51. Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” (LR 2018/22)

See raamat potsatas postkasti ja lugesin siis läbi (pole ikka ammu enam LR lugemiseks mahti saanud. Kui kodus olemas, siis tundub, et aega on ja küll loen…).

Hmm. Ma ei oskagi midagi öelda. Mingis mõttes on siin enesestmõistetavused, pisut targutamist. Kuivõrd tegemist on  loengutega, siis on ehk mõistetav, et nad sellised on. Ta räägib masside manipuleerimisest ja sellest, kuidas me võime arvata, et meid ei ole võimalik nii kergesti mõjutada, kuid et tegelikult valdav osa elanikkonnast seda siiski teha laseb. Muuhulgas ei toimiks riigidki, kui ei toimiks mingi riigipoolne masside haldamine ja kõik üldiselt arvaks teatud asjadest ühtmoodi. Nagu kokkuvõttes öeldakse: “Ta arutleb üksikisiku vabaduse üle maailmas, kus inimeselt oodatakse pigem solidaarsust ja grupi arvamusele allumist kui iseseisvat mõtlemist ja omaalgatust ning kus vohavad kriitikavabalt omandatud uskumused, mis muudavad inimese ajuloputusele eriti vastuvõtlikuks. Autor vihjab haaravas arutluses positiivsetele lahendustele ja räägib üksikisiku võimalustest säilitada kaine ja kriitiline mõtlemine.” Hmm, ma ei teagi, kas ta väga postiviiset programmi pakkus – sedavõrd küll, et uskumatult palju siin ilmas saab alguse siiski mõnes üksikisikust, ent ta ju möönab, et siiski masse peab suutma ka kaasata/hõlmata/mõjutada, et toimida. Riigina.

Ma ise kujutan ette, et kõik, kes seda raamatut loevad, noogutavad teadjalt, et jah, kõik teised on tõesti mõjutatavad, mina olen see üksik, kes ei lähe massidega kaasa. Aga tõtt-öelda on kõige rohkem kisa viimasel ajal just selle massi poolt, kes arvab end pidavat kriitiliseks mõtlejaks, kes suudavad riigi peapesule vastu seista (ei hakka jälle näiteid tooma, aga kevadine massiüritus Tartus ajas minule isiklikult veidi hirmu nahka…)

Viimases loengus kirjutab ta nt. nii:

[…] üks kurb tõik – paljud noored inimesed võtavad poliitilise tegutsemise ikka jõudes omaks seisukoha või suhtumise, mis on vägagi omane meie ajale. Ja nimelt, et demokraatia on kõigest pettus ja teesklus, ainult ekspluateerimist varjav mask, ning nad ei taha sellest kuuldagi. Me oleme peaaegu jõudnud punkti, kus inimene mõistetakse tagurlasena hukka, kui ta hindab kõrgelt demokraatiat. Minu meelest on see üks neid suhtumisi, mida tuleviku ajaloolased väga huvitavaks peavad. Tegelikult harrastavad sellist suhtumist demokraatiasse tavaliselt noored, kes pole kunagi kogenud selle vastandit – türannia tingimustes elanud inimesed hindavad demokraatiat. (lk. 51-52, tõlk. Krista Kaer).

Ma ei tea, kas viimane loeng oli mulle kõige südamelähedasem või mäletan seda lihtsalt paremini, aga siin kõneles ta ka sellest (jälle tegelikult vana leierdatud teema), kuidas humanitaaraineid nii kergekäeliselt mõttetuteks peetakse.

