See Fournier’ raamat tuli postkasti just eelmisel nädalal enne reisi. Kusjuures tänu facebookile oli huvi juba enne tekkinud. Kokkuvõte kõlab nii:
Prantsuse kirjaniku ja humoristi teosed on sageli omaeluloolised, sest elu ise on talle pakkunud aines, mis väljamõeldisena võiks tunduda koguni liialdusena. “Issi, kus me lähme?” on pühendatd autori kahele raske puudega pojale. Teemast sõltumata on Fournier’l alati varuks huumor, sageli just see mustemat sorti.
Ja nii se just oli. Lühike raamat ta kahest raske puudega pojast, läbi (musta) huumori prisma. Kellel teisel olekski õigust musta huumorit teha sel teemal. Seega – kogu oma täieliku lootusetuse, armastuse ja valu kõrval, mis on taustaks, õnnestub kirjanikul teha head nalja.
Mõni ütleb ka: “Puudega laps on taeva kingitus.” Ja nad ei ütle seda sellepärast, et tahaksid nalja teha. Sellistel inimestel on väga harva endal puudega laps.
Kui teile tehakse niisugune kingitus, siis tahaks küll taevale öelda: “Mis te nüüd, poleks vaja olnud…” (lk. 23, tõlk Indrek Koff)
Või näiteks:
Thomas’ ja Mathieu’ hooldekodus on üks kambodža laps. Tema vanemad ei oska eriti hästi prantsuse keelt, arstiga kohtumised on neil alati pingelised ja vahel lausa eepilised. sageli väljuvad nad tema kabinetist pahasena.
Mis mongolism? Nende poeg pole mingi mongol, ta on kambodžalane! (lk. 79)
Või:
Minu tütar Marie rääkis klassiõdedele, et tal on kaks puuetega venda. Nad ei uskunud teda. Nad ütlesid, et see ei saa tõsi olla, et ta lihtsalt uhkustab. (lk. 81)
Ega polegi mõtet muud öelda, kui need paar tsitaati. Yksainus blogib täpsemalt ja annab ka lingi poiste ema veebilehele, kus too püüab oma versioonist rääkida.
SEHKENDAMINE 