5. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”

Seega teine raamat Melchiori-krimkade reas (esimene rääkis Oleviste mõistatusest). Tegevus toimub “10 aastat hiljem” e. 1419. aastal. Tallinnas surevad järgemööda mõned inimesed, kes kõik on enne surma jõudnud rääkida, et on näinud “viirastust” või “vaimu” – ja järgmisel päeval õnnetu otsa leidnud. Apteeker Melchior hakkab inimestega kõnelema, käima, uurima, asjatama. Silme ette kerkib jälle kogu keskaegne Tallinn oma hiilguses ja viletsuses, tänavad ja linna ümber asuvad põllumaad-metsad saavad justkui elu, kõik täitub värvika tegelasgaleriiga. Just olukirjeldused on minu hinnangul nende raamatute suureks plussiks. Palju põnevam kui ükski ajalooraamat, samas palju elavam. Ma ise ei ole teemas sugugi kuigi tugev, mistõttu ei oska hinnata ka võimalikke möödapanemisi – seega minu arust neid sel juhul polegi. Seda põnevam on lugeda pisidetaile selle kohta, milliste taimeleotiste ja pulbritega erinevaid tõbesid raviti, milliseid ameteid peeti jms.

Kui ma loen teiste (nt. blogijate) arvustusi, tundub mulle, et ma ei oska midagi lisaks küll öelda. Järgnev ongi kokuvõte teiste arvamustest minu oma taustal. Näiteks võiks tsiteerida (vabandage, lahkel loal üsna pikk tsitaat?) Bibliofiili sissekannet:

Võrreldes esimese raamatuga on teine osa märgatavalt toekam, eks kehtib igasuguste sarjade puhulgi vana hea esimese pannkoogi reegel. /…/ lisaks oli selles raamatus nii magusalt perversseid tegelasi ning pisut seda ehtsat keskaegset julmust, mis väljendus nii kurjategijate-kahtlusaluste kohtlemises (uhh, piinariistad ja elusalt matmine!) kui ka kättemaksuplaanides ja  mõrvades endis. Need, kes kurtsid, et esimene raamat liiga lilleline oli, võivad nüüd rõõmustada, sest seekord levitab Hargla Tallinn vinget lehka, kuid sellele vaatamata suudab teos siiski idüllilise mulje jätta, tasakaal on paigas.

Põnevaks teeb teise osa ka selle mõningane intertekstuaalsus ja seosed Euroopa tolleaegse kultuuriruumiga. Näiteks kannab õnnetu otsa leidnud prostituut muhelemaajaval kombel nime Magdalena, kohalikke legende aetakse sassi Heloïse ja Abelardi looga, Bruys laseb munkadel endale kopeerida Ars moriendi. Lisaks hakkas see teos mingil hetkel oma suhtedraamade, vändagängster-munga ja abielurikkumistega natuke Boccaccio kraami meenutama.  Huvitav on ka see, kuidas raamat suudab ühteaegu luua sügavalt keskaegse õhustiku, kuid samas  mõjub tekst kohati väga moodsalt ja värskelt. /…/

Kujundust tahaks ka veel põgusalt kiita. Esimestel lehtedel laiuvad kaardid aitavad teose sündmustikust arusaamisele kindlasti kaasa ja raamatu kaas näeb eelmisega võrreldes stiilne välja, kuigi sellele müüriteemale võiks ikkagi punkti panna. Seda, et tegevustik toimub vanalinna müüride vahel, on kaante vahel juba niigi rõhutatud, aitab nendest kividest küll juba.

Õhtulehe raamatublogiski leitakse, et “Ühegi riigi kirjandust ei saa pidada tõsiseltvõetavaks, kui puudub väärikas detektiiv, kes raamatust raamatusse kaake püüab ja maailma paremaks muudab. Viimaks on ka Maarjamaal oma mõrvauurija – Indrek Hargla gooti krimkade peategelane apteeker Melchior Wakenstede.” ning

Areng on märgatav. Kui esimeses raamatus kaldus Hargla pisut liialt müstitsismi, siis teises on kõik väga hea kriminaalromaani tunnused: selged kuritööd, väike hulk kahtlusaluseid, sihikindel liikumine lahenduse suunas, kusjuures lugejale antakse niidiotsad iseseisva detektiivitöö sooritamiseks ning suurepärane puänt. Ei jää üle muud, kui aplodeerida.

