See on järgmine päris parajalt paks raamat. Aga jõulu eel ka kingisoovitus, kellele vaja. Samas ei ole mõtet muidugi kõigile kinkida. Ma selgitan siis lühidalt. Tänapäeval on sellised bestsellerid tegelikult popid – mulle meenutas mingis mõttes Zafóni “Tuulte varju”. (Meediast ma palju selle kohta ei leia, aga Õhtulehe raamatublogi kiidab küll sarnaselt sellele, kuidas meedia Zafónile reageeris). Hirmus paks, aga kõrvale panna ka ei saa. Sama põnev justkui tegevuse mõttes ei olnudki, aga ajugümnastikat pakuti küll mõnusa rahuloluga ja stilistiliselt oli paremini üles ehitatud. Zafónist eristas raamatut see, et pakuti väga tugevat “inglise viktoriaanlikku romaani” – see on kusjuures omapärane, et teos on ju tõlgitud hispaania keelest (tõlkija Maria Kall oli oma tööd väga hästi teinud, nauditav. Mis sest, et HendrikAlla Postimehes kirjutab: “«Ajakaardi» lugemine võib olla natuke tüütu – just selle ilutseva, Maria Kalli poolt kenasti eesti keelde valatud keelekasutuse tõttu –” – minu hinnangul oligi tegemist ajaloolise romaani hõnguga), aga lugedes ei ole kordagi tunnet, et kirjanik võiks pärineda mujalt kui Inglismaalt. Oli näha, et autori fantaasia lendab ja ta tahab seetõttu trikke pakkuda. Raamatu sisekaanelt loen, et antud raamatu eest on ta pälvinud suisa Sevilla Ateneo auhinna. (Ja üldse on ta palju kirjutanud ja palju preemiaid saanud. Toreda pealkirjana kõlab nt. Sipelgas, kes tahtis saada austronaudiks (La hormiga que quiso ser astronauta, 2001).
Millest siis jutt? Põhimõtteliselt koosneb raamat kolmest erinevast suuremast loost, aga nad toimuvad kõik ühes geograafilises ruumis (Londonis) ja tegelased kattuvad mitmelgi puhul. Kes ühes loos peategelane, on teises kõrvaltegelane. Läbivaks on aga kõigi lugude seotus kirjanik H.G.Wellsiga, kes sündmuste hargnemise algusest (1896) aasta varem on välja tulnud oma romaaniga Ajamasin (1895). Selles valguses tundub isegi tore, et ma suvel selle Nähtamatu läbi lugesin (sellestki raamatust on siin sellest romaanist juttu, see on justkui osaliselt kolmanda osa tegelane*. Palma raamatus on tõlgitud “Nähtamatu mees” vist). Nimelt jääb mulle mulje, et autor on tegelikult ulmeraamatute suur austaja ja teeb seeläbi Wellsile kummarduse, et kirjutab ta enda raamatu sisse. Nagu öeldakse kokkuvõttes: “H. G. Wells kogeb omal nahal ajareiside ohtusid, kui tema ette ilmub salapärane ajarändur, et röövida Wellsi kuulsa romaani autorlus, mispeale kirjanikul ei jää üle muud, kui võtta ette meeleheitlik põgenemine läbi sajandite.” (No ja ärge arvake, et asi nii lihtne on, see tutvustus võib mõneti ka eksiteele viiv olla. Või nagu HendrikAlla Postimehes märgib: “Palma eesmärk pole sugugi läikivate vasksilindritega tehnomineviku loomine, vaid hoopis mingi peenema nalja viskamine.”). Mis on kindel – ajas rändamise erinevaid aspekte puudutatakse siin kolmes osas erinevate tahkude pealt. Kui väga täpselt järele mõtlema hakata, võib ehk paar loogikaviga isegi leida, aga ei jaksa ajusid nii täpselt pingutada (just kolmanda osa puhul – mis siis lõpuks on tõeline ja mis mitte).
