See raamat ilmus vist sügisel ja ootamatu juhuse tõttu sain lugeda. Schulman on depressiivne, seda ei saa eitada. Samas ei saa kuidagi eitada, et ta oskab raamatu struktuuri jälle nii huvitavalt läbi mõelda, et kõik voolab otsekui samadesse mustritesse, kuigi siin pole isegi TENETi moodi vastupidises suunas liikuvaid aegu. Siin on kolm aega – Harriet, lapsepõlv; Oskar – elu Harrietiga kohtumisest lahkuminekuni; Yana – kahe eelmise tütar täiskasvanuna pärast isa surma. Kõik teed viivad Malma jaama – tegelikult vaid kolm pöördelist sõitu. Harriet: üksiklaps, kes kasvab isaga, ema ja õde kolivad teise pere juurde. Yana – üksiklaps, kes kasvab isaga, sest ühel päeval pärast tülitsemist sõitsid vanemad ära ja isa tuli üksi tagasi. Kõikide jutus võetakse ette sõit Malma jaama.
Muudmoodi ei ole võimalik ega mõtet sisu edasi anda. Lugu on väga sügavalt psühholoogiline, urgitsedes põhiliselt Harrieti lapsepõlves, aga sellest johtuvalt ka Yana omas. Kui paljud arvavad, et tulevik on meie ees lahti, siis Harriet arvab, et vaid minevik on lahti – seal kujundatakse meie elutee teinekord meie tahte vastaselt ja siis tegeled kogu elu nendest mustritest lahtivõitlemisega, mitte lahtise ja avatud tuleviku embamisega.
Rongid on kuidagi üldse läbiv kujund selles raamatus – need liiguvad ju etteantud rööbastel. Paralleelsetel rööbastel. Kolm rongi sõidavad erineval ajal Malma jaama poole, aga väga oluline rong sõidab ka Göteborgist Stockholmi ja Yana töötab metroojaamas turvatöötajana/piletikioski tädina. Ja on ülekaaluline (vist ca 35-aastane). Võib öelda, et eriti oluline aspekt siin raamatus on lapsed ja kuidas vanemate käitumine, lahutus, ütlematajätmine või kuhugi kadumised nendele mõjuvad. Psühholoogia igal sammul. Ja paralleelid kolme sõidu, kolme jutustaja, iseäranis Harrieti ja Yana vahel. Aga ka muud pisikesed märgid, mis esmapilgul ehk ei pruugi silma jääda. Joonistatud naeratused või kriipsud suu eest, mis ilmuvad hiljem välja ka elektritraatides või kella sihverplaadil osutitena. Võrdne vaatamine ühele ja teisele poole (Harriet lapsena, koer). Koduloom. Kõrtest kee McDonald’sis.
Ma saan aru, et Schulmanile võib ette heita (? vale väljend ehk) tumedaid toone, aga tegelikult asetses see Malma jaam ja maja selle taga metsas järve ääres ju idüllilises paigas. Seal käidi vananaistesuvel. (Schulman ütles Babelis, et kui te arvate, et see raamat on mustades toonides, siis see on alles lapsemäng. Tal olla midagi veelgi masendavamat käsil).
Ma ei oska öelda, kellele seda soovitada, millisele sihtrühmale. Kirjanduslikult on ikkagi kõrgklass, tundub mulle. Sisu mõttes… noh, kogu aeg on midagi valesti. Samas on kõik kuidagi õhkõrnalt ja mingid pisidetailid, mis seovad või mis justkui tilgutavad tillukese pisara jutustusse. Poeta või ise mõni. (Ei, ses suhtes pole pisarakiskuja selle tavapärases mõttes).
Kirjanik ütleb ka ise järelsõnas, et ta tegelased on ilmselt suured raamatusõbrad, sest üks kordab pidevalt üht parafraseeringut Neruda luuletusest, teine jälle Zafran Foeri raamatust “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal“. Üks arvustaja tõi paralleeli Ibseni “Metspardiga” – Hedvig ja tema part, siin Harriet ja tema küülik. Just selle küüliku surma ümber käib “tants” (noh, et mitte aurukatla või nii…)
Väga palju on kirjutatud (rootslasi mõjutab rohkem Alex Schulman kui avalik isik, podcasti tegija, Stockholmi ülbik – ma kohe näen lugedes, et see seisab neil tee peal risti ees. Paljud tahaksid öelda head, aga ütlevad, et noh, andsin võimaluse, või midagi muud):
- Sven Anders Johansson kirjutab Aftonbladetis: “Alex Schulman lämnar för lite plats åt läsaren. ”Malma station” är elegant, effektiv och en rent av demokratisk roman”
- Ulrika Knutson SVT-s: “Det är elegant utfört, men konstruktionen märks för mycket. Jag saknar också den drastiska humorn från förra romanen, som gjorde familjen uthärdlig att umgås med. Här härskar en sorts fint gravallvar. Schulman har däremot behållit kärleken till bombastiska detaljer. Han som är så bra på att skildra krypande obehag behöver inte de språkliga splattereffekterna.”
- Annina Rabe i Expressen: “Alex Schulmans nya roman bör läsas som i ett flytande, opålitligt minneslandskap. Den är som bäst när den lyfter sig från krav på realism och belyser scener med ett drömlikt sken. Försöker man däremot läsa den som en helgjuten romanberättelse på helt igenom realistisk grund uppstår en del frågetecken. Kanske också irritation. Inte för att det som händer där inte kan ha hänt, för det kan det förstås. Men risken finns att man börjar se berättelsen som symbolöverlastad och sentimental. [—] Läser man det genom ett drömfilter blir det logiskt, gör man inte det blir det lite fånigt. Eller i alla fall konstigt. ”Malma station” balanserar på en skör lina, men det är också det risktagandet som gör den till en stundtals riktigt fin roman.”
- Intervjuu Rootsi Raadios. I en intervju med P1 Kulturs Lisa Bergström berättar han hur han alltid, oundvikligen, återvänder till sår från sin barndom. “Jag hamnar alltid hos barnet som tittar på faderns och moderns bortvända ansikte. Det är urtraumat. Jag har accepterat att det är där jag nog kommer vara resten av livet.”
- Mattias Björkas (Arbetet): “Malma station är ett slugt berättat släktmysterium. Det är spännande, obehagligt, snaskigt, lättläst och stundtals väldigt vackert.”
- Babel minut 13:40 (vaadatav ainult 27. maini 2023)
- John Sjögren i SvD (maksumüüriga): “Få har en sådan blick för barnets utsatthet och särskilda sensibilitet som Alex Schulman.”
- DN. (Maksumüüri taga)
SEHKENDAMINE 