Juhtus nii, et lugesin nüüd kiireid “reisiraamatuid” vahele ja selle raamatu lugemises tekkis vahepeal väike paus. Mõnes mõttes oli see vajalik. Sest raamat koosneb mõtteliselt kahest poolest – esimene räägib peategelaste omavahelistest suhetest 1942. aastal, teine osa räägib sellest, mis sai siis, kui politsei ootamatult nende suhete vastu huvi hakkas üles näitama. Lõpeb kohtuotsusega aastal 1943. Kui esimeses pooles võiski ehk arvata, et kõik oli ehk liiga staatiline ega viinud väga edasi (samas – põhines ju tõestisündinud lool ja tavaline elu ongi tavaline), siis teise osa eel aimasin juba katastroofi saabumist ja seetõttu lugesin hea meelega vahele mõne muu kergema raamatu. Asja juures ongi väga kurb see, et tegemist on tõestisündinud looga, tegeliku kohtuprotsessiga 1943. aastal – sel aastal, kui käis II maailmasõda, Rootsis valitsesid natsisõbralikud meeleolud, kuigi maa oli ise neutraalne (ja samas liigutas sakslasi sõbralikult läbi oma põhjapoolsete maakondade Soome ja Norra vahel…). Tagatipuks saabus 1944. aastal kätte aeg, kui homoseksuaalsus ei olnud enam kriminaalne. Mingis mõttes on tõesti tunne, et peaks sellegi loo ära tõlkima eesti keelde, et homofoobid ja valjuhäälsed vastukõnelejad näeksid lähemalt, kuidas tavalisi inimesi võib hävitada. Ja milleks? Kas sõja ajal polnud muid põletavamaid teemasid kui mõne naisterahva häbiposti toomine…
Ma mõtlen, et kunstilises mõttes oleks võinud ilmselt kuidagi haaravamaks kirjutada, aga kuna teisalt on tegu tõestisündinud looga, siis on tegu siiski paremini lahtikirjutatuga kui dokumentalism.
- Amelie Björck Aftonbladetis.
- Sara Ek Kultmagasin.
- Samtal om böcker (taskuhääling)
SEHKENDAMINE 