19. Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”

Seda raamatut nägin hiljaaegu ootamatult raamatupoodi sattudes ja tellisin otsekohe raamatukokku. Eelmine Ishiguro raamat eesti keeles (Maetud hiiglane) nägi sarnane välja ja too meeldis mulle väga. Seega lugesin ka praeguse ühe jutiga läbi.

Kummaline oli see raamat! Ja just selles mõttes, et loed ja mõistad, et midagi siin ei klapi, miski on siin veider. Esialgu tundub, et satume mingi krimiloo lahendamisele, mis sai alguse aastate eest, kui minategelase vanemad kadusid. Minategelane on just lõpetanud ülikooli ja asub Londonis iseseisvalt elama. Esimene peatükk “on kirja pandud” 1930. aasta suvel. Ja järjepanu leiame tagasivaateid nii lähiminevikku kui lapsepõlve, kui need sündmused toimusid. Mõned peatükid hiljem oleme juba liikunud järgmisesse aastasse (uus osa). Siis 30ndate lõppu. Viimane, epiloogitaoline osa, leiab aset 1958. aastal.

Kuna minategelane on oma vanemate kadumise tõttu lapsest saadik tahtnud saada detektiiviks ja nad mängisid naabripoiss Akiraga detektiivne varasest lapsepõlvest peale, tundub esiti, et nii ongi läinud. Minategelane on detektiiv, väljapaistev detektiiv sealjuures. Lapsepõlv möödus neil Shanghai rahvusvahelises asunduses. Akira oli jaapanlane, Christopher Banks aga inglane, kelle isa töötas inglise kompaniis (sellele kuulus ka maja), mille rikkused pärinesid hiinlastele oopiumi müümisest. (Mille vastu ema agaralt võitles. Koos “onu” Philipiga).

Siis loedki esialgu kui tavalist romaani, peategelane on detektiiv, lahendab edukalt mingeid juhtumeid (mitte kunagi samas ei kirjelda, milles juhtumid seisnesid), jõuab oma töös järjest lähemale sellele, mis ta vanematega võis toona juhtuda (sest veedab palju aega Briti muuseumis ja uurib ka vanu ajalehti). Senikaua mõtled, et see on mingi huvitav nipp, kuidas rääkida kuritööst, kui sellest tegelikult kordagi ei räägita. Kuidas rääkida lahtiharutamisest, kui sellest tegelikult ei räägitagi.

Teine kirjutamisvõte, mida kirjanik tundub kasutavat, on jälle minategelase enesepilt, mis tõtt-öelda kõikide väliste näitajate järgi justkui päris hästi ei klapi – alguses on see muidugi varjatum, aga hiljem hakkab üha rohkem tunduma. Mida raamatu lõpu poole jõuame, seda kahtlasem tundub, kuidas ta saab olla terane detektiiv, kui ta läheb tagasi Shanghaisse, et vabastada oma vanemad…. Millisel alusel ta arvab, et vanemad on kõik need 18 aastat istunud kenasti ühes kohas, kus neil on olnud head tingimused ja teenijad – täpselt nagu nende lapsepõlveaegsetes mängudes Akiraga? (Ja siis mõtled, et hm, ta tõesti küsis kelleltki, kes oli Shanghais käinud, kas too on kohanud Akirat. Talle tõesti vilksatas Akira kord endalegi, kui Shanghais viibis. Kuniks lõpuks leiab rusude vahelt jaapanlase, kelles tunneb ära Akira – kes ilmselt siiski pole seda üldse mitte). Ta kirjutab väga usutavalt, kuidas ta kellegi läbi näeb, ta käib isegi “parima uurija” Kungi juures, kes on alla käinud suurest elupõletamisest ja oopiumist. Ema nimelt väitis pojale, et isa kadumist on uurima pandud Shanghai parim uurija Kung. Kui Kung siis ühe oopiumiannuse suitsetab, meenub talle äkki see “üks maja”, millele tema uurimisrühm ligi ei saanud seoses inimröövide jõugu paljastamisega – see asuvat seal ja seal. See, kuidas minategelane siis Jaapani ja Hiina sõjatandrile satub ja selle maja üles otsib, on nagu mõne ameerika filmi põnev kulminatsioon.

Ja raamatu lõpetab rahulik epiloog sellest, kuidas nad suhtlevad oma kasutütrega (orb Jennifer, kelle ta on üles kasvatanud ja kes on nüüd 32) – auväärne vanahärra ja keskealine vanatüdruk. Meenutus ka sellest, kuidas mees hiljaaegu ühest Hongkongi hooldekodust oma seniilse ema üles leidis.

(Tegelikult selgus, et isa oli armukesega jalga lasknud ja mõned aastad hiljem viirushaigusesse surnud. Ema aga oli üks karm väepealik-röövel oma orjatariks ja liignaiseks võtnud ja onu Philip toimetas poisi äraviimise hetkeks linna, et tema päästa…).

Väärt lugemine oli ka tõlkija Aet Variku järelsõna, kus ta küsib, kas ta on ainus, kellele tundub minategelase nimi kokku pandud Christopher Robinist ja Mary Poppinsi perekond Banksist 🙂 . Ma ise sellele ei tulnud, aga ma leian, et see on väga adekvaatne mõte! Tema kirjutab ka lahti selle täieliku enesepettuse, mis läbib kogu raamatut. Huvitav ongi, et sa võid seda romaani lugeda algusest lõpuni kui auväärse detektiivi arengulugu, millele tõsise mõra lööb lihtsalt onu Philipi jutustus lõpus – aga teisalt, tema oli ju kommunistide spioon, nii et kes teab, eksole 🙂 .

Tõlge oli ka väga hea. Leidsin kuskil algusepoole toreda sõna, mida saaks teinekord ise ka kasutada – “kummatigi”. Ja siis leidsin, et paraku kordus see sõna lausa liiga tihti, mõnikord ajas juba naermagi. Aga hea sõna ikkagi, tuleb kasutusele võtta!

Soovitamise koha pealt oleksingi ettevaatlik. Kes otsib reaalselt krimilugu, ei leia siit absoluutselt mitte midagi. Kes otsib seltskonnast kõnelevat intriigidelugu või armulugu, peab ka pettuma, sest lootust antakse, aga seegi ei vii kuhugi. Just see enesepetmise teema nii usutavalt ja läbivalt. Mina hakkasin lugema puhtalt lehelt, seega ma ei tea, mis tunne on lugeda siis, kui seda ette tead.

Soovitan pigem lugeda neid arvamusi:

  • Iltaka /Linda Järve kirjutab oma blogis (ja ERR kultuuriportaalis) tabavalt: “Palju olulisem on Ishiguro loodud detektiivi jaoks oma lapsepõlve idealiseerimine ja sellest ilmajäämisega seostuvate valusate kaotsiminekute analüüs. Lapsepõlvest mõtleb ta hardumusega, aga ka väga sügavate kahtlustega, kas kõik ikka oli nii, nagu ta mäletab.” Lisan, et ma ei nimetanud, et orbe on siin ju teisigi – Jenniferi ma nimetasin, aga ka Sarah Hemmings oli ju orb (seda poleks vbolla märganudki, kui raamatul poleks selline pealkiri, mistõttu jääb silma).
  • Marca kirjutab ka väga hästi ja tabavalt, et põhiline toimub siin romaanis siiski metatasandil ja tegeleb lapsepõlvetraumaga. Mis on peidetud loogilise raamatu taha.
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s