68. Joseph Roth “Legend pühast joodikust” (LR 1999, nr. 7)

Leidsin riiulist ja lugesin läbi. Raamatuks on seda ehk palju pidada – teksti oli 30+ lehekülje ringis. Niisama tore ja lõõgastav lugemine.

Järjejutuna:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

67. Pajtim Statovci “Minu kass Jugoslaavia”

Nägin, et see raamat tuleb arutlusele Soome Instituudi raamatuklubis. Ja kuigi ma pole sinna kunagi jõudnud, loen alati nende pakutavad raamatud läbi (kord jätsin pooleli ka, ei sobinud). Üllatusega näen, et ka Apollos maksab see raamat lihtsalt naeruväärselt vähe (RR-s ka). Vaatan, et ilmumisaasta on suisa 2015, aga pole enne midagi kuulnud sellest. Ja tegelikult ei teagi, miks ei ole. Sest tegemist on ikkagi hea raamatuga, kuigi siin on väga palju lahtisi otsi ja tõlgendusvõimalusi.

Nimelt on see lugu osaliselt väga segane 🙂 . Mis on arusaadav: tüdruku jutustus, kuidas ta Albaanias mehele läheb. Kuidas tullakse kosja, kuidas käivad ettevalmistused pulmadeks jne. Võiks öelda, et selles osas meenutab suisa Serafima ja Bogdani. See lugu on aga põimitud noorima poja Bekimi jutustusse – see poeg on oma teadliku elu kasvanud üles Soomes. Kosovo põgenikuna. Ühtlasi on ta homo. Ja ühtlasi on tal mingi teema kasside ja madudega 🙂 . Vot see osa raamatust ongi mingil määral segane või tõlgendamise küsimus. Sest pealkiri – Minu kass Jugoslaavia – viitaks justkui millelegi. On see keegi, keda tahaks hoida ja silitada, aga kes ikkagi kaob? Või see, kes esitab mõttetuid nõudmisi ja tahab surmata kodulooma ehk mao? Ja madu – hirmuunenäod lapsepõlves, imelik tervendaja (oi-oi, kui palju seal ütlemata jäeti – usu täpselt mida ise tahad). Ja kogu mao sümboolika üldiselt. Pluss kass ja madu on siin läbivalt ka diskreetsed homoerootika sümbolid.

Igatahes on see raamat justnimelt sellisest kõige suuremast kõrvalejäetusest: eemal oma maast, oma rahvast. Samas eemal soomlastest (pagana pagulased, teil on sõda läbi, minge koju!) ja eemal kodumaa albaanlastest (sööte siin kahvli-noaga rahvustoitu, mida süüakse sõrmedega!). Ja olles homo.

Ema lugu, mis jõuab oma jutustamisega lõpuks samasse hetke, on korralikult lineaarsem, et pakub mitmeid huvitavaid punkte vana ja uue maailma kohtumisest. Traditsioonide maailmast, mis kohtub vägivallaga, aga ka uue ühiskonnaga, kuhu neid sisuliselt siiski vastu ei võeta. Või kuidas? Mees, kes on töötanud kodumaal ministeeriumis ja on kõrgelt haritud, ning naine, kes on kasvatatud üles heaks koduperenaiseks. Kuidas esimese jaoks on muutus märgatav, suur ja laastav. Teise jaoks hoopis teistmoodi – ta suudab võtta kohvri ja mehe juurest minema jalutada, kui kõik lapsed on välja kolinud. Elada üksi. Teha isegi tööd.

Vot siis. Tundub, et ma ei oska midagi kirjutada. Igal juhul jättis see raamat mulje. Huvitav, kiire lugemine, samas jääb pärast tiksuma, kuna saad aru, et midagi oli seal taga veel varjul, mis vajaks läbimõtlemist.

