Mul on hea meel, et selle raamatu lugemiseks ette võtsin ja iseäranis, et jõudsin läbi lugeda (viimased aastad kisub kangesti telefoni poole ja loen väga kehvasti). Minu jaoks oli tegemist hea kirjanduse paraadnäitena (ühtlasi näitena raamatust, mis just mulle meeldib, ja ma saan täiesti aru, kui paljud teised nii ei arva. Samas – GoodReadsis on tervelt 46% lugejatest hinnanud viie tärniga, 38% nelja tärniga – 84% seega üle keskmise hindega… Hindajaid on siiski kokku tervelt 2614. Seega äkki kuulun ma seekord ikka ka pigem enamuse sekka). Ametlikust kokkuvõttest võib lugeda:
„Margarita“ on lugu metsa ja inimese harva räägitud ajaloost. 1940.–1950. aastatel esitati Soome metsadele, meestele ja naistele nõudmisi, millel oli toona õilis eesmärk ühiskond pärast sõda üles ehitada. Paraku on edulugudel ka teine pool ja kollektiivsete kohustuste täitmine toob romaani tegelaste ellu saatuslikud pöörded.
Sisu kirjeldama hakkamine on libe tee – see läks pikaks (aga hiljem aitaks mul endale meelde tuletada muidugi. Tegingi nüüd seda pikalt, nii et pole mõtet siit edasi lugeda, ehk vaid lõppu). Raamatu keskmes on Senni, kelle keskmine nimi on Margarita. See viitab aga ebapärlikarpidele, liigile Soome kärestikulistest jõgedes, mis on ohtu sattumas. Senni on sanatooriumi massöör, ta ema töötab sanatooriumis köögis, sanatoorium asub väikeses kohas Kankaristos, on vahetult sõja järel üsna kehvas seisus, ent ei jõua veel kosuda, kui omanik sureb, kõik pärandusena riigile jätab. Suur osa algusest läheb 1950. aasta suvehooaja kirjeldamisele – see on ka viimane hooaeg. Aaro saadab ema sanatooriumis, Senni masseerib Ameliat (ema). Senni ja Aaro “armulugu” – tüdruk on juba 27 ja tahaks teada, millest siis kõik räägivad, sõidab Aaroga saarele, teevad seda. Aaro tunneb ennast süüdlaslikult, nad lepivad jaaniööl kokku kohtumise metsas, Senni vanavanematele kuulunud maalapi juures, kus enam keegi ei ela ega käi, eraldatud koht. Seal kõrval jookseb ka kärestikuline jõgi – üle selle tulles saab Kankaristosse mööda otseteed (lapsepõlves on Senni sinna sisse kukkunud ja tunneb ennast tihtipeale vee osana). Vihma sajab, Senni läheb, on pime, armatsemine kuuse all pehmetel okastel, mees jääb kuuse alla magama, Senni heidab ennast jõevette ja tunneb, et on veega üks (soovides olla kindel, et miski tema sisse ei jää).
Paralleelselt jookseb teine lugu, mille pealkirjas ei ole aastaarvu ega kohta – kõigest “sõda”. See algab sõjaväehaiglast, kus kõrvuti on minajutustaja ja Senni isa, vanem mees, kes on läinud sõtta teisi aitama (temagi oli massöör, tundis inimese anatoomiat) ja jalg kõvasti haavata saanud. Noor mees saadetakse tagasi, sest temal oli mingi seletamatu psüühiline häda, mis viis temalt mõneks ajaks silmanägemise, vanem mees aga viiakse edasi laatsaretti… ja tuuakse hetk hiljem tagasi, sest puudega põlemise jõul töötaval autol on vingugaas tunginud haigete juurde ja haiged on teel vingusurma surnud. Noor mees aga saadetakse tagasi, nad konutavad oma üksusega mingis vanas talutares, kus ei paista keegi elavat, ootavad, passivad. Vahel tapavad lehmi, kes tulevad kuskilt, pargivad igaks juhuks ka nahad. Vahepeal käib tema armsam Leena. Ühe sõbraga jõe ääres olles leiab pärlikarpe, avab neid järjest palju, et leida pärlit. Lõpuks leiabki ühe, hoiab taskus. Sõber on ebausklik ja ütleb, et kui seda teha, hakkavad hirmsad asjad juhtuma… Major läheb ühel päeval metsa, tagasi ei tule – on sattunud miinile, jalad otsast, surnud. Tema saadetakse Helsingisse lesele teatama, kuigi kiri on juba läinud. Satub sinna sel ajal, kui juba uhke matuserong käib mööda tänavat ja mõistab, et teate edasiandmine oleks tol päeval mõttetu. Siis aga lendavad sõjalennukid, ta varjub, otsustab majori karvamütsi, mille oli kaasa võtnud, pargis käest poetada ja sõidab tagasi. Kord kuulevad mürinat, rinne kohal, tema paneb plehku, kukub pommiauku millegi otsa ja sureb (lk 249-253).