[…] noored inimesed ei tunne huvi ajaloo vastu. Hiljutise Suurbritannias läbi viidud uuringu käigus paigutasid noored, kellelt küsiti, millised on nende meelest kasulikud õppeained, ajaloo üsna madalale – selles nägi mingit väärtust ainult seitse protsenti küsitletuist. Arvan, et üks põhjusi on psühholoogiline- seda on kerge näha ja mõista, jällegi eriti siis, kui sa oled ise selle staadiumi läbi teinud. Kui sa oled eneseteadlikult “noor” ja olemuselt progressiivne või revolutsiooniline või mida tahes, aga sul on igal juhul õigus (noored vanade vastu, kes on rumalad ja tagurlikud), siis on viimane asi, mida sa teha tahad, uurida ajalugu, kust saad teada, et selline noorte suhtumine on igikestev, osa pidevast ühiskondlikust protsessist. [—]

Kokkuvõttes kujutab endast see, mida oleme näinud alates Prantsuse revolutsioonist (või mõni ütleks, et alates Cromwelli-aegsetest utopistlikest ja sotsialistlikest gruppidest) laboratooriumit, kus eksperimenteeritakse eri liiki sotsialism ja eri liiki ühiskondadega, Hitleri ennast nationaalsotsialismiks nimetanud ja kolmteist aastat väldanud sõjarežiimist kuni Suurbritannia leiboristlike valitsusteni, Venemaa ja Hiina kommunistlikest riikidest Kuuba, Etioopia, Somaaliani ja nii edasi. Võiks arvata, et uut tüüpi ühiskondade loomisele pühendunud inimesed asuvad innukalt uurima neid näiteid, seda, mis on tegelikult juhtunud, et nendest õppida. (lk. 55-56)

Nagu öeldud – tegelikult enesestmõistetavused. Kuigi need loengud on peetud 1985/avaldatud 1986. aastal, meeldis mulle tänasesse aega kuuluv mõttetera:

Praegu võib paista, nagu oleksid meie uusimat tehnikat tõhusalt kasutama õpetatud inimesed maailma eliit, aga ma usu, et pikas perspektiivis osutuvad mõjukamateks inimesed, kellele on haridus andnud ka sellise vaatepunkti, mida nimetati humanistlikuks – selle pikaajalise, üldise, mõtiskleva vaatepunkti. (lk. 57)

Minu sümpaatia kuulub sellele tsitaadile lihtsalt sellepärast, et mul on viimasel ajal hakanud tekkima mulje, et ka praeguses ajas on suhtumine, et kui sa oled nt. itimees, siis sa oled maailmavalitseja – sellepärast, et kuna su töötasud on hoomamatult kõrged, siis tähendab see ilmselt ju seda, et sinu töö on kõige olulisem ja kõik on lubatud. Ja teinekord peale selle iti polegi seal siis midagi peale selle üleoleku. Mis mulle viimasel ajal eriti sutsu närvidele on hakanud käima. (Millega ma ei ülista ennast kui humanitaari – seda küll, et ma pole ka teab mis lisandväärtuse looja, aga siiski on ebameeldiv tunda halvustavat suhtumist inimestelt, kes vaevu mõne raamatu läbi loevad millalgi).

Kogu raamatust kumab läbi Lessingi eriline vastumeelsus sotsialismi ja kommunismi vastu. Kohati isegi liigagi (kommunismi – arusaadav, aga sotsialismi vastu – näha on, et ta on kõrvetada saanud). Eks sotsialism on ehk kõige rohkem ka masside mõjutamisest mõjutatud, selle ühise pinna loomisest, millega siduda suuri hulki. Kapitalismi puhul on juskui indiviid juba definitsioonis sees, mistõttu on tegemist egode paraadiga, eksole.

Ja mõne koha peal tundus mulle, et hmm, siin on sind ennast alt veetud (eriti närvi ajas koht, kus ta rääkis, mida nõukogude kirjanikud olid vastanud nende läänelikule küsimusele… Aega nad ei tundnud ikka üldse. Meenub, millised repressioonid võisid järgneda lääne inimesega rääkimisele, mistõttu nii mõnigi tuntud vene kirjanik võis neile vastata ükskõik mis iba, peaasi, et nad ei küsiks. Oli see vist Ahmatova, kes kord midagi mõttetult nõukogudesõbralikku ütles, tõusis ja lahkus – ja repressioonid olid ikkagi garanteeritud). Ka selles artiklis ei saa ma päris temaga nõustuda, mul on tunne, et ta on siiski kõrvalseisja, kuigi on selle kommunismiga ise läänes kõrvetada saanud.

