8. Lloyd Jones “Mister Pip”

Jälle Varrak, jälle Moodsa aja sari. Samas ei valinud ma seda raamatut selle sarja pärast, vaid sellepärast, et R. soovitas. Samas hoiatas ka. See on vist parim kombinatsioon lugemahakkamisel eelhäälestuse mõttes. Samuti ütles R, et oleks parem, kui enne oleks lugenud ka Dickensi Suuri lootusi (Great Expectations) – ja lugesin Wikipediast kohe pika ja põhjaliku sisukirjelduse läbi.

Mister Pip on mingis mõttes hästi huvitav raamat – just kirjanduslikus mõttes (ja nähtavasti – kui väga ma seda sõna kasutada ei tahakski – postmodernistlikus?). Nimelt toimub tegevus Paapua/Uus-Guinea saare lähedal Saalomoni saarte saarestikus ühel väikesel saarel (Bouganville) 1990ndate alguses, kui on puhkenud kodusõda. (Benioffi raamatut blokaadist lugesin külmade pakaseliste ilmade ajal, Monk Sue Kiddi siis, kui endalgi just lohutust oli vaja, Lloyd Jones sattus samale ajale, kui Haitil häda käes – see küll ookeani teises otsas või suisa teises ookeanis, aga sellegipoolest tundus kuidagi seonduvat….). Ühel saarel, kus oma väikestes hütikestes elavad lihtsad mustad inimesed, on blokaad. Neid kimbutavad nii punanahad kui “rambod” – kohalikud partisanid. Külast on peaaegu kõik mehed lahkunud, ka poisiohtu tüübid. Ja sellistes tingimustes hakkavad nad koolis käima, õpetajaks saare ainus valge inimene – Mister Watts. Mees ütleb kohe alguses, et tal kuigi palju neile õpetada ei ole – ometigi (nagu arvata võibki), on see, mis tal õnnestub lastele õpetada, ääretult tähtis ja suur.

Suur osa õppetööst koosneb sellest, et Mister Watts loeb neile ette Dickensi raamatut Great Expectations, mille peategelaseks on poiss nimega Pip. Võib ehk öelda, et selle teksti lugemine-rekonstrueerimine ongi selle raamatu põhitelg. Teksti loomine – kuidas ilukirjanduslik tekst loob ennast uuesti ja uuesti, luues lõpuks ka lugusid meie elust ning kuivõrd on elulood reaalsusega seotud.

1. Esimene lugemine. Mister Watts loeb klassiruumis ette ingliskeelset raamatut. Õpilaste jaoks avaneb 19. sajandi Inglismaa ja Pipi tegelaskuju. Mingis mõttes on see justkui põgenemine kuhugi teise maailma oma olukorrast. Teises mõttes – kuigi minategelane (kes on, muide tüdruk, Matilda) ja paljud teisedki raamatu jooksul samastuvad Pipiga – on tegemist siiski täiesti teise ajastu ja inimestega (valgetega). Selles suhtes pakub lugemine küll pelgupaika, kuid tekitab ka kohati kultuurikonflikte.

2. Teine lugemine. Raamat saab läbi ja nad hakkavad seda uuesti ise klassis ette lugema. Mitmed kohad tunduvad teistsugused.

3. Kolmas lugemine. Raamat on koos hüttidega maha põlenud. Mister Watts teeb ettepaneku raamat uuesti üles ehitada oma mälukatkete põhjal – neil lasub tähtis ülesanne taastada kuulsa kirjaniku tekst, meenutades tükk-tükilt koos erinevaid lõike, mille Mister Watts siis kirja saab panna.

4. Neljas lugemine. Konflikt rambode ja Mister Wattsi vahel, mille järgselt Mister Watts ütleb, et võib rääkida oma eluloo, aga see võtab kindla arvu öid. Nii rambod kui kohalikud on väga huvitatud ja kuulavad, suud ammuli. Kui punanahkadele tutvustas Mister Watts end Mister Dickensina, siis rambodele ütleb, et on Pip – teades, et just seda isikut otsivad punanahad. Nüüd räägibki Mister Watts justkui oma eluloo, mis väga suurtes osades põhineb siiski Dickensi raamatul. Ta kasutab kohati Dickensi teksti sõna-sõnalt – nii nagu lapsed selle ära tunnevad. Mõndade laste vanemad tunnevad seda teksti samamoodi – lapsed on neile jutustanud, nad on ka ise koolis kuulamas käinud. (Kelle lapsed koolis ei käinud, ei tea). Seekordne lugemine on osaliselt lausa kõige tähtsam – Mister Watts jutustab Pip’ist, aga ka endast, oma mustanahalisest naisest Grace’ist (üks nende seast, kelle tõttu Mister Watts üldse nende saarele sattus) ja, kõneldes nende omavahelisest “kultuurikokkupõrkest” nn. tühja toa seintel, räägib ta tegelikult erinevaid lugusid, mida laste vanemad koolis lastele rääkimas olid käinud. (Kuigi kindlasti midagi ka Grace’ilt endalt, kes jutustamise hetkeks oli kahjuks juba surnud). Jällegi on lapsed ja lastevanemad osaliselt asjasse pühendatud ja saavad aru, mida Mister Watts teeb.

