32. Andrei Makine “tundmatu mehe elu”

Tänan taas selle raamatu eest! Makine’iga on sama lugu, mis teiste lemmikutega (vist). Et kui juba ühest raamatust nii vaimustusse satud, siis meeldivad teised ka. Mul on tunne, et see on peaaegu sama hea kui Prantsuse testament ja veidi parem kui Ühe elu muusika.

Võiks öelda, et siingi loos segunevad mitu tasandit ja mitu “tundmatut meest” ja nende elu. Siin on juttu ajastust, mis on “vahelt väljas”, “punktiir” – nõukogude aeg. Valus tunnetus, et oleme pärit sellest ajast, mis on vahelt väljas, elu läheb edasi ja see, et me kuulume sellisesse ebapopulaarsesse aega teeb meist justkui kadunud maailma inimesed. Ning lõpetuseks see kindel teadmine, et jätame selle oma maailma siiski enda sisse, elame selles.

Kokkuvõte sai nüüd küll väga labane. Ütleme nii, et lugu algab kirjaniku alter ego jutustusega Pariisist – ta on viiekümnendates vananev vene emigrant-kirjanik, kes on äsja lahku läinud oma noorukesest armsamast Léast. Esimene pool raamatust justkui keskendubki sellele, mis tunded minategelast valdavad, kuidas ta näeb end kui jäänukit vanast maailmast, mis ei haaku kuidagi uue ja pinnapealsega (eks see paistis ka välja kohtumisel kirjanikuga – ta oli justkui osalt oma vana maailma snoob ning pidas imelikuks kõike ja kõiki, kes tänapäevases meelelahutus- ja tarbimisühiskonnas end vabalt ja kompleksideta väljendasid :)). Mõnes mõttes lööb lausa välja tema küünilisus, kibestumus, peaaegu kiuslik tahtmine Léa “pinnapealseid” arvamusi mitte mõista.

Ometi on see kirjanduslikus elus väga sümpaatne – raamatut läbib viide Tšehhovi jutukesele ning seal esinevale fraasile “Ma armastan teid, Nadjake….” – fraas, mida tänapäeva kirjanduses olevat võimatu kasutada, ilma et see ei tunduks mõttetult sentimentaalne (ja mis mulle endale kirjanduses just meeldib). Peategelase perekonnanimi on Šutov ning juba algusest saadik antakse mõista, et sellelgi on oma oluline tähendus – šut tähendab ju vene keeles narri, või nagu raamatus öeldakse “klouni” ning minategelane rõhutab: “kurba klouni”. Raamatu lõpus selgub ka, et Tšehhovi jutukese pealkiri oli Nali ehk Šutotška. (Ja et peategelane ei kelguta taas kohtudes oma armsamaga, nagu Šutov oli mäletanud).

Seega, kui algul jääb tunne, justkui oleks “tundmatu mees” Šutov ise, kes on pärit riigist, mida enam ei ole, siis raamatu keskpaigas jutustatakse alles uus lugu, teise mehe lugu, ja põhjalikumalt kui Šutovi enda oma. Nimelt otsustab minategelane sõita tagasi Venemaale, et kohata oma kunagist armsamat Janat. Erinevatele inimestele telefonikõnesid tehes saab ta Janale jälile ja sõidab seetõttu Peterburgi. Ta ei ole Venemaal käinud 20 aastat ja teda paneb imestama, et üks sõber nt. ütleb, et oli just mõni aeg tagasi Pariisis – nad oleksid võinud kohtuda, oleksid vaid teadnud. Inimeste elud on edasi läinud – tema on aga justkui ühele kohale passima jäänud. Emigrandi elu.

Peterburgi jõuab mees just suurte juubelipidustuste ajal, mis on kogu raamjutustuse karnevalilikuks rekvisiidiks. Lisaks on Janast saanud Vene uusrikas, kes omab hotelle, mõju, on just erinevate keeruliste kombinatsioonide abil tühjaks kolinud mitu kõrvutiasetsevat ühiskorterit, et nendest endale suur ja avar kodu ehitada. Ainult tagumises toas on üks kurt-tumm vanamees, kes viiakse kohe järgmisel päeval ära – ärgu Šutov muretsegu. Üldiselt ei jäägi Šutovil aega Janaga tähtsatest asjadest vestlemiseks – on üks kohtumine, mida ta hinges kannab, park, vaade merele (loe või uuesti – äkki vaade Soome lahele oli teise mehe mälestustes?). Täiesti ootamatult jäetakse ta aga seda vana meest valvama, et Jana poeg, kirjastajast Vlad saaks ka pidustuste õhtul välja minna.

Šutov vaatab telekast erinevaid kanaleid, imestab maailma hulluse üle ning mõtleb lõpuks teleri vanamehe tuppa viia – et näidata veel viimasel õhtul sellele, mis maailmas toimub. Seni on vanamees tõesti kogu aeg vait olnud ja vaikselt raamatut lugenud. Nüüd aga hakkab rääkima ja raamatu põhiosa ongi tema, Volski, jutt – taas Leningradi blokaad, sõda, vangilaager, armastus…. (Pigem armastus kõigepealt). See on muidugi raamatu kõige liigutavam osa (teine pool raamatust). Lugu sellest, kuidas “kadunud ajastu” inimeste elusid mõjutas, lugu sellest, mis võiks selles maailmas olla ainult jääv. Lõpp on kuidagi eriti valuliselt kurb – aga … imeilus. Makine teeb ikka tõelist poeetilist ja mulle sobivat kirjandust. Vana mehe juttu ei hakka siin ümber jutustama – lihtsalt see annab väga valuliselt edasi kogu absurdsust, mis toona inimeste elusid vormis. (Mistõttu mind väga ajavad närvi ignorantsed inimesed, kes on praeguseks taas seisukohal a la “miks politseid ei kutsutud”).

