Kaitstud: Laulupidude hooaeg on avatud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: ilus

29. Mattias Edvardsson “En helt vanlig familj”

Lugesin pikalt kahte raamatut (pigem sellist väärtkirjandust), aga venis ja venis. Otsustasin siis ühel õhtul hoopis selle ette võtta, mis mulle kingiti. Kingitud raamatuid on ju veel eriti viisakas lugeda (raamatukogu omasid ju ka ikka loed, aga viid vabalt tagasi, kui ikka ei sobi). Algus läks üsna kiiresti, kuna lugesin oodates.

Raamat koosneb kolmest osast – esimene osa on pereisa jutustus, siis 19-aastase tütre Stella jutustus, lõpetuseks ema lugu. Tegemist siis “täiesti tavalise perekonnaga”, kes ühel hetkel avastab, et nende tütar vahistatakse kahtlustatuna mõrvas. Mis on vanematele täielik šokk. Tütar on küll alati olnud impulsiivne ja keerulise iseloomuga, mistõttu kõik juba a priori usuvad, et see võiski tema olla, kes eduka noore juristu/ärimehe/miljonäri maha tappis. Peale tüdrukute vanemate muidugi. Isale tulevadki kõik asjad ootamatumalt. Ema  Ulrika (mis selgub ju viimases osas) on alati sammu võrra ees ja teab asjadest rohkem. Isa on kirikuõpetaja (nimeks Adam), ema advokaat, seega ka juriidikaga hästi kursis. Seega kogu põnevus püsib ja lugeja ka ei tea, kas Stella on siis tapja või mitte.

Raamatu mõte ehk ongi see, mida inimesed on võimelised oma lapse päästmiseks tegema. Oma pere kooshoidmiseks. Ja mis on “täiesti tavaline perekond” – see on ju pealkirjagi sisse kirjutatud, et täiesti tavalisi perekondi pole tegelikult olemas. Selles raamatus on keskmes see perekond ja nende sõbrad: Dino ja Alexandra koos oma tütre Aminaga. Stella ja Amina on lapsest saadik olnud parimad sõbrannad, nende lähedus ja sõpruse tugevus teeb isegi Stella ema kadedaks.

Lugemise ajal leidsin äkki veebist, et keegi on sellest raamatust kirjutanud – ja eestikeelsest väljaandest (tõlk. Kadri Okas)! Nii et huvilised võivad lugeda ka siis, kui rootsi keelt ei mõista. Põnevus püsib epiloogi lõpuni. (Triinu kirjutab).

Loe katkendit Postimehes.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

28. Caroline Eriksson “Hon som vakar”

Sain läbi ühe …. põneviku? Võib-olla psühholoogiline, sest mingeid tapmisi ju tegelikult ei toimu, kuigi hirm peaks lugejal püsima. Pole päris minu maitse raamat, aga muidu üldiselt suht loetav ja mõnevõrra põnevalt üles ehitatud.

Ilma sisu paljastamata ei saa kokkuvõtlikult tegevusest väga rääkida. Öelda võib nii palju, et minategelane, kirjanik, on kolinud ajutiselt ridamajja õde tuttava elamisse, kuna nad on oma mehest lahku kolinud, et jõuda endas järeldusele. Kas jätkata koos või mitte. Ta on omadega täiesti läbi ja nad tegelikult armastavad teineteist endiselt. Istudes köögilaua taga, näeb naine, mis toimub vastasmaja köögis. Vastasmaja poiss käib vahel tema juures külas või abi palumas. Minategelane langeb maanilisse kirjutamisfaasi. Ja kuidas kõik laheneb.

