kollane mask lausa – nagu oleks kosmonautidega kohtunud toonane Saša). Kohtumist Gorbatkoga kirjeldas ta lausa lähemalt (nõukogude kosmonaut, kes oleks peaaegu olnud esimene inimene Kuul, kui Armstrong poleks ette jõudnud – kuigi venelaste puhul oleks ilmselt riskitegureid arvestades olnud tegemist ühe otsa piletiga, mille Gorbatko täie teadlikkusega oleks võtnud).

Et Gorbatko poliitilised veendumused põhinesid tema oma mudelil “seakarjusest kosmonaudiks ehk nõukogude kord õnnistas kõiki, keda ta puutus”, siis maailmakorralduslikel teemadel oli meil päris raske ühisosa leida, kuna ma esindasin ikkagi vennalikust sotsialismileerist pagenud lühinägelike kitsarinnaliste reeturite klassi. (lk. 242. Olgu öeldud, et muus osas olid jutuajamised siiski põnevad Olavi tänuväärne kuulaja).

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on raamatuga, mille võiks lausa osta, kui oleks selline raamatute ostja tüüp. Ise paraku mõtlen, et ilmselt ma ju teist korda ette ei võta – noh, väljalaenamiseks siis. Lugemiseks soovitan igal juhul, sest siin on nii firma loomisest ja arendamisest kui ka Tenerifest selle kõige taustal. Väga toreda jutuvestja toonil.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

2. Mikael Niemi “Koka björn”

See on üks paljudest raamatutest, mille ma endale sügiseste kruiiside ajal ostsin (see on Stockholmist). Raamatuvirn oli kõrge ja ei teadnud, kust otsast alustada – seda enam, et raamatukogust hakkavad tellitud raamatud ilmselt millalgi korraga saabuma. Pelgasin veidi – 451 lehekülge – aga õnneks sain ühe jutiga loetud (lihtsalt võtsin aega ega teinud tööd).

Ma olen väga rahul oma ostuga. Nautisin seda raamatut peaaegu otsast lõpuni. (Noh, lõpu osas ei võinud olla kindel, kas pakutakse tänapäeva inimesele vastu tulles õnnelik lõpp või mitte – tegemist ju siiski Pajala ja Põhja-Soome ning saamide aladega, mine tea neid. Teisalt ikkagi tänapäevane raamat ja vaja, et kõik ostaksid, eksole). Mulle meeldis tema jutustav stiil, tema looduskirjeldused, see karge põhjamaine loodus, taimed. Teiseks meeldis, et kõik detailid olid paigas, miski polnud traageldatud (nojah, kui siis lõpp nüüd veidi välja jätta, mis mulle lõpp-kokkuvõtteks küll “õnneliku lõpuna” tundus, aga samas ka veidi Serafimat ja Bogdani meenutas). Jutustajaks on põhiliselt Jussi, õnnetu saami poiss, kes on kodust minema jooksnud ja kelle mingil hetkel on teepervelt üles korjanud pastor. (Alles poole raamatu pealt lugesin tagant uuesti kokkuvõtet ja selgus, et pastori näol oli tegemist kuulsa Lars Levi Laestadiusega – see ongi kirjas vaid kokkuvõttes, raamatus mitte). Pastor on poisi üles kasvatanud kui oma poja, õpetanud lugema, kirjutama, tahab, et õpiks ka rääkima (ilusti, kujundlikult, haritult, eksole).

Siis muutub raamat ühtäkki tegelikult kriminaalromaaniks – külast kaob üks noor tüdruk. Nad leiavad ta hiljem soost. Selgub, et pastor on väga tähelepanelik vaatleja ja nad käivad Jussiga ringi ja pastor taastab, mis on juhtunud. Vastupidiselt lensmanni pröökamisele, et tegemist oli karuga, on pastor veendunud, et see karu käib ringi inimnahas ja on vabaduses. Karu püütakse kinni, tapetakse. Ometi kaob järgmiselt peolt tüdruk, keda on rünnatud, aga kes on saanud põgenema ja varjanud ennast mingis aidas (ma nii täpselt ei mäleta ja tõtt-öelda alati ei viitsinud täpseid termineid välja ka otsida). Pärast pole kunagi endine ja “poob enda üles”. Ka siis taastab pastor analüütiliselt märkide järgi sündmuste käigu ja järeldab, et poominegi oli lavastatud. Juba algusest saadik on hirm nahas, et ilmselt mängitakse Jussi kunagi süüdi, kuna ta tundus teistele võõras. Ta ei rääkinud teistega, hoidis omaette. Aga oli vooruslik. No ja siis tapetakse külas veel kunstnik (mürgitamine, kuigi uksed-aknad on seestpoolt lukus). Lensmann Brahe on väga kuri, kui pastor selliste ilmselgete asjade nagu “karu rünnak”, “enesetapp” ja “haigushoog” vastu mingeid muid asitõendeid hakkab leidma. Kuidagi soomlaslikult hoiab ta kõik teadmised enda (ja Jussi) teada. Vahepeal saab Jussi jubedalt peksa ka metsateel, nii et vaevu elama jääb (nagu ma aru sain, lõigati tal munad ka maha või midagi sinnapoole. Viidati ainult). No ja lõpuks lavastataksegi Jussi süüdi, koheldakse ebainimlikult, pannakse vangi, toimub kohus, kus pastor ise Jussit kaitseb – aga tulutult, mõistetakse süüdi pea maharaiumise läbi. Sündmused toimuvad 19. sajandi keskel.

See oli siis sisu.

Samas on muidugi kirjeldatud aega, kui Laestadius äratusliikumise algatas – kui palju oli tal pooldajaid, vastaseid, kuidas eemal kulmineerusid laplaste rahutused, kes pidasid end ärganuteks, ent said asjast muidugi pisut valesti aru (Kautokeino ülestõus). Muuhulgas on väga oluline osa sõnal, tekstil – kuidas tähed moodustavad lauseid ja raamatud loovad meie peades maailmu, samas kuidas sõnad jutluses ei tähenda paberil enne midagi, kui pastor need kirikus ette loeb, üle oma huulte laseb. Juttu on kõnelemisoskusest, lootusest, et haridus, lugemine-kirjutamine ja oskus sõnadega asju klaarida, võiks tuua Põhjalasse parema tuleviku. Võitlus viinakuradiga.

Üldiselt oli igatpidi väga nauditav lugemine, Mikael Niemi on saanud inspiratsiooni Laestadiusest ja ka anonüümse saami autori elulookirjeldusest (“Mu eallin” 1860), mis pärinevat 19. sajandist. Mäletan kuskilt uduselt, et pärast “Popmusik från Vittula” raamatut (mis mulle väga ei meeldinud toona, lugesin 2001. kevadel, tundus poisteraamat rohkem, šveikilik) lugesin ka “Mannen som dog som en lax“, mis meeldis rohkem, aga millest paraku enam midagi ei mäleta ka (nii umbes 11-12 a tagasi).

Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen leidnud ikkagi uue jutustaja, kelle teisi raamatuid võiks veel lugeda. Meeldis. Kui midagi eesti keelde tõlkida, siis näiteks midagi sellist – soovitan.

Teised:

  1. Martina Montelius Expressenis kiidab – et Niemi kirjutab nagu hüpnotisöör.
  2. Jan Karlsson Kristiandstadsbladetis kirjutab ka häid sõnu.
  3. Saade raadios Mikael Niemiga.
  4. Joanna och dagarna går blogis kiidetakse.
  5. Bokstunder on nõus, et hea raamat, aga arvab ise, et ikka ei elanud piisavalt peategelastesse sisse ja liiga pikk oli.
  6. Ugglan och boken on ka väga rahul – ütleb, et algul ei saanud minema, aga pärast oleks veel tahtnud lugeda.
  7. Tasuline Svenska Dagbladetis.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

1. J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

See raamat jäi lihtsalt mu käe külge, kui käisin poest ühte teist ära toomas. Mõtlesin, et kingin äkki, aga selgus, et kasutütrel juba on. Lugesin igatahes läbi ja oi, mulle nii meeldis! Tegelikult ei ole siin muud kui viis suhteliselt lühikest muinaslugu – aga need on võlurilaste vennad Grimm. Ja pärast igat muinasjuttu on Albus Dumbledore’i märkmed ja kommentaarid. Ainuüksi selline vorm on nii sümpaatne! Muinasjutud ongi väga õpetlikud, aga Dumbledore nagu seletab tausta lahti. Paljude asjade puhul on lausa nii, et “veel ei olnud reguleeritud” ja “see must loits polnud tol ajal veel keelatud”. Huvitav oli ka tausta lahtikirjutus – ajast, mil tegelikult käis “nõiajaht” ja mis seetõttu annab muinasjutule hoopis teistmoodi tõlgendusvõimaluse.

Lasteraamat, mis on ikkagi Harry Potteri sõpradele täiskasvanutele ka väga hea lugemine.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

62. Merete Mazzarella “Det enda som egentligen händer oss. Ett år i livet”

Huvitav on see, et kui oled raamatukogus umbes viie raamatu järjekorras, siis ei julge enam pakse raamatuid vahelugemiseks võtta. Kodus ootab terve virn Rootsist ja Soomest toodud raamatuid – ette aga võtsin raamatu, mille olen ostnud ammu. Õnnetul kombel juba riiulisse paigutanud ning olemasolu unustanud. Oleksin äärepealt juba tuttavalt laenuks nõudnud, kui avastasin (tema vihje peale?), et mul on see endal ka olemas.

Tõsiasi on see, et Merete Mazzarellat pole mõtet palju järjest lugeda. Nüüd ma päris järjest siiski ei lugenud, aga mul on tunne, et see on umbes minimaalne vahe ka. Seekord seda mõtteraamatut lugedes ei saanudki justkui päris selgeks, millest siis jutt käis täpsemalt. Nagu alapealkiri ütleb – ühest aastast tema elus. Jah, täpselt nii see oligi. Ühe tuttava arust on tegemist selle raamatuga, kui ta oma vana mehe noorema vastu vahetab. Teine viitas kui raamatule, mille Merete kirjutas, kui lõpuks oma lapsepõlvekodu maha müüs ja kolis. Suureks sai. Jah, eks ta ole nii ühest kui teisest. Kui “Resa med rabatt” oli pensioneerumisest, siis nüüd kinnitab ta, et toda raamatut kirjutades ei olnud tal veel pensionipõlvest aimugi ja alapealkiri – “kunst olla pensionär” oleks pidanud olema “kunst saada pensionäriks”. Ilmselt on selles raamatus kõigest, mis talle tol aastal pähe tuli – ja muidugi olid kaks suurimat muutust elukohavahetus ja elukaaslase vahetus. Igas mõttes kojujõudmise raamat. See osa, mis räägib tema armastusest elukaaslase vastu ja kuidas see tunne ei paista vaibuvat, on väga südantsoojendav. Loomulikult hirm – nii “vanas” eas teineteist leides (65 vist?) jääb ühist aega tahes-tahtmata vähemaks. Seega räägib ta palju elust ja õnnest, motoks on ta suisa valinud Freudi sõnad Marilyn Monroe öelduna (teadlikult. Kaheldes, kas Monroe üldse Freudi samasisulisest avaldusest teadlik oli) – ainus, mis tegelikult korda läheb (või meiega juhtub – nagu pealkirjas öeldakse), on armastus ja töö. Ja üks ilma teiseta pole ka suurt midagi väärt.

Kohati tunduski pool raamatut nagu suvaliselt veidi sellest, tollest ja kolmandast rääkimisena. Lisaks jälle see tunne, et kas Merete läheduses inimesed julgevadki enam rääkida – pannakse kohe raamatusse. Kohati on selline asi ikkagi võõrastav. Eriti kohtades, kus ta kirjutab: “Kas ma julgen seda talle öelda?” jms – muidugi, mis sa siin ikka julged. Kirjuta raamatus kogu maailmale 🙂

Samas on siin palju toredaid mõtteid. Ma olen temaga maailma asjus väga ühel meelel. Kasvõi selles, et meie aastaajad on toredad. Et kui sügis tuleb ja puud hakkavad raagu kiskuma, ongi tore vaheldus pidevale rohelusele. See on imeline. Sama asi kevadega – kui ühel päeval on asfalt kuiv ja päike paistab, järgmisel sajab lund, siis see ongi tore. Kevad on ootuste aeg, pole vaja ennast kohe kätte anda. Lisaks pidev skeptilisus igasuguse pideva “programmi” suhtes. Et kui töölt ära, siis täie auruga “hobide” kallale – selleks vaja kallist varustust, palju logistikat, tormata kuhugi möllama… Tema hobiks on lugemine, mõtlemine, kirjutamine, jalutamine. Minu jaoks täiesti üllatuslikult ei armasta ta kontserte – ta ei saa aru, mida inimesed (tema sõnul musikaalsed) sealt leiavad. Samas naudib ta ilmselt sellevõrra rohkem kunsti – ja seda koos uue mehega.

