See Narine Abgarjani raamat meenutab pigem “Taevast kukkus kolm õuna” (kui “Manjunjat“). Siin on jälle jutustamisrõõm, võiks öelda. Kusjuures oleks arvanud, et tilluke külake Berd on väljamõeldud, aga Ilona Martson annab joonealuses teada, et tegemist on külakeses Armeenia Tavuši regioonis.
Lugu saab alguse Simoni matustega, kes on olnud naistemees ja muidu lõbus mees. Lisaks – kuna ta on surnud ootamatult insulti, siis on kõrvad tõmbunud siniseks ja kohaliku külamuti soovitusel hakatakse neile siis mingit mähist tegema ja pannakse lapselapse kõrvaklapid ka veel pähe, et kompress hoiaks. Ühtlasi on matustele ilmunud kõik Simoni kõrvalsuhted-naised. Seega läheb lahti nagu mingi poolkoomiline külatrall.
Siis raamat jätkub, järgnevad lood on tegelikult nende naiste lood, kes olid Simoni kõrvalsuhted. Ses suhtes on tegemist novellikoguga, lihtsalt tegelasi ühendab Simon, teinekord veel mõned suhted, külaelanikud, eriti kõõrdsilm Vardanuš. Muidugi kuuluvad kõikide juurde väga vanad kombed, aga siin mõjuvad nad muinasjutuna, legendina, mitte realismina (sest realismina lugedes häiriks – nagu Manjunjas).
“Kaelaripats” räägib loo Lesk Silviast, kes sisuliselt ei olnudki lesk. Ta hoolitseb Berdi sünnitama tulnud tütre ja tolle beebi eest, üsna vanamoeliste kommete läbi ka vastsündinut kaitstes. Siingi veel on veidi seda jandihõngu… alguses. Siis aga selgub, kuidas Silvia elu on läinud, edukatest matemaatikaõpingutest ülikoolis, ta õnnetust abielust, milles Silvia peaaegu poolearuliseks tunnistati, kuidas ta lapse sünnitas ja pidi selle mehele jätma, hea, et tagasi Berdi sai. Selgubki, et seesama tütar, kes “edukalt Venemaale abiellus”, on tegelikult kogu elu pidanud emast eraldi elama. Kõik lood on sellised – ajas edasi-tagasi hüppavad ja laienedes erinevates suundades. Üldiselt meenutab just Silvia lugu kõige rohkem “Taevast kukkus kolm õuna”. Sest tema armulugu on kõige hilisemas vanuses – nad on lapsepõlvest sõbrad ja Simon tuleb kord tema juurde midagi parandama. Ja hakkab üha rohkem käima ja niisama seal olema.
“Lõhnaõli” peategelane on Elisa. Kes abiellub Tigraniga, kellel on tegelikult armusuhe teise naisega, küla iluduse Šušaniga – samas on see naine abielus invaliidist mehega, kelle eest hoolitseb, neil on lapsedki. Šušan on Tigranist vanem ka. Esialgu nad katkestavad armusuhte, aga siis elustavad taas. Elisa tunneb seda ja kolib elutoadiivanile. Kui Šušan jääb leseks, kolib Elisa poegadega oma kadunud ema tühja majja, pojad saavad suureks, omandavad hariduse, lähevad USAsse elama. Simonit tõrjub muudkui tagasi – aga see on armunud Elisa lauluhäälde (see on paar korda tühjas kabelis laulnud, et hingel hakkaks kergem. Hiljem poegadel külas käies näeb gospelkoori ja suhestub kohe).
“Pärlid” räägib Sofiast, kes tahtis abielluda kleidi pärast. Abiellunud, selgus talle mõne aja pärast, et ka mees oli tore. Kõik oli kena kuni mees läks tagasi Taškenti, naine pidi suvel järele tulema. Lapsi neil polnud õnnestunud saada, kõik katkesid. Vahepealsel ajal aga tekkis kogemata armulugu Simoniga, kestis kolm kuud, rasestus. Suhte ta küll katkestas, aga mehe majast välja kolida nadu ei lubanud – ütles, et koligu siis, kui mees selleks loa annab. Möödus paar aastat, tütar Vassilissa sirgus, mees tuli tagasi ja nad elasid rahulikult edasi. Vassilissa pidas ikkagi Benjamini oma isaks. (Siin laieneb veel ka Vassilissa looks, tema abiellumisest Bagratiga…)
“Joonistused” on lugu Susannast. Kronoloogiliselt liiguvad kõik ajas üha kaugemale, nooruspõlve poole. Susanna on Simoni esimene tõeline armastus, see tüdruk, kellega koos otsustati minna õppima, saada lapsed ja ühel päeval surra. Susanna parim sõbranna oli Melania, Simoni tulevane naine. Juhtus aga nii, et üks tüüp, kellele Susanna oli korvi andnud, lasi oma nõbudel tüdruku koolilõpupäeval kooli eest ära varastada, vägistas ta ja siis pidi Susanna selle mehe majja jääma. Simon abiellus Melaniaga, kes teda toetas. Aga hiljem hakkasid ikkagi Susanna ja Simon kokku elama, kui Susannale sai selgeks, et selles külas tal tulevikku pole ja ta kolis minema. Susanna oli pärit küla kõige vaesematest oludest, vanaema oli sajatav kibestunud vanamutt.
Kõikidele oli Simonist midagi jäänud. Kõik need asjad (pealkirjad) panid nad Simonile hauda kaasa.
Viimane peatükk on “Meri” – Simoni enda jutustus, kui ta jälgib oma matuseid, kes tuleb ja kuidas käitub. Lõpuks seda, kuidas ta kõiksusemerega ühineb. See merekohina kuulmine on kogu raamatus läbiv, kuigi kellegi teada mingit merd nende lähedal pole.
Pikemalt ei jõua, tegelikult ilmselt annaks.
SEHKENDAMINE 