Mis see nüüd oli??? Ma ootasin kannatlikult raamatukogu järjekorras mitu kuud (tundub vähemalt). Kui see raamat saabus, meeldis see mulle välimuselt nii väga, seda oli kohe äärmiselt mõnus käes hoida. Paksud kaaned, pilt kaanel, leheküljed, kohe meeldis ka stiil, jutulaad, tegelased… Aga millest see raamat räägib? Teate, mine võta kinni. Tagakaanelt on lugeda ainult Mart Juure tekst:
Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!
Hmm. See ongi üks asi, mis selle raamatu puhul võlub – Poola poisid. Miks Poola? Kust võetakse Poola, Varssavi tänavad, Poola ajalugu? Kuidagi osalt on ilmselge, et samamoodi võib rääkida meie endi ajaloost, peites selle Poola taha. Samas on Poolal veidi teistsugune taust, teistsugune hingelaad – ometi see kõik klapib kuidagi. Hetkekski ei teki tunnet, et see ei sobi, ei klapi. Pigem tekib mõnda sõna lugedes vahel tahtmatult impulss, et tahaks teada, kuidas siin originaalis oli. Ja siis jõuab kohale, et ei-ei, ma loengi originaali, see pole poola keelest ümber pandud.
Ja siis sisu – puhas kulgemine. Läbi aja. Kõrvalepõiked, suhteliselt suvalised siiski, Adami ema, Adami isa armukese juurde, tegelikult saab ka Adam ise lapse, ja siis on ta ise koos naisega, kes saab lapse teiselt mehelt. Seetõttu võib alguses tekkida mõte, et äkki siin kirjeldataksegi kuidagi naised versus mehed reaalsust, ideaalide otsinguid vs argielu. Eks ta osalt nii oli. Ometi ei saa öelda, et see oleks klassikaline romaan sissejuhatuse, teemaarenduse, kliimaksi ja kokkuvõttega. Meie ette tuuakse terve kamp erinevaid boheemlasi (eelnevalt muidugi teisi ajastuid ka, nii möödaminnes), kõikide eluseikadesse ära eksides. Sest tegelikult tundub ju, et peategelane võiks olla Adam Mackiewicz, sest tema vanemate lugu, isa armukese lugu jne räägiti lahti. Tegelikult ei saa öelda, et tema oli peategelane, sest peategelane oli hoopis voog. Poola poisid. Mehed. Ideaalid. Teisalt ka elu ilma materiaalsete huvideta (mida see muidugi kaasa toob, kasvõi teistele).
Mingil hetkel, kui fookus jääb sellele boheemlikule kambale pidama, räägitakse, kuidas nad teevad kultuuriajalehte. Mille eest ei saa tasu. Mis ei too sisse. Ja kui nad siis 30le lähenevad ja nad kõik võetakse etableerunud ajakirja tööle, et tekitada skandaali, kuidas nad enam toime ei tule. Kuidas ideaalid surevad. Raha eest tegemine suretab vaimu (aga jah, see on ju päris lõpp, ei saa tegelikult öelda, et 400 lehekülge sellest räägib).
Jah, jumala eest, mis see oli? Mõttekäigud, arutelud, elufilosoofiad, paratamatuste kirjeldamine… Ma ütleks (vabandage mind, eks) et sugugi mitte naiselik kirjandus, sugugi mitte naiselik keel (kuigi ma tean, et Mudlum on naisautor). Nauditav, ilma liigse ballastita keel – ja samas, möönan, ei, midagi ei juhtu tõesti. Ja mis kõige imelikum – see ju ei häiri ka!
Kogu tegevustiku istutamine Poola ei teeni ka sellist eesmärki, mis Ristikivil Imede saare utoopias või Lohe hammastes, kus lihtsalt ei ole mõtet otse Rootsist või eestlastest kirjutada. Ometi kumab muidugi läbi, et eks me kõik oleme sedasorti, see materiaalse poole puudumisest kasvanud idealism, vaimuelu. Ehk sellepärast vajadus Poola järele, et rookida välja Eesti patriotism ja rahvuslus, näidates, et see pole asja juures hetkel oluline? Ühtäkki tsiteeritakse ju näiteks Paul-Erik Rummot!
Kirjutaksin ehk välja mõned tsitaadid, andmaks aimu, milliseid vestlusi peeti, millest jutustaja kõneles.
“[—] Väga suur headus nagu ka väga suur kurjus on kõrvalekalded, ja suur kurjus on isegi ebaharilikum. Headus saab olla headus vaid kurjaga kõrvu. Ei ole nii, et jumal justnagu on ja muuhulgas ka hea ja kuradiga pole tarvis pead vaevata. On-on! Seda kurja ja tumedat tunned sa enda sees kogu aeg, kui oled maailmast jälle avastanud mõne “probleemi”, “suhte”, mis pole õigesti, nii nagu sulle meeldib, kõike on sul tarvis tormata muutma ja parandama, nii nagu sinu meelest õige on. [—] Me ei seisa mitte hiilgava homse lävel, vaid paikneme suvalises punktis ajaloos. Elame suvalises impeeriumis, mis tõuseb ja langeb nagu iga teine kurjuse impeerium ega ole neist isegi kuidagi eriliselt kurjem. Ning materialistlik Lääs, mis algas 12. sajandi eelrenessansiga, ei ole mitte tuleviku stardiplatvorm, vaid imelik ja huvitav mutatsioon, mida varem või hiljem tabab väljasuremine. […]” (lk. 273-274 – ja tõttöelda ei oska kuskilt midagi täpselt välja tuua, see lõik, on nagu iga teine, arutelud, mõtisklused, vaidlused)
“[…]Normaalne oleks, kui elada saaks ilma rahatagi, aga kui on nii, et ei saa, siis minul ei ole küll mingit moraalset tõrget minna poodi vargile, kui mul on kõht tühi. Esindan siinkohal jesuiitlikku vaatepunkti maailmale. Raha on – hea, kui raha ei ole, tuleb leida ja kui ei leia, tuleb võtta. Ja enamiku aega saab ilma hakkama. […]” (lk. 324)
“[…] Ja võim tuleb võtta siis, kui see on ripakil ja keegi teine seda ei taha. Või tahab vähem. Kuidagi leigelt. Alati on süsteemis praod, kust immitseb natuke valgust ja kuhu saab ehitada ilusaid asju … Aga niimoodi paistab see ainult sellistele inimestele nagu Adam ja Sulisław ja Arkadiusz ja Samuel ja kõik need teised. Istuda pragudes, teha illusat. “See on jama!” kuulutas Goldinski. “Istuda pragudes ja oodata, millal asfalt lõhki kasvab, see võtab ju sajandeid. Ma ikka arvan, et krijaga tuleb peale lennata.” (lk. 339, seda rääkis vist Abram).
Mõnes mõttes tundub, nagu tuleks siin lõpu poole, kui nad ajakirja tööle lähevad, mingi programmiline punkt välja. Tsiteerin pikalt (ja näeme tegelikult seoseid ka meiega):
Mingil põhjusel arvati, et noor, lennukas uus põlvkonnamõte võiks kallata värsket verd ka riiklikku sfääri. Muidugi sama uskumatu ja võimatu, nagu on kamba koolihariduseta kuttide istumine vana ajaloolise Żyto toimetuses, on ju ka see, et tänavalt leitud talent kirjutab peasekretärile kõne. […] Kuid oletame provisoorselt, et seletamatutel asjaoludel pöörduks Poola valitsus just poola poiste poole ja tahaks teada, mis oleksid need kuni kümme asja, mida nemad järgmise nelja aasta jooksul siin riigis ära teeksid? Mida algataksid, muudaksid, parandaksid ja läbi viiksid? Mis oleks see hea, mida nad korda saadaksid, kui kogu ärategemise võim Poolas kuuluks just neile? No palun? [—]
[—]
[—] Sa oled siin ühiskonnas nagu üksi toas, sa võid teha, mida tahad, halvim, mis võib juhtuda, on see, et keegi ei pane tähele, kuid kui keegi juba niigi ei pane tähele, ei ole ka midagi kaotada. Suuri asju on tehtud nimelt niimoodi, et neid on võimalikuks peetud, ning sageli on neid katsetusi saatnud nööked ja pilge.” (lk. 364, 366)
Foto: Madli Lippur
Ahjaa, ja see kaanepilt. “Kaanel Adam Mackiewiczi maal”. Kes see Adam Mackiewicz on? Minu arvates pole sellist. Ka kaanepilt on fiktsioon. Seevastu imeline, viidates mingil moel ka Vincent van Goghi maalile toast. Tunnustamata kunstnik omal ajal.
Ja kuigi RahvaRaamatu lehel öeldakse kokkuvõttes ka “tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.”, siis ma isegi otseselt ei nõustuks. See siin on kuidagi materiaalse elu väline noorus, ideaalidele pühendunud noorus, mis praktilises mõttes ju ei toimi. Toimimiseks tuleb saada suureks, võib-olla leida töö, jääda erakuks, imelikuks.
Tartlasena lugedes ääretult sümpaatne. Umbes nagu Marju Lepajõe film ja Plekktrumm – ah, mis materiaalne? Aa, see, mille eest süüa ja toasooja saab. No aga idealiseerime, kirjutame, teeme kunsti, loeme edasi. (Mulle väga meeldis vahepeal idee sellest Poola ajaloost, mille Sulisław (oli ju?) kirjutas. Mitte see, mis oli, vaid see, mis kõik oleks võinud olla – mitte kahetsevalt, vaid nonäed, milline hiilgus ja ilu!).
Lingikogu:
- Katkend.
- Mihkel Kunnus /ERR kultuuriportaal.
- Tavainimene (ma olen hiljem ka kuulnud, et need olla ikka prototüübi pealt kirjutatud ja puha, aga mina selliste asjadega pole kursis)
SEHKENDAMINE 