Rubriigid: raamat | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kaitstud: ootamatult suured

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad, lora

Väga teravmeelne hidalgo

Ma ei ole enam ammu oma teatrielamustest siia kirjutanud, aga eile mõtlesin, et võib-olla peaks. Nimelt juhtus minuga (isegi minu mõistes) kummaline asi, et ostsin juba 28. augustil (!!!!) 6. juuniks teatripileti, sest mind ahvatlesid 1) Don Quijote, 2) Katrin Pärna lavastus ja 3) nimetus tantsuline fantaasia Cervantese teemadel (mis seisis piletil. Eile ostetud kava peal on “heroiline tantsuvestern vähese jutuga”).* Vanemuise puhul on tantsuetendused üldiselt kõige kindlam valik ka. Mõne aasta tagune Meister ja Margarita oli ju huvitav avastus, mis sest, et toona tundus natuke liiga pikk lõpuks. (2015!!!! üle 4 a tagasi!).

Ja peangi ütlema, et Quijote meeldis mulle isegi rohkem – oli kuidagi kompaktsem. (Esimene vaatus ca 1 h ja pool 10 sai läbi – igati paras). Etendus oli pühendatud Aivar Kallaste 60. juubelile (mis olgi just eile).** Ja ei tohi jätta mainimata, et tegelikult oli lavastaja-koreograaf Janek Savolainen ja lavastaja-libretist Katrin Pärn (ja ma pean tõesti vabandama, kas ma M&M puhul Savolainenit üldse nimetasin – tema on ilmselt teatud mõttes olulisemgi). Mõnes mõttes on käekiri sama. Seekord on uste ja treppide asemel redelid – ja see on tegelikult nii tore ja läbiv, et ei tundu üleküllane. Redelid viivad lavaaugust külgedele, aga nendest saavad ka voodi, lõvipuur, vangide ohelikud ja – mis mulle tõesti eriti meeldis – tuuleveskid! (Kui midagi tundub üleliigne, siis minule tõtt-öelda ei jõudnud kohale, miks lõpuks hobune suureks läks, miks see sisse toodi. Enne piisas Rosinantest või siis kepphobusest. Võib-olla on midagi tekstis, mis seda põhjustas. Samuti see suur kuri võlur, kes hetkeks tagant välja ilmus ja kohe tagasi tõmbus – teksti ju nii täpselt paraku ei tea ka 🙂 )

Samuti olid tantsuliselt toredasti lahendatud kõik stseenid. Kui ooperi väikevend on operett, siis balleti väikevend võikski olla selline “tantsuvestern vähese jutuga” – seisakuid oli ehk rohkem kui klassikalises tantsuetenduses, kogu aeg ei olnud kõik (tegelased) liikumises. Vahel istuti maha, puhati, peksti läbi, lamati läbipekstult maas jne. Ja kui tavaliselt on kavalehel tantsija nime juures need rollid, mida ta tantsib, siis nüüd oli loetelu rollidest ja nende taga tantsijate nimed. Tantsutrupi liikmed vahetasid rolle ja ega neid nägupidi ikka kõiki tea. Selline lahendus oli hea sellepärast, et mina jälgisin tegelaste saabumise järgi, kes on kes, see aitas stseenidest aru saada. Väga vaimukalt oli lahendatud laste teema – tantsijad (mehed) olid põlvili. Eriti nunnu oli üks, kes pidevalt pikali lendas ja keegi alati kiirelt üles tõmbas (tegemist jälle vaid ühe stseeniga). Tantsuliselt oli lahendatud ka raamatute põletamine – tuleleeke kujutasid tantsijad ja valgus.

Põhiline kese, Aivar Kallaste kurva kuju rüütlina, oli täpselt nii õige kui üldse ette kujutada võib (mitte ükski noormees seda osa poleks teha saanud – võtke või reibas Sancho Panza, Giorgi Koridze, kellele oli mingi polstriga veidikenegi jämedamat välimust antud – ja Sancho iseenesest võis noorem olla). Nii hea meel, et 60-aastane tantsuartist saab enda ümber ehitatud etenduse! Kõik oli nii tabav! Tema entusiasm, hullumeelsus, salakavalus õetütre (Merilin Mutli) eest raamatute peitmisel ja ärapõgenemisel.

