32. Mihhail Artsõbašev “Naine, nagu ta seal seisis” (LR 2012/21-23)

See raamat tuli jälle postiga. (Olemas ka e-raamatuna). Juba Facebookis avaldati eelnevalt üksikuid tsitaate raamatust ja mulle tundus stiil sümpaatne. Põhimõtteliselt ei pidanud eksima, aga lubage, ma seletan.

Raamatu puhul on nähtavasti pigem tähtis, et see on originaalis ilmunud 1915. aastal, seega omal ajal peetud raamatut erootilise kirjanduse näidiseks, vaat et pornograafiaks, eksole. Vaapo Vaher on kirjutanud pika ja põhjaliku järelsõna, mis käsitleb Artsõbaševi loomingut laiemalt ka, loetagu.

Siinses raamatus on peategelaseks neidis, Niina Sergejevnaga, kes on armunud üliõpilasesse. Too on aga noor mees ja ihuline kihk on ka kange, mistõttu ta peab neiule kord kirehoos (st. suudlemise vahele jalutuskäigu ajal) lausa loengu, kuidas hingelist ja kehalist armastust lahus hoida ei ole võimalik, tahab asja kallale asuda. Nojah, noored – solvab, ütlevad ühte, mõtlevad veidi teist. Aga ei julge tunnistada. Siis hakkabki tudeng hoopis liiderliku Raissaga ringi ajama, kuivõrd too naine pakub talle kehalisi naudinguidki. Ise on salamisi siiski puhtasse Niinasse armunud. Ja Niina omakorda laseb veidi vanemal härrasmehel, inseneril, end peaaegu et võrgutada. Siiski on mingi moraalipiir kuskil ees ja asjad lõpuni ei lähe, mistõttu tüdruk tunneb süümepiinu härra ees, kuna tunneb, et on teda solvanud. Hingeline kriis ja toibumine vastu kevadet. (Esimene osa toimus suvituspiirkonnas, daatšade vahel). Kuniks kevadel saab Niina ühe kirjanikuhärra armukeseks ega tunne enam, et midagi oleks valesti. Viimane osa raamatust kirjeldab endise üliõpilase ja Niina kohtumist mõne aasta pärast, kui mõlemad juba 5-6 aastat abieluski olnud. Tülgastust, mida tunneb endine üliõpilane Luganovitš, kui mõistab, et Niina on teistelegi andunud, väljaspool abielu. Ja raamistus – Luganovitši enda moraalilugemisest saigi see “hingesülitamine” alguse.

Mõnes mõttes vast põnev teismelistele tüdrukutele. Kes teab. Lugege ka loterii kokkuvõtet. Ja vastuseks Loterii postituse algusele – minu arvates on naise mõtlemist tabatud küll, tunnen nagu äragi süütundega pikitud äraütlemised, kuigi otseseid paralleele tõmmata pole 🙂

PS. Postituse lõpetamise ajaks olen peaaegu et kirjaniku nime ära õppinud. Kuigi ju läheb hiljem jälle meelest. Artsõbašev!!!