9. Eia Uus “Tüdrukune”

Kuna sellest raamatust on nii palju kirjutatud, panin ka ennast raamatukogus järjekorda. Ja kuna raamat lõpuks saabus just siis, kui mul oli üks läbi saanud, mõtlesin “kiiresti” vahele lugeda. Et teada, millest nad räägivad. Ei olnud ootusi ega lootusi, pigem eeldasin, et kui ei istu, jätan pooleli ja viin tagasi – hetkel ka ainult 7 päeva laenutus.

Tõtt-öelda ma üllatusin. Ma olin Eia Uusilt varem lugenud Minu-sarja raamatu ja selle järgi poleks osanud ka midagi oodata. Kindel on see, et Tüdrukune läks kohe käima, kiirelt, ja tegelikult peole sattumisega, mis ju ka üldiselt midagi ei luba. Aga mulle tõesti meeldis juba see, et kohe 40-seks saav peategelane tunnetas oma vanusevahet 20-25-aastastega. (Vahelduseks juttudele “ma olen nii noor nagu ma ennast tunnen” ja “mind peeti omavanuseks”. Sest tõsiasi on see, et 40 on 20-aastastele ikka VANUS juba). Tunnetas just selles osas, et teadis, mida nagu ei sobiks endal teha, aga ka seda, kui palju arukamaks või enesekindlamaks ta võrreldes selle vanusega aastatega on muutunud. (Äkki 20-25-aastased tundsid ennast puudutatutena – ma ei tea, tõesti mitte. Äkki tundsid nad end hoopis ära?) Kuidas ta teab, mida tahab, on oma naiselikkusega sinasõbraks saanud. Ja just selles osas imetleb ta neid noori – eriti 20-aastast Monat, kellega see pidu ta kokku viib. Kuidas saab olla nii enesestmõistetav ja mitte muretseda sedavõrd oma välimuse eest, olla rahul. Võrdluseks “meie” põlvkonnaga, kus oli oluline olla nt. kõhn, kus olematuga rasvavolt pani ahastama. Polegi mõtet pikemalt heietada, lihtsalt võtan kokku, et see põlvkondade vahe ja erinevus oli raamatus üks teema – et pole nii, et vanem õpetab nooremat, vaid noorem õpetab ka vana. Ja kosutav, et keegi ometi rahulikult kirjutab sellest ja tunnistab – et 40-aastased on siiski 40-aastased ja selles pole midagi taunimisväärset.*

Samas on lk. 253-255 Mona pikk sõimukõne Lilianile, kuidas too arvab, et peab kõiki endasarnasteks voolima, kuidas ta Monale ema mängis – saagu ometi aru, et põlvkondade vahelisi piire pole, on indiviidid, inimesed. Kes tahavadki erinevaid asju!

Teine oluline teema on tõmme kahe naise vahel. Ilmselt on ka see eesti kirjanduses üsna uus nähe. Samas ei ole siin mingit ülevoolavat lesbilisust, vaid just aimamised, segadus enda peas (“mind on elu aeg tõmmanud mehed”), ebakindlus, kas ta kujutab endale kõike ette või mitte. Pealegi tundes, et tegelikult on ta 20-aastasest Monast nii palju vanem, et võiks olla talle ema eest. (Napilt – 19 a vanem). Ja selles osas jääb ka lõpp lahtiseks, mis on tore.

Tegelikult on aga väga suur osa raamatust sellest, kuidas on olla naine. Ühiskonnas. Selle illustreerimiseks on peategelane Lilian karjäärinaine, kes on just ühest tööst ilma jäänud ja saab ootamatult kaks uut tööpakkumist. Üks oleks pulmapidude korraldaja – see töö käib talle juba põhimõtteliselt vastu, ta ei pea pulmadest ise suurt midagi, tööintervjuu asemel on mingid testid stiilis “mida teeksid, kui pruut tahaks plehku panna” – “las minna”, julgustaks ta mõttes, kuigi pakub puusalt “õiged” vastused. Siis aga pakutakse tööd sotside naissoost peaministrikandidaadi kampaaniajuhina. Ehk on see tõesti suur käärsamm oma seksuaalsuse tunnetamisest ja noore naisterahva ihaldamisest kohe poliitilistele teemadele, aga teisest küljest on see just samm otse ühiskonna vaatenurkade juurde kõige nähtavamalt kohalt. Sest ajastul, kus me arvame, et naistel on võrdsed võimalused ja presidendiks saab naine, Soome peaministriks saab NOOR NAINE, on see kõik veel teema. (Soome peaministri käest küsitakse intervjuus, et teil on kabinetis ka teised naised – kuidas ja kus te koosolekut peate? Nagu? Sanna Marin ütles nii kenasti, et koguneme kokku ja peame koosolekuid nagu ka teised valitsused, me ei kohtu naiste riietusruumis ega aja naistejutte.) See on teema, kuidas naispresident/-peaminister välja näeb. Kas tal on lapsi või mitte (rongaema vs karjäärimutt). Muid taolisi teemasid, mis tõesti kunagi arutlusele ei tule, kui kõne all on meespoliitik, keegi ei tuleks selle pealegi, et öelda meespresident…

Sealt edasi tulevad sisse ahistamisteemad. Tavalisest suhtumisest samm edasi selleni, kuidas mööda tänavaid liikuda. Kui on lühike maa ja tahaks jalgsi minna, millega siis riskid (ja kuidas ühiskonnas ongi suhtumine, et nojah, ise võtsid selle riski. Oli äkki seelik ka veel seljas?). Kuidas üks vastu tulnud mees ümber pöörab ja peategelase järel käima hakkab. Kuidas ta julgestuseks saadab sõbrannale sõnumi, kas tohiks helistada. Ja räägib siis juttu. Kui selgub, et mees on lihtsalt teel sõbra juurde (oli või? lõpuks jäi see ikkagi lahtiseks), peab naine ennast paranoiliseks, kuniks seesama mees ikkagi tuleb ja tal hargivahest haarab. Ei, midagi ei juhtunud. ROHKEMAT. Aga??? Otsus minna terapeudi juurde, kuna tänu Ameerika filmidele on need meilgi nüüd tavalisemad ja seisukohad, mida ta sealt kuuleb (jah, riski ta ju võttis sedasi pimedas kilomeetri jalgsi minnes, seelik ka veel seljas. Ja üldse – kaugemale ju asjad ei läinud, füüsiliselt ta ju viga ei saanud). Kogu see temaatika kulmineerub ühel õhtusöögil omaealistega, millel osaleb ka 20-aastane Mona. Selles kohas ma mõtlesin, et väga programmiliseks kisub. (Sellistel hetkedel muidugi mõtled tagasi oma elule ja tõded, et pole siiski midagi sellist kunagi läbi elama pidanud). Kui aga Mona siis lõpuks vihases telefonikõnes talle välja laob, millised “üksikud power-naised” nad sõbrannadega on, seatakse ka see programmiline vahepala teise valgusesse.

Samas – mingid teismeliseea kehaga seotud traumad, millega pole ei noorena ega hiljem kuhugi pöörduda (ilmselt ikka kuhugi saab ja kõik terapeudid pole sellised nagu raamatuskirjeldatu. Kuigi paraku pole ka minul erilist usku neisse, olles paaril korral proovinud). Teismelised käperdavad poisid, kes sind kinni hoiavad, maasikaid teevad. Boikoteeriv klass, kes sind seepeale kohe litsiks peab. Kuigi sellistes olukordades soovitatakse olla apaatne, et vägistaja/ahistaja huvi kaotaks, soovitab peategelase tädi, seksuaalselt väärkoheldud naiste ja noortega tegelenud psühholoog (?), alati vastu võidelda, et oleksid näha võitlusmärgid, millega tunnistada – muidu on tulemuseks ainult asja avalikkuse ette toomine, aga süütõendite puudumisel asja lõpetamine….

Kokkuvõtteks võiks öelda, et see raamat on tõesti igast otsast tüdrukune. Tüdrukud ühiskonnas, tüdrukud iseenda silmis, tüdrukud seksuaalobjektidena, tüdrukute omavaheline armastus (platooniline), tüdrukute ihad, keha, isegi valud uue seksuaalpartneriga harjumisel. Ja kõik oli kokku ühtlaselt kirjutatud, minu maitsele polnud vääratusi liiga detailseks kehavedelike kirjeldamisele ega liiga poeetiliseks minekut. Selline raamat tekitaks ilmselt mitmeid arutelusid ja mõtteid gümnaasiumiski lugedes (kuigi jah, ei taha, et ükski selline raamat kohustuslikuks tehtaks – mõju võib olla vastupidine). Ma saan aru nendest, kellele ei meeldi, aga minu õnneks ei teadnud ma mitte midagi oodata ja olin positiivselt üllatunud. Sellist asja oli vaja meie kirjandusse, seda kindlasti.

* Ise olen viimasel ajal jõudnud arusaamisele, milline (lisa)voorus on noorus. Vaatad kõiki noori enda ümber ja mõtled, et lisaks sellele, et peate püüdma olla head, toredad või tublid inimesed, on teil see üks, mis on ajutine, aga siiski reaalne – noorus. Mille jaoks te pole muidugi ise pidanud pingutama, aga see on olemas ja enesestmõistetav ja juba selles võluv. Noorus on kaitse, mis aitab õppida, vigu teha ja toredaks muutuda (kui juba nooruse pärast paljut andeks antakse) 🙂 . Seetõttu võib vaat et öelda, et kõik noored inimesed on toredad! (Vanemad peavad ise ka toredad olema).

Erinevad lingid:

• Tiina Pai ERRis – olen igati nõus.
• Birgit Potsepp ERRis.
• Kirjanik räägib raamatust OPis (formaat ja intervjuu mulle paraku ei istu, OP mulle ei istu, aga informatiivne);
• Anne ja Stiili intervjuu;
• Lääne Elu tasuline artikkel;
• Kaire Kenk Kuulutajas;
• Blogijate arvamused jagunevad kaheks – ja see on sel korral ilmselt väga mõistetav – näiteks CastorBakar ütleb, et polnud päris tema raamat, liiga menuk ja liiga kiirelt visatud; Kirjakoi on segaduses, mis see oli, aga midagi see ometi oli! Kirjanduslik päevaraamat aga tahaks seda kohe õpilastele tutvustada.