Senni lugu jätkub. Ta rasestub, aga rasedus on selline, et mitte miski ei püsi sees, ta ei saa süüa ega juua, ta hakkab alla võtma, ema hoolitseb. Uus seadus – tervislikel põhjustel on võimalik teha aborti. Lähevad seda taotlema… aga KÕIK arstid ütlevad, et iiveldus on raseduse ajal tavaline, küll läheb üle, sööge väikeste portsjonitega, neil õnnestub lõpuks isegi taotlus saata, aga komisjonilt saabuv pikk vastus annab teada, et … loode on indiviid, isamaal on vaja, et iga naine iseäranis pärast sõda sünnitaks 6-8 last … “Lapsed ei kuulu üksnes emadele või isadele. Nad on ka rahvuse, riigi omad. Me vajame neid rohkem kui kunagi varem, et meie maa kasvaks ja areneks endisele tasemele, endisest paremaks. Sünnitamine on naiste isamaalise sõjaväeteenistuskohuse täitmine.” (lk 194, tõlk. Toomas Tallo). Ma pean ütlema, et see eitava vastusega kiri oli nii raske, et ma lasin diagonaalis üle lehekülje. Lihtsalt nii raske. Kõik need peaaegu 9 kuud viibib ta jampsivas poolunes või täielikus unes, kuni lõpuks saab Helsingisse operatsioonile – enda arvates kuurorti juhataja Elizabethi suunitlusel (arst on üks viimase suve kuurortikülastajaid). Ta jääb elama, tekib söögiisu, laps sureb.
Samuti on siin tegelasteks Einar Kairamaa – endine kohtunik, kes tegeleb väga looduse, looduskaitse ja muu sellisega, viimase aja huviks ebapärlikarbid ja nende kuulutamine looduskaitsealusteks. Tema poeg Antti on see, kes planeerib raieid ja hoolitseb, et metsa hoitaks (paradoksaalne). Antti oli abielus Teaga, kes teeb 50/51 talvel väga populaarset raadiosaadet, reisikirja Jaapani kandist. Sennile ostetakse (Aaro ostab) ta raseduse ajal raadio, nii et ta võib läbi uneuima kuulda Tea ilusat häält ja juttu. Oluline on ka see jutt – Anatanani kuningannast. Lugu räägib sellest, kuidas Jaapani sõdurid pärast laevahukku sattusid üksikule saarele, kuhu oli jäänud üks naine. Mehed muudkui võitlesid tema pärast, too “abiellus” üha järgmistega, mehed nottisid üksteist. Lõpuks sai neil vägivallast villand ja nad otsustasid naise ära tappa. Tollel õnnestus põgeneda. See kõik oli samuti 1950nda aasta ümber – sõdurid elasid saarel, neile öeldi lendlehtedega, et sõda on läbi, ent nemad ei uskunud – selliseid trikke on ennegi tehtud. Uskuma jäid alles siis, kui 1951. aasta juunis lasti lennukitelt lähedaste kirju alla.
Tegelikult on enda jaoks kirjutamine, et meelest ei läheks, väga keeruline, sest ma olen sunnitud siiski väga palju ära avaldama. Kes pole raamatut veel lugenud, ei tohiks seega lugeda.
