Selle raamatuga on nüüd küll nii, et vähe sellest, et ei olnud enam kuigi hea – rikkus poole esimese raamatu võlust ka ära. (Kirjutatud järjena raamatule Hea põhjatuule vastu). Hakkad algust lugema ja lausa vihastad Emmi peale. Kui esimese raamatuga loodi mingi tervik, stilistiline põnevus, pingetõus, tegelased ei kohtunudki, kogu nende sõprus oli virtuaalne, lõpp ei olnud mingi ila, siis nüüd pakub kirjanik ilase järje ja lõpu neile, kes seda ootasid.
Kõige vihastavam ongi ju see, et kirjutab ta sama hästi. Järge ja samalaadselt kirjutades nullib ta ju osaliselt ka eelmise raamatu ära. Minu soovitus – kes tahab esimese raamatu head muljet hoida, ei tohi mõista, et seegi oli kirjutatud nagu ila ja ei tohi teist osa lugeda 🙂
Sellel raamatul ei ole seda oma pingetõusu ja lahendust, siin lihtsalt kirjutavad edasi, Emmi mängib kapriisset tšikki, Leo püüab luua suhet ameeriklasega ja lõpuks kolivad hoopis ise õnnelikult kokku. (Nagu varem olen maininud – see pilt kerkib silme ette, et õnnelik pere jookseb üle aasa, lapsed ja koer ka. Lastele hakkab nimelt Leo meeldima. Haa).
SEHKENDAMINE 