Kaitstud: vanad mõisted ja sõnad

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora, meelelahutus

46. Per Olov Enquist “Vihmausside elust” (LR nr 25/1984)

Tahtsin alustada oma juttu sellest, et lugesin seda raamatut nooruses. Nüüd postituse jaoks pilti otsides avastasin selle omaenda blogist – ja sugugi mitte nooruses, vaid … 5 aastat tagasi! Vähe sellest, et ma suhteliselt midagi ei mäletanud (üldjoontes küll), olen ma seda tõlgendanud hoopis teisiti.

Eilse lugemise puhul jäid meelde teised märksõnad ja paralleelid. Enquisti lugemiseks tuleb ilmselt tihtipeale olla targem ja teatud asju tean ma võrreldes 2014. a.-ga rohkem. (Reipalt arvaks, et 5 aasta pärast võib jälle lugeda, kindlasti midagi uut 🙂 ).

Nimelt kulgeb põhiline osa näidendist dialoogina Hans Christian Anderseni ja Johanne Luise Heibergi (Hanne) vahel. Sõnaline osa on ka Johan Ludvig Heibergil, Hanne abikaasal. Ja sõnatu osa on tooli kinni seotud “väga vanal naisel”, kes tegelikult tundub olevat 70-aastane (kuskil oli lausa kirjas). Andersen oli tuntud oma melodramaatilisuse poolest – ta soovis saada kuulsaks näitekirjanikuks, ta oli teatrist alati väga suures vaimustuses. Ta kolis Kopenhaagenissegi väga noorelt ja läks kuninglikku teatrisse, kus sai veidi balletikoolis käia ja kooris laulda (seda suurem oli löök, kui pidi pärast Kopenhaagenit Slagelsesse kooli minema). Muudkui pakkus ennast igale poole ja tüütas kõiki. Sellest saab see näidend ka alguse – kuningliku teatri direktor Johan Ludvig Heiberg tuleb koju, ütleb Hannele (oma 21 a nooremale naisele), et kutsus HC Anderseni külla, kuna too oli endast väljas, aga et ta ise küll ei jaksa temaga tegeleda, nii et ärakuulamine jääb Hanne peale (pealegi on Hanne ja HCA vanusevahe väiksem).

HCA hakkab kirjeldama, mis temaga juhtus – nimelt hetkel, kui kohal oli kuningas oma abikaasa krahvinna Danneriga ja HCA hakkas pidama kõnet pealkirjaga “Amor omnia vincit”, kukkusid tal suust valehambad. (Ka üsna oluline sümbol ilmselt – midagi, mida kuhugi sobitatakse, aga mis hästi ei istu, teeb valu, soga tuleb vahele jne). Lõppkokkuvõttes jäi tal kõne pidamata. Aga kuningapaar oli mõistev ja ta suudles “kuninganna” jalga. 2014. aastal ma ilmselt ei teadnud veel kuningas Christian VII ja krahvinna Danneri lugu. Kuningas oli abielus vist kaks korda, mõlemal korral sobivast ühiskonnaklassist kõrgest soost naisega. Tema aga armus mingil hetkel Louise Christine Rasmusseni, kes oli samuti lihtne tüdruk ja balletitantsija, sai sohilapse, temaga lõpetati leping, müüs kuskil moeriideid. Abielu kuninga ja Louise’i vahel oli lubamatu. Samas ei olnud Christian VII-l lapsi (ega tulnudki), lisaks sai ta väga populaarseks seoses üleminekuga monarhialt parlamentarismile, seega ta surus oma tahtmise läbi – Louise ülendati krahvinna Danneriks ja abielu sai võimalikuks. Amor omnia vincit.

Selles näidendis on see tegelikult ainult vihje, see raam, millest teema alguse saab – kes kuhu kõlbab, kes kella puhtaks ja peeneks kasvatab, kunstnik, kes loob oma teost. Hanne kui Heibergi kunstiteos näiteks. Kuigi neil kõigil on juured mujal – HCA ema oli lihtne pesunaine (pärast mehe surma oli ta sunnitud kuidagi raha teenima), käed külmas Odense jões, võttis seetõttu üsna palju napsu. Vanaema istus raekojas vangis – samas, kust HCA hiljem Odense aukodanikuks kuulutati. (Ma ei leia praegu infot, aga mäletan kuidagi, et ametlikult ongi Odensel ainult kaks aukodanikku, kas teine polnudki mitte seesama kuningas Christian VII, kelle ajal viidi lõpuks sisse parlamentarism – mh. olid nad HCA-ga umbes ühevanused ja mängisid toonase Odense kuningalossi juures koos. Minu arust on sellest juttu ka raamatus Peer Õnneseen).

Hanne on pärit lihtsast perest, isa jõi, juudi päritolu ema nägi vaeva, et mehele ja 9 lapsele elatist teenida, mh müüs verivorste Dyrehavenis (mille tõttu lõpuks saame aru, et laval istuv vanainimene, kes lõpuks sureb, on Hanne ema).

