12. Andrus Kivirähk “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”

Lugemisnimekirjas jälle juhuslikult – emalt saadud raamat. (Oma võhiklikkust tunnistades – ma ei olnud isegi kuulnud, et see ilmunud on, kuna ma pole eriline meediatarbija…). (Olemas ka e-raamatuna). Esiteks luges selle läbi härra, siis lugesin ka Indigoaalase blogist ja jäi mulje, et tegemist on mingi hea-tuju-raamatuga. Pean tunnistama – just täpselt selline mulje jäi ka mul endal. Eriti raamatu esimeses pooles. Kokku 388 lk – lihtsalt selleks, et seda tunnet pikendada, vbolla rahulikult õhtust õhtusse lugeda. (Mina lugesin ju pigem ühe jutiga ja kiiresti, sellevõrra oleks võinud varemgi lõppeda). Et elu on lill, oska vaid vaadata. Päevast päeva, rahulik, rutiinne, teistest inimestest ümbritsetult.

Pealkirjaga on kõik öeldud. Kui muidu reisitakse Hispaaniasse, Kanadasse vms, jäädakse sinna elama ja hakatakse kiitma, kui head kõik sealsed inimesed on, siis see on sedasorti raamat eestlaste kohta. Selle vahega, et kirjeldatud on lihtsaid inimesi (ehitaja Juku, ristsõnade koostaja Oidermaa, töötu endine näitleja Gunnar, nõudepesija Kalju – 50-aastane endiselt ema Mallega elav mees – , pensionärist teatrihuviline Vooremäe, puhvetipidaja Ülo, endine sportlane Tõnu, üksikema Eve, kummaline jutupaunik Ritsik, kes prügikastidest ja prügikastide kõrvalt endale raamatuid ja asju kokku veab, tavaline mees Eevald, noor isa Rein jne) ja näidatud, kui hea kõik see võib olla, mida harjumuspäraselt muidu vaesuseks või nõmeduseks peetakse. Ühtegi intriigi nagu ei ole – kõik on kogu aeg hästi. Inimesed on sõbralikud, suhtlevad, aitavad teinetest, neil on omad veidrused (väga kivirähklikud vinjetid ikkagi). Lisaks võtavad alatihti napsu, aga seltskonna mõttes loomulikult, mitte selleks, et eluraskusi unustada vms. Kõiki tegelasi tabab mingil hetkel arusaam, kui armetu ta elu on ja tegelane unistab reisist maailma otsa, kus võiks kõik teistmoodi olla. Järgmisel hetkel näevad nad jälle harjumuspäraseid vanu tuttavaid nägusid, häid inimesi, ja leiavad, et kus mujal see ikka parem saaks olla. Üks kiilakas vanamees, Immanuel, kelle pea meenutab kreeka pähklit, on isevärki vanainimene – tegelikult ka üks üsna tavaline hea inimene. Lihtsalt kivirähklikult on tema siis mujalt – tulnud siia, maailma otsa. On ta ingel, Jeesus, Jumal või kes iganes, eksole – nagu nimigi ütleb (Jumal on meiega).

Ainus, mis oli selle raamatu puhul veidi ebausutav – naiste maailm :). Parfümeeriapoe müüjatar Jaanika, kellel oli hordide viisi austajaid, kelle vastu neiu ei julgenud ebaviisakas olla – kogu see trall tema ümber oli tavaline kivirähklik huumorinurk või sketš. Ajalooõpetajanna Anu (Reinu naine ja väikese Sandra ema) oli ka kohati ikka liiga ebausutav.

Ega polegi sellest raamatust suurt muud pajatada. Kas on suur kirjandus või mitte? No nähtavasti pole. Aga kindlasti on eesti inimesel seda lihtsalt tore lugeda. Midagi ei juhtu, inimesed on head. Liiguvad tavalistes Eesti paikades (linnaruumis) – odavad söögikohad, park, mänguväljak, puhvet “Opossum”, ühissaun, kaubamaja. Justkui ütleb, et halloo, ärgem hädaldagem kogu aeg, mis siin ikka nii hirmsat on, davaite žõtj družno 🙂

Nagu autori ise ütleb – tema arust on selline tavaline väike inimene praeguses eesti kirjanduses alaesindatud ja et tüüpilised teoste pealkirjad on praegusel ajal… Ego… Rekonstruktsioon [Juur pakub], Paradigma… Et enamasti on peategelaseks intellektuaalselt teistest üle olev inimene, kes käib ringi lollide ja lihtsakoeliste seas ja “see teeb ta nukraks” 🙂 Tegemist on sedapuhku täiskasvanute … Leiutajateküla Lottega.

Intervjuu autoriga Maalehes. Kaarel Kressa EPLis. Intervjuu Õhtulehes. Postimees. Ringvaade.