Muidugi arutleb ta erinevate keeleliste tähenduste üle ja mulle tundus sümpaatne ühe saamikeelse sõna tutvustus:

Jag skulle önska att alla ord hade samma glasklara precision som det samiska “jassa” som det beskrivits av den norske filosofen Jakob Meløe. Ordboken uppger att en “jassa” är “en snöfläck under senvår eller sommar” men genom samtal med samer har Meløe inhämtat att den måste utgöras av en alldeles bestämd sorts snö som står emot renarnas trampande och solens hetta och att den måste vara belägen på ett alldeles bestämt sätt, omgiven av bra bete. (lk 183)

Siin on mõttemäng sellest, et kuna nii Pipi kui Muumi sündisid 20. sajandi keskel, võiks keegi nende järje välja mõelda – fantaasia teemal, kui nad oleksid abiellunud: ilmselt oleks ettepaneku teinud Pipi ja siis oma emaga väga seotud meest samamoodi hoolitsevalt kohelnud nagu Tommyt ja Annikat. Kas nad oleksid Segasumma Suvila aias mahetoitu kasvatanud? Oleksid praeguseks armastusväärne pensionäripaar (65-aastased) või hoopis lahus?

Äratundmist “teeninduse” ehk pigem “service” teemale:

Vad är service?

Service är inte hemsidor på nätet där vi omständligt ska logga in oss med användarnamn och lösenord och sedan betjäna oss själva, det är inte metalliska telefonmeddelanden som säger: “Din åsikt är viktig” eller “Tack för att du väntar”.

Det är inte specialerbjudanden eller bonuskort.

Service – liksom vård och omsorg – är att få möta en människa. (lk. 155)

ja edasi umbes samal teemal mõned leheküljed hiljem:

Jag har en räkning att betala men plötsligt är det stört omöjligt att logga in på min rikssvenska nätbanks hemsida. Jag får order om att göra en ny installering genom att gå in på verktygsmenyn och sedan klicka mig fram i fem steg. Jag lyder fastän jag inte skulle vilja, fastän det känns som att kasta bort en omistlig del av min korta stund på jorden men hur jag än bjuder till vill det inte lyckas. Jag ringer till kundtjänst, jag får ett meddelande om att samtalet kommer att bandas för att bankens service ska kunna utvecklas vidare och medan jag köar – jag köar länge – tänker jag på att den egentliga anledningen till att banda samtalen snarare måtte vara att få de mest rasande kunderna att besinna sig och inte bli direkt ärekränkande. Men damen jag till slut får tala med är vänlig, hon ber om ursäkt å bankens vägnar, hon erbjuder sig att betala min räkning, hon försäkrar att jag gjort allting rätt, att problemet ligger hos banken och att de nu gör allt som står i deras makt för att få det löst. Jag är så innerligt lättad över att få veta att jag gjort allting rätt, att inte behandlas med överseende som en typisk pensionär, som en gammal dam som egentligen helst skulle vilja ha sina pengar under madrassen. […] Ja, så lättad är jag att jag till slut tackar henne å det varmaste och önskar henne ett trevligt veckoslut.

Först när jag har lagt på inser jag att det är onsdag och förstår att det goda intryck jag bemödat mig om att göra nu gått om intet. (lk. 160) 😀

Järele mõeldes käib ka kolmas tsitaat umbes sama teema kohta:

Flickan i spritbutiken Alkos kassa ser däremot glad ut, hon är ung, hon har svarta, pigga Pippi Långstrumpflätor med röda rosetter i. Hon ler när hon frågar: “Ska det vara något mer?” När jag har betalat säger hon: “Ha en bra dag.” Sådana var inte biträdena på Alko förr. De var äldre, de var allvarliga för att inte säga förebrående och framförallt skulle det inte ha fallit dem in att fråga om det skulle vara något mer, ja, blotta tanken hade förefallit djupt olämplig eftersom kunder ju en gång för alla var personer som betett sig olämpligt helt enkelt genom att komma in och köpa. (lk. 200)

Seega – kokkuvõtteks siiski tore taaskohtumine “vana tuttavaga” – ja ühtlasi ohutu. Ei panda raamatusse sellise kohtumise peale 🙂

Teised:

  • Kajsa Öberg GP:s – “andra bok om åldrandet har ett smärtsamt tema under sin struktur av spridda anteckningar” – “Men ibland får jag en känsla av att bokens lösa struktur och många utvikningar – om filosofi, politik, litteratur och sedernas förfall – är till för att mildra och beslöja bokens verkliga, smärtsamma tema. Det handlar om ett moraliskt dilemma: en kvinna som slutat älska sin gamle man, och därför tycker så synd om honom att hon nästan inte förmår överge honom. Gång på gång återvänder hon till honom, för att utröna om han mår dåligt. / Var gång detta tema återkommer väcks mitt hopp om att de spridda anteckningarna ”om stort och smått” skall förvandlas till ett litterärt verk. Men det sker aldrig.”
  • Sofia Torvalds i Kyrkpressen: “Det är en hänvisning till autofiktionens guldgosse Karl Ove Knausgård, och faktiskt är det något ovanligt knausgårdskt över den här boken som handlar om kärlek, skuld och lite grann om skam också.”, “Den här boken är det baraste jag läst av Mazzarella. Den handlar, som sagt, om skuld och om lycka.”
  • Marie Pettersson HD-s on ka üsna kriitiline, aga paraku kumab minu arust läbi pigem rootslane kui kriitik.
  • Nina Lekander Expressenis on natuke liiga labane, aga see on rootslaste puhul ilmselt pigem reegel kui erand. Võrrelda Meretet mozzarellaga, tuua esile kirjeldus vetsupottidest jms…
  • SvD tasuline.
Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

61. Tatjana Tolstaja “Taevane leek. Valitud jutustused”

Täiesti ootamatult haarasin uudiskirjanduse riiulist kaasa selle raamatu (küll on tore, et meie raamatukogus ongi uudiskirjanduse riiulil uusi asju! Suures raamatukogus ei olnud kunagi, need olid alati kohe välja laenutatud).

Olgu kohe alguses öeldud, et raamat on VÄGA HEA. Kuulub mingisse sarja “Maailm loeb” – viimasel ajal on kirjastus Hea Lugu paljude heade asjadega silma jäänud. Tuleb tähelepanelik olla.

Raamat koosneb lühijuttudest, mida ca 250 lehekülje peale on 17. Kirjastuse kodulehel öeldakse: “Tolstaja on kirjutanud 24 n-ö kanoniseeritud jutustust, eesti keeles ilmub neist 14, lisaks veidi teises laadis „Anastassia ehk Elu pärast surma“ ja „Lilith“. Kogumiku viimane lugu „Karu“ on üks tema blogikirjutisi.” See annaks lootust, et neid tõlgitakse ehk tulevikus veel mõned (kasvõi need 10 “kanoniseeritut”). Ja tõlke üle võib ka väga rõõmustada – ilmselt poleks kogu luulelisus, kujundlikkus ja ilu välja tulnud, kui tõlge oleks kehv olnud (tõlkija Katrin Hallas). (Ses osas ka harukordne raamat viimasel ajal, et polnud isegi trükivigu ega pisivigu, mida on tõesti minu arust lõpeks kõikides muidu).

Seda raamatut ei saa ühe jutiga läbi lugeda. Kui ühe loo läbi loed ja kohe järgmise juurde asud, ei jõua uude meeleolusse ja jutustajasse sisse elada. Tihtipeale alustasin, aga jätsin pooleli ja tegin vahele midagi muud (lausa kaks raamatut lugesin vahele). Jutustaja perspektiivid on siis igal pool väga põnevad. Siin on (just alguse poole) lapsi, kes maadlevad oma hoidjaga või leiavad metsa tagant imeliku naise, kellega otsustavad abielluda (jah, juba kirjeldades tundub labane, ei, ei ole). Mul on nii ääretult kahju, et ma need novellid täiesti ära unustan – juba praegugi on esimesi raske meenutada. Kogu see poeesia, mis lugudesse sisse on kirjutatud, vajab keskendumist. Läbielamist. Visualiseerimist. Palju on lugusid möödalibisevast elust, armastusest, lootustest, mis kuhtuvad. Palju on “liite”, kus mehed on passiivsed, teinekord targad või andekad, naised aga (kes on mitmes loos lollid ja pinnapealsed, manipuleerivad) seovad mehe oma võrku. Eks üks asi, mis mulle siin raamatus jälle väga meeldis, oligi see venelik kirjandustraditsioon. Selline ahastus, püüdlus ilusa ja hingelise poole. (Rootsi kehavedelikud, kehvad krimkad, asisus – need tunduvad hetkel nii kaugel ja naeruväärsed). Kusjuures vaheldumisi vägagi maiste asjadega (millest jällegi rootsi kirjandus ealeski ilmselt ei räägi, kui siis labastes raamatutes labaselt). Ühes loos somnambuulist näiteks on mees, kes ei suuda midagi paremat ka välja mõelda, kui ennast Loraga siduda (saades Lora neljandaks meheks). Lora on tõesti väga armsalt rumal naine, vahel on tema jutt edasi antud – väga tõetruu, kusjuures – nagu mingi teadvuse vool, kuigi hoopis reaalne, kui naine püüab midagi öelda, aga ei jõua ega jõua tuumani. Üks koht ajas mu naerma, kus naine räägib oma sõbrannast Ruzannast, kes talle igasugu asju soovitab ja tundub üsna tõusiklik hull olevat:

Ruzanna ütles, et ta teab, kes teda kahjustab, need on mutid töö juurest. Ta ostis endale kolmanda kasuka, tuli tööle ja tundis kohe, et atmosfäär on pingeline; see on elementaarne kadedus, ja on lausa arusaamatu, kust sellised madalad tunded tulevad; sest lõppude lõpuks, ütleb Ruzanna, ega ta ju õigupoolest ei osta kasukat endale, vaid teistele, et tõsta keskkonna esteetilist taset.

Sest ega tema, Ruzanna, ju kasuka seest seda niikuinii ei näe, aga kõigil neil, kes on väljas, muutub hinges huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Ja seejuures tasuta. Sest kui on vähegi mingi kunstilisem näitus, tuuakse näiteks “Mona Lisa” või kas või Glazunov, siis nad ju trügivad viis tundi meeletus sabas ja maksavad veel oma verega teenitud rublaga. Aga siin maksis Ruzanna oma rahaga, ja palun – kunst koos kojutoomisega! – ja nemad pole veel rahul ka. Lihtsalt mingi vaimupimedus. (lk. 168-169).

Lõpu poole lühiloos “Lilith” on kirjutatud naistest – esialgu üldiselt, tuues sisse doktor Žuki, kes 1906. aastal kirjutas raamatu “Ema ja laps. Naise hügieen”:

[…] et paljud ei mõista, ei oska arvesse võtta naise tervise haprust, erilisi vajadusi, mille loodus on õrna, rabeda peale pannud. On selline tava – muretseb doktor Žuk -, on ohtlik tava: kohe altari eest viia noor naine pulmareisile, ja eriti kiputakse Itaaliasse. Reisi raskused aga, vajadus sagedasti edasi liikuda, ühest kohast teise ümber paigutuda võivad mõjuda naise tervisele hukatuslikult – ja mispärast? Sellepärast, et noor abikaasa mesinädalate ajal täiesti andestatava tormakusega mõnikord andub kirele hommikusel või päevasel ajal, see tähendab siis, kui on vaja juba valmistuda ja edasi sõita; naisel on siiski pärast suguühet hädavajalik vähemalt kuus tundi puhkust, soovitavalt pimendatud toas ja kõikvõimalikus rahus, vastasel korral ei suuda ta oma jõudu taastada, pärast vapustust toibuda. (lk. 241)

🙂 Sealt edasi räägib ta naise kohandumisest, vajadusest muutuda, kuidas kübaratest said kiivritaolised kübarad, edasi baretid, kuidas hiljem on asi sootuks muutunud ja kui doktor Žuk sisse astuks, saaks ta kreepsu – naised ükskõik kuidas riides, peakatteta jne jne. Ja siis trollibuss, kus alati sõidab see vana naine, kes on veel žukiaegne. Alati on kulmudele triip tõmmatud (nüüdseks parkinsonitõvest väriseva käega), huuled värvitud, mingi kummaline asi kaabuks peas. Ja kuidas teda nähakse. Tagasi ehmutakse, jah, seda ka. Ent tema naeratab armastusväärselt.

Vahepealne lugu “Anastassia” tapetud tsaariperekonna ühest ellujäänud tütrest oli nii tõetruu, et tundus tõesti, et tegemist on pooleldi dokumentalistikaga. Pole tausta uurinud – kas sellelaadsetel juttudel oli tõepõhi all. (Ahah, vaatan, et Wikipediaski on sellest kirjutatud, päris laialt levinud müüt)

Seega – soovitan. Omamoodi melanhoolne ja venepärane lugemine, kuidagi ääretult naiselik kirjutusviis, voolav. Kirjandus parimas mõttes. (Aga aega tuleb varuda, korraga lugeda ei saa).

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

60. Mihkel Raud “Isa”

Ma sain alles täna juhuslikult teada, et härra oli jõulukingiks selle raamatu saanud. Ja mul oli vahelduseks midagi lihtsamat just vaja (üks hea raamat on pooleli, aga seda ei saa järjest palju lugeda. Lühijutud. Hakkavad segi minema).

