See raamat jäi mulle silma vist raamatumaailmas. Sisukirjeldusena on kirjas: Romaan „Mardika umb” kujutab paari aasta tagust aega, kui masust ei teatud veel midagi. Mõne noore inimese peas tärkab mõte kuulutada raha jumalaks, kummardada seda ning ülistada, nagu ülistatakse teisigi jumalaid. Öeldud-tehtud – mõte viiaksegi ellu. Selle teema kõrval kirjeldatakse peategelase, tema perekonna ja naabrite kohati lõbusat, aga vahel ka üsna veidrat igapäevaelu Mardika umbtänavas asuvas väikeses korrusmajas. Raamatus on nii inimsuhteid kui ka mõtisklusi sellest, mis siis on meie praeguses elus oluline ning kas väärtushinnangud on tõesti paigast nihkunud või see ainult näib nii.
Ja loterii-blogi võtab kokku nii, kui soovite teiste sõnadega (olgugi et ma mõnes osas ei nõustu).
No ja umbes nii see asi seal oli. Idee võiks olla hea, aga põhimõtteliselt ei olnud minu maitse. Lisaks on mul tunne, et ta kirjutas, hiljem vaatas, kuhu panna peatükkide vahed, lisas siis täiesti fantaasiavaesed mõttetud pealkirjad ja tagatipuks raamlõigud. Seega – et nagu mõtteid oli, kirjutada oskab ja puha, aga midagi jääb ikka puudu. Det lila extra.
Põhiline idee on ju tegelikult üsna intrigeeriv – et noored loovad rahakummardajate usulahu puhtalt pulli pärast, kuidas selline asi massidesse jõuab, sotsiaalteaduslik mõõde, filosoofiline mõõde, poolt ja vastu jms. Aga minu arust jäi usutavust puudu – ja see võib olla tingitud minu enda tõekspidamistest – ma ei suuda ette kujutada, et inimesed suudaksid sellist asja tõsiselt ka teha. Ses suhtes oli ju pigem nagu utoopia – ometi utoopia ei olnud see sugugi, pigem eesti kirjanduse moodi sotsrealism ikka. Sest nendel hetkedel, kui ei kirjeldatud usuliikumise arendamist ja lugu, räägiti majast Mardika umbtänavas ehk ummas, kus minategelane Matt elas. (Usuliikumise algataja nimeks oli Ruut ja nende algse ülla neitsi nimi Iiris. Samas ei ole sellel võibolla üldse mingit erilist tagamõtet. Lihtsalt poiste nimed meenutavad veidi malemängu nt.). Ja see elu on juba nagu tavaline seebikas – naabritüdruk, kes ronib aknast minategelase tuppa või püüab mõnes muus kohas koinimisele meelitada, samas magab ka peategelase isaga ja kakleb omaenda Soomes töötava joodikust mehega. Siis karvutu kassi omanik – naabrimutt. Minategelase armukesi mööda käiv naiivne ema. Esialgu allakäinud ja suht joodikust õde Pritt. Allkorrusel elav pensionil füüsikaõpetaja Tirkmann jms. Maja meenutas kangesti (Tln-a) Tähe tänava maja, kus on pööningul pesukuivatamise korrus vaatega mändidele ja mis on mingitele juhtivtöötajatele kunagi ehitatud.
Nagu arvata ongi, on ka Peeter Helme sellest raamatust oma saates rääkinud ja soovitan muidugi tema juttu ka kuulata. Ta on tiba objektiivsem ka. Kiidab Kaintsi kirjanikuoskusi, kuigi möönab, et mõistab, kui siin-seal virisemist põhjustavaid asju leitaks.
SEHKENDAMINE 