Teised on kirjutanud:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: Puru

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

66. Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”

See raamat oli mu lugemisnimekirjas ilmselt veel enne, kui eestikeelne tõlge ilmus. Nüüd lugesin ometi läbi eestikeelse versiooni (Ene Mäe tõlkes). Ja on tunne, et tahaks originaali ka lugeda. Tõlge, muide, on väga hea ja leidlik. Lihtsalt pakuks huvi, mis originaalis seisis, kuna vaja on välja mõelda terve rida sõnu, vasteid ja termineid 🙂 . Juba pealkiri kõlab ju originaalis: “Vanaema tervitab ja vabandab” (Min mormor hälsar och säger förlåt).* Või tobude klassifikatsiooni jaoks, mis Elsal (peaaegu kaheksasel peategelasel) ja tema vanaemal oli:

Tropp on natuke nõmedam kui jobu, võib-olla mitte nii napakas kui töllmökk, aga tunduvalt nõmedam kui molu. Siiski kaugeltki mitte nii nõme kui mölakas, kes on kõige napakamat sorti tropp. Ja muidugi mitte nii nõme kui keenjus, mis tähendab mölakat, kes on ühtlasi ka töllmokk. (lk. 244)

Ma pean ütlema, et lugema asusin teatud eelarvamusega. Esiteks tekitab ikka eelarvamusi, kui kõik raamatut kiidavad. Sama juhtus ju “Mees nimega Ove” raamatuga, mis raamatuna mulle ei meeldinud, filmina oli pisut kokkuvõtlikum, aga paljud asjad raamatust läksid kaduma (mõnes mõttes oli üldistatud siiski paremuse ja mõistetavuse ja loogilisuse suunas). Lisaks tekkis kunagi positiivne eelarvamus hoopis eksitaval kombel – sest Vallgreni raamat on “Härra Bachmanni brošüüri jaoks” (mis minu ajus teatud hetkel pakkus lühiühendusena autoriks Backmanni. Soovitan muide lugeda!).

See raamat oli aga ootamatult hea. Olin varem lugenud, et ajas lugejat naerma – jah, ilmselt ka seda. Aga huvitav on see, et ei oskagi öelda, kas see on mõeldud lastele seikluslooks või vanematele inimestele muinaslooks. Või hoopis lastele muinaslooks. Sest siin on kõike, see on tõsine klassika mu arvates. Kõige sümpaatsem on ju tegelikult see, et tegemist ei ole ühestki otsast tiluliluga ja alatoon on väga kurb. Räägib su lähedastest inimestest, nendevahelistest mittemõistmistest, kärgperest, vanaemast, kes kaob, emadest, kes teevad karjääri ja kellel pole laste jaoks piisavalt aega, sõjapõgenikest. Ja kõike seda läbi suure muinasjutumaailma, mille vanaema on Elsa jaoks üles ehitanud! Mul on isegi kahju, et ma seda raamatut nii kaua lugesin, korraga läbi lugedes oleks ilmselt ka selgem pilt. Tahaks tõtt-öelda kohe uuesti otsast alustada.

Peategelaseks, nagu öeldud, on raamatu lõpus jõulude ajal kaheksaseks saav veidi “isemoodi” tüdruk Elsa, kelle ainus sõber on vanaema. Kes sureb. Ja kellele vanaema on jätnud pärast oma surma mingit sorti aardejahi mängu – kirjakesed, mida tuleb adressaatidele viia. Igas kirjas palub vanaema millegi eest vabandust. Iga kirja üle andes tutvub Elsa mõne inimesega oma kortermajast. Mõne inimesega vanaema elust. Need inimesed on kõik oma probleemidega, mille mõistmise jaoks on vanaema loodud muinasjutumaailm imeline!

Naermaajavat on siin tõesti nii ühes kui teises kohas. Näiteks elab majas üks ülikorralik tädi Prusseliuse moodi mutt, kes muudkui kaagutab ja tänitab jms. Ühe koha peal on tema kohta kirjas:

Siis näib ta end kokku võtvat ja naeratab heasoovlikult. Tal on käes ristsõnaajakiri. Britt-Mariele meeldivad väga ristsõnad, sest ristsõnade puhul kehtivad väga selged reeglid. Elsa näeb, et ta on lahendanud ristsõnu hariliku pliiatsiga. Vanaema ütles ikka, et Britt Marie on seda tüüpi naine, kes peab jooma kaks klaasi veini ja tundma end pöörase ja hulluna, et ta suudaks endale üldse ette kujutada ristsõna lahendamist pastakaga. (lk. 67)

Elsa ema elab nüüd koos George’iga, kes on reibas sportlik mees, enamasti on tal retuuside peal lühikesed spordipüksid, ta käib palju jooksmas ja praeb palju mune. Lisaks on ta heatujuline ja meeldib kõikidele – Elsal on natuke raske sellega leppida, sest oma sisimas ta teab, et George ei tohiks talle väga meeldida, eksole (sama on isa uue naise, Lisette’iga. Tema on ka tore, kuigi Elsa arust ei peaks vanemate uued kaaslased talle väga meeldima). Ja kuna vanaema tahab kõiges olla Elsa poolt, siis ta on solidaarsusest ka ise George’i vastu 🙂 . Ühes niisama toredas kohas, mis räägib ajast, on ka selle kohta üks lause:

