19. Jaan Kross “Väljakaevamised”

Täiesti juhuslikult sattus see raamat mu lugemisvarasse – avaldatud 1990. aastal ja kogutud teostes uuesti 2003. aastal. Tegelikult rääkis üks tuttav, et seal olla Andreas Sunesenist juttu ja võtsin siis ette. Andreas Sunesenist oli tegelikult ikkagi kaduvväike osa. Põhiline osa käis selle kohta, kuidas kedagi oli represseeritud ja millised õhustikud valitsesid pärast Stalini surma. Milline hirm. Selles osas oluline raamat, et annab edasi olustiku ja selle, kuidas tol hetkel oligi justkui KÕIK kadunud. Iga tegelane, kes esile kerkib ja kellest on juttu, avaldab oma kinnikukkumise ajaloo. Palju erinevaid põhjuseid (ja pigem põhjusetuseid). Saatusi.

Samas on tegemist seoses Stalini surmale järgnenud amnestiaga lahti saanud inimeste töölesaamisega uutes tingimustes. Peategelane (minategelane) Peeter Mirk satub arheoloogilistele kaevamistele koos mõne teisega. Muuhulgas leiab ta ühel vihmasel päeval üksi tööd jätkates ühe vana libelli, laseb selle konserveerida, fotografeerida, tõlkida – tegemist on Andreas Suneseni ladinakeelse pihtimusega aastal 1221. Nimelt tunneb Sunesen, et on olnud patune, ristides rahvast vägivaldselt ja see-eest on teda pidalitõvega karistatud. Ta lahkub sügise hakul Tallinnast. Paraleel seisneb muidugi selles, et rahvas on samuti tankidega anastatud ka nüüd, 1954. aastal. Sellepärast on selle dokumendiga keeruline välja tulla ning see arhiveeritakse kirjandusmuuseumis – tuttavate näitsikute kaudu sügaval arhiivipimeduses paremaid aegu ootama.

Vot selline raamat oligi. Dramaatilisi pöördeid ega põnevuse suurenemist polnud. Vajalik teos nähtavasti. Aga ei saa öelda, et lugege, väga hea, väga põnev, väga paeluv….

Kirjandus karustest meestest hindab seda raamatut kõrgelt ja pakub korralikuma kokkuvõtte. Väga põnev ajalooline kokkuvõte ka. Tema soovitusel võtan ehk lugemiskavasse ka Bernard Kangro romaani Kuus päeva.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

18. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat”

Pole eriline raamatuostja, aga seekord tegin erandi. Kinkekaarte ju oli ja tahtsin selle raamatu enne augustit ikka läbi saada. Miskipärast sain lausa kirjaniku autogrammiga eksemplari :).

Pean SUURE kahetsusega tunnistama, et ma ei mäleta eelnevatest osadest mitte midagi. Mitte midagi. Kahju kohe selliste ajudega elada, eksole. Ainult ähmaselt mingeid asju. Võib-olla sellepärast ka, et mäletan, et esimese puhul tundus kõige huvitavam Tallinna ajalugu, siis järgmistes hakkas nagu veidi sisu rohkem juurde tulema, aga alati ikka väga palju tegelasi ja ääretult mitte-meeldejäävad tegelaskujud ja nimed. (Oma tõsiseks üllatuseks näen, et olen neid eelnevaid lugusid lausa 5 tükki läbi lugenud! Nüüd siis kuues).

Seekord oli (iseäranis pärast eelmist läbiloetud raamatut) kuidagi keeruline kohe algusest saadik raamatut käest ära panna. Tegevus toimub osaliselt Tallinnas, aga ka Lübeckis, kus tegutsebnoor Melchior. Huvita on see, et ma olen isegi kirjutanud, et eelmises raamatus otsis noore Melchior Wackenstede needuse saladust – peast pühitud! Osta või kõik osad ja alusta otsast lugemist! Seekord on ta kummalises tapjate gildis, tema lugu jääb pooleli ka, seega tundub, et järgmine osa on kindlasti millalgi tulemas. (Kusjuures ma arvasin, et ajaline nihe noore Melchiori ja vana Melchiori seiklustes on millekski tarvilik – et mingil hetkel selgub, et osalt on noore M.-i punt Tallinnas kevadel ja suvel tegutsemas või midagi, aga ei.).

