Juba ammu oli see raamat mul mõttes läbi lugeda. Nüüd siis seoses sõiduga Tallinnasse võtsin ette – ja lugesin läbi. Ja pean tunnistama, et kui ma ei oleks täna 2,5+2,5 tundi bussis loksunud, ei oleks ma nähtavasti seda läbi lugeda siiski jaksanud.
Positiivseks pooleks on muidugi see, et stiilis ei häiri miski ja jutt voolab tõesti ladusalt. Algus on isegi paljulubav. Peatükkide pealkirjadeks on kuu ja aasta, koht ja vahepeal ka see, kelle lugu jutustatakse. Jutustatakse aga kolme lugu: 1938. aastal Barcelonas sündinud Rosa, 1960.-te lõpus Mehhikos sündinud Antonio ja umbes samal ajal Eestis sündinud Kristiani oma. Klassikaliselt on aru saada, et lõpuks peaksid need sisuliinid ka mingitpidi kokku jooksma – jooksevad aga siiski ainult geograafilises plaanis. Või pidage – mingitpidi ju ka sisulises mõttes, aga piirduvadki nende inimeste kohtumisega ning Rosa ja Kristiani sõprusega. Ülejäänud raamat on suhteliselt räme homoporno – vähemalt on neid juhusuhteid siin nii Antoniol, Kristianil kui Rosa esimesel armsamal Luisil. Kogu raamatu jooksul jääb mulje, et inimkond koosnebki ainult homodest – selles suhtes oli minu arust ikka kõvasti liialdatud. Kui eeldada, et neid on populatsioonis siiski väiksem protsent, oleks võinud raamatutegelaste jaotuvus ka vähemalt osaliselt mingit võrdset jaotuvust peegeldada… Kuigi see võib olla mu enda kiiks muidugi. Samas ei näinud ma, et homosuhete juures oleks puudutatud positiivseid pooli – ikka ainult kehalist poolt, ajutisi kiindumusi, rõhutati justkui, et homo on siiski juurte ja kogukonnata inimene. Kas see oligi eesmärk? Kui Kristian ja Rosa lõpuks mingi mäe otsas elu pidepunkti tunnetavad, on see ju läbinisti väljaspool homomaailma. Ei viitsigi sisuliine täpsemalt lahti kirjutada.
Pigem tekitab minus mõistmatus ajateljel edasi-tagasi liikumine. Arusaadav, et iga loo algus on erinev, aga natuke raske on jälgida, kui vana keegi on (enamasti ju ei jaksa peas arvutada ja raamatu algusepoole on kirjanik nii kena ja nimetab nagu muuseas ka vastava tegelase vanuse jälle ära). Lisaks on lõpupoole Kristiani lugu otsapidi juba 1990ndate teises pooles, kui Antonio oma on veel 1989.-s…
Olen lugenud (1990.te alul) Piiririiki ja JamesBaldwini Giovanni tuba – kummastki suurt midagi ei mäleta, aga kuidagi positiivsem ja ilusam õhkkond tundus. Beltrani raamat oligi üks lõputu neetud elu – sellise fakti- ja suhtetiheda loo oleks võinud juba dokumentalistikana välja anda. Kuigi (kordan veelkord) – stiili mõttes oli siiski täitsa mõistlik raamat ja ma usun, et sama raamatut maailmakirjanduses kohates oleksin mina samavõrra skeptiline ja mõni teine jällegi mitte. MelePesti kirjutab Ekspressis näiteks täiesti positiivselt ja toob raamatu tugevusi välja. Ka nõrkusi. Viidates kirjaniku keelekasutusele (et isegi hea üle 10 aasta Eestist eemalviibinu kohta) – ma ei ütleks “isegi hea saavutus”, kuna võrreldes kõigi siinolijatega on täiesti arvestatav keel ja kuskilt ei peegeldu, et ta on kaua eemal olnud.
EnePoll kirjutab EPLis ka suht positiivselt – nt. et 40+ generatsioonile võiks tunduda huvitav Kristiani väljamurdmine NL-ist. (Mind, ausalt öeldes mõnevõrra häirisid paar ebausutavust – nt. 1981. aastal teksade hind 150 rubla? Ma hästi ei usu. Meil oli terve klaver mu mäletamist mööda 200 – või oli järelmaks 200? – ja õpetajate kuupalk oli toona ca 150-180 rubla. Teine asi, mis hästi ei klapi – sünnitusmajas ei söö laps peale sündi rinnapiimast kõhtu täis – rinnas ei olegi veel piima kohe algul.)
Kirjanik on ise ka lingikogu kokku korjanud – siin. KerttuRakke lehel on ka pildil näha kirjanikku.
SEHKENDAMINE 
Jah, 1981 aastal oli korraliku teksase hind ca 150 rubla – must turg s.t., nn. sotsialismimaa teksase oma ca 100 rubla, ostsin omale selle hinnaga Poolas valmistatud teksapüksid 1983 aastal, kui mu palk sekretärina oli 80 rubla kuus. Lisana teksajakk 150 rubla – samuti Poola oma.