56. Dodie Smith “Ma vallutan lossi”

9789916667187Valisin raamatukogust midagi, mis läheks ruttu, midagi, mis oleks üks lugu (oma lühilugude raamatu vahele, mida järjest nii palju lugeda ei jaksa). Valik langes mh sellele – Postimehe kirjastus on selle välja andnud, see tähendab, et on varem kuskil juba ilmunud. Tundub, et originaalis 1947. aastal suisa. Eesti keeles aga 2011 (ja Tartu raamatukogudes otsekui polekski seda väljaannet). Ma ise ei olnud isegi selle kirjaniku nime enne kuulnud, saati siis raamatu. (I Capture the Castle – mingis mõttes on tegu lossi kirjapanekuga, talletamisega, nii et ma ei teagi, kui sobiv see eestikeelne pealkiri on…).

Lugemine läks tõesti ruttu hoolimata 502 (suures kirjas piisavate vahedega) leheküljest. Aga kuhu kogu romaan paigutada? Tundub, et kirjanik on taasloonud mingi Jane Austeni ja Charlotte Brontë meeleolu, kuigi pisut uuemas ajas. Millises? Millalgi 20. sajandi esimeses pooles, enne neljakümnendaid? Sõda ju taustal pole…

Minategelane on noor kirjutada armastav Cassandra, kes püüab oma kiirkirja harjutada päevikut kirjutades. Muuhulgas oma kirjutamisoskust. Cassandra elab õe, venna, isa ja võõrasemaga (ning mingis mõttes toapoisiga, kuigi nad talle ei maksa, pigem teenib Stephen perele raha) lossis, mille ta vanemad kunagi ostsid, sest see tundus nii võluv ja kõikidest nii kauge ning eraldatud. Ema on nüüdseks surnud ja kasuema Topaz on 29-aastane. Cassandra on keskmine laps ja 17-aastane, Rose oli nagu ca 20 ja Thomas on noorim, ehk siis kuskil 15 tuuri? Isa on kunagi kirjutanud menuromaani, millega uuendas kõvasti romaanikunsti. Siis mingi intsidendi tõttu kord lühikese perioodi vanglas istunud ja hiljem muutunud, ta pole midagi enam kirjutanud. Sissetulekud on kokku kuivanud, neid põhimõtteliselt enam polegi. Mööbel on vaikselt tükk-tüki haaval maha müüdud, elatakse tohutus ainelises vaesuses. 

Nonii. Ning ühel õhtul saabuvad juhuslikult kaks noormeest, kes räägivad Ameerika aktsendiga (üks rohkem, teine vähem), sest nende auto on läheduses porisse kinni jäänud. Vennad Cottonid, kes on pärinud Scoatney mõisa – sellele mõisale kuulub ka nende endi loss. 40-ks aastaks rendile võetud, kuigi nad pole enam tükk aega renti tasuda jõudnud. No see kõik on algusest saadik väga Uhkuse ja eelarvamuse nägu (kindlasti mitme teise romaani). Seega hakkavad sündmused ja armumised arenema ning kuna tegu ei ole siiski enam 19. sajandiga, siis mõtlesin, et sündmustikku tuleb mingi muu ootamatu pööre ja kogu seda atmosfääri on lihtsalt mingi viitena kasutatud. Tegelikult liigub sündmustik omi rahulikke radasid pidi, jälgides üsna truult vanu mustreid. Ainult lõpp valmistas mulle veidi pettumust (sama juhtus äsja läbi saadud krimkaga) – tore oleks selliseid lõppe lugeda, kui enne oleks vähemalt mingigi vihje millelegi, millele lugeja selles suunas oleks võinud kaasa elada. Ükski raamatus arenenud armumine ei vii kuhugi – hoopis see viib, millele isegi ei vihjatud (kuigi ehk filmis vihjatakse).

Kokkuvõtteks ütleks, et kui keegi soovib sedasorti armumiskirjandust 19. sajandi stiilis, siis võib lugeda küll. Mingis mõttes on nende miljööde ettekujutamine, paks raamat käes, omaette väärtus. Tegelaste sügavuse, stseenide tähenduslikkuse ja sisu järkjärgulise edasikruvimise osas jääb suurtele klassikutele kõvasti alla.

Lugesin kaanelt, et loomulikult on ka film vändatud, filmina oleks ehk isegi klassikalisem.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s