Hakkasin nüüd kiiresti pooleliolevaid raamatuid lõpetama, kuna tellitud raamatuid voogab raamatukogust pea iga päev juurde (ja neid ei saa pikendada, millel järjekord taga). Esmalt seega Libalooma Püha Raamat.
Sellest raamatust ei oska kohe midagi mõistlikku kirjutada, kuigi see on omamoodi siiski puhas kuld. (Nagu MärtRoosna Õhtulehe raamatublogis kedagi tsiteerib: “Üks arvaja [Tarmo Rajamets] leiab, et tegu on menukirjanik Paulo Coelho paroodiaga. Siinkohal parafraseeriksin Eesti tuntuimat näitlejat: kui see on Coelho paroodia, siis ainult Coelho paroodiaid ma lugeda tahakski!”) Juba päris algus ehk “Eksperdi kommentaar,” kus märgitakse, et tekst “kujutab endast oskamatut kirjanduslikku võltsingut,” millega autor justkui osaliselt distantseerub, samas naerab läbi terve raamatu kirjandusteadlaste ja muude tõlgendajatega. (Või nende üle? Pigem siiski krutskid). Muide, seesama eessõna tuleks kindlasti läbi lugeda ka peale terve romaani läbilugemist, kuna siis on võimalik sellest ka aru saada.
Mida see Pelevin seal siis kirjutab? Alati on peale raamatu lugemist põnev näha, kuidas raamatut lühikokkuvõttes tutvustatakse. Minugipoolest võin selle siin ära tuua, eks ta välise pildi annab:
Raamatu minajutustaja on imeilus libarebane A Huli. Ta tegutseb edukalt kõrgema klassi prostituudina Moskva luksushotellis, kasutades kavalalt oma üleloomulikke võimeid. Saba abil hüpnotiseerib ta oma ohvri, tekitades kummalisi pettekujutelmi. Siis aga tekib tõrge ning üks ta klientidest ei allu tavalisele töötlusele. A Huli peab põgenema ning üritama edaspidi interneti abil elatist teenida. Ootamatult aga hakkavad tema vastu huvi tundma tegelased, kelle maski all varjavad end libahundid.
Pelevinil on õnnestunud kirjutada vaimukas ja kohati ka nukker romaan, mis
on ühtaegu üleloomulik armulugu ja tänapäeva Venemaa elu satiiriline ülevaade. Lõikavat irooniat jätkub tal mitte ainult tänapäeva Venemaa, vaid kogu maailma jaoks, ning meie maailma ohtlikke narrusi kirjeldama sobib üks mitme tuhande aastane kaunis libarebane suurepäraselt.
(Eemaldasin tutvustuses A tagant punktid, kuna minuteada ei olnud tegemist nime algustähega). Sellega on kogu raamatu sisu ehk kokku võetud ja võib kinnitada, et selle sisu mõttes ongi ehk natuke igav või venib. Nagu ütleb Niineste EPLis: “Ühtaegu hakkab romaanivorm lugedes siin-seal väsitama. Mõtete väljendamine tegelaste kaudu ja tegevuste kulg kipuvad üksteist segama. Ent kui mõni liin, kas või libarebase ja libahundi armastuslugu, käima läheb, siis see ka jookseb ilma suuremate tõrgeteta. Küsimus on lihtsalt nende liinide ja liinikeste paljususes ja vaheldumises. Kohati oleks neidsamu mõtteid esseekogumikust märksa mõnusam lugeda.”
Väga keeruline on kirja panna, mida ma tahan öelda. Noh – ühelt poolt kirjutab Pelevin sisse filosoofiat, budism on ta eriline lemmik. Samas on see kõik kirjutatud väikese irooniaga – et lugege ja mõistatage, mina toon seniks veidi kepi- ja suhuvõtmise näiteid sisse. Teisalt on ta püüdnud ühe tegelasega siduda skandinaavia mütoloogia osi, mh. Fenrir-hundi ja maailmalõpu ehk Ragnaröki motiivi. Hunt, kes käib päikese järel. Seda ongi näidatud pigem kui kaugemat asja, võta kuidas tahad. Mitmel puhul võrdlus uroborosega – madu, kes õgib oma saba, n.-ö. surnud ringi kohta. Kokkuvõttes räägitakse muidugi, et tegemist on mh. Venemaa elust ülevaate annab ja “lahendusi” teab. Nojah, ei tea.
Ses osas on tegelikult äärmiselt sümpaatne, et kogu loo peategelased on (küll libaloomadest) hunt ja rebane, kes on ju vene muinasjuttude sagedased peategelased. Muuhulgas on see ka nagu õpik naiste ja meeste, naiselikkuse ja mehelikkuse kohta. Rebane esindab niisiis naist, hunt meest (väga armsad näited, muide). Või teine tuntav alltekst muidugi Nabokovi Lolita-loole (nagu kirjutab ka Tarmo Rajamets).
Lisaks viidatakse Gavroša (Havroša) muinasjutule heast lapsest ja lehmast. No ja lõpuks on kõige lahenduseks on siis armastus 🙂
Nojah, ühesõnaga täielik kompott, aga seda on lihtsalt nii vahva lugeda. Sest vahvaid mõttekäike on seal palju. Ja kõik on väikese itsitamise saatel kirja pandud nähtavasti. Mina lugesingi liiga fragmentaarselt, oleksin võinud rohkem ühe hooga läbi saada. Ma panen päris lõpust ühe tsitaadi, teiste kohad unustasin ära.
“Inimesed ei tea üldse, mis on mõistus, selle asemel uurivad nad kord aju, kord psüühikat, kord Freudi armastuskirju Einsteinile. Ja teadlased mõtlevad tõemeeli, et mõistus tekib sellest, kui ajus toimuvad keemilised ja elektrilised protsessid. On alles idikad! See on sama hea, kui pidada telekat selles näidatava filmi põhjuseks. Või inimese eksisteerimise põhjuseks.”
“Majandusmehed arvavadki nii.” (jne. lk. 297)
Ühesõnaga – soovitan, aga ainult neile, kel on minuga sarnane maitse. Ja enamikel ei ole vist 🙂 Mulle meeldib, et Pelevin on oma materjalist nagu üle – ei pea punnitama, et edvistada nimedega, näeb eos läbi analüüsijad ja pakub neile mõnuga materjali ja samas nalja. Nagu Mart Niineste ütleb: “Tulemus on midagi suurepärase ja hullumeelse vahepealset.”
SEHKENDAMINE 