Kohee on ürgmonstrum, kes tahab, et kõik toimuks jalamaid. Iga kord, kui mõni laps ütleb “varsti” või “pärast” või “ma ainult”, röögatab Kohee raevukalt: “Eeei! Kohe! SEDA TULEB TEHA KOHEEE!” Kohee vihkab lapsi, sest lapsed keelduvad uskumast Kohee valet, et aeg on lineaarne. Lapsed teavad, et aeg on ainult tunne, nii et “kohe” on nende meelest mõttetu sõna, nagu vanaemagi alati arvas. George ütles ikka, et vanaema ei ole ajaoptimist, vaid ajaateist, ja tema ainus religioon on hilinemism. Elsa  sai George’i peale väga kurjaks, kui too niimoodi ütles, sest see oli väga naljakas, ja väga raske on suhtuda halvasti kellessegi, kes on vaimukas. Huumorimeel on George’i kõige närvesöövam iseloomuviga. (lk. 218-219)

Sedasorti sissevaateid vanaema loodud muinasjutumaailma on terve raamat täis. Kõik Peaaegu-Ärkvel-Maa muinasjutumaa osad algavad M-tähega, Miamas on muinasjuttude vestmiseks, aga erinevaid teisi on ka, mis paraku vahepeal segi lähevad (oleks palju parem, kui ei läheks). Minu arust on siin näiteks ühes kuningriigis tore väike viide Rootsi poliitkorrektsusele (eh, võib-olla isegi mitte sellele, vaid tänapäeva amerikanismile, kui kõik peavad olema rõõmsad, kurbust ja jama on parem eitada, eksole). N-ö teemal “hea võidab alati!”:

Niisiis keelas kuninganna Miaudacase riigis konfliktid ära. Kõik pidid kogu aeg omavahel hästi läbi saama, sest see oli efektiivsusele hea. Ja kuna peaaegu kõik konfliktid algavad sellest, et keegi ütleb “ei”, siis keelas kuninganna selle sõna ära. Ja kõik, kes seda seadust rikkusid, heideti otsekohe suurde ei-vanglasse ning mitusada mustas soomusrüüs sõdurit, keda nimetati jaatajateks, patrullisid tänavatel ja valvasid, et ei tekiks lahkarvamusi. Aga kuninganna ei jäänud sellegagi rahule, nii et varsti polnud keelatud mitte ainult sõna “ei”, vaid ka niisugused sõnad nagu “mitte” ja “võib-olla” ja “njaa” saatsid sind otseteed vanglasse, kus sa ei näinud enam iialgi päevavalgust. Ja kui sa juhtusid päevavalgust nägema, siis riputas mõni jaataja otsekohe üles uued kardinad. (lk. 108-109)

Kõige rohkem nalja tegi mulle see, kuidas keegi kuskil muinasjuttudes tööotsi saab. Vanaema aitas seal kellelegi tööotsi sebida (tihtipeale näppas vanaema oma muinasjuttudesse detaile teistest tuntud muinasjuttudest, mh. ka Harry Potterist, mis on Elsa absoluutne lemmik, enamasti ei ole Elsa vanaema peale selle peale pahane, aga toob ära, kui talle tundub, et tegu on plagiaadiga. Ta on siiski ju erakordne isemoodi laps – ja see on hea! Reaalsusele pretendeerivad lapsed täiskasvanute kirjutatud raamatutes on teinekord natuke liiga jamad). Näiteks Kurjadest ja Huntidest:

