21. Meelis Friedenthal “Mesilased”

Kui raamatupoes nägin, ostsin kohe endale ka. Ja pean ütlema, et oligi tore raamat, kuigi kahjuks laialt soovitama hakata ei saa. Eks ma veidi selgitan.

Mulle on juba ääretult sümpaatne, kui kirjandusteose taustamaterjaliks on mingid teadmised – ajaloost, filosoofiast, usuteadusest jms. Kes see ikka tema doktoritööd loeb, onju (nt. alates lk 89 teadustöös)? Aga raamatut poolenisti samadel teemadel jaksab isegi minusugune lugeda ja võib nautidagi. Kindlasti tekkis tal materjali läbi töötades ja nende teemadega tegeledes hulganisti lisamõtteid, mida sobis kenasti eraldi romaani panna.

17. sajandi teises pooles saabub ülikoolilinna Tartusse Laurentius – see ongi üldjoontes jutu tegevus. (Ametlik tutvustus kõlab nii: “Romaani sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.”)

Tore on juba sellepärast, et 17. sajandi Tartu ajalugu ei jaksaks mina lugeda – mis seisus oli ülikool, milline oli tol hetkel inimeste maailmapilt ja milliseid filosoofe ja teadlasi tolleks hetkeks tunti. Kindlasti oleks mõtet alustada raamatulugemist lausa järelsõnast, mis annab veidi ülevaatlikuma pildi ajast, millest raamatus juttu. Erinevatest lähenemistest haigustele, inimese koostisele, huumoritele, melanhooliast (nagu selgub – mustast sapist ehk melan chole‘st), näljahädast, kehvast ilmast, ülikooli olukorrast jne. Kogu selle tausta peale on samas ehitatud veidi gootilik sündmustik (enamasti on hais, pime, vihm, külm, mäda jms. uhuhuuu!). Lisaks on eesti keel väga ilus – seda tuleb meie kirjanike juures aga eriti hinnata, kas pole :). Näitena mõlema viimase väite kohta suvaline tsitaat raamatu lõpust:

Läbi sinakashallide pilvede ja niiske atmosfääri hämu paistis kuu nagu mudalombis ujuv laternapeegeldus. Tuulte tõugatuna rullusid poeetide taevakeha ees tompudeks koondunud veepiisad, venitasid end kiududeks, moodustasid hämaraid laike ja fantastilisi kujundeid. Näis, nagu oleks põhjatuulte jumal sundinud omi alluvaid tagant ning nõudnud nende käest järjest rohkem ja rohkem: tants muutus taevas metsikumaks ning pöörase pillerkaarina kihutasid pilveräbalad üle kahvatuheledalt aimuva laigu. ( 🙂 lk. 201)

Mõnes mõttes oligi kogu raamat aga filosoofiline traktaat näiteks mh. sellest, mis on hing – ja palju sellest seotud silmade ja nägemise teemaga. Kuri silm nt. Tsitaat päris lõpulehekülgedelt (hmm, paras nali :)):

Ta kükitas maha, oli tunne, et kohe vajuvad silmamunad peast. Süda läks pahaks ning talle tuli meelde, kuidas Plinius kirjutas, et inimesel ei ole võimalik nii silma peast välja torgata, et tal süda pahaks ei läheks. Just selle tõttu oli Plinius seisukohal, et nägemine ja seedimine on omavahel kuidagi seotud. (lk. 200)

Lisaks on palju juttu ebausust, sellest, kuidas ebausk harimatusest tärkab, viited peategelase süngele minevikule, kui ta oli harimata laps ja tühipalja näpuga osutamisega nõidu tuleriidale saatis jms. Järelsõnast teadmisi ammutades võib näiteks teada saada:

Humoraalne meditsiin toetus nimelt antiikarusaamadele, mis näevad kogu maailma ülesehitatuna elementidest, mida nimetatakse klassikaliselt: tuli, vesi, maa ja õhk, kuigi enamasti räägiti hoopis kuumusest, külmusest, kuivusest ja niiskusest. Need olid omadused, mis andsid ainele tema loomuse, nende omaduste spetsiifiline tasakaal määras ära, millise materjaliga meil on tegemist. 1. sajandil tegutsenud ja hilisematel aastasadadel väga mõjukaks muutunud meditsiinifilosoof Galenose järgi olid nende elementide vasteks inimkehast neli huumorit (niiskust): kollane sapp, lima, must sapp ja veri. Nimetatud huumorite tasakaalust sõltus inimese tervis või haigus.

