58. Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus”

9789949486977.jpgVseviovi lugedes haarasin raamatukogust vahele mõned romaanid. See oli üks neist. Kokkuvõte kõlas põnevalt:

„Kõik see silmale nähtamatu valgus” on lummav ja tundeküllane, vastandlikkust ja salapära tulvil lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud. Marie-Laure, Pariisi Loodusloomuuseumi pealukksepa tütar, kaotab lapseeas nägemisvõime, ent õpib tänu isa kannatlikkusele ja puust linnamakettidele eluga iseseisvalt toime tulema. Sõja puhkedes on nii isa kui ka tütar sunnitud põgenema väikesesse Saint-Malo linnakesse, et seal tüdruku veidrikust vanaonult peavarju paluda. Werner on orvuks jäänud teadus- ja tehnikahuviline poiss, keda paeluvad eelkõige raadiod. Sõja hakul astub ta Hitlerjugendi ridadesse ning tema arukus ja tehniline taip ei jää juhendajatel märkamata. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse.

Tundub, et ajalooline taust ja kaks noort inimest. Tegelikult saavad need noored inimesed kokku vaid hetkeks ja raamatu lõpu eel. (Nojah, järgmine nähtamatu asi – see raamat on täis asju, mida me ei näe, valgust, mida me ei näe). Seega saad lugemiseks kaks paralleelset lugu, aga siiski põhimõtteliselt kaks erinevat lugu. Ja minule oli see Werneri osa oma õudustega suhteliselt piinarikas. Ma ei oleks seda tahtnud lugeda. Marie-Laure’i osa üksinda oleks tegelikult ka täitsa tore olnud, lõpuks oleks üheks päevaks lihtsalt üks poiss läbi käinud jutust, minule oleks piisanud küll. Ma tõesti mõtlesin sellele – mingi omamoodi tervik tekiks sellest igatahes. Lootusrikas. Helge. Muinasjutuline kogu sõjakoleduse taustal (selles osas suudan ma sõjakoledused üle elada).

Tegelikult on tegu raamatuga, mida lugedes saad aru, kuidas kõik on läbi komponeeritud, väiksemad detailid peegeldavad suuremaid, kõik räägib neist silmale nähtamatutest asjadest, valgusest, mida me ei näe. Algatuseks pannakse raamistik paika definitsiooniga raadiolainetest, ülejäänu haakub. Ja raadiolained ühendavad Wernerit ja Marie-Laure’i, kuigi sellest saame ML osas aru alles mõnda aega hiljem, kui ta juba oma onu Etienne’i juures elab. Etienne’i tuba on täis erinevaid raadioid, mis saadavad erinevaid kanaleid, kõike seda, mida onu ei näe, vaid kuuleb. Kuniks kõik rekvireeritakse ja minema viiakse. Jääb vaid salajane saatja pööningul.

Marie-Laure’i osa on tegelikult mingis mõttes muinaslugu, lugu vääriskivist Leekide meri, millega on seotud erinevad legendid, mistõttu võib öelda, et tegemist on kas needust toova kiviga või just kaitsva kiviga. Nagu ka raamat vihjab, võib tegemist olla mingis mõttes mõlema poolusega (jällegi silmale nähtamatu valgus). Põhimõtteliselt pole pea keegi seda kivi isegi näinud. M-L on kuidagi sattunud kivikese vardjaks, seda ise teadmata. Mingis mõttes meenuski Karin Erlandssoni lihtsakoeline “Pärlipüüdja”, kus inimesed kaotasid kaastunde ja midagi oma inimlikkusest seda jahtides. Samuti siin – kolmas lugu algab alles kuskil keskelt, kui staabiveltveebel von Rumpel sisse tuleb. (Ka vastik osa ja vastik lugeda).

Werneri osas on väga palju sellest, millest on välja kasvanud Saksa süütunne – seda lugedes näed, kuidas iga tavaline inimenegi peab lõpuks seda tundma (mõeldes Werneri õe Jutta käigule Prantsusmaale 1974. aastal). Werner, kes soovis vaid pääseda kaevandusest, elust ja surmast seal (nad olid orbudekodus, kuhu olid kogunenud lapsed, kelle vanemad olid kaevandustes hukkunud, sealt tulid ka järgmised kaevandustöölised), pidi väljamurdmiseks astuma aarjalastest natsipoiste kasvatamise kooli (põhimõtteliselt omamoodi vangilaager). Sõber Frederik oma linnuhuviga…

Ei, mul ei ole aega hakata sündmusi ümber kirjutama. Ütlen kokkuvõtteks vaid, et lugemine oli peaaegu et piin – just see Werneri osa – ja ma sain aru, kuidas kirjanik on kõik läbi mõelnud, kõigel on eesmärk, kõik moodustab terviku, kõik näeb välja nagu oleks see kirjutatud filmistsenaariumiks (filmina ilmselt täitsa korralik tükk), aga mu hing ei saanud mitte kuidagi kosutust. (Meenus see langustiraamat – sama asi – näed, kuidas on korralikult kirjutatud, film tuleks esmaklassiline, aga hingeni ei jõua, minu hingeni, olgem täpsed, sest mul on veidi teistsugune maitse ilmselt enamikust). Seega soovitan kindlasti lugeda.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s