Kui see raamat välja anti, mõtlesin isegi esitlusele minna – aga viibisin tol õhtul hoopis Rakveres. Seevastu ostis Liina raamatu ära ja laenutas eile ka mulle. Ja ma olen jälle rahul, ei pea mahavisatud ajaks. Kirjanduslikus mõttes oli muidugi mitmeid… kuidas ma oskaks öeldagi… stiilivääratusi, aga see nii väga ei häirinud. (Mis mõttes stiilivääratusi, onju? Umbes nii, et vahel on mõned üksikasjad, mis ei puutu asjasse või siis on äkitselt ette võetud islamimaailma tutvustus – väga vajalik!, seejärel mõned vandenõuteooriad nii möödaminnes, siis tagasi koduste toimetuste juurde. Ebaühtlaselt jaotunud käsitlused kuidagi, teenivad erinevaid eesmärke. Nüüd näen, et ka Kõusaar on seda märkinud).
Esiteks on minu arvates tänuväärne, et keegi sellises lihtsas vormis islamimaailmast kirjutab. Kui autor Õhtulehes online-intervjuu andis, lugesin algul kogunenud küsimusi ja hoidsin kahe käega peast kinni – kui harimatu kamp, kui kitsarinnaline punt… Piinlik lausa. Õnneks ei olnud kõik küsijad/küsimused sellised ja Kätlin on saanud ka vastuseid jagada. Ma tervitaks tõesti seda, et meil islami kohta veidi rohkem teavet liiguks, et me ei suhtuks kogu islamiusku nii üleolevalt ja rumalalt. Mul endal oli kokkupuude oma moslemist ühikanaabriga Rootsis juba 1995. aastal ja tema oli tõesti väga kena inimene (seevastu tundusid hirmutavad need vanamehed, kes paar korda aasta jooksul tal külas käisid – aga eks võõral maal elavad inimesed haaravad kramplikult mingitest kindlatest oma traditsiooni puutuvatest joontest kinni ja võimendavad neid ja nood Rootsi pakistanlased tundusid mulle tõesti ebameeldivad. Ja läänemaailma ettekujutus põhinebki enamasti just sisserännanutel, iseäranis nendel, kellega on probleeme ja kes esile tikuvad). Kuigi mulle tundus siiski kummaline, et ca 34-aastaselt abiellus ta naisega, keda ei olnud kordagi kohanud ja kelle ta kodune pere Pakistanis oli tema jaoks välja vaadanud. Kolisid vist Šotimaale elama?
Minu Maroko puhul on samavõrra sümpaatne see, et autor on hakanud iseseisvalt islami vastu huvi tundma, läbinud Sorbonne’is araabia filoloogia õpingud ning tõenäoliselt teab islami tagamaadest ja ajaloost rohkem kui ta Maroko naabrid. Samas – rääkides asjadest nii “nagu Marokos tehakse” või “on kombeks”, lähtub ta ju ometi ikka oma kodukandist. Ja mingis osas on selle külakese elu siiski erinev suures Marokos mujal toimuvast – Maroko on lihtsalt suhteliselt suur kontrastiderikas maa, nagu ma aru olen saanud. Seetõttu tundusid mõned üldistused kohati ebausutavad – ei julge ümber ka lükata, mis mina tean.
