8. Delia Owens “Kus laulavad langustid”

Ilmselt jäi see raamat silma Bukahooliku blogist. (Nüüd vaatan, et ka Hyperebaaktiivne on lugenud ja kirjutanud – kuna jälgin ka Raamatusirvija postitusi FB-s, siis ei tea, kumma kirjeldus raamatu tellima pani. Seda enam, et näen, et ka raamatud.postimees on Marianni, st Hyperebaaktiivse postituse avaldanud).

Kummaline, aga ma ei oska tegelikult midagi kirjutada. See on suhteliselt mahukas raamat (389 lk), suhteliselt eepiline. Paralleelselt jookseb kaks aega – esiteks 1969-70, kui padura torni alt leitakse tuntud kohalik noormees, teiseks Kya Clarke’i lugu, mis saab alguse 1950ndatest ja kestab nii 1970. aastani kui lühidalt veel edasi kuni Kya surmani 64-aastasena.

Seekord lugesin ma enne kirjutama hakkamist need kaks eelnimetatud blogipostitust läbi ja soovitaksin tegelikult neid lugeda. Sest jah, see raamat on kaasakiskuv, sest siin on nii arengulugu, armulugu kui mõrvalugu. Ometi on see jutustav, siin on palju loodusvaatlusi. Võin samamoodi kinnitada, et “padur” on minu jaoks uus sõna ja tore oli teada saada, et polder ongi kuivatatud padur.

Lugesin tagantjärele ka autori kohta ja tema vastu tekib täielik respekt. Loodusteadlane, kes on palju looduses viibinud, hoiab väga oma sõpru lapsepõlvest peale, jne. See raamat oli vist lausa ilukirjanduslik debüüt (ainuautorina). Ta on sündinud 1949, raamat ilmus esialgu tagasihoidlikuma tiraažiga 2018.

Sisu on kokku võetud teiste linkide all, seda uuesti üle kirjutama ei viitsi hakata. (Midagi uut lisada mul ju pole). Mõtlesin aga lugemise ajal pidevalt sellele, et kogu see raamat haakub oma traditsioonilt, kirjutamisviisilt ja õhustikult Ameerika kirjandustraditsiooniga (ilmselt). (Mariann kirjutab ka, et mõnes mõttes tundus segu kahest raamatust: “Harper Lee «Kuidas tappa laulurästast» […] + Kevin Brooks «Lucas».”) Mitte et sellel peaks üldse midagi viga olema, aga tunnetasin kuidagi, et näen enda silme ees filmi – ilusaid looduskaadreid, dramaatilisi sündmusi elus, erinevaid tegelasi, mitte ülearu palju tegelasi, mistõttu mõrvamüsteeriumgi pole kuigi suur müsteerium, huvi pakub pigem protsess. Rõõmuga nägin, et kohtuistung ei olnudki päris raamatu lõpus, vaid hakkas juba keskelt pihta (vast nii 100 lk enne lõppu) – mistõttu tekkis jälle see seos Ameerika filmide või seriaalidega, kus kohtusaalis otsustatakse ja sõltub, kuidas kaitsja/süüdistaja esinevad. Kuni lõpuni ju tegelikult ei teadnud, kes selle Chase’i tornist alla lükkas (võimalusi ei olnud ülearu palju). Ja kas. Mistõttu jäigi nagu kummaliseks, kuidas linnarahvas kohe pärast kohtuistungit rahunes, kuigi osad neist vähemalt pidid ju eeldama, et kui see pole Kya, siis on tegelik tapja endiselt vabaduses ja müsteerium lahendamata.

Seega – olles tõesti korralikult läbi kirjutatud raamat, milles polnud ka traagelniite paista, tundus mulle ikkagi, et ilmselt saaks sellest (pigem) väga korraliku filmi. Selline Ameerika film, mida on tore kinos vaadata. Võib-olla saaks seal näidata Põhja-Carolina loodust, loodushääli, teha veidi “Fred Jüssi filmi”. Raamatuna jäid olulised muud aspektid minu jaoks kuidagi puudu, kas siis poeetiline keel* või mingid viitelised paralleelid…. (Siinkohal rõhutan, et mu maitse kirjanduses on kõikidest teistest mu tuttavatest väga erinev). Nii et ma nõustun kõikide eelkõnelejatega, et hea raamat, lihtsalt mingis sellises traditsioonis, mis pole päris isiklik maitse-eelistus (mis ei võta raamatu väärtust vähemaks, eksole). Eks muidugi ettevaatlikuks teeb, kui esikaanel on kirjas “menuk”. Aga mitte midagi siiski ette heita ei saa ja kui mõnel lugejal seda lugedes pisara välja kisub, puudutab ikka kindlasti paljudes midagi.

* Kuna lugesin Bukahooliku postituse enne kirjutamist läbi, siis nõustun ka selle osaga – et tihtipeale mingist hetkest uurid lähemalt, kes on tõlkinud ja kes toimetanud. Tõlkija on siin väga hea, Bibi Raid – temale ei ole poeetilisuse puudumises midagi ette heita. Äsja Rakel Liehu raamatut lugenuna lihtsalt võrdlen selles osas originaale ega väida, et paduraraamat pidanuks selline olema. Seevastu pole ikkagi ka see (trüki-)vigadeta raamat, nagu viimati Olavi Tenerife. Esialgu komad, pärast mingid muud pisikesed asjad.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s