/—/

Alkeemilise protsessi alguses oli nigredo, lagundamine, mis lõhkus aines olemasolevad sidemed. Selle protsessi sümboliteks olid häving, surm, sõnnik, haigus. Kõik elu vastandid, aga mis on siiski vajalikud, et aine uuesti ja täiuslikumalt üles ehitada. Ülesehituse lõppfaas, rubedo, tähendas ühtlasi kulda, mett, päikest, (igavest) elu ja tervist jms. (lk. 208)

Ma ei saa ju sissekannet lõpetada enne, kui natukenegi veel püüan välja tuua, miks on pealkiri just Mesilased (minu arvates loomulikult). Äsja äratoodud tsitaat järelsõnast viitab veidi meele, ka oma melanhoolia raviks tunneb ta, justkui sööks mett (see on raamatus nüüd see osa, mis ehk veidi ulmeline – paljud otsivad ju autorilt ikkagi ulmet, kuigi selles loos seda ülearu nüüd ka polnud. Seega esmalt ära kadunud Clodia-nimeline lind* ja hiljem viirastuslik neiu Clodia, kes kas oli olemas või pigem mitte, on suuresti peategelase hingega seotud. Neiu Clodia toobki talle ainsaid toite, mida ta süüa jaksab):

Võib-olla oli meeõlu ja meesaiad need, mis tema musta sapiga küllastunud keha ravisid? Ammust ajast ju räägiti mee raviomadustest. Mesi säilitab ja hoiab, ravib melanhooliat. […]

“Mesilasvaha,” katkestas Laurentius omaenda mõtted.

[—]

Praegune ajastu kujutas ette, et hing oleks justkui mingi kaasasündinud substantsiaalne idee või pole seda isiklikus mõttes üldse. Ei – hing on pilt, fantasm, kujutlus, peegeldus, valgus. Joonistus vahas, enkaustika. Hing tuleb meile väljast ja käib kogu aeg meist väljas, nagu hingeõhk, nagu mesilased tarust. Tuleb kui mesilas[s]ülem tühja tarusse, ehitab selle täis kärgesid, kogub sinna mett. Ja läheb samamoodi kui mesilased tarust, palaval päeval äkki sülemina lahkudes, kuhugi. (lk. 183-184)

* Kindlasti oli mingi salajane mõte siiski ka selle tiivulisega, kelle kaltsakas esmalt ära sõi, kes siis temast välja lendas, justkui lennanuks välja koos hingega ja muutunuks kaltsakas kurjast vaevatuks, kuna hing väljus. Ja teiselt poolt – Laurentius jäi linnu kaotamisega juskui samamoodi oma hingest ilma. Ja seoti seetõttu pikaks ajaks selle kaltsakaga, kes küll suri ja hiljem lahkamislaual jälle ellu ärkas 🙂 (Nagu ka Laurentius ise – peale toda ärkamist tundis temagi end eeterliku ja tervena, vabana hädadest).

Romaanikatkend EPLis ja Algernonis. PeeterHelme Klassikaraadios. KaarelKressa intervjuu autoriga EPLis. Või nagu tavainimene blogis kirjutab: “Jah, see raamat meeldis mulle. (Meenutas millegipärast natuke “Pinocchio pabereid”.) Kuigi lugu oleks võinud olla, hmm, pikem ja täidlasem. Rohkem lahti kirjutatud, otsad omavahel kokku viidud. Toitumisgurud ütlevad küll, et lauast tuleb tõusta kerge näljatundega, aga vaimutoidust tahaks mõnusat rammestavat küllastust./ Mõte päikesest rikastatud meega musta sapi põhjustatud niisket melanhooliat ravida tundub päris hea. Ja uskumus, et heade inimeste hinged naasevad meie maailma mesilastena annaks loogilise, ehkki nukra, seletuse mesilinnukeste mõistatuslikule kadumisele. Et siis — varuge mett, pimedad õhtud on tulekul.”

PS. Ja kanäe! Uudis 26. septembrist 2013 – EL kirjandusauhinna laureaadiks!