Seega seekordselt lugemisel ei olnud “armastuse võimalikkus” minu jaoks siin üldse mingi teema. Eriti. Pigem see inimeste voolimine. Looduses ei ole taimed kunagi ainult mustad või ainult valged – alati on mingit muud nüanssi ka sees. Viide sootaimele. Kunstnik, kes loob teose ja on pärast üksi, sest teos teda enam ei vaja. (Heiberg ise, tegelikult ka vana naine toolis). Või üksikute juhuslike sündmuste või täppide jada, millest kujuneb mingi muster – mis sellest tuleb, ei tea ka looja, läbielaja…. Toon mõned olulised tsitaadid:

H.C.A.: [—] Aga, proua Heiberg. Kui oled niisugune nagu mina. Kui oled mülkas sündinud. Ja mülgas on pime ja täis muda ja roiskumist. Ja haiseb. Ja sa oled väike sootaim, rabakasv, kes ei ole iial päikest näinud. Ja kõik lehkab ja haiseb. Ja veel kunagi ei ole sootaim päpikest näinud. Aga ta tahab valguse kätte. Päikese kätte! Ja mülka ümber kasvab puid, ja nende oksad laotuvad laiali, ulatuvad mülka kohale. Ja siis küünitab sootaim kõrgemale. Kas te olete näinud sootaime, proua Heiberg? Inetud, nii inetud kasvud, ei võlu, ei veetlust. Aga nad küünitavad kõrgemale.

HANNE: Mülgas olen ma näinud.

H.C.A.: Aga sootaimi? (lk. 23, tõlk. Arnold Ravel)

Ja teine oluline:

HANNE (seisab liikumatult maali [ta ise nooruses] all ja vaatab selle poole üles): Teda [HC Anderseni, kes ei taha olla kuulus lihtsate muinaslugude pärast] saab vahest harida. Välja õpetada. Nagu mind.

HEIBERG (tajub irooniat, mis teda solvab, ütleb vaikselt): Jah, Hanne, ma olen sulle õpetanud, mis on hea maitse. Sa oled minu kõige täiuslikum kunstiteos.

HANNE (keskendub, ja siis see tuleb – laused, mis tema suust voolavad, on lausa täiuslikud, lausa perfektsed, otsekui saksa keelest tõlgitud): Aga ometi on ju üksnes puudulikkuse ja täiuslikkuse ühendus, nende vastastikune seos inimeses see, mis loob inimese, mis teeb inimesest inimese. Sest kas me ei ole sisimas niisama peenelt nüansseeritud nagu taimed, mille hulgas me harva leiame päris valget või päris musta lehte, jah, kui hoolega vaadata, kas ei ole valgemast valgemal liilialgi õiekroonis teist värvi varjundeid? (lk. 26).

Lisaks oluline elevanditeema:

HANNE (on nüüd veidi väsinud, see paistab välja, läheb kirjutuslaua juurde, istub, vaatab paberile, võtab sule pihku, istub liikumatult, ei kirjuta): Ma püüan natuke kirjutada. Et õppida mõistma, miks kõik nii läks. Miks ma surin. (Paus.) Kirjutan üles, mida mäletan, ja püüan seda omavahel siduda. Tõmmata ühendavat joont …

H.C.A. (äkki on meeleolu väga vagur ja soe, ütleb delikaatselt ja peaaegu häbelikult): Jah, ma tean. Nii nagu sellest mängus, mida me lapsepõlves mängisime. Tipid paberi peale ilmatu hulga punkte. Nummerdad punktid ära. Ja lased siis … noh, kas või võikesel õel … katsuda kindlaks teha, mis kuju see on. Vead joone ühe punkti juurest teise juurde. Üks. Kaks, kolm, neli. Viis. Kuus. Lõpuks tekib pilt. (Peaaegu õnnelik naeratus.) Harilikult tuleb välja elevant.

HANNE (vaevumärgatavalt naeratades): Harilikult tuleb välja eesel.

H.C.A.: Elevant. Elevandipoeg. Nii ütles härra Heiberg. Elevandipoeg, kes kartlikult ringi tammub. Ja portselanikaupluses asjad puruks lõhub.

HANNE (vaatab talle sõnatult otsa, noogutab): Elevandipojad meeldivad mulle tegelikult väga. Mind huvitab, mis pilt minul välja tuleb. Kui olen joone lõpuni vedanud. (lk. 53)

Lisaks:

HANNE: Elevantidel on hirmus paks nahk. Nagu … ürgsisalikel. Neil kasvas nii paks soomus, et nad olid haavamatud, aga sellepärast nad välja suridki. […] (lk. 59)

Tekstina ikka väga tugev, nagu Enquistil ikka. Eks näis, mis teatritükk teeb. ERR arhiivis on tegelikult olemas kunagine vana etendus, aga ma juba kunagi vaatasin algusest, et ei, sellist versiooni ma näha ei taha…

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

45. Grigori Služitel “Saveli päevad”

Esiteks hoian Punase sarja raamatutel silma peal (seal on üsna palju toredat vene kirjandust vist, kusjuures – kuigi mõni on paraku ikka pooleli jäänud). Seega ka see raamat saabus raamatukogust ja ootamatult lugesin teiste vahele (mitu on pooleli ja terve hunnik enda omi ootab).