Mis ma oskan öelda? Mihkel Raud on jälle “eneseabiõpiku” kirjutanud, enda stiilis. Siin on nalja ja eneseirooniat, aga üsna palju ka pärisõpetusi, mille ta mõnest raamatust on saanud. Kuna ma olen selletaolisi (laste kasvatamise teemalisi) ise ka aegade jooksul palju lugenud-sirvinud, siis see osa mind tegelikult väga ei paelunud (pole ka nii aktuaalne enam tegeleda unekooliga – kes just sellesse usub – või jonnihoogudega). Eneseiroonia on maitse küsimus – Mihkel Raual on selline stiil, mis ilmselt mingi tujuga sobib, teisega ei lähe peale. Täna mulle sobis ja sain mitmes kohas naeru pugistada. Näiteks siis, kui ta “Naksitrallide” multika esilinastust kirjeldab, selgitades, miks väärtfilmid lastele ei pruugi meeldida:

Mul on tänini meeles, kuidas lapsena “Naksitrallide” multika esilinastusel käisin. Poole filmi ajal tormasid nutvad lapsed saalist välja, sest midagi nii õõvastavat polnud nad varem näinud. Filmi lavastaja Avo Paistik oli psühhedeelse kunsti pioneer Eestis, paraku ei suutnud ta oma deliirsetest košmaaridest isegi lastele multifilmi lavastades eemalduda. Puht kunstiliselt on “Naksitrallid” suurepärane film. Selle ainsa hädaga, et on nauditav vaid täiskasvanuile ja isegi siis peab sul olema teatav psühhedeelne soodumus ning võime deliirseid hallutsinatsioone nautida. (lk. 205).

Üldjuhul leian, et see raamat sobiks ilmselt imehästi noortele vanematele, kasvõi juba raseduse algusest peale (sellestki on siin raamatus kirjas – mh nii tulevase ema kui isa kott sünnitusmajja minnes, olulised asjad, mis seal olema peavad). Osalt on kõik üle võlli keeratud võllanali, aga palju lood on siiski ilmselt väga tavalised. Lihtsalt et kogu elu ja kogu lastekasvatus ei näi selline sõjatander välja, nagu siit lugedes paistab. (Kasvõi reisimine või restoraniskäik 🙂 ). Natuke meenutas ka Fredrik Backmani raamatut.

Ma pole seltskonnaajakirjandusega ise väga kursis, aga lahutus, millega raamat lõppeb, on minu teada praeguses faasis kokkutulemisega lõppenud (tean seda, kuna Rapla naised kuskil internetis kurtsid, et nad elasid lahutusele kaasa ja sedasi pole Raplas kombeks, et kui lahku lähed, siis tuled pärast tagasi kokku ja kaasaelajate emotsionaalne vaev kõik asjata).

Teised:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

59. Tove Jansson “Trollitalv” ja “Kuusk”

Teise jõulupüha hommik. Kuidagi rahustav. Kohe lõpeb teine pesu, aga mina lugesin vaikselt omaette “Trollitalve” läbi, kui teised magavad. Väga õige kuliss. Kuigi “Trollitalves” ei ärganud ema (aga seevastu oli Filifjonka ärkvel. Ja kuitahes väga me kõik ei tahaks olla Muumimammad, on muist ikkagi Filifjonkad. Nuuks).

Muumitrolli raamatud ei ole lasteraamatud, tingimata ei tohiks sellega eksida. Multikad on tõesti tehtud lastele (ja need tõesti arendasid laste kõnet väga sobivas suunas, rikastasid sõnavara ja nii), aga raamatutest ei saanud ma lapsena aru, jäid pooleli. Arusaadav. Minu arust on need just mõeldud rahustuseks kõikide täiskasvanute hingedele. Ja eestlaste jaotusele mõeldes hiljaaegu üle vaadatud Marju Lepajõe Plekktrummis on ka siin tegelaste seas terve hunnik “koorilaulja” tüüpi isendeid, keda “rahvatantsija” Koduvana ilmumine paistab mõnevõrra ärritavat (kuigi mõnele selline väga istub, kuigi ei julge või ei suuda välja öelda). Introvertide paraad üldiselt. Ääretult põhjamaine. (Iseäranis neile sobib, kes ootavad kevadet ja talve ei salli. Mulle talv meeldib – ei jõudnud õieti veel hingatagi, kui juba pööripäev möödas ja päevad hakkavad valgemaks minema). See maja naksumine külmaga. Vee tilkumine puudelt. Lainemüha. Väga kosutav lugemine. Kindel ja turvaline Tuu-Tiki. Ja see õnnis tunne, kui Muumimamma lõpuks Muumitrolli aevastuse peale kevade hakul ärkab – kuidas vastutus langeb ema õlule.

Muidugi on väga suur roll piltidel (must-valged, aga siiski väga väljendusrikkad). Seega mulle tundub, et võiks tõesti jääda traditsiooni juurde lugeda igal talvel see raamat läbi. (Mul endal ka käed sügelevad, tahaks HeaLugu kirjastuse kõik uuesti välja antud raamatud ära osta, aga mul on ju 1990ndate kogumik… Seega ainus õigustus oleks osta originaalid, mis nüüd samuti uuesti välja on antud. Ükshaaval. Ilusate kaanepiltidega).

Kuuse” lugesin ka mõni aeg tagasi uuesti läbi. Seal ma tõtt-öelda pisut imestasin, et noorena tundus see lugu ääretult geniaalne, nüüd aga palju keskpärasem kui toona. Aga arusaam pisimutukatest, kes meid igal pool ümbritsevad, ilma et me väga arugi saaksime, on muidugi sümpaatne.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

58. Katriin Fisch “Lubaduste lennurada”

See raamat on veidi silma jäänud (vist FB-s läbi jooksnud esitlused ja nii, lisaks autori nimi – mäletan mingeid kokkupuutepunkte, pigem vist mitte otseseid, vaid kaudseid) – laenutasin ja lugesin vahele kiiresti läbi. Lugedes meenutas veidi mõnda rootsi kirjanduse raamatut (ei, sedapuhku pole mingeid kehavedelikke, vastupidi – kõik on delikaatne, ilus – pigem see, et traagelniidid paistavad läbi, nagu oleks kirjanik käinud loovkirjutamise kursusel – ja paraku just sellisel kursusel osalemisest see romaan õnnetul kombel ju räägibki), kohati ka seriaali (just lõpujutt ja arutlus meenutab seda, mida olen paaril korral kuulnud seriaalis “Pilvede all”). Et mingi sisuliin on, siis on mingid suhted, need põimitakse korralikult kokku. Sekka korralikult taustaviiteid, asukoht on viidud igivana “lahutuse maale”, Iisraeli. Jah, taustal on lörriläinud saatuslik armastus Robiniga (no “Kuidas ma kohtasin teie ema” on paraku ära rikkunud, mitut puhku pidasin Robinist lugedes tüüpi peategelaseks, Eleanoriks 🙂 ), jalgpallur, ärimees, kes tegelikult juhtimisvea tõttu põhjustas kord lennuavarii – enne mida Eleanorile abieluettepaneku oli teinud, mille too mõtles tõrjuda, ent lennuõnnetus tekitas teadagi veidi haletsust ja kokkukuuluvustunnet. (No ja seesama Robin tuleb nüüd Eleanori ajakirja peatoimetajaks). Raamat lõpeb väga sümboolselt Kopenhaageni Tivolis ajamasina atraktsioonile astudes.

Kirjutatakse kolmandas isikus Eleanorist, aga tegelikkuses kumab igati läbi, et peategelane on kirjanikuteed otsiv kolmekümnendates naine. Seega oleks samahästi võinud minategelane olla (ei puudu ka arutlus sel teemal, kas Eleanor peaks oma raamatut kirjutama minategelasena või kolmandas isikus ning põhjused, miks kolmas isik valida). Veidi kumab läbi ka see saatusliku naise teema – peategelane on enesestkimõistetavalt kõige ilusam ja andekam, aga madala enesehinnanguga. Ja temasse armutakse esimesest pilgust – sest mehed (siinkohal taanlasest Magnus) ju ei kõhkle ilusat naist nähes, et tegemist on nende elu armastusega. Veidi sinnakanti. Ses suhtes eeldan ka, et see raamat räägib naistest naistele.

Samas – kui ma võrdlen teiste raamatutega, mis pole olnud minu maitse ja mida teised on kiitnud (Rooney, Raud), siis selle raamatu puhul siin mõistan isegi, et võite kiita. Lihtsalt pole päris minu maitse. Mitmeski kohas oli mõni tsitaat – selline tore, täpne ja argine, mille oleks võinud üles kirjutada, kui oleks jaksu olnud pliiats tuua. Seega korralik raamat, soovitan kindlasti lugeda, läheb kiiresti.

  • Sulepuru kirjutab minu mõtteid tegelikult, aga ta on lihtsalt halastamatum.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

57. Anne Cathrine Bomann “Agathe”

See raamat ilmus hiljaaegu kirjastuselt Hea Lugu – ja vaadake, mulle meeldib selliseid raamatuid juba käeski hoida, rääkimata plussist, mille võib anda sisu. Minu arvates on raamatu kujundus ikkagi määrava tähtsusega (ja materjal 🙂 ). Kujundanud Piret Frey.

Selle raamatu näol on tegemist üsna lühikese romaaniga – kirjaniku debüüdiga, mis sai 2019. aasta Scrivere per amore kirjanduspreemia. Raamatu sisu tutvustatakse ametlikult nii:

Kas kunagi võib olla liiga hilja, et teist inimest endale lähedale lasta?

Eakas psühhiaater loendab pensionini jäänud päevi. Patsientide probleemid tunduvad talle tühised, nende valu ei liiguta teada. Üks viimastest patsientidest ei lase end aga eemale peletada. Aeg koos Agathega muudab vana arsti elu jäädavalt.

Taanlanna Anne Cathrine Bomanni imeliselt õrn ja tundlik debüüt, mis ei jäta külmaks ühtegi lugejat.

Minu arust kõlab kokkuvõte veidi paljulubavamalt ja seiklusrikkamalt, kui tegelikult on. Aga sellest on siin küll juttu, kuidas inimene on sotsiaalne loom ja isegi kui mõnele (peategelasest arst/psühhiaater) piisab ainult väga vähesest, võib kõik ikka ühe tasakaalustava inimkontakti puhul ohtlikult kokku variseda. Ei, nüüd kõlas labaselt ja samuti valesti.

Peategelane loendab tõesti päevi (ja vestlusi), mis talle pensionini on jäänud. Ta ise on üksik (nagu ma aru sain/mäletan), on olnud peaaegu kogu elu, julgemata armastada ega kedagi endale lähedale lasta. Ta on vaatleja ja kuulaja. Üsna raamatu alguses vaatab ta kodus aknast alla, näeb väikest lõbusat tüdrukut õues keksu mängimas, mingil hetkel kaob silmist, siis avastab, et laps nutab (teate, mu mälu – aga jäi nagu mulje, et äkki oli kassile puu otsa järele ronima hakanud ja kukkunud). Ja mees leiab, et tema sekkumine oleks ebamugav, istub teisele poole maja avaneva köögiakna alla hoopis. See stseen justkui liigutab teda, aga tekitab ebamugava tunde, kuna ta pole sekkuja. Oma töös psühhiaatrina istub ta samuti patsiendist pisut tahapoole, kui too diivanil lamab (siin raamatus on isegi aastaarve ära toodud, kui näiteks ta viimane patsient kunagi noorena esmakordselt ravi sai – selle järgi võiks välja arvutada romaani aja, aga ma ei jaksa. Tundub samas, et tegu peaks olema keeruliste aegadega Euroopas üldse – see ei mängi samas justkui erilist rolli. Peale selle, et psühhiaatriline teraapiatund näeb välja just selline ja lahendusi otsitakse mh ka unenägudest. Ainult et ma ei tea, kas toona oli 72-aastaselt pensionile jäämine üldse mingi teema või kuidas pensionile jäämisega vanasti üldse oli 🙂 Muide, tegevus toimub Pariisis).

See, nagu muudaks Agathe ilmumine raamatus midagi määravalt, on minu arvates samuti pisut eksitav – kuigi jah, ilmselt mitte läbini. Tõsi on see, et peategelasel tekivad mingid tunded (aga nendest räägitakse väga ebamääraselt ja riivamisi, pigem tegevuste kaudu, ängi ja linnas ringikäimise radade näol) – minu arvates on siiski vähemalt sama oluline tema sekretär, kes pole põhimõtteliselt kunagi mitmekümne aasta jooksul töölt puudunud ja jääb nüüd määramata ajaks töölt eemale. Ja oma inimliku suhtluse võimetuse juures ei lähe arst kuhugi uurima ega küsima ka. Kuniks tundmatuseni muutunud ja masendunud sekretär kord tööle tuleb ja palub, et peategelane tema vähki sureva mehega rääkima tuleks. Et äkki see aitab – vaimselt. Ja peategelane kardab minekut ja suhtlemist – ometi aitab surev mees ja tema jutt teda sama palju kui (temale arusaamatult moel) tema käik ja kuulamine aitab surijat. Suhtlus. Võimalus kellelegi võõrale tunnistada, et kardad. Lisaks pea võtmekohana tunduv jutt armastusest, milles selgub sureva mehe ja peategelase erinevus.

Lisandub veel üks suhe/inimkontakt. Nimelt elab psühhiaater sein-seina kõrval oma naabriga, kelle elurütmi ta juba tunneb, kelle tujusid ta mõistab ühe klaveripala järgi, mida too vahel konarlikult mängib. Ent ta pole temaga üldse tuttav – ta ei tea, kas tema liigutused ja kõndimine naabrile samamoodi võiksid kosta. See mõte, et me oleme olemas, kuniks keegi meid kuuleb/näeb/märkab. Kui peategelane siis kord julguse kokku võtab ja midagi naabrile õues hõikab, selgub, et naaber on kurt. Raamatu finaalina küpsetab peategelane koogi ja viib naabrile, andmaks märku, et teda on märgatud. (Kook ise on ka oluline, sest oma seanssidel on psühhiaater mitut puhku nuputanud, mis lõhn Agathel on, mida see talle lapsepõlvest meenutab – midagi head, turvalist, imelist. Kuniks mõtleb välja, et tegemist on ema ahjuõunakoogiga. (Raamatu esitlusel võiks tingimata just seda pakkuda).).

