1. Haruki Murakami “Elevant haihtub”

Taas üks Haruki Murakami raamat eesti keelde tõlgitud. (Haruki Murakami põhiline viga on vist tema produktiivsus. Kui ta nii palju ei kirjutaks, oleks tema romaanidel ja novellikogudel ükshaaval suurem kaal. Eesti keelde tõlgitakse muidugi väike osa nendest, aga kui ingliskeelsete nimekirja vaatad, ei oska otsustadagi ja lähtudki sellest, mis Eestis müügil või mida keegi tuttav on lugenud ja soovitanud). Sedapuhku on tegemist novellikoguga. Keegi kunagi võrdles mingite asjade kadumist “naiste hulgaga, kes Haruki Murakami raamatutes kaduma lähevad” – see on tegelikult üsna tabav kirjeldus. Siingi läksid mõned naised kaduma, aga lõpuks ju lausa elevant koos oma talitajaga, vahepeal veel üht-teist (esimeses novellis näiteks kõigepealt kass, siis alles üks naine). 🙂

HM kirjutab kuidagi mõnusasti. Minategelased on enamasti mehed (kas kord polnud mitte naine?), kolmekümnendates, ei suhtu ellu kuigi tõsiselt. Korralike ja tavaliste inimeste üle kas naerab vaikselt või kehitab niisama õlgu. Ja mina ise olen üks selline tavaline ja korralik inimene, aga tema suhtumine ei aja närvi, pigem justkui näitab kõigile, et pole see värk nii kindel midagi ja kõigil on unenägudes härjapõlvlased ja uksest võib sisse jalutada roheline mehike, kes on sinusse arumunud. Tegelikult ongi üks osa tema juttudest selle kohta, kui keeruline on naistest aru saada – “keeruline” on siinjuures vale sõna. Pigem kehitab ka selle koha pealt õlgu, kuivõrd nii kui nii päris aru ei saa.

Ja mitte ainult naistest – kogu elust on kohati keeruline aru saada. Üleloomulikud lood põimuvad argieluliste lugudega. Maitsed on erinevad, kellele meeldivad ühed, kellele teised lood rohkem. Mulle meeldis tema novellide juures mingi suurema moraali puudumine (just see “õlakehitus”-tehnika). Need ei ütle põhimõtteliselt suurt midagi. “Üleskeeratav lind ja teisipäeva naised” – täiesti sisutühi ju loogiliselt võttes. Ometi mitte päris, mulle meeldis. “Teine rünnak pagariärile” – kirjutatud stiilis “kes neist naistest ikka aru saab, aga noh, teeme nii, tükki küljest ära ei võta”. “Känguru korrespondents” oli mingi kaubamaja kaebuste osakonna töötaja kiri kliendile – kaebuse kohta, mis on talle hinge läinud, kuigi kuulub täielikult C kategooriasse, on ajuvaba ja klient on ise loll. Suhteliselt segane sonimine, aga kuidagi veetlev. “Lugu pilvitul aprillikuu hommikul sajaprotsendiliselt täiusliku tüdrukuga kohtumisest” on väga armas, põhimõtteliselt üles ehitatud veidi muinasjutu moodi. “Uni” – minategelane on naine, kellel tekib unetus ja kes oma unetuse ajal leiab üles oma “tõelise mina”, kui labaselt väljenduda. Samas lõpeb jälle õhku, võta kuidas tahad. Kasvõi naise kadumisena. “Rooma impeeriumi hukk, indiaanlaste ülestõus 1881. aastal, Hitleri invasioon Poolasse ja marutuulte valdused” – võimalusest oma päevasündmuste kohta päevikut pidada; “Lederhosen” – põhjustest pikaaegne abielu lahutada; “Küüni põletamine” – taas üks haihtunud tüdruk; “Roheline elukas” – sellest, kuidas naine armastuse tapab, kuna ta seda kardab; “Perekondlik afäär” õe planeeritavast abielust ja kihlatust; “Aken” – kirjakirjutajatest ja toimetajatest; “TV-inimesed” – jälle armastatud telekateema HM raamatus. Sedapuhku pooleldi müstika – aga millal poleks? “Jõepaadil Hiinasse” – erinevatest hiinlastest minategelase elus; “Tantsiv härjapõlvlane” – härjapõlvlase needusest, tantsimisest ja armumisest; “Pärastlõuna viimane muru” – see oli lihtsalt muruniitmisest 🙂 Tegelikult minategelase kaugsuhte pruut oli ta maha jätnud ja pooleldi oli see meenutus ja mõlgutus sel teemal. Samas aga ühe ääretult pika naise aias muruniitmisest, kes muudkui jõi ja taustalt tundub, et tollel on taas mingi kummaline või traagiline sündmus selja taga. Mees ja laps on igatahes haihtunud.