Päris omamoodi raamat. Jutustajaks on kass Saveli. Aga kord, kui ta kõvasti peksa saab, on vahepaus ja tuuakse ära Belavkini märkmed. Nagu ma aru sain, vanamees, kes elas Klara Zetkini nimelise sünnitusmaja varemetes. Sünnitusmaja, mille õuel Saveli sündis – koos oma õdedega. Nimi, mille ema talle andis, on inspireeritud kohupiimast “Savvuška”, mida poemüüja Zina Saveli emale Gloriale tõi, kui too tiine oli. Õdede nimed on inspireeritud vastavalt poenimest (ABK) ja müüjanna nimest (Zina). Ja üks vennake suri kohe. Lõik vanamees Belavkini märkmetest:

Alguses on kõik aeglane, mõõdukas. Just nii, et jõuaks kõike tunnetada, mõista, näha. Aga pärast, kui näed kõike nii selgelt ja kaugele, hakkavad aastad ruttama; nagu lapse käekiri: püüab lehekülje lõpus kõik ära mahutada ning sõnad muutuvad väiksemaks ja ronivad üles. Peaasi et kõik ära mahuks. (lk 110, tõlk. Erle Nõmm)

Kogu raamat on reis läbi Moskva – algab sellest ajaloolisest lagunenud paigast, siis võtab noormees Vitja Saveli enda juurde (just siis, kui Saveli on teada saanud, et kassid “võetakse” õuest kodudesse – sa ei saa kunagi kindel olla, kas jääd pere juurde või viiakse kellegi koju). Seega räägitakse meile Vitja, tema ema ja vanaema lugu. Aga Saveli on püsimatu hingega ja teisel korral, kui teda hakatakse loomaarstile kaitsepookimisele viima, laseb ta jalga. Elab hulkurkassina. Tal on üks sõber Harry, kes paraku jääb haigeks ja sureb. Kord võetakse ta kellegi koju, kellel on ka papagoi. See kriiskab nii valede toonidega, et lõpuks avab kass ta puuri ja keerab papagoi kaela kahekorra. Loomulikult on ta siis aeg edasi liikuda. Mingil hetkel võetakse Saveli “tööle” Tretjakovi galeriisse hiiri püüdma, kuniks üks teine kass ta süüdi lavastab ja kuhugi järjest kuseb. Seega Saveli “vallandatakse”. Galeriis on tema valdkonna valvuriks Sergeitš, kellele ta meeldib ja kes talle süüa annab. Mulle meeldis üks tabav tsitaat:

“Kõik läheb mööda,” armastas öelda Sergeitš, segades keedupulgaga niitnuudleid sinises emailpotikeses, ja küllap tema juba teadis, millest rääkis, sest jälgida möödujaid oli olnud tema peamine ja ainus tegevus viimased viis aastakümmet. (lk. 91)

Pärast vallandamist pakub Sergeitš, et kass saaks tema pool elada, aga Saveli on vaba hing ja ta liigub edasi. Kuni kord saab ühe vanamehe käest nii kõvasti peksa, et põhimõtteliselt peaks ära surema (kes oli see vanamees? Mu mäluga on kehvad lood, püüdsin veel veidi lehitseda, arvasin, et äkki Belavkin – aga tolle oleks Saveli ära tundnud. Ilmselt lihtsalt üks kuri kepiga vanamees). Ärgates on ta kirgiiside juures ebaametlikus korteris Denissovski 24, kirgiisid hoiavad omavahel kokku ja hoiavad teda. Näeme seda külge Moskvast. Kui Askar (kes ta võttis, rahasid kogus ja ta arstile viis – kes ta kokku lappis. Saveli jäi pooliku sabaga ja ühe silmaga) töö kaotab ja “Wolti” moodi idamaist toitu laiali vedama hakkab, sõidab Saveli tema rattakorvis kaasa.

Edasi peatub ta pikemalt Jelohhovo külas – see on oma olemuselt mingi kasside usukommuun, neile annab süüa kohalik kirikumees. Sellele kommuunile on alguse pannud kaks kassi  – algul olid kahekesi vääramatud liidrid, siis oli vaja, et tekiks üks ja Momus lahkus – uhke ja isepäisena. Teisega juhtus midagi, seega tegelikult olid juhtideks jälle mingi konsortsium, aga neil polnud piisavalt autoriteeti, nad olid liiga “rahvalähedased”, eriti Oliver. Oliver teebki Savelile ettepaneku hakata liidriks. Saveli hoopis kaob. (NB. Momusest on juttu juba Saveli lapsepõlves, kui ema teda ja ta õdesid tädi Madelaine’i poole viib, kes elab pesumasina trumlis mingis teises linnaosas. Seal räägivad naised Momusest ja Saveli saab suht kohe aru, et tegemist on tema isaga – seega järgneb ta isa “vari” talle igal pool, kuhu ta liigub – kord vaatab teda pikalt üks näitleja (hiljem selgus, et Momus oli saanud tuntuks näitleja-kassina), siis see kommuun, hiljem veel üks kassikohvik).

Ja siis kohtub Saveli Gretaga – oma sugulashingega. Ja kuigi ta on kastreeritud kass, leiab ta äkki oma teise poole. See on väga tugev sõprus ja armastus. Nad elavad ühes mahajäetud koerakuudis, mille on enda jaoks puhtaks teinud. Siis kolib veel sisse üks väike klähvits koer (Pootsman) ja üks vana kass Ludwig (selgus, et sama, kes oli Vitja korteri peal elanud ja ühte nurka märgistanud – Saveli arvas, et ta on surnud, kuna märgistamine ühel hetkel kadus).

“[…] Pootsman rääkis mulle hommikul anekdoodi: “Koer mõtleb: inimene hoolitseb minu eest, toidab mind. Ta on vist jumal. Kass mõtleb: inimene hoolitseb minu eest, toidab mind. Ma olen vist jumal.” (lk. 217)

Nad saavad kenasti sõpradeks, aga Greta ja Saveli tunnevad mingil hetkel, et on aeg eraldi kolida. Ja Saveli viib Greta oma sünnipaika, Šelaputinskisse. Nad kolivad elama Klara Zetkini nimelise sünnitusmaja pööningule. Ring on mingis mõttes täis saanud – õu on väga muutunud, kuigi vastasmaja elanikud (Vitja, tema ema näiteks) on alles. Kuigi tundub, et Vitja vanaema toa asemel on lastetuba ja mingi noor naine kussutab seal last.

