No kuulnudki ei olnud enne sellest raamatust! Lihtsalt emal koolis oli ja R. soovitas tal see mulle lugemiseks tuua. Ja pole parata, on aeg jälle hõigata “Nii ia raamat!” 🙂 Kuigi tegelikult on tegemist niisama jutuga, mitte romaaniga. Jutt käib lugemisest, lugemisrõõmust, lugemise mõttest. Soovitaks seda lugeda kõikidel kirjandusõpetajatel või raamatukoguhoidjatel (viimastel pigem selleks, et soovitada õpetajatele ja lastevanematele). Nagu Helme Klassikaraadio saates ütles – peaaegu nagu “pedagoogiline traktaat”, aga päriselt ei ole ka.
Pennac kirjutas selle raamatu tegelikult juba ca 20 aastat tagasi – ilmus 1992. Aktuaalne on see sellegipoolest. Nagu ka Helme ütleb – aeg on edasi läinud, televisiooni ja kino kõrval on lugemise vähenemisele mõjunud ka internet. See aga ei vähenda Pennaci pointi. Raamat algab justkui probleemist – teismeline istub kohustusliku kirjanduse raamatu taga, aga lugemata lehekülgede hulk ajab hirmu peale ja nii igav on, et ei jaksa lugeda. Samas vanemate dialoog, kes vaatavad telekat ja arutlevad omavahel, kui kasulik lugemine siiski inimese arengule on. Seejärel mõtted sellest, kuidas vanemad lastele ikka raamatuid ette loevad ja lapsed säravi silmi samu lugusid üha uuesti ja uuesti kuulda tahavad. Kuhu kaob siis hiljem kogu see vaimustumine?
Helme ütleb saates kokkuvõtlikult: lugege lastele, teadke, mida loete ja see ongi lahendus. Minu arust oli asi siiski märksa keerulisem 🙂 Sellest üksi ei aita.
Sellest raamatust oleks väga palju tsiteerida. Näiteks kasvõi see, kuidas vanemad sageli mõtlevad lastele karistuseks välja telekakeelu.
“Jääb siis nii, mingit telekavaatamist ei tule!”
Sooh! Jah…
Jah… Televisioon on ülendatud preemiaks… ja sellest tulenevalt lugemine alandatud teoorjuseks… Ja selle oleme me ise välja mõelnud… (lk. 44, tõlk. Anti Saar – Antil on väga head tõlked!)
Muuhulgas keskendub see raamat just küsimusele, kust leida lugemisrõõmu, kuidas seda tekitada, kuidas kaoks (eriti noortel) arusaam, et kirjandus on midagi kõrgemalseisvat ja keerulist. Üks aspekte, mis meid paneb raamatuid kätte võtma on sõprade soovitused:
/…/ kõige ilusamad lugemiselamused võlgneme enamasti mõnele kallile inimesele. Ja ka räägime neist kõigepealt mõnele kallile inimesele – ehk just seepärast, et tunne, nagu seda on lugemishimu, seisneb loomuldasa eelistamises. Armastus on lõppude lõpuks meie eelistuste kinkimine neile, keda me eelistame. Ja säärased jagamised rahvastavad meie vabaduse nähtamatut kantsi. Meis elavad me raamatud ja me sõbrad.
Kui mõni kallis inimene annab meile lugemiseks raamatu, otsime meie selle ridade vahelt kõigepealt teda ennast – tema maitseid, põhjusi, miks ta selle raamatu meile pihku pistis, vendluse märke. Siis haarab tekst meid endaga kaasa ja me unustame selle, kes meid sellesse sukeldas – teose ülim jõud avaldub nimelt ka selle tühise asjaolu minema pühkimises! (lk. 76)
Mulle meeldis näiteks väga Rousseau’ tsitaat:
Lugemine on lapsepõlve nuhtlus ja peaaegu ainus tegevus, mida oskame lapsele soovitada. […] Laps pole kuigi huvitatud selle instrumendi täiustamisest, millega teda piinatakse; ent andke vaid see instrument tema mõnude teenistusse ja peagi innustub ta sellest kas või teie kiuste.
Lugema õpetamise parimate meetodite otsimisest tehakse suur number, leiutatakse erilisi lugemislaudu ja kaardikesi, lapse magamistuba muudetakse trükikojaks […] Lihtsalt hale! Hoopis kindlam viis, mille alati unustame, on õpihimu. Andke lapsele see himu ja võite oma lugemislauad sinnapaika jätta […]; siis kõlbab talle iga meetod.
Huvi olemasolu – see annabki tiivad, ainsad tiivad, mis kannavad kindlalt ja kaugele.
[…] Lisan vaid ühe märkuse, olulise juhtmõtte: väga kindlalt ja ruttu omandatakse harilikult see, mille omandamisega sugugi kiiret ei ole.” (lk. 45)
Näiteks kirjeldab Pennac hästi tabavalt, kuidas muudkui räägitakse, et “mul ei ole aega lugeda“. (Kuid miks on nii, et see naine, kes käib tööl, teeb sisseoste, kasvatab lapsi, sõidab autoga, armastab kolme meest, käib korrapäraselt hambaarsti juures ja kolib järgmisel nädalal uude korterisse, leiab lugemiseks aega, aga see karske heal järjel poissmees ei leia? lk. 110). Olen ju ise ka tähele pannud, et nüüd, mil ma enam 8-17 tööl ei käi, jääb aega lugemiseks justkui vähemaks. Kuigi reaalselt peaks mul rohkem aega olema. Varemalt olid aga näiteks lõunapausid kindel raamatulugemise aeg, nüüd ei võta raamatut aga enne kätte, kui enne uinumist voodis ja sestap jääb ka loetud raamatuid vähemaks.