Viimased kaks novelli aga avaldasid mulle (hetkel) kõige suuremat muljet. Eks igaüks loeb oma elusituatsioonis ja need olid justkui eriti mõtlemapanevad. Novellis “Vaikus” istub minategelane ühe sõbraga lennujaamas ja teeb aega parajaks. Ja lugu on sõbra jutustusest. Sõber Ôsawa on nimelt maailma kõige rahulikum inimene, aga tegeleb poksimisega. Minategelane küsib, kas ta on siis kedagi löönud ka ja mees vastab, et ei ole. Kuigi mingi väikese vaikusehetke jooksul on näha, et miski pani ta mõtlema ja siis räägibki mees loo. Kui ta oli just poksitreeningutega algust teinud, aga põhiliselt üldfüüsiliste treeninguga, juhtus tõesti esimest ja viimast korda, et ta kedagi lõi. Tegemist oli klassivennaga (Aoki), kes oli ärritunud, et jutustaja sai inglise keeles parima tulemuse (enamasti oli klassivend ise see, kes parimaid tulemusi sai) ja lasi liikvele kõlaka, et too oli spikerdanud. Ometi oli jutustajal olnud hoopis mingi suvaline kokkulepe vanematega, et kui ta inglise keele “viie” saab, siis saab mingi asja, mida ta tol hetkel kangesti himustas – seetõttu õppiski nii palju, et peaaegu kogu materjal oli peas. Selle  laimamise peale läks vihaseks ja virutas klassivennale, nii et ninast veri lahti. Nojah, sedasi ümber jutustades ei saa nagu pihta. Mõte on selles, et see klassivend ei suutnud seda unustada ja selmet andestada (või näiteks oma viga näha), haudus kogu kooli aja kättemaksu. Ühel suvevaheajal tuli teade, et üks vaikne klassivend on end ära tapnud. Ôsawa ütles, et ta oli selle klassivennaga ehk paar korda kooli ajal üldse juttu rääkinud, aga eks kehv tunne ikkagi. Siis aga kutsuti just teda välja ja teatati, et too poiss olla end tapnud sellepärast, et keegi muudkui kiusas ja peksis teda, santažeeris, ja ei pidanud enam vastu. Aoki aga olla öelnud, et “sina käid poksitrennis ja oled teda kord löönud, nii et veri väljas”. Poiss kutsutakse isegi politseisse ülekuulamisele. Kuivõrd midagi ei leita, jääb asi loomulikult katki, aga kõikide suhtumine muutub. Keegi ei suhtle enam temaga, isegi mitte sõbrad. Poiss ise ei saa aga enam nädalaid ega kuid korralikult magada ega süüa. No ja kui ta ühe silmavaate tõttu siis asjadest oma pool aastat hiljem üle saab, leiab endas jõudu edasi minna.