Raamatu epiloogilises osas ehk raamajutustuse lõpus lendab Šutov tagasi Prantsusmaale, tundes kuuluvustunnet oma tõelise kodumaaga – mitte Venemaaga, vaid nõukogude ajaga. Ta leiab selles siiski lohutust. (Ja päris lõpus käib Volski hauale hauakirja panemas, et hauast ei saaks ühte paljudest tundmatu mehe või tundmatu naise haudadest. Unustatud inimesed).

Nüüd paar tsitaati, et neid mitte teksti sisse pikkida. Näiteks vestleb minategelane kord Vladiga, kes kirjastab tänapäeva raamatuid, mis moonutavad küll tegelikkust (ah, ajaloolased kirjutavad ajalugu nii kui nii kogu aeg ümber, mis see ikka õige on!), aga peavad hästi müüma. Hiljem mõtleb Šutov:

Šutov astub jalgu järele vedades oma toa poole, vastuväited sammude rütmis peas keerlemas. Tagantjärele tarkus… Ta oleks pidanud Vladile ütlema, et kunagi võis luulekogu muuta teie elu, aga luuletus võis ka autorile maksta elu. Salmid kaalusid sama palju kui pikad vaeva-aastad teisel pool polaarjoont, kuhu nii paljud luuletajad kadusid…

Ta kujutleb Vladi tögavat vastust: “Ja see oli teie meelest hea?” Jah, mingit sedalaadi naiivset küsimust, mida on raske pareerida. Miks peaks Gulag olema hea kirjanduse kriteerium? Ja kannatus autentsuse tagatis? Ja eelkõige, kes võiks kohut mõista elude, raamatute väärtuse üle? Mis osas on Vladi elul vähem mõtet kui mõne vaese vennikese omal, kes ostab oma viimaste kopikate eest põlu alla pandud luuletaja pakkepaberile trükitud luulevihu? Nende noorte venelaste jaoks pole enam olemas keelatud raamatut. Nad reisivad terves maailmas (Vlad jõudis äsja tagasi Bostonist), nad on hästi toidetud, haritud, kompleksivabad… Ometigi on neil midagi puudu…

Šutov üritab vältida kibestunud vanakese mõtteviisi. Ei, Vlad ei pea olema kade tema kolmekümne aasta taguse nõukogude mineviku peale. Selles ei ole midagi kadestamisväärset. Mitte kui midagi. Kui siis ainult üks luulekogu, halli karva lehed, pargipuude lehtede kullast valgustatud salmid… (lk. 65, tõlk. Triinu Tamm)

Ja see mulle selle raamatu juures meeldib, et tegelikult ei mõista ta väga avalikult ka seda kompleksivaba uusrikaste elu hukka. Kuniks alles lõpus. Kuigi vaadetelt ju sarnaneb minu endaga (ka ei mõista hukka, aga tahaks justkui loota, et elus on teised tähtsamad väärtused). Vana mehe (Volski) jutt lõpus:

“Meie elu oli lõppude lõpuks nii kerge!” ütleb vana mees. “Meie ei omanud midagi, aga ometi me oskasime õnnelikud olla. Kahe möödavihiseva kuuli vahel, kui nii võib öelda…” Ta naeratab ja lisab pilkavalt: “Vaadake vaid neid vaeseid inimesi, nad kannatavad!” Näidatakse vastuvõttu ühes Londoni palees, naiste kõverat naeratust, meeste leemendavaid nägusid. “Meil olid samasugused näod peas, kui meid Konservatooriumis sunniti kuulama Stalinit ülistavaid kantaate…” Ta naerab vaikselt ja tema käsi kordab endist laia žesti: “Kõike seda.” Šutov tunneb täiesti füüsiliselt, et see maailm, millele ta viitas, laiub horisontaalsena, see on lame ja kõik selle koostisosad on täiesti ühetaolised. Jah, lamestunud maailm…. (lk. 178)

Olin messil esimene inimene, kes selle raamatu ostis – isegi hinda ei olnud veel (ja poest ei olnud raamatut veel võimalik saada). Nüüd videoülekandest näen, et vilksatab siiski odavam hind kui minu eksemplari 200 🙂 Samuti on samas videos eriline see, et Makine räägib vene keeles – nii Apollos kui OP!is rääkis prantsuse keeles. Minu arvates täiesti tarbetult.

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 32. Andrei Makine “tundmatu mehe elu”

  1. halbmaitse ütles:

    Seal oli üks sihuke koht, kus minategelane kritiseeris “moodsaid” kirjanikke ja tõi “moodsa kirjanduse” näiteks ühe lõigu sellest, kuidas inimese sülg läheb (suudeldes) mehe suust armsama suhu, sealt selle abikaasa suhu ja nii käib muudkui ringi. Ma mõtlesin, et see kõlas kui Hoellebecq (keda ma pole lugenud), aga nüüd tuleb välja, et Makine viitas hoopis Kundera Identiteedile, mida ma praegu loen. Mulle Kundera siiski päris meeldib, kuigi minu arvates ta pole hilisemad raamatud siiski mitte nii head, kui “Olemise talumatu kergus”.

  2. sehkendaja ütles:

    Kusjuures ma usun, et seda kehamahlade vahetamist on tõesti pea igas “moodsas” kirjandusteoses. Houellebecqil ka. Ja Attila Bartisel oli ka. “Identiteeti” ma samas ei jaksanud ka väga lõpuni lugeda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s