Selle raamatu kohta juhtusin juba ammu lugema ühest blogist ja võtsin raamatukogus järjekorda, sain raamatu kättegi, aga pidin vahepeal ära andma ja uuesti järjekorda võtma, kuna ei olnud aega lugeda. Nüüd siis võtsin kahe poolelioleva raamatu vahele lugeda. Ja ei kahetse. Nagu see blogija ütles – üks hullemaid kaanekujundusi, mis just lugema ei kutsu (Süskindi Parfüüm oli 1990ndatel esimene taoline. Toona ma ei saanudki üle ja pole seda lugenud). Teine joon, mis raamatut minu arvates 1990ndatega seob – kogumikus on koos mitu eraldi raamatu nimetust väärivat teost, kasvõi nimilugu. Kuna kirjutan aga siiski ühe raamatu kohta, siis ei ole vist aega ka kõiki lugusid süviti puudutada (hahaa, “süviti” on ülekantud tähenduses nii kui nii).
Minu Hargla-kogemus piirdub (nagu paljudel teistelgi) Melchiori (seni) triloogiaga, kuigi ma olen ju kuulnud, et ta on kirjutanud French ja Koulu, mis oli kuulus enne Melchiori, ja ulmekirjandust, mida teati juba enne F&K-t. Raamat algab niisiis nimilooga “Suudlevad vampiirid“. Selle raamatu võtad ka kätte ja kohe läheb põnevaks. Kirjutatud hästi, teadmisi jagub, neid puistatakse möödaminnes, taustal teooria vampiiride loomuse kohta (lugege Need Read/Ragnarit, võtab kenasti kokku). Millegipärast uskusin kuni lõpuni, et otsad seotakse kuidagi põnevamalt kokku, et hetkeks tekib mõistuses mingi lühis. Seda ju samas ei juhtunud, peab tunnistama (ma siiski vist arvasin, et Pat on kuidagi topeltmoraaliga tegelane ja asi ei lõpe nii tavaliselt). Ometi on tegemist kirjandusega, mida võiks vabalt teistesse keeltesse tõlkida (tekitasin oma loetud raamatutele sorteerimisvõimaluse ka selle järgi, mida tasuks eesti kirjandusest teistesse keeltesse tõlkida. Seni tundub, et otsustajateks on kitsam klikk, mitte laiad rahvamassid nagu suuremate keelte puhul, mistõttu loetavad raamatud eesti kirjandusest jäävadki pahatihti ainult väikesele eestlastest lugejaskonnale – nendestki kõigile ju ei meeldi).
Veidi tsitaate ka, et ilmestada juttu. Nimelt räägib minategelane/vampiir üsna avameelselt oma pantvangile Patile erinevatest “tõdedest” ja üks rääkis näiteks sellest, kuidas ainult avalikud vandenõuteooriad suudavad midagi korda saata:
“Demokraatliku riigi valitsus. Kui te olete midagi suutnud täisulikkuseni lihvida, siis on see demokraatia vandenõu. Teie maailmas pole enam ruumi eravandenõudele, sest igasuguse demokraatliku riigi valitsus on niigi täiuslik vandenõu. Mida rohkem see räägib avatusest ja läbipaistvusest, seda rohkem ta oma alamate vastu konspireerib. Igasugused vabamüürlased ja muud narrid, keda ma olen näinud, on valitsuse kõrval naljanumber. Sellest ajast alates, kui te mõtlesite välja üldvalimised ja kestva riigivõimuaparaadi, olete te tegelikult ühe abstraktse idee kestmisele suunatud vandenõu mängukannid ja see vandenõu püsib tänu sellele, et see on avalik. Kõik teavad, et avalik on sellest umbes samapalju, kui Titanicu tüürimees jäämäge nägi, aga see ei takista teil pidamast näilist mitmeparteisüsteemi mehhanismiks, mis tagab rahva pääsu võimu juurde ja justkui annaks teile kindluse, et võim on rahva käes. Taiplikumad teie hulgas usuvad, et võim on tegelikult parteide käes, targad aga teavad, et ka parteide ruum midagi muuta on valitsusaparaadi omaga võrreldes tühine. /…/” (lk. 125)
Skandinaaviamaade-huvilistele on toredaks kõrvalpõikejutuks “Raudhammas” (ilmunud varem Loomingus 2010/6). Eesti noorpaar läheb elama Taani, kuna naine võetakse diplomaatilisse korpusesse tööle. Mees on ajaloolane, kohtub kohalikus puhvetis mingi seltskonnaga, hakkavad ajareise tegema – esiteks huvitav pilk viikingiaega, teiseks huvitav pilk kaasaegsele Taanile (1990ndad?), kolmandaks kahel ajastul elamise vastandamine (kõik need EL-i direktiivid, poliitika, saatkonnatöö, teisalt põlluharimine, kaubanduskontaktid, rüüstesõjad). No ja lõpetuseks siis väike vigur, mis ongi Harglale ju iseloomulik. Siit näiteks lõiguke taanlaste kohta:
Aegupidi sain ma ka aru, mida Linnar oli mõelnud, kui ütles, et taanlased on imelikud, õigemini eripärased. Või mida neist siis arvata, kui seks on neil ette nähtud kolmapäevaks ja laupäevaks, reede õhtuti võib juua, lärmata ja laaberdada, ilma et see naabreid, politseid või üldse kedagi häiriks, juhul kui sa oled trepikotta teate riputanud. Neil on Euroopa vanim monarhia ja kuninganna on luterliku riigikiriku pea ning teiseks jumalaks on peekon – kummagi kohta pole välismaalasel ilus midagi kriitilist arvata. Inimesed elavad kummalises ühises rütmis, parvlevad nagu linnud või marsivad ühiselt nagu sipelgad, kindlatel kuupäevadel sõidetakse ühiselt linnast välja, käiakse kirikus või piknikul, isegi kellaajad on paika pandud, nad söövad kindlatel päevadel kindlaid asju. Aga võib-olla oleme meie samasugused, kui eemalt vaadata. (jnt. lk. 235-236)
Samast loost veidi kõrvaline tsitaat armastuse kohta:
Kui naiste jaoks võib olla armastus religioon ja meeste jaoks sport, siis meie olime leidnud nende kahe ühisosa, me mõlemad püüdlesime kirglikult selle poole, et öö oleks ühine religioosne saavutus. (lk. 238, :))
Muidu on seda juttu võimalik sisse logides (ID-kaardiga vist) kuulata ka ERR arhiivist. Ulmekirjanduse Baas. Ulmeguru.
