31. Margus Karu “Nullpunkt”

Raamatut soovitati soojalt, kooliõde soovitas. Et paljutki tulla tuttav ette – me ju ka … “eliitkoolist”. Kõik tulla õõvavärinateni tuttav ette. Direktori nõmedad kõned ja…. Seega hakkasin justkui lugema positiivse eelarvamusega (ses suhtes, et meeldivat teemat ju ei lootnudki, aga midagi äratuntavat või), kuigi kõikidest tutvustustest tundus, et mul ei oleks põhjust seda raamatut lugeda. Et pole isegi sihtrühm või nii (ikkagi keskealine pereema juba :)).

Mis ma oskan siis öelda? Vist peangi tunnistama, et siiski mingitpidi eriti ei kõnetanud. Enamasti tõesti juba sel põhjusel, et ma ei ole sihtrühm ja noorte probleemid hakkamasaamisega oma sotsiaalses keskkonnas ei ole huviobjekt omaette. Mõned vestlused emaga tundusid küll valusalt ummikusseviivad ja kohati tuttavad, aga noh – raamatus oli siiski probleem suurem ja lahendus väheusutavam (skisofreenikust ema vaevalt et ühe päevaga äkki mõistvaks ja rahulikuks suudab muutuda, isegi teraapia abil).

Esiteks väike sisukokkuvõte: minategelane Johannes Tamm on Lasnamäe poiss, kes jõuab mingil hetkel oma eluga tupikusse, kuna kodus möllab skisofreenikust enesehaletsusest ülenõrguv ema ja koolikaaslased on paha seltskond (joomine, kaklemine jms). Kaksikõde sõidab kaheks aastaks vahetusõpilasena Taisse, teised õed-vennad on juba kodust lahkunud (vanemad) ja isa on ka oma ema juurest ära kolinud, kuna vaikse eesti mehena ei suuda ema arengutesse sekkuda. Poiss läheb siis “Roosta gümnaasiumisse” (no põhimõtteliselt siis NG-sse), kust tahab poole aasta pealt ära tulla – ja läheb “Tallinna Rootsi Gümnaasiumi” (põhimõtteliselt GAG) direktori jutule, kas saaks keelteklassi. Mingi ime läbi on just üks õpilane sealt ära läinud ja võetaksegi vastu. (NG-s ja GAGis on kirjanik päriselt ka käinud, kuigi seal ei olnud ikka sellist klasside klikistumist olnud – intervjuust Õhtulehele).

Kogu ülejäänud raamat ongi siis sellest, kuidas poiss tahab kenasti klassi sulanduda ja püüab mõnus sell olla, aga klassi liidrid võtavad mingitel segastel asjaoludel pähe, et ta on siiski nõmedik ja hakkavad hullult tõrjuma. Kõik nagu kanakari mõne arvamusliidri järel. Kodus läheb emaga üha hullemaks, ühel peol vanade sõprade juures tuleb kohalik maffiabossi poeg talle ülbelt ja põhjuseta kallale. Kokkuvõtteks jõuabki nullpunkti, kust enam kehvemaks minna ei saa – kuigi ta ise on ikka nagu ta on, enda vastu aus, tavaline ja heatahtlik noormees. Leiab siis juhuslikult endale mingi pundi, kellega läbi käies ei suhtuta temasse kui viimasesse kõntsa, on õnnelik, sõidavad suvel isegi Tõrvasse ühe tüdruku (surnud) vanaema majja ja veedavad kenasti aega. Noh, eneseusk ikka taastub miskitpidi. Blablabla, noh juhtub veel seda ja teist, igatahes uude õppeaastasse siseneb positiivse plaaniga kõikide suhtumist endasse muuta ja saab sellega hakkama. Mõne tüdrukuga saab isegi heaks sõbraks, aga teistega püüab lihtsalt cool olla, et peale kooli neist enam kunagi midagi kuulda. Et justkui esimesed peatükid (-17-0) viivad nullpunktini, edasi sealt välja kooli lõpuaktuseni. Nagu deus ex machina oskab minategelane juhuslikult poolest raamatust alates hästi laulusõnu kirjutada ja tema esimese katsetuse varastab NeonBlondes’i (=VanillaNinja) mänedžer, autorikaitseteema – ja respekt tõuseb kohe lakke.