Loterii-blogijale meeldis just esimene osa rohkem kui see. Ja MartKalvet kirjutab EPLis suisa: “Indrek Hargla viimatine kriminaalromaan „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” on sellise nendingu [Toomas Vindi refereerimine: “eesti romaanikirjandus hakkab muutuma harrastuskirjanduseks”] ilmekas illustratsioon – teos täidab meelelahutuskirjanduse miinimumnõuded, ent säravaks saavutuseks häilima pole autor seda vaevunud. Kitsal ajal on kärpesse läinud esteetiline peenus, mistõttu „Rataskaevu viirastus” on pigem käsitöö- kui kunstisaavutus.” Vot ma ei ütleks. Ses suhtes, et kirjanduskriitikud on võimelised auhindadega pärjama nt Mari Saadi Lasnamäe lunastaja taolisi raamatuid, millel pole ei tegu ega nägu. Ses suhtes oli Hargla teos mõnusalt tasakaalus – suhteliselt mõnusas keeles (=mitte labaselt) ja mitte ülearu filosoofiline (st üldse mitte) ega poeetiline, seevastu parajalt põnev, kuigi nagu ka eelmises osas, ei saa me raamatu jooksul peale tegelaste elulugude ja juhtumiste midagi ise teada ega oletada 🙂 Üldsegi on väga sümpaatne, et need on siiski teosed, kus ei räägita keskaegsetest kangelaslikkudest eestlastest, vaid et luuakse justkui adekvaatsem pilt rahvaste segunemisest ja linna toimimisest. Muidugi kinnitab ka Kalvet, et “kõige rohkem vääribki kiitust Hargla oskus kirjeldada usutavalt aastasadadetagust olustikku. Iseküsimus, kui faktitruu see on, aga ajaloovõhikule avaldab muljet – keel vahest välja arvata, kuna pseudoarhailine kõnepruuk meenutab pigem Oskar Lutsu tegelaste jutuajamisi, kui annab aimu tõeliste hiliskeskaegsete pürjelite suhtlusest.” – jah, mingi põhjus on, miks ei saa ilma torkamata seda kriitikat kirjutada. Mu arust väärikas sari tõesti tõlkimist ka naabermaade keeltesse – ja seda siis mitte detektiiviloo pärast, vaid just selle tasakaalustatud segu tõttu, mis kombineerib kombestikku, keskkonda ja krimilugu. Tundub, et sel kriitikul on ootused Hargla suhtes lihtsalt kõrgemad olnud (paistab, et ta on tema loominguga rohkem tuttav kui nt. mina):

Hargla pole küll Eco, aga veenvalt ja haaravalt ajaloost kirjutada kahtlemata oskab – varasemad saavutused ei luba selles kahelda. „Rataskaevu viirastuses” pole ta kahjuks pidanud vajalikuks seda oskust pruukida rohkem, kui hädapärast tarvis.

NeedRead on samuti lugeja, kes ei taha, et talle asju puust ja punaseks tehakse – mis nähtavasti võib mõjuda eemaletõukavalt. Tema nt kirjutab teise osa kiituseks, et “Võrreldes esimese osaga on edasiminekuid veelgi: romaanist on kadunud lastekirjanduse tasemel mardileiblik didaktiline külg, enam ei seletata meile tõsimeeli, et mustpead eristas suurgildi kaupmehest vallalise mehe staatus ja muud taolist. Mina lugejana tundsin ennast seekord paremini.” Ja sügavamaid käsitlusi oodates ning raamatut “kenaks väikseks linnafantaasiaks” nimetades lisab ta ka:

Teiseks on mulle pisut tuska teinud Hargla Melchiori-raamatute käsitlus Eestis. Selgelt paistab välja, et ükski arvustaja ei valda sel määral ainest, et suuta neid romaane vaadelda ajaloolise kriminaalromaani žanri kontekstis, Melchiori osatakse suhestada parimal juhul Hargla enda kangelaste pan Grpowski, Frenchi ja Kouluga või siis Jaan Krossi keskaegsest Tallinnast rääkivate tekstidega. Mis on kaunis masendav.

Ometi oleks just keskaegse tegevusajaga kriminaalromaan Eesti tavakirjanduse või kirjaniku enda varaseme loomingu asemel see kõige kohasem ja huvitavam kontekst, milles Indrek Hargla viimaseid töid uurida ja mõtestada. Kui keegi vahepeal midagi sellist ette ei võta, siis sarja kolmandast osast rääkides tuleb see ilmselt ise ära teha.

Eks ta ole. Kui ikka liiga erudeeritud oled, siis häirivad asjad, mis minusugust lihtsamat lugejat üldse ei häiri. Pigem ikka heameel, et meil Eestis üldse midagi sellist on tekkimas. Isegi soomlased kiidavad (ma soome keelt ei mõika, aga google’i abiga ikka midagi aru saab):

Käytän tilaisuutta kumartaakseni kuningas Melkiorin tallinnalaista kaimaa, olkoon sitten vaikka tämän pelin jokeri. Virolainen Indrek Hargla on kirjoittanut kaksi 1400-luvun alun Tallinnaan sijoittuvaa dekkaria, joissa murhia tutkii Rataskaevu-kadulla liikettään pitävä apteekkari Melchior. Hieno keksintö: apteekkari edustaa samalla myöhäiskeskiajan rationaalista ajattelua ja maagista puoskarointia. Ennen kaikkea hän tuntee myrkyt ja niiden vaikutukset, mutta osaa myös taitavasti kerätä tietoa tarjoilemalla apteekissaan napakoita yrttijuomia muun muassa ystävälleen Tallinnan oikeusvoudille, kaupungin korkeimmalle lainvalvojalle.

Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus (Apteekkari Melchior ja Olavinkirkon arvoitus) ja varsinkin Rataskaevu viirastus (Rataskaivon kadun kummitus) ovat olleet verrattomia menestyksiä Virossa. Kolmaskin romaani on tulossa. Indrek Hargla on nimimerkki, joka tähän saakka on tunnettu tieteisfantasiakirjoistaan. Hän on niillä murtanut virolaisen korkea- ja viihdekirjallisuuden rajoja: Hargla on saanut arvostetut Tammsaare- ja Tuglas-palkinnot.