Melchior aga lahendab kahte mõistatust korraga ja ühtlasi peab apteeki üksi. Tundub keeruline. Raamatust ma ikka ei oskagi väga kirjutada, lihtsalt põnev oli lugeda. Kogu see ajalooline taust ja igasugused kombed on juba huvitavad. Näiteks papagoilaskmise võistlused 🙂 (neid lihtsalt nimetatakse mitu korda, muud midagi). Tallinna vanalinna päevade koduleheküljel öeldakse:

Mustpeade vennaskonnas oli kombeks korraldada kevadisi papagoijootudeks ehk linnulaskmiseks nimetatud ammuküttide võistlusi. Märklauaks telliti puunikerdajalt kirjuks värvitud või hõbetatud papagoikujuke. Papagoi seati üles “Papagoiaias”, kus käidi kevadistel pühapäevadel lihavõttest suvistepühadeni lindu laskmas. Mindi linnamuusikutest saadetud pidulikus rongkäigus. Laskmiseks kasutati terasest ambusid.

Ammulaskjate kuningaks kuulutati see, kes linnukese ammulasuga aluselt maha paiskas. Võistlusele järgnes pidusöök Pika tänava gildimajas või Mustpeade vennaskonna hoones.

Muud lugege ise 🙂 Jaan Martinson oma raamatublogis võtab väga hästi kokku: “Tea, kas sekkub mängu uue raamatu värskus või mis, aga millegipärast tundub, et „Gotlandi kurat“ on sarja parim teos – kuidagi täpne, terviklik ja loogiline. Või kui ühe sõnaga väljenduda, siis: küps.” Ma arvan täpselt sama.

Bukahoolik kirjutab ka.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | 1 kommentaar

17. Natsuo Kirino “Välja”

Lugesin kultuuritarbija60+ blogist, et selline hea raamat on olemas ja otsustasin lugeda võtta. Olla ju jaapanipärane, psühholoogiline, põnev, etteaimamatu, keerdkäikudega ja muud sellist. Ja minu õppetund (jälle! jälle!) – maitsed on ikka nii erinevad! Esimesed 100 lehekülge vaevlesin läbi, lootes, et asi hakkab ootamatult huvitavaks kiskuma. Lõpetasin ja sain aru, et ei, nagu esimesed 100 lehekülge, nii ka järgmised pea 300. Ja kõige rohkem paneb mind imestama, et maitsed saavad NII ERINEVAD olla! (Siit ka moraal – kui mina mingit raamatut kiidan, hoidke eemale, enamasti ei meeldi need raamatud peale minu kellelegi).

Ja nüüd loodan, et keegi isiklikult ei võta, aga mul on vaja see raamat põhjalikult maha teha. Midagi nii vastikut ja mõttetut pole ammu lugenud (no E.S. välja arvatud muidugi, see on veel hullem ja mõttetum).

  • Esiteks nii palju tegelasi! Kas on vaja nii palju tegelasi, kõrvaltegelasi ja sigrimigri juurde kirjutada, kui sul on umbes neli-viis absoluutset peategelast?
  • KÕIK tegelased on vastikud ja ebasümpaatsed, selline tunne on, et okei, kärvake kõik ära (no nii mitmedki tapetaksegi jõhkralt).
  • Väärastunud psühholoogia. Ütleme nii, et kui Dostojevski Kuritöös ja karistuses tapeti vanamutt kirvega ära ja kogu ülejäänu oli kassi-hiire mäng ja filosoofilised arutlused ja õigustused ja muu säärane, siis nüüd oleks nagu püütud sama teha, aga plastmassist ja tegemist pole korraliku kirvemõrvaga, vaid oma abikaasa kägistamisega, sõbranna lubab aidata, kaasab veel kaks naist ja nad tükeldavad laiba seal sõbranna (Masako, peaaegu et peategelane) vannitoas! Ja puistavad erinevatesse suvalistesse prügikastidesse prügi äraveo päeva eelõhtul. V.a. üks nõme tšikk Kuniko, kes paneb oma osa, 15 kotti, lihtsalt ühte parki erinevatesse prügikastidesse. Mistõttu need ka kohe leitakse. Ja sellega pole veel psühholoogia käima tõmmatud! Natuke nad seal ohivad nii moe pärast, aga mingi kiirlaenuhai Jumonji otsustab Masakole teha ettepaneku hakata hea raha eest laipu kõrvaldama – jajah, just sealsamas Masako enda maja vannitoas, tükeldades! Haige? Jah. Kas Masako läheb selle mõttega kaasa – ikka! Ja sõber Yoshie ka, kellel on raha vaja.
  • Kokkuvõttes öeldakse: “Isiklikel põhjustel nõustub Masako sõpra hädast välja päästma ning palub kahe ülejäänud kaastöötaja abi, et surnukeha tükeldada ja kõrvaldada. Laibatükid avastatakse ja politsei hakkab küsimusi esitama, kuid naistel on veel ohtlikumaid vaenlasi – maffiasidemetega laenuhai, kes nende saladuse avastab, ja julm ööklubiomanik, keda politsei peab kindlalt selle mõrva sooritajaks. Naiste kuriteo tõttu jääb mees oma mõlemast klubist ilma ja hakkab otsima võimalusi kättemaksuks.” – mingeid isiklikke põhjuseid eriti ei olnud, Masako ei saa ise ka aru, miks ta seda teeb. Ega taha rahagi. Esialgu. Samuti ei saa öelda, et “politsei peab kindlalt selle mõrva sooritajaks” Sataket – on üks noor politseinik, kes paneb kogu reaalse loo oma peas kenasti kokku, kuid ei näe mingeid motiive ega võimalusi, et selline asi oleks saanud ikka nii juhtuda. Kuigi tal on ka seal mingid psühholoogilised põhjendused, miks oleks võinud naised oma kolleegi aidata. Ja siis – see politseinik kaob lihtsalt jutulõngast ära, ta ei aja niigi palju jälgi, kui Satake poolt palgatud detektiivibüroo (ei saa naabrite küsitlemisel samu tulemusigi). Lihtsalt jääb keskelt sealt pooleli, politsei põhimõtteliselt kaob jutust ära.
  • Masako tundub esialgu selle positiivse kangelasena, kellel on mõistus selge ja kes aitab sõbra hädast välja. Kaine mõistus. Asjad tuleb ära teha. Siis aga hakkab asi täiesti ära kukkuma, kui ta nõustub uute tükeldamistega. Kui ta siis otsustab lõpuks oma elust ja Jaapanist põgeneda, püüab Satake ta kinni ja veab kõrvale ja seob kinni, et vägistada, piinata ja tappa (loomulikult mahajäetud vabrikuhoones! iga ollivuudi märul lõpeb mõnes vanas tööstushoones!). Sest Satakele meenutab Masako seda naist, kelle ta kunagi aastate eest võikalt tappis, eelnevalt piinates ja vägistades (ülim ühtesaamine – nuga küljes ja sau naises) ja peale keda ei ole tal kellegi peale enam kõvaks läinud – aga Masako ta lihtsalt peab saama, sest Masako jälestus tema vastu sütitab neidsamu endisi tundeid. Nonii, talvine mahajäetud vabrikuhoone, Masakot peksab näkku, seob mingile liinile kinni, see külmetab, kaotab vahepeal teadvuse, aga siis vägistab teda kaks korda. Mingi kavalusega saab Masako ta nii kaugele, et ta seob naise käed lahti. Nuga ta küll kahjuks kätte ei saa, aga asi jääb pooleli, naine käib nurgas poti peal pissil, viskab endale jope selga, et siis pidada kõike uuesti tegema – ent ta leiab jopetaskust skalpelli (millega laipu tükeldasid) ja virutab mehele ootamatult. Kõri asemel tabab põske, lõikab selle lahti ja mees sureb verekaotusesse. AGA! Sureb tema käte vahel ja sel viimasel hetkel Masako otse loomulikult ARMUB! Ega taha, et mees sureks. Kuradi haige.
