46. Kerstin Ekman “Löpa varg”

Selle raamatu kohta nägingi kaks nädalat tagasi veebis saatelõiku (intervjuud autoriga) ja otsustasin veini kõrvale, et tellin. Ei pea üldse kahetsema. Esimesest lõigust viimaseni nauditav. Täpselt midagi minu maitsele (seega – teistele hoiatus). Keeruline oleks isegi väärikalt kokku võtta. Siin on mitmel tasandil kõik läbi põimunud, tõeline meistriteos.

Esimene asi, mis tohutult võlub – kuidas Ekman annab edasi vana mehe hääle. Minategelane on vana mees, kes peab raamatu alguses oma 70. sünnipäeva. Kuigi veel enne läheb metsa, näeb seal murtud looma ja suure isahundi jälgi, ning mõistab, et hunt tuleb veel tagasi, sest saak on pooleli. Siis läheb oma haagisesse ja jälgib tunnikese, kuni hunt ilmubki metsaservale – suursugune ja ilus. Ning kui tuleb tuul ning viib hundini võõraid lõhnu, ilmselt ka mehe enda oma, läheb minema. See on sündmus, millest kõik alguse saab – seda kohtumist hundiga, Högbeniga (selle nime annab mees talle mõttes) hoiab ta endas ega saa peaaegu aasta otsa isegi naisele avaldatud.

Kõik selles raamatus on omavahel põimunud – vana mees, suur hunt, libahundiks käimine (selle raamatu järgi kadusid mõned mehed vanasti mõneks päevaks, keegi ei teadnud, kus nad on. Kui nad tagasi tulid, oli kõik endine, aga ühte kätt peitsid varrukasse, sest see oli hundikäpp), elu ja liikide võimalusest elada, indiviid vs kari, metsast ja selle majandamisest, häbist, jahist ja selles kahtlemises – eriti kui enam väärikusest lugu ei peeta. Looduse tundmine ja kooseksisteerimine. Lisaks vanadus (mehe enda, koera, maailma….?).

Sisu mõttes ei juhtu ülearu palju. Kõigepealt kohtumine Högbeniga (suure hundiga), siis igal pool vihjeid sellele hundile (näiteks ühe pooleldi asotsiaalse pere juures murravad kõik lambad maha, minategelane peab käiam halastustappu tegemas – aga ta ei ole nõus valetama, et lammaste eest polnud korralikult hoolitsetud, nende aedik polnud terve, pererahvas jõi ja vaatas telekat, kui oleks pidanud lambad ööseks sisse ajama: tema sõnul ei peaks neil olema õigust loomi pidada), ühel jahil pärast jahi lõpetamist lastakse veel üks pauk – tapetakse emane noor hunt, kellest oleks Högbenile ehk saanud kaaslane ja nende ümber kogunenud kari… Termineid ma ei tea, aga igatahes on minategelane (kelle nimi on muidugi Ulf ehk Uffe) oma jahiseltskonna juht ning kord vahti pidades ei saa ta tulistada, vaid peab enne validooli võtma, mille peale loom kaob. Lisaks jääb ta rohu üledoosi tõttu magama. Selle järel valitakse uus juht – ja noor, uljas ning reeglitest mitte kinnipidav Ronny. Kes ei hooli samavõrra loodusest ega kaasjahimeestest kui vanasti kombeks. Kui üks jahimees jääb kord tulemata, ei jää Ronny teda ootama, vaid arvab, et ju läks napsuvõtmisega liiga hoogu eelmisel õhtul ja jättis tulemata. Ühele vanemale mehele ei anna asi rahu ja ta sõidab selle mehe poole, et näha, et karu on käinud ja maha murdnud koera ning tegelikult ka kõvasti seda meest purenud, kes nüüd oma toapõrandal veritseb. Ulf sõidab kohale, kutsub päästjad ja kiirabi, lisaks annab Ronnyle ülesandeks mõned jahimehed saata, sest karu tulevat veel tagasi (saak pooleli), karu tapetakse. (Karude teema on Ekmanile ennegi südamelähedane olnud, kasvõi Herrarna i skogen. Kuidas karud pole sugugi ohutud marjasööjad ja midagi ei juhtu, kui neid mitte segada). Ka minategelase vana koer sureb (halastuslask).