Nojah, lugege ise.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

50. Lena Andersson “Sveas son”

Täiesti ootamatult sain raamatu läbi (arvestades, et ma suvel ei loe ikka üldse ja igal õhtul vaevu mõned leheküljed tuleb, kui sedagi. Seda raamatut hakkasin vist… juunis lugema?). Pean ütlema, et seni loetud Lena Anderssoni raamatutest oli see kõige normaalsem. Mingis mõttes isegi hea. (Eelmised kaks olen lugenud tõlkes – äkki sellepärast pole stiil löögile pääsenud? Kes teab. Aga sisud on mind häirinud rohkem kui stiil oleks jõudnud meeldivalt üllatada).

See on raamat Rootsi heaoluühiskonnast ja aegade muutumisest. Tavalisest inimesest, kes on üles kasvanud usuga paremast ühiskonnast ja sellest, et Rootsi on parim ja kuidas elu mõttekalt ning vajalikult elada. Kellel on alati õigus. Ragnarist. (Kes juhtub olema Svea poeg). Kuniks ta 60-aastaseks saades vaatab, et miski, millesse ta uskus, ei pea enam paika, lapsed kolivad omaette ega tegele enam spordiga, jne., jne. Siis hakkab käima kunstiringis, koos kunstiringiga Pariisis, mh soetab armukese, aga otsustab siis kohe naisest lahutada. See ei ole sisuliselt muidugi nii oluline fakt, viitab lihtsalt, et ta muutub teiseks inimeseks. Kogu raamatus ei juhtugi mitte midagi peale selle, kuidas Ragnar (ja tema vanemad) sünnivad, kasvavad, abielluvad, lapsed saavad, kuidas Ragnar oma lapsi kasvatab – ja seeläbi räägitakse tegelikult sajandi lugu Rootsis, Rootsi sotsiaaldemokraatliku ühiskonna tõus (Ragnar on sündinud aastal 0 ehk siis, mil sotsiaaldemokraadid Rootsis valitsema hakkasid, 1932) ja langus ning uute aegade saabumine. Kohati geniaalne, kuidas kirjanik suudab selle väikeste pisiasjadeni just Ragnari elust kõneldes edasi anda.

Tsitaate pole sealt muidu võtta, aga mulle tegi nalja, kui Ragnar oma tütre jaoks spordiala valis, millega too tegelema võiks hakata.

Flickornas idrottande hade Ragnar en avgjort suddigare bild av än pojkars. Damidrotten var underutvecklad och han var osäker på vilka grenar som skulle bli Elsas. De klassiska grenarna fanns förstås alltid, de som de gamla grekerna ägnade sig åt eller skulle ha ägnat sig åt om Grekland haft snö om vintern. (lk 117)

(Tütarlaste sportimisest oli Ragnaril ilmselgelt udusem pilt kui poiste omast. Naiste sport polnud välja arendatud ja ta polnud kindel, millest võiks saada Elsa spordiala. Muidugi olid alati klassikalised spordialad, need, millele vanad kreeklased oleksid pühendunud, kui Kreekas oleks talviti lund olnud.)

Teised:

Rubriigid: raamat | Sildid: , | 1 kommentaar

Kaitstud: kliimapagulus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

49. Karel Čapek “Aedniku aasta” (LR 1964, nr. 40/41)

Ma isegi ei tea, kust ma selle raamatu kohta hiljaaegu lugesin. Raamatukogust tellimise asemel tundus, et võin kohe posti kaudu endale tellida. Ja ma ei eksinud. Täpselt selline raamat, mida võib pidevalt sirvida. Ja just midagi minu jaoks!

Kirjanik avab aedniku sisemaailma ja ta teeb seda, võttes läbi kuu kuu järel. Lisaks täiendavad temaatilised peatükid. Humoorikalt ja ilmselge eneseirooniaga. Võiks hulganisi tsitaate välja tuua, peaaegu terve raamatu – pole ilmselt mõtet :).