Samuti tundub mulle natuke pretensioonikas raamatu alapealkiri: “maailma teisipidi vaatamise õpik“. …? Esiteks: mis mõttes maailma teisipidi vaatamise? Teiseks: mis mõttes “õpik”? Öeldes juba pealkirjas “teisipidi”, vastandatakse islamimaailm kuidagi a priori meie omale, elu Aafrika mandril elule Euroopas jne. Sisuliselt selgub ju, et vastanduma ei peaks ning põhiliseks sõnumiks on “sallivuse nägemine lähedalt”. Peab tõesti tunnistama, et meil on seda sallivust üha vähem, aga vanades külaühiskondades siiski oli rohkem, kus kõik kõigi eest väljas olid ja üheskoos talgutel tööd teha vihtusid. See ei ole tegelikult veel nii kauge minevik ja on kogukondi ka Eestis, kus tõepoolest ühte hoitakse. Selles suhtes tundus veidi paradoksaalne, et autor ülistab kauge võõra maa kombeid, aga oma kodu kohta väga palju head öelda ei taha. Ometi on see suhtumine ise juba osa selles tüüpilisest eestlaslikust oma kogukonna mitte sallimise toonist…. Tähendab, ka meil on omad vanad traditsioonid, mille au sees hoidmine on just meie endi teha.
Ja et “õpik“? Kohati läks muidugi õpikulikuks ülesehituseks (seda peangi mh. silmas stilistilise ebaühtluse all): punkt-punktilt toodi ära, mille järgi aru saada, kas teile ligitikkuv maroko (egiptuse, tuneesia) noormees on kohalik gigolo või on tal tõsised kavatsused. Iseenesest hoiatas ta ka sellesama vastu, mis ise tegi – ärge jääge uskuma sealseid mehi ainult internetisuhtluse kaudu! (Kuigi ta siiski põhjendas, et nad arutlesid oma tulevase mehega üldistel teemadel ja mees ei nõudnud kordagi näha ei ta pilti ega soovinud teada tema varanduslikust olukorrast…).
Kummaline, et toon siin nüüd välja just need jooned, millega võis viriseda. Ühe kauge maakoha külaelust lugeda oli sellegipoolest ju põnev. Mulle meeldib, kui ei loe otseselt dokumentalistikat või mõne etnoloogi käsitlust, vaid vahetut subjektiivset tajumist, tõesti igatpidi ühe inimese “Minu Maroko”. Kummaline oli aga see, et Kätlin jäi kogu raamatu vältel siiski justkui majapidamise kõrvaltvaatajaks. Ta nimetas küll, et vahel pesi pesu ja triikis, aga muus osas tundus, et tema tegevusteks olidki teleka vaatamine, arvutis suhtlemine, mehe õe ja teistega erinevates kohtades jalutamas käimine (pesupulbrit tõi ju ka poest Tata?) ja lugemine/palvetamine. (Sellegi võib ehk siis stilistilise ebaühtluse süüks ajada, kui tegelikkus teistmoodi välja nägi). Ja eks oleks ju huvitv järjena siiski lugeda, kuidas täpsemalt läheb laste kasvatamine erinevatest kultuuridest pärit peres. (Minu sõbrannad on küll väiksemate kultuurierinevustega abieludes, aga siiski selguvad erinevused isegi neil. Rääkimata sellest, et suured erinevused võivad olla ka kahel Eesti perel ja perekommetel – võtkem või mind ennast :)). Milliste asjadega puhtinimliku suhtluse plaanis peab leppima, kus kompromisse tegema? (Praktilised küsimused nagu augul vetsuskäimine või põrandal valmistatava toidu söömine on pigem praktilist laadi turistielamused – põnevad lugeda, aga eks praktiliste asjadega harjub lihtsamini kui muuga).
Hetkel näen, et OmaSaares kirjutatakse, et ta õpetab SÜG-is inglise ja prantsuse keelt….? Kuidas see võimalik on – raamatu lõpust tundus, nagu oleksid nad kolinud Casablancasse?
Buduaaris kirjutatakse autorist, UusEesti saidil intervjuu, intervjuu Ekspressis. Seega – lugeda tasub ikka, kui teate, mida umbes oodata. Intervjuu Kukus Liis Raidmale.
SEHKENDAMINE 
see on vist küll kõige vastakamaid vastukajasid saanud minu-sarja raamat. Tundub, et inimesi põhiliselt häirib dogmaatilisus ja lääne-kultuuri maha tegemine ja islami mõõdutundetu ülistus. Ma pole siiani tahtnud lugeda, aga kohaliku küla elust võiks küll lugeda tegelikult, et äkki võan siiski.
Aga seda, et külas oli sallivust rohkem, ma ei usu absoluutselt. Küla sallis ainult ühesuguseid. Kõik “teistsugused” tõugati välja. Mu meelest on tänapäeva ühiskond ikka kordi sallivam, kuigi kogukonna tunnet ei ole. See vist võimaldabi ka “teistsugustel” ennast hästi tunda. Mitte, et mulle tugev kogukond tore ei tunduks. Aga külaelu ja ühiskonna esile tõstmine tekitab minus alati soovi öelda, et mida kaugemalt vaadata, seda kaunim paistab.
Seda küll – algul tundus mõõdutu islami kiitmisena. Siis aga selgitab ta seal ka, et igas kultuuris ja igas religioonis on kõiksuguseid inimesi. Sellega olen nõus.
Iseenesest olen nõus ka nende väidetega, mis käivad lääne ühiskonna vastu – tegelikkuses häirivad mind needsamad asjad. Lihtsalt need on meie ühiskonna puhul siis need miinuspunktid.
Paradoksaalne oli, et Maroko elus tundus kõik see eksootiline ja vana kombestikuga seotu nii hea – meil on endil samavõrra inimesi, kes pesevad veel pesu käsitsi, toovad kaevust vett ja käivad kuivkäimlas augu peal. Ja on naabrite ja väljamaalastest uute sugulaste vastu lahked. Tähendab – lahkeid inimesi on igal pool. Samavõrra on ka jõmme igal pool.
Kui ma kirjutasin “kogukonnaelu” ja “külaelu”, siis mõtlesingi mitu korda ja algul isegi kustutasin maha. Aga leidsin, et ei oska seda teisiti ikka selgitada ka. Vbolla ongi häda selles, et praegusel ajal kõik otsivad midagi uut, kombestikud on nii äärest äärmuseni (Lõuna-Eesti külas elavate inimeste traditsioone ja igapäeva ei saa võrreldagi keskklassi pealinlase omadega. Isegi mina tunnen end tallinlaste kõrval viimase maakana – vanasti seda tunnet ei olnud, linnad olid linnad, maa oli maa). Ses suhtes on see islamikogudus muidugi ühtsem oma vanade kombestikega. Näiteks kui meie hakkaksime oma palga ülejääkidest (mida igapäevaseks toiduks ja elamiseks ära ei kuluta) vaestele andma, tunduksime kas hullud heategijad või poosetajad – kui aga ühiskondlik norm juba selline, siis on palju lihtsam. Kogukonnatunnetus.
Tegelikult on seal raamatus ju alguses ka sellest, kuidas autor Pariisis õppis. Vbolla kihvatab mõnel ka selle peale – umbes, et Pariis kui kõikide uus fetiš on “tegelikult” suurlinn, kus töötatakse palehigis, naaber ei tunne naabrit jms., mida iga suurlinna kohta rahus öelda saaks. Ses suhtes oligi stiil kuidagi… ebaühtlane ja mõne koha pealt tarbetult subjektiivne või ülekülgne.
Tänuväärne on aga, et midagi üldse sellest kombestikust eesti keeles on. Ja lihtsas vormis, rahvale lähemal. Ja kohati on mul ikka see tunne, et inimesed lähevad liiga kaugele otsima seda “õiget” usku ja rahulolu. Ma küll ei tea teoloogilisest vaatenurgast kinnitada, aga ma usun, et ka ristiusu mõnest versioonist saab vajaliku süvausu kätte, kel huvi süvitsi minna. Jumal on ju üks, prohvetites on küsimus…. Mulle jääb näiteks isiklikult võõraks mingitel kindlatel aegadel kella järele palvetamise vajadus… Aga noh, ei hakka hukka mõistma.