alapealkiri: “Lugu hullust koerast, inglise mehest, varemetest, retsinast ja ehtsatest kreeklastest“. Ja mõlgutades mõtet selle kohta, et kuidas originaalpealkiri võinuks olla, kontrollisin järgi: “It’s All Greek To Me!”
Jälle täiesti suvaliselt näppu haaratud raamat, aga sedapuhku köitvam kui eelmine. Inglane kolib Kreekas väiksele saarele nimega Horios ja ostab kohalikult lihunikult ära täieliku vana sara – inglise viisakuse tõttu võimetuna ära ütlema. Ja hakkab seda remontima. Nagu ikka need raamatud on viimasel ajal – Peter Mayle ja Bodil Malmsten. Samas on jutustamisstiil väga vahva, eneseirooniat on kenakesti,* peategelane ei ole üksi, vaid tal on ka kolmelapseline perekond (lapsed alla 10-aastased). Igasuguseid situatsioone tuleb ette kohalikega suhtlemisel, samuti räägib ta ka irooniliselt oma õnnelikust pereelust. (Et irooniliselt ja õnnelikust? “Kas te teate, miks me seda korraldame?” küsis Arfa [minategelase naine, kes on oma hüüdnime saanud sellest, et ta ütleb alati, kui veini kallatakse “ainult pool” – “just alf a glass” – ja sellevõrra tulevat tema klaasi lihtsalt tihedamini täita], kui šampanjapudeli kork oliivipuuvõrasse lendas. / “Sest te olete alkihoolikud**,” vastas Jack, vanim meie lastest. Koolis oli hakatud talle pidama rõõmurikkumistunde suitsetamisest, joomisest ja seksist./ “Oh ei,” ütles Arfa, kastes sõrmi mahavalgunud kihiseva vedeliku läbipaistvasse lombikesse ja neid limpsides./ “Täna on teie pulma-aastapäev,” pakkus Jim, vanuselt järgmine poeg. /”Aastapäev. Just nimelt. Issi ja mina oleme kümme aastat õnnelikus abielus olnud.” /Neli väikest nägu vahtisid oma helesiniste silmadega meile otsa, juuksed aastaringses päikeses heledaks pleekinud. / “Teie küll õnnelikus abielus ei ole,” ütles Kate, meie tütar. “Kui issi siin on, siis vaidlete te kogu aeg. Sa viskasid teda täna hommikul värvipotiga.”, lk. 19-20, tõlk. KaiVaarandi).
Minategelane, kes jutustamise hetkel peaks olema vähemalt 50 aastat vana (jutustatakse ajast 25-30 aastat tagasi), on enda suhtes ka parajalt irooniline. Peale selle, et ta jääb kogu aeg kreeklastega äri ajades täieliku lolli ossa, kirjeldab ta end sageli ka kui vastutustundetut väikest poisikest. No näiteks viib ta oma pere purjetama (mis pidada peresid liitma ja meeskonnavaimu arendama) ja seab kohe kahtluse alla oma väidetava hea purjetamisoskuse (“Iss-si, sa rääkisid meile, et sa oskad hästi purjetada?” /”Inglismaal on teistsugune meri, poeg.” , lk. 137). Nimelt peavad nad purjeka ka kuidagi kokku saama ja taglastama ning tekivad arusaamatused mõistetes (originaalis oleks muidugi mõttekam lugeda):
“Issi, mida tähendab painutatakse?”
“Ee, mast on kahes tükis, poeg. Nii et see on üleval painutatud. See peab olema natuke kõver, et tuult kinni püüda.”
Kui ma avastasin, et “painutatud” all mõeldakse “sõlmitud”, puudus mul selle tunnistamiseks julgus. Kui nemad selle avastasid, ei olnud neil selliseid tõrkeid, aga tolleks ajaks olin mina juba paljastatud. Ma tegin oma paati ronimise tehnikaga viletsa alguse. Vastu tugevat meretuult rannalt vette laskmine tähendas seda, et pidin tavaliselt Blixterit kinni hoidma niikaua, kui meeskond sisse ronis, lükkama selle välja merele, kuni olin ise rinnuni vees ja seejärel kalpsama kärmelt üle paadipära. Olles ülekaaluline ja kehva koordinatsiooniga, ei läinud see mul libedalt. Algusaegadel lõppes asi sellega, et triivisime uuesti tagasi kalda poole – kippari pea paadi põhjas, jalad õhus, paat küljele kaldunud ja äärepealt ümber minemas. (lk. 137)
Ka kohalikke kirjeldab värvikalt ning need pakuvad täielikku inimeste galeriid. Katusemeister räägib näiteks:
“Oh mamma,” ütles ta äkilise liigutuse ajel. “Mu isa ja kõik mu vennad olid joodikud ja üldse raiskuläinud inimesed, ning ema võttis mult surivoodil tõotuse oma juuste nimel, et ma kunagi ei jooks ei veini ega ouzot ega brändit ega õlut. Jumal tänatud, et ta suri enne, kui viskist kuulis. “Oh mu väike varblane,” ütles ta ikka, “jäta see lugu endale meelde.” – Jumal Dionysos tuli idast ja näitas põllumees Nimichosele, kuidas veini tehakse. Ta istutas oma võlukepikese maha ja puudutas seda ning sealt võrsusid lehed. See oligi esimene vein. Siis ütles ta: “Nimichos, too mulle lõvi ja eesel ja siga.” Nimichos püüdis Pendeli mäel kinni lõvi ja teised loomad tõi ta kaasa oma laudast. Dionysos käskis tal lõvi kõri läbi lõigata ja valada veri viinamarjapõõsale. Nimichos tegi seda, ja Dionysos käskis tal ka eesli kõri läbi lõigata ja valada veri viinamarjapõõsale. Nimichos tegi ka seda, ja Dionysos käskis tal sea kõri läbi lõigata ja valada selle veri viinamarjapõõsale. Sellepärast ongi nii, et kui jood veini, siis oled algul nagu lõvi, siis nagu eesel ja seejärel nagu siga. Jää viski juurde, mu sõber, ning sa jääd alati vanaks riivatuks kitseks.” (lk. 152)
Päris lõbus oli ka kirjeldus kohalikust arstist, kelle kompetentsuses minategelane kõvasti kahtles. Temas kahtlesid aga ka külaelanikud, kuigi teisel põhjusel – kuna ta armastas ringi käia, raamat näpus.
Kreeklase kohta oli tema juures ebatavaline see, et teda nähti sageli raamatut kaasas kandmas ja isegi omaette kohvikunurgas lugemas. See oli ebaharilik. Paljude meie Kreeka sõprade jaoks oli raamat viimne meeleheitlik katse täita eksistentsiaalne tühimik – juhul kui polnud kellegagi juttu vesta, ei olnud midagi teha, telekast mitte midagi vaadata; ega olnud tänaval midagi jälgida, ning isegi taamal polnud mitte miskit, millele tähelepanu kinnitada. Näidata end avalikus kohas koos raamatuga, rääkimata selle lugemisest, oli märk ekstsentrilisusest või võõrapärasusest. (lk. 249)
Täpselt suvine lugemine ja mitme koha peal saab head nalja. Kahjuks ei ole need kohad siiski mul välja toodud.
* Sama meelt on ka Õhtulehe raamatublogi ja äsjalahkunud KalevKeskküla.
**Ma ei tea, kas see on trükiviga või on originaalis ka lastekeele viperus.
SEHKENDAMINE 