45. Mihkel Raud “Musta pori näkku”

raudOotamatult toodud ja loetud raamat. Mul nagu ei olnudki õieti plaanis seda muidu kindlalt lugeda. Aga nii vahva raamat oli! Paras segu Dovlatovi nõukogude aja jantidest ja Sven Regeneri berliini bluusist. Ainult et tuttavate nägudega. Meediapilt on kuidagi väga ühele poole viltu mu arust. Täitsa lõbus lugemine, ikka iga natukese aja tagant kihistasid vaikselt omaette naerda (või vastavalt üle toa ja valjult). Mind tõesti üllatas, et see raamat oli täitsa raamatu  moodi – kohe stiil, kompositsioon, vaatenurk, “hääl” ja puha. Arvamus Mihkel Rauast ka kohe paranes (varem ju ei arvanud midagi, kui pubekaaegne MrLawrence’i Rain välja arvata. Edasi tundus ainult kahtlane wannabe). Muidugi õigem kirjutada see raamat kui “süütute laste peale karjuda” 🙂 . Eriti meeldis mulle see iroonia, mida autor võis endale lubada 13-14-aastase mina suhtes. ([—]ning kõmu uuest kuumast heavy metal bändist hakkas linnas seninägematu hooga paisuma. Nagu ka minu ego. [—] Ma olin kuradi keiser ja ükski Liisa Pakosta, Leelo Keevallik ega mõni kolmas kaheksanda bee tšikk ei tulnudmulle rääkima, et ma olen jube ennast täis, raisk! lk. 69) Ja hilisema mina suhtes – lk. 235 kirjeldab ta enda tegelaskuju, kõrvalt, Singer Vingeri albumi kaanefoto peal teiste muusikute seas. Teiseks meeldis mulle see, kui valjult ta teada andis, et kõik ta jutud on subjektiivsed (selles osas sai ta vabalt teismelise Raua taha peitu pugeda). Mõne koha pealt tõesti ei saanudki aru, kas tegemist oli tõesti austusega muusiku vastu või inimese vastu või põlvkonna vastu. Samuti nagu inimestest põlgusega rääkides võis läbi kumada ainult generatsiooni hoiak teise vastu või päälinna eliitkooli kasvandiku põlgus maakohtade ausate rokkarite vastu 🙂 . Selles osas on paljudel arvamuse avaldajatel (netis) õigus, et eks see värk lõpupoole nagu hakkas ära vajuma, äkki siis ka kompositsiooniliselt tundus see SingerVingeri plaadiümbrise pildi kirjeldamine sutsu ebaühtlane. Aga mis tost, mul oli huvitav lugeda seda ka. (Ja tundmatu mees on Toomas Kuzmin! 🙂 nagu selgub)

Miskipärast arvati siis ja arvati tegelikult hiljemgi, et kunstis on absoluutide fikseerimine võimatu. Et pole olemas parimat kirjanikku. Et ühte maali ei saa teisega võrrelda. Et kui spordis on tugeivama kindlakstegemine mingeid peeneid stoppereid kasutades võimalik, siis kunstis olevat kõik sitta kanti subjektiivne ning universaalsed mõõtühikud siin ei toimi.

Loll jutt. Muidugi toimivad. Kui üks laulja laulab miljon (1 000 000) korda paremini kui kõik ülejäänud kokku, siis ta ju on parim? Milline osa sellest imikulegi arusaadavast tehtest selgusetuks jääb? Ivo Linna laulis paremini kui Jaak Joala. Ta laulis paremini kui Tõnis Mägi. Need omakorda laulsid paremini kui Henri Laks, kes laulis jällegi oluliselt paremini kui Tõnu Trubetsky. Ja nii edasi, kuni Hardi Volmerini välja.

Ivo Linna oli parim Eesti meeslaulja. Ja Els Himma parim naislaulja. Täpselt nii lihtne see oligi. (lk. 235)

R-t häiris, et Raud nagu heietas liiga palju, nagu seletas koolipapalikult lahti nähtusi, mis meie arust tunduvad loogilised. Alguses oli “Linda” nime puhul küll ehmatav perspektiiv sedasi suhteliselt ebaühtlaselt selgitusi jagama hakata. Tagapool oli veel rohkem neid “aga paarkümmend aastat hiljem” lõike või kõrvalepõikeid. Paarkümmend aastat hiljem 1988ndast ongi 2008, aga kui seda raamatut loetakse ka kümne aasta pärast, siis olgu, miks mitte. Ausalt öeldes on mul tunne, et kui nt. Vaarandi raamat andis oma hillitsetud kõnepruugis edasi just tolle aja inimeste “rokkivat” noorust, siis Raua oma on justkui meie põlvkonna vaste. (Eks ma ikka võrdlen viimati loetud raamatutega, pole midagi parata). Sealne ropendamine oleks minu ema põlvkonnale nähtavasti liig mis liig (kui isegi “fuck off” tõlgitakse oma mõttes alati “n…miseks”), aga just teisiti polekski saanud seda suurt ego edasi anda. Netist leian arvamusi, et ka mõned teised peavad liigset ropendamist stilistiliselt ebaühtlaseks… Aga samas mõtled, kas Tulnuka filmis oli äkki ka “liiga palju ropendamist”…?

Mis puutub väidetavalt “müütide purustamisesse” (meedias äratoodud tsitaadike raamatu ära vajuma hakanud poolest) ja “lõpmatutesse orgiatesse“, siis on jutt kõvasti liialdatud. Kas keegi elas müüdis, et tolleaegsed rokkarid tegid oma tööd hommikust õhtuni jäägitult pilliharjutustele pühendudes? 1991. fiestal jäi nt Pantokraatori kontsert ära, kuna Saatpalu oli lihtsalt liiga täis. Compromise Blue esines siis tema asemel (ja meie leidsime porist 5 rubla või 25 – vajab kontrollimist – ja vihma sadas… Olid ajad, ah?). Ei olnud kellelgi selle vastu miskit. Orgiaid ju õieti ei kirjeldatudki – ehmatamiseks raamatu alguses ja siis päris lõpus (no ma ütlen, et kompositsioon ja raamjutustus ja puha. Aga mitte nii igavalt nagu mõnel kirjandust tudeerinud naisautoril, keda olen lugenud). Ma usun, et paljud meie põlvkonnast võiksid kirjutamisoskuse olemasolul sellise raamatu kirjutada (no kasvõi oma peas) – intsidentide ja naljade ja tegutsemistuhina mõttes. (Nojah, minu napp osalus aastatel 1990dets-1992 ei kuulu päris siia alla). Lihtsalt pole ehk mõtet kirjutada tundmatutest kaakidest, kui võib ka tuntumatest onju. (Ja mõni nagu võtab seda liiga südamesse… ma ei saagi aru miks. Mõni teine on jällegi rohkem minu mõtteid väljendanud). Üritused olid ju kõigil enam-vähem samad. Kui Tartus oli KONTSERT, siis sinna mindi. Kui KONTSERT juhtus olema Valgas, siis mindi sinna.

Jah, pole midagi öelda – täitsa vahva raamat! Kokku võiks pigem öelda isegi, et nooruki arenguromaan 1980ndate Nõukogude Eestis. Ja omadussõna, mis tahes-tahtmata päris hästi sobib, on ka “aus“.

Veidi erinevatest inimestest:

Uksekell helises jälle. See oli Arvo Kukumägi, kõigi kujutletavate maiste õuduste pantvang. Mees, kelle vereringes tiirles kõike muud peale vere. Piinatud geenius, kes oma kosmilise ande juba väga varajases nooruses pandimajja oli viinud ning mida aasta edasi, seda vähem tõenäoliseks selle tagasisaamine muutus. (lk. 250)

Mahavoki laulja Kare Kauks oli tol ajal diiva number üks ja kui ta ühel stigmaatilise tähendusega päeval kellegi Orava-nimelise selliga leivad ametlikult ühte kappi pani ning – mis veel hullem – tema perekonnanime võttis, tõstis iga Kare fänn oma lemmiklauljatari mälestuseks pitsikese. Kare Orav on sama glamuurne nimi nagu Ervin Lillepea. Nimi ei riku muidugi meest. Või naist. Muud asjad rikuvad. Kare Kauks kadus Tõnis Erilaiu raadiosaatest “Soovid, soovid, soovid…” sama kiiresti, kui oli sinna tekkinud. Mis oli tegelikult ebaõiglane. Sest järgmist sama isikupärast lauljatari ootas Eesti rahvas aastakümneid. (lk. 224)

Hiljem: Ekspressis ka kaks sissekannet. Üks. Kaks.

Veel hiljem. Kahu arvustus paneb kulmu kergitama.

Rubriigid: raamat, teater-muusika-kino, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s