Ma ei lugenud seda raamatut ikka päris läbi. Sama juhtus kunagi Näljutatud tee lugemisega – toona olin juba üle 220 lk lugenud, kui ikka ära väsitas. See raamat on veidi sarnane, vähemalt alguses (aga samas on see kokku ainult vaevu 143 lk, seega kindlasti kergem lugeda, kui on huvi). Muinasjutuline kirjeldamine, muinasjutt, ilus. Tsiteerin algusest:
“Kus see paik asub?”
“Sel pole nime. Me ei usu nimedesse. Nimedel on kombeks asju ära kustutada.”
“Ma ei saa aru.”
“Kui sa millelegi nime annad, lakkab ta sinu jaoks olemas. Kõik sureb, sedamööda kui me talle nime anname. Ja ma räägin üksnes sellest saarest siin. Teiste paikade kohta ei tea ma kõnelda.”
“Ja mida te siis teete, kui te ei taha, et asjad lakkaksid olemast?
“Me mõtleme neist. Me elame neis. Ja laseme neil meis elada. Sa pärid palju – ent kui on nõnda palju seda, mis sulle huvi pakub, siis miks ei võiks sa siia jääda, meiega elada ja meie saladusi tundma õppida?” (lk. 12, tõlk. Mathura)
No ja siis edasi allegooriliselt elutarkusest, muinasjutuliselt.
SEHKENDAMINE 
mulle Näljutatud tee meeldis isegi väga, aga see ei meeldinud üldse. Jätsin ka lõpetamata. Kohe närvi ajas :).