Ma sain kavalehelt aru, et kuna teine osa raamatust on nagu metaraamat või läte “maagilisele realismile” (Talveti sõnul), kus Sancho Panza ja Don Quijote loevad romaani, mille Cervantes ja Avellaneda nendest on kirjutanud, siis teine vaatus keskendub ka pigem sellele. Ja alguses nii ju oligi – selle vahega, et hoopis Rosinante/Cervantes (tõrrepõhjahäälega Janek Joost) luges raamatut ette Sancho eeslile (Gerardo Avelar). Kas kõik muu oli siis justkui nende lugemine ehk naasmine seikluste juurde, mille nad olid juba läbi elanud? Sest seiklused jätkusid lihtsalt hullumeelses toonis edasi, võideti võidetamatuid (koba peale lõvi ja vabastati vangid-galeeriorjad, kellelt kohe ise ka tuupi saadi – ja ei, ega ma täpselt seikluste mõttes mäletagi, kust vaatusepiir läks).

Mingil imelikul asjaolul on see etendus liigitatud suvelavastuste alla – ilmselt sellepärast, et väljas oli 30 kraadi :). Kolm etendust ainult – eile, täna ja homme. Ma väga loodan, et Aivar Kallastel (ja teistel) on jaksu, et seda siiski palju rohkem mängida. Pole mingit põhjust lavalises mõttes seda suvelavastusena hoida (Väikeses Vanemuises toimub, lavatehnikat on vaja, lavaauku). Igatahes soovitus! Isegi kooli- ja ülikooli gruppidele – ega koolis keegi Cervantest enam lugema hakka, hea, kui üldse loetakse. Selline etendus tekitaks vähemalt huvi ajatu klassika vastu. See on lihtsalt jälgitav, vaimukas, arusaadav.

Ahjaa, muusika. Raadiosaates ei paljastanud Savolainen ja Katrin Pärn, kelle muusika on. Kavalehel on kirjas Ennio Morricone, Hans Zimmer, Jerry Goldsmith jt. Üsna hirmuäratav tavapärasus. Etenduse jooksul aga on see muusika siiski impersonaalne, toetab vägagi kogu õhustikku, hispaanialik, teinekord flamenko. Ja mind, kes ma muusika osas võin üsna valiv olla, ei häirinud. Pigem tuli tahtmine teinekord flamenkole kaasa plaksutada ja ise tantsu lööma hakata.

(Paraku on mul piltide limiit blogil täis. Veel töötan mõtte kallal, kuidas edasi. Ilmselt tulebki maksma hakata 😦 )

* Kusjuures olin üsna kõhklev juba – enamasti on esietenduse lähenedes linnapildis näha, facebookis näha, lehes, siit-sealt. Nüüd ilmus midagigi alles sel nädalal (linnapildi osas ei oska enam kaasa rääkida, satun kesklinna harva)!

** Küll ma nuputasin, et mis juubel tal siis nüüd on. Kavalehel oli pilt sõjaväekaaslastega aastast 1988 ja jutt, et tegelikult oli tal ülemine vanusepiir tegelikult kaks nädalat pärast sõjaväkke võtmist käes ja kellegi “eriline tähelepanu” oli sõjaväkke viimise taga. Oleks ma ise noorem, arvaksin, et ta sai 50. Sellisel juhul oleks aga see vanusepiir liiga noor olnud 80ndate lõpus, lisaks mäletan teda ikka varasemast ja tean, et ta ei saa minust endast nii vähe vanem olla. 55? Tundub jällegi suht kummaline nii suurelt tähistada. Selguski, et 60! Mis on igas mõttes ikkagi imestamapanev, eriti tantsuartisti osas! Respekt.

 

Rubriigid: teater-muusika-kino | Sildid: | 2 kommentaari

27. Tove Jansson “Rent spel”

Sain kingiks nii ilusa raamatu! Siia on kokku kogutud mõned Tove Janssoni romaanid:

Kuna ma olin teisi varem lugenud (ühte neist eesti keeles), alustasin kohe viimasest, mida ma lugenud ei olnud. Rent spel (otsetõlkes…. Puhas mäng – kõlab, et äkki on mingi parem variant, mis mulle hetkel pähe ei tule). (Tundub, et tuleb kohe ka eraldi välja, kirjas, et võimalik tellida. Originaal ilmus 1989).