Küsimus pole selles, kas mul on aega lugeda või ei (aega, mida keegi mulle, muide, anda ei kavatse), vaid selles, kas ma pakun endale lugejaks olemise rõõmu või ei. (lk. 111)
Sest sellest see raamat ju tegelikult räägib – kuidas mitte tappa lugemisrõõmu. Ta kirjeldab väga tabavalt seda, kuidas lugemistõrge tekib juba sellest, et noortel on arusaam, et asju tuleb “õigesti” analüüsida, tõlgendada jms. Aga:
Veel tuleb “aru saada” sellest, et raamatud pole kirjutatud selleks, et mu poeg, mu tütar või noored üldiselt neid kommenteeriksid, vaid selleks, et nad siis, kui süda kutsub, neid loeksid. (lk. 123)
Veel üks raamatu sees olev tsitaat Flannery O’Connorilt:
“Kui õppejõududel on tavaks läheneda loole, nagu oleks see uurimisprobleem, millele kõik vastused peale ilmsete on usutavad, arvan ma, et õpilased ei õpi ealeski ilukirjandust nautima.” (lk. 130; katkend tema kogutud kirjavahetusest “Olemise harjumus”/The Habit of Being)
Lisaks sümpatiseeris mulle selles raamatus peatükk “Õigus mitte lugeda” – lk. 135-137. Nimelt on igal inimesel õigus raamatuid mitte lugeda. Paljud meist loevad raamatuid hooti. Vahel meeldib lugeda, vahel ei ole mingit tuju. Siin ütlebki Pennac, et meie kohustus on lastele ette lugeda, et nad saaksid ise otsustada, kas lugemine neile meeldib või mitte.
Sest kui see, et keegi lugemise ära põlgab, on täiesti vastuvõetav, siis on ometi lubamatu, et keegi oleks – või usuks end olevat – ära põlatud lugemise poolt.
Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest – kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme. (lk. 137)
Ühesõnaga – igaüks võib lugeda, mida tahab. Oleks aga kuritegelik tekitada kelleski arvamus, et ta on lugemise jaoks liiga loll, küündimatu või muud taolist. (Lisaks: “Kuid hoidugem kallutamast seda teoreemi järeldusele, et iga inimolendit, kes ei loe, tuleks a priori võimalikuks jõhkardiks või lauslolliks pidada. Vastasel juhul teeme lugemisest moraalse kohustuse, astudes esimese sammu teel, mis viib meid peagi kohut mõistma näiteks raamatute endi “moraalsuse” üle kriteeriumide järgi, millel pole vähimatki austust teise võõrandamatu vabaduse – loomisvabaduse – vastu.” lk. 136)
Väga tore koht oli ka see, kus Pennac rääkis, kuidas ta varateismelisena Sõda ja rahu luges – viis aastat vanem vend oli istunud raamatusse süüvinuna ja venna küsimise peale selgitanud, et see on raamat ühest tüdrukust, kes armastab ühte meest, aga abiellub hoopis teisega 🙂 Mille peale väike poiss võtab raamatulugemise ette ja loeb seda täieliku vabadusega nii, nagu talle meeldib – jätte välja kõik pikad arutlused Venemaa põllumajanduse kohta jms.
Jätsin kõvasti lehekülgi vahele.
Ja sama palju peaks neid vahele jätma kõik lapsed.
Sest sel viisil võiksid nad endale õige varakult kinkida peaaegu kõik nende eas kättesaamatuks peetavad imed.
/…/
Suur oht varitseb neid juhul, kui nad ei otsusta lehekülgi vahele jättes ise, mis on neile jõukohane, vaid kui teised teevad seda nende eest. Nood teised relvastavad end suurte arulageduskääridega ning lõikavad välja kõik selle, mida nende jaoks liiga “raskeks” peavad. Selle teo tagajärjed on hirmuäratavad: saja viiekümne lehekülje pikkuseks kärbitud “Moby Dick” või “hüljatud”, mis on moondatud, äravusserdatud, kängitsetud, mumifitseeritud – kirjutatud ümber lahjas ja kiduras, neile omaseks peetavas keeles! Umes sama teeks välja, kui võtaksin kätte ja joonistaksin ümber “Guernica” ettekäändel, et Picasso tegi sellele paari-kolmeteistaastase silma jaoks liiga palju jooni. ( 🙂 lk 140-141 – kas tabavamalt enam saabki?)
Soovitan seda raamatut igal juhul lugeda. Peaks ehk sihtrühma ka formuleerima… kõigile ei paku nähtavasti huvi. Formuleeriks selle siis kirjaniku enda motoga või lõiguga raamatu tiitellehe järelt:
Palun (anun teid) mitte pruukida seda raamatut pedagoogilise piinamise otstarbel
Teistelt blogijatelt saab veel tsitaate vaadata: privatedisco, Marek Tamm toob välja lugeja õigused Varraku blogis. Kuula raadio arhiivist.
SEHKENDAMINE 