5. Viies lugemine. See toimub justkui Matilda peas, kus ta “elab seda raamatut” (mitte enam ei loe). Tema kukkumine jõkke, vees hulpiv palk, millest kinni hoidmine takistab tal vee alla vajuda ja mille ta nimetab ühe raamatutegelase järgi – raamatutegelane, tänu kellele Pip jõudis oma uude ellu. Lend Austraaliasse, kodukoha mahajätmine.

6. Kuues lugemine. Matilda satub raamatukokku, läheb Dickensi riiuli juurde ja leiab sealt Suured lootused. (Seegi annab oma tähenduse nende raamatu “taastamisele” – eksemplare on ju mitmeid). Suureks pettumuseks leiab ta, et Mister Watts on neile lugenud adapteeritud versiooni, kus laused on siiski lihtsamad ja mõned tegelased puudu. Jõudes sellele lugemise tasandile tekivad uued küsimused selle kohta, miks ta seda tegi jms.

7. Seitsmes lugemine. Kuniks lõpuks saab

Matildast Dickensi uurija, ta käib Dickensi radadel ja selles linnakeses, kus kujuteldavad seiklused Pipiga enne Londonisse minekut aset leidsid. Ühe Dickensi kuju juures (lugesin öösel enne uinumist ja ei mäleta, kas tegemist võis olla vahakujuga?) pomiseb ta omaette – “Ta ei olnud selline!” (vms) ja lõppkokkuvõttes jõuab ta selleni, et kõige õigem versioon nii Mister Dickensist, Pipist kui Mister Wattsist on tekkinud tema enda sees ning ta kirjutab teadustöö asemel valmis selle raamatu. Seega – mis on nagu raamatud, sisemised raamatud, kollektiivne raamatukogu, ühiskondlik raamatukogu (jne jne – Bayard’i mõistes nt) ja mis on reaalsus.

Aga raamatut võib kokku võtta muidugi ka sisu esitades (nt 3. lk see KristaKaera kokkuvõte). See tähendaks, et peaksin kõiki neid lugemiste alapunkte lihtsalt täiendama – mida üks või teine lugemine tähendas ja kaasa tõi. Mulle avaldas kõige sügavamat muljet see, kuidas Mister Watts püüdis kombineerida oma kooliõpetuses ajaloolist Inglismaad, kirjandust, moraaliõpetust, aga ka põlisrahva traditsioone ja uskumisi. Nimelt julgustab ta laste emasid-isasid-vanaemasid tulema tundidesse ja midagi oma teadmistest rääkima (isasid vähem, kuna mehi on küll jäänud minimaalselt, nagu ma aru saan). Need õpetuslookesed moodustavad armsaima tekstikogumiku kogu raamatu vältel (ja julgustavad edasi lugema, kuna päris õudused toimuvad ootamatult suhteliselt lõpus – nii, et ma enam isegi pooleli ei jätnud. Tavaliselt jätan selliste asjade peale raamatulugemise katki).

Üks tegelane, keda kohtame mitu korda, on Danieli vanaema (Daniel paistab olema üks nooremaid õpilasi). Kui Danieli vanaema tundi tuleb, räägib ta:

“On üks koht, mida kutsutakse Egiptimaaks,” ütles ta. “Ma ei tea sellest kohast midagi. Ma tahaksin küll, et saaksin teile, lastele, Egiptimaast jutustada. Andke mulle andeks, et ma nii vähe tean. Aga kui teil on tahtmist kuulata, siis sinisest värvist võin ma teile rääkida kõik, mida ma tean.”

Ja nii saime kuulda sinisest.

“Sinist värvi on Vaikne ookean. Sinine on õhk, mida me hingame. Sinine on tühjus, mis haigutab õhus kõigi asjade, näiteks palmide ja plekk-katuste vahel. Ainult tänu sinisele saame näha lendkoeri. Ole tänatud, Issand, et sa andsid meile sinise.