Peategelased on Jonna ja Mari – kaks vanemat kunstiinimest, kes elavad ühe maja pööningukorrusel erinevates korterites, suvel oma üksikul saarel, kus käivad paadiga merel, jäävad udu kätte jms. Tegelikult ei ole see klassikalises mõttes romaan, vaid erinevad novellid (või oleks ehk õigem öelda pildid?) Jonna ja Mari elust (kes on muidugi väga sarnased Tove Janssonile ja Tuulikkile minu arust). Ja tegelikult ei juhtu ka nendes novellidest enamasti mitte kui midagi. Need kirjeldavad lihtsalt väikeseid seiku nende elus, asju, millest meie kõikide elud koosnevad ja mis ongi tegelikult poeesia 🙂 Mari ja Jonna tülitsevad, nääklevad, aga on alati teineteisele toeks. Nad on erinevad ja täiendavad teineteist.

Näiteks peavad nad kassile kala püüdma. Mari jaoks on tähtis tema onu viimasena punutud võrk. Jonna on spontaansem, talle ei meeldi selline minevikku takerdumine (umbes “su onu armastas võrke teha ja ilmselt ei pidanud ta ka seda võrku, mis jäi juhuslikult tema viimaseks, millekski erilisemaks, mida ei tohiks rahumeeli kasutada ja mis ei tohiks katki minna”). Jonnal on püstol, millega ta on Mari meelest lihtsalt enda lõbuks kurja teinud (mingi saart terroriseeriva linnu lasi maha, kogemata mingis mõttes, tahtis vist hirmutada) – ja samas toob ta Jonnale püstoli ikka järele, kui too mingite lollide jahimeestega maid jagama läheb. Või kuidas Jonnale meeldib igasugu vesternfilme vaadata ja ta lausa palub Marit, et see seekord temaga koos ei vaataks. Kuna Marile ei meeldi, et need on kõik täpselt ühesugused ja teadupoolest on kehv vaadata midagi, mis sulle meeldib, kellegagi, kellele üldse ei meeldi. Mari kuuleb kõrvaltoast läbi seina siiski My Darling Clementine’i, millega kõik vesternid pidada lõppema. Kui Jonna hambad ära peseb ja magama tuleb, küsib Mari, kas film oli hea ja Jonna vastab, et polnud, aga lindistas selle ikkagi. Ja Mari küsib enne uinumist, kas ta võiks ka seda filmi siis laenata. Või kuidas nad Phoenixis käivad ja kuidas sealne koristaja nende asju sätib hotellituba koristades. Ja veab Annie’ juurde puhvetisse (kohalik kõrts). Kuidas reisimuljeid rongiaknast (või oli see buss?) filmides – sest kõik oli NII ILUS – ei ole Jonnal mingeid ilusaid kaadreid jäänud. Ainult Suure kanjoni juures, kus ta paigal seisis ja korralikult filmis. Veel tegi nalja ühe vanema kunstniku, Wladyslawi külastus Mari juurde. Mees oli suht egotsentrik ja nõudis, et nad ööd läbi üleval istuksid. Nalja tegi see, et mees oli ise ju 90ndates ja Mari ning Jonnale viitas kui noortele 70ndates inimestele. (Mis on tegelikult jumala tõsi – 25 ja 45-aastane pole üldse sama vanad. Meile tundub siit altpoolt vaadates, et 75 ja 90 on suht sama 🙂 ) Igatahes on nunnu, kuidas Jonna neile ukse taha toitu ja teed (või oli see kohvi) toob. Või kord räägivad nad oma isadest – mõlema nimi olnud Victor. Nojah, sedasi võib lõputuseni jätkata.

Seega selline vaikselt kulgev argiolukordade raamat. Mis näitab, kui ilus on elu kellegi kõrval.

Rubriigid: raamat | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kaitstud: poeg, mu järeltulijaa

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rubriigid: lasteteemad, tervis