Novot – minu arvates on need kõik ühevõrra olulised kontaktid, mille peategelane raamatu jooksul enda ümber loob (selles mõttes, et inimesed, kes ta ümber on, aga keda ta varem pole justkui … märganud või kuulnud või näinud).

See, et ta Agathesse (ilmselt siis) armub ja lõpuks temaga kohvikusse läheb, on ilmselt ka oluline (kuigi Agathe on abielus). Oluline on kindlasti ka pealkirjaks valitud naise nimi – Agathe tähendab headust.

Igatahes suhteliselt hõrk ja lühike raamat – samas sisu mõttes ei kujuta ette, et seda julgeks kellelegi kinkida (äkki on tagamõte?), ammugi mitte vanematele inimestele 🙂 Tõlkinud Brita Kaasik, toimetanud Kadi-Riin Haasma. Tore.

PS. Miskipärast meenub Seethaleri raamat Freudist.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

filmielamus. Päevade sõnad.

Vaatasin eile lõpuks teleesilinastust Marju Lepajõe filmist (järelvaatamiselt). Ükski teine aeg mulle kinos enne ei sobinud – ainult eilne. Siis selgus, et kolmapäeva õhtul (liiga hilja) näidatakse ka telekas. Seetõttu vaatasin samal ajal, kui oli Elektriteatri seanss, aga rahulikult kodus. Vaatama asusin pigem selleks, et teada, aga avastasin enda jaoks Marju Lepajõe (noh, paraku sutsu hilja tõesti). Viimati nägin teda Tartu laulupeol kuskil müügiputkade vahel, kilekott käes – peale vaadates poleks tõesti arvanud, et nii cool tüüp (ja mitte ka ametlikest kõnedest, mida olin kuulnud – oli asju, mis mulle nendest just ei meeldinud). Hakkasin poole filmi pealt ta öeldut lausa välja kirjutama. Kuna facebooki ajajoon vajub kuhugi aegade hämarusse ja ilmub vaid järgnevatel aastatel samadel kuupäevadel välja, pean ikka siia ka ära tooma need tsitaadid.

  • (ca 33:50) “”Milleks need tõlkijad”, kui palju olen pidanud vastama sellele küsimusele. “Võiks midagi elulisemat.” Ja alles siis, kui näiteks saad mingi, noh, preemia või…. siis nagu inimesed lepivad, et jah, jah tõesti, noh said preemia. Aga milleks see sisuliselt vajalik on, seda on väga raske seletada. Neid inimesi, kellele ma pole pidanud sellele küsimusele vastama, on väga vähe. Üksikud inimesed, kes ei küsi, on sellised. Nagu ema ei küsinud, ütles, et see on hullumeelsus, aga jätka kindlasti.” “…pean alati õigustama, miks ma ei saa sinna minna, miks on vaja lugeda. Ja kui ütled veel, et armastatuim asend on voodis lugeda, see tundub, see on absoluutne elu raiskamine. Et – “Aga kus on kasum?” “Kas sa üldse kasumit ei teeni?” “Kus on kasum?” No ei ole jah kasumit…”
  • Ühes kohas (ca min 31:09) võrdleb aia rajamist teaduse tegemise ja õpetamisega. Meenutab vanasõna, et kui tahad olla ühe päeva õnnelik, joo end purju. Kui tahad olla õnnelik üks aasta, võta naine. Aga kui tahad olla õnnelik kogu elu, raja aed. Kogu saate vahele on pikitud ka tsitaadid tõlgetest, sellele järgneb: Faehlmann “Observationes Inflammationum occultiorum” (Vaatlusi varjatumatest põletikest): “Ja kusagil on üks aed, seal kasvab taimeke nimega Scientia. Tema õied, mida kutsutakse Theoria’ks, on uhked, ta lõhn hõrk. Kuid värvide sära pimestab silmad ja imeliselt magus lõhn nõrgestab mõne aja möödudes aju. Seevastu vili, mille nimi on Praxis, on taeva magus and, kosutab närbunut, aitab üles lootusekaotanu, kuivatab pisarad sellel, kes heidab meelt, ja kogub seemneid uute õite ja viljade jaoks, kogub seemnekorvi igihaljaste mõtete jaoks ümbritseva maailma tänulikus südames. On palju aednikke, kes leiavad end ootamas imetaime, aga üks näeb ainult õisi, teine ainult vilju, harva õnnestub nii, nagu peaks. – Sa oota õisi, mu poeg, aga lase nad jõuda viljadeni!”
  • “No üldiselt jõudu annab masendus. […] parim seisund on tõesti kerge masendus. Tähendab, kui sa oled väga õnnelik, mingitel inimlikel põhjustel, sa oled totaalselt õnnelik – tegelikult ei tule sealt midagi. Sa oled lihtsalt jube õnnelik. Sa tegelikult ei tee mitte midagi, see on tegelikult niisugune viljatu, noh. […] Hoopis parem, kui sa oled kerges masenduses, siis läheb selgeks. Või kerge nukrus. Totaalse õnne seisundis ma olen suutnud teostada ainult ühe raamatu. Ja see oli kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik. Sest kui sa armastad mõnda inimest, sul on justkui väga palju sõnu, aga teksti ei saa kirjutada, täielik jama tuleb välja. Aga kui sul on vaja sõnastikku kirjutada… just sõnastiku jaoks see on parim seisund.”
  • “Kui sa väga palju loed, siis tajud muutuvad palju teravamaks. Ta ei nürista. Sa tajud iga asja palju värvilisemalt näiteks. Ka LSD, ka kanep peaks mõjuma nii, et kõik tajud teravnevad – aga tekib tahtetus. Kanepisuitsetajad räägivad seda. Mina tajun seda sama – kõik tajud teravnevad: värvid, helid, lõhnad, et see mikrotasand kuidagi avaneb, aga samas tahe ei kao, tahe tugevneb. Et kui istud oma raamatute sisse, siis hakkab see tegelik tahe. Sa astud sellest krambist välja […] Ma imestan, et kõik kannatavad selle spastilisuse käes. Miks inimesed midagi ei taha muuta. Inimesed kardavad sellest amokist välja astuda. Aga on vaja välja astuda ja muuta elu tsiviliseerituks kuidagi. Meie väikses ühiskonnas on seda minu meelest isegi rohkem võimalik kui suures. […] Vot siin oleks võimalik tekitada selline tsivilisatsioon ja selle eest peaks vastutama ülikool. Et rahustada maha ja kutsuda inimesi niisugusele tasakaalukale nii-öelda elule. Kõiki valdkondi. Ülikool ei tee seda. Ülikoolid räägivad kogu aeg: “Meil on konkurents, konkurents, jookseme, turg, turg!” Kus see turg on, eksole. No mis, ei ole see turg ju nii oluline. Tegelikult ju ei ole. Sest ülikooli peab üleval rahvas. Rahva sissetulekud tuleks hoida stabiilsed, siis on maksud stabiilsed. Ülikooli rahastus oleks stabiilne. Ülikool peab tagama rahu ühiskonnas ja mitte jutlustama sellest meeletust võidujooksust.”
  • Uute raamatute kohta (ta sai just peene köite Erasmuse kogutud teostega, mille filmi pärast tavatult varakult lahti võttis): “Kõigepealt tuleb mõnda aega panna iga raamat tõmbama, sest kohe lugeda on primitiivne, sa pead vähemalt aasta otsa talitsema ennast, ta peab tõmbama nagu hea tee või kohv või ta peab seisma, ta peab harjuma teiste raamatutega astuma kontakti.”

Vaatasin õhtul telefonist otsa ka aastatetaguse (2015 märts) Plekktrummi (kui toimusid nähtavasti just eelmised valimised enne seda viimast, mis kaotas riigimehed). Kohe meenus, et vanasti tundus Joonas Hellerma mulle veidi ebapiisav, selline noor ja roheline – praeguse ajaga võrreldes ongi (vaatasin just esmaspäeval Pärt Uusbergiga Plekktrummi, enam pole saatejuht nii pinnapealne). Marju Lepajõe äärmiselt lahe subtiilne huumor ja tarkus on lihtsalt vaimustav.

  • Eriti soovitan kuskil 36. minuti paiku, kui ta selgitab eestlaste jaotumist, nagu tema seda näeb – koorilauljad ja rahvatantsijad. Kas täpsemalt saabki? Mitte unustada seda lahedat irooniat, mis alati taustalt kumab. “Üks pool on niisugune melanhoolne, enesesse tõmbunud, kes kogu aeg on mingis veidi raskemeelses seisundis. Tähendab, koorilauljad on üsna melanhoolsed inimesed. Kui vaadata koorilauljate nägusid. Kas seal peegeldub eriline rõõm? Ei. Seal on alati niisugune pühendunud kurbus. See on väga oluline. See on väga ilus. Ja kui võtta sinna kõrvale rahvatantsijad – nad suudavad 24 tundi tantsida. Siis nad magavad tunnikese – nad tantsivad järgmise 24 tundi. Kõige hämmastavam oli see, kui tantsiti Tallinnast Tartusse, rahvatantsijad. Ma ärkasin öösel kell 4, ma ei saand aru, mis toimub – tantsitakse, kell neli öösel, on pimedus ja seal – rahvatantsijad, eksole. Minu meelest see katab täielikult. Kui ma ise inimestega suhtlen ma püüan kohe aru saada, kas ta on koorilaulja või rahvatantsija, ja kohe on võti käes, jah. Mingisugune võti, kuidas edasi minna.”
  • 18nda minuti paiku küsib nooruke Hellerma, mis see vanades tekstides ja ajaloos istumine teeb Marju Lepajõe suhtumisega olevikku. “Minu jaoks on olevik ikkagi ladina grammatika mõistes perfekt, et see on millegi olnu täiuslikkus, see praegune olevik. Ja ma ei saa elada ilma selleta, et ma seda minevikku ei teaks. Aga see on väga subjektiivne. […]” JH: “Kuidas see praeguse aja inimene, see praegune aeg teile paistab […]?” “Ma pean ütlema, et see 21. või 20. sajand on ikkagi nii värske asi, et ma ei ole üldse jõudnud sellesse õieti süveneda. […] Praegu on meil kreekakeelse munkluse/monastilise teoloogia seminarid. Ja seal on Pontose Euagriosel [?] üks mõiste, mida ma tõesti kasutaks. Ja see on see, millest munk peab vabanema, see on perispasm. Kõik teavad, misasi on spasm, eksole, ta on kramp, aga munk peaks vabanema perispasmist. Sellest, et ta on krampi tõmmatud väljapoole, igale poole laiali, nii et tal puudub kese. Minu meelest meie aeg on perispastiline, inimesed on tõmmatud laiali kõikvõimalikesse kohtadesse, kõikvõimalike visioonide, nõudmiste vahel, nad ei saa üldse istuda vaikselt ja vaadata vett. Ma ütleks. See on perispastiline, esimesel vaatlusel on perispastiline.”
  • Lisaks küsis (toona veel nooruke) Hellerma (ca 21:39) vanade tekstide alla mattumise kohta (vs olevikus elamine): “Ma küll ei ütleks, et see on mattumine. Materiaalses mõttes võib-olla tõesti need hunnikud võivad ümber kukkuda ja on neid ju, kes on ka hävinud oma raamaturiiuli kukkumise alla, neid klassikalisi filolooge – lihtsalt kukuvad peale – aga see on ka ainus mattumine.”
  • Viidatakse Müürilehe varivalitsuse liikmete ettepanekutele, mis ilmusid valimiste eel. (min 12:24) “Natuke küsitavusi tekitas see veini ettepanek – mida see tähendas?”* küsib Joonas. Marju Lepajõe vastab: “No jah, see on nii ja naa. Ma hindan antiiki just selles mõttes, et nad ka rõhutavad sümposiastilist kultuuri, väga, see viib inimesi lähemale teineteisele, see avab. See ei sulge. Vein avab, see on absoluutne. Perikles on öelnud, et veini joomine on demokraatia kool, tähendab, me ei saa niisugustest asjadest mööda vaadata, see on põhimõtteline. Ja ta on ka parim vahend, et arendada mõõdutunnet.”

* 1) viia koolihariduses verbaalsusega seotud ained (kirjandus, keeled, kultuurilugu) kohasesse proportsiooni;
2) vähendada vastavate ainete õpetajate nädalakoormust vähemalt poole võrra (10 h nädalas), et nad suudaksid töötada loominguliselt ja individuaalselt;
3) vähendada lapsevanemate üldine 40-tunnine töönädal 30 tunnile, et vanemad ei häiriks last oma kiirustamisega;
4) viia koolitee miinimumini; seada maapiirkondades sisse üldine koduõpetajate institutsioon, et lapsi ei veetaks ühest kohast teise;
5) eelisarendada radikaalselt ülikoolides kõiki humanitaarteadusi õpetajate ettevalmistuse suhtes;
6) alandada veini hinda märkimisväärselt (ideaalis pdl veini = kg kartuleid) jne, et motiveerida täiskasvanuid mõtlema elu üle järele nauditavamas vormis. Ettepanekute pakett nõuab veel tööd.

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar

Kaitstud: kokkuvõtete aeg

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus, lora, teater-muusika-kino | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

56. Diego Arboleda, Raul Sagospe “Elio. Üks animatograafiline lugu”

Ma ei julgenud enda pakse raamatuid väga lugema hakata, kartes, et raamatukogu omad tulevad kõik korraga. Raamatukogust saabus aga lühike ja uus lasteraamat Toledo kirjastuselt. Selle raamatu suur pluss on illustratsioonid – lugedes on tunne, et peaaegu et tahaks, et keegi seda su kõrval ette loeks, nii et ise saaks samal ajal illustratsioone uurida! (Seega jälle vanemate ja laste ühisraamat). Teiseks on muidugi suureks plussiks, et tegelased on valitud ajaloost – kinematograafia ajalugu ja sellega seotud segadused. Vendasid Lumiére’e teame me kõik, teisi mitte. Inimestest kuni asutuste ja hoonete ja väljakuteni. Kõik see kokku on segatud seikluslikuks lasteraamatuks, mis saab alguse olivertvisilikult orbudekodus. Peale piltide, ajaloolise tausta ja lasteraamatulike seikluste on siis ka põhiline kandev idee nägemises – kuidas keegi midagi näeb, mis on silmamoondus, mis on päris maagia, millised teod peegelduvad hiljem teistelt sarnastena tagasi. Peategelane – väike poiss nimega Elio kannatab (?) akromatopsia all – ta ei näe värve. Samas on ta üks terasemaid tüüpe ja eristab ka halle varjundeid. Päevavalguses ei saa ta ilma pimendavate prillideta olla.

Ülekõige aga soovitan seda raamatut ikkagi kujunduse ja piltide pärast! Las keegi loeb teile pigem ette, lugege vaheldumisi, kui ise laps pole.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: muutused

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad, lora | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

55. Giedra Radvilavičiūtė “Täna öösel magan mina seina pool” (LR nr. 35-36/2019)

Ma ei tea, kuidagi meeldis see algus ja kuna oli paksude raamatute vaheline paus, siis lugesin läbi. Ma pole isegi kindel, kas ma millestki aru sain, aga see kirjutamisviis on kuidagi nii omanäoline ja lahe, sarkasm-iroonia, samas ilus, tohutult palju viiteid erinevatele kirjanduslikele tekstidele – ja siis mitte sugugi eputamisena, vaid koe osana, muster, mis kordub, tsitaadid, mis naasevad. Huvitav. Peategelane on 40.-50. aastates naisterahvas (kirjanik ise – vist suhteliselt varjamatult).

Toredaid lõike võib vastavalt maitsele ja olukorrale erinevaid välja kirjutada. Näiteks üks vanaproua manitses peategelast:

“Teid takistab alati loogika. Püüate avastada reeglid ja ära arvata lõpu. Saatus ei sõida liftiga. Silmapiir on alati udus, finaal äraarvamatu. Võib minna nii ja võib minna naa. Ärge võtke endale Jumala rolli. Me sõuame kallasteta merel ja sureme alati üksinda. Suhted meestega on nooruses tragöödia, kooselus tragikomöödia ja vanaduses komöödia. […]” (lk. 43, tõlk. Tiiu Sandrak – väga tore tõlge ja ma nii väga hindan joonealuseid märkusi! Neid on tänapäeval nii väheks jäänud ja ma sugugi ei alahindaks lugeja soovi teada, millise laual lebava ajakirjaga on tegu või millised sõnamängud millegi taga peituvad või millistele originaalteostele viidatakse.)

Ja teine näidistsitaat:

Pean tunnistama, et minu tütar armastas isa salaja rohkem kui mind, nagu enamik tütreid. Ilmselt tundus isa talle intellektuaalse usaldusväärsuse poolest Boeinguna, mina aga tõukerattana. Teismeliseaastatel hakkavad emad tütardele täitma pangaautomaadi, pesumasina ja pärnaõietee funktsiooni. Ühtäkki, ent lausa mitmeks aastaks muutuvad emad tobudeks, kes, häbi küll, ei mahu mõistusevastasesse nabapluusidesse, kogu nende garderoobist on laenamisväärsed üksnes rinnahoidjad, nad väsivad ruttu ja ohivad öösiti tuleviku ees hirmu tundes või ilmaasjata minevikku meenutades. (lk. 64-65)

Katkend raamatust.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

54. Jean Echenoz “Jooks” (LR nr. 37/2019)

Ime on sündinud. Lugesin saabunud LR läbi, kuna hetkel oli kahe raamatu vaheline paus. See oli hea lühike ka. Võiks öelda, et mina, spordikauge inimene, tutvusin enda jaoks tundmatu sportlase elukäiguga. Tegelikult tundus muidugi, et tegu oli väga kuulsa jooksjaga, peaaegu võitmatu tšehhi Emil Zátopekiga. Ja tema elukäiguga läbi oluliste sündmuste 20. sajandi Tšehhis Saksa okupatsioonist Nõukogude okupatsioonini, siis Alexander Dubček võimuletulek ja Praha kevad. Kummalisel kombel ei nimetata kordagi aastaarve. Ilmselt on see kunstilise tervikpildi jaoks kuidagi oluline. Samas ei tundunud see raamat kuidagi peenelt kirjanduslik nii või naa, seega minu arvates oleks paar olulisemat tähist ja aastaarvu ainult kasuks tulnud. Mina tean ise, eksole, millal Stalin suri või millal toimus Praha kevad, aga noorem lugeja võiks ehk saada paar viidet. (Mina näiteks ei tea, millal toimusid olümpiamängud Melbourne’is või mujal, seega siis umbes nuputad, et millises kümnendis nüüd oleme).

Tõlkija kõneleb Deltas Miina Pärnaga.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

53. Winifred Watson “Preili Pettigrew’ võrratu päev”

Blogide kasulikkusest – idee selle raamatu lugemiseks sain Bukahoolikult ja ega ma poleks ilmselt muul juhul kuidagi seda raamatut avastanud ega leidnud (raamatu ilmumisaasta: 1938 originaal ja 2013 eestikeelne tõlge).

Vahva raamat. Pidevalt tuksus kuklas, et “kelmiromaan”, aga tegemist on kirjaniku oma kaasajaga (ilmselt siis 30ndatega) ja tegelasteks äpardunud koduõpetaja, kes satub tööbüroo eksituse kombel  valele aadressile. Preili LaFosse võtab ta sõbralikult vastu ja tal läheb preili Pettigrew’d pidevalt delikaatseteks asjadeks vaja – kogu tegevus toimub ühe pikendatud päeva jooksul. Preili Pettigrew on “vanatüdruk”, sest ta on juba soliidses eas. (Nagu ma aru saan – 40 🙂 ).

Nii, edasi tahaks öelda, et ei-ei, otseselt see siiski kelmiromaan ka ei olnud, läbi ja lõhki tuhkatriinu lugu – iseäranis lõpus, kui toimub “ball” ja “kojusaatmine”. Esialgu toimub preili Pettigrew’s muutus lihtsalt selle peale, et keegi teda märkab ja tema arvamusest hoolib, teda lausa vajab. Kui siis üles ka lüüakse – meik ja riided – on peeglisse vaadates enesekindlus tagasi.

Seega korralikust pruunides riietes hallist hiirekesest saab tüüp, kellest kõik seltskonnas räägivad ja kelle pärast kolm paari kokku saavad (moraalsed kaalutlused nende valikute taga on pigem kurja- kui õnne kuulutavad minu arust 🙂 ). Lisaks selgub, et talle meeldib paljutki sellest, mis koduse kasvatuse taustal tunduks siiski äärmiselt patune.

Seega – lõbus ajastutruu romaan. Rõhutan igaks juhuks veel: lihtne, pisut jantlik, servapidi kelmiromaan.

Raamatu tausta kokkuvõte on siin – see on ka omamoodi põnev:

«Preili Pettigrewʼ võrratu päev» on inglise kirjaniku Winifred Watsoni (1906–2002) kolmas ja kuulsaim romaan. Seda saatis suur müügiedu nii Inglismaal kui ka mujal maailmas ning Universal Pictures ostis raamatu filmiõigused. Ent noorukese kirjaniku tähelend jäi üürikeseks, sest puhkes Teine maailmasõda. Sõja lõppedes otsustas kaheksa aasta jooksul kuus romaani avaldanud Watson kirjutamisega järsu lõpparve teha ja perele pühenduda. Aastal 2000, kui Winifred Watson oli juba 94-aastane, avastati see humoorikas romaan raamatusõprade rõõmuks uuesti. Inglismaal on sellest ilmunud juba viis kordustrükki. Kahjuks ei jõudnud kirjanik näha, et see, mis sõja tõttu pooleli jäi, sai peaaegu seitsekümmend aastat hiljem siiski teoks – preili Pettigrew jõudis lõpuks ometi Hollywoodi. 2008. aastal linastunud romantilises komöödias mängis peaosa Oscariga pärjatud näitlejanna Frances McDormand.

Rubriigid: raamat | Sildid: | Lisa kommentaar

52. Piret Raud “Verihurmade aed”

Mis ma oskan öelda. Eesti kirjandus. Lugege, kaua aega ei võta. Mõtteid nagu oleks, otsad jooksevad kokku sutsu algeliselt ja mitte eriti mitmetasandiliselt. Heliotroop ja verihurmarohi… nende sümboleid oli ju ka sisse pandud, aga liiga üheplaaniliselt minu jaoks… Ilmselt sobiks vanemale koolieale mõtisklemiseks, oleks jõukohane. Muud ma tõesti ei oska öelda kui et eesti kirjandus nagu ma seda noorusest mäletan.

Edukas ajakirja peatoimetaja Renate aitab kord traumapunkti ja siis koju tänaval kukkunud 88-aastase Ella. Ajakirja fotograaf Joonatan ja Elina, tema endine pruut. Kohe alguses tundub, et see taimi pildistav fotograaf peaks leidma Ellaga, kes kogub äravisatud taimed enda poole koju, ühise keele, sealt peaks midagi sündima, midagi aimatavat, midagi tarka. Sealt ei sündinud peale mõne pildi midagi. Pluss noormehe tegutsemine, mis vanamemmelt ühe elueesmärgi võttis. Kogemata. Renate ise oli selline reljeefne ja lämmatav – ajakirja enda nimi oli “Emme”, aga mutt oli ise ärritavalt ühe mu tuttava moodi ja emmeksolemisest kauge. Lahendusena ei õppinud midagi, vaid ähvardas meest, et see ei näe oma kaksikuid enam kunagi – ja ilmselt siis mees roomas koju tagasi ja teenindas teda edasi. Jah, ei oska suhestuda. Andestust.

Teised kirjutavad:

  • Lugemise blogi – olen üldiselt nõus, kuigi ma pole varem Raualt midagi lugenud. Kirjutab ehk täpsemalt lahti ka.
  • A.Luigega ma sedapuhku ühel nõul pole.
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: tubli sportlane

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: hobid, sport | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

51. Fredrik Backman “Björnstad”

Mul oli tunne, et ma ei saa seda raamatut kunagi läbi, nii pikk tundus. Eile õhtul jõin aga hooletult tassi kohvi ja passisin kella kolmeni öösel ja lugesin, sest unest polnud haisugi. Seega sain hoo sisse ja lugesin täna lõpuni. Ja tunded on väga segased, ei teagi, kas suudan kirja panna midagi adekvaatset. Nimelt ei oska ma isegi öelda, kas ma soovitaksin või mitte. Kohati ikkagi tundub, et väga pikk, põhjalik, läbi komponeeritud raamat. Millest? Hokist (=meeskonnaspordist – meeskonna huvid isiklikest kõrgemal), väikesest alevikust (koos oma plusside ja miinustega – jälle sõltub, kust otsast vaadata – näiteks kas on üleüldse võimalik olla homo väikeses kohas…. või on targem see igaveseks saladusena hoida) ja noortest. Backmanni kirjutamisvõtted on ka väga iseloomulikud – kogu raamatu vältel vihjab ta pidevalt tulevastele sündmustele, stiilis “oleks ta seda siis teadnud”, “see oli nende viimane õnnelik silmapilk” ja muud sellist. Kohati võib selline asi närvi ajada. Teisalt jälle – noh, selline võte lihtsalt ja ilmselt jälle paljudele just sobib. (Ma ei teagi, kas mulle sobis või mitte).

Rootslane ütleb “träffsäkerhet” – siin hoki kontekstis on see ehk eriti sobiv sõna. “Tabav”. Ka selles raamatus on erinevate põlvkondade esindajaid ja seekord ei tundu, et ta mõne osas paneb täiesti puusse. Siin on lapsevanemad, kes lähtuvad ikkagi alati sellest, kuidas oma last kaitsta, mis on parim oma lapsele jms. Siin on väike koht, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik teavad kõikide päritolu, on lasteaiast vanadekoduni koos. Siin kehtivad väikese koha reeglid. Hoitakse kokku, jamad lahendatakse omavahel. Siin ei ole hea toon teistest erineda. Keskealiste (valgete) meeste võim. Tavad. Meeste selja taha hoidvad naised – ühe peategelase, Maya ema Mira on erinev – ta on edukas advokaat ja see jääb rahvale veidi nagu ette lausa. No ja siis on muidugi moraalselt alati üle sisserändajad, kes on saabunud sõjakolletest (isasid neil pole – ühe oma laskis enda maha, teine suri sõjas), hoiavad kokku ja pole moraalselt laostunud nagu enamik raamatu Rootsi peresid.