Päris ime kohe, kus kõik see sinine välja ilmub,” jätkas Danieli vanaema. “Otsige, siis te leiate. Kietas võite näha sinist kaipragude vahelt välja piilumas. Ja kas teate, mida ta seal teeb? Ta katsub haisvatele kalarapetele ligi pääseda, et need koju tagasi viia. Kui sinine oleks mõni loom või taim või lind, siis kindlasti merikajakas. See ajab ka oma ligase noka igale asjale külge.

Sinisel on võlujõudu,” sõnas ta. “Eks vaadake mõnda riffi, enne kui tulete ütlema, et ma valejuttu ajan. Rifi peale raksatab sinine – ja mis värv sealt laiali paiskub? Valge! No kuidas ta seda veel teeb?” (lk. 65, tõlk. TriinuPakk)

Üks teine naine räägib aga “kommetest”:

“Headest kommetest annab märku vaikus,” ütles ta. “Kui mina alles kasvueas tüdruk olin, siis mõisteti vaikuse all neid räbalaid, mis jäid maailmast järele pärast arveteklaarimisi kõigi pärglima kikaste ja koerte ja generaatoritega. Suurem jagu meist, lastest, ei teadnud õieti, mida vaikusega peale hakata. Mõnikord ajasime vaikuse segi igavusega. Aga vaikus on paljude asjade jaoks hea – magamiseks, oma Jumala juures olemiseks, jumalasõnast mõtlemiseks.

Ja veel,” lisas ta, viibutades sõrme meie, klassis istuvate tüdrukute poole, “hoidke eemale neist poistest, kes ei mõista vaikusest lugu pidada. Kisajatel poistel on muda hinge põhjas. Mees, kes tunneb tuuli ja oskab paati juhtida, saab aru ka vaikusest, ja küllap tajub ta ärksamalt Jumalagi lähedust. Muid näpunäiteid ma ses asjas teile, tüdrukutele, anda ei taha.” (lk. 67-68)

Matilda ema on üks põhilisi tunniskäijaid – tema ja Mister Wattsi vahel tekib lausa väike eluvaadete dialoog, hääletu võitlus. Ta räägib ilmaennustamisest, patsidest ja vanakurjast. Just sel viimasel teemal on nad Mister Wattsiga eriarvamusel ja sellele küsimusele saabub mingis mõttes lahendus/lepitus Mister Wattsi jutus oma elu kohta (mis on, nagu öeldud, tegelikult süntees erinevatest eludest ja eluvaadetest, erinevatest tekstidest).

Mingis mõttes on mõistatuseks ka see Mister Wattsi lubadus Matildale (=vist oma lemmikõpilasele), et mõne aja pärast saavad nad Gilberti isa paadiga merele minna, kus neile tuleb vastu üks laev ja viib nad saarelt minema. Ja palub Matildal seda ema eest seni veel saladuses hoida – ta andvat sobival ajal ise teada. Lugedes tundub, et pigem peab Watts seda minekut silmas juba sümboolselt – Gilberti isa paadiga viidi merehauda ka mõned teised, kes olid surma saanud. Ja nii Watts kui Matilda ema ju hukkuvad vägivaldse surma läbi…. Ometi tundub, et see laev on lõpuks reaalne ja Matilda lähebki saarelt minema, mõttes mõlkumas Pip, kes alustas uut elu, jättes vana maha ning saades sellega hakkama ainult täna ettevalmistusele, mille oli saanud Mister Wattsilt läbi Mister Dickensi.

Parem on vist, kui ma pikemalt ei räägi. Isegi juba pikalt. Võiks olla põneva ülesehituse tõttu isegi peaaegu et lemmik, aga siiski – vägivald, eriti lõpupoole, ei olnud mulle meeltmööda…. Õnneks meeskirjanik – ei peatunud sellistel asjadel ülevoolavalt, vaid jättis lihtsalt konkreetse jälje.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to 8. Lloyd Jones “Mister Pip”

  1. halbmaitse ütles:

    Nojah, Sehkendaja kommentaar on parem kui raamat ise. R. ütles ka, et pean seda kommentaari lugema, et siis paistab raamat hoopis teises valguses. Muidu oli raamat minu jaoks pisut igavavaõitu. Näiteks see raamat “Great expectations”, millest seal juttu oli, on ju juba ise väga igav ja kui see lõpuks ära põles, ootasin, et äkki läheb nüüd lugu tiba huvitavamaks, aga kus sa sellega. Selle asemel hakkavad kõik mälu järgi sedasama juttu heietama juba jumal teab kui mitmendat korda. Nii et mul läks lugemine suure valu ja vaevaga, võib-olla oleks kah pidanud enne lugema GE sisukokkuvõtet ja muud taustainfot, näiteks sedasama kommentaari siin, ja siis jätma raamatu hoopiski lugemata 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s