Lugesin selle raamatu (RahvaRaamatu lingis näitab kummalist raamatu välimust. Mul on kombeks lisada selle väljaande pilt, mida ma ise lugesin) kohta hiljaaegu Bukahooliku blogist ja tellisin kohe raamatukogust. Nimelt olla Peeter Helme sõnul tegemist 2007. aastal varju jäänud teosega – et väärt värk, aga keegi isegi ei räägi sellest. Kui topelt-tsiteerida Helme sõnu:
Nii hämmastas mind, et ligemale kolm aastat tagasi, 2007. aasta suvel loetud Ann Patchetti romaani „Bel canto” (tlk Evelin Schapel) Eestis peaaegu et ignoreeriti. Ometi polnud tegu mitte lihtsalt erakordselt kauni ja poeetilise raamatuga, vaid ka teosega, mis hämmastas oma musikaalsusega. Raamat mitte ainult ei rääkinud muusikast, vaid tegi ka seda viisil, mis ise meenutas muusikat, klassikalise heliteose ülesehitust. (“Gallup“, 28. mai 2010, Sirp, Jan Kaus. Helme on pikemalt kirjutanud ka EPLis)
Kuna mulle tundub, et Helmet võib tihti maitse poolest usaldada, siis võtsin lugeda. Õnneks olin eelnevalt lugenud ka Bukahooliku blogisissekande juures kommentaari, et ilgelt igav ja naiivne tundus – alati on targem veidi kriitikat ka ette kuulda, et siis valmis olla või suhestuda.
Mis ma siis arvan? Tegemist on just sellise kaasaegse muinasjutuga nagu oli ka osaliselt Baricco Novecento, nüüd ainult pikemas ja põhjalikumas vormis. Ometi põhjustabki see pikk ja põhjalik vorm kohati tunnet, et igavaks läheb või et midagi ei juhtu. Samas – see ei aja otseselt närvi. Sest raamat on läbini “läbikomponeeritud”, läbi mõeldud. Kuigi midagi ei sünni (erilist). Selline dünaamiline kulgemine. Pluss et oma viimased 8 lehekülge võiks üldse välja võtta ja lasta sel nii sujuma jäädagi nagu Marquesil. Et kui juba muinasjutu poole kisub, siis las lõppebki sellega, et “elavad õnnelikult tänapäevani, kui surnud ei ole”. Ses suhtes mõjusid lõpustseen koos epiloogiga äärmiselt robustselt, rikkudes kõik musikaalsed mustrid, mis tekkinud olid. Tarbetult. Võiks oma peas ette kujutada teise lõpu 🙂
Nagu paljude teiste raamatute puhul, mis mulle selliste “hõrkudena” on meeldinud, figureerib ka selles romaanis muusika kui võluvägi ja kõiki haarav maagia. (Kui Novecento puhul oli võimalik ette kujutada ükskõik millist geniaalset klaverimängu, siis siin on tegemist “maailmakuulsa ooperilauljatari” Roxane Cossiga, mistõttu muutub vähem usutavaks see, et kõik hetkega ära võlub. Kahjuks on see ju nii, et ooperihääled, eriti naishääled, tunduvad suhteliselt võõrana, kui pole harjunud kuulama. Isegi meie lapsed kurdavad, miks “karjuvad”, kui kuskil kuulevad). Lisaks see, et pantvangide seas on tema ainus naisterahvas, mistõttu paljud temasse justkui armuvad – kõik omal moel. Mitte labaselt. Nt venelane võtab end kord kokku ja räägib tõlgi vahendusel, kuidas ta kingib naisele oma armastuse, kuna võib-olla nad elusalt ei pääse ja siis jääks see suur kink tegemata. “Mul ei ole midagi vastu anda.” Mille peale venelane pahandab, et venelase armastusemõiste on siiski laiem 🙂
Mis mulle selle äärmiselt aeglaselt edeneva raamatu juures meeldis, oligi absoluutne läbikomponeeritus (vist juba mainisin seda sõna ennegi) – kui mõtled muusikateosele, siis on sealgi mingid kindlad peateemad ja selle variatsioonid, pillid mängivad orkestris kogu aeg koos, ometi astuvad kõik erinevatel aegadel justkui solitstiossa. Ja nagu muusikateoseski, ei vaibu teised hääled sel ajal täielikult ära. Enamasti. Mulle ei meeldi, kui ma loen raamatuid, mis on matemaatiliselt läbimõeldud ja see paistab välja – paljude kirjandusteadust õppinud preilide puhul paistab see silma – pakutakse mingid kaks-kolm tegevusliini ja siis püütakse heal juhul siduda. Selline variant, nagu Bel Cantos, oli sümpaatsem – õmblused ei paistnud. Kõik tegelased astuvad mingil hetkel sisse, oma tugevusega, oma oskusega.
Lisaks on omaette teema keelte erinevus ja keskseks tegelaseks on mingitpidi tõlkija Gen Watanabe (kas igas raamatus on mõni selle nimega jaapanlane? On see üldse perenimi või eesnimi – neil ju teisipidi, st et Murakami on nt eesnimi). Keelte õppimine. Keelte mõistmine. Ka ooper on alati võõrkeeles – peaaegu kõigile 🙂 Pluss muusikakeel kui keelteülene ühendaja.
Kiidan siin justkui mõõdutundetult…. See võib anda vale pildi. Sest korrakem – kuidagi aeglaselt läks ja igav tundus kohati. Naiivne – muidugi, kuigi seda võib pidada stiilivõtteks. Lõpp tundus mõttetu. Aga tähelepanu pälvinuks ta kindlasti rohkem, kui autoril oleks olnud mehenimi – oleks olnud täiesti usutav. Kirjastiil ei olnud ju sugugi ülepakutud ega liiga tundeküllane, nagu naisautoritel pahatihti. Samas annab naisautorlus põhjuse naiivsuses süüdistada jms (mida meeste puhul peetakski lihtsalt stilistiliseks võtteks). 🙂 Ahjaa – tõlkijatöö on ka hea! (Evelin Schapel, aastakümnetagune kolleeg). Võib lihtsalt öelda, et pärast lugemist jääb hea tunne (viimased leheküljed välja arvata) – erinevalt lugemisprotsessi ajal valdavast tundest.
Kirjandussaade (tunniajane, ei ole jaksanud läbi vaadata):
SEHKENDAMINE 
Jaajaa, bukahooliku maitset ei tasu alati usaldada. Tema luges kooli ajal Dickensit ja arvas, et nii peabki 🙂
See tähendab, et mind ei häiri, kui raamatus kogu aeg midagi ei juhtu. Ega ma “Bel Cantost” tegelikult midagi eriti arvata ei osanudki. Lugesin läbi, nautisin lugemise protsessi ja kõik. Aga selline vast peakski üks õige ajaviitekirjandus olema. Elad tegelastele kaasa, nautled ilusa ja kujundliku keele juures ja siis võtad järgmise.
Ei, sedapuhku ikka võis – ma olin selles suhtes juba hoiatatud, et võib igav ja naiivne tunduda, seetõttu ei oldki väga hull. Eriti kummaline, et see mõnus tunne tuli eriti peale lugemist (vahel on lugedes mõnus, aga pärast jääb tühi tunne). Peab ütlema, et ega sa oma postituses midagi väga ei öelnudki – seega hea, et raamatu avastasid ja üles võtsid.
Ja Mosaiikmõrvade suhtes olime ka ühel meelel.