Ka sealt lahkuvad nad veel – jõudes kasside kohvikusse KOTOPOINT. Seda peavad endine kõva narkar Senja ja Ljuba, ta naine. Mõte on selline, et inimesed söövad-joovad kohvikus, pärast maksavad viibitud tundide järgi. Kui kassi võtavad endale, saavad tasuta. Kuigi neile korraldatakse järgnevalt siis ka kontroll – kas on ikka sobiv kasupere. Greta ja Saveli ei taha lahkuda, mistõttu iga kord, kui keegi neid rohkem vaatama hakkab, on nad natuke õelad. Üldiselt aga siia see lugu ka lõpeb, sest selgub, et Greta on haige ja sureb lõpuks. Mistõttu Saveli põgeneb. Ja raamatu otsad tõmmatakse kokku – juba algul küsib “minategelane” loomade enesetappude kohta – kas loomad teevad enesetappe? Lõpuks jookseb ta tänavale autode alla.

See oli väga konkreetselt sisukokkuvõte – kohad, kus Saveli elas. Muidu mõtlesin ma lugemise ajal, kuidas kirjeldada tema häält. See pole tegelikult üldse kassi hääl. Otseselt pole proovitudki “looma häält” edasi anda. Saveli hääl on intelligentne ja erudeeritud, tsiteerib ladinakeelseid fraase jms. (Kass kui kõrgem klass? Kass kui erudiit?) Ses suhtes viibime ikka põhiliselt inimhäälse kirjelduse läbi Moskva erinevates paikades ja näeme erinevaid inimesi, enamasti muidugi kassiarmastajaid ja enamasti pigem heidikuid. Ning jutustajahääl on pigem leplik “eks-ta-ole”. Lisaks on sellel kassil rohkem elusid kui kõnekäänus. Seega on siia ära mahutatud lapsepõlv, lahtimurdmine perekonnast, riskantsed noorusaastad, uljas elu ja lõpuks imeline vanaduspõlv armastatud naise kõrval, tagasipöördumine kodukohtagi. Nii et klassikalises mõttes “kassiraamat” see siiski pole, tundub mulle. Ja samas tundub, et siin kohtuvad mitmed vene kirjanduse kassid (aga võib-olla paiknevad mu ajus need kõik ühes kastis) – muinasloolised, demiurgid, deemonid, multikate omad….

Raamat on iseenesest lühike (256 lk), aga sedasi kokku võtteski masendab mind, kuidas ma enam mitte midagi ei mäleta. Nii et kui keegi nüüd äsja lugenuna siit faktivigu leiab, andke aga kommentaarides jälle teada, ma parandan ära.

Muide, eessõna oli minu viimase lugemiselamuse autorilt Jevgeni Vodolazkinilt. Ta kiidab näitlejast kirjanikku taevani.

Teised kirjutavad:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

44. Leonardo Padura “Laitmatu minevik”

Ma ei tea, kust ma lugesin, et peaks seda raamatut lugema. Igatahes lugesin kiiresti läbi, kuna teised (paksemad) ootavad järge. Ja pimedad sügisõhtud mulle lugemiseks sobivad.

Enne veel, kui ma nüüd uurin, mida teised kirjutavad, ütleksin, et ilmselt loeme siin pigem Kuuba kohta (nagu eelmine raamat oli Mehhiko kohta). Kuidas nad kulgevad, milline on nende reaalsus ja lapsepõlv. Kuidas välismaareisid silma jäävad ja nänn, mida sealt tuuakse. Ja ohtralt suitsetamist ja rummi, ka sigareid. Siin on ilmselt vastused ka minu eelmise postituse küsimustele – äkki ongi expeditionschef kabinetiülem? Tuleb ju meeles pidada lugedes ka seda, et ministeeriumi alla kuuluvadki ettevõtted, sest eraettevõtteid ju pole…

Selleks, et lugemisrõõm jääks, ärge edasi siis lugege. Pean endale meeldejätmiseks paar asja sisu kohta kirja panema. Nimelt on ühel hommikul kadunud tööstusministeeriumi kõrge ametnik Rafael Morín ja asi antakse uurida Krahvile ehk Mario Condele. Tegelikult on aga nii, et Mario on nii Rafaeli kui tolle naise koolivend, olnud ta naisesse Tamarasse 17 aastat armunudki. Kirjeldatakse kui vananevad uurijat, kuigi läheneb altpoolt neljakümnele. No ja siis uurivad seda ametnikku, kes oli juba kooli ajal “tubli pioneer” (vist komsomol küll), alati laitmatu, abivalmis, töökas, ennast üles töötanud vaestest oludest jne. Ja kuna Krahv mäletab teatud seiku temaga, mäletab tema toonast ebasiirast karjerismi, siis ta ei taha uskuda, et kõik nii roosiline on. Lahendus ei olegi selle raamatu puhul eriti oluline, sest midagi väga vapustavat välja ei tulegi. Oli rahasid kõrvale pannud, et jalga lasta Kuubalt ja üks, kes ei tahtnud, et teda asjasse segataks, koksas ta kogemata maha. Nii olnudki. (Ei tahagi siin kohalike kuulsuste ja laitmatute karjeristidega paralleele tõmmata…., kellel ka vbolla kõige paremini pole läinud).