Näiteks ilma teemadel:

Kui isegi need inimesed, kellel muidu ilmaga mingit pistmist pole, leiavad nii palju põhjusi tema üle nuriseda, mis siis veel aednikust rääkida! (lk. 11, tõlk. Lembit Remmelgas)

Meile, aednikele, on ka vanarahva ilmatarkus väga tähtis: me usume veel, et “püha Matěj lõhub jää”, ja kui ta seda ei tee, siis ootame, et taevane puusepp püha Joosep ta purustab; me teame, et “märtsikuus istu veel ahjusuus”, ja usume kolme külmaapostli-päeva, kevadist pööripäeva, sajust meedardusepäeva ja muid sääraseid tähelepanekuid, millest on näha, et inimestel on ilmaga juba igivanast ajast saadik halbu kogemusi. (lk. 33)

Või aedniku loomusest, kes kultiveerib mulda:

Nii ta elabki mulda pugenuna. Ja püstitab endale monumendi kompostihunniku näol. (lk. 26)

Milleks on aednikul üldse selg? Ilmselt ainult selleks, et ta võiks aeg-ajalt selga sirutada ja ütelda: “Oh, kuidas selg valutab!” (lk. 27. Või kirjeldab ta, kui keeruline on peenraid tehes leida kohta, kuhu asetada jalg…)

Aprill – see on see õige ja kõige õnnistusrikkam aednikukuu. Armunud mingu metsa oma kõrgekskiidetud maikuuga; maikuus puud ja lilled ainult õitsevad, kuid aprillikuus nad puhkevad; teate, see tärkamine ja võrsumine, need tõusmed, pungad ja võrsed on suurim looduse ime – rohkem ei lausu ma neist sõnagi;  (lk. 39)

Kõik aedniku käsiraamatud räägivad, et “kõige parem on kasvatada taimi seemnest.” Kuid nad ei ütle teile, et seemnete suhtes on loodusel omad tavad. On olemas looduseseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad teil kõik korraga. (lk. 54)

Iga kodanik on kas või kord elus unistanud sellest, mis ta teeks, kui saaks ühegi päeva olla diktaator. Mis puutub minusse, ma korraldaksin, asutaksin ja keelaksin selle päeva jooksul musttuhat asja; kõigele muule lisaks annaksin välja nõndanimetatud Vaarika edikti. See kujutaks endast keeldu, et ükski aednik ei tohi parema käe maharaiumise ähvardusel istutada aia äärde vaarikaid. Öelge palun, mis ütleb naaber, kui tal keset alpi roose pistavad nina välja naabriaiast pärinevad hävitamatud vaarikavõsud? Vaarika juures on maa sees meetri sügavusel; ükski aed ega sein ega kraav, isegi mitte okastraat või keelusilt ei pea teda kinni; ta pistab oma tüükad keset nelke või kuningakeppe välja, ja proovige temaga siis rääkida! Et lehetäid iga teie vaarikamarja vihaks muudaksid! Et vaarikavarred teie magamisasemest läbi kasvaksid! Et te saaksite küpse vaarika suurused soolatüükad! Kui te olete ausad ja korralikud aenikud, siis ärge istutage ühelgi juhul oma tara äärde vaarikaid ega kuutõverohtu ega kuldkanne ega muid taimi, mis võiksid teie naabri eraomandi – kui nii võiks öelda – jalge alla tallata. (lk. 65-66).

Igal võimalikul juhul nimetatakse aiale tüütuseks olevate putukate-mutukate ja muu ohtliku seas ka lapsi, nt:

Sellepärast me ei salligi lapsi ja rästaid, sest nad tallavad mulda pistetud nimetahvlikesed maha ja ajavad segi; (lk. 45)

Liiatigi on meil, aednikel, vaenlasi juba niigi ülearu: varblased ja rästad, lapsed, teod, kõrvahargid ja lehetäid; (lk. 65)

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

48. Siiri Sisask “Hästijätt”

Kui seda raamatut nägin, otsustasin laenutada. Siiri Sisask on mulle viimastel aastakümnetel tundunud väga sümpaatne – kuidagi sisemiselt, elufilosoofialt jne. 2011 laulupeol muidugi “Mis maa see on” oli loomingu poolelt üks võimsamaid elamusi – muide, tuleb tunnistada, ma tema loominguga väga kursis ei ole.