Keegi, kes on kuri. Niisiis kuri selles mõttes, et vihane, nagu pärismaailmas olla saab. Tähendab mitte Miamase kuri. Miamases on kuri ju üks teatud neljajalgne loom, kes on väga hundi moodi, aga tigedam. Vanaema rääkis nendest. Kurjad ongi kõige tigedamad just huntide peale, sest hundid näppavad nende nina alt kõik head muinasjutu-tööotsad ära. See vihavaen sai alguse paljude igavike eest, kui üks kuri sai ühest muinasjutust, mis keenjustele võib-olla meenutaks pärismaailmas natuke tuntumat Punamütsikese ja hundi muinasjuttu, “koostööraskuste” pärast viimasel hetkel kinga. Pärast seda krabasid hundid libakurjade rollid kõikides vampiirifilmides nagu muuseas enndale ja nüüd on hundid vägevad muinasjutustaarid, aga kurjad töötavad vanaema jutu järgi enamjaolt Peaaegu-Ärkvel-Maa mitmesugustes asutustes klienditeenindajatena, suitsetavad kollaseid sigarette, teevad karvadesse lillasid salke ega ole sugugi rahul. (lk. 174)

Tihtipeale meenutab Elsa ka vanaema ütlusi erinevate konfliktide kohta. Vanaema oli, muide, inimene, kes oli vanuigi alatihti kellegagi konfliktis. Selline rohkem kui krutskiga vanaema. Üks tarkusetera kõlas:

“Ära nori tüli inimesega, kellel on rohkem vaba aega kui sinul,” ütles vanaema ikka. Elsa tõlkis selle lause endamisi nii: “Ära nori tüli inimesega, kes on oma vanuse kohta tragi.” (lk. 187) – oi kui õige see on!

Teine tarkusetera tuleb välja vestlusest musta seelikuga naisega:

[Musta seelikuga naine:] “Ära võitle koletistega, sest ka sinust võib saada koletis. Kui vaatad piisavalt kaua kuristikku, siis hakkab kuristik sind vastu vaatama.”

“Millest sa räägid?” pahvatab Elsa, aga tunneb siiski naise vastu poolehoidu, sest too räägib Elsaga nii, nagu Elsa polekski laps.

See on lapse silmis sümpaatne joon.

“Vabandust, see on … see oli Nietzsche,” ütleb naine kohmetult.

Sügab veel kaela.

“Ta oli saksa filosoof. See on … ah, ma tsiteerin teda kindlasti valesti. Aga ma arvan, et see tähendab vist, et kui sa vihkad vihkajat, siis on sul oht muutuda samasuguseks kui see, keda sa vihkad.”

Elsa õlad kerkivad kõrvuni.

“Vanaema ütles ikka: “Ära löö sitta jalaga, saad sitaseks!””

Esimest korda kuuleb Elsa musta seelikuga naist valjusti naermas. Kuigi täna on tal teksased jalas.

“Jajah, nii on vist tõesti parem öelda.” (lk. 230-231)

Ääretult tore on näha, kuidas vanaema ise seda lapse-täiskasvanu maailma ikkagi Elsa jaoks segab. Just kogu selle muinasjutumaailma väljamõtlemise läbi, kui Elsa tegelikult oma taiplikkuses paljustki läbi näeb. Tore tsitaat:

Vanaemal ja Elsal oli kombeks koos õhtuseid uudiseid vaadata. Aeg-ajalt ajendas see Elsat küsima, miks suured inimesed kogu aeg nii palju lollusi teevad. Vanaema vastas tavaliselt, et asi on sellest, et suured inimesed on inimesed, ja inimesed on üldiselt mölakad. Elsa väitis, et see ei ole loogiline, sest suured inimesed on ju peale lolluste välja mõelnud ka üht-teist head. Nagu näiteks kosmoselennud ja ÜRO ja vaktsiinid ja juustuviilutajad. Selle peale ütles vanaema, et elu teeb keeruliseks see, et ükski inimene pole sada protsenti mölakas ja peaaegu mite keegi pole sada protsenti mittemölakas. Elamise kunst seisneb selles, et sa katsud nii palju kui võimalik püsida mitte-mölaklikul poolel.

Ükskord, kui nad olid koos õhtuseid uudiseid vaadanud, küsis Elsa, miks peavad nii paljud mittemölakad igal pool surema ja miks nii paljud mölakad ei pea. Ja miks keegi üleüldse peab surema, olgu ta mölakas või mitte. Vanaema üritas Elsa tähelepanu jäätisega kõrvale juhtida ja teemat vahetada, sest vanaemale meeldis jäätis rohkem kui surm. Aga kuna Elsa võis olla pagana kangekaelne jõnglane, andis vanaema viimaks alla ja tunnistas, et arvatavasti peab miski alati oma koha loovutama, et millelegi muule ruumi teha.

“Nagu siis, kui me bussiga sõidame ja vanad inimesed peale tulevad?” päris Elsa. Seepeale küsis vanaema, kas Elsa oleks nõus jäätist sööma ja teemat vahetama, kui ta selle peale jaatavalt vastaks. Elsa ütles, et oleks küll. Siis ütles vanaema: “Jaa-jaa, täpselt nii ongi!”

Ja siis sõid nad jäätist. (lk. 312)

Kogu muinasjutumaailm koos oma riikidega, millel on imelikud nimed, tundub olevat pärit mingist muust keelest – keelest, mille õpetas vanaemale “monstrum” ehk “Hundisüda” ja mille vanaema on edasi õpetanud Elsale. Mulle pakkus huvi, millise keelega on tegemist ja tundub, et Backman on kasutanud esperantot. Mis on selles suhtes tore, et pole regionaalselt ühegi konfliktipiirkonnaga seotud, seetõttu on täiesti neutraalne.

Mulle ikka väga meeldis see raamat. Olen Backmani üle positiivselt üllatunud. Varasemad raamatud on tundunud pigem sellised “tahaks olla naljakas” püüdlustena (ja tõsi, minu arust tuli see raamatus “Mida minu poeg peaks maailmast teadma” päris hästi välja). Siin pole aga sees seda põlvkondade vahelist teravust läbi nalja, vaid siin ongi sügavus – nagu vendade Lõvisüdamete kaasaegne ja julgem (vähem muinasjutulisem) jätk.

Väga paljud on kirjutanud:

  • Bukahoolik;
  • Mae, kes on tänuväärselt välja toonud tsitaadi kuuskede kohta (leheküljenumbrit ei ole): “Miamases on kuused mõtlevad  elusolendid, kellel on okaspuude kohta ebatervelt suur huvi sisekujunduse vastu. Nad ei ela metsas, vaid Miamase lõunapoolsetes linnaosades, mis on viimasel ajal trendikaks muutunud, töötavad enamasti reklaamibüroos ja kannavad toas salli. Ja üks kord aastas, kohe pärast esimese lume tulekut, kogunevad kõik kuused lossi juurde suurele väljakule ja selgitavad konkursiga välja, kes millisesse majja jõuludeks seisma läheb. Kuused valivad maju, mitte vastupidi, ja järjekord selgitatakse välja tantsuvõistluse abil. Vanasti pidasid nad revolvriduelli, aga kuused on nii kehvad laskurid, et see võtti liiga kaua aega. Nüüd tantsivad nad kuusetantsu, mis näeb natuke omapärane välja, sest kuuskedel ei ole jalgu. Nii et kui mõni mittekuusk tahab matkida tantsivat kuuske, tantsib ta jalad koos. See on praktiline näiteks diskoteegis, kus tantsupõrandal on vähe ruumi.”
  • Mann;
  • A.Luik;
  • Triinu raamatud;
  • Castor bakar;
  • Heleni kirjanurk;
  • Tuuli&Marta;
  • Lugeja loeb;
  • Lugemiselamused.

* Tõlkija Ene Mäe selgitab seda asja Mae blogisissekande kommentaariumis: “Kui tohib, siis ma seletan, miks tõlke pealkirjaks ei saanud “Vanaema tervitab ja palub vabandust”. Peamiselt sellepärast, et Elsa peab seda lauset ütlema pärast vanaema surma, ja ma ei tahtnud, et see kõlaks nagu “tervisi teisest ilmast”, sest nii ei ole see ju mõeldud. Eesti keeles tundub mulle haua tagant tervitamine õõvastavam kui rootsi keeles. Võib-olla on see lihtsalt mu isiklik kiiks, lap[s]epõlve kultusfilmi kustumatu jälg. Sel juhul palun vabandust. :)”

** (Seda tekstis ei olnudki 🙂 ). Raamat lõpeb tsitaadiga tänusõnade lehel:

Peamine tänu

Sinule, lugeja. Kui sinul ei oleks nii kahtlane maitse, peaksin ma tõenäoliselt endale mingi päristöö otsima.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