Teised:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

43. Carlos Fuentes “Hüdra pea” (La Cabeza de la Hidra)

Ma lugesin ülikooliõpingute ajal seda raamatut (kui Rootsis õppisin). Seetõttu lugesin rootsi keeles. Ma saatusin ääretusse vaimustusse – ega ma raamatutest kaua midagi mäleta, aga meelde jäi perspektiivide põnev vahetus, see tunne, et pärast iga osa koorus kuskilt järgmine kiht ja selgus, et kõik eelnev polnud üldse nii. Mäletan, et jutustaja-minategelane oli kuidagi põnev, sai seostada peategelase enda ja jumalaga. Noh, igatahes mäletan kui äärmiselt head raamatut. Ootasin, et äkki tõlgitakse eesti keelde lausa või midagi.

Nüüd nägin äraantavate raamatute riiulis seda raamatut ja haarasin kaasa. Mõtlesin, et loen siis uuesti ja vaatan üle, jälle rootsi keeles. Kusjuures see väljaanne on trükitud 1979. aastal ja mul tekkis küsimus, kas siis veel laoti või tehti arvutiga – kõik jutumärgid on kahe apostroofina laotud, pooled punktid on puudu, i-täht on 1 jne…. (ja ma lugesin sedasama väljaannet ka 1995!).

Ja kas ma enam julgen ikka lugeda raamatuid, mis mulle nooruses meeldisid? Suvine Karamazovite lugemine ei olnud pettumus, aga teise tunde andis küll (ja õnneks jätkuvalt meeldis). Aga see – ma ei saa aru, kus ma nägin kõike seda maagilist, mis mulle toona selle raamatu juures meeldis 🙂 . Jah, tegevustik oli küll veidi deividlintšilik, eriti alguses. Aga kokkuvõtteks oli see siiski spioonide, agentide ja topeltagentide raamat ja selles osas mingeid teadvusi, jumalaid jne siiski polnud. Ilmselt ei saanud ma noorena lihtsalt millestki aru, millest jutt käis. Sest tegelikult oli seal väga sügavalt sees Iisraeli ja Palestiina teema, jutt sellest, kes suurtest (USA/NL) keda parajasti toetab, ja kõige taga olevad naftavarud, eriti just Mehhiko omad, mis teevad väikesemastaabilisest Mehhikost nupu kellegi teise malelaual. CIA/KGB. See, kes keda toetab ja kelle poolt on, muutub ajas. See on üks asi, millele pealkirja metafoor viitab – kui hüdralt pea maha lüüa, kasvab mitu asemele. Kurjus ilmast ei kao.

Võib-olla peaksin paari sõnaga mainima ka sisu osas nii palju, et Felix Maldonado on ministeeriumis kuluanalüüsi või rahandusliku arvestuse osakonna juhataja (kostnadsanalys rootsi keeles, jumal teab, mis originaalis on. Oleks tegelikult tahtnud eestikeelset vastet ka ta prillidega ülemuse kohta, kes ei kannatanud eredat valgust – expeditionschef). Selline korralik ja igav ametnik, kuigi tegelikult (minu arust poole raamatu pealt) selgub, et siiski töötab ka oma ülikooliaegse sõbra heaks, kes on kohalik naftamagnaat (nad olid pärit erinevatest ühiskonnakihtidest, kelletaolised Mehhikos omavahel kunagi ei suhelnud, aga ülikooliõpingute ajal New Yorgis elades jagasid lausa lahtikäivat diivanit ja olid head sõbrad. Et New Yorgist tagasi koju sõites ametlikud sidemed katkestada). Alguses sõidab ta taksoga tööle ja seltskond taksos on väga kirju – mäletasin, et need inimesed olid kuidagi olulised hiljem. Taksojuhi kõrvale istuvad mingid nunnad, siis taha Felixi kõrvale tuleb medõde, süstlad käes, (äkki noormees, kes hiljem osutub ergioks ka?), mingi noorpaar, lõpuks paks turumutt, käes korv tibudega. Mingi segadus, kõik kukuvad ülerahvastatuse tõttu ümber, tibud saavad surma ja tekib kaos (mh minu arust oli Felix määrdunud). Kuna mu mälu kestab enamasti umbes pool päeva, siis räägin lihtsalt, et mingil hetkel jõudis Felix tööle. Erinevalt tavalisest, kui ta sekretär iga kahe nädala tagant talle palga välja toob palgalauast, läheb ta ise seekord järjekorda. Kuuleb ja näeb jälle inimesi (nt liftisaatja, siis mingid sekretärineiud, kes klatšivad, et ülemuse sekretär on lihtsalt lemmik ja ei pea midagi tegema). Aga palgalauast öeldakse, et näidaku isikuttõendavat dokumenti – nemad temale seda raha muidu välja ei anna. Oma kabinetti minnes tekib tunne, et tema sekretär Malena ka ei tunne teda ära (salaja helistab kuhugi ja nutab, et tuli mees, kes käitub, nagu oleks siin mingi ülemus). Siis kutsutakse ülemuse (expeditionschefi) juurde, kes ütleb, et tahavad ta nime, muud ei midagi (filosoofilised arutelud). Siis käib vürtsnelgi järgi lõhnav peategelase jaoks äärmisel ebameeldiv Simon Ayub talle ütlemas, et ta mingil tingimusel ei läheks presidendi vastuvõtule. Oeh, ja siis kohtus mingi hommikusöögi raames oma endise professoriga, kes nüüd töötab Mehhikos, Bernsteiniga. Bernstein hoiatas, et ta ei läheks mingile dineele Abby juures (oli vist, kaubandusgigandi juures? või oli Rosetti juures, kes oli muidu expeditionschefi erasekretär või midagi? Kuulge, võin juba puusse panna, mälu lihtsalt pole enam), sest sinna tuleb ka Sara Klein. Kodus riietudes ütleb ka ta naine Ruth (juuditar, kelletõttu ka Felix on juudiks konverteerunud), et mees ei läheks. Noh, seega algus on väga segane, väga palju tegelasi, sündmusi. Läbi jookseb igatahes naiste joon.

