13. Jevgeni Griškovets “Särk”

Niisiis taas Moodne Aeg. Kummaline raamat, ei oskagi midagi kirjutada. Ses suhtes, et nagu künnab ikka sellist vene kirjanduse rada ja pakub lugejale, mida oodatakse. Midagi otseselt ei juhtu. Mul on tunne, et kirjanik on vaikselt itsitanud ja kirjutanud mõned seigad sisse, et kirjandusteadlastel oleks siis, mida tõlgendada. Ja temal põnevaid üllatusi, mida siis kõike välja loetakse.

Tegevustik toimub ühe päeva jooksul Moskvas – peategelane sõidab hommikul vara lennujaama vastu oma vanale sõbrale kodukandi provintsist, Maksimile. Samas leiab, et tegelikult tuleb Maks valel ajal – just nüüd, kui peategelane Aleksander (Sanja, Saša) on armunud. Juba algatuseks räägib ka ära, et neil on sõbraga olnud kombeks “Ernestit” mängida, mis tähendab kahekesi mingite naiste ärarääkimist õhtul baarides või muudes lõbustusasutustes. Selle vahega, et naistesse tuleb suhtuda sooja osavõtlikkusega ja kunagi ei tohi kavandadagi nendega koos lahkumist. Kõige parem lõpp on naiste ärasaatmine taksosse ise sõbralikult järele lehvitades. Maske ei tohi langetada – ka mitte sõbra ees. Ja üks mis kindel – seljas peab olema särk (vot nüüd ongi tõlke küsimus – tundub, et nagu peaks triiksärk olema, mitte maika ega t-särk).

Mõnes mõttes koosnebki päev Sanja ja Maksi sõpruse peegeldamisest – algul hüplik, võõrandunud, hiljem juba koos. Kes soovib, võib tõlgendada ka märke – taskulamp, mille Maks loovutab Sanjale, kuna viimane tahab seda oma armastatule kinkida ning mis lõpuks autoavarii tõttu taskus puruneb ja mingisse ameerika toidukohta maha jääb. 🙂 Lõpuks viivad nende teed lahku (mitte ülekantud tähenduses, vaid konkreetselt – Maks otsustab koju sõita) ja kummaliselt vastab mõni aeg hiljem tema telefonil naishääl, kes kinnitab, et Maks on koju jõudnud (oli ta üldse Moskvast välja sõitnud? Oli ta üldse naisest lahus?) Peale kõige muu võib pealkiri ju ka viidata sellele, et kuna Ernesti-mängus oli kohustuslikuks elemendiks särk, siis võib kogu tegevustikku võtta kui et keegi teine mängib sedapuhku nendega seda Ernestimängu. Näiteks too “Temake”, kellesse minategelane nii armunud on.

Taustal romantiline armastus, armumine – see staadium, kui kõik on veel ebaselge ja ei tea, kui tihti võiks julgeda armastatule helistada.

Kogu päeva jälitab meest ka üks Mercedes – roolis mees, kellega koos ta oma armastatut esimest korda kohtas. Väga sügavat tähendust sellele pole ka mõtet anda – lihtsalt tore ja armas kõrvalepõige või… pigem taust.

Mingitpidi on oluline ka toimumiskoht – Moskva. Miljonitelinn. Nagu peategelane Maksile ütleb – seal provintsis on sul alati teadmine, et võid ära sõita. Suund. Moskva on viimane piir – sealt edasi ei ole enam kuhugi sõita. Ja raamatu jooksul sõidabki peategelane linna risti-rästi läbi (ma ei tunne Moskvat üleüldse, ainus nimi, mille ära tundsin, oli Sadovoje Kaltso muidugi, see tuli päris lõpus). Küll kodust ehitusobjektile, siis prantlasest sõbraga kohtuma, siis Maksiga ühte kohta sööma, siis armsamaga teise linna otsa söögikohta, siis edasi ja edasi ja edasi. Kuniks lõpuks lasevad keset ööd taksol peatuda, vaatavad jõe äärest Kremli poole ja … kusevad lumme (no täitsa P.I.Filimonov! :)), mõeldes, milline eksklusiivne vaade see ühele turistile on.

Veel olid märkimisväärseks unenäolised vahelepõiked, mis peategelast tabasid igas võimalikus ja võimatus olukorras. Ma ei ole kindel, et ma kõiki täpselt mäletan, aga minu arust oli alati tegemist mingi sõjaväelise olukorraga (mitte sõjavägi, vaid päris sõda sageli), Maks oli enamasti kuskil lähedal, enamasti puututi kokku erinevate liiklusvahenditega sõjas (helikopter, laev, tank, jalavägi – aga ses osas võin kõvasti eksida, kõrvalepõiked ei ole mu tugevam külg meeldejätmise osas). Enamasti järgnes unenäolisele kõrvalepõikele ka unenäo mõne detaili tulek pärisellu – olgu selleks sigar või siis alkohol (konjak muutus nt viskiks). Laul. Oli sellel kõigel ka mingi tagamõte?

Särk aga, mis tal seljas on, muutub aga üha mustemaks ja mustemaks, kuniks saab isegi autoavarii tõttu ühe sureva/surnud mehe verega kokku. Koju jõudes riputab ta särgi taas kasutuna seisva velotrenažöri peale, nentides, et alles ongi jäänud ainult üks puhas särk – roosa. No ses suhtes, et nähtavasti lihtsalt suvalised asjade kirjeldused, aga soovijad võivad siit välja lugeda sadu asju ja siis saaks Griškovets nähtavasti nurgas pisikest naeru pidada. Selline tunne oli.

Seda raamatut on ka järjejutuna ette loetud, aga selleks tuleb vist kuidagi sisse logida, et neid uuesti kuulda. Ja see ei saa vist päris tasuta olla… või?

Kaarel Kressa võtab Päevalehes kokku, nimetades raamatut lihtsalt meesteromaaniks – no eks seda võib nähtavasti siis lihtsalt sedasi ka lugeda. Tema näiteks kirjutab, et “esikromaan tutvustab lugejale üht päeva Moskva arhitekti Sanja elust. Öelda, et sellel päeval midagi olulist ei juhtu, poleks täpne, sest minategelane jõuab selle jooksul mitu kiiret asja joonde ajada, provintsist kohalelennanud sõbra Maksiga tublisti kärakat võtta ja mitte väga rasketesse sekeldustesse sattuda, olles ise samal ajal meeletult ja tapvalt armunud.” ja “Tänu oma soojale huumorile on „Särk” varajase keskeakriisi põdejale siiski pigem soovitatav ravim. Kas või seetõttu, et tuletab meelde, kui oluline ja meeldiv on vanade sõpradega konjakit ja borši manustades maailma üle filosofeerida.” AhtoMuld aga kirjutab, et “„Särk“ räägib ühest maailma kõige nõmedamast linnast – Moskvast ja et grotesk oleks täielik, on peategelane armunud mingisse naisesse. Lollimat olukorda annab ette kujutada, Muld ei soovita seda kodus järele tegema hakata. Lugege parem, on ohutum.”

No ja MaiaTamjärv Ekspressis kirjutabki kiitvalt, kuigi ega ta ka väga vist pihta pole saanud, mis mängu see Griškovets mängib. Ka Valner Valme kirjutab Postimehes ilgelt positiivselt, vastandades Griškovetsi nõmedatele sopakirjanikele, kes hommikul ärkavad ja mõtlevad, et kirjutaks nüüd midagi, saaks raha. No mina isegi ei vastandaks – mul tekkis just tunne, et Griškovets tegi natuke sama asja. Võib-olla mitte sopana, aga riukalikult. Samas trakyllmaprokastreerinj2lle-blogijale see raamat sugugi ei meeldinud, aga mu arust on ta ka veidi liiga tõsiselt võtt asja. No kes teab. Sest eks ma nagu saan aru, kui see raamat ei meeldi ja nt Dovlatoviga võrdlust välja ei kannata tühisuse osas, aga minu arust oli kogu see tegelaskujude värk täiesti suvaliselt kirjutatud, ka see rikkurite ja tähtsate mängimine oli justkui möödaminnes (võiks nt Tallinnasse üle kanda ja ei tundu nii esiletõstmist vääriv), väike muie suunurgas. Kirjutab:

Aga nüüd see “Särk”… selle peategelane ja teda ümbritsev keskkond pole enam Griškovetsile endale üdini tuttav, ja mu meelest on selle “väljamõtlemisega” autor päris kõvasti läbi kukkunud. Griškovets püüab oma teadmatusi üldargiste triviaalsuste taha peita ja teeb seda nii usinasti, et kogu raamat ongi kokkuvõttes üks suur üleüldine tühisus. Jah, tühistest asjadest saab ju ka nauditavalt kirjutada a la Dovlatov. Kuid erinevalt Dovlatovist on Griškovets paraku pidevalt sentimentaalsusesse kalduv tiba naiivsevõitu kolkast pärit arvatavasti üsna vähese üldharitusega noormees ja tema kirjutamisstiil vastab täielikult sellisele minapildile. Tühisustest kirjutamisel ei kanna lihtsalt nii kehva stiiliga välja.

Seega – lugege, ärge lugege – midagi ei muutu.