Teisest küljest on siin seda sportlaste loomalikkust, mis mind (, spordivõõrast,) spordi juures hirmutab. Ma ise pole sellega kokku puutunud, aga selles romaanis on hoki terve omaette maailm. Muuhulgas on tegemist Rootsi koolilastega ja see julmus, mis tavalistes koolielu argikirjeldades läbi jookseb, on õõvastav. (See oli õõvastav ja ootamatu 90ndatel, see on väga vastumeelne ja jube praegugi lugedes). See muster on nii läbiv, et see ei saa olla kirjanike välja mõeldud – jääbki mulje, et Rootsi koolis peetakse tavaliseks sedasorti kiusamist, millest keegi ei räägi, millest õpetajad eemale hoiavad… Pennalism, täiega.

Nii. Ja lugu ise (ilmselt pole mõtet kokkuvõtet lugeda, kes tahavad raamatut lugeda). Termineid ma ei oska kirjutada, seal on mingi noorte juuniorliiga hokis, kes võidab poolfinaali ja pääseb finaali, kus paraku lõpuks ei võida. Sest. Viimasel hetkel korjab politsei bussist maha nende esimängija. Nimelt on pärast poolfinaali rikkurite pere ainsa lapse, esimängija Kevini pool suur pidu ja kräu. Enamasti on rahvas 17-aastased, Amat, Maya ja Ana on 15. Tavapärane napsuvõtmine, lisaks marihuaana. Kevinile Maya meeldib, vastupidi ka. Lähevad poisi tuppa. Poiss veab mingi sõbraga enne möödaminnes kihla, et saab tüdrukuga seksida. 100 krooni peale (10 eurot umbes….). No ja siis amelevad pisut ja kui asi hakkab tõsiseks minema, siis tüdruk ütleb, et ei-ei, seda pole vaja. Poiss on aga kasvanud võitma, ta ei tea, mis on allaandmine. Seega ta võtab jõuga. Amat satub peale, tüdruk saab põgenema. Nädal aega ei välju oma toast. Lõpuks julgeb perele tunnistada (kui parim sõbranna Ana lihtsalt Kevinit nähes tema pilgust näeb, mis on juhtunud ja Maya poole tormab). Seega annavad nad lõpuks asja üles – ja Maya teab, mis juhtub. Ta teeb seda selleks, et Kevin (ega teised) niimoodi enam teha ei saaks. Ja sellest kirjutati tegelikult hiljaaegu leheski – julgustatakse küll vägistamistest ikkagi teatama, aga tegelikult tuuakse siis igasugused väikesed detailid nähtavale, kas inimene seda tahab, kogu asi läheb suure kella külge, kannatusi on rohkem, enamasti ei jää vägistaja süüdi, sest tõendeid on vähe, sõna on sõna vastu – ka siin. Maya pöördub ju nädal hiljem, olles eelnevalt oma riidedki ära põletanud ja ennast küürinud ja küürinud…

Backman kirjeldab tegelikult väga tabavalt, mis juhtub väikeses ühiskonnas, keskealiste meeste hokialevikus/-linnas, kui midagi sellist toimub. Kui kogu linna tulevik sõltub selle finaali tulemusest, mille eel teatatakse politseisse (mitte päev hiljem paraku) ja Kevin bussist eemaldatakse… Kui peetakse ebaametlik hokiklubi koosolek, kus soovitakse spordijuhi kohalt vabastada Peter Andersson, Maya isa, ilmub lõpuks kohale Amat ja tunnistab ikkagi Kevini vastu. See pole kohus, tegemist on koosolekuga. Aga sellest piisab, et siiski paljudki ümber kaaluksid. Sest seni on tegelikult Maya ja tema pere sattunud löögi alla – isegi aknast visatakse sisse kivi, millele on kirjutatud “hoor”. Ja see ei muutu läbi ajaloo mitte kuskil.

Backmann vihjab küll sada korda millelegi, mis mulle tundub viib ühe lapse surmani lõpus – aga näed, õnneks veel selles osas mitte. (Esialgu olin kindel, et ohverdatakse Amat, siis Kevin, lõpuks tahtis jätta muljet, et Maya tapab end ise. Õnneks leidis nutikama lahenduse). Eks proloogina oligi kirjas, et noor inimene läheb metsa ja surub haavlipüssi kellegi otsa ette (või vist oimukohale). Ja nüüd kuuleme lugu sellest, kuidas me sellesse punkti jõudsime.

No ja eks Backmani tabavate ütluste seast oleks nii mõndagi väljagi kirjutada. Kui ma neid kohti nüüd vaatan, tundub ikka, et eks nad kontekstis ole toredamad. Aga seal on üks vanem kõrtsipidaja, kes pole pärast oma mehe surma kõrtsist eemale saanudki. Ja on linna parim psühholoog n-ö. Ramona nimeks. Kord küsib Peter ta käest, et kes küll selle hoki kunagi välja mõtles ja Ramona vastab:

Nån som behövde ge fulla män med gevär en mindre allmänfarlig hobby? (lk. 126) (lause, mida ma ei suuda adekvaatselt tõlkida)

Samuti meeldis mulle see tabav ütlus spordilaste vanemate kohta:

Alla idrotter har den tendensen, föräldrar tror alltid att deras expertis ökar automatiskt i takt med att barnet blir bättre på något. Som om det inte vore precis tvärtom. (lk. 152) (Kõikide spordialade puhul tekib lapsevanematel kalduvus hakataarvama, et nende asjatundlikkus kasvab võrdeliselt sellega, kui laps milleski üha osavamaks muutub. Nagu polekski otse vastupidi.)

Nojah, siin on kirjutada paljust. Ma ei oska endiselt öelda, kas see oli päris minu raamat, aga ilmselt on ikkagi hea. 15-17-aastastele – just sellestsamast, kui palju sinu üks tegu purjus peaga, ilmselt pool naljaga, võib mõjutada kogu ümbruskonda. (Ja toredad eraldi tegelased on emad. Emad, kes näevad väikestest märkidest, et midagi on toimunud, aga püüavad olla “normaalsed” ja mitte küsima minna. Ja samas see, kuidas nad pärast laste eest kas võitlevad või…. lausa vabandust paluvad. Tõsi, paaril korral tuli tõesti pisar silma.)

NB. Kehvaks üllatuseks oli muidugi, et sellel on ka järg…. äkki veel loen seda ka, onju…

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

50. Tove Jansson “Hilja novembris”

Lihtsalt tuli selline tunne, et oleks õige aeg üle lugeda see raamat.* Ma olen seda millalgi 90ndatel lugenud, aga sain kohe praegu lugedes aru, et ilmselt läheb kõik seegi kord kiiresti meelest ja poleks paha sellist raamatut igal aastal novembri lõpus lugeda 🙂 . (“Ohtlik jaanipäev” on tal ka, aga ilmselt kuluksid ka teised hooajalisemalt piiritletumad ära, et tekitada turvaline taaslugemise rutiin. Jõulu ajal võiks lugeda “Kuuske” näiteks, jaanuaris “Muumitalve”.).

See polegi raamat neile, kes tahavad lugu, vaid neile, kellel on vaja meeleolu ja erinevaid tüpaaže (oi, kui nõme sõna sai). Siin on juttu pumps Toftist, kes mõtleb lugusid välja, loeb ja mõtleb edasi – seega lõpuks võid suisa mõelda, et kogu see lugu oli tema jutustus.

Pumps Toftile meeldis väga tõrva lõhn. Ta jälgis hoolega, et kohas, kus ta elas, lõhnaks mõnusalt. Talle meeldis nööripundar, mis hoidis teda oma kindlas süles, samuti vihma ühtlane heli. Tema suur mantel oli soe ja väga mõnus pikkadel sügisöödel peale tõmmata.

Õhtuti, kui kõik olid oma koju läinud ning laht püsis vaikne, jutustas pumps endale üht lugu. See rääkis õnnelikust perekonnast. Ta jutustas kuni uinus ning järgmisel õhtul jätkas ta poolelijäänud kohast või alustas jälle otsast. (lk. 10-11, tõlk. Elo Raukas).

Muumipere majja kogunevad nende eemalviibimise ajal Koduvana, Krõbivana, Filofjonka, Mymla ja Nuuskmõmmik (tema on muidugimõista õues telgis). Neid lihtsalt tõmbab muumide poole ja kõik on omajagu pettunud, et muumisid polegi kodus. Kõik seisavad oma hirmude ja loomusega silmitsi, samas nii tuvejanssonlikult toovad üksteises siiski selle parema välja. Ümber jutustada pole muidugi mõtet, aga see on vägagi tore lugemine meie laiuskraadil meie pimeduses. Neile, kes teavad meie loodust, mitte ainult linnatänavat.

Krõbivana, kes pidevalt leiab, et ilmselt kõik pidutsevad tema selja taga ja teda ei kutsu, unustab kõik asjad, ei mäleta oma nimegi, lahkumine kodust käib näiteks nii.

Krõbivana leidis voodi alt ühe korvi. Sinna sisse ladus ta kõik oma arstirohud ja lisaks väikese pudeli konjakit kõhuhädade tarvis. Ta tegi kuus võileiba ning otsis vihmavarju välja. See oli ettevalmistus põgenemiseks. Ta kavatses kodunt jalga lasta. [—]

Reedel või laupäeval lahkus Krõbivana oma majast ning loomulikult ei suutnud ta lahkumiskirja kirjutamata jätta. “Ma lähen nüüd oma teed ja ma tunnen end suurepäraselt,” kirjutas ta. “Kuulsin kõike, mis te mulle saja aasta jooksul rääkisite, ma pole põrmugi kurt, ja ma tean, et te pidutsete kogu aeg salaja.” Ilma allkirjata. (lk. 37)

Lahkumiskirjad on üks põhilisi asju, mis iga lahkumise juurde kuuluvad. Hakkasin mõtlema, et peaks ise ka tihedamini neid kirjutama hakkama. Paar novembrit veel ja eks näis siis.

Üldiselt igatseb Krõbivana ise ka mõnest peost osa saada. Mingil hetkel märgib Nuuskmõmmik, et “täna on isadepäev”.

“Oled sa kindel?” küsis Filifjonka umbusklikult. Ta vaatas Krõbivanale rangelt otsa ning küsis: “On teil lapsi?”

“Absoluutselt mitte ühtki,” vastas too. “Ma ei salli sugulasi. Kunagi olid küll ühed lapselapselapsed, aga nood olen ma unustanud.” (lk. 76)

Teises vestluses tuleb võimalik pidu jutuks, sedakorda Mymlaga.

“Kuule, Krõbivana,” sõnas ta [Mymla]. “Sa oled täpselt niisama terve kui mina ja sa tead seda.”

“Võimalik,” vastas Krõbivana. “Aga ma ei tõuse üles enne, kui ma olen saanud ühe peo. Ühe täiesti väikese peo vanematele inimestele, kes on endaga hakkama saanud.” (lk. 98 !!!!!!)

Ja hetk hiljem, kui tema korv arstimitega leitakse:

“See on leitud!” karjus koduvana väljas. Uks lendas lahti ja kogu elutuba täitus ringisebiva rahvaga. “Korv oli veranda all!” hüüdis koduvana. “Ja konjak seisis jõe teisel kaldal.”

“Oja,” parandas Krõbivana. “Ma võtan esmalt konjakit.” (lk 98)

Viimase tsitaadi paneksin ma lihtsalt pildi vormis. Vägagi sümpaatne.

Mulle hakkas tunduma, et tahaks ikkagi originaale ka. Raamatuid ju muidu juurde ei taha, aga olen neid imeilusaid uusi väljaandeid imetlenud nii Eestis kui Soomes. Võib-olla kunagi luban endale. Kui selle raamatu lugemine ikkagi traditsiooniks peaks saama. Hilja novembris.

* Kusjuures märkasin sel nädalal, et ka Aidi Vallik oli just lugenud. Ilmselt on meid rohkem 🙂 (Mh. lingin praeguse uue ja ilusa väljaande. “Varsti müügil”.)

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

48. Urmas Vadi “Tartu vaimu saladus. Eeltöö täispikale kunstilisele filmile”

20191124_131218Otsisin raamatukogu kataloogist uut Vadi raamatut (eh, see vist alles ilmus, kas nüüd on ehk alles raamatupoe lettidele jõudnud, raamatukokku ilmselt veel hiljem) ja leidsin sellise üllitise. Tellisin ja lugesin läbi, võiks öelda, et lühike brošüür Tartust. Midagi vadilikku, mis teeb asja veetlevaks – nagu kujutad ette, kuidas sellest väike filmilõik tehakse.

Linna saabub Ilmar Leppnurm, rongiga muidugimõista, hakkab otsima Tartu vaimu. Sest lisaks sellele, et ta on joonestaja, võib teda sama hästi “nimetada sensitiiviks, detektiiviks ja minu poolest isegi unenägude seletajaks”. Esmalt läheb arhiivi, kust saab teada, et Tartu on läbi ajaloo väga palju põlenud. Peeter I põletas ju näiteks linna 18. sajandi alguses eesmärgipäraselt lihtsalt maha – Urmas Vadi loos jääb Leppnurm arhiivi tukkuma ja ärkab keset möllu, Peeter I kutsub teda koos endaga linna põletama – kui kõik ära põletada, peaks see vaim ju ikka kuskilt välja tulema!