Naised Felix Maldonado elus. Felix on  nimelt naistemees. Või kes teab, eksole. Tema elus on kolm tähtsat naist – Sara Klein, kellesse ta armus ülikooli ajal, aga kellega nende suhe jäi platooniliseks ja puhtaks. Siis Mary, paksu Abby naine, kellelt ta ülikooli ajal süütuse võttis ja kellega nad vahetevahel keppisid, kuigi kellesse ta just armunud ei olnud. Ja siis Ruth, tema naine, kes oli justkui selline segu ja põhiline – see oli inimene, kes pakkis ta asju, triikis ta pesu, ümmardas nagu. Kuna Sara Klein tapetakse, hakkab Felix tegelikult Sara mõrvarit taga otsima. Aga oodakem.

Teine tähtis sündmus on see, et teise osa alguses ärkab Maldonado kuskil haiglas. Ta on üleni sidemetes ja näeb esialgu kõike nagu tunnelis – selgub, et silmad ainult paistavadki. Expeditionschef ja Simon Ayub tulevad, et talle selgitada, et oli ju öeldud, et oli ainult nime vaja ja blabla. Igatahes ütlevad, et Felix Maldonado oli presidenti tulistanud, kui see temani jõudis, kongi pistetud ja põgenemisel maha lastud, juba mahagi maetud. Aga et temal on uus nägu, tema pole enam Felix jms. Pildile ilmub medõde Licha, keda ta oli kohanud taksos (nagu hiljem selgus, on taksojuht selle medõe mees). See on pandud teda valvama – tegemist on erahaiglaga (ja oli nagu moslemite oma – noh, see on küll tähtis, aga ma pole kindel, et ma mäletan). Licha, see med-õde, aitab tal põgeneda (süüdates terve haigla tema kaasabil). Läheb samasse peenesse hotelli ja sviiti, kus tapeti Sara Klein (vahepeal), kuna teab, et see sviit on igal juhul hetkel vaba. Raha saab “minult”. (Tuba on küll politsenike poolt üle vaadatud ja kõik asjad ära viidud, kõik korda tehtud, aga plaatide seas, mis toas on, leidub ka üks tema ja Sara lemmik. Kui ta selle käima paneb, on kahel plaadi poolel hoopis Sara jutt Felixile, mis temaga Iisraelis elades on juhtunud – tegelikult just sellest, kuidas juudid ise samamoodi palestiinlasi represseerivad nagu neid on represseeritud – hirmsad lood. Sealt hakkasingi seekord lugedes aru saama, et tegelikult käiski pool sellest raamatust kui mitte kõik selle konflikti ümber – mida juhtis majanduslik huvi nafta vastu).

Siis lähebki järgmine kappamine lahti, kõik tegelased, keda seni on nimetatud, on mingil hetkel kahtluse all. Aetakse taga mingit sõrmusekivi, millel on kogu informatsioon (kirjutamise aasta on selline, et toona ei tundunud ilmselt loogiline, et mingi väikse kiibi pealt saab seinale projitseerida kogu info kolmedimensiooniliselt, kui vaja. Selle sõrmusekivi abil “mina” juures sai). Selle kappamise ja tagaajamise osa ajal kohtubki ta … tegelikult “mina”-ga mõlemas otsas – master of disguise. Ühes otsas tsiteeritakse Alice’it imedemaal, teine on rohkem Shakespeare’i mees (tegelikult siis sama). Just need spioonile antavad märksõnad – need pärinevad näiteks kõik Shakespeare’ilt. Vist “Tormist” olid alguses. Kõik järjest surevad. Kuniks Felix (kes on kuidagi sujuvalt üle läinud Diego Velasqueze nimele – oma endise sarnasuse tõttu maalikunstnikuga autoportreel) lõpuks jälgi ajab (alustades taksojuhist don Memost ja tema märkmikust) ja Sara tapja tapab (tee peal ühe tüübi veel) – nagu ajab detektiivina jälgi ja leiab, et nüüd on ta ometi teinud midagi, mis ei ole osa missioonist, vaid tegutses oma missiooni nimel. Kuniks ilmub jälle expeditionschef, selgub, et ka see oli kõik kontrolli all, sõidab uuesti taksoga, kõik on peaaegu sama, ühte lisapoissi ei võta taksojuht peale (Felixil/siis juba Diegol) jookseb juhe kokku, palub, et ta maha saaks minna. Läheb presidendi vastuvõtule. Ellu jäänud inimesed liiguvad täpselt selle stsenaariumi järgi, mis eelmisel korral, kui presidenti läbi Felixi (nime kasutades) maha taheti lasta ja mis toona (nagu selgus, polnud õnnestunud, sest “mina” oskas ajastada Felixi kokkukukkumise samaks ajaks). Lõpp.