Paari sõnaga siis konkreetsemast sisust, seega ei tasu neil nüüd ca kolme lõiku edasi lugeda, kes plaanivad ise lugeda. Esimene lugu räägib esmalt kahest nõost – elu nautivatest rikastest noormeestest, kellest üks armub juhtumisi ühe kehva linnaosa (Whitechapeli) prostituuti. Kahjuks prostituut tapetakse Rappija Jacki poolt (ses osas on ju toetutud samuti tõelistele sündmustele, samuti nagu Elevantmehe lugu, kellega Wells kohtub). Long story short – et elumõtet leida, sooviks ta ajas tagasi rännata, et mõrvar enne seda sündmust ära tappa. Taoline reis talle ka korraldatakse, Wellsi abil. Seega esimene osa on täiesti klassikalise süžeega, isegi ajareis seal lõpus tundub orgaaniline osa. Ja siis asju ümberlükkavad paar viimast lehekülge.
Siis tekibki huvi edasise vastu. Teise osa sündmused algavad tegelikult enne esimese osa lõpusündmusi. Claire Haggerty on noor neiu, kes peab oma ajastu naiste elu mõttetuks ja käitub kosilastega läbivalt ebaviisakalt. Kuniks sõbranna teeb ettepaneku reisida ajareise pakkuva firmaga 2000. aasta 20. maisse (ainus sihtpunkt, mida esialgu pakutakse). Claire on otsustanud põgeneda ja tulevikku jääda, aga kahjuks see tal ei õnnestu. Samas näeb ta juhuslikult Kapten Shackletoni (tulevikuvõitleja) nägu ja tunneb ta hiljem ära ka linnapildis. Tom Blunt, kes kaptenit kehastas, teeb meeletu sammu, kutsudes tüdruku kohtama ja seab sellega enda elu ohtu. Et oma ihasid rahuldada, kasutab ta ära tütarlapse kõigutamatut usku tulevikureiside võimalustest ja saab korraliku preili sedasi voodisse. Selles osas väänatakse ajadimensioone päris kõvasti. Mees ja naine viivad sisse 7-kirjalise kirjavahetuse (mis on “ette teada”) ja Tom Blunti poolseid kirju aitab kirjutada Wells. Tom pekstakse hiljem küll haledalt läbi ja uputatakse, aga sellega seoses saab ta endale ka uue elu 🙂 PS. Selles osas on parasjagu erootikat ka – et kes lastele lugemiseks andmisele mõtleb.
Kolmas osa räägib müstilistest mõrvadest Londoni tänavatel – inimesed tapetakse, jättes nende keskele suure ja laia augu, mille servad on kõrbenud. Ühel tulevikureisil käinud Scotland Yardi noor uurija on kindel, et tegemist on külalisega tulevikust ja lükkab uurimise käima. (Vot see osa ongi natuke mõistmatu – kui palju siis päriselt toimus? Tapetuid ikka oli? Või oli kõik illusioon? Ja kui illusioon, siis kasutas Palma seda ära üksnes selleks, et rääkida päriselt juhtuvast tulevikust (maailmasõjad) ja sellest, et Ajamasinast tehakse 20. sajandil film) Jällegi tuleb Wellsil hakata asja uurima, et päästa enda ja oma naise elu. Siis aetakse juhe ikka peaaegu päriselt kokku erinevate aegades rändamiste, paralleelmaailmade ja muuga. Kuniks jälle kõik kuidagi kuhugi laheneb ja antakse veel mingi kummaline mõõde – Wells tunnetab/mõtleb, et mis siis, kui temagi on tegelane kellegi raamatus? 🙂 Muuhulgas tuuakse sisse veel kaks kirjanikku, kel sel aastal (1897) tulevikuklassika mõttes tähtis teos valmib: Henry Jamesi “Kruvipööre” ja Bram Stokeri “Dracula“.
Fantaasiat on palju. Samas tundub siiski … bestsellerina (if you know what I mean) – nagu sügavust ikka väga ei ole. On põnev ja nutikas. Ja mulle tundub, et kirjanik on sellest kõigest ise samavõrra teadlik ja tegelikult paigutab raamatusse väga nutikalt erinevaid situatsioone, kus saab sellele vihjata:
Ja miks mitte kirjastajat ükskord ometi kuulda võtta ja nõustuda tema soovitustega, küsis Wells eneselt korraga. Jah, miks ta ei võiks lõpetada kirjutamist lihtsameelsetele lugejatele, kes lasevad igal seiklusjutul, igal vähegi fantaasiaküllasemal lool end nii kergesti kaasa haarata; miks ta ei võiks pöörduda nõudlikumate lugejate poole, nende poole, kes põlgasid populaarsete kirjandusteoste meelelahutuslikkust, eelistades nende asemel tõsist ja sügavat kirjandust, mis seletaks neile maailma asju ning ühtlasi ka nende endi tühise putuka staatust sajandite voolus. Võib-olla peaks ta tõepoolest julguse kokku võtma ja kirjutama teistsorti lugusid, midagi, mis raputaks inimhingesid teisel moel, romaane, mille lugemine mõjuks ilmutuslikult, nagu [kirjastaja] Henley seda soovis. (lk. 515-516)
See näitab justkui kirjaniku austust Wellsi vastu (või mitte? vastus libiseb tegelikult käest) – teadmine, et ta suudaks ka muud oma stiili ja võimetega. Samas on ju üks tähtsatest tegelastest Gilliam Murray, kes on asutanud ajareiside firma ja kelle kirjanduslikest katsetustest Wells arvab nii:
Säärane lugu võinuks satiirina isegi toimida, kuid Gilliami probleemiks oli asjaolu, et ta võttis seda kohutavalt tõsiselt, mässis selle pidulikkuse rüüsse, mis aga lõppkokkuvõttes muutis teose veelgi naeruväärsemaks. /—/ Kõigele lisaks oli Gilliami stiil ühtaegu lapsik ja suuresõnaline, tegelased olid välja joonistatud nutuselt ning dialoogidest puudus säde. Ühesõnaga pidi raamatu autoriks olema inimene, kes uskus, et igaühest võib saada kirjanik. (jne., lk. 333)
Seega võib kokkuvõtteks öelda, et Palmal on igati õigus. Kirjutamislust ja erinevate lugude kombineerimislust on tuntav, parasjagu põnevust ka, stiil on tõesti hästi taastatud inglise romaan, lugemist ka pikaks ajaks (otsa ju kohe ei saa). Parajat ajuragistamist tuleb ka ette – sellist jõukohast ja mõnusat. Jõuluvaheajal lugemist 🙂 Loterii-blogi kirjutab:
* Näiteks raamatu 469ndal leheküljel mõtiskleb “Wells” selle raamatu üle ise nii – ja tundub, et läbi tema Palma, kes paistab olevat mõistnud Nähtamatu tegelikku mõtet:
/…/ kirjanik suutis romaani tulevases edus vaid läbikukkumist näha, samuti nagu ta pidas ebaõnnestunuteks ka “Ajamasinat” ja “Doktor Moreau saart”. Kirjutatud tollesama kahetsusväärse rutuga, millega ta oli sunnitud kõik oma teosed paberile panema, ei olnud “Nähtamatu mees” enamat kui järjekordne Lewis Hindi ette antud juhiste järgi kirjutatud romaan, teaduslik fantastika, mille eesmärgiks oli hoiatada maailma teadussaavutustega väära ümberkäimisega kaasneda võivate hädaohtude eest; midagi, mida Verne, kes näitas teadust inimese teenistuses oleva puhta alkeemiana, kunagi teha ei söandanud. Seevastu Wells ei suutnud iialgi väljandada säärast optimismi ning oli nüüdki valmis saanud sünge muinasjutu tehnoloogia kasutamisest, kui end nähtamatuks muutnud teadlasest peategelane ei suuda tagasi nähtavaks saada ning läheb lõpuks hulluks. Kuid polnud kahtlust, et romaani tegelik sõnum läheb maailmale kaotsi. (lk. 469)
SEHKENDAMINE 
Pingback: Pühapäeval, 26. juunil TV3-s kell 21.00 “Maailmade sõda” « Loe seda, mida Sa filmis ei näinud