Senni läheb Helsingisse õppima taastusraviõeks, sest möllab poliomüeliit ja on ette näha, et selliste spetsialistide järele kasvab nõudlus hüppeliselt. Haiglas praktiseerides kohtub ta Aaroga (pigem Ameliaga), sest tolle laps (Amelia lapselaps) on nende osakonnas “raudkopsus” – laps on vaevu neljane. Lõpuks ka sureb. Ja tükkhaaval hakkavad igasugused otsad kokku langema, seoseid on rohkem, kui sellisest raamatust oleks võinud alguses arvata. Aaro ja Katriina laps… on siiski nõrguke, kes operatsiooniga Sennist välja võeti. Seda teab vaid dr Sahlgren. Aaro lõpuks ka.
Vehkasalo kandis hakatakse metsa maha võtma. Käsule vastu minnes süvendatakse ka jõge (kahju ebapärlikarpidele, mida seal siiski leidub), suured roomiktraktorid mürisevad, möll. Metsanduse poolel vastutab Antti Kairamaa. Ühtäkki leitakse kruusakarjäärist surnud inimese luukere ja sealt kõrvalt muinasaegne (rauaaegne? Oeh, ei mäleta) mõõk. Mõõgaga hakkab tegelema ajaloolane muuseumis töötav Aaro. Aaro kutsub Sennit luukere uurima ja Senni näeb selle seljal kokku kasvanud luumurdu… ta kombib Aaro selga – seal sellist pole. Selline oli mehel, kellega ta armatses jaaniööl. Seega – see ongi põhiline mind-twister raamatus, mille tõttu tahaks neid “sõja” osi ikkagi üle lugeda. Siia haakub Tea Kairamaa reportaažid idast – tegelikult oli ka seal tegemist sõduritega, kes olid maailmast eraldatud ega teadnud, et sõna on juba ammu läbi. Miks ei oleks võinud seda juhtuda sügavas Soome metsas, mis sest, et 5 km külast eemal. Juba see “majori lesele surmateate viimine” – selgub, et ilmselt sattus ta just Mannerheimi matustele, kus viibisid Kairamaa ja Elizabeth, matusteks välja toodud sõjalennukite ehmatuse peale Elizabeth surigi… (Seega Sahlgreni juures ei saanud Senni juureski istuda Elizabeth, vaid viirastus või Amelia, kellest selle viimase kuurortisuve jooksul saab Sahlgreniga paar). Kui metsamasinad tulevad roomikutega ja mürinal, peab Mikko (nagu Tea abil selgub) seda vaenlase vägedeks, paneb jooksu ja kukub enda arust pommiauku, tegelikult kruusakarjääri, õnnetul kombel selle vana mõõga otsa.
Lõpeb sellega, kui Senni läheb Vehkasalosse ja leiab, et kopad on terve hunniku pärlikarpe välja kaevanud ja hunnikusse surema jätnud. Ta läheb neid päästma, lõpetades Antti Kairamaaga kuskil kaugel põlislaanes kärestikulisesse vette pannes. Veidi mõtteid elu üle, lõpp jääb õnneks lahtiseks ega muutu läilaks. Samas annab lootust ja pole masendav.
Nagu ma arvasingi, läks sisu kirjeldamine liiga pikaks (aga see on hädavajalik mulle endale, et ma midagigi lõpuks mäletaks). Tegelikkuses pole romaan sugugi nii “seebiooperlik” nagu kokkuvõttest tundub. Kõik kihid tekivad vaikselt üksteise peale, põimuvad, kõik põimub looduse – metsa ja jõega. Vahele ebapärlikarbi lood kursiivis. Teinekord ei saagi aru, kes seda tunneb, Senni või reaalne tegelane, ebapärlikarp. Sest kõik Senniga või loodusegagi juhtunu raamatus on võrreldav ebapärlikarbiga sündivaga – vaja on puhast voolavat vett, et pärlikarp saaks rahus elada. Kui temasse tuleb liiva, moodustab ta selle ümber pärli – katab millegi ilusaga oma trauma. Kui karp lahti kistakse ja pärl välja, karp sureb. Vesi peab voolama ega tohi olla sogane… Loed ja leiad väikeseid aimatavaid paralleele, mis pole joonistatud mustvalgelt, vaid põimitud keerulisse mustrisse. Täiesti mõistetav, et see raamat pälvis 2020. aastal Finlandia kirjandusauhinna. Mulle ka väga meeldis.
