12. Milan Kundera “Veidrad armastuslood” LR 2011/4-6

Niisiis ilmus postkasti sel nädalal ja otsustasin Tallinna kaasa võtta – kerge paberköide ja nii. Seega üllatuslikult saingi läbi. Ja pean ütlema, et meeldis. Olen Kundera suhtes kahevahel – Olemise talumatu kergus oli hea, aga Hüvastijätuvalss ei istund ja Identiteet jäi suisa pooleli. Teadmatuse sain küll läbi ja oli enamvähem, aga tagantjärgi ei mäleta mitte muhvigi.

Neid lühilugusid lugedes tuli aga just see vana OTK tunne peale – tegemist Tšehhi olustikuga ja kõik lood on omamoodi väga teravad ja täpsed, või niisama omamoodi püändiga. Mõni on ju suisa vastik, aga siiski annab edasi midagi ülimalt mõtlemapanevat jälle. Kundera on need lood tegelikult avaldanud kolmes osas (kirjutanud 1958-1968) ja hiljem kogumikena avaldades või nt. prantsuskeelsetena avaldades mõned välja jätnud (olid ka eestikeelsetest välja jäänud). Paljuski on teemaks see, kuivõrd me oma sõnades loome pilti endast, teistest või kuidas teiste sõnad meie maailmapilti ja tegutsemist loovad/kujundavad. Justkui märkamatult – aga novellivormis siiski määravalt. Tagakaanel on tutvustusena veidi paremini väljendatud: “Lood vaatlevad armastuse ja põlguse, tõe ja vale, olemise ja näimise keerukaid vahekordi.” Ja ega täpsemalt ei saanukski öelda. Ja palju on muidugi sees kehalise armastuse teemat – eks ta seal siis vastandub või suhestub mitte-kehalise dimensiooniga ka.

Loos on asju – arutatakse pikemalt.