  • Yoshie on neist vabrikunaistest kõige vanem, kõige vaesem, tal on kodus voodihaige allasittuv (ja kiuslik) ämm ning teismeline tütar. Vanem tütar on kodust jalga lasknud ja lapse saanud, toob vahepeal oma lapse ka sinna ja laseb uuesti jalga. Ja vahepeal varastab poja ja esimesest tapmisest saadud suure summa. Või oli juba teisest tapmisest. Lõpuks laseb ka noorem tüdruk Miki jalga (arvates, et raha pole, kuigi kahe lisalaiba tükeldamise eest on ju kenasti juurde tulnud) ja Yoshie süütab tööle minnes salaja oma maja. Kui tööle jõuab, siis teatatakse, et ta peab koju minema, sest maja olla maani maha põlenud. Väga tore.
  • See oma mehe tapnud ilus tüdruk Yayoi oli üldse suvaline verevaene kuju, lasi kõikidel ennast lükata-tõmmata ja lootis pääseda, aga Satake tõstis ta kogu kindlustusrahast lagedaks – see vist oli 50 miljonit. Need I say – Masako omastas möödaminnes ka need Satake kätte sattunud rahad. See kena tubli 43-aastane pereema, kes oli tubli ja kainelt arutlev, oli muutunud täielikuks koletiseks, eksole. Aga kirjeldati seda nii, nagu võiksime kuidagi temale kaasa elada ja tema pääsemisest rõõmu tunda.
  • Kuniko on igatpidi lihtsalt vastik eit, kuigi suht kõige noorem, midagi 33 kanti. Äraandlik, tühine, vastik. No ja tapetakse. Ja … tuleb ka tükeldada 🙂
  • Ahjaa, väga tore sissevaade olla Jaapani ühiskonda… Noh, vbolla siis on tõesti nii, et tuuakse väla ühiskonna kitsaskohad – kuidas naised ei ole midagi väärt ja ainult mehi edutatakse ja hinnatakse. Keskendumine välisele ilule. Väidetavalt. Ma ei oska öelda. Igatahes võiks selle raamatu paralleelpealkirjaks olla “Naised, kes vihkavad mehi” (nagu Stieg Larssoni Milleeniumi-loo esimene osa, mille originaalpealkiri on Mehed, kes vihkavad naisi ja mis eesti keelde on tõlgitud Lohetätoveeringuga tüdruk).
  • Kummalisel kombel on see tõlgitud ka inglise keelest, kuigi kirjutatud jaapani keeles. Ma ausalt öeldes ei saagi aru, et tänapäpeval veel mingite raamatutega (v.a. täielik saast – aga seda see muidugi oli) nii tehakse. Meil on igasuguste keelte oskajaid ja kui sa ikka mingid idiomaatilised väljendid juba ära tõlgid, siis sinu tõlke järgi järgmisesse keelde panna oleks äärmiselt vale.
  • Stilistiliselt ei olnud ka mitte millegagi hinge kosutada. Üks dialoog ja kirjeldus teise otsa. Khemiri ütles oma intervjuus HeadReadil oma lemmikkirjanike kohta, et ta kuidagi tunneb, et kirjanik austab ta aega. Vot selle kirjanikuga on nüüd küll nii, et ta ei austanud mu aega karvavõrdki ja seetõttu pressisin ennast kiiresti sealt läbi, et kauem ei peaks aega raiskama. (Selles suhtes on Torgny Lindgren täielik vastand – loed kasvõi kuu aega järjest ja vaevu mäletad, millest jutt, aga iga lehekülg on kuidagi palsam hingele. Kuidagi huvitav, hea, paitav).

Võib-olla see postitus hoopis ärgitab kedagi lugema – et kuidas saavad kaks inimest nii erinevalt arvata. Nii et pea püsti, hakake aga lugema ja otsustage ise 🙂

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: kuidas öelda

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: arvutid, hobid, lasteteemad

16. Emelie Schepp “Vita spår”

Sama õudne kui eelmine osa. Loogikavigu täis, ajuvaba, imelik ja mõttetu. Sorry.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: kutsuvad korrale

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

Kaitstud: paradiislik

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus