14. Emmy Abrahamson “Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas”

Märkasin seda raamatulugemise “näoraamatus”, mõtlesin nalja pärast laenutada, lisaks avastasin, et rootsi kirjandus ja Kadri Papi tõlge* – miks mitte kursis olla!

Võin kinnitada, et lugemine läheb tõesti ruttu. Ilmselt ka sellepärast, et see ongi lihtsalt meelelahutuslik raamat.** Midagi väga lõbusat ega meelelahutuslikku minu arust polnud, aga siin kõneleb jälle minu maitse ja koht oma lugemismaailmas. Siin on võetud olukord, kus tüdruk kohtub pargipingil kodutu noormehega, hakkavad käima, siis koos elama, siis lähevad lahku, siis kumbki elab oma elu teise peale mõeldes, siis saavad kokku ja hüppavad Doonau lainetesse (ujuma). Klišee klišee otsa, lisaks selline 50 halli varjundi moodi maailmapilt, et tšikk võib kasvatada, ülbitseda, ennast paremaks pidada ja mida kõike, aga on sellegipoolest alati kindel, et tema on mehe jaoks see ainus maailmas.

Seega – üldse mitte minu raamat. Aga sellegipoolest võib ilmselt soovitada neile, kes armastavad suvalist meelelahutust (ja selliseidki on palju – kirjandus ei peagi kõikide jaoks ülev ja tähtis olema, mõistan seda täiesti).

* Kuigi ma imestasin, et toimetatud oli kuidagi … ettevaatlikult. Ilmselt aukartusest.

** Nüüd, kui ma veidi kirjaniku kohta otsisin, selgus, et raamat põhineb põhimõtteliselt tõestisündinud lool sellest, kuidas ta oma mehega kohtus. Lugu ise on ilmselt nii erandlik, et see tundub niisamagi liialdusena. … Ei tea, kas sellest olekski teistsugust raamatut saanud 🙂 Seega nende pärislugu on tegelikult liigutav, kuigi raamatus tundub liigse labase väljamõeldisena.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: hooaeg avatud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus, lora

Kaitstud: kliimastreik ja Tark Tartu (ja puukallistajad)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

Kaitstud: märtsi keskpaik

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lora

13. Julian Barnes “Aja müra”

Kui nägin Raamatuklubi reklaamlehes, et selline raamat on ilmunud, tõttasin kohe tellima. Selgus, et nii uus, et polnud veel laenutussüsteemigi jõudnud. Ja kohe laenutasin, kui nüüd lõpuks jõudis. Nimelt lubatakse romaani Šostakovitši kohta ja mind köitsid eelmised selleteemalised niivõrd, et olen kaalunud lausa endale ostmist. Seekord teeb muidugi ettevaatlikuks formaat ja kirjanik, aga mine tea, eksole. Lugenud Marca sissekannet, suurenes ettevaatlikkust veelgi – ja tean, et ei hakka midagi erilist ootama. Ta kirjutab:

Mulle tundub, et see raamat võib mõjuda oluliselt paremini neile, kellele tolleaegsed olud üllatusena tulevad. Neile, kes Stalinist ühtki raamatut lugenud ei ole. Jah, Barnes räägib palju ka Šostakovitši hingeelust, kuid ajastu pitser jääb seda kõike paratamatult varjutama. Pigem mõjub peategelasevalik juhuslikuna – see oleks võinud olla ka keegi teine, sest kirves rippus igaühe kohal. Šostakovitš jääb kestaks, karakteriks, kellele annab sisu pigem teda ümbritsev, kui tema isiksus.

Kõiges selles olen ma temaga pärast lugemist ühel nõul. See raamat on ilmselt kirjanikule omases stiilis ja vormis, kaasaegne ilukirjandus, mitte elulookirjandus (mida ju ei olegi mõtet sellest otsima minna). Teatud eluloolised seigad on küll Šostakovitši elust, aga tõesti oleks neist igaüks võinud olla erinevate loominguliste inimeste elulugudest kokku pandud, et anda üldjoontes edasi seda, mida taheti. Ja tõesti – ilmselt neile, kes veel ei teadnud (ja neid inimesi on ju üha rohkem). Antud juhul ei ole peategelane siin sugugi tavapärane peategelane, kellesse elame sisse ja kes teeb raamatu jooksul läbi mingi isikliku arengu. Siin on peategelast olnud vaja pigem selleks, et anda edasi erinevad ajastud nõukogude jubeda režiimi erinevatel etappidel – Stalini, Hruštšovi ajal. Võimu ja loomingu suhtest. Sellise suhte võimalikkusest. Raamat on jaotatud kolme ossa, millest moodustub põhitelg: Trepimademel. Lennukis. Autos.

“Trepimademel” viitab sellele, kuidas Šostakovitš (nagu paljud teised, kes kartsid äraviimist) igal öösel istus trepimademel ja kuulas lifti liikumist. Endal kohver tarbeesemetega kaasas. Selle ümber ehitatakse tagasivaadetena kirjeldus tema noorusest ja sellest, kuidas Stalin isiklikult Pravdas tema ooperi Mtenski maakonna leedi Macbeth maatasa tegi, nimetades seda Segapudruks/Tohuvabohuks kunsti asemel ja algatas isiklikut Šostakovitši-vastase kampaania.

“Lennukis” keskendub sellele liigaastale helilooja elus, kui tal kästi sõita Nõkogude delegatsiooniga USAsse kaasa. Olukorras, kus kogu Nõukogude Liidus olid paljud ta teosed ära keelatud, neid ei lubatud mängida, kiusati taga ka neid dirigente ja muusikuid, kes sellegipoolest seda teha püüdsid…. Ja ta saadetigi sinna komejanti kaasa tegema. See hirmus alandus. Kokkupuude lääne ühiskonnaga, kus sealsed inimesed pahatihti ei saanud aru, milliste hindadega need toimusid.

“Autos” viitab juba viimasele suuremastaabilisele “allakäigule” Šostakovitši elus, kui teda sunniti kommunistliku parteiga liituma, et ta seejärel heliloojate liidu esimeheks teha. Et näidata, et Hruštšovi sula on parem kui Stalini hukkamõistetud isikukultuse aeg. Ja seda taheti ikkagi teha helilooja eneseväärikuse hinnaga.

Seega on siin kokku fragmentaarselt edasi antud erinevad ahistamise viisid, millega inimesed pidid toime tulema. Ja kuna Šostakovitš on siin siiski pigem illustratiivne isiklik näide, ei näe me tegelikult tema isiklikku traagikasse ja hingevalusse sügavuti sisse. Nagu eelmistes raamatutes, mida ma tema kohta lugesin. Seega jääb traagika kirjeldus skemaatiliseks esimeseks sissevaateks, millest soovitaks edasi minna (parem pisutki kui mitte midagi, eksole). Mõneti tundub isegi labane, et tema isikust saame teada pigem seda, et ta on närviline, tema ema on despoot, naisi vahetab, ei oska otsustada, kellega abielluda, ähvardab enesetappudega … võib vabalt juhtuda, et see raamat jätab inimestele, kes pole teisi raamatuid temast ega sellest ajastust lugenud, hoopis vale mulje. Ma ei tea. Ega tea sedagi, kuivõrd hea pilt mul endal on. Sügavam küll, aga kui kallutatud?

ERRi kultuuriportaalist nt kirjutab Valner Valme: “Sõnastaksin dilemma nii: inimene soovib kujutleda ennast elust suuremaks, ent peab sageli elama ennast kujutlustest väiksemaks.” või “Barnesi Šostakovitš on inimene, kes tajub ideaalide ja argielu vastuolu eriti teravalt.” või “Šostakovitši tegelaskuju muutubki eriti elusaks mitte ainult seetõttu, et ta tajub teooria ja elu vastuolu, vaid et ta tajub seda kui igapäevaelu praktikat. See väljendub pidevas arguses – ja ennekõike arguse tunnistamises: “Kui ta väike oli, oli ta oma kangelaseks pidanud põhjamaalast Nansenit. Täiskasvanuks saanuna hirmutas teda juba see, kui ta suuskade all lund tundis…” (lk 114). Irooniliselt nimetab Šostakovitš end “aguli-Nanseniks”.” – mulle tundub juba neid lauseid lugedes, et Šostakovitšist on saanud selle ameerika kirjaniku ilukirjanduslik tegelane, reaalsusest kauge ja üheplaaniline. Arg? Minu meelest on see väide üsna ebaaus – ent just selle raamatu valguses võib tõesti skemaatilisest tegelasest jääda selline mulje. Millised ta reaalsed dilemmad olid, millised olid tema valikuvõimalused halva ja veelgi halvema vahel, ei tule ilmselt Barnesi raamatust välja. Üsna suur julgustükk oli ülepea elama jääda.

Priit Hõbemägi kirjutab Ekspressis ka positiivselt.

Barnes tuleb sel aastal ka HeadRead festivalile (kuigi ma ise sellel ajal lähen reisile, ega saagi osa võtta. Kui muuhulgas nii palju olulisi ja mulle isiklikult huvipakkuvaid kirjanikke tuleb …)

Ilmselt hakkavad ka teised raamatublogijad sellest kirjutama, esialgu on veel liiga uus raamat. Üldiselt ei saa ma midagi halba öelda. Tõenäoliselt on ikkagi õiges kontekstis õige ja hea raamat. Nähtavasti olen ma lihtsalt ise lähtepositsioonina mingis muus kohas – esiteks varasema loetu tõttu ja teiseks vanuse tõttu. (Seetõttu ei julge paljusid kunagi väga meeldinud raamatuid lugedagi enam …)

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

12. Siri Hustvedt “Lõõmav maailm”

See on nüüd see “keerulisem” raamat, mida ma olen uskumatult kaua juba lugenud. (Peale vaadates ei tundu isegi kuigi paks, aga kokku ikka 407 lk). Muidugi soovitaksin ma seda raamatut lugeda korraga, et kõik kenasti meeles püsiks. Minu lugemise juures oli vist küll mõni asi, mis ehk lugemise jooksul meelest läks, kuid siiski uskumatult palju püsis meeles ja seetõttu värskendas mälu pika lugemise ajal ja ilmselt jättis sügavama mulje, kuna kordasin pidevalt üle, ehk jääb midagi meeldegi (lolli lohutus muidugi…).

Kõikide näitajate järgi on see hea raamat. Sisu mõttes, tõlke mõttes (Krista Nurm). See on üks põnevamaid ülesehitusi üle pika aja, mida ma lugenud olen. Iseäranis ideede tasandil, aga ka vormiliselt, lastes erinevatel tegelastel kunstiteadlasele Harriet Burdenist rääkida, kui fiktiivne kunstiteadlane Hess (!!!) tahab kokku panna raamatut Harrietist (Harryst). Kogu tõe printsiip keeratakse ju tegelikult pea peale. Traditsioonilise lugejana tahakski siiski lugeda kõike nii, nagu see Harrieti lähedaste jutust välja tuleb (nii oleks ka palju mugavam), aga miks mitte lugeda seda nii, et Harriet tegi ka oma elust kunstiteose ja tema päevikud on siiski üks kunstiteose osa – seega see lõpuks kokku kirjutatud raamat temast. Jälle teiste autorite kaudu. Seega lisab kogu vormiline ülesehitus kihte, mis pakuvad võimalust tõlgendada edasi enda viisil (samas ei käse tõlgendada just nii. Ilmselt ainus, mis on autori poolt ette antud, on kõige küsimuse alla seadmine).

Kui sisu väga üldiste joontega kokku võtta, võib kasutada ametlikku sisukokkuvõtet, kuigi see ei ütle raamatu kohta midagi ja sellega võib ka kohe vaidlema hakata, aga vähemalt saad selle puhul pärast raamatu lugemist aru, et kirjutatakse just sellest raamatust:

Maruvihasena, et New Yorgi kunstimaailm talle kui naiskunstnikule tähelepanu ei pööra, korraldab Harriet Burden eksperimendi: ta varjab kolmel näitusel oma identiteedi erinevate meeskunstnike „maskide“ taha. Näituste edu näib kinnitavat Burdeni eeldust, et mehena on kunstimaailmas tähelepanu pälvida oluliselt lihtsam. Ent lugu lõpeb veelgi ebameeldivama puändiga: kui Harriet oma maskid langetab, ei jää sugugi kõik teda kui autorit uskuma.

Praeguseks suutsin blogijatest leida vaid Marca, kes sellest raamatust kirjutab (kindlasti tuleb neid veel!) ja kuna ta kirjutab, et “feminism on siin üsnagi teisejärguline (raudselt vaieldav arvamus)” – ja mina vaidlekski kohe. Et siin pole minu arvates tegemist üldse vaid tunnustuse ihalusega, vaid ihalusga, et sinu üle otsustataks nende asjade eest, mida sa korda saadad, kordasaadetu järgi. Paraku aga tundub, et paljudes asjades märgatakse asju ainult siis, kui sellega on välja tulnud mees – sedasi oli ju ka siin. Polnud vahet, kas tegemist oli juba eelnevalt kunstisnoobide seas tuntud Runega või absoluutselt tundmatu Anton Tischiga (kunstnikunimi Anton Tish). Harrieti ideed olid haaravad, aga ilmselt juhul, kui selliste asjade peale oleks tulnud mees … Naisena oled ja jäädki kuulsa kunstikoguja Felix Lordi leseks, kes on rikas. Tegeleb kunstiga natuke nagu hobiga mehe aupaistes…

Ja jällegi – nii must-valge see kõik siin sugugi pole. Sest Harriet kirjutas ka oma kriitilisi artikleid Richard Brickmani nime all … võib-olla jääb kellelegi pisut silma, kuid ei avalda mõju, sest “kes see Richard Brickman üldse on”. Räägib see, kes midagi ise on. Ja on see, kes on õiges kohas. Ja õiges kohas on see, kes … 🙂 (Kui palju olen ma ise elu jooksul kogenud, et kui sama asja ütleb mees, siis kuulatakse. Kui ise, siis ei tehta halvimal juhul väljagi. Seetõttu on olnud oluline oma olulised sõnumid meeste suu läbi esitada. Või vähemalt kellegi kaudu, kes on “õigemas kohas”. Kunagi sattusin juhuslikult nägema Rootsi dokumentaalfilmi “Kahetsejad”, kus mehed, kes olid sugu vahetanud, olid seda hiljem kahetsenud ja vist tagasi meheks hakanud. Üks küsimus oli, kas nad tundsid, et nendesse suhtuti naistena teistmoodi – ja just selle tõid nad välja. Naisena rääkides kuulatakse palju vähem, heal juhul patsutatakse heatahtlikult õlale “sõbrake” ja öeldakse ära. Kui, olles sama isik mehena, ei julge keegi sulle lihtsalt “sõbrake” öeldes vastu tulemata jätta.)

Niimoodi kokku võetuna tundub, et kõik oli siiski mustvalge. Ei olnud. Igaüks võib siit võtta seda, mida enda jaoks oluliseks peab. Kirjanik ise on ka eitanud, et on feministlik kirjanik (2014) ja et see pole sugugi oluline – mina ei näe, kuidas sellest siin mööda vaadata saaks (selles raamatus ehk enam ei saagi, intervjuu oli 5 a tagasi).

Veel oli põnev, kuidas Hustvedt kirjeldas neid näituseid, mida Harriet oma variisikutega korraldas. (Ja kunstilooming üldse – kas see on üldse päris individuaalne looming? Kui palju on mõjutusi sind ümbritsevatelt inimestelt? Nii Eldridge’i kui Rune näitused tekkisid paljuski siiski koos “mängides”, erinevate ideedega. Anton Tishi näituse puhul paraku enam hästi ei mäletagi….). Kuidas need olid üles ehitatud. Kui keegi verbaalselt ära kirjeldab (raamatus!), tundub see vähemasti väga põnev. Kui läheksin päriselt sellisele näitusele, ei oleks mina ilmselt kaugeltki sihtrühm, kellele meeldiks.

Ja lõpetuseks tuleb mainida, et igasugune maskide teema on selles raamatus nii tugev ja oluline. Maskid, mida kanname inimestena – tahame seda või mitte. Rollid, milles ühiskonnas oleme – tahame seda või mitte (kasvõi “kuulsa kunstikoguja abikaasa, kelle hobiks on kunsti teha”). Võetud maskid, kui esineme varjunime all või kellegi teise nime all. Maskide maharebimine igas erinevas kontekstis. Ja kuidas see ei pruugi õnnestuda, sest keegi mängis maskid osavalt ümber. Või kes oli üldse kes selles loomeprotsessis? Harry ja Rune maskidega mängud, mida nad üles filmisid….

Muuhulgas on siin raamatus palju joonealuseid märkusi. Muist on toimetajalt, muist tõlkijalt, muist kirjanikult. Kirjaniku puhul ei oska isegi arvata, kas tegemist on alati päristeostega või on ka nende seas fiktsionaalseid autoreid. Mõni nimelt on.

Ja ma olen Marcaga jällegi nõus, kui ta kirjutab:

[…] mõnda raamatut iseloomustatakse kui pretensioonikat või intellektuaalset. Enamasti ma ei ole aru saanud miks, kuid “Lõõmav maailm” tundub ka mulle selle määratlusega kokku sobivat. Millegipärast kiirgab pretsensioonikus endast negatiivset  – umbes nii, et tahetakse targutada, aga ei tule veenvalt välja. “Lõõmav maailm” ei ole kindlasti eputavalt intellektuaalne, see lihtsalt on selline, sa saad aru, et autor tõepoolest teab paljusid asju. Tal on olnud enne mäekõrgune hunnik erinevat infot, kui ta üldse lugu on kirjutama hakanud.  […] Võib tunduda, et sellisena – mingi info peale kirjutatud loona, on “Lõõmav maailm” liiga konstrueeritud, aga see ei ole ka seda.

Jah, on väga täpselt läbi komponeeritud ja konstrueeritud, aga sellegipoolest väga põnev ja nauditav. Iseäranis soovitan loomeinimestele ja kunstnikele.

Maarin Mürk kirjutab Sirbis (eelmisel nädalal?).

 

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

11. Aleksandrs Čaks “Minu armastus” LR nr. 21/1976

Selle raamatu tellisin raamatukogust, kuna nägin klmi blogis. Ja kuna kaks raamatut on pooleli ja kumbagi ei jaksanud eile lugeda, lugesin lohutuseks hoopis selle läbi. Ma ei oska ise midagi täpsemat kirjutada, tema kirjapandu on tabav:

“Ma ei ole muidu eriti meeleline lugeja, ja kirjeldatud hõngud ja värvid, sooja tuule puudutused säärtel, ja kõik muu säärane üldjuhul mu lugemisregistrisse ei maandu. Aga Čaksi raamat oli selle poolest tõeline erand. Urbanistlik küll, aga pigem aiamaine ja provintslik, kui suurlinlik maagiline realism. Lugude sisu oli enamasti hõljuv. Kusagil ebamäärases poolikuse ja terviklikkuse vahel. Enamasti ka elu ja surma piiril.”

No ja minule meeldivad just “hõngud” ning intrigeeriv tundus ka “aiamaine ja provintslik […] realism” suurlinnale vastandudes – ka minu teema. Üldiselt võib öelda, et sain kõik, mida ootasin ja mina ei oleks selle kirjanikuni ilmselt mitte kunagi jõudnud muidu. Lühikesed lood, poolte lugude lõpuks keegi sureb, teistel jääb niisama mingi paratamatuse küsimus või väide õhku.

Minu armastus” räägib mehest, kes ei ole homo, aga kellesse kõik naised suhtuvad nagu oma homost sõpra. Nukker, kas pole. “Putukate kuninganna” segab tõesti loo kenast vanamemmest vastikute tarakanide, prussakate ja kärbestega, kelle keelt mutikene mõistab ja kelle surma korral nende baasil ravimeid valmistab. “Ebausk” räägib sellest, millest pealkiri lubab. “Räime-Andrejs” on lugu vanast surevast kalamehest, kes tahab Daugava äärde. “Loomus” dresseeritud kassist, kes teatud asjadest siiski oma loomusele vastu ei saa. Ja “Väljasõit Katlakalnsi” jooksupoisist, kes täidab oma meistri (vist oli ka sell tegelt) käske, aga satub seetõttu armukolmnurka. Või kes teab, mis kolmnurk see oligi, eksole.

Üllatav ja toredalt hõrk, resigneerunud ja nukker. Ühes.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar