Järjekordne raamat suvel soetatud pocket’itest. Kuna lugesin Anna-Karin Palmi Lagerlöfi-raamatut, siis otsustasin ka selle raamatu võtta (ikka valid tuttavate autorite seast. Tegelikult lugesin ma ülikooli ajal “Faunen”-it ka, kõik väga kiitsid, aga toona ei jätnud erilist muljet). Kokkuvõtte kohaselt räägib kirjanik siin oma ema Alzheimerist ja tema vaiksest hääbumisest. Tegelikult räägib see raamat ikka suures osas emast enne haigust ja nende omavahelistest suhetest. (Ema, 6-klassilise haridusega tüdruk, vanim laps suurest lastekarjast, kes tuleb esimest korda Stockholmi, kui saab töö mingis kioskis. Abielu, arusaam, et ta ei taha jääda koduperenaiseks. Alles 38-aastaselt hakkab ta õppima – et läbida põhikool, gümnaasium ja siis lõpuks õppida arstiks! See õnnestub. Täielik reis nii geograafiliselt kui ühiskonnaklassides. Lisaks julgus erineda, unustada skandinaavlaste “Jante seadus”…).
Õigupoolest algab üsna positiivse pildiga emast ja mõtlesin, et näed siis, vastukaaluks Schulmani raamatule emast… Siis hakkas pilt loomulikult ka mõranema. Mingis mõttes oli siiski positiivne alustada ja lõpetada sellega, mis oli hästi, armastusega, kõikehõlmavaga. Raamat on kirjutatud pöördumisena ema poole, “sinu” poole.
Ja siis haigus, mis ootamatult ligi hiilima hakkab. Sõnad ei tule meelde, inimesed lähevad segi (ei, ma pole su ema, ma olen su tütar). Kuni vältimatu hääbumise ja lõpuni. Just lõpp oli eriti liigutav. Unelaul. Muuhulgas hooldekodust pakutud lugu sellest, kuidas laev hakkab eemalduma, kuni näeme vaid tillukest täppi ja siis enam mitte midagi. Aga teadmine, et see laev on sellegipoolest sama suur, kuigi meie teda ei näe.
Pealkirjast: sellest kirjutab Anna-Karin Palm lõpus. Ta salvestab ema pildi arvuti ekraanisäästjana. Iga kord, kui ta käivitab arvuti, ilmub ekraanile ema pilt. Ja see on endiselt, mitu aastat pärast ema surma, oluline, tema kohalolek on otsekui sama tugev kui varem – kuigi just see tema puudumine, teistmoodi kohalolek. Ja siis, kui kirjanik tahab arvutisse sisse logida, tuleb liigutada hiirt, näo peale tuleb ruuduke, kuhu tuleb kirjutada salasõna. See on (ka ta enda sõnul) nii kujukas kujund – selleks, et tööle asuda, tuleb ennast emast üle kirjutada. Ja mingis mõttes on kogu raamat enda kirjutamine üle ema, sidumine oma mälestuste, oma isikuga, püüd temast aru saada. (Ema pärineb ajast, kui mingitest asjadest ei räägitud, kuigi taustal kummitab üsna võigas lapsepõlvetrauma isegi).
Ei, ma ei oska kokku võtta. Mul on palju erinevaid mõtteid, mis ei kannata kirjapanekut. Panen parem linke.
- Goodreads’is paljud kirjutavad, mida mõtlevad.
- Lundströms radio (jutuajamine autoriga).
- Jenny Högström Aftonbladetis.
- Nina Lekander Expressenis.
- Kultmagasin.
- SvD (kinnine).
- DN (kinnine).
SEHKENDAMINE 