Miks mulle siis see värk ei meeldinud eriti? Sest väga kurb on näha, et tõesti ongi inimesi, kes esimesest hetkest uude klassi astudes hakkavadki mõtlema, kellele peab hea mulje jätma, et mitte põlu alla sattuda – ja et see on positiivne kangelane (mingil hetkel tundubki, et tegu on kunstilise võttega – minategelane muutub ise samasuguseks eliitkooli eputiseks. Aga mulle tundub, et asi on tõsine ja mitte võte. Et seda peetigi positiivseks plaaniks). Muid tegevusi ju kuigivõrd edasi ei antudki – trennitegemine välja arvatud (ses suhtes aus – meestemaailmas on see sportlik külg ja saavutused kohati enesetõstamise mõttes olulised, Kunnase raamat tuleb meelde. Kossumäng ja muu sport tundus eliitkoolipoisile muidugi nõmeduse tipuna, aga maratonijooks ja jõusaal mitte). Et see raamat oligi sellest, kuidas inimestega suhtlemisel on sageli ummik, tee kuidas sa siis tahad – loogilist seal midagi ei ole, asjad juhtuvad. Et siin raamatus justkui ei olnudki midagi väga muud. No teisalt jälle oli justkui rohkem kui Henno Mina olin siin raamatus – või tundub mulle ainult nii. Kõik jutuajamised tunduvad justkui mõttetute jaburuste ja vaimukuste pildumisena. (Paar tõsisemat vestlust ikka ka). Ja positiivne programm on siiski mööda klubisid hängimine, latte joomine (ka positiivse minategelase puhul), tüdrukutega suhtlemine (üks meessoost sõber, Sass, oli ka), siidri ja hõõgveini joomine (vahel ka haljast – et ses suhtes ikka sündinud eliitkooli punt onju).

Olgem ausad, noorteraamatutes vist ongi alati sedasi – nähtavasti on oluline, et toimub tegevus ja dialoog, isegi pildid on juures (fotodelt joonistatud, nagu tundub minategelase kingigi puhul tüdrukutele sünnipäevaks).

Aga kas oli siis midagi tuttavlikku? Mõni vestlus emaga. Direktori kõned. Õpetajad, kes eliitkoolis õpetades ise on sageli keskpärasemad kui mõni nende andekas õpilane (eriti reaalainete puhul, aga miks mitte ka sealne kunstiajaloo õpetaja ja meie… country study? Või ingliskeelne kirjandus). Aga õpilastevahelised suhted? Ka meie klassi tuli keskkooliosas kaks uut tüdrukut. Keegi ei asunud neid tõrjuma – lihtsalt keeruline on kohe suhtlema minna. Samas olime ju pärast väga head sõbrad, tõesti VÄGA head (usun, et tegelikult esimene mulje võis neil küll kummaline olla 🙂 Eriti hiljem mõnd nende endist klassikaaslast tundma saades. Eks me üks hillitsetute vs nina-püsti tüüpide punt olime). Aga ma ei mäleta kordagi, et keskkooli osas oleks sotsiaalse kihistumise mõttes midagi nii lapsikut toimunud… või olen unustanud? Mingeid lühiajalisi klikistumisi ju tegelikult oli, aga siiski märksa vaoshoitumalt – no ei mäleta. Äkki sõltub klassist? Et koosviibimised kulusid sageli lihtsalt lolli jutu ajamisele – oli vist küll. Aga väga palju aega läks ju ka mingite huvitavate asjadega tegelemiseks, väljasõitudeks (teel olemine!), kirjavahetuseks parima sõbrannaga “globaalsetel” teemadel (mis on väga oluline osa minu keskkooli lõpust)… Poistel oli palju põnevaid vaidlusi õpetajatega, nemad hakkasid justkui omi radu minema juba gümnaasiumis, neid ei huvitanud selline “õigesse klikki” kuulumine eriti. Kuigi – mis mina tean? Palju suuremas ulatuses klassideülene suhtlemine, mitte ainult oma klassi-sisene. (Pigem tuli praegune olukord tööl meelde – et ole sa siin nii sõbralik ja rõõmus kui tahes, teame me sinusuguseid, kindlasti endast heal arvamusel. Ja meil käivad asjad siin ühtemoodi, ega ei viitsi sulle väga rääkida ka, kuidas, aga noh – ega sa ju hakkama ei saa ka sellega. Seda enam tundus noorteromaani lõpuna, kui minategelane sai peale koolilõpetamist ühe ülbardist tibi pikalt saata – kool oli läbi! Päriselus ei olegi võimalik kedagi pikalt saata, kui sa ise mingi kange boss ei ole – kõiki häid sidemeid ja soovitusi on ju vaja.) Ma usun, et meieaegses koolis ei olnud koolis see klikistumine nii kange ka seetõttu, et ühiskondlik kihistumine oli palju väiksem – ei olnud pururikkaid ja puruvaeseid.

Kriitika kinnitab, et see on siiki positiivse programmiga raamat, mitte nii depressiivne kui Klass. MarisSander Ekspressis tutvustab arvudesüsteemis ja on ka selline kahevahel, mulle tundub.

Seega – noored, midagi ehk teile.