Käib kaarsillal, näeb Kivisilla peegeldust (=teist silda) vees. Paadimees pakub raha eest kõike, endal on kaelakee kaelas, sest mingi “naine heitis need jõkke” (Alveri “Korallid Emajões” 🙂 ). Kuna saab paadimehelt aeruga pähe, hulbib kaldasse Supilinnas, kus tüse perenaine ta märjad riided pliidi kohale kuivama riputab, mees aga veiniuimas laua taga nokib. Lõpuks viib perenaine ta oma kasvuhoonesse ja pakub oma väänduvate taimede otsast igasuguseid inimesi: “Siin on mul Johannes Pääsuke, fotograaf, väga hea sort, varajane. Siin on muusik ja poeet Aleksander Müller, aga ta pole veel valmis. Hea mahlane ja multikultuurne Rein Pakk, saab hästi sisse teha, võib marineerida. Kas panen teile kaasa?”

Edasi jõuab Pirogovi juurde mõtisklema, et mis tal viga on, et on hakanud justkui viirastusi nägema. Pirogov kõnetab teda, kes ütleb kohe, et näha on, et ta on Tallinnast ega oska õieti olla. “See Tartu Vaimu asi on kange nagu eeter, paneb asju nägema.” ja kui Pirogov Leppnume oma vana sõbra Struve juurde tähetorni saadab, ütleb too ka kohe “Kas Pirogov jootis teile jälle seda oma eederit?” Igatahes umbes nagu Uugametsale, juhatab Struve Leppnurme ühe tähe juurde, mille ta avastas (kaksiktäht). Kui too ei saa aru, kuidas sinna minna, selgitab: “Väga lihtsalt. Täpselt samamoodi nagu lähete oma pruudile külla või leivapoodi. Hakkate aga minema. Mul on selle jaoks isegi meridiaan tõmmatud, Jacobstadtini välja. Hoiate kolmest kraadist ja kolmekümne viiest minutist kinni ja muudkui aga lähete ja vaatate, mida mu kaksiktähekesed teevad.”

Novot, minema hakates selgub, et sõidab hoopis rattaga mööda nööri ja trossi lõppedes on tal vastas Ahhaa teadur. Lähevad otsivad siis seda Tartu Vaimu sealt, lõpuks soovitatakse ikka enda sisse pilk heita ja peeglilabürinti suunduda.

Veel toimub Linnapea ja Kirikumehega kohtumine Toomemäel volbriööl – selline möll käib, mõlemad hoiavad hinge kinni, kas hommikuks linn ikka alles on. “Baer vihkab seda ööd veel eriti”, ütleb linnapea. “Paras talle”.

Jaani kiriku juures käib terrakotakujude vahel sõnasõda, kes see Tartu Vaim ikka on, sekkuvad veel Rein Kilk/Ärimees ja Muusik, kuni lõpuks pistab mingi mutt hruštšovkast pea välja ja ütleb, et kui kohe vait ei jää, siis ta võtab mehe jahipüssi, muidu ei saa telekatki vaadata. Treffner teiselt poolt ütleb, et tema kuulab hea meelega, kui ainult mingid vanamoorid ei kisaks. Ütleb veel midagi solvavat hruštšovka kohta (köide on välja antud 2012) ja silikaadist maja nutulaul: “Miks mina pean alati see peksukott olema. Ma näen lihtsalt nõme välja, hingelt olen ma ilus, aga keegi ei näe seda.” 🙂 🙂 🙂

Edasi satub Leppnurm Vanemuise koridoridesoppidesse ja kohtub Irdiga – antakse mõista, et surnud lavastaja ja ka teiste näitlejate hinged. Ja et oleks vaja veidi nagu pressiesindajat nende vaimudemaailmale. Dialoogi lõpuks ütleb Ird, et “Ei, mina ise ei saa küll kaasa teha, mul on täna teised kohustused. Mina pean minema Tartu Uude Teatrisse ennast mängima. […] Jah. Sest Neero Urke, muidu tubli poiss, mängib mind paremini kui ma ise, on haigeks jäänud ja ma asendan teda.” Leppnurm ikkagi ei taha väga, aga Ird ütleb, et üldiselt teeme ikka nii, nagu tema tahab: “Menning, too köis!”

Nalja tegi peatükk Kunstimuuseumi viltuse hoone ees, endine apteegihoone, kust astub välja Luts.

Ilmar Leppnurm: Öelge teie, kas ma hakkan hulluks minema?

Luts: Mis hulluks, see kõik on teil sellest majast. Mis sa siis mõtled, muudkui kepsutab ja kõigub, nagu setukas. Mul endal tekivad alati tasakaaluhäired, tuigun ja kukun. Pärast rahvas jälle räägib, et Luts on maani täis ja kakerdab. […] ma ise jätsin puhtalt selle pärast apteekriameti maja ja hakkasin kirjutama. Palju stabiilsem.

Ilmar Leppnurm: Ma tunnen, et siin on mingid jõud mängus!

Luts: Ja väga õigesti tunnete. See on väga kultuurne maja, siin jõe ääres on ainult pank, aga teda tõmbab ülikooli ja vaimu poole. Selle pärast ta viltu ongi.

Ilmar Leppnurm: Seda ma arvasin!

Luts: Tema sees on vanatüdruku süda, mis kisub veel viiekümneseltski kaugõppesse.

😀 😀 😀

Ja viimane lehekülg enne epiloogi elustab Tartu skulptuurid. Nalja teeb, et kui Kalevipoeg minema hakkab, hõikab Kreutzwald talle, et ta tema ka kaasa võtaks, “Ma tuleksin ise, aga mul pole jalgu ega käsi.” mille peale Kreutzwald talle nähvab: “Räägi siiliga”. Lõpuks pakub Siga abi – ütleb, et kui kõht tühjaks läheb pärast, võib haugata ka, Karmin on kenasti tükid kõik peale märkinud. No ja Lotman, kellel on torud segamini läinud.

Ma ei tea, kas see on mingi ametlik raamat, mida muidu osta saaks, aga täitsa lahe. Eriti Tartust rääkides ja Tartule mõeldes. Kuidagi tähtsamad kohad siiski ära tabatud (ilmselt oleks veelgi, aga ehk kisuks liiga spetsiifiliseks, kui hakkas hipsterite poppe kohti välja tooma, mis mõne aja pärast ehk polegi enam nii olulised).

Vahva vahelugemine.

Rubriigid: raamat, teater-muusika-kino | Sildid: , | Lisa kommentaar

47. Merete Mazzarella “Den försiktiga resenären”

Ootamatult tekkis lugemisvarasse Merete Mazzarella uus raamat (kuigi mõni vana ootab veel riiulis lugemist. Ja eks seegi ilmus juba ca aasta tagasi – tema produktiivsuse juures on varsti ilmselt juba 2 juures). Lugesin kokku, et mul on riiulis kokku 8 raamatut tema sulest, millest vaid 5 on loetud. Ja ega tema raamatutega ongi nii, et neid ei saa palju järjest lugeda. Esiteks see mõtteraamatu stiil, aga ilmselt ka teatud kordused (minugusuge halva mäluga inimese puhul pole suurt vahet – kui isegi meenub, et olen varem lugenud, tore meenutada ikka).

See raamat räägib siis reisimisest, pealkiri tähendab tõlkes “ettevaatlik reisija”. Ja koosneb see kolmest suuremast reisiepisoodist – esiteks Fred Olseni kruiisilaevaga Braemar Amazonases (ja üldse Barbadosest Brasiiliani); teine on pool aastat elamist Austraalia idarannikul Brisbane’i linnas, kuna ta mees kutsuti sinna ülikooli tööle; kolmas on tagasipöördumine Austraaliasse sama aasta oktoobris, et põhjamaalasena nautida taas kord kevade saabumist (kuigi kohalikud ütlevad, et kuna neil mingit erilist külma talve ei esine, pole ka suur kevadeootust nagu meil. Pigem ootavad nemad just talve lähenemist, kui läheb pisut jahedamaks). Üsna pikk eessõna (vähemalt pole veel peatükk 1) on lapsepõlvest, reisimisest diplomaadilapsena ja otsusest, et tema suurena ei reisi!

AGA. Ainult reisimisest pole see sugugi. Kruiisiosas on näiteks palju juttu ta endisest mehest Lars G-st, kes paar aastat tagasi suri. Teises ja kolmandas jälle üsna palju ta isast (ja traditsiooniliselt pisut ka emast, kuna isa avaldus sageli läbi ema või kontrastis emaga).

Ma usun, et ma ei suudagi seda raamatut pikemalt ja sügavamalt kokku võtta. Mulle meeldib lugeda Merete mahlakat keelt, kõrvus kuidagi kõlab, kuidas ta ise seda hääldaks lausa. (Ilmselt on soomerootsi laused eesti keelele omasemad, sest tunduvad ka pikemad ja keerulisemad, riigirootsi keeles pole hea toon väga pikki lauseid kirjutada, olen ma aru saanud – kord rootslastega ühte lihtsalt tõlget üle vaadates selgus, et pooled liitlaused tuli punktidega eraldada. Lisaks oli ühes kohas trükiveana sees “så” sõna “sa” asemel… kas see pole meretelik?). Teiseks ta huumor või pigem iroonia või must huumor on väga tervitatav.

Oma reisiraamatut alustab ta kahe episoodiga oma lapsepõlvest, millega ta ühtlasi iseloomustab ennast ja ennast kui reisijat. Esimene: diivani pealt põrandale diivanipadjale hüppamine, ise samal ajal öeldes: “Ohtlik! Ohtlik!”

[…] den är mitte paradexempel på en livssymbol, det vill säga en situation som man i efterhand kan uppfatta som typisk för ens personlighet. I ett par och sjuttio år har jag fortsatt att ta mycket små risker, samtidigt som jag själv snarast haft känslan att mitt liv stått på spel. (lk. 6)

Siinjuures kirjeldab ta ka enda olematut orienteerumisvõimet, mille püüab enamasti naljaks pöörata, teades ise, et asi on täitsa tõsine.

[…] jag frågar mig sällan fram för mitt förhållande till vägbeskrivningar liknar vissa människors förhållande till matematiska förklaringar: jag är till den grad övertygad om att jag inte kommer att förstå dem att jag inte ens förmår lyssna. (lk. 8)

Teiseks iseloomustab ta ennast ühe teise väikese kombega lapsepõlvest – ärkamine hommikul ja ütlemine: “Teeks midagi toredat” (no ei leia kohe raamatust üles, aga mäletan, et polnud “Mis me täna teeme?”). Kokkuvõtteks kirjeldab ta oma “ettevaatlikke” reise turvalistena – nii, nagu ta on turvalisust elu jooksul kogenud. (Kasvõi reis Amazonasesse kõige hillitsetumal viisil, mis üldse võimalik – ühegi plekita ja kortsuta täiuslikul kruiisilaeval). Üks väiksena reisimise episoode oli see, et alati oli isa vastas. See kõlas väga turvaliselt (või ema jutt sellest, et kui teised lapsed kõndima õpivad ja kukuvad, ajavad nad ennast püsti ja proovivad edasi – Merete oli jäänud istuma ja ootama, kui ta üles tõstetakse. “Sest ilmselt sind tõstetigi” – see viitas jälle Meretele kui oma isa tütrele, keda isa viimase võimaluseni kaitsta püüdis. Nagu mõni muumitegelane – kuigi mitte Muumitrolli vanemad).

Muidugi loeb ta juurde palju raamatuid reisimisest, tsiteerib teisi mõtlejaid. Reisimine on kahetine – mõnel on eesmärk jõuda punktist A punkti B ja tagasi. Teised on teel. Nii kangesti tahaks ju kuuluda nende hulka, kes on teel, avastavad seda, mida näevad, kui olla need, kes sõidavad kuhugi, et näha seda, mida nad vaatama tulid. Ometi on ta ise samasugune turist nagu teisedki – kruiisilaev on turistiks olemise kvintessents. Nalja tegi ka ta ütlus pildistamise kohta reisidel – see on hoopis laenatud Susan Sontagilt:

För några decennier sen  menade den amerikanska skribenten Susan Sontag att turistfotograferandet är något som främst utövas av nationaliteter med stark arbetsmmoral: det är en fritidssyssla som liknar ett jobb. Tidigare var det amerikaner och tyskar som ägnade sig åt det, idag är det kineser och japaner. (lk. 114)

Ilmselt tunnevad ka eestlased ennast tugeva töömoraaliga rahvana ära. 🙂

Foto: © Fred. Olsen Cruise Lines

Foto: © Fred. Olsen Cruise Lines

Sedasorti  täpseid tähelepanekuid on palju. Rääkides isiklikust suhestumisest teemaga – ma ei suudaks ettegi kujutada, et suudaksin sellisel kruiisilaeval ellu jääda, mida ta Amazonase-reisi puhul kirjeldab. Kus kuulud reisijana sellesse klassi, keda ülejäänud vaesed filipiinlased või teised laeva peal teenindavad – klassivahe tundub eriti terav ja piinlik. Ma ei suudaks muidugi viibida ka nii kaua laeval (no vaadake pilti – kas suudaks seal üle ühe ööpäeva viibida? Mõni reisija käib hommikuti laevatekil jooksmas, nemad Larsiga jalutamas…), ma ei suudaks reisidagi nii palju järjest. (Tallinki Rootsi laeval võin ühe sõidu, suisa kruiisi, nagu selgus, üle elada. Aga seal pole kajutipersonali ja reisija vahel ka nii suur lõhe). Ja kontrastina äsja loetud Greta-raamatule oli muidugi samuti ehmatav lugeda mõttetu loodusereostamise vaatenurgast … (Nägin kunagi mh ühte dokumentaali, mis käsitles just suurte kruiisilaevade tilsivett ja kuivõrd suurel määral nad seda tegelikult sadamates lubatud kohadesse lasevad vs. merre. See oli ehmatav ja silmiavav). Ja eks Meretet piinab see “kruiisihäbi” samuti (kuigi etableerunud termin on muidugi lennuhäbi, millega ta seda tunnet seostas), raamatu lõpus pärast tänusõnugi veel kirjutab, et ikka piinlik, arvestades uuemad teadusuuringuid selle kohta, mis looduses toimub.