Sooviksin esile tuua ka tõlkija, Toomas Tallo. On näha, et kogu originaalgi on luuleline ja tõlkija on tõesti andnud endast parima, et see kõik ka eestikeelses väljaandes välja tuleks. Kohati tundub siin olevat sellist “Sigrid Toominga stiili/kooli”, kus on kummalised luulelised (ehk isegi väljamõeldud) sõnad – teinekord kohtades, kus tekib kahtlus, kas nad nii luulelised peaksidki olema. Sellegipoolest leian, et tegelikult oleks võinud aasta tõlkija auhinna saada. Oluline teos hästi eestindatud.
Hoiatus ka: siiski 581 lk. Üsna pikk.
Veidi linke:
- Karola Karlson Sirbis: “Romaani proosakeel on lüüriline ja sensuaalne, autori metsaerootika pendeldab romantika ja groteski vahel – igati sobilik iseloomustamaks inimliigi suhet meie planeedi ja selle „ressursside“, teisisõnu, loodusega. „Rabad hakkavad pehmenema, nende kõhus lebab aastatuhandete turvas, ojades voolab vesi. Loodus on veatu, inimkeha samuti. Veri voolab soontes“ (lk 17). Jõed ja ojad on maa sooned, ülesõhitud jõel on „pahupidi pööratud sisikond“ (lk 265). Senni Sarakorpi kandub läbi elu nagu veevoolust kantud pärlikarp, tema tulevikku vormivad sündmused toimuvad naise tahtest sõltumatult. Justnagu liivatera sugeneb pärlikarbi kotta, jääb Senni soovimatult rasedaks.”
- Maria Antons-Valner. “Annan sellele raamatule kümme punkti kümnest, aga hoiatan, et need ei ole emotsioonide Ameerika mäed, mille siit teosest leiab! Soovitan hoopis kõigile, kellele meeldib mõnikord raamatu lehekülgedel nagu hämaral metsarajal kulgeda – vahel oksaraginat kuulatades, vahel silmi kissitades, et mõista, kas ees on silmatav kõdunev puuront või hoopis hiiliv metsloom, mitte kunagi päris täpselt teades, kus ollakse, kuid ometi kummalisel kombel end (justkui Metsaema rüpes) turvaliselt tundes.”
- ALuik, loetu kaja: “„Margarita“ on hästi tundeline ja hinge pugev raamat. Üleüldse on raamatus väga ootamatud pöörded ja käigud. Kõige foonil hõljuvad ka möödunud sõja mälestused. Sõda ju siin otseselt enam ei ole, aga mingi õud või äng on veel õhus ja sellest ka raamatu toon.” Tema toob enda blogis ära ka koha, kus mainitakse Eestit: “Ööl vastu hommikut võtab mets ka ükskord seisukoha. Veidi üllatuslikult on see mähkunud Eesti lipuvärvidesse: sinistesse ja mustadesse varjudesse ja valgesse kuuvalgusesse.” (lk 210).
- Sille Vadi lugemissoovituse blogis.: “Romaani keel on õhuline ja poeetiline (tõlkija Toomas Tallo töö väärib ka kindlasti ära märkimist), kohati aimatavalt erootiline, vahel valusalt lohutamatu ja siis jälle õrna lunastava puudutusena mõjuv. / Üsna samal moel mõjub ka raamat tervikuna – ikkagi lootusrikkana, vaatamata kurvastavale faktile, et ebapärlikarp on nüüdseks väljasuremise äärel kõigis oma asupaikades.”
- Reet Weidebaum soovitas, öeldes: “See oli lummav ja võimas lugemiselamus, lihtsalt oma haarde ja sügavuse, tegelaste vaikne kasvamine peategelasteks oli nauding omaette.”
SEHKENDAMINE 