Minategelase (Uffe) süda jukerdab. Kord tuhlab ta pööningul vanade jahitrofeede seas ja kaotab teadvuse. Naine tuleb talle järele. Kord külmuvad torud kinni ja ta mässab äravoolutoruga, et (iseäranis naine) ei peaks kuskil õues käima. Ta saab infarkti. Katkendlikud mälupildid. Operatsioon, haigla, taastumine. Naine võtab uue koera (sõbranna juurest, kelle mees on surnud ja kes elab korteris, koera koheldakse kehvasti – mitte füüsiliselt, aga psühholoogiliselt).

Äkki teatab üks sõber, et on läinud Uffe maadele järve juurde kala püüdma, aga avastanud, et Uffe haagis on maha põletatud. Vastumeelselt annab Uffe sellest teada politseisse (ainult ühe vana sõbra kaudu), selgub, et põlengust on leitud luud – Högben. Politsei ei jõua järeldusteni, Uffe ja tema naine seevastu jõuavad, aga ei anna meest välja. Uffe räägib temaga metsas ise.

Nüüd sai küll liiga pikalt sisust. Aga millest siis veel läbi põimunud? Ulrika Milles ütleb väga tabavalt, et raamatu alguses kohatav suursugune hunt annab justkui raamistiku – oma reviirides oma elu elav looduse ime (nagu me kõik), kes tahab seal rahus elada, aga kellel ei lasta (nagu mitte millelgi inimese läheduses). Milles mainib samuti seda, kuidas raamat räägib suurel määral vastandusest üksikindiviid vs kari (seda nii loomade ju inimeste puhul). Lojaalsus – kellele? Kokkukuuluvus – millised tasandid? Pere (abielupaar), vanad sõbrad, jahimeeskond, maakond, riik (politsei raamatu lõpus). Esimesel juhul, kui hunt (ilmselt Uffe enda Högben) on lambad maha murdnud, teeb ta ausa raporti ja on lojaalne neile, kes kaitsevad loomi. Teisel puhul… kui tekib võimalus olla lojaalne riigile, vaikib ta maha, millisele tulemusele jõudsid. Politsei seda välja ei nuputa. 

Kogu libahundiks jooksmise ehk muundumise lugu jookseb samal ajal kõigest läbi. Högbeni nägemine eemalt (binokli kaudu) “muudab ta enda hundiks”. Oma naisele püüab ta hiljem selgitada, mis juhtus – et ta nägi hunti. Aga et ta pärast seda käiski libahundiks ja see oli tõeline. Ta lükkab tagasi kõik naise katsed tuua sisse, kuidas seda psühholoogias nimetatakse. Ulf saab sellest lahti pärast südameoperatsiooni – ja üsna pea sureb tegelikult ka hunt. Või siis tapetakse. 

Abielupaari lugu (see väike “kari”) on kogu raamatus kõige südantsoojendavam. Tegelikult ütles Kerstin Ekman ka Babeli intervjuus, et abielus on nii tore olla. Olla koos. Teises intervjuus, kus ta räägib, kuidas ta valis kirjutamise perspektiivi ja jõudis lõpuks selleni, et peab kirjutama vana mehe häälega, mainib ta, et ta abikaasa, kes käsikirja pidevalt luges, olla küsinud, kas pole see Ulf veidikene tema moodi. Juba kogu see perspektiiv üksinda on seal raamatus ääretult armas, südantsoojendav, veetlev. 

Mõni ütleb, et tegemist on Ekmani viimase romaaniga, kuigi ta öelnud juba pärast “Grand final i skojarbranchen” raamatu kirjutamist, et see on ta viimane romaan. Ja tõsi – praeguse raamatu peal on kirjas “berättelse”, “jutustus”. Kokkuvõtteks ütleksin ma, et tegemist on igatpidi väärtkirjandusega – millegi sellisega, mida tänapäeval nii tihti ei kohtagi, sest millegagi on vaja ka selliseid raamatuid rahastada (sealt ülejäänud meelelahkutuslik ja ajutise loomuga kirjandusmüra). Ma tõesti soovitaksin seda tõlkida! Heal tõlkijal.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s