Novot, täiesti mõttetult detailne kokkuvõte sai (ma ikka loodan, et homsest peale, kui mul kõik veel rohkem on meelest läinud, saan siit lugedes meenutadagi). Ja tõsi – see pole lihtlabane krimka ega spioonilugu, siin on ikka huvitavaid aspekte, muundumisi, see hüdra pea ja vene matrjoonuška-nukk jooksevad sümbolina pidevalt läbi. Viited Shakespeare’ile, Alice’i teelaua tegelastele – ilmselt sellegipoolest hea raamat. Lihtsalt üldse mitte nende asjade pärast, mis mulle 90ndatel tundus. Hea, et uuesti lugesin ja aru hakkasin saama – kuigi jah, samasugust elamust ju enam ei saanud. Mulle ikka udu meeldiks rohkem kui nafta ja Iisraeli-Palestiina vastuolu…. Lisaks on see raamat alati aktuaalne – nafta, majandus, suured jõud väiksemaid “toetamas”, Iisrael-Palestiina – see ongi nagu hüdra pea. Otsa ei lõpe. Löö üks maha, teine kohe asemel.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

42. Sara Stridsberg “American Hotel”

See raamat oli mul rootsikeelsete raamatute nimekirjas, mida tahan lugeda, juba ammu. Kuna tegemist oli taskuformaadis raamatuga, ostsin seekord lausa ära. Ja tegemist on tõesti kõigest novelliga (Novellix väljaanne). Ma ei tea, mind ennast väga ei liigutanud (kahtlen juba, kas mu raamatulugemine on enam mõttekas, sest suudan vaevu meeles hoida, mis toimub, mida öeldakse, kui jätkan lugemist päev hiljem, on juba nii suur osa eelnevast meelest läinud….). Ilmselt peaksin esmalt uurima, millest see raamat oli, et mitte täiesti puusse panna.

Siin olid mõned peategelased. Esiteks Carter (nagu ma aru sain, oli tegemist pooleldi mustanahalise (oleks nagu ema olnud neeger ja isa valge?) jooksjaga, kes enam ei jookse, vaid hea meelega pigem joob?), kes on koos Vladimiriga, kes elab pooltühjas hotellis, vist oli 14. korrusel, ja ootab, et Carter ta tapaks (lükkaks aknast alla või revolvriga). Ja siis mõned tagasivaated nende kohtumisele, siis kohtumisele Jackiga, Vladimiri kaksikvennaga. Sellest, kuidas nad hoopis Jackiga lapse saavad (Storm) ja kuidas ta siis ikka mõneaastase lapse juurest tagasi Vladimiri juurde kolib. Lõpus siiski (sain ma ikka õigesti aru?) Vladimirit tulistab, aga selgub, et see nagu ei tahagi surra. Jack tormab kohale ja ütleb, et võtab süü enda peale. Nagu kunagi Vladimir oli võtnud süü oma naise surma/tapmise eest enda peale, kuigi naine hüppas aknast alla ja nende laps võeti neilt ära, Jack proovis takistada, aga ei jõudnud.

Nii olnudki.

Nüüd ma lugesin, milles asi oli 🙂 – eks arvata oli, et mingi tähtis taust on oluline, et asjad mingisse konteksti asetuksid. Tähtis on, et tegevus toimub Detroitis, mis oli suur autotööstuse linn. Ja see kokkuvarisemine, mis toimus pärast autotööstuse väljakolimist. Wikipediast loeme:

In 1701, Antoine de la Mothe Cadillac founded Fort Pontchartrain du Détroit, the future city of Detroit. During the 19th century, it became an important industrial hub at the center of the Great Lakes region. With expansion of the auto industry in the early 20th century, the city and its suburbs experienced rapid growth, and by the 1940s, the city had become the fourth-largest in the country. However, due to industrial restructuring, the loss of jobs in the auto industry, and rapid suburbanization, Detroit lost considerable population from the late 20th century to the present. Since reaching a peak of 1.85 million at the 1950 census, Detroit’s population has declined by more than 60 percent. In 2013, Detroit became the largest U.S. city to file for bankruptcy, which it successfully exited in December 2014, when the city government regained control of Detroit’s finances.

Seetõttu on ka oluline, et Carter leidis Vladimiri telefonitsi autokindlustusi müües. Et nende vanematekodu oli uhke villa, kus nüüd elas Jack (ja mõnda aega ka Carter, kui ta Stormi sai). Ja mis jäi Jackile, sest “kõik läksid ju ära, siia ei tule ju keegi tagasi”. Raamatu kokkuvõtegi ütleb ju tabavalt: “[…] runt teman av förlorad framgång och konsten att falla, mot en bakgrund av fadd amerikansk yta. Denna novell är en scenisk och storskalig tragedi som även satts upp som pjäs på Kulturhuset.”

