40. Jonas Gardell “Torka aldrig tårar utan handskar. 3. Döden”

Jah, viimane osa triloogiast. Arvasin, et pole enam åldse midagi lisada, aga on. Sest see ongi surmaosa – nagu ütleb alapealkiri.

Siin käime Bengti matustel, siin sureb lõpuks Rasmus. Lars-Åke. Raamat ja triloogia lõpeb Pauli matustega – mees, kes oli nende kõigi ühendajaks ja kes ise oma matused lavastas! Tema matustel kõlab mantrana lõpuks: “Mitt enda liv! Det enda liv jag haft. Det enda liv jag kommer få. Det enda liv jag nånsin velat ha! Mitt enda liv!” (lk. 279) (Mu ainuke elu! Ainus elu, mis mul on olnud. Ainus elu, mis mul kunagi saab olema. Ainus elu, mida ma kunagi üldse tahtnud olen! Minu ainus elu!) Ja siis tuuakse meie silme eest läbi üksikuid fragmente tõelistest raskustest, mis kõikidel tegelastel ette on tulnud (möödaminnes, väike fragment siin, teine seal) ja justkui refräänina jälle see “Minu ainus elu!”

Surmaga kaasnevad küsimused tulevad välja just selles osas. Võtkem näiteks Bengt – noor paljulubav näitleja, kes oma lõpuetenduse päeval enesetapu sooritas, kuna sai HIV-positiivse diagnoosi. Tema matustel peab kõnet ja laulab ta kursaõde, kellega nad kogu õppimise ajal olid lahutamatud. Seega peetakse tüdrukut tema pruudiks ja tuleb välja, et ka Bengt on ajalehtedele intervjuusid andes väitnud, et tal on pruut olemas. Olles ühest küljest kapist välja tulnud homo, ei soovi ta siiski avalikkuse ees selles osas erineda.

Teine häiriv asi, mis ära märgitakse – matustel on paljud, kes teevad kadunukese auks annetuse vähifondi. Kuna neid heategusid on rohkem kui üks-kaks, siis hakkab see peategelasi kurjaks tegema. Milleks varjata, et tegemist on selle uue “homode haiguse” AIDSiga? Mille ravivõimaluste uurimine vaja samamoodi kõiki võimalikke ressursse….

Kõige valusam on see arusaam, mis tabab Benjamini pärast Rasmuse surma haiglas, kui jäävad vaid tema ja Harald, Rasmuse isa. Benjamin ütleb, et nad on matustest palju rääkinud ja otsustanud, mida süüakse, mida juuakse, millist muusikat mängitakse, mh ka seda, et nad lasevad end matta ühte hauda. Isa küsib, kas ta on selle kuskile kirja pannud? Ei. Siis on selge. “Teeme näo, et see häbiväärne episoodi pole olnud, unustame selle. Saad isegi aru – meil seal Koppomis oleks asjatult palju jama selle pärast.” Ja Rasmus viiaksegi vanemate õigusel minema Värmlandi ja Benjamin ei tea kuni Rasmuse vanemate surmani, kus tema armsama haud asub. See on, muide, üks põhilisi põhjuseid, miks peaks ometi lubama need partnerlussuhted ametlikult. Kui oled noor ja pole testamenti või muud pärandidokumenti koostanud, läheb pool sinu ühisest varast ja ühistest plaanidest lihtsalt kellegi teise otsustada. Kellegi, kes võib-olla on üldse häbenenud lahkunut… Benjamini valukarjatus on hirmus. Ta vannub – korraliku Jehoovatunnistaja kohta on see täiesti erakordne.

Ja siis lõpuks see Pauli matus – selgub, et sugulased teavad teda siiski tema pärisnime, Staffani järgi. Ja nagu Seppo ütleb: “Ah, need sugulased, tahavad omapäratseda, ei taha teistega kaasa minna ja leppida, et ta on nüüd Paul!”

Ja need matused ongi nagu eluteater. “Etendus” toimub Orionteaterni laval, erinevad transid ja homod ja igasugu rahvas on laval ja teevad etendust läbi – Paul on “omade seas”, selle kõige keskel kirstus. Õhtujuht (Bengti kursavend-näitleja) loeb Pauli kirjutatud teksti, mh. et mitte midagi ei annetata vähifondile! Sest see ei ole see haigus.

Oeh, ümber jutustad on siiski suhteliselt ebaoluline. See valu, millega kõik tegelased peavad läbi elu tulema, on antud igal sammul läbi naeru läbi pisarate.

Kokku surevad sõpruskonnast kõik peale kahe samasse haigusesse: esmalt Reine, siis Bengti enesetapp, seejärel Lars-Åke, edasi Rasmus ja kõige lõpus Paul. (Seppo leiab uue kaaslase lõpuks, saavad registreerida partnerluse ja lõpuks lausa abielluda! Benjamin on ka siiski HIVi kandja, aga kasutusele on tulnud pärssivad ravimid, mis on tema eluiga juba ca 50-ni pikendanud. Tema on üksi ja mõtleb, kui palju elu tänaseks on edasi läinud – nad võiksid Rasmusega olla abielus!) Selle raamatu rõhk ongi sellel ajastul, kui homod võisid hakata kapist välja tulema ja kui tuli HIV ja AIDS, mis just nendele esimestele mõjus katkuna. Kui palju noori mehi suri. Võib-olla just väga suur osa neid, kes selle asja eest võitlesid, kes esimestena julgesid välja tulla. (Siit raamatust pole ju ka puudu see vana kooli mees Holger, Rasmuse vanemate poissmehest naaber, kes pole kunagi kellelegi tunnistanud ja kes valis üksinduse …)

Överallt ifrån kom de. Från Norrlandskusten och det inre av Västerbotten, från de småländska byarna och från alla städerna kring Mälaren. Från Stockholms förorter och från hela det ödsliga Finland.

Som utvandrare, som nybyggare.

Alla kom de till staden med sina drömmar och sin kåthet och sin trasiga, löjliga längtan. I staden fick de lukta på friheten, och den luktade fränt av förtvivlan och raseri. Ändå visste de att de aldrig skulle vända om.

Att vända om kom liksom aldrig på tal.

Ingen av dem skulle återvända till sina barndomars orter annat än som döda. (lk. 243)

(Viide otse loomulikult rootsi kirjandusklassikale ja Mobergile).

Samas – eks siin on ikka asju, mida ei taha ju lähedalt teada ja ma tean, et teatud lugejad ei suuda seda ka just nende asjade pärast lugeda. Need, kes tegelikult muidu ju võiksid.

Soovitan tõlkida. (Kordan).

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s