“Nii ränk kogemus muudab sind paratamatult,” jätkas Ôsawa, “nii paremuse kui ka halvemuse suunas. Ma muutusin tunduvalt vastupidavamaks. Kõik raskused, mis mul tuli hiljem üle elada, tundusid selle poole aastaga võrreldes tühised. Ma suudan kõigega toime tulla. Ühtlasi muutusin ma vastuvõtlikumaks teiste inimeste murede ja hädade suhtes. Need on siis positiivsed tagajärjed, tänu millele ma olen elus nii mõnegi hea sõbra leidnud. Aga sellel, mis juhtus, on ka negatiivne külg. Ma kaotasin inimeste vastu usalduse. See ei tähenda, et ma kõigis pidevalt kahtleksin. /…/ aga ma pean tahes-tahtmata mõtlema, mis siis saab, kui midagi juhtub, kui mõni koletu sündmus meie elud täielikult segi paiskab? Mis saab siis, kui ühel päeval lakkavad kõik mind usaldamast? Selliseid asju juhtub ikka ja jälle, just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad. Ma mõtlen sellest lakkamatult. /—/ Ma ei karda Aoki-suguseid. Neid leidub igal pool ja ma olen selles suhtes juba alla andnud. Ma üritan nendega võimalikult vähe tegemist teha. Kui mõni neist minu teele satub, siis lasen kohe jalga. See ei ole kuigi raske, sest ma taipan silmapilkselt, kellega tegemist on. Samas pean ma Aoki-suguseid inimesi imetlema. Kannatlikkuse, millega nad ootavad õiget hetkel, et olukord enda kasuks päärata, on lausa imetlusväärne. Nad on suurepärased manipulaatorid. Kõik inimesed ei ole selleks võimelised. Selline oskus on minu jaoks tülgastuseni vastik, kuidas sellest hoolimata on see [see] omaette oskus.

Mina kardan pigem neid, kes Aoki-suguste juttu ilma igasuguse kriitikata uskuma jäävad. Nad usuvad pimesi Aoki-suguste libedat ja ladusat juttu, ilma et ise midagi ette võtaksid või millestki aru saaksid. Nad ei taipa isegi seda, et nad midagi valesti teevad, ega vaevu selle üle järele mõtlema. Nad ei tule selle pealegi, et võivad kellegi igaveseks hävitada ega vastuta oma tegude eest vähimalgi määral. Need on inimesed, keda ma kõige rohkem kardan. Need on inimesed, kes ilmuvad mulle unenägudes. (lk. 288-289, tõlk. Margis Talijärv)

Kirjeldab üsna hästi seda, mida ma ise viimaste aasta jooksul tundnud olen ja kuidas usaldus maailma vastu kaduma on hakanud. Või noh, on hirm ja hoiad veidi eemale.

Niminovell, “Elevant haihtub” oli jällegi müstilisest haihtumisest, kus muljet avaldas just jutu kokku võtmine.

Pärast seda pole me rohkem kohtunud. Ühel korral tuli mul küll talle artikli asjus helistada. Mõtlesin teda lõunale kutsuda, kuid lõpuks ikkagi ei kutsunud. Mida kauem me rääkisime, seda rohkem mulle tundus, et sellel pole mingit mõtet.

Pärast elevandi haihtumist valdab mind sageli selline tunne. Mulle näib, et ükskõik kas ma teen midagi või mitte, tulemus on ikka ühesugune. Vahel tundub mulle, et ümbritsevate asjade proportsioonid on paigast ära. Võib-olla on see üksnes silmapete. On võimalik, et mu enda sisemised proportsioonid purunesid koos elevandi haihtumisega, mistõttu kõik valine on hakanud mulle veidrana tunduma. Ilmselt on asi hoopis minus. (lk. 307)

Teisedki on juba sellest raamatust kirjutada jõudnud. Loterii blogist tundub, et inimesed on nii erinevad – ma peaaegu et ei mäletanudki neid kohti, mida seal on tsiteeritud 🙂 Märt Roosna kiidab Õhtulehe raamatublogis. Sven Vabar Ekspressis (mina ei võrdleks nende autoritega).