Tegemist on ju põhimõtteliselt elulooraamatuga, aga teistlaadi elulooraamatuga. Nimelt on suur osa raamatust Siiri hiljaaegu (2016) lahkunud vanaema märkmed. Need on kokku põimitud ta enda lapsepõlvemälestustega (esialgu) ja hiljem ei ole neid enam millegi vastavaga väga võrrelda, siis lähevad vanaema päevikumärkmed (pigem memuaaride märkmed, kuna ta pani need kirja vanas eas ega jaganud oma elu ajal kellegagi. Nagu tol ajal alguses kombeks. Kuid pärast ka mitte) üha pikemaks ja Siiri jutud vahele vähemaks.

Lugemise mõttes on sellegipoolest nagu ajakirja järjejutt, pisut ka ebaühtlane, kohati ehk liiga numbrite- ja nimede kokkulangevuse maagiasse kalduv, aga mis sellest. Kuidagi isiklik ja positiivsust täis. Paljusid inimesi oma elust tuuakse välja väga positiivselt – õpetajaid, teisi inimesi. Keda pole põhjust hea sõnaga meenutada, on raamatust üldiselt välja jäänud. Sümpaatne, lühike, aga ka sõjaaja ja kolhooside loomise ning pioneeriaja kohta käiv jutt, mida ehk noortel kergem lugeda (kui ajakirjast), et ei ununeks, kui raske see aeg oli.

Teised kirjutavad:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

47. Miska Rantanen “Kalsarikänni. Mõnus elu Soome moodi”

See raamat jõudis raamatukogusse, sain tellida ja järjekorda veel ei olnudki! Lugemiseks kulub tunnike-paar, tore vaheldus. (Suvel ei saa üldse lugeda, kuna lugemine seostub minu jaoks õhtul saabuva pimedusega ja mõnulemisega tugitoolis…) Rootslaste Lagom ja taanlaste Hygge on ka samas formaadis olemas ja välja antud, seega tundus loogiline, et võtan ka Kalsarikänni ette. Ja see oli nii tore vaheldus! Kui Hygge ja Lagom räägivad sellest, kuidas kogu aeg ennast hästi tunda (lugedes tundus kõik väga kena), siis Kalsarikänniga alustades tekib kohe tunne, et erinevalt teistest on see aus ja normaalne, ei ole vaja kogu aeg olla rahulik, mõnus, tasakaalukas jne. Mõned tsitaadid, mis ilmselt räägivad enese eest:

Kalsarikänni ei ole lagom’ile ja hygge‘le vastanduv filosoofia. Vastupidi, need lähtuvad samast põhjamaisest perest, samast tuumast. Kõigi juhtmõte on optimaalse meelerahu, elurõõmu, meeldivuse, tasakaalu, taastumise ja kodususe saavutamine. (lk. 22, tõlk. Mihkel Mõisnik)

Kalsarikänni vaimseid juuri on lihtne mõista, kui heita pilk aknast Soome novembrikuusse. Pilkane pimedus, külm, lörts või vihm sajab puudega risti, kusagil pole mitte kedagi näha ja teiste inimeste juurde on pikk tee. Ja ometi on alles keskpäev, ööpäeva valgeim hetk.

