18. Paul Raud “Kellata torn. Mosaiikromaan üheksas osas”

Selle raamatu lugesin läbi huvist – on ilmunud, väga noore autori sulest, Raudade klannist (varem olin kindel, et ta on Rein Raua poeg, aga vist hiljuti jäi silma pildike OPist, kust selgus, et Piret Raua poeg. Ilmselt segadus perekonnanime pärast, naiste lapsed tihtipeale erineva nimega. Eks sa siis kasva sellisest suguvõsast kirjanikuks, ja veel nii, et tähele pandaks, eksole. Või samas – proovi mitte kasvada kirjanikuks 🙂 ). Kaanel on kujutatud Paul Raua maali “Rooma motiiv” (1902). Ei viitsi süveneda, aga tegemist on ilmselgelt esivanemaga 🙂

Mäletan, et lugesin kuskilt blogist (ei suudagi enam leida, kust) veidi kahetiste tunnetega kirja pandud muljeid, seega oli lugema asudes ettevaatlik. Pidevalt kartsin, et äkki vajubki ära, äkki ei juhtugi midagi. Samas ma nagu teadsin seda ka, seega ei olnud see pettumus, et otsingud olidki otsingud, peategelane Nicolas lahendusele lähemale ei jõudnud.

Millega siis tegu? Tõtt-öelda oli see tõesti täiesti omamoodi raamat (lugedes ei lähe samas hetkekski meelest, et kirjanik oli raamatu ilmudes kõigest 20, kirjutades ilmselt nooremgi. Ei, see ei paista tekstist, sellele mõtlesin lihtsalt ise*). Minu arvates annab tekstile mõõtme ja mõtte just see alapealkiri – mosaiikromaan üheksas osas. Tegemist oligi mingitpidi mosaiigiga, mis ühendas täiesti läbisegi erinevaid aegu, kohti ja inimesi. Sõna otseses mõttes. Tegemist võis olla ooperiteatriga, mille telefonid asuvad maja välisseinal ja käskjalad jooksevad teatega, keldris aga köetakse söemägede vahel seistes, mõnes teises peatükis aga elatakse/töötatakse pilvelõhkujas, kasutatakse kõige moodsamaid telefone ja peenemaid autosid. Ja sel teljel käib tekst kõik nurgad läbi – söekeldrist pilvelõhkujani. Sajanditetagusest ooperiteatrist tänapäevani. Linnamaastikust metsasügavusteni. Ballisaali melust metsarägastikus pagemise õuduseni. Ja samas pole ükski jutustus ainult ühes dimensioonis – ei ajaliselt ega geograafiliselt. Ootamatult Vennavere-nimelises kohas on viinamäed, palun väga. (Kui keegi seda võõrkeelde tõlkida peaks tahtma, siis tuleks Vennavere vaat et ära tõlkida – korra vihjati – samas tuleneb tavaline Eesti kohanimelõpp -vere ju muust, “veere”, olles siiski vägagi lokaalse karakteriga nimi).

Esimeses peatükis selgub, et Nicolas asub otsima kadumaläinud sõpra Brunot. Alustab otsinguid mingil põhjusel Tooma Toomkoolist. Kohati täiesti ajatu peatükk, viidates minu arvates tugevalt VHK-le. Kool, selle sopid, keldrid ja raamatukogu. Samas liikumine mööda selle soppe (jälle labürint, kelder) küünlavalgel. Vihjamisi kooli peamisest autoriteedist isa Diegost, kes on mh pahane artikli peale, mis kooli kohta on ilmunud. Arvustav. Sisu ei paljastata, aga muljeid võib jääda igasuguseid. Üks teema on see, kuidas Tooma koguduse konvendihoone üle võtnud dominiiklased varasemaid asukaid ajaloos eitavad või maha vaikivad (ja kuidas Bruno oli kooli ajal olnud üks endise ajaloo tuliseid kaitsjaid, väljatoojaid, propageerijaid). Teine vihje käib karmikäelisuse ja moraalinormide kohta. Paratamatult liigub mõte siiski ka katoliku koolide jamade peale maailmas üldiselt. Poistekoolid ja nende karmikäelised õpetajad.

Läbi raamatu esineb Nicolas ise paaril korral Brunona, kuna ta viibib Bruno korteris ja võtab vastu telefonikõne, milles täpsustatakse suguvõsa koosviibimisele saabumist. Brunost 10 a vanem vend Leo ei tunnegi ära, arvab, et tegemist on Brunoga, kes on pead värvinud. Huvitav valeidentiteedi all esinemine kahes peatükis. See viib pikkamisi mõtted kahele rajale:

  • tegemist on eneseotsingutega, Bruno ja Nicolas on justkui samad isikud, üks osa inimesest on kuhugi kadunud, muutunud, mis temast on saanud?
  • teine mõte viib aga selleni, et tegemist on ilusti varjatud homoarmastusromaaniga, sest vahepeal kursiivis esile kerkivad laused on kirjas pea eranditult hoopis seal, kui muidu ilmub nähtavale mõni naine. Just see algus kummalises katakombidega usukoolis vanalinnas võimaldaks sellist tõlgendust. Vihjeid. Keelatust.

Teekonnal kohtame mitmeid (naisi), kes räägivad Brunost. Üks neist nimetab, et Bruno jäi viimast kursustki kordama, kuna tal oli silmi vaid Nicolase jaoks. Nicolasel on aga ühes teises peatükis lühike armulugu kummalise naisega jazziklubi vetsus, mis keeraks kogu taolise tõlgenduse osaliselt pahupidi (kuigi mitte tingimata). Plussiks ongi, et seda ei pea kuidagipidi tõlgendama, loe, kuidas tahad, mosaiik on igatpidi vaadeldav pildina!

Kõige arusaamatum oligi tegelikult raamatu algus – kursiivis kirjutatud lugu linnast, mille keskel on kõrb. Seda peaks lugema vaid allegooriana, et asi senssi meigiks 🙂 . Seega. Täiesti arusaadav, et kes läheb klassikalist romaani otsima, pettub. Lugema peab ühe jutiga, muidu läheb kõik pea segi. Mind aga paelus see mosaiikpall, mis ulatus absoluutselt igas suunas – laiusesse, kõrgusesse, ajalisse dimensiooni, sisemisse dimensiooni, allegooria ja tegelikkus segunesid servapidi. Ja isikud segunesid! Mine võta kinni, mis suhe Nicolasel ja Brunol oli, kus nende piirid jooksid. Tegelikult ei saa ka öelda, et kõiki peatükke pidanuks just sellises järjekorras lugema – mosaiigitükid ei moodustanud mitte 2D pannood, vaid 4D! Allusioone leidus ilmselt paljudele muinaslugudele ja tekstidele (kolm ratsut tallis? eksimine võlumetsa? vana Minerva, surnud tädi Minni? Kahes loos vigastas Nicolas oma kätt – ja ühes teises mainitakse, et käsi oli sidemes, kuigi lugeja on juba unustama hakanud, et oot, miks…. aa, eelnevalt vist aitas kustutada kellegi põlevat kleidisaba!). Kohati liigselt tänapäeva probleemidele osutamine ehk polnud meeltmööda.

Muidugi tegi nalja ka just peatükk tallist leitud kolme ratsuga, kelle seast ühe valis ja põgenema hakkas.

Nicolase jälitajad olid tal aga endiselt sabas. Kummatigi lippasid nendega käppade välkudes kaasa suured verekoerad, kelle lõrisemine kõlas niivõrd lähedalt, et noormehele tundus, nagu võiksid nad soovi korral koguni tema kandu limpsata. Esiotsa eristas ta vaid nelja kabjapaari tüminat, ent peagi ühines nendega veel ka kolmas ratsu, kes oma kaaslastest hirmsa hooga mööda tuhises, kabjad neile musta pori näkku löömas. Siis paistis kolmas ratsanik ent veidi pidurdavat, teistega sama tempot hoidvat, ning nüüd kostis noormehe selja tagant ühtlane ähvardav müdin. Hetkeks jõudis Nicolas endamisi muiates imestadagi, kas need neli mitte Tori täkud pole. […] Värisedes peitis Nicolas näo oma hobuse lakka, tahtmata sõidu lõpust õieti mõeldagi. Aga tee ei lõppenud, otsa sõit ei saanud. (lk. 101-102)

Vaadake, see raamat lülitub igast otsast ka peretraditsiooni 🙂 Alustades kaanepildist, võttes need Eno Raua sõnad, mis kandusid onu raamatu pealkirjaks. Mistõttu ma üldse ei imesta, kui siin on veel vihjeid, mida ma ei tabanudki. Näiteks Ratsanik Melchiori lugesin üsna ammu (toona pidasin Rein Rauda oma lemmikkirjanikukski), aga too keskaja allegooria avaldas toona tugevat muljet.

Seega – loe, mõtle, ragista ajusid ja imesta, et selle pani kirja 20-aastane (või pigem noorem) autor. Ja kes teab, äkki elabki tekst oma elu ja ta ise ei pannudki kõike selliselt kirja, kukkus lihtsalt nii välja.

* Päris alguses tekkis küll selline tunne, et tekst on valminud keeletunnis. Ülesanne: laienda! Lk. 9:

Linna südames laiutas liivakõrb

…kombitsad hargnemas ljööde kaugusele,

…tuul pühkimas penikoormaid.

Sügaval linna südames laiutas hiiglaslik liivakõrb,

tolmused kombitsad hargnemas loendamatute ljööde kaugusele,

tüdinud tuul pühkimas penikoormaid silmapilguga.

Ja nii pea iga lause. Samas hiljem seda nii palju polnud.

Lingid:

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s