Sain üle pika aja mõne raamatu läbi. See raamat oli järgmine ajalooline krimka Melchiori sarjast, mida võiks vabalt žanriaustajatele soovitada. Ma ei oskagi vist varasematega võrrelda, kuna mul lähevad raamatute sisud ikka suhteliselt kiiresti meelest (UT, Bayard). Olin enne kuulnud, et sedapuhku on klassikalisem krimka ja ses suhtes olen nõus. Kergem jälgida. Muidugi tõeline ehmatus, kui poole raamatu pealt raamatu nimitegelane ära tapetakse (ja tõesti, see läks näiteks rohkem hinge kui eelmise osa lapsepiinamine – jälle kellegi tütar…), aga no pole midagi. See meeldis, et kuni lõpuni ei teadnud, kes siis tegelikult on mõrtsukas. Ja teisest küljest pean tunnistama, et kui juba 60nda lehekülje paiku see variant mõttest läbi käis, siis jätsin lehekülje umbes meelde, et kui tõesti SEE tegelane mõrvariks osutub, siis mina arvasin juba alguses ära. Nojah, aga samas mitte täielikult, lihtsalt tekkis tunne. Ise pilti kokku ei saanud.
Ikka hea, kui antakse erinevaid märke, mille järgi ka apteeker pildi kokku paneb. Mõnes krimkas on ju nii, et uurijal on mingid muud teadmised ka, mis siis asja lõplikult otsustavad ja mida lugeja/vaataja ei tea. Samuti aimasin ma tegelikult ka seda, kes “teise tapmiskatse” taga oli – ja selguski, et nii lihtne see kõik oligi.
Lahendus oli ootamatult loogiline isegi. Mõni koht jäi arusaamatuks, aga praegu ei tule meelde. Vbolla siis enam tagantjärgi ei jäänudki. Kui mulle eelmise osa puhul meeldis, et oli lisatud linna kaart, siis nüüdne lisatud kaart ei aidanud mind kahjuks üldse. Oleks taht vist taas vanalinna kaarti, kus peal saun, tee marstallide juurde, Timuka maja, jälle apteekri maja jms. Sest eelmist raamatut mul ka käepärast pole (raamatukogust kõik) ja Tallinnat ma ei tunne.
PeeterHelme kiidab ka raadios ja Martinson Õhtulehe raamatublogis, Rooste EPLis.
Ma ise tegelikult ei oska midagi mõistlikku raamatu kohta öelda, seetõttu soovitan lugeda NeidRidu/Lugemistarvidust, kellel on süsteemne ja hea pilt.
SEHKENDAMINE 
ma täielikult teisest teemast tahaksin rääkida 🙂 ma lugesin lõpuks Wassmo Pimedat klaasverandat, see oli temalt minu jaoks üks viimaseid (kuigi tegelikult on debüüt). ja üldse ei meeldinud. võigas suisa. et tegelikult võiks küll proovida hoopis tema hilisemaid asju lugeda. need ei ole enam sellised ilgused. täitsa mõnusad (kuigi siiski suht kurvameelsed). tema Dina-triloogia oli minu jaoks kohe väga meeldiv 🙂
Mina olen alustanud Wassmoga (muidugi väga ammu, kui mu maitse ja lugemisharjumused olid teised), aga ma ei tea tegelt norra kirjandusest ühtegi asja, mis mulle oleks meeldinud ja mul on eelarvamus tekkinud. Seega ei julge väga enam proovidagi.
Pingback: Indrek Hargla „Apteeker Melchior. Timuka tütar.“ | nõudmiseni