Kalsarikänni on soome kultuuri saadus, mis on kahtlemata sündinud just neil aasta kõige pimedamatel, sajusematel ja rõõmutumatel kuudel, mil kodust väljumine on ilma tõttu ületamatu katsumus ja mida on Soomes aastas umbes üheksa ja pool. (lk. 24)

Pimedus, külm ja pikad geograafilised vahemaad näitavad, miks kalsarikänni on just Soome oludes sündinud ja siin arenenud. Muidu seda kõike ju välja ei kannataks! Soomlasele ei tasu liiga täpselt kirjeldada neid tingimusi, milles elab näiteks Lõuna-Saksamaa inimene: mõnetunnise autosõidu kaugusel on Vahemeri, Alpid või Moseli veinipiirkond. Sama ajaga jõuab soomlane poolele teele naaberlinna. ( 🙂 lk. 26)

Kalsarikänni muusikavalikust rääkides tuuakse välja üksi vedelemise eelised:

Üks kalsarikänni hea külg on see, et inimene saab oma esitusnimekirju ise kujundada. Kui pere vanaisa ei ole kohal, pole mitte kellelgi vaja taluda ühe vana hipi King Crimsoni / Neil Youngi / Gentle Gianti kinnismõtet. ( 🙂 lk. 71)

Peatükk “Sada parimat ettekäänet kalsarikänni jaoks” on mitme lehekülje pikkune loetelu, millest väljavõtted tooksin ära:

  1. Tööpäev on läbi.
  2. Homme on tööpäev.
  3. Homme ei ole tööpäev.
  4. Täna sajab.
  5. Homme sajab.
  6. Juba nädal otsa on sadanud.
  7. Väljas on külm, sees soe.

jne. kuni sajani. (lk 84-90)

Telekavaatamine on üks kalsarikänni võimalik osa, sellest on kirjas järgmist:

Mida siis kalsarikänni käigus vaadata tasub? Esitlus baseerub Norra Haga Party Centrali liikuva pildi uurimise osakonna uusimatel uuringutel, mille esialgsete tulemuste põhjal ei sobi Andrei Tarkovski looming õigupoolest mitte mingisugustes kalsarikännitingimustes. (lk. 91)

Mulle endale tundub väga sümpaatne mõte villastest sokkidest kalsarikänni protseduurides:

Kalsarikänni teooriat ja praktikat mitte tundvad inimesed võivad panna imeks villaseid sokke, aga Norra Haga Party Centrali termodünaamika uurimise osakond kinnitab, et kui oled neid korra proovinud, siis sa vana juurde enam tagasi ei pöördu. Villased sokid annavad sooja ja on päris omad, äratavad koduseid, positiivseid meeleoluseoseid, mis aitavad leida meelerahu. Villaste sokkide kasutamise juures on külma Põhjala argioludes, aga innovatsioonina saab neid kasutada igas maailma hotellitoas, kus kas tuul tõmbab või kliimaseade on liiga külmaks seatud. Ideaalne temperatuur kalsarikänni jaoks on vahemikus, milles saab olla, seljas ainult aluspesu ja villased sokid. (lk. 127)

Seos aastaaegadega sobib ilmselt ka meie olusid kirjeldama (nagu ma ütlesin – mina ei saa suvel isegi raamatuid lugeda, sest valges ja soojas nagu ei ole võimalik):

Soomes on neli aastaaega: sajune sügis, pime talv, lörtsine kevad ja suvi. Kõige lühem neist on suvi, mis langeb tavaliselt juuli kahele viimasele nädalale. Sellel ajal võib valgusest ja soojusest joobnud soomlane leida endas julgust minna nelja seina vahelt välja kotiõlut tooma. Soome suvi on vanasõna järgi lühike, aga lumevaene. Kui ilm läheb päris palavaks, tuleb sellest hetkest kinni haarata.

Kuhu jääb siis kalsarikänni? Ei kuhugi! Kui suvi algab, saab soomlasest vabaõhuinimene, kes kolib kalsarikänni toimumispaiga hetkeks vabasse õhku. Tuttavat loba sõpradega aetakse nüüd sotsiaalmeedia asemel reaalses maailmas. Üllatav pööre – aga seda on ka valge ja kohati isegi üle +15 kraadi tõusva temperatuuriga Soome suvi. (lk. 138)

Seda raamatut soovitas raadios ka Peeter Helme. Ta ütles, et see pole mingi alkoholipropaganda. Noh, ega pole otseselt, aga siiski üsna palju on ka sellest :).

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: hooaeg avatud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad, lora