Litteraturmagazinet kirjutab ka lühidalt.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

41. Martin Luuk “Gud har för mycket tid”

Asjaolu, et ma selle raamatu ostsin, oli tegelikult täielik eksitus. Ilmselt ajasin oma peas segi Martina Haagi ja Kristian Luuki, eesti juurtega kuulsad rootslased. Lootsin veidi kergemat tabavat koomikat, Rootsi huumorit suisa…. Selgus, et Martin Luuk on Kristiani noorem vend ja ka režiide kirjutaja, koomik jms. See oli tema debüüt romaanikirjanikuna. Raamat ise on samavõrra tüüpiline rootsi kirjanduse näide kui eelmine oli soome kirjanduse oma. Võiks öelda, et “pähklikoores”, kui eesti keeles üldse nii öelda võib. Ma ei saa ülbelt väita, et täielik jama – kui raamatut lugedes oleks veel keskel meeles episoodid erinevate inimestega alguse poolt, suudaks need veel kenasti kokku panna ja mõtestada, kuidagi seostadagi, siis oleks äkki täitsa kobe raamat. Kuigi sellisel juhul ikka ka päris mitte minu maitse (selleks liiga masendav ja liiga palju kehavedelikke jälle). Vahepeal hakkas tunduma, et vahetekstide kirjutaja, jutustaja, kes tegeleks justkui arhiividokumentidega (aga ilmnesid ju asjad, mis ei ole kuskil arhiivis kirjas, eksole), on äkki pealkirjas lubatud jumal. Mõtlesin, et ahah, vaat kui põnev. Siis selgus, et ei, jumalaga pole siiski tegu. Mingil hetkel tekkis justkui tunne, et tegemist oli Johanna (kunstnik, üks peategelastest) emaga. Või äkki jälle isaga. Loojaga – jah, igal juhul.

Muidu tundus alguses, et jutt räägib Johannast ja Gabriellast, kes (nagu igale raamatukangelasele kohane) on koolis teistest erinevad, leiavad üksteist, tahavad kõiges erineda, on nooruslikult protestivaimu täis jne. Johanna liigub kunstnikuteele, Gabriella katkestab ühtäkki kõik. Ajaliselt on see raamat nii segi löödud, et tõtt-öelda ei olnud peale lapsepõlve ja täiskasvanuea võimalik kuigi hästi vahet teha, mis on millal (nojah, eks aju on ka juba selline, et ei jaksa nii palju mõelda). Täiskasvanuelu episoodid olid ka täiesti segamini paisatud. Lisaks Johannale ja Gabriellale oli siin Autorerootika isa, kes, nagu hiljem selgus, oli Sebastian, 1920ndatel silmaarsti poolt hüpnotiseeritud poiss. Samas on lõpuajas ka Johanna tütar Laica juba 35-aastane. Siis on siin veel Markus, kelle hobi ja suur huvi on elekter. Ja muusika. Nii et nagu doktor Wasserman katsetas kunagi hüpnoosiga, katsetab Markus tänapäeval elektriteraapiaga läbi muusika. Gabriella näiteks satub tema dioodide alla. Ilmselt on seal mingi seos – Markus vs Wasserman. Mine võta kinni, milline. Samas – eks ta natuke ikka viitab jumala rolli ülevõtmisele ja jumala mängimisele. Kes teab.

Gabriella toob rahulikult Rålambshovi pargist endale järjest koju luikesid, kes tema korteris elavad, mõned ka surevad, situvad ja haisutavad. Millisel eluetapil see täpselt oli…. ei saagi nagu aru, kuna siis nad veel suhtlesid Johannaga ju…

Seksuaalsuse teema on justnagu ka läbiv – selleta endast lugupidav rootsi kirjandus ju hakkama ei saaks. Ja et see kõik kenasti lühiformaadis ära rääkida, on lisatud väga-väga palju mensiverd (nagu tööstuslikes kogustes, ausõna – sajab taevast üle kogu väikelinna ja hiljem üle kogu Guggenheimi kunstihoone ja kõik on – otse loomulikult, kuidas teisiti? – vaimustuses). Autoerootika guru aga räägib, või ehk lausa jutlustab sellest, et kogu seks, erootika ja muu selline on üles ehitatud võimuprintsiibile. Niipea, kui oma iha on rahuldatud (või rahuldatamas), on inimene üksi ja püüab teise üle võimu saavutada. Seega on kõige ausam, keskendunum ja puhtam autoerootika. Oot, siis oli seal ju veel mingi pöördunu, kes oli aru saanud, et naiste orgasm on kordades võimsam ja täiuslikum kui meeste väljapoole suunatud nauding. Läks nii kaugele, et leidis, et meessool oleks aeg häbenedes enda elu lõpetada, kuna nad on naistest nii palju madalamal tasemel. Enne seda soovis ta vaid korraks tunda naiste orgasmi. Selleks leidis ta Tallinnas Nõmmelt ühe vanema arsti, nimeks Ihapool, kes oli erinevate siirdamistega juba enne tegelenud (ja mainiti ära, et rootsi inimese jaoks muidugi inimõiguste teemal nii tundlikud polnud seal Eestis…. 🙂 ). See vist kuidagi siis lisas talle emaka ja lõpuks oli suur eksperiment, stimuleeriti elektriga, aga ta “tuli kiiresti” ja jäi tühi tunne. Sellegipoolest heitsid nad oma jüngritega kõik pikali ja võtsid siis mürki.

Seega, jajah, ilmselt väga sügavmõtteline, eelkõige ilmselt väga rootslaslik, keskealise mehe masenduse järgi lõhnab veidi ka. Kõik on väga õnnetud. Lõpusõnades on, et kujuta ette, et tegelt äkki ikka on jumalal aega. Ja et tasub lootust hoida. Ja usaldada. Ja äkki ei lähe alati nii sitasti (=nagu siin raamatus?). Ma tahaks ilmselt midagi eepilisemat (nii et jõuaksin ka jälgida), lisaks midagi, kus oleks ka midagi helget sees.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar