39. Triin Raave “Tenerifel tegelikult. Elu laste ja koertega. Mehest rääkimata”

9789916680179See raamat jäi veebis silma (mõtlesin, et tohoh, juba kolmas Tenerife-raamat) ja kui see siis just registreerituna oli raamatukogus letile asetatud, võtsin ühe õhtu lugemiseks. (Paraku läks kaks õhtut, sest esimesel alustasin liiga hilja). Selle raamatu võib üsna hästi kokku võtta Kadri Voorandi arvamusega, mis on ära toodud tagakaanel:

“Alustuseks pean tingimata mainima, et sain selle lugemise jooksul mitu mõnusat kõhutäit naerda ja ainuüksi see on juba piisav põhjus üks raamat endale sisse hingata. Üks paik ja selle kultuur pole selles kirjeldavas tekstis mitte sihtmärk, vaid vahend kirjeldamaks avatult ühe julge ja üpris erandliku valiku teinud perekonna lugu, mis oma lihtsuses ja mängulisuses pakkus mulle paraja annuse head emotsiooni, inspiratsiooni ning unistamise julgust. Ja seda komplekti ongi ju ikka ja alati tarvis, kas pole.”

Umbes nii ongi. Ei tasu lasta ennast eksitada pealkirjast, nagu saaks midagi teada Tenerifest või kuidas seal siis tegelikult on. (Kuigi Merikese vinoteek Vino Vidi Vici on tõesti ära toodud). Selles osas on Olavi Antonsi raamat muidugi informatiivsem, Normeti omast suurt ei mäleta. Raavede perekonnast (natuke kärg-), eriti just pereema vaatenurgast, saab aga teada tõesti – ja humoorikas võtmes. (Ahjaa, üks peatükk oli justkui koera vaatenurgast, ma ei saanud alguses pihtagi, sest alustasin lugemist kooriproovis). Siin on juttu ka sellest, kuidas autor käib Camino de Santiagol, kuidas nad perega sõidavad läbi Euroopa Eestisse või Eestist läbi Euroopa tagasi Tenerifele. Mingil kummalisel põhjusel (ilmselt siiski mingi sisemine loogika, millesse ma ei jaksanud süveneda) on kronoloogia segi löödud. Aga see kuigi palju rolli ei mängigi.

Mõnel viimasel lehel on lastud kirjutada abikaasa Hendrikul. See on nagu hoopis teine raamat – teine stiil (tutvusmiskuulutuste näol), räägib Raavedehoovi tegutsema hakkamisest. Vahest on tegemist teise etapiga, ehk järjegagi?

Põhimõtteliselt võiks seda raamatut soovitada näiteks just väikelastega peredele lihtsaks lugemiseks, sest süvenemiseks pikematesse ja keerulisematesse teostesse pole sel ajal ehk aega, aga kindlasti on palju äratundmisrõõmu, suhestumist. Ilmselt saate stiilinäite killurebimisest kätte blogist (kogu raamat paistabki olevat nagu väljaprinditud blogipostitused). Jah, naerda saab, kuigi minu jaoks on nii palju kildu järjest veidi koormav. Kohati jääb isegi juhtunu arusaamatuks, kuna öeldakse naljaga ja vihjates (aga tühja temaga). Aga tundub väga ettevõtlik ja positiivse ellusuhtumisega pere.

Üldiselt selline hea tuju raamat või blogi. Võib-olla ei peagi järjest lugema.

(Vaatasin Hommik Anuga saatelõiku – ikka väga armsad)

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s