64. David Foenkinos “Delikaatsus”

Lugesin nüüd kolmanda eesti keeles ilmunud Fuenkinose ka läbi (kronoloogiliselt siiski enne tõlgitud). Jälle selline lihtne ja rahulik lugemine (ja vaatan, et ka teised kirjutavad umbes sama). Keskmes on Nathalie, kes saab kokku Francois’ga, kes siis aga ootamatult jooksma minnes auto alla jääb ja sureb. Nende perfektne abielu, mis on kestnud mitu aastat (kuid veel teadlikult lapsi saamata) on ühtäkki läbi ja naine peab edasi minema. Mattub töösse, tõmbub endasse. Siis on seal veel ülemus Charles, kes on temast kangesti sisse võetud, aga ei tunne, kust läheb delikaatsuse piir ja pressib ennast väga toetama. Ja siis on mingi tühmakas rootslane, keda keegi kontoris isegi tähele ei pane, aga kuna tegemist on Rootsi firmaga, siis pidi mõni rootslane olema ja kvoodi tõttu võeti. Markus. Kord astub Nathalie oma kabineti uksest välja, Markus on kuidagi ukse taga, Nathalie (maailma kõige ilusam ja ihaldatavam naine) suudleb teda pikalt ja läheb oma teed. Markus on aga alati olnud kõrvaletõugatu ja ta ei saa aru, mis juhtus. Kui aru saab, et see ei tähendanudki midagi, nõuab vähemalt, et Nathalie temaga ühele õhtusöögile tuleks. Ja siis ootamatult selgub, et hoopis nemad sobivad, iseäranis seetõttu, et Markusel pole enam lootusi ja et ta ei pressi ennast peale, vaid on loomulik. Novot, siis tahab Charles kohe Markuse edutada ja ta Rootsi saata, mispeale nii Nathalie kui Markus ootamatult hoopis töölt minema sõidavad. Nathalie vanaema juurde. Ja hauda vaatama.

Vändatud on ka film “Õrnad tunded” Audrey Tatouga peaosas.

Seega absoluutne sisuspoiler. Ja muud ei juhtunudki. Aga see kirjutamisstiil on samasugune lihtne ja omamoodi, väikeste kõrvalpõigetega ja infokildudega. Ja täiesti kontekstiväline tsitaat ka (selline, mis sobib aforismikogusse):

Armuloos saadab alkohol kaht vastandlikku ajahetke: kui teineteist avastatakse ja tuleb endast rääkida ning kui pole teineteisele enam midagi öelda. (lk. 115, tõlk. Pille Kruus)

Kuna see ilmus üsna ammu, 2013 juba, on kirjutatud palju:

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

63. Rosa Liksom “Koloneliproua”

See on vist võrdlemisi uus raamat – nägin poes, tellisin raamatukogust ja sain läbi (lühike). Originaalis ilmunud eelmisel aastal, eesti keeles Kadri Jaanitsa heas tõlkes sel aastal. Esiteks ametlik kokkuvõte:

„Koloneliproua“ on ühe öö romaan, sisemonoloog, mis laieneb oma ajastu läbilõikeks. See on lugu Soomest, kus valmistutakse sõjaks, elatakse Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel ning ollakse kõvasti kaldu viimase poole, kuni sõjaline liit laguneb. See on ka lugu ühest teisest liidust – põrgulikust abielust. See on lugu võimust, võimu haaramisest ja sellele alistumisest: abielus, äsja iseseisvunud riigis ja Euroopas.

Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant.

Tegelikult on see kokkuvõte sedapuhku tõesti täpne – “ühe öö raamat” seda enam. Tegemist on mingis mõttes unenäolise kirjandusega, mis tuleks korraga läbi lugeda (mul kahjuks läks ikka kaks õhtut enne magamaminekut, kuna oli teisi jutuajamisi). Kadri Jaanitsa tõlge on samuti väga oluline ja hea – nimelt on tekst justkui murdes (stiliseeritud murdes ilmselt). Hakkasin möödunud aastal ühte teist sarnaselt tõlgitud raamatut lugema (minu arust ka soome kirjandus ja Kadri Jaanits), aga ei läinud kuidagi minema.

See raamat veab oma sisemonoloogiga tõesti kaasa. Ainult keskel takerdub pisut, kui jutt läheb liiga pikalt sõja ajale ja kindlatele inimestele. Enamasti tuttavad nimed, aga ajalootundjatele siiski põnevam. Tegemist on täiesti ootamatu vaatenurgaga 20. sajandi esimese poole sündmustele – ja siinkohal pole ootamatuks mitte natsimeelsus, vaid pigem see naise hääl, vaatenurk. Siin pole tegelikult isegi hukkamõistu – samas pole jäädud ka tuhmi kriitikapuuduse juurde. Minategelast pole seega lihtsustatud ega kergema vastupanu teed mindud, samas on tegemist siiski harukordselt erilisi tüübiga.

