52. Peter Stamm “Agnes”

Avastasin eelmisel nädalal, et Moodsa aja sarjas on uus raamat ilmunud (ei teagi, millal täpselt) ja seadsin end raamatukogus järjekorda. Ootamatult ruttu jõudis kätte minu järjekord ja lugesin selle raamatu siis nüüd läbi. Võiks öelda, et mulje oli lausa novellilik (ja LR-is väljaantuna, eriti aastakümneid tagasi, olekski vast oma 50-leheküljeline raamat tulnud). Jutt ühest suhtest – Euroopast pärit peategelase kohtumine ameeriklasest Agnesega, NY. Naine palub mehel endast raamat kirjutada. Esialgu on see tore ja õnnelik – taoline oma elu ja suhte kirjutamine ja loomine. Siis tuleb suhtesse mõõn seoses Agnese rasestumisega, lahkuminekuga ja taaskohtumisega peale lapsest ilmajäämist. Kogu raamatu vältel on raamatu kirjutamine Agnesest teraapia ja samas justkui tegelikkust mõjutav tegur. Lahkumineku ajal kirjutab lapsesaamisest ja õnnelikust suvest. Tegeliku olukorra selgudes hakkavad uut järge mõtlema. “Saatuslikuks” saavad kaks lõppu, mille minategelane kirjutab. Esmalt sellise raamatuliku, euroopaliku ja õnnetu – ainus lõpp, mis raamatu puhul tunduks mõttekas. Siis õnneliku, ameerikaliku ja seebiliku – see sobiks justkui paremini reaalsusesse, aga ei anna tervikut. Ning uusaastaööl, kui mees on kodust ära, on naine “õiget” lõppu lugenud ja (antakse mõista) sama lõpu teinud. (No ja samas minategelane justkui laseb asjadel passiivselt just seda rada minna – lifti möödalaskmine, mitteteatamine Agnese kadumisest jms).

Ja sellega ongi kõik öeldud, mis sisusse puutub. Ja kuna stiilis ei olnud ka midagi väga eriskummalist või erilist, siis ei oskagi väga esile tõsta. Halb raamat ju ka pole, aga novellid ei ole ka päris minu teetass ja selle puhul jäi selline novelli maik. Lisaks suurlinn ja masendunud inimesed 🙂 (Aga jah, seda ei saa ette heita ju).