19. Ljudmila Ulitskaja “Imaago”

Sellel raamatul ei olnud imekombel järjekorda, seetõttu lugesin tegelikult hiljem saadud raamatud varem läbi. Mõnes mõttes hea kahe samalt autorilt raamatu vahel veidi vahet pidada. Oma kompositsioonilt ja mastaapsuselt on see romaan sarnane Daniel Steiniga. Eepiline, väga jutustav, samas ka fragmentaarne, fragmentidest tulebki kokku suur ajastu lugu. Tegelaste galerii on nii kirev ja mitmekesine, et tegelikult võib juhtuda, et mõned niidid jätad lihtsalt halva mälu tõttu tähele panemata. (Kusjuures minul juhtuski nii – olen kindel, et Mihha naine Aljona, kellel oli enne abiellumist romaan abielumehega – millise eelnevalt mainitud tegelasega? Ei meenunud! Ajab vihale, et ei meenu).

Kokkuvõttes öeldakse suhteliselt kokkuvõtvalt: “Raamatu peategelased on kolm lähedast sõpra, muusik, fotograaf ja luuletaja. Ajaliseks raamiks on Jossif Stalini ja Joseph Brodsky surmade vaheline periood. See on tõeline põlvkonnaromaan, kus on palju tegelasi, suhteid, sündmusi ja kõike seda, millest kokku koosnebki elu.” Ehk ei ole taolises vene kirjanduses miskit juhuslikku ja kahe “Joosepi” surma vaheline aeg ei ole ka juhuslik – just piibliseose tõttu? Kes teab.

Midagi kokkuvõtvat selle raamatu tegevuse või sisu kohta öelda on võimatu. Seetõttu lasen end inspireerida teistest, tsiteerin pigem neid. Nagu Jan Kaus Päevalehes ütleb on Imaago “tähelepanuväärne teos, sest klammerdub kirega maailma külge, aga rebib ennast samas ka maailmast lahti, et seda paremini näha.”

Näiteks selgub Vaapo Vaheri Maalehe artiklist järgmine:

Ulitskaja siiani viimane romaan “Roheline telk” on eesti keeles saanud endale uue pealkirja: “Imaago”. Mis kuradi pärast? Eks ikka taas kommertslikel ajendeil, arvan ma, sest tõlkijale või kirjastajale tundus “Roheline telk” ilmselt banaalne, võib-olla pioneerlik või noorsõdurlik, aga “Imaago” peen ja justkui saladuslik.

Kirjanik ise on kinnitanud (ja tõlkija peaks olema sellega kursis), et romaani ühe tegelase unenäos kangastuv roheline telk on autori jaoks kogu teose võtmekujund. Sümbol, mis ulatub katma (vene keeles tähendab шатер ka taevatelki) nii kunagist Nõukogudemaad kui praegust Venet, nii toonaseid reetureid-koputajaid kui nende ohvreid ja trotslikke teisitimõtlejaid, ja et kõik nood telgialused seisavad juba või peatselt tahes-tahtmata Jumala lunastava palge ees.

Selles raamatus tuleb väga hästi esile kogu toonase aja absurdsus ja õud, hirm, tagakiusamine jne. Inimesed, kellele ei oska seda õigupoolest paari sõnaga lahti kirjutada, peaksid seda raamatut lugema. Need, kes ei tea, kuidas toona tegelikult oli. Kuidas ükskõik kes võidi ülekuulamisele kutsuda või sattuda mingi intriigi sisse, isegi püüdes elada apoliitilist elu. Siin on samizdat’idest, sellest, kuidas neid levitati jne. Vastuastumised ja protestikirjad, kui õppejõudu taheti vallandada – mis hiljem vallandas üliõpilaste ülikoolist väljaviskamise jms. Küsimusi sellest – kas on üldse võimalik teha midagi, mis ei tooks kaasa süütunnet? Puhta ja hella hingega Mihha oli ju üks näide sellest – ükskõik, mida ta ka ei teinuks, ikka tundis ta end süüdi kõiges, mis tema ümber sündis. (Tsitaati ei jõua otsida, 576 lk koos epiloogi ja tänusõnadega). Mihha valis vabasurma. Paljud teised surid hoopis haigusesse. Mõni rändas välja – ja suri ka haigusesse. Armastusest. Armastuseta abieludest. Fiktiivsetest abieludest. Muusikast. Sõnastamata omasooiharusest.

Jah, ega siin pole mõtet hakata selgitama. Kokku selline suur “ilukirjandus päästab maailma” teos. Tuleb tegelikult ühe jutiga läbi lugeda ja mul oli nüüd just nädala sees reisil käies veidi rohkem aega (ja ikka ununesid detailid juba).

Kahju, et originaali pealkiri oli muudetud – oleks enne teadnud, oleksin ka seda olulist unenägu paremini proovinud meelde jätta. …