Andsin endale kunagi mitu korda järjest lubaduse, et ei loe enam “Minu…” sarja raamatuid. Mingil perioodil jäi lõpuks ikka tühi tunne kuidagi lugedes. Nüüd on aga juhtunud, et kogu see aasta on mul endal läinud rumeenia keele tähe all, veel reis ka, seega selle raamatu suisa ostsin. Ja mõtteid on mitmesuguseid.
Rumeenia on nii vastuoluline maa. Mingis mõttes mõtled Rumeeniale ja mõtled ilusate kloosterkirikute peale, vanade külade peale, mäed… Siis mõtled vaesuse, kontrastide jms peale. Mingis mõttes oli hea, et lugesin enne minekut Imre Siili raamatu – ehmatasin päris ära, kui palju halbu asju oli teemaks võetud. Panin seetõttu vaimu valmis hullemaks. Rumeenias, eriti muidugi pealinnas viibides, oligi ikkagi üllatus üsna suur, et nad ei ole ikka märgatavalt edasi arenenud ja mingis mõttes oli nagu ajas tagasiminek. Olgu, 2009, aga ka 2022! Seega kui ma reisi ajal pilte saatsin, jäi teistele juba mulje, et kõik on kole ja reis pole õnnestunud ja kellelgi minna ei soovita. Ja selle peale ma reageerisin – ei, see ei vasta tõele, mulle ikkagi meeldib! Paradoks?
Ja siin raamatus jääb umbes samasugune skisofreenne mulje – autor toob välja nii palju asju, mis on lihtsalt vastikud ega sobituks enam kuidagi meie harjumuspärasesse igapäevasesse ellu, lugedeski mõtled, et huh, kui vastik. Tema aga imetleb, talle meeldib, kõik tundub nii tore. Ei, liialdan, kõik ei tundu tore. Aga kui ta võrdleb oma aastaid Viinis Bukaresti ajaga, siis tunnetab ta viimases rohkem elu. Ja selles mõttes saan ma temast aru. Ometi olid asjad, millest tema võis rääkida vaimustuse või naljaga, hirmutavad (vastikud?). Teised asjad, mida mina nuusutasin ja mis mulle meeldisid, siin muidugi väga nimetatud ei ole. Seega olen endiselt kahevahel – mis see Rumeenia õieti võiks olla, kas see võiks ikkagi olla midagi minu jaoks?
Näiteks prussakatest rääkimine kortermajades… Huh, neid on muidugi mujalgi, lihtsalt ma ei kujutaks ette, et ma peaks mingite selliste putukatega oma elamist jagama. Või naabrid, kes toidavad hommikuti kell 6 oma rõdul tuvisid. Või kottpimedad või vähe valgustatud öised tänavad (no skandinaavid on öelnud meile, et Tartu tänavad on tegelikult nii pimedad – jah, on, vaadake kasvõi Näituse tänavat, kus ainult üks pool valgustatud. Aga ilmselt on Rumeenias/Bukarestis siis veidi hullem?). Või suitsu pahviv südamearst, omamoodi onu Heino? Appi lihtsalt.
Mõnevõrra sai löögi ka minu õigeusu imetlus (see on praegusel ajal niisamagi väga hell teema…). Tegelikult olen ma ise ka pilte vaadanud, kord jälgisin ka veebi kaudu ühe mingi muu koguduse jumalateenistust – mina põhjala inimesena juba reageerin, kui ma näen kuskil nii palju mehi või seda, kui mehed ja naised on pidevalt kuidagi eraldatud. Ma reageerin, nähes neid karmiilmelisi kirikuõpetajaid. Mulle meenub üks väga vastik film, mida mõni aasta tagasi vaatasin (mingi väga pikk väärtfilm Rumeeniast), kus oli tegu mingi nunnakloostriga ja ühe nunna õega, kes oli omadega täiesti läbi ja kes tuli kloostrisse abi otsima. Siit raamatust võib samamoodi lugeda, kuidas usk on üsna konservatiivne ja teinekord vanamoelinegi, lisaks seda, kuidas see on nii tugevalt igasugu nõiakunstiga põimunud – teinekord ei olegi aru saada, kust usk nõiakunstiks üle läheb. See peatükk on muidugi üsna koomilinegi. Kui tegu poleks päris eluga. Või matusekultuurist, strigoi’ks muutumise ennetamisest, non-stop matuseteenusest (sellist silti märkasin ma isegi, nii et tegin pilti).
Teine koht, mis mind kohe alguses üsna naerma ajas (aga selgus, et mul on lihtsalt nii teistsugune huumori taju oma sõbrannadest) – nende vandesõnad. Eks vandesõnad on igas keele huvitav teema, nende ümber on terveid semantilisi välju. (Mäletan kunagi Ülle Pärli loengut vene roppustest, mille ümber on mingid erinevad tähendusväljad). Siin keerlesid kõik vandumisväljendid põhimõtteliselt peenise ümber ja kuhu seda kõik panna saab. Mulle ikkagi meenutab veidi venelaste vandesõnade tähendusvälju kõikide “ema panemiste” jms-ga.
Arhitektuurist rääkivates kohtades oleks ma seekord tahtnud näha näidispilte kohe teksti juures. See stiil, mida autor siin ülistab, mulle vist ikkagi ei meeldi. Aga ma ei või olla kindel, et ma sain täpselt aru, milliseid maju ta mõtleb. Minu Rumeenia kogemus ütleb, et Bukarestis oli ilusaid perspektiivseid maju veidi ka (kui need kuidagi lõpuks korda teha, mõned ilmselt ongi tehtud, nagu nähtub Bukaresti erinevatest instakontodest), aga üldiselt oli seal üks maitsetu kast teise järel. Seal oli kasvõi vanalinna sisenedes mingid vanad koledad paneelmajad (kas saab üldse paneelmaja öelda?), mille ma parema meelega ise üldse maatasa tõmbaks – nendest ei saaks ka renoveerides asja. Samas on palju täiesti uusi moodsaid hooneid, umbes neid klaasist torne, nagu meilgi. Eriti lennujaamast linna sõites. Meie hotelli juures oli samamoodi – üks veidi räämas vana ilus maja, siis üks poolenisti uus (ehk 20 aastat?) klaasmaja, siis täiesti lagunenud ilus vana maja. Hotell oli ka täitsa ilus ja kena. Vastas oli mingi kole korterelamu, all kioski moodi pood. Stilistiliselt kõik nii kokku kuhjatud, et vaatad – sellest ei saagi ju asja.
Samuti väidab autor, et Bukarest on roheline linn – rohelust olla kõikjal. Kindlasti mingis mõttes. Aga samas – teises mõttes… ikka palju rohkem asfalti (ja nende auke), tolmu ja halli kui silm on kuskil harjunud. Kõige nukram oli käik Bukaresti botaanikaaeda – ma isegi ei kujutanud ette, et piletiga botaanikaaed võib olla … selline “pusta”. See tegi isegi veidi kurvaks. Seega kui me päev hiljem Parcul Tineretuluiga tutvust tegema läksime, ei osanud enam imestadagi. Seda polnud ju vähemalt botaanikaaiana välja kuulutatud. (Seevastu tundus mulle, et Tartu autovabaduse puiestee võiks selle pargiga koostööd tegema hakata. Lai asfalttee keskel ja kasutamata roheline pargiala igal pool ümberringi). Rumeenias nägin üle mitmekümne aasta uuesti silte “murul käimine keelatud”. See on väga võõristav – inimene ikkagi harjub vastupidisega väga ruttu.
Selle mainib ka Tiina Sööt ära, et Bukarestis ringi liikudes pole mõtet väga pea pilvedes käia, sest asfalt on konarlik ja auklik. Meie härra lendas juba esimesel hommikul hotelli kõrval kiriku ees põlvili. Samuti mainib raamatu autor, et midagi võib alati ka kuskilt kõrgemalt pähe sadada – ehitusdetaile, mõnel juhul peksavad vastu akent lahtised kaabliotsad… Tjah, elu, mida juba ebamugavuse tõttu ei valiks…
Kui 1991. aastal olin õnnelik, et mul oli duširuum, kus mingitel aegadel oli isegi sooja vett (kuna meil oli tol ajal ainult külm vesi kraanist ja nädalavahetusel saun), siis on imekspandav, et sooja vee katkestused on seal 31 aastat hiljem endiselt tavalised. Või et vee värv võib mingil hetkel muutuda. Jälle mugavus, millega oleme uuel ajal nii harjunud, et vastupidine tundub mahajäämisena.
Laialdane sularaha kasutamine jäi ka silma. Meilgi makstakse teinekord sularahas, aga tundub, et Rumeenias on sularahas tasumisel mastaapsed vormid. Ilmselt käib pool majandustegevustki endiselt hämaraladel. Usaldamatus riigi suhtes on muidugi põhjendatult madalam kui meil siin.
Raamatus on ära toodud ka kohalike puskarite nimed ning ühe kirsinapsu retsept. (Istutasime just aeda kirsipuu).
Mul pole mõtet raamatut oma reisimuljete taustal analüüsida. Tasub ise lugeda. Aga ma ikkagi arvan, et ka see raamat võib lugejas tekitada võõristust selle maa vastu (nagu Imre Siili raamatu puhul kohati juhtus). Seega mis siis on see, mis Rumeenias võib võluda? Ilmselt ikkagi inimesed! Inimesi on igasuguseid ja igal pool. Minu mulje oli tänavapildis sellegipoolest, et kõik olid … tavalised! Ma ei oska seda isegi selgitada. Ma olen käinud Skandinaavias – alatihti on kuskil mingid lõugavad noored, teisal jälle amelevad inimesed, kes valju heli saatel kuskil avalikus kohas suudelda lärtsutavad (jajah, vbolla olen vanamoeline, aga kas mõned asjad ei peaks jääma eriliseks kahe inimese vahel?), kuskil karjub keegi telefonis valjuhäälselt rääkida, kuskil naeratab teenindaja sulle plekist pealesunnitud naeratust… Siin olid inimesed TAVALISED. Ma ei oska seda üldse selgitada. Keegi ei olnud meie vastu kuri, keegi ei nähvanud midagi. Keegi polnud ülevoolavalt pealetükkiv (nt teeninduses). Metroos sõitsid inimesed vaikides või vaikselt rääkides. Metrooputka tädike oli hästi abivalmis ja oskas inglise keelt. Hästi palju oli vanavanemaid lastega (noh, Rumeenias on tegelikult suur probleem kõik need miljonid väljamaal töötavad inimesed, kellest paljudel on lapsed kodumaal vanavanemate hoida. Isegi juriidilised nõuanded jooksevad pidevalt läbi, kuidas peab ametlikult hooldusõigused ka vormistama selleks ajaks…. Aga eks ma arvan, et paljudel lihtsalt hoidsidki vanavanemad lapsi, kuni vanemad töötasid. Noori peresid oli ka oma lastega muidugi). Paraku oli kerjuseid – selliseid, kes tulevad kuskil välikohvikus su juurde ja hakkavad midagi seletama. Me lihtsalt ignoreerisime.
Kui nüüd ikka enda muljete juurest raamatu juurde tagasi tulla, ei saa märkimata jätta, et seekordne “Minu…” räägib hoopis omamoodi subkultuurist (võib-olla seda ei nimetata nii? Äkki on tegemist lihtsalt järjekordse enesedefineerimise võimalusega?). Autor räägib, kuidas ta jõudis hobi otsides (hobi leidmisele valla olles) sidumise, shibari, ja küpseb polüamooria harrastajana. Raamatu lõpuks on tal kolm meest sõbralikus kooseksisteerimises. Ja vähemalt ühel meestest on veel üks naine. Tänu sellele, et ta liigub ka BDSM ringkondades, on siin juttu ka sellest, kuidas Rumeenias suhtutakse seksuaalvähemusse või muul viisil erinevatesse enesemääratlustesse. Represseerimist on endiselt rohkelt. Homoseksuaalsus dekriminaliseeriti 2001 alles. Ometi on Rumeenia mitukümmend korda suurem maa kui Eesti ja seal tegutsevad erinevad subkultuurid – shibarist ei olnud mina enne kuulnudki. Ja kuigi see ei saa kunagi olema midagi, mis mind ennast kõnetaks, kirjutas autor sellest siiski põnevalt, üldfilosoofiliselt ja muuhulgas sellest, kuidas nõusolek on seal nii elementaarne, et teinekord teistes ringkondades imestab, et mujal see nii enesestmõistetav pole. Huvitav on muidugi see, et just sellised teemad tulevad jutuks “Minu Rumeenia” raamatus – arvestades, et Rumeenia on ikka väga palju rohkem vanades traditsioonides kinni kui kasvõi meie (Skandinaaviaga ei hakka võrdlemagi).
Lõpuks veel tegelikult tänusõnad, et siin on ära toodud ka üsna arvestatavalt lugusid Nicolae Ceaușescu valitsemisajast, tagakiusamistest, koputajatest, jubedatest elutingimustest, mis sel ajal tekkisid, inimeste mentaliteedi kujunemisest sel ajal, võimalikest umbusu põhjustest nüüdsel ajal.
Nii et võiks lugejale öelda: seda lugedes ei pruugi sugugi tekkida tunnet: “Oi, nii lahe, ma tahan sinna saada”, vaid pigem: “Hm, huvitav, kas see võib tõesti nii vastuoluline olla? Läheks õige uuriks oma silmaga!”.
Katkendeid:
- Postimees 1;
- Postimees 2;
- Aet Kuusik Feministeeriumis;
- Suvehiidlane.
SEHKENDAMINE 