Ja läbini soomelik – siin on nii palju ilusat Lapimaa loodust, üldse Soome loodust – järved, rabad, sood, metsad…. Osalt justkui looduse enda sisemonoloog. Mingi sisemise jõu monoloog.

Seda raamatut ei saa soovitada neile, kes otsivad sisu, põnevust, sündmuste hargnemist ja lahendust. See raamat mõjub oma stiili ja vaatenurgaga. Ometi on see mõjus. Kahjuks ei ole veel eriti palju kirjutatud. Ehk hiljem lingin, kui tuleb midagi. Seniks:

Mäletasin, et olen temalt enne ka ühe raamatu lugenud. Kokkuvõtet läbi lugedes siiski väga ei meenunud…

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

kinofilm Astridi noorusajast

Läksin filmi vaatama väga ettevaatlikult. Peale kõikjalt kostvate vaimustushüüete oli siiski paar tuttavat, kes söandasid jääda reserveerituks. Ja üks, kes ütles, et film iseenesest pole paha, aga. Seega lähtepunkt filmi nägemiseks oli hea – lauskiidu peale minnes võib pettuda. Üldiselt otsustasin ka, et püüan vaadata filmi kui eraldiseisvat üksust, seostamata seda Astrid Lindgreniga. Lugesin aasta tagasi ju Jens Anderseni raamatut ja see meeldis mulle väga. See andis väga hea ajastukirjelduse ja aimu, kuidas Astridist kujunes see kirjanik, kelleks ta sai. Kuidas ta võitles ja milliseid iseseisvaid otsuseid ta elus vastu võttis.

Paraku häirib filmis see seostatus Astrid Lindgreni nimega ikka rohkem, kui ma oleks tahtnud. Seda ei saa siiski vaadata kui noore inimese kujunemislugu tol ajastul – ehk läbi 20. sajandi (olgu, tegelikult 20. sajandi esimesel poolel, kuna film võttiski ette ainult elu noorena ja selle osa ta elust, millest ta ei olnud ka oma lastega rääkinud, mida ei pidanud üldse oluliseks teiste inimeste jaoks – ennast, oma isikut, oma elukäiku). Miks ei saa? Astridist ei ole seal peale mõne välise kokkulangevuse sündmuste vahel ju midagi. Kogu lugu on lihtsustatud – ja minu arust vales suunas. Teiseks on kogu lugu jutustatud läbi tänapäeva arusaamade ja prisma – kaduma läheb jällegi ajastu, see, mis raamatus nii hästi välja tuli. Mind paneb tänapäeva rootslaste (kirjanike ja filmitegelaste) puhul teinekord imestama, kuidas nad ei suuda ajastusse sisse minna. Kasvõi see väike seik, mis oli justkui sisse toodud Astridi raamatute meeleolu edasi andes – kuidas perekond kartuleid pannes äkki kartulisõda pidama hakkab. Võib-olla on Astrid sellest kuskil kirjutanud? Minul on samas väga keeruline uskuda, et 1920ndate jumalakartlik talunik oleks kevadisel kartulipanekul sedasi kartuleid raiskama hakanud. Selline “toiduga mängimine” on ikka pigem uue aja teema… Kartul ja leib – kas need polnud siis pühad? Nii nagu minu lapsepõlves, nii ehk vähemalt 1920ndate Smålandis, taluperes? (Või päriselt – miks tuleb puid kuurist sellise suure käruga välja ajada? Sisse – ma saan aru. Võtad suurest lõhutud puude hunnikust, viid sisse ja laod riita. Aga kuurist viid ju ahjukütteks ühe, kaks sületäit/korvitäit? Kas režissööril oli vaja näidata, et ta teeb talutöid ja ei tulnud hästi meelde, mis töid olemas on?)

Teiseks tundus mulle, et oli siiski läbivalt kasutatud sinatamist (palun parandage mind, kui ma valesti mäletan). Sest oli hetki, kui ma imestasin, et isegi meil veel teatud kontekstis siiski teietataks…. Rootsi sinatamise komme ilmus ju ometi alles 1960ndatel? Ja vahepeal nimetati inimesi nende poole pöördudes kolmandas isikus – proua Andersson ja härra Persson….