Raamatu Austraalia osadest võib tegelikult lugeda Austraalia reisimuljeid koos ajalooga, Merete versioon “Meie (pool)aasta Austraalias” saatest. Nojah, eks seda on ka hariv ja põnev lugeda (seda enam, et me tegelikult elame nendega üsna erinevas inforuumis), võib-olla oleksin ise eelistanud ta enda mõtisklusi rohkem. Teda iseloomustab huvi inimeste vastu – sellepärast räägib ta väga põhjalikult neist, kellega on teel kohtunud. (Kohati tundub suisa hirmus – see on nagu ajakirjanikuga rääkimine, kunagi ei tea, mida artiklis kasutatakse. Tema tuttavate puhul – ja ka kruiisikaaslaste pooltuttavate puhul – võib tekkida tunne, et ei julgegi midagi rääkida, leiad ennast kohe raamatust).

Nojah, tundus igatahes kohtumisena vana tuttavaga. Nüüd ma vist siiski ootan veidi, enne kui ülejäänud 3 tema raamatut riiulist läbi loen, et jälle sama taaskohtumise tunne tekiks.

  • Johan Werkmäster, GP – ei mõista samuti, miks peaks inimene sihukese summa raha taolistele kruiisidele panema, kuid kirjutab: “Dock är det uppfriskande att Mazzarella – i en tid då det blivit skamligt att resa – så ärligt beskriver bevekelsegrunderna för att färdas som hon gör. Hon känner flygskam, också kryssningsskam (hur mycket bunkerolja gör ett fartyg av med per dygn?) och – inte minst – skam över att vara en så föraktad varelse som en kryssningsturist. Men hon bär skammen med stolthet.”;
  • Peter Lüttge on Svenska Yles veidi kriitilisem. Kirjutab ka, et saame ühe raamatu sees kolm raamatut – ühe Amazonase kruiisist, teise Austraaliareisidest ja kolmanda tema perest. Vabandusele, mille Merete kirjutab raamatu alguses – et ilmselt tuleb palju kordusei varasemast, aga loodetavasti edasiarenduste ja sügavuti minekutega, vastab kriitik: “En ganska from förhoppning. Insprängt i de två andra böckerna, den om kryssningen och den om Australien, skriver hon om sin mamma och sin pappa och sin son och sin svärdotter och sin första man och sin andra man och sin tredje man och fan och hans mormor. / Allt som oftast har de här berättelserna ingen som helst anknytning till det som sker i övrigt. Och ja, hon upprepar sig.” Noh, ühesõnaga ta on üsna kuri ja verine ja ma ei saa öelda, et ma vastu vaidleks. Lihtsalt kuidagi isiklik suhe on selline, et ma olen nõus seda raamatut lugema ja kirjanikust ikkagi hästi mõtlema 🙂 .
  • Pia Bergström Svenska Dagbladetis (tasuline).
  • Bodil Zaleski Hufvudstadsbladetis (aga tema blogis on sissekanne tasuta lugeda)
  • Anneli Jordahl kirjutab Aftonbladetis räägib ainult raamatu esimesest osast, Amazonase kruiisist.
  • Inger Dahlman kirjutab UNT-s, aga tundub ka, et leheruum sai pärast Amazonasest kirjutamist otsa ja ülejäänu tuli ühte lausesse ära mahutada.
  • Maria Vedin alustab NSD-s kusjuures samuti minu mõttega: “Möjligen kan man tycka att Merete Mazzarellas bok om resande kommer lite opassande, med tanke på den klimatdebatt om just resande som nu är i växande.” Ja ta lõpetab sõnadega: “Fartyget är ett Aniara, men ännu utan dystopisk destination. Utmaningarna verkar bestå i att motstå paraplydrinkarna och istället läsa en god bok, mellan promenadvarven. / Jag får ingen riktigt klar bild av vilka insikter just denna resa ger, jämfört med alla tidigare resor, och kanske trodde författaren att reseskildringen skulle kunna hålla sig i en bekvämlighetszon där inte resande i sig problematiseras. Epilogen, uppenbarligen av senare datum än själva manuset, och vilken tar upp den globala uppvärmningen, ter sig pliktskyldig, men också till intet förpliktande, eftersom slutsatsen blir att åtminstone författaren inte kan sluta resa. En brasklapp, med andra ord.”
Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: vanad mõisted ja sõnad

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora, meelelahutus | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

46. Per Olov Enquist “Vihmausside elust” (LR nr 25/1984)

Tahtsin alustada oma juttu sellest, et lugesin seda raamatut nooruses. Nüüd postituse jaoks pilti otsides avastasin selle omaenda blogist – ja sugugi mitte nooruses, vaid … 5 aastat tagasi! Vähe sellest, et ma suhteliselt midagi ei mäletanud (üldjoontes küll), olen ma seda tõlgendanud hoopis teisiti.

Eilse lugemise puhul jäid meelde teised märksõnad ja paralleelid. Enquisti lugemiseks tuleb ilmselt tihtipeale olla targem ja teatud asju tean ma võrreldes 2014. a.-ga rohkem. (Reipalt arvaks, et 5 aasta pärast võib jälle lugeda, kindlasti midagi uut 🙂 ).

Nimelt kulgeb põhiline osa näidendist dialoogina Hans Christian Anderseni ja Johanne Luise Heibergi (Hanne) vahel. Sõnaline osa on ka Johan Ludvig Heibergil, Hanne abikaasal. Ja sõnatu osa on tooli kinni seotud “väga vanal naisel”, kes tegelikult tundub olevat 70-aastane (kuskil oli lausa kirjas). Andersen oli tuntud oma melodramaatilisuse poolest – ta soovis saada kuulsaks näitekirjanikuks, ta oli teatrist alati väga suures vaimustuses. Ta kolis Kopenhaagenissegi väga noorelt ja läks kuninglikku teatrisse, kus sai veidi balletikoolis käia ja kooris laulda (seda suurem oli löök, kui pidi pärast Kopenhaagenit Slagelsesse kooli minema). Muudkui pakkus ennast igale poole ja tüütas kõiki. Sellest saab see näidend ka alguse – kuningliku teatri direktor Johan Ludvig Heiberg tuleb koju, ütleb Hannele (oma 21 a nooremale naisele), et kutsus HC Anderseni külla, kuna too oli endast väljas, aga et ta ise küll ei jaksa temaga tegeleda, nii et ärakuulamine jääb Hanne peale (pealegi on Hanne ja HCA vanusevahe väiksem).

HCA hakkab kirjeldama, mis temaga juhtus – nimelt hetkel, kui kohal oli kuningas oma abikaasa krahvinna Danneriga ja HCA hakkas pidama kõnet pealkirjaga “Amor omnia vincit”, kukkusid tal suust valehambad. (Ka üsna oluline sümbol ilmselt – midagi, mida kuhugi sobitatakse, aga mis hästi ei istu, teeb valu, soga tuleb vahele jne). Lõppkokkuvõttes jäi tal kõne pidamata. Aga kuningapaar oli mõistev ja ta suudles “kuninganna” jalga. 2014. aastal ma ilmselt ei teadnud veel kuningas Frederik VII ja krahvinna Danneri lugu. Kuningas oli abielus vist kaks korda, mõlemal korral sobivast ühiskonnaklassist kõrgest soost naisega. Tema aga armus mingil hetkel Louise Christine Rasmusseni, kes oli samuti lihtne tüdruk ja balletitantsija, kes sai kunagi ühelt mehelt sohilapse (kes muidugi abiellumist ei kaalunudki), temaga lõpetati leping, müüs kuskil moeriideid. Abielu kuninga ja Louise’i vahel oli lubamatu. Samas ei olnud Frederik VII-l lapsi (ega tulnudki), lisaks sai ta väga populaarseks seoses üleminekuga monarhialt parlamentarismile, seega ta surus oma tahtmise läbi – Louise ülendati krahvinna Danneriks ja abielu sai võimalikuks. Amor omnia vincit.

Selles näidendis on see tegelikult ainult vihje, see raam, millest teema alguse saab – kes kuhu kõlbab, kes kella puhtaks ja peeneks kasvatab, kunstnik, kes loob oma teost. Hanne kui Heibergi kunstiteos näiteks. Kuigi neil kõigil on juured mujal – HCA ema oli lihtne pesunaine (pärast mehe surma oli ta sunnitud kuidagi raha teenima), käed külmas Odense jões, võttis seetõttu üsna palju napsu. Vanaema istus vahel raekojas vangis, mh sellepärast, et tal oli mitu last erinevate meestega (?) – samas, kust HCA hiljem Odense aukodanikuks kuulutati. (Ma ei leia praegu infot, aga mäletan kuidagi, et ametlikult ongi Odensel ainult kaks aukodanikku, kas teine polnudki mitte seesama kuningas Frederik VII, kelle ajal viidi lõpuks sisse parlamentarism – mh. olid nad HCA-ga umbes ühevanused ja mängisid toonase Odense kuningalossi juures koos. Minu arust on sellest juttu ka raamatus Peer Õnneseen).

Hanne on pärit lihtsast perest, isa jõi, juudi päritolu ema nägi vaeva, et mehele ja 9 lapsele elatist teenida, mh müüs verivorste Dyrehavenis (mille tõttu lõpuks saame aru, et laval istuv vanainimene, kes lõpuks sureb, on Hanne ema).

Seega seekordselt lugemisel ei olnud “armastuse võimalikkus” minu jaoks siin üldse mingi teema. Eriti. Pigem see inimeste voolimine. Looduses ei ole taimed kunagi ainult mustad või ainult valged – alati on mingit muud nüanssi ka sees. Viide sootaimele. Kunstnik, kes loob teose ja on pärast üksi, sest teos teda enam ei vaja. (Heiberg ise, tegelikult ka vana naine toolis). Või üksikute juhuslike sündmuste või täppide jada, millest kujuneb mingi muster – mis sellest tuleb, ei tea ka looja, läbielaja…. Toon mõned olulised tsitaadid:

H.C.A.: [—] Aga, proua Heiberg. Kui oled niisugune nagu mina. Kui oled mülkas sündinud. Ja mülgas on pime ja täis muda ja roiskumist. Ja haiseb. Ja sa oled väike sootaim, rabakasv, kes ei ole iial päikest näinud. Ja kõik lehkab ja haiseb. Ja veel kunagi ei ole sootaim päikest näinud. Aga ta tahab valguse kätte. Päikese kätte! Ja mülka ümber kasvab puid, ja nende oksad laotuvad laiali, ulatuvad mülka kohale. Ja siis küünitab sootaim kõrgemale. Kas te olete näinud sootaime, proua Heiberg? Inetud, nii inetud kasvud, ei võlu, ei veetlust. Aga nad küünitavad kõrgemale.

HANNE: Mülgast olen ma näinud.

H.C.A.: Aga sootaimi? (lk. 23, tõlk. Arnold Ravel)

Ja teine oluline:

HANNE (seisab liikumatult maali [ta ise nooruses] all ja vaatab selle poole üles): Teda [HC Anderseni, kes ei taha olla kuulus lihtsate muinaslugude pärast] saab vahest harida. Välja õpetada. Nagu mind.

HEIBERG (tajub irooniat, mis teda solvab, ütleb vaikselt): Jah, Hanne, ma olen sulle õpetanud, mis on hea maitse. Sa oled minu kõige täiuslikum kunstiteos.

HANNE (keskendub, ja siis see tuleb – laused, mis tema suust voolavad, on lausa täiuslikud, lausa perfektsed, otsekui saksa keelest tõlgitud): Aga ometi on ju üksnes puudulikkuse ja täiuslikkuse ühendus, nende vastastikune seos inimeses see, mis loob inimese, mis teeb inimesest inimese. Sest kas me ei ole sisimas niisama peenelt nüansseeritud nagu taimed, mille hulgas me harva leiame päris valget või päris musta lehte, jah, kui hoolega vaadata, kas ei ole valgemast valgemal liilialgi õiekroonis teist värvi varjundeid? (lk. 26).

Lisaks oluline elevanditeema:

HANNE (on nüüd veidi väsinud, see paistab välja, läheb kirjutuslaua juurde, istub, vaatab paberile, võtab sule pihku, istub liikumatult, ei kirjuta): Ma püüan natuke kirjutada. Et õppida mõistma, miks kõik nii läks. Miks ma surin. (Paus.) Kirjutan üles, mida mäletan, ja püüan seda omavahel siduda. Tõmmata ühendavat joont …

H.C.A. (äkki on meeleolu väga vagur ja soe, ütleb delikaatselt ja peaaegu häbelikult): Jah, ma tean. Nii nagu sellest mängus, mida me lapsepõlves mängisime. Tipid paberi peale ilmatu hulga punkte. Nummerdad punktid ära. Ja lased siis … noh, kas või võikesel õel … katsuda kindlaks teha, mis kuju see on. Vead joone ühe punkti juu