Järgmine lugu, “Kadunud hingede ajaraamat” on samuti utoopia. Tegemist on mingi ajaga tulevikus, möödaminnes puistatakse mõni arginähtus, mis sellele viitab. Tütarlaps on kaotanud hinge ja läheb seda otsima (see oli nüüd üldistus muidugi), lõpuks selgub, et ilmas on tänu erinevatele süütutele “rõõmuainetele” palju neid, kes enam midagi ei tunne, on avastatud füüsikaline jumalakogemuse tekkimise valem ja jumal on saanud oma märgi. Jumalakogemust saab käia kalli raha eest kogemas mingites kambrikestes, kus teatud ajuosakesi stimuleeritakse. Paljud maad võitlevad selle vastu, kirik eriti. Üks blogija võtab kokku: “Ilmselt on tõesti tegu mingi eneseabikirjanduse vms. paroodiaga-pseudoprobleemidest vaevatud naispeategelane oma “hinge” otsimas.” (Selle lingi all on kõik lood kokku võetud).
Mis mulle eriti nalja tegi juba loo alguses – tegelastel teistest riikidest on täiesti normaalsed ja tavalised nimed, enamasti oma riigile omased. Eestlaste nimed on aga Džäclyyn, Chätriin-Gaga, Šaqiira-Candyca, Cenneth-Bretton – v.a. peategelane, kelle nimi on Kärt (ta lahutatud mehe nimi oli ka tavaline, vist Jaanus).
Lisaks on raamatus kaks erinevat juttu, mis kokku moodustavad terviku: “Minu päevad Liinaga” ja “Tema päevad Liinaga“. Siin on juttu Lõuna-Eesti kohalikust maast energiat ammutavast tugevast naisest, kes pärinev samasugusest “nõidade” suguvõsast. Minategelase perekond sõidab haagissuvilaga jõe äärde, et mõned suvepäevad veeta – kogu toidupoolis ununeb aga garaažinurka. Esimese loo jutustab minategelasest mees (väga sarnane kirjaniku endaga – tegemist kirjanikuga, pärit Lõuna-Eestist), teise tema naine. Mehe poolt vaadatuna oleks tegemist justkui kummalise armastuslooga. Naise poolt vaadatuna on mees ühest hetkest imelik ja ära tehtud. Ühel teisel vanal nõial õnnestub nõidus katkestada, aga kirjanik ei saa enam kunagi endiseks. Taustaks külaühiskond, naturaalmajandus, samas ka tegevusetud jõmmid külapoe ees.
Siis on raamatus veel kaks Melchiori-juttu. Üks neist avaldati minu mäletamist mööda millalgi ka Ekspressis jõululoona: 
“Apteeker Melchior ja katustel tantsija” (lingilt saab lugu kuulata ka) on lühike mõrvalugu, mille apteeker Wakenstede lahendab. See räägib lahti, kes on see kummaline tantsiv tüdruk, keda on kujutatud apteegi kohal rippuval kujutisel. NeedRead on sellest ka kirjutanud, Ulmekirjanduse baasist võib samuti arvamusi lugeda. Sellel lool olid Ekspressis väga ilusad Anne Pikkovi illustratsioonid – kahju tõesti, et käesolev raamat ainult kaanepilti eksponeerib, ja see on kole.
Teises jutus, “Apteeker Melchior ja Žarieli raamat“, lahendab Melchior mustade jõudude vennaskonna lugu, mis on seotud Zarieli raamatuga, mis olla müüritud kinni ja meie ajal leitud ning vaatamiseks välja pandud. See lugu on kirjutatud läbi tänapäeval selle raamatu leidnud inimese unenäo, kus esiema ja Melchior talle ilmuvad ja lugu jutustavad. Ühest blogist selgub, et see lugu on eraldi raamatukesena ilmunud Olde Hansa söögikoha promobrošüürina – sealgi on ilus kujundus. (Pildid võtsin nimetatud blogist…). Selle kohta kirjutatakse ka Ulmekirjanduse Baasis, Katkendit võib lugeda EPList.
“Jõgeva elavad surnud” oli raamatu viimane jutt. See rääkis sellest, kuidas Kassinurmel Jõgevamaal hakatakse “Eesti esimest korralikku ulmefilmi” tegema, zombied ehk kooljad ja puha. Algus meenutab paljuski Umbkottide filmivõtete kulgu. Jääd nagu juba mõtlema, et millest see lugu siis rääkima peaks, kui äkki tuleb mingi tõsine zombide rünnak ja noh, kogu Eesti langeb? 🙂 Ka selle loo kohta võib eraldi lugeda Ulmekirjanduse baasist.
Õuemaa intervjuu Harglaga Lääne Elus.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et mulle ikkagi meeldis tema stiil. Kirjutamislust kumab läbi.
SEHKENDAMINE 