Siis veel seegi, et iga uudistelugeja ja reporter räägib minu arust tänapäeval mõnda põriseva r-iga murret. Kas siis tõesti ei ole ühtegi näitlejat valida, kes räägikski smålandi murret? Seda enam, et neid poleks ju palju vaja läinud… Ainult Astridi emal oli midagi sinnapoole (nii täpselt ma ära ei kuule, aga see minu jaoks sobis). Härra Blomberg oli ju puhas Stockholmi härrasmees tänapäevast. Sileda lõuaga ja veel 50ndates noorusliku väljanägemisega. (Hea, et Marie vähemalt taani keelt rääkis 🙂 ). Ja nende lugu – nii vähe, kui sellest niikuinii teada on – ei kulgenud ju üldse sedasi. Ainult jämedates joontes. Uskuda, et noor ja kogenematu usklikust perest pärit Astrid ennast ajalehetoimetuses lihtsalt koketeerivalt lahti riietama hakkaks, tundub tõtt-öelda mõeldamatuna. (Ja muidugi “pühatuse teotamisena” – vaene Astrid Lindgren, kes tegelikult ei tahtnud oma eraelu üldse rambivalgusesse seada. Ja kes ei saa ennast enam kaitstagi. Ta perekond küll on avaldanud nördimust, aga siiski).

Samas jääb filmi-Astridist siiski mulje, et ta on noor ja rumal, väga mõjutatav, iseäranis sellest Blombergist. Raamatust jäi mulje, et ta siiski hakkas juba enne kalduma iseseisvumise poole, nägema enda võimalusi, soovimatust ennast siduda vanema härrasmehega, kelle ca 8-le lapsele ta peaks kasuemaks hakkama. Ta soovis ennast arendada, teha karjääri, kaldus juba toona kirjutamise ja ajakirjanduse poole. Kuna film keerles tõesti ainuüksi selle ühe armuloo ja lapse ümber, jäi välja ka see, kuidas Astrid iseseisvaks kujunes, kuidas nad sõbrannadega mööda Rootsit ringi sõitsid – noored tüdrukud, üksi! Siin näitas noori tüdrukuid ainult kontekstis, kui nad jõid, tantsisid ja laaberdasid ega omanud mingit iseseisvat mõtlemist. Filmist jääb mulje, et sellele iseseisvumise teele tõukas ta ainult juhus – see armumine Vimmerby ajalehe omanikku ja vajadus väikesest kohast põgeneda, et oma sohilaps ilmale tuua….

Ma saan aru, et filmis on teatud lihtsustatust vaja, et tekiksid selgemad jooned – kõike ju ei saa. Samas mõjus see lihtsustatus vales suunas. Ma ei saa öelda, et poleks üldse meeldinud – ilusad looduskaadrid on alati midagi väärt ja Alba August oli imeilus! Aga kogu see hollivuudlik ülesehitus ja lõpp… Meenub alati see, mida ütles Magnus (kelle perekonnanime ma ei tea ega mäletaks) 1996. aastal Rootsis, kui vaatasime kõik koos mingit filmi: “Puudu on vaid see, et nüüd tuleks õnnelik perekond üle välja, käiks lugu Love lifts us up where we belong ja koer lippaks ka kõigi sabas”. Vot sellest filmist see otseselt puudu ei olnud. Õnnelik perekond astus uhkelt kirikusse, vanaemal “sohilaps” süles 🙂

Ma ei viitsi väga teisi arvustusi otsida (SvD ja DN on ju tasulised ka), seega lugesin ainult SVT oma ja Fredrik Sahlin leiab üldiselt sama, mida minagi:

Men hur fint och insiktsfullt denna livsavgörande konflikt än skildras, blir det i längden lätt enahanda, odramatiskt. Filmmakarna har varit så måna om att inte fabulera (förutom sexet då) kring nationalikonen Lindgrens liv att resultatet ter sig lite väl mjäkigt.

Kui ilusti ja mõistvalt seda otsustavat konflikti tema elus ka ei kirjeldata, on see pikemas perspektiivis ühenäoline, mitte dramaatiline. Filmitegijad on nii püüdlikult proovinud vältida rahvusikoon Lindgreni elu fabuleerimist (peale seksi, ühesõnaga), nii et tulemus on saanud pisut õrnake.

Mulle väga meeldis, kuidas Krista Kumberg sellest filmist Deltas rääkis.

Rubriigid: teater-muusika-kino | Lisa kommentaar